me me me

Mälust (Muuhulgas, tegelikult vist pigem uuest kodust)

Teie ilmselt ei tea, sest ma ei vingunud siin, vaid ühe tuttava blogisabas, aga mul on juba mitu nädalat probleem sellega, kuidas pesta külmkappi, kui mõlemad inimesed töötavad kodust ja ei saa seetõttu külmikut päris tühjaks teha. Sain palju häid nõuandeid, mida ma kõiki ignoreerisin, ning lõpuks otsustasin probleemile ratsionaalselt läheneda. Ehk siis ostsin lihtsalt uue kodu, sest siis saab selle külmiku siin ju tühjaks teha ning nii on seda hulga lihtsam pesta!

Nüüd olukorrale mõeldes hakkan nägema ka miinuseid. Näiteks tundub mulle, et kõigi asjade sorteerimine (sest ma saan julgelt kolmandiku oma riietest ja käekottidest kas ära anda või ära visata) ning seejärel osade asjade taaskasutuskeskusesse viimine ja teiste kolimine võtab ilmselt hästi tsuti rohkem aega, kui piima ja munade üheks päevaks trepikotta pistmine. Aga mind ei huvita, sest see koht tekitas meile mõlemale otsekohe nii koduse tunde, et ma ei jaksa ära oodata, millal ma ei pea enam oma asju kellegi teise serviisi ja vanade raamatute vahel hoidma, vaid saan need iseenda serviisi ja vanade raamatute vahele panna. Seoses sellega peaks serviisi ostma … Merje vist müüs?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma ju mälust ometigi. Nimelt mõtlesin ma, et magamistuppa peaks enne sissekolimist uue tapeedi panema, sest hetkel näeb sealne tapeet küll hästi natunatunatukene kulunud välja, kannataks elada küll, aga fakt on see, et kui juba ükskord kapp ja voodi paigas on, ei hakka keegi ELUS liigutama neid enam aasta aja pärast, et mingit tapeeti seina panna. (Teine igati toimiv variant oleks muidugi ignoreerida seda, et tapeet pisut kulunud on, ja kuu aja pärast see enam ei huvitaks mind. Eks näis, kumb võidab, Sirru on tugevalt selle ignovariandi poolt.) Igatahes hakkasin mõtlema, et ei teagi kohe, keda appi kutsuda, sest mina ise ei ole ju kunagi tapeeti pannud ja ei tea sellest midagi. Ning siis järgmisel päeval tuli ootamatult meelde, et oot-oot-oot, kui mu eksabikaasa minu juurde kolis, siis me mitte ainult ei pannud oma tuppa tapeeti, vaid ka eemaldasime pahtlilabidaga vana. Nagu minu aktiivsel osalusel. Ja see kõik oli mulle tollal täiesti loomulik, sest ma olin seda korduvalt varem teinud. Ei vajanud mingit juhendamist, lihtsalt tegin.

Nagu slaava boogu, kuidas on võimalik selline asi ära unustada? Selles mõttes, et ma saan aru, et sa unustad ära midagi, mida sa tead, aga kuidas sa unustad ära OSKUSE? Ja ka praegu pingutuse peale on mul sellest nii hägune mälestus, et ega ma praegu meie uue kodu tapeeti vaadates näiteks ei oskaks öelda, kas see on siis vaja esmalt pahtlilabidaga sealt maha võtta või mitte. See on üldse selline imelik tapeet, et peale vaadates ei saa aru, kas on värvitud sein või tapeet, käega katsudes on tunda. Nii et kuna ma tahaks teist samasugust, sest see tegelikult sobib sinna, ei oskaks ma isegi ise uut osta, nii et eks ma pean kellegi appi sebima, aga see selleks. Ma tahaks teada, kas teie mälu toimib sama moodi? Ja kas ongi võimalik, et kui ma näiteks viis aastat ei uju, siis ma ei oskaks enam ujuda ka v? Kui ma nüüd mõtlen, siis ronimisoskus mul enda arust kaob küll juba paari kuuga märgatavalt. Kui novembris tagasi tuppa tulin, oli alguses tunne, et üldse midagi ei oska. Igatahes väga imelik.

