me me me

Me täname, me tää-naa-meee!

Haha, täiesti ulme, ikka ja jälle ilmub välja inimesi, kes loevad ilublogi, mõtlevad siiralt, et kogu seal kirjutatu on püha tõde (nii muidugi ongi) ja lähevad täiesti leili. Enamasti lõpetatakse mõne eriti patroniseeriva kommentaariga stiilis “Ehk jumal ikka annab neile vaestele idiootidele ka ühel päeval veidi arenguruumi ja saavad neist kah inimesed. Ehk. Kuigi kihla ei veaks.”

Mis seal ikka, tänan kõiki heade soovide eest! Mallu peale ma muidugi väga suuri lootusi ei paneks ja mu vanemadki tunduvad olevat seisukohal, et alates mu viieteistkümnendast sünnipäevast pole mitte sittagi muutunud, nii et ega santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida, aga kena siiski, et mõni veel loodab.

P.S. Mul on tänasest oma tuba. Jee!

me me me

graindime veel

35 tundi järjest üleval olla ja mängu taguda on minu jaoks uus tase – vahepeal käisin ainult vetsus ja süüa tegemas. Kusjuures uni ei tulnud peale enne, kui täna kella viie paiku õhtul, aga siis ootasin ma juba kannatamatult, et mu korterikaaslased minema läheksid, et ma enne RAHUS süüa teha ja süüa saaksin, ilma et peaks sinna kõrvale kellegi nägu nägema. Ma ei suuda ka toredate inimestega koos elada, nad hakkavad mulle närvidele käima ja karta on, et mina neile kah, kui mu unerütm mingil määral nende elu ka segab (võiks arvata, et toakaaslast ehk igikestev klahviklõbin veits segab, aga ta väidab küll, et ei ole hullu midagi – õnneks ei olnud teda üks öö üldse kodus). Ja ega hiljem ka väga und ei olnud, magama läksin pigem selle pärast, et püsti tõustes käis pea juba hirmsasti ringi ja kellele seda ajuturset ikka nii väga vaja on.

*** jätkub järgmisel päeval ***

Minust on imeinimene vist saanud siin riigis, ma magasin kogu selle nalja peale ainult 13 tundi ja ei tunne end sugugi väsinuna. Ütleme nii, et seda mängu ma täna käima ei pane, lähen hoopis selle asemel jooksma ja teen igasugu asjalikke asju. See mäng on saatanast. Pealegi olen ma jälle jõudnud sellesse punkti, kus vahepeal walkthrough‘st abi otsin ja sealt tuleb juba see, et vaataks, kas ma siiani olen asjad õigesti teinud ja… No perse hakkab kiskuma, kui oled juba korra seda kasutanud. Planescape:Torment olisee mäng ja muidu on see igati lahe, ei kurda – kuigi pidin ilget nussi nägema, et seda normaalselt jooksma saada, sest kuigi ta on 99nda aasta mäng, ei lähe see üldse käima, kui panen “run as 95/98” ja XP või Vistaga paneb näkku, nii et pidin lõpuks lihtsalt värve ja kõike muud sellist maha kruttima, et normaalselt jookseks. Ei, aitab nohikujutust, side lõpp.

P.S. See sait on TÕESTI supernaljakas.

me me me

move on, nothing to see here

Loodan, et ma neid, kes mu blogi readeriga loevad, eile ära ei ehmatanud – ma tegelikult ei läinud hulluks, vaid lisasin lihtsalt ühte leibelit, et oleks hiljem lihtne enda jaoks olulist kraami üles leida. Ja nagu mitte keegi ilmselt ei märganud, lisasin ma oma blogrolli ühe ilukirjanduse loomisprotsessidest pajatava blogi, sest see on huvitav ja autor on andekas suudab teeselda, et on mingil määral andekas. Rääkimata sellest, et vahel eksib sinna sekka päris ägedaid mõtteid.

