Kas kedagi üllatab see, et Kunnus pasandab taas meedias?

Mind ausalt öeldes mitte, küll aga üllatab see, et sellist täielikku ila SIRBIS avaldatakse.  Minu ainus emotsioon seda jauramist lugedes on näha ülalolevalt pildilt.

Kas me saime siit teada midagi uut? Ei, loomulikult mitte. Me kuuleme taas kord seda, mida me juba oksendamiseni kuulnud oleme – Mihklikene ei vastuta oma tegude eest, kõiges on süüdi pahad feministid. Sõna “feminism” erinevaid variatsioone on Kunnuse kohta üsna lühikeses artiklis kasutatud ÜHEKSA korda. Kui ainult neid feministe ei oleks, siis ei peaks Kunnus ninaluid murdma ja hiljem õigustavaid haledaid (vabandust, analüütilisi) paskville üllitama. Ja tema naine ei peaks samal ajal vihast vahutama igaühe juures, kes eriarvamusel julgeb olla, vaid saaks aru, et naise koht on vait, mis seal ikka enam arutada. Muuhulgas naeruvääristab ta toksilise maskuliinsuse põhjusena esitamist, mis on juba teisipidi naljakas, sest tuletan teile meelde, milline Kunnus välja näeb:

Kas ta näeb välja nii, nagu tüüpiliselt “toksiliselt maskuliinset” naisepeksjat meie kultuuris kujutatakse? Kas tema käitumine on ilmselgelt toksilise maskuliinsuse stereotüüp (põhimõtteliselt kõigile naistele pealetükkivalt ligi ajamine, jõusaalis elamine, naisele lõuksi andmine ja hiljem artiklis väljendi “veidike õigustatud” kasutamine)? No nagu on, aga tegelikult ei olnud asi üldsegi mitte selles, oma naist lõi ta selle pärast, et a) alkohol ja b) feminism!!! See, et ta näeb välja nagu siga ja enamuse ajast õndsalt poris püherdab, ei tähenda sugugi, et ta PÄRISELT siga oleks, sest süütuse presumptsioon!

Kunnusele omaselt on tekst muidugi vaheldumisi täis kuulsate inimeste tsitaate ja debiilsusi. Toon viimastest mõned näited:

Tähelepanu väärib asjaolu, et alkoholijoove on raskendava asjaoluna karistusseadustikus lausa eraldi välja toodud, kusjuures see on täielikus vastuolus elulise kogemusega, mille järgi toimib joove moraalselt kergendava asjaoluna.

Kui inimene tõsimeeli arvab, et joove on moraalselt kergendav asjaolu, siis minu jaoks pole automaatselt enam tegu moraalse inimesega. Erandi võiks ehk teha kellelegi, kes esimest korda elus alkoholi proovis või kes ei teadnud, et talle mahla sisse on viina pannud. Kõik teised teavad, kuidas alkohol neile mõjub, seesama Kunnus näiteks ei käitunud mitte sugugi üks kord täis peaga “moraalselt kaheldavalt”, vaid ikka päris mitu. Alkoholitarbimine on valik. Mulle näiteks ei meeldi see, et ma hakkan pillima iga kord, kui filmis koer ära sureb, nii et ma ei vaata selliseid filme. Võiks ju arvata, et inimesed, kellele ei meeldi see, et nad täis peaga naisega poksima ja võõraid naisi keppima hakkavad, ei tarbi alkoholi. Öelda siin juures, et “aga ta on sõltlane” (kas see sõltlane läks pärast esimest vägivallaepisoodi ravile? kui ei, siis on ka see otsus, väga märgilise kaaluga otsus) ja “kaine peaga on ta nii tore inimene” – see inimene vastutab oma tegude eest, sh ka alkoholi tarbimise või mitte tarbimise eest. Normaalsetele inimestele EI ole teadlikult saavutatud joove moraalselt kergendav asjaolu.

Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsfääri nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis on analüütilisele, alternatiiviga kõrvutavale pilgule tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga.

Ideaalis on kodu siiski igale naisele, mehele ja lapsele 100% turvaline koht. Mina näiteks olen iga oma kaaslast selle koha pealt täielikult usaldada saanud, pole olnud hetkekski hirmu, et keegi neist rusikatega vehkima hakkaks. Kas see tähendab, et meil on väljas poliitiline kaos? Aknast välja vaadates nagu ei tundu, ma lihtsalt ei loo suhteid Kunnusesugustega, vaid natuke ikka valin ka.

Abort. Kunnus leiab, et väga ebaõiglane on see, et naine ainuisikuliselt abordi tegemise või mittetegemise üle otsustab. Mul saavad sõnad otsa. Nii juba kord on siin ilmas, et me kõik otsustame OMA kehade üle. Mehed otsustavad, kas nad panevad oma peenisele kondoomi peale või mitte. Naised otsustavad (ideaalis), kas nad lasevad selle kondoomiga või kondoomita peenise enda sisse. Ja kui naine on rase, mõjutab rasedus konkreetselt tema keha, nii et loomulikult otsustab tema, mis ta sellega nüüd peale hakkab või ei hakka. See ei tähenda, et ma “kondoomide torkimise” heaks kiidaksin, aga siin oli Kunnus kas teadlikult valetanud või ideoloogiliselt kallutatud, jättes mulje, et seda teevad ainult naised ja siis muidugi juhtub, et mehed hakkavad raseda naisega vägivallatsema. Tegelikult on kahjuks see, et MEHED kondoomidesse auke torgivad, pille peidavad või muul moel rasestumisvastaste vahenditega manipuleerivad, tunduvalt tavalisem kui normaalne inimene arvatagi oskaks. Üks näide päris elust on see. Samuti on Kunnus siin sassi ajanud muna ja kana – väga palju on Eesti meediaski juttu olnud sellest, et tihti vägivaldsed mehed just TAHAVADKI, et nende naine rasedaks jääks (ja tihti vägivaldsus enne ei avaldugi), sest nad lähtuvad lihtsast loogikast, et rase ja lapsega naine on neist sõltuv ning on suurem tõenäosus, et ta ei lähe minema. Näiteks üks välismaine allikas selle kohta. Miks ma selle näite sisse tõin? Sest hoolimata sellest, kas rasestumisvastaste vahenditega “naljatab” (HAA-HAA) mees või naine, tappa saab hiljem enamasti ikka see naissoost osapool.

