Jälle õppisin midagi uut

Sain nimelt täna teada, et sõna “pastor” tulebki sõnast “karjane” ja et Saksa lambakoer on itaalia keeles pastore tedesco. No ja see kirikutegelane on lihtsalt pastore. Kes oleks osanud arvata.

Advertisements

üldhariduslik nurk

Nagu Supilinna hipidel ikka, peaks seegi lugu algama sõnaga “laenasin” – hea seegi, et mitte sõnaga “varastasin”.

Laenasin Abby käest raamatu ronimisfilosoofiast. Hea raamat on, ei üht halba sõna. Seda enam, et olen lugenud hulgim raamatuid ronimistehnikast, ühe -psühholoogiast, aga mitte ühtki ronimisfilosoofiast. Aga minu süda jättis eessõna lugedes löögi vahele, sest muuhulgas tänab autor David “Buzz” Buzzellit selle eest, et see temaga koos tema pööninguseinal (igal TÕELISEL ronijal on kodus väike oma seinake ka) “karmidele talvedele vastu pani” (enduring freezing winters) – Sürakuusas. Karm talv Sürakuusas? Kriitilise meelega lugeja pani selle koha peal raamatu käest ja läks googeldama, mitu Sürakuusat maailmas on, sest Sitsiilias tähendab karm talv teatavasti seda, et tuleks kampsun ka selga panna. Nii et võtke teie ka teadmiseks, et ameeriklased on nii vaimuvaesed, et nad on suutnud seitsmes (sic!) erinevas osariigis linnale sama nime panna. Sanzaro elas New Yorgi osariigi omas, mis on üks USA lumerohkeimaid linnu ja kus on talvel tõesti üsna jahe, pea et meiega võrreldav. Selline lugu.

Muidu. Ma siin niisama mõtisklen. Huvitav, kas Erik Orgu nutab end õhtuti magama, lugedes, kuidas need tema toitumiskava “järgijad” kirjutavad blogipostitusi teemal “sõin juba kümme pannkooki ära, aga siis tuli meelde, et toitumiskava on ka, nii et tuli ikka need asjad ka kõik sisse pressida” ja “toitun täpselt kava järgi, ainult hommikul asendasin kohupiima võileivaga ja paar sõõrikut võtsin ka juurde”? Pange tähele, need samad inimesed räägivad kevadel, kuidas toitumise jälgimine on nõme, toitumiskavad ei toimi jne. Ega Jillian Michaelski asjata ei ütle, et toitumine on olulisem kui trenn, sest inimene suudab kõik, mis ta ära kulutab, kolmekordselt maha süüa.

See oli nüüd moraalitsemiseks. MINA kavatsen täna tikrijäätist proovida.

P.S. Pildil on see ÕIGE Sürakuusa. Sinna läheks isegi.

Mu usaldust on kerge võita

Ja ei, ma ei räägi toidust, kuigi see tunduks loogiline, sest mind annaks ilmselt ka pulmapäeval altari eest ära meelitada, kui piisavalt hea magustoiduga eest ära kõndima hakata. Hoopis rattaparandusest on juttu.

Roheline Välk tuli igakevadisest hooldusest tagasi. Ei midagi erilist, tavaline mani-pedi. Uue keti sai ja esimene rehv vahetati ära, midagi kruviti kinni ka. Minu meelest üsna mõistliku hinnaga, 25 euro eest, ma oleksin üllatunud olnud, kui vähem oleks läinud. Oleks ainult õigel ajal meelde tulnud, et mul on rattakella vaja. Igatahes on nüüd on selline tunne, nagu ratas sõidaks ise. Hakka või tõesti Rayle maale külla väntama, mis see paarkümmend km ära ei ole. Mul hetkel oma rattast pilti ei ole, nii et näitan ühte teist. Minu oma on samasugune, aga armsam. Tüdruk on ju ka üsna minu moodi, ma võiks vabalt sellist kleiti kanda.

Aga on põhjus, miks ma oma rattaga Supilinnast kaugele Karlova tagumisse otsa Side tänavale vantsin, kuigi Lauluväljaku juures olev rattaparandus oleks hulga lähemal ja seda ka kõik kiidavad. Seekord näiteks oli mulle kodust antud käsk mõlemad rattad ära vahetada, sest leiti, et ei pöörle päris otse ja muidu oleks vaja kodaraid ka pingutada, mis on nii ajamahukas tegevus, et hinda ja ajakulu vaadates muutub mõttetuks. Onu Madis vaatas peale ja leidis, et kett on küll kulunud ja tahab vahetamist, aga rattad on igati korras ja et Desnal olevatki natuke rohkem liikumisruumi seal (ja kodarad olevat igati okeid). Mina ei tea sellest ju mitte midagi, ma polnud ilmselt sündinudki, kui see ratas tehti, ta oleks rõõmuga võinud koorida mind – aga ei koorinud. Teiseks viitsib ta iga kord päriselt seletada, kui ma midagi küsin. Ja kolmandaks võtab ta oma tööd tõsiselt, nii praegu kui eelmisel aastal, kui ma ka seal rehvi vahetasin*, vaatas ta selle käigus ülejäänud ratta ka üle, kuigi eelmisel aastal käisin ma seal kõige kiiremal ajal. Nii et ma käin rõõmuga järgmine kordki talle oma raha viimas ja teen lisaks veel tasuta reklaami ka, et teiegi ikka teaksite, et Madis on üks usaldusväärne mees.

* ärge hakake, ma saan kodust piisavalt seda loengut teemal “kui sa ilmtingimata SELLISE rattaga sõita tahad, peaksid vähemalt natuke vaatama, KUIDAS sa seda teed!” ja paar korda on läbi käinud ka “KULUEFEKTIIVSEM ja MÕISTLIKUM oleks uus ratas osta.” Sest ma olen ometigi just selline inimene, et kuluefektiivsus ja mõistlikkus on mu põhiväärtused.

