feminismus

Meil ei ole siin seksismile kohta, jätke esikusse

Viimastel päevadel on laiemat avalikkust raputanud uudis sellest, et tundub, et Apple’i krediitkaart on tiba seksistlik, st pakub naistele väiksemat limiiti kui sama jõukatele ja sama krediitskooriga meestele. Kohati 20 (!!!) korda väiksemat limiiti. Muide, üks nendest, kes kinnitas, et ka nende peres märgati teatavat ebavõrdsust, on Steve Wozniak, ehk siis üks Apple’i asutajatest. Kaardi taga olev pangandusettevõte Goldman Sachs uurib asja, aga tegi avaliku pöördumise, kus teatas, et “sugu pole isegi üks algoritmi sisendparameetritest”.

Väga kavalalt sõnastatud lause, eks ole. Iga inimene, kes pole statistikat või masinõpet õppinud, loeb seda ja järeldab sellest (enda arvates loogiliselt), et kui sugu pole üks sisendparameetritest, siis järelikult ei saa sugu ju tulemust mõjutada. Tegelikult on statistikas aga olemas ka latentsed ehk peidetud muutujad. Et väga lihtsakoeliselt selgitada, siis ütleme nii, et kui meil on masinõpe ja treeningandmetes on 100 Patricku ja 100 Patriciat ning keskmine Patrick on parema maksekäitumisega ja suurema sissetulekuga kui Patricia, siis võib üks väga tark masin, kes sugudest küll mitte midagi ei tea, siit õppida, et Patrickule (või isegi igale ick-lõpulise nimega laenutaotlejale) võib heldema käega raha usaldada kui Patriciale. Äärmiselt tõenäoliselt ei ole nimi ka seal algoritmis sisendiks, aga saate aru küll, sisendandmete seas võib olla midagi sooga seotut, mis tulemust mõjutab. Meie muidugi ei tea, musta kasti algoritm, mida firma inimestega ei jaga, nii et keegi ei tea, kuidas seal midagi arvutatakse ja mingi tulemuseni jõutakse. Aga varemgi on jutuks tulnud see, et kui me oleme näiteks riigis, kus süstemaatiliselt mingit rahvust diskrimineeritud on, siis tõenäoliselt peegeldavad seda ka andmed ja masinõppe tulemusel võib otsuseid langetav AI seda diskrimineerimist jätkata.

Alles paari päeva eest nägin kuskil huvitavat artiklit, mis rääkis sellest, kuidas algoritmide abil langetatakse USAs näiteks inimeste ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsuseid. Üks parameeter algoritmis on “kas kasvas isaga peres” (väärtus 0/1, kui isa lahkus, kui olid 15, on see ikkagi 0) – sest statistika ütleb, et isata kasvamine on korrelatsioonis retsidivismiga. Isata kasvamine on muidugi korrelatsioonis ka lihtsalt mustanahaline olemisega, statistiliselt suurem tõenäosus lahutuseks jne (konkreetselt USAs siis). Nii et osaliselt sõltub see, kas sind lastakse vanglast varem välja mitte otseselt sinu isiklikest valikutest, vaid sinu vanemate patud nuheldakse sinu kaela. Kusjuures ka see, et sa üldse vanglas oled, võib olla seotud sinu rassi või soo või isegi kohtuprotsessi kellaajaga – kui sa usud statistikasse, on targem vaeva näha, et sinu istung oleks kohe pärast vaheaega, sest siis on kohtunikul kõht täis, meel hea ja karistusi ei jagata enam nii karmikäeliselt. Paari päeva eest oli ka huvitav artikkel AI-st, mis suudab üsna täpselt ennustada, millised inimesed lähema aasta aja jooksul suremas on, ainult selle väikese konksuga, et uurijad ei saa aru, KUIDAS ta seda ennustab, nii et arstid on headest tulemustest hoolimata üsna tõrksad seda kasutama. Imeline asi see masinõpe, eks?

Samal ajal Eestis on meil muidugi seksismiga vastupidised probleemid. Varrol ei lasta mees olla. Pidi vaeseke isadepäeva konverentsil kurtma, et inimesed ei taha aru saada, et mees ja naine peaksid ikka hierarhilises suhtes olema. Minu arust ei tohiks selliseid asju üldse avalikult eetrisse lasta. Tulen mina töölt koju ja Sirru küsib minu käest, mis söögiks on. Mõtlesin ehmatusega, et mis mõttes pole soe toit ootamas. Nüüd kuulis seda Varro jutlustamist ja otsustas ka mässama hakata, haige ka parajasti ja tea, mis lollused pähe tulevad. Siis tuli meelde, et õnneks ei räägi ta ju veel eesti keelt – samas, ta oli väga tõsise näoga, kui ma talle ütlesin, et Isamaa käsib kõigil kolme aastaga keel selgeks saada või riigist jeed tõmmata, äkki on salaja harjutanud. Nii et otsustasin testida ja ütlesin ettevaatlikult, et ma arvasin, et teeks õige idusalatit ja sojalattet. No et näha, kas on ikka korralikult metroseksuaal või mitte. Ta ütles, et idusalat on ok, aga sojalatte võin ma omale sisse istuda, Tõele au andes tuleb öelda, et ta naeris (ilmselt mitte kõige kaunima naeratusega) näkku ka hambaarstile, kes talle ütles, et musta kohvi joomine pole kõige tervislikum harjumus, aga siiski, ilmselge 🚩.

Ja see pole veel kõik! Hiljem, kui ma nõusid pesin (nagu mingi allasurutud kana!!!), hiilis ta kööki ja üritas külmikust suitsuvorsti varastada. Mitte sojasnäkki, vaid täissuitsuvorsti. Jäi kohe vahele, aga no ma hakkan tõsiselt kahtlema juba, kas ta ikka käis Ameerikas, kus minu teada kõik peale Donald Trumpi peaksid metroseksuaalid olema, või Vello42 juures koolitusel. Neid turistipilte saab internetist ka. Kuigi vist ikka käis, sest ta tõi mulle välismaa valgubatooni (spordisõbrad to the max). Aga tõsiselt, Varro, kui sa mu imelise suhte ära oled lörtsinud oma valimatu propagandaga, otsin su üles ja sõidan sulle äärmiselt naiselikult ja elegantselt lõuksi!

P.S. Lugesin Postimehest artiklit selle kohta, et Jaak Madison pöördus Euroopa Komisjoni poole, et saada selgust selle kohta, kas nad peavad TalTechi sisejuurdlust piisavaks ja kuidas vilepuhujaid sellises olukorras kaitsta. Lugesin ja mõtlesin, et EKRE liige või mitte, üks kord elus ei saa keegi talle midagi ette heita, sest no ma leian ka, et Aaviksoo käitumine ei ole siin päris normaalne olnud, võiks isegi öelda, et ma olen 100% nõus väitega, et sellised korruptsioonijuhtumid taaskinnistavad meie postsovjetlikku mainet. Vilepuhujast on ka kahju, arvata on, et meeldivate tulemustega ta siit ülikoolist välja ei astu, “teistele õpetuseks”. Aga kommentaaridest sain teada, et “meie musta pesu pesemine Brüsselis on reformierakondlik käitumine”. Veits vanglamentaliteet, ei v?

feminismus · literature

Kas ma tõesti ei kirjutanud Semioosist? (Sue Burke)

Kuna hakkasin eile just selle sarja teist osa lugema, mõtlesin vaadata, mis ma esimese osa kohta kirjutasin – ja tundub, et polegi kirjutanud. Mis on uskumatu, sest see oli eelmisel aastal julgelt üks mu lemmikraamatuid. Mõtlesin, et tutvuks rohkem naiskirjanikega sci-fis, vaatasin, et Sue Burke on ju täitsa moodne (“Semiosis”, mis on tema esimene täispikk romaan, ilmuski 2018), prooviks – ja armusin. Väga hea lugemine oli. Ta kirjeldab küll ka koledaid asju, aga suudab samas kuidagi hoida sellist positiivset humoorikat tooni.

