Aga miks?

Lugesin eile Facebookist väidet, et soov oma mehele toetuda on antifeministlik ja konservatiivne (st ütleja ise tahab seda teha, neist kahtlemata peatselt saabuvatest solvangutest hoolimata). Ja ok, ma saan aru, et väite autor on naine, kelle mees ajakirjanduses pidevalt feminismi kohta sama totraid õlgmehikesi ehitab ja nad tunduvadki uskuvat, et vihma ka sajab, sest feminism, aga hakkasin ikkagi mõtlema, et MIKS. Selles mõttes, et väljapoole tundub olevat tegu inimesega, kes oskab lugeda – kust siis veendumus (nt millistele feministlikele autoritele tuginedes), et soov oma kaaslasele toetuda läheb vastuollu sooviga olla koheldud võrdsena?

Mina tahan küll oma kaaslasele toetuda, usun, et suurem osa feministe tahavad. Asi on lihtsalt selles, et me hea meelega toetame vastu ka – ja no ma olen internetis näinud, et see naine ka toetab, nii kui keegi julgeb öelda, et see mees on loll lihtsalt, on ta kohal ja jätab ise vihaseid kommentaare. Nii et ilmselgelt on kõik kenasti võrdne (et mitte suisa öelda feministlik) selle koha pealt. No ja feministid ju väidavad kogu aeg, et osa võrdsusest on ka mehe senisest suurem emotsionaalne ja praktiline panus nt pereelus ja lastekasvatamisel (kui kõik teavad, et mees võib sama suure tõenäosusega lastevanemate koosoleku pärast kell pool viis töölt välja jalutada, ei ole põhjust naisi selle argumendiga diskrimineerida, pluss lihtsalt tore on, kui isa on päriselt laste elus osaline).

Ainus olukord, mida ma suudan ette kujutada, kus võiks öelda, et see toetamist eeldav seisukoht on antifeministlik ja konservatiivne, on juhul, kui sõnaga “toetus” mõeldaks ainult raha, aga see on antud kontekstis (kahe humanitaari puhul) lihtsalt nii ebatõenäoline. Olgem ausad, kui isehakanud dostojevskispetsialistidele pole hakatud järsku hulga rohkem maksma, pole see päris see eriala, millega naisele uut Emmaljungat ja kahe aasta pärast mõnusat kodust äraolemist võimaldada. Seega ilmselt raha pärast meest ei valitud, muidu oleks korralikul ehitajal eelis (kuigi nende püüdmisega võib muidugi raskusi olla pärast neid õnnetuid juhtumeid ajakirjanduses). Lisaks pole Eestis majandusliku heaolu kaardi ainult mehe kanda jätmine mitte ainult antifeministlik, vaid VÄGA … riskialtis? Liiga lihtne on ühel osapoolel kaks kätt taskus minema kõndida ja kogu oma vara kaasa võtta. Nii et ka rikka mehe puhul on targem tagalat kindlustada, oma kinnisvara omada jne. Siin pole midagi pistmist feminismiga, see on “parem karta, kui kahetseda”, mida soovitavad ühtviisi innukalt nii radikaalsed feministid kui ka sugugi mitte feministlikud vanaemad.

Nii et äkki keegi seletab lollile, millise loogika alusel on soov oma mehele toetuda (ja vajadusel tallegi toetust pakkuda) antifeministlik ja suisa konservatiivne? Kuni ma ei tea, lasen äkki puhtalt rumalusest mööda võimaluse kedagi internetis sõimata, see oleks ju kohutav.

P.S. Üldse oli see internetilõim eile väga hariv, muuhulgas sain teada (teise arvaja sulest), et Eestist äraläinutelt tuleks kohe kodakondsus ära võtta. St turistiks vist ikka võib, aga rohkem kui pool aastat Soomes ehitamas? Pass lauale ja jäägi sinna. Kui sa ei armasta Eestit minuga täpselt ühel moel, pole sa siia oodatud. Iroonilisel kombel olid need väited esitatud alalõimes, mis algas kellegi kommentaariga selle kohta, et just pidev “õige ideoloogia” pealesurumine on see, mis inimesi lahkuma survestab. Mina olen enda meelest ka patrioot, aga ma olen täitsa mõelnud, et võiks ühel hetkel paar aastat Hispaanias teha, saaks äkki kroonilisest nohust ja köhast lahti – nüüd sain teada, et kui ma lähen, olen reetur. Inimestel on selle koha pealt imelikud vaated, ma ütlesin vãikevennale hiljuti, et minu arvates on riigilippudega riietusesemed pea alati labased (mõne erandiga, kus tulemus tõesti lahe on), pole vahet, kas tegu on Poccua dressides noormehega või Eesti lipuga särki kandva neiuga – ja sain teada, et ma olen vasakpoolne, kes arvab, et riigid võiks ära kaotada. Palun vabandust, et muk esteetilised eelistused on, eks ole. See, et ma pole tugevalt emotsionaalselt seotud ühegi geograafilise punkti külge, ei tähenda, et ma ei võiks Pariisi Disneylandis töötades meie kultuuri ikkagi armsaks pidada.

P.P.S. Viimasel ajal ei viitsi ma selliseid postitusi eriti kirjutada, vaid kui maailm tundub imelik ja segadusseajav, teen hoopis joogat ning irdun sellest. Maailma nii ei paranda, aga endal on parem. Minu toetava peiksi kingitud joogaratas (kas kingituse vastuvõtmine on antifeministlik või hoopis ultrafeministlik, sest kasutan meessoo ressursse, või ehk mitte kumbki, sest inimesed meeldivad teineteisele?) on ikka parim asi maailmas, selja ja õlgade painduvus on hulga parem (kuigi ronimistrenni kõrvalt on see ikkagi kogu aeg paras vastuvoolu ujumine). Oktoobris veel ma ei unistanud ka sellest, et sihukeses asendis küünarnukid maha läheks ja selg appi ei karjuks. Proovige ka, hea venitus on muidu, aitas Star Treki KOHUTAVA viimase osa üle elada.

