Feel no evil. Fear no evil.
Istun siin praegu ja õpetan oma koera käsu peale haukuma. St ta muidugi oskab seda juba ammu, aga ma tahan, et ta seda alati esimese käsu peale teeks, ka siis, kui ma seda sosistan vms. Õpetan muidugi toas, ma ei viitsi väljas pikalt passida praegu, pealegi mõjub UV-kiirgus ta silmahaigusele halvasti, pikemad jalutuskäigud teen praegu hilisõhtuti.
Parim. Naaber. Ever.
Te ei kujuta ette, kui raske on normaalseid üle põlve ulatuvaid punaseid pükse leida. Pidingi bokserid ostma, mis mingi ime läbi olid ka parajad, aga see pole sugugi see, mis ma tahaksin. Lähen küll Tallinnas veel Sportsdirecti vaatama, aga see on lausa uskumatu, kui ühekülgne on näiteks spordipoodide naistele suunatud valik – kui sa oled naissoost, võid sa kanda musta ja roosat, ole lahke. Ma tean, et kivistunud soorollid jne, aga peavad need siis ka nii kitsad olema. Isegi rohelist või kollast vms ei ole (okei, valetan, Soomest saab ägedad kollased püksid kõigest 100 eurtsi eest, aga kui mul oleks ka raha loopida, ei saaks ma neid osta, sest pooled alpinistid kannavad neid). Te ei kujuta ette, kui kaua ma olen otsinud ägedaid rohelisi üle põlve ulatuvaid pükse – ja pole leidnud.
Hea uudis on see, et ma sain mingi ime läbi vähemalt ämmale jõulukingi ostetud. Ma muidu ei tee taas jõulukinke, sest see on liiga kõikehõlmav, kui hakkad mõtlema, kui palju sul kokku tuttavaid-sugulasi on, nii et üldiselt kasutan ma jõule, et iseennast nunnutada ja teen oma kallimale kingituse vms, aga kuna ma oma ämma nii harva näen, siis talle ikka midagi nagu võiks.
Muidu olen terve nädalavahetuse puhanud. Reel Rocki vaatasin. Midagi uut sealt teada ei saanud, põhiline, mis kajama jäi, oli “alpinism is retarded“. Alpinistid olid hulga taktitundelisemad ja ütlesid põhimõtteliselt, et “noormehed on ju väga innukad ja kõik, mis neil planeerimises vajaka jääb (loe: igasugune ettevalmistus oli täiesti puudulik), teevad ronimistuhinaga tasa”. Tegid küll. Ma olen viimasel ajal nii pehmeke, ei taha üldse näha igasuguseid moondunud sõrmi ja varbaid näha, pidin pea peaaegu Ühe särgi alla toppima, kui neid suurde plaani suruti. Kole-kole-kole. Ma kujutan ise ka ette, millised need varbad pärast viiepäevast mägimatka on, ei ole vaja mulle neid näidata.
Film ise oli muidugi ütlemata äge, ronijatele. Kõigile looduse ilu hindajatele ehk ka. Teistele ilmselt mitte.
Ja täna olen ma suurepärane koeraomanik – tibu on eksi juures hoiul, et ma saaksin ise saunapeole minna. Sellised need naised on. Aga tundub, et koertel on tore – Üks küsis seda nähes täiesti tõsiselt:”Kas nad on TÕESTI voodis???” Jah, uskumatu, ma tean. Meie juures mängitakse ju ometi ainult rauast mänguasjadega.
Tahtsin juba ammu teile näidata ühte artiklit ja mõtlesin, et näitasingi, aga otsinguga ei leia. Nii et vist ikka ei näidanud ja näitan nüüd. National Geographicus kirjutatakse sellest, et koerad loevad inimeste miimikat ja kehakeelt ja tunnevad hulga rohkem empaatiat ja muid emotsioone (kadedust jms), kui varem arvati. Nii et ma mõtlesin, et räägin enda kogemustest.
