Sain eile Hortese juures parkimistrahvi. Muidu poleks midagi, lihtsalt ma olen siiani veits vihane, sest see olukord on nii debiilne. Vaadake, parkimine on seal tasuta, parkimiskellaga. Ja ma ei UNUSTANUD seda parkimiskella panna, ma vaatasin, et parkla on inimtühi ja mõtlesin, et laupäev, kes see ikka kontrollima tuleb. Selle asemel, et kulutada need kümme sekundit ja see kell välja panna. Asja teeb hullemaks see, et mina olen muidu see inimene, kes nagu närvihaige koer kõrvalistmelt alati teistele parkimiskella meelde tuletab ja ütleb asju nagu “raske on sul see üks liigutus teha v?” 😀 Nii et väga piinlik. Trahv oli õnneks ainult 15 eurot, selline paras tasu lolluse eest.
Muidu on tegelikult elu lill olnud, kuigi muidugi selgus, et hädad ei käi ühekaupa, hambaid tuli korraga suisa kaks ja alumises reas on läbi igeme veel kaks tükki kumamas (iseasi, et see ei tähenda muidugi, et need niipea välja murda kavatseks, olen täheldanud, et vahel kumavad nad mitu kuud, enne kui on valmis päriselt kapist välja astuma).
Midagi tahtsin veel kirjutada, aga ei mäleta. Aa, käisin potentsiaalse lapsehoidjaga kohtumas. Tundub imeline inimene, enamvähem kõrvaltänavas ja seal poleks kunagi korraga üle 3-4 lapse (koos minu omaga siis). Ma nimelt mängin jätkuvalt mõttega, et leiaks lõputööle uue teema ja juhendaja (sest ma ei tee nalja, ma pean täiesti nullist alustama selle asjaga) ning jätaks lapse paar korda nädalas mõneks tunniks hoida, et saaks rahus kirjutama hakata. Ainus probleem, et kõigi ülikooli poolt pakutavate teemade juures on kirjas tekst stiilis “kui oled valmis korralikult vaeva nägema, nii et veri ninast väljas, siis võta ühendust”, aga ma tahaks sellist “kui tahad võimalikult vähese vaevaga diplomit kätte saada, et ükskord see asi kaelast ära oleks”.
Ma mõtlesin, et ma ei julge andmeanalüüsi ukse taha enam kraapima minnagi, sest ma olen seda õppejõudu seal nii palju üle lasknud (okei, ma lasin ta üle, sest mul suri vanaema ära ja siis ma sain lapse, mis on nagu mõlemad üsna tõsiseltvõetavad põhjused, aga see ei muuda asja, et tema seisukohast olen ma siiski teda kaks aastat järjest üle lasknud), aga siis avastasin rõõmuga, et ta pole enam sel positsioonil. Selgus, et krt, ta on jätkuvalt Tartu Ülikoolis, lihtsalt ametikõrgendust saanud, aga ikka data science. 😀 Ja nad tegelevad nüüd TÄIEGA huvitavate asjadega, kuigi tundub, et pigem doktorantidele ja post doc’ile suunatud, nii et no ma NII tahaksin ka midagi sellist teha oma lõputöö jaoks. Fake news ja eelarvamustega AI ja trollimine on täpselt sellised teemad, mida oleks megahuvitav andmeanalüüsi ja masinõppega uurida. Aga pange nüüd siia see, et ma pole jälle aasta aega üldse IT-ga tegelenud, ei mäleta ilmselt pythonistki midagi, masinõppest rääkimata, ja teiseks ei saaks sellele pühendada 40 või isegi 20 tundi nädalas, vaid “ma siin lapse kõrvalt kirjutan lõputööd” … Kümme tundi nädalas ehk saaksin panna sinna. No ma ise ka ei võtaks jutulegi ennast, nii et ma siiralt ei julge minna. Kardan, et saan rejectitud … Andke nõu mulle, mis ma teen, et ma ei oleks elus täielik läbikukkuja oma näkase 2,87 magistriga.
P.S. Mul on kuri kahtlus, et paljud inimesed internetis arvavad, et mitte ainult mina, vaid ka mu mees oleme mõlemad debiilikud, sest ma unustan kogu aeg ära, et kui mu blogis inimesed teavad, et ma teen nalja (ja kui poolt usud, oled ikkagi poolega petta saanud), siis Twitteris näiteks satuvad tviite alati lugema ka võhivõõrad, kes mõtlevadki, et ma sunnin oma meest näiteks suvalise nalja peale diivanil magama või et need tema lollakad naljad, mida ma vahendan, on laustõsiselt öeldud (ma ise siiani naeran selle üle, kui ta ütles meie lapsele kakskeelsest raamatust parti nähes, et “so this is what you’d look like if your mum were to have an affair with a mallard“, sest pildil oli part duck). Nii et kõigile teadmiseks, et mu mees magab diivanil ainult siis, kui ta haige on või kogemata sinna magama jääb. Teoreetiliselt on meil ka kokkulepe, et kui ta peaks purjus olema, magaks ta samuti diivanil, ohutust silmas pidades, sest päeval on titt minu külge kleebitud, aga öösel tahab ta vahel miskipärast end just issile külje alla ajada, nii et ei taha riskida sellega, et ta lapikuks litsutakse — aga praktikas polegi seda ette tulnud, sest ta ei laaberda eriti. Nii et ärge kartke, mu meest ei väärkohelda. Ainus, keda siin majas väärkoheldakse, olen mina, pidevalt hambajälgi täis ja rinnad veriseks kratsitud, aga kahjuks ei saa titele politseid kutsuda, nad ainult naeravad ja viskavad toru hargile. Krt, ma pean jälle ütlema, et see oli NALI, ma tegelikult ei ürita oma präänikule politseid kutsuda, ma lihtsalt ei oska tõsiselt rääkida. See veriseks kratsimine ei ole nali, ma pean nahaarstile aja panema, sest muuhulgas on ta mul ühe sünnimärgi küljest kratsinud (iseasi, et see ei olnud tegelikult sünnimärk, vaid tekkis raseduse käigus, nii et tehniliselt taastas ta raseduseelse olukorra, aga arstile peaks vist näitama ikkagi).