Muidu on minu elu täpselt sama huvitav, kui pildil oleval poisil, ainult selle vahega, et mina ei peta iseennast.

LIES! THEY ARE ALL LIES!!!

me me me · prantsuse keel

Eesti piimatööstus, Perekool ja minu süda – Igavesti

Kurtsin sõbrale meili teel, et pohh see Tallinna kilu, seda võivad jaapanlased ise püüdma minna, aga kurat, kui väga ma kohukesi igatsen. Ikka nii väga, et raske uskuda.  Vastu sain ma kirja, mille fragment on selline:

Kohukesesõltuvus vajab võõrutusravi! Üks mees, kes töötas Eesti saatkonnas Londonis, rääkis, kuidas ta oli saanud meili mingilt britilt küsimusega, kust Inglismaal võib leida müüdavat toitu nimega “kohuke”. Kirja autori näol oli tegemist briti alamaga, kes oli mingil traagilisel kombel ohtliku kohukesesõltuvusega nakatunud. Küllap ta ärajäämanähud olid õudsamad kui sinu omad. Sest sina ei ole Eesti saatkonda Austraalias vist veel pöördunud selle küssaga. Või ega ma ei tea, äkki oled ka. Või aukonsuli poole või kes seal iganes on.

Nii et nüüd peaks vist selle aukonsuli meiliaadressi sebima ja talle kirjutama, ehk tõesti on tal isiklik kohukesevaru. 😀 Olen selle ära ka teeninud, sest olen ERITI tubli olnud. Olen oma jooksuprogrammiga juba nii kaugel, et täna jooksin 40 minutit järjest (st 4 x 10 minutit jooksu, iga korduse vahel minut jalutamist) ja olen ikka veel elus. Eile õhtul võtsin end kokku ja mängisin ühe mängu lõpuni (Tomb of Zojir, mängublogisse kirjutasin arvustuse kah), täna võtsin end taas kokku ja kirjutasin kirjutajate kommuuni loo (idee oli hea, aga teostus ei jõudnud järgi). No ja kõiki muid asjalikke asju tegin, nagu pesupesemine, cv-de saatmine ja prantsuse keele õppimine* näiteks.

Huumorinurgast: üritasin täna Adamile selgitada, mis on kissell. Seletused, et “see on nagu supp, ainult et magus ja veniv” ja “no nagu mahl, aga paksem”, tegid teda järjest umbusklikumaks. Pildid ei aidanud kaasa. Pean vist ta vanaemale külla viima. 😀

Pildil on perekooli kasutajad. Need samad, kes pidasid vajalikuks sõna võtta teemas “Miks pannakse anaali auku seepi?” Aidaku Allah neid vaeseid hingi, sest inimmõistusest jääb siinkohal väheks.

* kui keegi suudab mulle seletada, millal on vaja kasutada le participe présent’i (faisant) ja millal gerundiivi (en faisant), oleksin tohutult tänulik, sest hea haldjas, kes mind tavaliselt abistab, siirdub kuuks ajaks minema ja kuigi kannatus õilistab, oleks ju tore ikka varem targaks saada. Asja ei tee sugugi lihtsamaks see, et kuigi need mõlemad võivad tähistada samaaegset tegevust, on vahepeal vaja samaaegse tegevuse tähistamiseks sinna lisada veel sõna tout ja vahel mitte (tout en faisant). Teoorias ma saan aru küll, et üks neist peaks käima verbi ja teine nimisõna kohta, aga nii keeruline on ju. Kui ma võtan sellised, laused, siis ma saan aru:

Il a vu son fils arrivant au village. (Poeg jõudis külla, käib nimisõna kohta)

Il a vu son fils en arrivant au village. (IL jõudis parajasti külla, en arrivant käib verbi voir kohta.)

