Kui viltu saab vedada (räägime nüüd vahelduseks karvadest)

Ma ei ole siin vist veel rääkinud, aga mind ootab nädalavahetusel ees üks pulm. Pulm pole Eestis, nii et tuleb varakult valmistada. Ja mul on lihtsalt MEGAKIIRE. Nagu konkreetselt nii kiire, et polegi lihtsalt aega minna uusi kingi ostma (kuigi hädasti oleks ju ekstra pulmadeks ca 25. paari vaja) ja kosmeetikuaja sain ainult tänu taeva abile, et veel viimasel hetkel kasvõi normaalsed kulmud pähe saaks ja ripsmed tiba tumedamaks.

No ja hakkasin mina eile siis jalgu epileerima. Ma nimelt pean seda alati paar päeva varem tegema, sest järgmisel päeval on nahaärritus, ülejärgmisel on juba normaalne. Hakkasin mina siis jalgu epileerima ja mis te arvate, kas otsustas mind juba üle kahe aasta truult teeninud epilaator, et just nüüd on see hetk, mil ta peaks töötamise lõpetama, või jaa?

Nagu täitsa lõpp, istun mina seal peldikus ja kujutan ette, kuidas tuleb pulmakülaline Ida-Euroopast, üks jalg karvane, teine sile. Okei, rahu, ainult rahu, mida poisid tööl ütlevad, kui ma jälle kurdan, et midagi ei tööta? Kas juhe on seinas? Jah, on, tööle läheb, lihtsalt väga koledat häält teeb, kui sisse lülitada. Kas sa oled proovinud seda sisse ja välja lülitada? Jah, proovisin, ikka teeb SEDA häält. Kas sa oled proovinud seda korraks lahti võtta ja tagasi kokku panna? (Ma pean tunnistama, et seda ei küsi poisid töö juures mitte kunagi, selle aja peale võetakse asi alati minu käest ära, näiteks tuli Kostja ise ükspäev mu juhtmevaba arvutihiirt laadima panema, kui ma kurtsin, et see ei tööta.) Tõsi, selle peale meenus mullegi, et epilaatoripäid saab eemaldada ja lisada ning epilaator töötab hammasrattaülekandega. Nii et võtsin lahti, puhastasin pisut ja panin kokku tagasi – ning vaata imet, masin hakkas normaalselt tööle ja töötas veel 10 minutit kenasti, enne kui uuesti katki läks. Aga selle aja peale olid mul mõlemad jalad rahuldavale siledusastmele jõudnud, nii et sain kergendatult ohata ja masina sahtlisse ära panna (no äkki keegi oskab ära parandada).

Vähemalt ei pea väljamaale rahvale naerualuseks minema. Või noh, vähemalt mitte seoses sellega.

Aga nüüd on muidugi uut epilaatorit vaja. Ma olen selles mõttes suht nerd, et mulle täiega meeldivad kellad ja viled + ma vihkan täiega sissekasvanud karvu, aga suvel palavaga, kui nahk rohkem higistab, pean nendega pidevalt maadlema, koorin või ei koori. Nii et mõtlen nüüd, kas olen valmis Brauni uue seeria Silk Epili spaaversiooni eest raha välja käima, sest esiteks on see võimas ja ilus ning teiseks meelitavad mind täiega need kehakoorimisotsikud. Kui neist tõesti sissekasvanud karvade vastu kasu oleks, oleks täiega äss. Ainult asjaolu, et seda ei saa juhtmega üldse kasutada, tundub natuke hirmutav, sest 7. seeria puhul kurdeti päris palju, et aku kasutusiga oli ainult alguses 40 minutit ja hakkas kõigest mõne kuuga märgatavalt lühenema.

Ja see on nüüd maailma kõige hullem Esimese Maailma probleem, aga mind veidi häirib see, et tundub, et valged on odavamad ja värvilised kallimad, nii et ma nüüd siiralt mõtlen, kas tahan ühe värvilise triibu eest rohkem maksta – või et telliks näiteks Amazonist ja ootaks tiba kauem, aga saaks sama raha eest värvilise. 😀 Raske on ikka tainapea olla, tõesti.

