Oi jah

Üks mu lapsepõlve lemmikmängudest, Planescape: Torment, on praegu GOG-is soodukaga. Huvitav, kas see oleks MM-i jaoks piisavalt “I choose not to choose life” või käib see ainult joomise ja narkootikumide kohta? Meelitab küll viskuma …

Olgem head

Mina päästsin eile elusid. Käisin verd andmas. Tavaliselt tähendab see seda, et võtan K kaasa, läheme koos sinna, mul on liiga madal hemoglobiinitase, K pumbatakse tühjaks ja mina valin siis õnnelikult šokolaadi ja tunnen, et olen taas ühiskonnale oma pisikese panuse andnud (sest K-l üksi ei tuleks ju meelde sinna minna). Täna aga oli taas kõik kena ja minu veri läks ka kaubaks. On küll tore tunne, kuigi ega mulle väga ei meeldi see, kui mulle nõel sisse torgatakse – aga samas mõnele teisele jällegi ei meeldi ära surra, nii et see kaalub mu ebameeldivused üles.

Teiseks on vereandmine väga hea võrdsuskoolitus. Selles mõttes, et kui ikka näed, kuidas seal on ühtviisi koos nii kiilakad jõmmid, tätoveeritud mootorratturid, neiud, kes on hommikul kell 11 täismeigiga, elus kibestunud blogijad jne jne, siis tuleb ikka paremini meelde küll, et veri on meil kõigil punane ja aitamissoov ühesugune. Lisaks, suvel tasub eriti verd andmas käia, sest suviti on igasuguseid õnnetusi ju rohkem ja verevajadus suurem. Nii et olgem inimesed ja olgem head, te võite päästa purjus peaga ujuma läinud ja orgi otsa kukkunud rullnoka elu, et tema geenid siiski edasi saaksid kanduda. Hmm, see ei kõlanud nüüd päris nii hea reklaamlausena, kui mul plaanis oli, aga saate aru küll. Aitame elada.

Muide, kas te teadsite, et Eestis on ka doonorkoerad täitsa olemas? Igatahes on.

P.S. Minu jaoks oli eile esimene rannailm, mida sai ka rannas käimisega tähistatud. Vesi oli jahedavõitu küll, aga juba ujutav, krampi ei tõmmanud. Mina tahaks ikka natuke soojemat, aga K rapsis rõõmsalt ringi nagu hüljes.

Roheline välk

Sain vahepeal jalgratta parandusest kätte. Ja nüüd olen ma Tartu linna kõige ägedam hipster*. Rahatu küll, kogu see trall (remont + korv + rattakell** + rattalukk) läks päris mitu eurot maksma. Mõtlesin isegi, et äkki peaks paarsada eurot juurde panema ja uue ratta ostma, aga esiteks ei ole mul paarisadat eurot, teiseks ei ole mul selle jaoks vajadust, sest ma sõidan anult linnas nagunii ja ei läbi tuhat km aastas, ja kolmandaks on see ratas ju nii nummi.

Nüüd on ainult helkureid vaja külge panna, sest te kõik ju teate, et liiklusseaduse paragrahv 87 lõige 1 sätestab, et:

Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:

  1. töökorras pidur ja signaalkell;
  2. ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur

Ja siis saangi igati seaduslikult mööda linna ringi kimada. Õnneks on varsti palgapäev, siis saame teada, kas õnnestub ehk auto ka korda teha, ma tahtsin ju Ellotskat Eestis tuuritama viia. Oh need armsad esimese maailma mured.

* Ainult nõukastiilis lilleline kittelkleit on puudu. K.k.p.s. võiks vahelduseks roosade nabapluuside asemel neid mulle pakkuda.

** Ma tahtsin pasunat panna, aga ei leidnud seda kuskilt

tahaksid Sydneysse õppima minna?

Kuna pidin WebCT-s teistele minna soovijatele eelinfot andma, siis mõtlesin, et kopin selle kohe siia kah, sest seal pääsevad sisse ainult registreeritud kasutajad, ehk siis need, kes on ülikooli poolt juba rohelise tule saanud ja ühe jalaga uksest väljas. Mõni ehk alles plaanib minna ja tahaks väga teada, kuidas seal elu on.