Ahjaa, olgu pildivaliku koha pealt öeldud, et ma ei tahtnud siin mitte jagada pilti oma mehest (kuigi ta on väga kaunis), vaid sellel pildil on sõna otseses mõttes AINUS mööbliese, mida me hetkel omame, sest Tartu korteri müüsin ma ju maha koos kõige seal sees olevaga. Õigemini tegelikult on mul lisaks kontoritoolile ka üks tumba, aga kui ma ütlesin, et võtaks selle ehk kaasa, küsis Sirru, et kas ma arvan, et see sobiks sinna välja prügikasti kõrvale kuidagi paremini, kui siia. Nii et kui te ei taha, et üks meist peaks magama toolil ja teine tooli all, siis igasugused lingid selle kohta, kus võiks praegu olla soodukad kodutehnikale (vajame pesumasinat ja tolmuimejat) ning ILUSALE mööblile, siis andke aga sõrmedele valu, eks ole. Esimese hooga on kindlasti vaja diivanit, voodit + madratsit, riidekappi ja köögilauda. Vähemalt ma ise oma aruga mõtlen, et toolide, telekaaluse, diivanilaua jms ostmist võib rahumeeli ka kuu või kaks edasi lükata ning kui juba köögilaud on, saab hädaga kuu aega selle ääres kodukontorit teha, kuni see päris kodukontor sisustatud saab. Lihtsalt kuna me mõlemad töötame kodust ja jääme mingil määral seda edaspidigi tegema, siis ÜKS laud on hädavajalik. Ja hetkel ringi vaadates tundub, et absoluutselt igal pool on mingid allahindlused, nii et nüüd on küsimus selles, et kus on pigem parim valik ja kõige ägedamad asjad.

Mõtlesin alguses üldse, et kuna asju on palju, siis ei hakka riidekapiga jamama, vaid lasen mõnel firmal magamistoa otsaseina nö sisseehitatud kapi teha ja peegliga liuguksed ette panna — aga selgus, et see ei käi sugugi nii, et valid kolme levinuima sisemuse ja liugukse servavärvi vahel ning näed samal ajal juba ekraanil hinda, mkm. Vähemalt neis, mis ma guugeldades leidsin, pead sa eraldi valima iga jumala detaili, alates siini värvusest (mind ei huvita) ja siini materjalist (huvitab veel vähem) kuni rullikute tegija tähemärgini. Ja selle kõige käigus sa hinda ei tea, isegi mitte umbkaudselt. Kui oled kõik need asjad välja valinud, siis saadetakse sulle hinnapakkumine. Ja noh, kui see ei istu, saad ilmselt uuesti kirjutada ja proovida, kas hind on odavam või kallim, kui meistrimees on vähk, mitte lõvi. Ehk siis ma kavatsen leida koha, kust ma saan lihtsalt kolme meetri laiuse liugustega kapi osta ja pildi pealt vaadata, mis värvi siinid kõige ilusamad on, mitte oma pead mõtlemisega vaevata. Kas teisi inimesi tõesti huvitavad sellised pisidetailid? Sest ma saaksin aru, kui selliseid kohti oleks umbes pooleks, aga eeldaks, et vähemalt MÕNI teenusepakkuja on suunatud ka minusugusele, kes tahab lihtsalt võimalikult palju funktsionaalset kapipinda võimalikult vähese vaeva ja mõttetööga, mitte Põhja-Euroopa populaarseimat rullikut (ja no lisaks tahaks ka umbkaudset hinda teada, mitte kümnesse erinevasse kohta hinnapäringut saata). See oli ainus koht, kus hinna kujunemist nägi nii, nagu mina tahaksin, aga kuna mul mingit võrdlusmaterjali ei ole, ei oska ma isegi arvata, on see siis nüüd odav või tavaline või kallis. Kehv eesti keel tekitab minus kohe natuke umbusaldust nagunii.

