anna kannatust · itaalia · music

Jälle mõtlen vaktsineerimisest

Cyrus nimelt ei viitsi järjekorras passida, ütleb, et regab end siis, kui inimesed on maha rahunenud ja ei pea enam võimlema. Iseenesest kõik ok ka, haige oli ta veebruari lõpus, nii et arvestades seda, et riiklikul tasandil ei soovitata hetkel läbipõdenuid vaktsineerida MITTE ENNE kui kuue kuu möödudes haigusest, on tal aega maa ja ilm. Aga mõtlesin, et igaks juhuks panen teistele läbipõdenutele südame peale, et Eesti ametlikud seisukohad tunduvad tihti olevat kantud majanduslikest põhjustest (kui pole piisavalt maske, öeldakse, et maskidest pole nagunii kasu, ja kui pole piisavalt vaktsiine, öeldakse, et ei olegi kiiret selle vaktsineerimisega) — mis on igati okei, kuni te Eestis passite, sest siin kehtivadki ju ainult meie reeglid. Aga teistes kohtades võivad need reeglid natuke teistsugused olla. Näiteks arvestades seda, et Soomes ei kehti karantiinikohustus neile läbipõdenutele, kes ENNE kuue kuu möödumist on ühe vaktsiini saanud, võib arvata, et ju nad hakkavad sama loogika alusel ühel hetkel ka riiki sisenejatele järeleandmisi tegema.

Nii et kuulake kogenud tädi nõu ja vaktsineerige end ikka viie ja poole kuu peal, mitte kuue kuu ja ühe päeva peal. Võib tulevikus aidata igasugust jama vältida, kui Serena veeparki tahate või mida iganes tänapäeval Soomes tehakse.

P. S. Ma ei saa aru, miks seda Eurovisiooni üldse peetakse. Andke Itaaliale auhind kätte ja lähme koju ära, miks jokutada, kui kõik teame, kuidas asi lõppeb.

itaalia

Kas Eesti politseis on ahvid?

Pean kahetsusega teatama, et ei, tavalised koerad. Mitte isegi need ägedad pätte püüdvad politseikoerad, lihtsalt koerad. Aga vähemalt armsad! Pisikesed! Karvased!

Tulime eile õhtul Sirgiga restost koju, kui nägime tee ääres politseibussi ja peatatud (nüüdseks tühja) autot. Ja bussist tuli sihukest imelikku undamist, et ma ütlesin Sirgile, et täitsa lõpp, see pole ju tavalise looma hääl, see peab ahv olema. Kuidas nad Tallinna kesklinnast ahvi leidsid? Aga selgus, et tegu oli tavalise kutsikaga, kes sugugi ei tahtnud kongis olla, nii et ta muudkui undas seal, kuni poisid selle teise auto äravedamiseks treilerit ootasid ja pabereid täitsid.(No ja meie ootasime bussi, saime rahus jõllitada.)

Muide, politseinikud olid megaarmsad, kui sobib nii võimukandjate kohta öelda. Hoidsid koera süles, kui see nuttis, ja kui ta kongi panid, jätsid välimise ukse praokile, et tal ikka värsket õhku oleks. Üks hoidis kutsikat nii osavalt oma õla najal, et hakka või arvama, et tittedega kogemusi. Ma kohe kirjutaks kuskile ja ütleks, et teil on nii tublid töötajad, aga ma ei ole päris kindel, kas see on asi, mille eest ametlikult kiita sobib – mul igatahes oli rõõm näha, et südamega inimesed on tööl.

Ainus asi, millest ma aru ei saa, on et mida üks koerake küll nii koledat võis teha, et suisa kongi pisteti? Õnneks vähemalt käparaudadest seekord pääses.