Advertisements

Ojasoolt on tuli igatahes kenasti ära tõmmatud

Ma ei plaaninud tegelikult üldse Ojasoo asjast kirjutada, seda enam, et antud hetkel on Reinsalu minu meelest hulga hullem tropp, Ojasoo on vähemalt piisavalt mõistlik, et suu kinni hoida, aga sain Pärnitsa artiklist inspireeritud (Allah alasta, noor mees, aga vannub rohkem kui mina) ja panen ikka oma 2 senti.
Nimelt oleme me minu meelest suhtumises vägivalda kuidagi silmaklappidega. Pooled inimesed naeruvääristavad Trumpi tema suhtumise pärast naistesse (ja muidugi väidetavate tegude pärast, mis on veel sada korda tülgastavamad), aga samas on Lennart Meri poolte eestlaste lemmikpresident, seda, et ta väidetavalt oma naistele tappa andis, kui kohv liiga kuum oli, ei mainita ka. Vahitakse lihtsalt pingsalt mujale suu mun vett täis ja tehakse nägu, et pole olnud, sest no selline suurmees ju.
Poliitikas võib ehk väita, et silm pigistatakse kinni ainult kõige-kõigemate suhtes, aga kunstiinimene on üldse vabandus omaette, kunstiinimene võib isegi vahel suvalistele alluvatele äiata, nagu Klas või Ojasoo (kelle meediasse jõudnud lugu pole ju ainus kord, kui ta on kätele vaba voli andnud, ta ongi närvihaige ja ka teatri meestöötajad hoiavad igaks juhuks kaugemale, kui bossil paha tuju), ja ükski koer ei haugu.
Kui sul veel natuke haridust ka on, oled eriti või sees, sest saad naisepeksust karjääri teha. Nimelt võid sa hakata artikleid kirjutama sellest, kuidas sa lokkava feminismi tõttu olid sunnitud oma naise ninaluu puruks lööma, ja veel aastaid hiljem kutsutakse sind telesaadetesse arvamust avaldama, et “kõik seisukohad esindatud oleksid”.
Sellega on nimelt selline huvitav asi, et tundub, et keegi ei taha märgata, et naisepeks on ainus kuriteoliik, mille puhul apologeetidele innukalt sõna antakse. Ei näe me Viiolit rääkimas, et vahel on ok kasiinos rihm lõdvaks lasta, ei kutsuta Tõnn Sarve saatesse rahvale selgitama, et tegelikult on see normaalne, kui lapsevanem aitab oma lapse seksuaalsust avastada ja arendada, ning isegi koerapeksjaid ei kutsuta ütlema, et kuulaku siis paremini sõna ja et siin riigis ei saagi teisiti, kui tuleb lojusele vahel üle küüru anda.
Miks? Väga lihtne, kõik teised kuriteoliigid, loomadevastasest vägivallast pedofiiliani, on ühiskondlikult hukka mõistetud. Avalikkus ei taha nende kurjategijate haledat eneseõigustust kuulda.
Hirmus, kui nii mõelda, kas pole? Me elame riigis, kus kõik nõustuvad, et oma koera peksmine on halb, aga kui sa peksad oma naist, on meie ümber nii palju inimesi, kes arvavad, et see on õigustatud, et iga saatejuht leiab otsekohe, et demokraatlikus riigis antakse kõigi seisukohtade esindajatele sõna. Mina leian, et see on vägivalla normaliseerimine ja väärastunud mõttemallide taastootmine ning iga “ajakirjanik”, kes pedofiilile ei paku lahkelt võimalust oma põhimõtteid selgitada, aga Kunnusele pakub, on osa probleemist, mitte vaba ajakirjanduse eestvedaja. Selline naisajakirjanik, kes telesaates teeb igapäevaselt külalisele semulikult “hihihi, naised on ikka täitsa lolliks läinud, eks?” ei kuulu vabasse ühiskonda, ta pole lihtsalt valmis seal elama. Talle on vaja kubjast ja omanikku, sest ta pole indiviid, ta on ori. Selliste mõttemallidega inimeste pärast tõmbasid rootslased vanasti iga kord kohvi kurku, kui eestlased innukalt valetasid, et me oleme ka Skandinaavia riik (enam seda ei juhtu, sest iu, Skandinaavias on ju need pagulased ehk neegrid (valget pagulast pole olemas, see on lihtsalt tavaline mees välismaal tööl), nii et enne paneks end kasvõi Venemaaga ühte patta, seal pannakse geid, vabandust, peded ikka, korralikult vangi ja pole mingit naljategemist).
Nii et ei, mind ei häiri see, et Ojasoo midagi korraldab. Kui me hakkame otsima seda ühte Eesti teatriinimest, kes naist ei peksa ega peta, alkohoolik ei ole ja kokaiini ei tee, siis jäävad meile ainult paar vanameest, kel on maks juba liiga haige ja teise probleemiga Viagra ka enam ei aita, ei tõuse ei käsi ega miski muu. Tema palkamine või mittepalkamine on pinnavirvendus, me elame riigis, kus naistevastane vägivald on norm, Reinsalu väljaütlemisele järgneb mittevabandus (kui te ei teadnud, siis “ma vabandan, kui keegi end puudutatuna tundis”, ei ole vabanduse palumine, see eeldaks oma süü tunnistamist ning seda, kuidas korralikult vabandust paluda, õpetatakse lasteaias), mitte tagasiastumine (hahahahaha), ja ei paista ka, et midagi muutumas oleks, enne kui need vanamehed eest ära surevad, nagu Pärnits tabavalt ütles. Nii kaua saavad nad veel viimsete hingetõmmeteni (ja loomulikult ühtki naist kaasamata, need on ratsionaalse arutelu jaoks liiga emotsionaalsed, sest emakas something something) omavahel arutada, miks eestlannad küll välismaalastele mehele lähevad ja kas saaks seda ehk kuidagi ära keelata.
Nii et las Ojasoo rabeleb rahulikult edasi. Raha kulub talle nagunii ära, kui tal lisaks naisele armukesi ka on vaja toetada, ega mitmenaisepidamine pole sellise palgalõhega riigis odav lõbu. President, kes on oma kõnes vägivalla üldisel tasandil kategooriliselt hukka mõistnud ja öelnud, et vägivallatsejatele pole meie ühiskonnas kohtagi, on ju ometi ka järsku hulga leebem ja andestavam, kui üldisest mullist konkreetse näideteni liigutakse, mis lihtinimesel siin enam kobiseda. Rahvas on valitsejate nägu või kuidas see oligi. Eks me kõik ole kõvad gängsterid, kuni päriselt on vaja päästikule vajutada, aga antud hetkel on selge see, et suurem osa meie ühiskonnast ei saa isegi aru, miks need feministid ometi selle relva jälle välja on rebinud. Itchy trigger finger or what, bitches. Olgu siis nii.

