Miks meil TEGELIKULT on vaja sooneutraalset kasvatust

6d5cba8d4250d16122dc35b30234afc5

Päriselt. Ma olen viimastel päevadel sellele nende ahistamisjuttude laviini valguses palju mõelnud. Neid on hetkel internetis LÕPUTULT, kõik naised jagavad. Võiksin minagi jagada, sest pea igal naisel on neid ju juhtunud, kui mitte muud, siis kasvõi seda, et keegi bussis end sinu vastu nühib või tänaval liputab või sind jõllitades end näpib vms. Küll aga on mul neid kordi olnud päris paljude tuttavatega võrreldes üsna vähe – ja mis eriti oluline, mul ei ole mitte mingit probleemi sellises olukorras inimesele väga kõvasti väga halvasti öelda või vastu kõrvu anda. Ma ei võta sellist asja eriti südamesse, kui vaja annan lihtsalt laksu kirja ja on selge signaal teele saadetud, et nii ei lähe. Kirsti Timmer ilmselgelt mõtleb suht sama moodi. AGA. Kui ma kuulan oma sõbrannade-tuttavate kirjeldusi või loen internetist võhivõõraste omi, on selge, et me oleme vähemuses.

Miks? Ma olen oma varasema elu jooksul huviga täheldanud ja nüüd viimase nädala jooksul hirmuga juba sadu kordi lugenud, kuidas naised kirjutavad sellest, kuidas nad konfliktisituatsioonis EI JULGE midagi öelda. Mitte ainult suvalised naised, vaid ka mitmekordne maailmameister Anja Pärson kirjeldas just Instagrammis seda, kuidas võõrad mehed koos pilti teha tahtsid ja selle käigus pidevalt ta rindu ja tagumikku käppisid – ning kuidas ta NAERATAS VIISAKALT, ET MITTE STSEENI TEKITADA. Tal oli häbi, ta ei tahtnud karjuda, ta ei tahtnud konflikti sattuda. Ja see ei ole üks Anja Pärson, see on miljon või miljard naist ebamugavas situatsioonis, nad käituvadki niimoodi. MINA olen käitunud niimoodi, kui New Yorgis mingi tüüp minu ette maha istus ja end rahumeeli näppima hakkas – ma tõusin püsti ja läksin vaikselt minema, sest MINUL oli häbi. Ma suudan sellest üle olla, kui keegi päriselt mind katsuma tuleb või minu isiklikku ruumi trügib, aga vahel pean ma endale teadlikult meelde tuletama, et oot-oot, see on nüüd see koht, kus tuleb väga kõva häälega inimene väga valusasti paika panna, sest see, mis praegu toimub, ei ole normaalne. Teine asi on see, et mul tekkis see julgus, kui ma olin juba pea 20, aga paljud neist pervodest ründavadki just noori, kes on alles 13-14-aastased ja EI julge reageerida ega õieti hingatagi, kui keegi end bussis vastu neid nühkima kukub vms. Ega perverdid ka lollid ei ole, nad valivad teadlikult sellise ohvri, kellest kõige väiksema tõenäosusega jama tuleb, mis seletab ka kohe, miks minul ja Kirstil eriti probleeme ei ole (aga selle teadmise valguses võiks empaatiavõimet siiski olla).

