Juba ammu rääkisin, et tahaksin lapse uude just lastele mõeldud ronimiskeskusesse (Koala Rocks) viia, aga no siis jäime me kogu perega haigeks ja nii see läks. Sel nädalavahetusel lõpuks jõudsin, kuigi asukoht on täiesti idekas (Kauka 6, kesklinnas). Mõte on iseenesest väga lahe, sest väikelastele ON vaja teistsugust lähenemist. Mitte lihtsalt kergeid radu ja võimalust kõiki värve ronida, vaid ka seda, et kogu see asi oleks mänguline, näeks ilus välja jne. Nii et süsteem on siis selline, et alumisel korrusel on ronimisala, kõige lihtsam neist see, kust saab ülemisele korrusele (sinna saab muidugi lisaks ka trepist). Siin pildil on ukse ees väga vähe nukke, aga nädalavahetusel oli küll nii palju, et isegi minu aastane sai kenasti üles – mitte et ta oleks uksest sisse tahtnud saada, aga seal olid magnetiga nooled, mida sai poltide külge panna, ja vat neile tahtis ta järele ronida.
Teisel korrusel on mänguala. Seal oli nii palju vahvaid asju, et Merru ei saanudki esimesel korral eriti ronida, sest ta nägi kogu seda toredust, ja ei tahtnud sealt enam kuskile minna. Pallimeri, mitu erinevat autot, hunnik erinevaid nukke jne. Täielik hitt oli mänguröster, millel sai kangi vajutada, nii et mängusai välja lendas. Okei, see oli minu jaoks hitt, hea kohe, et mängualal turvavärav ees on, muidu oleks ma suures õhinas lapse ära kaotanud, sest ta ei ole mul treppidega harjunud, nii et tema jaoks oli juba trepist üles-alla käimine väga lõbus.
Ahjaa, alumisel korrusel oli ka kööginurk, korralik mähkimisnurk jne. Ühesõnaga kõik vajalik eluks olemas. Lisaks oli kahe korruse vahel pisikene mängutuba päris pisikestele, kus saab raamatuid vaadata või lasta neil niisama kõhutada või nii. Ma ei oska päris öelda, ma arvan, et minu omal oleks ka kolmekuusena olnud põnevam üleval erinevaid mänguasju vaadata, aga mõnele kindlasti huvitav.
Ehk siis kokkuvõtteks oli päris lahe. Käin kindlasti vähemalt mõned korrad veel, tegelikult tahaks teda ilmselt vähemalt korra nädalas mõnda aega sinna viia, isegi kui see alguses pigem nagu mängutoakülastus on. Iseasi, et ma ideaalis käiks näiteks kolmapäeviti, aga kui nad nädala sees kell kolm avavad ja sel ajal läheb Merru juba oma päevaunne ja siis ma juba ei taha enam sõita tipptunniaegses Tallinnas … Nii et logistiliselt ei tundu nagu idekas, nädalavahetusel tavaliselt nagunii muud plaanid.
Lisaks, kui ma nüüd täitsa aus olen … Kontseptsioon on imeline, aga kui mul oleks valikut, siis ma korraldusliku poole pärast läheksin pigem mujale. Ja kui ma ütlen korralduslik pool, siis ma mõtlen eelkõige seda, a) kui kerge/raske on neile raha anda ja b) kui kulukaks see mulle läheb. Esimene punkt siis selles mõttes, et ausalt öeldes veidi nörritab, kui ma ei saa kodulehelt normaalselt ei eesti ega inglise keeles infot kätte. Tänaseks on selle koha pealt seis juba hulga parem (kuigi mitte kaugeltki ideaalne), aga veel kuu pärast avamist oli sellega üsna kehvasti. Pealegi pole seal siiani infot, mida ma elementaarseks pean – näiteks keskmine lastega inimene ei sõida sul trammiga kohale, ta tahab enne tulema hakkamist kodulehelt lugeda, kui kaua ja kus ta parkida saab. Ei pea isegi ise ratast leiutama, vaatasin just, et nii Kivi kui ka Ronimisministeeriumi lehel on küll vastav info olemas. Ja ma tunnen selle klubi omanikku isiklikult, ta on täiesti imeline heasüdamlik tore inimene – kõik sõnad ülivõrdes, ausalt. Aga mul on tunne, et ta alahindab seda, KUI oluline on eestlastele see, et nad info oma emakeeles kenasti kätte saaksid. Eriti praeguses poliitilises olustikus, mulle on kaks erinevat inimest juba öelnud, et nad tahtsid oma lapsega sinna minna, aga siis jätsid kodulehe pärast minemata. Mis on väga kurb, käsi südamel, see omanik pole mingi vatnik, vastupidi – aga praegu mõjub koduleht, kus esikohal on vene keel ja teised keeled on nö lisaks, eestlastele nagu (tõele mittevastavaid stereotüüpe kasutades) punane rätik härjale. Aga ega ma ei tea nende äriplaani, äkki vene klientidest piisabki asja käimashoidmiseks kenasti.
