Ma võin nüüd rahus asjad kokku pakkida

Iga ronireisi salaeesmärk, ronigreidi nihutamine, sai eile tehtud, võin nüüd rahuliku südamega koju tulla. 😀 Nimelt flash’isin eelmisel aastal siin 6b, nii et loomulikult oleks seekord enamat tahtnud, aga oma vigastuste kõrvalt ei julgenud loota. Aga, aga, aga, 6c on nüüd käes!

Taustainfo. Sportronimises on selline asi nagu “raja puhtalt ronimine”. See tähendab, et ronid raja ära kordagi kukkumata ja kordagi köies puhkamata (niisama ühe käe otsas rippudes või serval seistes puhka või pool tundi) altjulgestuses (st ise köit üles viies, ekspressid võivad seinas olla). See puhtalt ronimine esimese katsega ja kellegi teise sooritust nägemata on onsight, lihtsalt esimese katsega on flash (st nägid kedagi teist ronimas ja said ehk ideid) ja mitmendal katsel redpoint. Kui sa vead end igast 6b rajast kuidagi üles, vahel kolm korda köies puhates, siis sa ei ütle, et sa ronid 6b tasemel, sest see pole sinu flash’i/redpoint’i tase, see on sinu räpane trenniruunamine. Nii et enamasti, kui keegi küsib, mis tasemel sa ronid, vastatakse, mis on su kõrgeim onsight/flash ja mis on su tavapärane redpoint-tase (kui sa pole inimene, kes ainult boulderdab või ainult ülaltjulgestuses ronib). Seda, mis raskusastmega rajalt sa end ülaltjulgestuses ähkides ja puhkides üles vead, kui julgestaja sind kõigest jõust lühikese lõa otsas hoiab, pole viisakas mainida. Kui sa aga varem 6b peal midagi teha ei osanud ja nüüd järjest tihedamini end niimoodi kasvõi julgestaja abil üles sikutad (hangdogging on selle asja nimi, ideaalis nii tippu ei rühita, vaid minnakse raskest kohast üle, et proovida, kas muu rada on tehtavam), on lootust, et hakkad vaikselt sellisele tasemele jõudma, et on mõtet ka redpoint’i sihtima hakata. Nii et loomulikult on ülaltjulgestuses ronimine kasulik, raskeid liigutusi on nii väga hea õppida, lihtsalt taseme määratlemisel seda ei kasutata. Lisaks ei loeta tavaliselt siseradu päris samaks, ma tegin Austrias sees ka 6c puhtalt ära, aga see pole päris see, õues on ikka teine tunne (ja mõnel inimesel on sees ja väljas mäekõrgune vahe, enamasti saadakse sees suuremaid numbreid, kuigi Sirru näiteks on elav näide inimesest, kes sisehallis pole lihtsalt nii motiveeritud, aga väljas hoiab kasvõi kümne küünega kinni ja läheb vajadusel nii, et vererada järel, sest hasart). Nii, läheme edasi.

Siin olin ma paar 6c-d mustalt ära teinud, st paari kukkumise või puhkamisega altjulgestuses tippu jõudnud, aga ei midagi, millest väga koju kirjutada. Ja ehk mäletate, ütlesin eelmises postituses, et hakkame nüüd raskemaid asju tegema. Võtsime seda igati tõsiselt ja oleme nüüd kolm päeva järjest iga päev leidnud sellise 7a (täna isegi 7a+), mis on lihtsama raja kõrval, nii et oleme saanud ülaltjulgestuse üles sättida ja ikka päris raskeid asju harjutada – sest elu on juba kord selline, et 7a liigutusi sa 6b peal ei harjuta. Rajad ei ole vennad ja igal pool loeb eelkõige see, kuidas rada sinu stiili ja tugevate külgedega klapib, nii et huvitaval kombel on neist just see plussiga 7a kõige tehtavam tundunud, seda võiks isegi pikemalt projektida. Aga eile oli 7a-le köie üles saamiseks vaja see esmalt 6b+ rada mööda üles viia.

