Tunnistage üles

View this post on Instagram

A post shared by @demotivateur

Mul oli “Väike prints” kahes keeles (eesti ja originaal) – kellele ma need laenasin? Või annetasin kuskile? Krt, kes teab?

Tasuks õpetan teile uue prantsuskeelse sõna, mille ma just õppisin. Kas teie teate, kuidas öelda raadiosaatja prantsuse keeles? Well, ma sain teada, et see, mis on ameeriklaste jaoks walkie-talkie, on prantslaste jaoks talkie-walkie. 😁

P.S. Ma tean, et Euroopas on sõda ja ameeriklased võitlevad inimõiguste eest, aga ma tahaksin südamelt ära öelda, et sari Picard on selle tegelase minu jaoks täiesti ära rikkunud ja ma kahetsen, et oma lapse uneaega sellele raiskasin. Kui on üks karakter, kes ei vajanud traagilist tausta, on see tema. Tugevast juhist on tehtud oma naba vahtiv vanamees. 🤮

vabadus + Lupin

View this post on Instagram

A post shared by Rents (@rrrents)

Avastasin täna, et see Poska kohvik, mis mulle nii väga meeldis, on oma uksed jäädavalt sulgenud. 😦 Väga kurb. Nii et kui sul on töökoht alles, vaktsiin sees ja kõht käib läbi, siis mine välja sööma, neile kulub hetkel sissetulek ära. Iseasi, et Tondi Resto pole ilmselt kinnipaneku äärel, aga seal on nii hea toit ja ma satun sinnakanti nii harva, et proovin ikka võimalust kasutada. Mul on igatahes nii hea meel, et jälle välja lubatakse – ning et varsti saab ehk isegi maskita toidupoodi jälle. Nagu hingaks üle aasta aja värsket õhku.

View this post on Instagram

A post shared by Omar Sy (@omarsyofficial)

Aga rääkida tahtsin ma tegelikult sellisest Prantsuse sarjast nagu Lupin. Ärge laske end eksitada, peategelane pole mitte meistervaras Lupin, vaid meistervaras, kes on väga inspireeritud ilukirjanduslikust meistervargast nimega Lupin. 😀 Sari ise on selline lõbusa alatooniga … detektiivromaan? Peaosas Omar Sy. Mäletate ehk, et kunagi oli selline maailmakuulus film nagu “Intouchables”, mis eesti keelde tõlgiti miskipärast pealkirjaga “1+1”? Ta oli seal üks kahest peategelasest, see, kes pole ei valge ega ratastoolis. Ning frankofiilid teavad kindlasti ka filmist “Micmacs à tire-larigot”, mis on täiesti imeline film ja mida igaüks peaks vaatama, hoolimata sellest, et Omaril on seal kõigest üsna väike osa.

Vabandust, kaldusin teemast kõrvale. Tahtsin lihtsalt öelda, et Omar pole mitte ainult seksikas, vaid ka suurepärane näitleja. No ja sari ise on selline … kerge meelelahutus, aga päris hea meelelahutus. Soovitan soojalt.

Tõlkimine, see on imelihtne!

On minu ees laual üks töö. Räägib ravimitest, igasugustest. Prantsuse keeles on lisatud sulgudesse täpsustus – tablette ou comprimé.

Tõlkija vaste?

Tablett või tablett …

Nojah, eks mina pean ka oma palga kuidagi välja teenima.

Mingi haiguseuss

Istusin nädalavahetusel kodus, soojas toas, ja tegelesin ühe tõlkega, aga ikka suutsin endale kuidagi liiga teha. Pühapäeval oli köha ja nohu, mis läks järgmiseks päevaks üle, aga eile oli oi-oi kui kehv olla. Kogu aeg külm, pea käis ringi, nii et tööl eriti trepist käia ei tahtnud jne. Päeva lõpuks oli liiga palav ja ebameeldiv. Mõtlesin, et lähen koju ja teen natuke joogat, selle peale hakkab alati parem – ja oleksin juba päikesetervituse ajal konkreetselt külili kukkunud, nii et otsustasin kähku, et parem siiski mitte. Kuna meil on üks teine töötaja ka parajasti haiguslehel, öeldi põhimõtteliselt, et väemalt kolmapäevani pean välja vedama, homsest võin paariks päevaks koju jääda. Jee.

