Eestlaslikud standardid?

Unustasin oma eriti unise eilse peaga mainida, et põhjustasin meditsiinilise antropoloogia loengus hämmastunud diskussiooni. Nimelt oli teemaks näooperatsioon, mida tehti naisele, kes oli üritanud enesetappu teha – ta feilis, oli pikka aega kodus koomas ja ta koer näris tal pool nägu ära. Mina muidugi ei saanud kommenteerimata jätta, et on ikka hoolimatu inimene, sest meil siin peetakse ju normaalseks, et kui elada ei taha, siis otsid ikka enne oma kuldkaladele uue omaniku või tõmbad oma käega neile vetsupotis vee peale, paned kile alla, et vanaema pärandatud mööblit või vaipa ära ei rikuks ja alles SEEJÄREL kukud kõmmutama. KÕIK vaatasid mind, nagu ma teeksin mingit eriti imelikku musta huumorit. Mina vaatasin siis üllatunud pilguga vastu, sest mis siin, kurat, naljakat on, kui ma leian, et inimesel võiks veidikenegi vastutustunnet olla. Nagunii tahab ju ennast ära tappa, asi tal siis nüüd see paar hetke kulutada.

antropoloogia on huvitav

See ei ole väga normaalne, et ma kohaliku aja järgi kell seitse hommikul magama lähen. Samas on see koduse ja südamelähedasema aja järgi alles kesköö, nii et väga kurta vist ei saa. Pidin nimelt oma ainsa Eestist võetava aine jaoks kodutööd tegema. Seda kõige viimast, peale seda on ainult üks pisi-pisike tagasiside vaja anda ja järgmise nädala lõpuks saab seal hinde välja. Nii kiire on, et pole aega blogidagi, söömisest ja kusel käimisest rääkimata. Aga see-eest on hea tunne näha, et asjad hakkavad ükshaaval tehtud saama.

Nimelt esitasin lõpuks ära selle suure essee, mille kohta mitu nädalat tagasi vigisesin, et ei viitsi seda teha. Sellega said ühes aines kohustused täidetud. Nüüd siis kodune aine, mis enamvähem tehtud sai. Nii et alles jäi ainult kolm ainet, millest üks on prantsuse keel (kui haldjas aitab, jääb sinna ainult kaks testi ja üks eksam, aga need on juba nagu nalja teha) ja üks on meditsiiniline antropoloogia, mis on lihtsalt tore. Ainuke asi, mida ma kardan, on arenguantropoloogia suur kodutöö. Seal tuleb nimelt vaba teema valida ja lühike (ca 5 lk) uurimus kirjutada. Peaks laskma Wildil selle ära teha ja talle selle eest viis kana kinkima. Naturaalmajanduse parimate traditsioonide kohaselt. 😀

Meditsiinilises antropoloogias tuleb ka vabal teemal uurimus kirjutada, seal valisin teemaks subincision’i (NB! NWS!*). Eestikeeli öelduna räägin siis nokside lõikumisest. Algselt tegelesid sellega näiteks Austraalia aborigeenid ja see oli üleminekuriituse osa, mis tähistas seda, et poisist oli saanud mees. Nagu sisselõike kujust näha on, taheti kohati just ka naiselikumale poolele lähemale jõuda – tekkinud kuju meenutab naise suguelundeid ning veritsemine sümboliseerib menstruatsiooni. Teisipidi võimaldab naiselikkusele lähenemine ja mehelikkusest kaugenemine kogu soolisusest kõrgemale tõusta**. Lisaks siis see, et ka meeste jaoks tekkis erinevus urineerimise ja ejakuleerimise väljumispaikade vahel, mis võimaldas eraldada püha ja ebapüha tegevuse. Kuigi arvata on, et ma jõuan selle teemaga tänapäeva ja seon selle genitaalse ilukirurgia, armistamise, valu- ja adrenaliinisõltuvuse jt selliste teemadega.

Feministlikust perspektiivist ei saa ütlemata jätta, et naised said selle teemaga jälle ära – kui naiste ümberlõikamise eesmärgiks on see, et naine vahekorda vähem naudiks või see talle suisa valulik oleks, siis meeste puhul on hiljem närvilõpmed tundlikumad ja kogu teema rahuldustpakkuvam. Alati omakasu peal väljas, raisad.

P.S. Loodan, et oskate hinnata seda, kui armsa pildi ma postituse juurde valisin. Oleksin võinud midagi hoopis teistsugust panna…

* Not Work Safe, siin riigis armastatakse USA eeskujul akronüüme rohkem, kui keskmine lits STD-sid on põdenud.

** Jah, nemad olidki varajased metroseksuaalid.

Täna saate seda

Mulle, kellele siis veel:

Põhjalikumalt kunagi hiljem.

