games · movies

Näe, “Hulkur”

Just selle postituse jaoks guugeldasin ja sain teada, et eesti keeles on mängudel pealkirjad, mitte nimed. Nii et näiteks “Alias” jutumärkides, aga samas on igati korrektne öelda jutumärkideta Aliase mäng, sest siin võime lähtuda tootenime reeglist. See osa on nüüd selge, liigume edasi.

Haha, välimuse järgi võiks vabalt meie kass olla, aga meie oma tuleb vahepeal näugumise peale kohale küll, aga saab aru, et telekas pole päris

Ehk siis postitus on sellest, et oleme siin uuel aastal vaadanud sarja nimega See ja mänginud mängu pealkirjaga “Stray”. Sirru on mänginud, mina olen vaadanud, sest ma tean, et seda tüüpi mängus ma annaksin kohe alla ja oleksin praeguseks neli korda piilunud juba internetist, kas olen midagi kahe silma vahele jätnud, aga tema mängu vaadates keskendun ainult süžeele ja see on huvitav. Nimelt jõuab üks hulkurkass kogemata linna, mida kutsutakse surnud linnaks, ja üks robot aitab tal sealt väljapääsu leida. Ainsad bioloogilised eluvormid on (vähemalt senini) väikesed … poolpõrsad/poolrobotid vist? Igatahes on nad võimelised KÕIKE sööma, sealhulgas roboteid, nii et kõik kardavad neid. Kassid maitsevad neile ka väga. Ja väljapääsu otsimise käigus saab vaikselt teada, kuhu inimesed on kadunud jne. Ma ei tea, kas see on hea mäng, minu maitse jaoks natuke liiga lineaarne, aga kui võtta seda, kui interaktiivset raamatut, on päris nunnu. Siiani vähemalt on mul väga huvitav vaadata, ja me pole isegi linna kõige madalamalt tasandilt väljas (seal on mingi traditsiooniline sci-fi teema, kus sealt ei näe tähti, näeb ainult lampe, sest vaesed inimesed on enamvähem keldrikorrusele pandud). Nüüd tahaks kohe teada, mis siis sai, sest mu armas robotkaaslane on vigase mäluga ja oli väga pikalt välja lülitatud, nii et tema fragmenteerunud mälu taastub jupikaupa ja vaevaliselt.

Aga kui selles mängus vaesed inimesed ei näe tähti, siis sarjas ei näe üldse keegi üldse midagi. Postapokalüptiline ühiskond, oli mingi hirmus haigus, kõik, kes selle üle elasid, jäid pimedaks – ja pimedatena sündisid ka nende lapsed, nii et nüüdseks on üldse nägemisest rääkiminegi pühaduseteotus. No ja nüüd järsku saab üks naine nägijatest kaksikud ja oi, mis nüüd siis kõik saama hakkab. Olin veidi skeptiline, sest siin on Jason Momoa, kes on tavaliselt selline Kalevipoeg (ilus, tugev, aga mitte ilmtingimata taibukas ega moraalne), aga tegelikult on algus väga hea olnud. Mõni tegelane on suisa väga huvitav, loodud fantaasiamaailm on huvitav (vähemalt tundub, et natuke on tõesti ka üleloomulikku elementi sees, aga ma hetkel pole päris kindel) ja tahaks kohe teada, mis edasi saab. Kuninganna näiteks on huvitav karakter. Loogika siin siis veits selline, et kuna juba mitu põlvkonda (kui õigesti aru saan, siis kuus) pole nägemismeelest kasu olnud, on ühiskonnas kõrgemale tõusnud need, kel muud meeled väga tundlikud, sh igasugu “nõiad” jms, kes suudavad teistest paremini inimeste emotsioone lugeda või väikeseid märke tähele panna. Kohe päris esimeses osas oli keegi, kes “luges” teise inimese emotsioone suhteliselt pika maa tagant, aga no ega seda me ju ei tea, kas ta seda ka õigesti tegi või mitte, nii et eks me seda veel saame alles teada, kas siin on tõesti igasugused selgeltnägijad või lihtsalt inimesed, kes usuvad, et nad on selgeltnägijad.

