Ei saa me Hannes Võrnota

St Eesti meedia ei saa, mina leian, et kõigi elu oleks õnnelikum, kui me ei peaks sellistest troppidest üldse mitte midagi kuulma. Eesti Päevaleht avaldas pika intervjuu Hannes Võrno eksnaisega (mitte abikaasaga, sest kristlike ideaalide lipulaev ei armasta pühendumist), Häli Veskaruga. Asja rikkus veits see, et intervjueerija oli Ingrid endine Tähismaa, kellel on kohutavalt imal stiil ja kes ilmselgelt näeb ränka vaeva, et mingeid eelmise sajandi soostereotüüpe taastoota (esimese asjana mainitakse ära, et Häli on “fantastiline ema”, “ennastohverdav”, “pere heaolu ja õnn oli talle elus kõige tähtsam”, ja kogu artikkel on samas stiilis, “naised ikka kannatavad, et peret koos hoida” jne) – no näiteks milleks mainida, et Häli on suurepärane kokk? Kas siis, kui Häli ei koristaks ja ainult kartuleid oskaks praadida, oleks okei talle mitte tema rahalist panust välja maksta ning lapsed elatisest ilma jätta? Püüa olla veits, Ingrid. Aga kuna härra Võrno kirjutas hiljuti 400 lk raamatu, mis rääkis ainult sellest, kuidas kõik teised (nimesid nimetades ja kõiki sõnnikuga üle kallates) on halvad ja tema üksi on elus kõik õigesti teinud, on väike vastulause minu meelest omal kohal.

Millest artikkel räägib? Noh, kui kogu see pikk eepos lühidalt kokku võtta, räägitakse sellest, et Võrno polevat mitte ainult emotsionaalselt vägivaldne võimukas troll, vaid lisaks keeldub pärast lahkuminekut ka kooliealisi lapsi rahaliselt toetamast. Võrno lubas küll naisele kinni maksta 40 000 eurot, mille see omal ajal maja sissemakseks maksis (maja, kus Võrno nüüd elab, samas kui naine elab koos ühe pojaga ahiküttega korteris, kus süüa saab teha ainult puupliidil), kuid pole seda siiski paari aasta jooksul teinud. Põhjenduseks toob ta selle, et raha lihtsalt ei ole (haha) ning maja müüa ei saa, sest Häli “pole talle kunagi kodusoojust pakkunud” (ning pole seega ka oma raha ära teeninud? st ma ei saa hästi aru, kuidas see kuidagi loogilises seoses peaks olema). Seaduse järgi oleks Hälil muidugi õigus tunduvalt rohkemaks kui 40 000 eurot (maja väärtus on ca 200 000), aga selleks tuleks Võrnoga kohtusse minna. Esiteks on Võrnol advokaatide jaoks rohkem raha ja teiseks jääb mulje, et Häli on selline tüüpiline Eesti naine, kes ei taha tülitseda ja leiab, et oma osa nõudmine oleks kuidagi häbiväärne ja et “ise hakkama saamine” on miski, mille üle uhkust tunda ka siis, kui  keegi on su põhimõtteliselt paljaks varastanud (mõelgem nüüd kõigile neile eestlannadele, kes põhimõtte pärast elatist ei küsi, kuigi mitte ainult nende, vaid ka laste elatustase kannatab selle tagajärjel, toksiline tublidus on selle asja nimi).

Ahjaa, pereväärtustest veel. Kui Võrno missioonilt tagasi tuli, olevat ta viieks kuuks välja kolinud ja vaba mehena elanud – ja nüüd tuleb kirss koogil – aga selle kõige kõrvalt ikkagi musta pesu koju naisele pesta toonud. Naine muidugi pesi särgid kenasti ära ja andis tagasi. Viie kuu pärast tuli mees tagasi ja teatas, et ta kedagi paremat vahepeal ei leidnud, nii et õnnelik pereelu sai jätkuda. Parem ju ometi sitas suhtes kui rahulikult üksi. Oot, on ikka v? Õnneks sai isegi naispool aru, et tegelikult vist ikka ei ole, ja kõndis ühel hetkel ise minema (üürikasse Hannes õnneks vist enam oma pesu pesta ei saatnud, õppis ehk ikka ise pesumasinat kasutama, sõdur saab ometi igas olukorras ise hakkama (lakkamatu naer saalis)).

Kas see kõik on tõsi? Mina ei tea. Selle põhjal, kuidas Võrno on end ise ilmarahvale näidanud, usun küll. Kas see kõik, mis Võrno raamatus kirjas on, on tõsi? Mina ei tea. Aga ma TÕESTI ei taha, et selline mees poliitikas oleks. Järjekordne keskealine pereväärtustest rääkiv mees, kes laseb rahumeeli oma lapsel ahiküttega korteris elada ja ei anna naisele sentigi ka siis, kui see talle nuttes helistab. Täitsa tõsiselt, ma olen täiesti veendunud, et absoluutselt IGA mu eks toetaks mind rahaliselt, kui ma näljahädas oleksin ja küsima läheksin. Mina toetaksin igaüht neist ka. Sest me oleme normaalsed inimesed. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sa elad kellegagi 20 aastat koos, aga sind ÜLDSE ei sega see, et tal raske on. Et su oma lapsel raske on. Sest mingi absurdne “autunne” või “said nüüd” on olulisem. Ja siis on terve hulk inimesi, kes leiavad, et sihuke võiks Viimsi vallavanem olla. Nagu miks? Ta ei hooli oma perestki ju, miks ta oma valijatest peaks hoolima?

Ahjaa, teiselt poolt – Võrno ise kirjutab oma raamatus, et naine ei kirjutanud talle piisavalt tihti ja piisavalt armastavaid kirju, samas kui tema ema kirjutas talle vahel suisa mitu korda päevas. Antagu nüüd mulle palun lahkelt andeks, aga ma hoiaksin mehest, kes oma emaga igapäevaselt kontaktis on (vahel mitu korda päevas!), eemale nagu katkust. Kergelt haiglane suhe emaga kipub tähendama ka ülikõrgeid nõudmisi ümbritsevatele naistele (kuigi emmega võistelda need nagunii ei suuda). Mkm, mehed võiksid olla iseseisvad, naised võiksid olla iseseisvad, inimesed võiksid olla iseseisvad. Kui inimesel on vaja, et keegi kogu aeg ta kätt hoiaks, on tal ka vaja, et keegi talle kogu aeg alt üles vaataks ja ütleks, kui äge ta on. Seda, et Hannesel on suur tunnustusevajadus, ütles ka Häli. Pole minu tsirkus, pole minu ahvid ja mina vaatan sellist asja ainult telekast.

