faith · feminismus

Muidugi on “Väike merineitsi” woke

Nägin seda teemat ja tahtsin kohe kaasa rääkida, sest see on lihtsalt hea lugu, aga pakun, et enamik ei tea seda. Minagi sain alles hiljuti teada. Nimelt on “Väikse merineitsi” taustalugu ise juba nii woke (eriti kui me paneme selle ajaloolisse konteksti, see kõik toimus 19. sajandil, eks ole), et oleks USA konservatiivid sellega kursis, poleks nad oma lastel ilmselt ka originaali vaadata lubanud. Hans Christian Andersen oli lihtsalt nii ulmeline tegelane, et kuigi temast jäid maha põhjalikud päevikud, ei tea me temast kindlalt väga palju, sest ta oli lihtsalt nii ebausaldusväärne jutustaja. Nii näiteks ei ole uurijad siiani päris kindlad, kas ta oli biseksuaal või panseksuaal, suure tõenäosusega lisaks ka aseksuaal. Selge on igatahes see, et ta armus sügavalt, armus tihti ja … sageli ei saanud need armumise objektid ise arugi, et Hansu meelest neil romaan käimas on, või vähemalt ei vastanud ta tunnetele.

Väikse merineitsi lugu oli üks neist. Hans armus ühte Edvarsisse, kes elas tema isa majas. Edvars, naiivne heteroseksuaal, arvas, et Hans on tema hea sõber, kellele lihtsalt meeldib kallistada ja kellele vahel tuleb öelda, et kle, ära aele mu voodis (imelikud kunstiinimesed, ämairait). Vähemalt mõned arvavad nii, enamik on seisukohal, et ta lihtsalt otsusekindlalt ignoreeris neid tundepuhanguid, mis tundub hulga usutavam lähenemine, kui vaadata, milliseid armastuskirju Hans talle saatis (seda enam, et Edvard kirjutas oma biograafias, et see, et ta ei suutnud Hansu armastusele samaga vastata, põhjustas viimasele sügavaid kannatusi). Igatahes kuulis Hans ühel päeval, et Edvard on otsustanud mingi naisega abielluda, ja oli sellest nii rabatud, et kirjutas esmalt sellele naisele kirja selle kohta, et tollel pole õigust tema kallimat röövida ja nende armastusse sekkuda — ja kui sellest kasu polnud, kirjutas “Väikese merineitsi”. Nagu ehk mäletate, originaalis jäi merineitsi keelest ilma, iga samm maismaal tekitas talle põrgupiina ja lõpuks ta suri ning muutus merevahuks, kõik ühe printsi nimel, kes poliitilistel põhjustel teisega abiellus – hiljem muutis Andersen küll lõpu ära, nii et merineitsi ei surnud, vaid muutus õhuhaldjaks. Igatahes Hans kirjutas selle traagilise loo ja saatis ühe eksemplari Edvardile märkusega, et just nii on viimane temagi tapnud.

No vot, can’t get much more woke than that, can it? Kuigi tema kohta on veel palju naljakaid lugusid, nagu näiteks see, kuidas ta saatis Charles Dickensile nii kaua pealetükkivaid kirju, kuni see, üritades temast lahti saada, ütles põhimõtteliselt, et tal pole aega rohkem kirjutada, aga astugu Hans läbi, kui Inglismaale satub. Mille peale Hans muidugi sattus kohe Inglismaale ja jäi esialgu lubatud kahe nädala asemel viieks nädalaks Dickensi majja elama. See oli niisamagi äärmiselt kehv ajastus, sest Dickensi noor armuke oli rase ja Dickens kaalus parajasti oma naise tema pärast maha jätmist, aga lisaks käitus Hans seal muidugi talle omaselt väga kummaliselt. No näiteks nõudis, et perepoeg tal iga päev isiklikult habet ajaks, väites, et Taanis kohtlevad kõik oma külalisi niimoodi. 😀 Või kui Dickens ühele naiskülalisele käsivarre ulatas, hüppas Hans püsti, rabas ise sellest kinni ja asus temaga koos patseerima. Igatahes mõjus see kõik Dickensile niimoodi, et kui ta lahkus, kirjutas Dickens külalistetoa peeglile “Hans Andersen slept in this room for five weeks – which seemed to the family AGES!”

Eks Hans sai ise ka aru, et ta vähe imelik on, “Inetu pardipoegki” oli inspireeritud sellest, et ta tundis, et ei sobi kuskile (ta nägi ennast selle pardipojana), aga kui see kellegi tuju parandab, siis tegelikult suri ta väga palavalt armastatud kirjanikuna ja tal oli väga palju sõpru. Ning väidetavalt siiski ka mõni kahepoolne armumine. Aga jah, väga huvitav inimene, seda päris kindlasti.

feminismus

Kromosoomiviga?

Arvasin, et see on naljakas, aga mõni punkt on tglt täiega asjalik

Vana hea radikaalfeministide nali on see, et meessoost laps on lihtsalt kromosoomiveaga, vaeseke on teise Xi asemel Yi eluks kaasa saanud. Ja vahepeal, kui ma oma elu elan (no enam mitte nii väga, nüüd olen ma juba vana ja ei huvita kedagi) või teiste blogisid loen, tekib tõesti tunne, et midagi on kas meeste kasvatuses väga viltu (kogu maailmas?) või no midagi on bioloogiliselt vähe valesti. Nimelt minu jaoks on uskumatu see, kuidas mehed ei tundu aru saavat, et nende kogemus ja eelistused ei ole universaalsed. Või noh, kuidas otse öelda — et nende kogemused ja arvamused üldiselt ei huvita kedagi. 😀

Esiteks see üks blogija, keda osad ehk teavad, kellele mehed käivad rääkimas kommentaarides, et ta peaks latti alla laskma pluss hiljutine kirjeldus sellest, mis juttu mehed talle Tinderis ajavad. Teiseks üks tuttav Facebookis, kes teeb parajasti Tinderis antropoloogilist uurimust, no tule taevas appi. Kui mees peab paslikuks öelda, et naine peab ikka ilus olema, aga solvub, kui talle vastu öelda, et muidugi, ja mees peab rikas olema, siis millest me räägime?

Teiseks minu isiklikud kogemused. Mul on näiteks juhtunud, et jalutan mina tänaval, sellise soenguga, et küljed paljad. Ja üks purjus mees peab mind kinni, et mulle öelda, et kui mul oleks normaalne soeng, siis ta kutsuks mind kohtama, aga sellise soenguga ei taha mind ükski mees. Ma ütlesin viisakalt vastu, et nii hull vist asi siiski ei ole, ma olen õnnelikus abielus, aga no ega mina teda ka ei tahaks, nii et järelikult on kõik ju hästi. Ta tundus TÄIESTI segaduses olevat ja ütles UUESTI, et no aga saa aru, MINA ei tahaks sind. Et noh, kas see on mingi meessoo kvintessents, et sa võid olla täiesti keskpärane joodik, ja ikka arvata, et suvalist naist tänaval huvitab, kas sina tahad teda? Või panen mina pildi Facebooki. Tuleb kommenteerima meessoost tuttav, kes on üleni ära tätoveeritud. Mul pole tätoveeringute vastu midagi, aga me kõik võime vist nõustuda, et keskmine naine ei taha endale meest, kel pole mitte 1-2-3 tätoveeringut, vaid kes ongi pealaest jalatallani nendega kaetud (no nagu Nõia-Ints). Ja jätab kommentaari, et … ta ei tahaks mind, sest ma olen liiga lihastes. Nagu kui loll sa pead olema, et arvata, et sinusugune lödipüks, kelle ainus kogemus jõusaaliga on see, et sa jalutasid sealt üks kord teel tätoveerimissalongi mööda, on üldse minusuguse sihtgrupp? Või üks mees, kellega ma 15aastaselt väga põgusalt sebisin ja kellel ei ole minu teada ühtki pikalt toimivat püsisuhet olnud (kui sõprade juttu uskuda, siis selle pärast, et tal veits red pill veendumused), kes sarnaseid kommentaare jätab — kalla, sa peaksid muretsema selle pärast, keda sa SAAKSID, mitte selle pärast, keda sa TAHAKSID. Äkki SINA peaksid latti langetama? Ja ma ei näe naisi internetis kellelegi selliseid kommentaare jätmas, ainult mehi.

