Ohh, milline nostalgia

View this post on Instagram

Tartu is going all in for Christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õppejõud saatis meile eile õhtul kell 10 kirja, et on haige ja tänaseid loenguid ei toimu – oleks varem saatnud, oleks saanud koju Tallinnasse minna ja tavalise tööpäeva teha. Mitte et ma väga kurdaks, voodi on pehme ja Tartu on ilus. Ikka hulga ilusam kui Tallinn, ma tihti mõtlen, et oleks siin korralikud ronimisvõimalused ja sama head töökohad, ma kohe koliks tagasi. Cyrus ütles selle kohta muidugi, et “aga siis oleks Soome nii kaugel”, sest no ronimine. 😀 Mis on tõsi, Soomes elada ei tahaks, aga tore, kui ta käe-jala juures on.

View this post on Instagram

Monkeyyyy! 🐒 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on tore nädal olnud. Saan juba niimoodi trenni teha, et päriselt naudin seda. Kurtsin alles eelmisel nädalavahetusel, et hetkel on suurim probleem see, et võhma ÜLDSE ei ole, nii et olen vaikselt sellega tegelenud. Kartsin, et muidu olen peatselt saabuval puhkusel nagu üks ronipaks, kes Instas just hiljuti kirjutas, et ei jaksanud enam V0 väljas ronida, sest “teekond kivini oli ju ka pikk ja väsitav”. Mis muidu oleks okei, aga pärast mitut aastat eesmärgipärast tööd peaks olema natuke häbi sellist juttu ajada. Nii et teen just seda, mida kõige rohkem vaja, eile tulin trennist jalgsi koju raske kotiga ca kolm kilomeetrit ja oli täitsa okei juba. Täna jalutasin Võru tänavalt, kuhu sõbrants korteri ostis, linna. Vastupidavus tuleb, aga täitsa lõpp, milline Mälestuste allee see on!

Tuletas kohe meelde, kuidas Tartus oli omal ajal Eesti blogijannade põhikoolkond. Mina ja AbFab ja juba tollal VVN. Muidugi Nirti, kes oli valmis iga valesti mõistetud mehe kaitseks avalikult ambrasuurile viskuma. See oli veel see aeg, kus naisblogijad ütlesid avalikult kergelt halvustava tooniga asju nagu “mul ei ole eriti naissoost sõpru”, sest noh, okei oli kuidagi välja öelda, et “mina olen eriline ja äge, mitte nagu need teised eided”. Kuskil oli ka wildikas, kuigi kes seda teab, kus ta täpselt elas ja tema blogi oli igati sooülene, nii et imelik teda blogijannaks kutsuda – aga samas oli ta nii lahe, et ei saa ka mainimata jätta. Üks Rebastest ka blogis veel (või blogis ta just natuke hiljem?), igal arvestataval märsilohistajal oli oma blogi.

Mina elasin veel Võru tänaval, Inno ja Irja majas. Täitsa pekkis, milline peldik see oli. Kütta tuli kaks korda päevas, akna vahelt tuli sõna otseses mõttes vahel natuke lund sisse. Tundus kuidagi täitsa normaalne, üldse ei häirinud, kampsuni saab ju selga panna. See häiris, et naaber vahel täis peaga ühiskasutatava vetsu täis kusi ja see siis sinna ära külmus. Iseenda tagant ta muidugi ei koristanud, solvus hoopis, kui ma ütlesin, et ta peaks seda tegema. See maja nägi kusjuures nüüd täiega kena välja.

Siis mingi hetk enne või pärast seda elasime põgusalt ka Tõrvandis Murca ja veel mitme teise allüürnikuga ühes majas. Ütleme nii, et üks minu elu kalleimaid õppetunde, sest ma olingi nii noor ja loll, et mõtlesin, et miks ei võiks tervet maja enda nimele üürida, teised maksavad ju mulle ja maksan edasi ja … Tegelikult on inimesed valmis õlgu kehitama ja sind võlgadesse jätma, sest kamoon, NEIL on ju ka raske. Naljakal kombel maksis ainsana üüri alati õigeks ajaks ja täpselt ära üks just vangist välja saanud tüüp (kuigi mitte alati kõige ausamate vahenditega). Sellest õppisin kiiresti ja ühe korraga, eales ei teeks enam sellist lepingut ja üldse väldin olukordi, kus ma peaks tuttavaid või pooltuttavaid rahaliselt usaldama. Piisab mulle täiesti sellest, et seda ühte Läti sõpra korra aastas surkima peame, temaga ühiselt ronireisi planeerimine on minu jaoks täielik piin, sest ta maksab küll alati kõik ära, aga annab alat ebalevaid noncommittal vastuseid, nii et kunagi ei tea enne viimast minutit, kus see kuradima jaht siis toimub ja millal täpselt.

