konnapoeg

Eales ei ütle teile enam midagi

Mitte et mul midagi teie vastu oleks, aga nagu ma juba mitu korda öelnud olen, nii kui ma midagi siia kirjutan, olukord muutub. Eelmine kord kirjutasin, et mul on nii vedanud, sest minu laps mängib suurema osa ajast iseseisvalt. Haa-haa-haa.

Sob Reaction GIF by MOODMAN - Find & Share on GIPHY

Võtsin isegi ühe pisikese tõlke vastu, sest nagunii mängib omaette, asi mul siis see paar lk valmis visata. Nüüd on olukord selline, et ta tahab olla ainult minuga koos, enamiku ajast süles, soovitatavalt nii, et ma kõnnin temaga või aktiivselt hüpitan teda. Öösel hakkas mitu korda läbi une nutma, sest ajas end neljakäpukile ja siis vist ei saanud jälle pikali (mis on väga kummaline, päeval tal küll sellega probleemi ei ole). Siis ärkas kell viis üles ja tahtis tund aega mängida. Siis ärkas kell kaheksa uuesti üles, ma ütlesin Sirrule, et võta oma laps ja koli temaga metsa. Sirru vahetas tal mähkme ära ja laps … jäi vaiba peale magama ja magas seal veel 45 minutit. Tõlge sai valmis, aga närvid on otsas.

Aga kogu ärkvelolekuaja tahab olla ainult minuga … ja uinakuaja tahab olla minu tiss suus. Kas see on see kuue kuu uneregressioon ja ärevus ning kas see läheb enne üle, kui ta 18 saab? Ja kui ta muidu tahtis kogu aeg ainult roomamist harjutada, kas ta siis nüüd otsustas selle lihtsalt igaveseks maha jätta, sest küll ori tassib ja lükkab, kuhu vaja?

konnapoeg

Juba kuus kuud unetust

Lõpuks ometi saan rahus lapse välja mängima jätta ja ise toas raamatut lugeda

Võiks vist väikese vahekokkuvõtte teha selle puhul, et väikese inimesega juba pool aastat koos veedetud. On teatud asjad, mida keegi laste planeerijatele ei räägi, eriti need inimesed, kes nende laste saabumisest eriti huvitatud on (khm-khm, vanavanemad). Nii alustasin ka mina seda teekonda veendumusega, et beebi kasvab ja söömisvahed ja järjestikkused unetunnid hakkavad järjest pikemaks minema. Nagu kuu-kuult. Siin ma nüüd olen, kuus kuud hiljem, ja mu laps sööb mõni päev ikka iga kahe tunni tagant. Päeval. Öösel sööb ta vahepeal veel tihedamini. Vahepeal oli näiteks nädal, kus iga öö oli selline, nagu näha alumiselt pildilt (st iga ärkamise ajal ta muidugi süüa ei saa, aga eriti vastu hommikut olen ma nii väsinud, et pistan kähku rinna suhu, et ei peaks kümme minutit ootama, kas rabeleb niisama või pistab pröökama ka). Ehk siis raskema unega inimese kõrval sööks ta ilmselt harvem, sest ma ärkan iga kord kohe üles, kui ta natukenegi vähkreb. Aga mina tunnen nende kehvade päevade ja öödega seoses küll, et mul on wonder weeks’ide raamatust kasu, kuigi valim nii väike jne, et pea alati on see kõige raskem aeg mul nö “õige” koha peal, mis annab mulle lootust, et ehk tuleb siis varsti kergem aeg ka, nagu raamat väidab (ja enamasti tulebki). Just enne selle postituse kirjutamist oli üks päev nii hull, et õhtuks lihtsalt laps röökis, mina nutsin ja mees jõi müra summutavad kõrvaklapid peas veini. Aa, värisevate kätega lõikasin endale kogemata kätte ka.

Et ma parematel öödel neid paremaid öid hinnata oskaksin, sest vahel on ka nii

Õnneks tundub, et bioloogia on olnud kaval. Selleks, et sa oma last metsa ei jätaks, on raskemad perioodid vaheldumisi kergemate perioodidega. Vahepeal oli siin kaks nädalat lihtsalt täielik õnnistus, rõõmsameelne, mängis palju iseseisvalt*, magas öösel hästi (olgu öeldud, et minu keeles tähendab “hästi”, et üks ööunedest oli 3,5 tundi pikk – üle selle ei saa me ammu midagi ja vihkan salaja inimesi, kelle sama vanad söömata kuus tundi järjest lasevad) jne. Ja mäletate, ma ütlesin mingi hetk, et nüüd jääb ta ka ilma minuta magama. Kui väsinud on, pane ainult voodisse ja keerab end ise magama. See arenes edasi selleks, et kui söömise ajal magama jäämine välja arvata, siis ta KOOS minuga enam ei jää magama. Siis on liiga huvitav, tuleb mind jalaga kõhtu taguda jne. Nii et ööunne minek käib enamasti nii, et jätan ta voodisse ja siis saan 15 minuti pärast ise ka minna. Mis vahepeal on täiega tüütu, kui ma ise väsinud olen ja tahaks lihtsalt kaisus magama jääda. Aga igatahes parem variant kui kussutamine vms, nii et ei saa liigselt kurta.

Esimest korda kogu juunikuu jooksul sain trenni

Mina ise olen jätkuvalt suht kanaema. Näiteks ta mängib küll palju omaette, aga kui ta mul süles on, siis ma ei saa teisiti, kui pean teda iga 10 sekundi tagant musitama, nii et kõigile teistele on see ilmselt väga imelik. Ja kui näiteks Kaur või mõni teine tuttav ajab jälle mingit iba selle kohta, et normaalsetes peredes käib naine ühel päeval väljas ja mees teisel päeval väljas ning koos ei käidagi kunagi kuskil, sest milleks, siis … mul pole vähimatki huvi sellise normaalse pereelu vastu, ma pigem istun siis lapsega kodus. Kui mu eesmärk oleks olnud üksi väljas käia, siis ma poleks mehele läinud, lapse saamisest rääkimata. St ma hea meelega käin trennis ja muid selliseid paaritunniseid asju, aga mul tõesti ei teki sellist tahtmistki, et läheks õige päevaks kanuutama või suusatama vms. Ja minu meelest on see täiesti normaalne, et see tahtmine tekib ühel hetkel taas (kanuutada ehk, suusatama ei hakka ma kunagi), kui laps juba suurem on, nii et ma ei saa üldse aru, miks inimesed (okei, olgem ausad, mehed) tunnevad vajadust ütlemas käia, et ma peaksin ikka juba tegema kõiki neid asju. Mehed on imelikud, ma ei saa aru neist. Nagu segaks see kedagi, et ma lapsega kodus istun, mitte kuskil ei kanuuta.