Teen blogis mõningaid pisitillukesi muudatusi, nii et kõik te, kel muudetud postitused ka meilile tulevad, olete ilmselt 529 meili saanud. Sorry about that. Varsti on valmis.
See pole tglt üldse teemasse, sest tal pole ju nakkushaigus
Olin teie peale siin veidi solvunud, sest mõtlesin, et kõik ignosid mu postitust selle kohta, et mu laps oli esimest korda päriselt haige, nii, et saime lisatoidu asemel antibiootikumikuuriga alustada ning mitteistuvalt lapselt pissiproovi püüda. Aga siis avastasin, et olin unustanud selle postituse ise avaldada. Nii et seekord saate veel andeks, kuigi veits vimma pean ikka. 😀
Igatahes uskuge või mitte, aga vahelduseks see kanaema siin mitte ei reageerinud üle, vaid ei reageerinud piisavalt. See üks kord, kui ma kuulan inimesi, kes ütlevad, et ma põen liigselt ja peaksin vähem pabistama, selgus, et TÄIEGA oleks pidanud pabistama. Nii et edasi elan ärevushäirega vist. Nimelt, mäletate, ma rääkisin, et lapsel oli väike palavik + isegi oksendas, aga siis selgus, et tuli hammas. Tema võimlemisrühma treener veel ütles mulle, et tegelikult nad võivad küll hambatuleku ajal oksendada ka, sest sel ajal võib lihtsalt nii palju sülge tilkuda, et nad ei suuda seda normaalselt alla neelata (mis tundus igati tõenäoline ja ilmselt nii ongi, sest see oli juba nädala eest ja ei pruugi toimuvaga üldse seotud olla – ehk siis tegelikult ma ei tea, kui kaua ta juba haige oli ja kui kaua niisama pisut pahur). Noh, üle-eelmisel nädalavahetusel, vahetult enne sünnipäeva mõtlesin, et laps on nii palju rahulikum kui tavaliselt, sest muidu ta viimase ärkvelolekuaja joriseb, aga seekord tahtis rahulikult süles istuda ja muusikat kuulata – tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et loid on selle nimi, mitte rahulik, kui su mitterahulik laps järsku nii teeb. Ja eelmisel esmaspäeval sai jätkuvalt veidi soojast peast ootamatult peaaegu 39-kraadine palavik, mis läks mõne tunniga ise alla, nii et ma ei jõudnud veel paratsetamooligi anda (sest ma mõtlesin, mida teha, sest üks kraadiklaas näitas 38,2 ja teine 38,8 ning laps ise väga kehvas seisus ei tundunud). Teisipäeval ja kolmapäeval tundus kõik ok, palavikku enam polnud ning üks kogenum tuttav ütles veel enesekindlalt, et vaata, mis nägu ta on, see ei ole haige lapse nägu, tal on raudselt lihtsalt veel üks hammas järge ootamas lihtsalt. Neljapäeval otsustasin kõiki teisi ignoda ja riskida sellega, et öeldakse taas, et ühe lapse emad on ikka sellised kanaemad, ja läksin temaga perearstile, ainsateks sümptomiteks see, et viriseb palju ja “tundub ikka natuke soojem kui muidu” (palavik läks uuesti üles alles pärast arstil käimist).
Selgus, et põletikunäitajad on laes, sai otsekohe antibiootikumid. Kusjuures ega nad ei teadnud tol hetkel, mis tal viga on, lähtuti lihtsalt sellest, et kuna kõrvad-nina-kurk on kõik okeid, siis järgmine kõige tõenäolisem asi on kuseteede põletik vms seal kandis, nii et sellele suunatud antibiootikumid talle määrati. Lisaks sain käsu tuua järgmisel päeval lapse uriiniproov, kindlasti ajavahemikus 8-11 ja kindlasti nii, et see proov poleks vanem kui kaks tundi. Kas te olete kunagi proovinud võtta uriiniproovi lapselt, kes veel istuda ei oska? Kusjuures muidu poleks midagi, sest hommikul ca kümme minutit pärast ärkamist on häda alati tulemas, aga nagu kiuste ärkas ta järgmisel päeval kell viis, mitte ei põõnanud kaheksa-üheksani nagu tavaliselt. Ilmselt oli asi selles, et tal tõusis neljapäeva õhtul uuesti palavik, nii et pidin talle veel öösel ka ühe korra rohtu andma, sest ta oli lihtsalt nii kuum. Ehk siis pakun, et just meeldivate ravimite tulemusel ärkas ta hommikul üle hulga aja väga rõõmsas tujus ja täiesti tavalise jaheda peaga. Mille üle mul oli nii hea meel, et ma olin rõõmuga valmis kell viis ärkama, aga see ei muuda seda, et esimene ring saabus liiga vara ning proovi õigel ajal kättesaamine oli täielik jebimine, mis hõlmas muuhulgas strateegiliselt lapse külge kleebitud kilekotti. Aga tehtud ma selle sain ja vähemalt saime selle tulemusel teada, et jah, seekord pani statistika suhteliselt täppi – neerupealse põletik ja antibiootikumid juba töötasid.
Palavik kadus juba kahe päevaga ja nüüd on ammu taas mu rõõmsameelne kisakõri tagasi, kuigi igaks juhuks peame veel ultrahelis ka käima. Aga mom-guilt on muidugi võimas, sest ma ütlen ausalt, et kui on vaja öösiti mähet vahetada, pole ma küll midagi pesemas käinud, ajan niisama puhastuslappidega läbi, et ta üles ei ärkaks. Ja isegi päeval tuleb ette, et kui olulised osad silmaga vaadates puhtad on, siis ei hakka teda kraani alla vedama, sest ei jaksa seda karjumist kuulata (vee alla minna talle meeldib, duši alt väljatulek on see problemaatiline osa). Nii et loomulikult mõtlesin mitu päeva, mida kõike ma valesti olen teinud, mis sellest, et õde kinnitas, et beebitüdrukutel on see nii tavaline asi, et võid kõik õigesti teha ja ikka põletiku saada. (Ja samas arst ütles, et nii ebatavaline, et peaks ikka UH tegema, et veenduda, et kõik on õige kujuga. Kumb siis, tavaline või ebatavaline? Loodan, et see on selline igaks juhuks kontroll.)
