Meil on sel aastal hea viinamarjasaak – ma muidugi ei tohi praegu viinamarju süüa, aga teeme neist mahla ja ehk saan minagi ühel hetkel suu seks. Nagu vanarahvas ütleb, mitte et ma aru saaks, mis suuseksil viinamarjadega pistmist on, ehk mõni vanem inimene selgitab
Tunduvad nagu suured ootused ühele väikesele blogijale. Ehk siis lugu sellest, kuidas mul koolis läheb. Tegelikult pealkirjast hoolimata läheb (vähemalt esialgu) täitsa hästi. Ma olin juba ära unustanud, kui mõnus on oma aju kasutada. Täitsa tõsiselt, kui ragistad ja pusid millegi kallal, mis pole üldse mähkmetega seotud, ja see kood lõpuks tööle hakkab. Ei, mitte ainult ei hakka tööle, vaid hakkab suisa tööle soovitud viisil! 40 tundi nädalas ei tahaks, aga niimoodi mõned tunnid nädalas on praegu täiesti mega. Kuigi eks ma olen siin selle paari aastaga juba KÕIK ära unustanud, üks päev läks mul tunnike koodist viga otsides – kuni sain aru, et seal ei olnudki viga, ma lihtsalt unustasin ära, et see, et koht, kust ma andmed tõmbasin, automaatselt ise suur- ja väiketähti ignoda oskab, ei tähenda, et ma oma hilisemates päringutes, mis juba dataframe’i lähevad, ei peaks nendega arvestama.
Üldse on hea aeg olnud, nädala ülesanded on olnud just nii jõukohased, et olen nädala jooksul kaks korda järjest isegi trenni saanud ja vist saan homme ka. Mitte et ma midagi teha suudaks, kui enne seda olen korra kuus käinud, aga mõnus on ikka.
Titeuudistest nii palju, et täna on see päev, mil ta brokolit juurde saama hakkas. Millega seoses avastasin ma, et see on brokoli, mitte brokkoli. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga. Kaela hakkas ta muidugi kratsima juba enne uue asja lisandumist, sest kreemi ärajätmisest sai kolm päeva mööda, aga ma otsustasin, et ma ei muretse selle pärast, kuni asi nii hull pole nagu enne ravi (ja millegi peale märgatavalt hullemaks ei lähe). No ja kuna ma olen siit nii palju julgustust saanud, panen ikka Synlabi ka aja, ehk saan natukenegi targemaks.
P.S. Kas keegi oskab soovitada, kust titele ilusaid ja soojaid kapukaid ning kindaid saab? Ei pea ühesugused olema ega midagi. Kindad peaks kindlasti olema mitte liiga kobakad ja funktsionaalse pöidlaosaga, et ta saaks natukenegi oma mänguasju näppida.
tuleb ainult see nädal veel üle elada ja järgmine on raudselt parem.
Tal on viie päeva jooksul tulnud kolm hammast. Statistika ütleb, et need käivad kahekaupa, nii et eks näis, kas tuleb nädalaga neli. (Ja selgitab, miks reis viril oli, sest lisaks hammastele tuli ka arenguhüpe sel ajal. Muuhulgas tegi oma esimesed sammud – minust EEMALE.)
Send thoughts and prayers and Paracetamol suppositories.
Lausus mu sõbranna algklassilaps, kui sõbranna palus tal toru hargile panna. Mis toru? Mis hargile? Ei ole siin ju mingeid torusid ega harke. No vot, kallid sõbrad, tegelikult on nii, et alguses oli ikka toru, mille sa kõrva äärde tõstsid ja siis hiljem hargile panid ja …
“Kas need on jälle need eelmise sajandi jutud?”
EELMISE. SAJANDI. JUTUD. Ma kandsin sind üheksa kuud ja nii pussitad sa mind otse südamesse?
Eestis on ikka kombeks tiisikushaigeid vahepeal sanatooriumisse saata ja kuna lisaks oli me lapsukesel esimene oluline tähtpäev (40 nädalat ja 4 päeva, ehk siis ta on nüüd ametlikult veetnud välismaailmas rohkem aega kui kõhus), otsustasime, et aeg on küps tema esimeseks puhkuseks. Huhh, olin varem kuulnud, et puhkus imikuga pole puhkus, aga samas on mu Insta täis pilte inimestest, kes rõõmuga kahe alla kahesega ringi lasevad, nii et mõtlesime, et prooviks siis oma ühe alla ühesega.
Selles mõttes oleks meil pidanud olema üsna stressivaba üritus, et võtsime esimest korda elus lihtsalt kõik-ühes Kreeta rannahotelli puhkuse. Ehk siis sööd, vedeled basseini ääres, sööd jälle (kui pole imetav ema, naudid tasuta kokteile, kui oled, siis tasuta jäätist) ja nii need päevad läevad. Minu puhul muidugi ka lootus, et vanemad + mees tegelevad järeltulijaga ja mina saan veidi lõputööga tegeleda. Südames küll oli väike torge neid ümbritsevaid mägesid nähes. Ütlesin isegi Sirrule bussis, et äkki järgmisel aastal saame juba normaalsele puhkusele tulla. Ta ütles vastu, et this is the new normal, just accept it. Nagu this man has no chill. Aga mingeid eesmärke peale veidikese koolitöö ja ehk Knossose lossi külastamise meil polnud.
