Minu elu on koduperenaise feil

Tegime eile Adamiga pirukat. Ma ei tea muidugi, kas pirukas on päris õige sõna, aga tema jaoks on cake ja pie täiesti erinevad asjad ja eilne oli päris kindlasti pie, mille eestikeelne vaste on sõnaraamatu järgi pirukas. Mina teen kooke ja tema teeb pirukaid.

Vahe on näiteks selles, et mina keeran silma järgi vajalikud asjad kokku, lisan sooja (vahel isegi sulatatud) võid, panen ahju ja kui tundub, et on paraja tooniga, võtan jälle välja. Tema hoidis võid ja vett sügavkülmas, või lõigati väikesteks kuubikuteks ja lisati segades muule mandile, et see liiga ühes kohas koos oleks ja oleks tegu rohkem “helvestega”. Vett lisati lusikaga ja lõpuks panime 10 ja pool teelusikatäit, sest “10 on alati natuke vähe, aga 11 liiga palju”.  Seda asja pidi veel rullima, kusjuures hunniku mätsimisel pidi kätega ettevaatlik olema,  et või käte soojusest liigselt ei sulaks. Selline paras ajukepp ühesõnaga. Maitse tuli küll lõpuks ilgelt hea, aga ma ei viitsiks kunagi ise sellist vaeva näha. Selle pärast ei tule mul ka kunagi pannkoogid välja, et mul ei ole toitu valmistades piisavalt viitsimist pliidi ääres passida, eelistan neid hoopis Maša juures söömas käia.

Koristamine ka ei edene sugugi. Nõudepesemise vastu pole mul midagi – enam, sest umbes aasta aega peale nõudepesijana töötamist ei tahtnud ma enam musti nõusid näha kah, – aga koristamiseks pean ma ennast hirmsal kombel kokku võtma. Praegu on mul õnneks teataval määral moraalne õigus koduga seotud kohustused veidi rohkem K kaela lükata, aga muidu oli sellega alati jama, sest me mõlemad oleme üsna laisad ja kui ühel tuli koristamistuju, üritas ta alati ka teist kampa meelitada, mille tulemuseks oli umbes selline pilt nagu siis, kui te võtate kaks hästi kõva kivi, loobute igasugusest jahutegemise mõttest ja hakkate neid lihtsalt teineteise vastu taguma, et näha, kas kuidas sädemeid lendab.

Samas emainstinkt tundub mul kohati täitsa olemas olevat, sest kui mingid vääksud mulle juba kaela peale pandud on, suudan ma nende eest üsna talutavalt hoolitseda. Näiteks ärkasin ma mõlema koera puhul nende kutsikaeas iga nende liigutuse peale üles ja Oskari puhul esines mul isegi väike kanasündroom – alguses mõtlesin ma kogu aeg, kas ta norskamine on normaalne ja kui ta vanemaks sai ja nina kasvas, hakkasin öösiti üles ärkama selle peale, et ta EI norsanud. Korra käisin isegi kontrollimas, kas ta ikka hingab. Koerte hällisurmast pole küll kuulda olnud, aga iial ei või teada. 😀

Inimlastest rääkides võib öelda, et tegelikult on Erik ja Epp ka hoidmisega üsna armsaks saanud. Ja kui paar päeva tagasi nägin, kuidas hunnik ca kahe aastakümne vanuseid poisse käituvad nagu viieaastased, tundus isegi see suht nunnu olevat ja mitte sugugi ainult selle pärast, et meie hispaania ja portugali vahetusüliõpilased ongi iga nurga alt armsad. Neil oli muidugi põhjust kah, sest nii uskumatu, kui see ka meie jaoks tundub, nägid na elus ESIMEST korda lund ja ma tahaks teada, kes suudaks sellises olukorras lumesõjast ja kilkamisest loobuda. Kui lumi jälle maha tuleb, peaks neile õpetama, kuidas lumememmesid tehakse. 😛

P.S. Tagantjärele kõikidele isadele ka head isadepäeva! Loodetavasti on teie lapsed tublimad kui minu isa omad ja oskavad ikka teie arvutimängud tööle saada, sest meie vennaga feilisime eile selles haledalt.