TÄIENDUS päev hiljem: Kirjutasin selle postituse eile lõuna ajal lennukis igavledes, internetita. Täna hommikul jõudsin ka selle uudiseni, mis mul kohe südame alt soojaks tegi. Kui nii paljud inimesed leiavad, et Reinsalu sõnavõtt on lubamatu ja et vabandus stiilis “no juhul kui keegi end puudutatuna tundis” pole vabandus, siis ehk on meil rahvana siiski lootust. Kõige rohkem tahaksin ma muidugi näha seda, kuidas õigusriigis sellise sõnavõtu teinud justiitsminister tagasi astub. Kahjuks ma ei usu, et minu silmakesed seda näevad, aga edukas umbusalduskampaania oleks siiski juba oluline märk sellest, et siin riigis ei saa enam naistevastase vägivalla kohta rääkida, mida sülg suhu toob, ja hiljem effing ISEENDA ARTIKLI kohta öelda, et midagi on kontekstist välja rebitud, kui ilmselgelt ongi originaalis ka tegu VÄGA vastiku sõnavalikuga. Nii et ma ootan huviga esmaspäeva.

Mehed ONGI lollid. Paksudest räägin ka

Ma tegelikult kõigi kohta ei tea, aga vähemalt Ameerikamaal tunduvad nad ikka päris puupead olevat. Nimelt viis Barna (on sihuke kristlik küsitlusfirma, mitte et ma aru saaks, miks küsitlusfirma puhul see oluline peaks olema, aga no varem ei saanud K-arvutisalongi ka ju ateistina tööle, nii et eks elu on selline) läbi küsitluse seksuaalse ahistamise teemadel. Selle tulemusel saadi teada, et umbes pooled mehed ei pea bussis enda kubemepiirkonna meelega kellegi vastu hõõrumist ahistamiseks ja rohkem kui veerand arvab, et küsimata inimestele peenisepildi saatmine nüüd küll mingi ahistamine pole. Peaaegu veerand arvab ka, et kellegi ees eneserahuldamine pole seksuaalne ahistamine. 17% meestest ei pidanud isegi seksuaalsetele tegevustele sundimist seksuaalseks ahistamiseks! Arvaks, et lihtne loogika, kui otseselt ei vägista, pole ka mingit ahistamist, aga ainult 14% meestest arvas, et kanni/rinna krabamine pole seksuaalne ahistamine – nii et seal kuskil on need kolm protsenti, kes leiavad, et kanni rabamine on ahistamine, aga näiteks suhuvõtmisele sundimine ei ole. Nii et ma olen pehmelt öeldes segaduses.

Teine teema. Vaatasin ühe väljamaa ülekaalulise #myfitnessjourney aastalõpupostitust. Tädi rõõmustas selle üle, et täitis oma aasta eesmärgi, kokku läbida aasta jooksul “jalutades, joostes või ujudes” vähemalt 365 km (ta lõpetas vist 367-ga vms). Mõtlesin, et mida kuradit, ja otsisin oma abivalmis telefoni välja – selle kohaselt kõndisin ma isegi jaanuaris (kui ma olin pool kuud haige ja istusin suure osa ajast koolitusel) keskmiselt vähemalt 2 km päevas. Nüüd suve- ja sügiskuudel, kui ma päriselt füüsiliselt aktiivne olin, tuli 7-8 ära, puhkusega isegi 9 (puhkuse ajal tuli ronima saamiseks ju enne sinna kalju äärde kõndida). Samsungitel on küll kombeks valetada, nii et neilt numbritelt võib natuke maha võtta, aga minu point on, et isegi kui inimene kõnnib esmalt hommikul tööle (ka siis, kui ta kõnnib autoni ja siis parklast kontorisse) ning päeval tööl vahel peldikusse ja vahel kööki, tuleb see 1 km ära. Ja see ülekaaluline ei olnud selline “istun oma motoriseeritud toolis” tüüpi inimene, vaid tal oli pilte postitantsust ja kickboxitrennist (st ta on vähemalt mingil määral füüsiliselt võimekas ning jaksab ja armastab oma keha liigutada), lisaks on tal üks vankris laps (st küllap seda last siis selle vankriga ka kuskile lükatakse, muidu võiks ta ju tooli peale panna, ei pea rattad all olema). Ma sellest saan aru, et autost töölekõndimise aega ei loeta jalutamise alla, aga näiteks lapsega või koeraga jalutamise loeksin ma küll julmalt sisse ja tal oleks kohe kilomeetrike päevas ikka muretult kirjas. Selles ju teoreetiliselt #mifitnessjourney point ongi, et füüsiline aktiivsus on eluviis, mitte eraldi eesmärk, seega ei pea iga kehaline aktiivsus olema ainult selle enda pärast ette võetud, koera või lapsega ringi jalutamine läheb ka igati kenasti sinna alla.

Beast in the making #beastmaker #hangboard #yolo #strengthismystrength

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sattusin ta peale kusjuures selle pärast, et ekstra otsisin instagrammist paksude inimeste trennipilte, sest üks sõber (kes ei ole isegi paks, tal on ehk 5 kg ülekaalu, nii et ma ei saa aru, kust sellised küsimused), küsis minu käest murelikult, kas paksud inimesed saavad ka venitada, st kas paksul inimesel on lootust spagaadini jõuda. See eelmainitud välismaalane oma postitantsuga nimelt teeb igat pidi spagaati igati muretult. Ja samas mina, kes ma enda arust just Baltimaade suurim põssa ei ole (ei ole viimasel ajal neid särgita pilte sattunud, aga no näha on siit pildiltki, et särgi alt veel päris midagi välja ei ripu), pean vahepeal pärast sööki venitades kätega alakõhtu eest ära nihutama, et mugavalt asendisse saaks. Asi seda tiba suuremat kõhtu siis sama moodi tõsta. Eestis kuidagi vaadatakse iga suuremat sportlast, nagu nad oleksid teel Mäkki kogemata treeningsaali sisse eksinud, aga joogas ollakse küll väga vastutulelikud. Alles vaatasin ameeriklaste ashtangaga alustamise videosid ja seal oli terve üks video pühendatud sellele, kuidas suuremad inimesed treeningut kohandama peaksid (et reied ei hõõruks teineteise vastu, et kõht ei jääks ette, aga ka selleks, et ei paneks alguses liiga palju raskust randmetele ja küünarnukkidele). Sealt läheb minu meelest tihti juba eetiline piir ka, sest ashtanga on VÄGA füüsiline ja statistiliselt väga vigastusterohke, kui liiga raske inimene kohe alguses liiga innukalt kaasa teeb, on see talle ohtlik, aga samas on selles konkreetses 30 päeva kursuses probleem väga mõistlikult lahendatud. Iga päev on erineva raskusastmega, mõni päev võetakse väga lebolt – ja mõned juhendajad on ise suuremad ja oskavad igasuguseid kohandatud versioone soovitada.

