ajaplaneerimine (miks kasutad just seda äppi, mitte mõnda teist?)

Otsustasin siin hiljuti, et kuna kohustusi saab palju, oleks vaja neid kõiki ka kuidagi meeles pidada, sest kuidagi läks nii, et märkmikku ma enam ei kasuta. Nii et asusin otsima parimat rakendust, mida nii mu androidis kui veebibrauseris kasutada saaks. Ehk siis jah, olete õigesti aru saanud, kulutasin oma niigi vähesest ajast veel mitu tundi, et kõige ägedamat rakendust leida. Põhiparameetrid olid: tasuta, lihtne kasutada, peab evima võimalust kohustusi korduvateks märkida (et ei peaks iga pühapäeva peale eraldi märkima, et “korista nüüd, jumalauta!”) ja loomulikult peab olema ilus. Omavahel sünkroniseerivad nad andmeid tänapäeval nagunii kõik (st et telefonis muudetud info jõuab maagiliselt ka brauseris olevasse rakendusse, need tänapäeva võimalused …).

Selle kõige põhjal oleks esimese asjana valinud Wunderlisti, mida kogu maailm kiidab, sest see tõesti on ilus JA mugav, aga no selle aja peale, kui mina rongile jõudsin, oli Microsoft juba kõik üle võtnud ning otsustanud Wunderlisti kinni panna ja selle põhiomadused nende enda To-Dosse viia. Vaatasin seda ka, aga no see on kole. Ma ei taha koledat rakendust, nii et selle juurde ma pidama ei jäänud.

TickTick – lihtne kasutada ja üldiselt mugav. Kujundus polnud otseselt kole, aga mitte ka ülemäära meelitav. Põhimõtteliselt täpselt sama tunne oli mul Todoisti kohta ka, nii et pidin nende võrdlust guugeldama. Mõlemat saab kasutada netis ja mõlemal on muidugi ka brauserilaiendused, st ei pea eraldi nende lehele ronima. Minu seisukohast on põhiline erinevus see, et Todoistis on suurema ülesande allülesannete määramine tüütu, siis peabki iga ülesande jaoks eraldi projekti tegema, TickTickis saab igale ülesandele lihtsalt alajaotuse juurde teha. Nii et põhimõtteliselt ainult selle pärast otsustasin lõpuks TickTicki kasuks, kuigi Todoist on kõiki erinevaid ekraane võrreldes natuke ilusam. Testin isegi selle tasulist versiooni, sest 14 päeva saab katsetada, aga siiani on küll suht meh.

Any.do – pea igas rakenduses on nii, et saad ülesande tehtuks märgitud seda vasakult paremale läbi tõmmates. Selles on lisaks nii, et tehtud asjade nimekirjast kustutamiseks tuleb telefoni raputada. 😀 See oli päris naljakas pisike lisand. Muidu on tasuta versioonis ainult üks värv, aga see-eest on sellel ainsana sisseehitatud kalender ka. Mind häiris see, et ma pidin alguses päriselt vaeva nägema, et aru saada, kuidas seda kasutatakse, sest kui lisad uue ülesande, lisab ta selle automaatselt tänaseks (mul hakkas mingil hetkel kõiki 19. juunisse lisama ja ma ei saanudki aru, miks) ja siis tuleb meeldetuletuste alt kuupäeva muuta. Üsna tüütu.

Remember the milk (ehk “Ära piima unusta”) – lihtne ja näeb normaalne välja, ühildub Google’i kalendriga, gmailiga, outlookiga. Muidu oleks kõik kena, aga tasuta versioonis mäletab see minevikku ainult seitse päeva ja ei lase alaülesandeid panna. Kahju, sest muidu on see normaalse kujundusega ja kergesti kasutatav rakendus. Ma saan aru, et 40 dollarit aastas poleks palju ka, aga konkurentidel on kõigil esiteks tasuta versioonides rohkem asju ja teiseks tasuline versioon odavam (ca 30 dollarit aastas). Kui saaks ise natukenegi kujundust modida, siis ehk mõtleks, aga kuna ei saa, siis ei mõtle ka. Otse prügikasti, hoolimata armsast lehmalogost.

Ehk siis ma pole tegelikult päris rahul ühegagi. Kui kellelgi on häid soovitusi, siis andke aga tuld, olen üks suur silm. Eriti hea oleks selline task manager, mis hõlmaks eneses ka trackerit, st midagi pomodoro sarnast.