Aga niisama jääb ikka pool aega segaseks. S.t. mulle tundub, et ei ole ikka päris nii lihtne. :S

me me me

Väike win igas päevas

Nägin täna esimest korda kogu siinviibitud aja jooksul opossumit LÄHEDALT ja rahulikus olekus, nii et sai teda segamatult jõllitada. Istusin nimelt kooliaias laua taga ja nautisin wifi võlusid, kui nägin ma ühte kassi. Kass minu nägemisest ilmselgelt huvitatud ei olnud, vaid vahtis pingsalt midagi, mis mu selja taha jäi. Selgus, et see oli opossum, kes minust paari meetri kaugusel mingit asja sõi.  Kassi nähes jooksis minu kõrvalt mööda ja ronis kolme käpa abil puu otsa. Kolme käpa abil selle pärast, et ühe käpaga toetas ta suus olevat kraami, et see maha ei pudeneks.  Istus siis seal oksa peal ja nautis oma einet, ise samal ajal mind jõllitades. Kahju, et oma fotokat jälle kord kaasas ei olnud, aga välja nägi ta suht-täpselt selline nagu suurem tegelane pildil. Väga nunnu oli.

Muudest teemadest. H soovitas mulle siin kunagi vastupidavustreeninguks üht jooksmisprogrammi. Kuus nädalat olen eriti tublilt vähemalt kolm korda nädalas jooksmas käinud ja tunnen küll, et arenen. Päris uhke on.

Lisaks tegin endale suveks arengukava, et prantsuse keele õpik sügiseks läbi võtta. Kui sellega hakkama saan, peaks sügisel C1 kursus mulle sobima küll, mis tähendaks, et ma olen juba päris asjalik piff. Tegelikult olin juba praegu üllatunud, kui suulisel eksamil (kokutades küll, aga siiski) kõik vajalikud jutud räägitud sain. Lahe olen, mis muud.

Aa, ja lõpetuseks olgu öeldud, et meie soojapuhur lõi kolmanda pikendusjuhtme läbi. Sedapuhku Arina ostetu. Minu närvid ei pidanud enam vastu ja saatsin ülikooli kirja, et tahan uut.

P.S. EI, mind EI huvita jalgpall.

antropoloogia · me me me

education-emo

Nii uskumatu, kui see mulle endale ka ei tunduks, oli täna viimane koolipäev. S.t. selle semestri viimane koolipäev, ma kahtlen, kas mul üldse kunagi seda PÄRIS viimast koolipäeva tuleb, kui ust nina all lukku ei keerata või klassi ees süda jukerdama ei hakka. Ja päev kusjuures, mu armsad sõbrad, oli suurepärane,  suisa PARFAIT – viimane essee sai esitatud, sain kinnituskirja, et mu EU adapter pandi eile posti ning sain teada, et ühel mu sõbral läks koolis väga hästi ning üks õppeaste sai lõpetatud. Nii et toredaid uudiseid kui palju.

NÜÜD võin ma teha, mis ise tahan. Tahan, joon kisselli, tahan, kuulan transistorit. Mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga nüüd ei koputa kuklas mõte sellest, et “Sa keerad praegu oma tuleviku perse, sa peaksid esseed tegema, mitte lolli mängima!” Tegelikult muidugi koputab küll, keda ma ikka petan. Ma olen nii harjunud sellega, et kogu aeg peab midagi tegema, et mu aju ei suuda lihtsalt uskuda seda, et kohustusi enam ei ole. Mitte et ta tavaliselt selle pärast midagi teeks, et PEAB tegema, aga see teadmine on ikkagi olemas.