Iseenda kõige suurem sõber

Mina olengi. Iseenda suurim sõber. Tellisin nimelt eile endale internetist sünnipäevakingitusi. Ühe Austraaliasse ja teise Eestisse. No et koju jõudes ka ikka kingirõõmu oleks. 😀 Ei midagi nilbet, viisakad kingid. Lihtsalt pakki on ju tore saada. Viimati, kui niisama iseendale kingi tegin, lasin kaardi ka juurde panna südamlike soovidega. Muhv noh. Ei kavatsegi häbeneda kah, kes see ikka nunnutab, kui ise seda ei tee.

hibernation hiilib peale

Ise ka ei uskunud, aga tõepoolest sain täna kella kaheksa ajal üles. Ma nimelt vihkan vara ärkamist, aga armastan toitu, nii et see oli minu jaoks suur dilemma. Tasus minna küll, toit oli hea. Vahvleid küll ei olnud, aga selle asemel olid pannkoogid, mida võeti suurest pakist ja soojendati rösteris. Minu käest küsiti kolm korda, kas ma olen sakslane. Aktsent olevat sarnane ja heledad juuksed/silmad aitavad kaasa. Üks küsija küsis Eesti nime kuuldes tõsimeeli, kas see asub Etioopiast väga kaugel. PÄRAST seda, kui ta oli juba teada saanud, et Eesti Ida-Euroopas asub. Kui koju läksin, tuli vastu tüüp, kes päikesepaistes tõsimeeli omaette aisakellade laulu ümises. Nii et täiesti ulmeline hommik.

Aga õigus on neil, kes ütlevad, et tugev hommikusöök on väga oluline ja annab energiat terveks päevaks. Mulle andis suisa nii palju, et läksin kohe peale seda koju ja keerasin end uuesti magama. Oleksin pidanud magama tund aega ja üheteistkümneks prantsuse keelde minema, aga magasin sisse ja jäin kolmveerand tundi hiljaks. Aga sellest pole lugu. Vähemalt sain tunnis käidud ning peale seda ka kaks ettekannet kuulatud, nii et minu koolinädal on selleks korraks jälle läbi. Saan mõnuga ennast koduste tööde hunnikusse murda. S.t. kohe, kui olen veel ühe väikese lõunauinaku teinud. 😀

Ja ilmast rääkides – siin tõesti on metsikult külmaks läinud. Mõni päev on küll soe (täpselt selline, et pikkade käistega on palav, lühikestega jahe), aga vahepeal ainult kümme kraadi. Ja hommikud ning õhtud on eriti jahedad, aga mina käin ju just öösiti jooksmas. Nii et ei meeldi mulle see uus elukorraldus. Protesteerin.

Insomnia

Nonii, õpitoas käidud nagu niuhti, parim asi unetuse raviks, no vägisi jäin tukkuma pingi peale. Räägiti nagu ikka, et selleks, et avaldada, tuleb enne kirjutada (olles unikaalne, aga mitte liiga palju, s.t. unikaalsus peab jääma samadesse piiridesse, mida kõik teised juba teevad), õigete inimestega koos juua ja ei tasu oma blogisse mõtlematult igasugust saasta panna, sest internet on teadagi igavene.

Sellega seoses tervitan taas kõiki, kes mind tunnevad, lehvitan järele oma lahkuvale karjäärirongile ja tunnen rõõmu, et ma kirjutan keeles, mida mõistavad vähesed. Loodetavasti ei ole tulevased tööandjad sellised ahistajad, kes viitsiksid seda guugl transleidiga lugeda.

Täna lähen varakult magama, sest homme hommikul on ilgelt vara (tõesti, isegi normaalsete standardite järgi, seitsmest poole kümneni kestab vist see asi) rahvusvahelistele õpilastele tasuta hommikusöök, kus saab vahvleid ja mahla ja muud sihukest. Hommikust tervisenapsi küll ei pakuta, aga asi seegi, pealegi Chiara lubas minuga kaasa tulla, nii et plaanin juba poole üheksaks sinna marssida.

P.S. Elu on perses, sest mitme auguga pikendusjuhe, mis tegelikult isegi mulle ei kuulu, lõpetas täna töötamise. See tähendab, et korraga saan ma kontakti lülitada kas ruuteri VÕI läpaka toitejuhtme VÕI soojapuhuri. Elu on täis raskeid valikuid, aga miski ütleb mulle, et karastamine on tervisele kasulik.