P.S. Juba olen ma prantsuse muusika juurest lahkunud ja hoopis itaallaste juurde jõudnud, hardcore on asendunud klassikaga. No olen mina alles lõdva kõrvaga. Täna on teemaks Ludovico Einaudi. Suurepärane töömuusika.

 P.P.S. Ilmselgelt tahab saatus mind ülekilode eest kaitsta. Supilinnas avati pagaritöökoda ja feissari kommuunis kiideti selle brownie‘sid taevani – ma olen mitu päeva üritanud neid saada, aga selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, on kõik alati otsas. Eile õhtul öeldi, et tänaseks on KUUS tükki juba kinni pandud. Mis õgardid te olete? Kes ostab korraga kuus šokolaadikooki? Kas te oma tervisele ka mõtlete? Täna läksin kell kümme hommikul ukse taha, lootes, et ehk saan siis seitsmenda, aga see oli hoopis suletud. Homme on esimene mai ja nädalavahetusel on nad kinni. Nii et söön kaalikat järelikult siis.

Itaalia muusika

itaal

See postitus on siis pühendatud Itaalia popmuusikale ja bändidele/lauljatele, kes on viimaste aastate jooksul auhindu kogunud. Pildil on hoopis Articolo 31 – nad ei räpi minu meelest väga hästi (ja mul pole õrna aimugi, kas nad kunagi midagi võitnud ka on), aga no pilt oli naljakas.

Aga popmuusikast. Lunapopist olen ma siin juba rääkinud, nii et Qualcosa di grandet ma siin uuesti linkima ei hakka. Aga panen hoopis Elisa laulu “Luce”:

Daniele Silvestri “Salirò”:

Vasco Rossi teeb häid nutulaule:

Esimese maailma probleemid

Ma kirjutasin siin pika postituse oma “muredest”, aga siis hakkas endal ka häbi ja kustutasin selle ära, sest teie ei pea mitte lugema näiteks minu peamurdmist selle üle, kas ma olen halb inimene, kui ma söön ära selle pasteedi, mis mulle väljamaalt üllatusena saadeti, või vastupidi, part on juba piinatud ja lollus oleks seda raisku lasta. Nii et lugege post scriptumit või midagi.

P.S. Vaatasin siin hirmsate pimedate õhtutega seonduvate tähtpäevade puhul (ja muidugi keeleõppe eesmärgil) sellist iidset Itaalia õudusfilmi nagu “Sügav punane” (1975). Ametlikult on tegu müstilise õudusfilmiga, aga tegelikult ei olnud väga õudne ja natuke oli ikka naljakas ka. Peategelase ja talle meeldiva särtsaka daami vahel oli selline mõnus sünergia. Peategelane oli selline natuke saamatu, aga see-eest meeste võimekuses äärmiselt kindel, samas kui daam oli veendunud feminist. Tore oli, mulle meeldis. Verine ka.

Ei ole ju see asi nii hull

Katrin Lust kirjutas hiljuti Õhtulehes Eesti kohutavast teeninduskultuurist ja tõi näiteks Tartu kohvikud Truffee ja La Dolce Vita. Esimese osas ma sõna ei võta, sest pole seal kordagi käinud, aga La Dolce Vitasse ma ikka satun. Mulle meeldib Itaalia kultuur, nagu te ilmselt juba aru olete saanud, ja seal on tõesti head toidud – ja stabiilne kvaliteet, sest näiteks Café Noiri lähen ma siis, kui end parajasti julgena tunnen, sest vahel on toit täiesti suurepärane ja igati oma tudengikohvikutest veidi kõrgemaid hindu väärt, aga päevad pole seal sugugi vennad. Talvel ei viitsi ma eriti La Dolce Vitas käia, sest ma pole nii suur Itaalia toidu fänn, aga suvel on nende välikohvikus väga mõnus. Mulle meeldib see kujundus (st väljas just, sees on küll tüüpiline Itaalia kohvik, aga mitte päris minu maitse) ja Itaalia raadio on ka tore, kui seda liiga tihti kuulama ei pea.

Olen La Dolce Vitas käinud nii üksi kui sõbrannaga, suurema seltskonnaga aega veetmas, vaeste tudengitega päevapakkumist söömas kui kallimaga kohtamas ja üle magustoidu üksteisele armunult otsa vahtimas. Ei, MM, selle viimasega ei mõelnud ma sind. Aga nagu te siit aru saite, siis jah, isegi Mad Maxiga olen ma seal käinud. Ja isegi siis, kui ma selle paadunud anarhistiga sinna sisse astusin, olid teenindajad väga sõbralikud, varjasid osavalt oma surmahirmu ning käitusid igati meeldivalt. Mul pole mitte kordagi olnud seal sellist kogemust, millest Lust räägib – ühe korra on mulle sattunud ettekandja, kes oli ilmselgelt uus, aga seda püüdlikum ta oli. Samas muidugi, kui mul on taldrik laual, kui kohvitass tuuakse, nihutan ma selle automaatselt ise natuke jalust ära, sest mul on ka parem kaaslasega edasi suhelda, kui ettekandja meie vahel küünitama ei pea.

Nii et ei ole Tartu teeninduskultuur nii kehv midagi. Me oleme täiega sõbralikud siin, nii et ära mölise, Katrin, muidu saad vastu tatti.

Luciano Ligabue (Itaalia muusika)

Luciano on väga kuulus ja VÄGA suure tootlikkusega Itaalia laulja, kellel on sellised kergelt meelde jäävad sõnad ja mõnus hääl.

Jätka lugemist