Lühike naisepõletamise õpetus

823073_61mo76gm

Lugesin uudist selle kohta, et oma naise põlema pannud süürlane pandi kümneks aastaks vangi, ja mõtlesin huvi pärast guugeldada, palju meil tavaliselt selle eest antakse. Nimelt ei ole see meil sugugi nii haruldane kuritegu, kui mõnele ette kujutada meeldib, tuleb siin mittemoslemite hulgas ette küll. Kuigi hulga sagedamini juhtub seda, et tapetakse enne ja siis põletatakse jälgede katmiseks (võrreldes näiteks Itaaliaga, kus ka hämmastavalt tihti naiste vihahoos süütamist ette tuleb ja piltidelt alati põlised itaallased vastu vaatavad, ilmselt veel katoliiklased ka). Samas, alles lugesin, kuidas võttis sõna mingi moslem, kes ütles, et neil juhtub seda haruharva – olen nõus, et Eesti moslemitel juhtub seda ilmselt täpselt sama harva kui teistel eestlastel, aga Süürias see küll nii haruharv ei tundu olevat. Veel sel kevadel käis ju kohtus teine süürlane, kes samuti oma naise kinni sidus ja ähvardas põlema panna, kuigi piirdus vähemalt ainult ähvardamisega (ja peksu ja vägistamisega, nii et paratamatult jääb mulje, et need hariduseta sellid ei tea lihtsalt, et oma naist vägisi võtta ei tohi). Tuletan meelde, et see teine süürlane ei tundnud ladina tähtigi, samas kui naine oli kõrgharidusega ja rääkis inglise keelt, selge see, et siit tekivad mujale kolides pinged, sest valgete eurooplaste seisukohast on selline naine inimene, samas kui tema kolme klassi haridusega mees mitte nii väga, nii et senised võimusuhted mängitakse paratamatult väga järsult ümber.

Aga mis ma leidsin? Naise põlema pannud mees (Õhtulehe andmetel üks Valeri) sai kolm aastat tingimisi ja tahtlust ei tuvastatud, sest KORTERIT TA JU EI SÜÜDANUD. St tegelikult oli küll naine juba VAREM lähenemiskeeldu taotlenud, meest oli kriminaalkorras kägistamises süüdistatud ja enne seda saatuslikku küünla otsa lükkamist oli naine bensiiniga üle valatud, aga kuna prokurör leidis, et tahtlikkust ei paista siin käitumises küll mitte kuskilt, siis nii oligi. Isegi PÄRAST seda sündmust ei tahetud lähenemiskeeldu rakendada, sest mehel peab olema ju õigus oma lapsega kohtuda. Jep, me elame riigis, kus mehe õigus lapsega kohtuda kaalub üles ema ja lapse õiguse turvalisusele (ja kui EKRE oma tahtmise saaks, siis kõigi selle vastu seisvate konventsioonide peale ainult sülitataks).

Ämma koos korteriga põlema pannud Valeri mõisteti 14 aastaks vangi (ja peab seal tegelikult veel rohkem aega veetma, sest pani vanglas toime uue kuriteo). Eestlane Hedvig Kullama sai täpselt sama kuriteo eest 8 ja pool aastat (aga vabalt on võimalik, et tal polnud sellist paturegistrit nagu Valeril – kuigi väärib märkimist, et Hedvig tegi seda TEIST korda, sest esimese korraga ei tulnud välja). Hedvig on muidugi ka naine, st tavapäraselt saavad naised ca kolmandiku võrra kergemaid karistusi, nii et ka see võis oma rolli mängida. Heiki Reemann, kes tappis oma vanaema ja seejärel korteri põlema pani, sai aga suisa 15 aastat, ilmselt mängis siin olulist rolli see, et mõrv pandi toime eelkõige omakasu saamise eesmärgil.

 

Andres Taimla (valge eestlane ja reformierakondlane ja tollane riigikogu liige) naine pani väidetavalt ennast ise põlema, kui kuulis, et mehel on kõrvalsuhtest kaks last, kellest vanem juba kaheksa-aastane. Mees lihtsalt aitas kustutada, saades selle käigus isegi põletushaavu. Nii et kui välja arvata see, et ta poliitkarjääriga nüüd ühel pool on, läks tema elu kenasti edasi. Ei teagi kohe, miks ta poliitikast kõrvale jäänud on, kohe mitu erakonda tuleb pähe, kuhu ta jätkuvalt sobiks, meeste puhul ei näe isegi valjuhäälsed kristlased mitmenaisepidamises midagi valet, külvab ju seemet ja kasvatab kõik lapsed üles jne. Aga läheme edasi.

Mustlane, kes kaks naist tappis ja siis kõik jälgede varjamiseks põlema pani, pandi eluks ajaks vangi – mis on kahtlemata siiani kõige karmim karistus, aga siin on esiteks nii kaks röövmõrva kui ka eelnev pikk paturegister, kus muuhulgas oli vägistamiskatse (mille eest ta oli juba Eesti tavade kohaselt tingimisi saanud, sest vägistamine ei ole meil ju päris kuritegu) – üldse paistab siit nimekirjastki elavalt välja, et üldiselt karistatakse võõra naise peksmise, tapmise või vägistamise eest hulga karmimalt kui enda omaga tehtu eest, sest olge nüüd, oma naise või koeraga teed seda, mida ise tahad, võõrast pole viisakas jalaga lüüa. Täitsa üllatav, et seadusega pole reglementeeritud erinevad karistused abielunaise ja vallalise vägistamise eest – esimesel on ju omanik, võõra vara rikkumine peaks ikka karmimalt karistatav olema kui niisama sihitult hulkuvate pudulojuste püüdmine. Kes nüüd aru ei saanud, et see sarkasm oli, on vales blogis.