Igatahes. Lahe aeg oli. Mäletan, kuidas me korjasime ükskord üles mingi pimedas hääletava 14aastase, kes oli kodust ära jooksnud, et Võrru pruudile külla sõita. Ega me teda vägisi ema juurde viima ei hakanud, ütlesime, et võib meie juures soojas magada ja hommikul edasi hääletada. Teda huvitas muidugi eelkõige see, et internet oleks, et saaks meile tüdrukut Rates näidata ja siis õhtu otsa temaga edasi chattida. Hommikul sõi kõhu täis ja läks minema, lapseröövi pärast mind kohtusse ei kaevatud. Olen isegi korduvalt niimoodi Euroopas hääletades öömaja saanud. Aga hetkel küll ei kujuta ette, et Sirru eales laseks mul võõrast teismelist niimoodi meie korterisse tuua. Ta on abivalmis küll, aga kahtlustan, et sellise asja jaoks pisut liiga umbusklik. Tollal oli meil muidugi kaks suurt koera ja endalgi ainult võlad, polnud väga põhjust muretseda.

Nägin eile ka päris inimesi päris minevikust ja muidugi on huvitav näha, kuidas keegi muutunud on, aga just selle blogiuniversumi murenemise üle olen ma vist isegi rohkem kurvastanud kui tavaelu muutumise üle. Muidugi kurb, et elu on muutunud, aga samas on kõik mu sõbrad üldiselt oma valikutega rahul. Aga mitmed lahedad blogijad on lõpetanud ning elavad täiesti oma elu. Mis mõttes ma ei tea sinust enam midagi? Ma elasin kaasa su kaalulangetamisele! Või see piff, kes blogis sellest, kuidas ta oma meest pettis, aga oli väga šokeeritud, kui selgus, et ta mehel on armuke. Mis temast sai? Mul on õigus teada! Või see Kroku imelik sõbrants, kes ka oma seksuaalsetest avantüüridest kirjutas – kas keegi saatis ta boyfriendile blogi lingi või kuhu ta nii järsku kadus? Mis ta nimi oligi … peokeemik, äkki? Ma nõuan vastuseid!

Kohati on see muidugi lihtsalt hirmutav ja kurb – teada, et väga võimalik, et Hundi Ulg on ammu maetud ja keegi ei tuleks selle pealegi, et meid sellest informeerida, matustele kutsumisest rääkimata. Elad ju kellegi elule kaasa, mõistad suuremal või rohkemal määral, aga ikkagi hoolid. Ja siis on järsku lihtsalt auk internetis ning mõnel juhul pole keegi kunagi inimese päris nimegi teadnud.

Ahjaa, trennist rääkisin ma, lõpetaks ikka natuke rahulikuma noodiga. Ronitrennis on hästi natuke piinlik, sest ma olen ainult ühe liiditrenni teinud – ja kui Tartus ronima läksin, siis inimesed mäletavad ju, kuidas ma varem ronisin, selles eelmises elus. Nii et üks noormees tahtis mulle köieotsa pihku anda, et ma karniisi liidima läheksin. Pidin ütlema, et ei, kahjuks see ei ole hetkel veel meie elu, anna aega atra seada. Kusjuures pole ainult keha nõrk, vaim tahab ka uuesti liidiga harjumist, esimene kord võttis jala kergelt värisema, teine rada tuli juba paremini ja kolmas igati normaalselt. Siis oli paar päeva vahet ja mõte Tartu seina liidimisest tundus konkreetselt ebameeldiv. Aga eks sellega ole nagu iga teise asjaga, tuleb teha, kuni keha jälle ära harjub. Lihtsalt väga ebameeldiv on koperdada millegagi, mis tundus muidu sama loomulik kui hommikune hambapesu, ajab iseenda peale vihaseks. Nii et nüüd ma harjutan kannatlikkust, iseenda suhtes mõistev olemist jne, ise samal ajal ikka veits surkides, et areng liiga aeglane poleks.