Ehk siis kui te tahate, et ma eales hakkaksin parimas Marimelli stiilis näitama, et “siin on mul nüüd vaibake ja siin on raamaturiiul”, tehke end enne kasulikuks ja jagage soovitusi. Kuigi ma ütlen ausalt, et see ei ole kuidagi üldse minu teema, ei ole ilmselt oodata eriti sujuvat üleminekut feministlikust trenniblogijast sisustusblogijaks. Mõlemad oleme nõus, et pigem osta korralikumaid asju ja vähem korraga, nii et kes seda teab, millal meil üldse kõik paika saab. Õnneks ei saa enne märtsi kolidagi, nii et on natuke aega planeerida. No ja kaks palgapäeva enne seda tulemas, see ka muidugi abiks. 🤣

me me me

Steam, ma su kägistan

Krt, kui ma ei oleks nii tuim inimene, läheksin ma praegu Steami peakorterisse kohale ja üritaksin nende peadirektorit tooliga rünnata. Kuna ma olen üks tuim inimesetükk, ei viitsi ma isegi guugeldada, kes see nende peadirektor on.

Igatahes. Juhtus mul selline lugu, et polnud paar nädalat aega mängida (ma olen tõsine inimene). Login mina täna uuesti sisse – esmalt hakkab ta Steami apdeitima ja seejärel pakub mulle jälle võimalust uut mängu alustada (inglise keeles, st oli isegi ära unustanud, et ma seda hispaania keeles mängisin). Seda ma sulle ei andesta, raisk, ostan gogist kõik edaspidi, see ei taha mul midagi uuendada. Borricko.

me me me

Vastuseks lugejakirjale

Tegelikult lühidalt juba vastasin kommentaaris, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki mõtlevad pooled lugejad sama asja, aga ei julge küsida. Lisaks tahaksin ise ka väikese ülevaate anda sellest, mis mul alguses plaanis oli ja kuidas tegelikkus sellega kooskõlas on olnud, sest 7/8 kogu siinveedetud ajast on ometigi juba läbi ja juba pühapäeval maandun ma kauni Eestimaa kaunil maandumisrajal, nii et vastan siis juba pikemalt siia. Nimelt küsis Mati Giovanni (jah, see on ta päris nimi, guugeldasin, ta emal läks veidi ühe itaallasega untsu) järgmist:

Miks sa seal oled üldse? Et nagu välismaa või? Et lahe? Kodumaises mäkis saad ju sama kogemuse…

Ehk siis suisa kolm küsimust ja üks väide, millega nõustuda või mitte nõustuda. Põhimõtteliselt võiks öelda küll, et põhipõhjus on, et “nagu välismaa või”, aga mitte ainult selle pärast, et see on lahe (kuigi Prantsusmaa on minu meelest väga lahe), vaid eelkõige selle pärast, et pean järgmiseks kevadeks prantsuse keeles ühe suurema kirjatöö valmis saama ja oma senise keeleoskusega poleks ma selleks kuidagi suuteline olnud, seetõttu oli mul HÄDASTI praktikat vaja. Kuna ma suplen rahas ainult pühapäeviti ja ülejäänud päevadel võtan sendivanni, ei tahtnud ma selle eest liigselt peale maksta – juba lennupiletid on üsna kallid (kui on nö kella peale tulek, ei taha hääletamisega riskida) ja igasugused keelekümbluskursused maksavad tavaliselt miljon raha. Siin töötamisel on aga see pluss, et lennupiletid makstakse kinni ja lisaks saad prantsuse keeles puterdamise eest veel palka ka. Ja nagu ma rääkinud olen, on siin ka igasugused toetused – saab tagasi 75 protsenti kuupileti rahast, saab üliodavalt kohalikus kohvikus süüa jne.

