faith · konnapoeg

Elu ongi kurb

Kui muidu öeldakse, et laste suust pead sina tõde kuulma, siis mina sain omaenese blogist teada, et mitte ainult ei rikkunud pisike ilmakodanik mu potentsiaalselt kohe-kohe algavat baleriinikarjääri, vaid ka lootuse jõuda ronimises maailma tippu, sest nüüd on mul igaveseks klouni jalad. Tegelikult ma muidugi taas valetan, mu jalg on ehk poole numbri võrra suurenenud ja tundub, et seda ka pigem laiusesse, sest kõik mu tavajalatsid lähevad jätkuvalt jalga ja isegi soojendussusse saab kanda (pluss tglt ronimissussid eeldavad pidevat kasutamist ja tõmbavad veits kokku jälle, kui neid ei kanna). Ahjaa, lisaks on ta igaveseks rikkunud mu vaimse tervise – üks päev nutsin autos, sest tuli meelde, et “Vennad Lõvisüdamed” on kurb raamat. 😀 Aga kui hea!

Muidu tahtsin ma tegelikult kirjutada sellest, et nagu ehk Ekspressist lugenud olete, isa Orenti peab kirikukohtu ette astuma, sest julges Ukraina sõja teemal arvamust avaldada. Olen temaga mingil hetkel palju kokku puutunud, sest üks tema koguduse liikmetest, kel vist nüüd oma kogudus, oli minu korterikaaslane. Ja käsi südamel, tegu on sellise mehega, kes minu meelest on selline kristlane, et ma ei usuks, et selliseid ka olemas on, kui poleks ise näinud. Neil näiteks oli seal üks Juri, kes minu meelest oli täielik kloun, sest talle meeldis teiste närvi ajamiseks kogu aeg rääkida sellest, et Eesti on põline Vene ala (oh, kui aktuaalne!), aga nad lihtsalt järjekindlalt muudkui vaidlesid temaga, aga ei lõpetanud kunagi temaga suhtlemist või ei pööranud temaga erinevate vaadete tõttu lõplikult tülli. Ehk siis päriselt kannatlik ja ligimest armastav ja järjekindel jne. Ja tema mõtted meeldivad mulle samuti, lihtsalt et oleks öeldud.

Küsin nõu ka kohe, ehk mõni targem oskab vastata. Meil on siin pikalt olnud uneaeg ca kell 8 või pool 9, olen mõelnud, et peaks varasemaks tooma (tarkade raamatute sõnul oleks optimaalne 7 või pool 8). Aga nüüd on tema ise järsku otsustanud esiteks seda, et alates ca kella neljast ta pool ärkveloleku aega joriseb (muidu oli kogu aeg suht päikeseline ja tuju läks pahuraks alles siis, kui oligi juba selgelt uneaeg). Uneaeg veel pole, üleval on ta korraga vähemalt tunnikese, aga juba kuskil 20-30 minuti peal hakkab üks jorin pihta ja kõik peab olema täpselt nii, nagu tema tahab. Tahab ta aga täiesti absurdseid asju. Näiteks pöörata, aga kindlasti mitte matil. Või istuda püstisemas asendis ja siis sealt end ettepoole kallutada, aga kindlasti nii, et ta on näoga minust eemale, mitte minu poole (mille vastu mul pole midagi, aga kui inimene rääkida ei oska, kulub üsna palju aega, et välja mõelda, et ahsoo, SELLE peale ta ei vingu). Nii et õhtuti on ta nõus vait olema näiteks siis, kui ma lasen tal enda põlvel istuda, näoga kindlasti väljapoole, toetan teda kätega külgedelt (aga jumala eest ei kalluta teda tahapoole) ja hüpitan teda põlvel. Mida ma väga ei taha pikalt teha, sest miski ütleb mulle, et kui ta ise ei jaksa end veel korralikult püsti hoida, siis ilmselt pole hea teda sellesse asendisse kauaks panna, arvaku ta ise, mis tahes. No ja teiseks on tema viimane ärkvelolekuaeg järsku kaks tundi või isegi kaks ja pool (mis lükkab selle uneaja, mida mina tahaksin varasemaks nihutada, hoopis tund aega hilisemaks). Mul poleks muidu midagi selle vastu ja tarkade raamatute kohaselt on see pikem ärkvelolekuaken ka normaalne (kui vaadata näiteks Huckleberry lehte, siis selle kohaselt peakski iga ärkvelolek eelmisest pikem olema), aga ükski neist tarkadest raamatutest ei ütle, et ta on kaks tundi üleval ja sellest poolteist muudkui vingub või kehvemal juhul röögib. Minu enda loogika ütleb, et järelikult on ta siis üleväsinud ja peaks tegelikult juba ööunes olema. Aga olen proovinud eelmisest uinakust nö esimest ööund teha, aga ta ärkab ikka 45 minuti pärast üles, hakkab igasugu asju nõudma ja enne 45 minutit kuni tundi magama ei jää. Ehk siis mis ma teen sellises olukorras?

Ja kui tuleb keegi ja ütleb jälle, et “küll ema teab, kuula oma südant”, siis no vannun, et mul pole õrna aimugi, ma olen täiesti siiralt segaduses siin. Kui ma teaks, siis ma ei esitaks iga päev blogis lolle küsimusi. Või on see lihtsalt see neljanda kuu uneregressioon ja ta ei taha magada, sest maailm on põnev? Sest ta teeb seda ka, et sööb voodis kõhu täis ja siis keerab end hooga kõhuli, nii et pool piimast on taas voodis (või kui pöörata ei lasta, siis karjub, sest ta ema on tropp, kes ei luba lõbutseda).