Aga noh, ilmselt on isegi hea, et see postitus “õigel ajal” avaldamata jäi, nüüd saan tagantjärele öelda, et laps juba terve ja meie samuti elus. Vahepeal mõtlesin küll, et suren ise magamatusest maha, sest ei suutnud teisiti, ärkasin iga 30 minuti tagant öösel üles, et katsuda ega ta liiga kuum ei ole. 😀 Pluss nii tore on näha, kui rõõmsalt ja innukalt ta nüüd jälle mängib. 3 annust antibiotsi veel ja siis võime siirupi pealt lillkapsapüreele üle minna.
Aga järgmine kord proovige ikka veidi toetavamad olla, eks.
Ma ei tea, kas julgen kirjutada, sest elu on näidanud, et nii kui ma millestki titega seoses kirjutan, kipub olukord kohe muutuma. 😀 Aga meil juhtus siin korraga kaks väga meeldivat asja. Esiteks sai ta eile aru, et kui ma näiteks vetsus olen ja tema kõhuliasendist tagasi selili ei saa, siis ei pea ilmtingimata röökima, vaid võib pea maha panna ja puhata, kuni ma tagasi jõuan. Imeline, eks ole. Arvasin, et üks kord vedas, aga ei, nüüd ongi nii juba teist päeva. Ja teiseks … Teiseks selgus hiljuti, et kui ta ära väsib, keerab ta end nüüd külili ja paneb sõrme suhu, nii et ma võin ta lihtsalt voodisse panna ja ta sätib end seal ise magama. Ilma igasuguse nututa, ilma et ma peaks kõrval seisma ja patsutama vms. Täiesti uskumatu. Nüüd olen mitu päeva juba teda esimeseks päevauneks ja esimeseks ööuneks tema oma voodisse pannud, et ta sellega ka natuke rohkem harjuks ja enamasti pole tal selle vastu ka midagi.
Pane või uuesti külili magama, et tagant kiilaks ei jääks 😀
Aga pilt on kahjuks fake news. Me umbes korra kuus ikka proovime, et kas annab kolmekesi koos ronimas käia, aga üldiselt juhtub siis ikka nii, et ta näiteks autos teel sinna ei maga ja siis on hoopis trennis unine ning mul pole südant seal liiga kaua aega veeta. St “kolmekesi koos ronimas käia” ei tähenda muidugi, et ma teda ronima tahaks panna, vaid et tahaks teda trenni kaasa võtta, et me kordamööda temaga tegeleda saaksime. Aga hetkel tundub, et perena saame koos normaalselt sisetrenniski käima hakata siis, kui ta jaksab päeval juba vähemalt kolm tundi järjest üleval olla. Internet ütleb, et seda ei pruugi enne aastaseks saamist juhtuda, nii et praegu tundub küll, et eks me siis nii kaua käime eraldi ronimas ja suvel ehk natuke väljas boulderdamas. Win some, lose some jne.
Muud mul polnudki täna öelda, tahtsin rõõmu jagada lihtsalt, olgu ta nii üürike kui tahes.
Täiendus: Ahjaa, kuidas ma unustasin! Kui ta alguses lalises armsasti, siis nüüd on hakanud klingonit rääkima. Ise naeratab armsasti, aga vadin kõlab, nagu ähvardaks hävitada kogu mu suguvõsa ja seejärel kümmelda nende veres.
Aeg järjelooga edasi liikuda. Esimene osa on kirjas siin ja teine siin.
Ilma naljata, terve see trimester oli vist eelkõige üks suur ootus, et see kõik juba ükskord läbi saaks. No ja trimestri märksõna on kahtlemata vaagnapõhjalihaseharjutused. Neid tegin selle aja peale harjumusest juba iga kümne minuti tagant: hambaid pestes, redditit scrollides, autoroolis punase tule taga istudes, õhtuse meditatsiooni ajal, loomulikult rasedajoogas jne. Aga kuhu me eelmise trimestri lõpus jäimegi?
Praise be, kallid sõbrad, praise be — avastasin, et see vahejupp, mille Sirru mulle varase jõulukingina (teie soovitusel) ostis, sobib lisaks mu niisama jahedama ilma jopele ka mu MÕLEMA suusajopega. Ma ei olegi siin majas vangis! Või noh, tehniliselt peaks väravani jõudmiseks veits lund kühveldama, sest eile PÄEVAL, enne suuremat lumesadu, oli pilt selline:
Meil on siin veits see häda, et mees ei taha, et ma ise lund roogiksin, sest I thought we agreed you are going to stop trying to induce. Ta nimelt arvab, et ma olen raseduse lõppfaasi kohta natuke liiga aktiivne. Üldse on igasugu huvitavaid mõtteid tekkinud tal, näiteks sai ta pahaseks, kui ma tahtsin joogapalli osta, sest ma mainisin kogemata mokaotsast, et see poleks ju AINULT mulle, lapsele on ka kasulik veits seal peal kõhuli olla, treenib küljelihaseid ka. Mis teeb minust halva inimese, sest “sa ei saa vastsündinu peal mingit Natsi-Saksamaa treeningprogrammi rakendada” (esiteks, Natsi-Saksamaal polnud joogapalle, ja teiseks, millal siis veel, kui mitte vastsündinu peal?) ja “mis siis, kui sa teda seal hoides näiteks aevastad?” (ma ei tea, aga mis siis, kui ma temaga ühest toast teise kõndides aevastan? mis küsimused need on?). Ehk siis joogapall jäi selle vastusurve tõttu ostmata. Loodan, et ta veits rahuneb, kui titt käes on ja näha, et päris kristallist ei ole.
Igatahes eile ka vaatasin ainult aknast, kuidas naabrid terve päeva lund rookisid (meil siin ei jõua sahk mitte sugugi iga päev meie väikesele tänavale, nii et keskmine inimene ei saa liikuma, kui ise ka tänavat ei roogi — üks kord elus on meil oma 50 aastat vana autoga eelis, sest selle nelivedu läheb vajadusel igast asjast läbi). Kuigi hetkel on otsustatud, et me ei viitsi autot puhastada, nii et kui muidu mõtlesin, et tuleks see titt juba varem, siis praegu on seis selline, et kui ka peaks siin sünnitustegevus algama, siis nädalavahetuseni hoian jalad ristis ja ei lase kedagi välja (nädalavahetusel hakkab ehk sulama juba).