Igatahes. Lend Kreetale läks üllatavalt meeldivalt ja rahulikult. St teised lapsed karjusid küll, aga kui varem see häiris mind, siis nüüd mõtlen iga kord ainult, et taevale tänu, et minu oma mulle parajasti näkku ei röögi (ja veits kardan, et varsti tuleb minu kord). Meie oma veits üritas, aga õnneks on ta poolameeriklane, nii et põhimõtteliselt söötsime talle kolm ja pool tundi järjest snäkke ning see hoidis kõige hullema ära. Okei, tegelikult ta vahepeal 45 minutit magas (taevale tänu, et mul oli meeles ta kaisujänes kaasa võtta, mis on tema jaoks signaaliks, et on aeg külg maha keerata) ja alguses ronis tunnikese huviga ühelt istmelt teisele, aga ta ei ole mitte kunagi nii palju snäkke korraga saanud. Mingid beebide spetssnäkid ja väidetavalt väga ökod, aga siiski.
Minu enda jaoks oli akvaariumis tegelikult kõige huvitavam prügi osa – kui kaua mädaneb mähe, kui kaua koni jne (kuigi üllatav oli seda seal näha, sest üldiselt tunduvad kreeklased loodushoiust hulga vähem hoolivat kui meie)
Selle õnne pidime aga hiljem kinni maksma, sest esiteks ärkas ta öösel karjudes iga 1-2 tunni tagant ja teiseks ärkas hommikul kell 7 paanikas karjudes ja keeldus rahunemast, nii et eks me siis ärkasime kõik üles. “Me” nagu mina ja Sirru ja meie naabrid ja minu vanemad teises majas jne. Pakun, et ta ei saanud aru, kus ta on. Igatahes võttis veidi jalutamist ja rahustamist ja ühe korraliku uinaku (taas, ära iial mine oma lapsega puhkusele ilma ta kaisukata!), et ta natuke rõõmsamaks saaks. Ilmselt oli ta eelmisest päevast väsinud ka, sest lennupäeval oli ta tavalise kolme tunni ajal seitse tundi järjest üleval. No ja loomulikult kõhuhädad, sest ta oli terve paki snäkke ju korraga ära söönud (kusjuures need kestsid mitu päeva, nii et kui oskad, ole targem kui mina). Selle kõige taustal mõtlesin hirmuga meie viimasele puhkusele Leonidios, kus vahepeal oli nädal aega seina taga kahe lapsega paarike, kelle noorem laps lihtsalt karjuski terve selle nädala, mis nad seal olid. Või sellele sõbrannale, kes rääkis, kuidas tema laps oli veel pooleteiseaastaselt puhkusel igal õhtul nii väsinud, et üritas pead vastu seina taguda.
Nii et esimene päev oli üsna raske. Lisaks kõigele muule ma ka haisesin terve päeva, sest ei saanud ju teda maha karjuma panna, et pesema minna. Lisage siia, et ma polnud öösel maganud, sest isegi kui tema tukastas, ei mahtunud ma seal kaheinimesevoodis normaalselt keerama end (meil tegelikult oli peresviit, nii et järgmisel õhtul olime targemad, tõstsime veel ühe voodi enda oma kõrvale ja sealt edasi olid ööd juba hulga mugavamad). Aga ütlen ausalt, esimesed 2-3 õhtut olid kindlasti sellised, et istusin kõndisin laps süles ringi (sest kui istusin, hakkas ta karjuma) ja mõtlesin, et miks ma siia üldse tulin.
Õnneks päevad ei ole vennad ja ööd ei ole õed, nii et ta ka kohanes, liikus kahelt uinakult kolmele tagasi ja oli sel moel jälle võimeline ärkvel olles täitsa rõõmsameelne olema, nii et päevad olid üsna kohe okeid. Alles neljandal päeval oli ta terve päeva kuni ööuneni välja täitsa chill. Aga päevad olid kogu aeg toredad (v.a. need kaks kohutavat kõhukinnisusepäeva), sai mänguväljakul käia ja akvaariumis jne. Isegi Knossose palees käisime ära, kuigi käruga oli seal liikumine muidugi mõnevõrra raskendatud.
Selle kohta ütleks oma Kreetal giidina töötanud sõbranna sõnadega, et Kreeta peamised vaatamisväärsused (Knossose palee, Zeusi koobas, pidalitõbiste saar) on giidiga väga lahedad, aga giidita üsna mõttetud – vaatad neid suvalisi varemeid või kive ja ei saa midagi aru. Meie jaoks oli ajastus lihtsalt kehv, sest olime ju minu vanematega koos. Ehk siis variant oleks olnud võtta eestikeelne giid, millest Sirru midagi aru ei saa (ja mis maksis 90 eurot inimese kohta, nagu sorry, not sorry, ma pigem vaatan kodus youtube’ist infot), või ingliskeelne giid, kelle puhul jälle minu vanematel kindlasti üht-teist kõrvust mööda läheb. Mina ise poleks saanud kumbagi nautida, sest põhitähelepanu on sellel, et titt rahul oleks. Oleks me mehega kahekesi ja titt juba jookseks, mitte ei peaks vankris liikuma, oleks kindlasti ingliskeelse giidi võtnud, aga hetkel jääb see tulevikumuusikaks — eeldusel, et me kunagi Kreetale tagasi tuleme, milles ma sugugi kindel ei ole. Ma ei saaks öelda, et see mulle muust Kreekast rohkem meeldiks, pigem vastupidi, Leonidio ja Kalymnos/Kos on minu jaoks ilusamad olnud. Minu ideaalne puhkus oleks üldse selline, et läheks teiste lapsevanematest ronijatega kuskile, kus saab kas lapsega seina äärde (ntks Sitsiilia või Tenerife) või teeks nii, et üks päev hoian mina lapsi ja nemad ronivad ning teisel päeval vastupidi. Sitsiilias meeldis mulle toit ka megalt, lisaks sellele, et seal nii ilus on. No ja Türgi ning Horvaatia on meil veel täitsa testimata, seal tahaks ka kindlasti käia. Nii et ma arvan, et tegelikult jääb see meie ainsaks Kreetareisiks.
