Teie ilmselt ei tea, sest ma ei vingunud siin, vaid ühe tuttava blogisabas, aga mul on juba mitu nädalat probleem sellega, kuidas pesta külmkappi, kui mõlemad inimesed töötavad kodust ja ei saa seetõttu külmikut päris tühjaks teha. Sain palju häid nõuandeid, mida ma kõiki ignoreerisin, ning lõpuks otsustasin probleemile ratsionaalselt läheneda. Ehk siis ostsin lihtsalt uue kodu, sest siis saab selle külmiku siin ju tühjaks teha ning nii on seda hulga lihtsam pesta!
Nüüd olukorrale mõeldes hakkan nägema ka miinuseid. Näiteks tundub mulle, et kõigi asjade sorteerimine (sest ma saan julgelt kolmandiku oma riietest ja käekottidest kas ära anda või ära visata) ning seejärel osade asjade taaskasutuskeskusesse viimine ja teiste kolimine võtab ilmselt hästi tsuti rohkem aega, kui piima ja munade üheks päevaks trepikotta pistmine. Aga mind ei huvita, sest see koht tekitas meile mõlemale otsekohe nii koduse tunde, et ma ei jaksa ära oodata, millal ma ei pea enam oma asju kellegi teise serviisi ja vanade raamatute vahel hoidma, vaid saan need iseenda serviisi ja vanade raamatute vahele panna. Seoses sellega peaks serviisi ostma … Merje vist müüs?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma ju mälust ometigi. Nimelt mõtlesin ma, et magamistuppa peaks enne sissekolimist uue tapeedi panema, sest hetkel näeb sealne tapeet küll hästi natunatunatukene kulunud välja, kannataks elada küll, aga fakt on see, et kui juba ükskord kapp ja voodi paigas on, ei hakka keegi ELUS liigutama neid enam aasta aja pärast, et mingit tapeeti seina panna. (Teine igati toimiv variant oleks muidugi ignoreerida seda, et tapeet pisut kulunud on, ja kuu aja pärast see enam ei huvitaks mind. Eks näis, kumb võidab, Sirru on tugevalt selle ignovariandi poolt.) Igatahes hakkasin mõtlema, et ei teagi kohe, keda appi kutsuda, sest mina ise ei ole ju kunagi tapeeti pannud ja ei tea sellest midagi. Ning siis järgmisel päeval tuli ootamatult meelde, et oot-oot-oot, kui mu eksabikaasa minu juurde kolis, siis me mitte ainult ei pannud oma tuppa tapeeti, vaid ka eemaldasime pahtlilabidaga vana. Nagu minu aktiivsel osalusel. Ja see kõik oli mulle tollal täiesti loomulik, sest ma olin seda korduvalt varem teinud. Ei vajanud mingit juhendamist, lihtsalt tegin.
Nagu slaava boogu, kuidas on võimalik selline asi ära unustada? Selles mõttes, et ma saan aru, et sa unustad ära midagi, mida sa tead, aga kuidas sa unustad ära OSKUSE? Ja ka praegu pingutuse peale on mul sellest nii hägune mälestus, et ega ma praegu meie uue kodu tapeeti vaadates näiteks ei oskaks öelda, kas see on siis vaja esmalt pahtlilabidaga sealt maha võtta või mitte. See on üldse selline imelik tapeet, et peale vaadates ei saa aru, kas on värvitud sein või tapeet, käega katsudes on tunda. Nii et kuna ma tahaks teist samasugust, sest see tegelikult sobib sinna, ei oskaks ma isegi ise uut osta, nii et eks ma pean kellegi appi sebima, aga see selleks. Ma tahaks teada, kas teie mälu toimib sama moodi? Ja kas ongi võimalik, et kui ma näiteks viis aastat ei uju, siis ma ei oskaks enam ujuda ka v? Kui ma nüüd mõtlen, siis ronimisoskus mul enda arust kaob küll juba paari kuuga märgatavalt. Kui novembris tagasi tuppa tulin, oli alguses tunne, et üldse midagi ei oska. Igatahes väga imelik.
