haridusrikubmatsi · konnapoeg

Varbad külmetavad

Ei saa öelda, et talv oleks ootamatult tulnud, aga kuna teised inimesed oskavad ka ette planeerida, oli mul rehvivahetus alles homseks kinni pandud. Nii et täna sõitsin ma Ronminni VÄGA ettevaatlikult ja polnud sugugi mitte ainus selline liikleja. Ja hiljem lapsega trenni sõitsin veel ettevaatlikumalt, sest kallis laadung ikkagi. 😁 Aga jep, pärast kogu seda vingumist nädala alguses, sain ma kooliasjad nii kenasti valmis, et saime mõlemad trennigi. Kuigi mulle appi antud doktorant juba ähvardas, et tal järgmiseks nädalaks mulle põnevad plaanid, mis tavaliselt tähendab “palju tööd”.

Jalad all, nüüd tööle, nagu öeldakse

Aga üldse on toredaid asju ka juhtunud. Näiteks samal päeval, kui ma vingupostituse tegin, otsustas Merru, et ta on tugev iseseisev naine, kes ei pea kellelgi käest kinni hoidma. Nii et nüüd kõnnib ta nii, nagu videost näha, kuigi iga päev järjest enesekindlamalt. Ja ta on väga järjekindel harjutaja – enne harjutas nii, et hoidis kahe käega meist kinni, siis hakkas ise ühte lahti laskma jne. Nüüd harjutab vannituppa minekut ja sealt tulekut, sest seal on lävepakk, nii et sealt on keeruline üle kõndida.

P.S. Kas teile tundub ka naljakas, et kogu valge kultuuriruumi suhtumine (või vähemalt kõigi jalkafännide, sh ka spordiajakirjanike suhtumine) jalka MM-i on olnud umbes alljärgnev?

Ajakirjandus: Kuulge, Katar maksis altkäemaksu, et MM-i korraldada.

Inimesed: No mis seal vahet on, kus see toimub, las olgu neil ka natuke rõõmu.

Ajakirjandus: Kuulge, nad ehitavad neid staadione jms orjadega, 2500 inimest on surnud!

Inimesed: Issand jumal, mida te norite kogu aeg, laske nüüd olla! Jalgpall on oluline ja, pealegi, natuke austust teise kultuuri ja kommete vastu võiks ju olla. 😡

Ajakirjandus: Nüüd naad arreteerivad ajakirjanikke …

Inimesed: Meid ei koti.

Ajakirjandus: Ok. Btw, mängudel õlut ei müüda ning lühkarites ja maikaga pealtvaatajaid sisse ei lasta, küünarnukid ja põlved peavad mõlema sugupoole esindajatel kaetud olema.

Inimesed: MIDA KURADIMA VI**U!!!??? Mida need rätipead ennast õige arvavad??? Kas me pommitada ei saaks neid??? Demokraatiat oleks neile raiskadele vaja!

faith · konnapoeg

Lapsega “puhkusel”

Aknast paistis mägi ja rõdult paistis meri

Eestis on ikka kombeks tiisikushaigeid vahepeal sanatooriumisse saata ja kuna lisaks oli me lapsukesel esimene oluline tähtpäev (40 nädalat ja 4 päeva, ehk siis ta on nüüd ametlikult veetnud välismaailmas rohkem aega kui kõhus), otsustasime, et aeg on küps tema esimeseks puhkuseks. Huhh, olin varem kuulnud, et puhkus imikuga pole puhkus, aga samas on mu Insta täis pilte inimestest, kes rõõmuga kahe alla kahesega ringi lasevad, nii et mõtlesime, et prooviks siis oma ühe alla ühesega.

Selles mõttes oleks meil pidanud olema üsna stressivaba üritus, et võtsime esimest korda elus lihtsalt kõik-ühes Kreeta rannahotelli puhkuse. Ehk siis sööd, vedeled basseini ääres, sööd jälle (kui pole imetav ema, naudid tasuta kokteile, kui oled, siis tasuta jäätist) ja nii need päevad läevad. Minu puhul muidugi ka lootus, et vanemad + mees tegelevad järeltulijaga ja mina saan veidi lõputööga tegeleda. Südames küll oli väike torge neid ümbritsevaid mägesid nähes. Ütlesin isegi Sirrule bussis, et äkki järgmisel aastal saame juba normaalsele puhkusele tulla. Ta ütles vastu, et this is the new normal, just accept it. Nagu this man has no chill. Aga mingeid eesmärke peale veidikese koolitöö ja ehk Knossose lossi külastamise meil polnud.

Igatahes. Lend Kreetale läks üllatavalt meeldivalt ja rahulikult. St teised lapsed karjusid küll, aga kui varem see häiris mind, siis nüüd mõtlen iga kord ainult, et taevale tänu, et minu oma mulle parajasti näkku ei röögi (ja veits kardan, et varsti tuleb minu kord). Meie oma veits üritas, aga õnneks on ta poolameeriklane, nii et põhimõtteliselt söötsime talle kolm ja pool tundi järjest snäkke ning see hoidis kõige hullema ära. Okei, tegelikult ta vahepeal 45 minutit magas (taevale tänu, et mul oli meeles ta kaisujänes kaasa võtta, mis on tema jaoks signaaliks, et on aeg külg maha keerata) ja alguses ronis tunnikese huviga ühelt istmelt teisele, aga ta ei ole mitte kunagi nii palju snäkke korraga saanud. Mingid beebide spetssnäkid ja väidetavalt väga ökod, aga siiski.

Minu enda jaoks oli akvaariumis tegelikult kõige huvitavam prügi osa – kui kaua mädaneb mähe, kui kaua koni jne (kuigi üllatav oli seda seal näha, sest üldiselt tunduvad kreeklased loodushoiust hulga vähem hoolivat kui meie)

Selle õnne pidime aga hiljem kinni maksma, sest esiteks ärkas ta öösel karjudes iga 1-2 tunni tagant ja teiseks ärkas hommikul kell 7 paanikas karjudes ja keeldus rahunemast, nii et eks me siis ärkasime kõik üles. “Me” nagu mina ja Sirru ja meie naabrid ja minu vanemad teises majas jne. Pakun, et ta ei saanud aru, kus ta on. Igatahes võttis veidi jalutamist ja rahustamist ja ühe korraliku uinaku (taas, ära iial mine oma lapsega puhkusele ilma ta kaisukata!), et ta natuke rõõmsamaks saaks. Ilmselt oli ta eelmisest päevast väsinud ka, sest lennupäeval oli ta tavalise kolme tunni ajal seitse tundi järjest üleval. No ja loomulikult kõhuhädad, sest ta oli terve paki snäkke ju korraga ära söönud (kusjuures need kestsid mitu päeva, nii et kui oskad, ole targem kui mina). Selle kõige taustal mõtlesin hirmuga meie viimasele puhkusele Leonidios, kus vahepeal oli nädal aega seina taga kahe lapsega paarike, kelle noorem laps lihtsalt karjuski terve selle nädala, mis nad seal olid. Või sellele sõbrannale, kes rääkis, kuidas tema laps oli veel pooleteiseaastaselt puhkusel igal õhtul nii väsinud, et üritas pead vastu seina taguda.