See on mõistlik esiteks inimlikust vaatepunktist – et kõik inimesed saaksid tervislikud olla, peab neil olema võimalus alustada neile sobivalt tasemelt. Teiseks aga on ülekaaluliste ignoreerimine kapitalistlikust seisukohast puhtalt imelik – raha vedeleb maas ju, st paksu inimese rahakotis. Miks sa jätad selle üles korjamata. Ja meilgi on statistiliselt juba kolmandik inimestest ülekaalulised, kuigi ma ei tea, kus nad peidavad end, sest tänaval ma enda arust küll pakse ei näe. Kui USAs on seda pooled ja suur hulk neist tegelikult tahaks kaalu alandada ja tervislikumalt elada, siis muidugi tuleb ka äritegevuses paratamatult nendega arvestada. Ja lõpuks võidame me sellest kõik, kui me jõuame arusaamisele, et oma keha on igati okei armastada, kõigist selle vigadest hoolimata ja samal ajal seda jätkuvalt soovitud suunas arendades.

P.S. Ma olen küll VÄGA elitaarne inimene ja muidu loen ainult kõrgkirjandust, aga tahaksin ikkagi Prooviabielu Liisale öelda, et ära nori tüli siis, raisk, kui hiljem nutuga tagaruumis peidus oled ja politseis avaldust pead kirjutama. Mind huvitaks, kas sihukesed inimesed reageerivad nii valuliselt siis ka, kui keegi inglise keeles nende kõrval suitsu osta üritab, või on üks kolonisaator kuidagi hulga toredam kui teine.

Ma olen feminist, ma ei pea pressima

e7f22f00cff2d01caccffdb6955cad85-fitness-life-fitness-quotes

Eesti feministid (kelle hulka minagi end tavaliselt liigitan, aga nagu näha, ei ole me sugugi nii homogeensed) vaidlevad internetis täiesti siiralt selle üle, kas naisel peaks olema õigus igas olukorras tasuta keisrilõiget saada või mitte. St selleks, et selge oleks – me ei räägi siin praegu meditsiinilistest näidustustest või olukorrast, kus arstid ka pole ühel meelel, kumb oleks emale/lapsele ohutum, kas keisrilõige või loomulik sünnitus, me räägime siin lihtsalt olukorrast, kus teatud hulk radikaalseid feministe Eestis leiabki, et naisel peab olema ALATI õigus sellise asja üle ise otsustada, sest mis mõttes arstid otsustavad tema keha üle. Ja et pole normaalne nõuda, et naine peaks abordi või keisrilõike eest täishinda maksma (mina ei pannud neid kahte protseduuri ühte lausesse, seal teemas võrdsustati neid pidevalt).

Ma mõtlesin tükk aega, kas üldse sõna võtta, sest see on delikaatne teema ja teatavasti pole ma ise ei sünnitanud ega lõigatud saanud. Aga see on üks selline teema, kus ma tunnen, et ma olen täiesti ebapädev, nii et äkki targemad selgitavad mulle mõnda asja:

  1. Miks on normaalne eeldada, et abort ja keisrilõige on tasuta ka siis, kui tegu näiteks viienda abordiga, sest “oh, mul musile ei meeldi kondoomid” või keisrilõikega, sest “ma olen kuulnud, et muidu venib välja ja äkki mees jätab maha”, aga samas alkoholile on okei aktsiisi juurde panna? Kõik ühtviisi puhtalt meelelahutustooted. Okei, esimese puhul saan aru, et ilmselt me eriti ei taha siia riiki selliseid inimesi juurde, aga mille alusel me otsustame, millele ühel naisel ilmtingimata peab tasuta õigus olema ja mille eest on normaalne raha küsida?
  2. Kui me ütleme, et igal naisel PEAB olema õigus ise oma keha üle otsustada ja see otsus PEAB talle tasuta olema, siis miks see sama loogika ei laiene näiteks rinnasuurendusoperatsioonile või kasvõi hambaravile? Selles mõttes, et kui me ütleme, et naise õigus oma keha üle otsustada piirdub ainult reproduktiivorganitega, siis kas me ei taanda sellega mitte ise naisi ainult sünnitusmasinateks? Kas see mitte feminismiga kergelt vastuollu ei lähe?
  3. Kuna ühel hetkel ilmus kohale valvefeminist Evelyn Höglund ja teatas, et üks mees (kes puhtjuhuslikult on vastava valdkonna arst, aga PEENISEGA ja seetõttu üks kasutu tolgus) võiks üldse vait olla, sest ta on valest soost ja seega pole tal siia diskussiooni asja, kas siis võib järeldada, et feminismi eesmärk on püüelda täieliku võrdsuse poole, aga mehed võiksid selle sulni teekonna vältel võimalikult vähe häält teha? Sest me oleme ju kõik võrdsed, lihtsalt kui sa oled meessoost, siis sinu seisukoht ei loe. Aga muidu täiesti võrdsed, päriselt. Ja pereplaneerimine on LOOMULIKULT mõlema inimese asi, lihtsalt kui sa mees oled, siis piirdu noogutamisega.
  4. Ma saan aru, et lapse heaolu pole oluline (sest kuidas muidu üldse saab võrrelda aborti, mida tehakse rakukogumile kuni teise arengukuuni, ja keisrilõiget, mille üks osapool on siiski juba elujõuline laps), aga kas see olukord muutub, kui on teada, et laps on naissoost, st täieõiguslik ühiskonnaliige? Muuhulgas räägiti teemas näiteks sellest, et Eestis elab inimesi, kellel on armid näos, sest neile on keisrilõike käigus sisse lõigatud (mida juhtub tihti, sest seal pole hästi näha, kui kaugele lõigata, kõik käib tunde järgi) – siis ütledki tibule, et keiser polnud küll meditsiiniliselt näidustatud, aga emme ei viitsinud pressida, pohh yolo?
  5. Kui kaugele läheb õigus oma keha üle otsustada? Kas ongi normaalne, kui ma teatan, et minu usk ei luba vereülekannet, pigem suren koos oma sündimata lapsega? Kas ma võingi öelda ka rasedana, et antagu andeks, aga mulle väga meeldib mu igapäevane veinipudel või kolm ja see on minu keha? Ma arvasin, et see sõna on egoism, mitte feminism. Raseduse puhul tundub siiski üsna paratamatu, et sellest parasiidist saab järk-järgult inimene ja sa pead hakkama ka talle õigusi andma, mitte ainult enda omi taga nõudma. Nagunii jagad sa oma keha temaga ainult 9 kuud, pärast seda saad vajadusel ju sigareti ja veini juurde tagasi minna.
  6. Jättes kõrvale lapse tervise, ema tervisele on keiser üldiselt ohtlikum kui sünnitus, sest sellega kaasneb suurem tüsistuste oht, pikem taastumisaeg jne. Me elame hetkel ühiskonnas, kus harimatul indiviidil on rohkem õigusi kui teaduspõhiste uuringutega tegeleval spetsialistil. Ema, kes on guugeldanud, võib lapse vaktsineerimata jätta just because. Rase, kes on netist lugenud, et sünnitus venitab tupe välja ja mees enam ei taha, võib otsustada, et mkm, parem valin keisri. Või näide, mille keegi seal grupis tõi, aga mis on ilmselt pea igas perekonnas kas enda perest või sõpradelt läbi käinud – voodihaige vanainimene, kes keeldub kategooriliselt kuskile haiglasse minemast, vaid tahab kodus surra, kasvõi valudes. Mis omakorda tähendab muidugi, et keegi teine peab tema hooldamisega tegelema jne, sest inimese õigused ei eksisteeri vaakumis. Ma ei oska siin küsimust sõnastadagi, aga proovime nii. Ma saan aru, et me elame individualistlikus ühiskonnas, aga kas alati on “mina tahan” tõesti kõige olulisem argument? Ja mina olen VÄGA suur individualismi pooldaja, ma arvan peaaegu alati, et just sellest tulebki lähtuda. Aga kui see juba ka teistele inimestele füüsilisi kannatusi kaasa toob või kui tunduvalt arukamad näevad, et see rong saab ainult kraavi minna … Mina ka ei tea, see on nii keeruline teema.

P.S. Ma ei saa jätta torkamata, et mulle nii meeldib see, kui haritud vähemalt keskklassi ja igat pidi privilegeeritud gruppi kuuluvad feministid eksalteeritult teatavad, et “KEEGI ei lähe lihtsalt mugavuse pärast aborti tegema!” Kulla inimene, käi korra avatud silmadega ringi. Me elame riigis, kus inimesed joovad kokkuhoiu nimel suuloputusvedelikku ja kus ON naisi, kes kasutavad aborti rasestumisvastase vahendina lihtsalt selle pärast, et nad ei VIITSI pillidega jamada. Sest neid ei huvita. Meie siin võime loota, et neid inimesi on vähe, aga need inimesed on olemas ja igaüks, kes päriselt selles valdkonnas töötab, on neid näinud. Ideaalid on toredad asjad, aga kui sa hakkad pimesi teesklema, et me juba elame ideaalses maailmas, pole see mitte ainult naeruväärne, vaid ka kahjulik – kui me ei õpeta inimestele, et aborti ei tehta kergekäeliselt või kuidas end vägistajate/röövlite eest kaitsta, pole sellest kasu, kui me hiljem kordame nagu mantrat, et “keegi ei tee aborti lihtsalt niisama” või “kellelgi ei ole õigust kedagi vägistada, keegi pole seda ära teeninud”. Selge see, et ei mehed ega naised, kes peol nurka magama jäävad, pole vägistamist ära teeninud, aga mõlemast soost inimestega seda siiski aeg-ajalt juhtub ja vaevalt see teadmine, et nad selles süüdi polnud, hiljem nende enesetunnet paremaks teeb. Oh see ilus idealiseeritud elu.

Miks meil TEGELIKULT on vaja sooneutraalset kasvatust

6d5cba8d4250d16122dc35b30234afc5

Päriselt. Ma olen viimastel päevadel sellele nende ahistamisjuttude laviini valguses palju mõelnud. Neid on hetkel internetis LÕPUTULT, kõik naised jagavad. Võiksin minagi jagada, sest pea igal naisel on neid ju juhtunud, kui mitte muud, siis kasvõi seda, et keegi bussis end sinu vastu nühib või tänaval liputab või sind jõllitades end näpib vms. Küll aga on mul neid kordi olnud päris paljude tuttavatega võrreldes üsna vähe – ja mis eriti oluline, mul ei ole mitte mingit probleemi sellises olukorras inimesele väga kõvasti väga halvasti öelda või vastu kõrvu anda. Ma ei võta sellist asja eriti südamesse, kui vaja annan lihtsalt laksu kirja ja on selge signaal teele saadetud, et nii ei lähe. Kirsti Timmer ilmselgelt mõtleb suht sama moodi. AGA. Kui ma kuulan oma sõbrannade-tuttavate kirjeldusi või loen internetist võhivõõraste omi, on selge, et me oleme vähemuses.

