Trennist ja kristallidest (issand, ma printsessistun)

Printsessistun as hakkan ka blogima nagu Printsess, st et kuna ma ei viitsi erinevaid postitusi teha, siis on postitused stiilis “täna räägime kukesupist, grupiseksist ja lõpetuseks sellest, kuidas me kirikus jõulukontserdil käisime”. No igatahes täna räägime me esmalt trennist (sest muidu keegi ei loeks, ega ma loll ei ole, ärge te siis ainult järgmist kolme lõiku vahele jätke) ja seejärel sellest, kuidas kõik teised peale minu on vaimsest kirgastumisest valesti aru saanud.

Oleme innukalt trennile pihta andnud, sest mis võiks olla rahuldustpakkuvam, kui põlastava pilguga nende uute inimeste jõllitamine, kes aasta alguses treeningklubis tunglevad. Ainus mure on, et kui mõni juba esimesel katsel sinust osavam on, tuleb kähku pilk ära pöörata ja teeselda, et sa ei vaadanudki. Ei, tegelikult ei tundu, et ronimine aasta alguses metsikult hoogu juurde saaks kellegi jaoks, kui, siis ehk nii palju, et kõik need, kes pühade ajal pigem söömisega tegelesid, on nüüd jälle kargu alla ajanud, aga liigset trügimist pole olnud – ja minu meelest pole vahet, kas inimesed otsustavad midagi uut proovida jaanuaris või oktoobris, igatpidi tervitatav.

Igatahes otsustasime meie ära kasutada seda, et ma vahelduseks laupäeval koolis ei pidanud olema, ja läksime nädalavahetusel Soome “uut” boulderhalli testima. Nimelt avati see juba oktoobris, aga me polnud sinna siiani jõudnud. Üsna pirakas, läbi nelja korruse, ikka korralikult rõõmu. Aga seal tuli taas väga selgelt esile see, MIKS ronimises raha loeb ja kallim sein tõesti kohe parem on – seinad on valdavalt sellisest materjalist, mis päriselt haardub (mõtle liivapaberile ja tavalisele seinale ntks), mis otsekohe vähendab ebavõrdsust pikemate ja lühemate ronijate vahel, sest kogu sein on sinu jalanukk. See tähendab kohe ka seda, et ronimine sarnaneb rohkem väljas ronimisega, sest sa oled sunnitud rohkem kehapinget hoidma ja saad võtta kõige sobivamaid asendeid. Kiipeilyareena seinad on Walltopia tehtud ja kahtlemata tippkvaliteet (nende seinad on ka näiteks Austrias ja mujal uhketes ronimismaades), see vahe tuleb ikka päris eredalt esile. Rajad on muidugi ka head ja väga mitmekesised, aga siin ma ütleks küll, et Tallinnas on samuti väga head rajad, nii et siin ei tule erinevus nii selgelt välja – kuigi muidugi annab tunda, et kui on neli korrust, siis on ka hulga suurem nukivalik ning see, et radu saab teha erinevate kallete alla loob lisavõimalusi.

Aga väga huvitav oli, soovitan proovida. Samas ei oska ma seda teistega võrrelda, sest näiteks 2017. aasta sügisel avati Espoos ka uus suur boulderkeskus, kuna ma siiani jõudnud ei ole, sest põhiaur läheb tavaliselt ju sportronimisele ära. Üks tuttav kiitis seda väga ja ütles, et natuke teine stiil, kui tavaliselt, nii et üks plaan selleks aastaks on sealt läbi astuda ja seda ka proovida. 😀

Ahjaa, muidu on minu ainus selle aasta spordiga seotud lubadus või pigem üritus seotud kätelseisuga. Nimelt üritan sel aastal iga päev kasvõi ühe korra pea alaspidi olla – ideaalis tähendab see iga päev vähemalt ühte kätelseisu, aga seda võib vajadusel (randmevigastused või kehv enesetunne vms) asendada käsivarreseisuga või peapealseisuga vms. Eesmärk pole mitte ilmtingimata suurepäraseks kätelseisjaks saada kõigest ühe kätelseisuga päevas, vaid loodan tekitada harjumuse sellega igapäevaselt tegeleda ning loodetavasti teha siiski enamasti natuke rohkem – ja kui seda ei juhtu, on päris huvitav näha, kas ja kui palju muutust kõigest üks harjutus päevas kaasa võiks tuua.