Nii et esimene päev oli üsna raske. Lisaks kõigele muule ma ka haisesin terve päeva, sest ei saanud ju teda maha karjuma panna, et pesema minna. Lisage siia, et ma polnud öösel maganud, sest isegi kui tema tukastas, ei mahtunud ma seal kaheinimesevoodis normaalselt keerama end (meil tegelikult oli peresviit, nii et järgmisel õhtul olime targemad, tõstsime veel ühe voodi enda oma kõrvale ja sealt edasi olid ööd juba hulga mugavamad). Aga ütlen ausalt, esimesed 2-3 õhtut olid kindlasti sellised, et istusin kõndisin laps süles ringi (sest kui istusin, hakkas ta karjuma) ja mõtlesin, et miks ma siia üldse tulin.

Õnneks päevad ei ole vennad ja ööd ei ole õed, nii et ta ka kohanes, liikus kahelt uinakult kolmele tagasi ja oli sel moel jälle võimeline ärkvel olles täitsa rõõmsameelne olema, nii et päevad olid üsna kohe okeid. Alles neljandal päeval oli ta terve päeva kuni ööuneni välja täitsa chill. Aga päevad olid kogu aeg toredad (v.a. need kaks kohutavat kõhukinnisusepäeva), sai mänguväljakul käia ja akvaariumis jne. Isegi Knossose palees käisime ära, kuigi käruga oli seal liikumine muidugi mõnevõrra raskendatud.

Selle kohta ütleks oma Kreetal giidina töötanud sõbranna sõnadega, et Kreeta peamised vaatamisväärsused (Knossose palee, Zeusi koobas, pidalitõbiste saar) on giidiga väga lahedad, aga giidita üsna mõttetud – vaatad neid suvalisi varemeid või kive ja ei saa midagi aru. Meie jaoks oli ajastus lihtsalt kehv, sest olime ju minu vanematega koos. Ehk siis variant oleks olnud võtta eestikeelne giid, millest Sirru midagi aru ei saa (ja mis maksis 90 eurot inimese kohta, nagu sorry, not sorry, ma pigem vaatan kodus youtube’ist infot), või ingliskeelne giid, kelle puhul jälle minu vanematel kindlasti üht-teist kõrvust mööda läheb. Mina ise poleks saanud kumbagi nautida, sest põhitähelepanu on sellel, et titt rahul oleks. Oleks me mehega kahekesi ja titt juba jookseks, mitte ei peaks vankris liikuma, oleks kindlasti ingliskeelse giidi võtnud, aga hetkel jääb see tulevikumuusikaks — eeldusel, et me kunagi Kreetale tagasi tuleme, milles ma sugugi kindel ei ole. Ma ei saaks öelda, et see mulle muust Kreekast rohkem meeldiks, pigem vastupidi, Leonidio ja Kalymnos/Kos on minu jaoks ilusamad olnud. Minu ideaalne puhkus oleks üldse selline, et läheks teiste lapsevanematest ronijatega kuskile, kus saab kas lapsega seina äärde (ntks Sitsiilia või Tenerife) või teeks nii, et üks päev hoian mina lapsi ja nemad ronivad ning teisel päeval vastupidi. Sitsiilias meeldis mulle toit ka megalt, lisaks sellele, et seal nii ilus on. No ja Türgi ning Horvaatia on meil veel täitsa testimata, seal tahaks ka kindlasti käia. Nii et ma arvan, et tegelikult jääb see meie ainsaks Kreetareisiks.

Ahjaa, kõige toredam siin oli ilmselt vann. Jah, me tulime veekeskuse ja kolme basseiniga hotelli puhkusele ja kõige rohkem nautisime vanni. 😁 Nimelt polnud basseinides soojendust, nii et seal vesi üle 21-22 kraadi ei läinud, mis mulle on imeline, aga oma imikut ma seal ei ujuta. Aga elamises oli meil pisike vannike, selline väike, et olen varem selles suuruses ainult istevanne näinud. Ja kodus Merit ju suures vannis ei käi, sest kardan, et kukub ümber, käib suurde vanni pandud suures kandilises pesukausis, et oleks rohkem möllamisruumi kui beebivannis. Nii et see oli tema jaoks samm edasi ja ta ikka suure rõõmuga möllas seal igal õhtul.

Keeleminutid. Kodus mul pole keeltega mingit probleemi, Sirruga inglise keeles ja lapsega eesti keeles. Siin läheb kogu aeg sassi, räägin vanematega inglise keeles ja Sirruga eesti keeles. Kõik saavad õnneks enamvähem aru. Kallil abikaasal oli uhke hetk, kui mu isa küsis, miks beeps nii pahur on, ja mu mees, kes oskab öelda, et nina on kinni, vastas eesti keeles:”Perse on kinni.” 🤣 Loogika oli õige, eks ole. Kõik õpime siin midagi.

Aga ok, ma lähen teen nüüd veel ühe sulpsu (basseinis, mitte vannis) ja tee palvetage, et meil kojulend ka viperusteta sujuks.

P.S. Kui tahad lapsega reisile minna, siis ole targem kui mina ja käi enne prooviks näiteks nädalavahetusel spaas vms. Sest need kaks esimest päeva olid tõsiselt sellised, et me arutasime, et kas peaks üritama lende varasemaks ümber vahetada. Samas olen täiesti kindel, et sellistel inimestel nagu Merje, kes algusest peale lapsega igal pool käivad, pole ilmselt mingit probleemi. Meie oleme ju sellised inimesed, et meil ei olnud eriti muid hobisid peale ronimise + pandeemia + lapsel esimesed kolm kuud koolikud, nii et esimesed kolm kuud ei käinud me kuskil ja pärast seda pole ka kordagi ööseks kodust ära olnud.

P.P.S. Hakkasin alles praegu mõtlema, et mina olen ju nüüd ka osa sellest petuskeemist – ka minu instapiltidelt jääb mulje, et imikuga puhkamine on üks lust ja lillepidu. 🤣

konnapoeg

Koolist ja koroonast ja kõigest muust

Kui alguses tundus, et tal on minu silmad, siis nüüd läheb järjest rohkem värv isa omaks

Oh jah, algus oli paljutõotav — ööl enne esimest “päris” koosolekut otsustas titt vahelduseks 45 minuti kaupa magada, nii et olin täiesti zombie. Ja ärge tulge ütlema, et “tundis, et ema on närvis”, sest ma olin suht hästi ettevalmistunud ja no enda arust tõesti ei põdenud üldse (ega pidanud isegi vara üles ärkama, koosolek oli kell kolm päeval). Vähemalt teema on seekord tõesti hulga huvitavam, kui eelmine kord. Kaalusin üht ja teist ning otsustasin uurida raseduse katkemise/nurisünnituse kajastamist sotsiaalmeedias. Asja teeb natuke raskemaks see, et ma unustasin, et ma hakkan nüüd sellistest asjadest lugedes nutma — kuni selleni välja, et kui Sandmanis oli maailma kõige leebemalt näidatud hällisurm, kus Surm hoolivalt beebil teispoolsusesse liikuda aitas, ilma et seda päris surmahetke näidatudki oleks, hakkasid ikka pisarad voolama. Loodan selle peale, et põhirõhk saab olema sellel, kuidas neid postitusi masinõppe vahenditega uurida, nii et ehk ikka ei pea kaitsmisel uluma.

Nagu ma ütlesin, siis lapse hoidjale saatmisele pani Sirru põhimõtteliselt veto ja siiani on tõesti teda ise rohkem hoidnud, et ma saaksin kooliasju ka teha. Leppis ülemusega kokku, et töötab teatud päevadel õhtuti kauem (sest hommikul on laps paremas tujus + nii on ta rohkem aega ülemusega samas ajavööndis), ja siiani toimib kenasti. Ma tegelikult olen nõus, et kui ikka hädavajadust ei ole, siis ei ole mõtet ju last võõraste juurde saata, seda enam, et ta ei oska veel rääkidagi. Kardan lihtsalt, et äkki oleme selle tulemusel mõlemad ühel hetkel ületöötanud ja hullumas. Aga hetkel toimib ja sunnib mind ka oma aega paremini planeerima (sest kui kähku asjad esmaspäeval ja kolmapäeval ära teen, saan reedel hoopis massaaži minna vms), nii et no vaatame, kuidas läheb. Vähemalt saab titt tänu issile mõnda aega kauem kodust elu nautida.