Aga laps on juba suur ja iseseisev. Nii palju juba oma tahtmist ja oma arvamusi. Mõned on huvitavad ka, näiteks ujumist ja pesus käimist ta armastab, aga NÄO PESEMIST vihkab sügava kirega. Enamasti ma ei viitsi isegi tõmmelda ja puhastan ta nägu lihtsalt lapiga. No ja nagu piltidelt näha, suudab juba igasugu asju teha (olgu öeldud, et ei seda käimisraami ega kiike ei kavatse ma tal lasta ebatervislikul moel kasutada, olen teadlik sellest, miks käimisraam ja liiga varajane üles-alla hüppamine ohtlikud on – nii et ta lihtsalt mängib tegeluskeskusega ja kiigub). Üks asi, mis on mulle tulnud üllatusena, on see, et kui ta alguses õppis midagi (no näiteks kõhuli pöörama), siis sai ta kohe ise aru, et õppis uue asja. Oh seda rõõmu siis! Praegu ta ka ikka muudkui rabeleb, aga uued asjad tulevad vist nii järk-järgult, et ta ise ei saa aru enam, et see on uus oskus. No et alguses istud 10 sekundit ja siis minuti ja siis nutad, sest saad aru, et siin kontoritoolis oled sa nüüd üheksast viieni oma ülejäänud elu. Kuni selleni välja, et kui ta oma rähklemise käigus esimest korda selili keeras või natuke edasi liikus ja mina rõõmust plaksutasin, ei saanud ta ise üldse aru, milles kühvel. Tema jaoks on saavutus see, kui õnnestub iseseisvalt saada nende asjadeni, mille kallale ma teda üksi lasta ei tahaks, see, kas ta jõuab sinna roomates või rullides või pisikeste hüpetega, on juba täiesti neljandajärguline.

Muud vist nagu ei olegi. Ahjaa, esimene kukkumine on üle elatud ja juuksevärv on nagu heledamaks läinud. Tahaks öelda, et juuksed tihedamaks vist ka veits. Ja elu on lill ja suveks oleme valmis, kuigi me mõlemad eelistame 20 kraadi 27 kraadile.

* Arvasin, et olen lihtsalt lask lapsevanem, aga internetist sain teada, et see on tegelikult Montessori lähenemine ja ma arendan temas iseseisvust. Minu meelest on tal lihtsalt selline iseloom, et ta vajab omaette olemist ka vahel. No ja näiteks närvi minnes tahab mõnikord üksi rahuneda, mitte süles olla jne, aga ütleme siis, et ma arendan iseseisvust.

feminismus · konnapoeg

Ma nüüd Karen valmis

See sõnum võiks vabalt ka lihtsalt naiste kohta käia

Jah, kallid inimesed, täna oli vist juba mitmes kord, kui ma soovitasin kellelgi kellegi ülemusele kaebama minna. Mis on minust saanud? Aga no see lugu oli täiesti absurdne ka, inimene kirjutas, et põgenes vaimselt vägivaldse mehe juurest uude üürikasse ja maakler sattus väikelinnas kuskil tema mehega kokku ning küsis: “Oi, kas sina oled see Mart Malakas, kelle eest Mari Malakas uude korterisse kolis? No sinna Vembla tn 6 punasesse majja, korterisse 14?” Kas mina olen imelik, kui ma eeldan, et isegi, kui ma kolin armastavate vanemate juurest ilma igasuguse konfliktita oma elu peale ja maakler on meie peretuttav, siis professionaalne tegelane EI ütleks neile mu uut aadressi jms lepinguandmeid, vaid ütleks viisakalt, et “eks ta ise jagab neid” vms? Selles mõttes, et maaklerilt eeldaks ju siiski samuti teatavat konfidentsiaalsust, ei v?

Teiseks ei saa ma muidugi jätta sõna sekka ütlemata selle USA aborditeema kohta. Ma jätkuvalt ei saa üle sellest, et kui hakata Twitteris näiteks neid teemasid lugema, siis võib “pro-life” tähendada nii inimest, kes ütleb, et “no kuni 12 nädalani võiks ikka lubatud olla,” kui ka inimest, kes ütleb, et “ma tegelikult pole otseselt pro-life, lihtsalt anti-killing, mind ei huvita, kas see laps ja ema surevad pärast sünnitust nälga või mitte, ma lihtsalt arvan, et ühiskond ei tohiks lasta inimestel tappa” (põhimõtteliselt tõlketsitaat, ei, tegu ei ole trolliga – ja otse loomulikult on ta pro gun, kuigi tulirelvad on USAs nr 1 laste surmade põhjustaja). Ja ma tean, et mina olen loll, sest ma otsin mingit loogikat sealt, aga ma siiralt ei saa aru, kuidas on okei sundida naist kandma rasedust, mida ta ei soovi, sest kõige olulisem on päästa elusid, aga samas ei ole okei sundida inimesi vaktsineerima, et elusid päästa. Nagu kuidas need teemad vastandlikeks on saanud? Või veel jaburam, miks on nii, et just inimesed, kes on abordi vastu, on ka korraliku seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse vastu? Sest tehniliselt olen mina ka abordi vastu – st ma usun, et naistel peaks olema õigus seda teha, aga arvan, et me ühiskonnana peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et võimalikult vähesed seda päriselt tegema peaksid / teha tahaksid. Et kõik (ka need mehed, kes naisi abordile survestavad) saaksid aru, et see on viimane võimalus ja pole rasestumisvastane vahend. Et kõik (ka rasestajad, mitte ainult rasestujad) teaksid, millised rasestumisvastased variandid olemas on ja kuidas neid kasutatakse. Et rasestumise korral oleks paigas võimalikult head sotsiaalsed garantiid, et keegi ei oleks sunnitud nälja või kodutuse hirmus aborti tegema. Et eakohane seksuaalharidus algaks varakult, sest me keegi ei arva, et meie peres on pilastaja, kuni selgub, et ikka on. Ja ma ei tea feministe, kes lihtsalt ütleks, et “abort on inimõigus”, ilma samal ajal neid teisi asju pooldamata.

Miks ma üldse mõtlen sellele? Sest sattusin lugema mingit Twitterilõnga teemal “ainus õigustatud abort on minu abort”, kus ajakirjanik rääkis oma intervjuudest aborti teinud abordivastastega, kes ka pärast seda abordivastased edasi on. Sest MINU abort oli olude sunnil, teiste omad on meelelahutuseks. Sest teisi hindame me tegude põhjal, iseennast oma (parimate) kavatsuste alusel. No umbes nii, nagu iga petja ütleb, et ta ei ole ikka päris petja, sest <insert tüüpiliste petjate bingokaardil olevad laused>. Sest erinevalt teistest mina ei ole halb inimene, ma lihtsalt arvan, et mul on õigus teiste inimeste tervist puudutavaid otsuseid langetada. (Välja arvatud muidugi siis, kui jutt vaktsiinidest käib, see on isiklik otsus – st see on isiklik otsus nii kaua, kuni mõni neist vaktsineeritud debiilikutest minu juuksurisalongi mittevaktsineeritud inimesi määrima ei tule.)

