antropoloogia · music · prantsuse muusika

Harrastusantropoloogia

Nii külm on väljas, et täitsa ausalt ütlen, et mitte midagi ei taha teha. 😀 Üleeile sõitsin autoga kahe kilomeetri kaugusele välijõusaali, nii halvasti on juba asjad. Aga selle peale meenus, et pidin ju teiegagi jagama, kuidas ma lõuga tõmbamas käisin, st mida ma seda tehes nägin. Nii et eks ma siis keedan kakaod ja kirjutan teile. Ja vannun ette käsi südamel, et see on kõik tõsi, sest mulle endale tundus see küll nagu väga halvasti kirjutatud (aga see-eest püüdlikult selgeks õpitud ja ette kantud) dialoog.

Nii. Stseen leiab aset palliplatsil, kohe välijõusaali kõrval. Laval on poisid vanuses kuus kuni 13, laias laastus võib eristada ingliskeelset ja venekeelset gruppi. Seejuures tundus mulle, et vanemad ingliskeelsed poisid olid kohalikud (kuigi rääkisid inglise keelt kahtlemata esimese keelena) ja nooremad kas külas või hiljuti lisandunud, aga see võis olla lihtsalt minu mulje.

Saalis pandi tuled kustu, algas tegevus. Laval oli Probleem. Väike ingliskeelne poiss paarutas rattaga jõusaali ja palliplatsi vahel ringi ja karjus, et ta tahab ära minna, sest “this is making me feel uncomfortable*”. Silma järgi pakuksin, et ta oli vähemalt esimese klassi laps juba, aga ma ei oska eestlastelgi vanust arvata, nii et ütleme, et umbes nii. Mis temas seda ebamugavust tekitas? Esiteks see, et vene poisid kasutasid “F-sõna” (ma vist siiralt polnud selle hetkeni kuulnud MITTE KEDAGI Eestis päriselt “F-sõna” ütlema, kõik on ikka rahvusest ja vanusest hoolimata rahuliku südamega fuck välja öelnud). See oli see põhiprobleem, mis ta nii leili ajas, et ta ringi sõites seda sama lauset muudkui korrutas. Sellele lisandus see, et “ja see poiss muudkui käib mul järel ja karjub minu peale!!!”

Tõele au andes, väike vene poiss, kes tundus temast veel noorem (aga enamvähem sama eagrupp), sõitis tal TÕESTI rattaga järel ja TÕESTI muudkui karjus. Ja noh, tundus, et kui kohalikud ingliskeelsed eesti keelt ehk rääkisid, siis vene keelt igatahes mitte, nii et mina olin seal ilmselt (peale teiste venelaste) ainus, kes aru sai, et see väike poiss üürgas tegelikult: “MÄNGIME KOOOOS! MÄNGIME KOOOOOOOS! LÄHME JOOKSEME JA MÄNGIME KOOOOOS!” Nii et noh, ma veits saan aru, miks see oli hirmutav poisile, kes sõnagi sellest kisast ei taibanud.

Igatahes. Mina kõkutasin omaette naerda ja ootasin, et vanemad poisid ta pikalt saadaksid, sest täitsa tõsiselt, ma olen vana nagu Metuusala ja minu silm ei ole veel näinud ei last, kes tahaks koju minna, sest keegi ütles koleda sõna (mitte tema pihta, vaid lihtsalt niisama), ega lapsi, kes selle peale ei naeraks ja edasi ei mängiks. Aga need vanemad lapsed (ja minu silma järgi oli kõige vanem ingliskeelne max 12, kuigi taas, ma olen siin kehv hindaja) üritasid teda natuke ümber veenda, siis andsid järele ja hakkasid minekule sättima. Ning kõige vanem ütles sellele noorimale, kelle ventikas jätkuvalt maksimaalsetel pööretel töötas, kuigi oli juba selge, et äraminek: “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.”