Kellelgi muidu kogemust on selle koha pealt, kas need koorimisotsikud tõesti toimivad ka? Sest ma olen sissekasvanud karvadega võitlemiseks suht miljonit asja proovinud, siiani tundub küll, et mõjuvad palvetamine ja pidevalt kaks korda nädalas naha koorimine – ja needki ei aita kõiki vältida, sest mul on paks koopainimese nahk. Masinat ennast võib muidugi ka kommenteerida (kuidas aku pärast aastat aega peab jne) või midagi muud soovitada, ma vaatan, et Philipsil näiteks on soodukas.

Ahjaa, kui teil on mingi salanipp, kuidas igaveseks sissekasvanud karvadest lahti saada, siis käige see ka muidugi julgelt letti.

 

Suudlen

Teie hetkel õnneks siiski karvutu blogija

Elu kui ülim väärtus

 

On huvitav, et paljudes vaidlustes tuleb välja eeldus, et elu on väärtus iseeneses, ilma et selle kvaliteet seda väärtust kuidagi mõjutaks. Siiani olen sellega kokku puutunud eelkõige abordivastaste ja -pooldajate vaidlusi jälgides, kus osad vastased on kindlal seisukohal, et on küll kole sündida HI viirust kandva usse täis aafrika albiinolapsena, kelle jaoks emal juba sünnist saadik nälja tõttu piima ei jätku ja kes enne neljandat eluaastat tapetakse, et kohalik šamaan saaks temast potentsiravimit teha, aga on midagi veel koledamat – üldse sündimata olla. No andke andeks, ei ole ju võimalik, olematus ei saa kole olla, sest seda pole olemas. Inimene, keda pole olemas, ei tea seda, et teda pole olemas, sest – ära arvasite – TEDA POLE OLEMAS!!! 

Sellest hoolimata olin nende inimeste kiiksuga leppinud, sest mõni ülistabki inimest kui kõrgeimat asja siin Päikese all, aga täna puutusin kokku kommentaariga, mis isegi minu kõikenäinud* kauni tagumiku üllatusest toolile potsatama oleks pannud, kui see seal juba resideerunud poleks: 

Lihasöömise ja karusloomakasvatuse vastastele ütleksin mina, et need loomad, kelle me ära sööma või rõivaste-jalatsite tootmiseks ohverdame, saavad üldse elada vaid tänu sellele, et meil neid vaja on. Kui me enam karusnahku ei kanna ning liha ei söö, ei saa vastavad loomad üldse eluõigust. Kas see on parem?

Liha ma söön, nahksaapaid kannan kah (kuigi karusnahale eelistan korralikku talveriietust, mis annab rohkem liikumisruumi, pakkudes vähemalt sama palju sooja), aga see jutt on ikka üle mõistuse.

Inimeste juurde naastes on kummaline see, et suur osa abordivastastest on usklikud, aga kui sa usud Jumalasse, usud sa ju automaatselt ka sellesse, et sel ajal, kui hing Maa peal ei ole, kooserdab ta kuskil mujal ringi – mis tal seal siis viga peaks olema?  Kuigi usulised väited on muidugi sellised, et need ei vii kuskile, sest kui liiga palju Jeesust tsiteerida,  ilmub paratamatult varsti välja keegi, kes ütleb:”Me kõik teame, et elu on kannatus ja paljud inimesed on vangis ümbersündide ahelas, sest Buddha on nii öelnud, nii et mida rohkem inimesi sünnib, seda rohkemad kannatuse käes vaevlevad. Seega aitab sündimuse piiramine piirata ka kannatajate hulka, sest ilmselgelt on inimesed oma kannatustest kõige enam teadlikud.” Ja siis nad peksavad üksteist oma pühade raamatutega pähe, ilma et see kuskile viiks.

Freakshow.

* Ärge olge rõvedad, see oli metonüüm. Jah, just nimelt metonüüm, mitte metafoor, sest kuigi tagumik võib tekstilises väljas olla minu kohta käiv ümberütlemine, on see kindlasti ühesuunaline ja mina ei ole igatahes tagumiku kohta käiv ümberütlemine. Comprends?

Geistatistikat ehk Kõik vastused Ninataga küsimustele

Ninataga otsib vastuseid. Ilmselgelt tema arvutis otsingumootorit ei ole, nii et aitame teda natuke.