P.S. Miks ma teen praegu sarja- ja mängupostitusi, mitte ei kirjuta oma lõputööd? Oy vey, kust ma alustan … Varem töötasin ma Redditipostitustega, mis olid mul juba Pushshifti abil alla laetud. Nüüd vahetasin teemat ja selgus, et Pushshift migreerus detsembri alguses – aga kinnitati, et sellest kõigest pole midagi, sest ka vanemad postitused jõuavad hiljemalt 19. detsembriks uutesse serveritesse. Noh, täna on üheksas jaanuar, aga kõige vanemad postitused, millele niimoodi ligi pääseb, on neljandast novembrist. Redditi enda API töötab, aga neil pole juba mitu aastat isegi kuupäeva järgi otsimise või before/after filtreerimise võimalust ja nende ametlik vastus küsimustele selle kohta, et kuidas andmetele ligi saaks, on … et kasutage Pushshifti. 😀 Ehk siis sealt kaudu sain 972 postitust ja see on hetkel ka kõik (neil on piir ees ca tuhande kandis, lootsin sellest mingi loop-variandiga mööda saada, aga hetkel vähemalt ei näe selleks ühtki varianti). Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, mida teha, küsisin juba ühe inimese käest, kas on võimalik terve subredditi datadumpi saada, eks näis, kas ja mis mulle vastatakse.

games

Peaaegu mängublogi postitus

Tuleb üle ilma 19. juulil

Üle hulga aja olen taas ühe mängu pärast põnevil. Nagu pikaajalisemad lugejad teavad, siis mulle on alati meeldinud adventure-stiilis mängud. No ja hipster, nagu ma olen, meeldib mulle muidugi ka steampunk. Ja nüüd on keegi võtnud need kaks asja ja lisanud siia … KASSID. No kellele siis kassid ei meeldiks???

Ehk siis kiisu tahab koju. Ja mina tahan kiisut koju aidata. Nii et nüüd ootan, nagu laps jõule, mis sellest, et ilmselt pole mul iial aega seda mängida. 😀

feminismus · games

Kas alustame aastat feministlike teemadega?

Me nimelt lesisime terve esimese jaanuari laisalt diivanil (okei, ma tegelikult hangboardisin ka, aga muidu oli ikka üsna laisk päev) ja vaatasime ühe hooga järjest ära Queen’s Gambiti sarja. Üsna hea sari on, aga ma hakkasin mõtlema nende lingvistiliste konnotatsioonide peale. Lipugambiit poleks ju pooltki nii hea pealkiri, aga miks on eesti keeles lipp, aga kõigis romaani ja germaani keeltes, kus ma iial olen sattunud male kohta lugema, on selle vaste väga naiselik (vähemalt prantsuse, hispaania ja saksa keeles pole see kuninganna, vaid daam, kuigi siin peitub muidugi samuti vihje seisusele). Prantsuse keel on üldse huvitav, sest meie oda (ingliskeelne bishop) on neil fou, mis tähendab … hullumeelset.

Aga see kõik vastandub siiski väga selgelt venelastele, sest olete ehk märganud, et vene keeles ei ole lipp karoleva, vaid on ferz, mis tuleb otse algallikast ehk farsi keelest (okei, ma pean ühe pärslasega korterit jagama, nii et me teeme kõik koos nägu praegu, et me keegi pole kuulnudki, et pärslased chaturanga Indiast varastasid). Ferzin ei tähenda kuningannat, vaid nõuandjat. Tollal ilmselt ei tulnud keegi selle pealegi, et tähtsaid nuppe kuidagi naissooga seostada ning ka venelased ei hakanud siin mingit omaalgatust tegema. Prantslastel sai sellest fierce->fierge->vierge, millest dame oli juba loogiline jätk. Ida-Rooma keisririik oli esimene koht, kus sellest kuninganna tehti ning sealt liikus see mujale edasi.

Mis muidugi viib meid kohe järgmise teema juurde – VÄGA paljud mängijad (ERITI vene mängijad) on siiani seisukohal, et naiste aju lihtsalt ei ole selline, millega males tippu jõuda. Garri Kasparov ja Judit Polgar ajasid alles eelmise aasta (2020) oktoobris omavahel juttu ning muidugi torkas Judit kohe esimese asjana midagi selle kohta, kuidas Kasparov vaatas kunagi tema mängu ning ütles hiljem ajakirjanikele, et ta on fenomenaalne mängija, aga maailmameistriks muidugi ei saa, sest no naiste aju. Kasparov on veel praegugi seisukohal, et no ta ei eksinud ju, sest Judit on küll TEDA võitnud (räägitakse, et tookord põgenes ta võistluselt tagaukse kaudu, et ajakirjanikke vältida, sest ta oli korduvalt öelnud, et ta ei kaota iial naisterahvale, nii et oi seda häbi), aga maailma mastaabis on tema kõrgeim koht siiski olnud “kõigest” kaheksas. Mis on muidugi selles mõttes tõsi, et nii on – aga ei maksa unustada, et see “kõigest kaheksas” võitis siiski Kasparovit, kes oli tollal esimene. Ta võitis VALITSEVAT MAAILMAMEISTRIT.