Sirru läks enne, tippu jõudis, aga väikese ekslemise ja ühe puhkusega (ehk siis ei teinud puhtalt). Mulle oli see väga sobiv rada, boulderstiilis liigutustega, nii et ma läksin kenasti cruxi, aga see oli pikk, kaks poldivahet, käed olid megaväsinud, karjusin, et puhkan köies. Sirru karjus vastu, et tema mind sisse ei võta, sest ta teab, et ma suudan heasse puhkekohta end välja vedada, aga et ma võin kukkuda, kui ma tahan. Ma EI tahtnud kukkuda ja ma SUUTSIN end heasse puhkekohta välja vedada, kuigi parem käsi oli selle peale juba nii täis, et seisin ja raputasin seda vähemalt minuti, enne kui edasi ronida suutsin. Ehk siis tegin selle ära tänu sellele, et mul on kuri toetav mees. Kusjuures ise ei arvanud ma sellest mitte midagi, sest 6b on minu jaoks üsna 50/50, kas suudan puhtalt esimese katsega ära teha või mitte, õhtusöögi ajal alles musirull mainis, et see vist oli mu esimene 6b+ flash ka – ja vist nii ongi, vähemalt ühtki teist ma meenutada ei suuda. Ehk siis tegelikult sain eile ühe päevaga suisa kaks trepiastet.

Igatahes harjutasime jõudsalt seda 7a-d (mis oli igas mõttes liiga raske, aga kui muidu ainult sees neid proovinud oled, on väljas lihtsalt NII huvitav, sest seal on nii palju vaheldust ja mänguruumi) ning pakkisime asjad kokku, et end vaikselt kodu poole nihutada. Selle käigus kohtusime aga mingite ameeriklastega, kes rääkisid, et tegid just Oreganot, sest see on nende äpis suisa kolme tähekesega 6c rada (meie raamatus oli ainult ühega, aga tähekesi antakse üldse ainult millegi poolest eriti ägedatele radadele) ja et olevat tore olnud, kuigi raske algusega ja thin in the end. See viimane tähendab seda, et lõpus pole millestki kinni võtta, konarused/õnarused saavad otsa, edasi liigud mõtte jõul.

Tuli välja, et raske algus tähendas seda, et teekond kuni teise poldini oli negatiivi all ja VÄGA boulderstiilis, ehk siis eeldas natuke järsemaid ja võimsamaid liigutusi suurtesse headesse nukkidesse. Ehk siis minu lemmikliigutusi. 😀 Lühidalt öeldes tegime mõlemad selle raja puhtalt ära. Kallim mul kurtis ka, et lõpp oli reachy ja nukke vähe, aga mul polnud probleemi, seal sai kenasti end rahulikult ja aeglaselt ikka ülespoole nihverdada. Tõesti oli just nagu mulle mõeldud see rada, igas mõttes sobilik.

Muide, Sirru sai oma esimese 6b+ flash’i täna kätte, nii et tal tuli puhas 6c enne puhast 6b+ rada. 😀 Ja seda jälle mina puhtalt ei teinud, sest libisesin ühe liigutusega. Ma üldse olin täna väsinud (sest no ei teinud me veel puhkepäeva, homme teeme) ja ühe teise 6c tegin nii räpaselt, et selle eest võiks juba mingi pornoauhinna anda. Aga see, et järjest suurem hulk neist kuidagigi tehtud saavad, on hea uudis, see tähendab, et keskjoon ka ikka tõuseb, mitte ei olnud ainult ühega õnne.

Nii et meie oleme reisi tagasivaates rahul mitte ainult reisi enesega, vaid ka viimase aja arenguga. Sellest kõigest tiivustatuna emban teid täna eriti palavalt. 🤗

Advertisements

Armastus on üks ilus asi

Käisime nädalavahetusel pulmas – noored nägid välja täpselt nii ilusad ja noored ja parajas koguses naiivsed (see naiivsus, mida on vaja, et igavesse armastusse uskuda), et peaaegu oleks minusugusel kibestunud vanainimesel pisara silma võtnud. Ei võtnud, aga peaaegu oleks võtnud, ma olen salaja täiega Disney, nagu Sirru ütleb. Pruut ei kandnud valget, vaid hästi ilusat heleroosat kleiti, mis oli traditsiooniliselt ilus, aga samas lisas kohe sellise huvitava nüansi, mis nende hipsterliku/boheemlasliku iseloomuga sobib.