Ahjaa, ma vist polegi rääkinud, et mu eriala läks vahepeal tasuliseks. Mind see muidugi ei puuduta, sest mul juba ained läbitud, aga kuna lõpetajate arv oli liiga väike, otsustati, et edaspidi võetakse ainult neid, kes tahavad seda nii palju õppida, et on valmis maksma. Ma ei tea, kas see on salavits, sest “probleem” on ju selles, et eriala on suunatud täiskasvanutele. Täiskasvanud inimene üldiselt ei lähe diplomi järele (eriti sel erialal, sest neid tal juba on — eriala on suunatud inimestele, kel on juba mingi haridus olemas ja nad tahavad nö täiendõpet, et oma haaret laiendada), vaid konkreetseid teadmisi omandama. Kui ta avastab, et neid teadmisi ta õppekavast siiski ei saa, läheb ta lihtsalt minema. Kui saab, aga lõputöö oleks ainult formaalsus, mis teadmiste seisukohast midagi juurde ei anna, läheb ta taas minema. Minagi olen ju seda lõputööd kirjutamas eelkõige selle pärast, et ma usun, et mulle oleks diplomist päriselt kasu ja selle lõputöö loomise käigus ma päriselt õpiksin kasulikke oskusi (no ja mulle ei meeldi asju pooleli jätta, taldrik tuleb tühjaks süüa ja õppekava läbida jne). Aga need doktorikraadiga inimesed, kes tulid IT-d õppima ainult selleks, et oskaks paremini andmeanalüüsi teha … Kui see selge ja need ained läbitud, siis nad ütlevadki südamerahus tšau-pakaa. Nii et ma pole päris kindel, kellele see eriala NÜÜD suunatud on – täiskasvanud inimestele, kes tahaksid silmaringi arendada ja diplomit ka ning oleksid valmis selle eest maksma? Ehk siis inimesed, kes olid nagu mina esimesel aastal, kui ma kohe tasuta kohale ei saanud, aga töökoht oli valmis õpingud koolituskulude raames kinni maksma.

Ka selles mõttes emasse, et hoolimata käesolevast tegevusest tuleb tihti väikseid näksimispause teha

Muidu on elu selles mõttes lill, et laps hakkab vist suureks kasvama. Käputada enam eriti ei viitsi, tahab kuskilt servast kinni hoides ringi liikuda. Püsti ajab end juba ka niisama ja ronimine on kõige toredam asi üldse. Eeldusel, et saab ronida suvalistes ohtlikes kohtades, kui ema ostab kalli Pikleri kolmnurga, siis see jäetakse kassile mängimiseks. Lisaks oleme ühe nädala jooksul saanud käia nii restoranis kui ka LP kontserdil. Restoranis mängis vaikselt omaette, kuni arve juba makstud oli, siis tegi korraks jorr — aga selle aja peale olid asjad juba nii kaugel, et sai ta lihtsalt välja veeretada. Ja kontserdiga oli tegelikult nii, et pakkusin sõbrannale pileteid, öeldes, et ei õnnestunud hoidjat leida ja lisaks on laps selline kleepekas, et poolvõõraga ei taha jätta ka. Sõbranna selle peale ütles, et ta tuleb ja hoiab hoopis heal meelel ise. Tegelikult ei olnud keegi meist vist selles mõttes selleks veel valmis, et mees küsis iga kümne minuti tagant, kas peaksime ikka hoidjale helistama, ja mina hoidsin beebimonitoril silma peal, et näha, kas ta magab ka (ta oleks ideaalis pidanud veel ühe uinaku tegema enne ööund). Kuna monitor und ei näidanud, sest titt magas hoidja süles, aga ühel hetkel püüdis teisest toast kriiskamise kinni, läksime natuke varem koju ära. Selle aja peale oli laps küll maha rahunenud, aga mind nähes pani huilgama nagu udupasun ja siis nuuksus mu süles nii südantlõhestavalt, et Sirru ütles kohe, et me ei lähe enam KUNAGI õhtul välja ja et me oleme kohutavad vanemad, et me talle midagi sellist üldse tegime.

Ei lähe vist tõesti, sest konkreetselt järgmisel hommikul oli mul köha, nina tilgub, pea on paks ja üldse kõik jutud, nii et teadsin juba enne testi tegemist, et ju ma sealt kaks triipu saan. Sain ka. Õnneks algas mehel täna puhkus, nii et eks ta saab seda mind põetades nautida. Üritasin lapsega maskiga suhelda, aga see üritus kestis ehk 15 minutit, sest ta hakkas lihtsalt röökima ja üritas maski mul eest ära rebida. 😀 Nii et eks ta siis mängib ka seda mängu veidi kõrgemate panustega.

Kindlasti on midagi muud, mis nüüd kirja panemata ununes, aga no annate ehk andeks. Olge terved jms soovid!

konnapoeg

No kas pole armas

Ma ei ole tahtnud tegelikult eriti kirjutada, sest mul on tunne, et kõigil mu tuttavatel on parajasti sügav depressioon ja/või eriti raske elu, nii et on tundunud nagu kohatu kirjutada, et meil suht lill siin. Järeltulija vahel küll ärkab iga kahe tunni tagant, aga suuremas osas ei saa kurta, selline rahulik (kuigi töörohke) olemine. Eks varsti hakkan jälle prokrastineerimisest kirjutama. Aga täna kirjutan niisama, et elu on tore. Titt testib jätkuvalt kõike gravitatsiooniga seonduvat. Näiteks nägin Instat mingit postitust, kus laps oli söögitoolis turvarihmades ja keegi kommenteeris üleolevalt, et see pole normaalne, nii ei saa last kiiresti välja, kui ta lämbub, ostku parem normaalne tool, nagu Stokke Tripp Trapp, ja pole seda muret. No mul on see tool ja igati hea tool on, aga söömise ajal hoian ma igaks juhuks titel ühest jalast kinni, sest ta suudab kahe sekundiga püsti hüpata ja sellele kandikule ronida, mille peal tema mitte ronima ei peaks ja mis ilmselt pole mõeldud ka kümmet kilo hoidma. Ja igal aastal saab tunduvalt rohkem lapsi viga söögitoolist kukkudes kui sealt lämbudes, nii et ilmselgelt pole minu oma ainus akrobaat. Täna söötsin viimase poole hommikusöögist nii, et ta seisis istmel püsti ja ühe käega toetasin teda, sest ta tegelikult ei oska seista. 😀 Pildil olev turnimisvärk on sõprade juures, ostsin meile ka Pikleri kolmnurga, aga selle vastu ta veel erilist huvi üles ei näita, sest milleks, kui on võimalik ronida mööblil ja ema närvidel.

