Kas see kevad tuleb ka ükskord?

View this post on Instagram

Happy #womens day, ladies ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei jaksa enam oodata. Õnneks on mul vähem kui kaks nädalat puhkuseni, aga hetkel lubab seal ka ainult 16 kraadi, ma lootsin ikka 18 kanti. 😦 Päikese käes on muidugi 16 ka hea ronimisilm, aga mulle meenub see kord, kui jätsime oma sügisese reisi väga oktoobri lõppu ning nii kui päike korraks pilve taha läks, ma lihtsalt värisesin vappekülmas.

Muidu üritan ma koolile ja eraelule keskenduda ning ignoreerida maailmas toimuvat. Ja kuna kool on nii elu keskmes olnud, mõtlesin sellega seoses, kuidas inimesed on ikka naljakad ja loomu poolest ebakindlad, alati mõtlevad, et “minust erinev, järelikult tublim”.  “Inimesed” siin siis, nagu “meie”, mitte nagu “nemad”, eks, ennast mõtlen ka siinhulgas. Nimelt üks minu meelest väga tark noor mees, kel on minust kindlasti laiem silmaring (seda pole muidugi väga raske saavutada), ütles eile möödaminnes, et “ma ei ole muidugi kõige targem ja kooli pole palju jõudnud, aga …” Ja mulle tundub vahel just vastupidi, et kool on neile, kes ilma hakkama saamiseks liiga lollid ja/või saamatud on. 😀 Okei, no mitte päris nii hullusti, mõnel erialal on diplom vältimatu, ilma arstiks ei saa, pluss kohati on see ikka hobi ka või lihtsalt võimalus silmaringi avardada, aga ma küll ei arva, et kas või mu bf selle pärast minust lollim on, et tal diplom kaitsmata jäi. Pigem vastupidi, vahel ma kuulan ikka suu ammuli, kui ta midagi selgitab. Ja IT-s on nii palju neid iseõppinuid, kes on ka üldises plaanis väga arukad, et seal oleks raske diplomiga tuult lehvitades kunstlikult tekitatud üleolekutunnet säilitada, sellal kui see ilma diplomita tüüp sul kodust tööd teha aitab või segaseks jäänud kohti selgitab.

Rääkimata sellest, et kui 20aastased lähevad ülikooli tihti lihtsalt sotsialiseeruma ja kogemusi omandama, siis minuvanused lähevad üldiselt ikka teatud tööriistu saama (või keskeakriisi leevendama). Minu kahe või ühe või nulli magistrikraadiga kolleegidel pole neid tööriistu vaja, sest nad pole oma elus nii palju vangerdusi teinud. Ja kui mina suudaksin iseseisvalt igal õhtul kodus natuke õppida, ilma et keegi kodutöid või eksameid nõuaks ja tähtaegu seaks, siis ma ei käiks üldse seal Tartus aega raiskamas, vaid õpiksin spetsiifiliselt just neid asju, mida vaja. Üks tuttav just tuupis igal õhtul pärast tööd pool aastat ja vahetas töökohta (ta on muidugi selline, et ta on vist pool elu igal õhtul pärast tööd veel tunnikese õppinud ja selle kõrvalt ka trennis käinud, ehk siis ilmselt robot). Uues kohas saab 700 eurot rohkem kätte kui eelmises. Poole Eesti jaoks see 700 eurot ongi juba kuupalk.

Kas minu diplom toob kaasa 700-eurose palgalisa? Kindlasti mitte, nii et ajakulu on suurem ja otsene kasu väiksem. Seega pole see kool majanduslikus mõttes sugugi NII arukas otsus ning suuresti oli õppimaminek ajendatud just sellest, et ma EI tundnud end veel piisavalt targana – selleks, et end iseseisvalt täiendada, pole vaja ainult pealehakkamist ja järjekindlust, vaid ka piisavat ülevaadet sellest, mida üldse õppida võiks. Üks noriv koolivend kogu aeg küsib, et mida see kool mulle annab. Praeguseks tegelikult tunnen küll, et ma olen juba saanud selle, mida ma sinna otsima läksin. Olen saanud nii palju erinevaid asju näppida ja sellega seoses sõprade/kolleegidega nii paljudest asjadest vestelda, et see on TOHUTULT just IT-alast silmaringi avardanud. Sel semestril teen töö juures teises osakonnas praktikat ka, MEGALT huvitav on. Ehk siis ma ei ole mitte niivõrd otsesest rahalisest kasust motiveeritud, vaid eelkõige tahaks, et huvitav oleks, ja tahaks ennast pädevana tunda (Peteri printsiibi kohaselt ei ole seda õnne muidugi iial kauaks, sest iga pädev inimene edutatakse kähku edasi kuskile, kus ta taas ebapädev on).