Mehed närigu muda, kui nälg peale tuleb

Ma ei tea, kas Eestis ka nii on, aga tundub, et Ameerikas, võrdsete võimaluste maal, küll. Nimelt vaatasin täna Oprahi jutusaadet, kus näitas inimesi, kes on oma kodud kaotanud ja elavad nüüd varjupaikades. Enamustes varjupaikades olid aga ainult naised ja lapsed ja kõigi meelest oli täiesti normaalne, et pereisa vaatab ise, kust ta peavarju ja süüa saab. Sest mehed on ju suured ja tugevad ja ei nuta ja saavad alati hakkama. Huvitav, miks kohalikud feministid selle jubeda soolise diskrimineerimise vastu ei protesteeri…

Kust ma tean, kas ma tahan pensionifondi maksta?

Mulle, kui tüüpilisele eestlasele, on aktiivne müügitöö väga väsitav, ükskõik, kummal pool letti ma parajasti olen. Vanasti ei saanud pangas käia, sest teller hakkas iga kord seletama, et ma peaksin oma pensionikindlustuse ikka nende panka üle kandma. Nüüd, kui minust jälle tööinimene on saamas, ei saa kordagi sinna minna, ilma et nad ei hakkaks seletama, kui oluline ikka on see, et ma praegu pensionikindlustuse makseid jätkaksin ja kuidas see just MULLE (mitte nendele, oh ei, nemad töötavad puhtast altruismist) väga kasulik on, sest paari aasta pärast annab riik mulle siis omalt poolt paar protsenti juurde. Okei, kaks protsenti palgast ei ole eriti palju, aga kuidas ma saan kindel olla, et paari aasta pärast need fondid veel üldse eksisteerivad või minuvanustele veel kohustuslikud on? Ma ei tea isegi seda, kui tõenäoline nende jätkumine on, kuidas ma peaksin siis suutma otsustada, milline käitumine hetkel kõige arukam oleks? Kuidas üldse keskmine majanduslikult väheinformeeritud inimene seda otsustama peaks?

Riik on koomikuid täis, aga naljakas pole enam ammu

Kas nägite ükspäev Nirti blogis seda videot, kus koomik rääkis kohtamisest? Juhuks, kui ei näinud, lisan selle siia veel, sest a) see on naljakas ja b) mõte kaartide lauale viskamisest on ju päris hea. Eestis võiks poliitikud seda teha: “Mina varastasin kümme miljonit” – “Aga mina varastasin kümme miljonit ja mängisin kasiinos maha” jne. Kui sellest ka muud kasu ei oleks (me ju ometi kõik teame, et nad on kõik vargad, pätid ja kaabakad), siis näeks vähemalt kohe ära, kellel tundub tõsine ajupuue olevat.

Näiteks tuleb keegi vähemalt korra aastas välja ideega, et paljulapselistele võiks anda rohkem hääli (muidugi, sest suurenenud sünnitustegevus näitab ju ilmselgelt ka suurenenud intelligentsi), tuleks kehtestada lastetusmaks (kah õige, sest riigile on ju tunduvalt kasulikum, kui ma sünnitan kolm last, harin neid riigi kulul ja siis nad välismaale tööle  ja elama saadan). Viimati käis suisa jutt, et lastetusmaks võiks alata 25 eluaasta juurest – näiteks mina lõpetan alles veidi peale oma 25 sünnipäeva ülikooli ja mul ei ole kavatsustki poole kooli pealt last kasvama panna, tõesti ei ole. Arvan, et ka peale kooli lõpetamist on mul esialgu hoopis muid asju teha kui lastele pühenduda. Lisaks tean rohkem kui ühte naist, kes on oma esimese lapse sünnitanud alles 30 eluaasta ringis ja saanud neid üpris lühikese aja jooksul kaks-kolm või isegi neli tükki järjest. Ei tea, kas neile hakataks siis midagi tagasi maksma või?