Ahjaa, kõige toredam siin oli ilmselt vann. Jah, me tulime veekeskuse ja kolme basseiniga hotelli puhkusele ja kõige rohkem nautisime vanni. 😁 Nimelt polnud basseinides soojendust, nii et seal vesi üle 21-22 kraadi ei läinud, mis mulle on imeline, aga oma imikut ma seal ei ujuta. Aga elamises oli meil pisike vannike, selline väike, et olen varem selles suuruses ainult istevanne näinud. Ja kodus Merit ju suures vannis ei käi, sest kardan, et kukub ümber, käib suurde vanni pandud suures kandilises pesukausis, et oleks rohkem möllamisruumi kui beebivannis. Nii et see oli tema jaoks samm edasi ja ta ikka suure rõõmuga möllas seal igal õhtul.
Keeleminutid. Kodus mul pole keeltega mingit probleemi, Sirruga inglise keeles ja lapsega eesti keeles. Siin läheb kogu aeg sassi, räägin vanematega inglise keeles ja Sirruga eesti keeles. Kõik saavad õnneks enamvähem aru. Kallil abikaasal oli uhke hetk, kui mu isa küsis, miks beeps nii pahur on, ja mu mees, kes oskab öelda, et nina on kinni, vastas eesti keeles:”Perse on kinni.” 🤣 Loogika oli õige, eks ole. Kõik õpime siin midagi.
Aga ok, ma lähen teen nüüd veel ühe sulpsu (basseinis, mitte vannis) ja tee palvetage, et meil kojulend ka viperusteta sujuks.
P.S. Kui tahad lapsega reisile minna, siis ole targem kui mina ja käi enne prooviks näiteks nädalavahetusel spaas vms. Sest need kaks esimest päeva olid tõsiselt sellised, et me arutasime, et kas peaks üritama lende varasemaks ümber vahetada. Samas olen täiesti kindel, et sellistel inimestel nagu Merje, kes algusest peale lapsega igal pool käivad, pole ilmselt mingit probleemi. Meie oleme ju sellised inimesed, et meil ei olnud eriti muid hobisid peale ronimise + pandeemia + lapsel esimesed kolm kuud koolikud, nii et esimesed kolm kuud ei käinud me kuskil ja pärast seda pole ka kordagi ööseks kodust ära olnud.
P.P.S. Hakkasin alles praegu mõtlema, et mina olen ju nüüd ka osa sellest petuskeemist – ka minu instapiltidelt jääb mulje, et imikuga puhkamine on üks lust ja lillepidu. 🤣
Nägin seda teemat ja tahtsin kohe kaasa rääkida, sest see on lihtsalt hea lugu, aga pakun, et enamik ei tea seda. Minagi sain alles hiljuti teada. Nimelt on “Väikse merineitsi” taustalugu ise juba nii woke (eriti kui me paneme selle ajaloolisse konteksti, see kõik toimus 19. sajandil, eks ole), et oleks USA konservatiivid sellega kursis, poleks nad oma lastel ilmselt ka originaali vaadata lubanud. Hans Christian Andersen oli lihtsalt nii ulmeline tegelane, et kuigi temast jäid maha põhjalikud päevikud, ei tea me temast kindlalt väga palju, sest ta oli lihtsalt nii ebausaldusväärne jutustaja. Nii näiteks ei ole uurijad siiani päris kindlad, kas ta oli biseksuaal või panseksuaal, suure tõenäosusega lisaks ka aseksuaal. Selge on igatahes see, et ta armus sügavalt, armus tihti ja … sageli ei saanud need armumise objektid ise arugi, et Hansu meelest neil romaan käimas on, või vähemalt ei vastanud ta tunnetele.
Väikse merineitsi lugu oli üks neist. Hans armus ühte Edvarsisse, kes elas tema isa majas. Edvars, naiivne heteroseksuaal, arvas, et Hans on tema hea sõber, kellele lihtsalt meeldib kallistada ja kellele vahel tuleb öelda, et kle, ära aele mu voodis (imelikud kunstiinimesed, ämairait). Vähemalt mõned arvavad nii, enamik on seisukohal, et ta lihtsalt otsusekindlalt ignoreeris neid tundepuhanguid, mis tundub hulga usutavam lähenemine, kui vaadata, milliseid armastuskirju Hans talle saatis (seda enam, et Edvard kirjutas oma biograafias, et see, et ta ei suutnud Hansu armastusele samaga vastata, põhjustas viimasele sügavaid kannatusi). Igatahes kuulis Hans ühel päeval, et Edvard on otsustanud mingi naisega abielluda, ja oli sellest nii rabatud, et kirjutas esmalt sellele naisele kirja selle kohta, et tollel pole õigust tema kallimat röövida ja nende armastusse sekkuda — ja kui sellest kasu polnud, kirjutas “Väikese merineitsi”. Nagu ehk mäletate, originaalis jäi merineitsi keelest ilma, iga samm maismaal tekitas talle põrgupiina ja lõpuks ta suri ning muutus merevahuks, kõik ühe printsi nimel, kes poliitilistel põhjustel teisega abiellus – hiljem muutis Andersen küll lõpu ära, nii et merineitsi ei surnud, vaid muutus õhuhaldjaks. Igatahes Hans kirjutas selle traagilise loo ja saatis ühe eksemplari Edvardile märkusega, et just nii on viimane temagi tapnud.
