Armastus on üks ilus asi

Käisime nädalavahetusel pulmas – noored nägid välja täpselt nii ilusad ja noored ja parajas koguses naiivsed (see naiivsus, mida on vaja, et igavesse armastusse uskuda), et peaaegu oleks minusugusel kibestunud vanainimesel pisara silma võtnud. Ei võtnud, aga peaaegu oleks võtnud, ma olen salaja täiega Disney, nagu Sirru ütleb. Pruut ei kandnud valget, vaid hästi ilusat heleroosat kleiti, mis oli traditsiooniliselt ilus, aga samas lisas kohe sellise huvitava nüansi, mis nende hipsterliku/boheemlasliku iseloomuga sobib.

Sellega seoses meenus kohe Kaley Cuoco hiljutine pulm – pidulik tseremoonia möödus tavapärases valges kleidis, aga järelpeoks oli valitud selline imeline valge kostüüm, et ma TÄIEGA vajan seda. Ma ei kannaks seda mitte ainult pulmas, vaid igal oma sünnipäeval, sest sünnipäevi tuleb natuke tihedamini ette kui abiellumist (kuigi eks see ole muidugi ainult kättevõtmise asi).

Ainus mure on muidugi see, et enne selle selga ajamist peaks rasvaprotsent suht miinuses olema ja kõhu asemel auk, et ei näeks välja nagu viiner kiles, aga sellega pole probleemi. Ma juba tõmbasin endale taas kalorilugemisäpi, mida ma tavaliselt kevaditi kasutan, et suvevormi saamine sujuvamalt läheks. Ikka päris kole on, kui paned üle hulga aja esimest korda äpi käima ja esimese asjana tehakse sulle: “Eelmise aasta mais kaalusid sa 57 kg, palju sa praegu kaalud?”

Nagu esiteks, natuke vaiksemalt eks ole. Teiseks, mulle ei meeldi su toon.

Kui kedagi huvitab, siis 57 kg on minu puhul see kaal, kus kõhulihased on juba selgelt näha ka pärast lõunasööki jne, mis omakorda tähendab, et see EI ole see kaal mis mu küljes püsiks näiteks siis, kui ma igal õhtul päris õhtusööki söön – ehk siis ütleme nii, et see ei ole kergesti säilitatav. Kui ma lihtsalt toitun tervislikult ja iga päev kooki ei söö, jääb kaal kõikuma kuskile 60-61 kanti, sellest allapoole minekuks peab natuke ise vaeva nägema. Tavaliselt ma ei viitsi, aga hetkel on mul suured unistused, et oktoobris toimuval ronitripil on põlv terve (mõni päev ei anna tundagi) ja sõrm terve (sellega natuke kehvem) ja kuskilt otsast pole vigane, nii et võiks siis juba sobivas kaalus ka olla, et jaksaks seda keha vinnata. Kaks kuud on paras aeg ka, et aeglaselt ca poolteist kilo kuus kaotada. Nii et näis, kas saame taas 57 peale, enne kui jõuludeks valmistumine ja igapäevane kakao peale tulevad. 😀 Praegu olen ma siis sihuke ja ca 60 kg, nii et ma ütleksin, et visuaalse poole pealt on praegu ka ok, nii et ega peale spordi hetkel väga palju kaalulangetusmotivatsiooni ei ole (loe: ei ole loobitud siin neid abieluettepanekuid kahte lehte), seda enam, et see ainus inimene, kes mind alasti peab nägema, on niigi väga rahul:

Day 10 of #handstandmechanics – I have finally caught up 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Juhul, kui keegi käib siin lugemas, sest teda ilgelt huvitab, et mis me muidu teeme, siis oleme siin matkanud ja ujunud ja roninud, ei midagi uut. Elu nagu ikka.

I could stay here ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Advertisements

Quo vadis, feminismifoorum?

Viimastel päevadel on meie riigi suurimas feminismifoorumis nii palju toimunud, et ma ei tea isegi, kust alustada. Mõtlesin, et ma ei kirjuta, sest esialgne tüli oli täpselt selline, et kõik kehitaksid selle peale õlgu – Scarlett Johansson tahtis ühes filmis transmeest mängida ja transinimesed leidsid, et see on diskrimineerimine, sest nemad ühtki teist rolli ei saa, jäetagu neile vähemalt transrollid siis.