Lisaks olen ka mõistnud, mida ma siis tegelikult süvitsi edasi õppida tahan – ja usun, et oleks ma algusest peale ainult seda teinud, tunneksin ma end ikka ebakindlalt, sest saaksin aru ainult väga väikesest jupikesest kogu süsteemis. St ma saan jätkuvalt aru väga väikesest jupikesest kogu süsteemis, aga nüüd on mul mingigi ülevaade sellest, mis osadest see süsteem üldse koosneb. Kui prillid ette panen, siis ehk ei aja meie ettevõtte monoliiti suvalise sitahunnikuga segamini, mis sellest, et need esmapilgul nii sarnased on. No ja võimalus igal teisel nädalal Reedal külas käia on muidugi ka väärtus omaette, kuigi ma ei tea, kas mu tööandja just selle eest maksta tahaks. 😀

Üldse arvan ma, et Eestis on ülikooliharidus kuidagi ülehinnatud. Nagu üks Eesti blogija, kes kirjutas, et ta peiks ütles talle, et ta isegi ei kaaluks temaga abiellumist, kui blogija vähemalt gümnaasiumit ära ei lõpeta ja ideaalis ka ülikooli ei lähe. Selle peale ma muidugi naersin tookord kõva häälega, sest tema oli jälle teisest äärmusest ja oli minu kasutu hariduse üle nalja teinud. Oleks endal seda rohkem olnud, oleks kohe mehelegi saanud, mis ta tollane eesmärk tundus olevat. Vähemalt kihlasõrmuse ta sõrme sai (pärast diplomi kättesaamist), aga ma ei kujuta ette, kuidas keegi üldse on nii väiklane – mõlemas suunas, sõltumata sellest, kas sa arvad, et inimene on loll, sest tal pole haridust, või sa arvad, et ta on loll, sest ta “õpib mingeid kasutuid erialasid”. Kui oled ta juba kaaslaseks valinud, on nagu hilja öelda, et pulmad tulevad ainult siis, kui diplomi saad / selle põlema paned. Lõpuks on küsimus ikka selles, mis sind ennast huvitab ja mida sa teha tahad – ja samale eesmärgile on võimalik jõuda mitut teed pidi. Ega sa kellegi teise rõõmuks siin ilmas ei ole.

P.S. Tahtsin kirjutada ka sellest, et suurim tragöödia on neil, kes hirmsasti tahaksid eneseteostust või elu mõtet, aga ei suuda seda leida – või tuli see rong juba teismeeas ja läks hooga mööda, nagu ei oleks selles peatuses olnudki, nüüd seisad ikka nukralt perroonil. Aga no sellest annaks juba eraldi essee kirjutada. Õnnelikud on need, kes teavad, mida nad tahavad, olgu see eesmärk nii suur-väike kui tahes.

P.P..S. Hoopis teisel teemal, et lõpetada lõbusama noodiga. Juba aastate eest kutsus üks mu venna sõpradest teda “teie isa ilusaimaks lapseks”. Ma ei ütle, et ma selle pärast aastaid end magama nutnud olen või talle jätkuvalt selfisid saadan, anudes, et ta mind ka ilusaks nimetaks, aga ma ei väida ka vastupidist. Igatahes, pange tähele, ma olen JUBA traumeeritud. Nii. Ja lähen mina siis ema sünnipäevale koos selle mehega, kes tavaliselt ei pane tähelegi, mis mul seljas on või kuidas ma välja näen, kuni keegi teine komplimendi teeb – siis ta vaatab ja kohmab, et “üsna okei vist jah”. No ja nii kui peolt minema saame, oli ta esimene lause: “Su vend oli NII heas vormis, ta on vist tõesti hakanud jõusaalis käima?” Nagu mine abiellu temaga siis, tõesõna.

