Buu

Tahaks kõike ja rohkem ja kohe. Või tahaks vähemalt kindlust ja selget meelt. Aga saan ainult võib-ollaid.

Esimene mure on see, et koer läheb opile. Piimanäärmekasvajad. Déjà-vu? Jep, eelmisel aastal suhteliselt samal ajal oli täpselt sama asi, tookord lõigati välja, nüüd siis teise külje peal. Õnneks oleme silma peal hoidnud ja avastati väga varajases staadiumis, nii et selles mõttes on muretsemiseks põhjust vähem, kui eelmisel aastal (ja vähemalt saavad nibud otsa, taevale tänu), aga no ikkagi alati on mingid riskid jne. Tänu taevale, et vanaema juures on keegi vähemalt päeval kodus, on keegi, kes vaatab ja puhastab jne, aga niru.

Teiseks. Nagu te teate, olen ma üleharitud kahe magistrikraadiga kirjatsura, kes oma vaba aega millegagi täita ei oska. Kaua sa ronid, vahel tahaks vaheldust. Nii et loomulikult kandideerisin ma hiljuti kolmandasse magistrisse – see oleks kaugõppes ja sealsed teadmised tuleksid mulle mu praegusel töökohal VÄGA kasuks. No ikka metsikult. Ja oleks siis, et ma oleks saanud teada, et “kuhu sa, reo, ronid, kasi koju” või oleks mind siis avasüli vastu võetud. Mõlemaga suudaks ma leppida. Ei, vastu võetakse 50 tükki ja mina olen hetkel järjekorras rohkem kui kolmesajast inimesest 63. kohal. Ehk siis ma käin ringi ja ulun kuu poole ning palvetan, et 14 inimest enne mind oleksid vahepeal välismaale abiellunud või suurepärase teise valdkonna töö leidnud või otsustanud hoopis joogatreeneriteks hakata, sest no ma NII tahaksin sinna minna. Õppima minekut saab kinnitada kuni 18. mai südaööni, nii et ma käin iga viie minuti tagant lehte värskendamas muidugi, et näha, kui paljud on juba oma jah-sõna andnud ja kas on mõni ka keeldunud.

Muide, mis üldse saab, kui inimene näiteks vastab jaatavalt, aga juulis saab teada, et sai sisse mingile teisele statsionaari erialale, kuhu ta rohkem tahab? Kas siis võetakse lihtsalt sügisel vähem kui 50 inimest kaugõppele või eksisteerib tegelikult ka neil, kes 18. mail joone alla jäävad, siiski suve lõpuni võimalus?

Nagu keegi teist nagunii ei mäleta, on mul 17. mail sünnipäev – see oleks tõesõna parim sünnipäevakingitus universumilt ja iseendalt, ma nutaksin kolm päeva tänutundest. Või noh, nutan ma nii või teisiti, kehvemal juhul kirjutan siin sünnipäevanädalavahetusel nuuksudes, et joone alt ma alustasin ja seal ma ka lõpetasin. Nii et VÄGA intensiivne nädal on tulemas. Mul ei ole igatahes aega viis korda päevas matile astuda, öelge siis teiegi minu poolt Allahile paar paremat sõna ka, ehk peab ikka meeles. Või noh, hoidke seda samust, pöialt.

P.S. Ostsin uue juukseharja, suurimad ja mitmekesisemad tänud kõigile, kes sellele põnevale saagale kaasa elasid!

P.P.S. Vähemalt ilm on ilus. Ja ma olen PEAAEGU suvevormis. Nii kui kaal “õiget” numbrit näitab, ostan kevadrulle. 😀

Advertisements

Kui keeruline on maailm

Lugesin seda artiklit Grossi lapse kohta ja Grossi vabaks lugemiseks saadaolevat vastulauset, kus ta ütles, et ta polnud tütrest midagi kuulnudki, enne seda, kui see DNA-testi nõudma tuli (artiklis väideti, et ema oli tegelikult teda aastakümnete eest informeerinud ja hiljem kohtusid nad korra, kui tütar oli 17), nii et ma läksin selle peale huviga targemaks saama. Teen mina Vikipeedia lahti ja saan teada, et Rakveres elab 15 tuhat inimest.