Miks see on oluline? Sest viimasel ajal on meedias järjest mehed, kellel on Õigus. Kunnus peksab naist ja ütleb avalikult, et süüdi on feministid, ühiskond, sotsiaalne paratamatus jne. Oma naise ees ta avalikult ei vabanda, sest ta pole ju milleski süüdi. Mart Helme kirjutab sellest, kuidas ta naist pettis ja ei vabanda, sest tal on ju Õigus, ta hoidis peret koos. Noh ja nüüd on meil siis Hannes Võrno, kellel lihtsalt ongi alati õigus ja kes ajab juba mõnda aega internetis nii imelikku juttu, et kõik tuttavad ilmselt mõtlevad, miks Eestis küll kedagi kohustuslikus korras vaimsesse kontrolli ei saadeta. PTSD ja muud sellised koledad asjad ju.

Muide, iga päevaga veendun aina enam, et Võrnol tõesti ongi kas mingi vaimne häire või on ta jooma hakanud, sest näiteks oma Facebooki lehel kommenteeris ta ise seda lugu nii:

Võtad alandlikult argpüksi antud seeklid ja laulad ta soovilugu. Tuled mind ründama kattes end mu lähedastest kilbiga. Nagu oopiumiuimas Taliban. Nagu näkku naeratav küüditaja, kes võõras kodus saamahimuralt kilavate silmadega ringi vahib. See pole sul esimene kord. Jälgim, mida Jaak Joala mälestuse labastamiseks teha, oli samuti sinu “intervjuu”. Pohmellis ja pundunud silmadega avameelsus “milline oli Jaak isana”. Seegi oli sinu meelest ajakirjandus. Lood meestest, kelle nimi su lehte müüb kuid kes ei vasta ega kommenteeri su följetone. Nad on kas lahkunud või ei lasku nii madalale ja elavad siiski austusega oma armsate vastu sinu kiuste edasi. Eesti eest!

Maksa eksile võlg ära ja toeta oma lapsi rahaliselt, värd, mitte ära ulu internetis. Ja minu Eestiga pole sul mitte midagi pistmist, kui midagi Eesti eest teha tahad, võid uuele missioonile minna.

Aa, õige, ei või, sest a) sind löödi ju kaitseväest minema ja b) sa ei julgenud eelmisel missioonil väravastki välja astuda. Talibanist oled sina küll ainult päris sõdurite käest kuulnud. Nii et igise siis edasi, midagi see sulle ilmselgelt pakub.

P.S. Arvestades seda just mainitud väravast välja saamise osa, on see heroiline kaanepilt päris julgelt valitud. Kiidan heaks, seda teised sinusugused ostaksid.

Feministid röövisid Kunnuse meheau!

Vähemalt nii väitis ta ise eilses perevägivallale pühendatud saates “Suud puhtaks”. Seda ma neist feministidest usun küll, neil ju pidev peenisekadedus. Või olgem ausad, mis neil, meil. Ma muud ei söögi, kui ainult m…oosi. Muuhulgas rääkis Kunnus ka sellest, et kurjategijat ei tohi häbistada, sest häbistamine ajab inimese vägivaldseks. Ehk siis kõik oleks hulga parem, kui peksasaanu, soost olenemata, ise pehmem ja mõistvam oskaks olla. Miks seaduserikkujaid kutsutakse rääkima sellistest asjadest? Värdjad ei saa ju ise aru, et nad on värdjad. Samasse aknasse lähevad just Daki vahendatud lood (see ja see ning see), kust tuleb väga ehedalt välja, et pedofiil võibki sulle tuimalt näkku öelda, et “aga ma arvan, et sa ikkagi 11aastasena tegelikult tahtsid mind”. Inimesed ei taha oma peas halvad inimesed olla, nad väänavad lugu ükskõik kuidas, et end paremini tunda. Seejuures pole vahet, kas me räägime siin mõrtsukatest või sellistest väiksematest moraalitustest. Mulle näiteks ütles alles hiljuti üks suhtes mees, kes on põhimõtteliselt igat kaaslast petnud, et MUL on imelikud standardid, sest ma ei ole huvitatud suhtes inimestega sebimisest – järelikult on ta osanud oma hooramise endale oma pisikeses peakeses kenasti sirgeks mõelda (selle asemel, et näiteks teadvustada endale, et ta on selline inimene, kellele sobiks rohkem vaba suhe, polüamooria vms tänapäeva moodsas ühiskonnas vabalt kättesaadavad vormid, mille käigus ei pea kellelegi pidevalt valetama, või trussikud natuke tihedamalt ümber tõmmata ja võõrastest naistest vähe kaugemale hoida).