Nii on

Kolmas asi, mille kohta tahtsin vinguda. Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, ei tundnud ma üldse mingit survet lapsi saada. St ainsad, kes seda iial soovitasid, olid Kaur, kunagine klassi kloun klassikokkutulekul, ja vahepeal mingid inimesed, kelle puhul oli väga selge, et neil ei ole enam pärast lapsesaamist sõpru, nii et nad tahaksid tutvusringkonda vanemaid juurde toota (millest ma saan hetkel väga hästi aru, aga no unetuid öid ja okset on raske müüa, kui inimene ise juba osta ei taha). Okei vanaema ka, mille muu jaoks need vanaemad on. Aga nüüd, kui mul on üks laps, tundub järsku, et iga teine inimene käitub, nagu ühe lapse emaks olemine oleks selline lühiajaline faas, sest ega üks teiseta ei jää jne. Igalt poolt tuleb lauseid nagu “muidugi, kui ainult üks laps veel on, siis võtadki sülle iga kord, kui nutab” (ee, mul on kahju teie järgmistest lastest, kuigi siin on ilmselt ka põlvkondade vahe, sest mu sõbrannad rabavad küll ka oma teisi lapsi sülle) ja “esimese lapsega üritadki veel oma elu elada, oota kuni …” (miks ma peaksin seda teist tahtma, kui sa isegi tunnistad, et teisega pole enam üldse oma elu?). Üks laps ei ole lihtsalt niisama, üks laps on veel, ajutiselt. Minu lemmik on “aga sa pead ju teise lapse saama, et esimene egoistlikuks ei kasvaks” – ma siin naiivselt arvasin, et lapsi saadakse suurest armastusest, mitte pensionikindlustuseks või esimese lapse kasvatamiseks vms. St ma ei välista, et mind tabab mingi hullusehoog ja otsustan ühel hetkel veel ühe saada, lihtsalt see eeldus, et kui juba saada, siis mitu, on kummaline. Aga ehk on asi selles, et üks mu lähedane on parajasti haiglas ja saab igapäevaselt vereülekandeid, sest sünnitus oli raske (ja ma üldse ei maini neid tuttavaid, kellel on lapsed juba lasteaias, aga kes ausalt ütlevad, et eks naerdes vahel ikka tuleb nüüd tilk püksi jne), ja ühiskond vaatab seda ning ütleb, et lahe, tee seda kõike nüüd üks kord veel.

Oh jah, tahaks veel teha nalja teemal “Jaak Madison taas kätt telefoni järele sirutamas,” aga jaks sai otsa. Pealegi on paljud inimesed selle nalja juba internetis ära teinud, mis nüüd mina siin enam. Kogu see artikkel on kuld, aga mäletades seda, kuidas alles mõne aja eest selle erakonna fännid innukalt kisasid, et kui ikka ISE politseile vastu ei hakka, ei pane keegi sulle põlve kaelale, tuleb lihtsalt seaduskuulekas olla, on väga huvitav nüüd lugeda, et ikka hakkad ju natuke vastu ka, kui mitu politseinikku sinu poole tuleb. Et mis te nüüd ütlete, EKRE fännid ja teised, kes te tollal politseinike poolt olite (Toomas näiteks) – kui Prantsusmaa politsei oleks Jaagu maha väänanud ja jala kaelale surunud, siis kas ta oleks ise süüdi ja peaksime arutlema, et äkki ikka ütles inetu sõna, või oleks see politseinike poolt liigse jõu kasutamine? Tema enese vaatenurk tundub olevat vahepeal pisut muutunud, kui näiteks sellele tagasi mõelda.

“Mina loomulikult ka tundsin ennast puudutatuna, kui minu hea kolleegi kallale minnakse ja tema käest haaratakse õigusvastaselt tema vallasvara ja mina haarasin selle telefoni tagasi,” ütles Madison.

ERRist

P.S. Ma saan nüüd aru, miks Montessori inimestel lapsed varakult põranda lähedale madratsile magama lähevad. Ma pole nädal aega Meritit eriti tema oma voodisse magama pannud, sest ta on pöörlema hakanud. Just pöörlema, mitte pöörama (kuigi vahel teeb rööprähklemise korras mõlemat). Kui ta teeb seda suures voodis, lõpetab ta lihtsalt 180 kraadi pärast pea “alaspidi” ja ongi kõik, aga oma voodis läheb juba 90 kraadi peal tiba kitsaks, nii et sõna otseses mõttes magab seal veidi kägaras jalad seinal. Kui roomama hakates see komme üle ei lähe, peabki lapsukesele tiba suurema voodi vaatama.

faith · konnapoeg

Müsteerium on lahendatud

Eile ilmus välja uus hambaservake. Kusjuures esimese hambaga oli alguses ikka valendav laik ja siis hammas. Seekord ma oskasin ju ise kahtlustada ja vaatasin enamvähem iga päev, aga MITTE MIDAGI ei näinud, enne kui juba serv paistis. Palaviku peale vaatasin eile esimese asjana, kas on ehk näha midagi, ja isegi ige ei tundunud nagu eriti paistes (st oli täpselt selline, et äkki nagu natuke on, aga äkki ei ole ka). Aga ilmselt oli selle ülikehva tuju põhjus mitte ainult hammas, vaid hammas + mingi kõhuviirus, sest lisaks palavikule oli tal ka kõht lahti + ööl vastu esmaspäeva oksendas esimest korda elus (ja suisa kaks korda). Selles mõttes, et piima on ta kogu aeg palju üles ajanud, aga see oli ikka päris oksendamine, nii väljutusviis, lõhn kui ka kogus ei jätnud mingit kahtlustki.

Millega seoses tuleks ära mainida, et internetis iga hammasteteemaline artikkel rõhutab, et kuigi paljud arvavad, et kõhulahtisus ja veidi tatine nina on hammaste tuleku sümptomid, pole selle kohta mingeid tõendeid ja ehk on titt lihtsalt samal ajal haige, sest suus on ju lahtine haav, nii et nad on haigustele sel ajal vastuvõtlikumad. Meritil on nüüd mõlema hambaga lõikumise ajal olnud nina hästi natuke tatine (no selline nohisev pigem) ja kõht pisut lahti. Nii et oma väga pisikese valimi pealt tahaks küll hakata juba ütlema, et äkki ikka on seos. Iseasi, et oksendamine ju ometi ei saa hammaste tulekuga seotud olla? Ja no eelmine kord oli ta natuke pahur, aga mitte SELLINE, seekord oli täiesti sihuke “koolikud on tagasi” tunne.