Sellega seoses meenus kohe Kaley Cuoco hiljutine pulm – pidulik tseremoonia möödus tavapärases valges kleidis, aga järelpeoks oli valitud selline imeline valge kostüüm, et ma TÄIEGA vajan seda. Ma ei kannaks seda mitte ainult pulmas, vaid igal oma sünnipäeval, sest sünnipäevi tuleb natuke tihedamini ette kui abiellumist (kuigi eks see ole muidugi ainult kättevõtmise asi).

Ainus mure on muidugi see, et enne selle selga ajamist peaks rasvaprotsent suht miinuses olema ja kõhu asemel auk, et ei näeks välja nagu viiner kiles, aga sellega pole probleemi. Ma juba tõmbasin endale taas kalorilugemisäpi, mida ma tavaliselt kevaditi kasutan, et suvevormi saamine sujuvamalt läheks. Ikka päris kole on, kui paned üle hulga aja esimest korda äpi käima ja esimese asjana tehakse sulle: “Eelmise aasta mais kaalusid sa 57 kg, palju sa praegu kaalud?”

Nagu esiteks, natuke vaiksemalt eks ole. Teiseks, mulle ei meeldi su toon.

Kui kedagi huvitab, siis 57 kg on minu puhul see kaal, kus kõhulihased on juba selgelt näha ka pärast lõunasööki jne, mis omakorda tähendab, et see EI ole see kaal mis mu küljes püsiks näiteks siis, kui ma igal õhtul päris õhtusööki söön – ehk siis ütleme nii, et see ei ole kergesti säilitatav. Kui ma lihtsalt toitun tervislikult ja iga päev kooki ei söö, jääb kaal kõikuma kuskile 60-61 kanti, sellest allapoole minekuks peab natuke ise vaeva nägema. Tavaliselt ma ei viitsi, aga hetkel on mul suured unistused, et oktoobris toimuval ronitripil on põlv terve (mõni päev ei anna tundagi) ja sõrm terve (sellega natuke kehvem) ja kuskilt otsast pole vigane, nii et võiks siis juba sobivas kaalus ka olla, et jaksaks seda keha vinnata. Kaks kuud on paras aeg ka, et aeglaselt ca poolteist kilo kuus kaotada. Nii et näis, kas saame taas 57 peale, enne kui jõuludeks valmistumine ja igapäevane kakao peale tulevad. 😀 Praegu olen ma siis sihuke ja ca 60 kg, nii et ma ütleksin, et visuaalse poole pealt on praegu ka ok, nii et ega peale spordi hetkel väga palju kaalulangetusmotivatsiooni ei ole (loe: ei ole loobitud siin neid abieluettepanekuid kahte lehte), seda enam, et see ainus inimene, kes mind alasti peab nägema, on niigi väga rahul:

Juhul, kui keegi käib siin lugemas, sest teda ilgelt huvitab, et mis me muidu teeme, siis oleme siin matkanud ja ujunud ja roninud, ei midagi uut. Elu nagu ikka.

View this post on Instagram

I could stay here ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Quo vadis, feminismifoorum?

Viimastel päevadel on meie riigi suurimas feminismifoorumis nii palju toimunud, et ma ei tea isegi, kust alustada. Mõtlesin, et ma ei kirjuta, sest esialgne tüli oli täpselt selline, et kõik kehitaksid selle peale õlgu – Scarlett Johansson tahtis ühes filmis transmeest mängida ja transinimesed leidsid, et see on diskrimineerimine, sest nemad ühtki teist rolli ei saa, jäetagu neile vähemalt transrollid siis.

Mingi näitleja ütles aga selle peale, et tema peab töö juures hüääni ka mängima, et see ongi normaalne, et näitleja mängib kasvõi laualampi, kui vaja on, ja see on talle veel põnev ka – ja visati välja transinimeste loomadega võrdlemise eest. Huvitaval kombel ei tehtud märkust objektistamise kohta, sest kui võrdles hüääniga, võrdles sama loogika kohaselt ju ka laualambiga. See selleks, paljud inimesed selle otsusega ei nõustunud ja algas suur kisma, mis päädis sellega, et adminn, kes ta välja viskas, pole siiani ühtki sõna öelnud, aga teised on kirjeldanud uusi kodukorra reegleid.