Oodake, ma toon kohe elulise näite ka, tänasest. Kell sai juba pea seitse ning kuna ta näitas kõiki väsimuse märke (punased silmad, haigutamine) ja oli poolteist tundi üleval olnud, siis viisin ta jalutama. Jalutada talle meeldib, nii et ta jutustas pool tundi rõõmsal ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks magada (üldiselt, st mitte ainult varem, vaid ka praeguste päevade esimeses pooles jääb ta vankris magama maksimaalselt 10 minutiga). Selle aja peale jõudsime juba kahe tunnini ja söömisest oli ka juba kolm tundi möödas, nii et mõtlesin, et hoopis söödan ta magama (mis tavaliselt mõjub nagu võluvits). Sõi konkreetselt kolm minutit, siis ajas jälle kümme minutit juttu. Ma hakkasin siis end kinni katma, et ülestõusmiseks valmistuda, aga selle hoolimatuse peale hakkas ta nutma, sest ma oleks ometi pidanud teadma, et tal on tegelikult kõht VÄGA tühi ja ta oleks KOHE edasi söönud, ta tahtis lihtsalt enne natuke oma päevast rääkida. Sõi kõhu täis, jäi magama, magas 30 minutit ja ei teinud ärgates sellist nägugi, et oleks valmis edasi magama (öösiti paneb ta ärgates sõrme suhu ja magab ise edasi või nõuab süüa, kui kõht on tühjaks läinud). Ehk siis nüüd oleme ilmselt kümneni üleval, sest karta on, et ta keeldub varem magama minema. Ja hetkel on ta mängumatil pikali ja täiesti tõsiselt kurdab oma rasket saatust, ise samal ajal rõõmsalt jalataldu vastamisi hõõrudes. Ma saan aru, et multitaskimine on tänapäeva kiires maailmas norm, aga kuidas sa üheaegselt mängid ja virised? Ja nüüd on meil kaks üliväsinud vanemat ja üks sugugi mitte väsinud beebi.

faith · konnapoeg

Miks kõik vanusest räägivad

Küsis keegi internetis (Indigoaalane?). Täitsa ausalt, mina kirjutasin enda postituse Murca oma lugemata ja hoopis teistel põhjustel. Nimelt olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud oma vana-vanaemale, kes suri juba enne minu sündi, aga kellest mu isa vahepeal ikka jutustada armastab ja kes tundub olevat üks väga värvikas isiksus. Juba nimi oli tal värvikas, Lilli Aglaara Eliisabet. Või noh, ega ma ei tea, ma olen seda ainult kuulnud, vabalt võis olla ka näiteks Lily Aglara Elizabeth, aga ma miskipärast eeldan, et see esimene. Pikka pidu sellega nagunii ei olnud, sest kui nõukogude võim saabus, leiti, et selline nimi ei sobi ühele korralikule töölisklassi esindajale, ja anti talle temalt küsimata uus nimi (ja isegi uus sünniaasta, aga see selleks).

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mu isa sõnade kohaselt olevat tema vanaema olnud selline inimene, kel kogu aeg jutt jooksis. Nii et kui ta korra näiteks linna arstile sai, siis ei jaksanud hiljem ära kuulata, mis kõik seal juhtus, nagu seiklusfilmis. Mis kõlab veidi, nagu ta ise ei räägiks sama moodi, meil mõlemal tundub olevat põhimõte, et ei saa lasta tõel ju head lugu ära lörtsida. Mina kusjuures ei tee seda tihti isegi meelega, aga näiteks numbrid kipuvadki alati poole suurematena meelde jääma, nii et ehk on tal sama lugu. Ja no nüüd, kui sain korra Ülemiste keskusesse, nägin ka kohe täielikku heist’i McDonaldsis — kaks väikest poissi passisid peale, kui keegi õigel hetkel oma tellimust üles korjamas polnud, ja hiivasid selle ikka väga sujuvalt ära. Ehk siis ma olen ka jõudnud punkti, kus ma võingi jääda rääkima teile kõigist oma ülipõnevatest seiklustest, ärge te üritagegi midagi vahele öelda.

Kusjuures olgu öeldud, et mul on sealjuures alati eeldus, et inimesed saavad aru, mis on ilmselged liialdused, aga olen sellega siin samas blogiski vastu näppe saanud, kui inimesed siiralt ütlevad, et “no see küll tõsi ei ole, ei lennanud ju siga taustal”. Nagu no shit, Sherlock? Või kord, kus me tegime ronitripil sõpradega nalja, nii et ma postitasin mingi ilmselgelt jõuliselt negatiivi postitatud pildi. Eesti roniskeene on nii pisikene, et kõik teavad kõiki (ja seega ka üksteise taset), nii et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks arvata, et ma tõsimeeli üritan siin muljet jätta, et oh, ronin siin 7c või 8a peal parajasti. Aga üks X (muutsin ära, sest tuli meelde, et kommenteeris hoopis üks välismaalane, eks need ei peagi meie naljadest aru saama) tuli ikka kommenteerima, et see nüüd küll päris ei ole. 😀 Sain paljastatud! (Huvitav, kas selliste inimeste meelest olen ma häbematu valevorst? Ilmselt jah. Ja mina veel mitu aastat hiljem mõtlen tagasi ja naeran nagu lollakas. Ise ka arvan, et ju ikka mina see loll olen.)