Teiseks olen ma nii palju laisk ja tunnen end nii hästi, et ma tean, et kui ma turistina kuskile läheksin ja mul oleks võimalik inglise keeles hakkama saada, siis just seda ma teeksingi (ja teen ka praegu vahel töö juures), sest väsitav on rääkida keelt, mida sa suurepäraselt ei valda. Olin ju terve semestri ühes toas venelannaga ja suhtlesin temaga ainult inglise keeles, selle asemel, et vene keelt praktiseerida, nii et see juba ütleb midagi. Siin olen ma tihti sunnitud end kokku võtma ja frenchi kasutama ka siis, kui tunnen, et lause tegelikult minu jaoks liiga keeruline on, aga on vaja öelda, pole parata. Teoreetiliselt peaks see tähendama, et ühel hetkel enam ei ole asjad liiga keerulised, seda enam, et ma üritan siin ikka prantsuskeelseid raamatuid (kuigi siiani tähendab see “raamatut”) lisaks lugeda, et aju prantsuskeelsete lausekonstruktsioonidega harjuks, sõnavara suureneks ka väljaspool köögitermineid jne.

Siiski tahaksin vaielda ka sellel “välismaa=lahe” teemal, sest see tundus veidi üldistav, nagu kõik inimesed käiksid välismaal tööl, sest see on lahe. Jah, mina olen siin selle pärast, et Prantsusmaa on minu  meelest änksa (muidu ei oleks ma hakanud selle värgiga üldse tegelema ja ei peaks ka midagi ses keeles kirjutama), aga mitte ei tahaks uskuda, et enamik käib välismaal tööl selle pärast, et lahe on. No ei lähe ehitajad ju Soome selle pärast, et neile Soome hirmsasti meeldib, vaid ikka selle pärast, et rohkem palka saab. Kuigi kindlasti on ka seal tulihingelisi fänne. Ja tegelikult, kui vaadata mööda sellest, et mina tahan nädalavahetusel “kunstisaali, kunstisaali” või kas või lihtsalt mõnda looduskaunisse kohta ja osad inimesed (nii siin kui Soomes kui Norras) lähevad igal õhtul välja jooma, sest tsiteerides ühte mu siinset rahvuskaaslast “ikka tahaks ju erinevaid ööklubisid näha, kui juba siin oleme”, siis rohujuure tasandil on see ju sama, lihtsalt huvi on suunatud kultuuri erinevatesse sõlmpunktidesse. Nii et ma eristaksin inimesi, kes võtavad omad viinad kaasa, lähevad Soome tööle ja ka nädalavahetusel kordagi toast välja ei lähe, vaid joovad tumedate kardinate taga, ja neid, kes aktiivselt sotsiaalses elus osalevad, ükskõik, kas see elu toimub muuseumis, ööklubis või baaris.

Ja kodumaises mäkis töötades kindlasti sama kogemust ei saaks, sest kohtade olemus on kardinaalselt erinev. Eestis (ja igal pool mujal) on mäkis tööl inimesed, kes on läinud sinna tööle. Nad ongi läinud sinna lihtsalt burgereid müüma ja väikest palka teenima. Siin on suvel hooajatöölisi lademes ja üldiselt on kõik tulnud siia midagi otsima – uusi tutvusi, vaheldust, keelepraktikat, kogemusi, muidugi ka raha. Rääkimata sellest, et inimesed, kes juba siia kohale on jõudnud, on üldiselt veidi avatumad, julgemad ja sotsiaalsemad, muidu poleks nad kandideerinudki.