Namaste, bitches!

Loomad on nii lahedad

Me pidime selle multimeedia aine jaoks videotöötlust tegema. Ma tahtsin panna kõrvu Margo Hayesi ja Chris Sharma Biographie’d ronima, sest no mis läheks ronimisvõhikutest massidele paremini peale kui nais- ja meesronija võrdlus samal üliraskel rajal. Sellest ei saanud kahjuks asja, sest need videod polnud CC, nii et nende kasutamine oleks ebaseaduslik olnud, ka kodutööks, ja ma olen ometi viisakas inimene. Nii et tegin hoopis video abikoertest. Pimedate juhtkoerad jätsin välja, sest neid nagunii kõik teavad, ja teraapiakoertest ei viitsinud rääkida, sest mul oli ainult kolme minutit vaja, nii et rääkisin kurtide abikoertest, epilektikute abikoertest ja liikumispuudega inimeste abikoertest.

 

Mis mind aga üllatas, oli see, et kuigi juba mitu aastat tagasi hakati treenima ka koeri, kes suudavad lõhna järgi ära tunda, millal epileptikul hoog on tulemas, nii et inimene saab õigel ajal rohtu võtta vms, siis alles praegu tehti katsed, millega tõestati, et jah, koerad tõesti tunnevad väga edukalt selle õige lõhna ära. Arstid nimelt on olnud skeptilised, sest haigushoog võib olla tingitud mitmetest erinevatest markeritest, aga tundub (kuigi valim oli väike), et lõhn on siiski piisavalt selgelt eristatav. Väga lahe on see ka, et katse jaoks treeniti varjupaigakoeri, ma loodan, et nad leidsid toredad kodud või et saidki edaspidi töökoerana rakendust.

Vaatasin huvi pärast Rennes’i ülikooli kodulehelt lisa, seal oli välja käidud seisukoht, et on alust arvata, et see pole mitte üks “epilepsiahoo” lõhn, vaid pigem üldisem hädaolukorra lõhn, mis eristub piisavalt selgelt, et otsekohe huvi äratada (viiest koerast kolm tegid õige valiku 100% katsetest, sh esimesel nö proovikatsel). Nii et kui muidu tähendas epilepsiakoer eelkõige seda, et koer viskas end inimese alla, et kukkumist pehmendada, või oskas ise kiirabi kutsuda, siis nüüd tundub, et ka Euroopas hakatakse neid järjest rohkem ka nö ennetamiseks kasutama. Mis on selles mõttes väga äge, et paljud tõsisema probleemiga epileptikud ei julge muidu ju eriti kodust väljas käiagi.

Lisaks lugesin, et USAs saab abiloomana ametlikult registreerida ja treenida ka minihobuseid (mitte ponid, vaid minihobused, eks). Tundub esimese hooga naljakas, aga tegelikult igati loogiline. Esiteks on nad tugevama ehitusega, mis võib teatud olukordades väga oluline olla, näiteks liikumispuudega inimesed toetuvad oma abiloomale, et voodist ratastooli või vetsupotile jne saada. Teiseks elab koer 10 aastat, hobune võib välja venitada 30, aga treenimisaeg on ju sama. Nii et saad pikemaks ajaks abi ja ei pea iga paari aasta tagant sõpra matma.

Aga nüüd ma lähen ja korjan oma peiksi lennujaamast üles, sest ma ei jaksa kodus kannatada. Loodetavasti lastakse immigrant ikka üle piiri, ega meil siin ei tea kunagi.

P.S. Minu kui teaduskauge inimese jaoks oli artikli viimane lause täiega naljakas – katset alustati ametlikult 2017. aasta alguses, selle läbiviimiseks kulus kaks aastat. Teil on ainult viis koera, mis te teete nendega need kaks aastat? Projektirahad jagunesid nii, et selle katse jaoks oli üks päev nädalas v?