Ja kõigest sellest ei tahtnud mina sõnagagi kirjutada, sest mõtlesin, et mis see tegelikult minu asi on – nende kodu, nende kombed, mina käin seal lihtsalt vahepeal lugemas. Kui nemad tahavad olla eriti aktiivselt trans-safe jne, on see nende asi. (Minu isiklik seisukoht on, et see näitleja ei solvanud kedagi ja teiseks see, et ei ole aus näitlejatele ette kirjutada, mis rolle nad võivad vastu võtta. Sama loogika alusel võiksime me öelda, et mina olen privilegeeritud valge heteronaine ja võiksin töölt ära tulla, sest lesbist vene üksikemal on seda töökohta rohkem vaja ja tal on hulga raskem siin riigis tööle saada. Miskipärast me tahaksime siiski kõik OMA leivakotist kinni hoida, sel ajal, kui me suure suuga räägime, mida teised tegema peaksid.) Aga see oli nüüd kõik taustainfoks sellele jutule, millest ma TEGELIKULT rääkima hakkan.

Kas te mäletate veel perekond Tähismaad? Olin-kuulus-ja-tunnustatud-ajakirjanik-aga-siis-läks-peas-midagi-katki-ja-hakkasin-kirjutama-hoopis-oma-eksi-tupeseenest Innot ning nimetan-end-juristiks-kuigi-haridusest-möödas-aastaid-ja-praktilist-töökogemust-kolm-päeva ja vabal-ajal-mõnitan-teisi-naisi Irjat? Kui keegi veel ei tea, siis tegu on oma aja suurte internetikuulsustega, kes rajasid oma elu ja sissetuleku Inno eksnaise avalikule mõnitamisele ja on suutnud koguda vist ca 50 tuhat eurot elatisevõlga, kusjuures Inno kirjutab avalikult postitusi sellest, kuidas ükski normaalne mees ei lähe sellises olukorras tööle, sest muidu antakse raha ju eelmistele lastele nõmedale naisele ära. Inx saab elatist suht täpselt nii palju, kui head inimesed annetavad. Lõppes see nali sellega, et kuskilt langes neile kaela suurem summa raha (Irja isa pärandus?), mille eest nad elatise ära maksid ja õnnelikult elu lõpuni elasid.

Haa-haa-haa! See oli nali, tegelikult kulutasid nad selle raha ringireisimise peale ära ja seejärel vandersellitasid mööda ilma ringi ja küsisid lugejate käest raha, näiteks olukorras, kus lugejad on küll juba annetanud raha lennukipiletiteks, aga tahaks kahe lennu vahel ju hotellis olla, sest uni on ju ka oluline. Isegi Savisaarega üritasid nad semutsema hakata, aga see ei mänginud ka välja, lõpuks olid ainult suured tülid.

Nii et jõudis Kristiina Ojuland viimases hädas femmarite foorumisse (see vist kujutas ette, et feministid hääletavad sinu poolt ainult selle pärast, et sul on emakas), on sinna nüüd mingil kummalisel eesmärgil jõudnud ka Tähismaad. Ma ei tea, miks, loodetavasti ei plaani poliitikasse minna. Igatahes võtab Irja igapäevaselt sõna naistevahelise solidaarsuse teemadel ning nüüd tegi juba postituse sellest, kui tore feminist oli tema isa ja kui tore feminist on tema mees. Adminnid olid häbelikult vait, sest no just oli selline hiiglaslik draama, ilmselt ei julgenud kohe öelda, et istu sisse see jutt endale, soovitatavalt koos kaktusega. Nii et teised inimesed võtsid ise jutu üles ja hakkasid küsimusi esitama selle kohta, et kuidas see siis nüüd feministlik on, kui varem on teisi naisi räigelt mõnitatud jne.