9de9e543ca2358c89970086aba70d04d

Miks minul ja mitmel teisel naisel neid probleeme ei ole ja miks me julgeme vajadusel kõva häälega võõraid inimesi pikalt saada, kui kõrvalt näen, et peol ei julge paljud teised naised isegi vabalt nalja teha? Olen seda teemat oma “munadega” sõbrannadega arutanud ja meie kõigi ühiseks jooneks on see, et meist kasvatati kodus inimesi, mitte naist. Meie majas polnud tegu isegi mitte sooneutraalsusega, vaid ma kasvasin isaga, kes ei sallinud “naiste mänge”, st mingit käekottidega ringijalutamist jms, need mängud olid talle eos vastumeelsed ja paljude traditsiooniliselt naiselikeks peetavate käitumismaneeride kohta tehti pidevalt halvustavaid märkusi, nii et ma kasvasin eelkõige üles poistega poiste mänge mängides. Heades raamatutes (“Röövlitütar Ronja”, “Pipi Piksukk”, “Kolm musketäri”) oli nagunii palju madinat ja vähem õhkamist, nii et see andis ka panuse. Ütleme nii, et tänapäeva üleharitud feministid ütleksid selle kohta “internaliseeritud misogüünia”, sest selle tulemusel olin ka mina üks neist “ma ei saa teiste naistega eriti hästi läbi” (loe: “issand jumal, olen mina alles eriline ja kindlasti teistest parem”) piffidest, sest kui minu klassis ka oli mõni tüdruk, kes ei mõelnud ainult patsikummidele ja poistele, ei näidanud nad seda avalikult. Õnneks sain ma vanemaks, kohtusin teiste karmide eitedega ja kasvasin sellest välja ning leian nüüd, et naised peaksid teisi naisi toetama. Teie ei tea, mis oludest nad tulevad. Näiteks üks tuttav kirjutas, kuidas teda ahistati peol ja ta ei julgenud karjuda – ta on terve elu kodus tappa saanud, muidugi ta ei julge ohusituatsioonis karjuda, selle peale oleks ju rohkem haiget saanud Kogu tema senine elukogemus ütleb, et targem on vaikselt kannatada, mis sellest, et mõistus ütleb, et “sõbrad on ümberringi, lõuga, keegi tuleb appi”. Su mõistus ei tööta sel hetkel, ohusituatsioonis teed sa seda, milleks sind kasvatusega aastate vältel järjekindlalt programmeeritud on.

mti3mjexmji3ntkxmdaymtiy

Olen kirjutanud ka sellest, kuidas üks kõige olulisem õppetund minu elus oli see, kui ma tulin esimeses või teises klassis väga halvas tujus koju ja olin nii üleväsinud, et hakkasin ilma mingi olulise põhjuseta nutma – mille peale mu isa ütles mulle, et on oluline aru saada, et mitte keegi ei saa mind mitte millekski sundida ja kui miski või keegi, ükskõik kas õpetaja või õpilane, ikka väga si*ta keema ajab, võib alati kõik mu**i saata ja koju ära tulla. Just sellises sõnastuses, ilma tärnideta. Ma ei ole küll kindel, aga mulle on jäänud mulje, et teisi pisikesi tüdrukuid ei kasvatata nii. Olen kirjutanud, kuidas nägin kõrvalt, kuidas linnas jalutava lasteaiarühma poisid jooksid ringi, aga väike tüdruk sai sõimu, sest astus rivist ühe sammu kõrvale. Olen kirjutanud, kuidas koolis olid tüdrukutele ja poistele hoopis erinevad reeglid ja mina olen pidanud nurgas seisma (mul oli sinna küll harva asja, sest ma lugesin tavaliselt omaette raamatut) asjade pärast, mille eest ühegi poisi pihta poleks häältki tõstetud. Tüdrukute puhul on iga pisike konflikt skandaal, sest tüdrukud PEAVAD hästi läbi saama, asju jagama, teisi mõistma jne. Poiss lööb teisel poisil kulmu rulli? Öeldakse, et “ära enam nii tee” ja kehitatakse õlgu, sest poistel ikka juhtub. Kui mina ühe klassivennaga algklassis kaklema läksin, nii et ninast veri väljas (olgu öeldud, et see OLI täiega minu laud, Marko oli täiega minu koha peal ja see on institutsiooniline tagakiusamine, et selle kakluse tulemusel tema ikkagi seal edasi istuda sai), rivistati terve klass üles, et rääkida sellest, kui kohutav asi just juhtus ja kuidas eriti tütarlapsed võiksid järeleandlikumad olla (“ära aja oma õigust taga, vaid anna järele ja tee seda, mida mees tahab, sest tublid tüdrukud ju väldivad konflikte”). SEDA tegi see naine seal külmiku taga, kui tal ühtki sõna suust välja ei tulnud ja ta ei suutnud mehele rusikaga näkku lüüa, nagu õigem oleks olnud, sest just nii on esmalt tema vanemad ja seejärel kogu kooliharidus kõigi nende aastate vältel dresseerinud.

Ära löö vastu, ära karju, ära kasuta inetuid sõnu, targem annab järele. Sa ju tahad teistele meeldida? Kellelegi ei meeldi liiga robustsed naised.