Ütleme nii lühikokkuvõttena, et point on siis selles, et Maa on ülerahvastatud, pahad asjad juhtuvad, kõik on halvasti, nii et üks kosmoselaevatäis hipisid otsustab paremat elu otsima minna. Planeedil, kuhu nad jõuavad, selgub, et kohalik floora teadvustab oma tegevust natuke rohkem kui me harjunud oleme ja vastavalt konkreetse liigi võimekusele ka muudab oma käitumist, et loomi paremini ära kasutada (kas siis väetisena, seemnete levitamiseks vms). Küllaga draamat, põnevust ja huvitavaid süžeeliine, väga äge oli.

Muide, autor sai raamatuidee sellest, et üks tema lill tappis teise lille ära ning see tragöödia ajendas teda rohkem taimede autonoomia kohta lugema. Mis ON väga huvitav teema, taimed kasutavad neile saadaolevat infot, et otsustada, mis on parim käitumine – kui taime kõrval on liigikaaslane, konkureerib ta temaga näiteks päikesevalguse pärast vähem kui teise suvalise taimega, kelle eest üritatakse kõik ära rabada.

Aga just täna kirjutan ma sellest selle pärast, et paari päeva eest ilmus sarja teine osa, raamat nimega “Interference”. Selle tegevus toimub rohkem kui 200 aastat pärast esimese osa lõppu ning algab see väga põnevalt. Nimelt on Maal vahepeal asjad omasoodu käinud, suurem osa inimesi on maha surnud (kõik Ameerika mandrite elanikud ja pooled mujalt) ning selles kõiges oli väidetavalt süüdi üks ammusurnud naine. Nii et sellest lähtuvalt elatakse nüüd ühiskonnas, kus naised on meestele allutatud, et selliseid probleeme vältida. Lapsi ei saada niisama, vaid kõik lapsed on varasemate inimeste kloonid, kelle omadusi on kunstlikult muudetud, et nad ikka tublid ja targad ja armsad oleksid. Parema tsivilisatsiooni nimel. Kõikide kuritegude eest on karmid karistused, nii et inimesed ei julge isegi vales kohas teed ületada. Ja kuna see ammusurnud naine suri karistust kandmata, on ka selle probleemiga tegeletud.

Nimelt hoitakse vangis tema klooni, kellele on lisatud pisike ärevushäire ning visatud ta alasti mingisse klaaslaega vulkaani. Kõik inimesed saavad soovi korral toimuvat läbi ta silmade jälgida. See omakorda tähendab, et mitte keegi ei tea, milline selle naise nägu on. Millest muidu poleks midagi, aga kuna selline pidevas hirmuseisus inimene ei ela üldiselt eriti kaua, siis tema surma korral leiab mingi robot ühiskonnast uue klooni üles (sest mingil huvitaval kombel lastakse neil senikaua teiste inimestega koos elada, nii et ei nemad ise ega nende vanemad ei tea, et ta ei ole üks tavainimestest – sest mis võiks viltu minna, kui sa lased kohutava psühhopaadi kloonil inimühiskonnas ilma igasuguste piiranguteta kasvada). No ja juhtub nii, et meie peategelane asub vanemate toetusel ajalugu õppima ja täiesti juhuslikult avastab, et tema on üks neist pahadest kloonidest, mis omakorda tähendab, et tuleks kas end ära tappa või kuidagi võimalikult kiiresti Maalt tuld tõmmata. Õnneks on nad just sinna eelmise raamatu planeedile külalistiimi kokku panemas, aga sinna muidugi võetakse ainult väga üksikud valitud …

Päris hea premise, mis? Ma tahaks küll kohe teada, mis edasi saab. 😀

feminismus

Tõelistest meestest, vist

Mul on täna tunne, et kogu lugemaõppimise vaev oli mahavisatud. Loen, aga aru ei saa, kas olen mina loll või olen mina loll, aga lisaks on ka kirjutis küündimatu. Nimelt on Kadri Kuulpak kirjutanud pehmelt öeldes imeliku artikli sellest, kuidas ta ei leia meest ja selles on süüdi feministid. Feminist on nagu koll kapis, teda on hea süüdistada kõigis ilmahädades, aga mul on tunne, et meeste pehmostumine pole küll üks neist, sest sellega sai täiesti hakkama ju ka näiteks 60ndate-70ndate hipilaine, nii et soorollid muutuvad vist siiski ka täitsa ilma feministideta.

Aga artikkel on eriti imelik selles mõttes, et pealkiri on “Tähelepanu, valmis olla, start: algas võidujooks kõrgharitud meestele!”, nii et mõtled, et kohe loeme taas hariduslõhest ja sellest, et see on probleem. Tegelikult on tegu hoopis mingi kummalise tutvumiskuulutusega, kus autor kurdab, et käib täiskohaga tööl, õpib magistrantuuris, kohe-kohe ostab oma kodu, aga Tõelisi Mehi, kellega elu jagada, ei ole. Pealkirja põhjal mõtleks, et ahhaa, “tõeline mees” tähendab siis kõrgharidusega meest, aga ei, kohe selgub, et naisõiguslased on traditsioonilise mehelikkuse “maapõhja tampinud”. Ehk siis tegelikult tahaks Kadri siiski traditsiooniliste soorollide kohaselt elavat meest. Ma küll hästi ei saa aru, milles probleem, kui mõni naine ütleb, et “ma käin täiskohaga tööl, aga samas usun siiralt, et kõik kodutööd ja laste eest hoolitsemine on 100% naise kohustus”, siis ta leiab üsna kiiresti selle mehe, kes ta rõõmuga ära võtab. Selles mõttes, et oleks ma vallaline, ma võtaks ise ära kellegi, kes usub, et mina ei peaks kunagi kodus nõusid pesema, tundub nagu äss diil ju.

Aga nii lihtne asi vist siiski ei ole, sest Kadri on kirjutanud terve pika artikli pehmodest ja tõelistest meestest. Ja samas EI SAA MA IKKAGI ARU, mida ta mõtleb, kui ta ütleb “tõeline mees” või “pehmo”, sest need põhimõisted on defineerimata jäetud. Artikli ülesehitus tekitab aga segadust, sest vähemalt mulle on jäänud Eestis mulje, et väga paljud inimesed usuvad siiralt, et ülikooli lähevadki ainult pehmod, tõelised mehed saavad ilma hakkama (ja nii on see siin olnud juba AMMU enne feministide saabumist) – aga samas tundub nii pealkirjast kui artikli ülesehitusest, et see tõeline mees võiks siiski kõrgharidusega olla. Huvitav, kas tõeline mees siis õpib nö mehelikumaid erialasid ja pehmo kirjandust? Me ei tea, sest seda ei öelda. Ainus asi, mille kaudu PÄRISELT tõelist meest defineeritakse, on see, et tõeline mees kakleb teistega. Nojah, ma saan aru, et igaüks võib kaklusesse sattuda, aga kui mehelikkust selle alusel hinnatakse, siis ma vist ei taha tõelist meest. St ma ei taha meest, kelle identiteedi nurgakiviks on kaklemine või mittekaklemine.