No vot, can’t get much more woke than that, can it? Kuigi tema kohta on veel palju naljakaid lugusid, nagu näiteks see, kuidas ta saatis Charles Dickensile nii kaua pealetükkivaid kirju, kuni see, üritades temast lahti saada, ütles põhimõtteliselt, et tal pole aega rohkem kirjutada, aga astugu Hans läbi, kui Inglismaale satub. Mille peale Hans muidugi sattus kohe Inglismaale ja jäi esialgu lubatud kahe nädala asemel viieks nädalaks Dickensi majja elama. See oli niisamagi äärmiselt kehv ajastus, sest Dickensi noor armuke oli rase ja Dickens kaalus parajasti oma naise tema pärast maha jätmist, aga lisaks käitus Hans seal muidugi talle omaselt väga kummaliselt. No näiteks nõudis, et perepoeg tal iga päev isiklikult habet ajaks, väites, et Taanis kohtlevad kõik oma külalisi niimoodi. 😀 Või kui Dickens ühele naiskülalisele käsivarre ulatas, hüppas Hans püsti, rabas ise sellest kinni ja asus temaga koos patseerima. Igatahes mõjus see kõik Dickensile niimoodi, et kui ta lahkus, kirjutas Dickens külalistetoa peeglile “Hans Andersen slept in this room for five weeks – which seemed to the family AGES!”
Eks Hans sai ise ka aru, et ta vähe imelik on, “Inetu pardipoegki” oli inspireeritud sellest, et ta tundis, et ei sobi kuskile (ta nägi ennast selle pardipojana), aga kui see kellegi tuju parandab, siis tegelikult suri ta väga palavalt armastatud kirjanikuna ja tal oli väga palju sõpru. Ning väidetavalt siiski ka mõni kahepoolne armumine. Aga jah, väga huvitav inimene, seda päris kindlasti.
Mitte et mul oleks midagi olulist öelda, aga vaatan, et inimestele meeldib minu postituste all omavahel juttu ajada, nii et eks oleks viisakas vahepeal uus ja puhas ruum ette anda. Mis mul siis uut? See täielik vinguperiood sai laksust mööda, nagu konkreetselt üleöö. See on päris meeldiv, saan vahepeal jälle peaaegu et elada. Ja täna oli esimene kord tema noore elu jooksul, kui see kass, kes iga päev visalt vaeva näeb, et enneaegselt topiseks saada, meid kõiki hommikul üles ajas, aga laps ütles, et mkm, tahaks edasi magada. See on märgiline, ma arvan.
Muidu naersin siin, sest Redditis oli selline “a kus minu küla on?” teema. Mõte siis selles, et öeldakse, et it takes a village to raise a child, aga mina, vaeseke, mul pole mitte kedagi. No umbes nagu mõned mehed arvavad, et neil PEAB olema naine, andke nüüd üks ette, nii arvavad mõned inimesed, et neil PEAVAD olema lapsekasvatusel abilised, tooge bussiga kohale. Kurtjaid ja nõustujaid oli mitu, kuni keegi küsis, et a mis sa muidu teinud oled, et seda küla luua või olemasolevasse külla kuuluda.
… ….
Vaikus. 😀 Sest noh, ega minul ka siin külaga väga kiita ei ole, aga selge see, et lääne ühiskonnas on see suuresti meie oma valikute tulemus. Kolitakse sugulastelt eemale jne. Mul veel selline elu ka, et kõik sõbrad on samuti läbipõlemise äärel overachiever’id, vähemalt enamik neist. Redditis käib muidugi igal teisel inimesel lisaks söögi alla ja söögi peale läbi lause teemal “mul on õigus piire seada”, mis on väga okei. Eriti kui jutt käib sellest, et keegi ei tohi su last peksta või et pandeemia ajal saavad külla ainult need, kes on gripi vastu vaktsineeritud, aga siis tuleb arvestada ka sellega, et osasid inimesi ei huvita sinu laps nii palju, et selle nimel oma põhimõtteid kompromiteerida. Mida rohkem neid reegleid on, seda vähem on inimesi, kes viitsivad nendega arvestada. Rääkimata sellest, et on teatud inimesed, kelle puhul sa TEAD, et nad võivad noogutada, aga kui sa nad lapsega üksi jätaksid, teeksid nad ikka seda, mida nad ise tahavad, nii et eks sellega tuleb ka arvestada. Mul on üldiselt väga vähe reegleid, sugulastelt ootan ainult seda, et laps elus ja peksmata oleks, kui ma tagasi tulen (kuigi mu vanemad nunnutavad teda rohkemgi kui ma ise, mu ema vaatas meid nagu mõrtsukaid, kui ma naerdes rääkisin, kuidas Sirru kogemata titte hammustas, kui see talle hirsipulkade suhutoppimisele vahelduseks ootamatult talle oma sõrme suhu torkas). Aga no seda küla tuleks aktiivselt ise ehitada ja ise teiste lapsi hoida ja vanaemasid aidata jne. Kellel selleks lääne ühiskonnas ikka nii väga aega on.