Esiteks. Meil on paar käsklust, millel on mitu tähendust. Näiteks käsklus “oota” võib vastavalt olukorrale tähendada kas “jää enamvähem seisma”, “võta hoog maha” või “jää varsti seisma”. Ja ma ei pea üldiselt kuidagi näitama, mis ma temast parajasti tahan, ta saab ise aru, kas tuleb lihtsalt aeglasemalt liikuda, kohe paigal püsida, kuni ma mingit olukorda hindan või telefoniga räägin vms – või võib kümme meetrit edasi kõndida, aga siis tuleb mind oodata, sest ma ei taha, et ta näiteks ees trepikotta läheks. Lisaks on siin üsna palju isiklikku otsustusruumi, erinevalt näiteks käsklusest “stopp”, mille puhul tuleb kohe seisma jääda ja edasi võib liikuda siis, kui selleks luba on antud (käskluse “oota” puhul otsustab ta enamasti ise, millal ootamisest aitab). Sama käsu alt vabastamise käsklusega – ma ei pea üle seletama, et kui ta on pidanud kõndima ainult ühes teeservas, sest teises servas on kass, siis käsu alt vabastamine EI tähenda, et ta võiks tagasi kassi juurde joosta, vaid vabadus on kindlasuunaline. Või kas siis, kui seda jõe ääres öeldakse, tohib ujuda ka või mitte (see viimane küll pigem kehakeelest, eks ma viipan talle, et “mine, uju”, kui ta seda teha tohib).
Teiseks. Nii Atu kui Oskar oskavad vajadusel näidelda ja teevad seda ka nalja pärast. No näiteks on meil Atuga selline mäng, et mina teesklen, et hiilin tema mänguasja poole, ja tema teeskleb, et ta üldse ei märka, et ma seda teen, sest à la tapeet parajasti lõhnab ilgelt huvitavalt. Kuni ma olen peaaegu mänguasja juures ja siis ta saab selle võidukalt ikka ära napsata (kui ma kiirem pole). Omavahel mängivad nad, et nad ei märka, et teine on nende toidu juurde minemas – kuni saab ligi hüpata ja teist peast hammustada. Nii et põhimõtteliselt sama mäng, ainult lõpplahendus on erinev. Rääkimata teesklemisest, et nad ei tea, kes mingit pahandust on teinud, mida nende nooruses ikka juhtus, kuigi see tuli Oskaril hulga paremini välja, Atu häbeneb ikka.
Vahemärkus. Siin tulevad kindlasti kommenteerima mõned inimesed, kes väidavad, et koertel ei ole mälu, sest see on selline üldlevinud seisukoht. Et kui ta midagi lõhub, siis ta ei mäleta seda hiljem, vaid käitub ebalevalt ainult selle pärast, et SINA oled selline psühhopaat, kes vahepeal (tema seisukohast põhjuseta) koju tulles karjub. Ma leian, et see on täielik lollus. Atu lõhkus midagi väga harva, nii et tõesti ei ole mul seda koju tulles karjumise kommet olnud. Küll aga on mul mitu korda juhtunud, et ma tulen koju, vaatan, et koer on huvitavalt süüdlasliku olekuga, aga näha ei ole, et midagi viltu oleks – kuni alles tükk aega hiljem avastan, et midagi on kadunud või et keegi on salaja tooreid kartuleid söönud. Vahel isegi mitu tundi hiljem ja koer on selle ajani välja süüdlaslik (oli, pärast siia korterisse kolimist on hulga rahulikum, neile vist meeldis rohkem koos pahandust teha). Igasugune “vahel sa ju koju tulles karjud” (mida ma EI tee, ma ikka tean, mida ma teen või ei tee – kui ta väiksena prügikasti ümber tahtis lükata, siis ka ohkasin ja koristasin lihtsalt ära) kestaks kümme minutit, kui mul koer TERVE ÕHTU teeb nägu, nagu oleks salaja mingit pahandust teinud, siis on ilmselt asi ikka selles, et ta on salaja pahandust teinud.
Arvutamisest (artiklis räägib ka sellest, et koer oskab arvutada). Me mängime vahepeal Atu rõõmuks (sest see pole talle ju keeruline, eks ole) sellist mängu, et võtame ühe või paar nämmat asja, paneme tema nähes selja taha, üks meist võtab selle ühte kätte, kõik käed lähevad rusikasse ja siis ta peab “arvama”, kelle millises käes see on. Kui ta näeb, et selja taha läks kaks tükki vorsti, siis ta tahab pärast esimest katset veel otsida ka siis, kui ma olen tegelikult ühe tüki salaja ära söönud. Nii et siis pean ma minema ja veel ühe tüki võtma, sest ta on ilmselgelt nii nõutu, sest ta nägi ju, et kaks tükki läks peitu. Kui on algusest peale üks tükk, siis otsib selle üles, sööb ära ja läheb oma koha peale tagasi. Nii et väikeste numbritega arvutab küll.
