Steam, ma su kägistan

Krt, kui ma ei oleks nii tuim inimene, läheksin ma praegu Steami peakorterisse kohale ja üritaksin nende peadirektorit tooliga rünnata. Kuna ma olen üks tuim inimesetükk, ei viitsi ma isegi guugeldada, kes see nende peadirektor on.

Igatahes. Juhtus mul selline lugu, et polnud paar nädalat aega mängida (ma olen tõsine inimene). Login mina täna uuesti sisse – esmalt hakkab ta Steami apdeitima ja seejärel pakub mulle jälle võimalust uut mängu alustada (inglise keeles, st oli isegi ära unustanud, et ma seda hispaania keeles mängisin). Seda ma sulle ei andesta, raisk, ostan gogist kõik edaspidi, see ei taha mul midagi uuendada. Borricko.

Advertisements

Kaitstud: Throwback Thursday

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Vastuseks lugejakirjale

Tegelikult lühidalt juba vastasin kommentaaris, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki mõtlevad pooled lugejad sama asja, aga ei julge küsida. Lisaks tahaksin ise ka väikese ülevaate anda sellest, mis mul alguses plaanis oli ja kuidas tegelikkus sellega kooskõlas on olnud, sest 7/8 kogu siinveedetud ajast on ometigi juba läbi ja juba pühapäeval maandun ma kauni Eestimaa kaunil maandumisrajal, nii et vastan siis juba pikemalt siia. Nimelt küsis Mati Giovanni (jah, see on ta päris nimi, guugeldasin, ta emal läks veidi ühe itaallasega untsu) järgmist:

Miks sa seal oled üldse? Et nagu välismaa või? Et lahe? Kodumaises mäkis saad ju sama kogemuse…

Ehk siis suisa kolm küsimust ja üks väide, millega nõustuda või mitte nõustuda. Põhimõtteliselt võiks öelda küll, et põhipõhjus on, et “nagu välismaa või”, aga mitte ainult selle pärast, et see on lahe (kuigi Prantsusmaa on minu meelest väga lahe), vaid eelkõige selle pärast, et pean järgmiseks kevadeks prantsuse keeles ühe suurema kirjatöö valmis saama ja oma senise keeleoskusega poleks ma selleks kuidagi suuteline olnud, seetõttu oli mul HÄDASTI praktikat vaja. Kuna ma suplen rahas ainult pühapäeviti ja ülejäänud päevadel võtan sendivanni, ei tahtnud ma selle eest liigselt peale maksta – juba lennupiletid on üsna kallid (kui on nö kella peale tulek, ei taha hääletamisega riskida) ja igasugused keelekümbluskursused maksavad tavaliselt miljon raha. Siin töötamisel on aga see pluss, et lennupiletid makstakse kinni ja lisaks saad prantsuse keeles puterdamise eest veel palka ka. Ja nagu ma rääkinud olen, on siin ka igasugused toetused – saab tagasi 75 protsenti kuupileti rahast, saab üliodavalt kohalikus kohvikus süüa jne.

Teiseks olen ma nii palju laisk ja tunnen end nii hästi, et ma tean, et kui ma turistina kuskile läheksin ja mul oleks võimalik inglise keeles hakkama saada, siis just seda ma teeksingi (ja teen ka praegu vahel töö juures), sest väsitav on rääkida keelt, mida sa suurepäraselt ei valda. Olin ju terve semestri ühes toas venelannaga ja suhtlesin temaga ainult inglise keeles, selle asemel, et vene keelt praktiseerida, nii et see juba ütleb midagi. Siin olen ma tihti sunnitud end kokku võtma ja frenchi kasutama ka siis, kui tunnen, et lause tegelikult minu jaoks liiga keeruline on, aga on vaja öelda, pole parata. Teoreetiliselt peaks see tähendama, et ühel hetkel enam ei ole asjad liiga keerulised, seda enam, et ma üritan siin ikka prantsuskeelseid raamatuid (kuigi siiani tähendab see “raamatut”) lisaks lugeda, et aju prantsuskeelsete lausekonstruktsioonidega harjuks, sõnavara suureneks ka väljaspool köögitermineid jne.