Kokkuvõte, nagu lubatud. Kui sa tunned, et sa ikka VÄGA tahad naisi põletada, siis paar lihtsat nippi:

  • Ole valge. Veel parem, kui sul on korralik Eesti nimi. Kui su nimi on näiteks Mihhail, on kohe oht, et saad karmima karistuse.
  • Vali põletamiseks kindlasti OMA naine. Isegi ämmade põletamise eest kiputakse rohkem väänama, võõraste naiste puhul võib isegi eluks ajaks kinni minna, nii et see on väga oluline – KINDLASTI OMA NAINE.
  • Anna talle enne paar korda tappa ka, ideaalis võiks vähemalt korra kägistada. Ma saan aru, et see tundub naeruväärne, sest tavainimene eeldaks, et peksmine + tapmine võiks ju hoopis kurjema karistuse anda, aga ei, te olete asjast valesti aru saanud. Kui teil on juba vägivaldne ajalugu, siis ükski koer ka enam ei haugu, kui järgmine kord naine ära surema juhtub – ütletegi tuima näoga, et “sada korda olen peksnud ja varem küll pole ära surnud” ning lähebki surma põhjustamine ettevaatamatusest.
  • Ära tõmba ise tikku. Bensiiniga ülekallamine on okei, küünla otsa tõukamine on ka okei (kui keegi ei näe), aga ära sa jumala eest teda oma tiku või välgumihkliga põlema pane. Esiteks võid ise viga saada ja teiseks hakkavad kurjad prokurörid siis hiljem tahtlusest rääkima. Bensiiniga ülekallamine ja siis küünla lähedal rüselemine on selline tavaline reede õhtu, mida igas teises Eesti peres pidevalt ette tuleb.

Head lõbutsemist!

Advertisements

Mida peavad mu vanad silmad nägema?

Tänane päev on TÄIS artikleid, mille lugemine pea ringi käima võtab. Jagan teiega kahte.

Esiteks. Supilinna inimesed kiusavad vaest pedofiili taga – või “ausat lastesõpra”, kuidas keegi väljendada soovib. Kogu artikkel on kirjutatud nii poeetilises stiilis, et võtab lausa kukalt kratsima. No laused nagu: “Pärast karistuse kandmist ei kestnud priiusepõli kaua, sest taas tikkus mees libastuma lakkamatu naisepeksu teele.” Miks selle artikli autor ajakirjanduses töötab, mite soparomaane ei trei, on müstika. Samas, kes meist siis vahel naisepeksu teel ei libastuks.

Teiseks. Õhtulehes on artikkel märulipolitseinikust, kes täis peaga inimese maha lasi. Rõhutatakse, et kohus võttis arvesse seda, et politseinik on valmis kannatanule tekitatud kahju hüvitama (hauda hakkab koristamas käima vist, ma ei kujuta väga ette, mil muul moel laibale midagi hüvitatakse). Samuti on artiklis lause:

Samas arvestas kohus ka seda, et tapetu asetas ennast ise sellisesse olukorda, kus kuriteo toimepanemine tema suhtes oli lihtsustatud, asudes koos võhivõõraga, sh viimase kodus, ohtralt alkoholi tarvitama.

Ehk siis kohus arvestab ilmselt vargale karistuse määramisel seda, et korteriomanik oli ise akna irvakile jätnud, või vägistajale karistuse määramisel seda, et no see seelik oli õige lühike ju ja kontsad olid nii kõrged, et kõigile oli selge, et see daam jooksma nendega küll kuskile ei hakka. St ma saan aru, et aken võiks kinni käia ja jalas võiks olla raudninaga tanksaabas, aga kas nende tingimuste mittetäitmine peaks tõesti kurjategija jaoks kergendav asjaolu olema? Nõukogude Liidus oli vist (oli v?) mingi selline paragrahv nagu “kuritööle meelitamine” vms, selliseid artikleid lugedes jääb mulje, et need on meil jätkuvalt jõus. Kui ikka ise meelitad kedagi tapma, varastama, peksma või vägistama, siis kohus võtab arvesse, inimene saab kergema karistuse ja sul on vedanud, kui ennast istuma ei panda. Igaühele tuleb ikka õiglaselt mõõta.

kas isad ei peakski vastutama?

Ekspressis on artikkel emast, kellele taheti esitada kriminaalsüüdistust, kuna pani vale toitmisega ohtu oma lapse elu. Nimelt oli ema ise vegan ja keeldus lapse toitmisel perearsti nõuandeid järgimast, sest noh, ta guugeldas ja internetis oli kirjas, et ei ole lapsele arenguks midagi vaja. Tule taevas appi, ma ei oska muud öelda, tulebki sel teemal kära teha, et teised vähemalt ajalehest loeksid.

AGA. Artikkel ei räägi üksikemast. Ema ja isa elavad koos, isa vahepeal sööb liha. Täitsa tõsiselt, kuidas on sellises olukorras võimalik, et arutatakse üldse AINULT ÜHELE süüdistuse esitamist, sest “ema ju tegeleb toitmisega”. Et kui ema last igapäevaselt peksaks ja isa selle käigus rahulikult ajalehte loeks ja toimuvat ignoreeriks, oleks ka kõik okei, sest no kasvatustööd olid selles peres lihtsalt ema otsustada? Kuidas saab nii olla, et kaks koos elavat inimest teevad lapse valmis, aga vastutab tema eest ainult üks?