Olen sellele viimasel ajal mõelnud just nende ilmselgelt reaalsusega mitte väga tihedalt kontaktis olevate meedianäidete varal (mehed, kes räägivad Õigetest Meestest, elades ise koos 21aastase Uue Armastusega, vägivaldurid, kes räägivad, kuidas feministid on süüdi selles, et nende rusikas tõuseb tihedamini kui nende meheau, mille need samad feministid julmalt kohitsenud on jne). Inimene on ju karjaloom, seetõttu lähtub ta üldiselt eeldusest, et teised inimesed mõtlevad nagu tema. Selle üks pool on see, et värdjad mõtlevad, et kõik teised on ka värdjad (no nii, nagu näiteks sellised “lihtsad” seksile ja söögile orienteeritud inimesed usuvadki täiesti siiralt, et mees ja naine ei saa lihtsalt sõbrad olla, sest nende kogemuspõhises maailmas asjad ei käi nii). Selle teine pool on see, et normaalsed inimesed ei suuda uskuda, et värdjad on värdjad. Täiskasvanud inimeste puhul pole probleemi, võime öelda, et ongi viimane aeg aru saada, et ilus jutt on kena küll, aga see on ainult soe õhk, mis suust välja tuleb, käitumine on see, mis loeb (lihtsustame: kui ta räägib armastusest, aga ei käitu armastavalt, siis ta ei armasta, kuigi ta võib (aga ei pruugi) vabalt ise uskuda, et armastab; armastuse võib siin asendada mis tahes muu väärtusega). Meil näiteks on tutvusringkonnas üks tüüp, kes on tore inimene, aga TÄIESTI ebausaldusväärne, st ta lubab omal algatusel maa ja ilma kokku, kui parajasti midagi korraldatakse, aga kui aeg kätte jõuab, selgub tihti, et pole seda kärbsepesagi kuskil, suurtest linnadest rääkimata. Nüüdseks on kõik lihtsalt selgeks saanud, et kui ta tuleb näiteks ürituse korraldamisega abi pakkuma, siis naeratatakse ja öeldakse, et saame ise hakkama. Või kasvõi ebameeldivate sugulastega – täiskasvanud inimene saab aru, et kellegagi suhtlemine pole kohustus, ja ongi maailm kohe hulga meeldivam koht. Aga olen kohtunud mõne väga ratsionaalse inimesega, kes on valmis tuimalt edasi suhtlema inimesega, kes neid kord nädalas nutma ajab, sest nende jaoks ongi “aga ta on ju mu ema/isa” piisav põhjendus – mis ilmselgelt on seotud sellega, et neile on lapsest saadik (kehvemal juhul sõna otseses mõttes) sisse taotud teadmine, et teine osapool võib teha, mis pähe tuleb, aga neil on moraalsed kohustused ja vastutus. Veel hullem on see, kui tegu on päris lastega, nagu tolles Postimehe artiklis, sest nemad ju ei saa aru. Nad ju mõtlevadki tõsiselt, et äkki vanaisa oleks normaalsem inimene, kui mina ISE oleksin natuke parem. Sest kui nad eeldavad, et inimese tavaolek on “hea”, siis järelikult, kui inimene käitub halvasti, on miski selle käitumise tinginud ja pisike karjaloom, kes tahab VÄGA karja kuuluda, on valmis end pooleks väänama, et see karjaliige läheks tagasi tavaolekusse. Samas, kui see teine osapool mõtleb äkki, et “krt, see 5aastane ilmselgelt tahab mind, ega ta muidu liivakastis seda liiva nii sensuaalselt ei kallaks”.

Ehk siis see teema, mille peale ma mõelnud olen, on kuidas üldse õpetada inimestele, eriti lastele, ilma inimvihkaja muljet jätmata, et tegelikult ei tasu uskuda, mida inimesed räägivad või usuvad või mida nende sotsiaalsed ja kultuurilised rollid PEAKSID ette kirjutama (no nagu siin näites, et “vanaisa peaks sind armastama”, seda enam, et hetkel vanaisa ise ilmselgelt enda arust armastaski), vaid lähtuda ainult nende käitumisest. Ja et inimesed EI mõtle nagu sina, pooled neist on tropid, aga suur osa neist peab targemaks seda varjata. Saab sellist asja üldse õpetada või ainult elu õpetab?

Jah, ma olengi selline naiivitar, et mind häirib see, et kuskil on kaitsetud inimesed, kes ei saa aru, et pool maailma koosneb troppidest. Või isegi saavad, aga ei suuda enda vajadusi esikohale panna. Olen viimasel ajal näinud mitut inimest, kellest mul on natuke kahju, aga kes ei saa lihtsalt aru, kui neile öelda, et nende heaolu on oluline. Sest neid on kasvatatud uskuma, et kõigi teiste heaolu on olulisem.

Ja nüüd palun vabandust, aga ma ei viitsi sadat erinevat postitust kirjutada, nii et panen siia tõsise jutu taha kokku kõik mõtted, mis mul veel on nädala jooksul olnud, aga pole blogisse jõudnud.

Esiteks. Just sain teada, et üks mu igikestva infantiilsuse silmatorkavatest märkidest on see, et ma ei pane kartulisalati sisse keeduporgandit. Mina jälle tahaks teada, mis on viga inimesel, kes kartulisalati sisse üldse hapukoort ei pane. Oled inimene või ei ole, Boris? Mis rasva sa ajad näost sisse?

Ja kui juba venelastest juttu on, siis Eesti venelaste vene keel on ikka äge. Just kuulsin köögis, kuidas üks ütles teisele “posle katseaeg i arvestus”, millele teine vastas siis pika venekeelse jutuga, millest käis korduvalt läbi eestikeelne “java arendaja”. Huvitav, kas asi on ainult selles, et siin räägitakse tööasjadest palju eesti keeles ka, või nad peaksidki Moskvas pingutama, et mitte “java arendaja” või “java developer” öelda.

Kolmandaks. Pildil on maailma ägedaimad sussid. Peaks vanaemale soovikirja saatma.

Neljandaks. Päeva laul (Pendulum Showdown).

Inimesed ikka suudavad mind üllatada

aa0

Ma niigi ei salli kedagi ja ikka pean vahel avastama, et mõni on veel suurem lontrus, kui ma arvasin. Näiteks saite te kõik ilmselt niigi aru, et ma arvan, et 36-aastane Martin Plaser, kes kaitseb innukalt traditsioonilisi väärtusi ning kirjutas alles nädalakese eest, et vastikud naised võiks vähem aborti teha ja (veel läinud sügisel!) et üksikemade lapsed on hädapätakad, on moraalne värdjas. Noh, selgus, et ta on VEEL HULLEM.