Siiski tahaksin vaielda ka sellel “välismaa=lahe” teemal, sest see tundus veidi üldistav, nagu kõik inimesed käiksid välismaal tööl, sest see on lahe. Jah, mina olen siin selle pärast, et Prantsusmaa on minu  meelest änksa (muidu ei oleks ma hakanud selle värgiga üldse tegelema ja ei peaks ka midagi ses keeles kirjutama), aga mitte ei tahaks uskuda, et enamik käib välismaal tööl selle pärast, et lahe on. No ei lähe ehitajad ju Soome selle pärast, et neile Soome hirmsasti meeldib, vaid ikka selle pärast, et rohkem palka saab. Kuigi kindlasti on ka seal tulihingelisi fänne. Ja tegelikult, kui vaadata mööda sellest, et mina tahan nädalavahetusel “kunstisaali, kunstisaali” või kas või lihtsalt mõnda looduskaunisse kohta ja osad inimesed (nii siin kui Soomes kui Norras) lähevad igal õhtul välja jooma, sest tsiteerides ühte mu siinset rahvuskaaslast “ikka tahaks ju erinevaid ööklubisid näha, kui juba siin oleme”, siis rohujuure tasandil on see ju sama, lihtsalt huvi on suunatud kultuuri erinevatesse sõlmpunktidesse. Nii et ma eristaksin inimesi, kes võtavad omad viinad kaasa, lähevad Soome tööle ja ka nädalavahetusel kordagi toast välja ei lähe, vaid joovad tumedate kardinate taga, ja neid, kes aktiivselt sotsiaalses elus osalevad, ükskõik, kas see elu toimub muuseumis, ööklubis või baaris.

Ja kodumaises mäkis töötades kindlasti sama kogemust ei saaks, sest kohtade olemus on kardinaalselt erinev. Eestis (ja igal pool mujal) on mäkis tööl inimesed, kes on läinud sinna tööle. Nad ongi läinud sinna lihtsalt burgereid müüma ja väikest palka teenima. Siin on suvel hooajatöölisi lademes ja üldiselt on kõik tulnud siia midagi otsima – uusi tutvusi, vaheldust, keelepraktikat, kogemusi, muidugi ka raha. Rääkimata sellest, et inimesed, kes juba siia kohale on jõudnud, on üldiselt veidi avatumad, julgemad ja sotsiaalsemad, muidu poleks nad kandideerinudki.

Ja nagu siit blogist ilmselt selgunud on, mul siin päris métro, boulot, dodo* ei ole, kui ikka jaksu on, üritan väljas käia (kuigi õhtuti pärast tööd ei jõua, ma vaatan imestuse ja kadedusega neid hispaanlasi, kes tunduvad alati kõike jõudvat, ka siis, kui on öösel kaks tundi maganud) ja võimalikult palju põnevaid asju sisse ahmida. Siiani olen rahul ka, sest neid põnevaid asju on palju. Kuigi, kui raha oleks, siis puhkuseks valiksin ma mööda Prantsusmaad ringi tuuritamise, mitte ühes linnas passimise, sest tahaks näha erinevaid vanu losse ja tahaks ju ometi käia nii Pariisis kui Vahemere ääres jne.

Aga tagasivaates, kuidas mul keelekümblusega seotud eesmärkide elluviimine õnnestunud on? Parimagi tahtmise juures ei saaks väita, et ma nüüd prantsuse keelt vabalt räägin, sinna on ikka pikk tee minna, aga olukord on paremaks muutunud küll ja seda nii rääkimise kui arusaamise osas. Arvestades seda, et järgmisel semestril on mul nädalas vähemalt 8 prantsuskeelset loengut, on see kindlasti hädavajalik ja võiks loota, et nüüd, kui baas tunduvalt parem on, arenen ma järgneva 16 nädalaga tunduvalt rohkem, kui see muidu võimalik oleks olnud. Isiklikult loodan, et nüüd, kui natukenegi mingit rääkimisharjumust ka on, hakkab keel ka sujuvamaks minema ja kulub aja jooksul aktsent ka natukenegi väiksemaks, aga eks seda saab näha. Loota ikka võib ju.