Lubatud pildid

Aitäh, kallid sõbrad, selle tormilise tagasiside eest, mida te mu koju naasmist puudutava postituse juurde jätnud olite. Ma teadsin, et see teid rõõmustab, aga et NII väga, tuli mulle üllatusena. Ise ka ei tea, miks ma oma aega sellise tõprakarja peale raiskan, aga sai ju lubatud,  et näitan pilte sellest, mida ma siin riigis näinud olen. Isegi nii väga hoolin teist, et seekord poolitasin oma jutu ära, et kehvema internetiga inimestel see pildilaviin arvutit kokku ei jooksutaks. Ehk siis neile, kes pole suutnud interneti arenguga kaasas käia ja ilmselt siit blogist kiisu apdeite otsivad (ta muide kandideerib parajasti Reporterisse ilmatüdrukuks, nii et tõenäoliselt on talle varsti lapsehoidjat vaja, võite end pakkuda) selgituseks: kui tahate pilte näha, siis vajutage postituse pealkirjale ja näete rohkem.

happy post

Kas pole mitte suurepärane kokkusattumus, et ma sain oma vanematelt ja vanaemalt kingituseks 100 euri ja pilet Londonist koju maksis täpselt 105? Happy, happy, joy, joy!

Ehk siis, kes veel aru ei saanud, siis:

Ei, ärge tulge mulle vastu, ma olen üsna kindel, et ma tahan alustuseks paar päeva omaette olla. Ja kui ma ütlen omaette, siis ma mõtlen KAHEKESI. 😀

Ärkasin täna veidi enne kahte üles ja mõtlesin, et aitab küll sellest kodusistumisest. Korjasin läbilugemist vajava artikli ja kollase markeri kaenlasse ja ronisin staadioni murule. No et loeme artikli läbi ja seejärel jookseme kah. Ärkasin tunni aja pärast, päris mõnus oli. Targemaks olin ka vahepeal saanud – jõudsin nimelt otsusele, et neli artiklit olen ma ju juba läbi lugenud, las see Eriksen siis jääb oma ilaga. Ja kõige selle lõppu jaksasin isegi joosta, kuigi hiljem selgus, et saan ikkagi tunnise jalutuskäigu sinna otsa, sest pidin kaubanduskeskusesse uue adapteri järele ronima.

Igatahes alustasin ma sel nädalal tõsimeeli selle plaaniga, mida mulle siin soovitati*. Täna oli küll tunne, et ähh, see on isegi liiga lebo, aga proovisin ikka kinni pidada ettenähtud kavast. Hingamist proovisin ka jälgida ja avastasin, et ma olen siiani teinud seda nii, et nii sisse- kui väljahingamine on mõlemad ca 3 sammu. Paneks laulu kah, lihtsalt niisama, et lõbusam oleks (täna ei ole prantsuse muusika ja sellevõrra siis ka mitte romantika):

* krt, blogi on ikka überkasulik asi, mitte ainult ei saa lolli möla ajada ja süüdimatut saasta pritsida, vaid saab ka abi kodutööde kirjutamiseks (p.s. uus prantsuse keele essee tuleb varsti), trenni tegemiseks ja milleks kõigeks veel.

trennipeded aidake (vol2)

Krt, mul on mure juba – no ei saa normaalselt jooksmas käia, aeroobse trennina siis. Üks kõik kui aeglaselt ma sörgin, pulsi lööb minutiga liiga lakke. Kiirkõndi pole mõtet soovitada, see mu pulssi üles ei aja, sest ma kõnnin niisamagi ju kogu aeg kiiresti, sest ma olen alati kuskile hiljaks jäämas. Pealegi on kiirkõnd so not my thing. Aeroobne trenn oli juba põhikoolis minu jaoks raskem kui tavaline, aga no järjest raskemaks läheb. Täna üldse kõndisin pool ajast. Mis ma teen siis nüüd? Vähem jooma ju ikka ei hakkaks.* Või on asi lihtsalt selles, et ma pole järjepidev? Et vahepeal jooksen kaks nädalat iga päev või ülepäeviti ja kui koolis rohkem teha on, ei jookse kaks nädalat üldse. Või on asi selles, et korralikku anaeroobset pole juures ja seetõttu ei taha lihased kaasa tulla?

Kuna ma olen tuntud polkovniku lesk, hakkan ma juba närvi minema. Mul on terve siinoldud aja nina kinni olnud (enne tulekut vist ka paar nädalat, aga siis ajasin ma selle külma ilma kaela), nii et vabalt võiks olla näiteks südamelihase põletik, mis tavaliselt esimese asjana näitab end mandlites (mida mul enam ei ole) ja seejärel nõrgestab kogu organismi. Või mõned muud koledad asjad, mis mu suguvõsas esinenud on. Sest näiteks vere rauasisaldus on mul alati nii madal olnud, et ma olen ainult paar korda verd anda saanud, see võib viidata millelegi muule. Krt, kus on dr House, kui mul teda vaja on? Või AbFab, sest palju mul ja hobusel ikka erinevust olla saab.

* Tglt juba mõtlesin, et peab, ei ole ikka midagi parata, raha hakkab ka niiviisi otsa saama.