Uncategorized

Muuhulgas näiteks avalik vabandus Trapetsile

Selle kontserdi ajal olin ma üheaastane ja ei teadnud pungist veel midagi

Twitteris on viimastel päevadel (okei, nädala eest, aga mul oli kiire) olnud palju juttu sellest, kuidas oma vigu tuleb tunnistada ja vabandust paluda jne. Ja mina suutsin just sobiva ajastusega ämbrisse astuda. Nimelt jagas keegi Twitteris artiklit Saaremaa tuntud punkarist Trapetsist, nägin seda nime ja pilti ning hakkasin vihast vahutama, sest täitsa pekkis, see on ju see tropp, kes üritas mu käele nalja pärast suitsu kustutada, kui ma 16aastaselt kogemata Viljandi Folgilt Pärnusse sattusin ja ta mulle mu elu esimese tätoveeringu pidi tegema (see plaan jäi katki, sest polnud õlleraha, aga ilma õlleta tal käsi värises natuke liiga palju). Igatahes jagasin seda kõike innukalt Twitteris (suitsuosa, mitte seda muud) ja elasin rahulikult oma elu edasi.

No ja sama päeva õhtul olin juba voodis, silmad kinni, une ja ärkveloleku vahel mõnusalt kõikumas, kui järsku jõudis kohale, et krt, see mees, keda mina mõtlesin, oli siiski PILBATS. Ja ma veel kuulsin mingi hetk, et tema olevat ju üldse teiste omasuguste poolt joomingu käigus maha löödud. Neil kahel tüübil pole midagi ühist peale selle, et mõlema nimi lõppeb TS-iga ja mõlemad näevad oma tegelikust vanusest 20 aastat vanemad välja. Nii et kustutasin kohe oma kommentaari ära, mõtlesin, et küll järgmisel päeval kirjutan uue ja palun vabandust, aga järgmisel päeval ei leidnud muidugi seda lõime üles, nii et eks ma vabandan siis siin. Seda enam, et olen teiste inimeste käest Trapetsi kohta ainult häid asju kuulnud, nii et väga piinlik lugu.

Aga sellega seoses mõtlesin kohe sellele hiljutisele blogiviirusele, kus kõik rääkisid sellest, mida nad ütleksid 16aastasele endale. Nagu täitsa ausalt, mul ei oleks mõtet oma hingeõhku raisata, sest ma ei oleks selle noore daami jaoks mingi ütleja. Tema seisukohast olen ma suvaline väikekodanlasest tädi, kelle peamised mured siin maailmas on see, et diivan ei jõua kohale ja üürikaomanik röövib paljaks – ja mõlemad on pseudoprobleemid, sest ma ei maadleks kummagagi neist, kui oleks täpselt maitse järgi diivani tellimise asemel võtnud suvalise, mis parajasti kuskil tasuta ära anda oli, ja oleks vesiklosetiga korteri üürimise asemel teadlikult elanud odavas peldikus, kus kedagi ei huvita, kas ja mis kuskil tolmune on.

Kusjuures, huvitav on see, et ei saa rääkida siin ju ainult vaimsest (taand?)arengust, sest vähemalt minu puhul tulid füüsilised muudatused enne ja maailmavaatelised muudatused järgnesid. No näiteks. Vanasti oli nii, et kui ma olin väsinud, siis ma magasin. Näiteks lennujaama põrandal või bussis või pead köögilauale toetades, sest no miks mitte, need on need võimalused, mis meil siin parajasti on, mis siin ikka vinguda. Ja mingist hetkest alates see lihtsalt ei käi enam nii. Ma magasin siin kaks nädalat end morge … morgellonidest … kõigutada laskmata maskiga, nagu korralik ajupesuohver pandeemia ajal tegema peaks. Ööseks mask ette ja und näed ainult Kaja Kallasest. St mask oli mul muidugi silmade ees, sest ma lihtsalt EI SUUDA enam muidu magada, kui korralikke pimendavaid kardinaid ei ole, aga või see ussikesi huvitab, kus ma seda hoian, nemad elavad ikka oma elu (nali oli see, ärge hakake seletama). Maskiga ka ei suuda, aga no natukenegi parem. Sel nädalal sain pimendavad kardinad lõpuks kätte ja täitsa lõpp, ma olen NII ÕNNELIK.

Samas mäletan ka seda hetke, mil füüsiline nihe oli juba alanud. Päris vanur veel polnud, aga muutused olid märgata. Olin oma esimesest abikaasast just lahku läinud ja pisikesse Supilinna urkasse kolinud ning ei saanud magada, sest seal polnud üldse kardinat. Isegi kardinapuud ei olnud. Õnneks sõbrannad tulid appi. Üks varastas hiivas mulle kardinapuu. See ei olnud tegelikult varastamine, sest see oli ilmselgelt kolahunnikusse visatud, lihtsalt selle kolahunnikust kättesaamiseks, oli vaja … ronida üle lukus värava. Nii et hiivamine on vast sobiv sõna. Natuke roostes ta ju oli ja natuke kõver, aga igati ok kardinapuu. No ja teine sõbranna tõi ema juurest üle jäänud sebramustrilise tekikoti, mille serva sai toore jõuga neist roostes konksudest läbi suruda ning tadaa … Oligi kerge vaevaga pimendav kardin olemas. Ei olnud vaja millegi eest plekkida, ei olnud vaja oodata, kõik käis nagu lupsti. Ehk siis väga selgelt on kõik minu praegused probleemid … pigem selline ajaviide, mitte päris probleemid. Ma saan ise sellest täiesti aru, sest noh, elu on näidanud, et soovi korral saab alati lihtsamalt ja alati odavamalt ning tegelikult see ei mõjuta oluliselt elukvaliteeti. Esteetika on … esteet-kusipeade probleem.

