Olin sügisel megaõnnetu, sest LP, üks minu praegustest lemmikartistidest, oli veebruaris Eestisse tulemas ja nii palju realistlik olin ma küll, et sain aru, et kahekuuse beebi kõrvalt ma kontserdile ei lähe. Nii et kurvastasin ja blokeerisin enda jaoks kogu selle teema, ei kuulnud ka hiljem kuskilt, kuidas siis oli. Kuniks eile sain täiesti juhuslikult ühest teisest blogist teada, et see lükati edasi (sest koroona? või mingil muul põhjusel?) ja toimub septembri lõpus. Nii et otse loomulikult me ostsime nüüd piletid ja teeme sellest korraliku kohtingu, sest selle aja peale on titt ju kohe-kohe üheksakuune, nii et ma eeldan, et ilmselt ta käib juba kuskil tööl ja kes teab, kas enam meiegagi elab. Kolm on kohtu seadus ometigi, kui kaks plaani on pekki läinud, siis kolmas PEAB ju õnnestuma. Ja palun ärge hakake rääkima siin sellest, kuidas üheksa kuud on täpselt see vanus, kus suurem üksindusahistus tuleb, ma ei taha kuulda sellest. 😀
Näitan hoopis ta muusikat, et teie ka teaksite, KUI hea ta on, kuigi mäletan, et olen seda varemgi teinud:
Kusjuures naljakas on see, et ma mäletan selgelt, et eelmisel suurel kontserdil, kus ma käisin (Placebo, jep, aaaaaastate eest), vaatasin ma haletsusega istuvaid inimesi ja mõtlesin, kui mage on sellisele üritusele istekoht osta — et see ju ka artisti seisukohast nii nõme, tahaks ikka esinedes näha kirge ja lava ees möllamist. Ja et need inimesed on põhimõtteliselt surnud seest, lihtsalt ise ei ole sellest veel aru saanud. Nüüd mõtlen, et jumal küll, laske mul muusika nautimise ajal rahus istuda ja üks mõnus jook tellida. 😭 Eks ma olen siis surnud seest, aga ise ei ole veel aru saanud.
P.S. Tõsine sarjasoovitus. Strange New Worlds on lõpuks ometi see uus Star Trek, mis on nagu vana hea Star Trek. Või noh, vähemalt kaks esimest osa olid. Soovitan soojalt.
Marca kirjutas just Offspringi uuest albumist, mis mulle üldse ei meeldinud, sest see oli täpselt samasugune pidev inin, nagu kogu nende ülejäänud karjäär (ainus Offspringi laul, mis mulle meeldib, on Staring at the Sun, sest see ei ürita olla midagi enamat, kui see on, selline hea sooja suvepäeva õllejoomise taustalugu). Aga mõtlesin, et kuna ma pidevalt otsin oma blogist laule, mis kohe meelde ei tule, siis peaks siia ausalt kirja panema ka need laulud, mille kuulamist ma häbenen. Ma ütleksin, et mul on üsna laiaulatuslik maitse, kuulan enamvähem kõike, mees on mind isegi kohati jazzi nautima õpetanud. Aga häbenen ma ainult seda, kui ma kuulan asju, mis teesklevad, et nad on karmid, kuigi nad seda tegelikult üldse ei ole.
No näiteks The Pretty Reckless – ma tean, et see on pehmode rokk, aga see jääb niimoodi kummitama, et vahepeal on nii tore vahel taustaks kuulata. No näiteks “Death By Rock And Roll” ja Bondi-stiilis “25“, aga ka näiteks “And So It Went” (ma tahaks siia juurde hakata vahutama see, kui oluline on rokkmuusikas läbilöömiseks see, et naine ikka traditsiooniliselt pandav ja naiselik välja näeks kõige selle mässumeelsuse kõrval, vt ka Aimar Ventsli intekat, kus ta muuhulgas sama mainib, aga seekord jätame vahele):
Queen, ämairait?
Kaks. Hed PE on selline vana hea igav pop-punk, mille peale minu nooruses kõik põlglikult silmi pööritasid, aga no lööge või maha, nende “Renegade” on täpselt selline party music, mida ma siiani vahel salaja kuulan (nüüd siis töötegemise ja kohvitassi kõrvale):
Kolm on kohtuseadus, peaks ühe veel panema vist. Kunagi oli selline pehmode bänd nagu Crazy Town, kus karmi välimusega mehed tegid mingit imelikku 15aastaste tüdrukute muusikat. Olin väga segaduses, sest minu esimesele tõsisele boyfriendile, kes muidu oli karm metalifänn, nad hirmsasti meeldisid (ups, rääkisin saladuse välja, sest see oli väga selgelt TEMA guilty pleasure), sh ka need päris romantilised laulud, nagu “Butterfly“. Igatahes tuli neil nüüd vist aastal 2015 välja uus laul (või terve album, aga see laul mulle meeldib). Ja täpselt sama teema, mis Renegade’iga, et ma ei suuda sellist muusikat tõsiselt võtta, ma kuulan seda täpselt selle emotsiooniga, et “aww, nii armas, poisid tahavad tõsiseltvõetavad olla”, aga … oluline on ometi see, et ma kuulan, eks ole. 😀 No vaadake, kui nunnud karmid mehed (vaatad seda ja TEAD, et nad pidid otsad varakult kokku tõmbama, sest lubasid naistele, et ei jää kauaks välja):
Hilisem täiendus. Kui piinlik, et siit tuli selgelt välja, et ma häbenen Pretty Recklessi kuulamist, aga samas tundub, et mulle meeldib enamvähem iga nende lugu nende viimaselt albumilt. Basic bitch olen ilmselgelt.