Teine punkt käib nii hinna kui ka muude kulude kohta. 100% pole kindel, sest nagu ma ütlesin, seda infot pole, aga tasuta parkida seal kliendid vist ei saa, nii et mina parkisin tõelise pursui kombel lihtsalt tänavale, kus see maksab 1,5 eurot tund (alati saab ka rohkem maksta ja parkida mõne sammu kaugusel olevasse Solarise parklasse, kus mittešoppajale on see 2 eurot tund). Lisaks siis pilet – lapse saatja(d) piletit ostma ei pea, aga lapse enda pilet on 12 eurot, mis on ikka üsna kirves. Mõrumaks teeb selle pilli see, et ei ole ka varianti osta mingit väärtuskaarti või 10 korra piletit, mis asja natukenegi soodsamaks teeks – või noh, kuidas kellelegi, mõni äkki loeb seda 95eurost kuupiletit soodsaks ja ma olen vaesur lihtsalt. (Loll olen ma nagunii, sest infot selle kohta, kas üldse kuupilet olemas on, otsisin ma saidil keelt vahetades esmalt tükk aega taga. Nüüd tean, et on 95eurone kuupilet ja kui tead, et käid kas ainult nädala sees või ainult nädalavahetustel, saad suisa kõigest 65eurose kuupileti osta. Äkki on siis ka mingi 10 korra pilet ikka, aga ma lihtsalt ei suutnud seda sealt kodulehelt leida? Kaevasin küll enda arust ka venekeelse koduka, kus kõige rohkem infot on, korralikult läbi.)
Võrdluseks siis nii palju, et Kivis ronib alaealine soodusajal üldse 4 euro eest (nädalavahetusel ja õhtuti 7) ning Ronminnis ronivad kuni 13aastased 5 euro eest. Tartus ronivad kuni viieaastased 5 euro eest ja 6-13aastased 6 euro eest. Minu enda kuupilet maksab 40 eurot, nii et nagu eeldaks, et lapse eest, kes vähem seina kulutab ja harvem trennis käib, maksaks vähem, mitte rohkem (haa-haa-haa). No ja hinnast rääkides tuleb muidugi tegelikult sisse ka see, et kui ma viiksin ta endaga tavalisse ronihalli ja tema kõrvalt seal natukenegi liigutaksin, oleksin ma oma raha eest rohkem saanud (ja mulle endale tavalises ronihallis lisakulu ei ole, sest seal on mul nagunii kuutasu makstud).
Ehk siis lapse sinna ronima viimine on rohkem kui kaks korda kallim kui mujal (kolm korda kallim kui Kivis) ja lisaks maksad ka parkimise eest. Kui seal tunnikese veedad, siis 13,5 eurot nagu naksti läinud. Aga samas on päris väikelapsega Kivisse mineku point ka ümmargune null, sest seal ei ole temaga mitte sittagi teha. Praegu on lasteseina peal ka näiteks täiskasvanute rajad (väga head rajad küll, soovitan proovida, üks väga hea ca 6c slab näiteks ja paar negatiivsemat asja ka) ja lastele endile on siis … traavers põhimõtteliselt. Kusjuures veel küllaltki kehvade nukkidega traavers, silmale on ilusad vaadata, aga mitte väikelapsele mõnusad hoida. Ronimisministeeriumis on seis natuke parem, aga sinna ei viiks ma aastast juba selle pärast, et seal on tema jaoks liiga külm (loodetavasti juba aprillis on selle koha pealt muidugi parem lugu). Nii et kui see T1 loodava ronimissaali lastenurk parem saaks, käiksin ma iga kell pigem seal, sest (minu jaoks) parem asukoht, tasuta neli tundi parkimist ja odavam hind. Kui-kui-kui, siiani ei ole väga muljet jäänud, et lastele imeliste võimaluste loomine Mikaeli äriplaani nurgakivi oleks – aga iial ei või teada, ehk ta siiski natuke mõtleb selle peale, et raha ei tohi ometi vanemate taskusse jääda, tuleks see sealt kuidagi välja meelitada. Sest mina vannun küll käsi südamel, et oleks seal lapsega hea käia, oleks mul nagu naksti Kivi asemel hoopis seal kuupilet olemas. Vastupidi muidugi ka, kui Kivi tahaks minusuguseid kliente kinni hoida, siis päriselt lastenurgakese rajamine, mänguasjade lisamine jne oleks selleks väga hea nipp.
Aga no taas, mõtlen sellele, mis meil praegu siin Tallinnas on, ja siis mõtlen, et Tartus on laste sein selline (ja seda asja juhivad sellised inimesed, nagu postitusest lugeda saab), ja natuke kadedaks ajab:
Oh well, küll tuleb ka meie aeg. Andke aastake veel.
Pärdikute päevaraamat 