P.S. Esimest korda elus olin kurb, et mul iPhone’i pole, sest selle omanikele on nimelt rakendus nimega Porgand, mis sind sarkastiliselt sõimab, kui sa tubli pole. Lisaks on auhinnad, kes tubli on, saab virtuaalse kassipoja jne. Mulle oleks täiega midagi sellist vaja (kuigi selle miinuseks on see, et ülesannetele ei saa alajaotusi teha), mulle täiega istuvad sellised mänguliseks tehtud asjad.

Miks su kuueaastane naiselikum pole?

Marilyn Monroe fotografiert am 01. September 1954 von Matthew Zimmermann

Tänase päeva feminismiteema on ilmselgelt Peetri koolist, kus on kohustuslik koolivorm. Juba ainuüksi see, et RIIGIkoolis üldse ON kohustuslik koolivorm, on minu jaoks täiesti imelik, sest see maksab ca sada eurot (ja kaltsukast seda igatahes ei saa), nii et mind täitsa huvitaks, kas vaesematele vanematele makstakse see lõbu siis kinni või on meil tegu ainult jõukatele mõeldud kooliga, mille kulusid miskipärast riik katma peab.

Aga see pole hetkel teema, meedias on nad selle pärast, et erinevalt normaalse koolivormiga koolidest on Peetri koolis kuni neljanda klassi lõpuni tüdrukutele ette nähtud AINULT seelik – st isegi juhul, kui tüdruk ise avaldab soovi pükse kanda, pole see talle lubatud. Mina mõtlesin, et see on täiesti absurdne ja järgneb üleüldine pahameelelaine, aga võta näpust, Facebook ja Postimehe kommentaarium on täis arutelu teemal “aga see ju ongi naiselik” ja täiesti tõsimeelseid väiteid teemal “see ei ole ju diskrimineerimine, lihtsalt erinevatele sugudele on erinevad reeglid”. See viimane on, muide, põhimõtteliselt soolise diskrimineerimise definitsioon, JUST SEE ongi sooline diskrimineerimine. Gümnaasiumis ma saaks veel aru, et ise valid, kas lähed sinna kooli või mõnda teise, aga algklassides on valik ju hulga väiksem, ikka tahaks, et laps käiks võimalikult kodu lähedal ja seal, kus endised lasteaiakaaslased ees.

(Vahemärkusena olgu öeldud, et siin oleks lasteaed võinud juba hoiatav kogemus olla, sest sama kooli lasteaiaosa hoolekogus olnud naine rääkis, et seal on selline reegel, et LASTEAIAS tohivad lapsed lõunaune ajal minna pissile ainult arstitõendiga. Mul oleks samal päeval laps sellisest lasteaiast ära võetud ja kasvõi vanaema juurde viidud nii kauaks, kuni uus lasteaiakoht saadakse – aga taas, taevas teab, kas seal üldse on teisi lasteaedu. Kui kogu kandi peale üks lasteaed ongi, siis muidugi nad saavad aru, et võivad endale mis tahes debiilsusi lubada.)

Mis aga puutub põhjendusse, et see ju ongi naiselik – esimese klassi laps ei peagi naiselik olema. Ta on laps, ta võib veel lapselik olla. Kõige rohkem häiribki mind koolipoolne väide, et seelikukandmine on vajalik, et õpetada lapsi “seelikus kenasti istuma”. Mida see tegelikult tähendab? See tähendab, et me õpetame tüdrukuid arvestama riietusest tingitud piirangutega. Ehk siis me õpetame tüdrukutele, et nad ei tohi joosta, rabeleda, hüpata, ronida, isegi mitte hooletus poosis lösutada. Samas poistele sellist enesekontrolli üldse mitte õpetades. Ja hiljem väidame, et naised lihtsalt ONGI LOOMU POOLEST kammitsetumad ja ei ole valmis võitlema jne, mis sellest, et me oleme neid väiksest peale dresseerinud nagu koeri, lastes samal ajal meestel vabalt joosta (ja imestades hiljem, miks neil on kehv impulsikontroll, nad on vägivaldsemad, põhjustavad liikluses rohkem õnnetusi jne).

