Inimesed, kuidas te loete uudiseid?

View this post on Instagram

❤️

A post shared by Fazza (@faz3) on

Ajakirjanduses hetkel lugu sellest, et VÄIDETAVALT on Trumpil majapidajannaga laps ja National Enquirer on selle loo meelega kinni mätsinud ning seda aastaid varjanud. Kommentaarid keskenduvad kõik sellele, kas moraalne pool on riigijuhtimisel oluline ja et Clintoni tagandamiskatse ei läinud läbi jne jne. Kulla inimesed, probleem ei ole täna selles, mitu abieluvälist last Trumpil on – ja probleem ei olnud tollal selles, et Clinton pole moraalne kristlane. Probleem oli selles, et Clinton andis vande all valeütlusi, mis on VÄGA ebaseaduslik.

Trumpiga seoses on probleem selles, et ükskõik, kas see laps on olemas või mitte, kui NE tõesti loo eest maksis (olgu lugu fiktiivne või mitte), ainsa eesmärgiga seda kinni mätsida ja Trumpi võimulesaamisele kaasa aidata, siis USA seaduse kohaselt on nad osalenud tema kampaanias, millel on oma reeglid. Kampaaniategevus peab olema registreeritud, selle pealt tuleb makse maksta jne. Mis tähendab, et kui suudetakse tõestada, et Trump oli kampaaniast teadlik ja ehk isegi rahastas seda osaliselt, siis teoreetiliselt on paha-paha (praktikas mina küll ei usu, et ta valitsusajal kuskilt kangutatakse).

Ja miks inimesed selliseid uudiseid lugedes seksi ja moraali juurde kinni jäävad, mina aru ei saa, sest näiteks selles artiklis ei ole üldse moraalsele poolele keskendutud, autor räägib just kampaania rahastamisest, aga kommenteerijad loevad ikka seda, mida ise tahavad. :/

Kuna Trump on kole, siis pildil on hoopis kõige seksikam sinivereline, keda ma tean. Käis hiljuti Eestis ka, nii et sõbranna, kes ratsavõistlust korraldada aitas, kinnitas, et päris elus ka kena.

Advertisements

Küll su lapsel on hea isa!

Mul oli hiljuti üks imelik … monoloog? Vestluseks on seda palju nimetada, sest teine inimene rääkis minu pihta, aga põhimõtteliselt jäi mulje, et mina olen süüdi tema ja ta kaaslase suhteprobleemides, sest ma olevat pärast mingit nende omavahelist tüli oma sõbrannale ( = tema kaaslasele) öelnud, et see mees on vägivaldne. Ma sellel teemal üldse ei peatu, sest nimetatud mees ei peksa vms, ütleb “ainult”, et ta naine on loll ja rumal või naerab tema üle, kui naine nutab, ja vaimset vägivalda meil ju tõsiseks probleemiks ei peeta, aga tunnistan ausalt, et ma olen mitu korda öelnud, et see mees on kasutu. Täitsa tõsiselt, ei häbene ka, ma ei saa aru, miks mingit kasutut sitatükki selle pärast kodus pidada, et sai kogemata või kasvõi plaanitult temaga laps valmis tehtud.

Milline on siis mittekasutu kaaslane või kallim, kelle üle võiks suisa uhke olla? Minu jaoks on partneri mõte selles, et ma saan temalt emotsionaalset ja/või praktilist ja/või materiaalset tuge. See viimane on nüüd pigem see puhta nahaga pääsemise kaart (get out of jail free card) – et kui sul on suurepärane iseloom ja sinuga on tore koos aega veeta, aga sa oled laisk nagu lohe, kodus midagi ei tee ja minu kurtmist iial kuulata ei viitsi, siis sellest saab mööda vaadata, kui sul on piisavalt raha, et maksta majapidajale, kes ise koristab, ja psühholoogile, kes ise kuulab. Kuigi ausalt öeldes on mul üsna raske ette kujutada inimest, kellel oleks suurepärane iseloom, aga kes südamerahuga laseks näiteks oma armsamal üksinda süüa teha, nõusid pesta, koristada jne. Ja ma saan aru, et ma elan mingis oma mullis, aga see mees on minu lähemas tutvusringkonnas AINUS selline isa. Täitsa ausalt. Kaugemate tuttavate seas on ka üks frukt, kes maksab elatist ja/või veedab lapsega aega, kui parajasti suhtub olema selline girlfriend, kes sunnib, aga sõprade/töökaaslaste hulgas on ainult pühendunud lapsevanemad.

Toon mõned näited oma lähemast sõpruskonnast (lapsed vanuses kaks kuud kuni viis aastat, kõik isad töötavad, nii et aeg kodus on mõnevõrra piiratud):