Ja nagu siit blogist ilmselt selgunud on, mul siin päris métro, boulot, dodo* ei ole, kui ikka jaksu on, üritan väljas käia (kuigi õhtuti pärast tööd ei jõua, ma vaatan imestuse ja kadedusega neid hispaanlasi, kes tunduvad alati kõike jõudvat, ka siis, kui on öösel kaks tundi maganud) ja võimalikult palju põnevaid asju sisse ahmida. Siiani olen rahul ka, sest neid põnevaid asju on palju. Kuigi, kui raha oleks, siis puhkuseks valiksin ma mööda Prantsusmaad ringi tuuritamise, mitte ühes linnas passimise, sest tahaks näha erinevaid vanu losse ja tahaks ju ometi käia nii Pariisis kui Vahemere ääres jne.

Aga tagasivaates, kuidas mul keelekümblusega seotud eesmärkide elluviimine õnnestunud on? Parimagi tahtmise juures ei saaks väita, et ma nüüd prantsuse keelt vabalt räägin, sinna on ikka pikk tee minna, aga olukord on paremaks muutunud küll ja seda nii rääkimise kui arusaamise osas. Arvestades seda, et järgmisel semestril on mul nädalas vähemalt 8 prantsuskeelset loengut, on see kindlasti hädavajalik ja võiks loota, et nüüd, kui baas tunduvalt parem on, arenen ma järgneva 16 nädalaga tunduvalt rohkem, kui see muidu võimalik oleks olnud. Isiklikult loodan, et nüüd, kui natukenegi mingit rääkimisharjumust ka on, hakkab keel ka sujuvamaks minema ja kulub aja jooksul aktsent ka natukenegi väiksemaks, aga eks seda saab näha. Loota ikka võib ju.

* = metroo, töö, tudu, pm väljend meie oravaratta kohta

me me me

aidake mul läätsi osta

Mul on uusi läätsi vaja, aga no ei leia kuidagi seda, mida tahaks. Nimelt tahaks sellist värvi nagu ColourVue party green on, no sellist PÄRIS rohelist (ülemine pilt), aga neid on ainult big eye variandis ja see jääb ikka väga ebaloomulikult suur. No selline, nagu siit videost näha, kuigi siin on sinised, see ei tundu päris selline look, mida ma ihalen, ja asi pole ainult selles, et tibi tundub pooletoobine olevat:

Okei, aasialastel on endal väiksed silmad, rohkem meie näoga tüdruk (no ei olnd ühtki valget eestlast nende läätsedega) on hallidega sihuke:

Praegu on mul ColourVue Fusioni Green-Yellow (alloleval pildil on näha, milline see mu hommikuselt loppis näos välja näeb; Haldjas tegi, nagu ikka viimasel ajal, kuigi andis erandkorras mulle töötlemata pildi), aga see on minu meelest nigu veits liiga hele. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et mul on erineva tugevusega silmad, nii et kahte kuue läätsega pakki ei raatsi osta, muidu on jamps, kui ei meeldi. Nii et hakake aga soovitama, kust osta supernummit rohelist värvi üheks või kolmeks kuuks mõeldud läätsi, muidu ostan läbipaistvad, sest mu oma silmad on ka tglt ilusad. Nii et tavalisi võib ka soovitada.

me me me · prantsuse

Kus ma töötan

Avastasin, et ma polegi teile näidanud pilte oma töövormist ja muust sellisest olulisest. Mina töötan pargi sellises harus, kus teoreetiliselt peaks olema Metsik Lääs. Minu töökohaks võib vastavalt vajadusele olla kolm erinevat kohta, mis näevad välja sellised (esimeses töötasin ma esimesed neli nädalat peaaegu kogu aeg [ja see on üsna pirakas, pildilt on näha ainult saali keskosa, aga lauad jäävad ka vasakule ja paremale], teises olen pärast seda enamasti töötanud ja kolmandasse pole kordagi sattunud):

