Nädala laul (“Let The Band Play”, Badflower)

View this post on Instagram

Da boiz. 📷 @jordanrlphoto

A post shared by Badflower (@badflowermusic) on

Lapsed-lapsed, te ei kujuta ette ka, kui harva minu vanuses veel juhtub seda, et ma kuulen mõnda laulu ja KOHE meeldib. Tänapäeval ei osata ju enam sellist muusikat teha, nagu minu nooruses, ainult mingit autotuunitud … ma ei hakka jälle vanduma, saate aru küll, tänane päev on juba niigi tõestanud, et ma liiga otsekohese ütlemisega, inimesed vihastavad. Sain hommikul instas bloki, sest ütlesin raskekaalus ronijale, kes oli tasuta hangboardi saanud, et nii vastutustundetu sellest firmast seda paksule inimesele saata, sest vigastuseoht on lihtsalt nii palju suurem (MINA pikkade rippumisseeriate puhul annan väikestes servades iseehitatud rullikusüsteemiga osa kaalu ära, et vigastusi vältida, aga mina kaalun 60 kg ning olen seitse aastat roninud ja piisavalt informeeritud nii hangboardimise kui ka mõistlike abivahendite osas – tema on üle 120 raudselt, vähese kogemusega, ei suudaks vajalikku kehapinget hoida jne). Sõrmevigastus paraneb sul julgelt kuus kuud ning üks on tal juba olnud, nii et no EI ole mõistlik – ja sellest hoolimata oli tal seal juba ees sada kommentaari teemal “muidugi ripu ja tee video ka”, mis on põhimõtteliselt “pane-pane pea ahju, mis seal ikka juhtuda saab!” tüüpi jutt). Teine asi, mis mind nüüd närvi ajab, sest omal ajal olen ma ise samu vigu teinud, on see, et inimene, kes ronib ehk väga heal päeval ära V3, ei ole arengus paigal puuduliku sõrmejõu või võimsuse pärast, see on alati tehnika ja/või üldise sportliku vormi taga kinni, kuigi keegi neist (meist) seda tunnistada ei taha. Ole inimene ja tee trenni, mitte ära tapa oma sõrmi, kui see tegelikult su põhimure pole.

Nii et mu insta on nüüd paar päeva privaatne, sest no loomulikult ta mainis mu oma storys nimeliselt kiusajana ära, nii et ma ei ole väga huvitatud 20 hullumeelsest, kes usuvad siiralt, et #haes tähendab ka seda, et kaalust hoolimata on absoluutselt iga tegevus võrdselt ligipääsetav ja kehale võrdselt ohutu. Minust ei saa iial baleriini, sest ma olen liiga jässaka kehaehitusega, elu on selline. Mõni ei väsi mulle ka meelde tuletamast, et minust ei saa iial tippronijat, sest mu käed on liiga lühikesed, nii et eks me kõik peame oma valede valikutega rinda pistma. 😀 Aga neil, kes mind niisama seal stalkimas käivad, ei ole põhjust jälgima tormata, paari päeva pärast on jälle avalik, sest ma pean sealt ju blogisse pilte linkima.

Aa, laulust rääkisin ma. Laul on sihuke (ja nende välimuses olen ma muidugi ikka pettunud, kuradima lõngused, nagu korralikke riideid poleks):

Mina ja minu pidevad mured

Meil on tööl uus praktikant, kes on … jutukas. Ja .. mitte otseselt valjuhäälne, aga väljamaaslased ütlevad selle hääletämbri kohta vocal fry, no kujutage ette Kim Kardashiani, lõikab kõrva. Täna on nad teise tüübiga päev otsa arutanud, kes on nende lemmik drag queen ja miks. Nii et alguses kuulasin ma töötegemise taustaks klassikalist muusikat – aga sellest tuleb see pidev lämin läbi. Nüüd hakkasin kuulama prantsuse räppi. Sellest ei tule miski läbi, aga töötegemise isu kaob ära, tahaks ainult tantsida. 😀

Teine mure on Sirru autokooliga. Tal on põhimõtteliselt tehtud kõik peale koolieksamite ja siis päris eksamite, aga MINUL isegi, kes ma otseselt selle tädiga kokku puutuma ei pea, on tema koolijuhist nii kõrini, et arutasime tõsiselt praegusel hetkel veel koolivahetust. Nagu … Me oleme maksnud selle nalja eest vähemalt 500 eurot, aga millal iganes talle helistada (mis neil vähestel kordadel on langenud minu õlule, sest telefonis inglise keele rääkimine tundub teda segadusse ajavat, vähemalt nad teineteisest kenasti kunagi aru ei saa), ta tekitab tunde, et sa lihtsalt segad teda, tal on kogu aeg kiire, ta hetkel ei saa rääkida ja issand jumal, kuidas te ISE ei tea. Sest noh, me tegelikult ei tööta selles äris ja üldiselt teevad inimesed lube siiski üks kord elus.

