Oi jah

Üks mu lapsepõlve lemmikmängudest, Planescape: Torment, on praegu GOG-is soodukaga. Huvitav, kas see oleks MM-i jaoks piisavalt “I choose not to choose life” või käib see ainult joomise ja narkootikumide kohta? Meelitab küll viskuma …

Olgem head

Mina päästsin eile elusid. Käisin verd andmas. Tavaliselt tähendab see seda, et võtan K kaasa, läheme koos sinna, mul on liiga madal hemoglobiinitase, K pumbatakse tühjaks ja mina valin siis õnnelikult šokolaadi ja tunnen, et olen taas ühiskonnale oma pisikese panuse andnud (sest K-l üksi ei tuleks ju meelde sinna minna). Täna aga oli taas kõik kena ja minu veri läks ka kaubaks. On küll tore tunne, kuigi ega mulle väga ei meeldi see, kui mulle nõel sisse torgatakse – aga samas mõnele teisele jällegi ei meeldi ära surra, nii et see kaalub mu ebameeldivused üles.

Teiseks on vereandmine väga hea võrdsuskoolitus. Selles mõttes, et kui ikka näed, kuidas seal on ühtviisi koos nii kiilakad jõmmid, tätoveeritud mootorratturid, neiud, kes on hommikul kell 11 täismeigiga, elus kibestunud blogijad jne jne, siis tuleb ikka paremini meelde küll, et veri on meil kõigil punane ja aitamissoov ühesugune. Lisaks, suvel tasub eriti verd andmas käia, sest suviti on igasuguseid õnnetusi ju rohkem ja verevajadus suurem. Nii et olgem inimesed ja olgem head, te võite päästa purjus peaga ujuma läinud ja orgi otsa kukkunud rullnoka elu, et tema geenid siiski edasi saaksid kanduda. Hmm, see ei kõlanud nüüd päris nii hea reklaamlausena, kui mul plaanis oli, aga saate aru küll. Aitame elada.

Muide, kas te teadsite, et Eestis on ka doonorkoerad täitsa olemas? Igatahes on.

P.S. Minu jaoks oli eile esimene rannailm, mida sai ka rannas käimisega tähistatud. Vesi oli jahedavõitu küll, aga juba ujutav, krampi ei tõmmanud. Mina tahaks ikka natuke soojemat, aga K rapsis rõõmsalt ringi nagu hüljes.

Roheline välk

Sain vahepeal jalgratta parandusest kätte. Ja nüüd olen ma Tartu linna kõige ägedam hipster*. Rahatu küll, kogu see trall (remont + korv + rattakell** + rattalukk) läks päris mitu eurot maksma. Mõtlesin isegi, et äkki peaks paarsada eurot juurde panema ja uue ratta ostma, aga esiteks ei ole mul paarisadat eurot, teiseks ei ole mul selle jaoks vajadust, sest ma sõidan anult linnas nagunii ja ei läbi tuhat km aastas, ja kolmandaks on see ratas ju nii nummi.

Nüüd on ainult helkureid vaja külge panna, sest te kõik ju teate, et liiklusseaduse paragrahv 87 lõige 1 sätestab, et:

Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:

  1. töökorras pidur ja signaalkell;
  2. ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur

Ja siis saangi igati seaduslikult mööda linna ringi kimada. Õnneks on varsti palgapäev, siis saame teada, kas õnnestub ehk auto ka korda teha, ma tahtsin ju Ellotskat Eestis tuuritama viia. Oh need armsad esimese maailma mured.

* Ainult nõukastiilis lilleline kittelkleit on puudu. K.k.p.s. võiks vahelduseks roosade nabapluuside asemel neid mulle pakkuda.

** Ma tahtsin pasunat panna, aga ei leidnud seda kuskilt

tahaksid Sydneysse õppima minna?

Kuna pidin WebCT-s teistele minna soovijatele eelinfot andma, siis mõtlesin, et kopin selle kohe siia kah, sest seal pääsevad sisse ainult registreeritud kasutajad, ehk siis need, kes on ülikooli poolt juba rohelise tule saanud ja ühe jalaga uksest väljas. Mõni ehk alles plaanib minna ja tahaks väga teada, kuidas seal elu on.

Jätka lugemist

Dinner, drinks AND a show (Nadia muidugi, kes siis veel)

Kurat, et ma ka alati kõige paremad asjad maha pean magama. Nagu mäletate, ei saanud Nadia täna oma emaga aega veeta, sest pidi minema raamatukokku esseed kirjutama. Tema ema oli kodus ja tegi emalikke asju – avas Maike abiga akna, pesi Nadia pesu, koristas ta toa ära, viskas 8 nädala jooksul kogunenud toidujäänused ja -ümbrispaberid minema jne. Õnnis elu kestis täpselt nii kaua, kuni wunderkind koju jõudis ja juhtus see, mis juhtuma pidi ja sellistes olukordades alati juhtuma peab – Nadia vihastas end pööraseks, sest ta leidis, et ta ema on oma nina tema asjadesse toppinud, ja hakkas lõugama. Nii et tundub, et ta ema on ainus inimene, kelle peale ta üldse häält julgeb tõsta.

Otse loomulikult ilmus selle kisa peale välja Maike, kes teatas, et oma ema peale ei karjuta, vaid temaga käitutakse viisakalt. Nadia oli nii kuri, et üritas isegi talle (ja tõesti, kui ma ütlen “ISEGI TALLE”, siis täpselt seda ma mõtlengi) midagi vastu pobiseda, aga asi lõppes sellega, et ta läks oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni, et sealt tunni aja pärast alandliku näoga välja tulla. Kes see ikka  Maikega vaidleb.