Kolmandaks taas meessoost tuttav, kes iga uue naise puhul kirjutab Facebooki, et vohh, lõpuks leidsin endale traditsioonilise naiseliku naise. Ja siis kuue kuu pärast lahku minnes, et miks küll kõik naised sellised kullakaevurid on. See on elementaarne matemaatika, kui sa käid kohtamas ainult traditsiooniliste väheteenivate naistega, kes tahavad keskenduda kodule ja mehele, siis loomulikult sa peadki teda üleval pidama. Kui sa tahad iseseisvat naist, siis pead kohtamas käima sellistega, kel lisaks tantsutrennile ja/või naiselikule kunstiklassile tasuv töökoht ka oleks. Ma mõnda sellist isegi tean, võiksin soovitada. Aga neid sa ju ei taha, sest kuradima karjäärihundid ja naine peaks ju ikka õrn ja naiselik ja traditsiooniline olema. Aga oma raha eest. Make it make sense.

Selle peaks Varrole saatma

Ja taas, ma ei näe naisi selliseid debiilsusi postitamas. Naine võib teha postituse teemal “oleme musiga viis aastat koos olnud, ta on minu kuu ja päike, armastus on nii suur”, nii et kõik oksendavad veits kurku. Aga ta ei tee postitust teemal “armastan teda nii väga, sest ta teenib palju raha ja on pikka kasvu” (või mis need mehelikkuse atribuudid on? “sest ta on 40, aga kõik juuksed ikka peas”?). Sest isegi kõige lollimad naised saavad aru, et see oleks naeruväärne. Aga ka vahel täitsa normaalsetena tunduvad mehed ei saa.

Ja-jah, #notallmen, tean-tean. Aga ikkagi, MITTE ÜKSKI naine ja arvestatav hulk mehi. St targutavad ka naised, muidugi, aga naised ei tule internetis või päris elus kellelegi ütlema, et “kle, mina küll ei tahaks sinuga seksida, kui sa selline oled”. Nagu … Mis teil viga on?

P.S. Katja, kui sa loed, siis ma laikisin su viimast postitust selle pärast, et see oli hästi kirjutatud (ja olen kõigega nõus), mitte suurest rõõmust selle üle, et sa enam mõnda aega ei blogi. Just saying.

feminismus · konnapoeg

Ma nüüd Karen valmis

See sõnum võiks vabalt ka lihtsalt naiste kohta käia

Jah, kallid inimesed, täna oli vist juba mitmes kord, kui ma soovitasin kellelgi kellegi ülemusele kaebama minna. Mis on minust saanud? Aga no see lugu oli täiesti absurdne ka, inimene kirjutas, et põgenes vaimselt vägivaldse mehe juurest uude üürikasse ja maakler sattus väikelinnas kuskil tema mehega kokku ning küsis: “Oi, kas sina oled see Mart Malakas, kelle eest Mari Malakas uude korterisse kolis? No sinna Vembla tn 6 punasesse majja, korterisse 14?” Kas mina olen imelik, kui ma eeldan, et isegi, kui ma kolin armastavate vanemate juurest ilma igasuguse konfliktita oma elu peale ja maakler on meie peretuttav, siis professionaalne tegelane EI ütleks neile mu uut aadressi jms lepinguandmeid, vaid ütleks viisakalt, et “eks ta ise jagab neid” vms? Selles mõttes, et maaklerilt eeldaks ju siiski samuti teatavat konfidentsiaalsust, ei v?

Teiseks ei saa ma muidugi jätta sõna sekka ütlemata selle USA aborditeema kohta. Ma jätkuvalt ei saa üle sellest, et kui hakata Twitteris näiteks neid teemasid lugema, siis võib “pro-life” tähendada nii inimest, kes ütleb, et “no kuni 12 nädalani võiks ikka lubatud olla,” kui ka inimest, kes ütleb, et “ma tegelikult pole otseselt pro-life, lihtsalt anti-killing, mind ei huvita, kas see laps ja ema surevad pärast sünnitust nälga või mitte, ma lihtsalt arvan, et ühiskond ei tohiks lasta inimestel tappa” (põhimõtteliselt tõlketsitaat, ei, tegu ei ole trolliga – ja otse loomulikult on ta pro gun, kuigi tulirelvad on USAs nr 1 laste surmade põhjustaja). Ja ma tean, et mina olen loll, sest ma otsin mingit loogikat sealt, aga ma siiralt ei saa aru, kuidas on okei sundida naist kandma rasedust, mida ta ei soovi, sest kõige olulisem on päästa elusid, aga samas ei ole okei sundida inimesi vaktsineerima, et elusid päästa. Nagu kuidas need teemad vastandlikeks on saanud? Või veel jaburam, miks on nii, et just inimesed, kes on abordi vastu, on ka korraliku seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse vastu? Sest tehniliselt olen mina ka abordi vastu – st ma usun, et naistel peaks olema õigus seda teha, aga arvan, et me ühiskonnana peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et võimalikult vähesed seda päriselt tegema peaksid / teha tahaksid. Et kõik (ka need mehed, kes naisi abordile survestavad) saaksid aru, et see on viimane võimalus ja pole rasestumisvastane vahend. Et kõik (ka rasestajad, mitte ainult rasestujad) teaksid, millised rasestumisvastased variandid olemas on ja kuidas neid kasutatakse. Et rasestumise korral oleks paigas võimalikult head sotsiaalsed garantiid, et keegi ei oleks sunnitud nälja või kodutuse hirmus aborti tegema. Et eakohane seksuaalharidus algaks varakult, sest me keegi ei arva, et meie peres on pilastaja, kuni selgub, et ikka on. Ja ma ei tea feministe, kes lihtsalt ütleks, et “abort on inimõigus”, ilma samal ajal neid teisi asju pooldamata.

Miks ma üldse mõtlen sellele? Sest sattusin lugema mingit Twitterilõnga teemal “ainus õigustatud abort on minu abort”, kus ajakirjanik rääkis oma intervjuudest aborti teinud abordivastastega, kes ka pärast seda abordivastased edasi on. Sest MINU abort oli olude sunnil, teiste omad on meelelahutuseks. Sest teisi hindame me tegude põhjal, iseennast oma (parimate) kavatsuste alusel. No umbes nii, nagu iga petja ütleb, et ta ei ole ikka päris petja, sest <insert tüüpiliste petjate bingokaardil olevad laused>. Sest erinevalt teistest mina ei ole halb inimene, ma lihtsalt arvan, et mul on õigus teiste inimeste tervist puudutavaid otsuseid langetada. (Välja arvatud muidugi siis, kui jutt vaktsiinidest käib, see on isiklik otsus – st see on isiklik otsus nii kaua, kuni mõni neist vaktsineeritud debiilikutest minu juuksurisalongi mittevaktsineeritud inimesi määrima ei tule.)

Nii on

Kolmas asi, mille kohta tahtsin vinguda. Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, ei tundnud ma üldse mingit survet lapsi saada. St ainsad, kes seda iial soovitasid, olid Kaur, kunagine klassi kloun klassikokkutulekul, ja vahepeal mingid inimesed, kelle puhul oli väga selge, et neil ei ole enam pärast lapsesaamist sõpru, nii et nad tahaksid tutvusringkonda vanemaid juurde toota (millest ma saan hetkel väga hästi aru, aga no unetuid öid ja okset on raske müüa, kui inimene ise juba osta ei taha). Okei vanaema ka, mille muu jaoks need vanaemad on. Aga nüüd, kui mul on üks laps, tundub järsku, et iga teine inimene käitub, nagu ühe lapse emaks olemine oleks selline lühiajaline faas, sest ega üks teiseta ei jää jne. Igalt poolt tuleb lauseid nagu “muidugi, kui ainult üks laps veel on, siis võtadki sülle iga kord, kui nutab” (ee, mul on kahju teie järgmistest lastest, kuigi siin on ilmselt ka põlvkondade vahe, sest mu sõbrannad rabavad küll ka oma teisi lapsi sülle) ja “esimese lapsega üritadki veel oma elu elada, oota kuni …” (miks ma peaksin seda teist tahtma, kui sa isegi tunnistad, et teisega pole enam üldse oma elu?). Üks laps ei ole lihtsalt niisama, üks laps on veel, ajutiselt. Minu lemmik on “aga sa pead ju teise lapse saama, et esimene egoistlikuks ei kasvaks” – ma siin naiivselt arvasin, et lapsi saadakse suurest armastusest, mitte pensionikindlustuseks või esimese lapse kasvatamiseks vms. St ma ei välista, et mind tabab mingi hullusehoog ja otsustan ühel hetkel veel ühe saada, lihtsalt see eeldus, et kui juba saada, siis mitu, on kummaline. Aga ehk on asi selles, et üks mu lähedane on parajasti haiglas ja saab igapäevaselt vereülekandeid, sest sünnitus oli raske (ja ma üldse ei maini neid tuttavaid, kellel on lapsed juba lasteaias, aga kes ausalt ütlevad, et eks naerdes vahel ikka tuleb nüüd tilk püksi jne), ja ühiskond vaatab seda ning ütleb, et lahe, tee seda kõike nüüd üks kord veel.

