literature · prantsuse keel

Lumehelbekesed ja varglikud (osa 1)

Ma ei tea, mida ma arvan inimestest, kes viitsivad selliseid raamatupilte teha

Pole veel kahte aastatki möödas sellest, kui ma suure suuga lubasin, et kohe hakkan varglike raamatut (“les furtifs“) lugema, ja juba on algus tehtud. Minu kaitseks olgu öeldud, et see on ca 700 lk ja esimene peatükk oli minu jaoks pigem ebameeldiv, aasta parim raamat või mitte. Esimene peatükk nimelt keerleb selle ümber, kuidas Lorca (kel esialgsete andmete põhjal ei ole Star Trekiga mingit pistmist) üritab varglike jahtimise eksamit läbida. Eksami sisuks ongi vargliku kättesaamine, mis tähendab samas automaatselt ka ta tapmist.

Nimelt teate seda tunnet, kui loete näiteks raamatut või tõusete püsti, et vetsu minna, ning näete hetkeks silmanurgast mingit liikumist? Need ongi varglikud, kes eksisteerivad meie nägemisulatuse pimedates nurkades ja on võimelised nende avastamise vältimiseks tegema igasuguseid trikke, näiteks taustaga ühte sulama või taastootma kõiki helisid, mida nad kunagi kuulnud on, nii et kui sa pahaaimamatult nende poole kõnnid, võid sa järsku hoopis külje pealt rotveileri haukumist kuulda, et sind eemale peletada.

Aga siin on see konks, mis minus kohe vastumeelsust tekitas — nad suudavad teha mis iganes heli, mida nad iial kuulnud on, ja nad on äärmiselt intelligentsed, nii et nad võiksid vabalt tekitada ka inimese jaoks surmavat helisagedust, aga nad lihtsalt … ei tee seda. Ehk siis on tegu tegelastega, kes on valmis pigem surema kui inimest ära tapma ja kes teevad kõik nende võimuses, et lihtsalt minema pääseda. Teiseks on tegu tegelastega, kes ei ole tavalises mõttes jahiulukid, sest nende surmast ei ole inimesele ABSOLUUTSELT mitte midagi kasu. Kui nad saavad aru, et inimene on neid näinud, muutuvad nad kivikujuks ja ongi kõik (see käib ainult päriselt oma silmaga nägemise kohta, nad on igati teadlikud sellest, kui neid sensorite ja kaameratega jälgitakse, aga see neid miskipärast ei häiri). Ei ole enam liha, mida süüa, karva, millest kasukat teha ega isegi mitte materjali teadusuuringuteks, sest sealt ei saa teada midagi enamat, kui tavalist kivitükki uurides. Nad isegi ei söö midagi, mida inimesed kasvataksid, nii et ei saa isegi rääkida nö kahjurite hävitamisest. Nii et kogu kasulik asi, mis sealt tuleb, on see, et surev varglik jätab endast järele asja, mida raamatus nimetatakse céliglyphe, ehk siis põhimõtteliselt mingi pika kalligraafilise märgi. Iga märk on erinev, kokku on neid juba üle 200 ja siiani ei ole suutnud uurijad isegi kokkuleppele jõuda, kas märk on sõnum inimestele, teistele varglikele või lihtsalt a la surmahüüd. Ehk siis lühidalt: nende tapmine on täiesti tarbetu, keegi ei saa sellest mitte mingit kasu ja mul on seda kõike äärmiselt ebameeldiv lugeda.

Päris elust mäletan aega, kui konvekablogija oli Lõuna-Ameerikas ja kirjutas oma kolleegist, kes tegi “olulist teadust”, mille peamine point oli see, et ta toppis mingitele sisalikele termomeetrit kloaaki. Ka selliste asjadega ma mõtlen, et kes see tahaks teha üldse sellist asja, tappa hunnikut loomi lihtsalt selleks, et nende kohta natuke rohkem teada saada, kuigi seal oli loodetavasti siiski mingi üllas eesmärk. St lihtsalt termomeetri toppimine ei tapnud muidugi kedagi, aga seal oli vahepeal ka mingi külmutamisepisood (?) või midagi sarnast, mille tõttu küll paras ports neid maha kooles. Ma olen lumehelbeke, kes tahab elada oma roosas mullis ja jäätist süües mitte mõelda sellele, et lehmal on õnnetu elu (ja lisaks lumehelbeke, kes sööb fair trade jäätist, seal on ehk lehmal tiba parem elu).