P.S. Tänu Murkale avastasin artikli, kus räägitakse mediteerimise ja ärksameelsuse ohtudest sellisel kujul, nagu seda läänes turundatakse. Iseenesest väga huvitav. Mina isiklikult olen samuti seisukohal, et teadlikkus ja leppimine ei tähenda sugugi passiivsust. Ma võin leppida sellega, et ühel päeval sureme me kõik, aga siiski oma elu nautida. Või veel enam – ma võin leppida sellega, et teatud hulk elamisi põleb maha, aga tegeleda inimeste teadlikkuse suurendamisega, et näiteks suitsu või elektriga hooletut ümberkäimist vähendada. Tulemusest lahtilaskmine ei ole kuidagi seotud tegevusele pühendumisega.

Aga artikli põhiteema, ärksameelsusele või valgustusele või vabadusele keskendumine ainult individuaalsest vaatenurgast, resoneerub minu jaoks väga selgelt mõne Eesti kristalliblogijaga. Just paari päeva eest tuli sõbrannaga jutuks, nii et lugesin üle ühe sellise postitused, kus ta kirjutab sellest, kuidas ta kodus ootava mehe ja armukese vahet pendeldab ning kuidas “mees on õnnetu, aga peab aru saama, et need on tema enda tegude tagajärjed” ja “laps on pahane, aga peab õppima oma emotsioone kontrollima” – ehk siis teiste inimeste tegudel on tagajärjed ja teised inimesed peavad õppima oma emotsioone kontrollima, aga MINA … Mina naeratan sulnilt ja elan hetkes! Ja no kui ma hetkes tahan (jätkuvalt mehe pangakaarti kasutades, sest ma ise ei teeni) mingi teise tüübiga paariks päevaks peole minna, ju see siis kuidagi mu oma mehe käitumise tagajärg on. Või veel parem – ju siis universum tahab, et ma seda teeks! See on see naljakas osa selliste inimeste puhul, teistel inimestel on teod ja tagajärjed, aga kõik, mis nemad teevad, on puhas universumi tahe.

Vähemalt mulle jäi mulje, et artikkel oli suunatud eelkõige sellistele inimestele, kes otsivad valgustust samas, kui mikrokosmos selgelt ainult ümber iseenese väikese isiku keerleb. Aga samas tundsin ma jällegi, et mina tegelen ka joogaga ainult selle pärast, et mulle meeldib ja hiljem on mõnus olla – ja mediteerin selle pärast, et hea rahulik on hiljem. Vahel on isegi nii, et saan aru, et mind ajab närvi mõni asi, mis ei peaks mind närvi ajama (või mis ei peaks üldse minu asi olema) – kümme minutit vaikust ja kohe on inimese tunne ja rahulikum olla. Nii et jah, mina olen üks neist, kes mediteerib ainult omakasu eesmärgil, aga … Ega ausalt öeldes häbi ka ei ole. Minust ei saa iial inimest, kes istuks pool päeva jalad ristis ja pühiks harjakesega teed, et putukale peale ei astuks – aga ma olen üsna kenasti võimeline olla inimene, kellega lähedastel on suht hea rahulik koos elada. Üldse ei häbene, et ma kasutan selleks tööriistu, mis originaalis ehk vähe üllamateks asjadeks mõeldud olid – aga samas, kui ma selle abil saan natukenegi paremaks ja mõistvamaks ja kannatlikumaks inimeseks, siis ma aitan sellega ju ka kõiki enda ümber, ei v?

Advertisements

Meil on elus õnne olnud

View this post on Instagram

This is genius, I need a #fireplace like this

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oli eilegi. See on VÄGA VÄGA suur vedamine, kui lähed jõuludeks võõrasse riiki ja satud puhtjuhuslikult kokku Kanada-Egiptuse perega, kes sind enda juurde (jõulu-)peole kutsub. Sulud siis selle pärast, et kutsutud olid ka moslemitest sõbrad-kolleegid, kellele oli tegu lihtsalt peoga. Eriti laste jaoks oli see siiski väga jõul, kingid kuuse all, päkapikumütsid jne.