P.S. Võrdlesin siin varem lapse arengut arvuti tarkvaraga. Vat nüüd oleme küll jõudnud punkti, kus on väga selgelt näha sarnasus tehisnärvivõrkudega. Meil on eesmärk, eks ole, me tahame viia mingit objekti mingisse punkti (näiteks pöialt suhu). Varem kasutati selleks lähenemist, mida tehisnärvivõrkude puhul kõige esimesena õpitakse, sest see on kõige robustsem ja hea lihtne. Nimelt virutad sa selle pöidla suvalisse kohta ja no kui see ei juhtunud suu olema, siis võtad jälle ära ja virutad kuskile mujale. Mitte kõige peenem lähenemine, aga vahel töötab, rääkimata sellest, et selleks ei kulu liigselt energiat ega aega (ja kuluefektiivsus muutub igasuguse (masin- ja muu) õppe puhul väga kiiresti oluliseks). Vahepeal õnnestub selle käigus saada ka uut infot, näiteks seda, kus asub silm (ai) ja kus suunurk (see viimane omakorda lubab järgmisi liigutamisi juba pisut täpsemalt teha, sest on küllaltki suur tõenäosus, et suu ise on kuskil suunurga lähedal). No vot, nüüd oleme me selle esialgse närvisvõrgu abil saanud kätte küllaltki hea tunnetuse, kus see suu teiste punktide suhtes asub, nii et nüüd oleme me liikunud edasi elegantsema lahenduseni. Virutad selle pöidla kuskile ja … kui see pole suu, siis sa ei võta pöialt mitte ära, vaid liigutad selle üle näo suuni, kaardistades sellega ka kogu vahepealse ala. Lihtne, aga toimib hästi, eriti kui on huvi suhu panna ka teistsuguseid asju. Ja iga selline katsetus annab loomulikult TOHUTULT rohkem infot kui eelmise lähenemise korral.

anna kannatust · konnapoeg

Ja 360 kraadi sai täis

Ehk siis oleme tagasi seal, kust mõne kuu eest alustasime. Lumi on maas ning beepsu, kui perekooli sõneusi kasutada, on nõus vait olema ainult minu süles (ja seda muidugi üldiselt eeldusel, et ma ei istu) ja tahab KOGU AEG süüa. No konkreetselt nii, et öösel ärkas kahe tunni tagant ja päeval sööb end magama, magab 30 minutit ja ärgates vaatab unistavalt tissi poole.

Hambas ei tundu asi olevat, sest selle väljailmumisest on juba nädalake möödas ja see ei tundu talle enam ebameeldivusi tekitavat – alguses ta nimelt jättis pööramise järele (vahepeal mõtlesin isegi, et unustas ära jälle, sest kaks või kolm päeva ei teinud seda kordagi), lutsis ainult oma sõrmi ja tihkus nutta. Nüüd ta siiski jälle rabeleb matil rõõmuga ja üldse on kauem üleval, vahepeal suisa kuni poolteist tundi. Nii et ühtteist on ikka muutunud ka. Aga mul on juba räige peavalu magamatusest ja sellest, et iga asja saan teha ainult titt süles. Kui see on arenguhüpe või kasvuspurt, siis andke juba ükskord kätte see, ma enam ei kannata. Ta tõsiselt magas muidu nii kenasti neljatunniste juppidena ja ärgates polnud kunagi viril. Nüüd ta vahepeal juba ärkab viginaga.

Ahjaa, tahtsin rääkida ka sellest noore ema skandaalist, kel väidetavalt oli sünnitusjärgne psühhoos. Mul on siiralt kahju, et me elame süsteemis, kus igaüks, kes on sünnitushaiglas olnud, mõtleb, et äkki talle keeratigi, sest pea kõik meist on seal kohanud paari täielikku mõrda. Ja no kuna Eesti on väike, siis tean, et tegu on inimesega, kelle kohta ameeriklased ütleksid, et ta on extra – tema puhul on täiesti normaalne, et ta enda laulmist filmib või kellelegi keset ööd kommi viib, ilma mingi psühhoosita. Ja karta on, et tema puhul on normaalne ka see, et ta vajadusel end verbaalselt kaitseb. Nii et ma ei välistaks üldse ka seda, et mingi tropp ämmaemand, kes on harjunud sellega, et keegi ei julge nõmetsemisele piuksugi vastu öelda, sest muidu ei lasta äkki kiiresti koju, peabki sellist käitumist psühhoosiks. Ja igal juhul on ühe noore ema emaduse algus täiesti rikutud. 40 päeva seda kõige olulisemat läheduse loomise aega on möödas, imetama ei hakka ta seda last enam kunagi jne. Väga kurb lugu ja kõige kurvem on see, et selle ainus tulemus on see, et emad ei julge edaspidigi suud lahti teha, kui keegi neid sünnitusmajas halvasti kohtleb.

P.S. Andke nõu. Meil on hetkel Maxi Cosi Pebble (turvahäll siis), aga see ÜLDSE ei meeldi mulle, sest laps on seal kuidagi imelikult kägaras. Mis oleks lapse seisukohast mugavam, aga ikkagi turvaline valik? Sõbrannal on Cybex Cloud (ja see tõesti tundub hulga parem, käib täislamavasse ka + sellel on hea suur kaarvari), aga ma ei hakka ju paariks kuuks seda ostma, suvel ta loodetavasti siiski juba istub. Nii et on kellelgi veel mingeid soovitusi? Cybex Sirona?

konnapoeg

Avaldasin eelmise postituse liiga vara

Segi olete ennast s…öönud, kui arvate, et ma selle puhul peo teen

Oleks ma ÜHE päeva oodanud, oleks minu “mis sind kõige rohkem üllatas” lõiku läinud hoopis see, et ma TÕESTI ei osanud oodata ka, et ma avastan ühel päeval täiesti juhuslikult, et mu KOLMEKUUSE lapse suust hammas vastu vaatab. Ta ilastas küll juba paar nädalat, aga ma seostasin seda sellega, et ta avastas, kuidas tatimulle puhuda. Seda märkasin ka, et ta läks kohe närvi, kui ei saanud sõrmi suus hoida, aga see tundus nagu eakohane iseärasus, sest isegi see imenädalate raamat ütleb, et kolmekuune avastab oma sõrmed ja tahab neid muudkui lutsutada. Ja no tagantjärele võin öelda, et söömise ajal ühe kõrva sikutamine oli ilmselt ka sellega seotud.