  • Kõik on pärast lapse sündi võtnud vähemalt kaks nädalat töölt vabaks ja veetnud selle naisega kodus, et tal alguses lihtsam oleks. St kaks nädalat on see seadusega lubatud isapuhkus, mõni on võtnud ka rohkem, kui naisel on raske sünnitus olnud vms.
  • Kõik on lisaks oma elu osaliselt ümber korraldanud (vähemalt esimeseks kaheks aastaks), et saaks ema rohkem aidata ja lapsega rohkem aega veeta.
  • Kõik need mehed on võimelised kodus koristama, lihtsamaid parandustöid organiseerima või läbi viima, prügi välja viima jne. Nende laste emad ei pea näiteks ise üksi köögi põrandat plaatima (ja samal ajal kahte last hoidma).
  • Kôik need isad teavad, mida millise ilmaga lapsele selga panna ja kust neid riideid selgapanekuks leida. Veel enam, nad suudavad need riided isegi pärast lapselt seljast võtmist vajadusel pesumasinasse panna.
  • Ma ei tea, kas see on üldse märkimisväärne, aga seda riiete seljast võtmist tuleb ette, sest vajadusel vannitavad nad oma lapsi ise.
  • Kui laps on parajasti isa süles ja isa avastab, et oleks aeg mähet vahetada, ei ulata ta last sujuvalt emale, vaid käitub nagu normaalne inimene ja … hakkab ise seda mähet vahetama.
  • Kui neid kuskile kutsuda, arutavad nad esmalt lapse emaga nädalavahetuseplaanid läbi – ning loomulikult eelistavad üritusi, kuhu saab minna koos ja lapse kaasa võtta.
  • Nad annavad emale aega rahus ÜKSI olla. St võtavad ise omal algatusel lapse(d) ja lähevad näiteks loomaaeda või lihtsalt jalutama, et ema saaks magada, duši all käia, kasvõi telekat vaadata. Selle jalutuskäigu ajal ei helista nad neli korda, et küsida asju stiilis “kas sa niiskeid rätikuid kaasa ei pakkinudki???” või “kas meil on poest ka midagi vaja?”, sest esiteks pakkisid nad ise vajalikud asjad kaasa ja teiseks teavad nad ise, mida poest vaja on (Google Keep on tänapäeval ometi jagatud poenimekirjade jaoks, et keegi ei peaks kellegi käest küsima, kas oli meeles piima osta).
  • Kui nad last kodus hoiavad, ei pea ema hiljem nende tagant koristama.
  • Paar meest, kel juba natuke vanemad lapsed (kasvõi internetist tuntud Kaur) – kõik teevad kaasa laste trennidesse viimises ja toomises ning keegi ei pea naist kodus lihtsalt kodumasina asemel.
  • Põhimõtteliselt kokkuvõtlikult öeldes – mõlemad osapooled saavad aru, et neil on koos laps ja kodu, ning mõlemad osapooled näevad vaeva (ja leiavad teadlikult aega), et laps ja kodu oleksid mingilgi määral hoitud ja kasitud. Eriti see laps, keda on vaja elus hoida.
  • Ekstra sellele postituse alguses mainitud mehele mõeldes – ühelgi neist isadest ei ole ette tulnud, et nad öösel naisele sõnagi ütlemata peole läheksid. Ja kui keegi neist teataks reedel välja minnes, et ta ju ei tea, kas tuleb laupäeval või pühapäeval, sest no jumal teab, milleks tuju on ja kuidas pidu edeneb, oleks tal tagasi tulles pakitud kohvrid ukse taga, sest mitte keegi ei taha endale koju kasutut tolgust, kes ei suuda päeva täpsusegagi öelda, millal ta koju jõuab, mis sellest, et tal on seal pooleaastane laps.

Mu parima sõbranna mees ärkab igal hommikul koos lapsega kell kuus ja on oma tööleminekuaja kümne kanti lükanud, sest öösel on sõbranna lapsega üleval ja nii saab ta hommikul vähemalt mõned tunnid rahus magada. Lisaks viis mees iga päev koera ja lapse pikale (rohkem kui tunniajasele) jalutuskäigule, et sõbranna saaks oma isikliku projektiga tegeleda, sest no mõnekuuse lapse kõrvalt doktoritööd kirjutada ei ole nalja teha.

Tuttavas peres, kus laps sai rinnapiimaasendajat, tegi mees hilisõhtuse toitmise ise, et naine saaks varakult (pärast eelmist toitmist, vannitamine ja magamapanek jäi mehele) magama minna ja nii vähemalt viis-kuus tundi und järjest.

Minu töökaaslane, kes varem käis viis korda nädalas trennis, käib seal nüüd umbes kaks korda nädalas, sest neil on õhtud ära jagatud – ühel õhtul saab tema ronima, teisel õhtul naine oma trenni või sõbrannadega välja ja mitmel õhtul eelistavad nad koos aega veeta, sest NEIL ON VÄIKE LAPS. Nii on see kestnud juba ca aasta ja ei tundu, et seal midagi muutumas oleks, enne kui laps natuke iseseisvamaks saab.

Ahjaa, lisan, kaude tean ka meest, kes on lapsega kodune, sest arvas, et oleks aeg ka seda proovida. Saan aru, et see on juba erandlik, aga on ka selliseid mehi.

Nii et kui sa oled isa, loed kogu seda pikka juttu ja avastad, et mitte ükski neist punktidest ei käi sinu kohta, sest sa oled ehk lapse beebieas kokku kolm korda mähet vahetanud, raha koju ei too, süüa ei tee, kodutöödega ei aita, öösiti üles ei ärka ja üldse veedad oma perega nii vähe aega kui võimalik, siis kaks täiesti tõsist küsimust sulle. Esiteks, MIKS peaks keegi tahtma sinuga koos olla, kui sa ei paku isegi emotsionaalset tuge ja oled põhimõtteliselt ainult üks lisasuu toita? Ja teiseks, ehk olulisemgi, miks sa nii tõsiselt ja järjekindlalt väidad, et SINA tahad selle perega koos olla, kui sa tegelikult isarollist ilmselgelt huvitatud ei ole?

Kas tõesti on minu standardid liiga kõrged, kui ma arvan, et kogu see pühendumus, mida ma just kirjeldasin, on elementaarne nii meeste kui ka naiste puhul? Ja kas ma elan tõesti mingis roosas mullis, kui ma kujutan ette, et keskmine isa aastal 2018 saaks siit nimekirjast vähemalt pooled punktid kenasti kätte?

Quo vadis, feminismifoorum?

Viimastel päevadel on meie riigi suurimas feminismifoorumis nii palju toimunud, et ma ei tea isegi, kust alustada. Mõtlesin, et ma ei kirjuta, sest esialgne tüli oli täpselt selline, et kõik kehitaksid selle peale õlgu – Scarlett Johansson tahtis ühes filmis transmeest mängida ja transinimesed leidsid, et see on diskrimineerimine, sest nemad ühtki teist rolli ei saa, jäetagu neile vähemalt transrollid siis.

Mingi näitleja ütles aga selle peale, et tema peab töö juures hüääni ka mängima, et see ongi normaalne, et näitleja mängib kasvõi laualampi, kui vaja on, ja see on talle veel põnev ka – ja visati välja transinimeste loomadega võrdlemise eest. Huvitaval kombel ei tehtud märkust objektistamise kohta, sest kui võrdles hüääniga, võrdles sama loogika kohaselt ju ka laualambiga. See selleks, paljud inimesed selle otsusega ei nõustunud ja algas suur kisma, mis päädis sellega, et adminn, kes ta välja viskas, pole siiani ühtki sõna öelnud, aga teised on kirjeldanud uusi kodukorra reegleid.

