Täiendan mustlasinfot

Kopeerin siia otse Annika Facebookikommentaarist:

Olen saanud pere vanimalt tütrelt nüüd täpsema info laste vanuse, suuruste ja vajaduste kohta. KÕIGIL oleks vaja dresse, väiksematele kombekaid, suurematele talvejopesid ja -saapaid. Kõige väiksem on poiss, kes saab mõne kuu pärast 2, pisike, kõigest meeter, jalatsid 24 suurus. Järgmine 3aastane poiss, jalg 26-27. Siis on 5aastane tüdruk, jalanumber 26. Edasi 7aastane poiss, jalanumber 29. Siis kaks tüdrukut 8 ja 9, jalanumbrid vastavalt 30 ja 32. 10aastane poiss, jalg 35. Järgmine on 13aastane poiss, jalanumber 39. 17aastane tüdruk ja jalanumber 37. Vanim poiss on 18 ja tema jalanumber on 41. Kõige vanem tütar on 19, 155 cm, S suurus, 36-37 jalg.
Lastel ei ole väga ka mänguasju. Ainult pehmed ja karvased. Võiks olla midagi arendavat. Puudus on ka lauanõudest (lusikad, noad, kahvlid, taldrikud jne), voodipesu on vähevõitu ja vana, paljud lapsed pissivad alla ja madratsid on voodites rikutud. Koolilastel on puudu koolitarvetest. Koolitööde tegemiseks pole ka kirjutuslaudu ega toole. Puudus on lampidest, nii laes kui laual.

Hea uudis on see, et meiega on ühendust võtnud ka vallavalitsuse ja sotsiaalosakonna esindajad, lisaks on VÄGA paljud inimesed abi pakkunud. Väga lahe. 🙂

P.S. Unustasin enne, vanaema ise on 158 cm pikk, jalanr 36-38.

Advertisements

Ma ei vihka sind, ma lihtsalt olen mõrd

Olen viimase paari päeva jooksul lugenud paari arvamust selle kohta, kuidas kõik mu kriitilised postitused on tingitud isiklikust vaenust. Eks minagi olen kuulnud näiteks jutte sellest, et mõne inimese oma Facebookist kustutamise taga on kindlasti isiklik antipaatia, mitte lihtsalt fakt, et nad ei huvita mind. Ma ei oska muud öelda, kui et don’t flatter yourself. 😀

Kahjuks pean teid kõiki nüüd kurvastama ja ütlema, et tõde on väga igav – ma ei vihka siin ilmas pea mitte kedagi ja päris kindlasti ei vihka ma inimesi, kes minuga internetis ei nõustu. On lihtsalt paar teemat, mis mind hetkega kettasse ajavad ja mille ma tahan südamelt ära kirjutada (et siis viie minuti pärast unustada). Ma olen üsna lihtsakoeline inimene, nii et peast öeldes ütleks, et need on näiteks:

  • laste ja/või loomade potentsiaalsed kannatused (ja kindel veendumus, et nii, nagu igas peres ei peaks olema koera, ei peaks igas peres olema ka last – ja kindlasti empatiseerin ma hulga rohkem nende potentsiaalsete kannatajatega kui nende vanemate suure armastusega, mida näiteks vahel harva ettetulevad rusikahoobid sugugi ei sega)
  • sooline ebavõrdsus
  • kristallidebiilsus (siia alla läheb ka kõik muu sellega seonduv, muuhulgas lisaksin siia ka selle eksi, kes mulle ühel hetkel ootamatult täiesti siiralt pihtis, et ta pole veel päriselt otsustanud, kas ta soovib ikka jätkata tööd õpitud erialal või hakkab hoopis maagiks, ütleme nii, et see oli meie suhtes üsna murdeline hetk*)
  • ebalojaalsus (jep, ma olengi naiivitar, minu jaoks on suhetes näiteks usaldus(-väärsus) ülioluline, seda nii romantilistes kui ka sõbrasuhetes)

Näiteks. Mind ei sega see, kui keegi kirjutab ajalehes avalikult, et elab rõõmsalt edasi oma alkohoolikust ja/või vägivaldse mehega, sest armastus. No kui igaõhtune poksitrenn kuulub sinu hobide hulka, siis jumal sinuga. Kui sa oled mu sõber, siis ma ütlen sulle, et eks sa võta ühendust, kui ei viitsi enam hommikuti sinikaid üle meikida ja detsembris päikeseprille kanda, minu uks jääb avatuks, aga ise ma selles tsirkuses kaasa ei tee ja rõõmsalt õhtusöökidel naeratamas ei käi. Mind aga väga segab see, kui see inimene kirjutab avalikult, et ta tahaks kindlasti oma kaaslasega ka kolme last, sest see on esiteks vägivalla / sita olukorra normaliseerimine ja teiseks teadlikult uute ilmakodanike nende tingimuste keskele toomine. St sellist käitumist ei peaks reklaamima ega normaliseerima teiste sinusuguste jaoks, kes egoistlikult mõtlevad, et “nagunii saan iga päev tappa, tahaks vähemalt kedagi armsat, kes mind tingimusteta armastaks”.