Aga vat selle korteriasja pärast olen ma küll nii pissed, et kohe olen pissed. Nii et ma jagan seda teiega, saan südamelt ära, äkki hakkab kergem. Nimelt. Ma nühkisin seal korteris kõike, mis vähegi pähe tuli. Ilma naljata, ma veetsin seal nädala jooksul ainult koristades rohkem kui kümme tundi. Kallis abikaasa teist sama palju — ja no ausalt, ta koristab korralikumalt kui mina. Tema tegi näiteks täiesti üksinda vetsu ja vannitoa, mis minu meelest mõlemad läikisid. Ainus asi, mille eest ma võtan ausalt vastutuse, on üks kola täis klaaskapp, sest minu loogika ütleb, et kui ma pean juba üürikorteris taluma seda, et on mingid kapid, mida ma ei saa kasutada, sest need on täis omaniku raamatuid ja nõusid, kõik eelmisest aastatuhandest, siis ma EI tõsta kord nädalas neid raamatuid ja nõusid sealt välja, et nende ümbert ja pealt viisakalt tolmu pühkida. Minu meelest peaks kõik need asjad olema prügikastis või selliste inimeste kodudes, kes praegu nõukaaegsete nõude eest roppu raha maksavad, mitte minul risti jalus. Seda enam, et me olime juba aasta eest palunud, et kui nad ise ei saa kedagi saata, äkki me saaksime siis vähemalt keldrivõtme, tassiksime ise vana teleri ja kasutult seisvad nõud jms keldrisse. Tollal lubati, et nad tegelevad sellega nädala-kahe jooksul ja noh … ütleme nii, et täpselt sama innuga, millega nemad mulle keldrivõtit edastasid, suhtusin mina nende kola nühkimisse.

Aga see tädi … Poleks ta ca 90aastane, mul oleks ilmselt kaane täiesti pealt visanud. Ta tõmbas näiteks sõrmega üle nende köögi seinaplaatide, mida ma olin julgelt 45 minutit nühkinud, ja ütles, et need on ju rasvased. (Minu standardite kohaselt need läikisid puhtusest, aga ok.) Siis ütles ta etteheitvalt, et pesumasinale võiks ometi puhastustsükli teha ja keeldus uskumast, et me tegime seda eelmisel päeval, sest “välja küll sedamoodi ei näe”. Need faking kubufiltrid olid muidugi jätkuvalt liiga rasvased. “Hakka või uskuma, et te niisama nühkisite neid ja leotamisega eriti vaeva ei näinud. Ega teile vist eriti koristada ei meeldi.” Minu ainus emotsioon:

Kuskil selle koha peal lülitas mu aju ennast lihtsalt välja, ma istusin diivanile ja hakkasin telefonis koristusfirmasid guugeldama, sest no see osa oli selge, et tagatisraha me ei näe, mis ma enam kuulan. Kui ma jälle tähelepanu talle suunasin, rääkis ta parajasti sellest, et nende garaažis pestakse põrandat kaks korda kuus, nii et loodetavasti oleme me ikka enda garaaži eest sama hästi hoolt kandnud. Täitsa ausalt kahetsesin tol hetkel, et mul ei olnud pähe tulnud seda garaaži vetsuna kasutada. Kusjuures kõige kurvem on see, et ma olen 99% kindel, et ta ei üritanud meilt lihtsalt raha välja petta, vaid ta ongi ilmselt õnnetu ja nördinud, et me sihukesed räpakollid oleme.

Ahjaa, üks asi, mis on meie süü. Sirru viskas kogemata minema telekajala, sest teleka all olev klaas oli nii vana ja pude, et pudenes tükkideks. See telekajalg oli aga sinna sisse sulatatud ja ilma klaasita püsti ei püsinud, nii et ta ei osanud sellest midagi arvata, ja viskas selle prügikasti. Hiljem alles saime teada, et see klaas oli neil eritellimusega tehtud, et ikka “korrektne tunduks”. Nii et 100% meie süü, oleksime pidanud mõtlema enne prügikasti loopimist. Nii et olime nõus selle teleri väärtuse kinni maksma, sest no nagunii aastal 2021 keegi ei üüriks möbleeritud korterit sellise teleriga. Tädi aga tahtis, et me ei leiaks mitte uut kasutatud telerit ega maksaks selle teleri hetkeväärtust, vaid leiaks uue jala, sest kui raske see ikka olla saab, see teler on “kõigest viis-kuus aastat vana”. Väidetavalt viieaastane teler nägi siis välja selline:

Või oodake, tegin ikka korraliku lähivõtte teile ka:

Ma tean, et mul siin lockdownis päevad lendavad mööda nagu puud rongiaknast, aga kas vanuritel on aastakümnetega sama teema v? Sest no tõesti, kordan taas, et ta ei tundu mulle valetaja, ma arvan, et ta siiralt uskus seda, et see ongi viieaastane telekas. Ja no kogu see vaidlus selle teleka hinna teemal oli lihtsalt naljakas. Näiteks ütles ta, et see ei saa odav olla, sest see teler, mis tal kodus on, maksab kolm tuhat eurot. 😀 Esiteks, kuidas sinu kodus olev teler SELLE teleri hinda mõjutab? Teiseks, kui sa ütled mulle, et sul on kodus kolmetonnine teler, mõtlen ma ainult, et nahhui me mingi 50 euro pärast vaidleme siis, kui sulle vabal ajal nagunii raha kaevu meeldib visata. Igatahes leppisime lõpuks kokku, et anname talle selle antiigi katteks 150 eurot, sest me lihtsalt ei jaksanud vaielda. Tema ise oli nii madala hinnaga vist nõus ainult selle pärast, et leidsime kapist teleri manuaali, kus peal oli aasta 2004 … Nii et mind üldse ei üllataks, kui ta siiralt arvaks, et me tegime liiga talle ja et see on a) poole rohkem väärt ja b) tegelikult siiski aastast 2016.

No ja lõpuks ütlesime ise, et jäta tagatisraha omale ja lase selle eest ära koristada, sest ma täitsa ausalt kardan, et kui ma koristusfirma telliksin, poleks ta nende tööga ka rahul ja ma peaksin ikka seal maid jagama. Rääkimata sellest, et ta loomulikult eeldas, et me selle ajani, kuni koristusfirma tuleb ja töö ära teeb ning tema selle heaks kiidab, maksame üüri edasi, nii et kokkuvõttes oleks see ilmselt ikka sama kalliks läinud, oleks tulnud kas kiirtöö eest maksta või rohkem üüris plekkida. Ja täitsa ausalt, mul on natuke kahju, et mul sellistel hetkedel siiski kasvatus välja lööb ja ma lihtsalt EI SUUDA vanainimestega päris otsekohene olla.