Kusjuures ma olen täheldanud, et kui värdjatele adekvaatselt reageerida, on nende esmane reaktsioon enamasti mitte viha, vaid SOLVUMINE. Kui baaris mingi suvaline töll vajub kutsumata nelja tütarlapse lauda, viisaka “me tegelikult tahame omavahel aega veeta” lause peale ära ei lähe ja tahab kellelegi veel kätt ümber panna, siis selle peale, kui sa ta otsesõnu pikalt saadad, on ta üdini solvunud. Või markantne näide – üks tüüp üritas baari vetsu eesruumis mu sõbranna kätt vägisi endale püksi toppida. Sõbranna ütles talle, et ta võib oma peenise iseendale istmikusse toppida (mööngem, mitte päris nende sõnadega), sest tema sellest igatahes huvitatud ei ole. Põhimõtteliselt seksuaalne ahistamine, minu sõbranna oli piisavalt tore, et teda mitte lüüa, nii kena temast, eks? Ei, mees rääkis täiesti tõsimeeli kõigile, kes kuulata viitsisid, et on alles mõrd, oleks ju võinud VIISAKALT keelduda (olukorras, kus teda VÄGISI kellegi peenisega otsekontakti viia taheti). Sest seksuaalne vägivald on baaris mingil määral normaliseeritud, aga halvasti ütlev naine on alati midagi kohutavat. Ja kõik näited, kus mina või mõni mu sõbranna on üle piiri läinud mehe teravalt paika pannud (ükskõik, kas füüsiliselt või sõnadega), on lõppenud sellega, et mehed on täiesti šokeeritud, sest me oleme nii vastikud ja halvad ning naiselikult käituda ka ei oska. Sest noh, viisakas naine laseks end vist vaikselt vägistada või midagi. Mitte et mind nende solvumine häiriks või midagi, mul ei olegi vaja värdjatele meeldida – aga mind häirib see, et nad seavad üldise fooni ja need on need eeldused, mille najal me kasvatame väikeseid tüdrukuid.

Ma ei ütle, et pange poistele vägisi seelikud selga või lubage tüdrukutel ainult tunkesid kanda, miskipärast arvan ma, et igal lasteaiakasvatajal on sellest ka sügavalt savi. Ma ütlen just, et me ei peaks lapsi vägisi dresseerima nagu koeri, et nende sisemisi instinkte maha suruda. Keegi ei pea tegema asju, mis talle sügavalt vastu hakkavad, et hea tüdruk (või poiss) olla. Minu lähedased näiteks olid ühel hetkel pisut solvunud, sest pisike sugulane ei tahtnud neid kallistada – ja leidsid, et laps peab ju harjuma oma sotsiaalse rolliga ja muidu jääbki elu lõpuni häbelikuks vms bullshit. Mina leian, et igal lapsel peab olema füüsiline enesemääramisõigus ja õigus otsustada, kes tema keha mingil ajahetkel katsub. Nagunii tuleb seda mingil määral lõhkuda sellega, et enne väljaminekut pannakse vägisi sokid jalga ja tehakse muid koledusi, otsustagu vähemalt ise, keda ta kallistab ja keda mitte. Just sellest saab alguse see, et väikesel inimesel pole õigust oma keha üle otsustada. See ei loe, et see puudutus pole seksuaalne, me õpetaksime lapsele, et kui asi puudutab tema katsumist, on tema soovid vähem tähtsad kui teiste omad (ja see vana hea “kannata ära”). Selle konkreetse lapse vanemad ütlesid, et R teab ise, keda ta kallistada tahab ja keda mitte (aplaus), aga mõelge, kui palju on neid, kes seda ei tee. Teda treenitaksegi 10 aastat järele andma, mis sellest, et vanatädi haiseb ehk alati sibula või Marlboro suitsu järele ning süda läheb natuke pahaks. Ja poistel lastakse samal ajal end lahti rabeleda ja minema joosta, sest noh, poiss ju, need mürgeldavadki. Teda ei õpetatagi kunagi teistega arvestama. Ning siis veel 10 aastat hiljem on see tüdruk uudistes, sest teda kasutati ära ja ta ei hakanud vastu ja ta ei karjunud – ning see poiss kommenteerib ja küsib, miks ta siis ometi ei teinud midagi, äkki talle ikka meeldis. Ja ta siiralt ei saagi sellest inimesest aru saada, sest nad elavad täiesti erinevates maailmades. Mina ei taha seal esimeses maailmas elada, see võiks 18. sajandi armastusromaanide pärusmaaks jääda.

Lühikokkuvõte: kasvatagem oma pojad ja tütred vajadusel inimesi perse saatma, aga õpetagem neile siiski, mis on empaatiavõime  ja millega seda süüakse. Nii on maailm kõigile parem paik.

P.S. Ja Tilda Swintoni pilte kasutasin ma lihtsalt selle pärast, et ta on maailma kõige ägedama androgüünse välimusega inimene.