Sellel kõigel ei ole ÜLDSE pistmist sellega, mida ma arvan nende mõtete autorist. Näiteks arvan ma, et VVN on väga äge naine, hea autor, üldse lahe (see on nüüd see koht, kus ära öelda, et tätoveeringu peale facepalmisin ikka korralikult, sest muidu saab kiitust liiga palju) – lihtsalt tema teatud ideedega ma ei nõustu ja nende vastu ma ka vaidlen. Või keegi kuskil on korra öelnud, et Merje on minu arch enemy. Nagu bitch, please, mul on päris elu ja päris probleemid, blogindus võtab ehk 5% mu ajast. Ma ei ärka hommikul üles, et hambaid pestes mõttes Eesti blogijatest sellist nimekirja lugeda:

Mul pole Merje vastu absoluutselt mitte midagi, pigem olen ma teda vaadanud kergelt heatahtliku muljega, sest osad tema mõtted on minus täpselt selliseid “aww, ma olin ka sinu vanuselt sama loll” tundeid tekitanud (nüüdseks on needki emotsioonid juba pigem hägused aastatetagused mälestused). Tema seisukohast võib see kindlasti ärritavalt patroneeriv tunduda, aga ma olen juba vana inimene, sellised suhtumised tulevad vahepeal – ja ma täiesti siiralt leian, et tema blogi on hea kajastus sellest, kuidas üks inimene aastate jooksul areneb ja kuidas keevaverelise mustvalge maailmapildiga inimese mõned nurgad aja jooksul maha lihvitakse. Minu blogi ilmselt ka, ma olen aastatega ikka korralikult maha rahunenud. Ma lihtsalt vaatan seda teatava äratundmisrõõmuga ja kui ma olen kirjutanud näiteks ironiseerivalt kristallidebiilikutest või sõrmuse keerutamise kasutusest (nagu kasuteguri puudumisest, mitte nagu parimatest kasutusviisidest stiilis Sõõrumaa), ei tähenda see, et ma nüüd kedagi inimesena vihkaksin (see vist on eelmise aasta lumi, millest ma räägin). Või see oli vist Mallukas, kes mingis hullumeelsusehoos kirjutas, et temal on rasedate alkoholitarbimise suhtes nulltolerants, st et mis sellest, et arstid on öelnud, et pool klaasi veini vahel harva ei tee midagi halba, tema ikkagi TUNNEB, et see on kahjulik (kurat, see ei kõla ÜLDSE nagu Mallukas, aga samas oli ta vahepeal ka nädal aega taimetoitlane, nii et võib vabalt olla). Ehk siis vahet pole, kes seda kelbast ajas, minu jaoks läheb see täpselt ühte auku jutuga teemal “ma tean, et teadlased ütlevad, et kristallid ei kaitse meid / vaktsiinid ei tekita autismi, aga no MINA TUNNEN, et …” ja minu sõrmed tulevad ise automaatselt klaviatuurile ja kirjutavad, et “no anna andeks, sorry, not sorry, MINA tunnen, et sa oled tainapea”. Malluga olen ma sellest hoolimata sõber edasi, mis sellest, et meil on erimeelsused umbes sajas tuhandes erinevas valdkonnas ja ma siiralt usun, et rahvatervist silmas pidades ei peaks tema vaktsineerimata lapsed lasteaedagi saama. See ei muuda seda, et ta on äge, oskab nalja teha, on niisama chill ja pole tegelikult sugugi nii loll kui inimesed arvavad (KUIGI ma ei saa iial üle sellest, et ta arvas, et hobustel pole looduses kapju). Selle pärast ma üldiselt ka ei lingi konkreetset blogi, et ma ründan ideaalis siiski ideed mitte inimest – kui tegu pole just inimestega, kes omalt poolt ründavad aktiivselt ja oma nime alt ideid, mille eest mina seisan.