Ebapopulaarne feminist (naise aju)

18161988_152841988584172_1896543676855746560_n

Mitte ainult pole ma tavaliste inimeste hulgas ebapopulaarne, sest ma ütlen, et ma olen feminist, ma olen pool ajast isegi feministide hulgas ebapopulaarne, sest ma ei ole vaimuhaige. Oih, üks lause ja juba ütlesin halvasti. Aga no tõesti, pole ime, et inimesed meid lollideks peavad, kui pooled neist (meist?) täielikud radikaalid on.

Olen varemgi öelnud, aga mind on väga väga VÄGA häirima hakanud suhtumine meie suurimas feministlikus Facebookigrupis. Kui mees arvamust avaldab, karjutakse talle esmalt näkku “male privilege” ja siis hakatakse alles vaatama, mida tal öelda on. Kui mees postitab kellelegi vastuseks iroonilise pildi, teatatakse talle, et “nii meil siin ei suhelda, käitu viisakalt”. Kui mõni naine seda tema suunas teeb, ei tundu keegi tähelegi panevat, et keegi ebaviisakalt käituks. Rääkimata kordadest, kui mõni inimene jagab tõesti eksperthinnangut (no näiteks olukorras, kus tal on doktorikraad antud valdkonnas) ja saab pahandada selle eest, et end nii hoolimatult ja autoritaarselt väljendab, kui meie arvamused on siin ometigi kõik võrdsed (hoolimata sellest, et üks ütleb, et “sellised ja sellised uuringud on näidanud, et …”, ja teine ütleb, et “aga mulle tundub, et …”). Rääkimata kõigist neist neist naistest, kes arvavad, et nemad peaksid teistele naistele ütlema, milline õige feminist on (no näiteks mulle on isegi öeldud, et ma pole õige feminist, sest kannan kleite, järelikult objektistan end ise – samas kui mina leian õndsalt, et feminismi põhipoint on see, et nii mehed kui ka naised võivad ise otsustada, kas kannavad stringe või burkat, jäävad koduseks või lähevad tööle jne). Aga no võrdne eneseväljendusoskus on igatahes HETKEGA unustatud, kui on võimalik kellelegi tatti pritsides “male privilege” näkku karjuda. Eile näiteks öeldi kellelegi, et ta ei ole tõeline feminist, sest ta seisukoht, et mehe ja naise aju on erinev, on tagurlik. Jah, ilmselgelt me eitame nüüd bioloogiat. Sama inimene väitis ka, et ei ole olemas sellist asja nagu naisprivileeg, sest näiteks fakt, et naistel pole sõjaväekohustust, pole mitte privileeg, vaid järjekordne näide sellest, et meid ei peeta piisavalt võimekaks. Bitch, sellest võiks rääkida siis, kui sulle kaitseväkke minek keelatud oleks. Meil on kõigile uksed valla, mine ja astu julgelt sisse – see, et sinul on siin valikuvabadus, on just nimelt privileeg.

Üldse on selliste teemadega seal alati nii, et teoreetiliselt oleme me nagu KÕIGI õiguste eest, aga nii kui keegi juhib tähelepanu sellele, et meestel on millegagi kehvasti, keeratakse jutt kohe teemale “jah, aga …” (jätkame sellega, miks see pole oluline, sest naistel on ikka kõik nii halvasti). Või nagu üks sõbranna selle kohta hea näite tõi – kui meil oleks sellised kergelt uhhuud geisõbrad, kes igas teemas meile ütleksid, et “mida sinusugune heteroseksuaalne cis-naine ka teab”, siis me ilmselt ei oleks nendega pikalt sõbrad, sest kes see viitsib kogu aeg sellist ülevalt alla tulevat imelikku iba kuulata.

Just ilmus näiteks üks artikkel erinevustest meeste ja naiste ajus – ja kuigi artikkel ise on ka huvitav, oli minu jaoks hulga huvitavam see, KUI ettevaatlikult sellist teemat uurides kikivarvustel käiakse. Sa ei saa lihtsalt öelda, et “ah, mõtlesime siin, et äkki meeste ja naiste ajud on erinevad, nii et hakkasime uurima”, mkm, sa pead end hästi ettevaatlikult ja poliitkorrektselt väljendama ning artikli jooksul kolm korda rõhutama, et loomulikult ei taha me sellega öelda, et õigused ei peaks võrdsed olema või et keegi siin kellestki võimekam oleks. Isegi teadust ei saa rahulikult teha, sest “valed” tulemused võivad kedagi närvi ajada.

