Kas meil siin haritud joodikuid ka on?

muselet-image03

Kui mul on sihuke klassikaline šampapudel, millel on kork, mille otsas on veel muselett (see traatpuur, noh), siis kuidas te eesti keeles nimetaksite seda, mida prantslased nimetavad ceinture du muselet ehk siis museleti vööks/rihmaks? Tegu on siis seda traatpuuri ümbritseva traadiga, mille otsi keeratakse, et muselett korralikult kinnitada – ja hiljem lahti keeratakse, et seda eemaldada. Lisasin kohe pildi ja puha, vasakul on näha kenasti, kuidas selle “vöö” otsi keerata saab.

Advertisements

Prantslased ja nende viisakusvormelid

tul

Tõlkebüroos tuleb tavaliste tööde vahel ka igasugu imelikke asju ette. Küll kirjutavad inimesed, kes ütlevad, et “vaadake ise, mis keeles see algtekst on, ega ma ka aru ei saa” (ja siis on tegu ingliskeelse jõulutervitusega), küll helistavad inimesed, kes ütlevad, et ega neil pikka juttu ei ole, ja tahavad tõlkimist vajava teksti telefonis ette lugeda (tuletan meelde, et jutt käib inimestest, kes tõlgitavat keelt ise eriti ei räägi, st ei oska ka hääldada). Täna aga juhtus selline asi, mida mul siin veel ette polnud tulnud – mulle anti erandkorras käsk ühte Prantsusmaa firmasse helistada, sest mingid asjad tahtsid arutamist.

Kui keegi arvab, et Prantsusmaale helistad sama moodi, nagu meil Tele2, et meeldiv hääl teiselt poolt toru ütleb “Tere! Kuidas saan aidata?” ja siis hakkad kohe oma kehvast levist ja kinnipandud kõnekaardist rääkima, siis ta eksib. Ei, sulle öeldakse esmalt lihtsalt tere, siis sa küsid viisakalt, kuidas neil seal ka läheb (ise samal ajal mõeldes, et ei tea, kas sai ka õigesse kohta helistatud, sest ega nad firma nime ei maini), nemad küsivad vastu, kuidas sinul läheb, ja siis sa saad öelda, et muidu läheb hästi, aga näed, teenusega X, mida te pakute, on üks väike mure.

Selle osaga sain ma kenasti hakkama. Aga siis hakkas meil jutt otsa saama ja mulle tuli meelde, et kõik mu varasemad prantsuskeelsed kõned on olnud sellised, kus teine osapool MINUST midagi tahab, mitte vastupidi, ja et ega ma ometi ei mäleta, kuidas see kõneke nüüd viisakalt ära lõpetada. Üritasin pingsalt meenutada, higipiisad juba otsaees, ja ütlesin talle lõpuks midagi teemal “Aitäh siis”. Tema oli hetkeks ilmselgelt segaduses ja hakkas siis lihtsalt edasi rääkima. 😀 Nüüd olin mina segaduses ja ütlesin talle lõpuks midagi teemal “Ma sain kõik vajalikud vastused.” Krt, ikka räägib edasi. Nii et lõpuks ütlesin ma lihtsalt “Aitäh! Head-aega!”

Proovi sellistega midagi arutada, isegi sellest ei saa nad aru, millal jutt otsas on. Nii kui olin toru hargile pannud, tuli muidugi meelde, et tsiviliseeritud inimene ütleb sellises olukorras:”Suur aitäh, et minu jaoks aega leidsite!” No midagi sarnast, näiteks “Merci d’avoir pris le temps d’avoir répondu à mes questions.” Nagu metsas oleks ma kasvanud, tõesõna.

Miks sellised asjad küll alati siis meelde tulevad, kui enam vaja ei ole. Nagu parimad naljadki, kus te enam trügite, möödas on juba kõik. Tulge järgmine kord õigeks ajaks.

Pildil on Piirideta tuletõrjujad, ehk siis läbilõige keskmistest Prantsuse meestest.

Keeleteemalised mõtisklused

Mind vahepeal ikka üllatab see, KUI sarnased hispaania keele konstruktsioonid on. Seekord avastasin, et nii, nagu meie saame öelda, et “see mees on oma elu jooksul rohkem viina joonud kui sina piima,” ütlevad hispaanlased täpselt sama konstruktsiooniga “he visto más gente enferma que vosotros comidas calientes”. Inglise keeles pole ma selle konstruktsiooniga kokku puutunud ja prantsuse keeles leidsin ma esimese hooga ainult mingeid lauseid teemal “J’ai vu plus d’horreurs sur cette planète que tu n’en verras dans toute ta vie., “mis pole päris see. (Nodsu, ütlevad nad nii ka, nagu ma silmas pean?)