Õnneks käis Sirru järgmisel päeval üksi võtmeid üle andmas, sest minul oli samal ajal videokoosolek. Nimelt elame neljandal korrusel ja muuhulgas oli seal ka üks juppideks võetud veneaegne sektsioonkapp (mis oleks juba aasta aega keldris olnud, oleks nad meile tollal küsimise peale keldrivõtme andnud). No ja pärast võtmete üleandmist palus tädi tal aidata see keldrisse tassida. Mina oleksin vihanud ennast, 100% aru saanud, et … Et talle ei piisa sellest, et ta teenis selle pealt piisavalt, et kaks korda soovi korral süvapuhastust teha, she also wants to make me her bitch … Sest kui see pole teadlik powerplay, siis ma ei tea, mis see on. Ja ma oleksin IKKA tassinud seda kappi seal, endal nutt kurgus. Sest mina olen liiga pehme hipi sellistes asjades. Sirru õnneks on piisavalt punk — naeratas viisakalt, ütles, et “500 euro eest mõtlete kindlasti midagi välja,” ja kõndis minema.

Nii et ei, 16aastane mina ei kuulaks seda praegust mina, kel on mingid kummalised probleemid, mis on otseselt tingitud valedest väärtushinnangutest. 😀 Nii et 35aastane mina ei raiska aega ühelegi 16aastasele moraali lugemise peale, igaüks õpib oma kogemusest.

Loo moraal? Et ei tasu koristada. Oleks kohe koristusfirma tellinud, oleks kokku hoidnud aega, närve ja tõenäoliselt ka raha. Nühkimine tasub jätta nühkimishuvilistele.

Uncategorized

Ma ei saa aru

Ühe Rünno Facebookist varastasin

Kui kaks inimest teevad koos midagi väga jälki, siis kuidas saab olla nii, et meie peaminister vaatab seda olukorda ning mõtleb, et “ÜKS neist võiks nüüd tagasi astuda”??? Jah, Mart Helme nimetas Bidenit närakaks ja Martin ei nimetanud. Küll aga ütles Martin näiteks, et:

[—] Ja mis mind ikka tükk aega on hämmastanud ja jätkuvalt hämmastab, on see, kui jultunult vasakpoolsed valetavad ja varastavad. Sellel põhjatul augul põhja ei ole.
[…]Kõik on Bidenile! Ja ei mingeid valijaid endid, ei mingit sedeli väljastamist, sedeli täitmist, sedeli kastilaskmist, lihtsalt tuuakse veoauto kastis kohale koormatäis sedeleid. Ja ennäe imet, sealt tuleb 130 000, 150 000 häält, kõik viimseni Bidenile. Ja need lähevad arvesse, lähevad arvesse!
[…]Nii et kui neeger läheb hääletama, siis temalt dokumenti küsida ei tohi. No, kas meie kujutame ette, et sa saad valima minna niimoodi, et sa dokumenti ei pea näitama.

Ehk siis võtame kokku. Ratas (ega ükski teine Keskerakondlane ega Isamaaliidu liige) ei näe põhjust Martin Helme tagasiastumiseks, kuigi ta:
1) ütles, et demokraadid eesotsas Bideniga on kõik valetajad ja vargad.
2) esitas täiesti süüdimatult eksitavaid väiteid (jah, nii postiteenus töötabki, et tuuakse veoauto kastis postisaadetised kohale) ja täielikke valesid (näidake mulle seda osariiki, kus valged inimesed peavad hääletamiseks dokumenti näitama, aga mustanahalised ei pea).

Kõik need inimesed, kes jätsid umbusaldushääletusel tema vastu hääletamata, kiitsid sellega heaks selle, et me elame riigis, kus rahandusminister sõimab USA president-elect’i otsesõnu vargaks, valetajaks ja petiseks ning lisaks väidab, et Biden tegeles valimispettusega. Seda olukorras, kus Trump on jõudnud nii kaugele, et peab oma esinemise aianduskeskuses, sest ta meeskond ajas selle hotelliga segi, ja toob rahva ette suure valimispettuse trumbina tunnistaja, kes pole mitte ainult seksuaalkurjategija, vaid lisaks ka valetas oma elukoha kohta. Kui see on tõesti PARIM, mida neil näidata on, võib Biden end üsna muretult tunda.

Aga see-selleks. Mõte on siiski see, et kui me leiame, et Mart pidi tagasi astuma, sest ta solvas Bidenit, siis miks ei rakendu see sama loogika ka Martinile? Jüri Ratas nii ei arva. Tanel Kiik nii ei arva. Solman nii ei arva. Nad kõik arvavad, et see, et keegi kuseb meie välissuhetele, on pisiasi selle kõrval, et nad võivad oma soojast kohast ilma jääda. Või nagu üks poliitik Facebookis selgitas, olulisem on see, et saaks parteipoliitikat ajada. No selles mõttes, et abieluküsitluse läbiviimine ning see, et Riina Solman, endise nimega Vändre, endise nimega Vares, saaks teistel nimevahetuse ära keelata, on ju tunduvalt pakilisemad probleemid. Eile lugesin, et president lubas kokku kutsuda riigikaitse nõukogu (sest no loota, et Ratas midagi teeb …). Arvake ära, kes sinna nõukogusse kuulub? Lühidalt öeldes, koalitsioon. Muuhulgas ka rahandusminister. 😀

Eks siis Helme tuleb taas kohale ja ütleb, et on väga kurb, sest sõna pole vaba ja Ratas võiks tema käest vabandust paluda. Ma väga tahaks näha, et sel teemal ei lasta niisama maha vaibuda, vaid et isegi sellises Ida-Euroopa nurgakeses on kuskil piir, kus mõni asi on olulisem, kui see, et keegi saaks oma kuluhüvitist edasi kasseerida. Või olemegi edaspidi ainult selliste uudistega BBC-s, koos Venemaa ja Sloveeniaga. Praegu ei jää muud üle, kui nõustuda endise presidendi ja endiste peaministritega, kes ütlevad, et praeguseks hetkeks on asi juba nii kaugel, et meie julgeolekut ei õõnesta mitte Helmede tegevus, vaid Ratase tegevusetus.