Nagu olge normaalsed, ma olen ise koeri pidanud ja teiste inimeste koeri näinud, kui keegi tuleks mulle ütlema, et isased ja emased koerad ei ole erinevad, naeraksin ma neile näkku. See, et isased koerad on testosteroonipommid, mõjutab enamvähem iga aspekti nende käitumises. Ja pange tähele, me ei räägi siin ilmtingimata isegi AJU erinevustest, kuigi varajane testosterooni (üle)küllus muidugi mõjutab ka selle arengut, me räägime siin praegu ainult hormoonidest. Aga viimasel ajal on ka aju ise järjest rohkem küsimusi tekitama hakanud, sest inimesed on hakanud vaikselt mõtlema, et äkki see on näiteks halb, et kliinilistes uuringutes ainult isaseid hiiri-rotte kasutatakse, sest ainult ühest soost subjekti kasutamine tähendab ju automaatset eeldust, et nad reageeriksid ühtviisi (lugesin netist ka põhjendusi selle kohta, et erinevast soost rotid reageerivad teadlastele pisut erinevalt, ühtlustatakse tulemusi liigsete muutujate vältimisega jne). Ja nagu lugeda võib, siis loomadega saab neid uuringuid väga süvatasandil teha, kasvõi mingeid geene välja lülitades (näiteks hiiremamma teatud geeni väljalülitamine kaotas tal igasuguse huvi oma poegade sissetungijate eest kaitsmise vastu). See on ju täiega huvitav. Rääkimata sellest, et kui inimlaps nukke autodele eelistab, võime me sotsioloogiast rääkida, aga kui seda teeb pisike ahv, mis me siis teeme? Vahime lakke ja teeskleme, et pole olnud? Sest ka väikesed ahvipoisid eelistavad tõenäolisemalt autosid (kuigi siin on see huvitav asi, et isased ahvid eelistavad “isaseid” asju, aga emased mängivad julgelt ja huviga kõigega).

Ja siis tuleb mõni inimene ja ütleb selliste artiklite peale, et ei saa ju kindlaks teha, kas need erinevused just ajus on. Minu pakkumine on, et see inimene tegelikult isegi ei avanud neid artikleid, vaid on lihtsalt teatud mantrad, mis sellises olukorras alati välja rabatakse, et ebameeldivast vestlusest kähku eemale saada. Keegi ütleb “äkki on mehe ja naise ajud erinevad” ja sina ütled hästi kiiresti vastu “aga grupisisesed erinevused on kindlasti suuremad kui gruppidevahelised erinevused!” ja hakkad sotsioloogiast rääkima. Mis sellest, et mitte keegi pole siin kultuuri ja sotsiaalsete tegurite mõju eitanudki – või mis siis, et noh, see pole ju üldse teema ja sellest me räägime siin nagunii iga päev söögi alla ja söögi peale. Lihtsalt kui keegi ütleb, et “äkki on siin erinevused“, kuuleb feminist “mulle tahetakse öelda, et mehed on paremad!” ning viskab pikali maha ja hakkab jalgadega taguma, et see kole jutt ära lõppeks. Selles teemas ka hakkas keegi eile rääkima, et see, et ta on naine, ei tähenda, et tal poleks analüütilist mõtlemist! Kulla inimene, kui sul see analüütiline mõtlemine olemas on, siis siin sa seda küll eriti ei näita, sest mitte üheski neis artiklitest pole ju selle väitega mitte midagi pistmist.

Ja pange tähele, mina olen ka üks neist naistest, kes ei ole traditsiooniliselt naiselik, kellel juba lapsena polnud nukkude vastu väga sügavat huvi ja kes armastab jõutrenni, pole kõige pehmema häälega jne jne. Ehk siis ma ei ole keskmine ja seetõttu ei usu ka liigselt stereotüüpidesse – seda enam, et ma näen, et ma ei ole kuidagi eriline, minu ümber on palju väga erinevaid naisi, igaühel omad tugevused ja nõrkused. Ma ei eita kultuuri tähtsust, ma ei väida, et meie ajud on kardinaalselt erinevad, ma ei väida, et meie bioloogilised erinevused on tohutud või et gruppidevahelised erinevused oleksid suuremad kui grupisisesed (mitte keegi peale mõne üksiku MRA ei ürita tänapäeval seda väita). Lihtsalt. Mida me võidame, kui me kaljukindlalt väidame, et ilmselt ei ole seal ühtki erinevust ja kui ka on, on need kõik sotsioloogilised? Mitte midagi. Potentsiaalsete erinevuste tunnistamisest ja nendega kursis olemisest võib teatud olukordades aga kasu olla. Saan aru, et pooled feministid tunnevad, et neile on elus liiga tehtud ja et iga selline asi on taas katse neid raamidesse suruma hakata, aga ei maksa igas jänkus kohe hunti näha, võiks ju elule lihtsalt neutraalselt ja sõbraliku huviga läheneda.

Ajakirjal Journal of Neuroscience Research ilmus selle aasta alguses erinumber, mis keskendus just meeste ja naiste aju erinevustele. Mina sain siit näiteks teada, et alles üsna hiljuti hakati ravimite granditaotlustes nõudma, et sugu uuritaks eraldi parameetrina. Mis tundub mulle täiesti ulme, sest me kõik teame ju, et on ravimeid, mis mõjuvad erinevalt valgetele ja mustanahalistele (täna just selgitati internetis, et see on tiba keerulisem, aga no on olemas näiteks ainult mustanahalistele mõeldud ravimid, nagu näiteks BiDil), see, et ka mehed/naised võivad ravimitele erinevalt reageerida, on ju ka üsna ilmselge. Ja mitte ainult võivad, vaid reageerivadki, üks (väga populaarteaduslik) kokkuvõttev artikkel näiteks on siin. Aga ilmselt see siiski pole ilmselge, sest siiani on tavaliselt igasuguseid “ajuravimeid” üldse eelkõige meestel testitud (sest milleks asja keeruliseks ajada) ja kui testgrupis on ka naisi olnud, pole sugudevahelisi erinevusi tavaliselt võrreldud. Sellele, et igasugused häired (kasvõi autism) avalduvad naistel tihti erinevalt, on hakatud alles viimasel ajal mõtlema. Ja feministid pole kusjuures kumbagi pidi rahul – ütled, et naiste ja meeste ajud on erinevad ning oled šovinistlik siga, selgub, et on eeldatud, et on ühesugused, aga pole, ning järsku oled sa šovinistlik siga, kes ei tahagi naisi ravida ja kelle poolest nad võiksid kõik maha surra. Mis sellest, et selleks, ET neid ravida, peaksid sa olema avatud võimalusele, et noh, äkki seal on teatud erinevused. Siin ei saa võita.