Igatahes magas ta palavikuga terve eilse päeva maha, et kuue ajal rõõmsa ja rõõsana ning uue hambaga ärgata. Aga kuna ta oli terve päeva maganud, tahtis ta muidugi öösel üleval olla. Kolme ajal sain ta kuidagi magama tagasi, aga poole viie ajal andsin alla ja tõusime üles. Nii et emadepäevakingituseks sain unetud ööd ja raske elu + veel ühe hamba, millega mind hammustada. Kui läheb nii, nagu eelmine kord (ja hetkel tundub, et läheb), siis ootab mind ees ka ca nädalake ainult tissi otsas magamist. Vähemalt on vahepeal selle pooleteise kuuga nii palju muutunud, et ta oskab nüüd normaalselt närimismänguasju kasutada, on natukenegi kergem.

See pole see beebi, aga vaadake seda väikest pepukest 😀

P.S. Unustasin varem küsida, aga te siin teate ju kõike. Kas keegi oskab Tallinnas pisikestele (no sellistele uutele kõndijatele) mõnda tantsulist trenni soovitada? Ideaalis pigem suunal Kesklinn-Mustamägi. Meil on siin üks pisike daam (mitte mul isiklikult muidugi), kes ei saa kuidagi isu täis tantsitud, kuigi tundub, et ta öösiti oleks kuskil käind, sest ta Jimmy Choo sokkidel kõik kontsaplekid läind.

faith · konnapoeg

Head emadepäeva!

Loodan, et teie oma on igavam kui mul. Eile sain magama keskööl, sest beeps (jah, ma kasutan nüüd seda sõna ilma igasuguse irooniata) läks 9 ajal magama, aga sai olude sunnil erakorralise mähkmevahetuse ja otsustas selle peale täitsa üles ärgata. Ehk siis ajavahemikus kuuest keskööni magas ta ca 15-20 minutit, nii et keskööks oli ta täiesti hüsteerias. Good times. Üldse on ta omal algatusel nihutanud uneaja esmalt poole üheksalt poole kümnele. See tähendab, et pole mingit vahet, kas ta ärkab eelmisest uinakust kell kuus või seitse, magama on ta järsku nõus minema kell pool kümme, pluss-miinus kümme minutit. Miks? Mina ei tea, aga no kui tema on nii otsustanud, siis nii on. Ja kusjuures see ei tähenda üldse mingit fikseeritud hommikust ärkamisaega, see on vahemikus kuus kuni pool üksteist, viimastel nädalatel küll pigem pool seitse kuni pool kümme (sest kui mu laps kell kaheksa magab, siis mina teda nüüd küll äratama ei hakka). Aga uneaja pani ise nii rangelt paika, et iga unenõustaja oleks uhke. Või noh, kuni selle hetkeni, mil tuleb ootamatu mähkmetäidis ja kõik ära rikub.

Kui muudest uudistest rääkida, siis tahab ta viimasel ajal hulga rohkem füüsilist lähedust kui varem. Näiteks veel hiljuti võisin ta panna tema voodisse ja ise minema kõndida, ta jäi seal igasuguse protestita magama. Nüüd viimastel päevadel tahab ta enamasti uinuda mu kätt hoides või vähemalt endale valget jänkukest näkku surudes (mis tähendab, et ma olen ikkagi seal, kuni ta magama jääb, et see tal näost ära korjata). Varem keeras end üldiselt magama jäädes kohe selili, nüüd tahab vahel kaisutada. Kusjuures see ei pea ilmtingimata minu lähedus olema, kuigi üldiselt on tal kindel eelistus. Vahel on veidi raske, sest ta teab nüüd hulga rohkem, mida ta tahab, ja proovi siis ära arvata. Näiteks vahel võib ta vihast röökida ja magama minekust keelduda, kuni ma sada imet ära proovin, ja siis selgub, et … ta tahtis seekord issiga magama minna. Nii kui saab issiga pikali visata, on kõik ok.

Ja need inimesed, kes ütlesid, et laps õhtuti vingub ainult umbes kolmanda elukuuni, sest siis ta harjub suurema stimulatsiooniga ära … Tehniliselt on neil õigus, tõesti oli vahepeal rahulikum aeg. Isegi täitsa pikalt, mitu nädalat oli selline õndsus, et mõtlesin, et nii võiks ju elada küll. Aga nüüd vingub ta õhtuti, sest ta tahaks ROHKEM stimulatsiooni. Hommikuti on ta nõus ka natuke aega omaette kõhuli mängima jne, aga päeva teises pooles tahab ta AINULT meiega koos asju teha ja need asjad peavad olema aktiivsed. No istumist harjutada näiteks, aga ikka nii, et selle käigus põrgatame põrandal istudes palli vastu seina või vaatame raamatut või nätsutab ta oma lohet. Igatahes mitte nii, et ta on mul süles ja ma saan samal ajal ta isaga juttu ajada. Ja just väsinuna tuleb tal miskipärast metsik tahtmine füüsiliselt raskeid asju harjutada, näiteks voodis enne magamajäämist veel natuke roomata.

Siingi on inimesed öelnud, et see Wonder Weekside raamat on suht BS, sest valim, mille põhjal see kirjutati, oli nii väike, aga meie puhul on see küll üsna täppi läinud. Ja selle kohaselt on nädalad 16-20 kõige raskema arenguhüppe aeg, sest pisike aju peab nii palju asju korraga õppima. Tal sai just 19 nädalat täis, nii et taevas hoidku, kui nädala pärast parem ei ole, siis kirjutan kaebuse kuskile. Tahtsin slaava boogu kirjutada, aga te ju kõik harisite mind selle osas, et Kreisi raadiost ei tasu vene keelt õppida, nii et ütleme hoopis dai bog, et ta hakkaks ise ringi liikuma, siis vähemalt ei karju selle pärast, et ma aru ei saa, mis ta tahab (vaid ilmselt karjub, sest ma ei lase tal teha, mida ta tahab). Hetkel on ta selles punktis, et ta tõmbab jalad kõhu alla (mitte korrektselt konna kombel külgedele, vaid enamasti just kõhu alla) ja vahel liigub nii edasi küll, aga kuna ta eriti kätele toetuda veel ei taha, siis mitte alati ja mitte eriti edukalt. Nii et kasutan selliseid mänguasju, nagu pildil näha, ja üldse teen sada erinevat trikki, et õhutada teda veidi ülakehajõudu ka treenima. Proovisin isegi hommikuti tema kõrval kätekõverdusi teha, sest ma olen ometi suur eeskuju, aga ta ei tundunud sellest eriti motiveeritud. 😀

(Vahemärkus, mulle meenus mu suur lõuatõmbe-eesmärk, nii et käisin just testimas. Jaksasin korraga teha viis lõuatõmmet ja päris täislaskmiseni selleks ei pidanud pingutama, nii et olen kuidagi siiski suutnud veidi füüsiliselt ka edasi (st ikka tagasi raseduseelse vormi poole) liikuda.)