Õppepuhkus

View this post on Instagram

Found the tree Pippi and Annika were playing in

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teoreetiliselt (ja ametlikult) tavaline puhkus on siin pisut suunda muutnud – kuna väsin jätkuvalt kiiresti ja pea käib kergesti ringi, olen eelkõige matkanud, raamatuid lugenud ja telefonis programmeerimisharjutusi teinud. Ei riski lihtsalt selle pearinglusega seinale minna. Paar korda olen proovinud, aga ikka väga ebakindel oli. Nii et piirdun kohvi ja hea toidu nautimisega ning loodan, et vähemalt suuremas osas jalutan need maha ka, sest proovin ikka Sirruga cragis kaasas käia.

Lisaks olen siin olude sunnil matemaatikat korranud jne – andmeanalüütikas lihtsalt juhtub pidevalt, et õppejõud näiteks mainib möödaminnes, et “me räägime siin muidugi eukleidilisest jaotusest” ja kõik teised noogutavad mõistvalt, mina üksi guugeldan salaja laua all.

Aa, üks multimeedia aine on mul ka, kus tuleb iga nädal midagi esitada, nii et tutvun vektor- ja rastergraafikaga. See aine iseenesest meeldib mulle, ma ei teadnud sellest varem mitte midagi. Ja mulle väga meeldib see, et me kasutame vabavara (siiani GIMP ja eestlaste InkScape). Väga asjalikud programmid on, nii et kui keegi tahab õppida, aga ei raatsi maksta, siis soovitan.

Ainus häda on see, et kodune wifi on üsna kehvapoolne, telefoni jaoks piisavalt, aga arvuti jaoks enamasti mitte – ja mul on ju kodutööde jaoks VAJA normaalset internetti. Sellega selgus õnneks üllatuslikult, et kui teha telefoniga sellest samast wifist kuumkoht, saab arvuti ka piisavalt kätte. 🤔No mitte piisavalt, et ilma ootamata Youtube’ist matavideosid vaadata, aga piisavalt, et colabis kodutööd teha ja midagi guugeldada. Ma ei tea, mis see loogika siin taga on, kas telefon lihtsalt osavam püüdja vms, aga kuni maagia töötab, ei hakka ma küsimusi esitama.

Jah, tegin teile puhkuselt ülevaate oma põnevatest selle semestri ainetest, aga ma tõesti ei viitsi toidupilte jagada. 😁 Või kirjutada sellest, kuidas mõni taun kirjutab internetis postitusi teemal “Daniel väärib uut võimalust, aga naine on ise süüdi, et kohe ära ei läinud”. Kuigi olgu öeldud, et need väited on ju vastuolulised – kui naine andis uusi võimalusi, mida Daniel väidetavalt väärt in, mis ta siis valesti tegi? Või iga naine peaks igale mehele ikka vähemalt ühe võimaluse andma, tema olemusest ja minevikust hoolimata? Vanasti nimetati selliseid naisi litsideks. 🙄 Enamus neist annab üsna vähestele võimaluse.

Sama teema kerkis kusjuures eile just esile ka ühe kuulsa surnud joodikuga seoses – miks küll lähedased rohkem mõista ei üritanud??? (Jah, väga andekas inimene, aga ma naudiks seda annet pigem kaugelt.) Inimesed nagu ei saaks aru, et joodikute ja vägivallatsejate aktiivse mõistmisega kaasneb enamasti see, et keegi kannatab. Kuni sina näiteks oma joodikust meest 5 aastat mõista üritad, sinu lapsed kannatavad ja tunnevad hiljem, et NEID ei mõistetud, vaid eelistati neile kedagi, kes seda mõistmist ainult ära kasutas. Inimesed ei ela ju vaakumis, et see mõistmine ainult ûhte inimest puudutaks – otsus investeerida aega ja energiat värdjasse tähendab otsekohe vähem aega ja energiat teistele inimestele. Sa oled teinud valiku.

Aga need ei ole teemad, mida ma tegelikult puhkusel arutada tahaksin, nii et selle pärast kirjutan ma teile matemaatikast ja multimeediast, mitte nii tõsistest asjadest. Vaadake parem, kui armas bf mul on, näha kohe, et rannaeluks loodud.

Miks kõik nii halvasti on?

