Teen praegu kõigile meigiblogijatele sajaga ära

Teate ju küll, et tavaliselt ma sellisest asjast ei kirjuta, nii et kui võtan vaevaks sõna võtta, peab ikka põhjust ka olema – nimelt on viimase aja kuumim uudis meie kuumas moepealinnas see, et mu toakaaslane ostis endale uue ripsmetuši. Ja see ripsmetušš on selline, et ma täiesti tõsimeeli küsisin ta käest üks hommik, mis tal viga on, et ta kunstripsmetega tööle läheb – selgus, et päris omad olid, lihtsalt värvitud. Ja ilmselt ei ole kallis ka, sest see pole mingi uhke firma – Max Factori Dramatic Look (see 2000 kalori oma). Mõtlesin suisa, et peaks omale ka ostma, sest ikka tahaks ju rabades, et inimesed mõtleksid, et mul kunstripsmed on. Loomulikkus on ülehinnatud.

P.S. Kuidas folk oli, tõprad? Terve kuradima nädalavahetuse jooksul jõudis mu readerisse ÜKS uus postitus. Arvate, et olete ilgelt lahedad oma PÄRIS eluga?

Advertisements

hei beeatchid

Kas tunnete, et teesklete intelligentsi, aga tegelikult tahaksite teha midagi lihtsat ja ilusat ja armsat, mitte kogu aeg ajusid pingutada? Vahepeal olete isegi salaja Cosmot* lugenud? Tegelikult tahaks ilgelt valgeid saapaid ja heledat mantlit ning iPod, iPad ja iPhone on juba olemas? No kirjutame siis koos seda värki. Reisile võiks ju minna eksole ja külalistel on ka hea meel, kui järgmised aasta aega teil peldikus mingit lugemismaterjali on. Teemaks on “Elu on ilus, LOOMULIKULT!”

Me juba irvitasime Maarjaga, et me oleme ju kaks kõige positiivsemat inimest ever. Mina antropoloog, kellele iga päev koolis räägitakse, KUI perses ikka kõik on, Maarja kirjanduse suunitlusega, aga kirjandus ju ainult südamevalul ja -verel ning kannatusel seisabki. Tõeline ilu peitub ainult kannatuses! Nii et LOOMULIKULT võiks kirjutada, käisime Maarjaga juba mõned ideed välja:

Rents: Ma kirjutan armsa loo sellest, kuidas ma lõpuks kokaiinisõltuvusest üle sain ja hommikul akna avasin, linnukesed laulsid, päike paistis, keppi sain ka oma armsa mittenarkomaanist boyfriendi käest ja elu tundus nii ilus!

Maarja:  Ma võiksin kirjutada sellest, kuidas mu boyfriend mu maha jätab ja ma mõistan, et mu elu on ilus, kui ma ainult talle kätte maksta saan ning sellest saab mu driving force selles sitases elus. Ilusas, see tähendab.

Rents: Murdsin küll eile baaris mingi mõrraga kakeldes lõualuu, aga see-eest sain kahvli ta kunsttissi lüüa!

Ideid, anyone?

* Ma tegelikult ei soovita, kõik need ajakirjad zombistavad ja söövad aeglaselt ajusid, ma siiralt tunnen seda, kui ma siin neid vahepeal toakaaslase kõrvalt sirvin, vaheldumisi räägitakse iseseisvast ja iseteadlikust naisest ja sellest, et ühe iseseisva ja iseteadliku naise jaoks ei ole absoluutselt miski olulisem kui korrektne lainerijoon, uhked riided, sale kallite ilutoodetega vahatatud, kreemitatud, kaitstud keha ja hooajast sõltuvat liiki lemmikloom.

P.S. Betty on muideks mul isegi tennise peal, niivõrd lahe on ta.

alternatiivne feminism

Eestlased on miskipärast harjunud nö Rootsi tüüpi feminismiga – seeliku kandmine on juba iseenese objektistamine, Tõeline Naine näeb välja nagu mees, räägib nagu mees ja käitub nagu mees, sest tal on selleks õigus. Naisel EI OLE õigust lapsega kodus olla ja küüsi lakkida, sest TEGELIKULT ta ei taha seda, selle väära arvamuse on talle peale surunud SIGA. Siga on kaval, keerab naise ümber sõrme, nii et see ei saa arugi, mis ilmas toimub ja mõtlebki ainult solaariumist ja spa-st ja laste saamisest. Selle pärast tulebki neile sigameestele koht kätte näidata ja ise suur karvane rusikas lauale lüüa. Ei oleks ju sugugi nii efektne, kui see rusikakene oleks ilus pehme ja lakitud küüntega.