Jätka lugemist

Dinner, drinks AND a show (Nadia muidugi, kes siis veel)

Kurat, et ma ka alati kõige paremad asjad maha pean magama. Nagu mäletate, ei saanud Nadia täna oma emaga aega veeta, sest pidi minema raamatukokku esseed kirjutama. Tema ema oli kodus ja tegi emalikke asju – avas Maike abiga akna, pesi Nadia pesu, koristas ta toa ära, viskas 8 nädala jooksul kogunenud toidujäänused ja -ümbrispaberid minema jne. Õnnis elu kestis täpselt nii kaua, kuni wunderkind koju jõudis ja juhtus see, mis juhtuma pidi ja sellistes olukordades alati juhtuma peab – Nadia vihastas end pööraseks, sest ta leidis, et ta ema on oma nina tema asjadesse toppinud, ja hakkas lõugama. Nii et tundub, et ta ema on ainus inimene, kelle peale ta üldse häält julgeb tõsta.

Otse loomulikult ilmus selle kisa peale välja Maike, kes teatas, et oma ema peale ei karjuta, vaid temaga käitutakse viisakalt. Nadia oli nii kuri, et üritas isegi talle (ja tõesti, kui ma ütlen “ISEGI TALLE”, siis täpselt seda ma mõtlengi) midagi vastu pobiseda, aga asi lõppes sellega, et ta läks oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni, et sealt tunni aja pärast alandliku näoga välja tulla. Kes see ikka  Maikega vaidleb.

Andke nõu, mida varastada!

Ma ei tea, kas ma olen juba rääkinud oma suurepärasest internetist, igatahes diil on selline, et kokku võin ühe kuu jooksul liigutada 5 GB datat (jah, see on NII üles kui alla), sellest 1 GB peak-time’i ajal (16-00) ja 4 GB ülejäänud ajal.  Arvata on, et peak-time on mul juba otsas, kuigi õnneks nad netti päris ära ei võta, lihtsalt pean viimane nädal aega 64/64 kiirusega leppima*, aga ülejäänud ajast on mul tervelt 1,5 GB järel. Ja ma ei oleks ometi õnnelik, kui ma oma raha eest viimast ei võtaks – nii et soovitage häid adventure mänge, mida alla tõmmata. See, mille ma viimati sain (Last Half Of Darkness: Tomb Of Zojir), oli väga kõva keskmise hindega, aga ei olnud ikka päris see. Mitte et mul oleks hetkel aega mängida, aga 6 päeva pärast saab see arvestusperiood läbi, nii et oleks vaja midagi varakult ära tirida. Nii et fire away.

* ma kujutan ette, kuidas Eesti hea püsiühendusega hellitatud pursuid praegu suurest naerust silmist pisaraid pühivad

The Secret of Monkey Island:Special Edition

Viimasel ajal on häid uudiseid nagu vihma. Kõik, kellel on õnnestunud elada nii väärika vanuseni nagu minu oma, mäletavad kindlasti nooruspõlve seiklusmänge – Simon the Sorcerer, Monkey Island, Day of the Tentacle jne. Day of the Tentacle ei olnud väga minu rida, aga Simon´t ja Guybrush´i jooksutasin küll mõnuga mööda ekraani ringi. Hiljuti avastasin, et Monkey Islandile oli isegi mingi sajas osa tehtud, mis mul õnneks proovimata oli jäänud – 3D kole variant tegi selle väga mitteapetiitseks, võiks isegi öelda, et jubedaks, ja kui ma õigesti mäletan, ei olnud see enam isegi point-and-click. Kurkuminevaks kanakondiks selle prae juures oli aga liikumine, mis oli nii kehv, et ma loobusin mängimisest peale kümnendat minutit.