Nii et eelmine kord ei jõudnud ma suures vastikuses esimesest peatükist kaugemale. Seekord võtsin end kokku ja sain teada, et esiteks on Lorcal siiski teatav põhjus, miks ta varglikest nii väga huvitatud on, ning teiseks elab kogu see seltskond täielikus jälgimisühiskonnas, mis on rikka eliidi kontrolli all. Valdav enamus inimkonnast kannab spetsiifilist huulerõngast ja isegi 5aastased lapsed suudavad juba selle abil oma ema asukoha igal ajahetkel 3 cm täpsusega positsioneerida. Ma küll ei tea, miks inimesed alati armastavad rääkida huulerõngastest ja vaktsiinidesse peidetud minikiipidest, kui kõigil meist on juba positsioneerimisvahend nagunii taskus, aga see on vist selle pärast, et inimaju ei taha mõelda asjadele, mis talle ebameeldivad on. Kiibid ja sama põhimõtet järgivad huulerõngad on siiski põnev sci-fi, see, et sind juba jälgitakse, on ebameeldiv.

Eile näiteks oli meil (virtuaalne) firmapidu, kus üks poiss rääkis, kuidas ta ema on muretseja, nii et kogu suguvõsal on iPhone’id, et saaks Family Organizerit kasutada, nii et saad kogu aeg kaardilt näha, kus kõik su pereliikmed parajasti on. On muidugi naiivne arvata, et kui selline funktsionaalsus juba olemas on, siis piisava huvi korral ei saaks seda ka mittepereliikmed kasutada. Tänasel päeval ei lähe see vist enam vandenõuteooriate alla, vaid kõik lihtsalt kehitavad õlgu ja loodavad, et ehk nad ei ole piisavalt huvitavad, et keegi viitsiks kaamerat häkkida ja vaadata, kuidas nad nina nokivad või Jürgen Ligi kombel varustust kohendavad. Ma näiteks vaatan ühte juutuuberit, kes kajastab tuntud mõrvamüsteeriume, ja noh, huvitav, kuigi natuke hirmutav on vaadata, kuidas mõnes riigis kestab reaalne uurimine ainult selle hetkeni, mil nad õige kahtlusaluseni jõuavad — sel hetkel alates otsitakse inimese kadumise hetkest alates üles kogu kahtlusalust puudutav videomaterjal + info tema liikumise kohta. Just vaatasin mingit Uus-Meremaa asja, kus mõrvar oli lisaks liikunud ka rendiautoga, nii et loomulikult selle GPS ka veel. Üsna õõvastav oli näha, kuidas põhimõtteliselt kõik, mis toimus mõrtsuka oma korterist väljaspool, oli kenasti videos. Kuriteod muidugi saavad kiiresti lahendatud.