Advertisements

Riigikogu huumoriminutid

Kuulasin täna töö kõrvale seda, kuidas Riigikogus arutati, kas tühistada kooseluseadus või mitte. Täitsa tõsiselt, Helme on nagu kloun seal, kes on pandud rahvale nalja tegema, mitu korda hakkasin kõva häälega naerma. Samas, oleks see nali neil läbi läinud, oleks mul vist nutt kurgus olnud. Igatahes mõned näited Helme huumorist:

  1. “Tegemist on täiesti ebaolulise inimhulgaga ühiskonnas, kes elavad ebastabiilset elu. Tsiviilpartnerlus ja kõik muu – kõik üks prügivedu, ei vaja regulatsiooni.” (Helme räägib homodest, unustades, et ka kristlased, aga ERITI EKRElased on arvuliselt meie ühiskonnas “täiesti ebaoluline inimhulk”)
  2. “Sattusin valimiskampaania käigus vestlema ühe lesbiga, kes tahtis minuga tüli norida. Ta oli veendunud, et kooseluseadus on põhiõigus. Ma selgitasin, et temal on võrdne õigus leida endale mees ja abielluda.” (Ma tahaks, et meil oleks võrdne õigus Helme vägisi mehele panna. Näeks ka ära, kas istub talle sihuke asi.)
  3. “Tulevad moslemid ja panevad kõigile sotsiaaldemokraatide naissaadikutele kotid pähe!” (Ei vaja kommentaare.)
  4. “Loomulikult iga inimese loomuse juurde kuulub seksuaalsus, sellest tuleb rõõmu tunda, aga selleks on omad raamid. Ja meie arvame, et need raamid on abielu.” (Ma saan sellest nii aru, et valige EKRE ja varsti võidakse teid ööklubist üheöösuhte lantimise eest kinni panna.)
  5. “Te olete suured loomaõiguste toetajad, aga kas teate, et see teeb teid paadunud natsideks? Hitleri Saksamaal võeti loomakaitseseadused vastu.”
  6. (Vastuseks küsimusele, mis riikide hulka Eesti tahaks EKRE meelest kuuluda, Ungaris tegelikult on kooseluseadus juba ammu vastu võetud) “See klubi on Poola, Ungari, Läti, Leedu taoline klubi.” (Seda ma usun 100%, Poola on ju see riik, kus abort on keelatud ja kus 2016 oli ilge mäsu, sest taheti keelata aborti ka vägistamisjärgselt või olukorras, kus rasedus ohustab ema elu või loode on tõsiste väärarengutega.)

Samas kiidan Helmet julguse eest oma papat nii avalikult kritiseerida, sest muuhulgas ütles ta ka: “Minu hinnangul võiks abielu olla üks kord elus ja elu lõpuni. Juhtub, et abielud lähevad lõhki ja abiellutakse ka teist, kolmandat korda. Arvan, et see ei ole päris traditsioonilise abielu raamidesse käiv tegevus.”

Nojah, nii me elame. Ma tahtsin alguses kritiseerida, et miks selliseid üldse lastakse Riigikokku, aga siis tuli meelde, et igas õukonnas on kojanarr ikka olulisel kohal olnud, ei ole selles mõttes ju praegugi midagi muutunud. Rääkimata sellest, et Mikko õrnalt Helme käest küsimas, miks ta ometi lesbit õnnetuks tahtis teha, on selline huumor, et mul pole midagi selle vastu, et neid meie kõigi maksurahade eest üleval peetakse. Oskavad rahvast naerutada vähemalt. 😀

Nagu KUIDAAAAS???

Ma ei taha küll kedagi dissida, aga just seda hakkan ma nüüd tegema. Instagram nimelt näitas mulle eile lambist ülalolevat pilti. Ja antagu mulle nüüd andeks, aga ma tahaks teada, mis inimesed need on, kes seda mitme topsi kaupa ostavad. Profeel valgujoogid on megahead, neid ma ostan siiani vahepeal, aga alles eelmisel nädalal mõtlesin, et prooviks seda kohupiima ka, oleks pärast trenni midagi tahkemat võtta. Ostsin nii kirsi- kui küpsiseoma – ja vannun, et see asi maitseb nagu hambapasta. Mina ei suutnud kumbagi topsi lõpuni süüa, andsin kallimale ka maitsta, sest mulle ei meeldi sööki ära visata. Ta küsis, mis mul viga on, ja käskis selle rõlguse silma alt ära koristada. Ma saan aru, et maitseid on mitmeid, aga kui minu otsustada oleks, siis see konkreetne asi oleks seadusega keelatud.