Oh jah, tahaks veel teha nalja teemal “Jaak Madison taas kätt telefoni järele sirutamas,” aga jaks sai otsa. Pealegi on paljud inimesed selle nalja juba internetis ära teinud, mis nüüd mina siin enam. Kogu see artikkel on kuld, aga mäletades seda, kuidas alles mõne aja eest selle erakonna fännid innukalt kisasid, et kui ikka ISE politseile vastu ei hakka, ei pane keegi sulle põlve kaelale, tuleb lihtsalt seaduskuulekas olla, on väga huvitav nüüd lugeda, et ikka hakkad ju natuke vastu ka, kui mitu politseinikku sinu poole tuleb. Et mis te nüüd ütlete, EKRE fännid ja teised, kes te tollal politseinike poolt olite (Toomas näiteks) – kui Prantsusmaa politsei oleks Jaagu maha väänanud ja jala kaelale surunud, siis kas ta oleks ise süüdi ja peaksime arutlema, et äkki ikka ütles inetu sõna, või oleks see politseinike poolt liigse jõu kasutamine? Tema enese vaatenurk tundub olevat vahepeal pisut muutunud, kui näiteks sellele tagasi mõelda.

“Mina loomulikult ka tundsin ennast puudutatuna, kui minu hea kolleegi kallale minnakse ja tema käest haaratakse õigusvastaselt tema vallasvara ja mina haarasin selle telefoni tagasi,” ütles Madison.

ERRist

P.S. Ma saan nüüd aru, miks Montessori inimestel lapsed varakult põranda lähedale madratsile magama lähevad. Ma pole nädal aega Meritit eriti tema oma voodisse magama pannud, sest ta on pöörlema hakanud. Just pöörlema, mitte pöörama (kuigi vahel teeb rööprähklemise korras mõlemat). Kui ta teeb seda suures voodis, lõpetab ta lihtsalt 180 kraadi pärast pea “alaspidi” ja ongi kõik, aga oma voodis läheb juba 90 kraadi peal tiba kitsaks, nii et sõna otseses mõttes magab seal veidi kägaras jalad seinal. Kui roomama hakates see komme üle ei lähe, peabki lapsukesele tiba suurema voodi vaatama.

feminismus

Kui kaua nende USA feministide arust abort ok on siis?

Seiklusjuttude juures räägiti just radikaalfeminismist (seda lihtsalt feminismiks nimetades) ja ma siin mõtlesin, et no ei ole ju selliseid olemas. Aga iga kord, kui Redditis käin, jälle üllatun halvas mõttes. Mäletan, et sain siin kelleltki sõimu, sest ütlesin, et USA mainstream feministide arvates peaks abort lõpuni välja lubatud olema. Nii et ma ei väida, et kõik nii arvavad, aga mind siiski üllatab, KUI paljud. Kuna just tuli see otsapidi Redditis taas teemaks, tahtsin ka teistega jagada. Hoiatan ette, et kuna vaidlus algas sarja Raised by Wolves põhjal, siis pean nüüd tausta selgitama. Ehk siis, kui sa pole seda (VÄGA HEAD) sarja veel vaadanud, aga tahad vaadata, siis ära loe seda postitust (kuigi teoreetiliselt tutvustame ainult ühte kõrvalliini, aga siiski).

TW: vägistamine, abort, teoreetiline arutlus lapsetapu teemadel.

Loe edasi “Kui kaua nende USA feministide arust abort ok on siis?”
feminismus

Inkubaator on segaduses

Lugesin just ERR-ist artiklit selle kohta, et Eestis ei sünni piisavalt lapsi, eriti EESTLASTEST lapsi. Mina teatavasti saan oma lapse immigrandiga ja lisaks olen ise ainult 7/8 eestlane, nii et ega ma täpselt ei tea, seletage mulle palun, puhast Eesti tõugu laste emad, kas te saite oma lapsed pooldumise teel? Ma nimelt isegi ei teadnud, et see variant olemas on, aga artiklist tundub, et vist ikka on, sest kogu jutt käib AINULT naistest. Hakkasin ekstra otsima, sõna “naine” käis mingis käändes kuus korda läbi. Mehi mainiti ühe korra, selles lauses, et kuidagi võiks vähendada meeste ja naiste vahelist hariduslõhet (lahendus on väga lihtne, ärge lihtsalt lubage naisi ülikooli, vaadake, kuidas arengumaades sünnitavad, nagu poleks asigi). Otsisin välja ka artiklit inspireerinud blogipostituse – Mihkel Servinski mainib seal 30 (!!!) korda naisi ja kaks korda emasid. Seda, et teine sugu üldse olemas on, saame me teada sellest lõigust:

Kui kõik naised sünnitaksid 20-aastaselt poisi ja tüdruku, siis sünniks iga naise kohta kaks last. Kaks last sünniks iga naise kohta ka siis, kui kõik naised sünnitaksid poisi ja tüdruku 40-aastaselt.

Kuna toimib poiss-tüdruk eristus, siis on ilmselt loogiline eeldada, et mingi sarnane binaarne eristus toimib ka 30 korda mainitud naiste ja selle salapäraseks jäänud teise sugupoole vahel? Aga mis see võiks olla ja kas see võiks ka kuidagi sündimusega seostuda? Vähemalt viimasele küsimusele on vastus ilmselgelt EI, sest oleks see mingitki pidi sündimusega seotud, oleks ometi ära mainitud, mis vanuses ISAD tavaliselt esimese lapse saavad, mis vanuses isad on kõige sagedamini lapsega kodused, kas isa-ema vanus mõjutab kodutööde statistilist jaotumist kahe sugupoole vahel jne. Kui seda kõike märkimisväärseks ei peetud, siis järelikult pole see ju ka oluline, naised saavad lapsi üksi ja endale. Ja see suhtumine, Mihkel, mida sinu blogipostitus taas väga selgelt väljendas, on põhjus, miks naised saavad neid lapsi järjest hiljem, kui nad on kindlad, et nad jaksavad nad ka üles kasvatada.

Jah, nüüd võib tulla mõni pensionär ja rääkida, et alati on isadel kergem olnud ja alati on isadel olnud võimalus kaks kätt taskus minema kõndida, aga naised on ikka lapsi saanud ning vanasti said ikka rohkem. Jah, nii on, aga nüüd on naistel ka teisi hobisid peale mähkmetesse nutmise — ja mis olulisem, neil on kergesti kättesaadavad võimalused selle mähkmetessenutmise vältimiseks ning rohkem infot selle kohta, et on olemas ka riike, kus keskmine mees ei ole vaikimisi ignorantne mölakas. Kui Rootsis oleks mõni mees sellise blogipostituse STATISTIKAAMETIS valmis treinud, oleks ta ülemus käskinud tal seda muuta ning kajastada ka isadesse puutuvat. Meil siin ei näe keegi peale hullude feministide probleemigi.

Esimene suur mure sel teel on näiteks, et naised ei saa neid lapsi piisavalt noorelt. Ma küsiksin täiesti tõsise huviga, kellega? Mina oleks 20ndate esimeses pooles väga tahtnud last saada, aga ma ei tahtnud de facto üksikema olla. Jah, ma olin sel ajal abielus, mis see siia puutub? Kui ma mõtlen selles vanuses tuttavate peale, siis peamiselt ongi tegu naistega, kes said lapsi täie teadmisega, et nad hakkavad neid üksi kasvatama. Neid isasid ei olnud. Parimal juhul olid nad Soomes tööl, enamasti olid nad kuskil joomas või teiste naistega aega veetmas. Kehvemal juhul mindi lahku ja räägiti kõigile, et eks ei lase lastega kohtuda, kuigi isa ei viitsinud ise telefonigi tõsta. Tean mitut juhtu, kus mindi raseduse ajal lahku, sest “ta on rasedana täielikuks debiilikuks muutunud”. Ühte juhtu tean, kus mindi lahku, sest mõlemad osapooled leidsid pärast lapse sündi, et just nendel on üle mõistuse raske, järelikult teine osapool ei tee piisavalt (sest vanus oli selline, kus kummalgi polnud veel eriti empaatiavõimet). Need kaks elasid natuke omaette, ema sai aru, et ega tööl käies parem ei ole, isa sai aru, et ega üksinda oma päevadel lapsega tegeleda parem ei ole, ning on tänaseks jälle taas teineteist leidnud.