Tehnoloogia. Facebook ajavat suhteid lahku. Tõsi, on Kunnus mindki Facebooki kaudu endale külla kutsunud, aga ole nüüd inimene, need olid sinu enese suured tugevad näpukesed, mis seda klaviatuuri toksisid. Ei olnud see Zuckerberg, kes mulle ja ilmselt veel 20 naisele kirjutas, see olid ikka sina ise. Ja JÄLLE jõuame tagasi isikliku vastutuse mitte võtmiseni.

Ahjaa, läbi käis väide, et kui igale vastsündinule tehtaks DNA test, ei peaks mehed enam kartma, et hakkavad võõraid lapsi kasvatama, ja seega vägivald väheneks. Kratsisin kukalt, mis ma kratsisin, aru ma ei saa. Kunnuse enda suhtes oli ju tema see, kes võõraste naistega ringi aeles, kuidas siin see Kärdi lapse testimine nüüd vägivalla tõenäosust vähendaks? Või isegi kui me ainult üldises plaanis räägime, keskmine armukade mees oleks armukade ka siis, kui ta naine oleks viljatu – mitte ei ütleks, et “ah, see rasedaks nagunii ei jää, põrutage nii, nagu torust tuleb”.

Viimane lõik oli mulle üldse täiesti seosetu. Esiteks tegi haiget, et Sass Henno pahasti ütles, okei. Aga kuidas sellega seostub see, et eelmine president veits hoor oli? Ja mis mõttes saab täiesti tõsiselt (?) ohata, et “näete, petta võib, aga natuke taguda ei tohi”??? Üks on ebamoraalne (isegi mitte ebaseaduslik) käitumine, teine on füüsiline rünne, me räägime siin VÄGIVALLAST, olukorrast kus ohver võib vajada näiteks purunenud ninaluu tõttu haiglaravi või kehvemal juhul surra. Lisame siia selle, et sinu puhul polnud tegu “üksikepisoodilise” naljaga, vaid korduva tegevusega, nii et mis sul neist üksikepisoodidest jahuda. Ja pealegi (jah, kõik need erinevad asjad ongi tal ühes lõigus koos), kuidas saab rääkida sellest, et “vägivallatsejale ei keskenduta”. Eeldan, et Kunnus on ennast teemaga kurssi viinud ja teab, et psühholoogid ei soovita vägivaldsele paarile suhteteraapiat, sest üldiselt õpib vägivallatseja seal ainult ennast paremini õigustama (st ka vaimselt paremini vägivallatsema, kuigi Mihklike tundub niigi siin päris osav olevat) – ja tavaline psühholoogiline abi on meil ju tasuta. Ma saaksin aru, kui sa kurdaksid, et viinaravile ei saa tasuta, aga kas keegi peab tõesti sul kätust kinni hoidma (lootes, et sa kogemata selle käigus meile vastu ninnut ei rehma) ja käe kõrval su psühholoogile viima v? Kasva suureks, jumal küll. Iroonitsedes võiks öelda, et OLE MEES. Ole üle sellest feministlikust ajupesust, võta ohjad enda kätte ning saa ise hakkama ja hoolitse ka oma naise eest, nagu ÜKS TÕELINE MEES. Toksiline maskuliinsus on ju feministliku diskursuse surnultsündinud värdsünnitis. Mehed peavadki ise hakkama saada, mis neile ikka eraldi tähelepanu pöörata. Vastupidise väitmine oleks feministlik klišee.

Lõpetuseks. Mis on vahet Kunnusel ja keskmisel MRA-l? MRA-d ütlevad, et “mehed ei peksa, hoopis naised vägivallatsevad rohkem”, samas kui Kunnus ütleb, et “no mehed peksavad, aga neil on selleks ka põhjust”. 😀

Imenaine (ja feminism), mõne spoileriga

Üks film, mis on ühtviisi kaklema ajanud nii MRA-d kui feministid, on kindlasti “Imenaine”, nii et otse loomulikult käisin ma seda vaatamas. MRA-d leiavad, et see, et naiskangelasega filme tehakse, viib meid kõiki hukatusse, ja samal ajal häbenevad nad seda, et ta neil erektsiooni tekitab. Feministid aga ei ole sugugi ühel meelel, on see film siis nüüd jôustav või mitte, sest ühelt poolt nagu tugev naiskangelane, aga teisalt on ta ju raseeritud ja seksikas ning seega objektistatud ja mehe pilgule mõeldud.

See viimane on minu jaoks ausalt öeldes naeruväärne. Ebavõrdsus on üks kole asi, aga kui on üks teema, kus meedia järjest “võrdsemaks” muutub, on see seksikus – mitte et naisi objektistataks vähem, aga juba ammu objektistatakse mehi ka ikka väga jõuliselt. Võtame näiteks Jason Momoa veemehena (krt, ei kõla sugugi nii hästi kui Aquaman):

mammu

Mitte ainult ei ole pool tema karakterist “ole mehelik, jõuline ja seksikas”, vaid mis torkab kohe silma, kui ta jõulisi kiharaid ülejäänud kehaga võrrelda? Mulle näiteks torkab silma, et ilmselgelt on ta rind raseeritud, sest sellisel mehel EI oleks see muidu sile nagu beebi peps.

