esp

Rääkige mulle hispaania keelest

Ma olen hetkel segaduses. Õppisime seda subjunktiivi imperfekti (es muy facil) ja meile jagatud lehel on kirjas, et seda aega kasutatakse nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Minevikust saan ma muidugi aru, seal, kus olevikus kasutataks subjunktiivi, kasutatakse minevikus subjunktiivi minevikku, tundub loogiline. Aga olevikust ja tulevikust ausalt öeldes mitte ja ei leia eriti infot ka, peale kui-lausete (saan aru, et lauses:”Kui ma saaksin endale armadillo, käiksin temaga iga päev jalutamas,” oleks “saaksin” mineviku subjunktiivis). Aga mul on kuri kahtlus, et seal peeti pigem silmas seda, et kohe varsti visatakse meile jälle kaudne kõne näkku (kahe-kolme nädala pärast peaks juba vaheeksam olema), ainult selle vahega, et nüüd peame hakkama seal ka seda aega kasutama (kahes variandis muidugi, me peame ikka mõlemad lõpud pähe õppima, kuigi reaalselt ainult ühte kasutatakse).

Oskab keegi veidi selgitada?

Muide, meil on selles aines näiteks kohustuslik kirjandus ka, mille teemal me siis varsti vastama peame. Selleks on raamatuke tüdrukust, kes töötab Hispaanias taksojuhina, vahetab tihti mehi ja nüüd käib ilukirurgiga – samas kui tema parim sõbranna tahab endale kunstrindu ja on selleks tükk aega raha kogunud.

Kuigi peaks ilmselt õnnelik olema, ma kuulan hommikuti France Interi uudiseid, täna räägiti seal pikalt olulisest tähtteosest ja hetkel lausa kohustuslikuks nimetavast raamatust “50 shades of Grey” (mida miskipärast just nii nimetati, kuigi see neil loomulikult tõlgituna ja prantsuskeelse pealkirjaga ilmunud on) ja sellest, kuidas see ikka kirjandusmaailma muudab.

Pilt on märgilise tähendusega, otsustasin oma laiskuse sihikule võtta. Jookse, koer!

esp · itaalia

olen täna nohikluse lainel (hispaania ja itaalia keel)

Ei ole mul täna midagi originaalset öelda, sest olen töine olnud ja mõtlen muudele asjadele. Aga teisi loen ma ikka ja tahaks kahe käega alla kirjutada Murca postitusele, kus ta lennujaamadest räägib – no see on nõme, et kujutatakse ette, et lennukiga lendav inimene tahab ainult Gucci käekotti ja Roberto Cavalli käekella ning ehk ka midagi õgida. Lendamine on muutunud nii igapäevaseks, et valdav enamus ei reisi selle pärast, et neil oleks mingi metsikult tähtis multimiljoniline ärikohtumine, vaid inimesed külastavad sõpru, sugulasi, lähevad Soome tööle, lähevad reisile jne. Ma ei usu, et kõigist nendest üldse väga suur protsent seda Cavalli käekella ihaldada oskaks. Mina näiteks ei oskaks, sest mu tutvusringkond ei tea brändidest midagi, nii et ma saan nende ees eputada ainult asjadega, mis reaalselt ilusad on, selle käekellaga uhkustamiseks peaksin ma Mollyle külla minema vms. Küll aga oleksin ma valmis maksma selle eest, et näiteks joogatrenni proovida – sada korda olen tahtnud minna, aga niisama ei leia ju kunagi aega. Kino oleks seal raudselt kasumlik. Jõusaal, et moodsad anorektikud saaksid söömise asemel trenni teha. Oleks ju tore?

Aga jah, keeltest. Ma olen väga uhke, sest pole sel kuul mitte ühestki loengust puudunud. Väike samm inimkonnale… Aga tegelikult on see eelkõige tingitud sellest, et kõige jubedam aine on varahommikune hispaania keel, aga ma ei julge sealt puududa, sest see on nii keeruline, et muidu jääksin ma kohe maha. Me teeme eriti kirveid harjutusi, sest meie õppejõud vahetus – nüüd on selline, kes ütleb näiteks, et teeme nüüd kaudset kõnet ja hakkamegi jooksvalt harjutusi tegema. Vahepeal õpetaja selgitab, mis tingimustel tuleb subjunktiiv ja mis tingimustel subjunktiivi lihtminevik – ja kõik rabavad oma raamatud välja ja vehivad nagu hullud, sest tegelikult pole enamik subjunktiivi lihtminevikku õppinud, aga nüüd on vaja seda kasutada.