Muide, inimesed ei usu seda, aga mul on ka omad piirid ja eetilised tõekspidamised. Näiteks on olnud paar teemat, kus ma oleksin väga tahtnud sõna võtta, aga kuna autorid on oma blogis kommentaarid kinni keeranud ja seega andnud selge signaali, et nad avalikust arutelust huvitatud pole, olen minagi kas vait olnud või neile meilinud. Või näiteks see hiljutine vägivallateema – teate küll, kuidas blogimaailm töötab, loomulikult saatsid abivalmis inimesed (või “abivalmis inimesed”) mulle meilile mõlema asjaosalise terve eluloo, nende lapsepõlve lemmikloomade nimed jms detailid. Minu jaoks oli sama loomulik see, et mitte ühtegi neist detailidest ma siin blogis ei kajasta, kui inimesed pole neist ise avalikult kirjutanud. Eesti on väga väike, aga draamat on siin rohkem kui rubla eest, ma tean teiste blogijate vabadest suhetest, alkoholi- ja narkoprobleemidest, vägivaldsetest suhetest, mineviku vigadest jne. See, et ma neist asjadest ei kirjuta, ükskõik, mida ma inimestest arvan või kas ma midagi heaks kiidan, on minu jaoks elementaarne, sest see pole minu asi arutada ja minu meelest otsustab iga blogija ise, kui palju ta on valmis maailmaga jagama. Kui ma teaksin, et mõni neist täis peaga / segi kamminuna last peksab või teda üksi koju jätab, helistaksin muidugi lastekaitsesse, aga blogida sellest tunduks mulle ikkagi vale. Kui mõni neist sellest avalikult blogiks, siis ma tunneksin, et on okei nii vastavate institutsioonidega kontakti võtta kui ise blogida. Või hiljuti oli üks anonüümne elustiilipostitus, kus minu meelest jättis autor (kes muidugi polnud oma inimeste jaoks anonüümne) paar olulist asja puudutamata, jättes seega kogu sellest ettevõtmisest tegelikkusest parema mulje. Ma rääkisin sellest temaga otse, mitte ei kirjutanud sellest kuskile.

Ja selle viimase lõigu mõte polnud “vaadake mind, ma tegelikult olen täiega hea inimene”, vaid tahtsin lihtsalt tähelepanu juhtida sellele, et tegelikult on pea kõigil meist mingid põhimõtted. Me ei pruugi nendega nõustuda, nende piirid ei pruugi asuda samades kohtades, aga mingid põhimõtted on meil kõigil olemas. Mina arvan, et kui ükskõik milline eelmainitud blogijatest oleks näljas, annaks ma talle söögiraha, aga sellest hoolimata peaks meil kõigil alati olemas õigus üksteise ideid kui tahes raevukalt kritiseerida. Kui sina arvad, et ma olen selle pärast bully, siis see on sinu õigus. Seda kõva häälega välja öelda on ka sinu õigus, saad südamelt ära ja kohe on parem olla.

* Ühel sõbrannal läks veel kehvemini, tema kunagine peiks hakkas üleöö usklikuks, kohe selleni välja, et lõpuks sai temast preester.

päeva luuletus

Sattusin eile Facebookis nii vahvat Helmele pühendet vabavärssi lugema, et esmalt pugistasin omaette naerda ja siis otsustasin, et nii toredat asja peab ilmarahvaga ka jagama. Autor siis Kristel Birgit Potsepp:

ehitame helmestest uue balti keti
peale paneme sildi
pagulasfrei
praegu on ka tagumine aeg
see homokaust ära teha ja
mis sa üldse oled mingi putsifist et sisse ei lase või
maha a jumala eest mitte taha
traditsioonilise perekonna kaitseks
lase ikka nii et paari nädala pärast IIVEldama ajab
ega see iive end ise ei kasvata
võtke eeskuju
mardil on 6 mailisel 5
last
samas ega mailis patust puhas ole
esimese lapse pumpas alles 29 aastaselt ilmale
2 aastat veetis siis maakeral inimrämpsuna
jäi vist kööki kinni või midagi