Väsisin ära, sest nüüd sai pikalt kirjutatud, kuidas ikka kogu aeg on kõik halvasti. Nii et olgu siia lõpetuseks öeldud, et mulle väga meeldivad targad ja toredad mehed ning mulle väga meeldivad targad ja toredad naised ning õnneks tunnen ma paljusid tarku ja toredaid inimesi. Isegi paljud neist feministidest on toredad, kui neil parajasti saag käima tõmmatud ja silmaklapid peas pole, lihtsalt sellised kergesti triggerdatavad. Eks ma ise lähen ka mõne asja peale hetkega närvi. Nii et lõpuks oleme kõik lihtsalt inimesed. Proovime nüüd kenasti läbi saada selle sõimu lõpetuseks. 😀

P.S. Panen siia veel paar huvitavat artiklit (“Hipokampuseerinevused” ja “Lelulugu“), äkki hiljem viitsin need isegi korralikult läbi lugeda.

Kas kedagi üllatab see, et Kunnus pasandab taas meedias?

Mind ausalt öeldes mitte, küll aga üllatab see, et sellist täielikku ila SIRBIS avaldatakse.  Minu ainus emotsioon seda jauramist lugedes on näha ülalolevalt pildilt.

Kas me saime siit teada midagi uut? Ei, loomulikult mitte. Me kuuleme taas kord seda, mida me juba oksendamiseni kuulnud oleme – Mihklikene ei vastuta oma tegude eest, kõiges on süüdi pahad feministid. Sõna “feminism” erinevaid variatsioone on Kunnuse kohta üsna lühikeses artiklis kasutatud ÜHEKSA korda. Kui ainult neid feministe ei oleks, siis ei peaks Kunnus ninaluid murdma ja hiljem õigustavaid haledaid (vabandust, analüütilisi) paskville üllitama. Ja tema naine ei peaks samal ajal vihast vahutama igaühe juures, kes eriarvamusel julgeb olla, vaid saaks aru, et naise koht on vait, mis seal ikka enam arutada. Muuhulgas naeruvääristab ta toksilise maskuliinsuse põhjusena esitamist, mis on juba teisipidi naljakas, sest tuletan teile meelde, milline Kunnus välja näeb:

Kas ta näeb välja nii, nagu tüüpiliselt “toksiliselt maskuliinset” naisepeksjat meie kultuuris kujutatakse? Kas tema käitumine on ilmselgelt toksilise maskuliinsuse stereotüüp (põhimõtteliselt kõigile naistele pealetükkivalt ligi ajamine, jõusaalis elamine, naisele lõuksi andmine ja hiljem artiklis väljendi “veidike õigustatud” kasutamine)? No nagu on, aga tegelikult ei olnud asi üldsegi mitte selles, oma naist lõi ta selle pärast, et a) alkohol ja b) feminism!!! See, et ta näeb välja nagu siga ja enamuse ajast õndsalt poris püherdab, ei tähenda sugugi, et ta PÄRISELT siga oleks, sest süütuse presumptsioon!

Kunnusele omaselt on tekst muidugi vaheldumisi täis kuulsate inimeste tsitaate ja debiilsusi. Toon viimastest mõned näited:

Tähelepanu väärib asjaolu, et alkoholijoove on raskendava asjaoluna karistusseadustikus lausa eraldi välja toodud, kusjuures see on täielikus vastuolus elulise kogemusega, mille järgi toimib joove moraalselt kergendava asjaoluna.

Kui inimene tõsimeeli arvab, et joove on moraalselt kergendav asjaolu, siis minu jaoks pole automaatselt enam tegu moraalse inimesega. Erandi võiks ehk teha kellelegi, kes esimest korda elus alkoholi proovis või kes ei teadnud, et talle mahla sisse on viina pannud. Kõik teised teavad, kuidas alkohol neile mõjub, seesama Kunnus näiteks ei käitunud mitte sugugi üks kord täis peaga “moraalselt kaheldavalt”, vaid ikka päris mitu. Alkoholitarbimine on valik. Mulle näiteks ei meeldi see, et ma hakkan pillima iga kord, kui filmis koer ära sureb, nii et ma ei vaata selliseid filme. Võiks ju arvata, et inimesed, kellele ei meeldi see, et nad täis peaga naisega poksima ja võõraid naisi keppima hakkavad, ei tarbi alkoholi. Öelda siin juures, et “aga ta on sõltlane” (kas see sõltlane läks pärast esimest vägivallaepisoodi ravile? kui ei, siis on ka see otsus, väga märgilise kaaluga otsus) ja “kaine peaga on ta nii tore inimene” – see inimene vastutab oma tegude eest, sh ka alkoholi tarbimise või mitte tarbimise eest. Normaalsetele inimestele EI ole teadlikult saavutatud joove moraalselt kergendav asjaolu.

Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsfääri nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis on analüütilisele, alternatiiviga kõrvutavale pilgule tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga.