Aga jah, olgu ajaloo annaalidesse kirja pandud, et pöörama hakkas ametlikult* kaks päeva pärast kolmekuuseks saamist ja esimese hamba avastasin kolm päeva pärast kolme kuu sünnipäeva. Eks siis kuuekuuselt saab banaani asemel juba suitsuvorsti pihku.

TÄIENDUS: Minu lollide nägude peale naeris ka esimest korda kõva häälega selle nädala alguses. Varem olin teda naeru lõkerdamas näinud ainult läbi une või mingite Sirru naljade peale, nii et olin juba üsna kade.

* Ametlikult selle pärast, et meil on varem juhtunud, et ma leian teda igasugu huvitavatest asenditest, aga pole oma silmaga näinud, kuidas ta sinna saanud on. No ja nüüd on see tegevus ilmselgelt teadlikum, sest ta on selle sellise innuga ette võtnud, et mul on iseendast kahju. Saage nüüd aru, laps tahab end PÖÖRATA. Tema tahtest täiesti sõltumatult on aga Allah loonud sellise ebaõiglase maailma, kus pööramine algab mingis ALGASENDIS ja lõppeb mingis LÕPPASENDIS. Aga ta EI TAHA olla ei selili ega kõhuli, ta tahab AINULT pöörata, nii et eriti päeva teises pooles annab ta väga häälekalt märku, mida ta arvab sellest, et ta peab kas või ajutiselt mingis stabiilses asendis olema (isegi kui ta on ennast sinna ise keeranud). Pean ta ilmselgelt rullima õpetama, enne see nali ei lõppe. Praegu ta nimelt üritab kõhuliasendisse jõudes roomama hakata, sest seda on võimlemistunnis harjutatud, aga kuna tal on üks kehapool tugevam, hakkab ta selle tulemusel ringe tegema, mis loomulikult ajab ta täiesti raevu. 😀

P.S. Taas kord oli vingumisest kasu. See TMI teema, mida kajastasin, sellega sai konkreetselt üleöö asi paremaks. Ehk ikka kannatan mina ka spiraaliga elada.

faith · konnapoeg

Neljas trimester

No näete, elasimegi selle üle. Mulle muidu ei meeldi titega seoses meietamine, aga antud hetkel on see õigustatud, sest see tõesti oli meie mõlema jaoks oluliste muudatuste aeg. Temast on saanud indiviid, kes teab, mida ta tahab, kuigi hobide hulk on veel piiratud. Tema kohta on raske öelda midagi peale selle, et nüüdseks on ta selgelt ka sotsiaalne olevus — kõik muu on lihtsalt veel pidevas muutumises. Enda kohta tahaksin öelda, et kui tohutu unepuudus välja arvata, olen ma vist füüsiliselt enamvähem taastunud. No näiteks lõuatõmbeid tehes olen lihtsalt nõrk, aga ei tunne enam, et just kõhus midagi järele tahaks anda.

Loe edasi “Neljas trimester”
konnapoeg

Huvitav asi see lapse areng

Üks asi, mida ma enne lapsesaamist üldse ette ei kujutanud, oli see, KUI tsükliline on lapse areng. Selles mõttes, et ma eeldasin, et see on selline sujuv, nagu täiskasvanutel mingit asja õppides, ja arenguhüpe tähendab lihtsalt perioodi, kus sujuvalt õpitakse paljusid asju. Tegelikkuses aga tundub tõesti, et beebi on nagu robot, kes elab ühe süsteemi peal, kuni tuleb uuendus — ja tihti tuleb uuendusega mõni glitch, mis parandatakse ära järgmise uuendusega. No näiteks, et tuleb uuendus, et beebi oskab nüüd asju kätte võtta, aga see liigutus käib väga rohmakalt. Rohmakus kaob järgmise uuendusega, kus ta üleöö järsku neid liigutusi sujuvalt tegema hakkab. Või siis mõne asjaga veab ja tuleb kiire fix juba paari päeva pärast. No näiteks minu oma avastas siin hiljuti sellise toreda mängu, et hakkas uurima, kuhu annab sõrmi suus torgata, et piim välja tuleks. Tellisin isegi hunniku riideid talle juurde, sest selline buliimikust beebi märgab neid ju palju, aga selle aja peale, kui need kahe päeva pärast saabusid, oli ta need kombed ammu maha jätnud. Nüüd tahab ta teiste inimeste sõrmi suhu toppida.

Lisaks käib nüüd juba paar päeva uus ärkvelolekuaja timmimine. Siiani oli ta korraga ärkvel üsna täpselt tund aega. See ei tähenda, et mina hoidsin teda ärkvel tund aega, vaid et tema ise näitas väsimuse märke täpselt nii, et vahet pole, kas panin ta kärusse või rinnale, silmad läksid kinni üsna täpselt tunni aja kandis, viis minutit siia-sinna. No ja eile sai sellest järsku iga ärkveloleku jaoks tund ja 15 minutit, aga selle huvitava nüansiga, et unisuse või nälja märke hakkas ta näitama täpselt samal ajal kui muidu, lihtsalt tegi siis rinnal kauem nalja või vahtis vankris kauem ringi. Ja täna oli üldse varieeruvust kümnest minutist (keset päeva!) kuni pooleteise tunnini, mida saatis nii sage söömine, et mu perearstile ei tohi keegi sellest hingata ka (ja see sage söömine ei tekitanud järsku ühtki kõhuprobleemi, tavaliselt ma ei saaks toita teda nii, tal hakkaks halb lihtsalt).