Mingi näitleja ütles aga selle peale, et tema peab töö juures hüääni ka mängima, et see ongi normaalne, et näitleja mängib kasvõi laualampi, kui vaja on, ja see on talle veel põnev ka – ja visati välja transinimeste loomadega võrdlemise eest. Huvitaval kombel ei tehtud märkust objektistamise kohta, sest kui võrdles hüääniga, võrdles sama loogika kohaselt ju ka laualambiga. See selleks, paljud inimesed selle otsusega ei nõustunud ja algas suur kisma, mis päädis sellega, et adminn, kes ta välja viskas, pole siiani ühtki sõna öelnud, aga teised on kirjeldanud uusi kodukorra reegleid.

Ja kõigest sellest ei tahtnud mina sõnagagi kirjutada, sest mõtlesin, et mis see tegelikult minu asi on – nende kodu, nende kombed, mina käin seal lihtsalt vahepeal lugemas. Kui nemad tahavad olla eriti aktiivselt trans-safe jne, on see nende asi. (Minu isiklik seisukoht on, et see näitleja ei solvanud kedagi ja teiseks see, et ei ole aus näitlejatele ette kirjutada, mis rolle nad võivad vastu võtta. Sama loogika alusel võiksime me öelda, et mina olen privilegeeritud valge heteronaine ja võiksin töölt ära tulla, sest lesbist vene üksikemal on seda töökohta rohkem vaja ja tal on hulga raskem siin riigis tööle saada. Miskipärast me tahaksime siiski kõik OMA leivakotist kinni hoida, sel ajal, kui me suure suuga räägime, mida teised tegema peaksid.) Aga see oli nüüd kõik taustainfoks sellele jutule, millest ma TEGELIKULT rääkima hakkan.

Kas te mäletate veel perekond Tähismaad? Olin-kuulus-ja-tunnustatud-ajakirjanik-aga-siis-läks-peas-midagi-katki-ja-hakkasin-kirjutama-hoopis-oma-eksi-tupeseenest Innot ning nimetan-end-juristiks-kuigi-haridusest-möödas-aastaid-ja-praktilist-töökogemust-kolm-päeva ja vabal-ajal-mõnitan-teisi-naisi Irjat? Kui keegi veel ei tea, siis tegu on oma aja suurte internetikuulsustega, kes rajasid oma elu ja sissetuleku Inno eksnaise avalikule mõnitamisele ja on suutnud koguda vist ca 50 tuhat eurot elatisevõlga, kusjuures Inno kirjutab avalikult postitusi sellest, kuidas ükski normaalne mees ei lähe sellises olukorras tööle, sest muidu antakse raha ju eelmistele lastele nõmedale naisele ära. Inx saab elatist suht täpselt nii palju, kui head inimesed annetavad. Lõppes see nali sellega, et kuskilt langes neile kaela suurem summa raha (Irja isa pärandus?), mille eest nad elatise ära maksid ja õnnelikult elu lõpuni elasid.

Haa-haa-haa! See oli nali, tegelikult kulutasid nad selle raha ringireisimise peale ära ja seejärel vandersellitasid mööda ilma ringi ja küsisid lugejate käest raha, näiteks olukorras, kus lugejad on küll juba annetanud raha lennukipiletiteks, aga tahaks kahe lennu vahel ju hotellis olla, sest uni on ju ka oluline. Isegi Savisaarega üritasid nad semutsema hakata, aga see ei mänginud ka välja, lõpuks olid ainult suured tülid.

Nii et jõudis Kristiina Ojuland viimases hädas femmarite foorumisse (see vist kujutas ette, et feministid hääletavad sinu poolt ainult selle pärast, et sul on emakas), on sinna nüüd mingil kummalisel eesmärgil jõudnud ka Tähismaad. Ma ei tea, miks, loodetavasti ei plaani poliitikasse minna. Igatahes võtab Irja igapäevaselt sõna naistevahelise solidaarsuse teemadel ning nüüd tegi juba postituse sellest, kui tore feminist oli tema isa ja kui tore feminist on tema mees. Adminnid olid häbelikult vait, sest no just oli selline hiiglaslik draama, ilmselt ei julgenud kohe öelda, et istu sisse see jutt endale, soovitatavalt koos kaktusega. Nii et teised inimesed võtsid ise jutu üles ja hakkasid küsimusi esitama selle kohta, et kuidas see siis nüüd feministlik on, kui varem on teisi naisi räigelt mõnitatud jne.