Juhendajaga sain ka täna jutule. Iseenesest läks päris kenasti, kuigi mind ajas nii naerma see, kui palju asjad ikka muutunud on. Mäletan, et kahe aasta eest oli igal pool eeldus, et kui sa koosolekule kaameraga sisse ei logi, oled sa laisk ja lohakas ja ilmselt istud räpases pidžaamas arvuti taga (mis võib tõsi olla, aga võib ka mitte olla, mis see teie asi on). Täna logis juhendaja sisse ja küsis etteheitvalt, miks mul kaamera sees on. 😀 Aga näen juba ette süngeid pilvi selles lõputöötaevas, sest teema, millest me rääkisime, oli LGBTQ+ inimeste vaimse tervise probleemide uurimine NLP tehnikatega. Muidu poleks midagi, aga juhendaja arvas, et data set võiks olla eestikeelne, ja ma küll kardan, et eesti keeles saab väga raske olema piisavalt suure andmekogu leidmine. Pean teisi sarnaseid NLP töid sirvima ja vaatama, kui suured kogud seal taga on — need on olnud üldiselt ingliskeelse Redditi või Twitteri põhjal, seal muidugi materjali lõputult, ainult võta ja kogu. Aga teema ise oleks jällegi väga huvitav … Nii et jah, pean mõtlema veits.
P.S. Ma viin hulga korduvkasutatavaid mähkmeid kogumiskasti, sest oma mimm kasvas neist välja — nii et kui keegi hoopis omale tahaks, andke teada, saadan pakiga. Mõni neist pole mu oma lapsele kordagi jalga saanud, aga kõik on teise ringi omad ja mulle tundub, et mõnel sisu ka tiba kare (miks nad minu titele jalga ei saanud). Paarile mähkmele olen ise uue sisu ostnud, mis kaasa tuleb. Nii et kes esimesena kommentaari jätab, et tahaks, saab omale. Kui keegi ei jäta, eks ma siis viin konteinerisse, kardan lihtsalt, et seal keerutatakse neid üht- ja teisipidi, ei mõeldagi välja, mis need on, ja visatakse minema. 😀
Meil on siin lõpuks ometi taas toredamad ajad, nii et oleme ära kasutanud seda, et kõik on terved ja lapsel parem tuju, ning temaga väljas söömas käinud. St meie sööme, tema harjub sellega, et teised inimesed on ka olemas ja vahepeal veedetakse teistes kohtades aega. Jahtklubi restoranis me näiteks ei olnudki veel käinud, täitsa hea oli. St minu pasta veiselihaga oli väga hea (ja kook muidugi ka), ausalt öeldes ei oleks ma nende menüüst väga midagi muud tellida osanud ka.
Velvet Cafésse polnud me ka sattunud, sest kuidagi juhtub alati nii, et kui seal oleme, on teised St Patrickust huvitatud, nii et nende poole peal olime esimest korda. See oli natuke naljakas, sest sees on neil sisekujundus nagu restoranis, kõik väga luksuslik jne, aga välikohviku osa näeb konkreetselt välja, nagu keegi oleks vanavanemate suvila kuurist lauad ära hiivanud ja mõelnud, et käib kah. 😀 Selles mõttes ma ei kurda, mulle käis kah, aga hoolimata sellest, et minu silmale oli vähe rahvast, oli neil nii päris toitudel nii pikk ooteaeg, et seekord piirdusimegi ainult koogiga (no millal soe šokolaadikook hea ei ole) ja mitte midagi muud ma selle koha kohta öelda ei oska. Tundus rohkem turistidele suunatud. Aa, selline kriitika, et see oli vist esimene kord mu elus, kus menüü kirjatüüp mulle konkreetselt rasketi loetav ja häiriv tundus, nii et ma ei viitsinudki eriti seda lehitseda. Naljakas, kui palju sellised asjad mõjutavad, muidu oleks ehk ikka midagi toekamat ka tellinud ja selle ooteaja ära kannatanud, aga me mõlemad vaatasime seda menüüd ja leidsime, et pigem mitte. Kusjuures ei olnud mingi haruldane kirjatüüp, lihtsalt raskesti loetav – õhukese joonega küllaltki väikesed tähed kaldkirjas. Kui eesmärgiks on rikkaid Soome vanainimesi püüda, siis ma ei tea, kuidas nemad seda veel lugema peaksid.
Ja kohvikukogemustega on vist paslik ära märkida, et ma olen mitmes kohas juba mõelnud, et miks mulle küll nende kohv üldse ei maitse. Eile lõpuks taipasin, et ma olen lihtsalt kaerapiimaga juba nii harjunud, et tavalise piimaga kohv maitseb valesti, nagu oleks või kohvi sees vms. Kuidagi liiga … loomselt.