Ökk-ökk-ökk

Teate, kuidas kõik suitsetajad alati ütlevad, et neil ei saa tuttavad arugi, et nad suitsetajad on – ning samas, kuidas tahaks end surnuks köhida ja hinge kinni hoida, kui sellised siis viimasel minutil otse väljast tunniajasele pisikeses ruumis toimuvale koosolekule jooksevad? Täitsa pekkis, mul oli täna hommikul au veeta terve Tallinn-Tartu bussireis noormehe taga, kes nägi välja nagu igati viisakas tegelane, ajas kaaslasega vaikselt ja sõbralikult juttu jne – aga haises konkreetselt nagu pärast pidu nädalaks ajaks niiskesse kohta vedelema jäetud tuhatoos.

Olge inimesed, kui teile on hädasti vaja just selliseid rõvedaid hobisid, siis mõelge kaaskodanikele ja veipige vähemalt. Kogu haisuprobleem hetkega lahendatud.

Ahjaa, midagi sarnast – näeb nii kena ja viisakas välja, aga kuskilt tuleb rõvedat laibahaisu – võiks muidugi öelda ka (Eesti?) poliitika kohta. Aga seda teemat ma täna ei torgi, mu pea ei tööta piisavalt selgelt pärast seda haisuterrorit.

Tahtsin teiega midagi ägedat jagada

Hiljutisel filmiüritusel näidati filmi 82aastasest prantslasest, kellel on nii positiivne ellusuhtumine, et tahaks kohe teistegagi jagada. Lahe vana ja video on ainult 14 minutit, aga selline … hea tuju materjal:

Naise koht on vait

Tegelikult seekord on teema vist selles, et lihtsa inimese koht on vait. Ehk siis, Manjana visati liigse lõugade lõksutamise eest (õigemini küll klaviatuuril liig rahutult möllavate sõrmede eest) koolist välja. Ja mulle meenus juba mitme aasta tagune lugu, mil ajalehtedes kirjutati muidugi nagu praegugi, et tööstuskoolide mainet tuleb tõsta ja ei tea, miks noored sinna minna ei taha – ja minu Tartu Kutsehariduskeskuses õppiv sõbranna kirjeldas, kuidas õppealajuhataja (oli see nüüd õppealajuhataja? ma tahtsin esimese hooga direktriss panna, sest nii ma mäletasin, aga siis hakkasin mõtlema, et neil ju polegi seal ühtki direktrissi olnud suht sada aastat, nii et ütleme siis nii, et “õpetajatest tiba kõrgemal pulgal naistöötaja”) keset koridori kõigi õpilaste nähes kõva häälega õpetaja peale karjus ja teda debiilikuks sõimas. Mul läksid selle jutu peale silmad muidugi suureks nagu tõllarattad, nii et sõbranna lisas juurde: “Jaa, see on veel nii tore õpetaja, tema kunagi ei karju õpilaste peale.” Ehk siis lisaks selgus, et on ka õpetajaid, kes õpilaste peale karjuvad.

No ja see on see “kala mädaneb peast” osa. Ülikoolis koheldakse õpilasi nagu inimesi. Kedagi ei koti, kas sa hilined või mis sul seljas on. St mul on ka üks naljakas õppejõud olnud, kes keeras klassiukse lukku, kui ise klassi jõudis, sest teda ärritasid hilinejad (ja tegi muid naljakaid asju, mida nii mõneski teises riigis naljakaks ei peetaks, musitas naisõpilastega (mitmuses) täis peaga kursapidudel jne – üks teine õppejõud väidetavalt kohtus oma mehega viinavannis, mis loodetavasti oli tugevalt lahjendatud, sest muidu see küll nahale hea ei ole, igatahes humanitaarteaduskond on humanitaarteaduskond) – aga no elu sees ei hakataks kedagi selle pärast koolist välja viskama. Tartu Ülikoolis ei karju õppejõud lihtsalt niisama lambist õpilaste peale. Ma olen näinud konflikte, aga ma pole kordagi näinud, et näiteks instituudi juhataja oma alluvate peale karjuks.