Või noh, eks meil siin on ka sarnane lugu, et praegu Helmed karjuvad kooris politseiriigi teemadel, aga … Aga tänapäeva politseiriik ei tähenda kumminuiaga kurjasid onusid. Tänapäeva politseiriik tähendab seda, et sind jälgitakse igal sammul ja EKRE oli kõigest mõne kuu eest innukalt läbi surumas elektroonilise side seaduse muudatust, mis väga suure sammu selle poole teeb. Ja tuletan meelde, et me niigi elame riigis, kus meie mobiilside metaandmeid valimatult kogutakse, kuigi Euroopa Kohus on korduvalt sarnastes kaasustes öelnud (alates juba aastast 2014), et nii nagu ei ole okei. Praegu näiteks on Prantsusmaa sama vaidlust vaidlemas, sest Pariisi linnavalitsus arvab, et võiks ju lihtsalt Euroopa Kohtu otsust ignoda. Ehk siis Euroopa Kohus leiab, et ka meil siin toimuv on vastuolus eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega, meie süvariik leiab, et kui nad ei saa teada, mida ma hommikusöögiks söön, peavad nad vähemalt teadma, kellele ma kassi jalutades mehe eest salaja helistan. Ning nüüd siis tahetakse mitte ainult ära keelata isikustamata kõnekaarte, vaid ka sundida numbripõhiseid suhtlusäppe (Skype ja WhatsApp jms) end sideteenuse osutajaks registreerima, et neil oleks kohustus sarnast infot koguda. St igaüks on ise süüdi, kui ta Skaibis pläkutab ja eeldab, et see kuidagi anonüümne on, aga WhatsApp pakub teatavasti end-to-end encryption’it, nii et ainus info, mida nad sealt saaksid (eeldusel, et sa oma äppi korrektselt kasutad), on see, kellega sa suhtlesid, mitte see, mida sa kirjutasid. Mis on paljude jaoks siiski info, mis läheb ka sinna eraelu puutumatuse alla. Ja nüüd siis muidugi see aprilli alguse uudis, et meie muidu nii rangelt kõike kärpiv riik on eraldanud 17 miljonit eurot biomeetriliste isikutuvastuseks kasutatavate andmete kogu ABISe loomiseks. Aga raamatus räägime muidugi huulerõngast, eks ole, et teil oleks lihtsam uskuda, et me tegelikult ei räägi tänapäevast ja kõrvaltänavast, vaid tulevikudüstoopiast. 😀

Igatahes luuakse sellega siis kohe vastandus. Vargsi mööda nurki hiilivad loomakesed, kes on jälgimise vältimise maailmameistrid, ja jälgimisühiskonna elanikud, kes on süsteemi aktiivsemad või vähemaktiivsemad (või suisa vastased) liikmed. Huvitav on ka see, et vaatasin, et teised on internetis sellele väga innukalt andnud kas väga kõrgeid või väga madalaid hindeid, nii et tundub, et külmaks see inimesi igatahes miskipärast ei jäta. Nii et üritan vist sedapuhku siiski end vähemalt sajast esimesest leheküljest läbi närida, et oskaks ka midagi asjalikku arvata. Arvasin küll, et ehk kahe aastaga on juba ka tõlge tulnud, aga ei midagi, isegi ingliskeelset ei ole veel, nii et tuleb ikka ise vaeva näha. Aga see vähem telefoni kasutamine annab juba tulemusi küll, rohkem aega kaunitele kunstidele jne.

climbing · prantsuse keel

Keelest rääkisime me

Eile oli kuu viimane päev, mis teatavasti tähendab, et tuleb Sport-ID raha laiaks lüüa. Jajah, Stebby on see tegelikult nüüd, aga Statoil on mul ikka vahel Statoil, ma olen vana inimene, ei jää külge need uued asjad nii kiiresti. Tavaliselt lahendan ma selle mure nii, et kannan kogu ülejäänud spordikompensatsiooni Ronminni (need kuus kuud kehtivad väärtuskaardid, noh), aga ma olin eile nii solvunud, et mõtlesin, et SENTIGI ei anna ma neile enam, kui nad oma ärihuvid nii avalikult Eesti ronimisest ettepoole panevad. Ja meie spordikompensatsioon on õnneks väga korralik, selle koha pealt ei saa üldse kurta. Minu isikliku rahakoti õnneks oli mul tšekk ka ühelt teiselt seinalt, kus ma käin, nii et pool kompensatsioonist sain sealt kaetud, ning lisaks saan kohe varsti nüüd proovida üht uut massööri. See kulub ära küll, polegi ammu käinud jälle.