Mis muidu? Muidu olen täiesti teadlik sellest, et üks sõber ootab innukalt raamatuarvustust, aga kuna see ei taha mitte mul praegu sõrmede alt välja tulla, siis räägin hoopis muudest asjadest. Dekreediraha näiteks sain kenasti kätte. Ütlesin Sirrule, et viin ta selle puhul ükskõik kuhu sööma, valigu aga. Tema valikut võite ülal näha. 😀 Ma ei kurda, rahakoti seisukohast on see ju suurepärane. Lisaks oli tegelikult toit ka kiirtoidu kohta ikka täiega hea. Mulle muidugi meeldis see, et see nägi täiega välja nagu Twin Peaksist tuttav “tavaline USA väikelinna kohvik”. Kes ei mäleta või pole näinud, siis Twin Peaksi oma oli selline:
Aga no see musakast ja stiil ja kõik … Isegi selline traditsiooniline kohvikann oli, kust igaüks võis kohvi võtta (ma selle suhtes olin alguses veidi skeptiline, sest see seostub mulle eelkõige soomlaste kohutava kõrbenud lögaga, aga ei, maitses okei). Nii et ma isegi ostsin sõõrikut ainult selle pärast. Üks sõber küsis veel hiljem, kas on okei oma ameeriklannast kallimat viia sinna või on too much on the nose. 😀 Nagu you can’t get any more on the nose than that, aga see oli sellest hoolimata lahe koht. Nii et ma arvan, et viige julgelt kõik oma ameeriklased sinna, näete ära, kuidas neil huumorimeelega on.
Väike ehmatus oli ka siin vahepeal. Minu mitte nüüd ilmtingimata parem pool käis reedel (st nüüd siis juba kümne päeva eest) sõpradega väljas ja kolmapäevaks oli juba kaks inimest sealt seltskonnast positiivse PCR-testi andnud. Üks neist kusjuures samuti juulis vaktsineeritud. No ja kuna minu musirull oli ka just kaks päeva kurtnud, et ilge väsimus on peal, siis ajas veidi hirmu nahka küll. Õnneks selgus, et ta oli lihtsalt väsinud ja kuna praeguseks on kümme päeva möödas, võib vist üsna kindlalt öelda, et seekord läks see mõõk meist mööda. St ma otseselt ei karda tõsiselt haigestumist, seda enam, et mulle tehti alles mõne nädala eest tõhustusdoos, aga ma kardan seda, et kui ma valel ajal positiivse testi annan, pean maskiga sünnitama. Täitsa ausalt, mul on praegu füüsiliselt raske maskiga toidupoes käia, pea hakkab kiiresti ringi käima jne, nii et ma ei taha mõeldagi, kuidas pikaajaline suurem pingutus sellega oleks. Minu isiklikud kontaktid on küll kõik juba niigi miinimumini viidud, aga nüüd panen Sirru ka ketti vist viimasteks nädalateks. Või käitub nagu teised vastutustundlikud inimesed praegu käituvad — minu (igati vaktsineeritud) vend näiteks käis nädalavahetusel sünnipäeval ja kõik inimesed tegid enne peoleminekut igaks juhuks kiirtesti. Omal algatusel ja ühisel kokkuleppel, keegi ei vingunud.
P.S. Ma saan aru, et enamvähem igast lõigust käis nüüd korra rasedus läbi, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on kohe-kohe 38. nädal, nii et paratamatult praeguseks keerleb pea kõik selle ümber. Olge õnnelikud, et ei pea vaatama pilte mu haiglakoti sisust või vlooge selle kohta, kuidas ma lastetuba viimistlen. Kuna ametlik tähtaeg on 23. detsember, ostsin isegi jõulukalendri, et sellega count down’i teha (täitsa tõsiselt, mis count down eesti keeles on?). See muidugi ei tulnud väga hästi välja, sest sealt tulevad nii pisikesed šokolaadid, et ma ei viitsi igapäevaselt neid urgitseda, vaid võtan iga kolme päeva tagant kolm korraga vms, aga no mõte on see, mis loeb jne.
Selle kontserdi ajal olin ma üheaastane ja ei teadnud pungist veel midagi
Twitteris on viimastel päevadel (okei, nädala eest, aga mul oli kiire) olnud palju juttu sellest, kuidas oma vigu tuleb tunnistada ja vabandust paluda jne. Ja mina suutsin just sobiva ajastusega ämbrisse astuda. Nimelt jagas keegi Twitteris artiklit Saaremaa tuntud punkarist Trapetsist, nägin seda nime ja pilti ning hakkasin vihast vahutama, sest täitsa pekkis, see on ju see tropp, kes üritas mu käele nalja pärast suitsu kustutada, kui ma 16aastaselt kogemata Viljandi Folgilt Pärnusse sattusin ja ta mulle mu elu esimese tätoveeringu pidi tegema (see plaan jäi katki, sest polnud õlleraha, aga ilma õlleta tal käsi värises natuke liiga palju). Igatahes jagasin seda kõike innukalt Twitteris (suitsuosa, mitte seda muud) ja elasin rahulikult oma elu edasi.
No ja sama päeva õhtul olin juba voodis, silmad kinni, une ja ärkveloleku vahel mõnusalt kõikumas, kui järsku jõudis kohale, et krt, see mees, keda mina mõtlesin, oli siiski PILBATS. Ja ma veel kuulsin mingi hetk, et tema olevat ju üldse teiste omasuguste poolt joomingu käigus maha löödud. Neil kahel tüübil pole midagi ühist peale selle, et mõlema nimi lõppeb TS-iga ja mõlemad näevad oma tegelikust vanusest 20 aastat vanemad välja. Nii et kustutasin kohe oma kommentaari ära, mõtlesin, et küll järgmisel päeval kirjutan uue ja palun vabandust, aga järgmisel päeval ei leidnud muidugi seda lõime üles, nii et eks ma vabandan siis siin. Seda enam, et olen teiste inimeste käest Trapetsi kohta ainult häid asju kuulnud, nii et väga piinlik lugu.