Lühike naisepõletamise õpetus

823073_61mo76gm

Lugesin uudist selle kohta, et oma naise põlema pannud süürlane pandi kümneks aastaks vangi, ja mõtlesin huvi pärast guugeldada, palju meil tavaliselt selle eest antakse. Nimelt ei ole see meil sugugi nii haruldane kuritegu, kui mõnele ette kujutada meeldib, tuleb siin mittemoslemite hulgas ette küll. Kuigi hulga sagedamini juhtub seda, et tapetakse enne ja siis põletatakse jälgede katmiseks (võrreldes näiteks Itaaliaga, kus ka hämmastavalt tihti naiste vihahoos süütamist ette tuleb ja piltidelt alati põlised itaallased vastu vaatavad, ilmselt veel katoliiklased ka). Samas, alles lugesin, kuidas võttis sõna mingi moslem, kes ütles, et neil juhtub seda haruharva – olen nõus, et Eesti moslemitel juhtub seda ilmselt täpselt sama harva kui teistel eestlastel, aga Süürias see küll nii haruharv ei tundu olevat. Veel sel kevadel käis ju kohtus teine süürlane, kes samuti oma naise kinni sidus ja ähvardas põlema panna, kuigi piirdus vähemalt ainult ähvardamisega (ja peksu ja vägistamisega, nii et paratamatult jääb mulje, et need hariduseta sellid ei tea lihtsalt, et oma naist vägisi võtta ei tohi). Tuletan meelde, et see naisepõletamise eest vangi mõistetud süürlane ei tundnud ladina tähtigi, samas kui naine oli kõrgharidusega ja rääkis inglise keelt, selge see, et siit tekivad mujale kolides pinged, sest valgete eurooplaste seisukohast on selline naine inimene, samas kui tema kolme klassi haridusega mees mitte nii väga, nii et senised võimusuhted mängitakse paratamatult väga järsult ümber.

Aga mis ma leidsin? Naise põlema pannud mees (Õhtulehe andmetel üks Valeri) sai kolm aastat tingimisi ja tahtlust ei tuvastatud, sest KORTERIT TA JU EI SÜÜDANUD. St tegelikult oli küll naine juba VAREM lähenemiskeeldu taotlenud, meest oli kriminaalkorras kägistamises süüdistatud ja enne seda saatuslikku küünla otsa lükkamist oli naine bensiiniga üle valatud, aga kuna prokurör leidis, et tahtlikkust ei paista siin käitumises küll mitte kuskilt, siis nii oligi. Isegi PÄRAST seda sündmust ei tahetud lähenemiskeeldu rakendada, sest mehel peab olema ju õigus oma lapsega kohtuda. Jep, me elame riigis, kus mehe õigus lapsega kohtuda kaalub üles ema ja lapse õiguse turvalisusele (ja kui EKRE oma tahtmise saaks, siis kõigi selle vastu seisvate konventsioonide peale ainult sülitataks).

Ämma koos korteriga põlema pannud Valeri mõisteti 14 aastaks vangi (ja peab seal tegelikult veel rohkem aega veetma, sest pani vanglas toime uue kuriteo). Eestlane Hedvig Kullama sai täpselt sama kuriteo eest 8 ja pool aastat (aga vabalt on võimalik, et tal polnud sellist paturegistrit nagu Valeril – kuigi väärib märkimist, et Hedvig tegi seda TEIST korda, sest esimese korraga ei tulnud välja). Hedvig on muidugi ka naine, st tavapäraselt saavad naised ca kolmandiku võrra kergemaid karistusi, nii et ka see võis oma rolli mängida. Heiki Reemann, kes tappis oma vanaema ja seejärel korteri põlema pani, sai aga suisa 15 aastat, ilmselt mängis siin olulist rolli see, et mõrv pandi toime eelkõige omakasu saamise eesmärgil.

Andres Taimla (valge eestlase ja reformierakondlase ja tollase riigikogu liikme) naine pani väidetavalt ennast ise põlema, kui kuulis, et mehel on kõrvalsuhtest kaks last, kellest vanem juba kaheksa-aastane. Mees lihtsalt aitas kustutada, saades selle käigus isegi põletushaavu. Nii et kui välja arvata see, et ta poliitkarjääriga nüüd ühel pool on, läks tema elu kenasti edasi. Ei teagi kohe, miks ta poliitikast kõrvale jäänud on, kohe mitu erakonda tuleb pähe, kuhu ta jätkuvalt sobiks, meeste puhul ei näe isegi valjuhäälsed kristlased mitmenaisepidamises midagi valet, külvab ju seemet ja kasvatab kõik lapsed üles jne. Aga läheme edasi.

Mustlane, kes kaks naist tappis ja siis kõik jälgede varjamiseks põlema pani, pandi eluks ajaks vangi – mis on kahtlemata siiani kõige karmim karistus, aga siin on esiteks nii kaks röövmõrva kui ka eelnev pikk paturegister, kus muuhulgas oli vägistamiskatse (mille eest ta oli juba Eesti tavade kohaselt tingimisi saanud, sest vägistamine ei ole meil ju päris kuritegu) – üldse paistab siit nimekirjastki elavalt välja, et üldiselt karistatakse võõra naise peksmise, tapmise või vägistamise eest hulga karmimalt kui enda omaga tehtu eest, sest olge nüüd, oma naise või koeraga teed seda, mida ise tahad, võõrast pole viisakas jalaga lüüa. Täitsa üllatav, et seadusega pole reglementeeritud erinevad karistused abielunaise ja vallalise vägistamise eest – esimesel on ju omanik, võõra vara rikkumine peaks ikka karmimalt karistatav olema kui niisama sihitult hulkuvate pudulojuste püüdmine. Kes nüüd aru ei saanud, et see sarkasm oli, on vales blogis.