P.S. Mul sai mitu sarja korraga läbi, nii et oleme Gomorrat edasi vaadanud. Täitsa ausalt, see on minu keeleoskust ainult vähendanud. Napolis on keel NII teistsugune, et see üks kord, kui miskipärast itaaliakeelsed subtiitrid kaasa olid tulnud, ei kasutatud subtiitrites isegi samu sõnu, mis sarjas. No näiteks ütlevad nad igati ebakorrektselt tengo fame, mitte ho fame. Ja ma täiega tahaks teada, kas see musitamishääl, mida nad eituse väljendamiseks teevad (nagu musitamine, aga vastassuunas), on ka ainult Napolile omane või laiaulatuslikum. Ma polnud seda iial varem märganud, aga ma olen ka ainult kaks korda natukenegi pikemalt Itaalias viibinud. Keeruline asi see keeleõpe.

P.P.S. Käisime Sirksiga Vanas Villemis ja ma pole vist kunagi nii head Brita kooki saanud – mulle muidu ei meeldi see kook, sest seal on vist beseekiht, mis on minu jaoks vastik krõmpsuv ja kuiv, just see struktuur hakkab suus kuidagi vastu. Seal olid nad jäätise sinna sisse küpsetanud ja tulemus oli megahea ja pehme ning ilma igasugu krõmpsumiskogemusteta. Lihtsalt et te ka teaksite.

faith · itaalia

Kuidas mitut keelt normaalselt korraga õppida?

 

 

https://www.instagram.com/p/BxhsJOfouji/

Haha, ühelt mu (valgelt) sõbrannalt küsiti täna lasteaias, kas lapse isa on teisest rassist, sest tütar tundub kuidagi emast tõmmum. Nagu jumal hoia, suvi on, ema käib tööl, laps saab vanaemaga väljas olla, häbenema peaks seda v? Või kes see üldse küsib sellist asja? Kui ka oleks, mis see mingi suvalise kasvataja asi oleks? Kusjuures see sõbranna ei ela Eestis, võiks ju arvata, et USAs on nad natukenegi poliitkorrektsemad, aga ei.

Aga ei, postitus ei ole sellest! Ütlesin eile unistavalt, et tunnen, et töövõime ja -tahe hakkab lõpuks ometi taastuma, tahaks vähemalt sügiseni taas itaalia ja hispaania keelt korraga õppida ning ehk kauem veel (sest tegin järgmise semestri tunniplaani hästi mõistliku, kuigi iseenesest peaks vaikselt lõputööga ka pihta hakkama). Cyrus küsis muidugi selle peale süütu näoga, kuidas mul R-iga läheb kah, see pidi ju mu prioriteet olema – sest loomulikult olin ma piraadikeele täiesti ära unustanud, kuigi Codecademy saadab mulle suisa kirju iga nädal, et mul kursus seal pooleli ja võiks edasi tegutseda (ja muidugi võiks, sest ma maksan neile raiskadele üle 20 euro kuus just selle mõttega, et kui ma ikka maksnud olen küll, ma siis teen ka, aga essugi, nagu paksu uusaastalubaja jõusaali kuukaart, kolletub lihtsalt sahtlis).

 

View this post on Instagram

Il calcio

A post shared by Impariamo l'italiano (@impariamoitaliano) on

Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, kuidas ma peaks oma päevaplaani kuidagi kolm keelt mahutama. R vähemalt ei hakka teistega segamini minema, nii et seegi hea – ning internet ütleb, et pane selged prioriteedid, nii et hispaania keelt ma iga päev teha ei kavatse. Seda tean ma juba kogemusest, et kui ma niisama ütlen, et teen midagi paar korda nädalas, ei tee ma seda tegelikult kunagi, nii et paratamatult tuleb ikka mingi kava teha. No ja itaalia keelega on selles mõttes nukker, et meie ettevõtte ainus itaallane läheb minema, nii et mul pole seda kellegagi harjutada. Väga ebaviisakas temast sellistes tingimustes Eestist ära kolida, kui te minu arvamust teada tahate, aga no mis siin enam. Samas on meil aga üks kuubalanna ja üks hispaanlane, nii et oleks patt nende emakeelt mitte praktiseerida, kui võimalus on – aga te ei kujuta ette ka, kui mitu korda ma olen oma “kodukolumbialasele” näiteks “me sembra” öelnud, ilma et ma üldse külvamisest räägiks. No ütleme nii, et nii mitu korda, et ta isegi ei paranda mind enam, vaid on meelde jätnud, mida see minu ja itaallaste arvates tähendab. Keegigi on õppimisvõimeline.