Lisaks tean mitmeid selliseid tavalisi Eesti peresid, kus isa on kõigi sugulaste meelest imemees, sest ta ju “aitab emal koristada” — sest väga paljud inimesed leiavad jätkuvalt, et isegi kui ema käib täiskohaga tööl, siis tema TEGELEB oma lastega, samas kui isa “aitab lapsi hoida”. Ema peseb nõusid, isa “aitab nõusid pesta”. Kui ema midagi teeb, on see normaalne. Kui isa midagi teeb, tuleb teda tänada ja talle pidevalt meelde tuletada, kui tore ta on, sest muidu teda ei hinnata ning muidugi ta leiab teise naise. Ja kuna ma ei ole kunagi olnud üks neist “mees võib olla, laps peab olema” inimestest (või üldse “keegi peab olema, muidu nutan nurgas” inimestest), ei ole mul kunagi sellist mõtetki tekkinud, et võiks oma lõbuks mõne sellisega lapse saada. Ärge saage valesti aru, ma ka tänan oma meest, kui ta nõusid peseb või süüa teeb, aga TEMA TÄNAB MIND SAMUTI. Mõlemad osapooled tunnevad end hinnatuna. Ja jah, ma tean väga paljusid selliseid Eesti mehi ka, aga uskuge mind, sellised mehed on kulla hinnaga ja naised on valmis nende nimel üksteist pussitama — ja need mehed polnud 20aastaselt sellised, nad on läbi elukogemuse sellisteks kasvanud. Mina ise poleks 20aastaselt sellisele mehele normaalne kaaslane olnud. Sirru on ka öelnud, et ma ei oleks tema poolegi vaadanud, kui ma oleksin tema nooremat mina näinud, sest tal olid tollal hoopis teised prioriteedid. See on üsna normaalne arenguetapp inimeste elus. Lauri Pedaja on praegu beebiga kodune (ja ta on mis, 34?), aga ka tema on öelnud, et nooremana poleks ta lihtsalt valmis olnud niimoodi pühenduma. See, et 34aastane Lauri on hea isa, ei tähenda automaatselt, et 20aastane Lauri seda oleks olnud.

Ehk siis 20aastaselt emaks saamine on põhimõtteliselt teadlikult üksikemaks hakkamine, isa panus on törts spermat ja sellega asi piirdub. Kui mitte de jure, siis de facto ikkagi. Paljud naised on selleks valmis ja saavadki lapsi teadlikult iseendale, aga ei saa eeldada, et see kõigi unistus oleks. Kuigi olgu öeldud, et vähemalt minu tutvusringkonnas on peaaegu kõigil sellistel “isata jäänud” lastel tänaseks väga toredad kasuisad, nii et Eestis ei tundu see suures plaanis probleem olevat. Iseasi, et bioloogilises mõttes on need toredad kasuisad muidugi võistlusest välja tõrjutud – pidutsejad kandsid oma geene edasi, kasuisade geenid surevad koos nendega, sest nemad on oma ressursid mujale ära raisanud, mitte geenide paljundamisse “investeerinud”. Ehk siis nagu iseka geeni raamatust teame, isekad geenid saavad vabalt paljuneda ja neil on seda tehes eelis nii kaua, kuni on piisavalt järeleandlikumaid, MILLE ARVELT seda teha. Ühel hetkel toimub loomulik ühtlustumine. Servapidi samasse teemasse läheb üks huvitav artikkel, mida ma just lugesin. Point siis, et loode põhimõtteliselt toimib ema kehas parasiidina, proovides üldiselt rabada mitte nii palju ressursse, kui tal vaja on, vaid nii palju kui vähegi võimalik — ja see, kui röövellik loode on, sõltub sellest, kas teatud geenid tulevad isalt või emalt. Ema huvides on ka iseennast elus hoida, et tulevikus veel lapsi saada ja oma geene võimalikult laialt edasi kanda. Isal pole selleks tegevuseks sama naist vaja, nii et tema geenid võivad endale röövellikku käitumist lubada, raseduse käigus on oluline ainult loote heaolu. Ehk siis mõelge nüüd, isa osalus mängib nii suurt rolli juba raseduse ajal (kuigi kurjad feministid võiksid öelda, et taas on meestest rohkem kahju kui kasu), aga meil siin üritavad statistikud ja rahvastikuteadlased teha nägu, et laste arvu ega nende saamise vanust nad ometigi ei mõjuta.

Sellega olen muidugi nõus, et riiklikud meetmed on olulised. Alustaks kas või sellest küsimusest, et kuidas saab öelda, et lapsi on liiga vähe, kui samas on jätkuvalt vaja laps kohe pärast sündi lasteaiakoha järjekorda panna ning koolides on kõik klassid üle mõistuse täis tuubitud? Kas või see, kas ma piirdun praegu ühega või saan kaks tükki järjest, mõjutab olulisel määral minu tulevasi karjäärivõimalusi. Või mis kaks, see, et ma otsustasin selle ühe saada, mõjutab juba minu karjäärivõimalusi. Üks põhjustest, miks mul lõputöö jaoks motivatsiooni pole, on see, et ma tahtsin teha lõputööd mitte otseselt enda põhivaldkonnas ja kasutada seda esialgu lateraalseks liikumiseks valdkonda, kus on paremad karjäärivõimalused – kui ma seda praegu teen ja vahepeal oma oskusi rakendada ei saa, kes see palkab mind sinna kahe või kolme aasta pärast? Ikka olen oma praeguses rollis, kui just ei hakka lapse kõrvalt mingit praktikat tegema vms. Ja noh, kes teab, millal laps lasteaeda saab, kui kaugele kodust teda vedama peab jne. Nii et arvata on, et naised mõtlevad väga tõsiselt, kas raatsivad saada esimest ja teist, kõigist järgnevatest rääkimata. Eriti praegusel ajal, kus on eeldus, et sa ei ole terve elu ühes ametis, vaid vastupidi, väga paljud meist töötavad valdkonnas, kus tööintervjuul küsitakse “vau, sa olid eelmises kohas kolm aastat? mis sind seal NII KAUA kinni hoidis?”

Aga hariduslõhe kohta ütleksin, et minu meelest on see sümptom, mitte probleem ise. Miks on Eestis nii, et naised lähevad ülikooli, aga mehed elavad sellist elu? Kui kõik ümbritsevad mehed on sellised, siis loomulikult valab normaalne naine enne varustuse betooni täis, kui nendega suguelu elama hakkab. Aga MIKS võivad ühes ja samas külas mehed sellisteks kasvada, samas kui naised lähevad linna kooli? Tunnen isiklikult mitmeid sellistest kohtadest pärit naisi, kes ütlevad, et nad tahaks lapsi, aga pole kellegagi saada. Tunnen ühte jätkuvalt sellises kohas elavat, kes üritab kunstliku viljastamisega rasedaks jääda, sest ei taha endale ühtki sellistest tolbajoobidest kaela peale. Ja mina küll ei oska öelda, miks selliseid mehi on nii palju rohkem kui selliseid naisi. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Aga seda, et naised üksi lapsi ei saa, ei ole mõtet ignoreerida. Vähemalt juhul, kui päriselt lahendusi otsite, mitte ainult targutada ei taha.

feminismus · games

Kas alustame aastat feministlike teemadega?

Me nimelt lesisime terve esimese jaanuari laisalt diivanil (okei, ma tegelikult hangboardisin ka, aga muidu oli ikka üsna laisk päev) ja vaatasime ühe hooga järjest ära Queen’s Gambiti sarja. Üsna hea sari on, aga ma hakkasin mõtlema nende lingvistiliste konnotatsioonide peale. Lipugambiit poleks ju pooltki nii hea pealkiri, aga miks on eesti keeles lipp, aga kõigis romaani ja germaani keeltes, kus ma iial olen sattunud male kohta lugema, on selle vaste väga naiselik (vähemalt prantsuse, hispaania ja saksa keeles pole see kuninganna, vaid daam, kuigi siin peitub muidugi samuti vihje seisusele). Prantsuse keel on üldse huvitav, sest meie oda (ingliskeelne bishop) on neil fou, mis tähendab … hullumeelset.