Judit oli muidugi üldse täielik imelaps. Kui ta 15aastaselt suurmeistri tiitli sai, oli ta noorim inimene, kes maailmas selle au pälvinud on (kuniks Karjakin kõigest 12aastaselt sama tegi – praegune maailmameister Magnus on Karjakiniga ühevanune, aga suurmeistriks sai alles 13aastaselt). Praegu on males saja parima hulgas ainult üks naine, Yifan Hou, ning eks aeg näitab, kas tal on lootust kunagi kas või esimese viiekümne hulka jõuda. Igatahes selle pika jutu mõte oli, et 60ndad olid VÄGA seksistlikud. Ajakirjanikud oleksid muidugi sillas olnud, mõned sõbrad oleksid kindlasti toetanud, aga üldine foon EI OLEKS nii üheselt positiivne olnud. Nagu kamoon, me räägime 60ndatest, 67 oli see aasta, mil mehed üritasid füüsiliselt takistada esimest naissoost maratonijooksjat, sest mis mõttes mingi lits arvab, et ta hakkab meestega koos JOOKSMA.

Polgarist olen ma siin blogiski mitu korda rääkinud seoses nature/nurture vaidlusega. Nimelt on maailma parim naismaletaja meieni jõudnud põhimõtteliselt sotsiaalse eksperimendi tulemusel. Tema isa pani ajalehte kuulutuse, et otsib naist, kellega koos lapsi saada, et neist geeniusi kasvatada. Mingi õpetaja vastas, nad said kolm tütart ning kasvatasidki neist … kui mitte geeniused, siis vähemalt väga edukad naised. Judit räägib küll koos ungari keelega kõigest viit keelt (sh esperantot), aga tema õde Susan näiteks räägib seitset. Susan ja Sofia on samuti suurmeistrid ja Judit on öelnud, et tegelikult oli Susza males temast andekam, aga ei viitsinud nii palju õppida. Teate küll, vana hea hard work beats talent unless talent works hard. Nii et Judit võistles lõpuks kogu aeg meeste arvestuses, öeldes, et muidu pole tal kellegagi mängida. Igatahes töötab ta nüüd muuhulgas ka maleõpetajana ja üks asi, mille tema selles eespool lingitud intervjuus välja tõi, on see, et ta näeb oma igapäevatöös naisõpilastega seda, et õpetaja (tema) ja vanemate ootused lapse saavutustele on kardinaalselt erinevad, samas kui poiste puhul see nii pole.

See puudutab muidugi ka mustanahalisi. Sarjas oli üks stseen, kus ma märkasin, et mustanahaline noormees kummardus teistega koos malelaua kohale. Tehniliselt oleks see muidugi võimalik olnud, mõnes väga eesrindlikus kohas nagu Chicago või New York. Enamikes osariikides oli kuuekümnendatel veel jätkuvalt maleklubide reeglites kirjas, et need on mõeldud valgetele inimestele. Esimene mustanahaline suurmeister sündis alles 1966. aastal ja sattus malet mängima, kui ta 12aastaselt Jamaikalt New Yorki kolis.

Guugeldasin ekstra. Tegelikult oli tõesti üks muljetavaldav mustanahaline mängija USAs juba 19. sajandil – doktor James Smith McCune. Aga siin on see konks, et ta sündis orjana ja kuigi orjandus kaotati New Yorgis, kui ta teismeline oli, oli USA jätkuvalt (või juba siis?) nii tagurlik, et ega ta arstiks ka USAs ei saanud, vaid pidi selleks Glasgows ülikoolis käima. Nii et mina saan küll aru, miks mustanahalised tollal ainult amatöörvõistlusi võitsid, neid ei lastudki kuskile mujale. No ja kui meil juba see nature vs nurture mainitud sai, siis praegugi on maailmas ainult kolm mustanahalist suurmeistrit (neist üks naine). Neist viimase aja nimekaim on ilmselt Pontus Carlsson, kes sündis Kolumbias, kaotas oma pere ja juhtumisi adopteeris ta Rootsi paar, kus pereisa oli endine Rootsi maleföderatsiooni president. Paneb ikka mõtlema küll, kui palju sõltub lihtsalt sellest, millisesse keskkonda sa satud. Seda enam, et päris kõrgele tasemele jõudmine eeldab muuhulgas ka seda, et sul on raha, et mitte tööl käia, vaid kodus õppida.