Paar päeva tagasi lugesin näiteks seda postitust ja mind tabas täielik äratundmine. Mitte et ma oleks varem arvanud, et ma siin suures laias maailmas üksi olen, aga ikkagi on hea näha, et on teisigi minusuguseid. Mitte et ma end pisikeseks imelapseks oleks pidanud, aga asjad jäid piisavalt külge ja õppimisvajadust ei olnud. Kusjuures oma vanemate auks pean ütlema, et mu ema üritas ikka väga mulle õpiharjumust sisse kasvatada, aga tulemuseks oli see, et väike Reena õppis vassima ja valetama – juturaamat oli õpiku või töövihiku all peidus ka peale seda, kui sellega juba korduvalt vahele oli jäädud. Nii koolis kui kodus. Põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis. Viimases enam vahele ei jäänud.

Aga mida ei ole, see on tööharjumus. Olen tagantjärgi üritanud seda süvendada, aga sel semestril läks asi kuidagi eriti metsa. Kõik esseed kirjutasin ühe-kahe päevaga, kuigi aega oleks olnud põhjalikult tegeleda. Minu peas näeb asi välja nii, et kaks nädalat kuni nädal enne tähtaega hakkab Rents artikleid lugema, väikeseid märkmeid tegema, mõtlema teema peale, paneb põhiteesid kirja. Nädal enne tähtaega kirjutab essee valmis ja laseb kaks päeva seista. Viis päeva enne tähtaega loeb üle ja mõtleb, mida võiks muuta ning saadab seejärel Adamile proofread’imiseks. Ja ikka läheb igakord nii, et kirjutan ühe hooga valmis, samal ajal artikleid lapates ning Adamile lähevad kirjaga “Saada hiljemalt viie tunni pärast tagasi!”

Adam muideks teeb sitaks head toimetamistööd, tema tagasiside on väga põhjalik ja ei keskendu ainult keelele ning mul on sealt väga palju õppida olnud. Eelkõige juhib ta mu tähelepanu küll samadele puudustele, millele õppejõudki viitavad, kuid seda enam aitab see mul mõista, mida parandada tuleks. Kõik need puudused on aga sellised, et kui varem pihta hakkaks ja süveneks, siis neid ei oleks. Nii et ma vähemalt korra paari kuu jooksul “alustan otsast” – otsustan, et nüüd hakkan iga päev vähemalt nii ja nii palju õppima ja lisaks tegema seda, teist ja kolmandat. Pean isegi ekstra pisikest päevikut, kuhu iga päev kirjutan, kuidas plaan õnnestus – ja feilin alati vähem kui kuu ajaga. No ei saa lihtsalt asja kunagi sellest.

Eks ma siis lohutan end sellega, et päris niisama ma passida ei oska. Täna tirisin endale arvutisse artiklid, mis koolis kohustuslikud olid, aga mida ei jõudnud muude kohustuste kõrvalt läbi lugeda. Mašalt sain mõned lihtsalt huvitavad lisaks. Kaks lahedat harivat raamatut on kah veel. Ja ma tean, et need ma ikka kõik läbi loen. Lihtsalt tahaks olla süstematiseeritum, tublim ja parem ja samas säilitada spontaansust ja avatust. Jah, ma olen täiesti teadlik sellest, et viimane lause kõlab, nagu see pärineks küpsuskirjandist. Tahaks sellest hoolimata.

Namastej.

me me me

Siin riigis peetakse päriselt eksamil korda

Mul oli eile prantsuse keele eksam. Eksam nagu eksam ikka, sellest pole midagi põnevat rääkida, aga minu jaoks oli huvitav see, et siin päriselt jälgiti seda, et eksamit teeks õige inimene ja et ta eksami ajal maha ei kirjutaks. Tartu Ülikoolis olen ma ÜHE KORRA olnud eksamil, kus enne klassi sisenemist kontrolliti, kas ma olen ikka eksaminimekirjas ja vaadati üliõpilaspiletit – aga aineid, kus on korraga auditooriumis üle saja või mitmesaja inimese, on ju tunduvalt rohkem. Kõik need ained, mis on kohustuslikud kogu filosoofia teaduskonnale, nagu näiteks filosoofia (kui ma ei eksi, siis just seal dokumente kontrollitigi), usundiõpetus, sissejuhatus kirjandus- ja teatriteadusesse jne. On ka kuulda olnud, kuidas inimesed otsivad (ja ilmselt ka leiavad) kedagi, kes oleks valmis nende eest eksamit sooritama, raha eest muidugi.