Ükskord elus ei räägi ma iseendast, ma tahaks loota, et mina saan varsti terveks, sest mul on juba parem olla, kui eile. Eile oli nimelt see päev, kus tatt ninast pähe jõudis. Hommikul esimese hooga ei saanud arugi, läksin rõõmsalt Maximasse hommikusööki ostma ning maha kükitades avastasin, et püsti saada on raske ja kõik keerleb. Kuna me kumbki ei suuda ette planeerida, on meil nimelt kodus veedetud hommikutel tavaliselt selline süsteem, et mina käin poes ja tema koristab kodus ja teeb kohvi – mis sobib meile mõlemale, sest tema ei viitsi end eriti liigutada ja mul ei ole nii palju kannatust, et selle kohvi juures vahu ärakorjamiseks täpselt kuus minutit passida jne. Selle asja ainus miinus ongi see, et minusugune tank tihti laseb automaatpiloodil ja seda, et kehv on olla, ei avastagi enne kui poole tegevuse pealt.

Igatahes. Kuna oli selge, et mitte mingit mõttetööd teha ma hetkel ei suuda, siis vaatasime ära teise hooaja sarjast The Man in the High Castle – mille point on siis see, et Saksamaa võitis Teise maailmasõja ning USA on jagatud neutraalseks tsooniks, Natsi-Saksamaa osaks ja japside osaks. Ja ma selgelt mäletan, et esimene hooaeg oli normaalsem, teises hooajas me mingil hetkel ei pidanud vastu, tõime köögist pudeli veini ja mängisime joomismängu teemal “iga kord, kui Juliana nutab, võtame lonksu”. Ma teise klaasi järel ütlesin, et mulle vist aitab, sest ta nuttis lihtsalt KOGU AEG, oli siis põhjust või mitte. Ainult üks pidev ulumine kogu aeg. Rääkimata sellest, et ta oli lisaks kõigele muule nii kehv girlfriend, et no nii see red pill sünnib, eks ole.

Minu lemmiktsitaat sellest sarjast on igatahes “If you have a problem with Hitler, you have a problem with me, buddy!” Kavatsen seda igas sobimatus (sest ühtki sobivat olukorda ei suuda ma ette kujutada) olukorras kasutama hakata.

Teiseks. Ma loen praegu “Purunenud maa” triloogiat (teate küll, see, mis “Viienda aastaajaga” algab). Fantaasiakirjandus, kus vaadatakse, kuidas inimesed maailmalõpuoludes hakkama saavad. Nii et see ütleb juba ära, et ilmselt nalja ja naeru on neis raamatutes vähe – aga tegelikult on VEEL vähem, kui mõni ehk ootaks, ikka VÄGA tumedad on need raamatut. No ja “Tiamat’s Wrath” ootab, mis kindlasti ka roosiaedadest ei räägi.

Tunnen lihtsalt vahepeal, et tahaks vahelduseks midagi ilusat ja head ka. Kaua ma tarbin ainult infot selle kohta, kuidas kõik on halvasti ja kõik surevad, aga ei!, mõni jääb ka lihtsalt vigaseks, aga ei!, see on veel hullem, sest nüüd ta sureb lihtsalt aeglasemalt! Kus on moodsad kutsud ja kassipojad? Pean Lõvikuninga uusversiooni vaatama vist. 😀

Ah, ma juba mõtlesingi, kus ta jokutab

Kes tunneb, et on täiega pangaduskunn, aga postitust ei viitsi lugeda, lugege ainult viimast lõiku ja andke nõu.

Sügisväsimus on siin, et jääda! See tundub täiesti suletud ring. Ärkan üles, näen, et väljas on täiesti hall. Juba on nii külm, et teki alt ei taha välja tulla. Lähed sooja duši alla, kabiinist välja ei taha astuda. Külm ja nõme tekitab pideva magusaisu, mille peale kaal tõuseb, mille peale tuju langeb, mis tekitab pideva magusaisu, mille peale … Vahepeal olin haige ka, siis on eriti lihtne järgi anda ja iga päev kooki süüa. Selle aasta oktoobris siit vist kõhulihastega puhkusepilte ei tule – täna on taevas sinine, aga neil oli SEBis kamamagustoit ja … 😀