Reet ütleb alati, et ta ei saa aru, kuidas ma ei saa aru, kas ma olen haige või üleväsinud – mul algavad mõlemad alati pearingluse ja külmatundega, ei saa tõesti. Kui tõesti magada ka ei saa (praegu olen kaks ööd ringi vähernud lihtsalt), lisandub varsti sügavamõttelisus ja paranoia. Nii istub mul üks postitusemustand, sest mul on tunne, et tervena ma tegelikult ei tahaks avaldada postitust sellest, et see on kohutav, et me oleme kõigest oma bioloogia ohvrid, aga samas sellest kogu aeg nii teadlikud. Seda enam, et kui ma ringi vaatan, siis osa on sellest bioloogiast ikka üle ja teine suur osa ei saa aru, et loodus neid siia-sinna loobib. Mina olen siia joone peale jäänud kuidagi. Paranoiast olen ma varem vist seoses öiste vahetustega rääkinud, kus vahepeal ei julge hommikul enam mingeid asju teha – täna pidin vareseparvest mööduma ja märkasin esimest korda elus, et neil on nii hirmsad suured nokad. Veetsin liiga pikalt mõeldes, et ega neil eriti kaua ei läheks vist, et soovi korral mu prilliklaasid puruks lüüa ja silmade kallale pääseda. Nii et nüüd võib küll öelda, et ilmselgelt peaks natuke puhkama, pole päris see seis, millega tööd teha.

Ahjaa, vahelepõikena üks keelemärkus – nägin siin pikalt vaeva, et aru saada, mis rolli prantsuskeelne väljend au titre de täpselt kannab. Minu lauses näiteks ei tähendanud see tegelikult mitte midagi, lause ei oleks üldse muutunud, kui selle asemel oleks lihtsalt pour olnud, aga prantslased armastavad suuri sõnu ja pikki lauseid. Leidsin selle kohta isegi foorumiteema, kus põhimõtteliselt öeldi, et nojah, administratiivkeel, harjuge ära. Seda, kas see siis vahepeal midagi tähendab ka, ma ei saanudki teada. Elu on ikka seiklus.

P.S. Muidugi oli “Troonide mängu” avaosa hea.

Les revenants (2012)

Ma valmistun aktiivselt kaitsmiseks. Ja kui ma ütlen “valmistun kaitsmiseks”, siis ma mõtlen muidugi ka seda, et kirjutan vaikselt kaitsekõnet ja vastan oponendi küsimustele (ma ei saa isegi midagi halvasti öelda, sest küsimused on äärmiselt asjakohased),aga TEGELIKULT tahtsin rääkida sellest, et vaatan prantsuskeelset sarja, et mulle meelde tuleks, kuidas seda keelt üldse räägiti. Ja noh, hea sari on. Olin mitmelt inimeselt kuulnud, et “ära vaata, USA versioon on kehv”, aga Prantsusmaa oma on siiani küll nii huvitav, et närin küüsi ja tahaks teada saada, mis toimub ja mis edasi saab ja nii põnev on.

Point siis selles, et ühes Prantsusmaa külakeses ilmuvad järsku mõned surnud inimesed uuesti koju ja ei tea sellest midagi, et nad surnud peaksid olema. Või et vahepeal on aega mööda läinud. Esimese hooga mõtlesin, et selline suhtedraama teemal “kuidas me küll selle olukorraga toime tuleme,” aga üsna peatselt selgus, et ei, ikka hulga põnevam. Kes tahab, võib treilerit kaeda, aga ma tegelikult ei soovita, alati on põnevam nullist vaatama hakata.

P.S. Suvi on. KÕIK kannavad kleite/seelikuid. Ja kui ma ütlen “kõik”, mõtlen ma “kõik naised” või pigem “suur osa naisi, sh mina”. Aga close enough. Lõpuks ometi.

Jesus, grab the wheel

Käisin täna esimest korda elus mootorrattaga sõitmas, sest sõbrannal oli vaja kellegagi kahekesi sõitmist harjutada. Ma tunnen end sellistes olukordades alati veidi ebakindlalt, sest ma ei laseks isegi Jeesust rooli taha, kui on võimalik seal ise olla. Tagaistmel, eriti mootorrattal tagumisena istudes, pole toimuva üle mitte mingit kontrolli. Sõbranna sõiduõpetaja oli talle öelnud, et tagasõitja peab olema nagu seljakott, st kallutama end sobivas suunas kaasa. Nii ma siis olin lihtsalt suure raske seljakoti rollis, mis on igasugusest võimupositsioonist üsna kaugel. Ja kontrolliillusioon on ometigi mu lemmik.

Aga väga äge oli. Alles siis, kui jalad värisema hakkasid, sain aru, et ilmselt ikka kartsin ka veidi, sest värin tekkis lihaspingest – olin ise seda märkamata kogu kehaga kramplikult kinni hoidnud. Ma ei hakka väitma, et mu jalad pole kunagi varem nii kõvasti kellegi vastu surutud olnud, aga avastasin ühel hetkel, et näen ikka ränka vaeva, et pisikese šimpansi kombel tal küljes rippuda. Aga juba tahaks veel.

