Nii külm on väljas, et täitsa ausalt ütlen, et mitte midagi ei taha teha. 😀 Üleeile sõitsin autoga kahe kilomeetri kaugusele välijõusaali, nii halvasti on juba asjad. Aga selle peale meenus, et pidin ju teiegagi jagama, kuidas ma lõuga tõmbamas käisin, st mida ma seda tehes nägin. Nii et eks ma siis keedan kakaod ja kirjutan teile. Ja vannun ette käsi südamel, et see on kõik tõsi, sest mulle endale tundus see küll nagu väga halvasti kirjutatud (aga see-eest püüdlikult selgeks õpitud ja ette kantud) dialoog.
Nii. Stseen leiab aset palliplatsil, kohe välijõusaali kõrval. Laval on poisid vanuses kuus kuni 13, laias laastus võib eristada ingliskeelset ja venekeelset gruppi. Seejuures tundus mulle, et vanemad ingliskeelsed poisid olid kohalikud (kuigi rääkisid inglise keelt kahtlemata esimese keelena) ja nooremad kas külas või hiljuti lisandunud, aga see võis olla lihtsalt minu mulje.
Saalis pandi tuled kustu, algas tegevus. Laval oli Probleem. Väike ingliskeelne poiss paarutas rattaga jõusaali ja palliplatsi vahel ringi ja karjus, et ta tahab ära minna, sest “this is making me feel uncomfortable*”. Silma järgi pakuksin, et ta oli vähemalt esimese klassi laps juba, aga ma ei oska eestlastelgi vanust arvata, nii et ütleme, et umbes nii. Mis temas seda ebamugavust tekitas? Esiteks see, et vene poisid kasutasid “F-sõna” (ma vist siiralt polnud selle hetkeni kuulnud MITTE KEDAGI Eestis päriselt “F-sõna” ütlema, kõik on ikka rahvusest ja vanusest hoolimata rahuliku südamega fuck välja öelnud). See oli see põhiprobleem, mis ta nii leili ajas, et ta ringi sõites seda sama lauset muudkui korrutas. Sellele lisandus see, et “ja see poiss muudkui käib mul järel ja karjub minu peale!!!”
Tõele au andes, väike vene poiss, kes tundus temast veel noorem (aga enamvähem sama eagrupp), sõitis tal TÕESTI rattaga järel ja TÕESTI muudkui karjus. Ja noh, tundus, et kui kohalikud ingliskeelsed eesti keelt ehk rääkisid, siis vene keelt igatahes mitte, nii et mina olin seal ilmselt (peale teiste venelaste) ainus, kes aru sai, et see väike poiss üürgas tegelikult: “MÄNGIME KOOOOS! MÄNGIME KOOOOOOOS! LÄHME JOOKSEME JA MÄNGIME KOOOOOS!” Nii et noh, ma veits saan aru, miks see oli hirmutav poisile, kes sõnagi sellest kisast ei taibanud.
Igatahes. Mina kõkutasin omaette naerda ja ootasin, et vanemad poisid ta pikalt saadaksid, sest täitsa tõsiselt, ma olen vana nagu Metuusala ja minu silm ei ole veel näinud ei last, kes tahaks koju minna, sest keegi ütles koleda sõna (mitte tema pihta, vaid lihtsalt niisama), ega lapsi, kes selle peale ei naeraks ja edasi ei mängiks. Aga need vanemad lapsed (ja minu silma järgi oli kõige vanem ingliskeelne max 12, kuigi taas, ma olen siin kehv hindaja) üritasid teda natuke ümber veenda, siis andsid järele ja hakkasid minekule sättima. Ning kõige vanem ütles sellele noorimale, kelle ventikas jätkuvalt maksimaalsetel pööretel töötas, kuigi oli juba selge, et äraminek: “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.”
Nagu täitsa tõsiselt, kust nad oskavad selliseid asju öelda? Juba see esimene “I’m uncomfortable” on minu jaoks selline far-fetched, sest lapsed EI räägi nii, aga no selle kohta võiks öelda, et ju ta on seda siis kuskilt kuulnud. Aga sellist vastust ei jäta ju enamvähem telekast möödaminnes kuuldes meelde. Kas kuskil on tõesti nii woke vanemad, kes dresseerivad oma lapsi igapäevaselt selliste lausetega? Sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas selles vanuses laps end sellise sõnavaraga väljendada võiks, isegi kui ta loomu poolest on selline, kes seda emotsiooni väljendada tahaks. Need 12aastased, keda mina tean, suruksid “sorry” suust välja ja vahiksid oma varbaid või äärmisel juhul ütleks, et “ole nüüd, me enam ei tee” (millele ilmselt lisanduks “ära emale ütle!”).
Ajastu märk ja kultuurilised erinevused. Lapsepõlve muretud mängud, ja-jah.
P.S. Kuna siin juba nii multikultuurne jutt on, siis … Vaatasin mina videot sellest, mis on prantslaste lemmikbändid või esitavad, kes just prantsuse keeles laulavad. Leidsin igasuguseid toredaid asju, näiteks see armas Claire Laffut’ (subtiitritega!) Vérité on heaks näiteks sellest, miks prantsuse keel mind sada korda peaaegu hullumajja ajas — hääldab nii kenasti ja selgelt kuni selle kohani, kui on aeg öelda si je mens, je vais en enfer, ning järsku saab sellest hoopis smansvanfr. Igatahes leidsin ka sellise pärli nagu Clara Luciani. No kuulake, mis hääl tal on:
* See tekitab minus ebamugavust. (Blogi autori tõlge)
** Anna andeks, et tõime su keskkonda, mis sinus ebamugavust tekitas. (Blogi autori tõlge)
Pärdikute päevaraamat 