Aa, jutt algas sellest, et täna pole kõige helgem emadepäev olnud. Õige küll. No mul oli plaanis veeta väga rahulik pühapäev kodus pannkooke süües ja Cyrus pidi õhtuks riisi tegema. Aga täna hommikul ärkasime ja avastasime, et meil pole elektrit. Ja naabritel on. Ja Elektrilevi kaart ei näita, et meie aadressil midagi valesti oleks. Nii et elektrikku oodates käisime vahepeal Lyonis hommikust söömas – tänu taevale, et mahtusime kuskile lauanurgale ilma reserveeringuta, nii et suur tänu nende abivalmis töötajatele, kes meid kibekiirel emadepäeval siiski tuppa lasid. Teised olid seal in their best church clothes, nagu Cyrus ütleb, ja meie nagu kuskilt mudaaugust välja roninud, hea, et pidžaamast sai välja vahetatud. Aga olgem ausad, kutsuge mind küüniliseks, aga ma mõtlesin kohe neid väga armsalt riietatud lapsukesi nähes, et huvitav, kas need olid issid, kes neile eelmisel õhtul riided valmis panid, et saaks järgmisel hommikul ema ja lapse(d) välja viia.

Krt, püsi teemas! Elekter! Tegelikult avastasime juba mõne päeva eest, et naabrite kopp on meie kuurikaablit tabanud, aga tundus, et viga on saanud ainult väline muhv, nii et keegi pidi tulema seda homme vaatama. Aga ööl vastu tänast sadas vihma, kaabel sai niiskust ja lõi meil majast ka korgid välja. Kes oleks osanud arvata, et kaablil on kaks otsa ja mõlemad otsad on olulised? Nii et emadepäevaks sain ma 85eurose arve, mille ehitusfirma loodetavasti mulle kinni maksab, ja soovituse terve see kaabel välja vahetada. Mul on kuri kahtlus, et seda viimast see ehitusfirma teha ei taha, sest ma tunnistan ausalt, et no näha on seal, et eelmine omanik ei olnud viitsinud seda kaablit eriti sügavale kaevata, see oli lihtsalt kopaga ülesõitmise peale välja tulnud, keegi polnud seal midagi kaevanudki – aga samas ei olnud kopal meie maale mingit asja, nii et iseenesest mul vist siiski on teatav moraalne õigus … Äkki kaevavad mulle vähemalt uue kaabli jaoks kraavi vms. Eks näis, mis nad homme ütlevad.

Igatahes hoidke pöialt mulle, et tänane õhtu tuleks rahulikum kui eilne. Ja head emadepäeva kõigile! Ja loomulikult slava Ukraini, nagu alati.

Täiendus: Tal tõusis ka palavik, nii et viimaste päevade käitumise müsteerium on lahendatud. Saan emadepäeva veeta maailma kõige emalikumal moel, haige lapse eest hoolitsedes.

faith · konnapoeg

Kuskil on inimene, kes ei teagi, kui napilt ta pääses

Mis te arvate, kas see paksmagu pani ühe päeva jooksul kogu selle palli nahka või jah?

Ma ei mäleta, kas ma rääkisin, aga kui me pooleteise aastakese eest oma kodu otsisime, tahtis Cyrus maja ja mina korterit. Ma olen nimelt poolehektarilise aiaga majas üles kasvanud ja ma tean, kui palju tööd see tähendab. Mitte iga nädalavahetus, vaid iga jumala päev niida, rohi, korja õunu, korja õigel ajal korjamata jäänud mädanenud õunu (milleks? ma ei tea, äkki selleks, et oleks lihtsam niita), riisu, ehita kilemaja, kasta midagi, kata maasikad klaasidega, et soojem oleks, vii see laps, kes sinna klaasi kukkus, haiglasse õmblema jne jne. Rääkimata sellest, et kui on vaja näiteks uut katust, siis plekid sa üksi (kas oma väikeste kätude või rahakotiga), mitte koos ühistuga.

Selle roosi, kuigi eelkõige vohab pildil viinamari

Meil oleks korra peaaegu maja maha põlenud näiteks, sest joodikust vanaisa joodikust sõber tahtis talle külla tulla. Ei tea, kas vanaisa polnud kodus või ei viitsinud uksele minna, igatahes oli külaline järjekindel, aga kes see ikka viitsib niisama tilistada — nii et kavalpea pani tiku uksekella nupu vahele, et see ise tilistaks. Veneaegsed elektrisüsteemid, nii et sealt algas tulekahju, mis õnneks ei levinud üle kogu maja, ainult koridor ja pool kööki vajas remonti. Meil siin küll joodikuid ukse taga ei käi, aga no majas on ikkagi kogu aeg midagi kõpitseda, nii et ma olin veendunud, et tahan korterit. Aga Cyrus tahtis maja ja kuna laps oli nagunii plaanis, jäin nõusse. Tagantjärele ei kahetse ka, sest meil on täpselt nii pisike aed, et saab väljas grillida või tulevikus lapsega liivakastis mängida (ma ei tea, kas ma viitsin teha liivakasti, siin on viieminutilise jalutuskäigu kaugusel kaks tükki), aga ei pea end muruniitmise või peenardega ära nikastama. Cyrus on ka aru saanud, et peenrad on tema erahobi, nii et tema tegeleb nendega. Minu panus piirdub sellega, et korra aastas ütlen, et “peaks vist roosi alla võtma ja kinni katma” ning siis mõne kuu pärast “peaks vist roosi üles tagasi siduma”. No teate küll, selline “peaks”, et “oh, tuleks ainult keegi ja teeks …”, kus ütleja ise igatsevalt kaugusesse vaatab.

Igatahes mõtlen praegu seda last vaadates, et täitsa lõpp, kus vedas sellel inimesel, kes muidu meie korteriseina taga elanud oleks. Esiteks röökis kuus nädalat meeleheitest, sest koolikud, eks. Nüüd on need möödas, aga juba ca kuu aega röögib ta igati rõõmsal meelel, sest oma hääle kõla on nii mõnus. Eriti, kui saab ruumi, mis tiba paremini kajab. Meil on nendeks vannituba ja … magamistuba. Tavaliselt pole hullu, sest Cyrus ärkab enne meid, aga täna ärkas tibukene näiteks mõned minutid pärast kuut ja andis sellest teada valju möirgamisega. Mõtle ise, elad sina rahulikult ning hommikul kell kuus hakkab keegi seina taga vaheldumisi möirgama ja kõkutama. Ja no ega ma ei saa kehvem olla, kui mul laps möirgab, pean ju mina ka näitama, kuidas MINA möirata oskan, niigi napp see aeg, kus ma veel milleski parem olen. Ei taha tagasi hoida ka, las lapsukene harjutab. Nii et korteris oleks meile vist ammu politsei kutsutud, öörahu rikkumise ja metsloomade pidamise eest.