Nagu täitsa tõsiselt, kust nad oskavad selliseid asju öelda? Juba see esimene “I’m uncomfortable” on minu jaoks selline far-fetched, sest lapsed EI räägi nii, aga no selle kohta võiks öelda, et ju ta on seda siis kuskilt kuulnud. Aga sellist vastust ei jäta ju enamvähem telekast möödaminnes kuuldes meelde. Kas kuskil on tõesti nii woke vanemad, kes dresseerivad oma lapsi igapäevaselt selliste lausetega? Sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas selles vanuses laps end sellise sõnavaraga väljendada võiks, isegi kui ta loomu poolest on selline, kes seda emotsiooni väljendada tahaks. Need 12aastased, keda mina tean, suruksid “sorry” suust välja ja vahiksid oma varbaid või äärmisel juhul ütleks, et “ole nüüd, me enam ei tee” (millele ilmselt lisanduks “ära emale ütle!”).

Ajastu märk ja kultuurilised erinevused. Lapsepõlve muretud mängud, ja-jah.

P.S. Kuna siin juba nii multikultuurne jutt on, siis … Vaatasin mina videot sellest, mis on prantslaste lemmikbändid või esitavad, kes just prantsuse keeles laulavad. Leidsin igasuguseid toredaid asju, näiteks see armas Claire Laffut’ (subtiitritega!) Vérité on heaks näiteks sellest, miks prantsuse keel mind sada korda peaaegu hullumajja ajas — hääldab nii kenasti ja selgelt kuni selle kohani, kui on aeg öelda si je mens, je vais en enfer, ning järsku saab sellest hoopis smansvanfr. Igatahes leidsin ka sellise pärli nagu Clara Luciani. No kuulake, mis hääl tal on:

* See tekitab minus ebamugavust. (Blogi autori tõlge)

** Anna andeks, et tõime su keskkonda, mis sinus ebamugavust tekitas. (Blogi autori tõlge)

prantsuse muusika

Grand Corps Malade

Võiks täna ilmselgelt ka minu kohta käia see pealkiri, sest napilt jäi puudu, et ma tõesti seda postitust vanglast kirjutaksin teile. Käisin nimelt kiiruga Maximas lõunat ostmas, ühe silmaga jälgisin Slacki (sest tööpäev) ja teisega pakkisin asju ning kolmas silm ilmselgelt ei püüdnud kinni seda, et kaardimakse läbi ei läinud. Õnneks peatas mind müüja, kes mind lihtsalt tagasi maksma suunas, mitte turvatöötaja, kes mind kümneeurose arve pärast vanglasse oleks suunanud. Kusjuures kaardimakse ei läinud teise katsega ka läbi, ilma mingit selgitust pakkumata. Minu teooria on, et AI otsustas iseseisvalt, et minusuguse jaoks on korraga ostukorvis nii šokolaad kui ka saiake ilmselgelt liig. Õnneks oli rahakotis teine kaart veel ja pääsesin sealt ikka tulema. Igatahes taevale tänu, et ma nagunii hiljemalt kahe nädala pärast kolin, sest sinna ma enam oma nägu näidata ei julge. Ja kui mu stalkeril mind suurtest lubadustest hoolimata vanglasse saata ei õnnestu, võib alati juhtuda, et teen seda hajameelsusest ise.

Kolimisest ei taha ma üldse rääkida, sest teate ju isegi, et homsest on kinni nii ehituspoed kui ka mööblipoed. Ehituspoega pole nii hullu, saan värvi täna ära osta ja ülejäänud kraami saab õnneks e-poest ka, aga just mööbel on selline asi, mida ei taha nagu osta oma silmaga nägemata. Nii et käisime eile kiiruga veel hädavajalikke asju valimas ja kõik, mis pole hädavajalik, lükkus tulevikku, sest ei tahaks ju kiiruga esimest ettejuhtuvat asja osta. Rääkimata sellest, et ma pean seal praegu iga päev kütmas käima, sest meil on küll õhksoojuspump, aga seda ei tohi praegu kasutada, sest muidu on oht, et seinas/laes olev kraam ei kuiva ühtlaselt — mis tundus nagu igati ok mõte, kuni selgus, et LOOMULIKULT tuleb kohe külmalaine, kui pump välja lülitatakse. Nii et slaava boogu, parem oleks kui tõesti homme soojemaks läheks. Inch’Allah.