Riietest lubasin ka kirjutada, aga selgus, et ma valetasin. Nimelt mäletasin, et mu ema tegi need ise, aga tegelikult on kleidid poest ostetud, ise tegi ta ainult ühed püksid, mis pildile ei saanud. Aga tundub, et lastemood käib ringiratast, sest samal ajal näen Instas selliseid asju:

Kindlasti oli midagi veel, aga ma peaksin nüüd kibekähku mingeid artikleid ka vaatama, kuni titt magab, sest homme on juhendajaga koosolek ja võiks nagu midagigi jagada seal. See postitus oli rohkem selleks, et öelda, et ma olen elus ja terve, aga ilmselt hakkan tiba vähem kirjutama, kui õnnestub end korralikult tööle saada.

faith · konnapoeg

Uus tuba

Mitte et mul oleks midagi olulist öelda, aga vaatan, et inimestele meeldib minu postituste all omavahel juttu ajada, nii et eks oleks viisakas vahepeal uus ja puhas ruum ette anda. Mis mul siis uut? See täielik vinguperiood sai laksust mööda, nagu konkreetselt üleöö. See on päris meeldiv, saan vahepeal jälle peaaegu et elada. Ja täna oli esimene kord tema noore elu jooksul, kui see kass, kes iga päev visalt vaeva näeb, et enneaegselt topiseks saada, meid kõiki hommikul üles ajas, aga laps ütles, et mkm, tahaks edasi magada. See on märgiline, ma arvan.

Muidu naersin siin, sest Redditis oli selline “a kus minu küla on?” teema. Mõte siis selles, et öeldakse, et it takes a village to raise a child, aga mina, vaeseke, mul pole mitte kedagi. No umbes nagu mõned mehed arvavad, et neil PEAB olema naine, andke nüüd üks ette, nii arvavad mõned inimesed, et neil PEAVAD olema lapsekasvatusel abilised, tooge bussiga kohale. Kurtjaid ja nõustujaid oli mitu, kuni keegi küsis, et a mis sa muidu teinud oled, et seda küla luua või olemasolevasse külla kuuluda.

… ….

Vaikus. 😀 Sest noh, ega minul ka siin külaga väga kiita ei ole, aga selge see, et lääne ühiskonnas on see suuresti meie oma valikute tulemus. Kolitakse sugulastelt eemale jne. Mul veel selline elu ka, et kõik sõbrad on samuti läbipõlemise äärel overachiever’id, vähemalt enamik neist. Redditis käib muidugi igal teisel inimesel lisaks söögi alla ja söögi peale läbi lause teemal “mul on õigus piire seada”, mis on väga okei. Eriti kui jutt käib sellest, et keegi ei tohi su last peksta või et pandeemia ajal saavad külla ainult need, kes on gripi vastu vaktsineeritud, aga siis tuleb arvestada ka sellega, et osasid inimesi ei huvita sinu laps nii palju, et selle nimel oma põhimõtteid kompromiteerida. Mida rohkem neid reegleid on, seda vähem on inimesi, kes viitsivad nendega arvestada. Rääkimata sellest, et on teatud inimesed, kelle puhul sa TEAD, et nad võivad noogutada, aga kui sa nad lapsega üksi jätaksid, teeksid nad ikka seda, mida nad ise tahavad, nii et eks sellega tuleb ka arvestada. Mul on üldiselt väga vähe reegleid, sugulastelt ootan ainult seda, et laps elus ja peksmata oleks, kui ma tagasi tulen (kuigi mu vanemad nunnutavad teda rohkemgi kui ma ise, mu ema vaatas meid nagu mõrtsukaid, kui ma naerdes rääkisin, kuidas Sirru kogemata titte hammustas, kui see talle hirsipulkade suhutoppimisele vahelduseks ootamatult talle oma sõrme suhu torkas). Aga no seda küla tuleks aktiivselt ise ehitada ja ise teiste lapsi hoida ja vanaemasid aidata jne. Kellel selleks lääne ühiskonnas ikka nii väga aega on.

Juhendajaga sain ka täna jutule. Iseenesest läks päris kenasti, kuigi mind ajas nii naerma see, kui palju asjad ikka muutunud on. Mäletan, et kahe aasta eest oli igal pool eeldus, et kui sa koosolekule kaameraga sisse ei logi, oled sa laisk ja lohakas ja ilmselt istud räpases pidžaamas arvuti taga (mis võib tõsi olla, aga võib ka mitte olla, mis see teie asi on). Täna logis juhendaja sisse ja küsis etteheitvalt, miks mul kaamera sees on. 😀 Aga näen juba ette süngeid pilvi selles lõputöötaevas, sest teema, millest me rääkisime, oli LGBTQ+ inimeste vaimse tervise probleemide uurimine NLP tehnikatega. Muidu poleks midagi, aga juhendaja arvas, et data set võiks olla eestikeelne, ja ma küll kardan, et eesti keeles saab väga raske olema piisavalt suure andmekogu leidmine. Pean teisi sarnaseid NLP töid sirvima ja vaatama, kui suured kogud seal taga on — need on olnud üldiselt ingliskeelse Redditi või Twitteri põhjal, seal muidugi materjali lõputult, ainult võta ja kogu. Aga teema ise oleks jällegi väga huvitav … Nii et jah, pean mõtlema veits.

P.S. Ma viin hulga korduvkasutatavaid mähkmeid kogumiskasti, sest oma mimm kasvas neist välja — nii et kui keegi hoopis omale tahaks, andke teada, saadan pakiga. Mõni neist pole mu oma lapsele kordagi jalga saanud, aga kõik on teise ringi omad ja mulle tundub, et mõnel sisu ka tiba kare (miks nad minu titele jalga ei saanud). Paarile mähkmele olen ise uue sisu ostnud, mis kaasa tuleb. Nii et kes esimesena kommentaari jätab, et tahaks, saab omale. Kui keegi ei jäta, eks ma siis viin konteinerisse, kardan lihtsalt, et seal keerutatakse neid üht- ja teisipidi, ei mõeldagi välja, mis need on, ja visatakse minema. 😀

anna kannatust · konnapoeg

Traditsioonilised soorollid

Sel ajal, kui teised blogijad räägivad rõõmsa naeratusega meeste- ja naistetöödest, vaidleme me siin selle pärast, kumb saab välja puid laduma minna. 🤣 Ma ei jaksa enam passida selle lapsega.

See nädal on lihtsalt nii hull olnud, ta õppis sahtleid avama, juuksekumme peast ära võtma, kiirkäputama (vaene kass) ja pliidinuppude vastu huvi tundma. Sõna “ei” EI õppinud … Lisaks on ta nõus kõigi teistega kenasti maas mängima (eeldusel, et ta mind ei näe/kuule), aga mind nähes tahab kohe sülle (ja pool ajast võiks ma siis teda süles hoides püsti seista). Ma ei tea, kas kuumalaine häirib teda ka nii väga, et selle pärast suurem lähedusevajadus, aga kurat kui väsitav. Mul endal muidugi palavusest pea valutab (kuigi toas konditsioneer ja üldiselt üle 26 ei tõuse, ehitajad meil teevad väljas täistööpäevi selle ilmaga), nii et täitsa tõsiselt kaalun Soome kruiisi ainult selle pärast, et seal oleks jahedam. 🤣

Ühesõnaga saatke abi ja jahedamaid õhumasse.