Aga ma lähen nüüd trenni. Tsutsufrei, tšellod. (Ja ei, ma ei ole igapäevaselt lõuatõmbeid teinud, sest vahepeal oli see üks raske nädal ja läks meelest ära.)

faith · konnapoeg

Päiksetõus läeb aina varemaks

Et te teaksite, siis sain üle hulga aja esiteks enamvähem normaalselt magada ja teiseks hommikul enne tibulinnu ärkamist nii pesus käia kui ka hommikust süüa. Ja seejärel käisin esimest korda poole aasta jooksul massaažis, nii et kirjutan teile täiesti #soblessed tundega.

Kaur selles mõttes tabas oma viimase kommentaariga pointi, et ma tegelikult ei ole suremas siin iga päev, vaid ma suuresti kurdan selleks, et jäeks ajaloo annaalidesse märge maha ka raskematest aegadest — sest minu mälu toimib lapsega nii, et konkreetselt kaks päeva hiljem on mul tunne, et “mis asja, ta on ju nii rahulik laps”. Isegi koolikud ei tundu tagantjärele üldse nii hullud, kuigi Cyrus vajub ainuüksi nende mainimise peale näost ära. 😀 Nii et olgu kuskil kirjas. Teiseks muidugi see, et ei taha kilplane olla ja ise jalgratast leiutada, kui äkki on tegu millegi ilmselgega ja kõik oskavad kohe öelda, et “aa, selle jaoks on nipp”. On selgunud, et enamasti on nipp “ole zen ja lepi sellega, et just täna on su elu just selline”. Leppimine ei ole mu tugevaim külg, aga eks saame seda siis harjutada.

Kolmandaks muidugi see, et mul ei jookse miskipärast teiste inimeste kommentaarid lapsega seoses niimoodi mööda külgi maha nagu muidu. Vanasti oli mul lihtsalt ükskõik, aga emadusega seoses olen ilmselgelt tundlikum, sest iga kord, kui keegi ütleb, et tema küll kasutas lapse imikuiga selleks, et joosta maratoni, teha oma firma, omandada kraad või õppida õmblema, loen ma otsekohe oma peas sinna otsa “… ja sina oled saamatu ja/või on su lapsel midagi viga, kui sa tema kõrvalt seda sama teha ei suuda.” Seda enam, et koolile keskenduda ma ise väga-väga tahaks, aga midagi ei tule välja (nii et ehk olen tundlik just kooli suhtes, seda enam, et mulle on siin ju selgeks tehtud, et kui teised ei suuda kohe mitte kuidagi keskenduda, tee või tina, on neil tähelepanuhäire, aga mina olen lihtsalt laisk ja selle vastu meditsiin ei aita). Ning siis hakkad taas analüüsima, mida sa teisiti teha võiksid, mis last parajasti häirida võiks jne. See viimane on muidugi kohe-kohe neljakuuse puhul lõputu nimekiri, sest hammas on tal raudselt tulemas, uneregressioon mängis kindlasti oma rolli, lisaks oleks aeg viielt uinakult neljale minna (mis ei lähe üldse nii sujuvalt kui võiks, meil on jätkuvalt ka seitsme uinakuga päevi) ning õhtuks on kõht väga tühi, sest päeval ei sööda korralikult, sest kõik muu on hulga huvitavam. Ehk siis mõttetu üldse analüüsida, elu on ikka selline, nagu ta on. Tuleb lihtsalt lõpetada negatiivsete inimestega suhtlemine. Ehk siis igasugu osavate ja edukatega + selle sõbrannaga, kelle 2,5 kuune öösel ärkamata 13 tundi järjest magab. 😀 Kuigi minu oma magab ka vahel kuus, lihtsalt ta pärast kolme joriseb läbi une näljaselt, nii et mina pean ikka ärkama ja talle süüa andma, et ise edasi magada saaks.

Muide, naljakal kombel sattusin internetist lugema Triinu-Liisi samasisulist kurtmist ja Malluka vastuseid talle. Nelja aasta tagant. Kui rohi oli veel rohelisem, kõik olid omavahel sõbrad ja välismaa stripparitest ei teadnud keegi midagi. Kasu ma sealt ei saanud (sest TL-i laps oli algusest peale selline, minu oma magas siiani üsna normaalselt, isegi koolikute ajal lõugas küll, kuni ära väsis, aga pärast seda magas kenasti hommikuni, väikese söögipausiga), aga huvitav oli. Ja no vähemalt meeldib mu lapsele magada, ma ei pea enam mingi kussutamise pärast muretsema, võin temaga lihtsalt pikali visata ja öelda, et olgu inimene ja jäägu magama.

Ahjaa, selle pildi kohta. Mäletate, kuidas ma ootasin, et tuleks ainult kevad ja soe ja saaks normaalselt lapsega jalutada. Jalutamise osa on okei, aga võin teile kohe öelda, et aedlinnas on soojal ajal alati igas tänavas vähemalt üks:
* inimene, kes niidab muru (mina oma naiivsuses arvasin, et selle eelduseks on muru olemasolek, aga oh ei)
* lapsevanem, kelle laps lõugab kärus (ja viimasel ajal ei ole see üldiselt mina!)
* põhjuseta lõugav koer (nad roteeruvad, nii et vähemalt on põnevust)
* inimene, kes peseb või koristab oma autot (olgu, see on üldiselt sama mees, hakkan juba arvama, et tal on kompulsiivne häire)

Õnneks on mu titel sellest kõigest täiesti ükskõik, kui ta juba vankris on, siis ta magab ja teda ei huvita. Nii et järelikult ei huvita ka mind, ma lihtsalt poleks varem arvanud, et aedlinnas nii lärmakas on. Ja sügisel jalutades ma nii palju lõugavaid koeri küll ei näinud, huvitav, kas nad on nüüd lärmakamad, sest omanikud on rohkem väljas ja kui peremees vaatab, tuleb ometi leib välja teenida? 🤔

Igatahes jah, olgu öeldud, et häid päevi on ka. Ja et kui te panite tite kõrvalt aluse edukale idufirmale, siis ärge vähemalt rääkige sellest avalikult.

konnapoeg

Aasta ema auhind läheb minust mööda

Piinlik tunnistada, aga kell pole veel suures lõunaski ja ma olen täna juba kaks korda lastekaitse idekas objekt olnud. Esiteks, häbi öelda, oli mul vaja vetsu minna. Cyrus on täna kontoris, nii et panin lapse mängumatile ja läksin. Kuulsin küll 10 sekundi pärast röökimist, aga eeldasin, et ju keeras end kõhuli ja ei saa nüüd ei edasi ega tagasi.

Noh … See oli tõsi küll, aga lisaks oli ta pool hommikusööki välja lasknud ja kõhutas seal okseloigus. Kõik selle pärast, et üks ema paneb oma füüsilised vajadused esikohale.

