Päeva laul …

… on Iyeokalt, sest mulle hirmsasti meeldib ta hääl:

Advertisements

Päeva laul on River (Bishop Briggs)

Teate ju küll, kuidas mulle plaksutamine meeldib:

 

Päeva laul (Pink Floyd)

Ei ole võimalik võtta ainult ühte kartulikrõpsu

Olen varem ka öelnud, et arvasin, et see on mingi imelik nali, sest mis seal siis ära ei ole, võtad lihtsalt. Tavaliselt ma ei võta ühtegi, sest no üldse ei isuta. (Teine samasugune asi on popkorn – see maitseb nagu papp ning soola või võiga maitseb see lihtsalt nagu papp soola või võiga.)

Aga paar päeva tagasi tõi isa mulle Lätist paki maapähkleid, tõsiselt suur pakk – ja ma keerasin selle lihtsalt kolme õhtuga endale sisse, sest isegi kui möödaminnes peotäie võtad, oled minuti pärast uue järel. Ma nimelt hoian selliseid asju tavaliselt käeulatusest natuke väljas, et peaks vähemalt püsti tõusma, või suisa teises toas, sest siis ma ei viitsi järele minna, aga nendega ei aita miski. Ikka sööd.

Ja vaadake, mida ma teha oskan! TEGELIKULT peaks ideaalis muidugi puusad käte kohale minema ja nii saaks ka õlad käte kohale jääma, aga no mul on liiga lühikesed jalad ja iga kord, kui ma üritan joogaplokkide pealt näiteks lükata neid puusi, on mul siiani tekkinud tunne, et kohe kukkun ja saan surma. Nii et nüüd, kui mul on hoopis piisavalt jõudu, et jõuga end selles asendis hoida (kui keegi aru ei saa, siis jalad on õhus, eks ole, varbad vastu käsi), saan ma end kohe varsti jõuga õigesse asendisse viia ja edaspidi rohkem tasakaalule lootma jääda. 😀 Aga see on veel homne päev, esialgu olen ma jätkuvalt tugev.

Muidu käisin jooksmas. Üle kahe aasta (suht täpselt, ma viimati jooksingi 2015 juuli alguses), ma ei tea, kas mäletate, aga eelmine kord jäi pooleli, sest alguses oli põlvevigastus ja pärast seda vajus lihtsalt ära. Nagu ma selles postituseski mainin, siis mu keha valutab kogu aeg. Nii et eile hakkas mu põlv mulle juba ca kümne minuti pärast mingit jura ajama. Meie omavaheline vestlus nägi välja umbes selline:

Põlv: “Kuule, ma vist valutan.”

Mina: “Mis mõttes sa VIST valutad? Valutad siis või ei?”

Põlv: “lol, idk”

Mina: “Mis mõttes sa ei tea? Nahhui, ära aja närvi mind, valutad või ei valuta, raisk???!!!”

Põlv: “Pohh, YOLO.”

No ja ei hakanudki valutama. Imelik oli, aga valutama ei hakanud. Varasemast mäletan, et esmalt oli imelik ja 10 minuti pärast juba valutas korralikult ning pärast seda liipasin ülejäänud päeva ringi. Seekord oli terve jooksu aja tunne, et “äkki ta on natuke ohhoo”, aga jooksin oma 51 minutit ära (ajalimiit tulenes sõpradest, mitte minust, sest olin lubanud hiljemalt pool seitse kodus tagasi olla, et me ujuma ja sauna saaks minna, tunnikese oleks igatahes kenasti ära jooksnud, võhma oli). Telefon väitis, et ma läbisin selle 51 minutiga 9,48 km, mis tundub mulle pehmelt öeldes kahtlane, sest enda meelest sörkisin ma üsna rahulikult ja aeglaselt, pea 10 km tundub mulle vähem kui tunni kohta ikka suur number. Aga samas kõnnitakse ju tunniga kuus km, nii et ehk tõesti. Ma nimelt varem pole kunagi distantsi mõõtnud, ainult aega, et aeroobse trenni jaoks vajalik ära tuleks, nüüd lihtsalt telefonid näitavad nagunii kõike automaatselt ju.

Aga täna hommikul on põlv NII imelik, et võttis kohe natuke lonkama. Töökaaslased märkisid abivalmilt, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui vaheldumisi joosta ja rattaga sõita. Ma olen miskipärast üsna kindel, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui mõlema asemel mõnusalt diivanil vedeleda ja elu lõpuni ronimisega piirduda. Aga noh, igaühele oma. Kahe tunniga oli põlvevalu kadunud ka, nüüd kõnnin juba normaalselt, nii et ehk ikka julgen mingil hetkel uuesti proovida.