Loe edasi “Kus ma töötan”

literature · me me me

igav väikekodanlik postitus

Lähen nüüd taas süüdimatult seda teed, mida Nirti alles paar päeva tagasi kritiseeris, ja räägin raamatutest. Ausalt öeldes olen mina üks nendest, kes on mitu postitust järjest ainult filmidest kirjutanud ja ei näe selles mingit kuritegu, sest mulle endale meeldib teiste blogidest filmiarvustusi lugeda, nii leiab tihti filme, mille vaatamise peale ise võib olla ei tuleks – ja julgen arvata, et enamus eestlasi ei tuleks üldse prantsuse filmide vaatamise peale per se, sest miskipärast meil uusi prantsuse filme lihtsalt ei reklaamita, nii et keegi lihtsalt ei kuulekski neist, kui frankofiilide valgustustööd ei oleks. Aga üldine blogipuu olukord näitab minu meelest eelkõige seda, et inimestel läheb tegelikult üsna hästi ja igaüks on rammestunult oma mõnusasse mulli vajunud, ajab rahulikult oma rida ja kirkamateks hetkedeks, millega ka ülejäänud maailm suhestuda suudaks, ongi näiteks kinos käimine. Isegi tuntud vigisejad tunduvad kuidagi harjumuse peal töötavat, ei olnud Ninatagal viimati seda hoogu sees, ei sõimanud kedagi ega rääkinud pepuseksist.

Aga raamatutest – olen avastanud, kui huvitav on enese harimise eesmärgil paralleelselt kahte samateemalist raamatut lugeda. Nimelt räägib meie uus õppejõud meile parajasti Louis XIV ajajärgust lisamaterjali otsides tõin endale koju nii Ian Dunlopi (1999) kui Aimé Richardti (2000) raamatu. Kuigi need on ilmunud peaaegu samal ajal, on need kirjutatud hoopis teises toonis (näiteks Richardt kasutab vahel suisa hüüumärke, kui kirjeldab seda, kuidas lihtrahvas kuningat tema magamistoast läbi trampimisega alandas) ja kohati on neis isegi kardinaalseid erinevusi.

Näiteks noore kuninga haridus – Dunlop mainib ainult seda, et Louis oli olnud väga taibukas noormees, kuigi ta mainib hiljem, et Louis pidi hakkama täiskasvanuna ladina keelt uuesti õppima, sest oli kõik varasema unustanud ja tal ei olnud enam kirjavahetuseks vajalikke oskusi (ladina keel oli tollal nö üldine keel, milles suhtlesid näiteks erinevad riigipead omavahel või milles suheldi oluliste usujuhtidega). Samuti kirjutab ta, et kuigi palju on räägitud sellest, et Mazarin (kardinal, kes kuninga ema loal tegeles suurema osaga riigivalitsemisest) ei lasknud talle korralikku haridust anda, tahtes teda paremini kontrollida, ei pea ta seda väidet tõeseks, vaid Mazarin olevat teda suisa poliitika osas väga põhjalikult ise harinud, mida tõestavat ka see, et peale Mazarini surma suutis Louis kohe valitsemise ilma mingite viperusteta üle võtta. Aimé Richardt, kes on samuti äärmiselt tunnustatud ajaloolane, kirjutab aga, et Louis oli äärmiselt laisk, valdas prantsuse keelt kõigest algtasemel ning ainus võõrkeel, mille ta korralikult selgeks õppis, oli itaalia keel. See väide on muidugi veidi kummaline, sest kuigi Austria Anna, tema ema, oli hispaanlanna ja Mazarini emakeeleks oli itaalia keel, rääkis ju kogu teda ümbritsev õukond, sh tema ammed ja tema järelvaatajad, nii et paratamatult pidi ta selle emakeelena omandama. Samuti ütlevad internetiallikad (näiteks see), et ta sai korraliku hariduse ning et tuleb kõrgelt hinnata seda, et ta hoolimata oma ema ja kardinali aktsentidest suutis siiski omandada hea prantsuse keele. Lisaks on hilisemast selgunud, et tegelikult rääkis kuningas vabalt ka hispaania keelt.