Probleem aga jääb, sest naised tahaks meest, kes on hariduslikus mõttes sarnane. See nüüd on muidugi valdkonnaspetsiifiline, aga mina näiteks töötan erialal, kus ütleme 2/3 meestest on diplomeeritud ja 1/3 iseõppinud. Mina küll kellegagi vesteldes aru ei saa, kellel on diplom taskus ja kellel mitte. Vahel mõne puhul tekivad teatud eeldused, aga elu on näidanud, et need võivad täiesti valed olla – näiteks on mul üks noor meessoost kolleeg, kes päriselt kuulab filosoofia podcaste, käib tihti teatris (pehmo!) ja on üldse nii kultuuriliselt kui ka muus mõttes haritud. Ma teadsin, et ta on IT mõttes iseõppija, aga eeldasin, et ju ta on varem kirjandust või filosoofiat vms õppinud, sest no ta on ainus inimene, keda ma tean, kes selliseid podcaste kuulab – selgus, et ta baka on BIOLOOGIAS. Nii et mine võta kinni, mõni on mitmekülgne. Aga Kadrile ta ei sobiks, sest pehmo ju, kultuurilised huvid ja üldse, väkk. Õnneks ühele teisele eestlannale sobis, käisin pulmaski neil.

Seejärel jagab autor oma kogemusi. Tänapäeva pehmod ei aita enam mantlit selga, ei ava uksi. Ja ei julgegi, sest mõni feminist võib vihastada. Täitsa ausalt, mina arvan, et Kadri valetab. See on mingi imelik USA jutt, ma ei ole ELUS näinud, et keegi suurest hirmust ukse avamata jätaks. Küll näitab minu kogemus pigem seda, et just need kõrgharidusega pehmod avavad rohkem uksi ja need igal nädalavahetusel pidutsevad tümakad ei saa aru, miks nad pingutama peaksid. Nii et otsusta ära, Kadri, tahad siis pehmot või ei? Sest see kakleja sul ust avama ei tule. Sinu probleem on lihtsalt see, et sa ei tea ise ka, mis sa tahad. Mõtle esmalt see välja, küll sa siis ka mehe leiad. “Tahaks heade kommetega halba poissi” on filmistsenaarium, mitte päris elu.

Lisaks. Kui keegi ütleb, et mehed ei ava uksi, tundub mulle kohe, et see on mingi USA ajakirjandusest varastatud stereotüüp. Sest Eesti mehed päris kindlasti on vägagi viisakad. Kui ma mõtlen tagasi oma kogemustele näiteks Prantsusmaal, siis seal tegid mehed seda haruharva ja enamasti eelnes/järgnes sellele mingi flirdiüritus. Meie kontoriprantslane ka üldiselt uksi ei ava, va eriolukorras, kui mul on a la käed kinni vms. Eestlastele tundub see rohkem elementaarne viisakus olevat ja seda teevad mehed vanuses 15 kuni hauaäär.

Teiseks muidugi see, et eestlannad mingis mõttes nõuavad seda, st mitte valjuhäälselt, aga me oleme sellega harjunud ja meie kehakeelest on see näha. Ma töötan suures multikultuurses ärihoones ja mul on endal korra juhtunud nii, et ma jõudsin koos ühe indialasega ukseni ja jäin seisma, sest mulle tundus nii loogiline lihtsalt, et nüüd tema teeb selle ukse lahti. Ta oli hetke segaduses, siis tegi ka. 😀 Minul oli kergelt piinlik, sest tegelikult võrdõiguslik ühiskond jne ja mind ei huvita, kes uksi avab, ma lihtsalt olin oma mõtetes tol hetkel. Või näiteks olen märganud, et kui kuskile kontorisse saabuvad uued välismaalased, siis osad neist ei tea Eesti liftietiketti – kas te olete märganud, et kui lift just puupüsti täis pole, siis eestlased/venelased lasevad pea alati naised enne liftist välja ja siis väljuvad ise? Selle kohta ütles Cyrus, et tal läks alguses veidi aega, enne kui ta aru sai, mis toimub, sest USAs sellist asja ei ole. Igatahes juhtub vahel, et mõni naisterahvas astub mõnele uuele välismaa mehele kogemata otsa, sest nood pole taibanud, et see on nüüd see hetk, kus nemad eest ära kobivad. Nii et eestlannad on selliste kommete juures … alateadlikult nõudlikud? Sest nad on alati ehmunud, kui selline asi juhtub, ja vabandavad ette-taha, aga samas küll see välismaalane juba järgmine kord teab, eks ole.

Kuigi meie kontori mehed on vist selles mõttes tõesti pehmomad, et kui ma võrdlen ainult Eesti kollektiividega, kus ma töötanud olen, siis siin räägivad mehed hulga rohkem oma lastest ja sellest, kuidas nad nendega aega veedavad. Mis on selles mõttes kindlasti väga otseselt soorollide teema, et mu eelmises töökohas olid kõrvuti tõlkebüroo ja metallitehas ning kultuur oli selline, et isegi kui need metallitöölised tegelesid kodus lastega, ei oleks nad julgenud seda kõva häälega öelda, sest “höhöhöö, mingi eitede teema”. Ühte neist tundsin ühiste sõprade kaudu, tean, et ta on tegelikult väga aktiivne ja hoolitsev isa, aga töö juures räägitakse rallist ja tibladest, mitte lastest. Uues kohas räägivad ka eestlased sellistel teemadel hulga rohkem ning ka Eesti isad võtavad vahel lapse tööle kaasa või käivad temaga päeval arsti juures vms, kui vaja on. Huvitav oleks teada, kas asi on lihtsalt sotsiaalses erinevuses, et nö valgekraedel teised kombed, või osaliselt ka selles, et kuna üldine õhkkond on soosiv, julgevad eestlased ka rohkem oma kestast välja tulla ja emotsionaalsemat (pehmomat) palet näidata. Ma leian taas, et kui pehmondust nii defineeritakse, siis mulle meeldivad pehmod rohkem. 😀

Aga sellest hoolimata mind kohutavalt häirib, kui keegi tõsimeeli väidab, et Eestis pole häid mehi. Hiljuti jättis üks meie tuttav Kaurile (no see blogija Kaur noh) Facebooks üliimetleva kommentaari, sest kujutate ette, meessoost, aga suutis mingi ürituse välja valida ning endale ja lastele kõik ära orgunnida jne ja “mehed ju seda ei suuda”. Ma ei tea, mis inimestega te suhtlete, ma arvasin, et SELLISE ASJAGA saavad kõik hakkama. Kaur muidugi on ka imeline, mitmel erineval põhjusel, aga SEE pole minu arust nüüd küll SEE põhjus, mille pärast teda pjedestaalile tõsta.

Ehk siis ei ole neil meestel häda midagi, isegi Eesti meestel mitte, ärge uskuge seda, mida Kadri ütleb. Kui sa tõesti arvad, et diplom või pikkus vms arbitraarne väärtus mehe kõlblikkuse määrab, on see pigem sinu isiklik probleem. Eestlased lihtsalt vahel varjavad oma toredat iseloomu, sest feministid pole soorolle veel piisavalt põhjalikult tampinud, peab ikka alguses kõva meest teesklema. Nii et tuleb nende wannabe kõvade meeste seast need toredad pehmod üles leida.

anna kannatust · feminismus

Täielik luupainaja

https://www.instagram.com/p/BqX8Z7CBDAu/

VVNi juures tuli jutuks, et vahel on teatud emotsioonid, mida isegi ei teadvusta, aga tekib kehaline reaktsioon. No näiteks mina pidin väikesena karatevõistlustel käima ja mul polnud iial tunnet, et ma närvis oleksin. Aga käed nagu higistasid ja kõhus oli mingi imelik sõlm, nii et eks ma sain ise ka aru, et ju siis olen – aga endal oli tunne, et emotsionaalselt on kõik täpselt samasugune nagu ikka. Nüüd tuleb vahel kerge klomp kurku, kui pean rahvamassis trügima, mulle ei meeldi tipptunnil poes käia jne. Boulderdamisvõistlustel ronin näiteks alati vähem ära, kui tavatrennis, kuigi ei tunne, et oleksin närvis. No sellised asjad. Vahel keha ajab salaja oma asja.