Aga see kõik vastandub siiski väga selgelt venelastele, sest olete ehk märganud, et vene keeles ei ole lipp karoleva, vaid on ferz, mis tuleb otse algallikast ehk farsi keelest (okei, ma pean ühe pärslasega korterit jagama, nii et me teeme kõik koos nägu praegu, et me keegi pole kuulnudki, et pärslased chaturanga Indiast varastasid). Ferzin ei tähenda kuningannat, vaid nõuandjat. Tollal ilmselt ei tulnud keegi selle pealegi, et tähtsaid nuppe kuidagi naissooga seostada ning ka venelased ei hakanud siin mingit omaalgatust tegema. Prantslastel sai sellest fierce->fierge->vierge, millest dame oli juba loogiline jätk. Ida-Rooma keisririik oli esimene koht, kus sellest kuninganna tehti ning sealt liikus see mujale edasi.

Mis muidugi viib meid kohe järgmise teema juurde – VÄGA paljud mängijad (ERITI vene mängijad) on siiani seisukohal, et naiste aju lihtsalt ei ole selline, millega males tippu jõuda. Garri Kasparov ja Judit Polgar ajasid alles eelmise aasta (2020) oktoobris omavahel juttu ning muidugi torkas Judit kohe esimese asjana midagi selle kohta, kuidas Kasparov vaatas kunagi tema mängu ning ütles hiljem ajakirjanikele, et ta on fenomenaalne mängija, aga maailmameistriks muidugi ei saa, sest no naiste aju. Kasparov on veel praegugi seisukohal, et no ta ei eksinud ju, sest Judit on küll TEDA võitnud (räägitakse, et tookord põgenes ta võistluselt tagaukse kaudu, et ajakirjanikke vältida, sest ta oli korduvalt öelnud, et ta ei kaota iial naisterahvale, nii et oi seda häbi), aga maailma mastaabis on tema kõrgeim koht siiski olnud “kõigest” kaheksas. Mis on muidugi selles mõttes tõsi, et nii on – aga ei maksa unustada, et see “kõigest kaheksas” võitis siiski Kasparovit, kes oli tollal esimene. Ta võitis VALITSEVAT MAAILMAMEISTRIT.

Judit oli muidugi üldse täielik imelaps. Kui ta 15aastaselt suurmeistri tiitli sai, oli ta noorim inimene, kes maailmas selle au pälvinud on (kuniks Karjakin kõigest 12aastaselt sama tegi – praegune maailmameister Magnus on Karjakiniga ühevanune, aga suurmeistriks sai alles 13aastaselt). Praegu on males saja parima hulgas ainult üks naine, Yifan Hou, ning eks aeg näitab, kas tal on lootust kunagi kas või esimese viiekümne hulka jõuda. Igatahes selle pika jutu mõte oli, et 60ndad olid VÄGA seksistlikud. Ajakirjanikud oleksid muidugi sillas olnud, mõned sõbrad oleksid kindlasti toetanud, aga üldine foon EI OLEKS nii üheselt positiivne olnud. Nagu kamoon, me räägime 60ndatest, 67 oli see aasta, mil mehed üritasid füüsiliselt takistada esimest naissoost maratonijooksjat, sest mis mõttes mingi lits arvab, et ta hakkab meestega koos JOOKSMA.

Polgarist olen ma siin blogiski mitu korda rääkinud seoses nature/nurture vaidlusega. Nimelt on maailma parim naismaletaja meieni jõudnud põhimõtteliselt sotsiaalse eksperimendi tulemusel. Tema isa pani ajalehte kuulutuse, et otsib naist, kellega koos lapsi saada, et neist geeniusi kasvatada. Mingi õpetaja vastas, nad said kolm tütart ning kasvatasidki neist … kui mitte geeniused, siis vähemalt väga edukad naised. Judit räägib küll koos ungari keelega kõigest viit keelt (sh esperantot), aga tema õde Susan näiteks räägib seitset. Susan ja Sofia on samuti suurmeistrid ja Judit on öelnud, et tegelikult oli Susza males temast andekam, aga ei viitsinud nii palju õppida. Teate küll, vana hea hard work beats talent unless talent works hard. Nii et Judit võistles lõpuks kogu aeg meeste arvestuses, öeldes, et muidu pole tal kellegagi mängida. Igatahes töötab ta nüüd muuhulgas ka maleõpetajana ja üks asi, mille tema selles eespool lingitud intervjuus välja tõi, on see, et ta näeb oma igapäevatöös naisõpilastega seda, et õpetaja (tema) ja vanemate ootused lapse saavutustele on kardinaalselt erinevad, samas kui poiste puhul see nii pole.

See puudutab muidugi ka mustanahalisi. Sarjas oli üks stseen, kus ma märkasin, et mustanahaline noormees kummardus teistega koos malelaua kohale. Tehniliselt oleks see muidugi võimalik olnud, mõnes väga eesrindlikus kohas nagu Chicago või New York. Enamikes osariikides oli kuuekümnendatel veel jätkuvalt maleklubide reeglites kirjas, et need on mõeldud valgetele inimestele. Esimene mustanahaline suurmeister sündis alles 1966. aastal ja sattus malet mängima, kui ta 12aastaselt Jamaikalt New Yorki kolis.

Guugeldasin ekstra. Tegelikult oli tõesti üks muljetavaldav mustanahaline mängija USAs juba 19. sajandil – doktor James Smith McCune. Aga siin on see konks, et ta sündis orjana ja kuigi orjandus kaotati New Yorgis, kui ta teismeline oli, oli USA jätkuvalt (või juba siis?) nii tagurlik, et ega ta arstiks ka USAs ei saanud, vaid pidi selleks Glasgows ülikoolis käima. Nii et mina saan küll aru, miks mustanahalised tollal ainult amatöörvõistlusi võitsid, neid ei lastudki kuskile mujale. No ja kui meil juba see nature vs nurture mainitud sai, siis praegugi on maailmas ainult kolm mustanahalist suurmeistrit (neist üks naine). Neist viimase aja nimekaim on ilmselt Pontus Carlsson, kes sündis Kolumbias, kaotas oma pere ja juhtumisi adopteeris ta Rootsi paar, kus pereisa oli endine Rootsi maleföderatsiooni president. Paneb ikka mõtlema küll, kui palju sõltub lihtsalt sellest, millisesse keskkonda sa satud. Seda enam, et päris kõrgele tasemele jõudmine eeldab muuhulgas ka seda, et sul on raha, et mitte tööl käia, vaid kodus õppida.

Kuigi see on vist paslik moment, et tunnistada, et ma tegelikult tunnen ka ühte inimest, kes JÄLESTAB malet, sest teda sunniti väikse poisina suurmeistrist onu juures maletundides käima. 😀 Ja tema on inimene, kel kõigi väliste kriteeriumite järgi peaks maleks annet olema, hea matemaatiline mõtlemine, hea programmeerija jne, aga see dressuur oli talle liig, nii et enam ei taha malet näha ka. Ja parim mängija minu isiklikust tutvusringkonnast on selline, kelle ma pidin programmeerimiskursusest läbi aitama, matemaatikat ta vihkab, aga lihtsalt vahepeal oli tal liiga palju vaba aega käes, nii et lihtsalt mängiski päevade kaupa. Aga noh, tema on muidugi suurmeistritest valgusaastate kaugusel, lihtsalt tavamängija kohta Väga Hea Mängija.

Igatahes hea sari on, soovitan kõigile. Seda enam, et saab kõik osad korraga ära vaadata, ei usu, et seal teine hooaeg tuleb. Raamat, mille põhjal see tehti, sai ju otsa. Naljakas oli, et minule meeldis seal sarjas kõik väga, ilus kujundikeel jne, aga malemänge endid ma väga põhjalikult ei jälginud. Aga kui Magnus Carlseni käest küsiti, mida ta sellest sarjast arvab, rääkis ta kohe õhinal, kui äge see kõige viimane mäng oli ning kuidas ta kohe mõtles, mis seal see parim käik võiks olla jne jne. 😀 No umbes nii, nagu algaja ronija, mina ja elukutseline vaataksime kõik ühte ja seda sama seina TÄIESTI erineva pilguga.

feminismus

Eesti traditsiooniline peremudel on ühiskannatus

Enne muu jutu juurde minekut tuletan kõigile meelde, et ükskõik, mida te Facebookist loete, meil tegelikult ei ole siin riigis abordivastased ja abordipooldajad. Meil on siin inimesed, kes on eri meelt selles, kuidas abortide arvu langetada võiks. Või otse öeldes, kes on eri meelt selles, kas seda arvu peaks langetama naiste arvelt. Ühed arvavad, et abortide arvu peaks vähendama parema seksuaalharidusega, lastele suunatud toetuste ja vanemate elu lihtsamaks tegemisega — ja teised arvavad, et abortide arvu peaks vähendama abordi keelustamise või vähemalt võimalikult raskeks tegemisega, aga seksuaalharidus võiks olla minimaalne ning toetusi peaks saama ainult TUUMIKPERE. Igasugused muud värdjad vaadaku ise, kuidas toime tulevad, kes neil käskis oma elu valesti elada. Need on meil need vastaspooled, sest no ei ole Eestis sellist gruppi, kes võitleks selle nimel, et oleks neid aborte ainult rohkem. Erinevad teed, aga sama sihtkoht, eks ole.