Aga sellega seoses mõtlesin kohe sellele hiljutisele blogiviirusele, kus kõik rääkisid sellest, mida nad ütleksid 16aastasele endale. Nagu täitsa ausalt, mul ei oleks mõtet oma hingeõhku raisata, sest ma ei oleks selle noore daami jaoks mingi ütleja. Tema seisukohast olen ma suvaline väikekodanlasest tädi, kelle peamised mured siin maailmas on see, et diivan ei jõua kohale ja üürikaomanik röövib paljaks – ja mõlemad on pseudoprobleemid, sest ma ei maadleks kummagagi neist, kui oleks täpselt maitse järgi diivani tellimise asemel võtnud suvalise, mis parajasti kuskil tasuta ära anda oli, ja oleks vesiklosetiga korteri üürimise asemel teadlikult elanud odavas peldikus, kus kedagi ei huvita, kas ja mis kuskil tolmune on.
Kusjuures, huvitav on see, et ei saa rääkida siin ju ainult vaimsest (taand?)arengust, sest vähemalt minu puhul tulid füüsilised muudatused enne ja maailmavaatelised muudatused järgnesid. No näiteks. Vanasti oli nii, et kui ma olin väsinud, siis ma magasin. Näiteks lennujaama põrandal või bussis või pead köögilauale toetades, sest no miks mitte, need on need võimalused, mis meil siin parajasti on, mis siin ikka vinguda. Ja mingist hetkest alates see lihtsalt ei käi enam nii. Ma magasin siin kaks nädalat end morge … morgellonidest … kõigutada laskmata maskiga, nagu korralik ajupesuohver pandeemia ajal tegema peaks. Ööseks mask ette ja und näed ainult Kaja Kallasest. St mask oli mul muidugi silmade ees, sest ma lihtsalt EI SUUDA enam muidu magada, kui korralikke pimendavaid kardinaid ei ole, aga või see ussikesi huvitab, kus ma seda hoian, nemad elavad ikka oma elu (nali oli see, ärge hakake seletama). Maskiga ka ei suuda, aga no natukenegi parem. Sel nädalal sain pimendavad kardinad lõpuks kätte ja täitsa lõpp, ma olen NII ÕNNELIK.
Samas mäletan ka seda hetke, mil füüsiline nihe oli juba alanud. Päris vanur veel polnud, aga muutused olid märgata. Olin oma esimesest abikaasast just lahku läinud ja pisikesse Supilinna urkasse kolinud ning ei saanud magada, sest seal polnud üldse kardinat. Isegi kardinapuud ei olnud. Õnneks sõbrannad tulid appi. Üks varastas hiivas mulle kardinapuu. See ei olnud tegelikult varastamine, sest see oli ilmselgelt kolahunnikusse visatud, lihtsalt selle kolahunnikust kättesaamiseks, oli vaja … ronida üle lukus värava. Nii et hiivamine on vast sobiv sõna. Natuke roostes ta ju oli ja natuke kõver, aga igati ok kardinapuu. No ja teine sõbranna tõi ema juurest üle jäänud sebramustrilise tekikoti, mille serva sai toore jõuga neist roostes konksudest läbi suruda ning tadaa … Oligi kerge vaevaga pimendav kardin olemas. Ei olnud vaja millegi eest plekkida, ei olnud vaja oodata, kõik käis nagu lupsti. Ehk siis väga selgelt on kõik minu praegused probleemid … pigem selline ajaviide, mitte päris probleemid. Ma saan ise sellest täiesti aru, sest noh, elu on näidanud, et soovi korral saab alati lihtsamalt ja alati odavamalt ning tegelikult see ei mõjuta oluliselt elukvaliteeti. Esteetika on … esteet-kusipeade probleem.
Aga vat selle korteriasja pärast olen ma küll nii pissed, et kohe olen pissed. Nii et ma jagan seda teiega, saan südamelt ära, äkki hakkab kergem. Nimelt. Ma nühkisin seal korteris kõike, mis vähegi pähe tuli. Ilma naljata, ma veetsin seal nädala jooksul ainult koristades rohkem kui kümme tundi. Kallis abikaasa teist sama palju — ja no ausalt, ta koristab korralikumalt kui mina. Tema tegi näiteks täiesti üksinda vetsu ja vannitoa, mis minu meelest mõlemad läikisid. Ainus asi, mille eest ma võtan ausalt vastutuse, on üks kola täis klaaskapp, sest minu loogika ütleb, et kui ma pean juba üürikorteris taluma seda, et on mingid kapid, mida ma ei saa kasutada, sest need on täis omaniku raamatuid ja nõusid, kõik eelmisest aastatuhandest, siis ma EI tõsta kord nädalas neid raamatuid ja nõusid sealt välja, et nende ümbert ja pealt viisakalt tolmu pühkida. Minu meelest peaks kõik need asjad olema prügikastis või selliste inimeste kodudes, kes praegu nõukaaegsete nõude eest roppu raha maksavad, mitte minul risti jalus. Seda enam, et me olime juba aasta eest palunud, et kui nad ise ei saa kedagi saata, äkki me saaksime siis vähemalt keldrivõtme, tassiksime ise vana teleri ja kasutult seisvad nõud jms keldrisse. Tollal lubati, et nad tegelevad sellega nädala-kahe jooksul ja noh … ütleme nii, et täpselt sama innuga, millega nemad mulle keldrivõtit edastasid, suhtusin mina nende kola nühkimisse.