Nimelt rääkis ta alles eile Objektiivis perekonna toredusest ja meeste kohustustest perekonna ees – ja nüüd loeme Kroonikast, et ta läks oma naisest lahku, et uue 20-aastase kallimaga kokku kolida (tehes oma lastest, kellest nooremad on viiene ja kolmene, seega vist hädapätakad). Vaata, Martin, küsisid aborditeemas üleolevalt, et miks küll mõned naised arvavad, et mehed peaksid aborditeemas suu kinni hoidma, kui need on ju mehe lapsed ka. Selle pärast, et sinusuguseid ei saa usaldada. Sa võid 17 aastat kellegagi koos elada, talle neli last teha ja siis ikka jumala rahuga minema kõndida. Kusjuures me ei loe Kroonikast, et sa kasvõi ühe neist lastest endaga kaasa võtaksid, ometi mitte, need neli jäävad kõik naise kaela. Nii et selge see, et see inimene, kes neid igatahes kandma, välja pressima, kasvatama ja kasima peab, saab nende planeerimises natuke rohkem sõnaõigust, kui see inimene, kes soovi korral kahest viimasest tegevusest osa võib võtta. Sest sina võid siin rääkida eetikast ja “mehe vastutusest” (hahaha, bitch please), aga mina pean olema see, kes hindab kainelt tõenäosust, et paari aasta pärast oled sa 20-aastasega tuld tõmmanud. Nii et shut your whore mouth.

Nagu üks mu hea sõber üht pea sama lolli inimest kunagi kommenteeris – seksikate inimestega on soost olenemata see probleem, et neid ei saadeta perse, kui nad lolli juttu ajavad, nii et tihti nad ei teagi, kui lollid nad on. Kui Allah annab, hakkab see tainapea ka veel Kunnust tegema, saame mitu päeva ajalehest lugeda, kuidas naine ise rusika peenise ette astus.

TÄIENDUS: Nüüdseks on muidugi avaldatud ka tema vastulause teemal “halvad inimesed mõistavad detaile teadmata hukka” ja “armastus lihtsalt tuli” (täielik vedamine, et sattus 16 aastat noorem, mitte vanem, ega armastus ei küsi). Kulla mees, mitte keegi ei mõistaks sind hukka, kui sa põhiliselt kuulsust ei koguks teiste inimeste lahmiva hukkamõistuga. Selles on siin see kühvel. Ja kui sa end korraliku kristlasena esitad, on oma naise noorema mudeli vastu väljavahetamine samasugune patt nagu abort, nii et tõmba veits tagasi selle retoorikaga ja pideva vastutusest laulmisega.

P.S. See mainitud lapsuke, kellega Martin nüüd armuõnne naudib, kirjutas muide paari aasta eest gümnaasiumis kodutöö teemal “Vanema vajalikkus laste elus”. Huvitav, mis ta teada sai ja mis järeldused ta sellest tegi?

P.P.S. Kui me siin juba avaliku elu tegelaste asjades sorime – tea, mis see alimendimakse ka nelja lapse pealt tuleb? Annab äriplaani teha?

Osaliselt varastatud feminismipostitus

Täitsa ausalt ütlen, et seekord pole mina ise neid sõnu kirja pannud. Tuuli Jõesaar oli selle eile oma Facebooki seinal lihtsalt nii tabavalt kokku võtnud, et tahtsin jagada. Tegelikult saan ma antud hetkel väga hästi aru, miks naine “päris” karistuse sai – erinevalt mehest (kellel muidugi ei olnud seda võimalustki, sest tunnistajaid oli nii palju) jäi ta lõpuni kindlaks väitele, et on süütu. Eestis on varem neid juhtumeid olnud ja üldiselt tunnistab inimene oma süüd ja saab tingimise karistuse. Miks mees päris karistust EI saanud, kuigi hoolimatu sõidustiil ja joobes juhtimine on Eestis tõsine probleem, jääb arusaamatuks. Aga Tuuli juhib tähelepanu ka teisele asjaolule, mis on näpuga näitamist väärt küll. Ma olen ajalehtedest lõputu arv kordi just noorte meestega seoses lugenud, et neil on ju terve elu ees, ei maksa ikka liiga karmi karistust määrata (ka isikuvastastest kuritegudest rääkides, kus kedagi ei huvita, kas ja milline elu pärast seda kuritegu ohvril ees on, kui ta on vigaseks pekstud või vägistatud), ja mulle ei meenu kordagi, et ma oleksin lugenud samast suhtumisest noorte naiste kohta. No stiilis, et ei peaks seda naissoost narkomuula ikka kinni panema, tal ju terve elu ees, äkki saaks temast ikka tippteadlane, kui me talle teise võimaluse annaksime. Raudselt neid väljaütlemisi on, aga meeskriminaalidega võrreldes nii palju harvem, et ei jää silma.

Tuuli kommenteeris seda kahe hiljutise karistuse põhjal nii (ilmunud ka siin):

Kaks noort inimest sooritavad kuriteo. Ühe taustast ei ole suurt midagi teada, aga ilmselt üsna süngetel asjaoludel jäi noor naine rasedaks, varjas ennast ja sünnitas lõpuks lapse kodus saunas ning lämmatas ta seejärel kohe. Teine noor inimene läks purjakilpäi sõbraga tülli, läks endast välja ja sööstis autoroolis punasega ristmikule ning vigastas 13 inimest. Mõlemad saavad karistada. Üks pääses tingimisi, teine sai osaliselt reaalse vangistuse. Üks kohtunik kommenteeris: “Kohtuniku sõnul ei saa karistuse mõistmisel olla eesmärgiks kättemaks, vaid ikka see, kuidas isik saaks taas õiguskuulekasse ellu sulanduda. Ent XXX on noor, põhjendas kohtunik, kellel on sisuliselt terve täiskasvanu elu ees.” Teine kohus põhjendas oma otsust: “Selline karistus peaks olema piisav motiveerimaks süüdistatavat edaspidi käituma seaduskuulekalt. Viimane on oluline seetõttu, et tahtlikult toime pandud raske isikuvastase süüteo eest õiglase karistuse mõistmise läbi taastab ja kinnitab kohus ka teiste inimeste usku ja usaldust õiguskorda.” Kumb on kumb? Ilmneb, et roolijoodikust tulipea puhul rõhutab kohtunik süüaluse noorust (23) ja pidas vajalikuks, et süüalune saaks kohe õiguskuulekasse ellu sulanduda. 21-aastase tüdruku puhul kohus noorust ei märgi ja kuigi sünnitusjärgse kuriteo retsidiivsus on puhtbioloogiliselt pisut vähem eeldatav kui ülbe liiklusrikkumine, peab tema minema trellide taha.