Nii et ma olen nüüd siiralt segaduses. Me elame siin poole miljoniga linnas ja vaene Mallukas ei jõua apteegist rasedustestiga kojugi, kui juba Perekooli kaudu kogu ilm teab, et ta rase on. Mind ei huvita eriti mu ekskallimate elu, aga ka nende kohta, kes teistes linnades elavad, tulevad uudised vahel ise koju kätte, sest keegi ikka räägib. Ja nüüd elab inimene terve elu põhimõtteliselt ühe toidupoega külas ning ei pane tähele, kui mõni ta panodest järsku lapsevankriga ringi jalutab? Nagu kui palju sul neid naisi on? Või sa siiralt arvasid, et “ma ei taha lapsi” on rasestumisvastane vahend? Oh neid mehi küll.

Lausa märkamatu samm inimkonnale

Aga meie suutsime lõpuks ometi uue prill-laua osta JA sama hooga paika panna. Ning see ei ole mingi naljategu siin, juttu sellest, et prill-laud logiseb (mis juttu, ühe korra oleks ma peaaegu kõige lauaga poole töö pealt poti pealt maha lennanud, ja ma vannun, et ei rabelenud seal ega midagi), olin ma tänaseks kuulnud umbes poolteist aastat.

Potikaanest mul kahjuks pilti ei ole, aga sama soojaga sai üles ka sõrmetreeningu vahend, mille ma olin kõigest oktoobris siia korterisse toonud. Nii et hea päev oli, tulemuslik.

Elage ikka kaasa meie ülipõnevatele seiklustele! Kohe varsti loosime lugejate vahel välja meie (ainult natuke kasutatud) eelmise prill-laua!

Aga päike on nii tore

I asked for an omelette, they asked if it could be vegan and between a sandwich 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui alguses sadas vihma, siis nüüd on terve nädala selline mõnus 20-kraadine ilm olnud. Õpin innukalt hispaania keelt, näiteks sain teada, et nad vahivad mind nagu lolli, kui ma ‘papa’ ütlen, sest see tähendab kartulit ainult Lõuna-Ameerika hispaania keeles. Keedukartul käib siin muide igale poole, olin väga üllatunud, kui mulle veganomleti nime all pm kartulipuder köögiviljadega toodi, aga nad panevadki siin kartulit omleti sisse.

Teine tore asi on see, et vaikselt hakkab vorm tagasi tulema. Köhin vähem ja juba mäletan, kuidas ronimine käib. Teiseks otsustasime Siuranast kõigest paarkümmend kilomeetrit kaugemal olevaid seinu uurida ja avastasime rõõmuga, et seal on selline hindamissüsteem, nagu me harjunud oleme. Ei peagi enam nutma, vaid vähemalt iga 6A on taas flashitav, karmimad numbrid ka lubavad vähemalt.

Best day ever #nospainnogain #spainal

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sirru on vahel natuke pahur, sest tema seab suuri eesmärke ja siis on kurb, kui 6b flash ära ei tule. Mina võtan üsna vabalt ja keskendun rohkem sellele, et taas korralikult vormi saada ja kui ikka väsinud olen, puhkan rahulikult ja praen päikese käes pekki, mitte ei ürita end iga hinna eest ribadeks tõmmata. Terve suvi Soome seinu ju ees.

Rocking my new slippers 😆 #spainal

A post shared by Rents (@rrrents) on

I’m still standing

Life is sweet 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu suureks meelehärmiks köhin ma jätkuvalt nagu tuberkuloosnik ja vajan igal ööl ca 10 tundi und, nii et tundub, et päris 100% terve ma siiski ei ole. See on hetkel aga ka ainus asi, mille üle vinguda annab. Ilm on kohati vihmane, aga pigem nii, et oleme sunnitud ronimispäevade vahele turistimispäevi või siseronimispäevi ka tegema, nii et lõbus on kogu aeg ikka. Käisime näiteks Barcelonas Casa Batllós, mille arhitekt oli selline sell, kellele sirged jooned üldse ei meeldinud. Üsna äge oli, kuigi ma vist mõtleks kaks korda, kas see on ikka pea 25 eurot väärt.