Unega sama teema. Ta on järsku võimeline minu kõrval iseseisvalt uinuma. Ärkasin öösel üles, sest ta tegi pärast neljatunnist und silmad lahti ja hakkas nihelema – aga enne kui ma reageeridagi jõudsin, pistis sõrmed suhu ja magas edasi. Kuus tundi järjest vahepeal söömata, kujutate ette. Mina isegi ei ela praegu nii. 😁 Igatahes see oli minu jaoks kahe kuu parim öö. Kahjuks öeldi Tobro uneloengus ka seda, et lapse esimese eluaasta jooksul on parim uni enamasti just kolme elukuu kandis, nii et karta on, et see pidu ei jää kestma. Aga naudin igatahes kuniks antakse.

No ja kuigi pildil teeme trenni, siis hetkel tundub küll, et mina naudin seda rohkem kui tema. Igasugused füüsilised harjutused tunduvad rohkem sellised “no natuke ju võib”, samas kui mingeid mustreid võib ta ennastunustavalt 20 minutit ka vahtida. Huvitav, kas see muutub ajaga või on pigem iseloomus kinni. 🤔

P.S. Kass on avastanud, et tasub pill üürgama panna siis, kui laps magab, ja inimesed liigutavad kohe kiiremini. Üheksal juhul kümnest ei saa ta küll mitte süüa, vaid obaduse, aga see on nagu selle kuulsa porutšik Rževski anekdoodi parafraseering:

Nii võib ju vastu koonu saada!

– Muidugi, aga võib ka konservi saada.

P. P. S. Arvasin, et pole emotsionaalselt nii palju muutunud midagi, aga eile lihtsalt töinasin oma magavat titte süles hoides, sest seriaalis (Raised By Wolves) tahtis üks ema oma last ära tappa. Megalt huvitav hooaeg, aga kõige beebidega seonduva osas olen ma ikka VÄGA tundlik.

konnapoeg

Iseendale tulistasin jalga jälle

KÕIK* räägivad internetis, et normaalne beebiga elamise päevakava on toit -> mäng -> uni, mitte mäng -> toit -> uni, sest esimese variandiga on hulga lihtsam hakata ühel hetkel oma voodisse harjutama. Kas ma kuulasin? Muidugi ei kuulanud, sest nii armas on, kui ta mul rinnal magama jääb, ja nii tore on koos uinakut teha. Ja mis raske? Kui ta 13 on, küll lööb ise pauguga ukse kinni ja läheb oma tuppa (või kehvemal juhul välja jooma). Seda enam, et esimesed kuu või nii jäi ta nagunii igal pool magama – minu rinnal, minu põlvedel, niisama voodis pikutades. Siis oli vahepeal see kobartoitmise (cluster feeding, elagu toortõlge) aeg ka, ei ühtki probleemi, sõi ja oli rahul.

No ja nüüd oleme ootamatult jõudnud punkti, kus ühel ja samal ajal eksisteerivad kaks probleemi. Esiteks on refluks muutunud nii tülikaks, et kui liiga palju saab, hakkab ta rinda välja sülitama ja kohe uuesti küsima (aga kui edasi anda, siis varsti tuleb see kõik lihtsalt uuesti üles). Ja teiseks on viimased 2-3 päeva päevased uinakud muutunud lühikesteks (pool tundi varasema kahe ja kolme asemel) ning õhtul on taas jorin peal ja ärkab ülikergesti. Ehk siis ma ei saa teda enam kogu aeg magama sööta, sest erinevad katsed on siin näidanud, et ei mingit cluster feeding‘ut enam, kahe söötmise vahe peab olema ca kaks tundi, et see ka sees püsiks (täpselt nagu üks kommenteerija kunagi ütles). Ärge saage valesti aru, mind otseselt ei sega oksendamine, aga oksendav laps teatavasti ei maga, ja siis tuleb ta PÄRAST oksendamist ikka kuidagi magama saada, ainult et nüüd peab lisaks veel koristama.

Nii et meil on nüüd laps, kes pole harjunud kussutades magama jääma, ja ema, kes ei oska kussutada. St tehniliselt oskan, aga kohe pärast ebameeldivaks muutunud toitmist ta ei lasegi mul end magama äiutada, sest tahaks ebameeldivustest hoolimata edasi süüa. Nii et ta hakkab rinda rebima (et saaks seda nuttes välja sülitada ja/või piima välja ajada). Siis ongi kolm varianti — otsekohe vankrisse ja jalutama, las magab seal; otsekohe Sirrule sülle, las piimalõhnata mees kussutab; või ise kaks särki selga ja tuleb ikka ise õppida oma last magama panna. Ise sa ta tegid, harjuta nüüd. Ja kui kussutada ma veel oskan, siis uinunud last voodisse panna, nii et ta uuesti üles ei ärkaks, on mul siiani õnnestunud ainult mõned korrad. Sellest ka see tänane pilt – kui tema tegelustekil täitsa kogemata magama sai kussutatud, siis sinna mina ta ka magama jätsin, sest ma ei julgenud lihtsalt temaga magamistuppa kõndida. 🤣 Ei saa kurta, magas poolteist tundi, aga see pole vist kõige jätkusuutlikum lahendus. Kahepeale oleme me suutnud teda tema oma voodisse panna nii, et ta seal ka edasi magab, vist siiani kolm korda. Eriti selle kuradima ortoosiga peab kogu aeg mõtlema, kuidas teda tõsta, sest no muidugi ta ärkab üles, kui kõva plastik järsku pead toetab.