Teiseks ei saa ma kaudsest kõnest lihtsalt aru. St ma saan aru, et kui on “ta räägib” või täisminevik (sest see tähistab hispaania keeles lähiminevikku), jäävad verbid olevikku, aga kui on dijo que, läheb olevik lihtminevikuks jne, aga mulle tundub see nii ebaloogiline, et kui tegelikult käib jutt olevikust (ja kui ma inglise keeles võiksin seal olevikku kasutada), siis hispaania keele tunnis kästakse meil siiski verb minevikku panna, sest “ta ütles” on lihtminevikus. No näide:

?Crees que Ana me quiere? – Si, me asegurò que te queria.

No ma saan aru, mis tehniliselt selle muutuse tingib, aga see tundub mulle mõistusevastane. Küsimus käib ju oleviku kohta ja praegune vastus on täpselt nagu “eile küll veel meeldisid”. Inglise keeles ütleks ma siin She told me that she likes you ja keegi ei mögiseks. Okei, tüdruk tegelikult kinnitas seda, mitte ei öelnud, aga inglased räägivadki nii. Sest see on ju loogiline, ei saa alati näpuga reeglites järge ajada. Nii et ma ei ole rahul ja hispaanlased peaksid nüüd oma keelt reformima.

Ja sellega ei ole ka rahul, et itaalia keele õpetaja ütles täna lambist ühe väljendi kohta, et ta ei taha seda meile õpetada, sest eestlased kipuvad seda üle kasutama. Ja nüüd ma ei teagi, mis see ce väljendis Ce l’hai la macchina? – No, non ce l’ho. Loodetavasti on itaallane prantsuse keele tunnis, saan tema käest küsida, sest praegu ma ei saa isegi hästi aru, mille poolest see lause erineb lihtsalt küsimusest “Kas sul auto on?”

Selline keeruline elu.

esp · movies

Hispaania filmidest unustasin kirjutada

Ja kui kedagi huvitab, siis hispaania keelest sain läbi ka. “Sain läbi” kõlab alati, nagu oleks kuidagi jeeli-jeeli lati alt läbi roomanud, sest üle astuda enam ei jaksanud, aga tegelikult oligi arvestuslik aine. Igatahes vaatasin suisa kahte – “Musta leiba” ja “Isegi vihma“. Mõlemad olid head, aga aeglasemad kui tüüpiline Hollywood. See on naljakas, et kõige oma lärmakuse juures on nad tegelikult omamoodi rahulikud. Kui tahate vaadata neist ainult ühte, siis mina soovitaksin vihmafilmi – see räägib meestest, kes lähevad Boliiviasse odavat tööjõudu kasutama ja avastavad, et oh sa imet, neid inimesi, kellele nad kaks dollarit päevas maksavad, kasutatakse siin (teiste poolt) nigu tiba ära, sest veehind tõuseb ja nagu peategelane ütleb, isegi vihma eest tuleb maksta. Okei, tegelikult olid peategelased valged mehed, aga sisulise poole pealt oli seda siiski TEMA. No ja lisaks on ta nende filmis ka olulisel kohal, aga loll otsustab hoopis vee pärast mässama hakata, nii et filmimeestel on jama kui palju.

Ei tahaks küll iroonitseda, aga nagu ka üks teine arvustaja ütles, lõpus lausa ootasin ekraanile rida “selle filmi tegemisel ei olnud ükski osaleja alatasustatud”. Seda rida muidugi ei tulnud, nagu arvata oligi.

“Must leib” on ka hea, aga selline diip ja rahulik lugu ühe poisi elust, kelle isa ootamatult vangi läheb, nii et tema saadetakse sugulaste juurde, kus ta mehkeldab ühe psühhopaadist pisikese tüdrukuga ja poisiga, kes valmistub ingliks saama. Ei ole nii müstiline, kui selle põhjal kõlab, näitab pigem ühe poisi arengut, keda ta suguvõsa valed tülgastavad. K jäi seda vaadates magama, aga  ta teeb seda viimasel ajal tihti, nii et see ei ole näitaja. Mulle see siiski meeldis, kuigi selle jaoks tuleb tiba aega varuda. Seda enam, et see film korjas Goya auhindu nii nagu meie korjame seeni, nii et ka targemad ütlevad, et on hea.