Ja noh, suurim probleem on siin ju sõnavabadus. Tegelikult visati ta välja selle eest, et tal oli arvamus ja ta julges seda avaldada. Ja see, et selle eest koolist välja visatakse, ongi võimalik ainult mingis pisikeses tiigis, kus kõige suuremale konnale on võim pähe löönud. Kas Kaspar tunneb end nüüd kõvema mehena, sest sai ühel liiga sõnakal tädil suu kinni panna? Või natukene ikka kripeldab, sest kurat, äkki lits läheb kaebama ja siis peab veel midagi selgitama hakkama. Või äkki ajakirjanikud võtavad ühendust ja tahavad teada, miks täiskasvanud inimesed päevapealt järsku kolme hilinemise peale koolist välja visatakse (ja kas see reegel jääb jõusse ka pärast tüliõhutajast lahti saamist).

See on lihtsalt kuidagi nii madal. Ma olen sada korda kirjutanud siin, mis ained mulle meeldivad, mis mitte. Millist sorti ülesanded mulle meeldivad ja mis mitte. Maininud seda, et mõni õppejõud oli täiega misogüün või et mõni teine õppejõud oli joodik – no ja ma ei ela pidevas hirmus, et äkki helistatakse ülikoolist ja öeldakse, et pole enam mõtet tulla. Sest ma ei ela lihtsalt selles maailmas, minu omas ei käi asjad niimoodi. Ja iga kord, kui keegi ütleb, et kutseharidust on vaja noorte jaoks atraktiivsemaks muuta, tuleks eelkõige mõelda selle peale, miks me kutsekoolidest selliseid lugusid kuuleme.

P.S. Üldse, see, millest Manjana konflikt alguse sai, on lausdebiilne. Mida ta teisiti oleks pidanud tegema, ise kodust labida kaasa tooma ja tööle hakkama või? Selge see, et kojamehe telefoninumbrit tal ei ole, muidugi võtab ühendust kellegagi, kes selle kirja edasi võiks suunata. Oleks ehk võinud selle sekretärile saata või midagi, direktor ilmselt pole kõige sobilikum adressaat, aga kiri oli ju igati viisakas ja mure asjalik.

Mis mõttes Helmede perekonnal pole Savisaartega ühiseid jooni?

Nagu nüüdseks ilmselt kõik teavad, said Mart Helme ja tema abikaasa Monika Helme mõlemad riigikokku. Varem on samaga hakkama saanud Savisaared – nii et Mart rõhutas kohe ajakirjanikele, et neil on Savisaartega ühist ainult see abielu fakt, muu olevat kõik teine. Nagu … Nalja teete v?

Lubage valgustada, ma võin neid sarnasusi kohe hulgim loetleda. Nii Edgar Savisaar kui ka Mart Helme petsid oma esimesi abikaasasid. Seejärel abiellusid mõlemad uue ja noorema naisega, nagu Eestis “traditsiooniline”. Mart Helme vanim tütar on Monikast vähem kui kümme aastat noorem. 😀

Eriti traditsiooniliselt oli Monikal ka laps eelmisest kooselust, et saaks ikka kärgpere moodustada. Õigemini EKRE keeles oleks “vallaslaps” selle asja nimi vist, selle eest võiks ka ikka mingi maksu peale väänata. Mees ju teatavasti peab seemet külvama, see on normaalne, aga võiks ikka kuidagi naiste ebamoraalset ringihooramist seadusega piirata, eriti nüüd, kui rahvas on selgelt näidanud, et nad neid väärtusi hindavad. Nii et selle koha pealt on tõesti Savisaared sammukese ees, vähemalt SELLIST kombelõtvust pole.

Huvitaval kombel ei paista internetist, et mis aastatel see Helme esimene abielu ka lõppes ning “uus elu uute lastega” algas. Võiks ju arvata, et kui siin Savisaartega paralleeli tõmmata ei saa, oleks nad ise huvitatud sellest, et avalikkus ikka teaks, et uus abielu teps mitte hooramisega ei alanud, erinevalt NEIST TEISTEST.

Aga veel sarnasusi. Savisaarte tütar Maria elab välismaal. Ja Mart Helme tütar samuti. Mõlemad on suisa välismaalastega abielus! Naljakal kombel selles mõttes üsna lähedaste rahvustega, et Maria hollandlasega ja Triin flaamlasega. Mõlemad emigrandid on oma naisekohust täitnud, st abikaasadele juba ka pärija sünnitanud (tütreid ma ei lugenud, sest need ei huvita nagunii kedagi). Kummalgi mehel pole siniseid silmigi, põhimõtteliselt sülitatakse aaria rassi kestmajäämisele.