Aga enesetunne on juba mitu nädalat niru, nii et see, et normaalselt pole saanud trenni teha, ajab närvi. Käisin eelmisel neljapäeval isegi kõrvavaluga arsti juures – enamasti valutas natuke, aga näiteks joogat teha üldse ei saanud, sest ette kummardades tekkis kõrvas ja põskkoopas surve, kartsin, et põletik on igemest kuskile edasi liikunud. Arst ütles, et turses on küll nii kõrva kui nina limaskest, aga põletikunäitajad on normis, nii et pidin lihtsalt kolm korda päevas ibukat võtma. Aga no ikka, pidev väsimus, kehv olla, nii ei ole väga palju motivatsiooni rabeleda ka. Nüüd viimased päevad (ravimite mõju all) olid päris kenad, aga samas teeb kurvaks see, et ilmselgelt oli see viimane telkimisnädalavahetus, sest öösel oli ikka väga jahe, kuigi meil on korralikud magamiskotid (mida saab viimases hädas isegi kokku üheks suureks panna, aga seda me üldiselt ei tee, sest Cyrus tahab jahedamat kui mina).

Mul poleks midagi lumise talve vastu, aga selge see, et seda meile enam ei pakuta, nii et ette on teada, et nüüd tuleb kuus-seitse kuud ebameeldivat porist külma. Mitte et ma peaks vinguma, mul on alustuseks mõne nädala pärast puhkus, nii et saan enne oma D-vitamiinilaksu kätte, siis jaksan ehk lumetulekuni jälle vastu pidada. Lihtsalt see esimene arusaam, et suvi on nüüd tõesti läbi, tuleb alati veidi valulikult ja vinguga.

Aga see-eest tundub, et meil on koolis sel semestril tõesti paar päris huvitavat ainet. Ja laupäevad on pea alati vabad! Nii et olen kooliteemadel juba üsna põnevil.

P.S. Käisin täna pangas (SEB) muid asju ajamas ja tädi rääkis mulle muuhulgas, et tema tooks küll oma pensionifondi Swedist SEB indeksifondi üle. Peaks tooma v? Kas üks teeb mind vaeseks ja teine rikkaks? Mul kolmandat sammast nagunii ei ole, teine on, sest see oli kohustuslik. Ja no kust ma ikka olulist elu muutvat nõu küsin, kui oma blogist, ise hakkan tootlust võrdlema jne v? Ilunõu juba sain, ootan seda homset soodukat, et üks ära osta. Kuigi elu on näidanud, et näokreemi kohta nõu küsides võib 30 kommentaari saada vabalt, aga investeerimisalaste küsimustega päris nii libedalt ei lähe. 😀

Kõik muudkui küsivad mu nahahooldusvahendite kohta*

nobody-absolutely-no-one-not-a-single-soul-on-this-earth-not-even-their-mom-influencer-a-lot-of-you-have-asked-about-my-skin-care-routine-il-xeyuq

Mul on viimasel ajal mure tekkinud. Inimene on teatavasti oma harjumuste ori, nii et ma olen vist südamerahus paar aastat järjest ühte ja sama näokreemi kasutanud. Mingi JOIKi näokreem, sest oli mõnus ja ikkagi Eesti toode jne – aga tundub, et nüüd nad lõpetasid selle tootmise, sest isegi nende kodulehelt ma ei leia seda (täpselt sama lugu nende habemeajamiskreemiga, mida ma Cyrusele ikka ostsin). Proovisin mingi nende päevakreemi testrit, aga see ei meeldinud mulle ÜLDSE, oli kuidagi ebameeldiva konsistentsiga. Näoseerumiga sama lugu. Nii et nüüd ma juba mõnda aega kasutangi Sirru näokreemi, sest sellel on mõnus piparmündilõhn ja, olgem ausad, ma olen ostnud seda talle, aga tema ise kasutab seda ainult talvel külmaga – kasutan ja ise muudkui muretsen, et äkki hakkab homme habe kasvama või hakkan naistele VEEL ligitõmbavamalt mõjuma vms.

Lihtsalt iga kord, kui ma apteeki sisse astun, lööb see valik mul silme eest täiesti kirjuks, nii et ma lähen teisipidi minema ja ei ostagi midagi. Ei taha see katsejänes ka olla ja iseenda peal kümmet erinevat proovida. Nii et nüüd küsingi teie käest hoopis, et soovitage mingit head päevakreemi, mis ei oleks ei liiga vedel ega liiga rasvane – minu vanuses võib teoreetiliselt juba kortsudevastane olla, aga ilmtingimata ei pea, põhieesmärk on niisutada.