Täiendus: Ma ei tea, millal ma õpin, et iga kord, kui ma kurdan, et suren, on tegu uue hambaga. 17 more to go.

konnapoeg

Taju avardumine

Olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada, aga tal on nüüd nii vähe uinakuid, et iga kord tuleb valida, kas tahan süüa, joogat teha või internetis passida (ja ma olen selline maias notsu, et süüa tahan ma suisa mitu korda päevas). Eelmine postitus läks mulle niigi kalliks maksma, sain seetõttu planeeritud joogast täpselt viis päikesetervitust tehtud, sest ülejäänud aeg kulus kirjutamise peale ära ja siis ärkas printsess juba üles. Nii et ei ole lihtsalt aega siin raisata. Aga samas on nii huvitav näha, kuidas titt saab järjest rohkem aru, mis tema ümber toimub, et tahaks seda teistegagi jagada. Siin oli hiljuti just esimest korda üle hulga aja taas selgelt äratuntav arenguhüpe, kus tõesti üleöö paljud liigutused sujuvamaks muutusid, uni läks taas paremaks ja maailm muutus selgemaks. Kas või see, et kuigi ta varem on toitu sõrmedega enda poole rookinud ja loomulikult söönud asju, mida ta peos hoiab, hakkas ta nüüd järsku üleöö sõrmi limpsima. Varem ta seda ei teinud, mis oli selles mõttes veidi naljakas, et MINU sõrmi limpsis ta küll, kui need pudrused olid, aga enda omi mitte. No ja lisaks on hulk uusi asju, mis pole kõik arenguhüppega seotud, aga ma kirjeldan siiski kõike, mis meeles on, sest äkki on kunagi huvitav lugeda.

Näiteks avastasin ma hiljuti, et ta oskab nüüd teisi peeglist jälgida. Kassile nimelt ei meeldi, kui teda avalikult jõllitatakse, nii et kui kass söögiaja lähenedes end meie külje alla hakkab nihutama, siis titt jõllitab teda alguses peeglist, mitte otse. Mulle on ta suht kogu aeg peeglist naeratanud, aga ma ju ei tea, kas ta teadlikult naeratas MULLE või “sellele tädile peeglis”. Nii et mul pole õrna aimugi, kaua ta seda teha on osanud, sest kass on alles hiljuti tema suhtes sõbralikumaks muutunud. Varem ta karjus näljast hoolimata oma toidukausi juures, nüüd tuleb isegi end tite vastu hõõruma, kui kõht ikka tühjaks läheb. Mina arvan, et siin on teatav seos sellega, et tite söögilaualt ülejääv lihapüree jõuab vahel tema kaussi, Sirru arvab, et laps on lihtsalt nii palju suurem, et pole kassile enam igav kriuksuv pamp (ja-jah, nüüd on teda mööda elamist tagaajav pamp, see on kindlasti meeldivam).

Teiseks olen ma varemgi märkinud, et IT-inimese jaoks näeb lapse õppimisprotsess välja nagu tehisintellekti kombel ümbritseva kaardistamine. Hetkel torkab see eriti silma seoses sellega, et ta lööb end meelega ära. Eeldan, et ta õpib sellega nii minu käitumist (sest ma üritan tihti kätt vahele panna ja muul moel pehmendada, kui näen, millega ta jälle tegeleb), kui ka ohutult kõrguselt/kauguselt igasugu servade ja nurkadega tutvumist. Näiteks paari päeva eest käisin nagu idioot mööda elutuba ja lükkasin diivanilauda muudkui eest ära, et ta sinna alla ei roomaks ja oma pead selle vastu ära ei lööks. Eile andsin alla ja mõtlesin, et las õpib siis kogemusest. Kogemus tuli muidugi valju kisaga, sest kes oleks osanud oodata, et kui sa sinna laua alla minekuks pead pead langetama, siis ei mahu sa seal laua all ka istuma tõusma. Enamasti läheb isegi ilma kisata, lihtsalt vaatab mõtlikult ahjutruupi, peeglit, lauajalga vms ja siis kopsab aeglaselt ja kontrollitult oma pea sinna vastu, et näha, mis tunne on.

Kolmandaks teeb ta nüüd asja, mis tuletab mulle meelde seda, kui ma mõnes adventure-mängus kinni olen jäänud ja no ühtki head mõtet enam ei ole. Need on siis mängud, kus su tegelane kõnnib mööda piiratud maailma ringi ja üritab mingit mõistatust lahendada, kasutades selleks leitud asju õiges kohas. Ja kui sul enam ühtki mõtet ei ole, siis sa lõpuks meeleheitlikult üritad kõiki asju omavahel kasutada ja kaisukaru kaminasse toppida jne, sest äkki MISKI toimib. Tite kasuks tuleb öelda, et enamasti on tulemuseks vähemalt huvitav heli, sest kui sa ikka klotsi vastu isa kitarri taod, siis tema häält teeb. Ostsin lapsele isegi tema oma ukulele, et ta elektrikitarride peale ei ilastaks, aga nagu arvata võib, ei huvita see teda sugugi nii väga, sest see on talle ju lubatud. Üldse kasutab ta parema meelega kõike trummina, kuigi varem tundis kitarrikeelte tinistamise vastu ka huvi. Ju siis tüdines ära.

Neljandaks on järsku kohal arusaamine, et asjad on mitmetahulised – no et põrandavaipa ja joogamatti saab mitme nurga alt uurida. Ja et mõni kast, mille otsas ta aeleb, käib ootamatult lahti ja seal sees on hoopis värvilised sokid.

Viiendaks tahab ta nüüd kõike ise teha ja on valmis korralikult pingutama, et eesmärgini jõuda. No näiteks võib ta end voodipeatsi najal püsti sikutada ja siis sellest kinni hoides voodi keskele jalutada, sest siis ulatab ta ühe käega peatsi taga aknalaual olevat õhuniisutajat rabama (mida saab siis kolinal vastu seda sama peatsit taguda, sest plastik vastu puud, mmmm). Kui nii edasi läheb, hakkab ta varsti kõndima, sest ta laseb vahepeal laua najal seistes juba mõlemat kätt lahti, et mingit mänguasja maha ajada — mis igasugu füsioterapeutide sõnul on pigem halb asi, sest nii võib käputamisperiood lühikeseks jääda, aga käputamine (just see liigutus, kus käivad koos vastaskäsi ja vastasjalg) olevat aju arengu seisukohast väga oluline. Samas sõprade pealt näen, et paljud lapsed teevad seda jupp aega paralleelselt, nii et ehk pole väga hullu. Sest ühelt poolt on küll see, et kui uus asi selge, ei taha vanast enam midagi kuulda (no näiteks raske on teda istuma panna, sest ta tahaks kogu aeg seista, kuigi ei oska veel toeta), aga samas kui need asjad ikka piisavalt erinevad on, leitakse kõigi jaoks aega. Aga see isetegemine käib kuni selleni välja, et näiteks see, kui mina tal ettevaatlikult, õrnalt ja armastavalt nägu pesen, on VÄGA halb. See, kui tema ise istub maas ja waterboard’ib end dušiotsikuga nii, et iga 10 sekundi tagant jälle korraks hing kinni ja tuleb vett välja köhida, on suurepärane meelelahutus ja puhas lõbu (get it? sest puhas 😀 ). Mitte et mul midagi selle vastu oleks, tänu sellele ja tema vett pritsivale vannivaalale (näitasin kunagi instas ka, aga sihuke asi) uhub ta vähemalt suurema osa pudrust pärast sööki jälle kenasti omal ninast välja.

