Õppepuhkus

View this post on Instagram

Found the tree Pippi and Annika were playing in

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teoreetiliselt (ja ametlikult) tavaline puhkus on siin pisut suunda muutnud – kuna väsin jätkuvalt kiiresti ja pea käib kergesti ringi, olen eelkõige matkanud, raamatuid lugenud ja telefonis programmeerimisharjutusi teinud. Ei riski lihtsalt selle pearinglusega seinale minna. Paar korda olen proovinud, aga ikka väga ebakindel oli. Nii et piirdun kohvi ja hea toidu nautimisega ning loodan, et vähemalt suuremas osas jalutan need maha ka, sest proovin ikka Sirruga cragis kaasas käia.

Lisaks olen siin olude sunnil matemaatikat korranud jne – andmeanalüütikas lihtsalt juhtub pidevalt, et õppejõud näiteks mainib möödaminnes, et “me räägime siin muidugi eukleidilisest jaotusest” ja kõik teised noogutavad mõistvalt, mina üksi guugeldan salaja laua all.

Aa, üks multimeedia aine on mul ka, kus tuleb iga nädal midagi esitada, nii et tutvun vektor- ja rastergraafikaga. See aine iseenesest meeldib mulle, ma ei teadnud sellest varem mitte midagi. Ja mulle väga meeldib see, et me kasutame vabavara (siiani GIMP ja eestlaste InkScape). Väga asjalikud programmid on, nii et kui keegi tahab õppida, aga ei raatsi maksta, siis soovitan.

Ainus häda on see, et kodune wifi on üsna kehvapoolne, telefoni jaoks piisavalt, aga arvuti jaoks enamasti mitte – ja mul on ju kodutööde jaoks VAJA normaalset internetti. Sellega selgus õnneks üllatuslikult, et kui teha telefoniga sellest samast wifist kuumkoht, saab arvuti ka piisavalt kätte. 🤔No mitte piisavalt, et ilma ootamata Youtube’ist matavideosid vaadata, aga piisavalt, et colabis kodutööd teha ja midagi guugeldada. Ma ei tea, mis see loogika siin taga on, kas telefon lihtsalt osavam püüdja vms, aga kuni maagia töötab, ei hakka ma küsimusi esitama.

Jah, tegin teile puhkuselt ülevaate oma põnevatest selle semestri ainetest, aga ma tõesti ei viitsi toidupilte jagada. 😁 Või kirjutada sellest, kuidas mõni taun kirjutab internetis postitusi teemal “Daniel väärib uut võimalust, aga naine on ise süüdi, et kohe ära ei läinud”. Kuigi olgu öeldud, et need väited on ju vastuolulised – kui naine andis uusi võimalusi, mida Daniel väidetavalt väärt in, mis ta siis valesti tegi? Või iga naine peaks igale mehele ikka vähemalt ühe võimaluse andma, tema olemusest ja minevikust hoolimata? Vanasti nimetati selliseid naisi litsideks. 🙄 Enamus neist annab üsna vähestele võimaluse.

Sama teema kerkis kusjuures eile just esile ka ühe kuulsa surnud joodikuga seoses – miks küll lähedased rohkem mõista ei üritanud??? (Jah, väga andekas inimene, aga ma naudiks seda annet pigem kaugelt.) Inimesed nagu ei saaks aru, et joodikute ja vägivallatsejate aktiivse mõistmisega kaasneb enamasti see, et keegi kannatab. Kuni sina näiteks oma joodikust meest 5 aastat mõista üritad, sinu lapsed kannatavad ja tunnevad hiljem, et NEID ei mõistetud, vaid eelistati neile kedagi, kes seda mõistmist ainult ära kasutas. Inimesed ei ela ju vaakumis, et see mõistmine ainult ûhte inimest puudutaks – otsus investeerida aega ja energiat värdjasse tähendab otsekohe vähem aega ja energiat teistele inimestele. Sa oled teinud valiku.

Aga need ei ole teemad, mida ma tegelikult puhkusel arutada tahaksin, nii et selle pärast kirjutan ma teile matemaatikast ja multimeediast, mitte nii tõsistest asjadest. Vaadake parem, kui armas bf mul on, näha kohe, et rannaeluks loodud.

Miks kõik nii halvasti on?