Kuigi see on vist paslik moment, et tunnistada, et ma tegelikult tunnen ka ühte inimest, kes JÄLESTAB malet, sest teda sunniti väikse poisina suurmeistrist onu juures maletundides käima. 😀 Ja tema on inimene, kel kõigi väliste kriteeriumite järgi peaks maleks annet olema, hea matemaatiline mõtlemine, hea programmeerija jne, aga see dressuur oli talle liig, nii et enam ei taha malet näha ka. Ja parim mängija minu isiklikust tutvusringkonnast on selline, kelle ma pidin programmeerimiskursusest läbi aitama, matemaatikat ta vihkab, aga lihtsalt vahepeal oli tal liiga palju vaba aega käes, nii et lihtsalt mängiski päevade kaupa. Aga noh, tema on muidugi suurmeistritest valgusaastate kaugusel, lihtsalt tavamängija kohta Väga Hea Mängija.

Igatahes hea sari on, soovitan kõigile. Seda enam, et saab kõik osad korraga ära vaadata, ei usu, et seal teine hooaeg tuleb. Raamat, mille põhjal see tehti, sai ju otsa. Naljakas oli, et minule meeldis seal sarjas kõik väga, ilus kujundikeel jne, aga malemänge endid ma väga põhjalikult ei jälginud. Aga kui Magnus Carlseni käest küsiti, mida ta sellest sarjast arvab, rääkis ta kohe õhinal, kui äge see kõige viimane mäng oli ning kuidas ta kohe mõtles, mis seal see parim käik võiks olla jne jne. 😀 No umbes nii, nagu algaja ronija, mina ja elukutseline vaataksime kõik ühte ja seda sama seina TÄIESTI erineva pilguga.

games

Ma olen päriselt elevil

Mina olen kannatlikult kuulanud, kuidas kõik teised räägivad WOWist ja Elder Scrollsist jne, nüüd on minu kord. Ma täiega ootan, et Cyberpunk 2077 juba ükskord välja tuleks. Tulevikumaailmas toimuv MMORPG Witcher 3 tegijatelt, kus sa ühes pahelises linnas surematust otsid. Ja no see tundub lihtsalt nii vahva:

Fun fact – nad said muuhulgas palju tähelepanu sellega, et kui küberpunk üldiselt hõlmab muuhulgas igasuguseid kehamodifikatsioone, siis üks selle osa siin mängus on see, et sa ei vali mitte nö tegelase sugu, vaid sa paned ta keha endale meeldivatest juppidest kokku. Kui see tähendab tavapäraselt mitte koosesinevaid juppe, siis nii on. No ja eriti palju furoori tekitas muidugi see, et väidetavalt saab valida ka, kui suuri juppe tahad. 😀 Naljakas, et sellise asjaga tänapäeval veel üldse tähelepanu saab.

Kui muidu ootasin sellelt aastalt veel eelkõige ainult seda, et The Boysi teine hooaeg välja tuleks, siis nüüd on põhjust ka novembrit oodata. On siit aastast ikka üht-teist head ka tulnud.

P.S. See eelmise postituse kommentaarides küsitud sooviloo mõte mulle tegelikult täiega meeldib, aga ma teen seda esimesel aastapäeval. Kirjutasin praegu sahtlisse mustandi valmis, siis on 11 kuu pärast huvitav näha, kas ja kui palju vaatenurk muutunud on.

feminismus · games · literature

Soost, seksist ja siilidest

Mul on jälle see, et tahaks päris elust kirjutada, sest uued tuuled jne, aga nagu vara veel, nii et kirjutan hoopis sellest, et mängisin siin vahepeal uuesti sellist vana (1992. aasta) mängu nagu “Rex Nebular ja suur soosegadus” ehk siis originaalis “Rex Nebular and the Cosmic Gender Bender“.