Jah, igavesti kole, et meeste ja naiste välimusele nii karmid nõudmised on, aga need nõudmised on ühtviisi nii meestele kui ka naistele. ERITI superkangelaste puhul, kes peavadki seksikad olema – isegi Peter Parker, kes muidu on täielik nohik, digimuutub hetkega seksikaks kangelaseks, sest noh, kangelane on seksikas. Teatavate eranditega, Hulk on rohkem fetišistide mängumaa jne. Nii et see on minu meelest absurdne etteheide ja imenaise sile nahk mind ei häirinud.

Küll häiris “Imenaises” aga see tuttav äraleierdatud “äärmiselt võimeka, aga samas täiesti kogenematu naiivse naise” troop. Naine, kellel mees saab nüüd kätust kinni võtta ja talle elu õpetada. Selle käigus muidugi tema esimene sekspartner olles, Aga ka selle koha pealt ma ei vingu liigselt, sest sellega polnud üle pingutatud ja üldine suhtumine oli poistel teemal “inimestega võime me vahvalt võidelda, aga jumalad on sinu mängumaa”, nii et üldiselt tunnustati (naise kasuks olevat) erinevat võimuvahekorda jne.

Muidu oli äge film, palju tsirkust ja ainult kohati liiga suhkrune. Võib meelelahutuseks vaadata küll.

No ma EI VIITSI jälle Kunnusest kirjutada

mayweather

Mulle tundub, et olen veits nagu sunnitud analüüsima seda šedöövrit, kus meie kuulsaim poksipaarike kirjutab taas pikalt-laialt sellest, kuidas ajakirjandus võiks neile teineteise tagumiseks ja selle kõrvalt lapse kasvatamiseks rohkem privaatsust anda. Ausalt öeldes eriti ei tahaks, sest see teema on ammu juba igav ja äraleierdatud (“kui ta ei joo, on ta nii-nii tore” – peabki olema tore, muidu keegi ei kannataks välja, mina olen ka tore, kui ma parajasti ei bitchi, muidu mul poleks ühtki sõpra, mis ma sellise jutu kohta ikka ütlen). Lisaks. Äkki mees jätabki joomise maha ja äkki õpibki ka kompromisse tegema ning äkki naispool hakkabki hommikuti mediteerima ja tegeleb emotsioonikontrolliga jne. See kõik on võimalik ja tagatipuks on see ju nende endi elu, mis mul seal arutada.

AGA. Kuna mind on seal mainitud, siis oleks ebaviisakas mitte vastata. Palun vabandust, aga mul pole seda aega ja jaksu pikaks kirjaks, nii et ütlen lühidalt, et mul ükskõik, kes kellega seksib ja kes keda lööb, tänapäeval on igaühel mingi imelik fetiš, proovige lihtsalt mõnda aega nüüd mitte kõhtu lüüa. Lisaks olete te ilmselgelt tõusnud staaristaatusesse, sest mulle tuleb kohe meelde Liis Lass, kes igal võimalusel meediasse ronis, et kurta, et tal pole üldse privaatsust. Igatahes sain muuhulgas sellest põnevast kirjutisest teada, et feminismiga kaasneb egoism ja feministlikud inimesed mõtlevad ainult enda vajadustele, näiteks last planeerides. Selle loogika kohaselt võiks ju öelda, et kui naine oleks ka feminist olnud, oleks ta salaja rasedaks jäänud, sest tema ju tahtis, ja Mihhaili arusaamise järgi tundub igas olukorras enda vajaduste esikohale asetamine feminismi peamine tunnus olevat. Hea ikka, kui on alati keegi, keda tanki lükata, olgu selleks siis Allah või feministid või … või kasvõi mina.

Sul on mees, kes sulle kolm korda vastu hambaid annab (ühe korra ninaluud purustades, aga sellest pole muidugi midagi, sest mees on nii osav poksija, et igaüks peaks aru saama, et oleks ta päriselt lüüa tahtnud, oleks see pea siiani orbiidil, kui ühe kuulsa Eesti kirjaniku sõnu kasutada), teie mõlema pere anub teid, et minge ükskord ometi lahku, te otsustate hoopis koos lapse saada … ja siis ütlete, et küll see Rents on ikka halb inimene, muudkui ilgub. Sorry, not sorry, mind EI huvita, mida te oma eraelus teete. Pole kunagi huvitanudki, sest te pole väga huvitavad inimesed, teie lugu pole eriti originaalne lugu. Sõna võtan ma selle pärast, et kui teiesugused arvavad, et nad peaksid ülepäeviti meedias vägivalla ja feminismi teemal sõna võtma, osalevad nad avalikus diskussioonis. Ja noh, avaliku diskussiooni üks omadusi on see, et see on – üllatus, üllatus! – AVALIK. Nii et kõik, kes tahavad, võivad oma viis senti sisse visata. Praeguseks on mul ausalt öeldes juba kuri kahtlus, et hetkel nähakse seda rahategemismasinana või midagi (äkki on tulemas näiteks reality show “Kunnus otsib parringukaaslast” vms, isegi vaataksin), sest mul on raske uskuda, et inimesed käiksid seda teemat IKKA VEEL pidevalt kommentaarides lahkamas, kui nad ise ei tahaks seda miskipärast pildil hoida.

Tahate eraelu privaatsena hoida? A olete mõelnud äkki sellest mitte blogida ja telekas rääkimas käia? Ei v? Siis te järelikult ikka ei taha seda privaatsena hoida, nii lihtne see ongi. Mina ei hakka nimeliselt kellestki kirjutama teemal “Jüri Tartust kirjutas, et olevat Mari käest kuulnud, et Malle saab Tarmoga lapse”, aga kui keegi kirjutab oma blogis, et hoolimata jälgi Rentsi seisukohast on ta otsustanud Tarmoga lapse saada, siis selge see, et ma leian need kaks minutit, et ära mainida, et mul tegelikult on sügavalt savi, kui te ka terve jalgpallimeeskonna saate, loodan ainult, et feminism teid neid peksma ei aja. Ma olen lahke inimene ja hea südamega, kuni te mulle kirjutate, vastan ma teile.