Titt ise sööb nüüd kaks korda päevas — tundus nagu loogiline, et seitsmekuuselt teine söögikord juurde ja kaheksakuuselt tuleb siis kolmas. Sellega on ka iseenesest paremaks läinud, hommikuti õnnestub ta tihti lihtsalt lapiga piisavalt puhtaks teha ja ei peagi ekstra pessu viima. Ilmselt on asi selles, et hommikuti saab ta putru ja need on magusad, nii et ei mängi eriti toiduga, vaid vitsutab kähku sisse. Minu jaoks on see ausalt öeldes veidi arusaamatu, igal pool rõhutatakse, et suhkrut tuleks lastele tutvustada võimalikult hilja, aga samas on titepudrud kõik sellised, et maitse järgi arvaks, et valdav enamus seal banaan või aprikoos vms ongi. Kas puuviljasuhkur on siis tõesti nii palju parem/ohutum kui valge suhkur? Tema praegune lemmik on selgelt mingi mango-hirsipüree, mis vähemalt minu maitsele on parem ja pole nii lääge kui need keskmised pudrud. Mitte et mind otseselt häiriks see puuviljasuhkur, ma niigi naersin siin, sest guugeldasin, millal on okei lapsele piima anda (st ma tahtsin piimaga putru keeta, mitte tassist piima anda, aga osad ütlevad, et kuumutatud piim on ka enne kaheksandat elukuud halb, samas kui mingi Pere ja Kodu artikkel ütles, et kuumutatud täispiimaga on igati okei kohe algusest peale putrusid teha, nii et kes teab). Selle tulemusel jõudsin ma muidugi Perekooli, kus inimesed arutasid teemal “kui vanalt sa andsid oma lapsele asja X?” (kohukest, juustu, vorsti, maasikat jne). No ja igati ootuspäraselt tuli sealt selgelt välja, et ühe lapse emad vastasid, et oi, laps saab varsti 18 ja kohukest pole veel näinud (või noh, pigem, et “enne kolmandat eluaastat minu tibu küll suhkrut ei saanud”), aga kõik, kel kaks või rohkem last, ütlesid, et esimese lapsega kannatasid kauem, järgmine võitles vanemate õvede käest hulga varem oma kohukeseampsu välja — ja ei olnud ükski neist teistest ja kolmandatest lastest ka selle kohukeseampsu peale maha surnud. Vahel mulle tundub, et ma võtan vist ühe lapse ema kohta natuke liiga leigelt neid asju, aga no arvestades seda, et ta üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, tundub natuke narr liigselt mingi puuviljasuhkru või kuskilt tulnud jäätiseampsu pärast pablada. Ja teise nurga alt jällegi on täiesti arusaamatu, kuidas keegi, kes üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, saab olla nii pirtsakas, kui talle pakutakse näiteks kuskussi kanaga vms igati head toitu, mille ainus miinus on see, et see pole maasikapüree. Ehk siis ma saan aru küll, miks soovitatakse magusaid asju mitte anda, aga need samad pudrud on ju magusad.
Igatahes. Algselt oli plaanis, et teine toidukord on alati näputoit, aga tegelikult olen nii teinud, et annan midagi näppude vahel söödavat (maasikas, vaarikas, kurk, banaan vms) ja siis mingit lihaga toitu, sest perearst ütleb, et iga päev tuleb liha anda. Mis on veits kummaline, sest muidu räägitakse igal pool, et täiskasvanule on kaks korda nädalas liha maa ja ilm. Hakka või mõtlema, kuidas need vanad eestlased üldse üles kasvasid, kui kellelgi polnud liha igapäevaselt lastele anda, kõik sõid pool ajast körti. Aga kui kolmas söögikord tuleb, siis see tuleb raudselt ainult käes hoitav toit, et rohkem kasimist poleks.
Üldse, nagu te siit juba loete, ei saa ma jätkuvalt paljudest asjadest aru seoses lapse toitmisega. Kurtsin siin Reedale ka üks päev, et perearst ütles, et aastane peaks juba perega sama toitu sööma, et tee toit valmis, võta lapse portsjon välja ja siis lisa ülejäänud pere osale soola ka. Nagu andke andeks, aga see kõlab mulle konkreetselt okseleajavalt. 😀 Pasta või riis, millele on sool hiljem juurde lisatud, ökk. Ja ma pole isegi suur soolasõber, näiteks mune (või omletti vms munatoitu) teengi ma tihti täiesti soolata, eriti kui ma panen sinna natuke sinki vms, mis on ise juba soolane. Aga kartulipudrule päris lõpus soola sisse segamist ikka ette ei kujuta, see lihtsalt ei maitse meeldivalt. Enne teeks juba kahes potis süüa.
P.S. Ühe asja kohta küsiks küll targematelt nõu. Mul on selles mõttes titeunega vedanud, et ta läheb hilja magama ja ärkab hilja, üldiselt on ööuni ca 23—10. Aga iga kord, kui ta parajasti midagi uut õpib, mida juhtub esimese aasta jooksul tihti, hakkab ta öösiti rõõmsalt üles ärkama, et mängida. No ütleme nelja-viie ajal ärkab, on korraga tund-poolteist üleval, ja siis magab veel kolm-neli tundi. Mitte igal ööl, aga mitu korda nädalas. On kellelgi õnnestunud sellest harjumusest lahti saada ja kui jah, siis kuidas?
P.P.S. Ta on hakanud õiges kontekstis emm ja vahel isegi emmeee ütlema. Ma ei arva, et ta ilmtingimata teaks, mida see tähendab, aga kontekst on õige, st ta ütleb seda siis, kui on kellegi teise süles ja minu juurde tagasi tahab. Nii et vabalt võib see tähendada lihtsalt “ma pole olukorraga rahul” vms, aga no ilmselt nii seda õiget tähendust kinnistama hakatakse, et iga kord, kui ta oma arust part ütleb, tuleb tegelikult emme, nii et eks ta ühel hetkel peab leppima sellega, et pardi jaoks tuleb mõni muu sõna leida. Sirru leidis, et see on matriarhaadi ilming, et meie keeles on emme hulga kergem öelda kui issi — teistes keeltes on dada ja papa, mida on hulga lihtsam öelda, s-iga ei ole beeps minu arust siiani ühtki silpi kuuldavale lasknud. Nii et issi vist läkski lapsega dada peale üle, lootuses, et äkki seda öeldakse siiski varem kui kolmeaastaselt.