Muide, selliseid petusõnu pole neil üks või kaks, vaid umbes miljon. Kuigi mul lähevad eelkõige sassi hoopis pisikesed jubinad, millal öelda me ja millal mi (seda enam, et itaalia keeles kasutatakse mõlemat, kui eesti keeles on “mulle meeldib” ja “meeldib mulle” väikese tähenduserinevusega, siis itaalia keeles on nende kahe “mulle” jaoks suisa erinevad sõnad), millal se ja millal si (või suisa või , mis on ometi erinevad sõnad, jäta nüüd meelde, kummas keeles sa jaatad). Ci on ka, seda ei tohi unustada, ne ja en, siis hakkab vaikselt juba prantsuse keelt sisse viskama ja …

 

 

 

Ehk siis seekord olen ma selliste ebameeldivuste vältimiseks teinud Plaani. Väikevend rääkis eile ajakasutusäppidest, et saaks oma ajakasutusel silma peal hoida – mõtlesin isegi hetkeks selle peale täitsa tõsiselt, aga siis otsustasin, et krt, ma ei taha näha seda, milleks end ilmaasjata närvi ajada. Ma ei taha näha, palju ma maha huian, ma tahan midagi, kuhu saaks endale ette normaalse kava teha, nii et see saaks ise aru, et kordame seda nüüd igal nädalal. Hakkasin guugeldama ja avastasin üllatusega, et see nimekirjaäpp, millel mul juba on aastane tasuline tellimus, sest ma tahtsin ilusat tausta (ei, ma ei kavatsegi seda häbeneda), pakub tasulises versioonis muudki peale silmailu, saab ka kalendri, mida on võimalik soovi korral oma teiste kalendritega integreerida. Muidu oleks ma ilmselt lihtsalt Google Calendari kasuks otsustanud, sest see teeb seda kõike ju tasuta, aga no kui mul on juba võimalik kõike ühes kohas korraga teha, siis loomulikult lasen sellega edasi – mulle meeldib TickTick, sest ma ei ole ühe vahendiga piiratud, see toimib ühtviisi normaalselt nii brauseris, brauserilaienduses kui ka telefonis. Hiljuti lisandus harjumuste kultiveerimise võimalus ka, saad iga päev või kindla arvu nädalas vms öelda, kas oled piisavalt vett joonud, pea peal seisnud, kainena koju tulnud või mis iganes harjumust sa tahad edendada – see on igati tasuta, nagu pomodorogi, nii et tegelikult on neil tasuta kraami maa ja ilm. Saan aru, miks grupis töötavad inimesed Trellot või ClickUppi kasutavad, aga mulle omaette nokitsemiseks on see jätkuvalt imeline.

Igatahes. Kõik targad allikad ütlevad, et ära sa jumala eest kahte nii sarnast keelt korraga õpi. Seda ma ignoreerin. Seejärel ütlevad nad, et sellistes tingimustes tuleks luua täiesti erinev keeleõppekeskkond, et ajul oleks kergem neil keeltel vahet teha. No et kui õpid kodus, siis õpid neid kahte keelt mitte ainult erineval ajal, vaid ka erinevates tubades. Kui ühte hommikul, siis teist õhtul. Kui näiteks hispaania keelt praktiseerin ma tööl lõunapausil, siis sel kellajal iial itaaliakeelset Duolingot teha ei tohi. Muide, soovitatakse suisa mõlema keele jaoks erinev tegelaskuju luua, päris huvitav oleks küll töö juures lõuna ajal järsku hakata Machetet imiteerima. Ja noh, üks soovitus, mis on ilmselt mõistlik, on see, et pane prioriteet paika ja keskendu rohkem sellele, mis olulisem on. Nii ma siin otsustasin, et jätkan igapäevaselt itaalia keelega, aga ülepäeviti teen õhtuti hispaania keelt (ja iga päev siis natuke R-i, sest tegelikult ma ei taha ei tühja maksta ega lolliks jääda).