Minu jaoks kõige ägedam asi oli kahtlemata lõke elutoas või pigem kaasaskantav lõke – moodustab kuusega meeldiva kontrasti ka. Kui keegi nüüd mõtleb, miks seal elutoas rohkem rahvast ei ole, siis selgus, et meiegi poleks pidanud seal olema, eriti Cyrus, sest tegelikult ei lasta külalisi, eriti meessoost külalisi, elutuppa, vaid nende jaoks on eraldi sissekäiguga tuba, mis on muust majast eraldatud, et nad maja naisperele halba õnne ei tooks. Esimene kord, kui kuulen, et keegi ütleb otse välja, et meestest tuleb ainult jama. 😀

img_20181224_203430.jpg

Menüü oli väga mitmekesine, pakuti “tavalist” jõulutoitu (kana ja kartulid), Egiptuse küpsetisi ning kohalikus stiilis valmistatud toitu, mida võib pildilt näha (liha ja kartulid olid suure pajaga lõkke alla maetud, kus need aeglaselt küpsesid, liha oli nii pehme selle tulemusel, kui üldse olla saab, põhimõtteliselt sulas suus). Mitmed asjad olid vegan. Jooke oli ka veinist teeni, kuigi moslemid muidugi piirdusid teega. Ja suitsetasid. Kanep on oopiumiga võrreldes ikka korralik samm tervislikumaks, nii et mina hukka ei mõista – kui ühe meelelahutuse ära keelad, siis inimesed ikka leiavad teise.

Aga väga lahe oli selline üritus, beduiinid, egiptlased, igasugu välismaalased koos õhtut nautimas. Hästi pingevaba ja rahulik oli, sõime pisut, jõime klaasi veini ja olime selili vaiba peal maas ning arutasime, mis tähed parajasti paistavad (enam ei pea ju väga mõistatama, selle jaoks ka vastavad äpid), ei olnud mingit survet ilmtingimata korralikku vestlust üleval hoida vms, seda enam, et pool ajast räägiti ümberringi araabia keeles nagunii.

Hiljem jalutasime koos ühe seiklusfirma töötajaga mööda pimedaid tänavaid koju, vajadusel eest põigates, kui mängivad lapsed päris pikali tahtsid joosta, ja arutasime, kui palju turvalisem Dahab tegelikult meie kodukandiga võrreldes on – meil ei julgeks keegi lasta õhtul kell pool kümme linnas lastel üksi tänaval mängida. Siin olevat elu selline ainult Kairos, igal pool mujal, ka kuurortides, on ikka väga rahulik. Tüüp lisas naeratades, et ehk venelaste linnaosades mitte, neile meeldivat kakelda. Meie naabrid on ikka igal pool endale nime teinud. 😀

Rahulikku jõuluaega kõigile!

Seks!

 

 

Perekoolis on teema. Naised arutavad, kas see on petmine, kui mees seksib kumminukuga. Mina olen siin väga rangel seisukohal, et igasugune eneserahuldamine, olgu see kumminukuga või ilma, on petmine ainult siis, kui oma naine selle arvelt kannatab – st kui ütled oma naisele ei ja siis salaja vannituppa lähed, sest no vähem tööd ju, siis see ei ole sinust kena. Ja siis ei maksa üllatuda, kui tundub, et keegi on su omleti sisse sülitanud või seda omletti sulle ei tehtagi. Kuni selliseid muresid pole, on mul sügavalt ükskõik, riputa see kumminukk või keset elutuba lakke sekskiigele. St ma peaksin sind imelikuks, aga petjaks igatahes mitte.

 

View this post on Instagram

#perfectdate #livelovelaugh

A post shared by If it feels good… (@dr_goodthyme) on

Aga sellega seoses meenus mulle üks teine blogi, mida ma hiljuti lugesin, kus (vanema põlvkonna) autor ütles otsekui möödaminnes, et noored naised ei saa tihti aru, et ükskõik kui kena üks mees tundub, tegelikult mõtleb ta sind välja kutsudes ikkagi seksist – ja tundus kergelt üllatunud, kui naised üksmeelselt vastasid, et taevas tänatud, mis temaga ikka välja minna, kui pole lootust keppigi saada. 😀 Selles mõttes on eestlased nii keskendunud feministide meestevihkajalikule kuvandile, et on kuidagi kõrvale jäetud sellega kaasneva seksuaalse vabaduse osa – või ehk mitte seksuaalse vabaduse, vaid pigem niipidi, et naised on aru saanud, et nende vajadused on ka olulised. Tean üsna mitmeid suhteid, mis on seksuaalse sobimatuse pärast lõhki läinud, ja ei ole sugugi mitte alati meespool olnud see, kes rohkem tahaks. Rääkimata sellest, et nagu ka seal blogis öeldud sai, tihti võib ühe osapoole madalam huvi olla tingitud sellest, et teine osapool nõuab rohkem kui annab, möödas on need ajad, kus naised kannataksid välja meest, kes arvab, et deep throat on suhte möödapääsmatu osa, aga oma suu hoiab rangelt leiva ja lõppematu möla jaoks. Naised on nõudlikud. Vahel tundub mulle suisa, et mida noorem, seda nõudlikum – kas te mäletate, milline meie praegugi üsna kuulsatest blogijannadest on mõne aasta eest avalikult kirjutanud, kuidas ühe mehe pärast suisa välismaale läks, et seal ta … “sobimatuse” pärast kohe maha jätta?