Korstnaid pole varem näinud v?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimisest. Rajad on suht sarnase greidingu ja ülesehitusega nagu Tenerifel, karm greiding ja esimene polt kõrgel. Seekord tuli Mikael juba esimesel hommikul meie ukse taha ja soovitas häbikepp osta, sest paljudel radadel on algus üsna raske ja normaalset kukkumiskohta pole. Häbikepp on nimelt selline pikenev kepp, millega saab vajadusel esimese klipi ära teha ja ei pea eluga riskima. Õnneks oleme pidanud seda ainult paar korda kasutama, aga hea teada, et vajadusel on olemas. Tenerifest erinev on see, et poldivahed on pikad ka lihtsatel radadel, mis minu meelest on hea, sest saabki oma julguselihast ka kergemates oludes treenida. Lisaks sellele on meie sohivarustuses ka üks lätlane, kes on oma küla parim ronija. Nii et kui mina näiteks 6a+ rada ronida ei suuda, viib tema köie üles ja mina saan ülaltjulgestuses ronida.

Blue skies 😍 #siurana #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et siiani oleme kaotanud ainult ühe mailoni (varustusejupi, mis pannakse laskumiseks polti, et mitte kallimast varustusest ilma jääda), kui me ühes cragis ei suutnud välja mõelda, kus me oleme või mis radadega meil üldse tegu on (mis on alati kõige lõbusam), nii et hakkasime innukalt ühte 7A-d murdma. Ütleme nii, et meist jäi see tegemata, raskete radadega puutume nii palju kokku, et naabrid räägivad vahepeal, kuidas La Rambla sai ära ronitud jne. Mina olen juba leppinud sellega, et isegi 6B flash on sel reisil mu võimete piiridest väljas, 6A+ on siin juba megaraske (osaliselt ilmselt ka haigusest tingitud, mitte ainult raskemast greidingust, aga kuna meie lätlane ka 6B-de peal ähib ja puhib, siis suures osas ikka hindamissüsteemist).

Muidu niisama hängime ja tšillime. Ülimeeldiv üllatus on see, et ma julgen järsku hispaania keelt rääkida. Teen raudselt palju vigu, aga kõik jutud saame aetud, suudan välja uurida, mis materjalidest mingi ronikraam tehtud on, palju kaalub ja maksab või näiteks, mida süüa on võimalik saada (seal, kus peatume, menüüd pole), milline vein võiks magusam olla jne. Ehk siis selline elementaarsete vajaduste rahuldamiseks vajalik baastase on kenasti olemas, olen rahul. Muuhulgas leidsin ühe noore tšiili sõbra ka, kes on ca aasta aega roninud, täielik kilu ja kurdab mulle vahel ikka, kuidas mõne 7A jaoks tervelt kolm katset läks. Vähe ei aja kadedaks. 😁 Aga no uhke tunne vähemalt, et en español need jutud räägitud saame.

Täna olen mina paremäärmuslane

why-are-jewish-men-circumcised-because-jewish-women-wont-touch-29709992

Ma olen juba pikka aega jälginud ühte lugu, mille võib lühidalt kokku võtta nii: oli üks inglanna, seksis moslemiga. Jäi rasedaks, aga otsustas lapse ise üles kasvatada, nii et isa sünnitunnistusele ei märgitud, elatist ei nõutud, ema on lapse AINUHOOLDAJA, st ainus, kel on õigus mis tahes haridust, meditsiini või mida iganes puudutavaid otsuseid langetada. Aga kuna tal oli lisaks ka see viga küljes, et ta oli hea südamega, otsustas ta lasta lapsel ka isaga ja isapoolse suguvõsaga suhelda. Nagu paljud ilmselt juba arvata oskavad, osutus see suureks veaks, sest muidu poleks ju põhjust seda postitust kirjutadagi. Nimelt tuli kolmekuune titt ühel ilusal päeval vanaema juurest koju – ja ema avastas mähet vahetades, et see on verd täis.

Loomulikult tegi ta seda, mida iga ema teeks, helistas politseisse ja lastekaitsesse. Selgus, et tema laps oli viidud arsti juurde, kes ei viitsinud kindlaks teha, kas lapsega arsti juurde tulnud inimestel ka mingeid vanemlikke õigusi on (mis sellest, et neil polnud ju lapsega sama perekonnanimegi), vaid võttis lihtsalt lapse ja lõikas ta ümber, sest no suvalised lapsega arsti juurde inimesed palusid.