Aga kõige huvitavam mõte, mida ma siiani näinud olen, oli nende keelte vahepeal konkreetselt KOOS õppimine – no näiteks, et võtad Duolingo itaalia keele kursust hispaania keele baasil. Proovisin ja mul võttis juhtme nii kokku, et kartsin, et saan ajurebendi. Aga ca 15 minutiga hakkas vaikselt paika loksuma, nii et see oli tegelikult üllatavalt geniaalne nõuanne. Niimoodi tehes oled ju sunnitud neid eraldama ja eristama. Ainus küsimus, et kuidas seda nõuannet nüüd kokku panna nõuandega mõlema keele jaoks täiesti erinev keskkond luua? Seda enam, kui ühes peaks teesklema ideaalselt itaalia keelt rääkivat vene spiooni ja teises Machetet, see komplitseerib asju korralikult. Kas ma peaksin ka vastavalt riietuma? See on väga keeruline.

Nii et kui kellelgi on häid mõtteid selle kohta, kuidas mitut keelt korraga õppida ja mitte vahepeal hulluks minna, siis ma olen siin üks suur silm.

P.S. Juhuks kui ma kunagi nende ajakasutuse jälgimise äppide pealt ümber mõtlen, olgu öeldud, et esmapilgul tundusid Toggl ja aTimeLogger kõige paljulubavamad.

anna kannatust · itaalia · literature

üldhariduslik nurk

Nagu Supilinna hipidel ikka, peaks seegi lugu algama sõnaga “laenasin” – hea seegi, et mitte sõnaga “varastasin”.

Laenasin Abby käest raamatu ronimisfilosoofiast. Hea raamat on, ei üht halba sõna. Seda enam, et olen lugenud hulgim raamatuid ronimistehnikast, ühe -psühholoogiast, aga mitte ühtki ronimisfilosoofiast. Aga minu süda jättis eessõna lugedes löögi vahele, sest muuhulgas tänab autor David “Buzz” Buzzellit selle eest, et see temaga koos tema pööninguseinal (igal TÕELISEL ronijal on kodus väike oma seinake ka) “karmidele talvedele vastu pani” (enduring freezing winters) – Sürakuusas. Karm talv Sürakuusas? Kriitilise meelega lugeja pani selle koha peal raamatu käest ja läks googeldama, mitu Sürakuusat maailmas on, sest Sitsiilias tähendab karm talv teatavasti seda, et tuleks kampsun ka selga panna. Nii et võtke teie ka teadmiseks, et ameeriklased on nii vaimuvaesed, et nad on suutnud seitsmes (sic!) erinevas osariigis linnale sama nime panna. Sanzaro elas New Yorgi osariigi omas, mis on üks USA lumerohkeimaid linnu ja kus on talvel tõesti üsna jahe, pea et meiega võrreldav. Selline lugu.

Muidu. Ma siin niisama mõtisklen. Huvitav, kas Erik Orgu nutab end õhtuti magama, lugedes, kuidas need tema toitumiskava “järgijad” kirjutavad blogipostitusi teemal “sõin juba kümme pannkooki ära, aga siis tuli meelde, et toitumiskava on ka, nii et tuli ikka need asjad ka kõik sisse pressida” ja “toitun täpselt kava järgi, ainult hommikul asendasin kohupiima võileivaga ja paar sõõrikut võtsin ka juurde”? Pange tähele, need samad inimesed räägivad kevadel, kuidas toitumise jälgimine on nõme, toitumiskavad ei toimi jne. Ega Jillian Michaelski asjata ei ütle, et toitumine on olulisem kui trenn, sest inimene suudab kõik, mis ta ära kulutab, kolmekordselt maha süüa.

See oli nüüd moraalitsemiseks. MINA kavatsen täna tikrijäätist proovida.

P.S. Pildil on see ÕIGE Sürakuusa. Sinna läheks isegi.

faith · itaalia · music

Mu usaldust on kerge võita

Ja ei, ma ei räägi toidust, kuigi see tunduks loogiline, sest mind annaks ilmselt ka pulmapäeval altari eest ära meelitada, kui piisavalt hea magustoiduga eest ära kõndima hakata. Hoopis rattaparandusest on juttu.