No ja täna siis selgus, et Ronmin selles ühes isikus võtab patendiametist avalduse tagasi ja isegi bännist loobus, nii et hakka või arvama, et soomlased on toredamad inimesed kui eestlased. Õige eestlane oleks 20 aastat viha pidanud. Ma siiani ei räägi ühe naisega, kelle peale ma rohkem kui 10 aasta eest solvusin, sest tema mees läks minu tollase mehega tülli ja siis see naine ei tahtnud minuga lõunale minna, kuigi mina polnud kogu tolle tüliga kuidagi seotud. Isegi tere ei ütle, noogutan ainult kala näoga, kui linnas nägema satun. Ta naeratas viimati. Kes ta on omast arust, et mulle naeratama tuleb??? (Kusjuures ta on selle mehega siiani koos, kasvatavad jõnglasi ja puha, nii et õige valiku tegi vist mehe poole hoidmisega.) Aga mul on VÄGA hea meel, et teised inimesed paremad on ning ronijad saavad lihtsalt kõik koos edasi ronijad olla, ilma et keegi peaks pooli valima.

Vabandust, ma läksin närvi ära. Keelepostitus pidi see ju olema. Ma nimelt olen täiesti kogemata prantsuse keelt õppinud. See mäng, mille ma varsti maha jätan*, eks ole. Seal on grupichat. Meeskonna (alliantsi!) grupichat, kus teoreetiliselt on ühine keel inglise keel, aga kuna seal on ka sisseehitatud automaattõlke võimalus, siis paljud väsinuna või keelekaaslastega rääkides kasutavad oma keelt. Nii et olen saanud end erilise erudiidina tunda, sest üldiselt käib sealt lisaks inglise keelele läbi veel hispaania, itaalia, prantsuse ja vene keel ning neist kõigist saan ma sel lihtsakoelisel tasemel ka tõlkenupule vajutamata aru. Aga sellest hoolimata olen õppinud mõned väljendid, mida ma kas varem ei teadnud või pole selles kontekstis näinud.

No näiteks sõna péripétie — ma teadsin, et see on olemas ja tähendab põhimõtteliselt seiklust või ootamatut süžeepööret (pea alati paremuse poole), aga ma pole mitte iial näinud, et seda kasutataks väljaspool kirjandusanalüüsi. Tavaliselt öeldakse lihtsalt aventure, mis seal peenutseda. Aga noor daam Quebeckist kasutas seda ühe natuke rahutu inimese iseloomustamiseks, öeldes, et temaga kaasnevad alati péripéties. No ja selle noormehe süžeepöörded nüüd paremuse poole küll ei ole, ta on selline muredest vaevatud teismeline. Nii et ma siin nüüd mõtlen, kas see on selline ühe inimese imelik keel või mingi suurem asi.

Teine väljend, mis oli minu jaoks täiesti uus, on être chaud pour qqch, mis tähendab põhimõtteliselt lihtsalt, et on tuju midagi teha. Mis on selles mõttes huvitav, et inglise keele sarnane having hots for smth kannab eneses ju tunduvalt suuremal määral entusiasmi. No ja selles mõttes ka, et kõnekeeles on chaud tavaliselt pigem karm või raske, sõltuvalt kontekstist. Kodutööst rääkides tähendab c’est chaud, et see on keeruline, autoõnnetusest rääkides, et ikka karm värk. No meie Lihula sündmuste kohta ütleksid nad raudselt, et c’est chaud, aga nüüd oskame ka öelda, et Mikk était chaud pour une petite tuerie. Ärge öelge, et te siit blogist iial midagi eluks vajalikku ei saa!

Jagasin seda kõike ka prantsuse keelt õppiva sõbrannaga. Ta õpetas mulle selle peale vastu venekeelse väljendi njuhat klei, mis minu jaoks oli tõesti TÄIESTI uus. Kumbagi sõna ei teadnud varem. Nii et huvi pärast ei ütlegi siin, mis see tähendab, vaid küsin oma lugejate käest, et kallid sõbrad, kas teie saate sellest väljendist guugeldamata aru? Minu sisetunne ütleb, et kui Kaur ei tea, siis Tom teab igatahes, aga no testime. 😀

* Oktoobris vajasin midagi, mis tähelepanu endale võtaks, aga mõtlemist ei eeldaks, aga nüüd tunnen, et ei ole vaja teist enam, nagu kark jalus. Tahaks juba päris asjadega tegeleda.

P.S. Kui te pole veel lugenud, siis “Välisministeerium pisaraid ei usu” on megahea artiklisari. Minu lemmik oli see, annab väikese ülevaate praegustest oludest.