Mängisin eelkõige nostalgiast tingituna, aga ka selle pärast, et põnev on mõelda aastal 2020, kuidas seda mängu täna vastu võetaks. Peategelane on nimelt selline kergelt šovinistlik mees ning tegevus toimub planeedil, kus meeste ja naiste vahel on olnud sõda. Naised võitsid, mehi enam pole, nii et uute laste saamiseks tuleb vahepeal kasutada soovahetusmasinat, aga see ei meeldi eriti kellelegi, sest keegi ei taha rõve isane olla. Nii et võimalus päriselt mõni mees kätte saada, et teda selle töö peale rakendada, tundub kõigile nagu hea mõte.

Palju sellist labast huumorit, nagu kirjeldusi sellest, kuidas mehel midagi vaadates ihu imelikuks läheb jne. Mõistatused on üsna lihtsad (kuigi ma mängisin keskmise raskusastmega, raskem on kindlasti … raskem), aga maailm on päris ägedalt üles ehitatud, mul oli juba selle pärast põnev mängida. Ainusasi, mis mind tagantjärele häirib, on see, et kaanepilt ei lähe hästi päris mänguga kokku – tegelikult näidati (väga pikseldatud kujul muidugi) palju seksikaid naisi ja ka paljast naiseihu, sest osa tegevusest toimus troopilisel saarel, nii et kes seal ikka riideid kannab. Aga ka näiteks kosmoselaeva töötajad olid ikka liibuvatest mundrites, nagu naistel kombeks. Ega need ei hakka lihtsalt tunkedes ringi käima ainult selle pärast, et ühtki meest enam nägemas ei ole.

Üks huvitav asi, mis silma torkas, oli see, et naised on mängus rõõmsalt lesbid, aga meeste maailmast jäi mulje, et kuigi naistega oldi sõjas, on naised neile siiski jätkuvalt ainsad seksuaalse iha objektid (suurte rindadega kujud jms). Transvestiidid olid populaarsed kui nö aus võimalus naise ilu ja seltskonda nautida, ilma päriselt bioloogiliste naistega kokku puutumata. Ja mulle jäi küll mulje, et need mehed, kes selle mängu tegid (ilma naljata, lõputiitrite ajal jooksid ainult meeste nimed üle ekraani), isegi ei mõelnud selle peale ja see ei ole vastava troobi üle naljatamine vms, vaid neile tundus lihtsalt loogiline, et muidugi naised on lesbid – ja täpselt sama loogika tõttu ei tulnud hetkekski pähe, et mehed võiksid geid olla. Sest lesbid on ju toredad, kõik teavad, aga geidest me isegi ei räägi, sest vuihh. Selline tüüpiline 90ndate lähenemine, ei pea seda isegi otsesõnu välja ütlema. Nii et kui keegi tänapäeval midagi sarnast prooviks teha, oleks vähemalt sellele teemale kindlasti teisiti lähenetud, isegi kui eesmärk on kehtivatele kultuurilistele normidele tähelepanu juhtida.

Soost ja seksist veel. Loen parajasti sellist (peamiselt naiste, aga mitte ainult) seksi ja seksuaalsust käsitlevat raamatut nagu Come as You Are, sest inimesed soovitasid ja ikka tahaks vanas eas teada saada, kuidas see siis käib. Räägib üsna huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas üldse seksielu klappima saada, kui kokku on sattunud ärev ja vältiv (anxious ja avoidant) isiksusetüüp. See on ka niisama alati paras viitsütikuga pomm ja suhteterapeutide igikestev rahaauk, sest ärev mõtleb ometi, et “issand, ta ei ole tund aega midagi öelnud, ta ei armasta mind enam, KLAMMERDU!!!” Normaalse inimesega suhtes olles oleks see tüütu, aga väljakannatatav, aga kui teine inimene on vältiva suhtlusstiiliga, siis ta automaatselt tõmbub iga kord sellise asja peale kolmeks päevaks eemale koopasse, lootuses, et see pidevalt seljas elav kloun saab lõpuks vihjele pihta (ei saa, muidugi ei saa).

