my dogs

Rahva tungival nõudmisel

Minu käest küsiti, milline täpselt näeb välja end mudaseks määrinud Oskar. Viimasest sündmusest küll pilti ei ole, aga on alles üks varasem pilt. See on veel tehtud vanuses, kus ujumine oli väga lahe, aga saades aru, et nüüd on vannituppa pessu minek, aeti jalad pulka ja pisteti vinguma, nagu tapetaks.

Rõhutan, et tegu on üleni valge koeraga ja tegu ei ole kehva valgustusega või varjudega, nagu üks vaataja arvas. Kõik vähekenegi pruunim on ikka pesueht muda. 😀

my dogs

Minu nunnud

Avastasin, et oh seda õudu, ma polegi ammu oma koertest rääkinud. See viga saab kohe parandatud ja kuna ma uut pilti teha ei viitsi, saate sinna kõrvale vaadata mitme aasta tagust pilti, kus Ossu on veel pisike nagu pall. Igatahes toon ära mõned olulisemad märksõnad.

1. Peer. Olete te kunagi keset ööd ärganud, ehmatusega mõelnud, et kurat, koer on tuppa sittunud ja pärast tulutuid otsinguid avastanud, et hais on hajunud? Mina olen, korduvalt. Toiduvahetus aitas probleemi vähendada, nii et vett enam silmist välja ei löö, aga vägevaid kärakaid suudab ta ikka panna. Eelkõige Oskari teema.

2. Karvakaotus. Stressisituatsioonis visatakse karv seljast. Hetkega. Paar päeva tagasi nägi ta näiteks ülemise korruse pisikest koera, keda ma ei lubanud Oskaril nuusutama minna, sest nii koer kui perenaine kardavad teda pisut (st perenaine kardab oma koera pärast, mitte lihtsalt Oskarit), mille peale Oskar suure vihaga mõurama hakkas ja hetkega karva lahti viskas. Mitte kogu karva, aga piisavalt, et välja suured valged karvatordid jääksid. Varem on ta nii arsti juures teinud, kui jalg haige oli – tõstsime ta arsti lauale, panime külili ja kui ta sealt jälle püsti sai, jäi koerakujuline karvahunnik temast sinna maha. Taas Oskari teema, Atul seda probleemi pole.

3. Koonutamine. Siin on Atu spetsialist ja Oskar ei viitsi eriti vaeva näha. Ta nina toimib nagu laser. Ma võin täiesti rahulikult arvuti või raamatu taga istuda ja järsku tunda, et ta koonutab – on oma nina nõudlikult millegi poole suunanud ja kui see piisavalt kiiresti tulemusi ei anna, siis hakkab sellega ihaldatud eseme ja minu vahet vehkima.

4. Inin. Kui koonutamisest pole kasu või tahaks haukuda, aga ei lubata, või kui lihtsalt on emotunne, on alati parimaks abivahendiks kõrge igisev hääl. Otsest põhjust pole vaja, koer võib ka pikutada voodis, pea selleks tarbeks toodud padja peal ja ikka vaikselt omaette iniseda. Enamasti tähendab see “ma olen siin ja keegi ei tee minust välja” või “ma tean, et laua peal on üks kont, mida mulle ei antud” või midagi muud sügavamõttelist.

Loo mõte – võtke koer, neist on palju rõõmu.

my dogs

kuradima koerakuulajad

Kuulsin täna, et uus naabritüdruk olevat öelnud, et mul on kuri koer, sest ta oli tema koerakese vastu agressiivne. Jah, tõesti, mu koer nuusutas tema koera. Kõik. Ei mingit urinat, ei mingeid turris kuklakarvu, mitte midagi. Kuna siin võib olla ka teisi koeraomanikke, kellele kulub ära paar õppetundi koerte kehakeele lugemise osas, abistan meeleldi – seda enam, et mäletan siiani Tartu tunnustatud treenerit (loomulikult ühele konkreetsele tõule spetsialiseerunud), kes oli veendunud, et mu hundikoerakutsikas on agressiivne, sest ta mängis häälekalt (nagu pea kõik saksa lambakoerad), mis daami meelest oli selgeks märgiks, et rünnak on kohe tulemas. Minu teine koer, kelle täna näiteks toon, on aga selline armas lontu:

Kui ta näeb teist isast koera, siis ta nuusutab teda ja otsustab saadud info põhjal, mida peale hakata. Üldiselt, kui ta näeb pisikest nässut, on nuusutamine pigem formaalsus, sest ta ei viitsi väikeste koertega isegi eriti mängida, kaklemisest rääkimata. S.t. ta saab aru, et kirpu ei ole mõtet rünnata, sest see koer ei ohusta kuidagi tema positsiooni.  Pisikesega ära harjudes võib juba mängida kah, kui paremat teha pole, naabrite taksi ja nässuga mängivad vahel küll.

Kui ta näeb endast suuremat koera, on nuusutamine samuti eelkõige formaalsus ja selle võib tihti isegi ära jätta ja otse paukumise juurde minna. Sest suuremale koerale tuleb ju selgeks teha, et suurem kasv ei tähenda suuremaid kotte. Õigemini tuleks, sest kuri omanik ei luba tavaliselt võõrastega arveid klaarima hakata. Paar korda olen ikka lubanud, näiteks Miina Härma juures pargis olev karu on meil nii korralikult paika pandud, et ei julge häältki teha.

Igatahes. Nuusutamine muutub aktuaalseks siis, kui teine koer on umbes sama suur kui tema. Siis sõltub lõhnast ja teise koera kehakeelest, kas on selge, et Oskar on Liivimaa parim ratsutaja või tuleb seda selgitama hakata. Aga sel juhul saaks ka kõige pisema nässu omanik sellest aru, sest siis näeb ta välja umbes selline nagu allolevatel piltidel. Ainult selle vahega, et siin pildil on ta tegelikult lihtsalt mänguhoos, nii et juurde tuleks mõelda ka turris turjakarvad.

Seetõttu tutvub ta endasuuruste ja suuremate koertega ainult rihmas olles. Kordame üle – agressiivsuse tunnusteks on paljastatud hambad, urisemine, turris karv. Mõnede koerte puhul ka jäik kehahoiak, aga Oskar on kogu aeg kange nagu pulk, kui midagi põnevat näeb. Nuusutamine EI OLE agressiivsuse tunnus. See indikeerib küll seda, et koer on teisest koerast huvitatud, aga nagu hipid peaksid hästi teadma, ei tähenda see sugugi agressiivsust, vaid võib tähendada ka seksuaalset iha, soovi kanepit jagada või muud sellist sotsiaalselt aktsepteeritud poolehoiumärki.

Omaniku puhul ei tähenda turris kuklakarvad aga mitte agressiivsust, vaid laiskust juustele vajaliku hoole osutamisel. Ärge tehke sellest ennatlikke järeldusi tema meelestatuse puhul.

Kas on küsimusi?

my dogs

koerapildid

Ma ei ole ammu tibuemmet mänginud, aga seoses Oskari hiljutise sünnipäevaga saab mõned pildid siia lisatud. Atu on avastanud multikultuursuse võlud – miski ei kaitse külmal sügisõhtul paremini külma eest, kui üks soe turban. Mhmh, täitsa omal algatusel ronib vahel peadpidi tekikuhja alla.