Tema postituse all hakati rääkima tahtlikkusest jms, et tüdruku tegu olevat tahtlik, poisi oma aga mitte. Ma nüüd ei teagi. Inimene, kes vihahoos punase tulega ristmikule kihutab, teeb seda teadlikult ja tahabki oma sõpradele näidata, et “vaadake, mind ei tasu vihaseks ajada, sest muidu on teie elu selle tulemusel ohus”. Olgu, võime öelda, et ta oli emotsionaalselt erutunud meeleseisundis, aga mul on väga raske uskuda, et see tüdruk seda ei olnud. Jah, tüdruk teadis, et tema teol on ainult üks võimalik tagajärg, aga ka noormees pidi oma teo võimalikest tagajärgedest vägagi teadlik olema. Seaduse seisukohast on üks muidugi lihtsalt risk (võrreldav siis lapse ainult minutiks ämbrisse jätmisega), teine kindla peale minek. Selge aga see, et lapsetapu kordumise tõenäosus nii väga suur ei ole, sest enne iga uut kuriteovõimalust on ometi kohustuslik üheksakuine puhveraeg, mida roolijoodikul ei ole.

Lihtsalt sellised uitmõtted.

P.S. Kuna me siin ausalt ja võrdõiguslikult asja mõlemast suunast vaatame – huvitav, kas see on ka seotud erineva suhtumisega sugudesse, et süüdimõistetud mees on mitte ainult nime, vaid ka pildiga, aga süüdimõistetud naine on anonüümne?

P.P.S. See pole täna mitte ainus feminismiuudis, üks mees kirjutab ka just feminismist.

Küll see Eesti mees on ikka üks hirmus lontrus

cover-7011

St see keskmine Eesti mees, keda meile ajakirjandus tõelise mehe musternäidisena esitab. Ma ise ei tunne selliseid eriti, nii et ma kavatsen elada veendumuses, et selline mees ongi eelkõige ajakirjanduslik konstruktsioon, mitte reaalse sotsiaalse grupi esindaja, olgu need siis roosad prillid või mitte.

Milline see tõeline Eesti mees siis ajakirjanduse näitel on? Viimasel paaril nädalal on Postimees näiteks leidnud uue mehe, keda esitleda (Dakile ta vist meeldib, mis pole ka ime, sest eks siin paistavad teatud sarnasused ta eksabikaasaga, inimesel on sisseharjunud maitse), nii et lühikese aja jooksul on ilmunud nii kirjutis Martin Plaseri sulest kui on ka välja kaevatud temaga juba varem läbiviidud intervjuu. Ja tõeline mees on ilmselgelt Mees suure emmiga, mis eelkõige paistab välja tema suurest egost (aga sellest pole midagi, ta on valmis innukalt ka kõige muu kohta ise uskuma, et see on maailma suurim).

Tõeline mees on oma elu juht ja oma perekonna pea. Päris kindlasti ei räägi me siin mingist võrdsusest, kus oleks vaja kõik pisiasjad omavahel läbi arutada. Oh ei. Kui ikka see pea võtab näiteks pähe, et tema tahab nüüd sõtta minna, siis ta läheb ja valetab naisele, et on komandeeringus. Sest naine ei ole päris inimene, ta on loodud toitma ja teenima ja liiga palju muret ja vastutust oleks talle nagunii liig. Nii et naisega ei ole vaja otseselt arvestada, talle võib lihtsalt mingit suvalise pläma ette sööta ja siis oma asju ajada. Sest mees teab nagunii, mis on õige, mis siin ikka arutada. No kui peaks surma saama seal kaugel maal, küll siis naise isa aitab tal asju ajada vms, hakka nüüd igast pisidetailist varem rääkima.

Mind huvitab, kui paljud inimesed üldse mõtlevad sellist asja lugedes selle peale, et selle artikli taustalauljaks oleval naisel ei ole neid võimalusi. Nad ise kindlasti mitte. See naine oma konsultatsioonifirmas ei tulnud ilmselt selle pealegi, et võiks ju ise minna kuskile “naiseks saama”, et mehele kolme kuu pärast öelda, et “kle, ma tegelikult ei hoia USAs lapsi, läksin ÜRO missioonile”. Sest niipidi need asjad ei käi, naine on toetav ja hoolitsev ja armas ning ootab kodus seda tainapead, kes ei suutnud end niigi palju kokku võtta, et ausalt naisele öelda, millega parajasti tegu on. Sest naine on nõrk, nii peabki olema.

Okei, saime põhimõtteliselt aru, väga lihtne ja loogiline duaalsus, eks – naine on nõrk ja toetav, mees on tugev ja tegutsev. Mees kaitseb naist, naine toetab meest tema tegemistes. Ei ole ju keeruline?

AGA.

Ja see on nüüd see maailma kõige suurem ja segadusttekitavam aga. Kui nüüd peaks juhtuma, et perekond mingil põhjusel lahku läheb, peab see saamatu, abitu, otsustusvõimetu kiisuke järsku ise suutma absoluutselt kõike teha, kõike otsustada ja kõige eest vastutada. Mees? Keegi nagu ei mäletakski, et nende laste sees tema sperm ka pesitseb või et mees seal veel midagi teha võiks. Vastupidi, kui ta peaks normaalne inimene olema ja seda tegema (siin ei ühti minu isiklik elukogemus taas ajakirjanduse kuvandiga, tuttavad lahutatud mehed üldjuhul ikka tegelevad oma lastega ja on ise aktiivsed, aga siin võib muidugi mängida rolli ka sotsiaalne klass), siis saab ta nende iseenesestmõistetavate asjade eest kiita sellise innuga, nagu oleks just meteoriit maale kukkunud või isa AIDANUD emal mähkmeid vahetada.