Ideaalis on kodu siiski igale naisele, mehele ja lapsele 100% turvaline koht. Mina näiteks olen iga oma kaaslast selle koha pealt täielikult usaldada saanud, pole olnud hetkekski hirmu, et keegi neist rusikatega vehkima hakkaks. Kas see tähendab, et meil on väljas poliitiline kaos? Aknast välja vaadates nagu ei tundu, ma lihtsalt ei loo suhteid Kunnusesugustega, vaid natuke ikka valin ka.

Abort. Kunnus leiab, et väga ebaõiglane on see, et naine ainuisikuliselt abordi tegemise või mittetegemise üle otsustab. Mul saavad sõnad otsa. Nii juba kord on siin ilmas, et me kõik otsustame OMA kehade üle. Mehed otsustavad, kas nad panevad oma peenisele kondoomi peale või mitte. Naised otsustavad (ideaalis), kas nad lasevad selle kondoomiga või kondoomita peenise enda sisse. Ja kui naine on rase, mõjutab rasedus konkreetselt tema keha, nii et loomulikult otsustab tema, mis ta sellega nüüd peale hakkab või ei hakka. See ei tähenda, et ma “kondoomide torkimise” heaks kiidaksin, aga siin oli Kunnus kas teadlikult valetanud või ideoloogiliselt kallutatud, jättes mulje, et seda teevad ainult naised ja siis muidugi juhtub, et mehed hakkavad raseda naisega vägivallatsema. Tegelikult on kahjuks see, et MEHED kondoomidesse auke torgivad, pille peidavad või muul moel rasestumisvastaste vahenditega manipuleerivad, tunduvalt tavalisem kui normaalne inimene arvatagi oskaks. Üks näide päris elust on see. Samuti on Kunnus siin sassi ajanud muna ja kana – väga palju on Eesti meediaski juttu olnud sellest, et tihti vägivaldsed mehed just TAHAVADKI, et nende naine rasedaks jääks (ja tihti vägivaldsus enne ei avaldugi), sest nad lähtuvad lihtsast loogikast, et rase ja lapsega naine on neist sõltuv ning on suurem tõenäosus, et ta ei lähe minema. Näiteks üks välismaine allikas selle kohta. Miks ma selle näite sisse tõin? Sest hoolimata sellest, kas rasestumisvastaste vahenditega “naljatab” (HAA-HAA) mees või naine, tappa saab hiljem enamasti ikka see naissoost osapool.

Tehnoloogia. Facebook ajavat suhteid lahku. Tõsi, on Kunnus mindki Facebooki kaudu endale külla kutsunud, aga ole nüüd inimene, need olid sinu enese suured tugevad näpukesed, mis seda klaviatuuri toksisid. Ei olnud see Zuckerberg, kes mulle ja ilmselt veel 20 naisele kirjutas, see olid ikka sina ise. Ja JÄLLE jõuame tagasi isikliku vastutuse mitte võtmiseni.

Ahjaa, läbi käis väide, et kui igale vastsündinule tehtaks DNA test, ei peaks mehed enam kartma, et hakkavad võõraid lapsi kasvatama, ja seega vägivald väheneks. Kratsisin kukalt, mis ma kratsisin, aru ma ei saa. Kunnuse enda suhtes oli ju tema see, kes võõraste naistega ringi aeles, kuidas siin see Kärdi lapse testimine nüüd vägivalla tõenäosust vähendaks? Või isegi kui me ainult üldises plaanis räägime, keskmine armukade mees oleks armukade ka siis, kui ta naine oleks viljatu – mitte ei ütleks, et “ah, see rasedaks nagunii ei jää, põrutage nii, nagu torust tuleb”.

Viimane lõik oli mulle üldse täiesti seosetu. Esiteks tegi haiget, et Sass Henno pahasti ütles, okei. Aga kuidas sellega seostub see, et eelmine president veits hoor oli? Ja mis mõttes saab täiesti tõsiselt (?) ohata, et “näete, petta võib, aga natuke taguda ei tohi”??? Üks on ebamoraalne (isegi mitte ebaseaduslik) käitumine, teine on füüsiline rünne, me räägime siin VÄGIVALLAST, olukorrast kus ohver võib vajada näiteks purunenud ninaluu tõttu haiglaravi või kehvemal juhul surra. Lisame siia selle, et sinu puhul polnud tegu “üksikepisoodilise” naljaga, vaid korduva tegevusega, nii et mis sul neist üksikepisoodidest jahuda. Ja pealegi (jah, kõik need erinevad asjad ongi tal ühes lõigus koos), kuidas saab rääkida sellest, et “vägivallatsejale ei keskenduta”. Eeldan, et Kunnus on ennast teemaga kurssi viinud ja teab, et psühholoogid ei soovita vägivaldsele paarile suhteteraapiat, sest üldiselt õpib vägivallatseja seal ainult ennast paremini õigustama (st ka vaimselt paremini vägivallatsema, kuigi Mihklike tundub niigi siin päris osav olevat) – ja tavaline psühholoogiline abi on meil ju tasuta. Ma saaksin aru, kui sa kurdaksid, et viinaravile ei saa tasuta, aga kas keegi peab tõesti sul kätust kinni hoidma (lootes, et sa kogemata selle käigus meile vastu ninnut ei rehma) ja käe kõrval su psühholoogile viima v? Kasva suureks, jumal küll. Iroonitsedes võiks öelda, et OLE MEES. Ole üle sellest feministlikust ajupesust, võta ohjad enda kätte ning saa ise hakkama ja hoolitse ka oma naise eest, nagu ÜKS TÕELINE MEES. Toksiline maskuliinsus on ju feministliku diskursuse surnultsündinud värdsünnitis. Mehed peavadki ise hakkama saada, mis neile ikka eraldi tähelepanu pöörata. Vastupidise väitmine oleks feministlik klišee.