Mul oli siin näiteks pulma-aastapäev vahepeal. Kuna hoidjate leidmisega on täpselt nii, nagu on, mõtlesime, et kes ei riski, see šampust ei joo jne. Nimelt oleme otsinud nii raha eest, kui ka sõprade seast, aga hetkel on seis selline, et hea sõber, kes lubabki, lõpuks oleme ikka kas kodus või lapsega restoranis. Šampust me jätkuvalt ei joonud ja igaks juhuks tellisin magustoidu esimesena (no et kui kisaks läheb, on vähemalt magustoit söödud), aga saime käidud küll.
Teiseks sain käidud juuksuris. Taas lapsega koos, sest mees pidi sel ajal just haiglas olema ja kuna ma olin juba mitu korda broneeringut edasi lükanud, vihastasin ja mõtlesin, et lähen sinna ja palun juuksuril lihtsalt pool patsi maha lõigata, et mul oleks lihtsam seda puhmast pesta ja kammida. Tegelikkuses läks nii kenasti, et titt oli valmis peaaegu päris lõpuni vankris istudes seda tsirkust pealt vaatama (talle meeldib selliseid asju vaadata, seda, kuidas isa habet ajab, vaatab ka väga hea meelega), ainult viimase jupi pidime käru ees seistes lõikama. Ainult et mul pole ikka AASTAID nii lühikesi juukseid olnud. Ütlesin juuksurile, et lõigaku, palju tahab, peaasi, et ikkagi pea peale üles patsi ulataks. Huvi pärast just testisin, tehniliselt isegi ulatab, kuigi patsi saaks vist kolm keerdu – aga sellest pole midagi, see-eest saab jällegi hobusesaba teha niimoodi, et liigselt juukseid üle ei jääks. Nii et ma olen rahul, sest lahtiselt ma hetkel nagunii juukseid ei kanna, aga kinniselt kandmiseks on see idekas. No ja kuna ma käisin nö “külajuuksuris”, siis hind oli nii meeldiv, et ma poleks elus Tallinnas sellist hinda oodanud (ja tulemus kvaliteetsem, kui ma nii mõneski salongis olen saanud). MEGArahul olen sellega. Sedapuhku peate mu sõnu uskuma, eks ma kunagi tulevikus näitan pilti ka, kui õnnestub kammitud juustega pildile jääda — aga ma olin täiesti unustanud, kui mõnusalt ja kiirelt juustepesu (ja kammimine) käia võib.
Kolmandaks … Olen nüüd natuke harjutanud ja suudan oma uut autot TAGURDADES AEDA PARKIDA, ilma et selleks pool tundi ei läheks ja naabrid aknal naerdes tiktokivideosid ei teeks. Mulle üldse ei meeldi tagurdades parkimine, aga kuna mõlemal pool väravat on põõsad, siis nina ees aeda sõita on selles mõttes absurdne, et välja tagurdades on nähtavus null. Varem mind ei häirinud, vaatasin kähku kahele poole ja siis hüppasin autosse, aga nüüd tagurdan ma ju välja Merit ees, nii et ei. Aeda tagurdades sa näed, mis samal ajal tänaval toimub, ja välja tuled nina ees, nii et ka näed kohe, mis seis on. Igat pidi mõistlikum.
Valisin maailma kõige kehvema aja üksikemanduseks. Või mis nüüd valisin, Sirru jäi haigeks, nii et igaks juhuks last ei katsu. Ehk siis lapsel on parajasti eakohaselt raske aeg ja lisaks on meil siin pahuraks tegev kuumalaine (toas on enamvähem talutav konditsioneeriga, aga see on just selline “enamvähem talutav”). Täna hommikul kaotasin esimest korda kannatuse konkreetselt kümme minutit pärast ärkamist ja tundsin end nagu maailma kõige halvem ema. Ja seejärel mõtlesin irooniliselt, et vaat, mis juhtub, kui abort on keelatud, ja kõik lapsi saavad — vaesed lapsed peavad minusuguste vanematega kasvama. (Juhuks kui kedagi huvitab, siis “kaotasin kannatuse” ei tähenda, et “peksin oma kuuekuust”, vaid et ma ütlesin ärritunult “ole nüüd kümme sekundit normaalne”, kui ta väänles ajal, mil ma teda puhastada üritasin. Ja jah, see teine lause oli must huumor, ta oli ja on väga oodatud laps. Kuigi eks ta mõtlema paneb küll, et mis tingimustes kasvavad üles need lapsed, keda EI tahetud.)