Uncategorized

See leitsak hakkab ajudele

Ja ilmselgelt mitte ainult minul. Mingid eided on töö juures otsustanud hakata lambist keset suurt suve draamat tegema. Long story short, paar blondiini on järsku leidnud, et neid hirmsasti häirib see, et ülemus koosolekute ajal suitsetab. 10 aastat pole kedagi seganud, aga nüüd järsku häirib. Okei, väidetavalt üks kobises juba paari aasta eest, ja sai selle eest sõimata, aga seda enam oleks võinud ju vihjele pihta saada. Meil on väga lahe ülemus, kes saavutab väga häid tulemusi, Steve Jobsile ei oleks ju läinud ütlema, et “kuule, äkki käitud natuke viisakamalt”? IT lihtsalt ongi selline valdkond ka, kus inimesed on sellised veidi … boheemlaslikud. Ja minul on selle üle küll ainult hea meel, esiteks selle pärast, et siis ei pea ka mina end liigselt piirama, ja teiseks selle pärast, et mulle isiklikult suitsulõhn väga meeldib, eriti TEMA suitsulõhn. Ma isegi ei tea, mida ta suitsetab, aga see konkreetselt lõhnab hästi. Need kaks rasedat tšikki võivad ju videosilla kaudu koosolekul käia, kui nii väga häirib.

Kas te mõtlesite seda lõiku lugedes, et Rents on täielik debiilik? Sest otse loomulikult mul ei ole tegelikult suitsetavat ülemust (ega isegi draamatsevaid naiskolleege, elu on igav), ma üritasin lihtsalt kopeerida nende toetusartiklite stiili, kus kõik õhinal Mäe kohta ütlevad, et “no ta on tõesti selline, aga meile ta hirmsasti meeldib!” Kusjuures pooled allakirjutanutest on iga kord mehed. Nagu täitsa tõsiselt, meil on hunnik mehi, kelle meelest on normaalne ajalehte kirjutada, et “minu meelest on küll igati ok, et ta naisi katsub ja nendega rõvetseb, teatris käibki nii”. Mida järgmiseks, teete kollektiivse artikli sellest, mis teie arvates raseduse või imetamise ajal ok on? (Kurbnaljakas on see, et tahtsin alguses abordinäidet kasutada, aga siis tuli meelde, et abordist kirjutavadki ju erinevad mehed pidevalt üksteise võidu, see juba on normaliseeritud.) No ja hunnik naisi muidugi ka, kes leiavad, et “kui mind ei häiri, siis ei tohiks kedagi teist ka häirida”. Ja inimesed internetis teevad üksteise võidu “aga miks nad siis varem midagi ei öelnud”, kuigi artiklis on selgelt välja toodud, et mitmed on varem märkusi teinud, mille peale neid hiljem avalikult koosolekutel mõnitatakse.

Eile just kuulsin, et nüüd kogutakse tema kaitseks allkirju ka Vanemuisest, sest ometi on vaja veel korra kõva häälega öelda, et meie kiidame küll naiste katsumise heaks, mis nende naiste endi käest küsida. Ja kui ühele naissoost Rentsile meeldib näiteks koosolekul suitsetava ülemuse suitsuhais, peab ometi kõigile meeldima. Eriti kui neid, kellele meeldib, on rohkem (või on nad häälekamad). Aasta on 2020 ja Eestis on ikka veel normaalne TÖÖ JUURES öelda, et “ta ongi meil selline, aga ta on muidu nii tore mees”. Nagu tulge mõistusele. Tema ise on siiani ainus inimene olnud, kes vabandust palub ja lubab, et enam ei tee, teised viskuvad kõik ühiselt ambražuurile.

Kas tõesti on meie teater nii palju ajast maas? Peaksime rõõmustama selle üle, et nad naisepeksu juures artikleid ei kirjutanud selle kohta, et väike naisepeks ongi teatris ok, loovhingedel ikka kired möllavad? Või Ojasoo äkki lihtsalt meeldis vähem ja piisavalt toreda inimese kohta kirjutaksid nad igati sirge näoga seda ka?

View this post on Instagram

Guarding his 🍑 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õnneks ei ole mul eriti aega uudiseid lugeda – piirid tehti lahti, nii et olen viimasest kümnest päevast seitse Soomes veetnud. Kes aru ei saanud, siis see oli teemavahetus, siit edasi ei kiru ma enam meie ühiskonda, vaid räägin enese põnevast elust. Viimase päeva ronisin küll sees, sest Cyrusel oli halb olla (ilmselt kuumast, mul endal oli reedel midagi sarnast, kuigi tol päeval istusin terve päeva toas ja töötasin), aga ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju trenni sain. Nüüd on lihased valusad, varbad valusad (üleeile tegin terve päeva uute sussidega positiivse kaldega radu, eile boulderdasin) ja kätenahka null. Küünarnukid muidugi ka valusad. 😀 Kui imeline, kohe tunne, et sai tehtud midagi. Selle kõrvalt võtan internetist matemaatikakursusi (sest kui te veel kuulnud ei ole, siis Tartu Ülikooli õpilased saavad suve lõpuni Courserast kõike tasuta, peaasi, et enne juuli lõppu ära regate) ja üritan välja mõelda, kas ma tahan päriselt statistikast ja tõenäosusteooriast ja maatriksitega arvutamisest paremini aru saada või on see mu aju järjekordne trikk, et vältida lõputööga tegelemist.

Muide, Soomes pole aasta ajaga palju muutunud, aga üks silmatorkav muutus on see, et järsku saab pea igalt poolt lattet, mis teeb minu elu tunduvalt meeldivamaks. Pole üldiselt küll nii hea kui meil (meil on isegi tanklajoogid naeratusega joodavad – või siis olen ma nendega harjunud), aga võrreldes selle asjaga, mida nad muidu kohviks kutsuvad, on see ikkagi hüpe seitsme penikoorma saapas.  Lisaks torkas silma, et see koht, kus me Soomes ööbides tavaliselt hommikukohvi järel käime (nagu avalik nö linnaplats, mille ümber on hulk pisikesi poekesi), oli kuidagi hulga tühjem kui muidu. Pani kohe mõtlema, sest seal linnaosas on muidu vist mingi erivajadustega või lihtsalt tuge vajavate inimeste elamu, sest seal paistab alati keskmisest rohkem ratastoolis, käimisraamidega jne inimesi. Nii et esimese hooga mõtlesin, et ei tea, kas nende vaba liikumist on ka viirusega seoses piiratud, sest liitpuudega inimeste tervis võiks ilmselt rohkem ohus olla. Aga päris tühi see kant siiski ei olnud, näiteks nägin kahte ca 80aastast tädi käimisraamidega jalutamas ja lolli nalja tegemas. Mõned vanamehed ka ajasid kambas juttu, mingil hetkel vuras siiski paar ratastoolis inimest ka kohale, nii et osad neist on siiski veel aktiivsed (seal on enamasti ka motoriseeritud toolid, hulga lihtsam liikuma saada). Kohe teeb rõõmsaks, kui näed, et ka selles vanuses võib veel aktiivselt elu nautida ja leida sõpru, kellega koos aega veeta. Seda enam, et kuigi mõned inimesed naudivad seal muidugi alati õlut ka, tulevad väga paljud siiski lihtsalt sotsialiseeruma. Joovad koos tassi kohvi või teed ja pläkutavad niisama. Mulle meeldib see.

