prantsuse keel · prantsuse muusika

Placebo (prantsuskeelne muusika)

Kui te olete noorem kui mina ja tahaks küsida, mis on Placebo, siis hoidke end tagasi. MINU nooruses oli see väga kuum bänd ja Brian Molko oli maailma seksikaim mees üldse. Tegelikult elavad nad Inglismaal, aga võiks vist öelda, et Prantsusmaal on nad isegi menukamad, sest seal on nad pea iga albumiga tipus ära käinud (välja arvatud kaks esimest, järgmised on kõik korra esikohale jõudnud), nii et pole ime, et nad mõnda laulu ka prantsuse keeles esitavad.

Minu isiklik lemmik neist on “Protege moi”:

Lisaks “Burger Queen”:

“Vivre Son Histoire” (sellel minu meelest ei olegi ingliskeelset vastet, pole neile väga tüüpiline lugu ka):

Brian Molko ja Indochine’i lugu “Pink Water 3”:

Ja üks Serge Gainsbourgi kaver – “Je t’aime, moi non plus” (pole metsikult hea, aga neile omaselt suudavad nad teha häält, nagu hakkaksid kohe lava peal seksima):

Ja kui te õpite prantsuse keelt ja tahate selles osas oma enesehinnangut parandada, vaadake allolevat intervjuud. Kuna Molkole on see võõrkeel, räägib ta normaalses tempos. Väga tore on selles keeles 9 minutit järjest normaalset juttu kuulata ja kõigest aru saada. 😀

anna kannatust · prantsuse keel

Nohikujutud

Eile sai suisa mitu tundi linna peal tramburaitatud. Esiteks oli botaanikaaias raamatulaat, mille kohta levisid jutud, et mitmed raamatud olevat suisa ühe euroga. Teiseks oli mul vaja väikevennale sünnipäevakingitus osta ja kolmandaks oli päikeseprillidele uut kruvi vaja, et sang kenasti küljes püsiks ja saaks ka cool olla. Päris cool olen ma küll alles siis, kui K lubaduse teoks teeb ja mu mitmest kohast ära murdunud lemmikpäiksekad kokku suudab sulatada, iseasi kui suur selle ürituse õnnestumisprotsent on.

Raamatulaat polnud just kõige suurema valikuga ja ühe euroga polnud seal pea midagi, aga päris palju oli ulmekaid (näiteks Asimovi raamatud, “Avaloni udude” viimased osad jms), muinasjuturaamatuid ja lisaks oli Allectol seal oma lett püsti. Allecto on nimelt selline uhke pood, mida Tartus ei ole ja mis vahendab võõrkeelset õppekirjandust. Arvata on, et ma seisin leti ääres silmad vees ja oleksin tahtnud kõike kotti toppida, kuigi ka seal algasid hinnad kümnest eurost. Lõpuks otsustasin pärast pikka sisemist heitlust, et mu väikevend on juba mitu aastat mult raamatuid kingituseks saanud, sel aastal saab toosi tikke. Pakin selle ilusasti ära või midagi.

Nii et ostsin endale 15 euroga ülalkujutatud grammatikaharjutuste kogumiku. Nagu näha, siis CD on ka kaasas ja raamat ise on päris toekas, 900 harjutust kõikvõimalikest grammatika valdkondadest. Tagakaanel oli kirjas, et vastused on saadaval “sur demande” ja pood lubas mulle teada anda, kas minu nõudmisel või nende nõudmisel, igatahes lubati, et kätte ma need saan.

Mul on kohe NII kahju, et mu tutvusringkonnas ei ole ühtki teist minuga samal tasemel ja sarnaselt motiveeritud prantsuse keele õppurit, sest ma NII tahaksin oma uut raamatut kellelegi näitama minna, aga koolikaaslased mul üldiselt kas oskavad prantsuse keelt või on seisukohal, et küll see aja jooksul külge jääb, ja sõpradele pole mõtet näidata raamatut, millest nad aru ei saa. Niu-niu-niu.

Aga mitte-nii-lahedad päiksekad on nüüd töökorras.

prantsuse keel · prantsuse muusika

Hüvasti, Eestimaa!