Samas, saan täiesti aru ka, mis inimesed need on, kes seda ostavad, sest olen ise ka fitnessifoorumitest lugenud inimestest, kes siis, kui nad tahavad midagi “head”, teevad endale valgupulbri ja munaga pannkooke. No umbes nii, nagu taimetoitlased, kes tahavad liha, söövad kohutavaid sojaplönne. Kes mida on valmis ohverdama jne, valku sealt tõesti saab, kaloreid on vähe jne – ja tõesti on minuti pärast juba tunne, et ega ma tegelikult ei olnudki näljane, võib vabalt edasi söömata olla.

Teemavahetus. Räägime seksuaalsest ahistamisest. Viimaste päevade valguses on meedias kaks suurt (väidetavat) juhtumit, Weinstein ja Rõivas. Nii et siin on kenasti näha, kuidas naine on alati süüdi. Esiteks:

  • Weinsteini keiss – naised ootasid kaebamisega, kuni neil oli piisavalt tugev jalgealune, et mitte oma karjäärist ilma jääda (Kidman, Jolie jne). Inimesed kritiseerivad, sest kus nad varem olid ja miks nad varem midagi ei öelnud.
  • Rõivase keiss – inimene kaebas otsekohe, teised kritiseerivad internetis, et raudselt tahab ainult tähelepanu (see on anonüümsetele kaebajatele ometi väga omane, et nad on väga tähelepanunäljas), ja teiseks on ta mittekeegi, keegi ei võta ju sellist anonüümset asja tõsiselt. Timmer leiab isegi, et mis seal vigiseda, kes meist ei üritaks reedeti täis peaga vägisi kedagi ära lohistada, tema vastuhakkamisest hoolimata. Ma ei tea, Kirsti, kuidas teie kodus asjad käivad, minu omas tõesti ei tule ette … (Lisame siia ka seltskonna, kes leiab, et see on kokkumäng ja tibi söödeti mehele ette – mida see muudaks? Minu jaoks muudaks see ainult seda, et kui muidu oleks mees lihtsalt pervo, siis selle variandi puhul oleks ta veel loll pervo, et nii labasesse lõksu langes.)

Teiseks:

  • Purjus mees ajab ligi kainele naisele. Naine on süüdi, sest miks ta siis ometi lasi purjus mehe endale lähedale, loll on või.
  • Purjus naine ajab ligi kainele mehele ja asi läheb kaugemale, kui talle ehk meeldinud oleks. Naine on süüdi, sest mis ta siis jõi end täis, loll on või.

Mõned asjad on lihtsalt juba kord Piiblis kirjas ja ei muutu iial, naise põlissüü on üks meie ateistliku rahva kindlalt kivisse raiutud väärtustest. Allahu akbar.

Kas me naiste puhul pigistaksime ka silma kinni?

Kas te kujutate ette olukorda, kus meesüliõpilane läheb naisõppejõuga mingeid muresid arutama, õppejõud katsub teda vestluse käigus ebasündsalt ja kui õpilane kaebama läheb, on ainus tulemus see, et ta saadetakse teise rühma? Või et näiteks Tartu Ülikool peaks tööl naisõppejõude, kes ülikooli õhtustel üritustel suvalisi meestudengeid silitama hakkaksid või mõnega suudleksid, kuid juhtkond vaataks lihtsalt mujale? Mina hästi ei kujuta, küll aga tean peast ainuüksi oma tutvusringkonna kogemustest (st mitte ainult oma koolist) nimetada kolme sellist meesprofessorit. Juhtkond on teadlik, probleem ei huvita kedagi, veel enam, keegi ei nimeta seda probleemikski, las ta siis katsub natuke, ega ta ju ei tee midagi. Ega naine voodrilaud ei ole, et ära kulub.

Noh, nüüd on internetis sama teema üleval ühe psühhiaatriga seoses, kes on oma ebaeetilise käitumise pärast juba ühest kliinikust lahti lastud (ehk siis ühes kohas oli normaalne juhtkond, kes reageeris probleemile adekvaatselt, aga sellest polnud midagi kasu, sest see valdkond pole reguleeritud, nad saavad lihtsalt teise praksisesse edasi minna). Tuletan meelde, et see pole mitte ainult arstieetika rikkumine, vaid psühhiaatri juurde jõuavad tihti inimesed, kes on juba vaimselt katkised või mingite tõsiste probleemidega ja ei taha juba selle pärast kaebama minna, et teavad, et nende kaebust ei pruugita tõsiselt võtta – nii et sellises olukorras ohvrid on veel eriti haavatavas seisus. Igatahes võeti arst otsekohe uude kohta tööle, kus ta jätkas juba levinud praktikat, esitas teemaväliseid küsimusi patsiendi seksuaalelu kohta jne.