Viimane selleteemaline geniaalsus tuleb Äripäevast ja seekord on idee autoriks Noor-Eesti eeskõneleja Andrei Hvostov. Tema arvab jällegi, et laste arvust sõltuvalt võiks suureneda ka hääleõigus. Või miks ka mitte vanemate pension või ravikindlustus. See viimane omaks mingitki seost siis, kui seostada need mitte laste arvuga, vaid täiskasvanud laste poolt makstavate maksudega, sest miks maksta lisa inimestele, kes niigi parajasti rohkem ressursse kasutavad. Ravikindlustus on muidugi üldse naljanumber, ma ei ole veel aru saanud, kellel täpselt sellest kasu on. Hambaravi on tasuline ja nüüd olen ka oma iga-aastase silmaarsti külastuse erakliinikusse viinud, sest nii kallis see nüüd ka ei ole ja mitte ükski õde ei arva, et tal on õigus minuga tühja koha pealt möliseda, sest ma pole näiteks taibanud kodust jalanõude otsa kilekotte kaasa võtta ja see, et neil need sinised kilekotid otsas on, on ka otse loomulikult minu süü.

Huvitavalt kombel jõuab Hvostov isegi nii kaugele, et mainib, et kui kasutada lapsi investeeringutena, tuleks hoolitseda ka selle eest, et neil oleks Eestis hea elada ja nad siit minema ei läheks. Sellise jutu peale peaks see elu tõesti metsikult hea olema, sest mina küll ei taha elada riigis, mis räägib minu lastest avalikult kui “investeeringutest”, minu elu ei ole kellegi teise malelaud ja poliitikategemise vahend.

Valus on!

Mul on juba nii kõrini sellest, et ma maksan selle eest, et hambaarst saaks mulle haiget teha ja hiljem terve päev sitt olla oleks. Nagu päris kõrini. Õnneks on järgmine kord pikaks ajaks viimane, muidu ma vist jätaksin hambaravi poole pealt katki kah.

Ahjaa, kiire on kah. Side lõpp.

oh kurja-oh kurja-oh kurja ja kõik roppused

Ärkasin täna hommikul ehmatusega üles selle peale, et öösel oli minuni hiilinud teadmine, et mul on ka internetipõhine aine ja selle aine esimese kodutöö (RÜHMATÖÖ!!!) tähtaeg oli reedel. Ja see ei olnud unenägu, täpselt nii ongi, ma olen puhtast hajameelsusest oma rühmakaaslasi üle lasknud ja väärin nüüd igati näopeksu ja rohelisse kilekotti toppimist. Esialgu olen ma rongilt suht maas ja ei saa üldse aru, mis artiklitest inimesed seal räägivad.

Ahjaa, lisaks plaanin ma vist metsa elama kolida ja kõik need tropid linna üksi jätta, sest täna hommikul vihastasin ma ennast pooleks, kui K oma äratust kolm korda edasi tõstis, nii et see vibra iga kümne minuti tagant laual ringi põristama hakkas – nimelt MUL ei olnud tollal veel vaja üles tõusta. Lõpuks olin mina üleval ja tige ja tema arvas et “tahaks veel 15 minutit magada”. Nagu mida kuradit, kui sa tahad magada, siis panegi oma äratus hilisemaks, mitte ära aja mind hommikul vara närvi. Aargh.

Tehke keegi mulle pluti-pluti.

naised ja inimesed

On teada fakt, et maailm on täis üsna normaalseid ajaga kaasas käivad inimesi, kui jätta välja 40 aastased ja vanemad mehed. Nemad on üldiselt need, kes ikka veel arvavad, et normaalsele naisele seks ei meeldi (nad teevad seda kohusetundest), vähemalt ei tohiks ta seda välja näidata, muidu on ta lits, iga naine tahab üle kõige emaks saada ja unistab sünnist saadik pulmakleidist, lilledest ja liblikatest, sest muu tema pisikesse peakesse ei mahu. See, et tätoveeringud ja piercingud on ainult hooradel ja väheharitud inimestel, on juba iseenesest ilmselge (muide, oskan esimese hooga nimetada kolm sellist äärmiselt väheharitut õppejõudu, kellel tegelikus elus loomulikult teaduskraadid olemas on) ning naine peaks perele pühenduma, sest tööle pühendumine on meeste jaoks ja suure tõenäosusega ei ole naine selleks võimelinegi. Muidu ei oleks neist kuivikutest muidugi midagi, kui välja arvata väike tõsiasi, et suurem osa poliitilistest ja majanduslikest vahenditest on selliste meeste käes ja neist sõltub seega üsna palju, millised inimesed (kelle hulka olen meelevaldselt liigitanud ka naised) meepotile lähemale jõuavad.