Peategelane oli siis selline:

Ja see on see ilus inglike, kes paljalt metsas ringi jooksis. Mulle tundus, et peategelasel oli tema suhtes ikka veits erootiline huvi ka, aga see tunne on ehk tingitud sellest, et see on lihtsalt üks väga ilus poiss. 😛 Làzaro Mur on ta nimi, aga tundub, et ta on peale selle ainult ühes filmis mänginud ja selle hinne on IMDB-s 2, nii et mujalt teda eriti vaadata ei ole ja siin näitab teda väga vähe. Kahju muidugi.

esp

Hispaania keele küss

Küss iseenesest väga lihtne, aga ma pole lühikese jutu tädi, nii et seletan ikka eelloo ka ära. Nimelt võtan hetkel veits algajama grupi hispaania keelt, sest edasijõudnute ajad ei klappinud, ja siin grupis õpiti alles praegu pretérito indefinidot. Ja selle info kinnistamiseks jäeti meile nüüd üks kodutöö teemal “Mi mejor viaje” ning anti ka ette verbid, mida me oma lühijutus kindlasti kasutama peame.

Siit probleem – verbide nimekirjas oli ka gustar. Mulle on aga prantsuse keele tunnist igaveseks pähe tambitud, et selle verbiga kasutatakse alati imparfait’d, kui just ei taheta rõhutada, et meeldimine just sel hetkel alguse sai (või kui tegu ei ole ennemineviku vms asjaga). Pretérito imperfectot pole aga selles grupis õpitudki, mis teoreetiliselt peaks ju välistama selle aja kasutamise kodutöös. Praegu kasutasin ikkagi imperfekti, sest süda käskis ja ei tahtnud teha totrat lauset teemal “Sel hetkel armusin Hispaaniasse”, mis igatahes õige oleks, aga mõtlesin igaks juhuks targemate (= teie) käest üle küsida, kas siin on ikka võimalik kahe keele vahel paralleeli tõmmata.

Mis te arvate?

Pildi laenasin siit.

esp

hispaania keele subjunktiiv

Hispaania keele subjunktiiv on minu jaoks alati üks hirmutav asi olnud, sest kui prantsuse keeles on teatud lausekonstruktsioonid, millega alati subjunktiiv kaasneb, siis hispaania keeles võib selle kaasa tuua ka omadussõna või määrsõna ja üldse kasutavad nad tõsimeeli kõiki subjunktiivi minevikuvormi (mida prantslased üldiselt ei tee, kui nad just kirjanikud ei ole). Nüüd leidsin aga ühe mehe, kes räägib, et tegelikult on kõik väga lihtne ja asi on ainult suhtumises – et kui ütleme indikatiivis, et “Tahaks särki, kus Elvise pilt peal on”, oleme kindlad, et müüjal on see särk olemas, aga kui kasutame subjunktiivi, siis ei ole. Seega võib subjunktiiv olla enam-vähem igal pool, vastavalt sellele, mida me mõtleme. Äärmiselt lihtne ja meeldivalt loogilisena tunduv lahendus.

Keegi kommentaarides hüüatas rõõmsalt, et prantsuse keeles on ju sama moodi, aga sellega ma eriti nõustuda ei taha – seal on ju igasugu reeglid, kasvõi see, et j’espère que on alati indikatiivis ja je souhaite que subjunktiivis, kuigi mõlemad tähendavad sama asja. Ja hispaanlastel võib mõni asi esmapilgul väga imelik tunduda – näiteks kasutavad nad grammatilist tuleviku, et rõhutada seda, et tegu pole kindla faktiga, vaid ilmselt on nii – näiteks kui küsimusele kellegi asukoha kohta vastata “Estarà en el teatro,” tähendab see, et “Ilmselt on ta teatris,” mitte, et inimene saab ühel hetkel tulevikus teatris olema, nagu see prantsuse keeles oleks. Aga üldises plaanis võib muidugi öelda küll, et subjunktiiv umbes nii on kõigis keeltes. Video pärineb tglt originaalis sellelt lehelt, aga kui tahate eriti põhjalikku käsitlust, soovitan siia (see link on ainult ühe konkreetse kursuse materjal, ringi sasides näeb ta teisi ka) vaadata, vat see mees on asjale põhjalikult lähenenud.