Teiseks. Inimesed teevad vigu. Mõni annab kogemata naisele vastu hambaid, kuigi tegelikult üldse ei tahtnud, mõni mäletab valesti ja kirjutab esimese hooga seetõttu valesti blogisse (ja parandab oma eksimusest aru saades kohe ära, sest detailiviga on lihtne parandada, erinevalt murtud luudest). Ei ole ju loogiline, et esimese ees on okei jätkuvalt end alasti võtta, aga teine on “jälk”? Vaadake ikka oma südamesse ja ehk leiate halastust ka teiste eksinute vastu. (Samuti olgu siinkohal ära mainitud, et nüüdseks on seda informatsiooni meil kõigil hulga rohkem, tol hetkel tegid ju pikki postitusi ka Mihkli enda sugulased jne, mina olen aga jätkuvalt seisukohal, et see ongi õpikunäide – kui mõlemad on osanud oma vigadest õppida ning mees tõesti enam ei joo ja võõrastele daamidele oma ihuliikmest pilte ei saada ning naine enam asju ei loobi ja kedagi tuppa ei lukusta, on see erakordne ja kiiduväärt; ka mina ise olen olnud mõnes teises olukorras õpikunäide ja sellest õppinud ning end parandanud, nii et õpikunäide ei tähenda sugugi, et mingit pääsemist ei oleks, see tähendabki lihtsalt seda, et kahjuks või õnneks pole tegu väga originaalse probleemiga).

Aa, kui te ka edaspidi hakkate sõna võtma (me ju kõik teame, et see on pigem when, mitte if), siis telliksin soovilugu – minu isiklikud kogemused sõprade, tuttavate ja ekspeiksidega näitavad, et kui inimene on ikka juba aastaid joonud, võid sa joomise ühel hetkel ära võtta, aga harjumuseks saanud masendushood (mis vabalt võisid ka olla ajendiks, mis üldse jooma ajas, st eksisteerida ammu enne joomist) ja ennast kahjustav käitumine ei kao. Nii et võite kommenteerida, kuidas sellega on.

Rahu teile südamesse!

P.S. Kui mul vähegi viitsimist, energiat ja aega on, kavatsen edaspidigi sel teemal iga kord sõna võtta, kui te kuskile telesaatesse debiilsusi loopima ronite ja avalikult räägite, et feminismi pärast mehed peksavad või ei taha naisele sobival hetkel lapsi saada. Selline põhjus ja tagajärg seos, eks ole. Haritud inimesed, saate aru küll, kuidas see käib.

Ei saa me Hannes Võrnota

St Eesti meedia ei saa, mina leian, et kõigi elu oleks õnnelikum, kui me ei peaks sellistest troppidest üldse mitte midagi kuulma. Eesti Päevaleht avaldas pika intervjuu Hannes Võrno eksnaisega (mitte abikaasaga, sest kristlike ideaalide lipulaev ei armasta pühendumist), Häli Veskaruga. Asja rikkus veits see, et intervjueerija oli Ingrid endine Tähismaa, kellel on kohutavalt imal stiil ja kes ilmselgelt näeb ränka vaeva, et mingeid eelmise sajandi soostereotüüpe taastoota (esimese asjana mainitakse ära, et Häli on “fantastiline ema”, “ennastohverdav”, “pere heaolu ja õnn oli talle elus kõige tähtsam”, ja kogu artikkel on samas stiilis, “naised ikka kannatavad, et peret koos hoida” jne) – no näiteks milleks mainida, et Häli on suurepärane kokk? Kas siis, kui Häli ei koristaks ja ainult kartuleid oskaks praadida, oleks okei talle mitte tema rahalist panust välja maksta ning lapsed elatisest ilma jätta? Püüa olla veits, Ingrid. Aga kuna härra Võrno kirjutas hiljuti 400 lk raamatu, mis rääkis ainult sellest, kuidas kõik teised (nimesid nimetades ja kõiki sõnnikuga üle kallates) on halvad ja tema üksi on elus kõik õigesti teinud, on väike vastulause minu meelest omal kohal.

Millest artikkel räägib? Noh, kui kogu see pikk eepos lühidalt kokku võtta, räägitakse sellest, et Võrno polevat mitte ainult emotsionaalselt vägivaldne võimukas troll, vaid lisaks keeldub pärast lahkuminekut ka kooliealisi lapsi rahaliselt toetamast. Võrno lubas küll naisele kinni maksta 40 000 eurot, mille see omal ajal maja sissemakseks maksis (maja, kus Võrno nüüd elab, samas kui naine elab koos ühe pojaga ahiküttega korteris, kus süüa saab teha ainult puupliidil), kuid pole seda siiski paari aasta jooksul teinud. Põhjenduseks toob ta selle, et raha lihtsalt ei ole (haha) ning maja müüa ei saa, sest Häli “pole talle kunagi kodusoojust pakkunud” (ning pole seega ka oma raha ära teeninud? st ma ei saa hästi aru, kuidas see kuidagi loogilises seoses peaks olema). Seaduse järgi oleks Hälil muidugi õigus tunduvalt rohkemaks kui 40 000 eurot (maja väärtus on ca 200 000), aga selleks tuleks Võrnoga kohtusse minna. Esiteks on Võrnol advokaatide jaoks rohkem raha ja teiseks jääb mulje, et Häli on selline tüüpiline Eesti naine, kes ei taha tülitseda ja leiab, et oma osa nõudmine oleks kuidagi häbiväärne ja et “ise hakkama saamine” on miski, mille üle uhkust tunda ka siis, kui  keegi on su põhimõtteliselt paljaks varastanud (mõelgem nüüd kõigile neile eestlannadele, kes põhimõtte pärast elatist ei küsi, kuigi mitte ainult nende, vaid ka laste elatustase kannatab selle tagajärjel, toksiline tublidus on selle asja nimi).