Ukrainlannad võtavad asja veits teistmoodi. Näiteks korraldasid nad kampaania (mis oli eesti ajakirjanduses Elu24-s, sest sinna läheb meil kõik, mis päris tavalistesse raamidesse ei mahu) prostitutsiooni vastu võitlemiseks, mille tarbeks feministliku partei liikmed end prostituutideks riietasid, “härrasid” vankritel härgadena ringi vedasid, laulsid* ja tantsisid ning potentsiaalsete seksturistide käest sõbralikult oma plaanile toetust käisid nurumas. Ütleme nii, et inglise poissmehed ei olnud just väga rõõmsate nägudega, kui kuulsid, mille vastu meelt avaldatakse. 😀

Kui välismaa ajakirjanik feministide esindaja käest küsis, kas teda ei häiri oma kampaania raameks sellise väljundi valimine, vastas feminist täiesti rahulikult, et lisaks sellele, et nad on feministid, on nad ka naised ja pealekauba vägagi seksikad naised (mis on kahtlemata tõsi, nagu pildilt näha) ning nad ei leia, et nad peaksid seda häbenema või et naised ja mehed peaksid võrdsuse saavutamiseks miskipärast oma kehad kinni katma. Üldse ajas ta üsna asjalikku juttu, oleks see partei Eestis, siis saaks see piff küll enne mu hääle omale kui näiteks Ansip või Savisaar. Või peaks Eestisse ise kodanikualgatuse korras sellise partei/kodanikuühenduse looma. Oleks päris huvitav vastukaal meie üldlevinud “mehed, kuradima värdjad ei tahagi ise poemüüjana töötada, järelikult nad SURUVAD naised neisse positsioonidesse”. Või nagu Mitteniikole Jaanus  ükspäev ütles (ma nüüd mälu järgi parafraseerin):”Feministid on nagu kommunistid. Kui sa näitad kommunistidele pilti kahest porgandit söövast jänesest, näevad kommunistid seal klassivõitlust. Kui sa näitad sama pilti feministidele, on nad kindlad, et isane jänes üritab emast alla suruda.”

* ma sõnu täpselt ei mäleta, aga mingi osa oli, et “jah, ukrainlannad on tõesti sweet as honey, but you can’t buy us with money“.

P.S. Kas pole armas, kuidas minu feministlik postitus läheb nii suurepäraselt kokku minu tänase ilublogi postitusega meie suurepäraste naiskirjanike teemadel?

P.P.S. Tundub, et ma olen nüüd kah üks neist represseeritutest, kellel pole enam au blog.tr.ee eliidi hulka pääseda, nii et kui te pole veel bookmarkima õppinud, on viimane aeg seda teha.

Välismaa mees otsib naist

Kirjelduse põhjal lausa ideaalmees, kui välja arvata see, et ta käis aasta aega naisega, kelle iseloom talle ei meeldinud, sest see oli ilus. Nii et naised, kes te tahate pinnapealset välismaa isast, kellel ilmselt on ka vähemalt keskmine palk – lennake peale.

Ööd pole meil kunagi igavad

Täna näiteks leidsin blogi, mida peab ameeriklanna Jocelyn Testes-Harder, mis nagu nimigi ütleb, keskendub huumorile. Põhiteemaks on see, et ta üritab jätta mulje, et ta on kõige hullem white trash ema üldse, kes petab oma meest, teeb metamfetamiini, ei võta oma alaealise raseda tütre kõnesid vastu, kui see kodust ära on jooksnud jne. See iseenesest ei olekski väga naljakas, sest see on nii metsikult ülepakutud – kogu stiil on nimelt selline:

She complained about me walking around the place naked while her friends were visiting. That was just silly, because this big ol’ bush covers up my lady business completely!

või selline:

Marijuana is also great just for entertainment purposes. Like when I blow a fat bong hit in the cat’s face. The kids think it’s hilarious when she gets all paranoid and scratches at their legs!

Ühesõnaga üsna ruttu viskaks kopa ette, eksole. Aga naljakaks teeb kogu selle asja see, et tal on pea igal postitusel ca 30-50 (paljudel üle saja) kommentaari ja vähemalt pooled kommenteerijad usuvad siiralt, et see on tõsimeeli kirjutatud. Krt, kui peaks ise selliste imbetsillide keskel elama, mängiks ehk kah nende närvidel. 😀

MNC ON PALJASTATUD!!!