anna kannatust · esp

Tuleb rohkem juua. Progressi nimel

Üks mu lemmiknaistest jagas täna Facebookis huvitavat artiklit sellest, kuidas loomingulist mõtlemist arendada. Põhilised soovitused on rohkem juua (ja ilmselt ka muid meeliavardavaid aineid tarbida) ja järjekindel olla. Nii et tuleb järjekindlalt juua. Come on, I can do that. Ma olen alati hea käsutäitja olnud, asi see siis tiba erinevaid jooke tarbida. Alustasin teest ja ei suutnud isegi kirjutajate kommuuni lugu kirjutada. Päriselt, vahtisin pool tundi ekraani, aga pealkirjaga “Lusikas” ei tulnud ühtki ideed, mis liiga klišeelikud poleks tundunud. Kaamos muidugi kirjutas ainult haavale soola raputamiseks järjekordse meistriteose, nõid nagu ta on. Ühel päeval ma ta elukoha välja uurin ja akna tellisega sisse viskan, nii et ta mees saab veel kolm aastat ohkida, kuidas ta peaaegu oleks tellisega vastu pead saanud, kui ta ainult oleks sel hetkel kodus olnud. Õhtul võtan filmivaatamise (The fall, pool sai juba eile vaadatud, aga unn tuli peale, kuigi film ise oli väga huvitav) kõrvale siidrit ja edaspidiseks võite mulle usaldusväärsete heroiinimüüjate andmeid jätta, ma vaatan, kuidas progress tulema hakkab.

See-eest saan ma inspiratsiooni mujalt. Täna näiteks osalesin ma esimest korda Prima Vista korraldustiimi koosolekul. Täitsa lõpp, kui lahe on vaadata, kuidas asi jookseb nagu kellavärk, kui kogu meeskond professionaalne on. Siiani on minu korralduskogemused olnud suuremas osas sellised, et koosolekutel juuakse teed, räägitakse sellest, millised õppejõud seksikad on, räägitakse taga neid, kes kohale ei tulnud (“ja ta käib alati nii imelikult riides ka, ma ei tea, kas ta on värvipime vä?”) ja vahepeal tuleb kellelgi meelde, et “aa, selle projekti kohta tahtsin ma ka tegelt ühte asja öelda”. Siin muidugi tõmbas võimalusi tagasi see, et kuigi meestest oli laua taga ainult Berk Vaher, on ta üksigi piisavalt maskuliinne, et hoida tagasi tiinekate juttu sellest, et Varsovie poisid on lisaks kõigele muule ka hämmastavalt nunnud (on tõesti), aga ka lihtsalt niisama oli õhkkond väga töine, konkreetne ja ülitõhus. Väga asjalik kogemus, tore on, et me ka kogenumate köögipoolt näeme ja samas jäetakse meile küll piisavalt palju iseotsustamise ja isetegemise võimalust, aga ei visata meid päris niisama suvalises kohas keset ookeani. Grupi toetus on siiski kogu aeg taga. See on väga mõnus.

Ja hoopis teise nurga alt ei saa kiitmata jätta, et päevases vahetuses on täitsa tore töötada. Isegi üliõpilased tunduvad armsad, kui nad vahelduseks koridoris väga hea muusika saatel tantsimist harjutavad – ja mitte mingit valssi, vaid igasugu keerulisemaid asju keerutasid nad siin väga osavalt. Isegi väga-väga osavalt. Tüdrukul oli muidugi selline keha ka, et ilmselt keerutab ta seda mingis trennis päris tihti, sest oleks väga ebaõiglane, kui see talle lihtsalt niisama antud oleks. 😀 Aga ehk olen ma lihtsalt öiste vahetuste jaoks liiga vana. Sünnipäev hiilib taas lähemale ja sellega seoses ka iga-aastane tunne, et oleks aeg esimesi halle juuksekarvu otsima hakata, nutta oma möödunud nooruse pärast ja lõpuks muidugi meest raputada ja karjuda:”KUI ME PRAEGU LAPSI EI SAA, TULEB MUL JÄRGMISEL NÄDALAL ÄKKI MENOPAUS!!!” 26 ei ole siiski naljaasi. Keskeakriis on kohal sellise kolinaga, et vaatan internetist kuulutusi ja mõtlen siiralt, kas minna suveks Prantsusmaale või hoopis vabatahtlikuks Aafrikasse. Kõige ahvatlevam tundub hoopis Lõuna-Ameerika, aga sinna on vist tiba raskem saada.