Või alles hiljutine näide. Istub minu ees trammis kaks teismelist neiut, ehk 18 või nii. Igatahes ilmselgelt gümnaasiumiealised ja koolikottidega. Neiut X oli kutsunud välja noormees M, kellega neiu Y oli põgusalt suhtes olnud. Nii et neiu X arutas, kas minna või mitte minna. Neiu Y: “Kui sulle meeldib suur mu**, mis sellest, et seda üle kahe minuti kasutada ei anna, siis mine julgelt.” Pisut külm, aga noorte inimeste argipäev. Ja ei ole ainult noored daamid sellised, kui keegi tahab nüüd tõmmata kaardi “issand, naised on muutunud”, ma olen kuulnud, kuidas mu väikevenna tuttavad (tema ise ei teeks loomulikult IIAL midagi sellist) tõsimeeli räägivad naistest stiilis “Mari 6 ja Mari 4”, kus number on siis hinnang välimusele kümnepallisüsteemis. Kehvemal juhul ka “See Mari on 4 küll, aga vähemalt innukas, kuuega on ainult misjonäri loota”.

Nagu täitsa tõsiselt, siin tundub olevat mingi põlvkondade vahe. Tundub, et mulle eelnenud põlvkonnas ei peetud seksi üldse oluliseks, aga minust kõigest viis aastat nooremate jaoks on see juba primaarne. Minuvanused on siis kuskil seal keskteel. Kui MINA veel noor olin, oli ka käehoidmine ja romantika jms (ja olen suutnud mingi ime läbi leida kavalere, kes lisaks seksile ka seda poolt jätkuvalt hindavad), aga noortega suheldes tundub küll, et neil tuleb esmalt üle elada mingi imelik Tinderiperiood, kus võidab see, kes kauem pea peal seistes suhu võtab vms. Geisõber räägib, et Grindris on asi veel hullem, Tinderis öeldakse üldiselt vähemalt tere vms alustuseks, Grindris saadetakse kohe tagumikupilt ja küsitakse, kas ülemine või alumine (või kehvemal juhul, kas watersports ka hobide hulka kuulub).

Mul on aga ilmselt kõrgest east tingituna hoopis vastupidised probleemid, ma suutsin omal ajal Tinderis vist kolm päeva vastu pidada, sest mulle tahtsid üksikisad seal oma lastest rääkida. Ma saan aru, et oluline on sellist infot mitte alguses varjata, aga kui sa AINULT oma lastest räägid või kohe lastega jalutama kutsud, jääb mulje, et sa otsid lastele ema, mitte endale kaaslast – mina, erinevalt mõnest teisest tuntud blogijast, eeldan, et esmalt suheldakse vähemalt mõned kuud omaette ja siis alles vaadatakse, kas hakatakse lastele ka tutvustama. Lapse seisukohast on see ju väga segadusseajav, kui kodu on nagu hooramaja, kust pidevalt võõrad inimesed läbi traalivad, see ilmselt ei ole ju päris see stabiilne peremudel, mida kaasa anda.

Ehk siis keeruline on see asi, tänapäeval on uute suhete otsimine kohati nagu töövestlustel käimine, kohe pead vastama kõigile tingimustele ja ebatäiuslikkusele pole kohta. Mul on tunne, et selle taga on taas abundance theory, Tinder jms tekitab tunde, et meres on kalu ju lõputult, nii et inimesed isegi ei ürita kellegagi väljas käies sügavamat sidet luua – ja samas pettuvad iga pooliku katsega, sest teine ei olnudki ideaalne (mis sellest, et nemad polnud samuti). Ja teiseks muidugi see, et inimesed ei anna endale aru, et meres võib kalu küll lõputult olla, aga kui sinu standardile vastab ainult murdosa neist ja sina ise pole ei hai ega krokodill, vaid juba aastate eest pehkinud ridvaga poolpime kalur, siis SINU tõenäosus see kuldkala kätte saada on ikka nullilähedane. Edu sellega.

Mis selle postituse mõte nüüd oligi? Ahjaa.