Aga see tädi … Poleks ta ca 90aastane, mul oleks ilmselt kaane täiesti pealt visanud. Ta tõmbas näiteks sõrmega üle nende köögi seinaplaatide, mida ma olin julgelt 45 minutit nühkinud, ja ütles, et need on ju rasvased. (Minu standardite kohaselt need läikisid puhtusest, aga ok.) Siis ütles ta etteheitvalt, et pesumasinale võiks ometi puhastustsükli teha ja keeldus uskumast, et me tegime seda eelmisel päeval, sest “välja küll sedamoodi ei näe”. Need faking kubufiltrid olid muidugi jätkuvalt liiga rasvased. “Hakka või uskuma, et te niisama nühkisite neid ja leotamisega eriti vaeva ei näinud. Ega teile vist eriti koristada ei meeldi.” Minu ainus emotsioon:
Kuskil selle koha peal lülitas mu aju ennast lihtsalt välja, ma istusin diivanile ja hakkasin telefonis koristusfirmasid guugeldama, sest no see osa oli selge, et tagatisraha me ei näe, mis ma enam kuulan. Kui ma jälle tähelepanu talle suunasin, rääkis ta parajasti sellest, et nende garaažis pestakse põrandat kaks korda kuus, nii et loodetavasti oleme me ikka enda garaaži eest sama hästi hoolt kandnud. Täitsa ausalt kahetsesin tol hetkel, et mul ei olnud pähe tulnud seda garaaži vetsuna kasutada. Kusjuures kõige kurvem on see, et ma olen 99% kindel, et ta ei üritanud meilt lihtsalt raha välja petta, vaid ta ongi ilmselt õnnetu ja nördinud, et me sihukesed räpakollid oleme.
Ahjaa, üks asi, mis on meie süü. Sirru viskas kogemata minema telekajala, sest teleka all olev klaas oli nii vana ja pude, et pudenes tükkideks. See telekajalg oli aga sinna sisse sulatatud ja ilma klaasita püsti ei püsinud, nii et ta ei osanud sellest midagi arvata, ja viskas selle prügikasti. Hiljem alles saime teada, et see klaas oli neil eritellimusega tehtud, et ikka “korrektne tunduks”. Nii et 100% meie süü, oleksime pidanud mõtlema enne prügikasti loopimist. Nii et olime nõus selle teleri väärtuse kinni maksma, sest no nagunii aastal 2021 keegi ei üüriks möbleeritud korterit sellise teleriga. Tädi aga tahtis, et me ei leiaks mitte uut kasutatud telerit ega maksaks selle teleri hetkeväärtust, vaid leiaks uue jala, sest kui raske see ikka olla saab, see teler on “kõigest viis-kuus aastat vana”. Väidetavalt viieaastane teler nägi siis välja selline:
Või oodake, tegin ikka korraliku lähivõtte teile ka:
Ma tean, et mul siin lockdownis päevad lendavad mööda nagu puud rongiaknast, aga kas vanuritel on aastakümnetega sama teema v? Sest no tõesti, kordan taas, et ta ei tundu mulle valetaja, ma arvan, et ta siiralt uskus seda, et see ongi viieaastane telekas. Ja no kogu see vaidlus selle teleka hinna teemal oli lihtsalt naljakas. Näiteks ütles ta, et see ei saa odav olla, sest see teler, mis tal kodus on, maksab kolm tuhat eurot. 😀 Esiteks, kuidas sinu kodus olev teler SELLE teleri hinda mõjutab? Teiseks, kui sa ütled mulle, et sul on kodus kolmetonnine teler, mõtlen ma ainult, et nahhui me mingi 50 euro pärast vaidleme siis, kui sulle vabal ajal nagunii raha kaevu meeldib visata. Igatahes leppisime lõpuks kokku, et anname talle selle antiigi katteks 150 eurot, sest me lihtsalt ei jaksanud vaielda. Tema ise oli nii madala hinnaga vist nõus ainult selle pärast, et leidsime kapist teleri manuaali, kus peal oli aasta 2004 … Nii et mind üldse ei üllataks, kui ta siiralt arvaks, et me tegime liiga talle ja et see on a) poole rohkem väärt ja b) tegelikult siiski aastast 2016.
No ja lõpuks ütlesime ise, et jäta tagatisraha omale ja lase selle eest ära koristada, sest ma täitsa ausalt kardan, et kui ma koristusfirma telliksin, poleks ta nende tööga ka rahul ja ma peaksin ikka seal maid jagama. Rääkimata sellest, et ta loomulikult eeldas, et me selle ajani, kuni koristusfirma tuleb ja töö ära teeb ning tema selle heaks kiidab, maksame üüri edasi, nii et kokkuvõttes oleks see ilmselt ikka sama kalliks läinud, oleks tulnud kas kiirtöö eest maksta või rohkem üüris plekkida. Ja täitsa ausalt, mul on natuke kahju, et mul sellistel hetkedel siiski kasvatus välja lööb ja ma lihtsalt EI SUUDA vanainimestega päris otsekohene olla.
Õnneks käis Sirru järgmisel päeval üksi võtmeid üle andmas, sest minul oli samal ajal videokoosolek. Nimelt elame neljandal korrusel ja muuhulgas oli seal ka üks juppideks võetud veneaegne sektsioonkapp (mis oleks juba aasta aega keldris olnud, oleks nad meile tollal küsimise peale keldrivõtme andnud). No ja pärast võtmete üleandmist palus tädi tal aidata see keldrisse tassida. Mina oleksin vihanud ennast, 100% aru saanud, et … Et talle ei piisa sellest, et ta teenis selle pealt piisavalt, et kaks korda soovi korral süvapuhastust teha, she also wants to make me her bitch … Sest kui see pole teadlik powerplay, siis ma ei tea, mis see on. Ja ma oleksin IKKA tassinud seda kappi seal, endal nutt kurgus. Sest mina olen liiga pehme hipi sellistes asjades. Sirru õnneks on piisavalt punk — naeratas viisakalt, ütles, et “500 euro eest mõtlete kindlasti midagi välja,” ja kõndis minema.
Nii et ei, 16aastane mina ei kuulaks seda praegust mina, kel on mingid kummalised probleemid, mis on otseselt tingitud valedest väärtushinnangutest. 😀 Nii et 35aastane mina ei raiska aega ühelegi 16aastasele moraali lugemise peale, igaüks õpib oma kogemusest.
Loo moraal? Et ei tasu koristada. Oleks kohe koristusfirma tellinud, oleks kokku hoidnud aega, närve ja tõenäoliselt ka raha. Nühkimine tasub jätta nühkimishuvilistele.