Miks? Ma olen oma varasema elu jooksul huviga täheldanud ja nüüd viimase nädala jooksul hirmuga juba sadu kordi lugenud, kuidas naised kirjutavad sellest, kuidas nad konfliktisituatsioonis EI JULGE midagi öelda. Mitte ainult suvalised naised, vaid ka mitmekordne maailmameister Anja Pärson kirjeldas just Instagrammis seda, kuidas võõrad mehed koos pilti teha tahtsid ja selle käigus pidevalt ta rindu ja tagumikku käppisid – ning kuidas ta NAERATAS VIISAKALT, ET MITTE STSEENI TEKITADA. Tal oli häbi, ta ei tahtnud karjuda, ta ei tahtnud konflikti sattuda. Ja see ei ole üks Anja Pärson, see on miljon või miljard naist ebamugavas situatsioonis, nad käituvadki niimoodi. MINA olen käitunud niimoodi, kui New Yorgis mingi tüüp minu ette maha istus ja end rahumeeli näppima hakkas – ma tõusin püsti ja läksin vaikselt minema, sest MINUL oli häbi. Ma suudan sellest üle olla, kui keegi päriselt mind katsuma tuleb või minu isiklikku ruumi trügib, aga vahel pean ma endale teadlikult meelde tuletama, et oot-oot, see on nüüd see koht, kus tuleb väga kõva häälega inimene väga valusasti paika panna, sest see, mis praegu toimub, ei ole normaalne. Teine asi on see, et mul tekkis see julgus, kui ma olin juba pea 20, aga paljud neist pervodest ründavadki just noori, kes on alles 13-14-aastased ja EI julge reageerida ega õieti hingatagi, kui keegi end bussis vastu neid nühkima kukub vms. Ega perverdid ka lollid ei ole, nad valivad teadlikult sellise ohvri, kellest kõige väiksema tõenäosusega jama tuleb, mis seletab ka kohe, miks minul ja Kirstil eriti probleeme ei ole (aga selle teadmise valguses võiks empaatiavõimet siiski olla).

9de9e543ca2358c89970086aba70d04d

Miks minul ja mitmel teisel naisel neid probleeme ei ole ja miks me julgeme vajadusel kõva häälega võõraid inimesi pikalt saada, kui kõrvalt näen, et peol ei julge paljud teised naised isegi vabalt nalja teha? Olen seda teemat oma “munadega” sõbrannadega arutanud ja meie kõigi ühiseks jooneks on see, et meist kasvatati kodus inimesi, mitte naist. Meie majas polnud tegu isegi mitte sooneutraalsusega, vaid ma kasvasin isaga, kes ei sallinud “naiste mänge”, st mingit käekottidega ringijalutamist jms, need mängud olid talle eos vastumeelsed ja paljude traditsiooniliselt naiselikeks peetavate käitumismaneeride kohta tehti pidevalt halvustavaid märkusi, nii et ma kasvasin eelkõige üles poistega poiste mänge mängides. Heades raamatutes (“Röövlitütar Ronja”, “Pipi Piksukk”, “Kolm musketäri”) oli nagunii palju madinat ja vähem õhkamist, nii et see andis ka panuse. Ütleme nii, et tänapäeva üleharitud feministid ütleksid selle kohta “internaliseeritud misogüünia”, sest selle tulemusel olin ka mina üks neist “ma ei saa teiste naistega eriti hästi läbi” (loe: “issand jumal, olen mina alles eriline ja kindlasti teistest parem”) piffidest, sest kui minu klassis ka oli mõni tüdruk, kes ei mõelnud ainult patsikummidele ja poistele, ei näidanud nad seda avalikult. Õnneks sain ma vanemaks, kohtusin teiste karmide eitedega ja kasvasin sellest välja ning leian nüüd, et naised peaksid teisi naisi toetama. Teie ei tea, mis oludest nad tulevad. Näiteks üks tuttav kirjutas, kuidas teda ahistati peol ja ta ei julgenud karjuda – ta on terve elu kodus tappa saanud, muidugi ta ei julge ohusituatsioonis karjuda, selle peale oleks ju rohkem haiget saanud Kogu tema senine elukogemus ütleb, et targem on vaikselt kannatada, mis sellest, et mõistus ütleb, et “sõbrad on ümberringi, lõuga, keegi tuleb appi”. Su mõistus ei tööta sel hetkel, ohusituatsioonis teed sa seda, milleks sind kasvatusega aastate vältel järjekindlalt programmeeritud on.

mti3mjexmji3ntkxmdaymtiy

Olen kirjutanud ka sellest, kuidas üks kõige olulisem õppetund minu elus oli see, kui ma tulin esimeses või teises klassis väga halvas tujus koju ja olin nii üleväsinud, et hakkasin ilma mingi olulise põhjuseta nutma – mille peale mu isa ütles mulle, et on oluline aru saada, et mitte keegi ei saa mind mitte millekski sundida ja kui miski või keegi, ükskõik kas õpetaja või õpilane, ikka väga si*ta keema ajab, võib alati kõik mu**i saata ja koju ära tulla. Just sellises sõnastuses, ilma tärnideta. Ma ei ole küll kindel, aga mulle on jäänud mulje, et teisi pisikesi tüdrukuid ei kasvatata nii. Olen kirjutanud, kuidas nägin kõrvalt, kuidas linnas jalutava lasteaiarühma poisid jooksid ringi, aga väike tüdruk sai sõimu, sest astus rivist ühe sammu kõrvale. Olen kirjutanud, kuidas koolis olid tüdrukutele ja poistele hoopis erinevad reeglid ja mina olen pidanud nurgas seisma (mul oli sinna küll harva asja, sest ma lugesin tavaliselt omaette raamatut) asjade pärast, mille eest ühegi poisi pihta poleks häältki tõstetud. Tüdrukute puhul on iga pisike konflikt skandaal, sest tüdrukud PEAVAD hästi läbi saama, asju jagama, teisi mõistma jne. Poiss lööb teisel poisil kulmu rulli? Öeldakse, et “ära enam nii tee” ja kehitatakse õlgu, sest poistel ikka juhtub. Kui mina ühe klassivennaga algklassis kaklema läksin, nii et ninast veri väljas (olgu öeldud, et see OLI täiega minu laud, Marko oli täiega minu koha peal ja see on institutsiooniline tagakiusamine, et selle kakluse tulemusel tema ikkagi seal edasi istuda sai), rivistati terve klass üles, et rääkida sellest, kui kohutav asi just juhtus ja kuidas eriti tütarlapsed võiksid järeleandlikumad olla (“ära aja oma õigust taga, vaid anna järele ja tee seda, mida mees tahab, sest tublid tüdrukud ju väldivad konflikte”). SEDA tegi see naine seal külmiku taga, kui tal ühtki sõna suust välja ei tulnud ja ta ei suutnud mehele rusikaga näkku lüüa, nagu õigem oleks olnud, sest just nii on esmalt tema vanemad ja seejärel kogu kooliharidus kõigi nende aastate vältel dresseerinud.