Siis räägib veel sellest, et iha ei ole üldiselt lihtsalt “kas seksida või mitte”, vaid gaas ja pidur on natuke erinevad asjad ning seega mõjutavad neid ka natuke erinevad asjad. Mis on muidugi alati ka individuaalne, näiteks ca 80% inimestest ei taha stressisituatsioonis eriti seksida, aga 20% tahab jälle rohkem – kuigi see olevat siis tihtipeale rohkem selline kompulsiivne toimetulekumehhanism, nagu mul mingit kehva sarja vaadates, et inimene võib küll sellises olukorras seksi tahta, aga samas enamasti ei naudi seda nii palju kui tavaolukordades, vaid lihtsalt mingi tegevus, mille käigus stressiallikale mõtlema ei pea.

Aga no tegelikult ei tahtnud ma üldse seksist rääkida selle raamatuga seoses. Nagoski on USA autor ja kuigi seal on huvitavaid asju (ja isegi üsna palju), olen ma alles kolmandiku peal ja JUBA tüdinenud, sest ta nämmutab veits liiga palju ja läheb liiga lihtsakoeliseks. AGA. Mis mulle väga meeldis selles raamatus ja mis pole sugugi ainult seksiga seotud, on see, mida ta rääkis suurte/ootamatute/häirivate emotsioonidega toimetulekust. No näiteks kui ärev inimene tahaks jälle teisele inimesele veel viit sõnumit saata, sest viiele eelmisele ei vastatud. Või kas või kui sul käivad peal ärevushood või sa muretsed vahel asjade pärast, mille pärast muretsemisest mitte midagi kasu ei ole jne. Või kui need probleemid tekivad pärast mingit stressirohket olukorda (õpid sessi ajal magamata kaks ööpäeva järjest ja avastad, et hiljem on ärevusega probleeme). Tema nõuanne (mis raudselt on kelleltki teiselt laenatud) on, et kohtle seda emotsiooni nagu SIILI.

Selles mõttes, et närvi minekust ja agressioonist pole kummalegi teist kasu, sinul okkad käes ja siilil kehv olla, pigem vaata, mis tujus see siil on (ja kui suur ja kui tugev) ja kas annab talle lihtsalt “kõss” öelda, kui ta just sinu tooli peal jalus on, või tuleb ta alguses hellalt sülle võtta ja teda natuke nunnutada, kuni ta on valmis minema jalutama. No ja siis, kui on siil õnnestunud enda laua juurest ära saada, siis võib hakata mõtlema, kui häirivad ta külaskäigud on või ei ole, kas peaks ehk midagi ette võtma, et neid vähendada või vähemalt mitte seda siili nii palju nuumata. Täpselt sama lihtsakoeline näide, nagu kõik teised seal raamatus, aga mulle meeldis, sest no kellele siis siilid ei meeldiks.

art · games

Thimbleweed Park

download-1-1

GOG-is on viimast päeva soodukas, nii et üht uut mängu ostes (Torment: Tides of Numera jäi ikka ostmata, kuigi kõik arvustused kiidavad, ei teagi kohe, milles asi, ei tõmba hetkel) tuli meelde, et omal ajal jäi kirjutamata, mida ma sellest mängust arvan.

Teate, päris häbilugu, aga ma olen jõudnud sellisesse ikka, kus liiga palju järjest mängida ei jaksa. Ja kuna olin tol hetkel just Kombitsapäevaga ühele poole saanud, siis tagantjärele saan aru, et tegelikult oli Thimbleweed Park täiega äge, aga juba oli tüdi peal ja rikkus elamuse veidi ära. Lõpuks tahtsin ainult näha, kuidas lugu lõppeb, nii et väga poole vinnaga, tegin teise poole läbi (kusjuures mõnusalt pikk mäng on muidu, sai kraami ikka täie raha eest).

thimbleweed-21

Thimbleweed Park on selline täiega vanakooli mäng (pikslid!), kus murtakse mõnuga viiendat seina ja tehakse mängijale nalja. Selline armas tögav huumor, mis kõigile mängunohikutele ilmselt hästi peale läheb. Saab valida, kas tahate mängida lihtsamat või kergemat varianti, ma mõtlesin, et ega ma loll ei ole, ja hiljem täiega kahetsesin. Nii et ilmselt võib häbenemata lihtsama ka võtta.