Lisaks on erinevusi ka otsestes faktides. Näiteks on teada, et 1651. aasta 9. veebruari ööl oli Palais Royale piiramisolukorras. Dunlopi sõnul nõudis rahvahulk prints de Condé vabastamist ja muuhulgas nõuti ka näha magavat printsi, mida kuninganna lubas, et rahva soosingut enda poole võita (mis tal ka olevat õnnestunud) ja järgmisel päeval kirjutas Louis ema käsul alla vabastamisotsusele. Richardti sõnul aga olevat Mazarin hirmunud sest mõned varasemad liitlased läksid mässajate poole üle, nii et ta vabastas 7. veebruaril prints de Condé, kes sõitis Pariisi ja kelle juhtimisel rahvahulk lossi piirama asus. Seega on ühe versiooni kohaselt de Condé piiramise juht ja teise versiooni kohaselt istub sellel ajal alles vangis ja ootab vabastamiskäsku – kusjuures kumbki autor ei maini, et selles osas mingeid eriarvamusi oleks, vaid mõlemast raamatust jääb mulje, et olukord on täiesti selge ja üheselt mõistetav.

Igatahes huvitav on, tore on niimoodi mingit perioodi jälgida, seda enam, et mõlemad toovad sisse sel ajal elanud inimeste mälestusteraamatute tsitaate. Nagu piiluks kellegi teise magamistuppa.

me me me

Salome Club

Krt, ma ei jõudnud end Eestis veel rahulikult sissegi seada, kui hakkas juba selline Salome pihta, et ükski Mehhiko seriaal ei saa ligilähedalegi. Õnneks mitte romantilisel tasandil, aga vahel tundub, et K-l oli õigus, kui ta ütles, et Tartus kõik eidetsevad ja inimesed tunduvad emotsionaalselt vahel viieaastase tasemel olevat. Seekord algas kõik sellest, et K tegi ühe rumala nalja ja sitta tuleb ikka veel, s.t. neli päeva hiljem. On mõnel alles viitsimist.

Aga positiivse poole pealt – ma lähen homme Tallinnasse proovipäevale, nii et ehk saan varsti vähemalt veidi raha teenida.

me me me

screw you, guys, I’m going home

Uskumatu, juba paari tunni pärast saangi oma nina vastu lennukiakent suruda ja kodu poole liikuma hakata. Päris hea tunne on, kuigi 48 tundi liiklemist jätaks hea meelega vahele. Tuleb ainult loota, et miski ei hiline liigselt ja et just minu põlve peale ei satu paksud nelikud oma veel paksemate vanematega jne. See osa, kus ma pean Londonis oma 20 kg pagasist 5 kuskile ära kaotama, s.t. eriti pungilt kõik püksirihmad korraga külge laduma ja ilmselt ka koerale ostetud kaelarihma kaela panema, võiks kah ära jääda. Bah.

Aga kena riik on ikka, pole midagi halba öelda. Kasu on siinviibimisest ka olnud, vähemalt mulle endale meeldiks ette kujutada, et paari koha pealt olen veits targem. Jaa, tean-tean, illusioon, smoke and mirrors, that’s all it is. Kes see ütles, et reisimine õpetab meile eelkõige iseenda kohta? Sada kirjanikku ilmselt, aga midagi vist nii on kah. Lisaks süvendab nii paljude erinevate inimeste nägemine veel kindlamalt teadmist, et mõnele ei olegi karakterit antud, ongi ainult tüüp. Mõne puhul suisa stereotüüp. Ja et maailm on ikka suur ja lai ja maapind kannab igasuguseid hullumeelseid.

Täna on eriti ilus ilm kah, kahju on kohe ära tulla. Kui siia koeri normaalselt sisse tuua lastaks, võiks siin täitsa elada. 😀 Krt, nüüd peab juba jälle jooksma, nii et sellega tegelengi. Nii et ilmselgetel põhjustel ei ole nüüd paar päeva mõtet blogi refreshida, kolmapäeval näeme.