Kusjuures võite helistada selgeltnägijate tuleproovi, sest ma nägin ETTE vajadust hakata teda alternatiivsete magamapanekuviisidega harjutama, kuigi mõtlesin rohkem sellele, et vahel peab ka ta isa ta ju tulevikus kuidagi magama saama. No ja muidu see, et tahaksin teda tiba rohkem tema oma voodiga harjutada (sest kardan, et tegelikult oleks meie kõrge voodi turvarisk, kui ta ükskord roomama hakkab). Nii et ostsin siin Marianne Tobro netikursuse, sest teda kiidetakse hirmsasti. 45 eurot on minu meelest küll üsna kallis – Euroopa hinnad Eesti palkade juures jne, seda enam, et põhimõtteliselt kogu sama info sain ma kümpsi eest kätte raamatust Precious Little Sleep (ja raamat räägib unest üldiselt, kursustel on eraldi 0-3 kuud, 3-6 kuud ja siis vist 6-18 kuud, igaüks 45 eurot). Aga tegelikult saan aru küll, et esiteks on imeline, et kogu info on loogilise liigendusega eesti keeles kokku pandud ja teiseks on äärmiselt huvitav neid kahte allikat võrrelda, sest tihti tõlgendatakse samu materjale pisut erinevalt. No näiteks ameeriklane muidugi rõhutab, et burritoks mähkimine enne pöörama hakkamist või 12 nädalat hällisurma tõenäosust ei suurenda, mähkige julgelt, Tobro läheneb pigem nurga alt, et pärast 8-12 nädalat igatahes suurendab seda riski, kui just peate mähkima, siis ärge sellest kauem tehke.

Kolmandaks on see kasutegur ka kursusel, et saab igasugu küsimusi küsida, kuigi vähemalt minu puhul vastas ta esimese katseha küsimusest mööda. 😀 St ma küsisin, et mida teha, kui õhtu on juba pekki läinud, titt on pahur ning kui teoreetiliselt peaks saabuma ööuni, on esimene uinak hoopis 30 minutit — kas käituda nagu öösel ikka ja üritada teda kohe uuesti magama suruda või teha üks ärkvelolekutsükkel ja siis proovida uuesti (30minutiline uinak tähendab sellises olukorras nimelt üleväsimust, tavaliselt on ööune puhul esimene uinak kõige pikem ja siis iga järgmine natuke lühem). Ta vastas mulle küllalt kiiresti, aga kirjutas vastuses hoopis sellest, mis tavaliselt seda üleväsimusega lõppevat õhtust jorinat põhjustab. See oli iseenesest väga huvitav, seda enam, et ma sain sealt ainsa infokillu, mida ma varem raamatutes või artiklites näinud polnud**, aga minu küsimus jäi vastuseta. Teiste küsimusi sirvides jäi silma, et ma polnud ainus, kelle küsimusega nii oli juhtunud, nii et eks sellega tuleb vist arvestada, et kui põhjalikumaid vastuseid tahad, tuleb vist ikkagi päris nõustamisele minna. Mina ei raatsi. Aga olgu öeldud, et ta vastas mõne päeva pärast siiski väga põhjalikult, nii et vähemalt mina jäin vastusega rahule ja ei kahetse, et see kursus ostetud sai.

Siis kui ta veel ilma igasuguse jorinata kõhukotis magas

* KÕIK = igasugu targutajad internetis

** Väidetavalt lapsekandmiskultuurides õhtust jorinat ei esine. Või mis jorinat, isegi koolikuid mitte. Mida Tobro ei öelnud (tema soovitas üks päevauinak lasta tal teha kõhukotis või kandelinas ja vaadata, kas sellest on kasu), aga ise lisa guugeldades teada sain, oli see, et a) koolikuid ehk täielikult ei väldi, aga kui kanda last mitu tundi päevas, peaks see nutu hulka vähendama, ning b) väidetavalt olevat kandmine eriti kasulik, kui seda tehakse nahk-naha kontaktis. Ehk siis kui ma siin nagunii kogu aeg pidžaamapükste ja imetamisrinnakaga ringi lasen, siis tuleks laps ka kõhukotti palja ülakehaga panna, ja vajadusel väljastpoolt mingi tekike ümber.

Mul iseenesest poleks ta tassimise vastu mitte midagi (st ma nagunii tassin teda kogu aeg, olgu siis tiba ergonoomilisemalt, ei väsi selg ja käed nii ära), aga ma juba mitu nädalat tagasi avastasin, et ta järsku ei taha enam seal olla. Nii et võtsin end nüüd kokku ja küsisin lapsekandjate Facebookigrupist nõu, sest arvasin õigesti, et ju ma ilmselt ei oska seda suurt jurakat enam õigesti kotti panna. Selle tulemusel jõudsin nii kaugele, et nüüd ta ei karju OTSEKOHE, kui ma ta kotti panen. 😀 Tahaks näha, kas jõuan ka punkti, kus talle taas seal olla meeldib, ise arvan hetkel, et ehk ma tõmbasin ta nüüd viimase katsega natuke liiga tihedalt vastu keha või midagi. Nii palju avastamisrõõmu ikka iga päev.

anna kannatust · konnapoeg

Ainult olulised küsimused

See nädal tuleb huvitavate avastustega. Esiteks, kas loll saab kirikuski peksa? Minusugust on hea koorida – avastasin just, et olen eelmisel aastal teinud paar pisikest tõlketööd ja unustanud nende eest arve saata. Nüüd oleks juba imelik minna ka, sest need olid tõesti imepisikesed. 😀 Ehk tehke oma tõlked alati minuga, nüüd ma olen pidevas unepuuduses ka, suur tõenäosus, et te ei pea kunagi maksma.