See pole isegi see skandaalne osa. Skandaalne osa on see, et kuigi ema kaebas kohtusse nii arsti kui ka lapse isa ja vanaema, kes tunnistasid, et nemad lapse ümber lõigata lasid, ei leitud kellelgi mingit süüd. Ei isal-vanaemal ega arstil. Ehk siis põhimõtteliselt on Euroopa Liidus (sest hetkel on UK siiski veel Euroopa Liidus) loodud pretsedent, et suvaline inimene võib su vankrist tite kaasa rabada, lasta suvalisel arstil ta ümber lõigata ja ükski koer ei köhi. Hetkel on siiski veel vähemalt lootus, et arst kaotab õiguse praktiseerida, mis mulle tundub ainuvõimalik otsus, aga ilmselgelt mitte inglastele. Inimõiguste advokaat kaebas kohtu otsuse edasi ka, aga no praegu tundub tulevik tume. Tahaks loota, et laps enam isapoolse suguvõsaga ei kohtu, aga kuna neid pole süüdi mõistetud, võivad nad ju teoreetiliselt ka kohtu kaudu külastusõigust nõuda ning küll see neile antakse.

circumcision-sing-a-long_o_3220873

Euroopa Parlamendi kodanikevabaduste, justiits- ja õiguskomisjon on meeste mittemeditsiinilisel põhjusel tehtud ümberlõikuse kohta öelnud, et see on ainus valdkond, kus füüsilise puutumatuse õiguse ja usuvabaduse vahelise konflikti puhul eelistatakse viimast. Selle peale kirjutas Iisraeli president muidugi isiklikult Euroopa Nõukogu peasekretärile, karjus natuke “antisemitism” ja kõik tõttasid kähku vabandama. Sest sellega on nimelt selline lugu, et Euroopas keelatakse kõik meie jaoks ebameeldiv, mis moslemitega seondub, kibekähku ära. Kogu Euroopa (sh Eesti) on valmis kiiresti tegutsema, kui on vaja näiteks burkakeeldu, kedagi ei huvita mingi usuvabadus vms. Aga juutidel on raha ja võimu, nii et igati okei on lubada ilma igasugu meditsiinilise näidustuseta lastel juppe küljest lõigata. Moslemid teevad seda üldiselt vähemalt haiglas, juudid võivad lasta seda teha ka sünagoogides, mis sellest, et USAs on näiteks hunnik imikuid niimoodi herpese saanud, sest metzitzah b’peh tähendab, et rabi imeb oma suuga vere välja. Ja no Euroopas üritatakse küll vahepeal asja seadustega reguleerida, aga siis tuleb korra meelde tuletada, et see on põhimõtteliselt uus genotsiid, ja kõik pühitakse kähku jälle kalevi alla. Oli nii Saksamaal, oli nii Prantsusmaal ja tundub, et Islandist saab esimene riik, kus see naiste ümberlõikamisega võrdsustatakse ja meditsiinilise näidustuseta ära keelatakse.

Muide, see radikaali osa ei olnud isegi nali – ma olen ka tõsiselt väikelaste kõrvade augustamise vastu, sest minu meelest on kehaline puutumatus üks väga olulistest põhiväärtustest. Kui laps saab 14 ja tal on hädasti vaja salaja ise kodus peegli ees neid kõrvaauke teha, on ta ikkagi selle vähemalt ise otsustanud. Omatahe. Olen kohalike eestlannade käest kuulnud, et see on ainult nende oma asi, kas ja mida nad oma lapsel augustavad (sama loogika järgi võiks siis kohe nabarõnga ka panna, esteetiline ju) ja et minu seisukohad on radikaalsed. Las nemad siis on, ma leian jätkuvalt, et keegi teine ei peaks neid otsuseid lapse eest tegema. Nii et meest valides tasub mõelda selle peale, et moslemist või juudist abikaasa võib igati hea kaaslane ja ideaalne paariline olla (eeldusel, et sellised otsused on enne põhjalikult läbi arutatud), aga kui tal on näiteks hull ema või tädi vms, siis ehk ei peaks igaks juhuks väikelast nendega üksi jätma.

Eesti meedia teeb jälle nalja

Lugesin Delfist artiklit pealkirjaga “Valga haiglas ei sündinud suvel 25 päeva jooksul ühtki last“, kus räägitakse sellest, et sünnitusmajade sulgemine on paratamatu, sest sünnitusi on vähe. Mis muidugi võib nii olla, aga selline pealkiri on ikka PÄRIS eksitav, kui artiklit lugedes selgub, et Valga haiglas oli selle 25 päeva ajal siiski kollektiivpuhkus. Nagu mis uudised need on?