Ma saan aru küll, miks mootorraturittel soorollid nii rangelt paigas on. (See on muidugi keel-põses nüüd) Palgalõhe tõttu on loogiline, et ratta jaksab osta mees, seega naine peab tagumine olema. Aga kui sa ikka iga päev oma elu niimoodi kellegi teise kätesse asetad (sest sina püsid elus ainult nii kaua, kuni see esimene midagi lolli ei tee), tekib selge võimuhierarhia ja muus osas allumine on juba kökimöki. Ja iga kord, kui eluga kuskile kohale jõuad, tahakski talle selle eest külmikust ühe õlle tuua ja mõnusa võileiva teha.

Teemavahetus. Ramloff soovitas kunagi Agota Kristofi raamatuid, öeldes, et autor kohtleb seal oma tegelasi nii meeldivalt halvasti, mille peale mina muidugi tema triloogia (“Kaustik”, “Katsumus” ja “Kolmas vale”) raamatukogust koju vedasin. Kuna närisin end tol hetkel juba läbi eesti keeles ilmunud Pelevini, jäi see natukeseks seisma. Ja nüüd avastasin, et originaalis on see ilmunud prantsuse keeles – mis mul kenasti internetist kätte õnnestus saada. 🙂 Oleks veel audioraamatud ka kuskilt välja võlunud, oleks elu päris lill, aga asi seegi. Ma juba igatsesin selle järele, et prantsuse keeles ka lihtsalt mõnu pärast lugeda. Soovitan kohe teistele ka.

korrastan oma elu

Alustasin raamatukapist. Sain megasuure hunniku teoseid, mida ma nüüd jõudumööda hakkan raamatukogudesse tasuta asjade riiulisse viima. Põhiliselt muidugi igasugused keeleõpikud, sõnastikud, võõrkeelsed juturaamatud jne. Mul on neid ikka palju kogunenud, mitmes keeles.

Muuhulgas viisin täna ära sellise raamatu nagu “Catherine M-i seksuaalelu“. Ma mäletan, et sain selle kunagi ühikast, mingi väljakolija oli selle maha jätnud. Mina suutsin seda lugeda ca 20 lk, poleks uskunudki, et grupiseksi nii igavalt kirjeldada saab. Aga kui kedagi huvitab, siis minge ja võtke Lutsu raamatukogu tasuta asjade riiulist.

Ahjaa, kahte filmi vaatasin ka. Esimene oli Le Libertin – ma suutsin seda vaadata 13 minutit, kuni selle kohani, mil nad hakkasid seaorelit kuulama. See oli liiga totter ja peategelane oli mulle liiga vastumeelne. Ei meeldinud kohe mitte üks raas.

Teine oli inglise film “Millions“, mis räägib sellest, kuidas väikesele poisile hunnik raha pähe kukub. Tema ise arvab, et see on taeva kingitus. Tegelikult muidugi päris nii ei ole. Üsna lahe film oli, aga nii imelik, et kohe oli imelik.

Ja päeva olulisim uudis – Kim Kardashian sai tütre. Kuu aega enne tähtaega. Kanye ilmselt vihjas, et aitab ka sellest paisumisest juba. Nüüd saame panuseid teha, kaua tal titekilodest lahti saamiseks läheb. Läks!

“Un long dimanche de fiançailles” (2004)

Ehk eesti keeli “Väga pikk kihlus“. Hakkasin seda vaatama juba paari aasta eest, aga ei jõudnud kaugemale kui kuskile 20 minuti kanti, sest Audrey ei meeldi mulle eriti ja film oli kuidagi veniv ja aeglane. Võimalik, et ma ei saanud tollal ka aru, sest prantsuskeelseid subtiitreid ei leidnud ma siis ja ei hakanud neid ka praegu kuskil silma.

Seekord häiris mind ka see, et film edeneb väga aeglaselt, aga kuskil poole filmi peal (see on ka üle kahe tunni pikk) harjusin ära ja lugu muutus nauditavaks. Jeunet on nagu Jeunet ikka, visuaalselt on film väga mõjus, lisaks armastab ta pisikesi armsaid ja/või ägedaid lugusid pealiini sisse põimida. Ja tegelikult oli see väga armas film, karakterid olid huvitavad ja kõik on väga tore, kui juba sisse elad. Peategelaseks on Mathilde, kes otsib oma sõjas kaduma läinud kallimat, ja kuuleb selle käigus sadat erinevat lugu. Põhiteemaks on Arrrrrmastus. On küll sõda ja veri jne, aga nunnu on ikka. Ja lisaks mängib siin (nagu põhimõtteliselt igas Jeunet’ filmis) ka üks mu lemmiknäitlejatest, Dominique Pinon.