Esmalt võtame USA pedofiiliastatistika, sest see kriibib tema (ja temasarnaste) hinge kindlasti kõige rohkem. 96 protsenti pedofiilidest on mehed ja 80 protsendil juhtudest on need lapse tuttavad. Tema vanemate sõbrad, tema lähisugulased. 80 protsenti vägistatutest on tüdrukud ja väidetavalt hinnatakse ka vägistatud poiste puhul tihti hoopis nende naiselikke omadusi, lihtsalt poisse on kergem eemale meelitada, sest nad on riskialtimad. Enamasti on pedofiil abielus, tal on oma lapsed (neid ta aga enamasti ei ahista, vaid on armastav isa) ja ta on ühiskonnas austusväärsel positsioonil. Ehk siis – ta on täpselt selline inimene, keda keegi ei oskaks, julgeks ega tahaks kahtlustada. Ja lõpuks see KÕIGE magusam maasikas – umbes* 95 protsenti pedofiilidest on HETEROD. See tähendab, et geisid on pedofiilide hulgas hinnanguliselt ca sama palju, kui üldse meeste hulgas, või isegi poole vähem (üldiselt arvatakse, et meeste hulgas on geisid 5-10 protsenti).

Nüüd geide kasvatamisest – jah, kuigi võiks ju arvata, et mõni kasvatab koeri, mõni kanu ja mõni geisid, ei ole geiäri siiski väga tulutoov, sest uuringud on tõestanud, et homopaaride kodudest ei kasva sugugi rohkem homosid. USAs “saab” (ükskõik mil viisil) NY Times’i sõnul praegu lapse ca viiendik geipaaridest ja ca kolmandik lesbipaaridest. See tähendab, et vähem kui 20 aastaga on lastesaajate hulk homode hulgas neljakordistunud. Siiani on rohkem uuritud lesbipaare, sest neid on lihtsalt rohkem olnud. Lastel esineb umbes sama palju psühhiaatrilis häireid, kui heteroperede kasvandikel, neil on sama palju sõpru ja nad on sama populaarsed või mittepopulaarsed, kui nende heterokooslustest pärinevad eakaaslased. Homofoobses kogukonnas elades võib aga muidugi juhtuda seda, et neid lapsi narritakse koolis nende vanemate pärast – ilmselt ei üllata kedagi, et see on rohkem Kesk-Ameerika probleem.

Erinevuste osas võiks välja tuua selle, et lesbipaaride tütardel on keskmiselt veidi rohkem sekspartnereid, kui nende sookaaslastel, ja poegadel jällegi vähem – ehk siis arvud on veidi võrdsemad kui tavaperedes. Suurem vabameelsus soorollide osas ilmneb ka selles, et homovanematega kasvavad tüdrukud mängivad rohkem “mehelike” mänguasjadega ja vanemaks saades eelistavad rohkem “mehelikke” ameteid, õppides näiteks arstideks ja advokaatideks. Siin on vahe lausa metsik, sest kui homopaaride kasvandikke hulgas on selliseid tüdrukuid 52 protsenti, siis tavaperedes ainult 21! Enamus heteropaaride tütardest unistavad siiani õe, õpetaja või koduperenaise ametist. See on ikka väga suur vahe. Poiste puhul pole aga erinevust märgata, neist eelistab 95 protsenti “mehelikku” ametit, hoolimata sellest, kus peres ta kasvanud on.

Hirmutav osa – kuna homoseksuaalsete vanematega kasvanud lapsed on soorollide osas vabameelsemad, on nende hulgas tõesti ka rohkem inimesi, kes oma teismeeas ka samasoolistega katsetavad*. Sellest võtavadki tuld kristlased, kes kisavad, et homode laste hulgas on seitse korda rohkem homosid, lugedes automaatselt homoks iga tüdruku, kes tunnistab, et on korragi elus tüdrukuga suudelnud. Tegelikkuses on see muidugi absurd – enamus tüdrukuid on ju vähemalt korra kas või nalja pärast teise tüdrukuga suudelnud, see ei tähenda ju, et nende heterostaatus igaveseks rikutud oleks. Heteropaaride laste käest aga ei küsita tavaliselt, kas neil on olnud homoseksuaalseid kogemusi. Statistika näitab igatahes, et homoseksuaalsete paaride lastest ca 90 protsenti on heteroseksuaalsed, seega ei ole alust arvata, et nendest peredest pärineks rohkem homoseksuaalseid lapsi kui heteroseksuaalsete vanemate peredest.