Ma saan aru, et on hulk tüdrukuid, kes tahavadki ise seelikut kanda. Kantagu. Aga miks seda vägisi neile peale suruda, kes seda ei taha? Täiskasvanud naiste hulgas on tänasel päeval kleidi kandmine nagunii pigem erand, mitte reegel. Kasvõi oma töö juures ringi vaadates näen rohkem pükskostüümides või lihtsalt viisakates pükstes naisi, kleiti enamasti igapäevaselt ei kanta. Nii et väita, et seelik on traditsiooniline naiste riietusese, tekitab küsimuse, mis ajast me küll räägime. Minu vanaema käib igapäevaselt pükstega. Minu ema käib igapäevaselt seelikuga. Sellest räigest erinevusest hoolimata on nad mõlemad ühtviisi naised ja emad ning naiselikkuse seisukohast ei ole nende vahel kvalitatiivset erinevust. Miks me ei võiks anda esimese klassi lastele neid samu õigusi, mida mu ema ja vanaema juba aastakümneid südamerahuga kasutavad?

P.S. Asja teeb eriti naljakaks see, et seda reeglit raevukalt kaitsev direktriss, kes lubas esmaspäevaks omapoolse arvamusartikli kirjutada, kannab ise alati pükse. Aga ilmselgelt ei peagi see, mis Jupiterile lubatud on, härjale lubatud olema.

P.P.S. Selle pika jutu oleks saanud kokku võtta minu praktikakaaslase üllatunud küsimusega:”Aga miks üldse peaksid MEHED arutama, mida NAISED seljas tohivad kanda?” Aga ma pole lühikese jutuga.

Andke eesti keele nõu

On mul üks seade, täpsemalt kontaktor. Ja see kontaktor on à commande sensitive. Ehk siis otsetõlkes tundliku juhtimisega, inglise keeles nagu trigger-friendly, st viisakalt öeldes sensitive control. Tähendab paned sõrme õrnalt vastu ja juba reageerib.

Puutetundlik nagu ei ole, see eeldaks vist, et sul on liides ja saad miljonit asja teha. “Survetundlik” meeldiks mulle endale, aga tundub, et see on ka väga konkreetne termin.

Panengi “tundliku juhitavusega pöördlüliti” v? Ei kõla nagu nii ilusasti kui võiks. Tahaks normaalselt teha ka, tuttav hakkab toimetama seda, muidu väga pläss hiljem ja suhted rikutud.

Ajuragin on juba Paldiskini kuulda.

See põnev keemia

Alustan kohe küsimusega keemikutele – kas teil on mingi vormistamisjuhend ka kuskil? Vaatan, et inglise keeles on reegel, et kui meil on näiteks 4-bromo-6-metoksüisokinoliin-1(2H)-oon, siis see H (või sarnases olukorras S või R või N) läheb kaldkirja, kuigi jutt käib ju kõigest vesinikust või mõnest muust ainest (okei, R-i puhul rühmast, nii et sellest saan ma veel aru). Väikese n-i puhul saan ka aru, sest see kannab ju selget tähendust (või tert jms, kuigi taas jääb arusaamatuks, miks meta- ja para- peaksid kaldkirjas olema, aga iso- mitte). Eestikeelseid tekste vaadates jääb mulje, et meie teadlased ei mõtle, vaid kui on inglise keeles kaldkirjas, panevad automaatselt tõlkes ka, ja kui pole, siis ei pane. See lähenemine ei istu mulle üldse, ma tahaksin teada, kas meil on mingi ametlik juhend ka selle kohta kuskil, et ma ei peaks lihtsalt väljamaalasi ahvima? Saatke homme laps keemiatundi ja paluge minu jaoks küsida. 😀

Muidu pesin ma nädalavahetusel kolm masinatäit pesu, õhtul pesen ühe veel. Põnev on elu.

Selle “vingu vähem” väljakutse üks kaasnähtus (mul on taas päev 2, aga läheb-läheb) on see, et ma olen hakanud inimestega rohkem probleeme kohe läbi arutama, et hiljem neid kiruma ei peaks. Huvitaval kombel on selle käigus selgunud, et ka mõned põmmpead on vahepeal koostööaltid, kui neid kohe sellele sundida. Kokkuvõttes väga proaktiivne lähenemine, elu võib nii suisa igavaks minna, kui kõik mured kohe ära lahendada, selle asemel, et nende kallal igiseda.

Ja nii soe on väljas, et mõtlen, et äkki proovin täna rattaga trenni minna ja vaatan, mis saab. Järgmisest nädalast pidi suisa sulale minema ju. Selline kiire apdeit siis, nüüd kõik teavad.