Vastused? Kõik stiilis “issand, see on küberkiusamine!” ja “miks me räägime nii vanadest asjadest???” (lingiti postitusi ka selle aasta juulist). Kui küsiti, kas ta kahetseb oma varasemaid tegusid, vastas Irja, et need postitused on nüüdseks kustutatud ja kui keegi tunneb, et tema tundeid on riivatud, võtku ühendust ja kustutatakse neid riivavad postitused ka ära. Mis on väga kena, aga ei ütle mitte midagi selle kohta, kas keegi kahetseb ka või lihtsalt ei teeni enam sitablogiga või mis toimps. Teiseks muidugi see, et ise pead paluma minema, kui tahad, et sind mõnitav info ära korjataks – eem, what?. Teema lõpetati tabavalt Irja sõnavõtuga, kus ta ütleb muuhulgas “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan. Kuid see blogi ei ole enam ammu see, mis ta oli kunagi, ca kümme aastat tagasi.” (Unustades, et veel eelmisel aastal mõnitati näiteks Petronet? Või seda ei peeta häbiväärseks?)

Teate, mis see ei ole? See EI ole vabandus. “Kui olen kellelegi haiget teinud, siis vabandan,” EI ole vabandus. Juba lasteaias õpetatakse lastele, et korralik vabandus on kolmeosaline – öeldakse, mille eest vabandust palutakse, tunnistatakse, et käitumine oli vale, ja kinnitatakse, et tulevikus seda enam ei juhtu. Antud juhul ei tunnistatud oma vigu, sest ei räägita oma tegudest, vaid teise tunnetest. See on süü teise õlule veeretamine – no KUI teie tunnete end halvasti, siis mul on sellest (mitte enda käitumisest, vaid teie emotsioonidest) siiralt kahju.

Nii et täna on meil Facebookis kaks võrdsusele keskenduvat eestikeelset gruppi. Ühes on hääletoruks Mihkel Kunnus, teises annab nüüd aktiivselt tooni Irja Tähismaa (ja no ma saan aru, et koduste seisukohtade eest teda välja visata ei saa, aga no imelik on lugeda Facebookis feministlikke seisukohti ja holier than thou suhtumist ning siis nende blogist samal ajal näiteks seda). Kolmas ideoloogiline grupp on ka, kus Loho möllab. Ma vist olen natuke aega hoopis omaette, see pidi vaimu kasvatama. 😀

P.S. Kui kedagi huvitab, siis Scarlett mõtles ümber ja ei tee selles filmis kaasa. Eks saab näha, kas see on transkogukonnale Pyrrhose võit või õnnestub siiski vana skandaali pealt transnäitlejaga normaalsed vaatajanumbrid koguda.

Ma oleks esimest korda elus peaaegu lapsele politsei kutsunud

😂😂😂😂

A post shared by 💫👁🔮👁💫 Kiss My Ass 😂 Thank U 😎 (@unapologetic.bipolarsnob) on

Jalutan mina mööda teed. Möödun paarikesest, kes ilmselt tülitseb ühe auto juures, sest nad rääkisid veel vaiksemalt kui keskmised eestlased. Pole minu asi, eks ole (nagu ülalolevalt pildilt näha). Noh aga jõuan mina ca 200 meetrit (ilma naljata) edasi ja vaatan teisel pool teed olevat jõnglast, sest no ikka äratab huvi, kui selles vanuses laps täitsa üksi hängib. Ta oli nimelt selline just käima õppinud, iga natukese aja tagant käis hooga pikali, ajas end jälle püsti ja jooksis edasi. Seejuures jooksis autotee äärde, tagasi kõnnitee keskele, jälle autotee äärde. No ei tundu väga turvaline, eks.

Jään seisma ja vaatama, ainsad täiskasvanud on need kaks seal kaugel eemal, kes täiesti ignovad seda, et mingi titt siin pidevalt kõhuli on ja autotee ääres jookseb. Nagu mitte mingit huvi ei näita üles, nii et eeldasin, et ju siis pole nende laps. Aga nii, kui ma telefoni välja võtsin, hakkas mees kibekähku end tite poole liigutama (sest no mis see muu ikka motiveerib sind hea lapsevanem olema, kui see, et äkki keegi muidu kutsub politsei), nii et eks ma siis ka eemaldusin eestlaslikult. Ja no ma saan aru, et iseseisvust peab ka kasvatama ja äkki oli talle õpetatud, et autoteele ei tohi minna (minu koerale ntks on – aga ma ikka ei testi seda nii, et olen ise pea  200 meetrit eemal), aga see oli nii hirmus.