Mul endal lapsi pole, nii et ma pole väga tähelegi pannud, kuhu see perepoliitika liigub. Ühel pool on siis pidev abordivastane kampaania. Ja teisel pool? Teisel pool on 19 eurot kuus üksikemale, kes juhtub üheöösuhtest rasedaks jääma. Ning Isamaa algatus, millega tahetakse lahkuläinud üksikvanema saadavat elatist kolmandiku jagu vähendada (ca saja euro võrra kuus siis). Lisaks vähendatakse seda iga järgneva lapse pealt veel 30%, sest järgmised lapsed saavad ju eelmiste asju kasutada.

Lihtsalt öeldes, abort tehakse võimalikult raskeks, aga see-eest tehakse selle lapse (üksi) kasvatamine ka raskemaks. Ehk siis üritatakse jõuga sundida naisi sitta suhtesse jääma. Üks ekreiit ütles avalikus foorumis isegi üsna otse välja, et enamiku lahutusi algatavad ju naised, kui see neile raskemaks teha, püsiks ka pered koos. Sest see ongi ainus eesmärk, et pered püsiksid koos — mitte et need pered oleksid õnnelikud, mis ei huvita kedagi. See, et lahkutakse joodiku, peksja või petja juurest, see pole oluline, oluline on see, et lahkuja lõhub meie traditsioonilist tuumikperekonda. Kust need lapsed nüüd joomiseks või peksmiseks või petmiseks nii vajalikku eeskuju saavad, kui üks osapool nendega lihtsalt minema kõnnib? Seda ei saa ometi lubada!

Või nagu öeldakse Perekoolis, oleks siis pidanud enne paremini valima. Mis sellest, et kõigi uuringute kohaselt näitab suur osa peksjaid oma tõelist palet alles pärast abiellumist või naise rasestumist, kui on selge, et lahkuda on juba raskem. Küll meie moralistid paremini teavad. Kui sai juba abiellutud ja nüüd peksab, eks siis tuleb kannatada. Võib muidugi lahku ka minna, lihtsalt toetust kisud nagu tangidega ja kui lapsed sellises olukorras tropiga suhelda ei taha, oled sina süüdi, sest oled järelikult lapsed teise vanema vastu üles ässitanud.

Words to live by

Jah, ma saan aru, et kohati on Eestis elatis imelikult kõrge. Selles mõttes, et kui Soomes vähem makstakse, on midagi ilmselt viltu. Aga lugesin esmalt Zuzu hüüatust, et “mehed arvavad, et rinnapiim on tasuta,” ja mõtlesin, et jälle ta utreerib … Kuni lugesin ise uuringu kokkuvõtet ja no see rinnapiima osa on tõesti natuke kummaline. Kusjuures vähemalt üks autoritest peaks naine olema, ma tahaks teada, kas neil on endal lapsi ka. Rinnapiim on kokkuhoid (ja üldse võimalik) olukorras, kus sul on võimalik lapsega kodus istuda ja teda rinnaga toita. Eeldusel muidugi, et sul on rinnapiima, sest sa saad endale lubada piisavalt kvaliteetset toitu ja stressivaba elu. Kui sa oled sunnitud tööl käima ja tahad nui neljaks kokkuhoiu nimel rinnapiima anda, tuleb osta pump (kulu!), pumpamiseks aega leida (ajakulu on ka kulu, uskumatu, ma tean), ja loota, et stressi tõttu piim kinni ei jää. Kodus ise odavamate püreede tegemine eeldab taas seda, et kellelgi on aega, et joosta ringi ja otsida seda odavamat toorainet. Aga kogu see uuring tundub tuginevat eeldusele, et raha ongi see ainus ressurss, millega me siin ilmas arvestame. Ma ei kujuta ette, et peaks minema kohtusse tõestama, et ma ei saa rinnaga toita, sest mul on siin kuradima kohtuskäimise tõttu stress ja pole lihtsalt piima, katsuge!

Isegi nende vanemate laste riiete kasutamisel tekib kohe küsimus, kui palju vanemad nad on — kui rohkem kui aastake, siis tähendab riiete alleshoidmine ju kohe seda, et sa pead elama piisavalt suures korteris, et sul oleks ruumi neid asju hoiustada. Kas see ei ole kulu v? (Aususe huvides olgu öeldud, et tegelikult on seal kokkuvõttes ka öeldud, et mitte sugugi kõigil pole võimalik riideid vanematelt lastelt või tuttavatelt saada — lihtsalt seal oli ka selline mõiste nagu “minimaalne eelarve”, neile peredele, kus üks vanematest leiab näiteks, et laps ei peaks trennis käima või ilmtingimata soojemat jopet saama, kui vanaisa vana puhvaika olemas on vms.) Selles mõttes ma saan aru, et vaesed inimesed peavadki oma kulud alati võimalikult nulli tõmbama, aga kas see peab ilmtingimata laste arvelt käima? Isegi kui need on ilmselgelt “vähemväärtuslikud” lapsed, no näiteks abieluvälised või muud sarnast.

Täna nägin just välismaa foorumis ühe vanema küsimust, kas oleks mõistlik eeldada, et teine vanem ostab enda juurde lapsele mingi hulga riideid, sest lapsed lähevad pidevalt sinna, pidžaamad jms kaasa pakitud, aga tagasi tulevad ilma ning teine vanem ütleb, et “ei tea, kuhu jäid”, kuni kaks kuud hiljem leiab kuskilt (kui need on juba väikseks jäänud või on nagunii uued ostetud). Ta sai põhimõtteliselt sõimu ainult, sest teine vanem maksab elatist ju, raske on sul see pidžaama osta v? Mul küll oleks raske, kui ma iga kuu seda tegema pean. Ja samas elatis oleks võimalikult nulli viidud, sest noorem võiks ju vanema pidžaamat kanda, mis sellest, et teine vanem selle oma diivani taha ära on kaotanud ja mu küsimuste peale ainult õlgu kehitab.

P.S. Kas te panite tähele, et siin oli väike lisadetail, mida ma poleks Isamaalt mitte kunagi oodanud? Nimelt see, et eeldus, et nooremad lapsed kasutavad vanemate asju, on sooneutraalne. Ehk siis Isamaa, mis muidu on varem väljendanud seisukohta, et traditsioonilised soorollid on elu ja õnne alus, ning kui neid aukohal ei hoia, kasvatate ainult homosid (mis on halb, sest homoseks on nii rõve, et keegi peale Varro ei taha sellele mõelda), ütleb nüüd Raivo Aegi suu läbi, et igati ok on pisikesele Joosepile lasteaeda ta vanema õe printsessikummikud jalga tõmmata ja roosa kombe selga anda. Kiidan heaks, poleks elus arvanud, et Aeg nii kaasaegseid seisukohti esindab ning Isamaa on lõpuks sooneutraalset suunda toetama asunud.

feminismus

Aga seksuaalkasvatust pole vaja ja vanema loata psühholoogile ei saa

Kas meil on ka inimesi, kes hindavad seda, kui postituse alguses on hoiatus, kui ebameeldivatest asjadest juttu tuleb? Sel juhul olge hoiatatud, täna räägime me seksuaalsest väärkohtlemisest. Enesetapust ka, aga see on siin pigem hea uudis, oleks ta seda 20 aasta eest teinud, oleks mitmed mured olemata olnud.

Loe edasi “Aga seksuaalkasvatust pole vaja ja vanema loata psühholoogile ei saa”
feminismus · games · literature

Soost, seksist ja siilidest

Mul on jälle see, et tahaks päris elust kirjutada, sest uued tuuled jne, aga nagu vara veel, nii et kirjutan hoopis sellest, et mängisin siin vahepeal uuesti sellist vana (1992. aasta) mängu nagu “Rex Nebular ja suur soosegadus” ehk siis originaalis “Rex Nebular and the Cosmic Gender Bender“.