Jutt usaldusest on muidugi hea küll, aga meil tuleb siiski arvestada sellega, et Eestis:

a) isegi sekretärilt eeldatakse vähemalt bakalaureust, mis tähendab, et pm igal ahvil, kes oskab klaviatuuri kasutada, on rohkem kui piisavalt motivatsiooni diplomi saamiseks – just nimelt diplomi saamiseks, mitte õppimiseks; ja

b) praeguse hariduspoliitika tulemusena on meil sõna otseses mõttes massiülikool, mis tähendab, et usalduse väljateenimisest ei saa juttugi olla – ja usaldada kedagi ainult selle pärast, et inimene on suutnud ülikooli pääseda? Ei tundu just kõige normaalsem idee.

Siin ei tohi eksamiruumi tuua seljakotte, mobiiltelefone ega üldse midagi elektroonilist – kõik mp3-mängijad jms jäävad koju või ukse taha. Eksamiruumis täidetakse esimese asjana ära oma andmetega leht ja jäetakse see koos oma üliõpilaspiletiga lauanurgale. Eksami ajal käib üks töötajatest mööda ruumi ringi, kontrollib esitatud andmete vastavust piletitel olevatega ning seda, kas eksamit sooritab tõesti sama inimene, kes on pildil. Lisaks hoitakse aktiivselt silmad lahti ka igasuguse kõrvalise tegevuse osas. Minul oli ainult üks eksam ja keegi millegagi vahele ei jäänud (poleks ka põhjust, sest me pidime esseed kirjutama, mis seal ikka maha vaadata), aga räägitakse, et muidu tõesti visatakse kohe ilma hoiatuseta välja ja võid järgmisel aastal ainet uuesti teha, kui tahad. Lisaks sellele on üliõpilasel ka reaalne võimalus koolist välja lennata, kui tal mingeid varasemaid rikkumisi ees on. Ja mulle tõesti meeldib see süsteem, sest mida sa ronid ülikooli, kui sa ei suuda siin isegi mahakirjutamata hakkama saada, leia endale jõukohane positsioon elus ja proovi sellega õnnelik olla.

faith · me me me

Seebikas jätkub. Või hoopis midagi muud?

Meie elu on nagu raamat, mida me ise kirjutame. Soovitatavalt stiilselt. Näiteks. Kas sina laseksid end ühel boyfriendil autoga baari viia, et seal teisega kohtuda? Vot aga üks minu majakaaslastest laseb. Vahepeal rääkis küll, et karma elab nii kõvasti seljas, et lõpetab ära, sest üks ta noormeestest tassis teda mingil põhjusel seljas, kuid kukkus pikali, mille tulemusena venelannal terve nägu puruks oli – ja teine poiss viis ta järgmisel päeval arsti juurde ja hoolitses tema eest nädal aega. Esimene tuli jälle nädala pärast ja küsis, kas ta jooma tahab minna. 😀 Täpselt nagu seiklusfilm, eksole?

Teine tüdruk elab tunduvalt korralikumalt, aga temal on jällegi kodune suhtedraama. Ta tahab asju korralikult näost näkku lõpetada ja seetõttu on siin korralik. Väljas käib küll, aga (väidetavalt) kellegagi PÄRIS lähedaseks ei lähe, kuigi mõnega tundub veits tundeid olevat. Täpselt nagu romantiline komöödia, eksole?