Aga ma ei viitsi abordist rääkida, sellest räägitud küll ja eks meile ole need kauged Ameerika mured, meil on minu meelest selle koha pealt igati okeid seadused. Räägin hoopis humaansusest seoses nende uudistega. Selles mõttes, et ilmselgelt on igaühel sellest oma definitsioon, aga see üldtunnustatud versioon, millesse usuvad ka abordivastased, jääb mulle lihtsalt nii kaugeks. Olete lugenud seda uudist, kus ameeriklanna ei saanud Maltal aborti, kui platsenta osaliselt lahti rebenes, sest südamelöögid olid veel olemas, nii et Maltale jäädes oleks ta pidanud ootama, kuni loode ise ära sureb (ja riskima sepsisega)? Ma ei hakka siin isegi halama teemal “ema potentsiaalsed kannatused”, sest selles mõttes ma saan loogikast aru. Kui meil on siin kaks täieõiguslikku inimest, siis me ei hakka ühte ära tapma, sest muidu teine VÕIB-OLLA sureb. Kus ma EI saa loogikast aru, on see, et siin ei olnud ju olukord, kus loode oleks mingilgi moel elujõuline olnud. Naisel olid veed juba ära tulnud, platsenta seinast lahti, see tähendab, et esiteks ei saa loode enam toitained ja teiseks pole tal piisavalt lootevett. Minu jaoks oleks sellises olukorras abordi lõpule viimine lihtsalt halastus ka selle loote suhtes. See oleks humaanne. Ootajate meelest oleks humaanne lasta tal nälga või vedelikupuudusesse surra.
Ja ma tean, et osad inimesed ütlevad, et “see on selle pärast, et neid ei huvita loote heaolu, nad tahavad lihtsalt naisi karistada”. Aga tegelikult ei ole see ju nii, vähemalt mina ei nõustu selle väitega. Sest see suhtumine ei ole rasedusspetsiifiline, sellised inimesed usuvadki siiralt ka seda, et kui sul on viimase staadiumi vähk, siis on humaanne lasta sul lihtsalt (tihti valudes või vähemalt piisava koguse valuvaigistita) surma oodata, mitte sind sel teel aidata. Või need kuulsad “masina küljest lahtiühendamised”, mida me USA filmidest kõik näinud oleme – kui inimene iseseisvalt ei hinga, siis tähendab see seda, et inimene lämbub küllaltki kiiresti. Aga on ka olemas variant, kus inimene on koomas, kõik teavad, et ta sealt enam välja ei tule, aga hingab iseseisvalt. Sel juhul tähendab see lahtiühendamine seda, et humaansed inimesed lasevad teisel inimesel sõna otseses mõttes nälga surra. Või no mitte nälga, ta sureb vedelikupuudusesse, see tapab kiiremini.
Huvitav asi see humaansus. Koera paneme magama, et ta piinlema ei peaks, aga inimeste suhtes oleme humaansed.
Eile ilmus välja uus hambaservake. Kusjuures esimese hambaga oli alguses ikka valendav laik ja siis hammas. Seekord ma oskasin ju ise kahtlustada ja vaatasin enamvähem iga päev, aga MITTE MIDAGI ei näinud, enne kui juba serv paistis. Palaviku peale vaatasin eile esimese asjana, kas on ehk näha midagi, ja isegi ige ei tundunud nagu eriti paistes (st oli täpselt selline, et äkki nagu natuke on, aga äkki ei ole ka). Aga ilmselt oli selle ülikehva tuju põhjus mitte ainult hammas, vaid hammas + mingi kõhuviirus, sest lisaks palavikule oli tal ka kõht lahti + ööl vastu esmaspäeva oksendas esimest korda elus (ja suisa kaks korda). Selles mõttes, et piima on ta kogu aeg palju üles ajanud, aga see oli ikka päris oksendamine, nii väljutusviis, lõhn kui ka kogus ei jätnud mingit kahtlustki.
Millega seoses tuleks ära mainida, et internetis iga hammasteteemaline artikkel rõhutab, et kuigi paljud arvavad, et kõhulahtisus ja veidi tatine nina on hammaste tuleku sümptomid, pole selle kohta mingeid tõendeid ja ehk on titt lihtsalt samal ajal haige, sest suus on ju lahtine haav, nii et nad on haigustele sel ajal vastuvõtlikumad. Meritil on nüüd mõlema hambaga lõikumise ajal olnud nina hästi natuke tatine (no selline nohisev pigem) ja kõht pisut lahti. Nii et oma väga pisikese valimi pealt tahaks küll hakata juba ütlema, et äkki ikka on seos. Iseasi, et oksendamine ju ometi ei saa hammaste tulekuga seotud olla? Ja no eelmine kord oli ta natuke pahur, aga mitte SELLINE, seekord oli täiesti sihuke “koolikud on tagasi” tunne.
Igatahes magas ta palavikuga terve eilse päeva maha, et kuue ajal rõõmsa ja rõõsana ning uue hambaga ärgata. Aga kuna ta oli terve päeva maganud, tahtis ta muidugi öösel üleval olla. Kolme ajal sain ta kuidagi magama tagasi, aga poole viie ajal andsin alla ja tõusime üles. Nii et emadepäevakingituseks sain unetud ööd ja raske elu + veel ühe hamba, millega mind hammustada. Kui läheb nii, nagu eelmine kord (ja hetkel tundub, et läheb), siis ootab mind ees ka ca nädalake ainult tissi otsas magamist. Vähemalt on vahepeal selle pooleteise kuuga nii palju muutunud, et ta oskab nüüd normaalselt närimismänguasju kasutada, on natukenegi kergem.
See pole see beebi, aga vaadake seda väikest pepukest 😀
P.S. Unustasin varem küsida, aga te siin teate ju kõike. Kas keegi oskab Tallinnas pisikestele (no sellistele uutele kõndijatele) mõnda tantsulist trenni soovitada? Ideaalis pigem suunal Kesklinn-Mustamägi. Meil on siin üks pisike daam (mitte mul isiklikult muidugi), kes ei saa kuidagi isu täis tantsitud, kuigi tundub, et ta öösiti oleks kuskil käind, sest ta Jimmy Choo sokkidel kõik kontsaplekid läind.
Pärdikute päevaraamat 