Muide – huvitav on see, et neil lastel, kes tõesti on homoseksuaalsed, on kapist välja tulek täpselt sama raske kui teistel nendesarnastel, sest kui tavalised inimesed mõtlevad selle pärast, mida küll nende vanemad arvavad, mõtlevad need noored selle peale, mida küll nende vanematest nüüd arvatakse.

Suurem osa infost pärineb siit, siit, siit ja siit.

* Erinevates uurimustes on see protsent kõikunud vahemikus 93-100. Viimane number pärineb ühest uurimusest, kus valimiks oli ca 250 meest, kellest ükski polnud gei, aga enamustes valimites neid paar protsenti siiski on.

** Tuletan meelde, et “katsetamine” on üks kummaline asi, mille piirid sõltuvad suures osas kultuuriruumist. Näiteks on erinevad ameerika kirjanikud oma teostes kirjutanud sellest, kuidas USAs on poiste seas üsna levinud see, et peale jalgpallitrenni duširuumis üksteisel “vabaneda aidatakse”. Seda ei peeta homoseksuaalsuseks, vaid see on lihtsalt üks neist asjadest, mida “nalja pärast” tehakse. Kui mõnda neist poistest geiks nimetada, annaksid nad nimetajale peksa. Kui mõni poiss väljaspool seda duširuumi sellist poissi tagumile patsutaks, saaks ta peksa.

Loodan, et keegigi leidis siit veidi huvitavat informatsiooni.

Päeva huumor:lapsega pere maksab rohkem käibemaksu

Pealkirjas olev lause pärineb ühe Õhtulehe kommentaatori sulest, kes muidu suutis üsna aruka mulje jätta – kuni hetkeni, mil ta arvas, et lastetud võiksid siiski lastega peredele tänulikud olla selle eest, et need panustavad riigiaparaati rohkem, sest ostavad rohkem toitu ja maksavad seega ka  rohkem käibemaksu.

Ma isegi ei tea, miks ma alguses naerma hakkasin, sest tegelikult on ju tuline õigus. Lastetud laristavad oma raha maha näiteks raamatute, tehnika, autode, alkoholi jms peale, mille pealt teatavasti ju käibemaksu ei maksta. Sest käibemaksu arvestatakse Eesti Riigis ometigi ainult mähkmetelt ja titetoidult. Või siis matavad osad lastetud oma raha lihtsalt maha, et käibemaksu vältida.

Partei, kes kehtestab enne lastesaamist kohustusliku vaimse võimekuse testi, saab minu hääle igatahes endale.

Puhh, lebotasin hommikul ja vaatasin filmi*, kui isa helistas ja ütles, et täna on reede. REEDE! Me olime K-ga mõlemad TÄIESTI kindlad, et täna on neljapäev ja kuna laupäevaks on pisike oleng planeeritud, tähendas see, et peame mõlemad rabelema hakkama ja “Merde’i”** teise osa lugemisest võin ma ainult unistada.

Prioriteedid peavad paigas olema, nii et esimese asjana läksime me loomulikult poodi. Turu tänava Maximas oli odav Rock juba otsas, aga Võru tänaval õnneks mitte. Ja teate, see oli ilus hetk, lõpuks ometi ma tundsin, et ma kuulun kuskile. Viisakate inimeste jaoks olen ma liiga ebaviisakas ja punkarite jaoks joon liiga vähe ja õpin liiga palju, aga seal… Minu vasakul käel oli käruga paks mees, kes oli ka vähemalt kastijagu õlut sinna sisse kühveldanud, teisel pool aga veidi noorem tüüp, kelle ahastavast näost oli näha, KUI VÄGA ta tahaks kärust selle turvatoolis tite välja tõsta ja õlle jaoks ruumi teha, kui naine muudkui ta plaane ei rikuks – meievaheline ühtekuuluvustunne oli nii tugev, et seda võis silmaga näha.