Nüüd aga räägiti juba kevadel, et kohe-kohe tuleb eriväljaanne (re-make), et uurida, kas point-and-click adventure‘le veel turgu on – ja paar päeva tagasi uurima hakates selgus, et see on juba juuli keskel valmis saanud ja tundub ka peale näppimist igati uhke. Kui keegi soovib anda ka omalt poolt märku, et turgu on küll, tootke ainult, siis teadke, et mäng maksab ainult kümme doltsi – ega seda eriti üle viie tunni ilmselt ei mängita kah, aga hind on tõesti odav.

Graafikaosa on eriti lahe – lõpuks ometi on aru saadud, et elulähedus ei ole äge, vaid suur osa mängijatest (näiteks mina) tahavadki näha asju, mis oleks ilusad ja/või lahedad, mitte võimalikult “nagu päris”. Kui ma tahan näha puud, mis oleks nagu päris, võin ma metsa minna. Nii et see mäng on kenasti multikastiilis, AGA – igal suvalisel hetkel on võimalik vajutada f10 ja pilt asendub varasema multikapildiga. Esiteks paneb see ilusat pilti rohkem hindama ja teiseks meeldis mulle väga see, et kui mulle tundus, et kurat, siin ekraanil peaks praegu midagi veel olema, sain ma seda ka vähe teises vaates näha. No ja kolmandaks on kellad ja viled vahepeal lihtsalt lahedad. Vana versioon on siis selline nagu kõige alumisel pildil ja parempoolsel saab kvaliteeti kõrvutada (vajuta julgelt pildile).

Muide – iga kord, kui vahetub graafika, vahetub ka muusikaline süsteem. Nimelt on uuendatud variant ka selles osas veidi uhkem, kõne uuesti peale loetud, heliefekte kõpitsetud jne. Vanas versioonis mängides jääb sellest ilma.

Peamurdmise osa pole üle mõistuse keeruline, aga tunnistan, et mina tegin küll vahepeal sohki ja vajutasin H tähte, kui tahtsin mingi osaga enne kodust lahkumist valmis saada – nimelt ilmub selle peale ekraanile väike hint ehk vihje. Esimene vihje on üldine, teine täpsem ja kolmas seletab juba ka lausidioodile lahti, mida ta täpselt tegema peab, et edasi pääseda. Iseasi muidugi, kas see probleem, millega sina just parajasti tegeled, on see, millega sa mängu arvates tegelema peaksid. Mina ei mäleta õnneks originaalist mitte midagi, kuid kuna tegu on riimeigiga (üles on vuhvitud ainult pilt ja heli), siis tasub arvestada, et plot ja mõistatused on täpselt samad.

Veits on ka sellist osa, kus sina otseselt midagi ei tee, peale tooli seljatoele naaldumise ja multika vaatamise, aga seda ei ole liiga palju – ja kellelegi ei sunnita inglise keelt peale, karjuva ebaõiglusena puudus küll eesti keel valikute nimekirjast (OH, MIKS KÜLL OMETI???!!!), kuid kes saksa või prantsuse keelt paremini oskab, pääseb kergema vaevaga ja ei pea hakkama angliši kallal pead murdma.

Ütleme nii, et mina, kes ma olen vanakooli adventure´i tulihingeline fänn, jäin selle mänguga rohkem kui rahule, andke ainult juurde.

P.S. Kirjutasin antud postituse tegelikult Suborinurgale, aga kuna mäng on tõesti hea, on see ka siin omal kohal.

Sööbik ja Pisik söövad mu vaeseks

Ma ei ole veel kurtnud, aga murdsin just päev enne reisile minekut hamba. Otseselt valu see ei teinud, nii et reis muidugi ära ei jäänud, aga tagasi tulles pidin üle kolme aasta hambaarsti juurde minema. Ükskõik, kui kena ooteruum on, seda lõhna tundes on ainuke alles jääv emotsioon sügav hirm ja tahtmine (nagu Nirti kunagi ütles) kisendada, et kui keegi mulle liiga teeb, kirjutan ma sellest negatiivselt oma blogis.