* = metroo, töö, tudu, pm väljend meie oravaratta kohta

aidake mul läätsi osta

Mul on uusi läätsi vaja, aga no ei leia kuidagi seda, mida tahaks. Nimelt tahaks sellist värvi nagu ColourVue party green on, no sellist PÄRIS rohelist (ülemine pilt), aga neid on ainult big eye variandis ja see jääb ikka väga ebaloomulikult suur. No selline, nagu siit videost näha, kuigi siin on sinised, see ei tundu päris selline look, mida ma ihalen, ja asi pole ainult selles, et tibi tundub pooletoobine olevat:

Okei, aasialastel on endal väiksed silmad, rohkem meie näoga tüdruk (no ei olnd ühtki valget eestlast nende läätsedega) on hallidega sihuke:

Praegu on mul ColourVue Fusioni Green-Yellow (alloleval pildil on näha, milline see mu hommikuselt loppis näos välja näeb; Haldjas tegi, nagu ikka viimasel ajal, kuigi andis erandkorras mulle töötlemata pildi), aga see on minu meelest nigu veits liiga hele. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et mul on erineva tugevusega silmad, nii et kahte kuue läätsega pakki ei raatsi osta, muidu on jamps, kui ei meeldi. Nii et hakake aga soovitama, kust osta supernummit rohelist värvi üheks või kolmeks kuuks mõeldud läätsi, muidu ostan läbipaistvad, sest mu oma silmad on ka tglt ilusad. Nii et tavalisi võib ka soovitada.

Kus ma töötan

Avastasin, et ma polegi teile näidanud pilte oma töövormist ja muust sellisest olulisest. Mina töötan pargi sellises harus, kus teoreetiliselt peaks olema Metsik Lääs. Minu töökohaks võib vastavalt vajadusele olla kolm erinevat kohta, mis näevad välja sellised (esimeses töötasin ma esimesed neli nädalat peaaegu kogu aeg [ja see on üsna pirakas, pildilt on näha ainult saali keskosa, aga lauad jäävad ka vasakule ja paremale], teises olen pärast seda enamasti töötanud ja kolmandasse pole kordagi sattunud):

Jätka lugemist

haha, dieedipidajate motiveerimine

Samas, ilmselt on pildis selles mõttes point, et kui kogu aeg saad aru, et just seda otsust sa parajasti langetadki, on lihtsam neid otsuseid arukalt teha.

igav väikekodanlik postitus

Lähen nüüd taas süüdimatult seda teed, mida Nirti alles paar päeva tagasi kritiseeris, ja räägin raamatutest. Ausalt öeldes olen mina üks nendest, kes on mitu postitust järjest ainult filmidest kirjutanud ja ei näe selles mingit kuritegu, sest mulle endale meeldib teiste blogidest filmiarvustusi lugeda, nii leiab tihti filme, mille vaatamise peale ise võib olla ei tuleks – ja julgen arvata, et enamus eestlasi ei tuleks üldse prantsuse filmide vaatamise peale per se, sest miskipärast meil uusi prantsuse filme lihtsalt ei reklaamita, nii et keegi lihtsalt ei kuulekski neist, kui frankofiilide valgustustööd ei oleks. Aga üldine blogipuu olukord näitab minu meelest eelkõige seda, et inimestel läheb tegelikult üsna hästi ja igaüks on rammestunult oma mõnusasse mulli vajunud, ajab rahulikult oma rida ja kirkamateks hetkedeks, millega ka ülejäänud maailm suhestuda suudaks, ongi näiteks kinos käimine. Isegi tuntud vigisejad tunduvad kuidagi harjumuse peal töötavat, ei olnud Ninatagal viimati seda hoogu sees, ei sõimanud kedagi ega rääkinud pepuseksist.