Ja emotsionaalsed on nad muidugi ka – ja hormoonidest mõjutatud, täpselt nagu meiegi. Atul näiteks saab jooksuaja lähenemisest juba enne aru, kui see kohal on, sest ta hakkab teisiti käituma, tahab rohkem nunnutamisest ja ülbitseb natuke teiste emastega.
Ja kui ma olen seda kõike juba korra varem kirjutanud, siis andke andeks. 😀
kui ma astun uksest sisse ja tahan oma koera kallistada, aga avastan, et ta veab end parajasti süüdlasliku ilmega minu voodist välja:
Mulle toodi koer hoida. Võite nõustuda või mitte nõustuda, aga minu meelest oleks siin igati ruumi kahele koerale. Minu omad ei nõustu ja magavad eraldi. Kui nad kunagi ammu veel väikesed olid, magasid küll kasvõi üksteise otsas hunnikus, aga ajad muutuvad, nagu näha. Nüüd magavad paari tunni kaupa ja siis vahetavad kohti. Oskar kusjuures just sellises asendis magabki, talle meeldib oma pead kuskile vastu toetada. Ja ma tegelikult ei ole räpakoll, Tartus lihtsalt on pidevad vihmahood ja koerad teatavasti kummikutega väljas ei käi. Nüüdseks on juba pestud see ka.
Muidu üritasin lahe naine olla ja täidetud avokaadosid teha – ja feilisin haledalt. Alguses läks kõik hästi, aga kuna originaalis jäävad munad veits vedelad, mõtlesin, et hoian natuke kauem ahjus, et parem oleks. Tulemuseks see, et peal oli täiesti läbinärimatu tugev kiht, avokaado maitses vastikult ja üldse oli kõik nõme. Praemuna sain vahelt ära süüa. Minusugune ei peaks üritama köögis loogikat kasutada.
Muud ei olnudki öelda.
Olen nüüdseks katseliselt tõestanud kahte asja:
a) Minu koer suudab arvutada vähemalt nelja piires (aga 18 enam mitte). Nimelt kui järjest ta küüsi lõikan, nii et üks käpp, teine käpp, kolmas käpp, saab ta kohe aru, kui kõik küüned lõigatud on. Kui võtta neid mis iganes põhjusel suvalises järjekorras (st üks siit käpalt, teine teiselt käpalt, tagasi esimese käpa juurde), läheb tal lugemine sassi ja ta ei tea, millal see õudus lõppeb.
b) Kui koerale siis tubli olemise eest kiituseks tavapärased krõbinad imepisikeste kassikrõbinatega kaussi kokku segada, suudab ta oma suurest ninast ja pirakast keelest hoolimata kuidagi suurema osa oma krõbinatest välja nokkida ja põrandale hunnikusse laduda. Kassikrõbinad leiavad kõik oma tee kõhtu. Feministina ei salli ma mingisugust diskrimineerimist, ka mitte liikidevahelist, nii et ma tahaksin teada, miks kassidele maitsvamat toitu tehakse? Kaeban selle peale soovolinikule.
Elu on juba kord selline, et mõni meist sünnib kuldlusikas suus ja mõni sünnib agulis ja on terve elu näljas ja paljas. Tänase loo peategelane muidugi sööb nagu printsess, aga suhtumine on selline, et ainult käitumise põhjal arvaks küll, et tema ribidel võib orelit mängida. Mina arvan, et selle põhjuseks on lapsepõlvetrauma, sest teine teooria oleks, et mu koer on loll õgard, ja see teooria mulle eriti ei meeldi. No ja ta on varjupaigast pärit, nii et võis pisikesena vahel tühja kõhtu kannatada küll.
Igatahes, kuna seda toitu, mida me muidu Oskarile anname, soodukaga polnud ja me 20 euri lisaks maksta ei tahtnud, oleme mõlemale paar nädalat odavamat toitu andnud ja sinna pekki, kamaralõikeid jms juurde andnud, sest muidu läheb Oskar juba nädalaga nii kõhnaks, et temal PÄRISELT ribid paistavad. Täna aga ei olnud midagi sihukest, said mõlemad tavalisi krõbinaid. Oskar tuli, nuusutas ja ronis ohates diivani peale, sest toit ilmselgelt polnud söömist väärt, kui lihakraamiga harjunud oled. Selle peale tuli Iginälg, kelle toidukoguseid tuleb niigi jälgida, et ta end liiga paksuks ei sööks, õgis enda kausi tühjaks ja istus teise kausi kõrvale valvesse. Oskarit see ei huvitanud, nii et 15 minuti pärast lubasime tal sellest ka isu täis süüa – tervelt pool kaussi jaksas tühjaks teha, siis sai aru, et rohkem ei jõua, aga no kausi seaduslikule omanikule ju ka ei raatsi sihukest varandust jätta. Nii et järgmise tunni veetis ta seal kausi kõrval pikutades.