Haihtumine

rsg7rmj

Siil kirjutas just sellest teemast ja mulle tuli meelde, et “oo, mulle on ju ka nii tehtud”. Kusjuures tavaliselt räägitakse sellest just suhete kontekstis, kus see on minu meelest õigustatud siis, kui teine osapool on vägivaldne või saad teada, et ta on lastepilastaja vms – siis pole midagi selgitada, tõmbad lihtsalt tuld. Aga minul on seda teinud just sõbranna. Ja tõesti, ma ei räägi siin kellestki, kellega lihtsalt ühel hetkel elu veab teises suunas ja ei viitsi enam rääkida jne. No aga ei olnud nii mitte.

Lugu oli siis selline, et olin mina üks suvi Pariisis tööl. Muuhulgas tutvusin seal ühe tüdrukuga, kellega saime kohe hullult hästi läbi. Väga tore piff oli, lätlanna. Ja suve lõpus, kui me viimast korda kohtusime, ütles, et loodab mind kindlasti ühel päeval näha, et ehk järgmisel suvel vms. Ja hiljem, kui ma talle Facebookis mingit täiesti suvalist nalja tegin, oli see “Nähtud”, aga vastust iial ei tulnud. Nädala pärast avastasin, et ta on mind maha kustutanud. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis seal ikka.

Kõige naljakam on see, et järgmisel suvel läksingi uuesti Pariisi ja selgus, et juhuslikult on ka tema uuele ringile tulnud. Ja ta hakkas rääkima mulle, kui väga ta mind igatsenud on. Küsisin siis, et mis nüüd siis, 9 kuud pole tundagi tahtnud ju – selle peale ütles ta midagi teemal “ma vahel olen selline natuke imelik” (mis on ka loogiline, sest ma sain ju temaga hästi läbi, figures). Ma olin nagu bitch, please, aga ei viitsinud liigselt tõmmelda ka, nii et otseselt ma teda ei vältinud, aga temaga eriti suvel aega ei veetnud. Septembri alguses tuli ta mulle rääkima, et ta tahaks kindlasti minuga ikka veel kohtuda, ja lubas mulle Eestisse külla tulla. Ja nädala pärast kordus taas sama muster – mina küsisin midagi, tema oli seda lugenud, aga ei vastanud. Seekord kustutasin mina ise ta maha. Ja miks on vaja sellist tsirkust teha, on mulle siiani täiesti arusaamatu.

Maailm on täis imelikke imelikke imelikke inimesi.

No ei ole lihtne see vallaliseelu

cb10b1f8a063d86436ee1ee8e928e723bdf7fe3011ff345fe3ae20f05d232db1

Teate, kus võib mehi kohata? IGAL POOL. Mulle näiteks hakkas üks maleäpis ligi ajama (seal saab mängijatele kirjutada ka). Esmalt tegi mulle korra pähe (ilmselt selleks, et veenduda, ega ma ometi liiga taibukas ei ole, kellelegi ei meeldi liiga targad naised, lisaks sai sellega ju ka kohe oma positsiooni kindlustada). Võtsin ta lipu ära, pärast seda sai jutt otsa. Täna hommikul kaotasin talle unise peaga vankri, ju siis hakkab varsti jälle rääkima. Male ilmselgelt pole mitte ainult elu, vaid ka suhete sümbol, alati peab ikka käima võitlus võimupositsioonide peale.

Muidu olen viimasel ajal päriselt asjalik olnud. Tõsi on see, et mida rohkem teed, seda vähem blogid. Produktiivsus võidutseb!

Rääkisin täna töökaaslasele Toreda Loo Oma Koerast. Reaktsioon oli umbes sama entusiastlik kui minu reaktsioon iga kord, kui keegi oma lastest räägib. Mina ei saa aru, mis inimesed need on. Ronimine neid ei huvita, ballett neid ei huvita (ma täitsa tõsiselt mõtlen seda vaatama minna, on hea v? aga spoilerdamata (jah, ma jätkuvalt pole paremat varianti leidnud)), Adam Ondra nime poleks nagu kuulnudki. Auklik haridussüsteem, ma ei oska muud öelda.