Kui kaks inimest teevad koos midagi väga jälki, siis kuidas saab olla nii, et meie peaminister vaatab seda olukorda ning mõtleb, et “ÜKS neist võiks nüüd tagasi astuda”??? Jah, Mart Helme nimetas Bidenit närakaks ja Martin ei nimetanud. Küll aga ütles Martin näiteks, et:
[—] Ja mis mind ikka tükk aega on hämmastanud ja jätkuvalt hämmastab, on see, kui jultunult vasakpoolsed valetavad ja varastavad. Sellel põhjatul augul põhja ei ole. […]Kõik on Bidenile! Ja ei mingeid valijaid endid, ei mingit sedeli väljastamist, sedeli täitmist, sedeli kastilaskmist, lihtsalt tuuakse veoauto kastis kohale koormatäis sedeleid. Ja ennäe imet, sealt tuleb 130 000, 150 000 häält, kõik viimseni Bidenile. Ja need lähevad arvesse, lähevad arvesse! […]Nii et kui neeger läheb hääletama, siis temalt dokumenti küsida ei tohi. No, kas meie kujutame ette, et sa saad valima minna niimoodi, et sa dokumenti ei pea näitama.
Ehk siis võtame kokku. Ratas (ega ükski teine Keskerakondlane ega Isamaaliidu liige) ei näe põhjust Martin Helme tagasiastumiseks, kuigi ta: 1) ütles, et demokraadid eesotsas Bideniga on kõik valetajad ja vargad. 2) esitas täiesti süüdimatult eksitavaid väiteid (jah, nii postiteenus töötabki, et tuuakse veoauto kastis postisaadetised kohale) ja täielikke valesid (näidake mulle seda osariiki, kus valged inimesed peavad hääletamiseks dokumenti näitama, aga mustanahalised ei pea).
Kõik need inimesed, kes jätsid umbusaldushääletusel tema vastu hääletamata, kiitsid sellega heaks selle, et me elame riigis, kus rahandusminister sõimab USA president-elect’i otsesõnu vargaks, valetajaks ja petiseks ning lisaks väidab, et Biden tegeles valimispettusega. Seda olukorras, kus Trump on jõudnud nii kaugele, et peab oma esinemise aianduskeskuses, sest ta meeskond ajas selle hotelliga segi, ja toob rahva ette suure valimispettuse trumbina tunnistaja, kes pole mitte ainult seksuaalkurjategija, vaid lisaks ka valetas oma elukoha kohta. Kui see on tõesti PARIM, mida neil näidata on, võib Biden end üsna muretult tunda.
Aga see-selleks. Mõte on siiski see, et kui me leiame, et Mart pidi tagasi astuma, sest ta solvas Bidenit, siis miks ei rakendu see sama loogika ka Martinile? Jüri Ratas nii ei arva. Tanel Kiik nii ei arva. Solman nii ei arva. Nad kõik arvavad, et see, et keegi kuseb meie välissuhetele, on pisiasi selle kõrval, et nad võivad oma soojast kohast ilma jääda. Või nagu üks poliitik Facebookis selgitas, olulisem on see, et saaks parteipoliitikat ajada. No selles mõttes, et abieluküsitluse läbiviimine ning see, et Riina Solman, endise nimega Vändre, endise nimega Vares, saaks teistel nimevahetuse ära keelata, on ju tunduvalt pakilisemad probleemid. Eile lugesin, et president lubas kokku kutsuda riigikaitse nõukogu (sest no loota, et Ratas midagi teeb …). Arvake ära, kes sinna nõukogusse kuulub? Lühidalt öeldes, koalitsioon. Muuhulgas ka rahandusminister. 😀
Eks siis Helme tuleb taas kohale ja ütleb, et on väga kurb, sest sõna pole vaba ja Ratas võiks tema käest vabandust paluda. Ma väga tahaks näha, et sel teemal ei lasta niisama maha vaibuda, vaid et isegi sellises Ida-Euroopa nurgakeses on kuskil piir, kus mõni asi on olulisem, kui see, et keegi saaks oma kuluhüvitist edasi kasseerida. Või olemegi edaspidi ainult selliste uudistega BBC-s, koos Venemaa ja Sloveeniaga. Praegu ei jää muud üle, kui nõustuda endise presidendi ja endiste peaministritega, kes ütlevad, et praeguseks hetkeks on asi juba nii kaugel, et meie julgeolekut ei õõnesta mitte Helmede tegevus, vaid Ratase tegevusetus.
A post shared by Resistance (@revolian_activist) on
Ja ilmselgelt mitte ainult minul. Mingid eided on töö juures otsustanud hakata lambist keset suurt suve draamat tegema. Long story short, paar blondiini on järsku leidnud, et neid hirmsasti häirib see, et ülemus koosolekute ajal suitsetab. 10 aastat pole kedagi seganud, aga nüüd järsku häirib. Okei, väidetavalt üks kobises juba paari aasta eest, ja sai selle eest sõimata, aga seda enam oleks võinud ju vihjele pihta saada. Meil on väga lahe ülemus, kes saavutab väga häid tulemusi, Steve Jobsile ei oleks ju läinud ütlema, et “kuule, äkki käitud natuke viisakamalt”? IT lihtsalt ongi selline valdkond ka, kus inimesed on sellised veidi … boheemlaslikud. Ja minul on selle üle küll ainult hea meel, esiteks selle pärast, et siis ei pea ka mina end liigselt piirama, ja teiseks selle pärast, et mulle isiklikult suitsulõhn väga meeldib, eriti TEMA suitsulõhn. Ma isegi ei tea, mida ta suitsetab, aga see konkreetselt lõhnab hästi. Need kaks rasedat tšikki võivad ju videosilla kaudu koosolekul käia, kui nii väga häirib.