faith · Uncategorized

Tahaks kirjutada ainult toredatest asjadest

Aga no kuidas sellises olukorras. Mul on viimasel ajal tööl ja koolis nii kiire, et kirjutangi ainult siis, kui on selline teema, et ei saa vaiki olla. Nagu täna. 😦 Mul on nii kahju kõikidest neist inimestest. Mootorratturist. Vanaemast, kes elu kaotas. Lastest, kes nüüd traumeeritud on ja vanaema surma pealt nägid. Eesti politsei osav tegutsemine on muidugi kiiduväärt, aga samas on alati kurb, et üldse tekib olukord, kus nad niimoodi tegutsema peavad.

Ma olen valmis paremateks päevadeks. Saaks see semester ükskord läbi ja vägivald mööda ja maailm ilusaks.

faith · Uncategorized

Miks need blogijad mingit mõttetut manti reklaamivad?

Ja kui ma ütlen “mõttetut”, mõtlen ma “asju, mida MINUL just praegu vaja ei lähe”. Nagu Mallukas näiteks kirjutab küttesüsteemist – ma elan korteris, see ei huvita mind, MINA olen ometi see mudellugeja, miks sellistest asjadest kirjutatakse? (Kuigi mu vanematel on ka õhksoojuspump ja nad on väga rahul.) Merje kirjutab üldse mingitest parfüümidest ja sisekujundusest. Ma muidu ei kurdakski, aga kui MINA midagi osta üritan, siis ma tavaliselt vaatan just, mida erinevad blogijad kiitnud on – ja no need blogijad ei kirjuta kunagi asjadest, mida MINA osta tahaksin.

Näiteks hiljuti tahtsin kohvimasinat, keegi ei kirjutanud. Okei, tegelikult Mallukas oli kirjutanud, aga too masin maksis 2000 eurot, nii et … ei. Õnneks sellest oli Sirru ka huvitatud, nii et ta viitsis ise guugeldada ja arvustusi lugeda jne. Nüüd oleks mul vaja kontoritooli, mõtlesin, et selle kohta kindlasti leiab soovitusi, sest ma tean peast miljonit blogijat, kes rohkem või vähem kodukontorist töötavad (Nodsu ja Merje näiteks kindlasti), aga no mitte keegi pole kogemusi jaganud. Miks on nii, et ma tean, et igal teisel blogijal ja igal kolmandal sõbral on kodus Lelo Sona vibraator, aga seda, mis tool neil on, ei tea? Sellest, mis püksis toimub, kirjutavad kõik, aga tagumikualune on puhta puutumata jäänud.

Ehk siis soovitage. Peatugi ei ole oluline, aga võiks mugav olla ja natuke laiema istumisosaga – mul nimelt on selline komme, et ma istun kontoritoolil tavaliselt rätsepaistes, nii et selle pisikese toolikese peal poleks lihtsalt mugav. Käetoed on ka olulised, sest mul on kombeks asendi vahetamiseks end käte abil lihtsalt korraks üles tõsta. Kirjuta või endisele ülemusele ja uuri, mis toolid meil eelmises kohas olid, sest need kandsid kõik mu paksu kere kenasti ära. 😀 Nii et soovitage. Ma saan aru, et pean ikka minema kuskile poodi testima, aga parem ikka, kui lihtsalt igasuguste eelteadmisteta jahile minna.

Uncategorized

Love, Death + Robots

View this post on Instagram

🤖🤖🤖 #ThreeRobots

A post shared by Love Death + Robots (@lovedeathandrobots) on

Vaatasin just Westworldi viimase osa ära – muu oli suht lahe, aga vaene Stubbs. 😀 They didn’t have to do him dirty like that. Ei taha näha, kui kortsus ta järgmises hooajas on.

Nörritasin siin eile hommikul Kauri sellega, et ajal, mil tema üritas igati viisaka mehe kombel mulle rääkida Eesti kividest, rääkisin mina talle naissoost tulnukate rindadest. Nimelt olen ma nüüd vaadanud ära pea kõik Star Trekid ning tundub, et meeste vajadus harjumuspäraste rindade järele on kõigi autorite arvates (või vähemalt rahastust leidvate autorite arvates) tunduvalt olulisem kui originaalsus. Ja isegi mitte ainult Star Trekis, vahet pole, kas räägime sellest või Dr Whost või kas või Futuramast, nii kui on tegu kahel jalal ringi pedaalivate võõrliikidega, on nende naisisenditel ikka just kaks rinda ja need asuvad just seal, kus me harjunud oleme. Vahel harva võib rindu olla näiteks kolm, aga need asuvad kindlasti inimeste rindadega samas kohas.

Muide, kas te teadsite, et Star Treki Deanna Troi pidi originaalis nelja rinnaga olema? Ja kui tookord ehk tõesti oli pädev loogika, et mehed poleks “seksikat kangelannat” harjumuspärase rindadearvuga seksikaks pidanud, siis arvestades seda, mida tänapäeva noored nohikud tarbivad (khm, anime, khm), siis selle taha see asi küll ei jääks. Nagu meil on terve hulk MEHI, kes vaatavad andunud pilguga JOONISTATUD PONISID. Ma tahaks näha põnevamaid tulnukaid, kelle esmased ja teisesed sootunnused ei ole ilmtingimata just sama moodi paiknevad kui meil. Ma saan aru, et natuke on asi ka selles, et tahetakse liikidevahelisi seksistseene teha, aga siingi annaks ju loominguline olla. Kuidagi natuke liiga palju pekstakse sellesse “erinevad, aga ometi nii sarnased” väravasse, seda saab ka muuga peale sarnaste genitaalide teha.