Seejärel tassisime me õlle seljas koju, sest auto on jälle katki (õigemini, see ei ole katki, lihtsalt pidurid kaovad vahepeal sõidu pealt järsku ära, mis võib sõitmise peatumise üsna ebamugavaks teha) ja hakkasime koristama. Koristamist tegi lõbusamaks see, et meile toodi eile hoida kass, kelle omanik oli alguses unustanud öelda, et tema lemmik pole kunagi varem mitte ühtki teist looma näinud – koeri kartis ta metsikult ja rottidest oli üleliia huvitatud, nii et me pidime neid kogu aeg vastavalt vajadusele ümber komplekteerima, et igas toas korraga ainult üks loomaliik esindatud oleks. Lõpuks viskas K-l kopa ette, ta tegi kõik uksed pärani ja ütles, et loodusele tuleb ka võimalus anda. See oli mitu tundi tagasi ja Oskar ja Juhe (=kass) ikka veel istuvad koridoris ja lihtsalt jõllitavad üksteist. Nii vähe on vaja, et enda elu põnevamaks teha.

Minu elu teeb aga põnevamaks see, et meil K-ga on üsna erinev arusaam sellest, milline üks korralik puhas köök välja näeb – minu maailmas sai see puhtaks juba mõnda aega tagasi, K omas ei saa ilmselt aga veel niipea. Lõpuks tähendab see aga seda, et ta on minu peale veits pahane, sest tunneb, et ma ei ole piisavalt panustanud, samas kui ma ei näe selle jaoks erilist vajadust ja ei oska isegi otsustada, kust otsast ja mida ma siis nühkima peaksin. Nii et kasutasin aega kasulikult ja käisin hoopis veel korra poes jäätist ja muid vajalikke asju toomas, see teeb kõik sõbralikumaks. Igatahes sinna läks minu plaan rahulikult ja millegi pärast muretsemata päev otsa arvutimängu mängida.

P.S. Palju õnne Maailma Kõige Tublimale Nirtile!

* Knowing – ainuke film, mida vaadates ma tõesti hinge kinni hoidsin, kui naispeategelane paugu kirja sai, lootes, et ehk see jube eit saab surma ja lõpuks ometi lõppeb see pidev möla ja mõttetu hüsteeritsemine. Muus osas oli film isegi täitsa huvitav, erinevalt näiteks filmist Angels and Demons, mis oli liiga etteaimatav ja liiga halvas mõttes ameerikalik.

** “Merde” – Stephen Clarke’i raamatutesari elust Pariisist, prantslaste olemusest, nende kultuurist jne. Esimene osa oli väga lahe, kui jätta kõrvale see, et on üsna raske võtta tõsiselt autorit, kes tõsimeeli kasutab seksist rääkides sõna “noku” ja koerasitta järjekindlalt “kakaks” nimetab.

Ülalolevat lahedat pilti ja sellega kaasnevaid saate vaadata siit.

Kas Kaur Kender peab kõiki naisi idiootideks või ainult neid, kes talle meeldivad?

Sissejuhatuseks pean ütlema, et ma olen enamusi ta raamatuid lugenud, kuigi ma pole eriline fänn – lihtsalt üritan end kuulsamate kirjanike teostega ikka kursis hoida. Nüüd lugesin “Ebanormaalset”, sest kuigi ma olin vahepeal juba tema kirjutistes täielikult pettunud, soovitas üks sõbrants seda eriti soojalt.

Esimene mõte, mis mul tekkis oli see, et Kaur Kenderi naiseideaaliks on vist infantiilne massimeedias propageeritav hälvik. Või arvab ta, et selline naine võiks kõigi tema meeslugejate “unistuste printsessiks” olla. Kuidas muidu mõtestada seda, et kõik tema naiskangelased, keda peategelane nii hirmsasti armastab, on sellised, kes ajavad gaasi- ja piduripedaali omavahel segamini, kulutavad viimase raha ilusatele riietele (kuid kangelane peab seda siiski väärt investeeringuks, sest naine suudab selles riietuses tal hetkega kõvaks ajada) ja ei saa üldse eriti aru, mis ilmas toimub. Printsess, kes lisaks ka mõelda oskab, on täielik no-no-no.