See, kelle nime ma ei nimeta (sest tõenäoliselt keegi enam ei mäletagi seda, kuigi eelmisel nädalal nägin teda suisa mitu korda, kui ta õhtul koju tuli, sest läpakat mul ju ei olnud, nii et vahtisin telekat), täidab oma päevi sellega, millest mitte keegi mitte midagi ei tea ja – olgem ausad – teada ei taha. Aga igatahes sai ta prantsuse keele suulisel eksamil pool punkti vähem kui mina (tema kuus punkti kümnest ja mina 6,5 punkti kümnest) ja sellest piisab, et mu võistlusvajadust rahuldada. Täpselt nagu igav uudistesaade, eksole?

Mina? Minu elu on nagu tõeline suhtedraama – suur murranguline tüli, leppimine ja JUBA peab Mallu taas lahkuma ja mina jään üksi siia nutma. Brokebacki mägi naisosatäitjatega ja ilma seksita. Mitte ei saa jätta lisamata, et vist on meie lemmikkangelanna kaineks saamiseni jälle tüli majas. Ma täpselt ei tea, miks, aga ta helistas mulle ja ütles, et ta rääkis Silveriga ja Sillu ütles imeliku häälega, et räägib Rentsiga msnis. Ma küll kinnitasin, et me ei rääkinud millestki jubedast, ainult minu viimaste päevade tegemistest ja sellest, et Mallu omaenese lahkumispeolt Michelle’ga koos minema läks, aga kõne katkestati väga järsult ja vastu enam ei võetud. Nii minu kui Silveri meelest on see väga kahtlane. Võimalikke variante leidsime kolm (täiendage julgelt, kui teil ideid on):

  1. Mallul on Michelle’ga kuum lesbisuhe (See oli minu idee, sest see seletaks, miks mina midagi kuulnud ei ole – sest minuga ta ju ei ole suhtes ja mingi austraalia lehtsaba ometigi minust parem ei ole, kuigi Sillu arvas kohe, et see idee on väga tõenäoline)
  2. Mariann osales orgial, mis hõlmas tõenäoliselt rohkem kui kolme inimest (pigem Silveri idee, ka seda pidas ta väga tõenäoliseks – alguses arvasime, et viie mustanahalisega, aga neid on siin raske nii palju leida, seejärel, et viie aborigeeniga, aga need ei ole enamasti meie mõistes väga kaunid ja Mallu on valiv, lisaks ei ole ka neid siin lademes, lõpuks mõtlesime, et ehk aasialastega, keda on siin nii palju, et tuleb eest ära lükata, et tänaval kõndida saaks – aga neid Mallu ju kardab, sest nad meenutavad talle filmi The Grudge, nii et peame vist igavate valgete juurde jääma)
  3. Purjus Mallule meenus, kuidas James teda hoiatas, et mul tuleb silma peal hoida, et ma ei hakkaks Silverile ligi ajama, kui tagasi Eestisse jõuan – ma ei tea küll, miks James arvab, et  ma Silverit ihaldama peaksin, aga miskipärast tundus ta selles täiesti veendunud olevat (sellele andis Sillu tõenäosusskaalal ainult kaks punkti kümnest, sest olgem ausad, ülejäänud postituse ilukirjanduslikkust silmas pidades tundub see way liiga triviaalse teooriana – kuigi purjus inimeste mõtteloogikat arvestades võiks see tegelikult vägagi tõenäoline olla)

Edit: Sain teada, et VÄIDETAVALT olevat see jube loom, kellega meil Mallu majast tugev vastastikkuse vihkamise suhe on, Mallu telefoni ära rabanud ja sellega minema kõndinud, kui kuulis, et Mallu minuga räägib. Kõlab küll täpselt nagu muud asjad, mida ta igapäevaselt teeb, aga kuna see teeks kogu loo liiga igavaks, käin letti variandi, et Mariann ainult TEESKLES, et läheb baari Hambakesega, ja tegelikult läks sinna Michelle’ga…