Ahjaa, kuna see on pooleldi nagu “iga keele õppimise blogi”, siis üks link saidile, kus saab vaadata erineva raskusastmega (1-5) hispaaniakeelseid videosid – juures on subtiitrid nii hispaania kui inglise keeles, lisaks on võimalik jupikaupa tagasi võtta, kui mingist fraasist hästi aru ei saa. Ja teie omalt poolt võite mulle öelda, kust saab häid rootsi keele õpperaamatuid – st mitte õpikuid, vaid just selliseid raamatuid, nagu inglise ja prantsuse keele jaoks lademes on, kus on kaane peale märgitud, mis tase see on (B1, B2 jne) ja saab nii lugeda, kuulata kui teksti kohta küsimustele vastata. Või näiteks selliseid, kus on ühel lehel rootsikeelne jutt ja kõrval jookseb paralleelselt ingliskeelne. Ma mitte sugugi ei tahaks uskuda, et rootsi keele kohta selliseid asju ei ole.

esp · movies

Filmiblogi (Hispaania filmid)

Üritasin teha parima valiku ja vaatasin ära suisa kolm kuuest Tartus linastunud filmist, mis tutvustuse põhjal huvitavamad tundusid. Tagantjärele olen päris rahul, ühegi filmi puhul pole ajast suisa kahju, kuigi kui olete kalestunud hingega ja ei armasta “oi, kui nunnu” teha, siis “Nõbusid” ma teil vaadata ei soovita.

“Nõod” (ehk “Primos“) oligi neist esimene. Ametlikult kandis see komöödia nime, aga ma ei tekitaks põhjendamatuid ootusi. Samas oli see täpselt selline nunnu romantiline film, mis ilmselt žanri poolest võiks tõesti romantilise komöödia alla minna, sest enamus neist ei ole ju naljakad ja see ei ole mingi erand. Aga üsna huvitav oli vaadata ikka, sest kuna see päris tüüpilise USA pläusti moodi ülesehitatud polnud, ei olnud kogu aeg seda tüütut tunnet, et oleks ilmselge, mis järgmisena juhtuma hakkab. Pisike Marcos Ruiz tegi oma vanuse kohta päris hea rolli ja Inma Cuesta oli ilus ja suurte rindadega (ja rannas ja topless, mis K meelest andis lisapunkti). Koondhindeks annan siiski 6/10, sest tegu polnud väga üllatava, ülipõneva või mõnel muul viisil väga erilise filmiga, aga see oli õhtuseks ajaviiteks täitsa okei.

Sellele järgnes “Saladus nende silmades” – mõrvamüsteerium, mis käib paralleelselt kahes ajas, sest pensionile jäänud mees kirjutab raamatut kunagi uuritud juhtumist. Huvitavalt üles ehitatud, mõne koha peal jääb veidi segaseks, mis on kunstiline liialdus raamatu tarvis ja mis on päriselt juhtunud. Ja oli omanäoline küll (igal rahval on oma filmikeel, mis tahab natuke harjumist, et võõristust ei tekiks), aga väga mõnusalt jälgitav. No ja lõpu viimased paar minutit oleks võinud minu meelest pigem ära jätta, see päris viimane lehv oli üleliigne. Aga kõik muu oli täpselt paigas, ma viimse hetkeni elasin kaasa, et teada saada, mis mõrtsukast saab, ja pugesin hirmsamates kohtades K külje alla. Hinne: 8/10.