Esmaabikoolituse kohta ütles ta, et ingliskeelseid tehakse harva, nii et peate ise otsima. Mis meil üle jäi, helistasimegi erinevad koolid läbi, kuni leidsime, ühest kohast öeldi otse, et mis kuradi koolis te käite, kooli asi on korraldada neid asju. Nüüd käis Sirru esimest korda kooli teooriaeksamit tegemas – ja ega me tegelikult ei tea, kas ta oleks läbi saanud või mitte, sest tädi vihastas selle peale, et “mis sa ei oska teste teha v?”, sest ta oleks pidanud ise aru saama, et testi tegemine käib nii, et kirjutad näiteks küsimuse nr 1 taha

A – X

B – O

C – O

D -X,

kus siis X tähistab valesid ja O õigeid vastuseid. Sest “kõik testid käivad nii”. Nagu andke andeks, kui mina omal ajal autokoolis käisin, siis pidi küll ainult õiged vastused ära märkima, mitte valesid ka, nii et ma poleks ka selle pealegi tulnud, et niimoodi kirjutada. Sirru pani ka ainult õiged vastused kirja. Noh, sai sõimata, parandas siis ära, kirjutas ümber, nii nagu “alati käib” (tõsiselt, te olete pidanud kuskil nii teste tegema v?), ning nüüd ütles tädi, et enam ei ole aega parandada, sest talle antud tunnist ajast oli juba 35 minutit läbi (sest 25 minutit on lühikese testi vastuste kontrollimiseks lühike aeg?), aga pilguga üle vaadates tundub, et valesid vastuseid on rohkem kui tohiks. Nagu … Kas ma olen ainus, kes arvab, et sellises olukorras oleks normaalne siiski test ära parandada ja tagasi anda, et inimene näeks, mida ta valesti vastas? Cyrus muidugi ei nõudnud ka, sest ta on selle koha pealt kehv ameeriklane, ei hakka juhatajat nõudma (tädi vist ongi juhataja, ma kardan), vaid kõnnib minema, kui vihastab. Ja kui temaga ülevalt alla räägitakse, mis selles ettevõttes tavapärane modus operandi on, vihastab ta väga kiiresti. Või ma käisin lihtsalt mingis eriti toredas koolis omal ajal, et ma nagu eeldan, et selgitatakse kannatlikult ja koheldakse sind siiski viisakalt? Sest mulle tundub isegi see imelik, et praegu veel antakse mitme õige vastusega teste. Kui riiklik test on muutunud selliseks, et ainult üks õige vastus võib olla, peaksid ka koolitestid seda peegeldama.

Mul oli omal ajal kool normaalne, aga sõiduõpetaja selline imelik misogüünne mees, kes sõidu ajal tänaval kõndivaid naisi ja enda teisi naissoost õpetajaid kommenteeris ning käigukangi riista kombel pigistamisest rääkis. Cyrusel jällegi sõiduõpetajaga vedas täiega, tüübile meeldis see, et ta sõita oskas, nii et nad olid enamvähem bestikad, rallisid ringi, ajasid juttu ja rääkisid USA ja Eesti sõidureeglite erinevusest, nüanssidest, millele tähelepanu pöörata jne. Aga nüüd, kui sõiduosaga ühel pool on, oled nagu rahvavaenlane, kui üldse tahad midagi. Täpselt selline tunne, et viimane arve on ju makstud, nii et ega nad hästi rohkem meid enam näha ei taha. Meilidest vastatakse ehk pooltele, tavaline, et tuleb mitu korda meilida sama küsimust, et vastust saada (ja ei, me ei meili järgmisel päeval, kui vastust ei saa, vaid järgmisel nädalal). Täna hommikul saatsin küsimuse ekooli kasutajanime ja parooli kohta smsiga, lootuses, et sellele ehk ikka vastatakse kiiresti, sest see on VÄGA lihtne küsimus (et millise lehe peal see info oli, sest me hetkel ei leia pabereid lapates üles). Võite kolm korda arvata, kas ma olen mingi vastuse saanud.

Nii et hetkel on küll selline tunne, et maksaks kuskil mujal veits juurde ja saaks ehk normaalset klienditeenindust ning ei peaks häbenema, kui seda teenust tahad, mille eest maksnud oled. Samas oleks see praeguse kooli seisukohast muidugi ju võit, raha on nad kätte saanud, aga meiega tegelema ei pea – mis tundub olevat just see, mida nad tahavad. Nii et mõtlen hoopis, et kannatus õilistab, ja kuulan Prantsuse räppi edasi:

Päeva laul …

… on Iyeokalt, sest mulle hirmsasti meeldib ta hääl:

Päeva laul on River (Bishop Briggs)

Teate ju küll, kuidas mulle plaksutamine meeldib:

 

Päeva laul (Pink Floyd)

Ei ole võimalik võtta ainult ühte kartulikrõpsu

Olen varem ka öelnud, et arvasin, et see on mingi imelik nali, sest mis seal siis ära ei ole, võtad lihtsalt. Tavaliselt ma ei võta ühtegi, sest no üldse ei isuta. (Teine samasugune asi on popkorn – see maitseb nagu papp ning soola või võiga maitseb see lihtsalt nagu papp soola või võiga.)