Igatahes tundub, et Mart polegi tütart sellise veresolkimise eest suguvõsast välja löönud! Veel enam, intervjuus on Mart öelnud, et tütar tahab abikaasaga Eestisse kolida – ehk siis siia veel ühte immigranti tuua. Nagu EI! Kollektiivselt näitame ust! Ei ole meil vaja siia neid! Mis rahvus see flaamlane üldse on, põhimõtteliselt vähemalt sama segavereline kui eestlane, sealt on nii palju neid üle käinud. Kas ta eesti keelt räägib üldse??? Mitte et mind huvitaks, kui on natukenegi päevitunud, näitan ust! Kui on tumedad juuksed, näitan kohe päris kindlasti ust! Olgem ausad, ega see Martin Helme ka päris eestlase nägu ei ole, kuskile tuleks ikka piir tõmmata.

Samas tuleb muidugi tunnistada, et Savisaarte mainel on veel üks plekk, Rosina. Sellega on kohati lugu vähemalt sama hull, et mitte öelda VEEL hullem. Häbi öeldagi, aga tema sai hiljuti välismaal doktorikraadi. Ja mitte mingil naiselikul erialal, nagu kirjandus vms (nagu Martin Helme kaksikõel), vaid bioloogias (ja magister oli suisa neuroteadustes). Kas keegi tõesti usub, et sellest saab hea tuhvlite kättetooja ja sokipesija korralikule Eesti mehele? Et see sünnitab viis last ja läheb kohe pärast sünnitust tagasi põllule? Vastutuult kusemine ja tüdruklapse harimine on teatavasti sama kasuteguriga, aga no kes see teiste vigadest õpib.

Nii et põhimõtteliselt võiks mõlema abielu loo kokku võtta väljenditega nagu “pordumaja”, “kombelõtvus” ning “rahvuslusele ja traditsioonilistele pereväärtustele sülitamine”. Sarnasusi kui palju.

(P.S. Kogu seda draamat guugeldades vaatasin, et head naised ikka kannatavad kõik välja. Helme esimese abikaasa järgmine mees oli Ando Keskküla – kui keegi nüüd mäletab, siis see on see mees, kelle juhtimise ajal Kunstiakadeemia krediitkaardiga lõbumajas 18 000 krooni laiaks löödi. St ega tema ise muidugi ei löönud, kaart oli varastatud ja tema lihtsalt puhtjuhuslikult unustas kuskile teada anda, et see kadunud on, mis sellest, et uued arved muudkui peale tulid … Need traditsioonilised mehed ikka oskavad elada.)

Kuidas ma ise endale auku kaevan

View this post on Instagram

Oooo vaaaaa👏

A post shared by Jenny (@jpeeezay) on

Käisin mina Tartus koolis, nagu ma ikka käin, eks ole. Ja mul on bussisõidukaart, sest meie imelises e-riigis saab ühe kaardi peale mitme erineva linna kuupiletid panna. Aga Allahi teed on ettearvamatud, nii et saabusin mina kolme kotiga Tartusse, jalutasin koju, astusin järgmisel hommikul bussi – ja avastasin, et ei ole kaarti taskus. Mõtlesin, et mis seal ikka, ainult kolm peatust ja … Nii et üks asi viis teiseni ja varsti istusin mina piletikontrolli bussis.

Tõre mees (TM) mu dokumenti võttes: “Kas Teil pilet on?”

Mina: “On küll, aga ma ei saa seda kuidagi tõestada, see on isikustamata.”

TM (üllatunult): “Siit paistab küll, et isikustatud.”

Mina (sama üllatunult): “Oi, seda ma küll ei teadnud. Aga no täitsa ausalt öeldes, ega ma ei mäleta, kas ta kehtib ka, sest eile ma jalutasin koju ja täna pole olnud juhust kontrollida.”

TM (vaatab mind juba nagu debiilikut, kes hirmsasti tahab trahvi saada): “No ma näen ju siit, et Teil ON pilet.

Mina: “Olete Te ikka kindel?”

TM:

View this post on Instagram

#bitchreally

A post shared by Darius Thurston (@dariusdtthurston) on

Mina: “Ei, no, seda on väga tore kuulda muidugi.”