Ja kirss koogil. Kui järjekordne ohver arsti ebasobiva käitumise peale kaebama läks, saadi vastuseks, et administraatoritele on antud juhised noori naisi mitte selle konkreetse arsti juurde saata. Ehk siis juhtkond on arsti käitumisest teadlik (negatiivseid kommentaare on tulnud AASTAID, raske oleks mitte teadlik olla), aga vastutus on sujuvalt lükatud hoopis administraatorite õlule, keegi ei arvagi, et mees ise end kuidagi kontrollida võiks. Lahti ka ei lasta, sest “paari kuu pärast läheb nagunii pensionile”.

Kui hea peab üks arst olema, et aastaid niimoodi silm kinni pigistataks? Ja mis te arvate, kas Eestis oleks võimalik ka variant, kus perverdist naisarsti koha pealt niimoodi silm kinni pigistataks, kui tal on kombeks patsiente käperdada? Sest see on probleem. Täpselt nii, nagu koolivägivalla puhul pole probleem mitte ainult üks vägivaldur, vaid ka kõik need 30 inimest, kes käed taskus kõrval seismisega vägivalla võimalikuks teevad, on ka seksuaalse ahistamisega. See olukord on võimalik (ja süveneb), sest see vanamees TEAB, et ta võibki teha ja öelda, mida iganes ta tahab, sest teda ei lasta lahti ja juhtkonnas on ju omad joped ning reedel läheme kõik koos baari. Juhtkond, mis sellist tegutsemist võimaldab, on vähemalt pool probleemist. Vägistamiskultuur ja vägivaldsuskultuur on just selle pärast KULTUURID, et need ei seisa ühel halval inimesel, kes teeb halbu asju, need seisavad kõigi nende õlul, kes silma kinni pigistavad ja sellega toimuvale kaasa aitavad.

Lühike naisepõletamise õpetus

823073_61mo76gm

Lugesin uudist selle kohta, et oma naise põlema pannud süürlane pandi kümneks aastaks vangi, ja mõtlesin huvi pärast guugeldada, palju meil tavaliselt selle eest antakse. Nimelt ei ole see meil sugugi nii haruldane kuritegu, kui mõnele ette kujutada meeldib, tuleb siin mittemoslemite hulgas ette küll. Kuigi hulga sagedamini juhtub seda, et tapetakse enne ja siis põletatakse jälgede katmiseks (võrreldes näiteks Itaaliaga, kus ka hämmastavalt tihti naiste vihahoos süütamist ette tuleb ja piltidelt alati põlised itaallased vastu vaatavad, ilmselt veel katoliiklased ka). Samas, alles lugesin, kuidas võttis sõna mingi moslem, kes ütles, et neil juhtub seda haruharva – olen nõus, et Eesti moslemitel juhtub seda ilmselt täpselt sama harva kui teistel eestlastel, aga Süürias see küll nii haruharv ei tundu olevat. Veel sel kevadel käis ju kohtus teine süürlane, kes samuti oma naise kinni sidus ja ähvardas põlema panna, kuigi piirdus vähemalt ainult ähvardamisega (ja peksu ja vägistamisega, nii et paratamatult jääb mulje, et need hariduseta sellid ei tea lihtsalt, et oma naist vägisi võtta ei tohi). Tuletan meelde, et see naisepõletamise eest vangi mõistetud süürlane ei tundnud ladina tähtigi, samas kui naine oli kõrgharidusega ja rääkis inglise keelt, selge see, et siit tekivad mujale kolides pinged, sest valgete eurooplaste seisukohast on selline naine inimene, samas kui tema kolme klassi haridusega mees mitte nii väga, nii et senised võimusuhted mängitakse paratamatult väga järsult ümber.