Jah, minust on saanud tädi Maali, kes tahab igale poole oma nina toppida. 😀

Tallinlased sõidavad nagu vaimuhaiged

Üks asi, millega ma pole Tallinnas ära harjunud, on see, et siinne liikluskultuur on äärmiselt egoistlik ja teised inimesed neid üldse ei huvita. Näiteks. Pean mina kaks korda päevas tipptunnil liikuma üle Stockmanni juures oleva ristmiku. Ja tipptunnil liiklemine pole tegelikult raske – selle ajal lihtsalt ei sõideta ristmikule välja, kui ei ole kindel, kas ka üle jõuab.

VALE! Vähemalt tallinlased pole sellisest geniaalsest ideest midagi kuulnud, nii et igal jumala hommikul ja igal jumala õhtul on seal näiteks trammitee blokeeritud, sest mingi tainas on sinna peatuma jäänud. Või terve ristmik, nii et üks suund ei saagi liikuma, sest nad ei pääse välja, sest teised inimesed on lihtsalt nii idioodid.

Nüüd on seal juba ca nädal aega tööl liikluse reguleerijad. Ma mõtlesin alguses, et foor on katki, aga ei. Linnavõim on lihtsalt taibanud, et need inimesed on liiga lollid, et täiskasvanute kombel valgusfoori kasutada, nii et ainus võimalus neid normaalselt liiklema panna, on maksta iga päev kahele inimesele, et need seisaksid ja näitaksid käega TÖÖTAVA FOORI ALL märke “stopp” ja “mine”.

MASENDAV.

Juba tegime Morksile ära

Esimene sõidutund läks nii, et poiss läks Kadaka Selveri platsi asemel Tondi Selveri omasse. Väga piinlik. 😀

Kuidas mina ometi sõimurongist maha jäin?

Kuna ma ei jõudnud õigel ajal kedagi kritiseerima, siis ma ütleksin nüüd, et mulle üldse ei meeldinud see kleit, mida Meghan Markle viimases pulmas kandis. 4500 eurot koti eest, tõesõna. Kas kellelgi ta meiliaadressi on, ma ütleksin talle endale ka, et ta oli kole.

Taust? Nädalavahetusel oli blohiauhindade jagamine, kus ma ei käinud, sest ma olen neist kõigist parem ja ei suhtle alamklassiga. Ja no natukene selle pärast, et ma istusin kodus ja puhkasin põlve ning veits ka selle pärast, et ma olin ära unustanud, et see toimub, sest mind ei tõmba sellised asjad – mul tõesti ei ole väga huvi näha, kes Eestis kokandus- või meigiblogi peab, sest nad ei huvita mind ja mina ei huvita neid, vaatan parem kodus telekat. Aga no eelkõige pean ma end kõigist paremaks.

Igatahes on selge see, et auhinnagala oli kõigest eelmäng järgnevatele postitustele, kus inimesed üksteisevõidu kirjutasid, kelle rinnad rippusid ja kelle tagumik suurem oli. Jaanika (mitte printsess) käis suisa inimestele eraldi kommentaare jätmas, et nad ikka teaksid – mul selles mõttes on savi, et kommentaari saaja on käinud ka mu blogis kommenteerimas, et mul on kole kleit, eks karmabuss teebki vahel tiire, kui oskad kommentaare jagada, oska võtta ka. Aga no labane on see kõik. Paljud inimesed on õnneks sellest välja kasvanud, aga mõni jääb lihtsalt Perekooli käo faasi kinni. Meil on blogimaailmas hulk inimesi, kes üritavad jätta endast muljet kui “lihtsatest ausatest inimestest”, ja siis veedavad aega lihtsalt teiste mõnitamisega, sest nad on “otsekohesed”. Ei, kullakesed, minu vanaema on otsekohene inimene, see ei tähenda, et ta kellegi pekki või kleiti kommenteeriks. See tähendab, et ta ütleb välja, kui miski tema meelest ebaõiglane on. Teie olete empaatiavõimetud värdjad, kes sellele lisaks võivad olla ka otsekohesed, aga no elu on näidanud, et näkku ei ütle te iial midagi.

Oih, ma pillasin mikrofoni.

 

Igale naisele oma Andrei!

Ma ei mäleta, kas ma olen teile rääkinud, aga minu elus on üks imeline mees, kelle nimi on Andrei. Imeliste asjadega on kahjuks nii, et neid ei anta kunagi igapäevaselt, nii et ka Andrei seltskonda saan ma nautida ehk korra kuus, ja sedagi umbes 40 minuti kaupa. Aga see-eest tuleb ta ise meile töö juurde kohale ja hõõrub täpselt sealt, kus parajasti vaja on – ja teeb just sellist massaaži, nagu mulle meeldib, nii et on juba peaaegu valus, aga rohkem ikka mõnus.