Aga vat täna üllatasin end korralikult. Astusin töö juures lifti ja konkreetselt füüsiline tülgastus tuli peale, sest minuga koos oli seal üks ontlik keskealine mees, vest, viisakas särk, portfell, prillid. Nägi igati sõbralik ja tore välja. Ja siin ma sain otsekohe aru, milles probleem, see riietus koos prillide ja hallinevate juustega tekitas minu ajus lihtsalt otseühenduse sellega:

See on siis selle Itaalia maffiasarja üks bossidest, ilgelt vastik vanamees, ma täiega vihkan teda. Vaata veel ühe õhtuga kolm osa järjest, ilmselgelt oli ikka veel värskelt meeles. 😀 Ja enne, kui keegi seletama hakkab, jah, ma tean, et itaallaste endi arust võib sõna maffia kasutada ainult Sitsiilia juurtega kuritegelike rühmituste kohta, aga mul on tunne, et see on nagu šampanjaga, kedagi teist peale kohalike ja tähenärijate tegelikult ei huvita. (Muide, kas te teadsite, et see sari tugineb päriselt eksisteerinud inimestele? Ja et neil päriselt ongi selline süsteem, et kui keegi läheb vangi, siis tema perele makstakse elatist? Ja et Napoli ja Sitsiilia vahel ongi päriselt see erinevus, et kui Sitsiilias on pigem püramiid, siis Napolis on pigem paralleelsed hierarhiad, sellest tingitult ka rohkem sõdu ja verevalamist. Ning et see sari polegi megalt ülepakutud, päriselt on ka nii, et kui näiteks algajatele kriminaalidele mopeedid kätte antakse, siis nende käest üldiselt enam bensiinijaamas raha ei küsita jne, respekt kasvab vastavalt ametile. Mingil hetkel (2005 või nii) keelati isegi mopeedid ära, lootuses kriminaale ohjata. Lugesin siin just artiklit selle kohta, väga huvitav oli – eestikeelne artikkel kusjuures raamatust, millele see sari tugineb. Paneme lisaks feministliku noodina ka lingi teadusartiklile naiste tähtsuse kasvust maffia kõrgematel kohtadel.)

Aga sõna “luupainaja” tuli jutuks täna hommikul. Cyrus õppis uue sõna, sest nägi halba und. Nagu teie ilmselt teate, siis luupainaja tähendas originaalis mitte halba und, kus on tunne, et keegi on sinu juures ja sa ei saa liigutada, vaid just seda Kedagi, kes seda seisundit tekitab ja sind vangis hoiab. Kuna inimesed eriti enam selliseid asju ei usu, siis nüüd tähendab see seda seisundit ennast, mitte selle põhjustajat. Ja inglise keeles pole selle jaoks head sõna, nightmare on ju lihtsalt õudusunenägu – kuigi arutasin seda Douglasega töölt, kes ütles, et tema peres öeldi selle kohta old hag (ehk siis vanaeit), sest kõik teavad, et see on just vana nõid, kes öösiti kiusab, mitte keegi teine. Ja tegelikult on mingi selline vaim olemas väga paljudes kultuurides, nii Ida-Aasias kui ka Lõuna-Ameerikas, sest need kogemused on nii universaalsed. See on jälle üks koht, kus ma ei saa enda unenägudest rääkida, sest mul pole õnneks iial midagi nii hirmsat juhtunud, ainult üks järvest laiba välja sikutamine (pärast Winter’s Bone’i vaatamist muidugi) ja paar korda väljakukkuvad hambad, aga Sirru ütles, et tema kõige kohutavam unenägu oli selline, et ta nägi unes, et ta ei saa liigutada ja keegi saagis tal jalga otsast ära. Ja eriti kohutav oli see, et ta samal ajal tundis, kuidas voodi läheb põlve juurest märjemaks ja märjemaks, sest verd lahmas – see tunne oli nii realistlik, et kui ta end ärkvele ehmatas, oli esimene mõte, et kas ta tõesti lasi end täis, aga ei, tegelikkuses oli voodi siiski kuiv, lihtsalt see tunne tundus nii reaalne.

P.S. Sain järgmiseks teisipäevaks varasema aja, nii et vähemalt saan juba nädala pärast sellest hambast lahti. Allah olgu kiidetud

P. P. S. Mina, vana vandenõuteoreetik, arvasin juba mõnda aega, et Helmed on Reformierakonna (või Yana Toomi) palgal ja nende ainus eesmärk on tegelikult Keskerakonna lõhestamine ja põhja ajamine – keeravad kõik perse ning lõpuks astub naeratav Yana lavale, paneb kõik venelaste hääled oma kotti ära ja ülejäänu saavad reformikad omale. Vandenõude peamine märk on aga see, et sa oled oma tõega kogu maailma vastu – nii et see, et Postimees (ehk siis peavoolumeedia parasiidid!!!) nüüd samast asjast kirjutab, natukene kõigutab mu veendumust. Aga äkki Postimees varastas kuidagi mu mõtte, kuigi ma sellest kellelegi rääkinudki polnud? Siit saaks ehk mõne parema loogi.

feminismus

Kuidas meestele meeldida?

https://www.instagram.com/p/B0mWyHBJa_c/

Lugesin seda postitust ja kohe kutsus kirjutama. Kõigi naiste lemmikolukord, tuleb üks Mees ja hakkab õpetama, kuidas tegelikult kõige parem on. Küsimata muidugi. Nii et kulla Mees, las ma selgitan, kuidas TEGELIKULT asjad käivad.

Mõtle sellele ärilisest perspektiivist. Majandus on meestele keeruline, see eeldab matemaatilist mõtlemist, aga no hetkel on majandusteooria, see on natuke lihtsam. Ütleme, et sa müüd autot. Väga hästi hoitud, kütust võtab vähe ja oi! Kui mahukas pakiruum! Ja nüüd tuleb huviline, kirtsutab nina, ja küsib, et:

“oot, sellised veljed ongi v?”

-“Mis veljed, sa ei kujuta ette ka, kui ökonoomne …”

“Huhuh, kiiresti ta ka nullist sajani läheb?”

Kas sa mõtleksid, et ehk on sitt auto või et ostja on loll või lihtsalt, et ehk see mees pole sinu sihtgrupp? Sest mina mõtleksin viimast. Müüja on ehk natuke opakas, et üritab müüa oma kaupa kellelegi, kes selle väärtust ei näe, ja potentsiaalne ostja on eriti lollakas, sest ei suuda aru saada, et see auto pole lihtsalt talle mõeldud. SINA. Sina oled potentsiaalne ostja.

Meestel on kuidagi raskusi ühe väga lihtsa kontseptsiooniga, millest naised probleemideta aru saavad. Mehed usuvad, et iga superkangelane kujutab tegelikult neid. Iga film on just talle, iga reklaamitav deodorant, iga müüdav kapsas. Ja kuna naine on ometi kaup, mida võtta, jätta, vajadusel mõneks ajaks riiulisse panna, siis loogilise järeldusena, iga naine riietub, meigib ja evib mingeid arvamusi ainult selleks, et TALLE meeldida. Tema on ju super user, tema ongi iga asja tõeline sihtgrupp, täna ja alati. Naistel seda muret ei ole, sest nad on harjunud sellega, et miski pole neile mõeldud ja kedagi ei koti nende arvamus.