Meeskangelast mängib Gaspard Ulliel, kellest võiks vabalt saada järgmine Johnny Depp, sest ta on selline sõstrasilmne ja armas, aga ka midagi enamat. Eestlased teavad teda ilmselt eelkõige filmist “Hannibal Rising“, kus ta peaosas oli, aga Prantsusmaal on ta täitsa kuulsus kohe. Päriselt.

Murrangulised sündmused

LÕPUKS OMETI sain ma aru, et mu itaalia keele õpetaja tahab, et ma C-tähte ROHKEM susistaksin. Ma olin viimased kuu aega veendunud, et ta tahab, et ma seda VÄHEM teeksin, andsin oma parima ja imestaksin, miks ta kogu aeg selle peale rahulolematut nägu teeb. No hea siis, et ma nüüdki lõpuks valgustatud sain, mul on veel lootust.

Kui nüüd õpiks prantsuse keeles sõna bonjour ka normaalselt hääldama, oleks juba lootust. See ei ole normaalne, et ma olen viis aastat prantsuse keelt õppinud ja just see sõna, mida iga päev umbes 20 korda kasutatakse, valmistab mulle raskusi, sest no ma ei oska seal keskel piisavas koguses susistada.

Esimese maailma mured.

Prantsuse orjuse eripärad

Räägiksin teile ilmast, aga ma olen siiski daam ja ei kasuta selliseid sõnu, mis mul meie klimaatilistest hetkeoludest tingitud emotsioonidega assotsieeruvad.

Ma ei oleks viitsinud üldse kirjutada, aga keegi teine ei kirjuta ju – või kirjutatakse sellist saasta, et mul hakkab kahju neist inimestest, kes panevad hommikul arvuti käima ja peavad seda lugema. Valetan, Notsu just blogis, aga muidu on kõik kuidagi ära vajunud. Nii et minuski tärkab kohusetunne.

Põhiline uudis on see, et Disneylandiga asjad liiguvad. Ma ei mäleta, kas ma olen kurtnud, aga prantslased ei vastanud mu meilidele. St ilma naljata, ainus töötaja, kes suvatses mulle vastata, oli soomlane, aga tema kahjuks ei olnud õigest osakonnast, st sai mu kirja ainult puhtaverelistele prantslastele edasi saata. Prantslaste internetipõlgus on küll maailmakuulus, aga ma vihkan telefonis prantsuse keele rääkimist, mul hakkavad seda tehes alati käed-jalad suurest pingutusest värisema (st ma põen selle pärast, et kas ma saan ka ilma miimika, kehakeele jms abivahenditeta neist inimestest päriselt aru), nii et lükkasin helistamist muudkui edasi, seda enam, et söögiraha hetkel nagu on. Teiseks ei ole need numbrid vabalt kättesaadavad, oleksin pidanud hakkama ühest osakonnast teise helistama, nii et taas üks hea põhjus, miks seda mitte teha.

Igatahes sain nüüd lõpuks oma viimasele meeleheitlikule virtuaalsele appihüüdele (ma täitsa tõsiselt kasutasin kirjas ülitugevaid väljendeid, et selgeks teha, kui väga ma ikka raha tahaksin) vastuse. “Kuidas ometi?” küsite te kõik kindlasti kooris. Väga lihtne, mu sõbranna Ellotska, kes lihavõteteks sinna tööle läks, läks vastavasse osakonda kohale, rääkis jutu ära ja põrnitses prantsuse eluvormi, kuni see mu meili lahti tegi ja mulle vastust kirjutama hakkas. No ja ei olegi midagi enamat vaja, et prantslastelt vastust saada!

Tõsi küll, ta vastas küll ainult ühele mu küsimusele (olin esitanud kolm), aga see-eest sain vajaliku Väga Tähtsa Paberi, mille pean allkirjastama (jah, pastakaga), neile saatma (jah, muidugi tigupostiga) ja siis nad ilmselt kannavad raha mu arvele. Lisasin isegi panga ametliku tõendi kirjale, sest esiteks on see ju värviline ja uhke ja teiseks unustavad nad kindlasti ära, et ma sama paberi neile pdf-na saatsin. Pealegi on mul nüüd vastutava isiku nimi ja telefoninumber, kui internetist näen, et tähitud kiri on kohale jõudnud, aga raha ei tule ega tule, saan nüüd juba konkreetsele inimesele helistada ja talle torru nutta.

Mul on tunne, et kõik läheb veel hästi.

Pildil on prantsuse supermodell Mathilde Frachon. Tema ei jätaks küll kunagi mu meilile vastamata.