Nii külm on väljas, et täitsa ausalt ütlen, et mitte midagi ei taha teha. 😀 Üleeile sõitsin autoga kahe kilomeetri kaugusele välijõusaali, nii halvasti on juba asjad. Aga selle peale meenus, et pidin ju teiegagi jagama, kuidas ma lõuga tõmbamas käisin, st mida ma seda tehes nägin. Nii et eks ma siis keedan kakaod ja kirjutan teile. Ja vannun ette käsi südamel, et see on kõik tõsi, sest mulle endale tundus see küll nagu väga halvasti kirjutatud (aga see-eest püüdlikult selgeks õpitud ja ette kantud) dialoog.
Nii. Stseen leiab aset palliplatsil, kohe välijõusaali kõrval. Laval on poisid vanuses kuus kuni 13, laias laastus võib eristada ingliskeelset ja venekeelset gruppi. Seejuures tundus mulle, et vanemad ingliskeelsed poisid olid kohalikud (kuigi rääkisid inglise keelt kahtlemata esimese keelena) ja nooremad kas külas või hiljuti lisandunud, aga see võis olla lihtsalt minu mulje.
Saalis pandi tuled kustu, algas tegevus. Laval oli Probleem. Väike ingliskeelne poiss paarutas rattaga jõusaali ja palliplatsi vahel ringi ja karjus, et ta tahab ära minna, sest “this is making me feel uncomfortable*”. Silma järgi pakuksin, et ta oli vähemalt esimese klassi laps juba, aga ma ei oska eestlastelgi vanust arvata, nii et ütleme, et umbes nii. Mis temas seda ebamugavust tekitas? Esiteks see, et vene poisid kasutasid “F-sõna” (ma vist siiralt polnud selle hetkeni kuulnud MITTE KEDAGI Eestis päriselt “F-sõna” ütlema, kõik on ikka rahvusest ja vanusest hoolimata rahuliku südamega fuck välja öelnud). See oli see põhiprobleem, mis ta nii leili ajas, et ta ringi sõites seda sama lauset muudkui korrutas. Sellele lisandus see, et “ja see poiss muudkui käib mul järel ja karjub minu peale!!!”
Tõele au andes, väike vene poiss, kes tundus temast veel noorem (aga enamvähem sama eagrupp), sõitis tal TÕESTI rattaga järel ja TÕESTI muudkui karjus. Ja noh, tundus, et kui kohalikud ingliskeelsed eesti keelt ehk rääkisid, siis vene keelt igatahes mitte, nii et mina olin seal ilmselt (peale teiste venelaste) ainus, kes aru sai, et see väike poiss üürgas tegelikult: “MÄNGIME KOOOOS! MÄNGIME KOOOOOOOS! LÄHME JOOKSEME JA MÄNGIME KOOOOOS!” Nii et noh, ma veits saan aru, miks see oli hirmutav poisile, kes sõnagi sellest kisast ei taibanud.
Igatahes. Mina kõkutasin omaette naerda ja ootasin, et vanemad poisid ta pikalt saadaksid, sest täitsa tõsiselt, ma olen vana nagu Metuusala ja minu silm ei ole veel näinud ei last, kes tahaks koju minna, sest keegi ütles koleda sõna (mitte tema pihta, vaid lihtsalt niisama), ega lapsi, kes selle peale ei naeraks ja edasi ei mängiks. Aga need vanemad lapsed (ja minu silma järgi oli kõige vanem ingliskeelne max 12, kuigi taas, ma olen siin kehv hindaja) üritasid teda natuke ümber veenda, siis andsid järele ja hakkasid minekule sättima. Ning kõige vanem ütles sellele noorimale, kelle ventikas jätkuvalt maksimaalsetel pööretel töötas, kuigi oli juba selge, et äraminek: “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.”
Nagu täitsa tõsiselt, kust nad oskavad selliseid asju öelda? Juba see esimene “I’m uncomfortable” on minu jaoks selline far-fetched, sest lapsed EI räägi nii, aga no selle kohta võiks öelda, et ju ta on seda siis kuskilt kuulnud. Aga sellist vastust ei jäta ju enamvähem telekast möödaminnes kuuldes meelde. Kas kuskil on tõesti nii woke vanemad, kes dresseerivad oma lapsi igapäevaselt selliste lausetega? Sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas selles vanuses laps end sellise sõnavaraga väljendada võiks, isegi kui ta loomu poolest on selline, kes seda emotsiooni väljendada tahaks. Need 12aastased, keda mina tean, suruksid “sorry” suust välja ja vahiksid oma varbaid või äärmisel juhul ütleks, et “ole nüüd, me enam ei tee” (millele ilmselt lisanduks “ära emale ütle!”).