Elu on kannatus.

ma tahaks ka vahuveiniga voodis istuda

View this post on Instagram

Killing time #crow

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kas teil on ka vahel nii, et te olete juba tund aega mõelnud, et nüüd kohe, KOHE istun ma maha ja naudin oma kohvitassi ja lõpuks ometi on 15 minutit täielikku õnnistust ja mitte midagi tegemist – ning kui hakkate juba köögi poole liikuma, keerleb teie ümber üliõnnelik koer, sest lõpuks ometi viiakse teda jalutama? Mõtlesin, et ignoreerin, aga välisuks jääb tee peale, ta oli seal nii õnneliku näoga, et andsin järele ja viisingi siis hoopis jalutama. Mis mul üle jäi. Aga pealkiri on sellest, et ma nägin öösel unes, et ma ajasin juttu Rihannaga, kes istus ainult öösärk seljas, jõi vahuveini ja rääkis, et pühapäeviti ei tee ta midagi peale joogi nautimise ja suitsetamise. Tundub päris ahvatlev küll.

Muidu avastasin täna, et Placebo on täiega hea joogamuusika, sest rütm on olemas, mille järgi hinnata, aga sõnad on piisavalt mellow. Bf arvas põhimõtteliselt, et

ja mängis Skyrimit edasi.

Õigemini, kui täpselt tsiteerida, siis ta ütles, et “weird highschool flex, but ok“. Mida sina ka tead, kõik teised on ammu juba Red Dead Redemptioni peal. Ja parafraseerides ühe purjus jõukarijõmmi sõnu (tema rääkis küll ühest Kemo laulust): kui sa pole kunagi teismelisena Placebo diipe laulusõnu kuulates kaotatud armastust taga itkenud, pole sul südant sees.

P.S. Esimese pildi kohta – üritan vaikselt vareseasendist kure poole liikuda, nagu näha, siis käed enam päris 90 kraadi ei ole, aga PÄRIS sirgeks saamiseni on ikka veidi aega. Ehk siis vasak on algpoos ja tahaksime jõuda korraliku parempoolseni (kuigi mina ütleksin muidugi, et ka tal võiksid paremal käed natuke veel sirgemad olla, kehakontroll pole ikka päris see):

Tea, kas peaks Ronimisministeeriumile avaliku vabanduse saatma?

Alustuseks olgu ära öeldud, et ma tahtsin parimat, nagu ikka, lihtsalt välja tuli nagu alati.

Läksin mina täna trenni. Trenn, nagu trenn ikka, ei saa kurta, eks. Aga pärast trenni mõtlesin, et venitaks ka natuke, sest painduvus on teatavasti ronijale väga oluline. No ja olen mina seal üleval seene peal, ihuüksi, jumalast ja ronijatest hüljatud, eks ole. Ja mida mina avastan? Minu uued püksid, mis sobisid suurepäraselt ronimiseks, ei sobi sugugi nii hästi venitamiseks.

Mõtlen mina siis kibekähku – poolega neist inimestest olen ma nagunii sauna või ujuma sattunud, mis need tavalised alukad nii väga bikiinidest erinevad. Suurt midagi näha pole nagunii, pikk särk seljas. Ja Miikael on nagunii soomlane, KÕIK TEAVAD, et soomlased lasevad kogu aeg alasti ringi, mina oleksin ikkagi üsna kaetud.

No ja long story short, mis te arvate, kas sattus samal ajal sinna üks treener kahe umbes kümneaastase lapsega? Nagu tule taevas appi, vaesed lapsed tahavad trenni minna ja peavad hoopis aluspesus (särk oli seljas! Ma ei väsi seda rõhutamast!) venitavaid 30aastaseid tädisid nägema. Kuigi õnneks seisis nende treener irvitades risti laste ja minu vahele ja ütles, et mõned on siin veel noored ja rikkumata, tuleb end kinni katta.

Ehk siis tegijal juhtub, aga Rentsil juhtub tihedamini.

P.S. Kui seda luges mõni Ronminni esindaja, siis ma vannun, et proovin edaspidi püksid jalas hoida. Külm ka juba jne.

Tagasi- ja edasivaade

View this post on Instagram

Mood 🔥

A post shared by Rents (@rrrents) on

Istun praegu kurnatuna voodis ja joon oma teist kohvitassi ning mõtlen, miks maailm peab nii raske olema. Jõudsime kell neli hommikul Tallinnasse, magasin lennukis maailma kõige ebamugavamas asendis kolm tundi, nüüd põõnasin lõunani ja ikka tunnen, et magaks veel. Ja käed on surnud. Nagu verevarustust ei jätkuks sinna vms, megaimelik. Peale jooga pole suurt midagi teinud täna. Ainult nimekirja kõigist neist asjadest, mis veel koolis ja tööl tegemist tahavad, nii et nüüd tahaks hoopis oksendada (ja ma tegin hulga asju puhkuse ajal ära!). Arve sai täna hommikul makstud, nii et ümbermõtlemise varianti enam pole, nüüd tuleb pühenduda. Igatahes. Tundub nagu kõige sobivam hetk, et teha väike tagasivaade reisile ja väike edasivaade tulevikuplaanidele.