Ahjaa, pereväärtustest veel. Kui Võrno missioonilt tagasi tuli, olevat ta viieks kuuks välja kolinud ja vaba mehena elanud – ja nüüd tuleb kirss koogil – aga selle kõige kõrvalt ikkagi musta pesu koju naisele pesta toonud. Naine muidugi pesi särgid kenasti ära ja andis tagasi. Viie kuu pärast tuli mees tagasi ja teatas, et ta kedagi paremat vahepeal ei leidnud, nii et õnnelik pereelu sai jätkuda. Parem ju ometi sitas suhtes kui rahulikult üksi. Oot, on ikka v? Õnneks sai isegi naispool aru, et tegelikult vist ikka ei ole, ja kõndis ühel hetkel ise minema (üürikasse Hannes õnneks vist enam oma pesu pesta ei saatnud, õppis ehk ikka ise pesumasinat kasutama, sõdur saab ometi igas olukorras ise hakkama (lakkamatu naer saalis)).

Kas see kõik on tõsi? Mina ei tea. Selle põhjal, kuidas Võrno on end ise ilmarahvale näidanud, usun küll. Kas see kõik, mis Võrno raamatus kirjas on, on tõsi? Mina ei tea. Aga ma TÕESTI ei taha, et selline mees poliitikas oleks. Järjekordne keskealine pereväärtustest rääkiv mees, kes laseb rahumeeli oma lapsel ahiküttega korteris elada ja ei anna naisele sentigi ka siis, kui see talle nuttes helistab. Täitsa tõsiselt, ma olen täiesti veendunud, et absoluutselt IGA mu eks toetaks mind rahaliselt, kui ma näljahädas oleksin ja küsima läheksin. Mina toetaksin igaüht neist ka. Sest me oleme normaalsed inimesed. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sa elad kellegagi 20 aastat koos, aga sind ÜLDSE ei sega see, et tal raske on. Et su oma lapsel raske on. Sest mingi absurdne “autunne” või “said nüüd” on olulisem. Ja siis on terve hulk inimesi, kes leiavad, et sihuke võiks Viimsi vallavanem olla. Nagu miks? Ta ei hooli oma perestki ju, miks ta oma valijatest peaks hoolima?

Ahjaa, teiselt poolt – Võrno ise kirjutab oma raamatus, et naine ei kirjutanud talle piisavalt tihti ja piisavalt armastavaid kirju, samas kui tema ema kirjutas talle vahel suisa mitu korda päevas. Antagu nüüd mulle palun lahkelt andeks, aga ma hoiaksin mehest, kes oma emaga igapäevaselt kontaktis on (vahel mitu korda päevas!), eemale nagu katkust. Kergelt haiglane suhe emaga kipub tähendama ka ülikõrgeid nõudmisi ümbritsevatele naistele (kuigi emmega võistelda need nagunii ei suuda). Mkm, mehed võiksid olla iseseisvad, naised võiksid olla iseseisvad, inimesed võiksid olla iseseisvad. Kui inimesel on vaja, et keegi kogu aeg ta kätt hoiaks, on tal ka vaja, et keegi talle kogu aeg alt üles vaataks ja ütleks, kui äge ta on. Seda, et Hannesel on suur tunnustusevajadus, ütles ka Häli. Pole minu tsirkus, pole minu ahvid ja mina vaatan sellist asja ainult telekast.

Miks see on oluline? Sest viimasel ajal on meedias järjest mehed, kellel on Õigus. Kunnus peksab naist ja ütleb avalikult, et süüdi on feministid, ühiskond, sotsiaalne paratamatus jne. Oma naise ees ta avalikult ei vabanda, sest ta pole ju milleski süüdi. Mart Helme kirjutab sellest, kuidas ta naist pettis ja ei vabanda, sest tal on ju Õigus, ta hoidis peret koos. Noh ja nüüd on meil siis Hannes Võrno, kellel lihtsalt ongi alati õigus ja kes ajab juba mõnda aega internetis nii imelikku juttu, et kõik tuttavad ilmselt mõtlevad, miks Eestis küll kedagi kohustuslikus korras vaimsesse kontrolli ei saadeta. PTSD ja muud sellised koledad asjad ju.

Muide, iga päevaga veendun aina enam, et Võrnol tõesti ongi kas mingi vaimne häire või on ta jooma hakanud, sest näiteks oma Facebooki lehel kommenteeris ta ise seda lugu nii:

Võtad alandlikult argpüksi antud seeklid ja laulad ta soovilugu. Tuled mind ründama kattes end mu lähedastest kilbiga. Nagu oopiumiuimas Taliban. Nagu näkku naeratav küüditaja, kes võõras kodus saamahimuralt kilavate silmadega ringi vahib. See pole sul esimene kord. Jälgim, mida Jaak Joala mälestuse labastamiseks teha, oli samuti sinu “intervjuu”. Pohmellis ja pundunud silmadega avameelsus “milline oli Jaak isana”. Seegi oli sinu meelest ajakirjandus. Lood meestest, kelle nimi su lehte müüb kuid kes ei vasta ega kommenteeri su följetone. Nad on kas lahkunud või ei lasku nii madalale ja elavad siiski austusega oma armsate vastu sinu kiuste edasi. Eesti eest!

Maksa eksile võlg ära ja toeta oma lapsi rahaliselt, värd, mitte ära ulu internetis. Ja minu Eestiga pole sul mitte midagi pistmist, kui midagi Eesti eest teha tahad, võid uuele missioonile minna.