Ajastu märk ja kultuurilised erinevused. Lapsepõlve muretud mängud, ja-jah.
P.S. Kuna siin juba nii multikultuurne jutt on, siis … Vaatasin mina videot sellest, mis on prantslaste lemmikbändid või esitavad, kes just prantsuse keeles laulavad. Leidsin igasuguseid toredaid asju, näiteks see armas Claire Laffut’ (subtiitritega!) Vérité on heaks näiteks sellest, miks prantsuse keel mind sada korda peaaegu hullumajja ajas — hääldab nii kenasti ja selgelt kuni selle kohani, kui on aeg öelda si je mens, je vais en enfer, ning järsku saab sellest hoopis smansvanfr. Igatahes leidsin ka sellise pärli nagu Clara Luciani. No kuulake, mis hääl tal on:
* See tekitab minus ebamugavust. (Blogi autori tõlge)
** Anna andeks, et tõime su keskkonda, mis sinus ebamugavust tekitas. (Blogi autori tõlge)
Ja vaatasin järele, kes on Billie Eilish, kes just umbes 84 auhinda korraga sai. No et miljon kärbest ei saa eksida ja muud kulunud klišeed. Ja täitsa pekkis, mulle TÄIEGA meeldib. No mitte selles mõttes, et kuulaks iga albumit neli korda otsast lõpuni, nagu mõni artist. Aga ma olin nii valmis selleks, et mulle see laste muusika nagunii peale ei lähe, ja nüüd mitu laulu on täitsa toredad. No näiteks “bury a friend” on imeline:
Lapsed-lapsed, te ei kujuta ette ka, kui harva minu vanuses veel juhtub seda, et ma kuulen mõnda laulu ja KOHE meeldib. Tänapäeval ei osata ju enam sellist muusikat teha, nagu minu nooruses, ainult mingit autotuunitud … ma ei hakka jälle vanduma, saate aru küll, tänane päev on juba niigi tõestanud, et ma liiga otsekohese ütlemisega, inimesed vihastavad. Sain hommikul instas bloki, sest ütlesin raskekaalus ronijale, kes oli tasuta hangboardi saanud, et nii vastutustundetu sellest firmast seda paksule inimesele saata, sest vigastuseoht on lihtsalt nii palju suurem (MINA pikkade rippumisseeriate puhul annan väikestes servades iseehitatud rullikusüsteemiga osa kaalu ära, et vigastusi vältida, aga mina kaalun 60 kg ning olen seitse aastat roninud ja piisavalt informeeritud nii hangboardimise kui ka mõistlike abivahendite osas – tema on üle 120 raudselt, vähese kogemusega, ei suudaks vajalikku kehapinget hoida jne). Sõrmevigastus paraneb sul julgelt kuus kuud ning üks on tal juba olnud, nii et no EI ole mõistlik – ja sellest hoolimata oli tal seal juba ees sada kommentaari teemal “muidugi ripu ja tee video ka”, mis on põhimõtteliselt “pane-pane pea ahju, mis seal ikka juhtuda saab!” tüüpi jutt). Teine asi, mis mind nüüd närvi ajab, sest omal ajal olen ma ise samu vigu teinud, on see, et inimene, kes ronib ehk väga heal päeval ära V3, ei ole arengus paigal puuduliku sõrmejõu või võimsuse pärast, see on alati tehnika ja/või üldise sportliku vormi taga kinni, kuigi keegi neist (meist) seda tunnistada ei taha. Ole inimene ja tee trenni, mitte ära tapa oma sõrmi, kui see tegelikult su põhimure pole.
Nii et mu insta on nüüd paar päeva privaatne, sest no loomulikult ta mainis mu oma storys nimeliselt kiusajana ära, nii et ma ei ole väga huvitatud 20 hullumeelsest, kes usuvad siiralt, et #haes tähendab ka seda, et kaalust hoolimata on absoluutselt iga tegevus võrdselt ligipääsetav ja kehale võrdselt ohutu. Minust ei saa iial baleriini, sest ma olen liiga jässaka kehaehitusega, elu on selline. Mõni ei väsi mulle ka meelde tuletamast, et minust ei saa iial tippronijat, sest mu käed on liiga lühikesed, nii et eks me kõik peame oma valede valikutega rinda pistma. 😀 Aga neil, kes mind niisama seal stalkimas käivad, ei ole põhjust jälgima tormata, paari päeva pärast on jälle avalik, sest ma pean sealt ju blogisse pilte linkima.
Aa, laulust rääkisin ma. Laul on sihuke (ja nende välimuses olen ma muidugi ikka pettunud, kuradima lõngused, nagu korralikke riideid poleks):
Pärdikute päevaraamat 