Ahjaa, kui beebiga oli vahel raske leida aega pesus käimiseks, siis sellest ajast saadik, kui ta normaalselt istuma hakkas, enam seda muret pole. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin siia kolides siin ka, et meil on selline naljakas duširuum, et vann ja dušš on kõrvuti, ilma mingi vaheseinata. Tollal ma mõtlesin, et nii imelik, miks peaks keegi nii tegema — aga lapsega tähendab see seda, et ma saan ta duši all puhtaks loputada, vanni sisse pesukaussi mängima tõsta (sest pesukausil on servad, eks ole, nii et ta saab soovi korral kuskile vastu toetada ja servast kinni hoida) ning ennast rahulikult seal kõrval puhtaks pesta. Peab muidugi olema valmis vajadusel ligi hüppama, sest see mõne aja eest mainitud “entusiastlikult suitsiidne” on jätkuvalt jõus. Näiteks avastas ta, et kui end ühes servas püsti tõmmata, siis kauss korraks kaldub, aga ümber ei lähe, nii et ta otsustas selle peale testida, mis siis saab, kui selle ääre najal hüppama ja kiikumisliigutusi tegema hakata. Aga see vann on tõesti meil nii dušinurga kõrval, et ma saan lihtsalt jala pesukausi teise serva peale panna ja rahus oma asju edasi ajada. 😀

Ehk siis on küll elu raskem suurema lapsega, aga ikka tunduvalt huvitavam ka. Ei ole kogu aeg ainult söömine ja mähkmevahetus enam.

faith · konnapoeg

Järjekordne titeblogi postitus vol 400

Meil on siin lõpuks ometi taas toredamad ajad, nii et oleme ära kasutanud seda, et kõik on terved ja lapsel parem tuju, ning temaga väljas söömas käinud. St meie sööme, tema harjub sellega, et teised inimesed on ka olemas ja vahepeal veedetakse teistes kohtades aega. Jahtklubi restoranis me näiteks ei olnudki veel käinud, täitsa hea oli. St minu pasta veiselihaga oli väga hea (ja kook muidugi ka), ausalt öeldes ei oleks ma nende menüüst väga midagi muud tellida osanud ka.

Velvet Cafésse polnud me ka sattunud, sest kuidagi juhtub alati nii, et kui seal oleme, on teised St Patrickust huvitatud, nii et nende poole peal olime esimest korda. See oli natuke naljakas, sest sees on neil sisekujundus nagu restoranis, kõik väga luksuslik jne, aga välikohviku osa näeb konkreetselt välja, nagu keegi oleks vanavanemate suvila kuurist lauad ära hiivanud ja mõelnud, et käib kah. 😀 Selles mõttes ma ei kurda, mulle käis kah, aga hoolimata sellest, et minu silmale oli vähe rahvast, oli neil nii päris toitudel nii pikk ooteaeg, et seekord piirdusimegi ainult koogiga (no millal soe šokolaadikook hea ei ole) ja mitte midagi muud ma selle koha kohta öelda ei oska. Tundus rohkem turistidele suunatud. Aa, selline kriitika, et see oli vist esimene kord mu elus, kus menüü kirjatüüp mulle konkreetselt rasketi loetav ja häiriv tundus, nii et ma ei viitsinudki eriti seda lehitseda. Naljakas, kui palju sellised asjad mõjutavad, muidu oleks ehk ikka midagi toekamat ka tellinud ja selle ooteaja ära kannatanud, aga me mõlemad vaatasime seda menüüd ja leidsime, et pigem mitte. Kusjuures ei olnud mingi haruldane kirjatüüp, lihtsalt raskesti loetav – õhukese joonega küllaltki väikesed tähed kaldkirjas. Kui eesmärgiks on rikkaid Soome vanainimesi püüda, siis ma ei tea, kuidas nemad seda veel lugema peaksid.

Ja kohvikukogemustega on vist paslik ära märkida, et ma olen mitmes kohas juba mõelnud, et miks mulle küll nende kohv üldse ei maitse. Eile lõpuks taipasin, et ma olen lihtsalt kaerapiimaga juba nii harjunud, et tavalise piimaga kohv maitseb valesti, nagu oleks või kohvi sees vms. Kuidagi liiga … loomselt.

Titt ise sööb nüüd kaks korda päevas — tundus nagu loogiline, et seitsmekuuselt teine söögikord juurde ja kaheksakuuselt tuleb siis kolmas. Sellega on ka iseenesest paremaks läinud, hommikuti õnnestub ta tihti lihtsalt lapiga piisavalt puhtaks teha ja ei peagi ekstra pessu viima. Ilmselt on asi selles, et hommikuti saab ta putru ja need on magusad, nii et ei mängi eriti toiduga, vaid vitsutab kähku sisse. Minu jaoks on see ausalt öeldes veidi arusaamatu, igal pool rõhutatakse, et suhkrut tuleks lastele tutvustada võimalikult hilja, aga samas on titepudrud kõik sellised, et maitse järgi arvaks, et valdav enamus seal banaan või aprikoos vms ongi. Kas puuviljasuhkur on siis tõesti nii palju parem/ohutum kui valge suhkur? Tema praegune lemmik on selgelt mingi mango-hirsipüree, mis vähemalt minu maitsele on parem ja pole nii lääge kui need keskmised pudrud. Mitte et mind otseselt häiriks see puuviljasuhkur, ma niigi naersin siin, sest guugeldasin, millal on okei lapsele piima anda (st ma tahtsin piimaga putru keeta, mitte tassist piima anda, aga osad ütlevad, et kuumutatud piim on ka enne kaheksandat elukuud halb, samas kui mingi Pere ja Kodu artikkel ütles, et kuumutatud täispiimaga on igati okei kohe algusest peale putrusid teha, nii et kes teab). Selle tulemusel jõudsin ma muidugi Perekooli, kus inimesed arutasid teemal “kui vanalt sa andsid oma lapsele asja X?” (kohukest, juustu, vorsti, maasikat jne). No ja igati ootuspäraselt tuli sealt selgelt välja, et ühe lapse emad vastasid, et oi, laps saab varsti 18 ja kohukest pole veel näinud (või noh, pigem, et “enne kolmandat eluaastat minu tibu küll suhkrut ei saanud”), aga kõik, kel kaks või rohkem last, ütlesid, et esimese lapsega kannatasid kauem, järgmine võitles vanemate õvede käest hulga varem oma kohukeseampsu välja — ja ei olnud ükski neist teistest ja kolmandatest lastest ka selle kohukeseampsu peale maha surnud. Vahel mulle tundub, et ma võtan vist ühe lapse ema kohta natuke liiga leigelt neid asju, aga no arvestades seda, et ta üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, tundub natuke narr liigselt mingi puuviljasuhkru või kuskilt tulnud jäätiseampsu pärast pablada. Ja teise nurga alt jällegi on täiesti arusaamatu, kuidas keegi, kes üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, saab olla nii pirtsakas, kui talle pakutakse näiteks kuskussi kanaga vms igati head toitu, mille ainus miinus on see, et see pole maasikapüree. Ehk siis ma saan aru küll, miks soovitatakse magusaid asju mitte anda, aga need samad pudrud on ju magusad.

Igatahes. Algselt oli plaanis, et teine toidukord on alati näputoit, aga tegelikult olen nii teinud, et annan midagi näppude vahel söödavat (maasikas, vaarikas, kurk, banaan vms) ja siis mingit lihaga toitu, sest perearst ütleb, et iga päev tuleb liha anda. Mis on veits kummaline, sest muidu räägitakse igal pool, et täiskasvanule on kaks korda nädalas liha maa ja ilm. Hakka või mõtlema, kuidas need vanad eestlased üldse üles kasvasid, kui kellelgi polnud liha igapäevaselt lastele anda, kõik sõid pool ajast körti. Aga kui kolmas söögikord tuleb, siis see tuleb raudselt ainult käes hoitav toit, et rohkem kasimist poleks.