Teiseks, kas te saadate ka oma ämmale mu**ipilte või te olete normaalsed? See on muidugi mu abikaasa versioon, enda arust saatsin ma ämmale pildi tibukese esimesest saunaskäigust, kus muuhulgas oli peal Sirru karvane ALAKÕHT. No ma vannun, et midagi muud seal ei paistnud. Sirru on solvunud ja lubas mulle kätte maksta. Nagu kuidas? Ma olen eestlane, ma käisin veel 20ndate alguses vanematega koos saunas (ja pärast seda pole lihtsalt sattunud). Kui sa neile just pärani piibrist pilte ei hakka saatma, ei saa nad arugi, et midagi viltu oleks, kui nad järsku saunapilte saavad. Näitaks teile kohe seda pilti, et saaksite ka sõna sekka öelda, aga nagu te isegi arvata oskate, siis ma ei tohi.

Kolmandaks, millal ma taas rohkem kui neli tundi järjest magada saan? Täitsa ausalt, olen siin magamatusest suremas. Ei, koolikud said mööda, vähemalt see kõige hullem osa, sellega on kõik ok. Vahel on laps isegi õhtuti nii heas tujus, et nägu nalja täis ja ainult jututaks, ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Aga. Ja täitsa pekkis, kui suur aga see on. Ta avastas ca nädala eest, et ta tahab nüüd mitte ainult magama jääda tiss suus, vaid ka magada tiss suus. Nii kui üritad seda ära nihverdada, ärkab üles – öösel kindlasti, päeval enamasti samuti. Ma alguses mõtlesin, et ju mingi arenguhüpe ja läheb paari päevaga üle, aga no nädal aega juba. Ja ma ei tea, kas need on seotud, aga uni on ka kehvemaks läinud, päeval kahetunniste uinakute asemel 30 kuni 60 minutit ning öösel ehk esimene ring on kolmetunnine, edasi küsib iga tunni tagant süüa. Möödas on need ajad, kus pärast jalutuskäiku kuus tundi magati. Lutiga ei lepi (öösel vahel unesegaselt võtab minutiks, aga siis avastab pettuse ja paneb suurest vihast röökima).

Ilmselgelt ei ole ma selle olukorraga rahul, nii et küsisin Facebookigrupist nõu. Inimesed ütlesid, et a) see läheb kohe üle ning b) nende laps on 15 ja veel pole üle läinud. Minu lemmikud on inimesed grupist c, kes kirjutavad alati, et imikuiga on nii lühike, õpi nautima (mulle tuleb alati Vaiko Eplik meelde sellega). Mida ma naudin siin, kringlina magamisest tulnud seljavalu või magamatust? Seejuures tahaks tervitada seda ühte inimest, kes igas jumala teemas ütleb, et tema imetas viis aastat ja tal polnud küll ühtki probleemi. Väga tubli, võid kapist küpsise võtta, aga see pole käesoleva teemaga kuidagi seotud. Ja no üks teine inimene andis tglt palju asjalikku nõu ka (+ üks blogilugeja soovitas unenõustajat, aga kõigist neist koolitajatest on vist kasu alles kolmanda-neljanda kuu paiku). Nii et tellisin igaks juhuks B12, muu jaoks on minu hinnangul veel tiba vara.

Neljandaks, kas lapsi saab usaldada? Ma siin varem mõtlesin, et kuidas küll teised aru ei saa, millal laps näljane ja/või väsinud on, sest minu oma hakkab tissi rabama ja demonstratiivselt haigutama, sellest palju otsekohesemaks ei lähe. No ja see vihje, et hakkab jorisema, kui ma talle raamatut näitan / talle massaaži teen / temaga aknast välja või raamatuid vaatan. Aga mul on järjest enam tunne, et äkki tiss on lihtsalt ta lemmikmänguasi ja ma üritan teda liiga vara magama panna, sest mehega ta nagu hängib veits kauem, enne kui jorin peale tuleb. Isa muidugi oskab temaga paremini mängida ka, tõmbab mingeid rätikuid üle näo ja teeb sadat muud asja, mille pealegi ma ei tule. Ma mängin a la jalgrattasõitu ja räägin tüdimuseni, mida me aknast näeme. Ise ka tüdineksin ära sellest jutust. Ja no üldise väsimuse märgid on väga sarnased konkreetsest tegevusest väsinud olemise märkidega.

Viiendaks, kas mu lapsel on parim vanaema või jaa? Vanavanemad hoidsid pühapäeval last, et me saaks Sirruga valentinipäevalõuna teha. Või et me saaksime kuskil mujal jätkuvalt ainult lapsest rääkida. Emps oli väga rõõmus, sest titt ei jorisenud temaga üldse ja ühel hetkel jäi lihtsalt rahulikult magama. Loodan, et see ühel hetkel saabuv ärevus, kus enam emast lahti ei taheta lasta, vanaema tundeid liiga raskelt ei haava.

P.S. Selle postituse kirjutamise ajal tegi ta kahe ja poole tunnise uinaku, millest poole ajal sain isegi teises toas olla. Kas ma vingusin jälle ilmaasjata? Või vingumine maagiliselt jälle aitas?