Mitte et mul midagi selle kandi vastu oleks, aga külmaks kisub siin ju. Pidin kapist jälle teki välja otsima, mis sellest, et mul oli suisa õnne ööseks enda kõrvale ka kuumav mehekeha meelitada. Tema muidugi kuumas suurema osa ajast teki alt väljas, aga meeste keskmine kehatemperatuur ongi kõrgem kui naistel*. Häbi nagu kütma ka hakata ju keset õndsat augustikuud. Pealegi, kuna ma nagunii vaene olen, ei ole mul vahet, kas söön pähkleid (kiired ja toitvad süsivesikud, ei eelda valmistamist) ja kiirnuudleid (sitt, aga tekitab täiskõhutunde) siin või Prantsusmaal. Seal saab vähemalt sooja ilma ja keelepraktikat**.

Tegelikult lubatakse mulle seal isegi tööd, aga selle peale ma alguses väga ei lootnud, sest seda on sama suure suuga lubatud kõigile, antud aga üsna vähestele. Nüüd loodan vähe rohkem, sest kolm eestlannat, kellel oli töö, tulid just ära ja mind tahetakse vist neid asendama saata. Papa näitas mulle eile veel kaardi pealt, kustkaudu on kõige targem hääletada jms – selgus, et me olime eelmisel aastal oma pisikeste peakestega ka täitsa õiget rada pidi läinud. Igatahes on täna see päev, kus ma käe tee ääres püsti tõstan ja loodan, et see mind kiiresti Nimes’e (pildil) aitab. Ja sinna jään ma kas üheks või kaheks töönädalaks, vastavalt sellele, mis mulle täna hommikul seoses Eesti tööasjadega räägitakse.

Tänane lauluvalik – kaks lugu, mis kannavad mõlemad sobivat pealkirja “Je pars“, aga on täiesti erinevad:

* Rentsi blogist pead sina tõde kuulma

** kui ma järgmisel semestril tõesti Clotilde’i prantsusekeelset ainet kavatsen võtta, on keelepraktikat mulle VÄGA vaja

prantsuse keel · prantsuse muusika

kif-kif

Seekord läks kohtumine kaasblogijatega meeldivamalt, kann jäi terveks, kuid see-eest külaline sai koerte poolt põhjalikult üle lakutud. Ilmselt maitses hästi. Rääkisime kõikidest blogijatest, keda kohal ei olnud ja kelle nimi meelde tuli, ajasime muidu naiselikku iba ja ignoreerisime K sapiseid märkusi. S.t. nii palju, kui ta end üldse arvutist välja rebis, ta väga ei üritanudki. Sotsiaalse suhtluse surm on see poiss.

Aga tglt tahtsin ma täna hoopis oma isiklikuks tarbeks ja teiste frankofiilide jaoks kirja panna, et leidsin ühe laheda blogi, kus õpetab kõnekeelseid prantsuse väljendeid. Mina näiteks õppisin täna ütlema, et Pour moi c’est kif-kif tähendab, et mul on ükskõik. Leht ise on selline.

Ja lauluks panen eriti vana ja nostalgilise, sest see tuli mulle ükspäev meelde – “Moi… Lolita”. Näete, mis žanriteni ma juba jõudnud olen, sest muud ei oska enam otsida. 😀

perekool · prantsuse keel · work

Täna räägivad teised

Perekooli innukas kasutaja Ahv on pikka aega mu lemmik olnud ja mitte ainult selle pärast, et ta üritab inimesi hooruse patuteelt kõrvale juhtida ja peab vajalikuks inimestele meelde tuletada, et stringe kannavad ainult litsid ja viisakad naised ei riietu nii, et see meestele kutsuvaid signaale võiks saata.  Ka muus osas on tal väga selge maailmapilt ja kindlad loogilised seisukohad. Näiteks arvas ta usuküsimustes nii:

Mis mulle jumalaõpetuse juures meeldib – liiga varajast suguelu ning hooramist taunitakse. Mis aga absoluutselt ei meeldi – reeglid on kehtestatud, kuid järelvalve puudub. Kas selline asi siis on normaalne? Kui Jumal reeglid kehtestas, kuid eksijate karistamine teda enam ei huvita (kui mitte öelda, et Jumalal on täiesti pohhui järelkontrollist), siis nullib see Jumala autoriteedi.