Hoiatuse sain. Pileti leidsin kotist üles. See ülipõnev saaga lõppes õnnelikult

Bamboozled yet again

On lausa hämmastav, kuidas ma iseennast alati veenda suudan. Nagu ma olen sada korda selgitanud, EI SUUDA ma käia mööda kuldset keskteed. Ma nimelt olen selles mõttes nagu bipolaarne, et mul käivad peal tööhood ja laiskushood. Ja iga tööhoo ajal suudan ma juba uskuda, et oh sa jumal, minust on üleöö täiskasvanu saanud, nüüd elame niimoodi elu lõpuni ja olemegi iga päev Asjalikud. Kuni saab kaks-kolm päeva mööda, mälumaht pilgeni täis, protsessor hakkab kergelt kärssama ja mu aju võtab otsustavalt ise puhkepäeva. Ütlebki lihtsalt, et tee, mis tahad, ma siin nii kaua istun omaette. No ja kui ma olen neljandat korda näiteks ühte paragrahvi lugenud, siis saan aru, et asjalikku päeva siit vist tõesti ei tule.

Peamine erinevus tuttavate bipolaarsetega on see, et need, keda mina tunnen, on esiteks keskmisest intelligentsemad ja teiseks tunduvad aktiivsel ajal viie tunni ööunega kenasti läbi saavat (ja ühel neist võib aktiivne periood ka neli-viis kuud järjest kesta, seejärel on kuu aega audis ja ei tule toast välja). Ma olen siiski igati tavaline töllakas, kellel aktiivne periood tähendab seda, et suudan tõesti täie auruga kaheksatunnise tööpäeva teha ja ehk suisa paar tundi sinna otsa veel kodus õppida – ning slaava boogu, ei ole veel välja mõeldud sellist asja, mille nimel ma und ohverdama hakkaksin. 😀

Õnneks olen ma kogemustest nii palju õppinud, et kui on selge, et täna EI tule midagi asjalikku, tee või tina, siis ma puhkangi teadlikult, sest mida varem pidurit tõmmata, aktiivselt puhata ja näiteks uutel õpitud asjadel settida lasta, seda varem on aju valmis jälle tööle hakkama. Siinkohal tahaksin parafraseerida oma suurt guru Murcat, kes tuletab inimestele varmalt meelde, et ei saa teha mitut asja samal ajal hästi – küll saab aga vabalt kas või viis asja korraga tegemata jätta! Ja kui sa isegi ei alusta, ei saa keegi sind ka asjade pidevalt poolelijätmises süüdistada. Sama töökohustustega. Ei ole võimalik olla korraga kahel koosolekul ja lisaks ka koolis – küll aga on võimalik need KÕIK üle lasta ja selle asemel hoopis kodus magada. Vahel on tervislikumgi.

(Ma olen, muide, täiesti nõus ka ta garaažijutuga – meil on õnneks garaaž paar tänavat eemal, nii et liigselt sodi sinna ei kujune, aga muidu oleks seal raudselt juba mingi töökoda püsti. No ja samas muidugi kahjuks ka, sest kuna see on mitu tänavat eemal, ei jõua ma sinna autodokumentide järelegi.)

Muidu on selline imelik olek. Käin trennis ja tore on ja igas trennis olen juba tugevam kui eelmine kord, sest haigusest taastumine jne. Aga … inglise keeles on selline hea väljend nagu going through motions. Põhimõtteliselt harjumuspäraste tegevuste jätkamine, ilma et sa tegelikult neid väga palju naudiksid – mitte nagu kogu aeg muidugi, aga vahel on küll selline tunne, et kas ma loen nüüd seda IT-raamatut, sest on huvitav või selle pärast, et peaks. Või kas ma olen trennis, sest ma naudin hetkel trennisolekut, või selle pärast, et ma tean, et tavaliselt ma naudin seda, nii et peaks ikka edasi laskma, kuni õnn ka jälle õuele tuleb. Enamasti on ikka lõbus ka, lihtsalt samal ajal on kuidagi tunne, nagu … teeks sohki? Või nagu peaks iseennast veidi veenma hingega asja kallal olema, kuigi tuleb välja küll.

Täna igatahes tegin korraliku trenni ja tore oli. Kolmenädalase kohustusliku trennipausi boonus on see, et põlv on vist ära paranenud. Testisin seda venitamise ja ühejalakükkidega, eks homme näis, mis seis on. 😁 Sõrmejõud ja kerelihased tulevad ka vaikselt tagasi, nii et ehk saan siiski kevadeks vormi ka. Nii et elame veel, kohati on toregi.