No ja siis tuli aeg jalutama minna, eks ole. Eelmine äpardus värskelt meeles, panin ta võrevoodisse, kus keeramiseks ruumi pole, ning läksin ennast riidesse panema ja vankrit õue viima. Kusjuures, ma veel tahtsin osta voodipolstrit, aga ei ostnud, sest igal pool öeldakse, et see on turvarisk. Well, selle viie minutiga mõtles ta, et vabalt mahub kõhuli keerama – ja tegi seda nii edukalt, et nii parem käsi kui ka parem jalg olid võre vahelt väljas ja ise ta neid kätte ei saanud. SELLE pärast magab ta mul päeval ka suures voodis, sest ma ei hakka nii soojas ju enam teda magamiskotti panema.

P.S. Keegi siin ütles, et küll ma tutvun teiste emadega, sest küll omasugused üksteist leiavad. Sul oli õigus! Juba mitu päeva jalutan koos ühe väga toreda pensionäriga!

faith · konnapoeg

Elu ongi kurb

Kui muidu öeldakse, et laste suust pead sina tõde kuulma, siis mina sain omaenese blogist teada, et mitte ainult ei rikkunud pisike ilmakodanik mu potentsiaalselt kohe-kohe algavat baleriinikarjääri, vaid ka lootuse jõuda ronimises maailma tippu, sest nüüd on mul igaveseks klouni jalad. Tegelikult ma muidugi taas valetan, mu jalg on ehk poole numbri võrra suurenenud ja tundub, et seda ka pigem laiusesse, sest kõik mu tavajalatsid lähevad jätkuvalt jalga ja isegi soojendussusse saab kanda (pluss tglt ronimissussid eeldavad pidevat kasutamist ja tõmbavad veits kokku jälle, kui neid ei kanna). Ahjaa, lisaks on ta igaveseks rikkunud mu vaimse tervise – üks päev nutsin autos, sest tuli meelde, et “Vennad Lõvisüdamed” on kurb raamat. 😀 Aga kui hea!

Muidu tahtsin ma tegelikult kirjutada sellest, et nagu ehk Ekspressist lugenud olete, isa Orenti peab kirikukohtu ette astuma, sest julges Ukraina sõja teemal arvamust avaldada. Olen temaga mingil hetkel palju kokku puutunud, sest üks tema koguduse liikmetest, kel vist nüüd oma kogudus, oli minu korterikaaslane. Ja käsi südamel, tegu on sellise mehega, kes minu meelest on selline kristlane, et ma ei usuks, et selliseid ka olemas on, kui poleks ise näinud. Neil näiteks oli seal üks Juri, kes minu meelest oli täielik kloun, sest talle meeldis teiste närvi ajamiseks kogu aeg rääkida sellest, et Eesti on põline Vene ala (oh, kui aktuaalne!), aga nad lihtsalt järjekindlalt muudkui vaidlesid temaga, aga ei lõpetanud kunagi temaga suhtlemist või ei pööranud temaga erinevate vaadete tõttu lõplikult tülli. Ehk siis päriselt kannatlik ja ligimest armastav ja järjekindel jne. Ja tema mõtted meeldivad mulle samuti, lihtsalt et oleks öeldud.

Küsin nõu ka kohe, ehk mõni targem oskab vastata. Meil on siin pikalt olnud uneaeg ca kell 8 või pool 9, olen mõelnud, et peaks varasemaks tooma (tarkade raamatute sõnul oleks optimaalne 7 või pool 8). Aga nüüd on tema ise järsku otsustanud esiteks seda, et alates ca kella neljast ta pool ärkveloleku aega joriseb (muidu oli kogu aeg suht päikeseline ja tuju läks pahuraks alles siis, kui oligi juba selgelt uneaeg). Uneaeg veel pole, üleval on ta korraga vähemalt tunnikese, aga juba kuskil 20-30 minuti peal hakkab üks jorin pihta ja kõik peab olema täpselt nii, nagu tema tahab. Tahab ta aga täiesti absurdseid asju. Näiteks pöörata, aga kindlasti mitte matil. Või istuda püstisemas asendis ja siis sealt end ettepoole kallutada, aga kindlasti nii, et ta on näoga minust eemale, mitte minu poole (mille vastu mul pole midagi, aga kui inimene rääkida ei oska, kulub üsna palju aega, et välja mõelda, et ahsoo, SELLE peale ta ei vingu). Nii et õhtuti on ta nõus vait olema näiteks siis, kui ma lasen tal enda põlvel istuda, näoga kindlasti väljapoole, toetan teda kätega külgedelt (aga jumala eest ei kalluta teda tahapoole) ja hüpitan teda põlvel. Mida ma väga ei taha pikalt teha, sest miski ütleb mulle, et kui ta ise ei jaksa end veel korralikult püsti hoida, siis ilmselt pole hea teda sellesse asendisse kauaks panna, arvaku ta ise, mis tahes. No ja teiseks on tema viimane ärkvelolekuaeg järsku kaks tundi või isegi kaks ja pool (mis lükkab selle uneaja, mida mina tahaksin varasemaks nihutada, hoopis tund aega hilisemaks). Mul poleks muidu midagi selle vastu ja tarkade raamatute kohaselt on see pikem ärkvelolekuaken ka normaalne (kui vaadata näiteks Huckleberry lehte, siis selle kohaselt peakski iga ärkvelolek eelmisest pikem olema), aga ükski neist tarkadest raamatutest ei ütle, et ta on kaks tundi üleval ja sellest poolteist muudkui vingub või kehvemal juhul röögib. Minu enda loogika ütleb, et järelikult on ta siis üleväsinud ja peaks tegelikult juba ööunes olema. Aga olen proovinud eelmisest uinakust nö esimest ööund teha, aga ta ärkab ikka 45 minuti pärast üles, hakkab igasugu asju nõudma ja enne 45 minutit kuni tundi magama ei jää. Ehk siis mis ma teen sellises olukorras?

Ja kui tuleb keegi ja ütleb jälle, et “küll ema teab, kuula oma südant”, siis no vannun, et mul pole õrna aimugi, ma olen täiesti siiralt segaduses siin. Kui ma teaks, siis ma ei esitaks iga päev blogis lolle küsimusi. Või on see lihtsalt see neljanda kuu uneregressioon ja ta ei taha magada, sest maailm on põnev? Sest ta teeb seda ka, et sööb voodis kõhu täis ja siis keerab end hooga kõhuli, nii et pool piimast on taas voodis (või kui pöörata ei lasta, siis karjub, sest ta ema on tropp, kes ei luba lõbutseda).