Ja kõigest sellest ei tahtnud mina sõnagagi kirjutada, sest mõtlesin, et mis see tegelikult minu asi on – nende kodu, nende kombed, mina käin seal lihtsalt vahepeal lugemas. Kui nemad tahavad olla eriti aktiivselt trans-safe jne, on see nende asi. (Minu isiklik seisukoht on, et see näitleja ei solvanud kedagi ja teiseks see, et ei ole aus näitlejatele ette kirjutada, mis rolle nad võivad vastu võtta. Sama loogika alusel võiksime me öelda, et mina olen privilegeeritud valge heteronaine ja võiksin töölt ära tulla, sest lesbist vene üksikemal on seda töökohta rohkem vaja ja tal on hulga raskem siin riigis tööle saada. Miskipärast me tahaksime siiski kõik OMA leivakotist kinni hoida, sel ajal, kui me suure suuga räägime, mida teised tegema peaksid.) Aga see oli nüüd kõik taustainfoks sellele jutule, millest ma TEGELIKULT rääkima hakkan.

Kas te mäletate veel perekond Tähismaad? Olin-kuulus-ja-tunnustatud-ajakirjanik-aga-siis-läks-peas-midagi-katki-ja-hakkasin-kirjutama-hoopis-oma-eksi-tupeseenest Innot ning nimetan-end-juristiks-kuigi-haridusest-möödas-aastaid-ja-praktilist-töökogemust-kolm-päeva ja vabal-ajal-mõnitan-teisi-naisi Irjat? Kui keegi veel ei tea, siis tegu on oma aja suurte internetikuulsustega, kes rajasid oma elu ja sissetuleku Inno eksnaise avalikule mõnitamisele ja on suutnud koguda vist ca 50 tuhat eurot elatisevõlga, kusjuures Inno kirjutab avalikult postitusi sellest, kuidas ükski normaalne mees ei lähe sellises olukorras tööle, sest muidu antakse raha ju eelmistele lastele nõmedale naisele ära. Inx saab elatist suht täpselt nii palju, kui head inimesed annetavad. Lõppes see nali sellega, et kuskilt langes neile kaela suurem summa raha (Irja isa pärandus?), mille eest nad elatise ära maksid ja õnnelikult elu lõpuni elasid.

Haa-haa-haa! See oli nali, tegelikult kulutasid nad selle raha ringireisimise peale ära ja seejärel vandersellitasid mööda ilma ringi ja küsisid lugejate käest raha, näiteks olukorras, kus lugejad on küll juba annetanud raha lennukipiletiteks, aga tahaks kahe lennu vahel ju hotellis olla, sest uni on ju ka oluline. Isegi Savisaarega üritasid nad semutsema hakata, aga see ei mänginud ka välja, lõpuks olid ainult suured tülid.

Nii et jõudis Kristiina Ojuland viimases hädas femmarite foorumisse (see vist kujutas ette, et feministid hääletavad sinu poolt ainult selle pärast, et sul on emakas), on sinna nüüd mingil kummalisel eesmärgil jõudnud ka Tähismaad. Ma ei tea, miks, loodetavasti ei plaani poliitikasse minna. Igatahes võtab Irja igapäevaselt sõna naistevahelise solidaarsuse teemadel ning nüüd tegi juba postituse sellest, kui tore feminist oli tema isa ja kui tore feminist on tema mees. Adminnid olid häbelikult vait, sest no just oli selline hiiglaslik draama, ilmselt ei julgenud kohe öelda, et istu sisse see jutt endale, soovitatavalt koos kaktusega. Nii et teised inimesed võtsid ise jutu üles ja hakkasid küsimusi esitama selle kohta, et kuidas see siis nüüd feministlik on, kui varem on teisi naisi räigelt mõnitatud jne.

Vastused? Kõik stiilis “issand, see on küberkiusamine!” ja “miks me räägime nii vanadest asjadest???” (lingiti postitusi ka selle aasta juulist). Kui küsiti, kas ta kahetseb oma varasemaid tegusid, vastas Irja, et need postitused on nüüdseks kustutatud ja kui keegi tunneb, et tema tundeid on riivatud, võtku ühendust ja kustutatakse neid riivavad postitused ka ära. Mis on väga kena, aga ei ütle mitte midagi selle kohta, kas keegi kahetseb ka või lihtsalt ei teeni enam sitablogiga või mis toimps. Teiseks muidugi see, et ise pead paluma minema, kui tahad, et sind mõnitav info ära korjataks – eem, what?. Teema lõpetati tabavalt Irja sõnavõtuga, kus ta ütleb muuhulgas “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan. Kuid see blogi ei ole enam ammu see, mis ta oli kunagi, ca kümme aastat tagasi.” (Unustades, et veel eelmisel aastal mõnitati näiteks Petronet? Või seda ei peeta häbiväärseks?)

Teate, mis see ei ole? See EI ole vabandus. “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan,” EI ole vabandus. Juba lasteaias õpetatakse lastele, et korralik vabandus on kolmeosaline – öeldakse, mille eest vabandust palutakse, tunnistatakse, et käitumine oli vale, ja kinnitatakse, et tulevikus seda enam ei juhtu. Antud juhul ei tunnistatud oma vigu, sest ei räägita oma tegudest, vaid teise tunnetest. See on süü teise õlule veeretamine – no KUI teie tunnete end halvasti, siis mul on sellest (mitte enda käitumisest, vaid teie emotsioonidest) siiralt kahju.