Vastused? Kõik stiilis “issand, see on küberkiusamine!” ja “miks me räägime nii vanadest asjadest???” (lingiti postitusi ka selle aasta juulist). Kui küsiti, kas ta kahetseb oma varasemaid tegusid, vastas Irja, et need postitused on nüüdseks kustutatud ja kui keegi tunneb, et tema tundeid on riivatud, võtku ühendust ja kustutatakse neid riivavad postitused ka ära. Mis on väga kena, aga ei ütle mitte midagi selle kohta, kas keegi kahetseb ka või lihtsalt ei teeni enam sitablogiga või mis toimps. Teiseks muidugi see, et ise pead paluma minema, kui tahad, et sind mõnitav info ära korjataks – eem, what?. Teema lõpetati tabavalt Irja sõnavõtuga, kus ta ütleb muuhulgas “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan. Kuid see blogi ei ole enam ammu see, mis ta oli kunagi, ca kümme aastat tagasi.” (Unustades, et veel eelmisel aastal mõnitati näiteks Petronet? Või seda ei peeta häbiväärseks?)

Teate, mis see ei ole? See EI ole vabandus. “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan,” EI ole vabandus. Juba lasteaias õpetatakse lastele, et korralik vabandus on kolmeosaline – öeldakse, mille eest vabandust palutakse, tunnistatakse, et käitumine oli vale, ja kinnitatakse, et tulevikus seda enam ei juhtu. Antud juhul ei tunnistatud oma vigu, sest ei räägita oma tegudest, vaid teise tunnetest. See on süü teise õlule veeretamine – no KUI teie tunnete end halvasti, siis mul on sellest (mitte enda käitumisest, vaid teie emotsioonidest) siiralt kahju.

Nii et täna on meil Facebookis kaks võrdsusele keskenduvat eestikeelset gruppi. Ühes on hääletoruks Mihkel Kunnus, teises annab nüüd aktiivselt tooni Irja Tähismaa (ja no ma saan aru, et koduste seisukohtade eest teda välja visata ei saa, aga no imelik on lugeda Facebookis feministlikke seisukohti ja holier than thou suhtumist ning siis nende blogist samal ajal näiteks seda). Kolmas ideoloogiline grupp on ka, kus Loho möllab. Ma vist olen natuke aega hoopis omaette, see pidi vaimu kasvatama. 😀

P.S. Kui kedagi huvitab, siis Scarlett mõtles ümber ja ei tee selles filmis kaasa. Eks saab näha, kas see on transkogukonnale Pyrrhose võit või õnnestub siiski vana skandaali pealt transnäitlejaga normaalsed vaatajanumbrid koguda.

Ma oleks esimest korda elus peaaegu lapsele politsei kutsunud

View this post on Instagram

😂😂😂😂

A post shared by 💫👁🔮👁💫 Kiss My Ass 😂 Thank U 😎 (@unapologetic.bipolarsnob) on

Jalutan mina mööda teed. Möödun paarikesest, kes ilmselt tülitseb ühe auto juures, sest nad rääkisid veel vaiksemalt kui keskmised eestlased. Pole minu asi, eks ole (nagu ülalolevalt pildilt näha). Noh aga jõuan mina ca 200 meetrit (ilma naljata) edasi ja vaatan teisel pool teed olevat jõnglast, sest no ikka äratab huvi, kui selles vanuses laps täitsa üksi hängib. Ta oli nimelt selline just käima õppinud, iga natukese aja tagant käis hooga pikali, ajas end jälle püsti ja jooksis edasi. Seejuures jooksis autotee äärde, tagasi kõnnitee keskele, jälle autotee äärde. No ei tundu väga turvaline, eks.

Jään seisma ja vaatama, ainsad täiskasvanud on need kaks seal kaugel eemal, kes täiesti ignovad seda, et mingi titt siin pidevalt kõhuli on ja autotee ääres jookseb. Nagu mitte mingit huvi ei näita üles, nii et eeldasin, et ju siis pole nende laps. Aga nii, kui ma telefoni välja võtsin, hakkas mees kibekähku end tite poole liigutama (sest no mis see muu ikka motiveerib sind hea lapsevanem olema, kui see, et äkki keegi muidu kutsub politsei), nii et eks ma siis ka eemaldusin eestlaslikult. Ja no ma saan aru, et iseseisvust peab ka kasvatama ja äkki oli talle õpetatud, et autoteele ei tohi minna (minu koerale ntks on – aga ma ikka ei testi seda nii, et olen ise pea  200 meetrit eemal), aga see oli nii hirmus.