Lisatud: jep, vingumine on imeline. Ta lasi mul öösel selili magada ja nüüd lähen teda varsti üles ajama, sest ta on kärus üle nelja tunni järjest maganud.

faith · konnapoeg

Küll on ootamine pikk

Olen märganud, et meil on Ritsikuga viimasel ajal see ühine joon, et me mõlemad muudkui vingume ilma üle. St ma olen üritanud end (mitte eriti edukalt) tagasi hoida, aga ma konkreetselt lugesin päevi jaanuari lõpuni ja nüüd ootan, et see veebruar ükskord läbi saaks. 😀 Neljandik ometi juba möödas! Kuskil jaanuari keskpaigast saadik vaatan iga päev ilmateadet, et näha, kas lubatakse juba vähe rohkem plusskraade ka kunagi. Jaanuari lõpust saadik olen pöidlaid pihus hoidnud, sest Accuweather väitis, et märtsi läheme juba selge plussiga. Ehk siis ma olen otsatult tüdinenud sellest pidevalt juurdesadavast lumest, millega ma normaalselt lapsega jalutama või autoga linna ei saa minna, ilma et sellele pool tundi kaevamist ei peaks eelnema. No ja teiseks ostsin ma talle ühe meriinovillase kombe ja lootsin, et sellega ajab märtsi lõpuni läbi, aga vaikselt hakkab kitsaks jääma. Nii talve lõpus uut küll ei raatsi osta, kui kohe pidevaid plusskraade lubatakse, nii et eks ta peab sinna vähemalt paar nädalat veel mahtuma ja siis hakkan vajadusel teki sisse mähkima vms, enne kui soojakotti läheb. Õnneks ütleb ilmateade üsna selgelt, et väga külmaks enam ei lähe.

Muide, imetamise osas leidis kinnitust vana tõde, et vingumisest on minu puhul alati kasu. Konkreetselt päev pärast imetamispostituse tegemist läks mu olukord iseenesest tunduvalt paremaks, mis omakorda tegi esmasündinu olukorra ka tiba meeldivamaks. Üldse on vingumine siin väga viljakas olnud, olen kogu külalt väga palju häid soovitusi saanud. Eriti tahaks tänada seda inimest, kes beebimassaaži linkis. Meil on korduvalt juhtunud näiteks öösiti, et titt ärkab nuttes üles, aga silmi lahti ei tee, ning jääb siis kõhusilitamise peale hoopis kohe uuesti magama ja magab tunnikese veel. Ja teiseks on tore näha, et ma ei ole üksi. Kuigi tegelikult tundub, et gaasidega hakkab ka asi paremaks minema, mine võta kinni, kas Cuplaton tõesti aitab või see sage masseerimine või on ta lihtsalt nii palju suuremaks ja tugevamaks saanud (ta jaksab paremini nüüd põlvi vastu rinda tõmmata ise – aga jaksab ka mulle jalaga kõhtu lüüa, kui millegagi rahul pole). Väga loodan, et asi pole minu toitumises, tahaks normaalse inimese kombel vastlakuklit näost sisse ajama hakata. 😀

Ma ei ütle, et nüüd kõik ilmtingimata imeline on, aga kuues nädal oli tõesti ilmselgelt see tippude tipp

Üldse aitas koolikute ja gaaside koha pealt mingilgi määral vaimselt terve püsida lootus, et ehk pärast kuuendat nädalat saab natukenegi parem, sest koolikud võiks sel ajal ise taanduma hakata. Tegin sellega seoses isegi endale sellise ilusa graafiku, kuhu iga päev eilse kohta andmeid lisada, et oleks näha, kas paistab parajasti mingit langustendentsi või mitte. Mingil kummalisel kombel aitas see kisa ka kannatada, sest siis sain endale öelda, et ma siin parajasti kogun andmeid, oluline tegevus. Ja pean olema kannatlik ja sõbralik ja malbe, et tänane tulemus oleks parem kui eilne. Ilmselge märk sellest, et mu aju on liigsete arvutimängudega ära rikutud, iga asja jaoks peab olema gamification. Aga noh, if it’s stupid but it works, it ain’t stupid. Redditis kirjutas mingi naine, kuidas tema lapsel hakkas pärast kaheksandat nädalat asi paremaks minema, ja lõpetas oma loo lausega “ma pole nädal aega nutnud!” Ma hakkasin suisa naerma selle peale, et ma loen sellist asja, ja minu esimene mõte pole mitte “vaene naine”, vaid “wow, hashtag goals“.

Ma ei arva, et koolikud nüüd ilmtingimata möödas oleks, aga praegu on küll selge tendents, et esiteks istub ta õhtul lühemat aega üleval ja teiseks on teda sel ajal lihtsam rahustada. Selle tasakaalustamiseks on ta nüüd vahepeal päeval või öösel kauem üleval, aga taas, mitte päris viie tunni kaupa. Ja sel nädalal juhtus kaks korda seda, et käisime jalutamas ja ta magas vankris rohkem kui kuus tundi järjest. Esimene kord olime samal päeval arsti juures käinud ja mõtlesin, et ilmselt on kurnatud, las siis magab. Teine kord olin ise kurnatud ja kasutasin juhust, et natuke magada, aga samas on see selgelt selline asi, et päeval puhkad ja öösel maksad lõivu, sest kui ta magab päeval kuus tundi järjest, siis magab ta öösel näiteks pool tundi + 2 tundi + 1,5 tundi + 2 tundi. Või teeb kehvemal juhul öösel tiba pikema ärkveloleku, nagu ma nüüd ööl vastu eilset teada sain. Üldse on mul vahepeal tunne, et öö ja päev on tal jätkuvalt tiba sassis, sest enamasti jäävad ööuned pigem alla kolme tunni, päevased võivad vabalt ka üle selle olla. Eile proovisin, mis saab, kui temaga õhtul kell 9 vankriga jalutamas käia – natuke oli kasu küll, nagu graafikult näha, aga ega ta õhtusel ajal seal väga sügavalt magama ei tahtnud jääda, sest olemine oli ikka tiba viril.

Aga nüüd hoidke mulle pöialt, mul on täna suured plaanid. Kui õnnestub teda piisavalt rõõmsa ja rahulolevana hoida ning ühel hetkel taas magama saada, lähen esimest korda pärast sünnitust ronima.