Kuna ühiskond on juba väga pikka aega meestekeskne olnud, pole ime, et see on jätnud jälje ka meie keelde ja kultuuri. Nii on võimalik juba keele põhjal öelda, et suure tõenäosusega on Eestis ja Skandinaavias naiste ja meeste vahelised käärid veidi väiksemad, kui näiteks Venemaal. Aga vott Poola suutis mind täna ikka põhjalikult üllatada.

Nimelt on poola keeles sõna “nemad” kohta kaks sõna – oni ja one. Õigemini tegelikult võib pigem öelda, et esimene neist tähendab “nemad” ja teine “need”, nimelt käib esimene meeste kohta ja teise alla lähevad naised, põrsad, lehmad, televiisorid jms. Eriti vahva oli see, et kui ma üllatunult selle kohta küsisin, hakkas (mees-)õppejõud seletama, nagu oleks see täiesti iseenesestmõistetav asi, et nojah, esimene sõna on isikustatud, aga isik on ju ainult mees – kuid avastas ehmunult, et 5/6 klassist (st kõik 5 tüdrukut) vaatab teda kulmu kortsutades ja hakkas kähku muust asjast rääkima. 😀

Tanel on nüüd väga uhke, sest tänu temale on meil nüüd inimestest koosnev grupp – nimelt on poola keeles nii (nagu prantsuse keeleski), et kui naiste ja laste seltskonnas on kas või üks mees, saab one‘st kohe oni. Nii et nüüd ma tean, kust tuleb vanasõna, mis ütleb, et naine on inimese parim sõber. 😛

Vaimne vägivald

Mida teie arvaksite, kui teie sõbranna helistaks teile öösel kell kaks, taustaks kisa ja laamendamine, ja küsiks, kas ta võib ööseks teie juurde tulla? Noh, minu sõbrad igatahes saavad juba aru, milles värk on ja ei arva, et Tanel või K mulle kodus vastu lõugu on andnud. Nimelt on probleem selles, et Atu jooksuaeg on jõudnud nii kaugele, et Oskar täidab oma aega pideva kiunumise ja ila maha löristamisega ning kui ta teise tuppa panna, üritab ust maha murda ja kisades mõista anda, et see, mis toimub, on täiesti alatu. Meil on aga siiski kindel plaan kätt ees hoida ja mehetegusid vältida, nii et peame selle välja kannatama. Tavaliselt oleme ta nendeks paariks kõige hullemaks päevaks lihtsalt vanaema juurde viinud, aga seekord see lahendus hästi ei toimi, sest vanaema on siiani pahane, sest viimati otsustas Oskar iseseisvalt koju tulema hakata ja saadi alles viimasel hetkel maantee äärest kätte.

Nii et veetsin öö Atuga Taavi juures ja täna läheme Oskariga Maarjale külla. Milleks siis sõbrad on. 😀

Kuidas suurendada oma edulootusi?

Ütlen kohe alguses ära, et siit te häid nippe ei leia, mina hoopis tahan teilt nõu saada. Nimelt, nagu mõned teist ehk mäletavad, peaksin ma praegu olema Sydneys ja tegelema usinalt uue kultuuri tundmaõppimisega (loe: kohalikega ringi hängima) – tegelikkuses olen aga ikka veel siin ja õpin päriselt, sest ma ei saanud stippi ja ka õppelaenu võttes oleks peale lennupiletite ostmist jäänud raha ainult kuuks ajaks, nii et kui ma selle ajaga poleks leidnud tööd, mis sobituks suurepäraselt minu tunniplaaniga, oleks lust ja lillepidu läbi olnud ja ma oleksin pidanud hakkama otsima kedagi, kelle kulul järgmised neli kuud elada.