Kokkuvõte, nagu lubatud. Kui sa tunned, et sa ikka VÄGA tahad naisi põletada, siis paar lihtsat nippi:

  • Ole valge. Veel parem, kui sul on korralik Eesti nimi. Kui su nimi on näiteks Mihhail, on kohe oht, et saad karmima karistuse.
  • Vali põletamiseks kindlasti OMA naine. Isegi ämmade põletamise eest kiputakse rohkem väänama, võõraste naiste puhul võib isegi eluks ajaks kinni minna, nii et see on väga oluline – KINDLASTI OMA NAINE.
  • Anna talle enne paar korda tappa ka, ideaalis võiks vähemalt korra kägistada. Ma saan aru, et see tundub naeruväärne, sest tavainimene eeldaks, et peksmine + tapmine võiks ju hoopis kurjema karistuse anda, aga ei, te olete asjast valesti aru saanud. Kui teil on juba vägivaldne ajalugu, siis ükski koer ka enam ei haugu, kui järgmine kord naine ära surema juhtub – ütletegi tuima näoga, et “sada korda olen peksnud ja varem küll pole ära surnud”, ning lähebki surma põhjustamine ettevaatamatusest.
  • Ära tõmba ise tikku. Bensiiniga ülekallamine on okei, küünla otsa tõukamine on ka okei (kui keegi ei näe), aga ära sa jumala eest teda oma tiku või välgumihkliga põlema pane. Esiteks võid ise viga saada ja teiseks hakkavad kurjad prokurörid siis hiljem tahtlusest rääkima. Bensiiniga ülekallamine ja siis küünla lähedal rüselemine on selline tavaline reede õhtu, mida igas teises Eesti peres pidevalt ette tuleb.

Head lõbutsemist!

Pinguta, pinguta, muidu ei tule siit mingit tulemust

15877155_1725007771082111_3834590889708093440_n

On üks teema, mis mõlgub mul meeles juba sellest ajast saadik, kui Krõõt kirjutas sellest, et inimesed arvavad ekslikult, et trenn tähendab metsikut ohverdamist ja enesedistsipliini. Mina nimelt olen seda meelt, et pea iga asi, mida me tahame, nõuab teatavaid ohvreid. See, mida ja kui kiiresti me saame, sõltub suuresti sellest, mida me oleme valmis ohverdama. Näiteks inimene, kes tahab kaotada 5 kg kahe kuuga, peab selle aja jooksul ohverdama hulga rohkem kui inimene, kes tahab seda kaotada aastaga. Inimene, kes tahab olla lihtsalt normaalse kehamassiindeksiga, peab ohverdama hulga vähem, kui inimene, kes tahab, et ta kõhulihased visuaalselt kogu aeg selgelt näha oleksid. Nii et selle asemel, et end hulluks ajada sellega, mida kõike tahaks, tasubki enda jaoks selgelt välja mõelda, kui palju see sinu jaoks väärt on ja kas sa oled valmis maksma näiteks seda hinda, et sa pideva näljatunde tõttu kogu aeg pere ja sõpradega bitchid, või tasuks ikka mõni teiste seisukohast säästlikum lähenemine valida. See ei käi muidugi ainult trenni kohta, vaid kui tahad doktorikraadi, siis paratamatult jääb vähem aega diskotantsuks jne. Elu on selline.

See on iseenesest kõik kena, eks ole, aga inimene, kes hakkab uue alaga tegelema, puutub esimese asjana kokku tulihingeliste fännidega, kes mitte ainult endal ninast verd välja ei pinguta, vaid kes arvavad, et see on ainus õige viis trenni teha. No näiteks mina “treenin” parajasti ühte algajat, kes minu õrna käe alla on sattunud. Nüüd olen ma teda kaks korda köies välja ronima viinud ning esimene kord küsiti meie käest, miks me nii lihtsaid radu ronime ja algajatele lapsehoidjat mängime (irooniliselt täpselt nädal enne seda, kui Ronimisministeerium kõiki algajaid Olhavale kutsus, rõhutades, et kõiki abistatakse kannatlikult nõu ja jõuga), teine kord aga, miks mu algaja esimest rada ülaltjulgestuses läheb. No andke andeks, ma ei sunni inimest, kes iga kord klippides veel hetkeks mõttepausi teeb, et köis ikka õigelt poolt läheks, mingi 7a peale “kukkumist harjutama” ja ma lasen tal rahulikult korra ülaltjulgestuses ära käia, enne kui ma ta altjulgestuses seinale saadan.