Õnneks oli hambaarst väga meeldiv – Raekoja platsil asuvas hambakliinikus olen ma küll paar korda sõimata saanud, aga seekord läksin Tähe tänavale ja see mees suutis jätta mulje, et neil polegi tegu asutusega, mis tavaliselt on täis verdtarretavaid karjeid ja oma elu pärast anumist. Ta seletas väga sõbralikult, et tegu on kuuenda hambaga (kõige sagedamini probleeme põhjustav hammas) ja et mul murdus ära tükk plommist, mitte hambast enesest. Jama olevat aga selles, et eelmine hambaarst on teinud sitta tööd, juurekanalid on kehvasti täidetud, mis tähendab, et need tuleb tühjaks kiskuda, ära täita ja siis midagi sinna otsa panna. Plommi ei tasuvat valida, sest see laguneb paari aastaga ja võib juhtuda, et sellisel viisil, et siis ei saagi sinna enam ei uut plommi ega krooni otsa panna. Seega olevat ainuke õige lahendus hambakroon. Teine jama on aga selles, et sama probleem on ka teisel pool oleva kuuenda hambaga – millest iseenesest poleks hullu midagi, sest aega meil nikerdamiseks on, aga see tähendab, et ainuüksi nende kahe hamba peale läheks ca 15 kilo, sest just 7-8 tonni ühe krooni paigaldamine tavaliselt maksma läheb. Lisame siia juurde muud nipet-näpet asjad nagu teenustasu, tänane visiit, väike hambakatu eemaldamine ja üks pisike auk ja saame julgelt 20 tuhande kroonise hambaarsti arve. KAKSKÜMMEND TUHAT KROONI!!!

Ma suren ära, päriselt. Nüüd on mul valida, kas võtan õppelaenu või lasen ikkagi plommid panna ja maksan viie aasta pärast ilmselt kaks korda sama palju. Või tõmban tühjaks oma kümnetonnise krediitkaardi ja nälgin vähemalt kolm kuud.

Küll on kahju, et enam 300 krooni tagasi ei saa, see teeks mu enesetunde NII palju paremaks.

*eriti irooniline nutusegune irve*

Kohustuslik suitsuandur on ohtlik

Täna on siis see päev, mil lisaks maksude tõusmisele ka suitsuandur kohustuslikuks muutus (tõsi küll, mitte kõigis kodudes) – mind see iseenesest ei puuduta, sest elan üürikorteris, aga uskumatu on see siiski. Eriti see osa, et teoreetiliselt on tuleohutusjärelvalve ametnikul õigus mu elamist igal hetkel kontrollida.

Mõelge selle peale – kas keegi teist teab, milline näeb välja tuleohutusjärelvalve ametniku töötõend? Mina küll ei tea, kuigi mu sugulane töötab tuletõrjes. Meie riigis on praegu sada tuhat töötut, kellel on hädasti raha vaja. Kui neil on internet, teavad nad, et inimesed on kohustatud selle ametniku tuppa laskma – seega oleks naiivne arvata, et juba esimesel nädalal ei ilmu välja petised, kes heal juhul üritavad seaduskuuleka kodaniku rahakotti pätsata ja halval juhul… Halval juhul annavad oma parima, et täide viia Psühhoterrori viisijupp “Esteet kusipea, sul’ tappa annan raisk, su baarikapi tühjaks joon ja nikun sinu naist!”. Seega on seadus antud kujul otseseks ohuks minu julgeolekule.

Teiseks. Ma saan aru, et Päästeseaduse 281. paragrahv ütleb, et

(1) Riikliku tuleohutusjärelvalve ametnikul on õigus:

1) siseneda objekti valdaja teadmisel tuleohutusnõuete kontrollimise eesmärgil mis tahes territooriumile, hoonesse või ruumi;

aga samas ütleb ju Põhiseaduse paragrahv 26, et

Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda

ja paragrahv 33 koguni, et

Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida.