Ükskord elus ei räägi ma iseendast, ma tahaks loota, et mina saan varsti terveks, sest mul on juba parem olla, kui eile. Eile oli nimelt see päev, kus tatt ninast pähe jõudis. Hommikul esimese hooga ei saanud arugi, läksin rõõmsalt Maximasse hommikusööki ostma ning maha kükitades avastasin, et püsti saada on raske ja kõik keerleb. Kuna me kumbki ei suuda ette planeerida, on meil nimelt kodus veedetud hommikutel tavaliselt selline süsteem, et mina käin poes ja tema koristab kodus ja teeb kohvi – mis sobib meile mõlemale, sest tema ei viitsi end eriti liigutada ja mul ei ole nii palju kannatust, et selle kohvi juures vahu ärakorjamiseks täpselt kuus minutit passida jne. Selle asja ainus miinus ongi see, et minusugune tank tihti laseb automaatpiloodil ja seda, et kehv on olla, ei avastagi enne kui poole tegevuse pealt.

Igatahes. Kuna oli selge, et mitte mingit mõttetööd teha ma hetkel ei suuda, siis vaatasime ära teise hooaja sarjast The Man in the High Castle – mille point on siis see, et Saksamaa võitis Teise maailmasõja ning USA on jagatud neutraalseks tsooniks, Natsi-Saksamaa osaks ja japside osaks. Ja ma selgelt mäletan, et esimene hooaeg oli normaalsem, teises hooajas me mingil hetkel ei pidanud vastu, tõime köögist pudeli veini ja mängisime joomismängu teemal “iga kord, kui Juliana nutab, võtame lonksu”. Ma teise klaasi järel ütlesin, et mulle vist aitab, sest ta nuttis lihtsalt KOGU AEG, oli siis põhjust või mitte. Ainult üks pidev ulumine kogu aeg. Rääkimata sellest, et ta oli lisaks kõigele muule nii kehv girlfriend, et no nii see red pill sünnib, eks ole.

Minu lemmiktsitaat sellest sarjast on igatahes “If you have a problem with Hitler, you have a problem with me, buddy!” Kavatsen seda igas sobimatus (sest ühtki sobivat olukorda ei suuda ma ette kujutada) olukorras kasutama hakata.

Teiseks. Ma loen praegu “Purunenud maa” triloogiat (teate küll, see, mis “Viienda aastaajaga” algab). Fantaasiakirjandus, kus vaadatakse, kuidas inimesed maailmalõpuoludes hakkama saavad. Nii et see ütleb juba ära, et ilmselt nalja ja naeru on neis raamatutes vähe – aga tegelikult on VEEL vähem, kui mõni ehk ootaks, ikka VÄGA tumedad on need raamatut. No ja “Tiamat’s Wrath” ootab, mis kindlasti ka roosiaedadest ei räägi.

Tunnen lihtsalt vahepeal, et tahaks vahelduseks midagi ilusat ja head ka. Kaua ma tarbin ainult infot selle kohta, kuidas kõik on halvasti ja kõik surevad, aga ei!, mõni jääb ka lihtsalt vigaseks, aga ei!, see on veel hullem, sest nüüd ta sureb lihtsalt aeglasemalt! Kus on moodsad kutsud ja kassipojad? Pean Lõvikuninga uusversiooni vaatama vist. 😀

Ah, ma juba mõtlesingi, kus ta jokutab

Kes tunneb, et on täiega pangaduskunn, aga postitust ei viitsi lugeda, lugege ainult viimast lõiku ja andke nõu.

Sügisväsimus on siin, et jääda! See tundub täiesti suletud ring. Ärkan üles, näen, et väljas on täiesti hall. Juba on nii külm, et teki alt ei taha välja tulla. Lähed sooja duši alla, kabiinist välja ei taha astuda. Külm ja nõme tekitab pideva magusaisu, mille peale kaal tõuseb, mille peale tuju langeb, mis tekitab pideva magusaisu, mille peale … Vahepeal olin haige ka, siis on eriti lihtne järgi anda ja iga päev kooki süüa. Selle aasta oktoobris siit vist kõhulihastega puhkusepilte ei tule – täna on taevas sinine, aga neil oli SEBis kamamagustoit ja … 😀

Aga enesetunne on juba mitu nädalat niru, nii et see, et normaalselt pole saanud trenni teha, ajab närvi. Käisin eelmisel neljapäeval isegi kõrvavaluga arsti juures – enamasti valutas natuke, aga näiteks joogat teha üldse ei saanud, sest ette kummardades tekkis kõrvas ja põskkoopas surve, kartsin, et põletik on igemest kuskile edasi liikunud. Arst ütles, et turses on küll nii kõrva kui nina limaskest, aga põletikunäitajad on normis, nii et pidin lihtsalt kolm korda päevas ibukat võtma. Aga no ikka, pidev väsimus, kehv olla, nii ei ole väga palju motivatsiooni rabeleda ka. Nüüd viimased päevad (ravimite mõju all) olid päris kenad, aga samas teeb kurvaks see, et ilmselgelt oli see viimane telkimisnädalavahetus, sest öösel oli ikka väga jahe, kuigi meil on korralikud magamiskotid (mida saab viimases hädas isegi kokku üheks suureks panna, aga seda me üldiselt ei tee, sest Cyrus tahab jahedamat kui mina).