Noh ja siis tahtis K hakata süüa tegema ja kallas kaussidesse eilsed makaronid, nii et isegi Oskar tuli kohe sööma. Mina hakkasin kahtlustama siis, kui Oskari kausi juurest ei tulnud enam ühtlane mats-mats-mats, vaid MÄMM-MÄMM-MÄMM, GRHHH, MÄMM. Tõbras oli jälle oma kausi tühjaks teinud ja Oskari tema oma juurest minema trüginud*. Kui ma vahele läksin, jäi kausi põhja veel täpselt neli üksikut krõbinat… No ja Atul on täna ilmselt vahelduseks mõnusalt täis kõtu, hea kohe magama minna.
* Oskar on sihuke, et kui kausis on midagi head, kaitseb ta seda oma elu hinnaga, aga kui on krõbinad või makaronid vms igapäevane kraam, siis astub lihtsalt eest ära ja vahib kadeda näoga nagu mingi mömm
St ma olen kuulnud/lugenud mainekate ekspertide väiteid, et koerad ei mäleta asju, mis toimusid kauem kui 10-30 minutit tagasi, st ei seosta neid olevikuga ja ei oska mõelda, et lähen õhtul ja kaevan välja selle kondi, mille hommikul maha matsin (pigem leiavad nad selle kondi hiljem lõhna järgi). Mina isiklikult olen nende väidete suhtes väga skeptiline, kuna minu isiklikud kogemused näitavad, et isegi Oskar, kes ei ole just the quickest of the cats, mäletab, kui ta midagi kokku on keeranud ja asi ei ole ainult selles, et keegi talle kurja nägu teeks. St ma olen kuulnud ka väidet, et koer tegelikult ei mäleta, vaid inimene tuleb koju, näeb, et näiteks prügikasti sisu on põrandal, teeb kurja nägu ja siis koera kahetsev käitumine on tegelikult tingitud ainult sellest, et ta näeb, et ta omanik on kuri, mitte sellest, et ta taipaks, et tema midagi väga halba on teinud.
Toon näite neljapäevast. Tulen mina koju ja hüppan jooksuga arvutiga voodisse, sest ainult tund aega on aega, et Elodie tunni jaoks ühe ajakirja kohta materjali otsida. Siis, kui on peaaegu aeg uuesti minema hakata, tuleb Tanel ja küsib minu käest, kas koerad on pahandust teinud – Oskar olevat sellise näoga, nagu oleks hirmsasti pahandada saanud. Tõusen siis mina üllatunult püsti ja mis ma näen? Voodilaual enam muffineid ei ole, see-eest on aga põrandal tühi kileümbris. Võtan selle siis kätte ja viuuuuu – üks koer kaob nagu sitapurujutt kööki laua alla. Sinna ta jäi ka, isegi kui K koju tuli, ei läinud ukse peale tervitama, K pidi ise teda kutsuma, siis tuli alles välja.
Ma tahaks teada, kuidas need koerateadlased seda defineerivad, kui see mälu ei ole. 😀
Oskarile väga meeldivad kassid. Ainus probleem on selles, et kass on Taneli toas ja sinna ei tohi minna. Nii et kui ka uks lahti on, tuleb suurem osa ajast leppida oma ihaldusobjekti andunult jõllitamisega üle lävepaku – käpa tohib sinna peale panna, aga üle astuda ei tohi. Kuigi õndsatel momentidel tuleb ta piisavalt lähedale, et saaks oma nina ta kasukasse suruda ja andunult puhistada, kuni kass ära tüdineb ja tooli alla ohutusse kohta ronib. Aga enamasti on olukord selline nagu piltidelt näha.
Andke andeks see jube pealkiri, aga tundub, et röögatud stiilivead on mulle tõesti nii omased, et ma ise olengi üks suur stiiliviga. Vahelduseks halaks ka veits oma rasket elu, et te näeksite, et ka ilusate ja andekate igapäev ei pruugi alati kerge olla. Nimelt olen ma mõneks ajaks koertega üksi. See tähendab, et kui ma ei leia just sobival hetkel kaaslast, kes minuga jalutaks (ja seda, et parajasti on sobiv hetk, tean ma alles siis, kui see hetk käes on, väga eksprompt värk), pean ma neid ühekaupa jalutama, sest Oskar on selline energiapomm, et esiteks oleks nendega korraga jalutamine väsitav ja teiseks ei taha ma võtta seda riski, et me kohtume teise isase koeraga olukorras, kus ma ei pea kinni hoidma ainult Oskarit, vaid ka 30 kg lisaraskust.