Aga see turunišide paljusus tähendab, et isegi kui mu peamine probleem siin elus on, et hädasti oleks meest vaja, on mul siiski vabadus käia riides nagu drag queen või tagasihoidlik raamatukoguhoidja ning mitte kummalgi juhul ei pea ma muretsema, sest endale ma juba meeldin ja küll leidub kuskil ka see keegi, kes just raamatukogutöötajatega pornot armastab. Kui tegelikult just kindel sihtgrupp huvitab, siis tuleb jah mõtlema hakata, kuidas selles suunas kõige mõistlikum turundada oleks. Aga kulla mees, isegi see ei tähenda veel sugugi, et SINA see sihtgrupp oleksid. Tead küll, sa võid olla kõige ilusam ladvaõun, aga mulle meeldib ikka peekon.

P.S. Ma olen ehk veits Disney, aga mina usun siiralt, et igaühe jaoks on kuskil fetiš – kui ise avara pilguga ilmas ringi vaadata, siis küll sa leiad selle inimese, kellele suisa meeldib see, et sa päeval käid ringi nagu drag queen või keskmine ülemeigitud bemmibeib (ega neil vist väga suurt vahet ei ole peale selle, et esimesed on tihedamini kleidis), aga reede õhtul pärast teist kokteili riietad end just tema jaoks raamatukoguhoidjaks. Ära kaota lootust!

anna kannatust · feminismus

Sina ei pea mitte oma küünalt vaka all hoidma

View this post on Instagram

It's Friday, bitches ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vaatasin üllatusega Facebookist, kuidas mu kunagised klassiõed, üks mimmum kui teine, olid kõik Metallica kontserdile jõudnud. Mõni isegi kurtis internetis, et pole midagi selga panna, sest pole ühtegi rokibändi särki (rääkimata Metallica särgist), et kas keegi nahktagi saab laenata v. Ja ma ei räägi inimestest, kes on viimased kümme aastat korralikud pintsakliplased olnud ja nüüd kaevasid kapipõhjast oma vana särgi välja, vedasid üle ootamatult kasvanud õllekõhu ja läksid peole – neist ma saan täiesti aru, lähed noorusaegu meenutama jne. Mina ei läinud, sest mulle üldse ei meeldi nende viimased albumid (from thrash to trash jms naljad), aga saan aru, miks kunagised fännid läksid. Aga minu jaoks on see mittefännide kokkuvoorimine täiesti arusaamatu, keegi peaks peale maksma mulle, et ma läheksin väljakule tuhandete võõraste inimeste vahele trügima, et näha bändi, mis mulle tegelikult ei meeldi. Pigem vastupidi, hetkel peaks bänd mulle ikka VÄGA meeldima, et ma end kodust välja veaksin. Laulu- või tantsupeost ma veel saan kuidagi aru, sest seal on kõik vaeva näinud, mingeid laule vms harjutanud ja siis see ühistunne ja blablabla. Mitte minu teetassike, aga siin ma suudan juba empatiseerida ja saan aru, kuidas see võib nauditav olla.

Naljakas lihtsalt, et minu paanikahoog on kellegi teise arusaam meeldivast õhtust. Vastupidi muidugi ka, mina nautisin nädalavahetust, millega muuhulgas kaasnes pendlisse kukkumine, nii et lendasin küljega vastu seina (muidu polnud midagi, ainult jalg jäi kukkudes hetkeks köie taha kinni, nii et pahkluu on nüüd natuke tundlik, aga õnneks isegi mitte valus), vihapisarad, sest ma vihastasin korraga Cyruse ja iseenda peale, ning väga palju raskeid liigutusi – ja ma olen VÄGA VÄGA rahul, mul pole ammu nii lõbus olnud. Olgu öeldud, et pärast seda kukkumist vedasin ma end kohe üles tagasi ja tegin ikka liigutuse ära, nii et selle üle olen suisa uhke.

On ju tore, et igaüks saab niimoodi lõbutseda, nagu just talle meeldib? Ma vähemalt tahaks uskuda, kuigi vahepeal tahetakse ikka vägisi meelde tuletada, et võiks ikka normidele vastata. Minu käest küsiti nimelt enne nädalavahetust, kas ma nädalavahetusel puhkan või ronin, nii et ma pidin taas kord vastama, et puhkan ronides, sest see ongi meie jaoks kõige nauditavam puhkus. Ja taas kord ei suutnud küsija seda vaatenurka üldse mõista. Sain hoopis ootamatu loengu teemal “ebanormaalselt sportlikel naistel on tulevikus raskusi rasestumisega”. Ee, bitch say what?

See ebanormaalne keha on siis selline, nagu ülemiselt pildilt näha võib, kõhtu sees hoidma ei pea, aga kõhulihased paistavad ainult hommikuti ja pärast trenni. Kuigi selle ülisportlikuks nimetamine on muidugi värskendav, mu treener ütleb tavaliselt “ronija kohta suur” ja Reet ütleb, et “ilmselgelt armastab ronida, aga kooki armastab ka”. Ma ei ole hetkel viitsinud end isegi suveks soorituskaalu ajada, sest lihtsalt ei viitsinud, oktoobrireisiks võtan veits alla, aga hetkel naudin seda, et hea tugev tunne on. Aga no lihtsalt võrdlusmaterjaliks, ülisportliku ronija keha on näiteks selline (ja kui mul talveks mingit reisi plaanitud pole, elan ma terve talve julgelt selles tema “käest ära lastud” kaalus ja ei muretse ka):

View this post on Instagram

**Update** So, many of the people that know me and follow my see that I absolutely LOVE fitness! YES, I climb and there for I’m a climber, BUT that’s NOT all I am! I have always loved testing my body through other workouts as well and seeing the transformations and also seeing how far I can push my limits. I LOVE seeing how strong I can get and what I can do with that strength. Something that I have always wanted to get into as well as staying a professional climber is the fitness world in general. I follow so many other amazing athletes, such as @clairepthomas , and fitness influencers on Instagram and love seeing what they do and how they motivate others to push themselves and live a healthier life style. For many years I have worked out in the gym, not talking about the climbing gym, because I love it. I love the feeling of working hard and sweating! 😁😆 SO… In the near future I’m going to start training programs for climbers and non climbers. For people that just want to live a healthy and fit life so as they get older they can still keep enjoying all the things they want to do! Website with training, healthy sweet recipes and much more will be coming soon! Come along with me on this journey and let me share my passions with y’all! 😁 The first 2 pictures are from the last week after working harder to tone up. The climbing pictures are from when I gained about 10-12 lbs after taking a break from climbing and training. They were taken about 2 or so months ago. It’s hard to bounce back sometimes, but the hardest part is starting!!! 💪🏻😄 #uhamikakuto

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on

Miks ma üldse selgitan seda? See ei ole kellegi asigi, tegelege oma kehaga, mitte ärge jõllitage teiste omi. Pärast onaneerimist ehk tuju parem ka ja vähem huvigi kedagi teist kritiseerida. 😀

Lihtsalt see vestlus pani mõtlema, et saan täiesti aru, mida minu kunagine lemmikkommenteerija MadMax mõtles, kui ta ütles, et lapsi kasutatakse naiste kontrollimiseks. Mul isegi ei ole lapsi, aga minu emaka potentsiaalselt töökorras hoidmine on ikka igati sobilik asi, mida jutuks tuua – ja minu emaka töövalmidus on ometi hulga olulisem kui mina ise. Kas ma olen õnnelik, ei ole siin võrrandis oluline. Mina kui juba olemasolev inimene, minu unistused, soovid ja eelistused ei loe. Või ehk loevad, aga kui see kellegi huvide rõhutamiseks parajasti sobib, on igati okei letti lüüa argument “sa peaksid elama, nagu mulle meeldib, sest su emakas”. Ja noortele meestele ei käi keegi rääkimas, et järelkasvu huvides tuleks vähem juua või suitsetada, keegi ei tule selle pealegi, kuigi kõik teavad, et tervemate laste saamise nimel võiks mees enne lapseteoga pihta hakkamist vähemalt kolm-neli kuud joomisest ja muudest meelemürkidest hoiduda. Kui mitut meest te teate, kes päriselt seda teeks või kellele emme/issi käiks rääkimas, et peaks tegema? Keegi ei käi vanematele meestele rääkimas, et ära sina lapsi saa, vanematel isadel on suurem tõenäosus autistlik laps saada. Järelikult ei ole asi lapses, asi on ühe sugupoole kontrollimises, sest inimesed arvavad, et neil on õigus naisi kontrollida.