Ja Macklemore’i “Glorious” on täiega hea laul:

Päeva laul (Matthew Wilder)

Antagu andeks, aga ma PEAN selle panema siia, sest kuulsin retroraadiost paari päeva eest viisijuppi ja siiani kummitab. Kui ma seda kuskile ära ei pane, laseb igavesti vist.

kordamine on tarkuse ema

Kõige tähtsam uudis – Atu opp läks väga kenasti ja lisaks sellele on tal oma vanuse kohta väga ilusad hambad. Ta on mul nii tubli ka, et päeval saab ilma kraeta olla ja puha.

Tähtsuselt järgmine – tegin eile ikka üle kolme minuti planku ära, sest oli vaja ühest tüübist parem olla. Ehk siis olin suisa võitja, sest kõige karmimad poisid ei viitsinud osa võtta. Oleks veel 30 sekundit vähemalt hädaga välja venitanud, aga kuna ma juba võitsin, ei olnud väga motiveeritud seal edasi värisema. Ehk siis katseliselt tõestatud, et tavaline õpitav osaoskus nagu iga teine – ja nagu iga lihastega seotud võimekus, areneb mul kiiresti. Võtsin kohe auhinnaks suure õuna selle peale.

Ja teie olete ka väga tublid, mu postituse peale on üle saja inimese plankima kukkunud. Isegi mu vanemad lubasid kodus proovida. 😀

Aga kordamine ON tarkuse ema ja mitte ainult teoreetilistest teadmistest rääkides. Tuletasin endale siin eneseanalüüsi raames meelde, et enne igat tööpäeva ja igat trenni tuleb endale konkreetne eesmärk püstitada. Mitte hulluks minna on ka väga hea eesmärk, kuigi tuleks konkreetsemalt sõnastada (no näiteks, et kui väga stressirohke on, istu viieks minutiks omaette maha vms). Mul on trennis isegi partneriga selline rituaal, et me räägime trenni alguses läbi, mis radade või harjutustega me tegeleda tahame ja milleks – aga partner on hetkel vigane, nii et olin selle köie rõõmsalt lohisema lasknud ja ronisin omaette põhimõttel “tahaks seda asja ära ronida – ja ärme noid radu tee, sest need on vastikud”.

Seega läksin reedel teadlikult trenni plaaniga võtta ette just need rajad, millel ma olen kas ebaõnnestunud või mille ma olen paar korda ära roninud, aga siis kõrvale jätnud, sest need tunduvad mulle ebameeldivad ja ma ei taha neid tihti teha, sest on vaja end vastikusse asendisse väänata või kuskil totras kohas balansseerida vms. Tegelikult tähendab see muidugi seda, et JUST neid radu tuleks iga kord teha, sest nagu ütleb Hörst:

Most important, strive to develop good technique by repeating moves (and entire routes for that matter) until you can climb them smoothly and efficiently. Remember, success by way of thrashing up a climb is really a failure when it comes to learning – it wires bad habits of movement into the brain, thus developing bad technique rather than good technique!

Nii et tegin seda koledat punast (mis oli v4 muide) uuesti ja ilusamini. Sai küll parem ja häbitunne kohe hajus vaikselt. Kuigi siin on muidugi see ka, et tuju oli ette juba sobiv, sest reedeõhtune endorfiinilaks ja koeraga seotud head uudised jne. Reedeti on hea ronida ka, kõik teised on väljas joomas. 😀 Mina käisin trennis ära ja tulin maale koeral käppa hoidma. Ainult natuke veel ja saab temast linnakoer.

Aga vaadake kui hea laul (alt-J, “In Cold Blood”):

P.S. Kas pole tore, et Võrno, kellel lihtsalt polnud raha, et eksnaisele võlga maksta, selle siiski makstud sai? Leidis maast juhuslikult 40 000 eurot vist ootamatult. Aga lahe, et leidis muidugi.

P.P.S. Tervitan ka Mihkel Kunnust ja soovin talle rahulikku nädalavahetust.

Päeva laul (Law’ – Talons aiguilles)

Olen viimastel päevadel taas rohkem Prantsuse muusika lainel. See on lihtsalt armas:

  • Kategooriad