Prantslastele

See on ikka nii kohutavalt hea tsitaat, et ma pean selle uuesti lisama. Mis sellest, et suurem osa sellest aru ei saa ja pärast google transleiti on kogu stiil läinud. Vähemalt saan vajadusel hiljem lugeda.

Je n’ai d’ailleurs jamais parlé à personne pour dire autre chose que passez-moi le sel, sauf deux fois, et deux fois, j’ai eu mal. Je déteste les gens qui ne comprennent pas la première fois qu’on leur tape sur les doigts.

Prantsuse keel ja komad

September ju, ei ole vara nende teemade juurde tagasi pöörduda. Nimelt on prantslaste jaoks kirjavahemärgid suisa omaette teadus, minu meelest topivad nad neid igale poole. Näiteks järgmine lause: “Ainsi, la virgule sert à séparer, dans une phrase, les éléments semblables, c’est-à-dire de même nature ou de même fonction.” Tõlkes siis, et “Nii eraldab koma ühes lauses sarnaseid elemente, teisisõnu samalaadseid või sama funktsiooniga elemente.” Nägite jah, eesti keeles kulus ainult üks koma. Prantslastel läks aga vaja nelja.

Täna leidsin aga hea ülevaatliku lehe, kus lühidalt selgitatakse, kuhu siis igatahes koma käib. Nii et huvilistele kindlasti kasulik, seda enam, et neil tuleb tihti ette see, et komade kasutamine või mitte kasutamine annab tekstile hoopis teise varjundi anda – ja sugugi mitte nii ilmselgelt, kui meile tuntud “Tappa, mitte armu anda.” Toon näite:

1) Mes élèves, qui écoutent, aprennent facilement.

2) Mes élèves qui écoutent aprennent facilement.

Eesti keeles oleks mõlema lause tõlkevasteks, et “Mu õpilased, kes kuulavad, õpivad kergesti.” Aga prantsuse keeles antakse esimese lausega mõista, et KÕIK mu õpilased kuulavad, ja teisega vihjatakse, et osad on mul klassis ikka loodrid ka, kellel see asi sugugi nii hõlpsasti ei edene.

Noh, kas õppisite kõik midagi?

Antidote (arendagem prantsuse keelt)

Avastasin tänu Mariale programmi, millega isegi keskpärase keeleoskusega inimesed saavad teeselda, et nad oskavad prantsuse keelt. Antidote on selline programm, mis märkab KÕIKE – nii seda, kui kirjutaja soo määramisel eksib, seda kui sugu/mitmus, tegijanimi ei ühildu sellega seostuvate sõnadega (kui kirjutada ils mange või un chien paresseuse, vihjatakse kohe, et nüüd läks ikka nihu), kui eitus on valesti moodustatud, kui kogemata mõnda sõna on topelt saanud ja isegi seda, kui üleüldises plaanis süntaks kahtlane tundub. Programmi koduleht lubab, et isegi komavead leitakse üles (mina ei tea sellest midagi, ma teen ju lihtlauseid), lisaks olen juba oma silmaga näinud, et antakse märku, kui mõni sõna on kõnekeelne või omane pigem Belgias või Kanadas räägitavale prantsuse keelele. Lisaks kaasnevad sellega mitmed sõnaraamatud – ja soolane hind, et seda ausal teel osta, tuleb umbes sada eurot välja käia. Maria ütleb, et tema meelest on see igati mõistlik investeering (tema kasutab prantsuse keelt muidugi ka igapäevaselt, nii et vajadus selle järele on suur).

Kuigi teksti on võimalik toota ka Antidote’is endas, saab seda ühildada teiste asjadega. Nii tekstitöötlusprogrammidega kui internetiga (Chrome’i, Mozilla, Exploreriga), seega saab vajadusel seda üsna mugavalt ka näiteks prantsuskeelse kirjavahetuse hõlbustamiseks kasutada. Ühildamisega on ainult üks jama – Wordi kasutajatel pole mingit probleemi, aga mina eelistan põhimõttelistel põhjustel OpenOffice’it. Seda see programm ei toeta, küll toetab ta aga LibreOffice’it (kuigi ka seal tuleb võtta vanem versioon 3.6), mis on OpenOffice’ist välja arendatud ja põhiolemuselt sama asi (pakub salvestamiseks vaikimisi odt formaati jne). Nii et vabavara kasutajad hätta ei jää, aga veidi tülikas on see sahmimine küll.