Nii et see sama Martin Plaser, kes alles paari aasta eest ütles, et see on normaalne, et ta naisele ei ütle, kui ta sõtta läheb, kirjutab jumala rahuga, kuidas üksikemad võiksid rohkem vaeva näha, et mitte oma poegadest memmekaid kasvatada. Kulla Martin, kui mõni teine sinusugune seal Afganistaanis maha sureb, ilma et ta poleks enne sinnaminekut oma naisega arutanudki, peab see sama naine, kellel enne isegi sõnaõigust ei olnud, järsku suutma üksinda selle lapse elu ja tuleviku eest vastutada? Kas sa mõtled ka või liigudki läbi elu, nii et testosteroon ees ja mees järel? Terve pikk artikkel, aga poole sõnagagi pole mainitud, et äkki näiteks prooviks seda eraldi elavat isa võimaluse korral ikka rohkem lapse ellu kaasata. Ainult pikk jutt sellest, mida emad võiksid teisiti teha. Muide, mina kasvasin isaga koos, ma ei mäleta mitte kordagi, et ta oleks meiega palli mänginud. Kõditas meid vahepeal ema, aga üldiselt mängisime selliseid mänge teiste lastega. Ja kui ema minu meelest lausa lubamatult palju väikevenda nunnutas, siis isa ei sekkunud, nii et ühel hetkel pidi ta ise hakkama end jõuliselt sealt rinnalt eemale rebima. Nii et äkki oleks nagu põhjust küll paar sõna ka isade poole visata? Sellest hoolimata käis mu väikevend aastaid judos ja mina natuke vähem aastaid karates, nii et päris memmekad ei kasvanud vist kummastki (sest nii uskumatu, kui see ka ei oleks, iseseisvus ja järjekindlus EI ole omadused, mis ainult meestele vajalikud on).

Aga mis sa ära teed, analüüsivõimega on meil üldse, nagu ta on. Näiteks oli päevalehes just intervjuu Raivo E. Tammega, kes muidu tundub hästi sümpaatne mees. Ja selles intervjuus ütleb Raivo vastuseks selle kohta, et ei tea, miks pikalt koosolnud paaride lastel ikka kooselud ei püsi:

“Nõustun mõttega, et asi peitub selles, kui palju seksuaalset alatooni meid iga päev ümbritseb. Sõidad autoga või vaatad telerit, kõiki asju reklaamitakse ideaalse naise või mehe pildiga. Mul on tunne, et see mõjutab inimesi alateadvuseni välja, nii et kõik otsivadki aina ilusamat, targemat ja seksikamat partnerit. Praegune täiuslikkuse kujutamise laviin on nii suur. Samuti räägitakse oma suguelu parandamise kõiksugustest võimalustest. Proovi ainult seda või teist. Mul on tunne, et inimhingeke on selle kõige kõrval nii nõrk, et hakkabki tahtma seda, millest talle kujutluspilt luuakse. Mul on ka sõprade ja tuttavate hulgas niivõrd palju aastakümneid koos olnud paare, kelle lahkuminek on meid kodus vägagi šokeerinud. Enamiku puhul poleks osanud uneski näha, et midagi sellist võiks juhtuda. Aga ei, inimesed otsivad midagi ahvatlevamat, midagi põnevamat ja siis veel põnevamat.”

Selle peale küsib ajakirjanik loomulikult, et kuidas tal endal mineviku varjudega on:

“Teie lastel on erakordselt suur perering tänu sellele, mida elu on teile toonud. Kuidas anda sellises koosluses edasi kestvust ja väärtushinnanguid? (Peale aastase poja on Raivol kooselust näitleja ja telediktori Külli Palmsaarega tütar Johanna (28) ning abielust näitleja Katariina Undiga tütar Rebecca (16).”

ja Raivo vastab:

“Tegelikult ei taha ma neist teemadest ajakirjanduses üldse rääkida.”

Et teiste inimeste lahkuminekute peale on normaalne silmi pööritada ja öelda, et kõik on nii üleseksualiseeritud ja inimesed ei oska teineteist hoida, aga kui küsitakse, kuidas siis endal sellega on, ei taha kohe üldse öelda, kas siis ka tema enda puhul on probleem selles, et “inimesed otsivad midagi ahvatlevamat, midagi põnevamat,” või kuidas sellega on.

Hakka või arvama, et keskmine ajakirjanduses näidatav Eesti mees elab klaasmajas ja on elukutselt kivipallur.

Eneseteostusest ja kaaslasevalikust

Melanie Hamrick, AMERICAN BALLET THEATRE dancer

Melanie Hamrick, AMERICAN BALLET THEATRE dancer

Läksime paari päeva eest Sirgiga vaidlema. Mina ütlesin, et krt, mitte ei taha homme jälle kaheksaks tööle minna, oleks ikka ise pidanud silmad kõvasti kinni suruma, noorele Brad Pittile mõtlema ja Mick Jaggeriga lapse valmis treima (nagu ta mind tahaks, tal on ka standardid). Sirgi tegi suured silmad ja küsis, et aga eneseteostus. Bitch, please!

a) Mis see eneseteostus on ja millega seda süüakse?

b) Me kõik võime koolis mõelda, et kohe lõpetan ära ja küll ma siis alles teostan. Aga reaalsus on ikka selline, et ühel hetkel oled sa doktoriõppes ja avastad, et see kuradi lõputöö ja need paganama artiklid ei kirjuta ennast ise ning nii raske on muu elu kõrvalt aega leida. Või käid 8-17 tööl ja oled õhtuti nii väsinud, et tahaks ainult natuke rahmeldada ja magama vajuda. Mul on õnneks selline töö, mille käigus ma paratamatult arendan veidi neid asju, mille kallal ma soovin vaeva näha, aga mul on lisaks mitmed sellega seotud asjad, mille kallal ma tõesti TAHAN töötada (näiteks kui sa tööl puutud igapäevaselt kokku teaduskeelega, siis su juriidilist keelt see, jumal paraku, ei arenda, sellega tuleb ise kodus tegeleda), aga elu on näidanud, et enamasti teen ma “koduõppeks” plaanitud nädalatööst ära poole või kehvematel nädalatel isegi ühe kolmandiku. Osaliselt selle pärast, et ma teadlikult teen plaane varuga, aga osaliselt ka selle pärast, et elu on raske ja ei motivatsioon ega keskendumisvõime ei ole lõppematud loodusvarad, mõlemad tahavad taastumisaega.