Mängisin eelkõige nostalgiast tingituna, aga ka selle pärast, et põnev on mõelda aastal 2020, kuidas seda mängu täna vastu võetaks. Peategelane on nimelt selline kergelt šovinistlik mees ning tegevus toimub planeedil, kus meeste ja naiste vahel on olnud sõda. Naised võitsid, mehi enam pole, nii et uute laste saamiseks tuleb vahepeal kasutada soovahetusmasinat, aga see ei meeldi eriti kellelegi, sest keegi ei taha rõve isane olla. Nii et võimalus päriselt mõni mees kätte saada, et teda selle töö peale rakendada, tundub kõigile nagu hea mõte.

Palju sellist labast huumorit, nagu kirjeldusi sellest, kuidas mehel midagi vaadates ihu imelikuks läheb jne. Mõistatused on üsna lihtsad (kuigi ma mängisin keskmise raskusastmega, raskem on kindlasti … raskem), aga maailm on päris ägedalt üles ehitatud, mul oli juba selle pärast põnev mängida. Ainusasi, mis mind tagantjärele häirib, on see, et kaanepilt ei lähe hästi päris mänguga kokku – tegelikult näidati (väga pikseldatud kujul muidugi) palju seksikaid naisi ja ka paljast naiseihu, sest osa tegevusest toimus troopilisel saarel, nii et kes seal ikka riideid kannab. Aga ka näiteks kosmoselaeva töötajad olid ikka liibuvatest mundrites, nagu naistel kombeks. Ega need ei hakka lihtsalt tunkedes ringi käima ainult selle pärast, et ühtki meest enam nägemas ei ole.

Üks huvitav asi, mis silma torkas, oli see, et naised on mängus rõõmsalt lesbid, aga meeste maailmast jäi mulje, et kuigi naistega oldi sõjas, on naised neile siiski jätkuvalt ainsad seksuaalse iha objektid (suurte rindadega kujud jms). Transvestiidid olid populaarsed kui nö aus võimalus naise ilu ja seltskonda nautida, ilma päriselt bioloogiliste naistega kokku puutumata. Ja mulle jäi küll mulje, et need mehed, kes selle mängu tegid (ilma naljata, lõputiitrite ajal jooksid ainult meeste nimed üle ekraani), isegi ei mõelnud selle peale ja see ei ole vastava troobi üle naljatamine vms, vaid neile tundus lihtsalt loogiline, et muidugi naised on lesbid – ja täpselt sama loogika tõttu ei tulnud hetkekski pähe, et mehed võiksid geid olla. Sest lesbid on ju toredad, kõik teavad, aga geidest me isegi ei räägi, sest vuihh. Selline tüüpiline 90ndate lähenemine, ei pea seda isegi otsesõnu välja ütlema. Nii et kui keegi tänapäeval midagi sarnast prooviks teha, oleks vähemalt sellele teemale kindlasti teisiti lähenetud, isegi kui eesmärk on kehtivatele kultuurilistele normidele tähelepanu juhtida.

Soost ja seksist veel. Loen parajasti sellist (peamiselt naiste, aga mitte ainult) seksi ja seksuaalsust käsitlevat raamatut nagu Come as You Are, sest inimesed soovitasid ja ikka tahaks vanas eas teada saada, kuidas see siis käib. Räägib üsna huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas üldse seksielu klappima saada, kui kokku on sattunud ärev ja vältiv (anxious ja avoidant) isiksusetüüp. See on ka niisama alati paras viitsütikuga pomm ja suhteterapeutide igikestev rahaauk, sest ärev mõtleb ometi, et “issand, ta ei ole tund aega midagi öelnud, ta ei armasta mind enam, KLAMMERDU!!!” Normaalse inimesega suhtes olles oleks see tüütu, aga väljakannatatav, aga kui teine inimene on vältiva suhtlusstiiliga, siis ta automaatselt tõmbub iga kord sellise asja peale kolmeks päevaks eemale koopasse, lootuses, et see pidevalt seljas elav kloun saab lõpuks vihjele pihta (ei saa, muidugi ei saa).

Siis räägib veel sellest, et iha ei ole üldiselt lihtsalt “kas seksida või mitte”, vaid gaas ja pidur on natuke erinevad asjad ning seega mõjutavad neid ka natuke erinevad asjad. Mis on muidugi alati ka individuaalne, näiteks ca 80% inimestest ei taha stressisituatsioonis eriti seksida, aga 20% tahab jälle rohkem – kuigi see olevat siis tihtipeale rohkem selline kompulsiivne toimetulekumehhanism, nagu mul mingit kehva sarja vaadates, et inimene võib küll sellises olukorras seksi tahta, aga samas enamasti ei naudi seda nii palju kui tavaolukordades, vaid lihtsalt mingi tegevus, mille käigus stressiallikale mõtlema ei pea.

Aga no tegelikult ei tahtnud ma üldse seksist rääkida selle raamatuga seoses. Nagoski on USA autor ja kuigi seal on huvitavaid asju (ja isegi üsna palju), olen ma alles kolmandiku peal ja JUBA tüdinenud, sest ta nämmutab veits liiga palju ja läheb liiga lihtsakoeliseks. AGA. Mis mulle väga meeldis selles raamatus ja mis pole sugugi ainult seksiga seotud, on see, mida ta rääkis suurte/ootamatute/häirivate emotsioonidega toimetulekust. No näiteks kui ärev inimene tahaks jälle teisele inimesele veel viit sõnumit saata, sest viiele eelmisele ei vastatud. Või kas või kui sul käivad peal ärevushood või sa muretsed vahel asjade pärast, mille pärast muretsemisest mitte midagi kasu ei ole jne. Või kui need probleemid tekivad pärast mingit stressirohket olukorda (õpid sessi ajal magamata kaks ööpäeva järjest ja avastad, et hiljem on ärevusega probleeme). Tema nõuanne (mis raudselt on kelleltki teiselt laenatud) on, et kohtle seda emotsiooni nagu SIILI.

Selles mõttes, et närvi minekust ja agressioonist pole kummalegi teist kasu, sinul okkad käes ja siilil kehv olla, pigem vaata, mis tujus see siil on (ja kui suur ja kui tugev) ja kas annab talle lihtsalt “kõss” öelda, kui ta just sinu tooli peal jalus on, või tuleb ta alguses hellalt sülle võtta ja teda natuke nunnutada, kuni ta on valmis minema jalutama. No ja siis, kui on siil õnnestunud enda laua juurest ära saada, siis võib hakata mõtlema, kui häirivad ta külaskäigud on või ei ole, kas peaks ehk midagi ette võtma, et neid vähendada või vähemalt mitte seda siili nii palju nuumata. Täpselt sama lihtsakoeline näide, nagu kõik teised seal raamatus, aga mulle meeldis, sest no kellele siis siilid ei meeldiks.

feminismus

Ei julgenud feminismifoorumisse teemat teha

Lugesin Postimehest seda artiklit, kus lugupeetud arst ütleb, et mehed on naistest edukamad kirurgid samadel põhjustel, miks mehed sadat meetrit paremini jooksevad. Et naised võivad küll olla meestega võrdselt intelligentsed, aga üldiselt ei suuda nad oma nö maksimaalse pingutuse tsoonis sama kaua rahmeldada. Ja kui kirurgi tööpäev on 24 või isegi 48 tundi, hakkab see VÄGA mängima. (Nagu ma juba Facebookis ütlesin, 100 meetrit on sellises olukorras äärmiselt kehv näide, maraton oleks parem, aga see ei sobiks hästi, sest viimasel ajal väidetakse, et naiste keha on maratoni jaoks natuke sobivam kui meeste oma, suudavad ühtlasemat tempot säilitada, taastuvad paremini jne.)

Minu esimene reaktsioon oli muidugi, et “mis kuradima iba see on”. Aga siis hakkasin ma mõtlema, et kui võtta anecdotal evidence, siis mina ise ei tunne puudust mitte intellektist (ega loll ise ei tea, et ta loll on), vaid kui midagi tahaks, siis just suuremat töövõimet. Sest üks asi on tavaline tööpäev, aga kui olen olukorras, kus päeval peaks tööl olema ja õhtul kodus lõputööd kirjutama, läheb ikka raskeks. Eriti viimased paar nädalat on väga stressirohked olnud, pärast puhkust (ja eriti pärast hambaoppi) tulin õhtul kell viis koju ja olin nii väsinud, et magasin esmalt paar tundi. Nii et sellist vaba ärkveloleku aega jäi väga väheks ning raske oli sundida end sel ajal korralikult seda preliminaarset deskriptiivset analüüsi (is this even Estonian?) tegema, mida juhendaja mult ootas.