Ära löö vastu, ära karju, ära kasuta inetuid sõnu, targem annab järele. Sa ju tahad teistele meeldida? Kellelegi ei meeldi liiga robustsed naised.

Kusjuures ma olen täheldanud, et kui värdjatele adekvaatselt reageerida, on nende esmane reaktsioon enamasti mitte viha, vaid SOLVUMINE. Kui baaris mingi suvaline töll vajub kutsumata nelja tütarlapse lauda, viisaka “me tegelikult tahame omavahel aega veeta” lause peale ära ei lähe ja tahab kellelegi veel kätt ümber panna, siis selle peale, kui sa ta otsesõnu pikalt saadad, on ta üdini solvunud. Või markantne näide – üks tüüp üritas baari vetsu eesruumis mu sõbranna kätt vägisi endale püksi toppida. Sõbranna ütles talle, et ta võib oma peenise iseendale istmikusse toppida (mööngem, mitte päris nende sõnadega), sest tema sellest igatahes huvitatud ei ole. Põhimõtteliselt seksuaalne ahistamine, minu sõbranna oli piisavalt tore, et teda mitte lüüa, nii kena temast, eks? Ei, mees rääkis täiesti tõsimeeli kõigile, kes kuulata viitsisid, et on alles mõrd, oleks ju võinud VIISAKALT keelduda (olukorras, kus teda VÄGISI kellegi peenisega otsekontakti viia taheti). Sest seksuaalne vägivald on baaris mingil määral normaliseeritud, aga halvasti ütlev naine on alati midagi kohutavat. Ja kõik näited, kus mina või mõni mu sõbranna on üle piiri läinud mehe teravalt paika pannud (ükskõik, kas füüsiliselt või sõnadega), on lõppenud sellega, et mehed on täiesti šokeeritud, sest me oleme nii vastikud ja halvad ning naiselikult käituda ka ei oska. Sest noh, viisakas naine laseks end vist vaikselt vägistada või midagi. Mitte et mind nende solvumine häiriks või midagi, mul ei olegi vaja värdjatele meeldida – aga mind häirib see, et nad seavad üldise fooni ja need on need eeldused, mille najal me kasvatame väikeseid tüdrukuid.

Ma ei ütle, et pange poistele vägisi seelikud selga või lubage tüdrukutel ainult tunkesid kanda, miskipärast arvan ma, et igal lasteaiakasvatajal on sellest ka sügavalt savi. Ma ütlen just, et me ei peaks lapsi vägisi dresseerima nagu koeri, et nende sisemisi instinkte maha suruda. Keegi ei pea tegema asju, mis talle sügavalt vastu hakkavad, et hea tüdruk (või poiss) olla. Minu lähedased näiteks olid ühel hetkel pisut solvunud, sest pisike sugulane ei tahtnud neid kallistada – ja leidsid, et laps peab ju harjuma oma sotsiaalse rolliga ja muidu jääbki elu lõpuni häbelikuks vms bullshit. Mina leian, et igal lapsel peab olema füüsiline enesemääramisõigus ja õigus otsustada, kes tema keha mingil ajahetkel katsub. Nagunii tuleb seda mingil määral lõhkuda sellega, et enne väljaminekut pannakse vägisi sokid jalga ja tehakse muid koledusi, otsustagu vähemalt ise, keda ta kallistab ja keda mitte. Just sellest saab alguse see, et väikesel inimesel pole õigust oma keha üle otsustada. See ei loe, et see puudutus pole seksuaalne, me õpetaksime lapsele, et kui asi puudutab tema katsumist, on tema soovid vähem tähtsad kui teiste omad (ja see vana hea “kannata ära”). Selle konkreetse lapse vanemad ütlesid, et R teab ise, keda ta kallistada tahab ja keda mitte (aplaus), aga mõelge, kui palju on neid, kes seda ei tee. Teda treenitaksegi 10 aastat järele andma, mis sellest, et vanatädi haiseb ehk alati sibula või Marlboro suitsu järele ning süda läheb natuke pahaks. Ja poistel lastakse samal ajal end lahti rabeleda ja minema joosta, sest noh, poiss ju, need mürgeldavadki. Teda ei õpetatagi kunagi teistega arvestama. Ning siis veel 10 aastat hiljem on see tüdruk uudistes, sest teda kasutati ära ja ta ei hakanud vastu ja ta ei karjunud – ning see poiss kommenteerib ja küsib, miks ta siis ometi ei teinud midagi, äkki talle ikka meeldis. Ja ta siiralt ei saagi sellest inimesest aru saada, sest nad elavad täiesti erinevates maailmades. Mina ei taha seal esimeses maailmas elada, see võiks 18. sajandi armastusromaanide pärusmaaks jääda.

Lühikokkuvõte: kasvatagem oma pojad ja tütred vajadusel inimesi perse saatma, aga õpetagem neile siiski, mis on empaatiavõime  ja millega seda süüakse. Nii on maailm kõigile parem paik.

P.S. Ja Tilda Swintoni pilte kasutasin ma lihtsalt selle pärast, et ta on maailma kõige ägedama androgüünse välimusega inimene.

Riigikogu huumoriminutid

Kuulasin täna töö kõrvale seda, kuidas Riigikogus arutati, kas tühistada kooseluseadus või mitte. Täitsa tõsiselt, Helme on nagu kloun seal, kes on pandud rahvale nalja tegema, mitu korda hakkasin kõva häälega naerma. Samas, oleks see nali neil läbi läinud, oleks mul vist nutt kurgus olnud. Igatahes mõned näited Helme huumorist:

  1. “Tegemist on täiesti ebaolulise inimhulgaga ühiskonnas, kes elavad ebastabiilset elu. Tsiviilpartnerlus ja kõik muu – kõik üks prügivedu, ei vaja regulatsiooni.” (Helme räägib homodest, unustades, et ka kristlased, aga ERITI EKRElased on arvuliselt meie ühiskonnas “täiesti ebaoluline inimhulk”)
  2. “Sattusin valimiskampaania käigus vestlema ühe lesbiga, kes tahtis minuga tüli norida. Ta oli veendunud, et kooseluseadus on põhiõigus. Ma selgitasin, et temal on võrdne õigus leida endale mees ja abielluda.” (Ma tahaks, et meil oleks võrdne õigus Helme vägisi mehele panna. Näeks ka ära, kas istub talle sihuke asi.)
  3. “Tulevad moslemid ja panevad kõigile sotsiaaldemokraatide naissaadikutele kotid pähe!” (Ei vaja kommentaare.)
  4. “Loomulikult iga inimese loomuse juurde kuulub seksuaalsus, sellest tuleb rõõmu tunda, aga selleks on omad raamid. Ja meie arvame, et need raamid on abielu.” (Ma saan sellest nii aru, et valige EKRE ja varsti võidakse teid ööklubist üheöösuhte lantimise eest kinni panna.)
  5. “Te olete suured loomaõiguste toetajad, aga kas teate, et see teeb teid paadunud natsideks? Hitleri Saksamaal võeti loomakaitseseadused vastu.”
  6. (Vastuseks küsimusele, mis riikide hulka Eesti tahaks EKRE meelest kuuluda, Ungaris tegelikult on kooseluseadus juba ammu vastu võetud) “See klubi on Poola, Ungari, Läti, Leedu taoline klubi.” (Seda ma usun 100%, Poola on ju see riik, kus abort on keelatud ja kus 2016 oli ilge mäsu, sest taheti keelata aborti ka vägistamisjärgselt või olukorras, kus rasedus ohustab ema elu või loode on tõsiste väärarengutega.)

Samas kiidan Helmet julguse eest oma papat nii avalikult kritiseerida, sest muuhulgas ütles ta ka: “Minu hinnangul võiks abielu olla üks kord elus ja elu lõpuni. Juhtub, et abielud lähevad lõhki ja abiellutakse ka teist, kolmandat korda. Arvan, et see ei ole päris traditsioonilise abielu raamidesse käiv tegevus.”

Nojah, nii me elame. Ma tahtsin alguses kritiseerida, et miks selliseid üldse lastakse Riigikokku, aga siis tuli meelde, et igas õukonnas on kojanarr ikka olulisel kohal olnud, ei ole selles mõttes ju praegugi midagi muutunud. Rääkimata sellest, et Mikko õrnalt Helme käest küsimas, miks ta ometi lesbit õnnetuks tahtis teha, on selline huumor, et mul pole midagi selle vastu, et neid meie kõigi maksurahade eest üleval peetakse. Oskavad rahvast naerutada vähemalt. 😀

Nagu KUIDAAAAS???

Ma ei taha küll kedagi dissida, aga just seda hakkan ma nüüd tegema. Instagram nimelt näitas mulle eile lambist ülalolevat pilti. Ja antagu mulle nüüd andeks, aga ma tahaks teada, mis inimesed need on, kes seda mitme topsi kaupa ostavad. Profeel valgujoogid on megahead, neid ma ostan siiani vahepeal, aga alles eelmisel nädalal mõtlesin, et prooviks seda kohupiima ka, oleks pärast trenni midagi tahkemat võtta. Ostsin nii kirsi- kui küpsiseoma – ja vannun, et see asi maitseb nagu hambapasta. Mina ei suutnud kumbagi topsi lõpuni süüa, andsin kallimale ka maitsta, sest mulle ei meeldi sööki ära visata. Ta küsis, mis mul viga on, ja käskis selle rõlguse silma alt ära koristada. Ma saan aru, et maitseid on mitmeid, aga kui minu otsustada oleks, siis see konkreetne asi oleks seadusega keelatud.

Samas, saan täiesti aru ka, mis inimesed need on, kes seda ostavad, sest olen ise ka fitnessifoorumitest lugenud inimestest, kes siis, kui nad tahavad midagi “head”, teevad endale valgupulbri ja munaga pannkooke. No umbes nii, nagu taimetoitlased, kes tahavad liha, söövad kohutavaid sojaplönne. Kes mida on valmis ohverdama jne, valku sealt tõesti saab, kaloreid on vähe jne – ja tõesti on minuti pärast juba tunne, et ega ma tegelikult ei olnudki näljane, võib vabalt edasi söömata olla.

Teemavahetus. Räägime seksuaalsest ahistamisest. Viimaste päevade valguses on meedias kaks suurt (väidetavat) juhtumit, Weinstein ja Rõivas. Nii et siin on kenasti näha, kuidas naine on alati süüdi. Esiteks:

  • Weinsteini keiss – naised ootasid kaebamisega, kuni neil oli piisavalt tugev jalgealune, et mitte oma karjäärist ilma jääda (Kidman, Jolie jne). Inimesed kritiseerivad, sest kus nad varem olid ja miks nad varem midagi ei öelnud.
  • Rõivase keiss – inimene kaebas otsekohe, teised kritiseerivad internetis, et raudselt tahab ainult tähelepanu (see on anonüümsetele kaebajatele ometi väga omane, et nad on väga tähelepanunäljas), ja teiseks on ta mittekeegi, keegi ei võta ju sellist anonüümset asja tõsiselt. Timmer leiab isegi, et mis seal vigiseda, kes meist ei üritaks reedeti täis peaga vägisi kedagi ära lohistada, tema vastuhakkamisest hoolimata. Ma ei tea, Kirsti, kuidas teie kodus asjad käivad, minu omas tõesti ei tule ette … (Lisame siia ka seltskonna, kes leiab, et see on kokkumäng ja tibi söödeti mehele ette – mida see muudaks? Minu jaoks muudaks see ainult seda, et kui muidu oleks mees lihtsalt pervo, siis selle variandi puhul oleks ta veel loll pervo, et nii labasesse lõksu langes.)

Teiseks:

  • Purjus mees ajab ligi kainele naisele. Naine on süüdi, sest miks ta siis ometi lasi purjus mehe endale lähedale, loll on või.
  • Purjus naine ajab ligi kainele mehele ja asi läheb kaugemale, kui talle ehk meeldinud oleks. Naine on süüdi, sest mis ta siis jõi end täis, loll on või.

Mõned asjad on lihtsalt juba kord Piiblis kirjas ja ei muutu iial, naise põlissüü on üks meie ateistliku rahva kindlalt kivisse raiutud väärtustest. Allahu akbar.

  • Kategooriad