Oskarile ei ole jätkuvalt mõtet tennisepalle osta. Üks päev ja tulemus on selline (naabrilapsed enam tennist ei mängi, sest pall on ribadeks):

Nii kaua, kuni kas või ükski neist ribadest veel alles on, tuleb püüelda nende täieliku hävitamise poole. Eriti kena oleks, kui õnnestuks need lülitada oma seedeprotsessi:

alcohol · art · faith · hooker · idiots · me me me · movies · my dogs · princess

Puhh, lebotasin hommikul ja vaatasin filmi*, kui isa helistas ja ütles, et täna on reede. REEDE! Me olime K-ga mõlemad TÄIESTI kindlad, et täna on neljapäev ja kuna laupäevaks on pisike oleng planeeritud, tähendas see, et peame mõlemad rabelema hakkama ja “Merde’i”** teise osa lugemisest võin ma ainult unistada.

Prioriteedid peavad paigas olema, nii et esimese asjana läksime me loomulikult poodi. Turu tänava Maximas oli odav Rock juba otsas, aga Võru tänaval õnneks mitte. Ja teate, see oli ilus hetk, lõpuks ometi ma tundsin, et ma kuulun kuskile. Viisakate inimeste jaoks olen ma liiga ebaviisakas ja punkarite jaoks joon liiga vähe ja õpin liiga palju, aga seal… Minu vasakul käel oli käruga paks mees, kes oli ka vähemalt kastijagu õlut sinna sisse kühveldanud, teisel pool aga veidi noorem tüüp, kelle ahastavast näost oli näha, KUI VÄGA ta tahaks kärust selle turvatoolis tite välja tõsta ja õlle jaoks ruumi teha, kui naine muudkui ta plaane ei rikuks – meievaheline ühtekuuluvustunne oli nii tugev, et seda võis silmaga näha.

Seejärel tassisime me õlle seljas koju, sest auto on jälle katki (õigemini, see ei ole katki, lihtsalt pidurid kaovad vahepeal sõidu pealt järsku ära, mis võib sõitmise peatumise üsna ebamugavaks teha) ja hakkasime koristama. Koristamist tegi lõbusamaks see, et meile toodi eile hoida kass, kelle omanik oli alguses unustanud öelda, et tema lemmik pole kunagi varem mitte ühtki teist looma näinud – koeri kartis ta metsikult ja rottidest oli üleliia huvitatud, nii et me pidime neid kogu aeg vastavalt vajadusele ümber komplekteerima, et igas toas korraga ainult üks loomaliik esindatud oleks. Lõpuks viskas K-l kopa ette, ta tegi kõik uksed pärani ja ütles, et loodusele tuleb ka võimalus anda. See oli mitu tundi tagasi ja Oskar ja Juhe (=kass) ikka veel istuvad koridoris ja lihtsalt jõllitavad üksteist. Nii vähe on vaja, et enda elu põnevamaks teha.

Minu elu teeb aga põnevamaks see, et meil K-ga on üsna erinev arusaam sellest, milline üks korralik puhas köök välja näeb – minu maailmas sai see puhtaks juba mõnda aega tagasi, K omas ei saa ilmselt aga veel niipea. Lõpuks tähendab see aga seda, et ta on minu peale veits pahane, sest tunneb, et ma ei ole piisavalt panustanud, samas kui ma ei näe selle jaoks erilist vajadust ja ei oska isegi otsustada, kust otsast ja mida ma siis nühkima peaksin. Nii et kasutasin aega kasulikult ja käisin hoopis veel korra poes jäätist ja muid vajalikke asju toomas, see teeb kõik sõbralikumaks. Igatahes sinna läks minu plaan rahulikult ja millegi pärast muretsemata päev otsa arvutimängu mängida.

P.S. Palju õnne Maailma Kõige Tublimale Nirtile!

* Knowing – ainuke film, mida vaadates ma tõesti hinge kinni hoidsin, kui naispeategelane paugu kirja sai, lootes, et ehk see jube eit saab surma ja lõpuks ometi lõppeb see pidev möla ja mõttetu hüsteeritsemine. Muus osas oli film isegi täitsa huvitav, erinevalt näiteks filmist Angels and Demons, mis oli liiga etteaimatav ja liiga halvas mõttes ameerikalik.