Ehk siis ma ei taha eriti rääkida kogu kolimise ja remondiga seotud stressist, nii et räägin hoopis ühest teisest suurest kerest. Olen nimelt miskipärast juba mitmendat päeva prantsuse muusika lainel. Asi on ilmas ilmselt, näiteks olen suht ripiidi peal kuulanud seda Melanie Paini ja Doré kurba laulu mehest, kes armastuse pärast külma Helsingisse kolib ja sealt lähedase sõbrannaga kirjavahetust peab. Aga postituse täht on täna hoopis Grand Corps Malade ehk GCM.

Olen temast siin varem kindlasti rääkinud. Ta kannab seda nime ausalt, sest noh … tal ongi pikk haige keha. Ta oli varem korvpallur, aga pärast selgroovigastust jäi alguses ratastooli ja siiani käib kepiga. Kuulus on ta aga selle pärast, et kuigi nii räpp kui slämm on traditsiooniliselt Aafrika mandrilt pärit, on Prantsusmaa kuulsaim slämmpoeet on valge pikk invaliid (kuigi möödas on vist see aeg, mil maailma kuulsaim räppar on valge Eminem). Naljakas asi ikka see elu. Igatahes meeldis ta mulle omal ajal keelt õppides väga, sest slämmist on ju hea lihtne aru saada, lihtsam veel kui räpist. No ja näiteks mõni laul on tal lihtsalt armas ka. Nii et loomulikult Youtube pakkus mulle ta uut hitti, täitsa tore on siia nukrasse talveilma:

Muide, olen varemgi märganud, et prantsuse muusikavideodes torkab kohe silma see, et kui mujal maailmas peavad naised muusikavideodes võimalikult seksikad olema, siis Prantsusmaal on nad lihtsalt … omapärased. Veidi ehk isegi taotluslikult kohmakad. Välismaal on isegi “imelikud” lauljannad, nagu Sia ja Lady GaGa, ikka seksikalt (ja poolalasti) imelikud. Prantslased kuidagi ei tee seda. Kui nad ei ole imelikud, pole nad mitte traditsiooniliselt ilusad, vaid pigem armsad. Ja just sellised … lapselikud armsad? Või tiinekalikult? Selline ketside ja lapseliku kleidi kombo näiteks. Või lihtsalt naiivne olemine. No kujutage ette Vanessa Paradis’d, kui ta taksolaulu laulis. Või näiteks The Do (siin on lauljanna küll pooleldi soomlanna, ei tea, kuidas me täna kogu aeg soomlaste juurde tagasi jõuame, oleks ju võinud Zazi või Pomme’i näidata):

Meestel muidugi veidi sama trend, Prantsusmaal lendavad kiiresti kuulsuse poole sellised seksikad boheemlased, nagu Julien Doré ja Frero Delavega ja BB Brunes’i poisid. Aga see pole minu meelest kuskil eriti üllatav, meestel on see alati ja igas riigis edule kaasa aidanud. Lihtsalt selline huvitav omapära, selleks, et selles kultuuriruumis poolalasti naisekeha näha, tuleb (meeste) räpivideosid vaadata.

antropoloogia · music · prantsuse muusika

vaatlus, sedapuhku vähese osalusega

witch-doctor

Kuigi mulle tundub jätkuvalt ebaaus, et sellal, kui mina vaevlen, kirjutavad teised siilipornost, hakkan ma vaikselt nägema ka positiivseid külgi. Täna pidin näiteks raamatukokku minema, sest seal on, noh, raamatud. Lisaks võimalus sõpradega koos õppida ja üksteist vastastikku motiveerida. Ja kuigi toolid on seal täiega ebamugavad, on etnoloogil muidugi alati huvitav kodust välja astuda, kogu päev oli elamusi täis.