Ahjaa, olgu pildivaliku koha pealt öeldud, et ma ei tahtnud siin mitte jagada pilti oma mehest (kuigi ta on väga kaunis), vaid sellel pildil on sõna otseses mõttes AINUS mööbliese, mida me hetkel omame, sest Tartu korteri müüsin ma ju maha koos kõige seal sees olevaga. Õigemini tegelikult on mul lisaks kontoritoolile ka üks tumba, aga kui ma ütlesin, et võtaks selle ehk kaasa, küsis Sirru, et kas ma arvan, et see sobiks sinna välja prügikasti kõrvale kuidagi paremini, kui siia. Nii et kui te ei taha, et üks meist peaks magama toolil ja teine tooli all, siis igasugused lingid selle kohta, kus võiks praegu olla soodukad kodutehnikale (vajame pesumasinat ja tolmuimejat) ning ILUSALE mööblile, siis andke aga sõrmedele valu, eks ole. Esimese hooga on kindlasti vaja diivanit, voodit + madratsit, riidekappi ja köögilauda. Vähemalt ma ise oma aruga mõtlen, et toolide, telekaaluse, diivanilaua jms ostmist võib rahumeeli ka kuu või kaks edasi lükata ning kui juba köögilaud on, saab hädaga kuu aega selle ääres kodukontorit teha, kuni see päris kodukontor sisustatud saab. Lihtsalt kuna me mõlemad töötame kodust ja jääme mingil määral seda edaspidigi tegema, siis ÜKS laud on hädavajalik. Ja hetkel ringi vaadates tundub, et absoluutselt igal pool on mingid allahindlused, nii et nüüd on küsimus selles, et kus on pigem parim valik ja kõige ägedamad asjad.
Mõtlesin alguses üldse, et kuna asju on palju, siis ei hakka riidekapiga jamama, vaid lasen mõnel firmal magamistoa otsaseina nö sisseehitatud kapi teha ja peegliga liuguksed ette panna — aga selgus, et see ei käi sugugi nii, et valid kolme levinuima sisemuse ja liugukse servavärvi vahel ning näed samal ajal juba ekraanil hinda, mkm. Vähemalt neis, mis ma guugeldades leidsin, pead sa eraldi valima iga jumala detaili, alates siini värvusest (mind ei huvita) ja siini materjalist (huvitab veel vähem) kuni rullikute tegija tähemärgini. Ja selle kõige käigus sa hinda ei tea, isegi mitte umbkaudselt. Kui oled kõik need asjad välja valinud, siis saadetakse sulle hinnapakkumine. Ja noh, kui see ei istu, saad ilmselt uuesti kirjutada ja proovida, kas hind on odavam või kallim, kui meistrimees on vähk, mitte lõvi. Ehk siis ma kavatsen leida koha, kust ma saan lihtsalt kolme meetri laiuse liugustega kapi osta ja pildi pealt vaadata, mis värvi siinid kõige ilusamad on, mitte oma pead mõtlemisega vaevata. Kas teisi inimesi tõesti huvitavad sellised pisidetailid? Sest ma saaksin aru, kui selliseid kohti oleks umbes pooleks, aga eeldaks, et vähemalt MÕNI teenusepakkuja on suunatud ka minusugusele, kes tahab lihtsalt võimalikult palju funktsionaalset kapipinda võimalikult vähese vaeva ja mõttetööga, mitte Põhja-Euroopa populaarseimat rullikut (ja no lisaks tahaks ka umbkaudset hinda teada, mitte kümnesse erinevasse kohta hinnapäringut saata). See oli ainus koht, kus hinna kujunemist nägi nii, nagu mina tahaksin, aga kuna mul mingit võrdlusmaterjali ei ole, ei oska ma isegi arvata, on see siis nüüd odav või tavaline või kallis. Kehv eesti keel tekitab minus kohe natuke umbusaldust nagunii.
Ehk siis kui te tahate, et ma eales hakkaksin parimas Marimelli stiilis näitama, et “siin on mul nüüd vaibake ja siin on raamaturiiul”, tehke end enne kasulikuks ja jagage soovitusi. Kuigi ma ütlen ausalt, et see ei ole kuidagi üldse minu teema, ei ole ilmselt oodata eriti sujuvat üleminekut feministlikust trenniblogijast sisustusblogijaks. Mõlemad oleme nõus, et pigem osta korralikumaid asju ja vähem korraga, nii et kes seda teab, millal meil üldse kõik paika saab. Õnneks ei saa enne märtsi kolidagi, nii et on natuke aega planeerida. No ja kaks palgapäeva enne seda tulemas, see ka muidugi abiks. 🤣
Pärdikute päevaraamat 