P.S. VVN kirjutas eile oma blogis sellest, kuidas keegi ta Facebookist ära kustutas, et tema tundeid riivata. Ma mõtlesin, et ohoh, on mõni alles enesekeskne, arvab, et keegi päriselt kustutab või lisab inimesi selleks, et neid meelitada või neile näkku sülitada – aga no mõistetav. Ja läksin selle peale ka enda listi koristama, nagu ma vähemalt kaks korda aastas teen. Ühe inimese pidin ära blokkima, sest ta tuli sõimama, küsides, kas ma pean end liiga heaks, et tema sõber olla (kogu selle suure facebookisõpruse jooksul oli see meie esimene vestlus, aga no mitmekümne kustutatu peale ainult üks draama, asi seegi). Siis tuli üks sõbranna küsima, miks ma ühe ühise tuttava ära kustutasin (jutt käib inimesest, kellega ma elu jooksul üldse ainult paar korda rääkinud olen ja kellega meil pole MITTE MIDAGI ÜHIST) – küsisin vastu, et kuidas ta üldse märkas nii kähku, et ma ta maha kustutasin. Me ju ei suhtle ja üksteise asju ei laigi, me EI SAA vestluste nimekirjas ette visata vms. Selgus, et uskuge või ärge uskuge, mõni inimene kasutab suisa Facebooki äppi, mis annab sulle kohe teada, kui keegi sind kustutab (teil on enesehinnanguprobleemid, et sellised asjad huvitavad nii väga v? nartsissism? aeg psühholoogiaeg panna?), ja südaaa (okei, egooooo) on nüüd puruuuuuks. Inimesed, internet ei ole elu. Kui sulle minu insta/facebook/blogi ei meeldi ja/või huvi ei paku, siis viisakusest pole mõtet jälgida, sest mina ei kavatse kedagi ainult viisakusest jälgima hakata, kui seal ainult koristustarvetest pilte jagatakse. Ja kui tahad jälgida, siis jälgigi, selleks pole vaja lisada. Sõprus on sellest eraldi, eks, kui on. Ja kui selline asi päriselt hinge läheb, siis vist ikka ei ole see suhtumine niiiiiiiii läbinisti positiivne kui välja reklaamitakse. Õppige internetile ei ütlema, olete õnnelikumad.

Vahel murca kirjutab otse mulle hinge

On olemas üks eriline emotsionaalse kurnatuse ja ülekere jõuetuse ja ületamatu lootusetuse hetk – see on see hetk, kui ma lõpuks pärast pikka päeva koju jõuan. Isegi, kui ei ole olnud väga raske päev. Isegi, kui ma olen koduteel mõelnud kõigist nendest tublidustest ja usinustest, mis ma õhtul veel kodus ette võtan, suure entusiasmi ja eneseusuga. Ise uskunud ka, et viimaks saab koju ja saab hakata kõiki asju tegema, mis ma teha tahan. Koju jõudmisega jõuab nagu kogu maailma raskus järsku pärale. Niisugune koorem ja vaev, et tahaks end teki sisse kookontuutusse keerata ja lakata mõneks ajaks olemast. Selline haleduse ja väsimuse hüppeline äkk-laekumine, et tahaks surra. Ja nutta. Arvatavasti just selles järjestuses. Isegi mitte tunne või mõte või arvamus. Vaid selge teadmine: ma. ei. jaksa.
Kui tasakesi askeldama hakata ja end oma hädisuse eest mitte väga palju piitsutada (ega tupsutada), läheb ilusti üle. Kui nõud enne kodust lahkumist ära pesta (ja vahepeal keegi köögis teismelist ei ole teinud), ei ole nii hull. Või kui puud ja paber juba hommikul pliidi alla valmis panna, ainult süütamise vaev. Sellised väikesed nõksud. Aga ta tuleb küll. Suur must ja kole lõpuks tagasi koduseinte vahele saabumise kurbus.
Mind nutma ei aja (kuigi eelmisel aastal algas juba november mega masekaga, nii et ootan hirmuga, mida käesolev aasta toob), aga just see ootamatu tunne, et istud maha ja järsku on hooga väsimus kohal, on väga tuttav. Mul on suisa reegel, et kui on vaja õhtul kodus kindlasti midagi ära teha, tuleb see KINDLASTI kohe uksest sisse astudes ära teha, st enne tugitooli istumist. Sest kui ma sinna tugitooli juba maandun, on VÄGA raske sealt jälle püsti saada. Koduteel on peas miljon plaani – ja siis on järsku tund või kaks möödas ja sina oled netist kellegi kassivideosid vaadanud. Nojah, mis sa ära teed, elu on selline.
  • Rubriigid