Samas ei maksa unustada, et see sobivus on tegelikult väga hea lihtne binaarne vastandus. Nagu lüliti. Sa oled kas sobiv emakakandja uue armsa valge heteroseksuaalse lapsukese loomiseks või ühiskonna seisukohast kasutu parasiit. Ja sellest pole midagi, kui sa juba kord oled oma emaka raiskulaskja, siis on väga hea rahulik elada. Inimesed aktsepteerivad seda, et ahah, nüüd on siis nii, ning vahel harva mõni üksik käib mölisemas (nagu seekord), kui talle isiklikult miskipärast ei meeldi, et sa tema parema äranägemise järgi ei ela. No et tal oleks just praegu lapselapsi vaja näiteks ja väga ebameeldiv, et sa siin mingit indiviidi mängid ja neid käsu peale välja paugutama ei taha hakata. Neid inimesi on võimalik vältida, nendega vähem suhelda ja rahulikult oma asja edasi ajada, elu on chill. Ei ole üldse mõtet põdeda.

Aga usu mind, kui sa nüüd mõtled, et hakkaks seda lülitit näppima, sest lapsed on ju armsad, siis SEE mäng ei käi nii, et sa vajutad lülitit ja oled plõks! hea ema. Mkm, kullakene, sinust saab alustuseks rase ja seejärel ema. Aga juba enne, kui see elu õis sulle sülle asetatakse, avastad sa, et järsku ei saa sa peldikusse ka kõndida, ilma et mõne uue lüliti otsa ei koperdaks. Sest nüüd on need järsku IGAL POOL, sest status quo on kõikuma löönud ja absoluutselt iga inimene tahab võimalust kasutada, et sind endale sobivasse vormi väänata. Kas sa raseduseelse joogaga tegeled? Kas sa liigutad piisavalt? Ega sa liiga palju suhkrut ei tarbi või liiga kiiresti juurde võta? Rasedusaegne diabeet on hirmus asi, kole, kui ema oma lapse tervisest ei hooli. Kas sa annad ikka rinda? Ega sa liiga kaua rinda ei anna? Kas sa ikka lased lapsel oma toas magada? Ega sa lapsel ometi oma voodis magada ei lase? Miks ta sul nii kaua mähkmetes on? Kas sa tõesti IKKA VEEL annad rinda? Miks su laps võõrastega suhelda ei taha? Miks su laps nii lärmakas ja rõõmsameelne on, kas ta ei saa aru, et see segab teisi? Äkki saaks ta kohvikuskäimise ajaks välja lülitada? See ei ole mäng, mida võita saaks. Kui mul oleks oma praeguse elukorralduse juures laps, oleks kogu mu suguvõsa veendunud, et ma olen halb ema, sest mis mõttes isa peab oma lihase lapsega iga kahe nädala tagant kaks päeva üksi tegelema, kuni ema koolis on? Meie suguvõsas joovad isad õlut (heal juhul) ja vaatavad õhtul enne magamaminekut korra üle magamistoa ukse, et näha, kas laste arv jätkuvalt klapib, ja sellest piisab, et heade isade nimekirjas püsida. Utreerin, väga häid isasid on ka, aga neile teistele ei käi keegi midagi ütlemas. Emadele on hoopis teised reeglid ja neile öeldakse hulga kergemini otse näkku, et issand jumal, kui sa juba need lapsed saanud oled, peavad nad ometi esikohal olema. Mis kool, mis isiklikud unistused, ela läbi lapse. Tema akrobaatikaringi esinemine on nüüd sinu aasta suursündmus.

Nii et ainus variant on mitte mängida. Saada perse, vähenda suhtlust, soovi korral kas või naerata ja ütle, et nii kurb, et pole aega külla tulla. Tahad, saa laps. Tahad, võta kolm dalmaatsia koera. Sitta pead ikka ise kasima mõlemal juhul. Ei ole vaja end kellegi jaoks kringliks väänata, oma asja ajades on mingigi tõenäosus, et vähemalt üks inimene on lõpptulemusega rahul.

feminismus

Sõna jõud ja kallutatus

Taust. Mart Helme lubas endale (sajandat korda?) sõnavõttu, mis on ilmselgelt seksistlik ja ainult nii mõistetav. Tsiteerin:

Seda [käitumist] võib endale lubada üks emotsionaalselt ülesköetud naine. Aga Kersti Kaljulaid ei ole lihtsalt üks naisterahvas, ta on vabariigi president, kes peaks selle asemel …

Absurdne on juba see, et Helme ise on teatavasti väga emotsionaalse käitumisega, nii et miks emotsioonid on EKREle lubatud ja teistele mitte, jääb arusaamatuks. Kui keegi vaatas seda videot, siis see sõnavõtt oli samuti üsna emotsionaalne. Aga selge see, et terve see partei lihtsalt mõnitab presidenti, tuletan meelde Põlluaasa, kes “kogemata” presidendi nime teise inimese omaga sassi ajas – minu meelest SEE on käitumine, mida spiiker endale iial lubada ei tohiks, Aga juba kaldun teemast kõrvale, vabandust, ma olen muutliku meelega naisterahvas, loomu poolest juba selline. Nii et tagasi seksismi juurde.

Põhimõtteliselt on siin tegu klassikalise “mees = loogiline ja rahulik”, samas kui “naine = emotsionaalne ja ehk suisa hüsteeriline” vastandusega. See ongi seksistlik väide, mis ignoreerib täielikult fakti, et siiani on Kaljulaid olnud oma avalikes esinemistes tunduvalt rahulikum kui EKRE liikmed. Ja võin kihla vedada, et isegi kui Kaljulaid oleks Helme arust rahulik, oleks ta sel juhul mittenaiselik, sest no naised on ometi juba loomu poolest emotsionaalsed, mis on sobilik ehk köögis, mitte Riigikogus. Erinevalt meestest, kes on kirglikud, Trump ja Helme ja muud sellised kirglikud kõnelejad on suurepäraste poliitikute musternäited.

No ja nüüd siis Postimehe artikkel selle kohta, et selline sõnavõtt pole muidugi ka välismeedial märkamata jätnud ning mitmed erinevad ajalehed on sellest ka kirjutanud. Mis on Postimehe artikli pealkiri? “Välismeedias levib kulutulena Mart Helme seksistlikuks tembeldatud märkus presidendi kohta” …

Nagu … Kas piim on meil nüüd “piimaks tembeldatud valge vedelik” v? Kaalep on meil alusetult antisemiidiks tembeldatud, vaesed Helmed on alusetult natsideks ja seksistideks tembeldatud … Kui sa näed välja nagu part ja prääksud nagu part, elad järves ning pool ajast näitad vee peal perset, pea sügavale vee alla surutud, et sealt toitu leida, siis tõenäoliselt oled sa ikka part, mitte lihtsalt pardiks tembeldatud. Aga selline meediakajastus, isegi kui see on ainult pealkirjas (valdav enamus lugejaid meie kõrge lugemisoskusega riigis vaatavad ainult pealkirja ja pilte), kallutab selgelt artikli sõnumit ja jätab mulje, et lumehelbekestest liberastid on jälle end lumehelmekeste teemal asjata ketasse tõmmanud, ilma et helmekestel endal asjaga mingit pistmist oleks. Saan aru, et nüüd on Pets pukis ja tema on konservatiiv, aga no selliste pealkirjade jaoks on meil juba Objektiiv.

feminismus

Naised ja inimesed, vol 99

Paari päeva eest oli siin see viraalne pilt naise piimanäärmetest – nimelt ei olnud suur hulk ameeriklannasid kuulnudki, et naise keha selline välja näeb, sest bioloogia tundides kasutatakse seal maal (ja tegelikult enamasti ka siin) INIMESE keha näitamiseks pea alati meest, sest mees = ju inimene. Naine on mingi kummaline inimese alaliik, keda näidatakse ainult siis, kui räägitakse spetsiifiliselt reproduktiivorganitest jne. Huvitav oleks teada, kas selles valdkonnas on 15 aastaga midagi muutunud, nii et kui mõnel lugejal on põhikooliealisi lapsi, siis jagage pilte vms, tahaks kohe teada, kas on mehed ja naised seal võrdsemalt esindatud.