Andke nõu, mida varastada!

Ma ei tea, kas ma olen juba rääkinud oma suurepärasest internetist, igatahes diil on selline, et kokku võin ühe kuu jooksul liigutada 5 GB datat (jah, see on NII üles kui alla), sellest 1 GB peak-time’i ajal (16-00) ja 4 GB ülejäänud ajal.  Arvata on, et peak-time on mul juba otsas, kuigi õnneks nad netti päris ära ei võta, lihtsalt pean viimane nädal aega 64/64 kiirusega leppima*, aga ülejäänud ajast on mul tervelt 1,5 GB järel. Ja ma ei oleks ometi õnnelik, kui ma oma raha eest viimast ei võtaks – nii et soovitage häid adventure mänge, mida alla tõmmata. See, mille ma viimati sain (Last Half Of Darkness: Tomb Of Zojir), oli väga kõva keskmise hindega, aga ei olnud ikka päris see. Mitte et mul oleks hetkel aega mängida, aga 6 päeva pärast saab see arvestusperiood läbi, nii et oleks vaja midagi varakult ära tirida. Nii et fire away.

* ma kujutan ette, kuidas Eesti hea püsiühendusega hellitatud pursuid praegu suurest naerust silmist pisaraid pühivad

The Secret of Monkey Island:Special Edition

Viimasel ajal on häid uudiseid nagu vihma. Kõik, kellel on õnnestunud elada nii väärika vanuseni nagu minu oma, mäletavad kindlasti nooruspõlve seiklusmänge – Simon the Sorcerer, Monkey Island, Day of the Tentacle jne. Day of the Tentacle ei olnud väga minu rida, aga Simon´t ja Guybrush´i jooksutasin küll mõnuga mööda ekraani ringi. Hiljuti avastasin, et Monkey Islandile oli isegi mingi sajas osa tehtud, mis mul õnneks proovimata oli jäänud – 3D kole variant tegi selle väga mitteapetiitseks, võiks isegi öelda, et jubedaks, ja kui ma õigesti mäletan, ei olnud see enam isegi point-and-click. Kurkuminevaks kanakondiks selle prae juures oli aga liikumine, mis oli nii kehv, et ma loobusin mängimisest peale kümnendat minutit.

Nüüd aga räägiti juba kevadel, et kohe-kohe tuleb eriväljaanne (re-make), et uurida, kas point-and-click adventure‘le veel turgu on – ja paar päeva tagasi uurima hakates selgus, et see on juba juuli keskel valmis saanud ja tundub ka peale näppimist igati uhke. Kui keegi soovib anda ka omalt poolt märku, et turgu on küll, tootke ainult, siis teadke, et mäng maksab ainult kümme doltsi – ega seda eriti üle viie tunni ilmselt ei mängita kah, aga hind on tõesti odav.

Graafikaosa on eriti lahe – lõpuks ometi on aru saadud, et elulähedus ei ole äge, vaid suur osa mängijatest (näiteks mina) tahavadki näha asju, mis oleks ilusad ja/või lahedad, mitte võimalikult “nagu päris”. Kui ma tahan näha puud, mis oleks nagu päris, võin ma metsa minna. Nii et see mäng on kenasti multikastiilis, AGA – igal suvalisel hetkel on võimalik vajutada f10 ja pilt asendub varasema multikapildiga. Esiteks paneb see ilusat pilti rohkem hindama ja teiseks meeldis mulle väga see, et kui mulle tundus, et kurat, siin ekraanil peaks praegu midagi veel olema, sain ma seda ka vähe teises vaates näha. No ja kolmandaks on kellad ja viled vahepeal lihtsalt lahedad. Vana versioon on siis selline nagu kõige alumisel pildil ja parempoolsel saab kvaliteeti kõrvutada (vajuta julgelt pildile).

Muide – iga kord, kui vahetub graafika, vahetub ka muusikaline süsteem. Nimelt on uuendatud variant ka selles osas veidi uhkem, kõne uuesti peale loetud, heliefekte kõpitsetud jne. Vanas versioonis mängides jääb sellest ilma.

Peamurdmise osa pole üle mõistuse keeruline, aga tunnistan, et mina tegin küll vahepeal sohki ja vajutasin H tähte, kui tahtsin mingi osaga enne kodust lahkumist valmis saada – nimelt ilmub selle peale ekraanile väike hint ehk vihje. Esimene vihje on üldine, teine täpsem ja kolmas seletab juba ka lausidioodile lahti, mida ta täpselt tegema peab, et edasi pääseda. Iseasi muidugi, kas see probleem, millega sina just parajasti tegeled, on see, millega sa mängu arvates tegelema peaksid. Mina ei mäleta õnneks originaalist mitte midagi, kuid kuna tegu on riimeigiga (üles on vuhvitud ainult pilt ja heli), siis tasub arvestada, et plot ja mõistatused on täpselt samad.

Veits on ka sellist osa, kus sina otseselt midagi ei tee, peale tooli seljatoele naaldumise ja multika vaatamise, aga seda ei ole liiga palju – ja kellelegi ei sunnita inglise keelt peale, karjuva ebaõiglusena puudus küll eesti keel valikute nimekirjast (OH, MIKS KÜLL OMETI???!!!), kuid kes saksa või prantsuse keelt paremini oskab, pääseb kergema vaevaga ja ei pea hakkama angliši kallal pead murdma.

Ütleme nii, et mina, kes ma olen vanakooli adventure´i tulihingeline fänn, jäin selle mänguga rohkem kui rahule, andke ainult juurde.

P.S. Kirjutasin antud postituse tegelikult Suborinurgale, aga kuna mäng on tõesti hea, on see ka siin omal kohal.

  • Kategooriad