Juba pikka aega on staarblogija MNC varjanud end varjunime taha, kasutanud avataripilti, millel on kujutatud habemikust kiilaspead ja võib julgelt öelda, et endast rääkides on ta loonud lausa võltsidentiteedi. Aga tõde tõuseb, vale vajub, nagu öeldakse ja loomulikult ei jää kõikenägevate blogijate silmade eest miskit varjatuks. Mina nimelt, kuigi ma ei taha hoobelda, olen superguugeldaja ja suisa nii osav, et mind võiks julgelt võrrelda Suure Irja enesega. Kuigi, nagu ma juba mainisin, ma ei taha hoobelda – seda enam, et tegelikult on üllatav, et keegi seda varem ei märganud. Pange lihtsalt google‘i pildiotsingusse täheühend “Mnc” ja voila! on teie ees ülalolev pilt.

Igatahes, ütlen kohe ära, et mina mõistan MNC-d täielikult. Naisel ei ole kerge tänapäeva meestekeskses maailmas hakkama saada ja paljud kirjanikud on ennegi meessoole viitava pseudonüümi kasuks otsustanud, et võrdsemates tingimustes võrrelda. Nii et I’ve got your back, sister! Lihtsalt blogijana seisan ma siiski ülemaailmse tõe ja kõigi vandenõude paljastamise eest, mistõttu ma lihtsalt ei saa seda enda teada hoida – loodan, et ma sellega palju pisaraid ei põhjusta. Naisfännid, keda sa oma teeseldud maskuliinsusega võluda suutsid, nutavad nagunii.

P.S. Päris hea raam sul, MNC!

hariduse okkaline tee (ja sellised tahavad odavaid bussipileteid)

Kui see esmapilgul selge ei ole, siis pilt on mõeldud illustreerimaks eesti tudengite innovaatilist lähenemist hariduse omandamisel. Eile oli detsembri viimane koolipäev, päev, kus, meile antud informatsiooni põhjal, pidi otsustatama, kes poola keele arvestatud saama. Nii et tegime igaks juhuks reede hommikul kella neljani tegemata kodutöid ja ühe väikse Lisa. Täpselt selle sama Lisa, mida pildilt näha võib. Päris hästi maitses kusjuures, kuigi kolm kohtlast pead suutsid valet sorti hapukoore osta ja Rents suutis nende peale vihastada, sest ta jäeti ringijõlkumise ajaks üksi testi tegema. Tanel ütles selle kohta, et ta ei olegi kunagi näinud, et ma kellegagi peale oma mehe niimoodi pahandaksin. Ilmselt on tal õigus, sest tavaliselt ei anna ma lihtsalt kellelegi võimalust ennast üle lasta, seega pole ka põhjust lärmi lüüa.

Igatahes ütleb kiri koogil “Uczmy się polskiego“, ehk “Õpime poola keelt” ja on tunnis vaadatud videode motoks – ehk siis tahtsime näidata, et oleme midagigi õppinud*. Pealegi teeb kook alati kõigil tuju heaks, nii et sõimegi pool tundi hoopis kooki ja kodutööd jäid kontrollimata. Õpetaja ütles, et ta oli kõigile juba hommikul arvestused välja pannud, nii et meie väike õpimaraton oli ainult meie isikliku arengu huvides.

Aga jah, ma ei oska oma eluga enam midagi peale hakata, sest ma pean nüüd veebruari keskpaigani ainult tööl käima – mitte ühtki selga ronivat tähtaega, mitte ühtki eriti vastikut, aga kahtlemata vajalikku kodutööd, ainult jõudu mööda prantsuse keel ja sedagi oma lõbuks. Mul ei ole sellist kogemust kõigi nende viie aasta jooksul kordagi olnud. Hakka või mõtlema, et teeks sedasamust, noh see, mida noored teevad. Lõbutseks. Nii et kui keegi teab, kuidas see täpselt käib, võib mulle teada anda.

* Mina isiklikult olen õppinud ka ütlema “Nie trzeba denerwować” ehk “Ei ole vaja närvi minna” – laused, mille kohta inimesed arvavad, et neid võiks elus vaja minna, jäävad ikka kõige paremini meelde.

  • Rubriigid