Tundub nagu triviaalne teema, aga tegelikult siiski mitte. Näiteks satuvad mehed autoõnnetustesse tunduvalt rohkem kui naised, aga naised surevad rohkem – sest turvavarustust testitakse meeste peal, lähtutakse meeste keskmisest suurusest jne. Alles viimastel aastatel on hakanud see suhtumine muutuma. Ravimite testimine – teadlaste elu lihtsustamise nimel on tavapäraselt kasutatud ainult meessoost hiiri, sest vähem jama ju ning hiir on hiir. Haigussümptomite ja haiguste diagnoosimine – naistel jääb tihti infarkt õigel ajal märkamata ja kiirabi kutsumata, sest meid on õpetatud inimeste, ptüi, MEESTE infarktitunnuseid märkama. Kui inimene rinnust ei raba, ju siis pole infarkt – aga tegelikult esineb valu rinnus ainult umbes pooltel naistel. Tsiteerin kardioloog Margus Viigimaad (ma ei hakkaks mingit naiste loba ju tsiteerima, olge ometi):

«Palju sagedasemaks infarktisümptomiks naistel, umbes 70 protsenti juhtudest, on hoopis ülisuur väsimus, ligemale pooltel juhtudel ka unehäired, hingeldamine ning seletamatu ärevus. Tihti ilmnevad sellised sümptomid isegi kuu aega varem, kuid inimene ei tule selle pealegi, et need võivad ähvardavale infarktile viidata.»

Eriti terav on asi käitumishäirete, autismi ja muude nö vaimset poolt puudutavate eripärade korral. Tüdrukuid diagnoositakse vähem ja hilisemas vanuses, osaliselt lihtsalt selle pärast, et seda peetakse poiste haiguseks. Veel hullem on lugu nö päris naistehaigustega, mida ei taheta tõsiselt võtta. No näiteks menstruatsioonivalud (olen kuulnud faking kiirabitöötajaid naljatamas naise kohta, kel olid sellised valud, et tuligi tihti kiirabi kutsuda, et ta peaks paar korda korralikult keppi saama ja lapse sünnitama, oleks mure lahendatud), aga ka sünnitusjärgsed probleemid. Osade naiste puhul on elu lõpuni paratamatus, et said lapse ja nüüd elu lõpuni tuleb vahel veidi püksi, kui rohkem naerda julged, aga paljude hädade puhul on meditsiinilisest sekkumisest kasu. Ja meil on tasuta arstiabi (ning mul ka usk Eesti meditsiini), nii et ehk solgutatakse natuke, aga lõpuks aidatakse ka – aga Ameerikas tuleb järjest rohkem välja lugusid selle kohta, kuidas naine on pärast sünnitust ja rebendeid kehvasti kokku õmmeldud, nii et seks on ka aasta aega hiljem valus, ning siis käib ta näiteks kümme aastat arstide vahet, enne kui üldse opile lastakse. Selle aja peale pole ju ainult naise elu rikutud, vaid ka ta abielu – st mehel on ju ka kehv olnud kümme aastat seksita olla või seksides naise valugrimassi vaadata, INIMESEL on halb selles situatsioonis, võiks arvata, et võetakse tõsisemalt. Aga suhtumine, et naised ju vinguvadki ja kui naine ütleb, et on väga valus, küllap siis tegelikult natuke kipitab, on kahjuks tavaline pea igal pool.

No ja siit jõuame sujuvalt lastesaamiseni. Meil on meespoliitikud, kes võtavad avalikult sõna selle kohta, mitu last mis vanuses peaks olema. Millises vanuses on lastetu naine lihtalt parasiit (mina näiteks olen selline makse maksev parasiit, eks ole). Ja seda on okei avalikult neile otse näkku öelda, neid ütlejaid valitakse suisa Riigikokku. Ja siis on naised, kes anonüümselt ja salaja räägivad internetis sellest, mitu nurisünnitust neil on olnud. Naine, kel on olnud neli plaanitud rasedust, kolm sünnitust ja kaks elussündi. Neid asju ei jagata sõpradega, tihti isegi mitte peredega, sest see ei ole teema, millest rääkida. Naeratad viisakalt, kui ema jälle küsib, millal siis laps tuleb, ja ütled, et eks iga asi tuleb omal ajal, kui Allah annab – mitte ei ütle sünnipäevalauas, et kaks korda on ära katkenud, ehk kolmandal korral veab. Ja siis kuulad, kuidas MEHED hakkavad sama laua taga arutama, mis vanuses ikka oleks normaalne jne, sest no nad on ju mehed, nad on automaatselt iga valdkonna eksperdid. Huvitav, kas need mehed teavad, et igal viiendal naisel on vähemalt üks rasedus katkenud? Kas neid üldse huvitaks või räägiks sama targa näoga kartulisalati taga edasi, mis sellest, et teavad, et enda naisel või enda tütrel on ka seda juhtunud?

Väga võitleva feminismi moodi kõlab, ma tean, aga tegelikult leian ma, et Eestis on selle teemaga tunduvalt paremini kui Ameerikas. Mitte HÄSTI, aga paremini. Lihtsalt nägin seda pilti ja mõtlesin, et tasuks ehk jälle meelde tuletada, et naised on ka inimesed – ja mitte ainult nii ääremärkusena, vaid naised ei peaks moodustama mitte ainult poolt elanikkonnast ja tööjõust ja valitsusest, vaid neid tuleks kujutada ka bioloogiaõpikutes, arvestada nendega ravimikatsetes jne jne. Noh, et me oleme olemas, tere!

faith · feminismus · Uncategorized

Seks!

 

 

Perekoolis on teema. Naised arutavad, kas see on petmine, kui mees seksib kumminukuga. Mina olen siin väga rangel seisukohal, et igasugune eneserahuldamine, olgu see kumminukuga või ilma, on petmine ainult siis, kui oma naine selle arvelt kannatab – st kui ütled oma naisele ei ja siis salaja vannituppa lähed, sest no vähem tööd ju, siis see ei ole sinust kena. Ja siis ei maksa üllatuda, kui tundub, et keegi on su omleti sisse sülitanud või seda omletti sulle ei tehtagi. Kuni selliseid muresid pole, on mul sügavalt ükskõik, riputa see kumminukk või keset elutuba lakke sekskiigele. St ma peaksin sind imelikuks, aga petjaks igatahes mitte.