P.P.S. Kuna me juba keeleteemadel räägime, siis ma ei saa ütlemata jätta, et minu meelest on ülinaljakas, et uue ronimishalli nimeks saab KIVI, kuigi kaks asutajaliiget kolmest mitte ainult ei eelista plastikut, vaid väldivad igal võimalusel väljas ronimist. 😀

prantsuse keel · Uncategorized

Kas meil siin haritud joodikuid ka on?

muselet-image03

Kui mul on sihuke klassikaline šampapudel, millel on kork, mille otsas on veel muselett (see traatpuur, noh), siis kuidas te eesti keeles nimetaksite seda, mida prantslased nimetavad ceinture du muselet ehk siis museleti vööks/rihmaks? Tegu on siis seda traatpuuri ümbritseva traadiga, mille otsi keeratakse, et muselett korralikult kinnitada – ja hiljem lahti keeratakse, et seda eemaldada. Lisasin kohe pildi ja puha, vasakul on näha kenasti, kuidas selle “vöö” otsi keerata saab.

anna kannatust · prantsuse keel

Prantslased ja nende viisakusvormelid

tul

Tõlkebüroos tuleb tavaliste tööde vahel ka igasugu imelikke asju ette. Küll kirjutavad inimesed, kes ütlevad, et “vaadake ise, mis keeles see algtekst on, ega ma ka aru ei saa” (ja siis on tegu ingliskeelse jõulutervitusega), küll helistavad inimesed, kes ütlevad, et ega neil pikka juttu ei ole, ja tahavad tõlkimist vajava teksti telefonis ette lugeda (tuletan meelde, et jutt käib inimestest, kes tõlgitavat keelt ise eriti ei räägi, st ei oska ka hääldada). Täna aga juhtus selline asi, mida mul siin veel ette polnud tulnud – mulle anti erandkorras käsk ühte Prantsusmaa firmasse helistada, sest mingid asjad tahtsid arutamist.

Kui keegi arvab, et Prantsusmaale helistad sama moodi, nagu meil Tele2, et meeldiv hääl teiselt poolt toru ütleb “Tere! Kuidas saan aidata?” ja siis hakkad kohe oma kehvast levist ja kinnipandud kõnekaardist rääkima, siis ta eksib. Ei, sulle öeldakse esmalt lihtsalt tere, siis sa küsid viisakalt, kuidas neil seal ka läheb (ise samal ajal mõeldes, et ei tea, kas sai ka õigesse kohta helistatud, sest ega nad firma nime ei maini), nemad küsivad vastu, kuidas sinul läheb, ja siis sa saad öelda, et muidu läheb hästi, aga näed, teenusega X, mida te pakute, on üks väike mure.

Selle osaga sain ma kenasti hakkama. Aga siis hakkas meil jutt otsa saama ja mulle tuli meelde, et kõik mu varasemad prantsuskeelsed kõned on olnud sellised, kus teine osapool MINUST midagi tahab, mitte vastupidi, ja et ega ma ometi ei mäleta, kuidas see kõneke nüüd viisakalt ära lõpetada. Üritasin pingsalt meenutada, higipiisad juba otsaees, ja ütlesin talle lõpuks midagi teemal “Aitäh siis”. Tema oli hetkeks ilmselgelt segaduses ja hakkas siis lihtsalt edasi rääkima. 😀 Nüüd olin mina segaduses ja ütlesin talle lõpuks midagi teemal “Ma sain kõik vajalikud vastused.” Krt, ikka räägib edasi. Nii et lõpuks ütlesin ma lihtsalt “Aitäh! Head-aega!”

Proovi sellistega midagi arutada, isegi sellest ei saa nad aru, millal jutt otsas on. Nii kui olin toru hargile pannud, tuli muidugi meelde, et tsiviliseeritud inimene ütleb sellises olukorras:”Suur aitäh, et minu jaoks aega leidsite!” No midagi sarnast, näiteks “Merci d’avoir pris le temps d’avoir répondu à mes questions.” Nagu metsas oleks ma kasvanud, tõesõna.