Jah, minust on saanud tädi Maali, kes tahab igale poole oma nina toppida. 😀

Tallinlased sõidavad nagu vaimuhaiged

Üks asi, millega ma pole Tallinnas ära harjunud, on see, et siinne liikluskultuur on äärmiselt egoistlik ja teised inimesed neid üldse ei huvita. Näiteks. Pean mina kaks korda päevas tipptunnil liikuma üle Stockmanni juures oleva ristmiku. Ja tipptunnil liiklemine pole tegelikult raske – selle ajal lihtsalt ei sõideta ristmikule välja, kui ei ole kindel, kas ka üle jõuab.

VALE! Vähemalt tallinlased pole sellisest geniaalsest ideest midagi kuulnud, nii et igal jumala hommikul ja igal jumala õhtul on seal näiteks trammitee blokeeritud, sest mingi tainas on sinna peatuma jäänud. Või terve ristmik, nii et üks suund ei saagi liikuma, sest nad ei pääse välja, sest teised inimesed on lihtsalt nii idioodid.

Nüüd on seal juba ca nädal aega tööl liikluse reguleerijad. Ma mõtlesin alguses, et foor on katki, aga ei. Linnavõim on lihtsalt taibanud, et need inimesed on liiga lollid, et täiskasvanute kombel valgusfoori kasutada, nii et ainus võimalus neid normaalselt liiklema panna, on maksta iga päev kahele inimesele, et need seisaksid ja näitaksid käega TÖÖTAVA FOORI ALL märke “stopp” ja “mine”.

MASENDAV.

Juba tegime Morksile ära

Esimene sõidutund läks nii, et poiss läks Kadaka Selveri platsi asemel Tondi Selveri omasse. Väga piinlik. 😀

Kuidas mina ometi sõimurongist maha jäin?

Kuna ma ei jõudnud õigel ajal kedagi kritiseerima, siis ma ütleksin nüüd, et mulle üldse ei meeldinud see kleit, mida Meghan Markle viimases pulmas kandis. 4500 eurot koti eest, tõesõna. Kas kellelgi ta meiliaadressi on, ma ütleksin talle endale ka, et ta oli kole.

Taust? Nädalavahetusel oli blohiauhindade jagamine, kus ma ei käinud, sest ma olen neist kõigist parem ja ei suhtle alamklassiga. Ja no natukene selle pärast, et ma istusin kodus ja puhkasin põlve ning veits ka selle pärast, et ma olin ära unustanud, et see toimub, sest mind ei tõmba sellised asjad – mul tõesti ei ole väga huvi näha, kes Eestis kokandus- või meigiblogi peab, sest nad ei huvita mind ja mina ei huvita neid, vaatan parem kodus telekat. Aga no eelkõige pean ma end kõigist paremaks.

Igatahes on selge see, et auhinnagala oli kõigest eelmäng järgnevatele postitustele, kus inimesed üksteisevõidu kirjutasid, kelle rinnad rippusid ja kelle tagumik suurem oli. Jaanika (mitte printsess) käis suisa inimestele eraldi kommentaare jätmas, et nad ikka teaksid – mul selles mõttes on savi, et kommentaari saaja on käinud ka mu blogis kommenteerimas, et mul on kole kleit, eks karmabuss teebki vahel tiire, kui oskad kommentaare jagada, oska võtta ka. Aga no labane on see kõik. Paljud inimesed on õnneks sellest välja kasvanud, aga mõni jääb lihtsalt Perekooli käo faasi kinni. Meil on blogimaailmas hulk inimesi, kes üritavad jätta endast muljet kui “lihtsatest ausatest inimestest”, ja siis veedavad aega lihtsalt teiste mõnitamisega, sest nad on “otsekohesed”. Ei, kullakesed, minu vanaema on otsekohene inimene, see ei tähenda, et ta kellegi pekki või kleiti kommenteeriks. See tähendab, et ta ütleb välja, kui miski tema meelest ebaõiglane on. Teie olete empaatiavõimetud värdjad, kes sellele lisaks võivad olla ka otsekohesed, aga no elu on näidanud, et näkku ei ütle te iial midagi.

Oih, ma pillasin mikrofoni.