Mida ma aga vist ei öelnud, on see, et ma ei loobunud pakkumisest täielikult, vaid lükkasin seda esialgu ühe semestri võrra edasi, lootes siiski mingi päästva stipendiumi otsa põrgata. Need, mida avalikult reklaamitakse, on kõik jaganud raha juba terve aasta peale, nii et sealt mul midagi loota ei ole – nii et kõik teie soovitused on igati teretulnud. Olete ehk kuulnud mõnest stipendiumist? Oskate midagi muud soovitada?

Hetkel on mul ainult kaks head mõtet:

1. astuda Keskerakonda – sealt saadetakse neid pidevalt igasugu koolitustele, nii et miks mitte ei võiks nad toetada minu õpinguid välismaal, et ma ka seal meie kõigi vaimset juhti populariseeriksin.

2. hakata katoliiklaseks – kusjuures ilma naljata, nende elu on tunduvalt lihtsam, sest see on ülemaailmne võrgustik ja neile on organiseeritud igasugu stipendiumid ja asjad, mis tavainimestele kättesaadavad ei ole. Ainuke jama on see, et sellega kaasneb ristimine ja leeritamine, mis tähendab, et enne tuleb päris palju raha ja aega välja anda, kiireks läheb vist.

Veel ideid?

Edit: Ma olen leidnud kolm stipendiumit, mida ma ka praegu taotleda saan.

Küll mõni mees võib alles eite panna

Täiesti uskumatu, kui palju on ilmas mehi, kes käituvad nagu 60 aastased virisevad vanaeided. Õigemini tundub, et selliseid mehi on isegi rohkem, kui virisevaid vanaeitesid endid, sest minu vanaemad ei vigise kunagi ilmaasjata, vaid on rõõmsad normaalsed inimesed, aga mõni mees hädaldab nii palju, et me Maarjaga hakkasime juba arutama, et sõna “eidetsema” tuleks asendada millegi vähem soospetsiifilisega – nii et kui kellelgi ideid on, pakkuge julgelt välja.

Täna näiteks lugesin perevägivallast rääkivat artiklit ja kommentaaridest jääb mulje, et enamusi eesti mehi ahistatakse kodus lausa igapäevaselt ja kuna naine on ilmselt ukse lukku pannud ja võtme ära visanud, ei ole neil muud võimalust, kui vahepeal rusikatega vehkima hakata. Teine päeva humorist oli Inno Tähismaa, kes oma blogis kirjutas, kuidas ta endine naine teda pidevalt peksis (ja vahel lapsi kah) ja lisaks ka sõnadega alla surus – vaene Innokene ei julgenud selle peale kohe mitte midagi teha, istus kodus edasi ja küpsetas lastele pannkooke. Ja vahepeal keppis muidugi prostituute, aga miskipärast selles postituses seda ei mainitud.

Lausa kummaline, kuidas peksa saanud naiste käest küsitakse alati (muidugi õigusega), miks ta ometi vägivallatseja juurest ära ei läinud, aga kui mõni Isane hakkab kurtma, kuidas naine nö “nurus keretäit” või talle lihtsalt hirmsal kombel liiga tegi, noogutavad kõik kaasa ja keegi ei tule selle pealegi, et küsida, miks kuradi pärast ta üldse on koos kellegagi, kes teda ahistab ja närvi ajab. Või ei saaks mees majanduslikult üksi hakkama? Või ei tahaks lapsi sellise jubeda naise juurde jätta? Kui naine tõesti nii jube on, siis võib paar korda kogemata webcam´i tööle unustada ja on asitõendeid isegi eesti hullumeelsete naiskohtunike jaoks piisavalt – eriti kui naine tõesti ka lapsi peksab.

Sama muidugi käib ka naiste kohta, kes ametlikult prostituudielu elavad, ehk siis oma vägivaldset meest teadlikult palgapäeva nimel välja kannatavad. Kurat, kui sa jalgu perse alt välja tõmmata ei kavatse, siis pole mõtet ka teisi oma vigisemisega tüüdata. Ela/sure vaikselt või võta midagi ette. Aga see muidugi eeldaks eidetsemise lõpetamist ja reaalset tegutsemist, nii et sellest pole vist mõtet rääkida…