Aga paar päeva tagasi tõi isa mulle Lätist paki maapähkleid, tõsiselt suur pakk – ja ma keerasin selle lihtsalt kolme õhtuga endale sisse, sest isegi kui möödaminnes peotäie võtad, oled minuti pärast uue järel. Ma nimelt hoian selliseid asju tavaliselt käeulatusest natuke väljas, et peaks vähemalt püsti tõusma, või suisa teises toas, sest siis ma ei viitsi järele minna, aga nendega ei aita miski. Ikka sööd.

Ja vaadake, mida ma teha oskan! TEGELIKULT peaks ideaalis muidugi puusad käte kohale minema ja nii saaks ka õlad käte kohale jääma, aga no mul on liiga lühikesed jalad ja iga kord, kui ma üritan joogaplokkide pealt näiteks lükata neid puusi, on mul siiani tekkinud tunne, et kohe kukkun ja saan surma. Nii et nüüd, kui mul on hoopis piisavalt jõudu, et jõuga end selles asendis hoida (kui keegi aru ei saa, siis jalad on õhus, eks ole, varbad vastu käsi), saan ma end kohe varsti jõuga õigesse asendisse viia ja edaspidi rohkem tasakaalule lootma jääda. 😀 Aga see on veel homne päev, esialgu olen ma jätkuvalt tugev.

Muidu käisin jooksmas. Üle kahe aasta (suht täpselt, ma viimati jooksingi 2015 juuli alguses), ma ei tea, kas mäletate, aga eelmine kord jäi pooleli, sest alguses oli põlvevigastus ja pärast seda vajus lihtsalt ära. Nagu ma selles postituseski mainin, siis mu keha valutab kogu aeg. Nii et eile hakkas mu põlv mulle juba ca kümne minuti pärast mingit jura ajama. Meie omavaheline vestlus nägi välja umbes selline:

Põlv: “Kuule, ma vist valutan.”

Mina: “Mis mõttes sa VIST valutad? Valutad siis või ei?”

Põlv: “lol, idk”

Mina: “Mis mõttes sa ei tea? Nahhui, ära aja närvi mind, valutad või ei valuta, raisk???!!!”

Põlv: “Pohh, YOLO.”

No ja ei hakanudki valutama. Imelik oli, aga valutama ei hakanud. Varasemast mäletan, et esmalt oli imelik ja 10 minuti pärast juba valutas korralikult ning pärast seda liipasin ülejäänud päeva ringi. Seekord oli terve jooksu aja tunne, et “äkki ta on natuke ohhoo”, aga jooksin oma 51 minutit ära (ajalimiit tulenes sõpradest, mitte minust, sest olin lubanud hiljemalt pool seitse kodus tagasi olla, et me ujuma ja sauna saaks minna, tunnikese oleks igatahes kenasti ära jooksnud, võhma oli). Telefon väitis, et ma läbisin selle 51 minutiga 9,48 km, mis tundub mulle pehmelt öeldes kahtlane, sest enda meelest sörkisin ma üsna rahulikult ja aeglaselt, pea 10 km tundub mulle vähem kui tunni kohta ikka suur number. Aga samas kõnnitakse ju tunniga kuus km, nii et ehk tõesti. Ma nimelt varem pole kunagi distantsi mõõtnud, ainult aega, et aeroobse trenni jaoks vajalik ära tuleks, nüüd lihtsalt telefonid näitavad nagunii kõike automaatselt ju.

Aga täna hommikul on põlv NII imelik, et võttis kohe natuke lonkama. Töökaaslased märkisid abivalmilt, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui vaheldumisi joosta ja rattaga sõita. Ma olen miskipärast üsna kindel, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui mõlema asemel mõnusalt diivanil vedeleda ja elu lõpuni ronimisega piirduda. Aga noh, igaühele oma. Kahe tunniga oli põlvevalu kadunud ka, nüüd kõnnin juba normaalselt, nii et ehk ikka julgen mingil hetkel uuesti proovida.

Ja Macklemore’i “Glorious” on täiega hea laul:

Päeva laul (Matthew Wilder)

Antagu andeks, aga ma PEAN selle panema siia, sest kuulsin retroraadiost paari päeva eest viisijuppi ja siiani kummitab. Kui ma seda kuskile ära ei pane, laseb igavesti vist.

  • Kategooriad