** “Merde” – Stephen Clarke’i raamatutesari elust Pariisist, prantslaste olemusest, nende kultuurist jne. Esimene osa oli väga lahe, kui jätta kõrvale see, et on üsna raske võtta tõsiselt autorit, kes tõsimeeli kasutab seksist rääkides sõna “noku” ja koerasitta järjekindlalt “kakaks” nimetab.

Ülalolevat lahedat pilti ja sellega kaasnevaid saate vaadata siit.

me me me · my dogs · olemise talumatu kergus · princess

Puhkus maitseb mõnus

Võin uhkusega öelda, et kõik need päevad, mil te pole minust mitte sõnagi kuulnud, olen ma puhta südamega puhanud. Lihtsalt lesinud, koertega tegelenud ja raamatuid lugenud.

Lisaks on meil siin herilaste invasioon. Tanel väidab (ja ta on sel alal autoriteet, sest ta isa on mesinik), et kuna varud on täis, ei lasta neid enam tarudesse tagasi ja seepärast pole neil kuskile minna. Oskar sai juba ühe nõela põske. Ehk on nüüd targem ja sai aru, et neid ei saa päris sama moodi püüda nagu kärbseid, aga ega ma selle peale ei panustaks. 😀

Praegu on mul igatahes lugemiseks sellised asjad:

  1. Dovlatovi “Kohver” – väga lahe raamat, mis räägib sellest, kuidas tüüp Nõukogude Liidust ainult ühe kohvriga tuld tõmbas ning mis tal siis selles kohvris oli ja miks.
  2. Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel” – võtsin selle ainult selle pärast, et kaanel oli kirjas, et hoolimata sellest, et see on noore autori debüütromaan, on see uskumatult küps ja põnev – kamoon, ma pidin ometigi oma silmaga veenduma, et see on saast. Suutsin umbes 10 lk lugeda, enne kui loobusin, aga aususe huvides pean ütlema, et see oli ikkagi tunduvalt parem kui Belialsi proosa. Eks “fantaasiaekspert ja tuntud ulmekirjanik” Nirti kisab, kui ma selle väitega kellelegi liiga olen teinud.
  3. Pratcheti “Johnny ja surnud” – ma veel ei tea, aga tundub hea. Iseenesest Pratchetti veidi nooremale põlvkonnale loodud sari.

Ja täna käisin koertega metsas ja vanaema juures pannkooke söömas. Kuna seaduse järgi on koerte metsas lahti laskmine keelatud, olid nad LOOMULIKULT kogu aeg rihmastatud, aga kui nad juhuslikult poleks olnud, oleks neil olnud väga lõbus tund aega järjest poris püherdada, kitsede jälgi ajada ja sihitult ringi joosta. (wink-wink)  Kuigi jälgede ajamine käib meil tegelikult nii, et mina näitan neile jälgi ja nemad hakkavad ühes suunas ajama, ilma et neid eriliselt huvitaks, kas see on see pool, kust kitsed tulnud on, või see, kuhu nad läksid. 😀 Rääkimata sellest, et mõlemad on nina maas jälge ajanud ja jätnud selle käigus märkamata eemal seisva uudistava kitsekese.

Vot selline elu on mul praegu. Saaks ainult elu lõpuni nii läbi ajada, küll oleks alles hea.

art · my dogs

Football EM

You din’t really think that I don’t care about football, did you? Anyway I DO, so I would like to share some of my favourite pictures of this season. Since I’m a huge fan of Oskar de Dog, he’s in all of them. Enjoy!

Guard Dog

P.S All these pictures are copyrighted by Kilpkonn and Rojuke Inc, so don’t you even think about it.

faith · me me me · my dogs

Ah et minu voodielu huvitab teid, perverdid?

Tegelikult pean teid kurvastama, ma olen selle koha pealt äärmiselt igav inimene. Keppi saab seal jah vahest tehtud (mõtle, Maarja, ja sina oled selle sama voodi peal istunud, iu, öka, väkk), aga muidu ei tee kumbki meist midagi eriliselt põnevat. Nii, meenutame nüüd, mis siis minu magamisaset iseloomustab.