Kel sel teemal midagi öelda ei ole, võivad lihtsalt jätta kommentaare selle kohta, kuidas see blogi on ikka nii alla käinud ja vanasti oli kümme korda huvitavam.

* Ei, mitte üks inimene ka pole eales huvi tundnud, näha vist, et kui meelde tuleb, siis pesen nägu. Selline meigivaba olen ma igapäevaselt, hea, kui kord kahe kuu tagant tuleb meelde kulmud püsivärviga üle tõmmata.

Rõõmustage koos minuga

Mul on lausa mitu imelist uudist. Esiteks sain ma oma praktika kaitstud, nii et lõpuks ometi võime ausalt öelda, et mul on pool kraadi käes. Kusjuures naljakal kombel läks see kaitsmine mulle maksma selle ühe hamba – kaitsmise päeval helistati ja pakuti varasemat opiaega. Poleks ma juba Tartu bussis olnud, oleksin vist vastu ka võtnud, nüüd pean ikka veel veidi kannatama.

Teiseks – ja see on tegelikult see MEGAuudis, ma olen täiega sillas – ma sain tasuta kohale!!! Proovisin kevadel uuesti sisse astuda, alguses jäin just joone alla, aga tundub, et keegi loobus, sest helistati ja pakuti tasuta kohta. Täiesti imeline, tuhat eurot nagu maast leitud. Iseasi, et eelmise aasta õppekava meeldib mulle natuke rohkem, nii et pean mõtlema, mis ma teen. Aga taas kord jõuab iga vandenõuteooria tagasi samasse alguspunkti, antud hetkel siis hammaste juurde. Nimelt öeldi, et selle väljatõmmatava hamba kõrvale tuleb kroon panna, mis maksab juhuslikult just sama palju, kui ma tasuta kohal kokku hoian. Coincidence? I think not!

Ma ise paneksin ausalt öeldes parema meelega juba proteesid. Ühekordne väljaminek, igalt poolt saab puhastada, ööseks klaasi likku ja asi tahe. 😁 Aga no seda võimalust ei pakutud, mis ma ära teen.

Kolmandaks harjutasin ma terve nädalavahetuse usinalt kukkumist, sest nagu Cyrus tabavalt märkis, kukkumistega saab ometi ka Instagramis laike. (Ma ei tea, kas selle jutu peale, aga igatahes nägin ma unes, et Kardashianid õpetasid mulle, kuidas catwalkil kõndida.) Nädalavahetuse eesmärk oli kas kolmas klipp ära teha või vähemalt klippimisasendist kukkuda. Ja see eesmärk sai täidetud – videost ei ole aru saada, aga see viimane kukkumine on selle pärast, et vasak jalg värises nii hullult all, et selle pealt polnud lihtsalt võimalik normaalselt edasi minna ja vasak käsi ei jõudnud õige koha peale. Aga sellest kohast alates olen ma mitu korda altjulgestuses kõik ära teinud (st sellest poldist ankruni), nii et nüüd, mil ma tean, et see klipp on mulle tehtav, on ka rada tehtav. Täna jäi asi eelkõige selle taha, et suutsin mingi pisikese lihase vasakus käes veits ära tõmmata, aga tulevik on helge.

Muide, need kukkumised on kõik nö päris kukkumised, st ma ei kukuta end meelega, vaid üritan tõesti liigutust teha. Ja tõesti sai iga kord parem, sest aju sai aru, et me vist ikka ei tulegi nägumööda mööda kivi alla, nii et võib rahulikult võtta. Lõpuks ajas kukkumine ainult närvi, hirmu enam üldse ei olnud. (Vanaema, ära sina vaata seda videot, sa kardad selliseid asju.) Kogemus ütleb, et päris samast kohast ma ilmselt järgmine kord ei alusta, sest kipub nii olema, et kui teed sellega trennis kolm sammu edasi, siis järgmiseks korraks on aju siiski ühe sammu tagasi astunud, aga tundub, et vähemalt paanikaosakond on selleks korraks möödas.

P.S. Hästi huvitav oli teie lugusid lugeda, eriti ratsutamise oma – see on ju just see asi, kus EI tohi valel hetkel kartma hakata, muidu on pupus. Nii et aitäh jagamast.

  • Kategooriad