P.S. Love, Death + Robots, mis pealkirjas mainitud, on täiega hea sari – kuigi erinevaid osi ühendab ainult see, et kõik on nö multikad ning kõik on mingil moel sci-fi ja mingit pidi seotud vähemalt ühega kolmest pealkirjas mainitud elemendist. Muidu on kõik erinevad, mõni episood komöödia, mõni horror, erinevad režissöörid, erinevad animatsioonikunstnikud, erinevad näitlejad jne. Sh on kasutatud erinevatest riikidest pärit meeskondi, nii et tulemused on meeldivalt mitmekesised küll. Minu lemmik ongi siiani olnud see kolme roboti osa, aga see on ehk pisut eksitav, sest see on teistest selgelt lõbusam ja nö kergemeelsem olnud. Verd ikka veits pritsib ja mõnes osas on alastust ka, nii et lapsi teleka ette ei võtaks, aga mulle väga meeldis.

faith · Uncategorized

Hetked, mis muutsid su elu

View this post on Instagram

Took my latte for a hike ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Haakub veidi selle inimeste vaimseks minemise teemaga ja juba ammu ripub mul tegelikult poolikuna draftis. Nii et mõtlesin, et panen kirja ära. Hiljutises postituses rääkisime sellest, et moodne aeg ajab inimesi hulluks ja hullemaks. Minu jaoks on aga hulga põnevamad need juhtumid, kus kõrvaltvaatajale nagu mingit põhjust ei paistagi, aga inimene järsku “hulluks läheb” või “valgustatud saab”, kuidas iganes me otsustame mingi konkreetse sündmuse korral seda nimetada. St kõrvaltvaatajate jaoks otsekui tühjast kohast plahvatuslikult tekkinud kardinaalne muutus kellegi käitumises ja/või tõekspidamistes.

No kes ei tahaks teada, mis peab juhtuma, et mainekast majandusajakirjanikust saaks järsku inimene, kes on võimeline aasta aega avalikult kirjutama ainult oma eksist ja ka pärast seda ei ole enam kunagi võimeline varasemal tasemel analüütilist teksti tootma? Et lähebki mööda 15 aastat ja ta ajakirjanduslik vahedus ei taastugi. (Või muidugi võib olla, et ei tunne enam huvi nende analüütiliste tekstide vastu, sest on jõudnud teistsugusele teadvuse tasemele – või et pärast esialgset hullumeelsuslainet ei riski teised talle enam lehepinda anda ja kui ikka ei harjuta, siis lihas kängub.)

Või kaks näidet mu oma tutvusringkonnast. Inimesed, kes teineteist ei tunne, üks mees, üks naine. Mõlemad elasid pool elu ateistina ära ja järsku ühel hetkel juba +30 vanuses lihtsalt tundsid, et jumal on ikkagi olemas. Lihtsalt niimoodi lambist. Naisel vist oli tegelikult siiski kohtumine jehoovatunnistajatega ajendiks ja nende hulka ta ka jäi – aga oli siiski mingi selge tõuge. Mehel polnud ühtki sellist kokkupuudet, nii et tema veetis päris mitu aastat seda endale sobivat ja “kõige õigemat” usku otsides, sest tal oli ainult ootamatult tekkinud teadmine, et on olemas kõrgem võim, aga mitte õrna aimdust ka, kuhu kasti see teadmine nüüd suunata või millised käsud-keelud just sellele võimule kõige meelepärasemad võiksid olla. (Huvitaval kombel võisid mõlemad küll paljudes muudes asjades kahelda, aga valgustatusega tuli mõlemal ka üsna kindel veendumus, et geid küll jumalale ei meeldi.)

Natuke sinna auku läheb ka VVN, keda ma julgen näiteks tuua, sest ta on korduvalt oma blogis kirjutanud sellest, kuidas tema Ülima Tõeni jõudis (ja siis ütleb, et mina olen Õige Elu apologeet, ise kirjutab pidevalt sellest, kuidas ta valgustatud sai). Aga ta sobib siia gruppi vist siiski ainult ühe jalaga, sest tema puhul on jäänud mulje, et tõeni jõudmine ei olnud mitte üks Äratundmise hetk, vaid protsess, mis toimus paralleelselt üldise paranemisprotsessiga. Ehk siis nihe oli aeglasem, aga samas oli see siiski tunduvalt kiirem kui tavaline üleskasvamine ning lõpuks oli muudatus üsna kardinaalne (alguspunktist “proovin teisi õnnelikuks teha” punkti “isiklik õnn on primaarne ja oma piiridega tuleb arvestada”), nii et selle pärast hetkel ikka julgesin siia sisse arvata.

Ja see on nii huvitav. Esimese näite puhul annab veel teoretiseerida ka ja kellele see ei meeldiks, ikka on tore asjaliku näoga ja ilma igasuguste teadmisteta psühholoogiast täiesti suvalisi pakkumisi teha. Keegi ei tea tõde, kõik saavad targutada! Aga need teised näited …

View this post on Instagram

#exponentialgraphs #2020 #covid_19

A post shared by Laura Ceccato (@lauraceccato26) on

Me ei saa siin ju otsida ühte hetke, mil kõik muutus. Muidugi oleks võimalik leida see punkt, mil graafikujoon hakkas teisele poole minema, seda enam, et pea kõigil on ju mingi drastiline sündmus, kus teised seda muutust märkavad. Näiteks ma mäletan, kuidas 15-aastane Rents vahtis ikka suu ammuli, kui endine trennikaaslane usuhullu näoga* saali vaatas ja tüünelt ütles, et see kõik lihtsalt tülgastab teda nüüd, sest Jumal armastab meid kõiki ja me ei peaks nii agressiivsete asjadega tegelema (karatetrennis käisin ma, aga ma pidasin seda küll pigem selliseks sõbralikuks sakutamiseks). Aga see murdepunkt on ju ainult punkt, kus kõigi teiste (ja vahel ka inimese enda) jaoks selgeks saab, et nüüd käis pauk ära.