Üldse, nagu te siit juba loete, ei saa ma jätkuvalt paljudest asjadest aru seoses lapse toitmisega. Kurtsin siin Reedale ka üks päev, et perearst ütles, et aastane peaks juba perega sama toitu sööma, et tee toit valmis, võta lapse portsjon välja ja siis lisa ülejäänud pere osale soola ka. Nagu andke andeks, aga see kõlab mulle konkreetselt okseleajavalt. 😀 Pasta või riis, millele on sool hiljem juurde lisatud, ökk. Ja ma pole isegi suur soolasõber, näiteks mune (või omletti vms munatoitu) teengi ma tihti täiesti soolata, eriti kui ma panen sinna natuke sinki vms, mis on ise juba soolane. Aga kartulipudrule päris lõpus soola sisse segamist ikka ette ei kujuta, see lihtsalt ei maitse meeldivalt. Enne teeks juba kahes potis süüa.

P.S. Ühe asja kohta küsiks küll targematelt nõu. Mul on selles mõttes titeunega vedanud, et ta läheb hilja magama ja ärkab hilja, üldiselt on ööuni ca 23—10. Aga iga kord, kui ta parajasti midagi uut õpib, mida juhtub esimese aasta jooksul tihti, hakkab ta öösiti rõõmsalt üles ärkama, et mängida. No ütleme nelja-viie ajal ärkab, on korraga tund-poolteist üleval, ja siis magab veel kolm-neli tundi. Mitte igal ööl, aga mitu korda nädalas. On kellelgi õnnestunud sellest harjumusest lahti saada ja kui jah, siis kuidas?

P.P.S. Ta on hakanud õiges kontekstis emm ja vahel isegi emmeee ütlema. Ma ei arva, et ta ilmtingimata teaks, mida see tähendab, aga kontekst on õige, st ta ütleb seda siis, kui on kellegi teise süles ja minu juurde tagasi tahab. Nii et vabalt võib see tähendada lihtsalt “ma pole olukorraga rahul” vms, aga no ilmselt nii seda õiget tähendust kinnistama hakatakse, et iga kord, kui ta oma arust part ütleb, tuleb tegelikult emme, nii et eks ta ühel hetkel peab leppima sellega, et pardi jaoks tuleb mõni muu sõna leida. Sirru leidis, et see on matriarhaadi ilming, et meie keeles on emme hulga kergem öelda kui issi — teistes keeltes on dada ja papa, mida on hulga lihtsam öelda, s-iga ei ole beeps minu arust siiani ühtki silpi kuuldavale lasknud. Nii et issi vist läkski lapsega dada peale üle, lootuses, et äkki seda öeldakse siiski varem kui kolmeaastaselt.

anna kannatust · konnapoeg

Elus, aga vaevu

Tahtsin sel nädalal juuksed lühemaks lõigata, et neid lihtsam kammida oleks, aga loomulikult ei jõudnud nüüd seda ka

Mul on selline tunne, et ise ka hästi ei usu, et selle nädala peaaegu üle olen elanud. Mäletate, ma ütlesin juba mitme nädala eest, et Sirru oli haige? Noh, ta ei saanudki päris terveks. Või siis enamvähem sai ja tuli uus haigus, kes teab. Arstid küll mitte. Igatahes esmalt jäi haigeks, siis nagu läks paremaks, aga oli pidev väsimus, ja siis kahe nädala pärast lõi järsku palaviku ka 39 kraadi peale, et saaks pihta hakata see tore tants, kus on vaheldumisi kõrge temperatuur ja külm higi ning pidevad värinad. No ja igasugused sellised huvitavad sümptomid, nagu vahepeal tuimaks minevad sõrmeotsad. Nii et päris mitu päeva pidin mehe pärast muretsema ja käima kontrollimas, kas ta on jätkuvalt elus, sest meie voodis ta sel ajal muidugi ei maganud. No ja sellele lisaks üksi tegelema lapsega, kes on harjunud vaheldumisi emme sülest issi sülle saama (alguses me ei teadnud, kas on ehk viirus, siis ei julgenud teda talle üldse ligi lasta). Kõrge palavik tuli muidugi laupäeval, nii et esmaspäeval läksime Roccasse arstile, sest sinna sai lihtsalt kõige varem päriselt aja (tema perearst ei taha minu meelest kunagi teda päriselt näha, kui on vähegi võimalik seda vältida, ma üritan ta vist enda perearsti juurde üle tuua), aga ega meil siiani mingeid lõplikke vastuseid pole. Vähemalt saime välistavate testide abil igasugu levinumad viirused välistatud, aga põhimõtteliselt keegi ei tea praegu, mis tal täpselt viga on. Ootame ja vaatame, mida järgmine vereproov nädala pärast näitab.

Ahjaa, see oli minu jaoks esimene kord järeltulijaga kaubanduskeskuses käia ja see oli ausalt öeldes kohutav kogemus. St laps käitus normaalselt, aga ma kind of eeldasin, et tänapäeva kaubanduskeskustes ikka mingi normaalne ema ja lapse tuba on, kus ma saan ta hetkeks turvatoolist välja võtta, vajadusel teda toita jne. Rocca Al Mare keskuses oli selleks otstarbeks invavetsus mähkimislaud, mille ette oli asetatud … puust tool. No et juhuks, kui ma peaks tahtma kohe peldikupoti kõrval istuda ja oma last toita. See on täiesti absurdne ju. Kusjuures kogu see nali tiivas, kus on peamiselt lasteasjade poed, nii et nad ilmselgelt on teadlikud sellest, et lastega emad kulutavad oma raha seal küll, aga neile pole võimalik näiteks ühte normaalset tugitooli ja mängunurgaga pisikest ruumi eraldada? Ma isegi ei eelda, et see tasuta peaks olema, ma oleksin valmis maksma selle eest. Saan aru, et vanemate lastega saab Seiklusmaale minna, aga sellistele, kes veel ei jookse ega karga, pole midagi. Neil on pool tundi 4,5 eurot, ma oleksin valmis selle raha maksma diivani ja pisikese lasteaediku eest. Käisin isegi kõik kohvikud läbi, lootuses, et mõnes on mängunurk, et ma saaksin ta paariks minutiks käputama panna ja ise tassi kohvi juua, mkm, absoluutselt mitte midagi. Kas üldine eeldus on, et lapsed on kodus, kuni nad neljaseks saavad, ja siis hakatakse neid vaikselt inimeste sekka tooma v? Või et laps ongi rihmadega turvatoolis kinni teel keskusesse, seal keskuses ja seejärel teel koju, mis ka kiirema käigu puhul on igatahes kokku üle tunni? See viimane kõlab ju ülimalt ebameeldivalt.

No ja selle tralli tulemusel oli ta loomulikult koju jõudes üleväsinud ja ei tahtnud enam magama jääda. Kõige hullem oli see, et me oleks pidanud samal päeval korra veel tagasi minema (Sirru ei olnud sellises seisus, et teda üksi saata, isegi mitte taksoga, sest ta tõesti isegi ei kõndinud sirgelt), nii et ma kujutasin juba elavalt ette, kuidas mu laps karjub terve tee sinna ja tagasi. Õnneks päästis mu väikevend päeva ja tuli appi, muidu oleks ikka päris hull olnud. No ja siis järgmisel päeval saime seda nalja uuesti teha, sest arst saatis mehe koroonatestile ka. St laps on autos enamvähem ok, aga kui ta seal kas või kaks minutit magab, siis pärast seda on ta taas kaks tundi üleval, iga hetkega järjest halvemas ja halvemas tujus.