Esiteks, et ei mõeldaks, et ma olen lihtsalt sitt koeraomanik, selgitan ma, et selliseid olukordi toimub paar korda aastas, enamasti kevadel (kui päike tuleb välja ja koeratüdrukutel algavad jooksuajad) ja sügisel. Teiseks mõtlesin ma ise ka varem, et kõik Oskarisuguste omanikud on saamatud, sest näiteks Atuga juhtus meil eile selline lugu, et hakkasime trepist alla minema (ta polnud rihma otsas) ja avastasime, et meile kõnnib vastu kass, kes oli meist maksimum meetri kaugusel. Atu istus kohe käsu peale, lasi end rihmastada ja oli üsna rahulikult nõus kassist mööduma. Kass seisis soolasambana, kuni me ära olime läinud, ilmselt oli see tema jaoks üsna ebameeldiv üllatus.
Aga Oskariga on igal kevadel mõnda aega jalutuskäigud sellised nagu üleeile. Esmalt ta sikutab nagu hull, kuigi tal on poov rihm kaelas. Mingid lahendused teemal “jää seisma kuni ta rahuneb ja siis minge edasi” ei aita, sest ta jääb seisma küll, aga ta EI rahune. Jalutamaminek on tema jaoks nii põnev, et peale vaadates arvaks tõesti, et temaga tehakse seda maksimum kord kuus. Näiteks võtab see, kui talle rihm kaela pannakse, tal suurest põnevusest kõhu lahti ja ta punnitab jalutuskäigu jooksul innukalt vähemalt neli korda (õnneks nii, et kaks esimest korda on normaalselt koristatavad ja kaks viimast nagunii midagi peale paari tilga ei tule, mis ei takista teda pingutamast). Eile oli kordade arvuks KUUS. Omanik siis seisab kõrval lolli näoga ja möödakäijad ilmselt mõtlevad, et vahi raiska, ei taha koera tagant koristada – sest ega nemad ju eemalt ei näe, et polegi midagi koristada.
Lisaks sõi ta igasugu rõvedusi (kaks korda, kuigi esimene kord sai juba karistada, oli vaja pool tundi hiljem sama teha) ja eiras käsklust “stopp”. Käsklus “stopp” nimelt on selline käsklus, et kui ta on rihmas, reageerib ta sellele KOHE, sest see tähendab tavaliselt, et ta saab lahti, aga kui ta on lahtiselt, läheb vahel mitu meetrit aeglustamiseks, enne kui päris seisma jäädakse, sest siis on ju oht, et pannakse rihma otsa. Eile sikutasin karmilt selle peale ta mitu meetrit tagasi, et ta aru saaks, et nüüd läks viltu. Aga ta on ikka tõsine rajakas, kui tahab mingit rõvedust süüa või mitte peatuda, sest teeb parajasti midagi põnevat, siis teeb ta enne selle asja ära (näiteks kahmab suu täis ja jookseb matsutades eest ära) ja siis tuleb ja viskab selili sellise näoga, et “Ära näkku löö, ma töötan näitlejana”. Tõsi küll, teisel katsel hiilis ta sööma väga vargsi ja tuli esimese käratuse peale kohe ära. Igatahes päris jube tunne oli kodus, hing täis ja aju tühi. Tõin koju ja drillisin mõlemat koera tükk aega õhtusöögiks ostetud lihapallidega, et näha, kas mäletavad veel käsklusi. Mäletasid ja kuidas veel, kui motivatsiooni (=lihapalli) oli, siis tuldi isegi jooksuga jala kõrvale istuma, keha vastu mu jalga surutud. Ei mingit venimist enam. Mul oli tuju kohe hulga parem, eriti pärast seda, kui sõin ära pool sellest allahinnatud süldist, mis ma koertele ostnud olin.
Lõpetame positiivse noodiga – täna käisin koos MNC ja kahe koeraga korraga jalutamas ja kõik oli juba parem. Oskar oli küll kõigest poolpoova rihmaga, aga käitus täiesti normaalselt, tuli kutsumise peale ära, ei tõmmelnud liigselt jne. Kohe meel läheb rõõmsaks selle peale.
Pärdikute päevaraamat 