Üldises plaanis sai korralikult lõbutsetud, aga ma väsisin ühel hetkel vaimselt nii ära, et ma lihtsalt EI jaksanud enam pingutada. Mul mõjutab vaimne pool väga palju füüsilist ja kui olen vaimselt kurnatud, ei taha enam näiteks valutavate sõrmedega kinni hoida või isegi väikest kukkumisriski võtta vms, mis tavaliselt üldse ei häiri. Sain veits ebameeldivaid uudiseid ja sinna otsa tõmbasin end rihmaks ning selle tulemusel olid viimased kolm päeva sellised, et kui oli oht svingi kukkuda, siis tegin ma “iu, mine ise” ja lasin Sirrul ees ronida ning tegin ise ülaltjulgestuses. Ja no ütleme otse, et bioloogia mõjutab mind rohkem kui mulle meeldiks, nädalakese kuust olen ma tavalisest hulga viripillim, nii et erinevate asjaolude koosmõjul ei händlinud vaimset poolt ära ja ei saanudki päris normaalselt hobuse selga tagasi, olin viimastel päevadel rohkem Sirrule belay bitch. Kusjuures asi pole selles, et ma siis megalt kardaksin vms, kui mul on tuju nullis, siis ma lihtsalt EI TAHA enam ronida.

Mis mulle aga väga meeldib ronimise juures üldiselt, on see, et on, kuhu sihtida. Et ma ei pea nägema ainult suuri tugevaid mehi mägesid vallutamas ja kaljusid murdmas, vaid ma näen ka pisikesi naisi sama tegemas, vähemalt sama hästi. Ja et eeskujusid on ka eestlannade hulgas järjest rohkem. Ning nad ei ole ilmtingimata elukutselised, nad elavad oma elu ja selle kõrvalt ronivad ka. Seekord oli reisil näiteks üks Kristiina (kes muidugi aastaid juba väga hästi ronib), kes sama sujuvusega, millega välismaa douchebag teeb “dude, hold my beer“, teeb “hey, hold my baby“, annab oma kolmeaastase mehele sülle ning läheb ja flashib mingi täiega ägeda raja. Kuigi ta on muidugi üldse selline … rahulik, aga järjekindel. See omadus, mis mulle inimeste puhul hullult meeldib, aga millest ma ise puudust tunnen, et kui ta hakkab millegagi tegelema, siis sel hetkel ta keskendubki 100%. Ma laseks edasi, aga see kõlaks natuke liiga fan girl, nii et ütleme lihtsalt, et mulle meeldib see, et mitmed positiivsed eeskujud on lähedal olemas.

Nüüd on aga aeg taas tõsiselt treenima hakata, seda enam, et põlv ja sõrm tunduvad mõlemad igati rahulikud olevat. Karta on, et väljas ronimisega on paariks kuuks kööga (detsembris saab seda ehk paar õnnelikku päeva teha, aga muidu algab välihooaeg meie jaoks ilmselt taas aprillis), nii et panen parajasti endale treeningplaani kokku. Põhieesmärk on vanusest lähtuvalt muidugi traditsiooniline “areng ilma vigaseks jäämata”. Lehitsesin siin taas raamatut, mis räägib sellest, et 9 ronijat kümnest teevad samu vigu, ja üritan paika panna, mis vigadele me järgmise tsükli käigus kõige rohkem keskendume. Ilmselt ikka jätkuvalt jalatöö ja fear of falling / commitment issues, minu vanad sõbrad, kuigi esimese sammuna üritan end kolmapäeval veidi filmida, et seda kriitilise pilguga jõllitada.

Jalatöö on oluline kahe asja pärast. Esiteks selle pärast, et jalatöö on oluline, mis siin ikka pikalt seletada, duh. Kui suudad iga pisikese sitatüki peal jalgu vahetada, on väga hea. Kui suudad asendit vahetada selle sitatüki pealt maha kukkumata, on veel parem jne. Aga teiseks on see hea selle pärast, et kõige selle harjutamise käigus arendad sa paratamatult ka kehatunnetust. Ja kui sul on hea kehatunnetus … baby, then you can do just about anything.