Ehk siis olin samm sellest, et ka lõpuks Tik-Toki konto ära teha, et saaksin postitada videosid oma nutmisest, nagu tänapäeval kõigi kuulsate emmeblogijate seas moes on. Mu elu on nii raske, palun laigi ja subskraibi! Isegi juuksurisse pole mul õnnestunud minna, sest no ma saaksin ju minna ainult tema uneajal, sest ma ei riski hetkel last isaga üksi jätta — aga selgus, et kohaliku juuksuri päevaplaan on juba üllatavalt tihe, ei ole sugugi nii, et helistad ja ütled, et tuled nüüd kohale. Ma ei taha isegi moekat soengut, tahaks lihtsalt pool patsi maha lõigata, et lihtsam kammida oleks ja nii tihti peeglist ülemist pilti nägema ei peaks. Vähemalt titt on selle kõige juures jätkuvalt armas.

P.S. Miks mul ei vea Star Trekiga? Lõpuks ometi on tehtud Star Trek, mis ka tõesti hea on ja mida ma ise kõigile soovitan. Ja mul on nüüdseks KAKS korda arvuti episoodi viimase kümne minuti peal üles ütlenud. Esimesel korral mõtlesime, et mingi uuendus lõi asjad vussi, teisel korral saime aru, et kõvakettad, millelt asjad jooksevad, hakkavad üles ütlema. Aga mul on siiani nüüd viimati vaadatud osa lõpp nägemata.

konnapoeg

Kas mulle kutsutakse lastekaitse, kui ma ta lihtsalt rinnapiimale jätan?

Sellise mati panen igasse tuppa

Ma olen nüüd ca kuu aega proovinud ja täitsa tõsiselt, ma JÄLESTAN seda tavalise toidu tutvustamist. Püreesid ta sööb igati isukalt, aga kuigi ta sööb neid lusikaga, on hiljem ikkagi vaja üleni pessu minna. Ja pesu ta kannatab välja, isegi selle, kui ta nägu pestakse, aga vat kuivatamine on selline asi, et selle peale karjub ta nagu ratta peal. Isegi siis, kui ma teda ei kuivata, vaid ta lihtsalt mängumatile rätiku peale kuivama asetan, ikka röögib (ja läheb selle rätiku pealt muidugi kahe sekundi pärast minema, aga see pole ise-enesest nii suur probleem).

Kui annan tavalist toitu (moodsa nimega näputoitu), siis ta röögib söömise ajal, sest maailm on ebaõiglane. No täna näiteks andsin talle jupi banaani. Esmalt röökis selle pärast, et see jupp läks pooleks, aga eraldi olid jupid liiga pisikesed ja libedad, et neid normaalselt suhu saada. Siis röökis, sest sai ühe neist suhu, aga see oli muidugi vahepeal maha kukkunud ja nüüd karvane. Siis röökis selle pärast, et ma tõin uue suurema jupi, aga selle pihku võtmiseks oli vaja ühest käesolevast enne lahti lasta. Siis röökis, sest ma panin ta vägisi selili, et ta kuskile kukkuda ei saaks sel ajal, kui ma näo puhastamiseks lappi tooma lähen (sest kukkumine on hetkel ta lemmiktegevus). Ühesõnaga ükskõik, kuidas ma teda toidan, alati on tõenäosus, et mingi hulk röökimist ikka sellega kaasneb (kuigi igavamate näputoitudega nagu kurk või brokkoli on seda vähem, sest seal teda eriti ei huvita, kui need suhu ei jõua). Nüüd oleks nagu vaikselt aeg päevas teine söögikord juurde lisada ja no täitsa ausalt, mul ei ole selleks vaimset energiat. Minu poolest võiks ta kooliminekuni rinda saada ja iga päev kaks ampsu lihapüreed juurde, kuigi mulle kohati tundub, et juba praegu hakkab ühest rinnast piima vähemaks jääma või mingi kummaline kamm seal toimub (mäletate, ma rääkisin, et üks rind on hulga parema survega – vahepeal oli mitu kuud kõik ok, aga nüüd on täiesti süstemaatiliselt näha, et kui ta teisest rinnast sööb, tahab ta hulga varem uuesti süüa + noh, kuidas nüüd viisakalt iseenda kohta öelda, ka visuaalselt on erinevus jätkuvalt näha, üks on ALATI silmnähtavalt suurem).

Samas mees muidugi ütleb, et mulle tuleks nagunii lastekaitse kutsuda, sest ma olen lapsepeksja. Jah, minu kuuekuune sai oma elu esimese laksu. Kusjuures muidu on mul raudkindel põhimõte, et füüsiline vägivald on (kellegi suurusest ja vanusest olenemata) mõistlik siis, kui see aitab vältida potentsiaalset suuremat/valusamat vigastust. No näiteks kui sõbranna on kätt tulisele pliidiplaadile toetamas, on igati ok see ära laksata. Või mina olen ühe korra pääsenud auto alla jäämisest, sest keegi haaras konkreetselt mu patsist kinni ja tõmbas mu kõnniteele tagasi. 😀 Ei vingunud, ütlesin aitäh. Ja no laste puhul näiteks, kui nad tahavad koerale kätt suhu toppida vms, on okei nad jõuga eemale tirida. Noh, nüüd selgus siis, et mul on vist sisimas see põhimõte ka siis, kui see aitab vältida MINU haiget saamist, sest Merit tegi üks päev enda arust sellist naljakat nalja, et sõi, siis rullis end eemale ja siis rullis end niimoodi tagasi, et tuli hooga otse tissi otsa. Ma juba mõttes pakkisin piimabaari kokku, sest ilmselgelt kõht enam tühi pole, kui selline tsirkus käib, kui ta ootamatult mitte ei rullinud end tagasi, vaid konkreetselt hüppas – ja hüppas hammastega. Ja ei lasknud lahti ka, vaid jäi vahtima, mis nägu ma teen. Kusjuures see polnud isegi esimene kord hambaid kasutada, aga see tuli nii ootamatult ja valusalt, et ma täiesti automaatselt panin laksu kirja, enne kui üldse aru sain, mis juhtus. Tal vist väga valus ei olnud, sest ta tegi selle peale lihtsalt üllatunud nägu, aga meelde vist jäi küll, sest rohkem seda juhtunud ei ole. Aga see-eest testib nüüd vaikselt piire, et näha, mida võib hammustada ja mida mitte (no näiteks sussi võib hammustada ja selle kandja teeb ainult “eww, see on ju räpane”, aga ei karju – samas kui hammustada sussi kõrval olevat sokki, tehakse kohe “ai”, ja kui hammustada soki kõrvalt jalga, siis kistakse sind juba vägisi eemale ka, nii et mine võta kinni, kus see loogika on).

P.S. Kas see on normaalne, et mingis etapis nad löövadki pead päevas 20 korda vastu maad? Tal on hetkel see faas, kus ta ei oska veel väga hästi iseseisvalt ühest asendist teise liikuda, nii et iga kord, kui ta end kõhuliasendist istuma ajab või istumast kõhuli läheb, on suht 50/50, kas tuleb välja või teeb pea väikese kolksu. Ja no võib kihla vedada, et isegi kui ma ta vetsuminekuks ekstra selili maha panen, keerab ta end kohe kõhuli ja hakkab sealt istuli ajama. Vaikselt saan aru, miks Dharma ja Gregi Dharmal lapsepõlvekodus terve magamistoapõrand batuut oli, see oleks ainus asi, mis minu last ka tervena hoiaks siin. Ta suudab vahepeal kukkuda isegi siis, kui ma teda oma jalgade vahel hoian, sest ta lihtsalt üritab korraga viies suunas minna. Mitte et teda ennast oluliselt häiriks, aga MINA muretsen.