Aga mis ma leidsin? Naise põlema pannud mees (Õhtulehe andmetel üks Valeri) sai kolm aastat tingimisi ja tahtlust ei tuvastatud, sest KORTERIT TA JU EI SÜÜDANUD. St tegelikult oli küll naine juba VAREM lähenemiskeeldu taotlenud, meest oli kriminaalkorras kägistamises süüdistatud ja enne seda saatuslikku küünla otsa lükkamist oli naine bensiiniga üle valatud, aga kuna prokurör leidis, et tahtlikkust ei paista siin käitumises küll mitte kuskilt, siis nii oligi. Isegi PÄRAST seda sündmust ei tahetud lähenemiskeeldu rakendada, sest mehel peab olema ju õigus oma lapsega kohtuda. Jep, me elame riigis, kus mehe õigus lapsega kohtuda kaalub üles ema ja lapse õiguse turvalisusele (ja kui EKRE oma tahtmise saaks, siis kõigi selle vastu seisvate konventsioonide peale ainult sülitataks).

Ämma koos korteriga põlema pannud Valeri mõisteti 14 aastaks vangi (ja peab seal tegelikult veel rohkem aega veetma, sest pani vanglas toime uue kuriteo). Eestlane Hedvig Kullama sai täpselt sama kuriteo eest 8 ja pool aastat (aga vabalt on võimalik, et tal polnud sellist paturegistrit nagu Valeril – kuigi väärib märkimist, et Hedvig tegi seda TEIST korda, sest esimese korraga ei tulnud välja). Hedvig on muidugi ka naine, st tavapäraselt saavad naised ca kolmandiku võrra kergemaid karistusi, nii et ka see võis oma rolli mängida. Heiki Reemann, kes tappis oma vanaema ja seejärel korteri põlema pani, sai aga suisa 15 aastat, ilmselt mängis siin olulist rolli see, et mõrv pandi toime eelkõige omakasu saamise eesmärgil.

Andres Taimla (valge eestlase ja reformierakondlase ja tollase riigikogu liikme) naine pani väidetavalt ennast ise põlema, kui kuulis, et mehel on kõrvalsuhtest kaks last, kellest vanem juba kaheksa-aastane. Mees lihtsalt aitas kustutada, saades selle käigus isegi põletushaavu. Nii et kui välja arvata see, et ta poliitkarjääriga nüüd ühel pool on, läks tema elu kenasti edasi. Ei teagi kohe, miks ta poliitikast kõrvale jäänud on, kohe mitu erakonda tuleb pähe, kuhu ta jätkuvalt sobiks, meeste puhul ei näe isegi valjuhäälsed kristlased mitmenaisepidamises midagi valet, külvab ju seemet ja kasvatab kõik lapsed üles jne. Aga läheme edasi.

Mustlane, kes kaks naist tappis ja siis kõik jälgede varjamiseks põlema pani, pandi eluks ajaks vangi – mis on kahtlemata siiani kõige karmim karistus, aga siin on esiteks nii kaks röövmõrva kui ka eelnev pikk paturegister, kus muuhulgas oli vägistamiskatse (mille eest ta oli juba Eesti tavade kohaselt tingimisi saanud, sest vägistamine ei ole meil ju päris kuritegu) – üldse paistab siit nimekirjastki elavalt välja, et üldiselt karistatakse võõra naise peksmise, tapmise või vägistamise eest hulga karmimalt kui enda omaga tehtu eest, sest olge nüüd, oma naise või koeraga teed seda, mida ise tahad, võõrast pole viisakas jalaga lüüa. Täitsa üllatav, et seadusega pole reglementeeritud erinevad karistused abielunaise ja vallalise vägistamise eest – esimesel on ju omanik, võõra vara rikkumine peaks ikka karmimalt karistatav olema kui niisama sihitult hulkuvate pudulojuste püüdmine. Kes nüüd aru ei saanud, et see sarkasm oli, on vales blogis.

Kokkuvõte, nagu lubatud. Kui sa tunned, et sa ikka VÄGA tahad naisi põletada, siis paar lihtsat nippi:

  • Ole valge. Veel parem, kui sul on korralik Eesti nimi. Kui su nimi on näiteks Mihhail, on kohe oht, et saad karmima karistuse.
  • Vali põletamiseks kindlasti OMA naine. Isegi ämmade põletamise eest kiputakse rohkem väänama, võõraste naiste puhul võib isegi eluks ajaks kinni minna, nii et see on väga oluline – KINDLASTI OMA NAINE.
  • Anna talle enne paar korda tappa ka, ideaalis võiks vähemalt korra kägistada. Ma saan aru, et see tundub naeruväärne, sest tavainimene eeldaks, et peksmine + tapmine võiks ju hoopis kurjema karistuse anda, aga ei, te olete asjast valesti aru saanud. Kui teil on juba vägivaldne ajalugu, siis ükski koer ka enam ei haugu, kui järgmine kord naine ära surema juhtub – ütletegi tuima näoga, et “sada korda olen peksnud ja varem küll pole ära surnud”, ning lähebki surma põhjustamine ettevaatamatusest.
  • Ära tõmba ise tikku. Bensiiniga ülekallamine on okei, küünla otsa tõukamine on ka okei (kui keegi ei näe), aga ära sa jumala eest teda oma tiku või välgumihkliga põlema pane. Esiteks võid ise viga saada ja teiseks hakkavad kurjad prokurörid siis hiljem tahtlusest rääkima. Bensiiniga ülekallamine ja siis küünla lähedal rüselemine on selline tavaline reede õhtu, mida igas teises Eesti peres pidevalt ette tuleb.