Päriselt kirjutama ajendas mind aga Marileenu postitus, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Esiteks ei kisu mind väga tõsiselt võtma inimesed, kes ütlevad, et sportlased on kõik lollid. Mina näiteks ei arva, et kõik spordivaenlased ilmtingimata lollid on, mõni lihtsalt ei viitsi oma tervise eest hoolitseda, see ei tähenda, et ta muidu loll oleks. Teiseks on mul liiga elavalt meeles, kuidas mulle balletirunnis treeneri iga märkuse peale tundus, et ta ütles mulle halvasti, sest kuna ma ei saanud seal eriti hästi hakkama, olin ülitundlik ja võtsin treeneri iga sõna südamesse. Ja hoidku jumal, kui ta mu tuterdamist vaadates naerma hakkas. Samas oli meie puhul algusest peale selge, et keegi ei taha seal päriselt midagi saavutada, vaid noored daamid tahavad lihtsalt natuke tagumikku õõtsutada.

Nii et Marileen räägib tegelikult üsna olulisest probleemist, sellest, kuidas treenerid, kes käituvad, nagu kõik peaksidki ilmtingimata ninast vere välja pingutama, trenni vastu alles huvi tundvad inimesed hoopis eemale peletavad. Trenn on nagu iga teine narkootikum, kui kohe heroiini ette lükkad, kirtsutavad kõik nina ja ütlevad ei. Paku alustuseks mahv kanepit ja äkki homme ostetakse juba midagi muud. Ja kui ei osteta, saad paar õlutki müüa. Ega mina ka ei alustanud masohhistina.

Treener on teenusepakkuja, ta annab sulle seda, mille eest sa maksad. Kui su eesmãrk on jõuda Olümpiale, tore. Kui eesmärk on kord nãdalas aega parajaks teha ja selle käigus natukene oma rütmitunnetust parandada – täpselt sama tore. Treeneri asi on sind aidata, ükskõik mis rada mööda sa parajasti sammud. Ja kui sa satud kellegi juurde, kes otsekohe kiiremini, kôrgemale ja kaugemale tahab saada, siis vii oma rahakott lihtsalt mujale. Ideaalis kirjuta kaebekiri ka või mölise blogis. Täitsa tôsiselt. See on ainus viis seda valdkonda mõjutada.

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda, et ma elus poleks

Või noh, täna olen veel elus. Tuleviku kohta ei tea, sest lubasin ennatlikult nädalavahetuseks Soome (välja) ronima minna ja nüüd on kõik plaanid tehtud, piletid ostetud jne, aga laupäevaks lubab riigi idaosas megavihma. Kuna mina olen väljas köiega vähe roninud, on see minu seisukohast muidugi pigem boonus, sest see tähendab, et saab ühel nädalavahetusel kohe mitmes erinevas kohas käia (hetkel on plaanis Olhava, Käärmekaljo) ja loodetavasti isegi pisut liidida, aga külma ja märjaga telgis ööbimine on just see asi, mis mind tegelikult väga märj ei eruta.

Nii et hoidke pöialt, et esmaspäeval jälle põnevaid kivipilte saaksid. Äkki näen isegi mõnda siili!

Kuula oma keha

Sain selle soovituse jälle trennis mingilt suvakalt ja nagu te ilmselt teate, on see minu jaoks täielik pet peeve. Mind ei häiri see, et teised seda teevad, laske käia, kui teil sellest kasu on, aga, täitsa tõsiselt – ma ei saa aru, KUIDAS. Või noh, ma saan aru, kui ma olen parajasti verest tühjaks jooksmas või kõht on tühi vms, aga kontekstides, kus seda soovitatakse, see minu jaoks küll nii ei käi. Mu keha on nagu liigselt ärahellitatud viieaastane, kellel aju kogu aeg silma peal peab hoidma, et otsustada, kas pista talle see pulgakomm pihku või mitte.

Teistelt inimestelt (eriti igasugu joogahipidelt) kuuleb aga soovitust oma keha kuulata pidevalt, enamasti seoses järgmiste teemadega.