Ma küll tunnistan, et enamuse ajast lugesin ma ühiskonnaõpetuse tundides ilukirjanduslikke raamatuid, aga siiski on mulle kõrva jäänud, et Põhiseadus on kõigi teiste seaduste suhtes ülimuslik. Kuidas on siis nüüd võimalik, et tegelikkuses see ei kehti? Või on sellega sama moodi nagu sellega, et Kadrina vallas keelati täisealistel õpilastel valla territooriumil suitsetamine – kõik teavad, et kui keegi viitsiks kohtusse minna, saaks vallavanem (õigemini tõenäoliselt tema abi, sekretär ja aednik, kelle kaela süü aetakse) kinga, aga samas teavad kõik ka seda, et eestlane tõenäoliselt kohtusse ei lähe? Igatahes, kui seadus on põhiseaduse vastane, on see ju otseselt ohuks ka demokraatlikule riigikorrale.

Lisaks meenuvad mulle mõned aastad tagasi näidatud politseisaated, kus näidati, kuidas politsei tungis kahtlustatava korterisse, ei leidnud põhimõtteliselt mitte midagi ja hiljem rääkis saatejuht eriti hingestatult sellest, kuidas ei leitud küll narkootikume ega varastatud asju, mida algselt otsiti, aga see-eest leiti 10 (KÜMME!!!) piraatplaati, nii et põhimõtteliselt tuleks see inimrämps siiski trellide taha saata. Nüüd, kui naabrinaine peaks kellelegi kiusu pärast politsei kutsuma, saame sama moodi telekast näha/kuulda, kuidas äärmiselt ohtlik (!) saast trellide taha saadeti, sest ta arvutist leiti alla tõmmatud muusikat ja laes polnud suitsuandurit. Tema seotust Al-Qaeda’ ga pole küll VEEL tõestatud, aga küll ta varsti murdub ja kõik üles tunnistab. Ehk siis lihtsalt veel midagi, millega vajadusel inimesi peedistada, kui mitte midagi muud ei leita. Nagu kohustuslik tulekustuti autos, millest on üheksal juhul kümnest kasu ainult siis, kui sa kedagi sellega lööd, sest igasuguse tule kustutamiseks on see liiga väike.

Pilt on pärit siit.

Kas Kaur Kender peab kõiki naisi idiootideks või ainult neid, kes talle meeldivad?

Sissejuhatuseks pean ütlema, et ma olen enamusi ta raamatuid lugenud, kuigi ma pole eriline fänn – lihtsalt üritan end kuulsamate kirjanike teostega ikka kursis hoida. Nüüd lugesin “Ebanormaalset”, sest kuigi ma olin vahepeal juba tema kirjutistes täielikult pettunud, soovitas üks sõbrants seda eriti soojalt.

Esimene mõte, mis mul tekkis oli see, et Kaur Kenderi naiseideaaliks on vist infantiilne massimeedias propageeritav hälvik. Või arvab ta, et selline naine võiks kõigi tema meeslugejate “unistuste printsessiks” olla. Kuidas muidu mõtestada seda, et kõik tema naiskangelased, keda peategelane nii hirmsasti armastab, on sellised, kes ajavad gaasi- ja piduripedaali omavahel segamini, kulutavad viimase raha ilusatele riietele (kuid kangelane peab seda siiski väärt investeeringuks, sest naine suudab selles riietuses tal hetkega kõvaks ajada) ja ei saa üldse eriti aru, mis ilmas toimub. Printsess, kes lisaks ka mõelda oskab, on täielik no-no-no.

Ja teine asi, mis mind selle konkreetse raamatu puhul häirib on see, et ta kujutab mingeid täiesti universaalseid emotsioone nii, nagu tema oleks ainuke, kes neid tunneks või nagu need oleksid meesterahva puhul kuidagi haruldased. Samas on mind ta teiste raamatute puhul häirinud just see võlts “olen-ilgelt-kõva-mees-ja-panen-keda-tahan-ilma-ühegi-emotsioonita” suhtumine. Tahaks mingit kuldset keskteed? Või hoopis midagi kolmandat?

Ei, ta olustikukirjeldused ei meeldi mulle samuti.

  • Kategooriad