Kukkumisega on aga see häda, et heal päeval pole eriti muret. Halval päeval hakkan ma kartma, eriti kui on oht svingi kukkuda. Või mis svingi kukkuda, isegi boulderdamisega on halval päeval see probleem, et ma ei pühendu liigutusele jäägitult, mul on commitment issues – näen, mis liigutust vaja on, aga kui see tundub natukenegi kahtlane või kui tekib tunne, et “vist ei hoia ära”, siis ma ei lähe selle liigutusega korralikult lõpuni, vaid tulen ise poole pealt ära. Ja ainus variant sellest harjumusest lahtisaamiseks on harjutamine. Ja see harjutamine on rõve. See tähendab seda, et sa köies kunagi ei karju “kukun” või “võta sisse”, et liigutust pooleli jätta, vaid iga kord päriselt üritad, no ja kui kukud, siis kukud. See on boulderdadeski minu jaoks raske, mis siis veel liidist rääkida. Nii et see osa saab minu jaoks ebameeldiv olema. Ja see on hädavajalik, sest mul on tunne, et järgmise greidini jõudmist takistab mul hetkel pigem mentaalne pool, mitte füüsiline või tehniline.

Aga alustuseks hoopis paar päeva tööd ja lihaspuhkust. Nii et jääb aega natuke mõelda ka, kuidas seda kõige paremini ellu viia.

Ma võin nüüd rahus asjad kokku pakkida

Iga ronireisi salaeesmärk, ronigreidi nihutamine, sai eile tehtud, võin nüüd rahuliku südamega koju tulla. 😀 Nimelt flash’isin eelmisel aastal siin 6b, nii et loomulikult oleks seekord enamat tahtnud, aga oma vigastuste kõrvalt ei julgenud loota. Aga, aga, aga, 6c on nüüd käes!

Taustainfo. Sportronimises on selline asi nagu “raja puhtalt ronimine”. See tähendab, et ronid raja ära kordagi kukkumata ja kordagi köies puhkamata (niisama ühe käe otsas rippudes või serval seistes puhka või pool tundi) altjulgestuses (st ise köit üles viies, ekspressid võivad seinas olla). See puhtalt ronimine esimese katsega ja kellegi teise sooritust nägemata on onsight, lihtsalt esimese katsega on flash (st nägid kedagi teist ronimas ja said ehk ideid) ja mitmendal katsel redpoint. Kui sa vead end igast 6b rajast kuidagi üles, vahel kolm korda köies puhates, siis sa ei ütle, et sa ronid 6b tasemel, sest see pole sinu flash’i/redpoint’i tase, see on sinu räpane trenniruunamine. Nii et enamasti, kui keegi küsib, mis tasemel sa ronid, vastatakse, mis on su kõrgeim onsight/flash ja mis on su tavapärane redpoint-tase (kui sa pole inimene, kes ainult boulderdab või ainult ülaltjulgestuses ronib). Seda, mis raskusastmega rajalt sa end ülaltjulgestuses ähkides ja puhkides üles vead, kui julgestaja sind kõigest jõust lühikese lõa otsas hoiab, pole viisakas mainida. Kui sa aga varem 6b peal midagi teha ei osanud ja nüüd järjest tihedamini end niimoodi kasvõi julgestaja abil üles sikutad (hangdogging on selle asja nimi, ideaalis nii tippu ei rühita, vaid minnakse raskest kohast üle, et proovida, kas muu rada on tehtavam), on lootust, et hakkad vaikselt sellisele tasemele jõudma, et on mõtet ka redpoint’i sihtima hakata. Nii et loomulikult on ülaltjulgestuses ronimine kasulik, raskeid liigutusi on nii väga hea õppida, lihtsalt taseme määratlemisel seda ei kasutata. Lisaks ei loeta tavaliselt siseradu päris samaks, ma tegin Austrias sees ka 6c puhtalt ära, aga see pole päris see, õues on ikka teine tunne (ja mõnel inimesel on sees ja väljas mäekõrgune vahe, enamasti saadakse sees suuremaid numbreid, kuigi Sirru näiteks on elav näide inimesest, kes sisehallis pole lihtsalt nii motiveeritud, aga väljas hoiab kasvõi kümne küünega kinni ja läheb vajadusel nii, et vererada järel, sest hasart). Nii, läheme edasi.