Mul poleks midagi lumise talve vastu, aga selge see, et seda meile enam ei pakuta, nii et ette on teada, et nüüd tuleb kuus-seitse kuud ebameeldivat porist külma. Mitte et ma peaks vinguma, mul on alustuseks mõne nädala pärast puhkus, nii et saan enne oma D-vitamiinilaksu kätte, siis jaksan ehk lumetulekuni jälle vastu pidada. Lihtsalt see esimene arusaam, et suvi on nüüd tõesti läbi, tuleb alati veidi valulikult ja vinguga.

Aga see-eest tundub, et meil on koolis sel semestril tõesti paar päris huvitavat ainet. Ja laupäevad on pea alati vabad! Nii et olen kooliteemadel juba üsna põnevil.

P.S. Käisin täna pangas (SEB) muid asju ajamas ja tädi rääkis mulle muuhulgas, et tema tooks küll oma pensionifondi Swedist SEB indeksifondi üle. Peaks tooma v? Kas üks teeb mind vaeseks ja teine rikkaks? Mul kolmandat sammast nagunii ei ole, teine on, sest see oli kohustuslik. Ja no kust ma ikka olulist elu muutvat nõu küsin, kui oma blogist, ise hakkan tootlust võrdlema jne v? Ilunõu juba sain, ootan seda homset soodukat, et üks ära osta. Kuigi elu on näidanud, et näokreemi kohta nõu küsides võib 30 kommentaari saada vabalt, aga investeerimisalaste küsimustega päris nii libedalt ei lähe. 😀

Kõik muudkui küsivad mu nahahooldusvahendite kohta*

nobody-absolutely-no-one-not-a-single-soul-on-this-earth-not-even-their-mom-influencer-a-lot-of-you-have-asked-about-my-skin-care-routine-il-xeyuq

Mul on viimasel ajal mure tekkinud. Inimene on teatavasti oma harjumuste ori, nii et ma olen vist südamerahus paar aastat järjest ühte ja sama näokreemi kasutanud. Mingi JOIKi näokreem, sest oli mõnus ja ikkagi Eesti toode jne – aga tundub, et nüüd nad lõpetasid selle tootmise, sest isegi nende kodulehelt ma ei leia seda (täpselt sama lugu nende habemeajamiskreemiga, mida ma Cyrusele ikka ostsin). Proovisin mingi nende päevakreemi testrit, aga see ei meeldinud mulle ÜLDSE, oli kuidagi ebameeldiva konsistentsiga. Näoseerumiga sama lugu. Nii et nüüd ma juba mõnda aega kasutangi Sirru näokreemi, sest sellel on mõnus piparmündilõhn ja, olgem ausad, ma olen ostnud seda talle, aga tema ise kasutab seda ainult talvel külmaga – kasutan ja ise muudkui muretsen, et äkki hakkab homme habe kasvama või hakkan naistele VEEL ligitõmbavamalt mõjuma vms.

Lihtsalt iga kord, kui ma apteeki sisse astun, lööb see valik mul silme eest täiesti kirjuks, nii et ma lähen teisipidi minema ja ei ostagi midagi. Ei taha see katsejänes ka olla ja iseenda peal kümmet erinevat proovida. Nii et nüüd küsingi teie käest hoopis, et soovitage mingit head päevakreemi, mis ei oleks ei liiga vedel ega liiga rasvane – minu vanuses võib teoreetiliselt juba kortsudevastane olla, aga ilmtingimata ei pea, põhieesmärk on niisutada.

Kel sel teemal midagi öelda ei ole, võivad lihtsalt jätta kommentaare selle kohta, kuidas see blogi on ikka nii alla käinud ja vanasti oli kümme korda huvitavam.

* Ei, mitte üks inimene ka pole eales huvi tundnud, näha vist, et kui meelde tuleb, siis pesen nägu. Selline meigivaba olen ma igapäevaselt, hea, kui kord kahe kuu tagant tuleb meelde kulmud püsivärviga üle tõmmata.

Rõõmustage koos minuga

Mul on lausa mitu imelist uudist. Esiteks sain ma oma praktika kaitstud, nii et lõpuks ometi võime ausalt öelda, et mul on pool kraadi käes. Kusjuures naljakal kombel läks see kaitsmine mulle maksma selle ühe hamba – kaitsmise päeval helistati ja pakuti varasemat opiaega. Poleks ma juba Tartu bussis olnud, oleksin vist vastu ka võtnud, nüüd pean ikka veel veidi kannatama.