Toit. Minu keha tuletab mulle meelde, et me pole ammu kooki söönud. Ma pean vastu ütlema, et “kle, eile sõime, see nüüd küll ammu polnud.” Ta arvab selle peale ainult, et võtaks ühe jogurtikreemigi siis ehk (tuletab meelde, et ma kõnnin iga päev mööda mingist megaahvatlevast koogimaitselise jogurtikreemi reklaamist – mul on kuri kahtlus, et see on üks neist juhtudest, kus pilt on parem kui maitse, aga peaks proovima). Kui mu keha just metsikutes kogustes suhkrut ei vaja, siis ta valetab mulle lihtsalt näkku. Veel enam, seda, et mul reaalselt ON vaja vahepeal maksa süüa või peedimahla juua, sest minusugune ei saa muidu piisavalt rauda kätte, ei ütle ta mulle iial. Ma pean ikka ise seda kogu aeg meeles pidama, mis sellest, et mulle tegelikult täitsa maitseb praetud maks ja isegi peedimahl on üsna hea. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida mu keha kunagi ei küsi, mul on endale kord nädalas meeldetuletus pandud selle kohta ja enne plaanipäraseid veritsemisi üritan tihedamini teha – aga et mu keha ise ütleks, et kle, me siin jookseme parajasti verest tühjaks, võtaks ühe härjaverebatoonigi vms, mkm. Ta ütleb selle asemel: “Kuule, tiba nõrk tunne on, koogist oleks ehk kasu?”

Isegi väide, et “ma saan aru, kui mul kõht tühi on”, pole alati tõsi – vahepeal ütleb keha mulle, et me peaksime midagi sööma, sest tal on parajasti igav. Kui ma juba olen söönud ja ma tean, et ma olen söönud mõistlikus koguses, läheb aega, et täiskõhutunne kohale jõuaks. Ja vahepeal, kui mul on huvitav ja ma mõnesse tegevusse süvenenud olen, saan ma sellest, et kõht on tühi, aru selle järgi, et süda läheb pahaks. Siis teeb mu hästiinformeeritud keha, keda ma kuulama peaksin: “Issand, ei tea, kas siit tuleb uus Jeesus või hakkan ma haigeks jääma!” ja ma pean talle ütlema, et “Istu maha, tainapea, ja söö midagi.”

Venitamine (ja üldse jooga). Ma ei tunne siin erilist valu. Ma eeldan, et kui ma üritaksin jõuga harkispagaati maha suruda, hakkaks valus, aga üldiselt tunnen ma lihtsalt, et ma jään kinni ja rohkem edasi ei lähe. Surudes üldiselt ikka natuke läheb. Ma olen umbkaudu ära õppinud, kui kaua ja kus suruda (või lihtsalt venitusasendis olla) võib ja kust läheb see piir, et järgmisel päeval oleks valus kõndida. Sest minu keha avastab järgmisel hommikul, et tal nüüd on valus, eelmisel päeval venitamise ajal vahib ta lakke ja ajab mingeid oma asju.

Jooksmine. Kui ma omal ajal jooksma hakkasin, siis sain ma küll oma keha kuulata, sest ma pidin intervallidega harjutama, nagu Daki praegu, muidu hakkas pistma. Nüüd hakkab pistma kuskil tunni kandis, aga sellest annab lihtsalt läbi joosta, st kui seda natuke aega ignoda, läheb üle. Ja seda tulebki ignoda, mitte “oma keha kuulata”, eks ole. Nii et hetkel piiran ma siin end teadlikult ainult põlve pärast, sest sellega on jälle selline lugu, et jooksmise ajal tunned ehk ebamugavust, valu tuleb järgmisel päeval. Eile näiteks jooksin 18 minutit ja 40 sekundit (just täpselt nii kaua läks, et mu koer väga otsustavalt vigisema hakkaks, et aitab nüüd küll, põhimõtteliselt treenin ma aktiivselt ka oma koera aeroobset võimekust) ja täna on kõik ok, nii et võib vast järgmisest nädalast 20 peale minna. Aga siin me taas jälgime seda retsidivisti ja üritame mõistatada (või pigem on see sihuke educated guess), mida ta mingi asja peale arvab, mitte ei kuula, kas tal on midagi tehes mõnus, sest see, et sinu viieaastasel on praegu kõiki kummikomme ära süües mõnus, EI tähenda, et tal hiljem kõht ei valutaks.

Seda enam, et mõnus, PÄRISELT MÕNUS, on tal ainult siis, kui ta saab end ribastada ja lõhkuda. Kui on selline viimase piiri peal puhkimine ja ähkimine ning keegi ei tea, kas kukume kohe pea peale või saab ehk siiski tehtud. Muidugi, mul on selliseid trennipäevi ka, kus keha ütleb, et “kle, ma olen väsinud” ja 15 minuti korraliku trenni peale hakkab ta ikka tööle, sest tegelikult oli väsinud ainult vaim, aga viimasel ajal pean ma end pigem tagasi hoidma.