Ja teine asi, mis mind selle konkreetse raamatu puhul häirib on see, et ta kujutab mingeid täiesti universaalseid emotsioone nii, nagu tema oleks ainuke, kes neid tunneks või nagu need oleksid meesterahva puhul kuidagi haruldased. Samas on mind ta teiste raamatute puhul häirinud just see võlts “olen-ilgelt-kõva-mees-ja-panen-keda-tahan-ilma-ühegi-emotsioonita” suhtumine. Tahaks mingit kuldset keskteed? Või hoopis midagi kolmandat?

Ei, ta olustikukirjeldused ei meeldi mulle samuti.

Tõuse püsti ja astu välja! Sa saad sellega hakkama!

Võtsin end eile kokku ja otsustasin inimestega PÄRIS maailmas suhelda. No et nagu oma internetimaailmast veidi eemale või nii. Lõppes asi muidugi sellega, et läksin linna peale ja kohtusin juhuse tahtel ikka teiste blogijatega. 😀 Ja nagu alati selgus, et selleks, et kuskile välja jõuda, ei pea alati kaugele minema – kuna Zavood ja UG olid mõlemad tühjad, kõmpisin koju tagasi ja ülemised naabrid kutsusid mind peole. Ja kõrvalmaja omad kah. Päris tore oli, kuigi alkohol ei ole ikka minu cup of tea – alguses on lõbus, aga hiljem on lihtsalt totter. Seda enam, et mõni kaotab esimese klaasi peale kohe igasuguse mõistuse, empaatiavõime ja kõik muu, mis teda veel inimeste maailmaga ühendab. Aga vanu tuttavaid on sellest hoolimata lahe IRL-is näha (ei, ma ei mõelnud praegu Isamaa ja Reformierakonna Liitu) ja vahepeal on päris elu isegi tore. Kui sellega muidugi mõistlikult piiri pidada.

Pilt on pärit siit.

Öelge üks hea põhjus, miks vägistamisest loobuda! Eetika ei loe.

Tundub, et Eestis käivad nüüd asjad nii, et kui sa juba kedagi röövima lähed, siis anna kohe lisaks peksa ja vägista ära – sest ainult röövimise eest võib kinni minna, aga mehele, kes juba tingimisi karistust kannab, antakse oma sõbra peksmise ja tema naise vägistamise eest ainult 850 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. Sest ta ei ole ju ühiskonnale ohtlik või midagi sarnast, miks teda ikka vangi toppida, äkki hakkab seal veel keegi kiusama või midagi. Asjaolu, et ma ei tee mingit eriti haiglast sitta nalja, vaid see kõik toimub PÄRISELT, ajab südame pahaks.

Huvitav, millises lasteaias ta seda ühiskondlikult kasulikku tööd tegema hakkab?

P.S. Eriti huvitav on see, et kui muidu süüdimõistetute nimed avaldatakse, siis sellel tüübil avaldati ainult eesnimi. Kohe hirmsasti tahaks teada, kes kohtunik oli ja kelle sugulane meie uus reality-star Vägistaja-Kalle olla võiks.

Pilt on pärit siit.

Seoses uue Messiasega

Vaatasin täna Pealtnägijat, kus räägiti uuestisündinud Jeesust – kes nägi “juhuslikult” välja täpselt samasugune nagu Jeesus piltidel ja filmides. Huvitav, kas inimesed on tõesti nii lollid, et neid huvitab ainult pakend, mitte sisu? Neid isehakanud Jeesuseid on ju tänapäeval sadu ja uskumisel ei lähtu inimesed mitte loogikast, vaid sellest, kui kenad ja “jeesuslikud” nad välja näevad ja kui meeldivat juttu nad ajavad. Kes see ikka tahaks kummardada jumalapoega, kes ütleb, et “sa lammas, sa töötad Keskpangas ja elad raha nimel, sa ei saa kunagi taevasse sest Piiblis on nii kirjas”, kui võib valida jumalapoja, kes ütleb, et “uks on avatud kõigile, kes usuvad”.

