Päeva laul (prantsuse muusika)

Mmmmmmust legend:

prantsuse muusika, aga inglise keeles (Melanie Pain)

No kas pole armas?

mul on töine nädalavahetus

Wazzup, pitsud?

Maailm on minu vastu. Ma juba mitmendat korda üritan Rootsis käivatelt sõpradelt sellist asja välja pressida, aga nad väidavad, et lihtsalt ei leia seda poest. Kas rootslased on tõesti selle söömise maha jätnud? Kui mina seal viimati käisin (ikka päris mitme aasta eest), oli see veel igati tavaline hommikusöök. Hallon kräm näiteks on siis vaarikakreem. Paned piima peale ja läheb. Miks inimesed seda enam üles ei leia? Kas seda hoitakse miskipärast kuskil koristusvahendite riiulis? Kas mu sõbrad on veits slow? Kas nad ehk miskipärast üritavad sundida mind tervislikumalt toituma? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Teiseks. Ma iga kord üllatun, kui ajalehtedes sporditeemaliste elamusartiklite pealkirju näen. Alles see oli, kui Postimehes oli pealkiri selle kohta, et naisena MMA-trennis ei saagi surma (milline üllatus, võiks ju arvata, et rinnad plahvatavad vms), nüüd on Õhtulehes pealkiri, et pärast esimest kõhutantsutrenni ei olegi kõhulihased valusad. Ma ei saa isegi aru, kust see viimane hirm tulla võiks, sest isegi megapeenikestel kõhutantsijatel (Ines Karu-Salo näiteks) pole ju väljajoonistuvaid lihaseid = on üsna ilmselge, et see trenn ei anna erilist lihaskoormust, pigem sihuke kerge kardio. Kuigi tasakaaluhoidmine eeldab muidugi kerelihaste kasutamist, nii et võiks arvata, et kehvema tasakaaluga inimestel on alguses need valusad (ja suur osa neist asub ju kõhulihastega samas kandis, nii et kui seal midagi valutab, on seda vist lihtne sassi ajada küll). Kui ma vahepeal jõusaalis pea alaspidi kõhulihaseharjutusi teen, on ka hiljem süvalihased valusad. Kõhutantsu puhul kardaksin ma pigem seda, et pärast esimest korda on käed valusad, sest neid peab harjumatutes asendites hoidma. See oli minu isiklik stereotüüp, Õhtuleht lükkas selle ka  ümber.

Kolmandaks, ma jätkuvalt hämmastun, kui mõni inimene hakkab seltskonnas (ja eile näiteks olukorras, kus ei räägitud sugugi erudeeritud teemadel) lambist rääkima, et ta ikka häbeneb, sest teised on nii haritud ja mis nüüd tema … Ega diplomeeritud inimesed ei käi baaris nii, et laovad oma diplomid kõik lauaservale ritta. Ja kui mõtled, et nad üldises plaanis sinust paremini hakkama saavad, siis kulla inimene, tule ühikasse, ma näitan sulle doktorante, kes jätkuvalt iga kord vaeva näevad, kui iseseisvalt pesumasinat kasutama peavad.

Kui te lugeda ei viitsi, siis kuulake hoopis muusikat. Leidsin sellise toreda artisti nagu Louise attaque:

Prantsuskeelne muusika (Jamaram)

Tegelikult on nad hoopis sakslased, kes tavaliselt laulavad inglise keeles. Aga see laul on armas:

Prantsuse muusika (Charles Aznavour)

Ma unustasin teile oma uut lemmikräpparit näidata

Prantslast muidugi. Black M on ta nimi, suurte innukate silmadega* ja oi kui andekas.

Kui uimaseks saab minna? (Keren Ann)

Karel ütles, et tema kuulab prantsuse keele õppimise kõrvale sellist asja. Kui ma seda igapäevaselt kuulaksin, oleksin ammu roostes naelaga veene nüsima hakanud*, aga mõni laul on päris hea, eelkõige esimeselt plaadilt. Nii et eks ma ikka panen nad teiste hipsterite rõõmuks ritta.

“Décrocher les étoiles”:

Sidilarsen – “Chatterbox”

Ma veits uimerdasin, nagu ikka, ja avastasin kuu aega hiljem, et me prantsuse vennad on vahepeal uue albumiga maha saanud. Kahju kohe neist, üks kuulsamaid hetkel tegutsevaid prantsuskeelseid metalbände ja ikka on iga plaat selline, et kui paar laulu on midagi enamat kui taustamüra, on juba hästi läinud. Aga no singel on minusuguse pehmo jaoks üsna normaalne, kuigi mind ärritab tema sisemine sund pool ajast ninahäält teha (mis on muidugi osaliselt ka rahvuslik eripära):

P.S. Kas pole lausa häiriv, kui reglementeeritud on “äärmiselt tõsiseltvõetavad metalimeeste pildid”? Mul naisterahvana on üsna raske näha neis midagi muud kui ülekasvanud kaisukarusid, kes antud hetkel on veel pealekauba keigarid ka, sest, noh, nad on ju prantslased. Veri kohustab.

Varsovie

See laul oli vahepeal netist maha võetud, aga näete, nüüd on suisa juutuubis üleval:

ma tahaks täna lõbusamalt teha neid asju

See tähendab, et kuulame suure töö taha Sexion D’assautti. Ma koristasin juba pool korterit ära ja hakkan kohe üht artiklit kirjutama. Nagu päriselt.

Nagu ma juba Facebookis ütlesin, on siin laulus sõnamäng. Kõik teavad, mis mi amor tähendab, aga mise à mort, mis sarnaselt kõlab, tähendab tapmist.

Ja ma ei saa ütlemata jätta, et Prantsusmaa räpparid käivad küll hulga paremini riides kui nende USA ametivennad, aga kurat, kui edevad nad ikka on. 😀

P.S. Ma sain täna paki, nii tore on. Ma olen nagu Muhv, ise tellin ja siis ise rõõmustan. Ja kunagi ei ole seda muret, et paki sisu ei meeldiks. 😀

P.P.S. Sain lõpuks oma palli ka kätte (tglt vist juba nädala eest?), aga mul on tunne, et mul läheb selle täis saamisega poole kauem aega, kui Telcil selle siia toimetamisega, sest ma ei ole siiani end kokku võtnud, et kasvõi Supilinna sõprade käest küsida, kas keegi rattapumpa saaks laenata. Pooled sõidavad siin rattaga ju, raudselt neil oleks, aga ma pole viitsinud sellega tegeleda.