Näide eilsest trennist. Vähemalt viimased 30-60 minutit olid sellised, et mõistlik inimene oleks juba ammu koju ära läinud, sest iga katse läks järjest kehvemaks ja kehvemaks ning lihased ei töötanud enam korralikult. Aga kuna ma olin iga liigutuse eraldi juba sada korda ära teinud ja viimase liigutuse (st selle, mille pealt ma videos kukun) juba NELJAL ERINEVAL MOEL* ära teinud, oli mul nii suur tahtmine seda rada ikkagi kokku panna, et ma ei saanud üldse aru, KUI VÄSINUD ma olen. Seda, et ilmselgelt aitab, taipasin videot vaadates, kui nägin, et isegi kannilihas väriseb kohe algusest saadik – ja ma ei liigu üldiselt tagumiku abil elus edasi, see ei ole see lihas, mis üldse PEAKS värisema. 😀

Tehtud see rada eile ei saanud. Homme ilmselt saab, sest midagi rasket seal enam ei ole, lihtsalt vaja värsket pead ja värskeid lihaseid. Aga jah, minu isiklik jõnglane EI saa iga päev isegi sellest ise aru, et tänaseks aitab. Pool ajast pean mina temal patsist kinni võtma ja ütlema, et “tibukene, sa ju värised juba ja sõrmed ei hoia suuri nukke ka enam, tule minuga riietusruumi, ma annan sulle banaani.” Ja pool ajast, kui ta vingub, vingub ta ilmaasjata. Näiteks iga kord, kui ma tahan öelda, et “see liigutus on minu praeguste oskuste/võimete juures võimatu”, hammustan ma keelde ning a) proovin enne vähemalt viis korda (viie katsega ei pruugi asja tehtud saada, aga näeb, kas toimub mingi areng) ja b) küsin partneri käest, kas tal on ideid selle liigutuse lihtsamaks tegemiseks. Umbes 75% ajast ei ole “võimatu” tegelikult võimatu. Nii et kui teil on parem keha, mis kõike adekvaatselt tunnetab ja oma võimeid realistlikult hindab, siis palju õnne, aga no MULLE seda õnne küll antud ei ole, kogu aeg pean ise silma peal hoidma.

P.S. Nagu te ehk märkate, on mul jalas erinevad sussid. Ma võiksin sel teemal kohe uue postituse teha, aga kes see viitsiks seda hala lugeda – lühidalt öeldes, siis ideaalseid susse on megaraske leida. Hetkel on vasakus jalas olevad sussid mul põhimõtteliselt “sooritussussid”, sest nendega on jalatöö umbes miljon korda parem. Parema jala suss on enamasti soojenduseks, sest hea ja mõnus jalas, aga mööda kõige pisemaid jalanukke sellega hästi ei käi. AGA. Neil headel sooritussussidel, mis alguses täiesti ideaalsed olid, venis kannaosa kuidagi kiiresti välja nii, et nendega ei taha hästi kanna peale tõusmist teha, samas kui nö suvakatel (Salticu Vampiirid on need, tavatrenniks täiega soovitan) on kannaosa jälle megahästi ümber ka pärast aastast kandmist, nii et kannatunnetus on nendega megahea, pigem on päkaosas liiga mugav. Sellest, et nende “heade susside” täpse jalatöö hinnaks on see, et oma varvastest ma pilti panna ei saa, sest teil on hiljem okset klaviatuuri vahelt raske koristada, aga nad ei tee haiget ja jalatöö on nendega tõesti täpne, nii et olen valmis mutantvarvastega mõnda aega elama. Igatahes otsingud ideaalse sussi nimel jätkuvad, ma loodan, et ma enne vanadusse ei sure. Ronminnis hakati näiteks just müüma La Sportiva Solutionseid (naiste versioon on ka olemas, mida umbes kogu maailm ühehäälselt kiidab, proovisin just hiljuti jalga ja tundus üsna lubav, nii et äkki-äkki). See päev, kui ma leian sussid, millega ma 100% rahul olen, on ilmselt päev, mil ma kirikusse küünla panen.

* Videost pole hästi näha, aga seal sinise ja oranži nuki all on kohe roosa jalanukk ka. Nii et rada saab lõpetada sinna vasakuga astudes ja paremaga fläägides, sinna paremaga astudes ja vasaku jala kannaga poolkuust toetades, sinna paremaga astudes ja vasaku jala varvastega poolkuu peale astudes ning neljandaks ka seda üldse mitte kasutades, vaid lihtsalt vasaku jalaga poolkuu peale astudes ja end jõuga üles surudes/tõmmates.

  • Rubriigid