Me kõik nägime, kuidas sa kuristikku kukkusid (või sealt välja lendasid). Aga selle suunamuutuse poole teel olid sa ju juba pikka aega – ja vahel ei näe me isegi pingsalt analüüsides tagasivaates selle tee verstaposte. VVN muidugi näeb ja näitab, tema oskab end piisavalt hästi kõrvalt vaadata ja osadeks võtta (ning parematel päevadel kokku tagasi panna) ja kirjanikuna oskab ta seda ka hästi edasi anda. Aga tavaliselt ei anta meile ka tagantjärele sellist värvilist näidet, kus inimene ise juba õigetesse kohtadesse vilkuvad nooled on tõmmanud. Seda enam, et absoluutselt kõigi teiste siin mainitud näidete puhul ei pea need inimesed ise üldse seda muudatust kõneväärseks – enne olin ateist, nüüd mõistan, kuidas universum tegelikult toimib, mis siis? Enne elasin pimeduses, siis leidsin tõelise armastuse, juhtus lihtsalt nii. Samas kui minu jaoks on see lausa metsikult huvitav ja peaks olema ka sinu enese jaoks, eriti kui see “sina” on siin näiteks see Jehoovatunnistaja, kes tahab ju ka teisi usku pöörata – kas sul poleks seda lihtsam teha, kui sa ise aru saaksid, mis siis muutus ja mis selle muutuse algatas või sind sellele vastuvõtlikuks tegi?

Ehk siis mul on olnud igav elu. Ma tunnen, et kõik mu seisukohad on olnud loomuliku arengu tulemus. Ei ühtki ootamatut valgustatusehetke. On olnud mõned väga õpetlikud hetked, kus elu ninapidi loiku surub ning alandlikkust (nagu humility) ja empaatiat õpetab, ning need on mu arengut kindlasti mõjutanud. Aga no mul ei ole olnud hetke, kus ma taipasin, et “kurat, oma elu olen ma valesti elanud”. Ma arvan, et mul pole tunnetuslikul tasandil selle jaoks piisavalt kujutlusvõimetki. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma saan aru, et me oleme kogu selle mitmemiljardilise karjaga siin pisikesel planeedil, mis pidevalt pöörleb ja lisaks sellele ka ümber päikese tiirleb ja kõige selle ümber on lõputu maailmaruum – aga ma ei tunneta seda sel moel, nagu spirituaalsed inimesed Facebookis räägivad (no et kogu aeg tunnetad, et oled ikka osa millestki enamast, suurest kogukonnast jne). No kuidas saaks selline tuim loom üldse millestki tõeliselt osa saada?

Kas teie olete kunagi ootamatult tundnud, et nüüd teate tõde või et saite valgustatud? Ja mis te arvate, kas varsti näeme spirituaalsete/usklike inimeste arvu märgatavat kasvu või viib peatne majanduslangus need numbrid hoopis teisele poole?

* see on see nägu, kus inimene ei fokusseeri oma pilku, vaid kogu aeg tüünelt kaugusesse vahib, osad jooga- ja/või kristalliinimesed harrastavad ka seda, sest see vist on üldtunnustatud osa valgustatusest vms

Uncategorized

Oleks mul ka sellist enesekindlust,

et olukorras, kus ükski mees mind ei taha, hetkeks mõelda ja jõuda järeldusele, et “nojah, ju siis sellele mehele ei meeldi eestlased/blondiinid/jupatsid.” MINUS ENESES igatahes asi ei ole, neile lihtsalt ei meeldi välismaalased. 😀

P.S. Ma loodan, et tuleb ka teine osa, sest ma tahaksin väga teada, kas Eesti venelased ka ei tahtnud teda. Jätsin suisa samasisulise küsimuse, sest no rahvas nõuab vastuseid.

Uncategorized

Vahel saab isegi ajalehest midagi uut teada

View this post on Instagram

inspired by newzzz, head kesknädalat

A post shared by rObIn jUhKeNtAl 🦟🦚🦝 (@joblinruhkental) on

Saate aru, ma sain täna teada, et Robin Juhkental on laulja! Isegi Eurovisioonil käinud! Mitte et ma Eurovisiooni oleks vaadanud kunagi, aga no ikkagi, see on ju põhimõtteliselt nagu kuulsus. Ma olen terve selle aja elanud, arvates, et Robin Juhkental on lihtsalt “see tüüp, kes internetis nalja teeb”. Iga päev ikka õpib, tasub uudiseid lugeda. (Tagasivaates see selgitab, miks ta Instas kitarri tinistas nädal tagasi, aga no seda teevad ka pooled mu lapsepõlvesõpradest, kelle puhul igaüks on rõõmus, kui nad EI laula.)

Muudest uudistest on kõneväärt see, et meie korter haiseb jätkuvalt kassikuse järele, kuigi mulle tundub, et olukord ikka leeveneb. Meil jätkuvalt ei ole kassi. Nii palju oleme aktiivse ringinuuskimisega targemaks saanud, et tundub, et hais tuleb radiaatoritest. Kindel ei saa siin milleski olla, aga no tundub. Nii et eks ma ootan veel päevakese ja palvetan, et Kaamosel õigus oleks (ta arvas, et tegu võib lihtsalt haisva pahtliga olla, kui meie all remonti tehakse).

Ja avastasin just, et mul on selles ühes IT-aines siiani teistega võrreldes üsna head tulemused. Isegi VÄGA head. Mis tundus esimese hooga täiesti hämmeldav (kui on olemas hämmeldus, on ka adjektiiv hämmeldav, sest keegi ei kirjuta tänapäeval “hämmeldusttekitav” või “hämmeldumapanev”, kellel nii pika jutu jaoks aega on). Ma ei ürita siin nüüd üldse tagasihoidlik olla või ei tee impostor sündroomi vms, aga ma tõesti ei saa sellest ainest eriti hästi aru. St nüüd saan juba natuke paremini, sellest lineaaralgebra kordamisest on kasu olnud (selgus, et me tegelikult ei pea sellega isegi megasüvitsi minema, tehted vektoritega ja maatriksitega, mitte päris raketiteadus), aga mul kulub selle kohustusliku miinimumi jaokski üle mõistuse palju aega. Ja head tulemused on seniajani suuresti ka seetõttu, et meil on vabalt lubatud ka mujalt võetud koodi kasutada, kuni korralikult viitame ja näitame, et saame aru, mida see kood teeb (st lisame kommentaare) – nii et ma lihtsalt guugeldan end halliks iga kord ja tol konkreetsel hetkel isegi saan aru, aga no aju ei suuda seda kõike ju meelde ka jätta. Oleksin arvanud, et kui isegi mina saan häid tulemusi, siis kõik teised “päris” IT-inimesed saavad ometi ka. Aga siis tuli meelde, et “päris” IT-tudengid on ju ilmselt täiskohaga õppes, mitte ei tee ainult ühte ainet, nii et loomulikult ei ole neil aega ühe kodutöö peale keskmiselt 2-3 päeva nädalas panna.