Kolmandaks filmiks on “Julia silmad” (selle plakat on postituse alguses), millelt mina ausalt öeldes kõige rohkem ootasin, põhiliselt küll selle pärast, et selle produtsendiks oli Guillermo del Toro, kes on produtseerinud nii “Paani labürindi” kui “Hellboy” (mis on küll täiesti erinevad, aga minu meelest mõlemad lahedad, kuigi tegelikult on “Paani labürint” muidugi teistest filmidest peajagu üle ja väga eriline film, soovitan vaadata, kui keegi veel näinud ei ole*) ja on tuntud selle poolest, et toetab noori ja andekaid filmitegijaid. Seekord ei pidanud ma pettuma ka, IMDB on sellele küll ainult 6.5 punkti andnud, aga mulle meeldis see VÄGA-VÄGA-VÄGA.  Tegu siis õudusfilmiga, mille peategelaseks on Julia, kellel on pärilik haigus, mille tõttu ta ühel hetkel pimedaks jäääb. Seejuures kiirendab stress protsessi märgatavalt ja kuna Julia peab matma oma õe, Sara, kellel ka operatsioon ei aidanud nägemist taastada, ja kuna talle tundub, et keegi jälgib teda, on stressi rohkem kui rubla eest, nii Julial kui vaatajal. Ma närisin kõik need kaks tundi küüsi ja mõtlesin “raudselt on see”, “ei, hoopis see”. Nii et annan puhtalt positiivse emotsiooni pealt 10/10, kuigi arvata on, et igaüks leiab midagi, mille kallal norida ja mina tegin ka pool ajast “No miks sa lähed üksi sinna, kui sul kästi oodata?” Ja olge hoiatatud, et imdb foorumis kirjutas üks, et läks poole filmi pealt kinost minema, sest see olevat nii kehv olnud – nii et ärge üritage minu kaela ajada, kui vaatate ja leiate, et olete oma elust kaks tundi ära raisanud. Aga minu meelest läks minu aeg küll täiega asja ette.

* Ma täpselt ei mäleta, aga AbFabile ilmselt ei meeldi.

esp · faith

Reklaam (Hispaania filmi nädal)

Traditsiooniline – Tallinnas juba oli, nüüd näidatakse meil ka. Hea muidugi, et näidatakse, maru nigel oleks selle jaoks suisa suurde linna sõitma hakata. Nüüd saab aga ka maakas kuus päeva järjest igal õhtul kella seitsme paiku oma kuhvta varna riputada, kummikud eelmisel nädalal moodi tulnud kiilkontsaga saabaste vastu vahetada (no uued tuuled jõuavad siia natuke aeglasemalt), Cinamoni minna ja kell 19.15 hispaanlasi vaadata, ignoreerides seda, kuidas Tallinnast siia õppima tulnud mimmud ninaga õhku tõmbavad ja uurivad, kas teised ka laudalehka tunnevad*. Kõik filmid on küllaltki uued, loomulikult eesti keelde subtitreeritud ja esindatud on nii draama, komöödi kui dokumentaalfilm. Kõik seansid on viis eurot (ma ei uurinud, ehk on võimalik kõik kuus piletit korraga osta ja soodukat saada). Mina plaanin igatahes täna mnna, kui kaaslase leian, kuigi kõige parem film pidavat meie hispaania keele õppejõu sõnul olema neljapäeval näidatav Argentiina film “Saladus nende silmades“. Ehk jõuab sinna ka. Lähemalt saab lugeda siit.

Ahjaa, hispaania keelest pole ma siiani rääkinud selle pärast, et selles aines pole lihtsalt põhjust viriseda, sest see õppejõud on nii suurepärane. Mõni asi peaks ju paratamatult tuupimine olema, aga ta suudab ikkagi kuidagi asju korrata nii, et see ei tundu tüütu ja nii, et selle käigus õpitakse samal ajal ka midagi muud. Kuna tund on hommikul kell kaheksa, on paljud sel kellajal veel uimased – ja õppejõud on meid nii keset tundi tantsima viinud (“Isegi eestlased ei saa jääda tuimaks, kui mängib salsa!” – ja eestlased tammusid püüdlikult ühe koha peal nagu karud, sel ajal kui õppejõud üritas selgitada, et tegelikult peaks partnerit puudutama ka), kui meid poole tunni pealt lõdvestuseks mediteerima pannud. Ja ta on niisama ka hästi positiivne ja sõbralik ja oskab kõike hästi seletada – ning ei hoia kramplikult õpikus etteantust kinni, vaid õpetab vahel ka muid asju, sest “seda peate te ka teadma, et normaalselt rääkida.” Täna näiteks õppisime DO (=prantsuse COD) asesõnu. Ainult õpiku sisukorda järgides oleks tulemus paratamatult tuimem ja igavam. Nii et Maria saaks mu käest küll sel semestril parima õppejõu tiitli.

* Mul tegelt ei ole pealinna vastu midagi, ma lihtsalt ei käi seal. Kunagi. Nii et arvata võib, et olen kergelt elevil, sest sel nädalal tuleb see hirmus reis ette võtta. Kui keegi teist kesknädala paiku sinna või tagasi liigub (kolmapäeval/neljapäeval), võib mulle öelda. Luban, et tulen kummariteta.