Siin olin ma paar 6c-d mustalt ära teinud, st paari kukkumise või puhkamisega altjulgestuses tippu jõudnud, aga ei midagi, millest väga koju kirjutada. Ja ehk mäletate, ütlesin eelmises postituses, et hakkame nüüd raskemaid asju tegema. Võtsime seda igati tõsiselt ja oleme nüüd kolm päeva järjest iga päev leidnud sellise 7a (täna isegi 7a+), mis on lihtsama raja kõrval, nii et oleme saanud ülaltjulgestuse üles sättida ja ikka päris raskeid asju harjutada – sest elu on juba kord selline, et 7a liigutusi sa 6b peal ei harjuta. Rajad ei ole vennad ja igal pool loeb eelkõige see, kuidas rada sinu stiili ja tugevate külgedega klapib, nii et huvitaval kombel on neist just see plussiga 7a kõige tehtavam tundunud, seda võiks isegi pikemalt projektida. Aga eile oli 7a-le köie üles saamiseks vaja see esmalt 6b+ rada mööda üles viia.

Sirru läks enne, tippu jõudis, aga väikese ekslemise ja ühe puhkusega (ehk siis ei teinud puhtalt). Mulle oli see väga sobiv rada, boulderstiilis liigutustega, nii et ma läksin kenasti cruxi, aga see oli pikk, kaks poldivahet, käed olid megaväsinud, karjusin, et puhkan köies. Sirru karjus vastu, et tema mind sisse ei võta, sest ta teab, et ma suudan heasse puhkekohta end välja vedada, aga et ma võin kukkuda, kui ma tahan. Ma EI tahtnud kukkuda ja ma SUUTSIN end heasse puhkekohta välja vedada, kuigi parem käsi oli selle peale juba nii täis, et seisin ja raputasin seda vähemalt minuti, enne kui edasi ronida suutsin. Ehk siis tegin selle ära tänu sellele, et mul on kuri toetav mees. Kusjuures ise ei arvanud ma sellest mitte midagi, sest 6b on minu jaoks üsna 50/50, kas suudan puhtalt esimese katsega ära teha või mitte, õhtusöögi ajal alles musirull mainis, et see vist oli mu esimene 6b+ flash ka – ja vist nii ongi, vähemalt ühtki teist ma meenutada ei suuda. Ehk siis tegelikult sain eile ühe päevaga suisa kaks trepiastet.

Igatahes harjutasime jõudsalt seda 7a-d (mis oli igas mõttes liiga raske, aga kui muidu ainult sees neid proovinud oled, on väljas lihtsalt NII huvitav, sest seal on nii palju vaheldust ja mänguruumi) ning pakkisime asjad kokku, et end vaikselt kodu poole nihutada. Selle käigus kohtusime aga mingite ameeriklastega, kes rääkisid, et tegid just Oreganot, sest see on nende äpis suisa kolme tähekesega 6c rada (meie raamatus oli ainult ühega, aga tähekesi antakse üldse ainult millegi poolest eriti ägedatele radadele) ja et olevat tore olnud, kuigi raske algusega ja thin in the end. See viimane tähendab seda, et lõpus pole millestki kinni võtta, konarused/õnarused saavad otsa, edasi liigud mõtte jõul.

Tuli välja, et raske algus tähendas seda, et teekond kuni teise poldini oli negatiivi all ja VÄGA boulderstiilis, ehk siis eeldas natuke järsemaid ja võimsamaid liigutusi suurtesse headesse nukkidesse. Ehk siis minu lemmikliigutusi. 😀 Lühidalt öeldes tegime mõlemad selle raja puhtalt ära. Kallim mul kurtis ka, et lõpp oli reachy ja nukke vähe, aga mul polnud probleemi, seal sai kenasti end rahulikult ja aeglaselt ikka ülespoole nihverdada. Tõesti oli just nagu mulle mõeldud see rada, igas mõttes sobilik.

Muide, Sirru sai oma esimese 6b+ flash’i täna kätte, nii et tal tuli puhas 6c enne puhast 6b+ rada. 😀 Ja seda jälle mina puhtalt ei teinud, sest libisesin ühe liigutusega. Ma üldse olin täna väsinud (sest no ei teinud me veel puhkepäeva, homme teeme) ja ühe teise 6c tegin nii räpaselt, et selle eest võiks juba mingi pornoauhinna anda. Aga see, et järjest suurem hulk neist kuidagigi tehtud saavad, on hea uudis, see tähendab, et keskjoon ka ikka tõuseb, mitte ei olnud ainult ühega õnne.

Nii et meie oleme reisi tagasivaates rahul mitte ainult reisi enesega, vaid ka viimase aja arenguga. Sellest kõigest tiivustatuna emban teid täna eriti palavalt. 🤗

  • Kategooriad