Teiseks – ja see on tegelikult see MEGAuudis, ma olen täiega sillas – ma sain tasuta kohale!!! Proovisin kevadel uuesti sisse astuda, alguses jäin just joone alla, aga tundub, et keegi loobus, sest helistati ja pakuti tasuta kohta. Täiesti imeline, tuhat eurot nagu maast leitud. Iseasi, et eelmise aasta õppekava meeldib mulle natuke rohkem, nii et pean mõtlema, mis ma teen. Aga taas kord jõuab iga vandenõuteooria tagasi samasse alguspunkti, antud hetkel siis hammaste juurde. Nimelt öeldi, et selle väljatõmmatava hamba kõrvale tuleb kroon panna, mis maksab juhuslikult just sama palju, kui ma tasuta kohal kokku hoian. Coincidence? I think not!

Ma ise paneksin ausalt öeldes parema meelega juba proteesid. Ühekordne väljaminek, igalt poolt saab puhastada, ööseks klaasi likku ja asi tahe. 😁 Aga no seda võimalust ei pakutud, mis ma ära teen.

Kolmandaks harjutasin ma terve nädalavahetuse usinalt kukkumist, sest nagu Cyrus tabavalt märkis, kukkumistega saab ometi ka Instagramis laike. (Ma ei tea, kas selle jutu peale, aga igatahes nägin ma unes, et Kardashianid õpetasid mulle, kuidas catwalkil kõndida.) Nädalavahetuse eesmärk oli kas kolmas klipp ära teha või vähemalt klippimisasendist kukkuda. Ja see eesmärk sai täidetud – videost ei ole aru saada, aga see viimane kukkumine on selle pärast, et vasak jalg värises nii hullult all, et selle pealt polnud lihtsalt võimalik normaalselt edasi minna ja vasak käsi ei jõudnud õige koha peale. Aga sellest kohast alates olen ma mitu korda altjulgestuses kõik ära teinud (st sellest poldist ankruni), nii et nüüd, mil ma tean, et see klipp on mulle tehtav, on ka rada tehtav. Täna jäi asi eelkõige selle taha, et suutsin mingi pisikese lihase vasakus käes veits ära tõmmata, aga tulevik on helge.

Muide, need kukkumised on kõik nö päris kukkumised, st ma ei kukuta end meelega, vaid üritan tõesti liigutust teha. Ja tõesti sai iga kord parem, sest aju sai aru, et me vist ikka ei tulegi nägumööda mööda kivi alla, nii et võib rahulikult võtta. Lõpuks ajas kukkumine ainult närvi, hirmu enam üldse ei olnud. (Vanaema, ära sina vaata seda videot, sa kardad selliseid asju.) Kogemus ütleb, et päris samast kohast ma ilmselt järgmine kord ei alusta, sest kipub nii olema, et kui teed sellega trennis kolm sammu edasi, siis järgmiseks korraks on aju siiski ühe sammu tagasi astunud, aga tundub, et vähemalt paanikaosakond on selleks korraks möödas.

P.S. Hästi huvitav oli teie lugusid lugeda, eriti ratsutamise oma – see on ju just see asi, kus EI tohi valel hetkel kartma hakata, muidu on pupus. Nii et aitäh jagamast.

Aga naljakas oli ju

Tahtsin selle Lobjaka-asja kohta öelda, et ma pole kordagi seda saadet kuulnud, sest ma ei kuula eriti raadiot, aga lugesin ta tviiti ja see on küll naljakas. Nii et neile vähestele, kes pole veel kuulnud, mis oli üks põhjustest, miks Lobjakas lahkuma sunniti, siis see oli see: 😀 😀 😀

Screenshot 2019-04-29 at 16.19.36

Millest nüüd see kisa ja kära?

Meedia käitub, nagu oleks midagi uudisväärset juhtunud. Väike naisepeks on konservatiivse elukorralduse lahutamatu osa, nii see käibki. “Tõde ja Õigust” olete lugenud? Sina oled Andres, teed tööd, maksad makse. Vahel saad vastu pükse, aga kui kohtusse lähed, küll sa juba kuidagi peale maksad. Aga poliitikuhärra on Pearu, käib joomas, peksab naist ja mõtleb, kas õnnestuks kuidagi sinu oma ka panna. Kui vähegi õnnestub, siis panebki. Nagu Lõuna-Eesti vanasõna ütleb: “nii nagu Helme ees, nii Kuusik järel”.

Tavaline Eesti elu.

Ainus asi, mis mind PÄRISELT üllatas, oli see, et Riigikogu esimees võib rahumeeli presidendi nime valesti öelda (kes see neil eitedel vahet teeb, ämairait?), ning see ei tekitagi suuri pealkirju või arutelu selle üle, kas see oli tõesti keelevääratus või teadlik alavääristamiskatse ja mõnitamine.

  • Kategooriad