Esmalt oli mul võimalus jälgida IT-meeste paaritumisrituaale nende loomulikus keskkonnas.  Kaks (olgem ausad, üsna kena) kreeklast, kellega ma koos aega veetsin õppisin, andsid oma parima, et kõrvallaua kaunitari tähelepanu köita – ehk siis kihistasid, kommenteerisid teda kõva häälega oma emakeeles ja joonistasid  paberilehele suure 12, et oleks selge, et kümnest pallist jääb tema hindamisel väheks. Mis minu meelest oli liig, tegu oli lihtsalt ilusa alakaalulise ülemeigitud eestlannaga, nagu meil neid lademes, aga eks ma hoidsin oma kadeda keele viisakalt hammaste taga. Seda enam, et tuleb tunnistada, et selle põhjal, kuidas ta õppematerjali analüüsis, tundus et tegu on üsna intelligentse noore daamiga, kuigi sellest ei saanud minu kaaslased loomulikult midagi aru, nemad vaatasid lihtsalt, et sale keha ja kenad jalad. Igatahes jääb mulle täiesti arusaamatuks, kuidas nad üldse kunagi mõne neiu ära on rääkinud, sest nad jätkasid samal lainel, ilma kordagi otsekontakti üritamata, kuni neiu kõrval olev täiesti tavalise välimusega noormees (ei olnud ta tõmmu, nagu minu hurmurid, ega olnud tal ühtki tätoveeringut!) tal ümbert kinni võttis, et omandiõigust näidata, ja nii nad kaisutades ja miilustades edasi õppisid. Noored programmeerijad olid väga pettunud ja arutasid omavahel (vähemalt mitte inglise keeles, asi seegi), kuidas küll selline iludus saab käia kellegagi, kes “näeb välja nagu Harry Potter”. Kommentaari tegi eriti naljakaks see, et eksootilistel heterotel olid ka endil prillid ees (seda, et “Harry Potter” nägi igati normaalne välja, pole vaja öeldagi). Igatahes leidsid nad, et ilusad inimesed peaksid ometi käima teiste ilusate inimestega (või ootama vallalisena, kuni piisavalt kaunis välismaa mees kohale jõuab, et teda enda omaks teha), mitte hakkama käima mingi suvalise inimesega, lihtsalt selle pärast, et neil on ühised huvid ja et see poiss on nii tark ja huvitav ja naerab nii armsasti. Mulle meenus kohe, kuidas ma põhikooli lõpus tegin nimekirja põhjustest, miks üks ilus poiss meie gümnaasiumist peaks hoopis minuga käima ja miks tema tollane tüdruk nõme oli.

Khm, häbiväärne, liigume edasi.

Teiseks. Kuulsin raamatukogus pealt telefonikõnet, kus neiu palus kedagi, et see aitaks tal “selle kuradima kooli ära lõpetada”. Lõpuks said nad kokkuleppele, et millegi kolmas peatükk tema eest valmis kirjutatakse. Ai-ai-ai, kas nii omandatakse meil tõesti haridust? / Vangutab pead ja teeskleb üllatust.

Kolmandaks sain osa koduteest kõndida noormeeste taga, kes arutasid valjuhäälselt, kas nüüd juba võiks lõpuks kuskile parki kanepit tõmbama keerata. Üks neist tundus veits kiisuke olevat, sest leidis kogu aeg, et nad on veel liiga lähedal. Emale ilmselt. Kui juba teed midagi, siis ära vähemalt põe.

Ja neljandaks keerasin hoovi täpselt samal ajal koos võõraste noormeestega, kellel olid üsna ühemõttelised plaanid. Pidingi päriselt omavanustele meestele selgitama (sest ka minul on ometi vaja territooriumi märgistada, kuigi natuke moodsamate vahenditega, antud hetkel siis keelelistega), et ei, MINU trepi kõrval te küll end kergendama ei hakka, püksilukk kinni tagasi ja minge ja tehke seda kuskil mujal. Esmaspäev ometi, nädalavahetus pole veel lõppenud ja suvehooaeg Supilinnas on ilmselgelt käes. Siin on iga päev tõeline elu, nagu filmis.

Joone all tuleb prantsuse muusika. Kuna te kõrgkultuurist ju midagi teada ei taha, annan teile võimaluse selle vahele jätta. Loe edasi “vaatlus, sedapuhku vähese osalusega”