Nii et täna on meil Facebookis kaks võrdsusele keskenduvat eestikeelset gruppi. Ühes on hääletoruks Mihkel Kunnus, teises annab nüüd aktiivselt tooni Irja Tähismaa (ja no ma saan aru, et koduste seisukohtade eest teda välja visata ei saa, aga no imelik on lugeda Facebookis feministlikke seisukohti ja holier than thou suhtumist ning siis nende blogist samal ajal näiteks seda). Kolmas ideoloogiline grupp on ka, kus Loho möllab. Ma vist olen natuke aega hoopis omaette, see pidi vaimu kasvatama. 😀

P.S. Kui kedagi huvitab, siis Scarlett mõtles ümber ja ei tee selles filmis kaasa. Eks saab näha, kas see on transkogukonnale Pyrrhose võit või õnnestub siiski vana skandaali pealt transnäitlejaga normaalsed vaatajanumbrid koguda.

Aga miks?

Lugesin eile Facebookist väidet, et soov oma mehele toetuda on antifeministlik ja konservatiivne (st ütleja ise tahab seda teha, neist kahtlemata peatselt saabuvatest solvangutest hoolimata). Ja ok, ma saan aru, et väite autor on naine, kelle mees ajakirjanduses pidevalt feminismi kohta sama totraid õlgmehikesi ehitab ja nad tunduvadki uskuvat, et vihma ka sajab, sest feminism, aga hakkasin ikkagi mõtlema, et MIKS. Selles mõttes, et väljapoole tundub olevat tegu inimesega, kes oskab lugeda – kust siis veendumus (nt millistele feministlikele autoritele tuginedes), et soov oma kaaslasele toetuda läheb vastuollu sooviga olla koheldud võrdsena?

Mina tahan küll oma kaaslasele toetuda, usun, et suurem osa feministe tahavad. Asi on lihtsalt selles, et me hea meelega toetame vastu ka – ja no ma olen internetis näinud, et see naine ka toetab, nii kui keegi julgeb öelda, et see mees on loll lihtsalt, on ta kohal ja jätab ise vihaseid kommentaare. Nii et ilmselgelt on kõik kenasti võrdne (et mitte suisa öelda feministlik) selle koha pealt. No ja feministid ju väidavad kogu aeg, et osa võrdsusest on ka mehe senisest suurem emotsionaalne ja praktiline panus nt pereelus ja lastekasvatamisel (kui kõik teavad, et mees võib sama suure tõenäosusega lastevanemate koosoleku pärast kell pool viis töölt välja jalutada, ei ole põhjust naisi selle argumendiga diskrimineerida, pluss lihtsalt tore on, kui isa on päriselt laste elus osaline).

Ainus olukord, mida ma suudan ette kujutada, kus võiks öelda, et see toetamist eeldav seisukoht on antifeministlik ja konservatiivne, on juhul, kui sõnaga “toetus” mõeldaks ainult raha, aga see on antud kontekstis (kahe humanitaari puhul) lihtsalt nii ebatõenäoline. Olgem ausad, kui isehakanud dostojevskispetsialistidele pole hakatud järsku hulga rohkem maksma, pole see päris see eriala, millega naisele uut Emmaljungat ja kahe aasta pärast mõnusat kodust äraolemist võimaldada. Seega ilmselt raha pärast meest ei valitud, muidu oleks korralikul ehitajal eelis (kuigi nende püüdmisega võib muidugi raskusi olla pärast neid õnnetuid juhtumeid ajakirjanduses). Lisaks pole Eestis majandusliku heaolu kaardi ainult mehe kanda jätmine mitte ainult antifeministlik, vaid VÄGA … riskialtis? Liiga lihtne on ühel osapoolel kaks kätt taskus minema kõndida ja kogu oma vara kaasa võtta. Nii et ka rikka mehe puhul on targem tagalat kindlustada, oma kinnisvara omada jne. Siin pole midagi pistmist feminismiga, see on “parem karta, kui kahetseda”, mida soovitavad ühtviisi innukalt nii radikaalsed feministid kui ka sugugi mitte feministlikud vanaemad.

Nii et äkki keegi seletab lollile, millise loogika alusel on soov oma mehele toetuda (ja vajadusel tallegi toetust pakkuda) antifeministlik ja suisa konservatiivne? Kuni ma ei tea, lasen äkki puhtalt rumalusest mööda võimaluse kedagi internetis sõimata, see oleks ju kohutav.

P.S. Üldse oli see internetilõim eile väga hariv, muuhulgas sain teada (teise arvaja sulest), et Eestist äraläinutelt tuleks kohe kodakondsus ära võtta. St turistiks vist ikka võib, aga rohkem kui pool aastat Soomes ehitamas? Pass lauale ja jäägi sinna. Kui sa ei armasta Eestit minuga täpselt ühel moel, pole sa siia oodatud. Iroonilisel kombel olid need väited esitatud alalõimes, mis algas kellegi kommentaariga selle kohta, et just pidev “õige ideoloogia” pealesurumine on see, mis inimesi lahkuma survestab. Mina olen enda meelest ka patrioot, aga ma olen täitsa mõelnud, et võiks ühel hetkel paar aastat Hispaanias teha, saaks äkki kroonilisest nohust ja köhast lahti – nüüd sain teada, et kui ma lähen, olen reetur. Inimestel on selle koha pealt imelikud vaated, ma ütlesin vãikevennale hiljuti, et minu arvates on riigilippudega riietusesemed pea alati labased (mõne erandiga, kus tulemus tõesti lahe on), pole vahet, kas tegu on Poccua dressides noormehega või Eesti lipuga särki kandva neiuga – ja sain teada, et ma olen vasakpoolne, kes arvab, et riigid võiks ära kaotada. Palun vabandust, et muk esteetilised eelistused on, eks ole. See, et ma pole tugevalt emotsionaalselt seotud ühegi geograafilise punkti külge, ei tähenda, et ma ei võiks Pariisi Disneylandis töötades meie kultuuri ikkagi armsaks pidada.