Ostes võib programmi installida kolme erinevasse arvutisse, eeldusel, et need asuvad sama katuse all. Varganägudel on muidugi laiemad võimalused, aga must südametunnistus.

Prantsuskeelsed blogid

On ilmselge, et just siis, kui peaks kindlasti tegema mingeid konkreetseid asju, teen ma parajasti midagi muud. Täna guugeldasin ma prantsuskeelseid blogisid. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest ühtegi blogipuu sarnast saiti ma neil ei tea, nii et pidin lihtsalt alustama suvaliste (ja igavate) blogidega ning nende linkide kaudu edasi liikuma. Sellega on aga see mure, et esiteks ei lingi enesekesksemad (= pooled prantslased) tavaliselt kedagi ja teiseks huvitavad inimesi tavaliselt sarnased inimesed, nii et kakablogijal võib küll kümme linki reas olla, aga need viivad kõik teiste kakablogijate juurde. Samuti eristab prantslasi meist see, et nad on kirjutamisega harjunud, nad peavad koolis kõik meist sada korda rohkem kirjutama, nii et neile tundub üsna loogiline, et kui nad juba blogi pidama hakkavad, võiks üks postitus vabalt kaks A4 olla küll – mina jälle ei viitsi nii pikka teksti lugeda, nii et suurem osa sellistest said välja praagitud.

Lõpuks saatis mind siiski teatav edu, nii et jagan oma leide teiega ka, juhuks kui keegi veel igapäevast prantsuse keelt lugeda tahab. Süsteem on traditsiooniline, mida eespool miski nimekirjas on, seda rohkem see mulle meeldis. Kahju, et nad wordpressi ei armasta, hakka või mõtlema, et peaks ikka google readerisse asjad sättima. Blogid on igatahes sihukesed:

  • Femme Sweet Femme – üks naine, kelle kohta ei ole kirjas, kui vana ta on, kui palju ta kaalub või kas tal lapsi ka on, aga kes kirjutab naljakalt (kuigi väljendab end vahel tiba robustselt ja ei põlga ära ka obstsöönsusi, aga minu jaoks ta üle piiri ei lähe). EI kirjuta kosmeetikast ja uutest riietest (minu jaoks jättis blogi nimi alguses sellise mulje), vaid niisama. Ja mulle meeldib väga see, et ta on oma blogi üles ehitanud nagu maja – postitused on jagatud kategooriate kaupa, osad on siis majas sees, osad jäävad välja jne. Mitte et see oluline oleks, aga selline armas nüanss.
  • Le blog de Borée – siin kirjutab üks arst oma elust ja mõtetest. Eelkõige jäi see silma selle pärast, et sain sealt teada, miks prantslastel alati nii hirmsad haigused on ja et see, miks nad peoga ravimeid sisse ajavad, pole sugugi alati arstidest tingitud, vaid pigem mingist nende isiklikust ajuehituse omapärast.
  • Ingliche Titcheur – isegi, kui see oleks maailma kõige igavam blogi, ei saaks ma seda jagamata jätta, sest sellel on SELLINE NIMI. Jaa, nimi müüb, see on esimene mulje, mis teist jääb. Aga ta kirjutab ka üsna normaalselt.
  • La fille aux yeux couleur menthe à l’eau – tunnistan ausalt, tema ongi pereema, kes kirjutab päris hästi oma lastest. Aga üsna hästi kirjutab ja kõik nad ei ole pisikesed. No ja tegelikult kirjutab ta vahel ka lastest, rohkem ikka muudest asjadest. Kuigi kahtlen, kas ma teda ka pikemas perspektiivis lugema jään, sest sealt kumab läbi tuntav kirjanduslikkuse pretensioon (mis on neis blogides üsna tüüpiline), aga see konkreetne stiil ei ole minu maitsele vist kõige sobivam. Tal on aga VÄGA palju viiteid teistele blogidele, nii et juba selle pärast pälvis tähelepanu.

Kui oskate veel midagi soovitada, siis andke tuld. Ega ma ei hakka ometigi oma lõbuks prantsuskeelseid raamatuid lugema, neid saan ma praegu kohustuslikus korraski piisavalt.