Lõpetuseks. Mis on vahet Kunnusel ja keskmisel MRA-l? MRA-d ütlevad, et “mehed ei peksa, hoopis naised vägivallatsevad rohkem”, samas kui Kunnus ütleb, et “no mehed peksavad, aga neil on selleks ka põhjust”. 😀

Imenaine (ja feminism), mõne spoileriga

Üks film, mis on ühtviisi kaklema ajanud nii MRA-d kui feministid, on kindlasti “Imenaine”, nii et otse loomulikult käisin ma seda vaatamas. MRA-d leiavad, et see, et naiskangelasega filme tehakse, viib meid kõiki hukatusse, ja samal ajal häbenevad nad seda, et ta neil erektsiooni tekitab. Feministid aga ei ole sugugi ühel meelel, on see film siis nüüd jôustav või mitte, sest ühelt poolt nagu tugev naiskangelane, aga teisalt on ta ju raseeritud ja seksikas ning seega objektistatud ja mehe pilgule mõeldud.

See viimane on minu jaoks ausalt öeldes naeruväärne. Ebavõrdsus on üks kole asi, aga kui on üks teema, kus meedia järjest “võrdsemaks” muutub, on see seksikus – mitte et naisi objektistataks vähem, aga juba ammu objektistatakse mehi ka ikka väga jõuliselt. Võtame näiteks Jason Momoa veemehena (krt, ei kõla sugugi nii hästi kui Aquaman):

mammu

Mitte ainult ei ole pool tema karakterist “ole mehelik, jõuline ja seksikas”, vaid mis torkab kohe silma, kui ta jõulisi kiharaid ülejäänud kehaga võrrelda? Mulle näiteks torkab silma, et ilmselgelt on ta rind raseeritud, sest sellisel mehel EI oleks see muidu sile nagu beebi peps.

Jah, igavesti kole, et meeste ja naiste välimusele nii karmid nõudmised on, aga need nõudmised on ühtviisi nii meestele kui ka naistele. ERITI superkangelaste puhul, kes peavadki seksikad olema – isegi Peter Parker, kes muidu on täielik nohik, digimuutub hetkega seksikaks kangelaseks, sest noh, kangelane on seksikas. Teatavate eranditega, Hulk on rohkem fetišistide mängumaa jne. Nii et see on minu meelest absurdne etteheide ja imenaise sile nahk mind ei häirinud.

Küll häiris “Imenaises” aga see tuttav äraleierdatud “äärmiselt võimeka, aga samas täiesti kogenematu naiivse naise” troop. Naine, kellel mees saab nüüd kätust kinni võtta ja talle elu õpetada. Selle käigus muidugi tema esimene sekspartner olles, Aga ka selle koha pealt ma ei vingu liigselt, sest sellega polnud üle pingutatud ja üldine suhtumine oli poistel teemal “inimestega võime me vahvalt võidelda, aga jumalad on sinu mängumaa”, nii et üldiselt tunnustati (naise kasuks olevat) erinevat võimuvahekorda jne.

Muidu oli äge film, palju tsirkust ja ainult kohati liiga suhkrune. Võib meelelahutuseks vaadata küll.

No ma EI VIITSI jälle Kunnusest kirjutada

mayweather

Mulle tundub, et olen veits nagu sunnitud analüüsima seda šedöövrit, kus meie kuulsaim poksipaarike kirjutab taas pikalt-laialt sellest, kuidas ajakirjandus võiks neile teineteise tagumiseks ja selle kõrvalt lapse kasvatamiseks rohkem privaatsust anda. Ausalt öeldes eriti ei tahaks, sest see teema on ammu juba igav ja äraleierdatud (“kui ta ei joo, on ta nii-nii tore” – peabki olema tore, muidu keegi ei kannataks välja, mina olen ka tore, kui ma parajasti ei bitchi, muidu mul poleks ühtki sõpra, mis ma sellise jutu kohta ikka ütlen). Lisaks. Äkki mees jätabki joomise maha ja äkki õpibki ka kompromisse tegema ning äkki naispool hakkabki hommikuti mediteerima ja tegeleb emotsioonikontrolliga jne. See kõik on võimalik ja tagatipuks on see ju nende endi elu, mis mul seal arutada.

AGA. Kuna mind on seal mainitud, siis oleks ebaviisakas mitte vastata. Palun vabandust, aga mul pole seda aega ja jaksu pikaks kirjaks, nii et ütlen lühidalt, et mul ükskõik, kes kellega seksib ja kes keda lööb, tänapäeval on igaühel mingi imelik fetiš, proovige lihtsalt mõnda aega nüüd mitte kõhtu lüüa. Lisaks olete te ilmselgelt tõusnud staaristaatusesse, sest mulle tuleb kohe meelde Liis Lass, kes igal võimalusel meediasse ronis, et kurta, et tal pole üldse privaatsust. Igatahes sain muuhulgas sellest põnevast kirjutisest teada, et feminismiga kaasneb egoism ja feministlikud inimesed mõtlevad ainult enda vajadustele, näiteks last planeerides. Selle loogika kohaselt võiks ju öelda, et kui naine oleks ka feminist olnud, oleks ta salaja rasedaks jäänud, sest tema ju tahtis, ja Mihhaili arusaamise järgi tundub igas olukorras enda vajaduste esikohale asetamine feminismi peamine tunnus olevat. Hea ikka, kui on alati keegi, keda tanki lükata, olgu selleks siis Allah või feministid või … või kasvõi mina.