me me me

tagantjärele

Sain täna FINALLY oma juhtme* kätte ja see (s.t. kingitus elult eneselt peale LIIGA pikka ootamist) tuletas mulle meelde, et päris sünnast on juba kolm nädalat möödas, nii et paras aeg vist jutustada. Ma muidu ei ole väga suur sünnipäevade fänn, aga sedapuhku korraldas Mariann mulle küll ERITI nunnu ürituse. Nimelt kasutas ta kasulikult ära minu sporditegemisaega ja puhus täis 24 õhupalli (nüüd on tal trenni nii palju, et võiks vabalt põrsakeste majadele üle minna, kahjuks pornoärisse siirdumise jaoks peaks vist teisipidi harjutama), korjas suurema laga kokku, pani põlema küünlad, kallas veini välja ja et ikka PÄRIS traditsioonilise sünnipäevaüllatuse saaks, ajas selga asja, mida pildil näha võib. Näo jätsin viisakusest välja. Tegelikult oleks pidanud muidugi tagumiku ka maha lõikama, sest ma näitan teile ju korsetti ja mingitel pervertidel pole vaja siin luurida, aga sedapuhku jäi nii.

Muidu oli vaikne üritus, päris peo teen suvel, nagu mul juba kombeks on saanud. Isegi korsetti seljast kiskuda ei saanud, sest Mariann on teatavasti all tease, but no fun. Aga oma ajutisse koju jõudes selgus, et sealgi ikka veits mõeldakse minu peale, sest Arina oli mulle seinale ehitanud sellise asja, nagu altpoolt näha, ja lisaks küpsetasid nad mulle paar päeva hiljem päris koogi.

* See on nii jube ja viginarohke lugu, et teen sellest eraldi postituse

me me me

***

Vahepeal oli Mallu ärasaatmispidu. Enesekehtestuslik win oli ja Hambake kurtis hiljem jälle, kui rude ma ikka olen. Selles mõttes, et siiani olen ma relva ähvardusel selle jubeda eide vastu sõbralik olnud, kes siin majas elab, sest Mallu ju palus, aga nüüd ei ole ju enam põhjust ja ma suutsin talle ikka mitu korda halvasti öelda. Asja pärast muidugi. Näiteks teatas ta ühele eestlasele rahumeeli:”Oled sa kindel, et sa oled eestlane? Tundud nii normaalne…” Kuna teised eestlased olid selles majas esimest korda, tundusid nad veidi üllatunud, sest ilmselt ei teadnud nad päris, mida oodata. Ehk ka selle pärast, et üks neist saabus just sel hetkel, kui üks teatud neiu vannitoast välja tormas ja nutuselt hüüdis:”Mul EI OLE karvane vitt!” Ma siis seletasin neile, et tuleb sellesse suhtuda kui sotsiaalsesse eksperimenti, et alguses on harjumatu, aga varsti muutub suisa üksluiseks, sest inimesed teevad iga kord asju sama mustri järgi – kes tahab täis peaga kleiti selga ajada, kes tahab rindu näidata, nii et varsti ainult haigutate vaikselt, kui keegi jälle nutta röökides vannituppa jookseb.

Ahjaa – minul ja Mariannil on ikka kummalised kombed oma helluse näitamiseks. Mariann läks omaenese peolt minema ja mina avastasin, et riiulinurgal on prantsusekeelne raamat. Ma TEAN, et keegi selles majas prantsuse keelt ei loe (väidetavalt üks siiski räägib, nii et ei kasutanud ma lambist seda väljendit), nii et LOOMULIKULT ajasin ma selle kotti ja plaanisin hiljem vaikselt Marianni käest küsida, kas ja kellele see kuulus ja kas selle ka tagasi tooma peaks. Ja kui siis Mallu ühel hetkel mulle helistas ja ma selle kohta küsisin, ütles ta eriti hoolitsevalt:”No Reeeeeeena. Ma SULLE ju varastasin* selle….” Südame alt läks kohe soojaks.

* kohvikust siiski, mitte orbudekodust