P.S. Blogipuus oli keelepedede jaoks eriti huvitav postitus, mille kohaselt kõigest 2600 sõna katab ära ca 96 protsenti igapäevasest sõnavarast (ülikooliharidusega inimese sõnavaras on Inglismaal muidu ca 18 000 sõna). Päevas suudab inimene muude tegevuste kõrvalt omandada umbkaudu 30 sõna, nii et poole aastaga peaks selle kohaselt olema võimalik üsna kenasti suhtlustasandile jõuda, kui veidi vaeva näha. Omast kogemusest võin öelda, et rootsi keele puhul tundsin küll juba ühe semestriga, et saaks juba mitmed jutud ka aetud. Samas prantsuse keelega läks sama palju aega, et üldse käiks peas see plõks, et ahhaa! nüüd hakkavad asjad juba loogilised tunduma ja suudan normaalselt ka mingit süsteemi näha.

prantsuse keel

subjunktiivist

Vähe sellest, et ma oleviku partitsiibil ja gerundiivil vahet ei tee, ka subjunktiiv ajab mul totaalselt juhtme kokku. Tsiteerin:

1. Use the indicative in the dependent clause whenever the main clause expresses certainty or probability:
* Il est probable qu’elle restera à Dakar.
* Ousmane est sûr que les études sont importantes.

AGA

If there are 2 different subjects (one in each clause), the subjunctive is required in the following cases:
3. A comment on the possibility of the situation described in the dependent clause:
* Il se peut que son père ait tort.
* Il n’est pas possible qu’elle reste au village.

Minu mõistuse kohaselt on ka esimeses punktis kaks subjekti. Minu mõistuse jaoks on probability ja possibility enamvähem sama tähendusega, vähemalt antud kontekstis. No mis kurat neil siis vahet on?

P.S. Gerundiivivärk ka ei saanud ikka veel PÄRIS selgeks.

me me me · prantsuse keel

Eesti piimatööstus, Perekool ja minu süda – Igavesti

Kurtsin sõbrale meili teel, et pohh see Tallinna kilu, seda võivad jaapanlased ise püüdma minna, aga kurat, kui väga ma kohukesi igatsen. Ikka nii väga, et raske uskuda.  Vastu sain ma kirja, mille fragment on selline:

Kohukesesõltuvus vajab võõrutusravi! Üks mees, kes töötas Eesti saatkonnas Londonis, rääkis, kuidas ta oli saanud meili mingilt britilt küsimusega, kust Inglismaal võib leida müüdavat toitu nimega “kohuke”. Kirja autori näol oli tegemist briti alamaga, kes oli mingil traagilisel kombel ohtliku kohukesesõltuvusega nakatunud. Küllap ta ärajäämanähud olid õudsamad kui sinu omad. Sest sina ei ole Eesti saatkonda Austraalias vist veel pöördunud selle küssaga. Või ega ma ei tea, äkki oled ka. Või aukonsuli poole või kes seal iganes on.

Nii et nüüd peaks vist selle aukonsuli meiliaadressi sebima ja talle kirjutama, ehk tõesti on tal isiklik kohukesevaru. 😀 Olen selle ära ka teeninud, sest olen ERITI tubli olnud. Olen oma jooksuprogrammiga juba nii kaugel, et täna jooksin 40 minutit järjest (st 4 x 10 minutit jooksu, iga korduse vahel minut jalutamist) ja olen ikka veel elus. Eile õhtul võtsin end kokku ja mängisin ühe mängu lõpuni (Tomb of Zojir, mängublogisse kirjutasin arvustuse kah), täna võtsin end taas kokku ja kirjutasin kirjutajate kommuuni loo (idee oli hea, aga teostus ei jõudnud järgi). No ja kõiki muid asjalikke asju tegin, nagu pesupesemine, cv-de saatmine ja prantsuse keele õppimine* näiteks.

Huumorinurgast: üritasin täna Adamile selgitada, mis on kissell. Seletused, et “see on nagu supp, ainult et magus ja veniv” ja “no nagu mahl, aga paksem”, tegid teda järjest umbusklikumaks. Pildid ei aidanud kaasa. Pean vist ta vanaemale külla viima. 😀

Pildil on perekooli kasutajad. Need samad, kes pidasid vajalikuks sõna võtta teemas “Miks pannakse anaali auku seepi?” Aidaku Allah neid vaeseid hingi, sest inimmõistusest jääb siinkohal väheks.