Oodake, ma toon kohe elulise näite ka, tänasest. Kell sai juba pea seitse ning kuna ta näitas kõiki väsimuse märke (punased silmad, haigutamine) ja oli poolteist tundi üleval olnud, siis viisin ta jalutama. Jalutada talle meeldib, nii et ta jutustas pool tundi rõõmsal ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks magada (üldiselt, st mitte ainult varem, vaid ka praeguste päevade esimeses pooles jääb ta vankris magama maksimaalselt 10 minutiga). Selle aja peale jõudsime juba kahe tunnini ja söömisest oli ka juba kolm tundi möödas, nii et mõtlesin, et hoopis söödan ta magama (mis tavaliselt mõjub nagu võluvits). Sõi konkreetselt kolm minutit, siis ajas jälle kümme minutit juttu. Ma hakkasin siis end kinni katma, et ülestõusmiseks valmistuda, aga selle hoolimatuse peale hakkas ta nutma, sest ma oleks ometi pidanud teadma, et tal on tegelikult kõht VÄGA tühi ja ta oleks KOHE edasi söönud, ta tahtis lihtsalt enne natuke oma päevast rääkida. Sõi kõhu täis, jäi magama, magas 30 minutit ja ei teinud ärgates sellist nägugi, et oleks valmis edasi magama (öösiti paneb ta ärgates sõrme suhu ja magab ise edasi või nõuab süüa, kui kõht on tühjaks läinud). Ehk siis nüüd oleme ilmselt kümneni üleval, sest karta on, et ta keeldub varem magama minema. Ja hetkel on ta mängumatil pikali ja täiesti tõsiselt kurdab oma rasket saatust, ise samal ajal rõõmsalt jalataldu vastamisi hõõrudes. Ma saan aru, et multitaskimine on tänapäeva kiires maailmas norm, aga kuidas sa üheaegselt mängid ja virised? Ja nüüd on meil kaks üliväsinud vanemat ja üks sugugi mitte väsinud beebi.

faith · konnapoeg

Miks kõik vanusest räägivad

Küsis keegi internetis (Indigoaalane?). Täitsa ausalt, mina kirjutasin enda postituse Murca oma lugemata ja hoopis teistel põhjustel. Nimelt olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud oma vana-vanaemale, kes suri juba enne minu sündi, aga kellest mu isa vahepeal ikka jutustada armastab ja kes tundub olevat üks väga värvikas isiksus. Juba nimi oli tal värvikas, Lilli Aglaara Eliisabet. Või noh, ega ma ei tea, ma olen seda ainult kuulnud, vabalt võis olla ka näiteks Lily Aglara Elizabeth, aga ma miskipärast eeldan, et see esimene. Pikka pidu sellega nagunii ei olnud, sest kui nõukogude võim saabus, leiti, et selline nimi ei sobi ühele korralikule töölisklassi esindajale, ja anti talle temalt küsimata uus nimi (ja isegi uus sünniaasta, aga see selleks).

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mu isa sõnade kohaselt olevat tema vanaema olnud selline inimene, kel kogu aeg jutt jooksis. Nii et kui ta korra näiteks linna arstile sai, siis ei jaksanud hiljem ära kuulata, mis kõik seal juhtus, nagu seiklusfilmis. Mis kõlab veidi, nagu ta ise ei räägiks sama moodi, meil mõlemal tundub olevat põhimõte, et ei saa lasta tõel ju head lugu ära lörtsida. Mina kusjuures ei tee seda tihti isegi meelega, aga näiteks numbrid kipuvadki alati poole suurematena meelde jääma, nii et ehk on tal sama lugu. Ja no nüüd, kui sain korra Ülemiste keskusesse, nägin ka kohe täielikku heist’i McDonaldsis — kaks väikest poissi passisid peale, kui keegi õigel hetkel oma tellimust üles korjamas polnud, ja hiivasid selle ikka väga sujuvalt ära. Ehk siis ma olen ka jõudnud punkti, kus ma võingi jääda rääkima teile kõigist oma ülipõnevatest seiklustest, ärge te üritagegi midagi vahele öelda.

Kusjuures olgu öeldud, et mul on sealjuures alati eeldus, et inimesed saavad aru, mis on ilmselged liialdused, aga olen sellega siin samas blogiski vastu näppe saanud, kui inimesed siiralt ütlevad, et “no see küll tõsi ei ole, ei lennanud ju siga taustal”. Nagu no shit, Sherlock? Või kord, kus me tegime ronitripil sõpradega nalja, nii et ma postitasin mingi ilmselgelt jõuliselt negatiivi postitatud pildi. Eesti roniskeene on nii pisikene, et kõik teavad kõiki (ja seega ka üksteise taset), nii et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks arvata, et ma tõsimeeli üritan siin muljet jätta, et oh, ronin siin 7c või 8a peal parajasti. Aga üks X (muutsin ära, sest tuli meelde, et kommenteeris hoopis üks välismaalane, eks need ei peagi meie naljadest aru saama) tuli ikka kommenteerima, et see nüüd küll päris ei ole. 😀 Sain paljastatud! (Huvitav, kas selliste inimeste meelest olen ma häbematu valevorst? Ilmselt jah. Ja mina veel mitu aastat hiljem mõtlen tagasi ja naeran nagu lollakas. Ise ka arvan, et ju ikka mina see loll olen.)

P.S. Võrdlesin siin varem lapse arengut arvuti tarkvaraga. Vat nüüd oleme küll jõudnud punkti, kus on väga selgelt näha sarnasus tehisnärvivõrkudega. Meil on eesmärk, eks ole, me tahame viia mingit objekti mingisse punkti (näiteks pöialt suhu). Varem kasutati selleks lähenemist, mida tehisnärvivõrkude puhul kõige esimesena õpitakse, sest see on kõige robustsem ja hea lihtne. Nimelt virutad sa selle pöidla suvalisse kohta ja no kui see ei juhtunud suu olema, siis võtad jälle ära ja virutad kuskile mujale. Mitte kõige peenem lähenemine, aga vahel töötab, rääkimata sellest, et selleks ei kulu liigselt energiat ega aega (ja kuluefektiivsus muutub igasuguse (masin- ja muu) õppe puhul väga kiiresti oluliseks). Vahepeal õnnestub selle käigus saada ka uut infot, näiteks seda, kus asub silm (ai) ja kus suunurk (see viimane omakorda lubab järgmisi liigutamisi juba pisut täpsemalt teha, sest on küllaltki suur tõenäosus, et suu ise on kuskil suunurga lähedal). No vot, nüüd oleme me selle esialgse närvisvõrgu abil saanud kätte küllaltki hea tunnetuse, kus see suu teiste punktide suhtes asub, nii et nüüd oleme me liikunud edasi elegantsema lahenduseni. Virutad selle pöidla kuskile ja … kui see pole suu, siis sa ei võta pöialt mitte ära, vaid liigutad selle üle näo suuni, kaardistades sellega ka kogu vahepealse ala. Lihtne, aga toimib hästi, eriti kui on huvi suhu panna ka teistsuguseid asju. Ja iga selline katsetus annab loomulikult TOHUTULT rohkem infot kui eelmise lähenemise korral.