Aga raamatutest – olen avastanud, kui huvitav on enese harimise eesmärgil paralleelselt kahte samateemalist raamatut lugeda. Nimelt räägib meie uus õppejõud meile parajasti Louis XIV ajajärgust lisamaterjali otsides tõin endale koju nii Ian Dunlopi (1999) kui Aimé Richardti (2000) raamatu. Kuigi need on ilmunud peaaegu samal ajal, on need kirjutatud hoopis teises toonis (näiteks Richardt kasutab vahel suisa hüüumärke, kui kirjeldab seda, kuidas lihtrahvas kuningat tema magamistoast läbi trampimisega alandas) ja kohati on neis isegi kardinaalseid erinevusi.

Näiteks noore kuninga haridus – Dunlop mainib ainult seda, et Louis oli olnud väga taibukas noormees, kuigi ta mainib hiljem, et Louis pidi hakkama täiskasvanuna ladina keelt uuesti õppima, sest oli kõik varasema unustanud ja tal ei olnud enam kirjavahetuseks vajalikke oskusi (ladina keel oli tollal nö üldine keel, milles suhtlesid näiteks erinevad riigipead omavahel või milles suheldi oluliste usujuhtidega). Samuti kirjutab ta, et kuigi palju on räägitud sellest, et Mazarin (kardinal, kes kuninga ema loal tegeles suurema osaga riigivalitsemisest) ei lasknud talle korralikku haridust anda, tahtes teda paremini kontrollida, ei pea ta seda väidet tõeseks, vaid Mazarin olevat teda suisa poliitika osas väga põhjalikult ise harinud, mida tõestavat ka see, et peale Mazarini surma suutis Louis kohe valitsemise ilma mingite viperusteta üle võtta. Aimé Richardt, kes on samuti äärmiselt tunnustatud ajaloolane, kirjutab aga, et Louis oli äärmiselt laisk, valdas prantsuse keelt kõigest algtasemel ning ainus võõrkeel, mille ta korralikult selgeks õppis, oli itaalia keel. See väide on muidugi veidi kummaline, sest kuigi Austria Anna, tema ema, oli hispaanlanna ja Mazarini emakeeleks oli itaalia keel, rääkis ju kogu teda ümbritsev õukond, sh tema ammed ja tema järelvaatajad, nii et paratamatult pidi ta selle emakeelena omandama. Samuti ütlevad internetiallikad (näiteks see), et ta sai korraliku hariduse ning et tuleb kõrgelt hinnata seda, et ta hoolimata oma ema ja kardinali aktsentidest suutis siiski omandada hea prantsuse keele. Lisaks on hilisemast selgunud, et tegelikult rääkis kuningas vabalt ka hispaania keelt.

Lisaks on erinevusi ka otsestes faktides. Näiteks on teada, et 1651. aasta 9. veebruari ööl oli Palais Royale piiramisolukorras. Dunlopi sõnul nõudis rahvahulk prints de Condé vabastamist ja muuhulgas nõuti ka näha magavat printsi, mida kuninganna lubas, et rahva soosingut enda poole võita (mis tal ka olevat õnnestunud) ja järgmisel päeval kirjutas Louis ema käsul alla vabastamisotsusele. Richardti sõnul aga olevat Mazarin hirmunud sest mõned varasemad liitlased läksid mässajate poole üle, nii et ta vabastas 7. veebruaril prints de Condé, kes sõitis Pariisi ja kelle juhtimisel rahvahulk lossi piirama asus. Seega on ühe versiooni kohaselt de Condé piiramise juht ja teise versiooni kohaselt istub sellel ajal alles vangis ja ootab vabastamiskäsku – kusjuures kumbki autor ei maini, et selles osas mingeid eriarvamusi oleks, vaid mõlemast raamatust jääb mulje, et olukord on täiesti selge ja üheselt mõistetav.

Igatahes huvitav on, tore on niimoodi mingit perioodi jälgida, seda enam, et mõlemad toovad sisse sel ajal elanud inimeste mälestusteraamatute tsitaate. Nagu piiluks kellegi teise magamistuppa.