P.P.S. Viimasel ajal ei viitsi ma selliseid postitusi eriti kirjutada, vaid kui maailm tundub imelik ja segadusseajav, teen hoopis joogat ning irdun sellest. Maailma nii ei paranda, aga endal on parem. Minu toetava peiksi kingitud joogaratas (kas kingituse vastuvõtmine on antifeministlik või hoopis ultrafeministlik, sest kasutan meessoo ressursse, või ehk mitte kumbki, sest inimesed meeldivad teineteisele?) on ikka parim asi maailmas, selja ja õlgade painduvus on hulga parem (kuigi ronimistrenni kõrvalt on see ikkagi kogu aeg paras vastuvoolu ujumine). Oktoobris veel ma ei unistanud ka sellest, et sihukeses asendis küünarnukid maha läheks ja selg appi ei karjuks. Proovige ka, hea venitus on muidu, aitas Star Treki KOHUTAVA viimase osa üle elada.

Ojasoolt on tuli igatahes kenasti ära tõmmatud

Ma ei plaaninud tegelikult üldse Ojasoo asjast kirjutada, seda enam, et antud hetkel on Reinsalu minu meelest hulga hullem tropp, Ojasoo on vähemalt piisavalt mõistlik, et suu kinni hoida, aga sain Pärnitsa artiklist inspireeritud (Allah alasta, noor mees, aga vannub rohkem kui mina) ja panen ikka oma 2 senti.
Nimelt oleme me minu meelest suhtumises vägivalda kuidagi silmaklappidega. Pooled inimesed naeruvääristavad Trumpi tema suhtumise pärast naistesse (ja muidugi väidetavate tegude pärast, mis on veel sada korda tülgastavamad), aga samas on Lennart Meri poolte eestlaste lemmikpresident, seda, et ta väidetavalt oma naistele tappa andis, kui kohv liiga kuum oli, ei mainita ka. Vahitakse lihtsalt pingsalt mujale suu mun vett täis ja tehakse nägu, et pole olnud, sest no selline suurmees ju.
Poliitikas võib ehk väita, et silm pigistatakse kinni ainult kõige-kõigemate suhtes, aga kunstiinimene on üldse vabandus omaette, kunstiinimene võib isegi vahel suvalistele alluvatele äiata, nagu Klas või Ojasoo (kelle meediasse jõudnud lugu pole ju ainus kord, kui ta on kätele vaba voli andnud, ta ongi närvihaige ja ka teatri meestöötajad hoiavad igaks juhuks kaugemale, kui bossil paha tuju), ja ükski koer ei haugu.
Kui sul veel natuke haridust ka on, oled eriti või sees, sest saad naisepeksust karjääri teha. Nimelt võid sa hakata artikleid kirjutama sellest, kuidas sa lokkava feminismi tõttu olid sunnitud oma naise ninaluu puruks lööma, ja veel aastaid hiljem kutsutakse sind telesaadetesse arvamust avaldama, et “kõik seisukohad esindatud oleksid”.
Sellega on nimelt selline huvitav asi, et tundub, et keegi ei taha märgata, et naisepeks on ainus kuriteoliik, mille puhul apologeetidele innukalt sõna antakse. Ei näe me Viiolit rääkimas, et vahel on ok kasiinos rihm lõdvaks lasta, ei kutsuta Tõnn Sarve saatesse rahvale selgitama, et tegelikult on see normaalne, kui lapsevanem aitab oma lapse seksuaalsust avastada ja arendada, ning isegi koerapeksjaid ei kutsuta ütlema, et kuulaku siis paremini sõna ja et siin riigis ei saagi teisiti, kui tuleb lojusele vahel üle küüru anda.
Miks? Väga lihtne, kõik teised kuriteoliigid, loomadevastasest vägivallast pedofiiliani, on ühiskondlikult hukka mõistetud. Avalikkus ei taha nende kurjategijate haledat eneseõigustust kuulda.
Hirmus, kui nii mõelda, kas pole? Me elame riigis, kus kõik nõustuvad, et oma koera peksmine on halb, aga kui sa peksad oma naist, on meie ümber nii palju inimesi, kes arvavad, et see on õigustatud, et iga saatejuht leiab otsekohe, et demokraatlikus riigis antakse kõigi seisukohtade esindajatele sõna. Mina leian, et see on vägivalla normaliseerimine ja väärastunud mõttemallide taastootmine ning iga “ajakirjanik”, kes pedofiilile ei paku lahkelt võimalust oma põhimõtteid selgitada, aga Kunnusele pakub, on osa probleemist, mitte vaba ajakirjanduse eestvedaja. Selline naisajakirjanik, kes telesaates teeb igapäevaselt külalisele semulikult “hihihi, naised on ikka täitsa lolliks läinud, eks?” ei kuulu vabasse ühiskonda, ta pole lihtsalt valmis seal elama. Talle on vaja kubjast ja omanikku, sest ta pole indiviid, ta on ori. Selliste mõttemallidega inimeste pärast tõmbasid rootslased vanasti iga kord kohvi kurku, kui eestlased innukalt valetasid, et me oleme ka Skandinaavia riik (enam seda ei juhtu, sest iu, Skandinaavias on ju need pagulased ehk neegrid (valget pagulast pole olemas, see on lihtsalt tavaline mees välismaal tööl), nii et enne paneks end kasvõi Venemaaga ühte patta, seal pannakse geid, vabandust, peded ikka, korralikult vangi ja pole mingit naljategemist).
Nii et ei, mind ei häiri see, et Ojasoo midagi korraldab. Kui me hakkame otsima seda ühte Eesti teatriinimest, kes naist ei peksa ega peta, alkohoolik ei ole ja kokaiini ei tee, siis jäävad meile ainult paar vanameest, kel on maks juba liiga haige ja teise probleemiga Viagra ka enam ei aita, ei tõuse ei käsi ega miski muu. Tema palkamine või mittepalkamine on pinnavirvendus, me elame riigis, kus naistevastane vägivald on norm, Reinsalu väljaütlemisele järgneb mittevabandus (kui te ei teadnud, siis “ma vabandan, kui keegi end puudutatuna tundis”, ei ole vabanduse palumine, see eeldaks oma süü tunnistamist ning seda, kuidas korralikult vabandust paluda, õpetatakse lasteaias), mitte tagasiastumine (hahahahaha), ja ei paista ka, et midagi muutumas oleks, enne kui need vanamehed eest ära surevad, nagu Pärnits tabavalt ütles. Nii kaua saavad nad veel viimsete hingetõmmeteni (ja loomulikult ühtki naist kaasamata, need on ratsionaalse arutelu jaoks liiga emotsionaalsed, sest emakas something something) omavahel arutada, miks eestlannad küll välismaalastele mehele lähevad ja kas saaks seda ehk kuidagi ära keelata.
Nii et las Ojasoo rabeleb rahulikult edasi. Raha kulub talle nagunii ära, kui tal lisaks naisele armukesi ka on vaja toetada, ega mitmenaisepidamine pole sellise palgalõhega riigis odav lõbu. President, kes on oma kõnes vägivalla üldisel tasandil kategooriliselt hukka mõistnud ja öelnud, et vägivallatsejatele pole meie ühiskonnas kohtagi, on ju ometi ka järsku hulga leebem ja andestavam, kui üldisest mullist konkreetse näideteni liigutakse, mis lihtinimesel siin enam kobiseda. Rahvas on valitsejate nägu või kuidas see oligi. Eks me kõik ole kõvad gängsterid, kuni päriselt on vaja päästikule vajutada, aga antud hetkel on selge see, et suurem osa meie ühiskonnast ei saa isegi aru, miks need feministid ometi selle relva jälle välja on rebinud. Itchy trigger finger or what, bitches. Olgu siis nii.