Sul on mees, kes sulle kolm korda vastu hambaid annab (ühe korra ninaluud purustades, aga sellest pole muidugi midagi, sest mees on nii osav poksija, et igaüks peaks aru saama, et oleks ta päriselt lüüa tahtnud, oleks see pea siiani orbiidil, kui ühe kuulsa Eesti kirjaniku sõnu kasutada), teie mõlema pere anub teid, et minge ükskord ometi lahku, te otsustate hoopis koos lapse saada … ja siis ütlete, et küll see Rents on ikka halb inimene, muudkui ilgub. Sorry, not sorry, mind EI huvita, mida te oma eraelus teete. Pole kunagi huvitanudki, sest te pole väga huvitavad inimesed, teie lugu pole eriti originaalne lugu. Sõna võtan ma selle pärast, et kui teiesugused arvavad, et nad peaksid ülepäeviti meedias vägivalla ja feminismi teemal sõna võtma, osalevad nad avalikus diskussioonis. Ja noh, avaliku diskussiooni üks omadusi on see, et see on – üllatus, üllatus! – AVALIK. Nii et kõik, kes tahavad, võivad oma viis senti sisse visata. Praeguseks on mul ausalt öeldes juba kuri kahtlus, et hetkel nähakse seda rahategemismasinana või midagi (äkki on tulemas näiteks reality show “Kunnus otsib parringukaaslast” vms, isegi vaataksin), sest mul on raske uskuda, et inimesed käiksid seda teemat IKKA VEEL pidevalt kommentaarides lahkamas, kui nad ise ei tahaks seda miskipärast pildil hoida.

Tahate eraelu privaatsena hoida? A olete mõelnud äkki sellest mitte blogida ja telekas rääkimas käia? Ei v? Siis te järelikult ikka ei taha seda privaatsena hoida, nii lihtne see ongi. Mina ei hakka nimeliselt kellestki kirjutama teemal “Jüri Tartust kirjutas, et olevat Mari käest kuulnud, et Malle saab Tarmoga lapse”, aga kui keegi kirjutab oma blogis, et hoolimata jälgi Rentsi seisukohast on ta otsustanud Tarmoga lapse saada, siis selge see, et ma leian need kaks minutit, et ära mainida, et mul tegelikult on sügavalt savi, kui te ka terve jalgpallimeeskonna saate, loodan ainult, et feminism teid neid peksma ei aja. Ma olen lahke inimene ja hea südamega, kuni te mulle kirjutate, vastan ma teile.

Teiseks. Inimesed teevad vigu. Mõni annab kogemata naisele vastu hambaid, kuigi tegelikult üldse ei tahtnud, mõni mäletab valesti ja kirjutab esimese hooga seetõttu valesti blogisse (ja parandab oma eksimusest aru saades kohe ära, sest detailiviga on lihtne parandada, erinevalt murtud luudest). Ei ole ju loogiline, et esimese ees on okei jätkuvalt end alasti võtta, aga teine on “jälk”? Vaadake ikka oma südamesse ja ehk leiate halastust ka teiste eksinute vastu. (Samuti olgu siinkohal ära mainitud, et nüüdseks on seda informatsiooni meil kõigil hulga rohkem, tol hetkel tegid ju pikki postitusi ka Mihkli enda sugulased jne, mina olen aga jätkuvalt seisukohal, et see ongi õpikunäide – kui mõlemad on osanud oma vigadest õppida ning mees tõesti enam ei joo ja võõrastele daamidele oma ihuliikmest pilte ei saada ning naine enam asju ei loobi ja kedagi tuppa ei lukusta, on see erakordne ja kiiduväärt; ka mina ise olen olnud mõnes teises olukorras õpikunäide ja sellest õppinud ning end parandanud, nii et õpikunäide ei tähenda sugugi, et mingit pääsemist ei oleks, see tähendabki lihtsalt seda, et kahjuks või õnneks pole tegu väga originaalse probleemiga).

Aa, kui te ka edaspidi hakkate sõna võtma (me ju kõik teame, et see on pigem when, mitte if), siis telliksin soovilugu – minu isiklikud kogemused sõprade, tuttavate ja ekspeiksidega näitavad, et kui inimene on ikka juba aastaid joonud, võid sa joomise ühel hetkel ära võtta, aga harjumuseks saanud masendushood (mis vabalt võisid ka olla ajendiks, mis üldse jooma ajas, st eksisteerida ammu enne joomist) ja ennast kahjustav käitumine ei kao. Nii et võite kommenteerida, kuidas sellega on.

Rahu teile südamesse!

P.S. Kui mul vähegi viitsimist, energiat ja aega on, kavatsen edaspidigi sel teemal iga kord sõna võtta, kui te kuskile telesaatesse debiilsusi loopima ronite ja avalikult räägite, et feminismi pärast mehed peksavad või ei taha naisele sobival hetkel lapsi saada. Selline põhjus ja tagajärg seos, eks ole. Haritud inimesed, saate aru küll, kuidas see käib.

  • Rubriigid