Aa, õige, ei või, sest a) sind löödi ju kaitseväest minema ja b) sa ei julgenud eelmisel missioonil väravastki välja astuda. Talibanist oled sina küll ainult päris sõdurite käest kuulnud. Nii et igise siis edasi, midagi see sulle ilmselgelt pakub.

P.S. Arvestades seda just mainitud väravast välja saamise osa, on see heroiline kaanepilt päris julgelt valitud. Kiidan heaks, seda teised sinusugused ostaksid.

Feministid röövisid Kunnuse meheau!

Vähemalt nii väitis ta ise eilses perevägivallale pühendatud saates “Suud puhtaks”. Seda ma neist feministidest usun küll, neil ju pidev peenisekadedus. Või olgem ausad, mis neil, meil. Ma muud ei söögi, kui ainult m…oosi. Muuhulgas rääkis Kunnus ka sellest, et kurjategijat ei tohi häbistada, sest häbistamine ajab inimese vägivaldseks. Ehk siis kõik oleks hulga parem, kui peksasaanu, soost olenemata, ise pehmem ja mõistvam oskaks olla. Miks seaduserikkujaid kutsutakse rääkima sellistest asjadest? Värdjad ei saa ju ise aru, et nad on värdjad. Samasse aknasse lähevad just Daki vahendatud lood (see ja see ning see), kust tuleb väga ehedalt välja, et pedofiil võibki sulle tuimalt näkku öelda, et “aga ma arvan, et sa ikkagi 11aastasena tegelikult tahtsid mind”. Inimesed ei taha oma peas halvad inimesed olla, nad väänavad lugu ükskõik kuidas, et end paremini tunda. Seejuures pole vahet, kas me räägime siin mõrtsukatest või sellistest väiksematest moraalitustest. Mulle näiteks ütles alles hiljuti üks suhtes mees, kes on põhimõtteliselt igat kaaslast petnud, et MUL on imelikud standardid, sest ma ei ole huvitatud suhtes inimestega sebimisest – järelikult on ta osanud oma hooramise endale oma pisikeses peakeses kenasti sirgeks mõelda (selle asemel, et näiteks teadvustada endale, et ta on selline inimene, kellele sobiks rohkem vaba suhe, polüamooria vms tänapäeva moodsas ühiskonnas vabalt kättesaadavad vormid, mille käigus ei pea kellelegi pidevalt valetama, või trussikud natuke tihedamalt ümber tõmmata ja võõrastest naistest vähe kaugemale hoida).

Olen sellele viimasel ajal mõelnud just nende ilmselgelt reaalsusega mitte väga tihedalt kontaktis olevate meedianäidete varal (mehed, kes räägivad Õigetest Meestest, elades ise koos 21aastase Uue Armastusega, vägivaldurid, kes räägivad, kuidas feministid on süüdi selles, et nende rusikas tõuseb tihedamini kui nende meheau, mille need samad feministid julmalt kohitsenud on jne). Inimene on ju karjaloom, seetõttu lähtub ta üldiselt eeldusest, et teised inimesed mõtlevad nagu tema. Selle üks pool on see, et värdjad mõtlevad, et kõik teised on ka värdjad (no nii, nagu näiteks sellised “lihtsad” seksile ja söögile orienteeritud inimesed usuvadki täiesti siiralt, et mees ja naine ei saa lihtsalt sõbrad olla, sest nende kogemuspõhises maailmas asjad ei käi nii). Selle teine pool on see, et normaalsed inimesed ei suuda uskuda, et värdjad on värdjad. Täiskasvanud inimeste puhul pole probleemi, võime öelda, et ongi viimane aeg aru saada, et ilus jutt on kena küll, aga see on ainult soe õhk, mis suust välja tuleb, käitumine on see, mis loeb (lihtsustame: kui ta räägib armastusest, aga ei käitu armastavalt, siis ta ei armasta, kuigi ta võib (aga ei pruugi) vabalt ise uskuda, et armastab; armastuse võib siin asendada mis tahes muu väärtusega). Meil näiteks on tutvusringkonnas üks tüüp, kes on tore inimene, aga TÄIESTI ebausaldusväärne, st ta lubab omal algatusel maa ja ilma kokku, kui parajasti midagi korraldatakse, aga kui aeg kätte jõuab, selgub tihti, et pole seda kärbsepesagi kuskil, suurtest linnadest rääkimata. Nüüdseks on kõik lihtsalt selgeks saanud, et kui ta tuleb näiteks ürituse korraldamisega abi pakkuma, siis naeratatakse ja öeldakse, et saame ise hakkama. Või kasvõi ebameeldivate sugulastega – täiskasvanud inimene saab aru, et kellegagi suhtlemine pole kohustus, ja ongi maailm kohe hulga meeldivam koht. Aga olen kohtunud mõne väga ratsionaalse inimesega, kes on valmis tuimalt edasi suhtlema inimesega, kes neid kord nädalas nutma ajab, sest nende jaoks ongi “aga ta on ju mu ema/isa” piisav põhjendus – mis ilmselgelt on seotud sellega, et neile on lapsest saadik (kehvemal juhul sõna otseses mõttes) sisse taotud teadmine, et teine osapool võib teha, mis pähe tuleb, aga neil on moraalsed kohustused ja vastutus. Veel hullem on see, kui tegu on päris lastega, nagu tolles Postimehe artiklis, sest nemad ju ei saa aru. Nad ju mõtlevadki tõsiselt, et äkki vanaisa oleks normaalsem inimene, kui mina ISE oleksin natuke parem. Sest kui nad eeldavad, et inimese tavaolek on “hea”, siis järelikult, kui inimene käitub halvasti, on miski selle käitumise tinginud ja pisike karjaloom, kes tahab VÄGA karja kuuluda, on valmis end pooleks väänama, et see karjaliige läheks tagasi tavaolekusse. Samas, kui see teine osapool mõtleb äkki, et “krt, see 5aastane ilmselgelt tahab mind, ega ta muidu liivakastis seda liiva nii sensuaalselt ei kallaks”.