Roheline Välk tuli igakevadisest hooldusest tagasi. Ei midagi erilist, tavaline mani-pedi. Uue keti sai ja esimene rehv vahetati ära, midagi kruviti kinni ka. Minu meelest üsna mõistliku hinnaga, 25 euro eest, ma oleksin üllatunud olnud, kui vähem oleks läinud. Oleks ainult õigel ajal meelde tulnud, et mul on rattakella vaja. Igatahes on nüüd on selline tunne, nagu ratas sõidaks ise. Hakka või tõesti Rayle maale külla väntama, mis see paarkümmend km ära ei ole. Mul hetkel oma rattast pilti ei ole, nii et näitan ühte teist. Minu oma on samasugune, aga armsam. Tüdruk on ju ka üsna minu moodi, ma võiks vabalt sellist kleiti kanda.

Aga on põhjus, miks ma oma rattaga Supilinnast kaugele Karlova tagumisse otsa Side tänavale vantsin, kuigi Lauluväljaku juures olev rattaparandus oleks hulga lähemal ja seda ka kõik kiidavad. Seekord näiteks oli mulle kodust antud käsk mõlemad rattad ära vahetada, sest leiti, et ei pöörle päris otse ja muidu oleks vaja kodaraid ka pingutada, mis on nii ajamahukas tegevus, et hinda ja ajakulu vaadates muutub mõttetuks. Onu Madis vaatas peale ja leidis, et kett on küll kulunud ja tahab vahetamist, aga rattad on igati korras ja et Desnal olevatki natuke rohkem liikumisruumi seal (ja kodarad olevat igati okeid). Mina ei tea sellest ju mitte midagi, ma polnud ilmselt sündinudki, kui see ratas tehti, ta oleks rõõmuga võinud koorida mind – aga ei koorinud. Teiseks viitsib ta iga kord päriselt seletada, kui ma midagi küsin. Ja kolmandaks võtab ta oma tööd tõsiselt, nii praegu kui eelmisel aastal, kui ma ka seal rehvi vahetasin*, vaatas ta selle käigus ülejäänud ratta ka üle, kuigi eelmisel aastal käisin ma seal kõige kiiremal ajal. Nii et ma käin rõõmuga järgmine kordki talle oma raha viimas ja teen lisaks veel tasuta reklaami ka, et teiegi ikka teaksite, et Madis on üks usaldusväärne mees.

* ärge hakake, ma saan kodust piisavalt seda loengut teemal “kui sa ilmtingimata SELLISE rattaga sõita tahad, peaksid vähemalt natuke vaatama, KUIDAS sa seda teed!” ja paar korda on läbi käinud ka “KULUEFEKTIIVSEM ja MÕISTLIKUM oleks uus ratas osta.” Sest ma olen ometigi just selline inimene, et kuluefektiivsus ja mõistlikkus on mu põhiväärtused.

P.S. Juba olen ma prantsuse muusika juurest lahkunud ja hoopis itaallaste juurde jõudnud, hardcore on asendunud klassikaga. No olen mina alles lõdva kõrvaga. Täna on teemaks Ludovico Einaudi. Suurepärane töömuusika.

 P.P.S. Ilmselgelt tahab saatus mind ülekilode eest kaitsta. Supilinnas avati pagaritöökoda ja feissari kommuunis kiideti selle brownie‘sid taevani – ma olen mitu päeva üritanud neid saada, aga selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, on kõik alati otsas. Eile õhtul öeldi, et tänaseks on KUUS tükki juba kinni pandud. Mis õgardid te olete? Kes ostab korraga kuus šokolaadikooki? Kas te oma tervisele ka mõtlete? Täna läksin kell kümme hommikul ukse taha, lootes, et ehk saan siis seitsmenda, aga see oli hoopis suletud. Homme on esimene mai ja nädalavahetusel on nad kinni. Nii et söön kaalikat järelikult siis.

itaalia · music

Itaalia muusika

itaal

See postitus on siis pühendatud Itaalia popmuusikale ja bändidele/lauljatele, kes on viimaste aastate jooksul auhindu kogunud. Pildil on hoopis Articolo 31 – nad ei räpi minu meelest väga hästi (ja mul pole õrna aimugi, kas nad kunagi midagi võitnud ka on), aga no pilt oli naljakas.