  1. See on enamuse ajast ülerahvastatud – mõelge ise, mul on kaks 30 kilost koera ja üks 80 kilone mees, kes kõik tahavad tupsununnutamist. Öösiti on koerad voodis ainult siis, kui üks juhtidest kuskil ära on, aga hommikuti üritavad küll ennast meie vahele pressida, et ainult SEAL olla saaks. Oskar näiteks arvab, et on täiesti normaalne magada kellegi kõhu peal või pea alaspidi vms. Lisaks ei ole meie tuba piisavalt suur, et diivanit mahutada, nii et enamus külalisi sobitab end ka lihtsalt mugavalt voodiservale.
  2. Varem ärkasin ma öösiti üles, et kuulata, kas koerad ikka norskavad – kui ei norsanud, oli alust arvata, et midagi on viltu, sest Oskar norskas KOGU AEG nagu traktor. Nüüdseks on ta nina koos temaga kasvanud ja ta norskab vähem, nii et mina saan rahuliku südamega magada.
  3. Ma ei leia mitte kunagi magamiseks normaalset asendit. Keeran ühe külje peale ja teise külje peale, aga selili on jama ja külili jääb üks käsi ette, mida kuskile panna pole, sest K on ees, ja kui ma tast kaugemale lähen, siis ei ulata ma teda kaissu võtma jne jne. Samuti ei ole ma siiani piisavalt mugavat patja leidnud.
  4. Viimasel ajal on voodis veidi rohkem ruumi, sest ma kinkisin K-le sünnipäevaks kott-tooli – see tähendab, et K ise on küll voodis, aga Oskar on ennast mõnusasti kott-toolile kerra tõmmanud ja tukastab seal. Kui mõni külaline sinna istub, käib ta esmalt hämmeldunud näoga ümber tooli ja siis ronib otsustavalt ka sinna ääre peale (ja mahutamises on ta äärmiselt osav, ei ole vaja karta, et ta kellegi kõrvale ära ei mahuks – no ütle ausalt, kas sa ei võtaks koomale, kui üks koer sulle lihtsalt põlve peale istuks?? :D)

Ma vist ei oskagi rohkem kirjutada (rääkimata sellest, et pool juttu ei käinudki voodi kohta). Kurat, me oleme konservatiivsed tavainimesed, voodi on nikkumiseks ja norskamiseks, mitte millekski enamaks. 😀

Ülemisel pildil siis meie K-ga. See on ka kõige romantilisem hetk, mis meil selles voodis olnud on. Panen alla ühe vanaema juures tehtud pildi sellest, kuidas minu kutsukeste meelest normaalne hommikune pikutamine välja peaks nägema –  aga te peate lubama, et te ei naera.  (Jah, see ülemine parempoolne on  ka TÕESTI koer. Jah, PÄRIS koer. Ei, see kollane temast vasakul ei ole koer. See on Delma.) Meemi võivad rabada kõik, kellel huvi on.

dogs · faith · my dogs

chew off the hand that feeds

We went shopping for dogfood today. By “we” I mean dogs and myself of course – they love to drive around and I hate walking them in the rain, so it´s a nice compromise in this weather. Luckily I even got the right food today and salesman was sweet enough to help me carry it into my car (cmon, it´s 15 kg= 35 pounds pack and I´m a skinny little girl) – although I was pretty worried about how it´s gonna work out. These two teddys of mine are some evil bastards, who start roaring every time stranger opens the door – or when a friend opens the door too quickly. But it seems that I underestimated the power of promising prosperity. The first thing dogs saw was a big package of food, so Atu jumped to the first seat wagging her tail and even Oskar managed to keep his mouth shut. Guess they know good enough which hand is the one that feeds and which one is for feeding on. 😛