Kas te mõtlesite seda lõiku lugedes, et Rents on täielik debiilik? Sest otse loomulikult mul ei ole tegelikult suitsetavat ülemust (ega isegi draamatsevaid naiskolleege, elu on igav), ma üritasin lihtsalt kopeerida nende toetusartiklite stiili, kus kõik õhinal Mäe kohta ütlevad, et “no ta on tõesti selline, aga meile ta hirmsasti meeldib!” Kusjuures pooled allakirjutanutest on iga kord mehed. Nagu täitsa tõsiselt, meil on hunnik mehi, kelle meelest on normaalne ajalehte kirjutada, et “minu meelest on küll igati ok, et ta naisi katsub ja nendega rõvetseb, teatris käibki nii”. Mida järgmiseks, teete kollektiivse artikli sellest, mis teie arvates raseduse või imetamise ajal ok on? (Kurbnaljakas on see, et tahtsin alguses abordinäidet kasutada, aga siis tuli meelde, et abordist kirjutavadki ju erinevad mehed pidevalt üksteise võidu, see juba on normaliseeritud.) No ja hunnik naisi muidugi ka, kes leiavad, et “kui mind ei häiri, siis ei tohiks kedagi teist ka häirida”. Ja inimesed internetis teevad üksteise võidu “aga miks nad siis varem midagi ei öelnud”, kuigi artiklis on selgelt välja toodud, et mitmed on varem märkusi teinud, mille peale neid hiljem avalikult koosolekutel mõnitatakse.
Eile just kuulsin, et nüüd kogutakse tema kaitseks allkirju ka Vanemuisest, sest ometi on vaja veel korra kõva häälega öelda, et meie kiidame küll naiste katsumise heaks, mis nende naiste endi käest küsida. Ja kui ühele naissoost Rentsile meeldib näiteks koosolekul suitsetava ülemuse suitsuhais, peab ometi kõigile meeldima. Eriti kui neid, kellele meeldib, on rohkem (või on nad häälekamad). Aasta on 2020 ja Eestis on ikka veel normaalne TÖÖ JUURES öelda, et “ta ongi meil selline, aga ta on muidu nii tore mees”. Nagu tulge mõistusele. Tema ise on siiani ainus inimene olnud, kes vabandust palub ja lubab, et enam ei tee, teised viskuvad kõik ühiselt ambražuurile.
Kas tõesti on meie teater nii palju ajast maas? Peaksime rõõmustama selle üle, et nad naisepeksu juures artikleid ei kirjutanud selle kohta, et väike naisepeks ongi teatris ok, loovhingedel ikka kired möllavad? Või Ojasoo äkki lihtsalt meeldis vähem ja piisavalt toreda inimese kohta kirjutaksid nad igati sirge näoga seda ka?
Õnneks ei ole mul eriti aega uudiseid lugeda – piirid tehti lahti, nii et olen viimasest kümnest päevast seitse Soomes veetnud. Kes aru ei saanud, siis see oli teemavahetus, siit edasi ei kiru ma enam meie ühiskonda, vaid räägin enese põnevast elust. Viimase päeva ronisin küll sees, sest peiksil oli halb olla (ilmselt kuumast, mul endal oli reedel midagi sarnast, kuigi tol päeval istusin terve päeva toas ja töötasin), aga ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju trenni sain. Nüüd on lihased valusad, varbad valusad (üleeile tegin terve päeva uute sussidega positiivse kaldega radu, eile boulderdasin) ja kätenahka null. Küünarnukid muidugi ka valusad. 😀 Kui imeline, kohe tunne, et sai tehtud midagi. Selle kõrvalt võtan internetist matemaatikakursusi (sest kui te veel kuulnud ei ole, siis Tartu Ülikooli õpilased saavad suve lõpuni Courserast kõike tasuta, peaasi, et enne juuli lõppu ära regate) ja üritan välja mõelda, kas ma tahan päriselt statistikast ja tõenäosusteooriast ja maatriksitega arvutamisest paremini aru saada või on see mu aju järjekordne trikk, et vältida lõputööga tegelemist.
Muide, Soomes pole aasta ajaga palju muutunud, aga üks silmatorkav muutus on see, et järsku saab pea igalt poolt lattet, mis teeb minu elu tunduvalt meeldivamaks. Pole üldiselt küll nii hea kui meil (meil on isegi tanklajoogid naeratusega joodavad – või siis olen ma nendega harjunud), aga võrreldes selle asjaga, mida nad muidu kohviks kutsuvad, on see ikkagi hüpe seitsme penikoorma saapas. Lisaks torkas silma, et see koht, kus me Soomes ööbides tavaliselt hommikukohvi järel käime (nagu avalik nö linnaplats, mille ümber on hulk pisikesi poekesi), oli kuidagi hulga tühjem kui muidu. Pani kohe mõtlema, sest seal linnaosas on muidu vist mingi erivajadustega või lihtsalt tuge vajavate inimeste elamu, sest seal paistab alati keskmisest rohkem ratastoolis, käimisraamidega jne inimesi. Nii et esimese hooga mõtlesin, et ei tea, kas nende vaba liikumist on ka viirusega seoses piiratud, sest liitpuudega inimeste tervis võiks ilmselt rohkem ohus olla. Aga päris tühi see kant siiski ei olnud, näiteks nägin kahte ca 80aastast tädi käimisraamidega jalutamas ja lolli nalja tegemas. Mõned vanamehed ka ajasid kambas juttu, mingil hetkel vuras siiski paar ratastoolis inimest ka kohale, nii et osad neist on siiski veel aktiivsed (seal on enamasti ka motoriseeritud toolid, hulga lihtsam liikuma saada). Kohe teeb rõõmsaks, kui näed, et ka selles vanuses võib veel aktiivselt elu nautida ja leida sõpru, kellega koos aega veeta. Seda enam, et kuigi mõned inimesed naudivad seal muidugi alati õlut ka, tulevad väga paljud siiski lihtsalt sotsialiseeruma. Joovad koos tassi kohvi või teed ja pläkutavad niisama. Mulle meeldib see.
Aga no kuidas sellises olukorras. Mul on viimasel ajal tööl ja koolis nii kiire, et kirjutangi ainult siis, kui on selline teema, et ei saa vaiki olla. Nagu täna. 😦 Mul on nii kahju kõikidest neist inimestest. Mootorratturist. Vanaemast, kes elu kaotas. Lastest, kes nüüd traumeeritud on ja vanaema surma pealt nägid. Eesti politsei osav tegutsemine on muidugi kiiduväärt, aga samas on alati kurb, et üldse tekib olukord, kus nad niimoodi tegutsema peavad.
Ma olen valmis paremateks päevadeks. Saaks see semester ükskord läbi ja vägivald mööda ja maailm ilusaks.
Pärdikute päevaraamat 