Vaadakem tõele näkku, oleks mulle kahe magistrikraadi asemel Mick Jaggeri sperm sattunud, oleks sel lapsel kaks hoidjat, mina patsutaksin tal korra päevas armastavalt pead ja muul ajal teostaksin end nii et vähe pole, suure rahakulutamise kõrvalt. Mitte et ma ütleks, et selle lapse ema oleks vähe pingutanud, tegu on baleriiniga, kes hakkas kolmeaastaselt trenni tegema, 11aastaselt läks internaatkooli, et rohkem trenni teha jne, nii et ma arvan, et tema puhkepäevad hõlmasid juba 11aastaselt rohkem tööd, kui minu tööpäevad täiskasvanuna. Aga no saate mõttele pihta küll, kui sa saad raha pärast muretsemata oma eesmärkidele pühenduda, saad sa ilmselt rohkem tehtud.

Või teine näide. Üks ratsutaja. VÄGA andekas ratsutaja. Aga hobused on kallid. Naistel on raskem sponsoreid leida (traditsiooniliselt rohkem meeste ala). Ei ole odav lõbu. Abiellus (juba ammu-ammu) ühe rikka vanema araablasega. Muuhulgas oli peres palju väga häid ja väga kalleid hobuseid. Ükskõik, kas ta abiellus armastusest hobuste või mehe (või mõlemate) vastu, kaasa aitas see kindlasti ka tema eneseteostusvõimalustele. Või kasvõi Kati Toots, mis eneseteostust tal ikka omaette olnud oleks, nüüd midagi ikka teeb.

Kusjuures, mul on raske uskuda, et need nn “kullakaevajad” kõik selles mõttes kullakaevajad on, et tülgastustunde alla suruvad, kui mehele otsa vaatavad. Hulga tõenäolisem on, et väga paljude puhul on tegu inimestega, kes mõtlevad siiralt “mm, ta on nii tugev ja nii tähtis, see on nii seksikas” – ja see, et minu erutussüsteem nii ei toimi ning ma tahan, et mees oleks natukenegi kenam kui keskmine ilastav buldog ja suudaks teravat nalja teha, on minu arengut ja eneseteostusvõimalusi piirav kõrvalekalle. Ja kasutasin siin teadlikult sõna “inimesed”, mitte “naised”, sest see ei tundu soospetsiifiline olevat. Ma ei usu näiteks, et kõik Madonna nooremad kaaslased (sh Guy Ritchie) on (ainult?) raha ja kuulsuse peal väljas olnud, ilmselt armub nii mõnigi tugevuse + kuulsuse + ajakirjanduse loodud huvitavuse kombosse.

Minu suurim puudujääk on sellest vaatenurgast see, et kui ma suhtlen inimestega, kes mulle ei meeldi, vaatan ma neid, nagu nad haiseksid. Kümne minutit hiljem tulevad sapised märkused ja siis ma üritan minema minna, et ma päris otsesõnu solvama ei hakkaks. Kui mul on mingid välised põhjused heaks käitumiseks (näiteks tööl või klubi esindades on vahel vaja ka ebameeldivate inimestega suhelda), on teine asi, aga isiklikus elus ei näe ma põhjust pingutada. Ma ei ole küll ekspert, aga mul on tunne, et see suhtumine võib olla väike miinus, kui eesmärk on Jaan Toots hoovi tõmmata. Ega ma ei tea, äkki Jaanile meeldibki väljakutse ja tulised naised (helista, arutame).

Aga selliste tugevusel ja edukusel põhinevate valikukriteeriumite ainus miinus on see, et kui suhtes katteloor maha tõmmatakse ja selgub, et kaaslane ei olegi selline, nagu ajakirjast tundus, on ka armastus läbi. Selle pärast räägitaksegi “alfade” koolituskursustel, et iial, ka pärast kümmet aastat abielu, ei tohi end nõrgana näidata – kui naine, kes su valis, pidas peamiseks kriteeriumiks seda, et sa oled tugev (sest just seda osa sa paabulinnu kombel reklaamisid), kaob tal üsna kähku huvi, kui selgub, et reklaam oli petlik.

Tahaks siinkohal näppu viibutades öelda, et see tähendab, et mõelge, mida te enda juures reklaamite, aga enamasti vist inimesed ei kontrolli seda. Näiteks inimesed, kes mind päriselt tunnevad, võivad kinnitada, et päris elus ma nii karmilt räuskav feminist ei ole (kuigi piisavalt karm ja konkreetne), aga huvitaval kombel näitab minu isiklik statistika, et kõik need neli asja, mida mina teismeeast alates lugedes ise suhteks nimetan (tegelikult suisa viis), sh abielu, on olnud meestega, keda kasvatas üksikema. See võib muidugi olla tingitud meie piirkonna kehvast abielustatistikast, aga vaevalt nüüd asi AINULT selles on (lisaks on kõik mu vähegi pikaajalisemad kaaslased ka veemärgid olnud, Igor Mang, kuidas kommenteerite?). Samuti pole enamus neist sugugi tallaalused olnud (kes tunneb mu eksabikaasat või Mnc-d, teab, et sõna “tallaalune” ei käi kohe kuidagi nendega ühte lausesse*, pigem oli see sihuke pitbullide kooslus, kus pool ajast armastavalt hammastega seisukohti näidati, mõlemalt poolt siis). Nii et ei teagi kohe, milles asi. Lihtsalt seda tean ma küll, et kui ma üritaksin malbe ja naiselik olla, näeks see välja umbes sama elutruu, kui seale paruka pähe tõmbamine ja tema printsessina esitlemine.

Oot, siin oli mingi mõte ka vist? Ahjaa, oli küll. Rääkige, mis te tahate, aga eneseteostus on tunduvalt lihtsam, kui:

a) sind ei sega eetika ja moraal jms risuks jalus olevad aegunud kontseptsioonid ja/või

b) sind juhtumisi erutavad inimesed, kellel on palju vaba raha (või sa oled suuteline neid armastava näoga välja kannatama).

Mul on liiga palju aega, ilmselt kirjutan end lõhki nende kahe nädala jooksul.