TÄIENDUS päev hiljem: Kirjutasin selle postituse eile lõuna ajal lennukis igavledes, internetita. Täna hommikul jõudsin ka selle uudiseni, mis mul kohe südame alt soojaks tegi. Kui nii paljud inimesed leiavad, et Reinsalu sõnavõtt on lubamatu ja et vabandus stiilis “no juhul kui keegi end puudutatuna tundis” pole vabandus, siis ehk on meil rahvana siiski lootust. Kõige rohkem tahaksin ma muidugi näha seda, kuidas õigusriigis sellise sõnavõtu teinud justiitsminister tagasi astub. Kahjuks ma ei usu, et minu silmakesed seda näevad, aga edukas umbusalduskampaania oleks siiski juba oluline märk sellest, et siin riigis ei saa enam naistevastase vägivalla kohta rääkida, mida sülg suhu toob, ja hiljem effing ISEENDA ARTIKLI kohta öelda, et midagi on kontekstist välja rebitud, kui ilmselgelt ongi originaalis ka tegu VÄGA vastiku sõnavalikuga. Nii et ma ootan huviga esmaspäeva.

Mehed ONGI lollid. Paksudest räägin ka

Ma tegelikult kõigi kohta ei tea, aga vähemalt Ameerikamaal tunduvad nad ikka päris puupead olevat. Nimelt viis Barna (on sihuke kristlik küsitlusfirma, mitte et ma aru saaks, miks küsitlusfirma puhul see oluline peaks olema, aga no varem ei saanud K-arvutisalongi ka ju ateistina tööle, nii et eks elu on selline) läbi küsitluse seksuaalse ahistamise teemadel. Selle tulemusel saadi teada, et umbes pooled mehed ei pea bussis enda kubemepiirkonna meelega kellegi vastu hõõrumist ahistamiseks ja rohkem kui veerand arvab, et küsimata inimestele peenisepildi saatmine nüüd küll mingi ahistamine pole. Peaaegu veerand arvab ka, et kellegi ees eneserahuldamine pole seksuaalne ahistamine. 17% meestest ei pidanud isegi seksuaalsetele tegevustele sundimist seksuaalseks ahistamiseks! Arvaks, et lihtne loogika, kui otseselt ei vägista, pole ka mingit ahistamist, aga ainult 14% meestest arvas, et kanni/rinna krabamine pole seksuaalne ahistamine – nii et seal kuskil on need kolm protsenti, kes leiavad, et kanni rabamine on ahistamine, aga näiteks suhuvõtmisele sundimine ei ole. Nii et ma olen pehmelt öeldes segaduses.

Teine teema. Vaatasin ühe väljamaa ülekaalulise #myfitnessjourney aastalõpupostitust. Tädi rõõmustas selle üle, et täitis oma aasta eesmärgi, kokku läbida aasta jooksul “jalutades, joostes või ujudes” vähemalt 365 km (ta lõpetas vist 367-ga vms). Mõtlesin, et mida kuradit, ja otsisin oma abivalmis telefoni välja – selle kohaselt kõndisin ma isegi jaanuaris (kui ma olin pool kuud haige ja istusin suure osa ajast koolitusel) keskmiselt vähemalt 2 km päevas. Nüüd suve- ja sügiskuudel, kui ma päriselt füüsiliselt aktiivne olin, tuli 7-8 ära, puhkusega isegi 9 (puhkuse ajal tuli ronima saamiseks ju enne sinna kalju äärde kõndida). Samsungitel on küll kombeks valetada, nii et neilt numbritelt võib natuke maha võtta, aga minu point on, et isegi kui inimene kõnnib esmalt hommikul tööle (ka siis, kui ta kõnnib autoni ja siis parklast kontorisse) ning päeval tööl vahel peldikusse ja vahel kööki, tuleb see 1 km ära. Ja see ülekaaluline ei olnud selline “istun oma motoriseeritud toolis” tüüpi inimene, vaid tal oli pilte postitantsust ja kickboxitrennist (st ta on vähemalt mingil määral füüsiliselt võimekas ning jaksab ja armastab oma keha liigutada), lisaks on tal üks vankris laps (st küllap seda last siis selle vankriga ka kuskile lükatakse, muidu võiks ta ju tooli peale panna, ei pea rattad all olema). Ma sellest saan aru, et autost töölekõndimise aega ei loeta jalutamise alla, aga näiteks lapsega või koeraga jalutamise loeksin ma küll julmalt sisse ja tal oleks kohe kilomeetrike päevas ikka muretult kirjas. Selles ju teoreetiliselt #mifitnessjourney point ongi, et füüsiline aktiivsus on eluviis, mitte eraldi eesmärk, seega ei pea iga kehaline aktiivsus olema ainult selle enda pärast ette võetud, koera või lapsega ringi jalutamine läheb ka igati kenasti sinna alla.