Okei, ma saan aru, et keskajal inimesed tõesti uskusid, et Piibli illustratsioone ei joonista mitte inimene, vaid Jumal tema käe läbi (aga kui keegi joonistab endal kodus paberile Jeesuse, mis erineb sellest teisest, teeb seda tegelikult Saatan tema käe läbi), aga mõnesaja aastaga võiks ju veidi areneda. Praegu tundub küll, et muutunud on ainult kombed ja keskmine inimene on ikka täpselt sama loll. 😀

Ja lõpetuseks tahaks veel kiita seda pangatöötajat, kes mainis nii “taibukalt”, et kui tänapäeva ühiskond on sellises seisus nagu ta hetkel on, ei saa tema ju ometigi hakata teistmoodi elama. No mõelge nüüd ise – eeldades, et Jeesus on reaalselt eksisteerinud – selle loogika järgi oleks Jeesus ka võinud kunagi öelda, et “so what, et mu rahvuskaaslastele täiega näkku pannakse ja kõik asjad ümberringi valesti on, ühiskond on ju hetkel lihtsalt selline, ma ei hakka ju ometi sellele vastu töötama”. Sel juhul istuksid kristlased siiani kõrini pasas ja ootaksid alles esimest Messiast. Mis tegelikult on muidugi hea religioon- ise sittagi tegema ei pea, ainult istud ja ootad, et tuleks keegi teine, kes otsa lahti teeks ja tee läbi mere rajaks, et sa jumala eest ometigi ise aerutama ei peaks. Kohe väga sobiv religioon neile, kes tahavadki uskuda, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed. 🙂

Räägime naabritest

Avastasin, et Õhtulehes on väga lahe teema, kus inimesed saavad oma naabritest rääkida – ja tundub, et lugusid on enam kui küll. Tulid mullegi kohe mitmed põnevad seigad meelde. Esiteks see, kui ma elasin teate küll, kelle majas – seal sai aeda parkida ja kui ma õigesti mäletan, oli parkimiskohti koguni rohkem kui autosid. Aga sellest hoolimata võis kindel olla, et kui su tavaline koht parajasti kinni oli ja sa mujale parkisid, tuli varsti keegi sulle ukse peale koputama, et rääkida, et sa oled TEMA koha peale parkinud. Nagu algkoolis, seal tuli ka alati suur kisa, kui sa oma asjad KELLEGI TEISE nagisse panid, sest tema oli ometigi juba kuu aega järjest hoopis oma jopet selles nagis hoidnud ja seega omandanud eluaegse õiguse just seda nagi kasutada. Ainukeseks erinevuseks oli see, et enamasti ei tulnud parkimisega seoses mögisema need mehed, kelle koha ma nö ära võtsin, vaid nende naised, kes ise kunagi autot ei juhtinudki.

Teine asi, mis mulle meenub, on ühe teise maja korraarmastajatest naabrid. Nende korraarmastus oli nimelt nii suur, et selleks, et toas puhas ja korras oleks, tõsteti kogu prügi ühiskasutatavasse aeda. Ja kui ma ütlen “kogu prügi”, siis täpselt seda ma mõtlengi – klaasikillud, ahjust võetud tuhk jne, kõik läks akna alla hunnikusse. Korter aga seevastu läikis, põrandaid ja muid pindu pesti Domestosega. Ulme

Kolmas juhtum ei seostu õnneks minu naabritega, aga kunagi käisin sõbral Aleksandri tänaval külas – ja kui ma hakkasin lahkuma, läks koridoris kõrvalkorteri uks lahti ja üks haisev tädi kukkus risti minu ette pikali maha. Mõtlesin esimese hooga, et sai südamerabanduse, aga tal oli lihtsalt liikumise pealt uni peale tulnud. Kuna ta nii palju jõi, juhtus tal tihti ka ihuliste hädadega seotud õnnetusi, mille tagajärjel hakkas ta korter muidugi haisema. Aga ega tädi ei olnud rumal inimene – haisu leevendamiseks tegi ta lihtsalt korteriukse pärani lahti, nii sai igaüks sellest osakese.

Selles, et inimestel ka minu kohta nii mõndagi rääkida oleks, ma ei kahtlegi, aga see ei ole enam minu teema. 😀 Kui tunnete, et ka teil mõni rääkimata lugu hinge kriibib, siis tundke end vabalt.

Pilt on pärit siit.