Miks sellised asjad küll alati siis meelde tulevad, kui enam vaja ei ole. Nagu parimad naljadki, kus te enam trügite, möödas on juba kõik. Tulge järgmine kord õigeks ajaks.

Pildil on Piirideta tuletõrjujad, ehk siis läbilõige keskmistest Prantsuse meestest.

esp · prantsuse keel

Keeleteemalised mõtisklused

Mind vahepeal ikka üllatab see, KUI sarnased hispaania keele konstruktsioonid on. Seekord avastasin, et nii, nagu meie saame öelda, et “see mees on oma elu jooksul rohkem viina joonud kui sina piima,” ütlevad hispaanlased täpselt sama konstruktsiooniga “he visto más gente enferma que vosotros comidas calientes”. Inglise keeles pole ma selle konstruktsiooniga kokku puutunud ja prantsuse keeles leidsin ma esimese hooga ainult mingeid lauseid teemal “J’ai vu plus d’horreurs sur cette planète que tu n’en verras dans toute ta vie., “mis pole päris see. (Nodsu, ütlevad nad nii ka, nagu ma silmas pean?)

prantsuse keel · Uncategorized

Prantslastele

See on ikka nii kohutavalt hea tsitaat, et ma pean selle uuesti lisama. Mis sellest, et suurem osa sellest aru ei saa ja pärast google transleiti on kogu stiil läinud. Vähemalt saan vajadusel hiljem lugeda.

Je n’ai d’ailleurs jamais parlé à personne pour dire autre chose que passez-moi le sel, sauf deux fois, et deux fois, j’ai eu mal. Je déteste les gens qui ne comprennent pas la première fois qu’on leur tape sur les doigts.

prantsuse keel

Prantsuse keel ja komad

September ju, ei ole vara nende teemade juurde tagasi pöörduda. Nimelt on prantslaste jaoks kirjavahemärgid suisa omaette teadus, minu meelest topivad nad neid igale poole. Näiteks järgmine lause: “Ainsi, la virgule sert à séparer, dans une phrase, les éléments semblables, c’est-à-dire de même nature ou de même fonction.” Tõlkes siis, et “Nii eraldab koma ühes lauses sarnaseid elemente, teisisõnu samalaadseid või sama funktsiooniga elemente.” Nägite jah, eesti keeles kulus ainult üks koma. Prantslastel läks aga vaja nelja.

Täna leidsin aga hea ülevaatliku lehe, kus lühidalt selgitatakse, kuhu siis igatahes koma käib. Nii et huvilistele kindlasti kasulik, seda enam, et neil tuleb tihti ette see, et komade kasutamine või mitte kasutamine annab tekstile hoopis teise varjundi anda – ja sugugi mitte nii ilmselgelt, kui meile tuntud “Tappa, mitte armu anda.” Toon näite:

1) Mes élèves, qui écoutent, aprennent facilement.

2) Mes élèves qui écoutent aprennent facilement.

Eesti keeles oleks mõlema lause tõlkevasteks, et “Mu õpilased, kes kuulavad, õpivad kergesti.” Aga prantsuse keeles antakse esimese lausega mõista, et KÕIK mu õpilased kuulavad, ja teisega vihjatakse, et osad on mul klassis ikka loodrid ka, kellel see asi sugugi nii hõlpsasti ei edene.

Noh, kas õppisite kõik midagi?

prantsuse keel · Uncategorized

Antidote (arendagem prantsuse keelt)

Avastasin tänu Mariale programmi, millega isegi keskpärase keeleoskusega inimesed saavad teeselda, et nad oskavad prantsuse keelt. Antidote on selline programm, mis märkab KÕIKE – nii seda, kui kirjutaja soo määramisel eksib, seda kui sugu/mitmus, tegijanimi ei ühildu sellega seostuvate sõnadega (kui kirjutada ils mange või un chien paresseuse, vihjatakse kohe, et nüüd läks ikka nihu), kui eitus on valesti moodustatud, kui kogemata mõnda sõna on topelt saanud ja isegi seda, kui üleüldises plaanis süntaks kahtlane tundub. Programmi koduleht lubab, et isegi komavead leitakse üles (mina ei tea sellest midagi, ma teen ju lihtlauseid), lisaks olen juba oma silmaga näinud, et antakse märku, kui mõni sõna on kõnekeelne või omane pigem Belgias või Kanadas räägitavale prantsuse keelele. Lisaks kaasnevad sellega mitmed sõnaraamatud – ja soolane hind, et seda ausal teel osta, tuleb umbes sada eurot välja käia. Maria ütleb, et tema meelest on see igati mõistlik investeering (tema kasutab prantsuse keelt muidugi ka igapäevaselt, nii et vajadus selle järele on suur).