Sattusin ta peale kusjuures selle pärast, et ekstra otsisin instagrammist paksude inimeste trennipilte, sest üks sõber (kes ei ole isegi paks, tal on ehk 5 kg ülekaalu, nii et ma ei saa aru, kust sellised küsimused), küsis minu käest murelikult, kas paksud inimesed saavad ka venitada, st kas paksul inimesel on lootust spagaadini jõuda. See eelmainitud välismaalane oma postitantsuga nimelt teeb igat pidi spagaati igati muretult. Ja samas mina, kes ma enda arust just Baltimaade suurim põssa ei ole (ei ole viimasel ajal neid särgita pilte sattunud, aga no näha on siit pildiltki, et särgi alt veel päris midagi välja ei ripu), pean vahepeal pärast sööki venitades kätega alakõhtu eest ära nihutama, et mugavalt asendisse saaks. Asi seda tiba suuremat kõhtu siis sama moodi tõsta. Eestis kuidagi vaadatakse iga suuremat sportlast, nagu nad oleksid teel Mäkki kogemata treeningsaali sisse eksinud, aga joogas ollakse küll väga vastutulelikud. Alles vaatasin ameeriklaste ashtangaga alustamise videosid ja seal oli terve üks video pühendatud sellele, kuidas suuremad inimesed treeningut kohandama peaksid (et reied ei hõõruks teineteise vastu, et kõht ei jääks ette, aga ka selleks, et ei paneks alguses liiga palju raskust randmetele ja küünarnukkidele). Sealt läheb minu meelest tihti juba eetiline piir ka, sest ashtanga on VÄGA füüsiline ja statistiliselt väga vigastusterohke, kui liiga raske inimene kohe alguses liiga innukalt kaasa teeb, on see talle ohtlik, aga samas on selles konkreetses 30 päeva kursuses probleem väga mõistlikult lahendatud. Iga päev on erineva raskusastmega, mõni päev võetakse väga lebolt – ja mõned juhendajad on ise suuremad ja oskavad igasuguseid kohandatud versioone soovitada.

See on mõistlik esiteks inimlikust vaatepunktist – et kõik inimesed saaksid tervislikud olla, peab neil olema võimalus alustada neile sobivalt tasemelt. Teiseks aga on ülekaaluliste ignoreerimine kapitalistlikust seisukohast puhtalt imelik – raha vedeleb maas ju, st paksu inimese rahakotis. Miks sa jätad selle üles korjamata. Ja meilgi on statistiliselt juba kolmandik inimestest ülekaalulised, kuigi ma ei tea, kus nad peidavad end, sest tänaval ma enda arust küll pakse ei näe. Kui USAs on seda pooled ja suur hulk neist tegelikult tahaks kaalu alandada ja tervislikumalt elada, siis muidugi tuleb ka äritegevuses paratamatult nendega arvestada. Ja lõpuks võidame me sellest kõik, kui me jõuame arusaamisele, et oma keha on igati okei armastada, kõigist selle vigadest hoolimata ja samal ajal seda jätkuvalt soovitud suunas arendades.

P.S. Ma olen küll VÄGA elitaarne inimene ja muidu loen ainult kõrgkirjandust, aga tahaksin ikkagi Prooviabielu Liisale öelda, et ära nori tüli siis, raisk, kui hiljem nutuga tagaruumis peidus oled ja politseis avaldust pead kirjutama. Mind huvitaks, kas sihukesed inimesed reageerivad nii valuliselt siis ka, kui keegi inglise keeles nende kõrval suitsu osta üritab, või on üks kolonisaator kuidagi hulga toredam kui teine.

Ma olen feminist, ma ei pea pressima

e7f22f00cff2d01caccffdb6955cad85-fitness-life-fitness-quotes

Eesti feministid (kelle hulka minagi end tavaliselt liigitan, aga nagu näha, ei ole me sugugi nii homogeensed) vaidlevad internetis täiesti siiralt selle üle, kas naisel peaks olema õigus igas olukorras tasuta keisrilõiget saada või mitte. St selleks, et selge oleks – me ei räägi siin praegu meditsiinilistest näidustustest või olukorrast, kus arstid ka pole ühel meelel, kumb oleks emale/lapsele ohutum, kas keisrilõige või loomulik sünnitus, me räägime siin lihtsalt olukorrast, kus teatud hulk radikaalseid feministe Eestis leiabki, et naisel peab olema ALATI õigus sellise asja üle ise otsustada, sest mis mõttes arstid otsustavad tema keha üle. Ja et pole normaalne nõuda, et naine peaks abordi või keisrilõike eest täishinda maksma (mina ei pannud neid kahte protseduuri ühte lausesse, seal teemas võrdsustati neid pidevalt).

Ma mõtlesin tükk aega, kas üldse sõna võtta, sest see on delikaatne teema ja teatavasti pole ma ise ei sünnitanud ega lõigatud saanud. Aga see on üks selline teema, kus ma tunnen, et ma olen täiesti ebapädev, nii et äkki targemad selgitavad mulle mõnda asja:

  1. Miks on normaalne eeldada, et abort ja keisrilõige on tasuta ka siis, kui tegu näiteks viienda abordiga, sest “oh, mul musile ei meeldi kondoomid” või keisrilõikega, sest “ma olen kuulnud, et muidu venib välja ja äkki mees jätab maha”, aga samas alkoholile on okei aktsiisi juurde panna? Kõik ühtviisi puhtalt meelelahutustooted. Okei, esimese puhul saan aru, et ilmselt me eriti ei taha siia riiki selliseid inimesi juurde, aga mille alusel me otsustame, millele ühel naisel ilmtingimata peab tasuta õigus olema ja mille eest on normaalne raha küsida?
  2. Kui me ütleme, et igal naisel PEAB olema õigus ise oma keha üle otsustada ja see otsus PEAB talle tasuta olema, siis miks see sama loogika ei laiene näiteks rinnasuurendusoperatsioonile või kasvõi hambaravile? Selles mõttes, et kui me ütleme, et naise õigus oma keha üle otsustada piirdub ainult reproduktiivorganitega, siis kas me ei taanda sellega mitte ise naisi ainult sünnitusmasinateks? Kas see mitte feminismiga kergelt vastuollu ei lähe?
  3. Kuna ühel hetkel ilmus kohale valvefeminist Evelyn Höglund ja teatas, et üks mees (kes puhtjuhuslikult on vastava valdkonna arst, aga PEENISEGA ja seetõttu üks kasutu tolgus) võiks üldse vait olla, sest ta on valest soost ja seega pole tal siia diskussiooni asja, kas siis võib järeldada, et feminismi eesmärk on püüelda täieliku võrdsuse poole, aga mehed võiksid selle sulni teekonna vältel võimalikult vähe häält teha? Sest me oleme ju kõik võrdsed, lihtsalt kui sa oled meessoost, siis sinu seisukoht ei loe. Aga muidu täiesti võrdsed, päriselt. Ja pereplaneerimine on LOOMULIKULT mõlema inimese asi, lihtsalt kui sa mees oled, siis piirdu noogutamisega.
  4. Ma saan aru, et lapse heaolu pole oluline (sest kuidas muidu üldse saab võrrelda aborti, mida tehakse rakukogumile kuni teise arengukuuni, ja keisrilõiget, mille üks osapool on siiski juba elujõuline laps), aga kas see olukord muutub, kui on teada, et laps on naissoost, st täieõiguslik ühiskonnaliige? Muuhulgas räägiti teemas näiteks sellest, et Eestis elab inimesi, kellel on armid näos, sest neile on keisrilõike käigus sisse lõigatud (mida juhtub tihti, sest seal pole hästi näha, kui kaugele lõigata, kõik käib tunde järgi) – siis ütledki tibule, et keiser polnud küll meditsiiniliselt näidustatud, aga emme ei viitsinud pressida, pohh yolo?
  5. Kui kaugele läheb õigus oma keha üle otsustada? Kas ongi normaalne, kui ma teatan, et minu usk ei luba vereülekannet, pigem suren koos oma sündimata lapsega? Kas ma võingi öelda ka rasedana, et antagu andeks, aga mulle väga meeldib mu igapäevane veinipudel või kolm ja see on minu keha? Ma arvasin, et see sõna on egoism, mitte feminism. Raseduse puhul tundub siiski üsna paratamatu, et sellest parasiidist saab järk-järgult inimene ja sa pead hakkama ka talle õigusi andma, mitte ainult enda omi taga nõudma. Nagunii jagad sa oma keha temaga ainult 9 kuud, pärast seda saad vajadusel ju sigareti ja veini juurde tagasi minna.
  6. Jättes kõrvale lapse tervise, ema tervisele on keiser üldiselt ohtlikum kui sünnitus, sest sellega kaasneb suurem tüsistuste oht, pikem taastumisaeg jne. Me elame hetkel ühiskonnas, kus harimatul indiviidil on rohkem õigusi kui teaduspõhiste uuringutega tegeleval spetsialistil. Ema, kes on guugeldanud, võib lapse vaktsineerimata jätta just because. Rase, kes on netist lugenud, et sünnitus venitab tupe välja ja mees enam ei taha, võib otsustada, et mkm, parem valin keisri. Või näide, mille keegi seal grupis tõi, aga mis on ilmselt pea igas perekonnas kas enda perest või sõpradelt läbi käinud – voodihaige vanainimene, kes keeldub kategooriliselt kuskile haiglasse minemast, vaid tahab kodus surra, kasvõi valudes. Mis omakorda tähendab muidugi, et keegi teine peab tema hooldamisega tegelema jne, sest inimese õigused ei eksisteeri vaakumis. Ma ei oska siin küsimust sõnastadagi, aga proovime nii. Ma saan aru, et me elame individualistlikus ühiskonnas, aga kas alati on “mina tahan” tõesti kõige olulisem argument? Ja mina olen VÄGA suur individualismi pooldaja, ma arvan peaaegu alati, et just sellest tulebki lähtuda. Aga kui see juba ka teistele inimestele füüsilisi kannatusi kaasa toob või kui tunduvalt arukamad näevad, et see rong saab ainult kraavi minna … Mina ka ei tea, see on nii keeruline teema.

P.S. Ma ei saa jätta torkamata, et mulle nii meeldib see, kui haritud vähemalt keskklassi ja igat pidi privilegeeritud gruppi kuuluvad feministid eksalteeritult teatavad, et “KEEGI ei lähe lihtsalt mugavuse pärast aborti tegema!” Kulla inimene, käi korra avatud silmadega ringi. Me elame riigis, kus inimesed joovad kokkuhoiu nimel suuloputusvedelikku ja kus ON naisi, kes kasutavad aborti rasestumisvastase vahendina lihtsalt selle pärast, et nad ei VIITSI pillidega jamada. Sest neid ei huvita. Meie siin võime loota, et neid inimesi on vähe, aga need inimesed on olemas ja igaüks, kes päriselt selles valdkonnas töötab, on neid näinud. Ideaalid on toredad asjad, aga kui sa hakkad pimesi teesklema, et me juba elame ideaalses maailmas, pole see mitte ainult naeruväärne, vaid ka kahjulik – kui me ei õpeta inimestele, et aborti ei tehta kergekäeliselt või kuidas end vägistajate/röövlite eest kaitsta, pole sellest kasu, kui me hiljem kordame nagu mantrat, et “keegi ei tee aborti lihtsalt niisama” või “kellelgi ei ole õigust kedagi vägistada, keegi pole seda ära teeninud”. Selge see, et ei mehed ega naised, kes peol nurka magama jäävad, pole vägistamist ära teeninud, aga mõlemast soost inimestega seda siiski aeg-ajalt juhtub ja vaevalt see teadmine, et nad selles süüdi polnud, hiljem nende enesetunnet paremaks teeb. Oh see ilus idealiseeritud elu.

  • Kategooriad