* kui keegi suudab mulle seletada, millal on vaja kasutada le participe présent’i (faisant) ja millal gerundiivi (en faisant), oleksin tohutult tänulik, sest hea haldjas, kes mind tavaliselt abistab, siirdub kuuks ajaks minema ja kuigi kannatus õilistab, oleks ju tore ikka varem targaks saada. Asja ei tee sugugi lihtsamaks see, et kuigi need mõlemad võivad tähistada samaaegset tegevust, on vahepeal vaja samaaegse tegevuse tähistamiseks sinna lisada veel sõna tout ja vahel mitte (tout en faisant). Teoorias ma saan aru küll, et üks neist peaks käima verbi ja teine nimisõna kohta, aga nii keeruline on ju. Kui ma võtan sellised, laused, siis ma saan aru:

Il a vu son fils arrivant au village. (Poeg jõudis külla, käib nimisõna kohta)

Il a vu son fils en arrivant au village. (IL jõudis parajasti külla, en arrivant käib verbi voir kohta.)

Aga niisama jääb ikka pool aega segaseks. S.t. mulle tundub, et ei ole ikka päris nii lihtne. :S

prantsuse keel · prantsuse muusika

prantsuse luule (“Schizophrénie linguistique” par Jean Arceneaux)

Ma muidu pole väga suur luule fänn, mitte üheski keeles, aga SEE kuidagi räägib minuga. Tegelased siin luuletuses, cadien’d, on tegelikult nii prantsuse kui inglise keeles cajun’d, aga kuna see on läinud enne prantsuse keelest inglise keelde ja muundununa tagasi tulnud, ei kasuta cadien’d ise seda sõna. Tegu on siis prantsusekeelse elanikkonnaga Louisianas, kelle kanadalased ühel hetkel räpastele imperialistlikele ameerika sigadele maha ärisid. 19. sajand oli veel üsna rahulik, aga 20. sajandil üritati neid vägisi (ja üsna tulemuslikult) ameerikastada, koolis tohtis rääkida ainult inglise keelt jne. Isegi need, kelle jaoks cadien oli emakeel, olid seisukohal, et see murre sobib ainult suulisesse keelde ja kirjutada selles ei saa. See oli seotud ka üsna tugeva poliitilise survega, nii et pole ime, et seda lõpuks ainult varjunime all prooviti. Jean Arcenaux näiteks on tegelikult Barry Jean Ancelet, folklorist, kes on eelkõige tunnustatud just oma töö eest cajuni kultuuri säilitamisel. Aga Schizophrénie linguistique on selline:

I will not speak French on the school grounds,
I will not speak French on the school grounds.
I will not speak French…
I will not speak French…
I will not speak French…
Hé! Ils sont pas bêtes, ces salauds.
Après mille fois ça commence à pénétrer
Dans n’importe quel esprit.
Ça fait mal ; ça fait honte ;
Puis là, ça fait plus mal.
Ça devient automatique,
Et on speak pas French on the school grounds
Et ni anywhere else non plus.
Jamais avec des étrangers.
On sait jamais qui a l’autorité
De faire écrire ces sacrées lignes
À n’importe quel âge.
Surtout pas avec les enfants.
Faut jamais que eux, ils passent leur temps de recess
À écrire ces sacrées lignes
Faut pas qu’ils aient besoin d’écrire ça
Parce qu’il faut pas qu’ils parlent français du tout.
Ça laisse voir qu’on est rien que des Cadiens.
Don’t mind us, we’re just poor coonasses.
Basse classe, faut cacher ça.
Faut dépasser ça.
Faut parler anglais.
Faut regarder la télévision en anglais.
Faut écouter la radio en anglais.
Comme de bons américains.
Why not just go ahead and learn English.
Don’t fight it. It’s much easier anyway.
No bilingual bills, no bilingual publicity.
No danger of internal frontiers.
Enseignez l’anglais aux enfants,
Rendez-les tout le long,
tout le long jusqu’aux discos,
Jusqu’au Million Dollar Man.
On a pas réellement besoin de parler français quand même.
C’est les État-Unis ici,
Land of the free.
On restera toujours des poor coonasses.
Coonass. Non, non. Ça gêne pas.
C’est juste un petit nom.
Ça veut rien dire.
C’est pour s’amuser. Ça gêne pas.
On aime ça. C’est cute.
Ça nous fait rire.
Mais quand on doit rire, c’est en quelle langue qu’on rit ?
Et pour pleurer, c’est en quelle langue qu’on pleure ?
Et pour crier ?
Et chanter ?
Et aimer ?
Et vivre ?