 

View this post on Instagram

#perfectdate #livelovelaugh

A post shared by If it feels good… (@dr_goodthyme) on

Aga sellega seoses meenus mulle üks teine blogi, mida ma hiljuti lugesin, kus (vanema põlvkonna) autor ütles otsekui möödaminnes, et noored naised ei saa tihti aru, et ükskõik kui kena üks mees tundub, tegelikult mõtleb ta sind välja kutsudes ikkagi seksist – ja tundus kergelt üllatunud, kui naised üksmeelselt vastasid, et taevas tänatud, mis temaga ikka välja minna, kui pole lootust keppigi saada. 😀 Selles mõttes on eestlased nii keskendunud feministide meestevihkajalikule kuvandile, et on kuidagi kõrvale jäetud sellega kaasneva seksuaalse vabaduse osa – või ehk mitte seksuaalse vabaduse, vaid pigem niipidi, et naised on aru saanud, et nende vajadused on ka olulised. Tean üsna mitmeid suhteid, mis on seksuaalse sobimatuse pärast lõhki läinud, ja ei ole sugugi mitte alati meespool olnud see, kes rohkem tahaks. Rääkimata sellest, et nagu ka seal blogis öeldud sai, tihti võib ühe osapoole madalam huvi olla tingitud sellest, et teine osapool nõuab rohkem kui annab, möödas on need ajad, kus naised kannataksid välja meest, kes arvab, et deep throat on suhte möödapääsmatu osa, aga oma suu hoiab rangelt leiva ja lõppematu möla jaoks. Naised on nõudlikud. Vahel tundub mulle suisa, et mida noorem, seda nõudlikum – kas te mäletate, milline meie praegugi üsna kuulsatest blogijannadest on mõne aasta eest avalikult kirjutanud, kuidas ühe mehe pärast suisa välismaale läks, et seal ta … “sobimatuse” pärast kohe maha jätta?

Või alles hiljutine näide. Istub minu ees trammis kaks teismelist neiut, ehk 18 või nii. Igatahes ilmselgelt gümnaasiumiealised ja koolikottidega. Neiut X oli kutsunud välja noormees M, kellega neiu Y oli põgusalt suhtes olnud. Nii et neiu X arutas, kas minna või mitte minna. Neiu Y: “Kui sulle meeldib suur mu**, mis sellest, et seda üle kahe minuti kasutada ei anna, siis mine julgelt.” Pisut külm, aga noorte inimeste argipäev. Ja ei ole ainult noored daamid sellised, kui keegi tahab nüüd tõmmata kaardi “issand, naised on muutunud”, ma olen kuulnud, kuidas mu väikevenna tuttavad (tema ise ei teeks loomulikult IIAL midagi sellist) tõsimeeli räägivad naistest stiilis “Mari 6 ja Mari 4”, kus number on siis hinnang välimusele kümnepallisüsteemis. Kehvemal juhul ka “See Mari on 4 küll, aga vähemalt innukas, kuuega on ainult misjonäri loota”.

Nagu täitsa tõsiselt, siin tundub olevat mingi põlvkondade vahe. Tundub, et mulle eelnenud põlvkonnas ei peetud seksi üldse oluliseks, aga minust kõigest viis aastat nooremate jaoks on see juba primaarne. Minuvanused on siis kuskil seal keskteel. Kui MINA veel noor olin, oli ka käehoidmine ja romantika jms (ja olen suutnud mingi ime läbi leida kavalere, kes lisaks seksile ka seda poolt jätkuvalt hindavad), aga noortega suheldes tundub küll, et neil tuleb esmalt üle elada mingi imelik Tinderiperiood, kus võidab see, kes kauem pea peal seistes suhu võtab vms. Geisõber räägib, et Grindris on asi veel hullem, Tinderis öeldakse üldiselt vähemalt tere vms alustuseks, Grindris saadetakse kohe tagumikupilt ja küsitakse, kas ülemine või alumine (või kehvemal juhul, kas watersports ka hobide hulka kuulub).

Mul on aga ilmselt kõrgest east tingituna hoopis vastupidised probleemid, ma suutsin omal ajal Tinderis vist kolm päeva vastu pidada, sest mulle tahtsid üksikisad seal oma lastest rääkida. Ma saan aru, et oluline on sellist infot mitte alguses varjata, aga kui sa AINULT oma lastest räägid või kohe lastega jalutama kutsud, jääb mulje, et sa otsid lastele ema, mitte endale kaaslast – mina, erinevalt mõnest teisest tuntud blogijast, eeldan, et esmalt suheldakse vähemalt mõned kuud omaette ja siis alles vaadatakse, kas hakatakse lastele ka tutvustama. Lapse seisukohast on see ju väga segadusseajav, kui kodu on nagu hooramaja, kust pidevalt võõrad inimesed läbi traalivad, see ilmselt ei ole ju päris see stabiilne peremudel, mida kaasa anda.

Ehk siis keeruline on see asi, tänapäeval on uute suhete otsimine kohati nagu töövestlustel käimine, kohe pead vastama kõigile tingimustele ja ebatäiuslikkusele pole kohta. Mul on tunne, et selle taga on taas abundance theory, Tinder jms tekitab tunde, et meres on kalu ju lõputult, nii et inimesed isegi ei ürita kellegagi väljas käies sügavamat sidet luua – ja samas pettuvad iga pooliku katsega, sest teine ei olnudki ideaalne (mis sellest, et nemad polnud samuti). Ja teiseks muidugi see, et inimesed ei anna endale aru, et meres võib kalu küll lõputult olla, aga kui sinu standardile vastab ainult murdosa neist ja sina ise pole ei hai ega krokodill, vaid juba aastate eest pehkinud ridvaga poolpime kalur, siis SINU tõenäosus see kuldkala kätte saada on ikka nullilähedane. Edu sellega.

Mis selle postituse mõte nüüd oligi? Ahjaa.

Elu on kannatus.

anna kannatust · feminismus

Inimesed, kuidas te loete uudiseid?

View this post on Instagram

❤️

A post shared by Fazza (@faz3) on

Ajakirjanduses hetkel lugu sellest, et VÄIDETAVALT on Trumpil majapidajannaga laps ja National Enquirer on selle loo meelega kinni mätsinud ning seda aastaid varjanud. Kommentaarid keskenduvad kõik sellele, kas moraalne pool on riigijuhtimisel oluline ja et Clintoni tagandamiskatse ei läinud läbi jne jne. Kulla inimesed, probleem ei ole täna selles, mitu abieluvälist last Trumpil on – ja probleem ei olnud tollal selles, et Clinton pole moraalne kristlane. Probleem oli selles, et Clinton andis vande all valeütlusi, mis on VÄGA ebaseaduslik.

Trumpiga seoses on probleem selles, et ükskõik, kas see laps on olemas või mitte, kui NE tõesti loo eest maksis (olgu lugu fiktiivne või mitte), ainsa eesmärgiga seda kinni mätsida ja Trumpi võimulesaamisele kaasa aidata, siis USA seaduse kohaselt on nad osalenud tema kampaanias, millel on oma reeglid. Kampaaniategevus peab olema registreeritud, selle pealt tuleb makse maksta jne. Mis tähendab, et kui suudetakse tõestada, et Trump oli kampaaniast teadlik ja ehk isegi rahastas seda osaliselt, siis teoreetiliselt on paha-paha (praktikas mina küll ei usu, et ta valitsusajal kuskilt kangutatakse).

Ja miks inimesed selliseid uudiseid lugedes seksi ja moraali juurde kinni jäävad, mina aru ei saa, sest näiteks selles artiklis ei ole üldse moraalsele poolele keskendutud, autor räägib just kampaania rahastamisest, aga kommenteerijad loevad ikka seda, mida ise tahavad. :/

Kuna Trump on kole, siis pildil on hoopis kõige seksikam sinivereline, keda ma tean. Käis hiljuti Eestis ka, nii et sõbranna, kes ratsavõistlust korraldada aitas, kinnitas, et päris elus ka kena.