Ehk siis see teema, mille peale ma mõelnud olen, on kuidas üldse õpetada inimestele, eriti lastele, ilma inimvihkaja muljet jätmata, et tegelikult ei tasu uskuda, mida inimesed räägivad või usuvad või mida nende sotsiaalsed ja kultuurilised rollid PEAKSID ette kirjutama (no nagu siin näites, et “vanaisa peaks sind armastama”, seda enam, et hetkel vanaisa ise ilmselgelt enda arust armastaski), vaid lähtuda ainult nende käitumisest. Ja et inimesed EI mõtle nagu sina, pooled neist on tropid, aga suur osa neist peab targemaks seda varjata. Saab sellist asja üldse õpetada või ainult elu õpetab?

Jah, ma olengi selline naiivitar, et mind häirib see, et kuskil on kaitsetud inimesed, kes ei saa aru, et pool maailma koosneb troppidest. Või isegi saavad, aga ei suuda enda vajadusi esikohale panna. Olen viimasel ajal näinud mitut inimest, kellest mul on natuke kahju, aga kes ei saa lihtsalt aru, kui neile öelda, et nende heaolu on oluline. Sest neid on kasvatatud uskuma, et kõigi teiste heaolu on olulisem.

Ja nüüd palun vabandust, aga ma ei viitsi sadat erinevat postitust kirjutada, nii et panen siia tõsise jutu taha kokku kõik mõtted, mis mul veel on nädala jooksul olnud, aga pole blogisse jõudnud.

Esiteks. Just sain teada, et üks mu igikestva infantiilsuse silmatorkavatest märkidest on see, et ma ei pane kartulisalati sisse keeduporgandit. Mina jälle tahaks teada, mis on viga inimesel, kes kartulisalati sisse üldse hapukoort ei pane. Oled inimene või ei ole, Boris? Mis rasva sa ajad näost sisse?

Ja kui juba venelastest juttu on, siis Eesti venelaste vene keel on ikka äge. Just kuulsin köögis, kuidas üks ütles teisele “posle katseaeg i arvestus”, millele teine vastas siis pika venekeelse jutuga, millest käis korduvalt läbi eestikeelne “java arendaja”. Huvitav, kas asi on ainult selles, et siin räägitakse tööasjadest palju eesti keeles ka, või nad peaksidki Moskvas pingutama, et mitte “java arendaja” või “java developer” öelda.

Kolmandaks. Pildil on maailma ägedaimad sussid. Peaks vanaemale soovikirja saatma.

Neljandaks. Päeva laul (Pendulum Showdown).

Inimesed ikka suudavad mind üllatada

aa0

Ma niigi ei salli kedagi ja ikka pean vahel avastama, et mõni on veel suurem lontrus, kui ma arvasin. Näiteks saite te kõik ilmselt niigi aru, et ma arvan, et 36-aastane Martin Plaser, kes kaitseb innukalt traditsioonilisi väärtusi ning kirjutas alles nädalakese eest, et vastikud naised võiks vähem aborti teha ja (veel läinud sügisel!) et üksikemade lapsed on hädapätakad, on moraalne värdjas. Noh, selgus, et ta on VEEL HULLEM.

Nimelt rääkis ta alles eile Objektiivis perekonna toredusest ja meeste kohustustest perekonna ees – ja nüüd loeme Kroonikast, et ta läks oma naisest lahku, et uue 20-aastase kallimaga kokku kolida (tehes oma lastest, kellest nooremad on viiene ja kolmene, seega vist hädapätakad). Vaata, Martin, küsisid aborditeemas üleolevalt, et miks küll mõned naised arvavad, et mehed peaksid aborditeemas suu kinni hoidma, kui need on ju mehe lapsed ka. Selle pärast, et sinusuguseid ei saa usaldada. Sa võid 17 aastat kellegagi koos elada, talle neli last teha ja siis ikka jumala rahuga minema kõndida. Kusjuures me ei loe Kroonikast, et sa kasvõi ühe neist lastest endaga kaasa võtaksid, ometi mitte, need neli jäävad kõik naise kaela. Nii et selge see, et see inimene, kes neid igatahes kandma, välja pressima, kasvatama ja kasima peab, saab nende planeerimises natuke rohkem sõnaõigust, kui see inimene, kes soovi korral kahest viimasest tegevusest osa võib võtta. Sest sina võid siin rääkida eetikast ja “mehe vastutusest” (hahaha, bitch please), aga mina pean olema see, kes hindab kainelt tõenäosust, et paari aasta pärast oled sa 20-aastasega tuld tõmmanud. Nii et shut your whore mouth.

Nagu üks mu hea sõber üht pea sama lolli inimest kunagi kommenteeris – seksikate inimestega on soost olenemata see probleem, et neid ei saadeta perse, kui nad lolli juttu ajavad, nii et tihti nad ei teagi, kui lollid nad on. Kui Allah annab, hakkab see tainapea ka veel Kunnust tegema, saame mitu päeva ajalehest lugeda, kuidas naine ise rusika peenise ette astus.

TÄIENDUS: Nüüdseks on muidugi avaldatud ka tema vastulause teemal “halvad inimesed mõistavad detaile teadmata hukka” ja “armastus lihtsalt tuli” (täielik vedamine, et sattus 16 aastat noorem, mitte vanem, ega armastus ei küsi). Kulla mees, mitte keegi ei mõistaks sind hukka, kui sa põhiliselt kuulsust ei koguks teiste inimeste lahmiva hukkamõistuga. Selles on siin see kühvel. Ja kui sa end korraliku kristlasena esitad, on oma naise noorema mudeli vastu väljavahetamine samasugune patt nagu abort, nii et tõmba veits tagasi selle retoorikaga ja pideva vastutusest laulmisega.