Aga popmuusikast. Lunapopist olen ma siin juba rääkinud, nii et Qualcosa di grandet ma siin uuesti linkima ei hakka. Aga panen hoopis Elisa laulu “Luce”:

Daniele Silvestri “Salirò”:

Vasco Rossi teeb häid nutulaule:

anna kannatust · itaalia · movies

Esimese maailma probleemid

Ma kirjutasin siin pika postituse oma “muredest”, aga siis hakkas endal ka häbi ja kustutasin selle ära, sest teie ei pea mitte lugema näiteks minu peamurdmist selle üle, kas ma olen halb inimene, kui ma söön ära selle pasteedi, mis mulle väljamaalt üllatusena saadeti, või vastupidi, part on juba piinatud ja lollus oleks seda raisku lasta. Nii et lugege post scriptumit või midagi.

P.S. Vaatasin siin hirmsate pimedate õhtutega seonduvate tähtpäevade puhul (ja muidugi keeleõppe eesmärgil) sellist iidset Itaalia õudusfilmi nagu “Sügav punane” (1975). Ametlikult on tegu müstilise õudusfilmiga, aga tegelikult ei olnud väga õudne ja natuke oli ikka naljakas ka. Peategelase ja talle meeldiva särtsaka daami vahel oli selline mõnus sünergia. Peategelane oli selline natuke saamatu, aga see-eest meeste võimekuses äärmiselt kindel, samas kui daam oli veendunud feminist. Tore oli, mulle meeldis. Verine ka.

itaalia

Ei ole ju see asi nii hull

Katrin Lust kirjutas hiljuti Õhtulehes Eesti kohutavast teeninduskultuurist ja tõi näiteks Tartu kohvikud Truffee ja La Dolce Vita. Esimese osas ma sõna ei võta, sest pole seal kordagi käinud, aga La Dolce Vitasse ma ikka satun. Mulle meeldib Itaalia kultuur, nagu te ilmselt juba aru olete saanud, ja seal on tõesti head toidud – ja stabiilne kvaliteet, sest näiteks Café Noiri lähen ma siis, kui end parajasti julgena tunnen, sest vahel on toit täiesti suurepärane ja igati oma tudengikohvikutest veidi kõrgemaid hindu väärt, aga päevad pole seal sugugi vennad. Talvel ei viitsi ma eriti La Dolce Vitas käia, sest ma pole nii suur Itaalia toidu fänn, aga suvel on nende välikohvikus väga mõnus. Mulle meeldib see kujundus (st väljas just, sees on küll tüüpiline Itaalia kohvik, aga mitte päris minu maitse) ja Itaalia raadio on ka tore, kui seda liiga tihti kuulama ei pea.

Olen La Dolce Vitas käinud nii üksi kui sõbrannaga, suurema seltskonnaga aega veetmas, vaeste tudengitega päevapakkumist söömas kui kallimaga kohtamas ja üle magustoidu üksteisele armunult otsa vahtimas. Ei, MM, selle viimasega ei mõelnud ma sind. Aga nagu te siit aru saite, siis jah, isegi Mad Maxiga olen ma seal käinud. Ja isegi siis, kui ma selle paadunud anarhistiga sinna sisse astusin, olid teenindajad väga sõbralikud, varjasid osavalt oma surmahirmu ning käitusid igati meeldivalt. Mul pole mitte kordagi olnud seal sellist kogemust, millest Lust räägib – ühe korra on mulle sattunud ettekandja, kes oli ilmselgelt uus, aga seda püüdlikum ta oli. Samas muidugi, kui mul on taldrik laual, kui kohvitass tuuakse, nihutan ma selle automaatselt ise natuke jalust ära, sest mul on ka parem kaaslasega edasi suhelda, kui ettekandja meie vahel küünitama ei pea.

Nii et ei ole Tartu teeninduskultuur nii kehv midagi. Me oleme täiega sõbralikud siin, nii et ära mölise, Katrin, muidu saad vastu tatti.