thimbleweed_park_review_story_1490888226639

Kokku sai mängida viie erineva karakteriga, igaüks omamoodi opakas, igaühel oma taust ja oma probleemid. See tähendas ka seda, et kui ikka mõni karakter iga hinge eest konflikti väldib, siis tema abil teistega tüli norida ei saa, tuleb selleks mõni teine valida. Lugu oli väga lahe ja mõistatused/tegevused enamasti piisavalt loogilised, kuigi vahepeal tuli ennast ikka üsna halliks nuputada. Mulle isiklikult meeldis helitaust ka ja see, et ühel hetkel tekkis mängu kaart (st et ei pidanud enam kogu aeg tervet linna läbi jalutama), tegi elu parajalt lihtsamaks. Kõigile vanade mängude austajatele soovitan igatahes soojalt.

faith · games

Day of the Tentacle

00000000

Mul on viimase paari päeva jooksul olnud kaks kummalist vestlust. Ühes soovitati mul viia oma blogi tasulisele platvormile, sest no igati normaalne oleks teie käest raha küsida privileegi eest lugeda, mida ma hommikusöögiks sõin. Teises öeldi, et blogimine on üldse täiesti mõttetu, sest sellega ju ei teeni. Kuulasin mõlemad jutud ära (tegelikult lugesin), vangutasin omaette pead ja elasin edasi. Kui paljudel meil üldse on hobi, mille pealt teenib? Pigem ütleks ma niipidi, et blogimise eest ei maksa ma vähemalt ise peale, nii et võrreldes ronimisega on see lausa kuldaväärt hobi. Istun selle läpaka taga, mida mul muu töö jaoks nagunii vaja on, ja annan sõrmedele valu. Ronimine … Kas te teate, kulla inimesed, kui palju maksab üks korralik köis? Kui palju maksavad kvaliteetsed kerged ekspressid? Mu ema lisaks siia kindlasti veel selle, et blogides on tõenäosus pea vastu kivi puruks lüüa ka tunduvalt madalam. Nii et väga lihtsa vaevaga ja odavalt puhkuseminutid nagu maast leitud.

Aga teemasse. ‘Day of the Tentacle’ võiks eesti keeli olla näiteks “Kombitsapäev”. Igatahes on see 1993. aasta kultusmäng, põhimõtteliselt “Maniac Mansioni” järg, aga need ei ole väga tihedalt seotud. Mõte väga lihtne. ÜKs nendest imelikest kollidest joob reovett, saab endale kombitsad ja otsustab maailma vallutama asuda. Sina (kolmes erinevas tegelases ja kolmes erinevas ajastus) pead teda takistama. Seejuures mängitakse näiteks USA ajalooga jne.

Mängu autor on Ron Gilbert, kes on end minu südamesse kirjutanud nii selle kirjutise aluseks oleva šedöövriga kui ka ülinaljaka “Ahvide saare” mänguga (tema tegi kaks esimest osa) – ja ta ei ole selles mõttes üldse mingi vana aja papi, et alles eelmisel aastal tuli tema osalusel välja “Thimbleweed park“, mis igalt poolt auhindu korjas.

“Kombitsamängust” tehti aga ilus uusversioon ja oma viimastel kodustel haiguspäevadel õnnestus mul see ka ära proovida (võtab tegelikult kokku ainult neli-viis tundi). Häbiga tunnistan, et pidin internetist kaks korda abi otsima – ja mõlemad olid täpselt sellised asjad, et mõtlesin, et issand jumal, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. No täpselt sellised, et hiljem vaadates ilmselgelt. Hindsight is 20/20, nagu välismaalased ütlevad.

Aga see oli mul esimene kord see mäng päriselt läbi mängida, sest esmakordselt seda näppides ei osanud ma veel normaalselt inglise keelt, mis tähendab, et ma ei saanud pool ajast üldse aru, mis parajasti toimub ja mida ma teha üritan. Aga mäng ise on täpselt sama suurepärane, kui ma mäletasin. Naljakad dialoogid, äge disain, kõik jutud. Lihtsalt irvitasin seda mängides. No vaadake ise treilerit:

Nii et kui kellelgi on 15 dollarit üle, siis soovitan soojalt, mul oli megalõbus. Grim Fandangoni veel ei jõudnud ja ilmselt niipea ei jõua ka, sest see Pythonikursus on vaja ju kuidagi läbi ussim häda ära lõpetada + üks raamatutekst sel nädalal kirjutada. Nii et see nädal tuleb pigem kibe vehkimine. Aga see oli ülimeeldiv puhkehetk.