P.S. See mainitud lapsuke, kellega Martin nüüd armuõnne naudib, kirjutas muide paari aasta eest gümnaasiumis kodutöö teemal “Vanema vajalikkus laste elus”. Huvitav, mis ta teada sai ja mis järeldused ta sellest tegi?

P.P.S. Kui me siin juba avaliku elu tegelaste asjades sorime – tea, mis see alimendimakse ka nelja lapse pealt tuleb? Annab äriplaani teha?

Osaliselt varastatud feminismipostitus

Täitsa ausalt ütlen, et seekord pole mina ise neid sõnu kirja pannud. Tuuli Jõesaar oli selle eile oma Facebooki seinal lihtsalt nii tabavalt kokku võtnud, et tahtsin jagada. Tegelikult saan ma antud hetkel väga hästi aru, miks naine “päris” karistuse sai – erinevalt mehest (kellel muidugi ei olnud seda võimalustki, sest tunnistajaid oli nii palju) jäi ta lõpuni kindlaks väitele, et on süütu. Eestis on varem neid juhtumeid olnud ja üldiselt tunnistab inimene oma süüd ja saab tingimise karistuse. Miks mees päris karistust EI saanud, kuigi hoolimatu sõidustiil ja joobes juhtimine on Eestis tõsine probleem, jääb arusaamatuks. Aga Tuuli juhib tähelepanu ka teisele asjaolule, mis on näpuga näitamist väärt küll. Ma olen ajalehtedest lõputu arv kordi just noorte meestega seoses lugenud, et neil on ju terve elu ees, ei maksa ikka liiga karmi karistust määrata (ka isikuvastastest kuritegudest rääkides, kus kedagi ei huvita, kas ja milline elu pärast seda kuritegu ohvril ees on, kui ta on vigaseks pekstud või vägistatud), ja mulle ei meenu kordagi, et ma oleksin lugenud samast suhtumisest noorte naiste kohta. No stiilis, et ei peaks seda naissoost narkomuula ikka kinni panema, tal ju terve elu ees, äkki saaks temast ikka tippteadlane, kui me talle teise võimaluse annaksime. Raudselt neid väljaütlemisi on, aga meeskriminaalidega võrreldes nii palju harvem, et ei jää silma.

Tuuli kommenteeris seda kahe hiljutise karistuse põhjal nii (ilmunud ka siin):

Kaks noort inimest sooritavad kuriteo. Ühe taustast ei ole suurt midagi teada, aga ilmselt üsna süngetel asjaoludel jäi noor naine rasedaks, varjas ennast ja sünnitas lõpuks lapse kodus saunas ning lämmatas ta seejärel kohe. Teine noor inimene läks purjakilpäi sõbraga tülli, läks endast välja ja sööstis autoroolis punasega ristmikule ning vigastas 13 inimest. Mõlemad saavad karistada. Üks pääses tingimisi, teine sai osaliselt reaalse vangistuse. Üks kohtunik kommenteeris: “Kohtuniku sõnul ei saa karistuse mõistmisel olla eesmärgiks kättemaks, vaid ikka see, kuidas isik saaks taas õiguskuulekasse ellu sulanduda. Ent XXX on noor, põhjendas kohtunik, kellel on sisuliselt terve täiskasvanu elu ees.” Teine kohus põhjendas oma otsust: “Selline karistus peaks olema piisav motiveerimaks süüdistatavat edaspidi käituma seaduskuulekalt. Viimane on oluline seetõttu, et tahtlikult toime pandud raske isikuvastase süüteo eest õiglase karistuse mõistmise läbi taastab ja kinnitab kohus ka teiste inimeste usku ja usaldust õiguskorda.” Kumb on kumb? Ilmneb, et roolijoodikust tulipea puhul rõhutab kohtunik süüaluse noorust (23) ja pidas vajalikuks, et süüalune saaks kohe õiguskuulekasse ellu sulanduda. 21-aastase tüdruku puhul kohus noorust ei märgi ja kuigi sünnitusjärgse kuriteo retsidiivsus on puhtbioloogiliselt pisut vähem eeldatav kui ülbe liiklusrikkumine, peab tema minema trellide taha.

Tema postituse all hakati rääkima tahtlikkusest jms, et tüdruku tegu olevat tahtlik, poisi oma aga mitte. Ma nüüd ei teagi. Inimene, kes vihahoos punase tulega ristmikule kihutab, teeb seda teadlikult ja tahabki oma sõpradele näidata, et “vaadake, mind ei tasu vihaseks ajada, sest muidu on teie elu selle tulemusel ohus”. Olgu, võime öelda, et ta oli emotsionaalselt erutunud meeleseisundis, aga mul on väga raske uskuda, et see tüdruk seda ei olnud. Jah, tüdruk teadis, et tema teol on ainult üks võimalik tagajärg, aga ka noormees pidi oma teo võimalikest tagajärgedest vägagi teadlik olema. Seaduse seisukohast on üks muidugi lihtsalt risk (võrreldav siis lapse ainult minutiks ämbrisse jätmisega), teine kindla peale minek. Selge aga see, et lapsetapu kordumise tõenäosus nii väga suur ei ole, sest enne iga uut kuriteovõimalust on ometi kohustuslik üheksakuine puhveraeg, mida roolijoodikul ei ole.

Lihtsalt sellised uitmõtted.

P.S. Kuna me siin ausalt ja võrdõiguslikult asja mõlemast suunast vaatame – huvitav, kas see on ka seotud erineva suhtumisega sugudesse, et süüdimõistetud mees on mitte ainult nime, vaid ka pildiga, aga süüdimõistetud naine on anonüümne?

P.P.S. See pole täna mitte ainus feminismiuudis, üks mees kirjutab ka just feminismist.

  • Rubriigid