Ja sellistes olukordades ma mõtlen küll kadedusega oma väikevennale või peiksile, kes võivad nn hädaolukorras 48 tundi järjest ka töötada, sest vaja oli ju. Me siin üks suvi pidime ettevõttes kõik paari kuuga pilve saama ja ikka mitmel mehel tuli ületunde mitu kuud järjest üle saja. Sirru oli selle projektiga tihedalt seotud, nii et ta vahepeal ei käinudki kodus, magas kontoris paar tundi diivani peal ja siis töötas edasi. Firma hoolitses selle eest, et toit kogu aeg ees oleks ja nii ta läks. Augusti lõpuks oli asi pilves ja inimesed vaimselt murdumise äärel – aga nad pidasid kolm kuud vastu, enne kui õmblused rebenema hakkasid. Kui mul eelmisel kevadel megaraske semester oli, olin ma juba poole semestri peal täielik närvihaige, mis sellest, et ma sain üldiselt ikka seitse tundi magada. Okei, “poole semestri peal” on ka pärast kahte kuud, aga mu olud olid siiski tunduvalt kergemad, aga ma ikkagi imestan, et ma üldse välja vedasin (ja väga paljud EI vedanud, kohe huvitav oleks mingit statistikat saada selle kohta, kuidas meeste-naiste jagunemine seal nende akadeemilise võtjate ja/või lihtsalt mõnest ainest läbikukkujate hulgas oli). Praeguses olukorras lihtsalt sheimisin end lõpuks lõputöö kallale – kui tülgastus iseenese saamatuse üle on suurem kui saamatus, hakkad vandudes tööle, mõneks ajaks jälle toimib. Aga ma teen seda täie teadmisega, et pean asju planeerima nii, et piisavalt puhkeaega jääks, muidu on ühel hetkel kuri karjas. (Kas see on see koht, kuhu ma peaks suurelt ja mustalt kirja panema, et ma EI VÄIDA, et see oleks bioloogiline erinevus, pigem on enam kui tõenäoline, et see on pigem kultuuriline, sest nagu Reet ja Nodsugi mainisid, kui naistel on vaja lastega järjest unetuid öid veeta, saavad nad ju hakkama ning keegi ei kahtlegi selles, ma lihtsalt ütlen, et olen seda erinevust täheldanud, ka enda näitel?)

No ja siin võiks öelda, et ma olen ise nõrguke (erinevalt teistest naistest), aga kui ma mõtlen oma tuttavate naiste peale, kes väga stressi- või töörohkes (24-tunniste vahetustega või emotsionaalselt pingelises) keskkonnas tegutsevad, siis jah, tunnen paljusid, aga nende hulgast mitmed maadlevad depressiooniga, ärevushäiretega jne. Tunnen isegi mõnda, kes töötab nagu loom, aga on selle tulemusel igal aastal VÄHEMALT kuu või paar ametlikult või mitteametlikult täiesti töövõimetu. Samas kui esimese hooga tean ainult ühte ärevushäirega meest.

AGA. Ja see on üks suur aga. Mitmed neist meestest, kes tol suvel end surnuks töötasid, olid tõesti septembris silmnähtavalt hallimad või vähemate juustega. Üks mu kolleeg on viimased paar aastat KOGU AEG rüganud – ja ta on selle kahe aastaga visuaalselt vähemalt viie jagu vananenud. Nii et tegelikult võiks letti visata ka hüpoteesi, et mõjub ikka küll meestele ka sama rängalt, nad lihtsalt ignoreerivad seda kauem. (Neile, kes ei viitsi artiklit lugeda, siis ta ütles, et üks naisarst oli väliselt kiiresti vananenud, mis oleks pidanud tõestama, et naistele ei sobi see töö – mulle tundub küll, et täpselt sama moodi lähevad mehed pingelisest perioodist halliks ja väsinuks, neile lihtsalt antakse ehk kulunud välimust rohkem andeks.) Mina tõmban ise teadlikult pidurit, kui paljuks hakkab saama, Eesti mehed ju töötavadki end surnuks (mis on taas ilmselgelt kultuuriline, kuna Manjana ja mõni veel tundusid arvavat, et ma räägin ilmtingimata bioloogilistest erinevustest, pean vajalikuks seda rõhutada).

Seisukohta, et naistel tuleb arstiametis misiganes põhjusel piir varem ette, toetab siiski mingil määral ka statistika. Nagu kõik ilmselt teavad, on arstidel tunduvalt suurem suitsiidirisk kui tavainimestel (ja loomaarstid on selles edetabelis kolmandal kohal, pidev surmaga kokkupuutumine ilmselt mõjutab inimest – hämmastav on see, et suitsiidirisk on suur ka hambaarstidel, kel ei tohiks ju nii stressirohke amet olla). Kuigi “edukate” (kui vale sõna) enesetappude puhul pole soolist erinevust, siis naisarstide ja meesarstide enesetapukatsete hulk on vastavalt 250% ja 70% kõrgem kui nende sookaaslastel. 250 on ju metsik number!

View this post on Instagram

Ciao, bello 😘 #stylefirst

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vahemärkusena tuleb öelda, et ega mul selle intelligentsiga ka ilmtingimata lilleline ei ole. Mulle meenus aeg, mil olime Sirruga just oma suhtega nö kapist välja tulnud, sest alguses hoidsime seda sõprade-tuttavate eest saladuses, sest no ei tea, mis siit tuleb, äkki peab kuu aja pärast sirge näoga koos trennis edasi käima. Ning üks sõbranna (või noh, vähemalt tolle hetkeni olin ma teda sõbrannaks pidanud) tuli minu käest küsima, et kas see on rohkem selline seksisuhe. Ma ütlesin, et ei, me ikka päriselt meeldime teineteisele.

“Tõesti??? Aga ta tundub ju nii intelligentne …”

Ja arvestades seda, et ta on autist, siis ta ei üritanud õelutseda ega midagi, ta tõesti oli siiralt üllatunud selle üle, et kuidas ometi nii tark mees minusugusest huvitatud võiks olla. 😀 Olgu sul kui tahes suured prillid või 2,85 magistrikraadi, mõni näeb ikka sellest fassaadist kohe läbi. Õnneks olen ma väga osav aknapesija, nii et ju mu kavaler hindab pigem neid lõputuid koduperenaiseandeid.

Aga teema, millest ma tahtsin kirjutada, aga … radikaalsemate femmarite hulgas ei julgenud, oli lühidalt see, et kas te olete ka täheldanud, et naistele kipub oma füüsiliste piiride nihutamine natuke raskem olevat ja nad peavad selle eest oma (vaimse) tervisega natuke rängemat hinda maksma? Või siis teatavad ise varem otsustavalt, et ei, see ei lähe mitte. Mitte üldse selles “naine ei sobi teadlaseks” mõttes, vaid just konkreetselt sellises “pidevas ülekoormuses või väga stressirohkes olukorras töötamise” mõttes? Samas kui mõnes teises väga stressirohkes, aga nö “koduses” situatsioonis (haige/vana sugulase eest hoolitsemine, lapsega üleval istumine) saavad naised hakkama ja mehed kirjutavad artikleid teemal “mina küll ei aidanud naisel ta ema eest hoolitseda, sest rõve oli”. Et selline motivatsiooni / kultuuriliste ootuste teema.

(Olgu öeldud, et konkreetselt arstiteadusest rääkides on see tegelikult väga vale lähenemine mõlema soo puhul. Statistika näitab selgelt, et ükskõik, kas mehed näevad ka pärast 23 töötundi enesekindlamad välja või mitte, aga patsiendi operatsioonilaual suremise tõenäosus on otseses seoses sellega, kui pikk vahetus kirurgil juba selja taga on. Nii et ideaalses maailmas ei üritaks me sellises olukorras mitte patsientide elude arvelt välja sõeluda neid, kes sellistes ebainimlikes tingimustes hakkama saavad, vaid üritaksime tingimusi parandada.)

Ahjaa, asi, millele mõtlesin, mis selgelt arsti seisukohale vastu räägib – naised on ju säilenõtkemad kui mehed. St näiteks väga kehva lapsepõlve, vägivalla, isegi lapseea seksuaalsete rünnakute korral on naised tulevikus (statistiliselt) emotsionaalselt stabiilsemad ja saavad sellistest asjadest kergemini üle. Minu jaoks tundub see kergelt vastuoluline. St kuidas on loogiline, et naised kohanevad nii palju paremini ka väga ebameeldivate olukordadega, aga samas mingist hetkest alates pole enam nii vastupidavad / on enesetapule tunduvalt altimad? Või on pigem nii, et naised oskavad üldiselt vajadusel oma tervise esikohale panna (või on neil kultuuriliselt lubatud seda teha), aga kui nad seda ei tee, võivad tulemused drastilised olla?