Kuigi teksti on võimalik toota ka Antidote’is endas, saab seda ühildada teiste asjadega. Nii tekstitöötlusprogrammidega kui internetiga (Chrome’i, Mozilla, Exploreriga), seega saab vajadusel seda üsna mugavalt ka näiteks prantsuskeelse kirjavahetuse hõlbustamiseks kasutada. Ühildamisega on ainult üks jama – Wordi kasutajatel pole mingit probleemi, aga mina eelistan põhimõttelistel põhjustel OpenOffice’it. Seda see programm ei toeta, küll toetab ta aga LibreOffice’it (kuigi ka seal tuleb võtta vanem versioon 3.6), mis on OpenOffice’ist välja arendatud ja põhiolemuselt sama asi (pakub salvestamiseks vaikimisi odt formaati jne). Nii et vabavara kasutajad hätta ei jää, aga veidi tülikas on see sahmimine küll.

Ostes võib programmi installida kolme erinevasse arvutisse, eeldusel, et need asuvad sama katuse all. Varganägudel on muidugi laiemad võimalused, aga must südametunnistus.

blogs · prantsuse · prantsuse keel

Prantsuskeelsed blogid

On ilmselge, et just siis, kui peaks kindlasti tegema mingeid konkreetseid asju, teen ma parajasti midagi muud. Täna guugeldasin ma prantsuskeelseid blogisid. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest ühtegi blogipuu sarnast saiti ma neil ei tea, nii et pidin lihtsalt alustama suvaliste (ja igavate) blogidega ning nende linkide kaudu edasi liikuma. Sellega on aga see mure, et esiteks ei lingi enesekesksemad (= pooled prantslased) tavaliselt kedagi ja teiseks huvitavad inimesi tavaliselt sarnased inimesed, nii et kakablogijal võib küll kümme linki reas olla, aga need viivad kõik teiste kakablogijate juurde. Samuti eristab prantslasi meist see, et nad on kirjutamisega harjunud, nad peavad koolis kõik meist sada korda rohkem kirjutama, nii et neile tundub üsna loogiline, et kui nad juba blogi pidama hakkavad, võiks üks postitus vabalt kaks A4 olla küll – mina jälle ei viitsi nii pikka teksti lugeda, nii et suurem osa sellistest said välja praagitud.

Lõpuks saatis mind siiski teatav edu, nii et jagan oma leide teiega ka, juhuks kui keegi veel igapäevast prantsuse keelt lugeda tahab. Süsteem on traditsiooniline, mida eespool miski nimekirjas on, seda rohkem see mulle meeldis. Kahju, et nad wordpressi ei armasta, hakka või mõtlema, et peaks ikka google readerisse asjad sättima. Blogid on igatahes sihukesed:

  • Femme Sweet Femme – üks naine, kelle kohta ei ole kirjas, kui vana ta on, kui palju ta kaalub või kas tal lapsi ka on, aga kes kirjutab naljakalt (kuigi väljendab end vahel tiba robustselt ja ei põlga ära ka obstsöönsusi, aga minu jaoks ta üle piiri ei lähe). EI kirjuta kosmeetikast ja uutest riietest (minu jaoks jättis blogi nimi alguses sellise mulje), vaid niisama. Ja mulle meeldib väga see, et ta on oma blogi üles ehitanud nagu maja – postitused on jagatud kategooriate kaupa, osad on siis majas sees, osad jäävad välja jne. Mitte et see oluline oleks, aga selline armas nüanss.
  • Le blog de Borée – siin kirjutab üks arst oma elust ja mõtetest. Eelkõige jäi see silma selle pärast, et sain sealt teada, miks prantslastel alati nii hirmsad haigused on ja et see, miks nad peoga ravimeid sisse ajavad, pole sugugi alati arstidest tingitud, vaid pigem mingist nende isiklikust ajuehituse omapärast.
  • Ingliche Titcheur – isegi, kui see oleks maailma kõige igavam blogi, ei saaks ma seda jagamata jätta, sest sellel on SELLINE NIMI. Jaa, nimi müüb, see on esimene mulje, mis teist jääb. Aga ta kirjutab ka üsna normaalselt.
  • La fille aux yeux couleur menthe à l’eau – tunnistan ausalt, tema ongi pereema, kes kirjutab päris hästi oma lastest. Aga üsna hästi kirjutab ja kõik nad ei ole pisikesed. No ja tegelikult kirjutab ta vahel ka lastest, rohkem ikka muudest asjadest. Kuigi kahtlen, kas ma teda ka pikemas perspektiivis lugema jään, sest sealt kumab läbi tuntav kirjanduslikkuse pretensioon (mis on neis blogides üsna tüüpiline), aga see konkreetne stiil ei ole minu maitsele vist kõige sobivam. Tal on aga VÄGA palju viiteid teistele blogidele, nii et juba selle pärast pälvis tähelepanu.

Kui oskate veel midagi soovitada, siis andke tuld. Ega ma ei hakka ometigi oma lõbuks prantsuskeelseid raamatuid lugema, neid saan ma praegu kohustuslikus korraski piisavalt.

prantsuse keel

õpime keelt?

Täna siis suisa mitut. Kuna mul on kirjasaatjad üle kogu maa (ma tean, et see ei olnud tegelikult isegi esimesel korral naljakas, aga ma ei kavatse KUNAGI lõpetada), saan ma vahel kirju ka keeleteemadel. Paar päeva tagasi sain sellise kirja, mida tahaksin ka teiega jagada. Nimelt kirjutas üks Katre (ma nii tahaksin öelda midagi stiilis “25aastane Katre Tartust, kes hetkel on veel vallaline, aga loodab, et mitte kauaks”, aga see oleks valetamine, sest tegelikult ei tea ma mitte midagi), et kasutab keeleõppeks juba mõnda aega lehte Newsinslowfrench – nagu nimigi ütleb, saab siin kuulata prantsuskeelseid uudiseid nende tavakujust aeglasemalt. Kuna esimestel aastatel võib just sõnapiiride tajumine kõige keerulisem olla, sest nad räägivad tavaliselt ikka VÄGA kiiresti, on see üks tänuväärne asi. Lisaks on seal ka grammatikat, harjutusi jms ning lisaraha eest on võimalik nendega ühineda ja saada põhimõtteliselt sama asja, aga suuremas mahus. Kas see seda raha väärt ka on, ei oska mina öelda, aga eks Katre võib kommenteerida, kui palju selle raha eest saab.

Teiseks googeldasin ma täna itaaliakeelset väljendit ci vuole, et teada saada, mida see tähendab, ja avastasin ingliskeelse lehe, mis õpetab paralleelselt prantsuse ja itaalia keelt. Esmapilgul tundus vähemalt prantsuse keele kohta käiv õige olevat, kuigi see sama ci vuole tekitas kahtlusi, sest selle tõlkevasteks oli il faut ja näiteks Il faut des biscuits (Ci vogliono i biscotti), aga minu keelevaistu järgi on see prantsuskeelne lause väga imelik, pigem kasutataks sellises olukorras väljendit besoin de (bisogno di) või pandaks sinna mingi verb vahele. Aga muu tundus seal suht okei olevat, kuigi ma vaatasin esialgu ainult lehte nr 2 (nagu koduka lingilt näha, siis neid kokku neli tükki ongi, esimene on mingi levinumate fraaside, numbrite, artiklite jms oma, teised kolm keskenduvad grammatikale ja verbiaegadele – näitab küll ka viiendat, aga seda klikkida ei saa), nii et huvilistel tasub ehk uurida, minu jaoks on küll üsna põnev värk.