* Kuigi mu eksabikaasa on vist ainus inimene, keda ma iial näinud olen, kes tunnustab sind sellisena, nagu sa oled, ja ei oota suurt midagi. Ta näiteks ei arvanud üldse, et ma ilmtingimata peaksin lõputööde nimel pingutama, võib ju ka aednikuks hakata (halloo, isegi kaktused tahavad mul ära surra). Mind ajas see muidugi närvi, inimene võiks ju natukenegi mind tagant tõugata. Teiste inimeste puhul ajab mind närvi see, et nad liigselt pushivad. Mõni ei ole ikka kunagi rahul.

Septembris joon!

naked-yoga-johal=partners

Ma ei kavatsegi väärikalt vananeda. Suutsin igati vääritult noor olla, võin ka samas vaimus edasi lasta. Nii et vananen kõigi eelduste kohaselt paksult ja nutuselt. Mind ajab täiega närvi see, et ma ei saa ignoreerida seda, et ma ei ole enam 16 ja ei saa lihtsalt iga päev magamata trenni teha, siis õhtul välja minna, siis magamata tööle ja sealt otse trenni minna. Ma päris nii karmilt enda meelest ei taha ka, aga tundub, et kui nüüd jälle trenni saab, on vaja mõned asjad tõsiselt üle vaadata, näiteks teha lõuatõmbeid ülepäeviti vms, sest tundub, et mu praegust elustiili ei taha mu keha välja kannatada.

Igatahes. Käisin täna enne trenni igaks juhuks EMO-st läbi, sest mõtlesin, et teeks igaks juhuks röntgeni ka, kuna mõnda asja oli valus teha (patsi põimida, ust avada, liiga hoogsalt telefoni kasutada). Sain hunniku hukkamõistu, mis oli täiesti absurdne, arvestades seda, et minu ees oli rase eeltiinekas (no ok, ehk oli 13 või 14 täis) ja minu järel kuradeid nägev vanamees, kes küsimusele “Millal te viimati jõite?” vastas “Loomulikult täna!”, ja neid koheldi igati sõbralikult. Aga vat MINULT on vaja küsida, kas ma ikka tean, et normaalsed inimesed ei treeni rohkem kui paar korda nädalas ja ei lähe üldse trenni, kui kuskilt midagi valutab. Ma ei hakanud vaidlema, sest mul polnud aega, ma tahtsin seitsmeks spordisaali jõuda.

Nad ütlesid kohe, et raudselt ei näita see röntgen mul midagi, vaid tehakse pigem igaks petteks, sest mulle on ilmselgelt lihtsalt puhkust vaja. Kui ca 2-3 nädalaga üle ei lähe, vat siis võivat arutada, kas ultraheli aega on ka vaja. Aga tädi pööritas silmi ja arvas, et piisab puhkusest ja põletikuvastasest kreemist küll. Nagu ei oleks aru saanud, et mul põhimõtteliselt niigi lihased kärbuvad juba, sest ma pole nädal aega lõuatõmbeidki teinud, sest õlg oli tundlik. Kujutan ette, kuidas ma kahe nädala pärast trenni tagasi lähen ja olen sunnitud tehnika ja tasakaalu abil ronima, sest jõudu enam ei ole. Ehk siis nutan seina ees maas. Noor meesarst (resident? praktikal tudeng?) võttis mu muret tõsisemalt, ikka katsus innukalt siit ja sealt ning ehmatas iga kord, kui jälle raks käis. Tädi oli elu näinud, ütles ainult, et nii see läheb jah, kui probleemidega ei tegeleta.

Ma olen nüüd üritanud neid kehalukke harjutada ja selle käigus märganud, KUI palju ma oma ülakeha tegelikult kasutan. Võiks isegi öelda ÜLE kasutan, tundub, et kuna seal on mul seda jõudu palju, kipun ma seda ka igal võimalikul juhul rakendama. Näiteks rattaga sõites, kui on vaja mäest üles sõtkuda, tahan ma esimese asjana ette kummarduda ja alustada jõu rakendamist õlgadest. Tegelikult toimib täpselt sama hästi ka see, kui suunata lisajõudu alakõhust, st bandha‘de abil. Ma guugeldasin ja lugesin nende kohta umbes miljonit artiklit, mõni leidis, et igaüks saab need kohe selgeks, mõni leidis, et päris aru saab neist nagunii ca 20 aastaga, nii et ei ole mõtet neid ka eraldi õpetada. Niimoodi natuke testides ei tundu siin küll midagi väga ebamaist olevat (ju see osa tuleb hiljem, kui juba otsapidi valgustusse oled jõudnud) ja kasu on neist küll. Paljud naised lähevad läbi kogu elu ainult vaagnapõhjalihaste pingutamise abil, asi siis mul nende abil joogat teha ja rattaga sõita. 😀

Nii et kui teistel on septembris alkoholivaba kuu, siis mina hakkan ilmselgelt mööda baare kondama ja aega surnuks lööma. Või tarin töölt lisakoormust koju ja harin ennast. Ühe prantsuskeelse patendi juba võtsin ja juriidilist keelt võiks ju ka arendada. Või tarin baarist lisakoormust koju ja … Kuigi tegelikult otsisin ma juba nii päikesetervitusele kui vinyasa‘le välja modifikatsioonid, mis üldse õlga ei koorma, st kätele toetumist pole üldse (aga see vinyasa võtab see-eest kerelihaseid väga korralikult ja päikesetervitus venitab ikka lahti), nii et kavatsen need paar nädalat siiski joogat teha, sest septembris on meil töö juures suisa neli tordivõimalust ja tänagi algas tordiga (KAHE tordiga, millest mõlemat jäi homseks alles). Teine variant oleks jooksma minna, kolmas variant rasvumisega leppida. Ma pole kummakski veel valmis.

P.S. Kas teid ajab ka see laul närvi? Ma kuulen seda iga päev tööle minnes ja/või töölt tulles vähemalt korra ning see on mul kopsu täiesti üle maksa ajanud. Täielik hymn for the nice guys, nagu mingi ahistaja jutt. Mees, kes teab hulga paremini, millist kaaslast ja millist kohtlemist ühele naisele vaja oleks, kui see naine ise. Tülgastav. Ma tahaks teda visata millegagi. Ja see, et selline inin ja hala nii populaarseks on saanud, on veel tülgastavam.

  • Rubriigid