Mis kokkuvõtteks tähendab, et ma täiega kardan eksamit, kus järsku on 2-3 päeva asemel 2 tundi. Ja siis on piinlik, kui oled iga kodutöö eest pea maksimumi saanud, aga eksami läbi kukud. 😀 Seda enam, et praegu on mul aega vabalt aega käes, aga kohe varsti, kui siin peaks hakkama projekti kirjutama, enam ei ole, nii et põnev saab olema. Või kuidas see moodsas karjääriinimeste keeles ongi. Väljakutset pakkuv.

View this post on Instagram

#return #Picard

A post shared by trekcastTNG (@trekcasttng) on

P.S. See meem tuli täiega õigel ajal, sest ma vaatasin just mõne päeva eest seda Kesiga (alumise tegelasega) episoodi ja mõtlesin, et täitsa pekkis, see on vist Star Treki kõige kehvem osa ever (aga siis tuli muidugi kohe meelde, et meil on ju see moodne Star Trek ka, kus vahepeal pool episoodi koosnes sellest, et Michael jälle hüsteeritses ja Tilly nuttis ning geid olid geid). Aga meem on nagu rusikas silmaauku.

P.P.S. Uus Westworld on tõesti täiega äge. Soovitan.

Uncategorized

Miks te tõmblete mingi suvalise gripi pärast?

Ma olen esimene inimene, kes on valmis tunnistama, kui olen eksinud – sest jah, ütlen ausalt, mina olen üks neist inimestest, kes esimese hooga seda viirust üldse tõsiselt ei võtnud, sest no ilmselgelt on näha nüüd, et on põhjust. Ja kui ma ütlen “näha”, siis ma ei mõtle seda, et inimesed ostavad peldikupaberit, nagu kavatseksid end surnuks sittuda, vaid seda, kuidas inimesed päriselt massiliselt Itaalias surevad ja arstid peavad valima, keda päästa ja keda mitte. Alles oli Itaaliast video vennast, kes pidi 48 tundi surnud õega ühes korteris olema, sest mitte keegi ei teadnud, mida laibaga teha tuleks, ja kellelgi polnud aega teda üles korjata, sest no prioriteet on veel elusate päästmine, mitte laipade kokkukorjamine.

Noh ja siis on meil inimesed nagu Marimell, kes lähevad salaja Taisse, sest pohh, yolo. Ja siis teevad sellest hiljem rõõmsalt avaliku postituse (mis alguses oligi pealkirjaga “Kuidas ma salaja Tais käisin”), sest pohh yolo ju. Ja siis teevad täies segaduses uue postituse, et “inimestel on ju erinevad vaated, miks ei võiks neid austada?” Ma tõesti ei ütleks midagi, kui teaksin, et inimene salaja reisil käib, sest no jumal temaga, aga praegusel ajal selliseid asju avalikult reklaamida ja öelda, et kõik teised on paniköörid, on … no ma teadsin muidugi, et nad on lollid, aga ma ei arvanud, et isegi nemad NII lollid on. Või on see kõik selle pärast, et tahaks lihtsalt võimalikult vastuolulist juttu kirjutada, sest nii saame palju klikke ja reklaamiraha muudkui jookseb? Ka võimalik, nii et selle pärast te siit linki ei leiagi.

Aga neile, kes erinevalt Marimellist numbreid tunnevad, panen väikese statistika. Sel talvel suri vahemikus oktoobrist jaanuarini (ma ei tea, kas alguse või lõpuni) Itaalias grippi 240 inimest, st 80 inimest kuus. Praegu on koroonasse surnud vähem kui kahe kuu jooksul 3400 inimest, st ca 1700 inimest kuus. Kas te saate aru, kui suur vahe on 80 vs 1700? Ja see 1700 ei pruugi sugugi lõplik number olla, me ei tea, kas asi on Itaalias kontrolli all või mitte.

Okei, osad neist võivad olla suvalised surmad, mis ka koroona alla lähevad, aga fakt on see, et suremus on kordades kõrgem kui tavalises märtsikuus, tavaliselt ei ole vaja sõjaväe abi, et kõik laibad õigesse kohta toimetatud saaksid. Olukord on tõsine ja kui sa oled inimene, kes ei saa aru, mida tähendab eksponentsiaalne kasv, siis vähemalt tunnista ausalt, et sa ei saa sellest aru, usu seda, mida sulle räägitakse, ja istu kodus või liigu teistest eemale hoides looduses.

Ja kuigi Marimellisugused oma kolme klassi külakooliga seda uskuda ei taha, teadlased tegelikult ei lõuga tühja koha pealt, sest tuli tuju. Reet jagas täna just artiklit aastast 2007, kus sarnaste viiruste eest hoiatati. Minu poolest võivad Marimellid Jürgen Ligiga majanduse elavdamise nimel koos edasi pidutseda (või lapsi teha, sest Solman räägib isegi praegustes oludes Riigikogu infotunnis ainult emaduse imest), aga äkki teeks seda kuskil normaalsetest inimestest eraldi. On ju mingid Love Islandi saated jms, kas me ei saaks selliseid inimesi kokku ajada ja kuskile saare peale kinni panna? No ja kui hakkavad seal natuke köhima, siis on nad ju selle riskiga arvestanud. Ja kui tuleb välja, et köhivad ikka natuke rohkem, siis … Eks sellekski olid nad ju enda sõnul valmis ja elus tulebki riske võtta ja pohh yolo ju.

* Juhul kui keegi magas maha viimase Riigikogu infotunni, siis meie paljunemispoliitik kasutas taas kord juhust emaduse imest rääkimiseks, tal on ikka mingi teema emaka ja selle sihipärase kasutamisega – lisaks anti ka soovitus jumalateenistusel osaleda, sest see on ometi normaalne soovitus riigis, kus ametlikku riigiusku ei ole.