Head lõbutsemist!

Mida peavad mu vanad silmad nägema?

Tänane päev on TÄIS artikleid, mille lugemine pea ringi käima võtab. Jagan teiega kahte.

Esiteks. Supilinna inimesed kiusavad vaest pedofiili taga – või “ausat lastesõpra”, kuidas keegi väljendada soovib. Kogu artikkel on kirjutatud nii poeetilises stiilis, et võtab lausa kukalt kratsima. No laused nagu: “Pärast karistuse kandmist ei kestnud priiusepõli kaua, sest taas tikkus mees libastuma lakkamatu naisepeksu teele.” Miks selle artikli autor ajakirjanduses töötab, mite soparomaane ei trei, on müstika. Samas, kes meist siis vahel naisepeksu teel ei libastuks.

Teiseks. Õhtulehes on artikkel märulipolitseinikust, kes täis peaga inimese maha lasi. Rõhutatakse, et kohus võttis arvesse seda, et politseinik on valmis kannatanule tekitatud kahju hüvitama (hauda hakkab koristamas käima vist, ma ei kujuta väga ette, mil muul moel laibale midagi hüvitatakse). Samuti on artiklis lause:

Samas arvestas kohus ka seda, et tapetu asetas ennast ise sellisesse olukorda, kus kuriteo toimepanemine tema suhtes oli lihtsustatud, asudes koos võhivõõraga, sh viimase kodus, ohtralt alkoholi tarvitama.

Ehk siis kohus arvestab ilmselt vargale karistuse määramisel seda, et korteriomanik oli ise akna irvakile jätnud, või vägistajale karistuse määramisel seda, et no see seelik oli õige lühike ju ja kontsad olid nii kõrged, et kõigile oli selge, et see daam jooksma nendega küll kuskile ei hakka. St ma saan aru, et aken võiks kinni käia ja jalas võiks olla raudninaga tanksaabas, aga kas nende tingimuste mittetäitmine peaks tõesti kurjategija jaoks kergendav asjaolu olema? Nõukogude Liidus oli vist (oli v?) mingi selline paragrahv nagu “kuritööle meelitamine” vms, selliseid artikleid lugedes jääb mulje, et need on meil jätkuvalt jõus. Kui ikka ise meelitad kedagi tapma, varastama, peksma või vägistama, siis kohus võtab arvesse, inimene saab kergema karistuse ja sul on vedanud, kui ennast istuma ei panda. Igaühele tuleb ikka õiglaselt mõõta.

kas isad ei peakski vastutama?

Ekspressis on artikkel emast, kellele taheti esitada kriminaalsüüdistust, kuna pani vale toitmisega ohtu oma lapse elu. Nimelt oli ema ise vegan ja keeldus lapse toitmisel perearsti nõuandeid järgimast, sest noh, ta guugeldas ja internetis oli kirjas, et ei ole lapsele arenguks midagi vaja. Tule taevas appi, ma ei oska muud öelda, tulebki sel teemal kära teha, et teised vähemalt ajalehest loeksid.

AGA. Artikkel ei räägi üksikemast. Ema ja isa elavad koos, isa vahepeal sööb liha. Täitsa tõsiselt, kuidas on sellises olukorras võimalik, et arutatakse üldse AINULT ÜHELE süüdistuse esitamist, sest “ema ju tegeleb toitmisega”. Et kui ema last igapäevaselt peksaks ja isa selle käigus rahulikult ajalehte loeks ja toimuvat ignoreeriks, oleks ka kõik okei, sest no kasvatustööd olid selles peres lihtsalt ema otsustada? Kuidas saab nii olla, et kaks koos elavat inimest teevad lapse valmis, aga vastutab tema eest ainult üks?

  • Kategooriad