Imeline pole ta muidugi mitte ainult selle pärast, et ta katsuda oskab. Mkm. Lisaks sellele on tal ka eriharidus ja ta on tõesti selline, et korra katsub ja saab aru, mis valesti on. Kui ta mulle esimest korda massaaži tegi, küsis ise, kas paremas õlas on vigastus olnud (mis oli juba mitme aasta eest). Siis soovitas harjutusi alaseljale (ilma et ma oleks seljavalu kurtnud, ütles, et aru saada, et ilmselt valutab) – ja ütleme nii, et praegu on olukord selline, et kui valutab, olen ma ise laisk olnud. St kui ma neid harjutusi korralikult 2-3 korda nädalas teen, on selg igati korras. Kui ära unustan või ei viitsi, siis varsti tuletab keha ise meelde, et peaks tegema.

No ja nüüd siis kohtusin temaga taas esimest korda pärast oma põlvevigastust, sest ta ei olnud vahepeal meie firmasse sattunud. Kui mäletate, siis vahepeal ma juba guugeldasin ja kõigi sümptomite kohaselt oli mul luupus, sest KÕIK liigesed valutasid. No selgus, et tegelikult läks kogu ülejäänud ebamugavustunne kahe puhkepäevaga üle ja nüüd on ikka ainult see põlv valutanud (ja olgem ausad, ma seisin sellega reedel tasakaalupadja peal, mis on ilmselgelt üsna loll tegu, sest see on küll taastusraviharjutuste nimekirjas, aga alustatakse tegelikult ALATI staatilistest harjutustest). Igatahes katsus Andrei muuhulgas ka puusade ümbert ja ütles, et ta ei taha mitte uskuda, et mu vigastus ülekoormusest on, sest selle tekkimine võtab tavaliselt rohkem aega ning ma olin enne põlvevalu ju põhimõtteliselt kaks kuud haige ja trenni ei teinud. Näppis mind siit ja sealt ning ütles, et tema arvab, et reielihased ja puusapainutajad on lihtsalt nii pinges, et see avaldab põlvele ka liigselt survet. Olid küll pinges, paremalt poolt oli enamvähem, aga kui ta vasakult poolt katsus, siis ma põhimõtteliselt röökisin tal käes (ta on tõeline alfaisane, ütleb selle peale ainult, et “sina ära röögi, vaid proovi nautida”). Üldse oli kõik pinges, sest see paar nädalat ülakehatrenni ja null massaaži + tavalisest rohkem tööd oli ülakeha ka korralikult sõlmeliseks võtnud. Igatahes ütles ta mulle, et mingu ma koju ja rulligu oma reielihaseid ja puusi.

Arvestades seda, et ma lonkasin tema juurde pukile ja minema kõndisin omal jalal (st selle valusa näppimise mõju oli tõesti kohene), olin ma kodus muidugi hakkamist täis. Masseerisin, rullisin ja venitasin (vt ülemist pilti, edasijõudnud ajavad seal selja sirgu ja käed taeva poole, hoia vähemalt 30 sekundit, ideaalis minut kuni kolm) ning siis rullisin veel korra. Oksemaitse oli suus, sest see vasaku jala reis oli tõesti nii kinni, et MEGAvalus oli, mis sellest, et ma enne masseerisin käsitsi, siis masseerisin tennisepalliga ja siis alles läksin selle päris rulli peale. Aga täna hommikul on põlv tundlik küll, aga ma saan lonkamata kõndida ja sain voodis suvalises asendis magada ning ei istu tööl enam jääkotiga. Nii et paranemine on märgatav, vähemalt reede-eelsel tasemel oleme tagasi.

Nii et #usumeAndreid!

P.S. Kui jooksmas käite, siis igatahes tasub vähemalt korralikult venitada, kui rullida ei viitsi. Ülemist teen ma praegu olude sunnil, sest seda on võimalik ka minu põlvega teha, tavaolukorras ei pruugi see painduvatele inimestele palju pakkuda. Alumine on täiega mu lemmikvenitus pealmistele reielihastele (venitab siis alumist jalga, kui juba paremini paindud, võib klotsi ära võtta), aga seda asendit ei saa ma hetkel võtta:

Good Quad Stretch here👆🏼#quadstretch#yoga#almost#half#heropose

A post shared by StephanieMassageTherapist (@stephaniemassagetherapist) on

Selle lihtsam variant on see, et tavaolekus ma ei tunne selles üldse mingit venitust (vahel on nii, et lihased on megapinges, aga selleks, et välja mõelda, kuidas neid venima saada, tuleb veidi trikitada):