blogs · prantsuse · prantsuse keel

Prantsuskeelsed blogid

On ilmselge, et just siis, kui peaks kindlasti tegema mingeid konkreetseid asju, teen ma parajasti midagi muud. Täna guugeldasin ma prantsuskeelseid blogisid. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest ühtegi blogipuu sarnast saiti ma neil ei tea, nii et pidin lihtsalt alustama suvaliste (ja igavate) blogidega ning nende linkide kaudu edasi liikuma. Sellega on aga see mure, et esiteks ei lingi enesekesksemad (= pooled prantslased) tavaliselt kedagi ja teiseks huvitavad inimesi tavaliselt sarnased inimesed, nii et kakablogijal võib küll kümme linki reas olla, aga need viivad kõik teiste kakablogijate juurde. Samuti eristab prantslasi meist see, et nad on kirjutamisega harjunud, nad peavad koolis kõik meist sada korda rohkem kirjutama, nii et neile tundub üsna loogiline, et kui nad juba blogi pidama hakkavad, võiks üks postitus vabalt kaks A4 olla küll – mina jälle ei viitsi nii pikka teksti lugeda, nii et suurem osa sellistest said välja praagitud.

Lõpuks saatis mind siiski teatav edu, nii et jagan oma leide teiega ka, juhuks kui keegi veel igapäevast prantsuse keelt lugeda tahab. Süsteem on traditsiooniline, mida eespool miski nimekirjas on, seda rohkem see mulle meeldis. Kahju, et nad wordpressi ei armasta, hakka või mõtlema, et peaks ikka google readerisse asjad sättima. Blogid on igatahes sihukesed:

  • Femme Sweet Femme – üks naine, kelle kohta ei ole kirjas, kui vana ta on, kui palju ta kaalub või kas tal lapsi ka on, aga kes kirjutab naljakalt (kuigi väljendab end vahel tiba robustselt ja ei põlga ära ka obstsöönsusi, aga minu jaoks ta üle piiri ei lähe). EI kirjuta kosmeetikast ja uutest riietest (minu jaoks jättis blogi nimi alguses sellise mulje), vaid niisama. Ja mulle meeldib väga see, et ta on oma blogi üles ehitanud nagu maja – postitused on jagatud kategooriate kaupa, osad on siis majas sees, osad jäävad välja jne. Mitte et see oluline oleks, aga selline armas nüanss.
  • Le blog de Borée – siin kirjutab üks arst oma elust ja mõtetest. Eelkõige jäi see silma selle pärast, et sain sealt teada, miks prantslastel alati nii hirmsad haigused on ja et see, miks nad peoga ravimeid sisse ajavad, pole sugugi alati arstidest tingitud, vaid pigem mingist nende isiklikust ajuehituse omapärast.
  • Ingliche Titcheur – isegi, kui see oleks maailma kõige igavam blogi, ei saaks ma seda jagamata jätta, sest sellel on SELLINE NIMI. Jaa, nimi müüb, see on esimene mulje, mis teist jääb. Aga ta kirjutab ka üsna normaalselt.
  • La fille aux yeux couleur menthe à l’eau – tunnistan ausalt, tema ongi pereema, kes kirjutab päris hästi oma lastest. Aga üsna hästi kirjutab ja kõik nad ei ole pisikesed. No ja tegelikult kirjutab ta vahel ka lastest, rohkem ikka muudest asjadest. Kuigi kahtlen, kas ma teda ka pikemas perspektiivis lugema jään, sest sealt kumab läbi tuntav kirjanduslikkuse pretensioon (mis on neis blogides üsna tüüpiline), aga see konkreetne stiil ei ole minu maitsele vist kõige sobivam. Tal on aga VÄGA palju viiteid teistele blogidele, nii et juba selle pärast pälvis tähelepanu.

Kui oskate veel midagi soovitada, siis andke tuld. Ega ma ei hakka ometigi oma lõbuks prantsuskeelseid raamatuid lugema, neid saan ma praegu kohustuslikus korraski piisavalt.

movies · music · prantsuse · prantsuse muusika · Uncategorized

Prantsuse punk ja “Le Grand Soir” (2012)

Vaatasin sihukest filmi. Teemaks siis vananev punkar (“Euroopa vanim koeraga punkar”) NOT ja tema poolvend, kes on korralik kodanlane, kes jääb ilma nii tööst kui abikaasast ja on seetõttu meeleheitel. Ka see film on eelkõige pildiline, st meile näidatakse palju muljetavaldavaid kaadreid, aga minuni see kuidagi ei jõua. Ehk on asi selles, et see kujutab küll võrdlemisi realistlikult ühe Euroopa punkari elu (selles mõttes, et nii nad Saksamaal ja Prantsusmaal tihti oma päevi veedavadki, Eestis käiakse ikka tööl, ja impulsiivsed on nad igal pool), aga seal ei olnud minu jaoks midagi uut, väga huvitavat ega üllatavat. No ja teiseks siis keskealiste väikekodanlaste “äkki ma ei olegi nüüd naabrist parem” mured, mis ka väga minuni ei jõua. Poiste ema karakter oli küll puhas kuld (ema mängis Brigitte Fontaine, kes on Prantsusmaa ülikuulus laulukirjutaja, laulja, kirjanik, dramaturg jne), kuigi tema elust saaks vist igavama filmi, sest ta põhiliselt ainult suitsetas.

See-eest soundtrack oli filmil hea, isegi väga hea. Muidu on prantsuse punk mulle igavapoolse mulje jätnud (nagu üldse punk või nagu üldse muusika – igal pool on mõned pärlid ja hulk tapeeti, elu on selline, – aga see soundtrack on vraiment génial, kuigi ma ei leidnud netist päris kõike üles):

movies · prantsuse

La cinquième saison (Viies aastaaeg, 2012)

Käisin eile kinos, nagu plaanitud oli, ja ütleme nii, et see oli ikka Elamus suure tähega. “Viies aastaaeg” raputas vaatajad korralikult läbi. Ma ei mäletagi ühtki teist filmi, pärast mida oleks mul olnud konkreetselt tunne, nagu ma oleksin peksa saanud. Ainult selle vahega, et pärast seda, kui keegi sind jalaga kõhtu taob, ei ole tavaliselt vist endal hea meel. Ma eeldan, ega mul erilisi kogemusi ei ole. Seekord igatahes kõhus keeras, aga mõnus oli ka.

Kas soovitada? Pigem neile, kellel kunstilised ja “teistsugused” filmid meeldivad. Mulle meeldivad. Aga kui sulle muidu meeldib näiteks “Too fast, too furious” või “Roheline latern” või “Skyfall”, pole seda filmi vist eriti mõtet soovitada, jääb kaugeks. Teiseks ei ole see “kerge” film, vaid see on selline, millesse tuleb süveneda. Kui iga 15 minuti tagant minna võikut tegema või sigaretiga kopsu soojendama, on see õige tunne kohe läinud. Antud hetkel on ka sõna “kunstiline” täiesti omal kohal, sest ükskõik, mis parajasti toimus, kaadrid olid ikka nagu fotokaadrid, kogu kompositsioon kindlalt paigas (nagu ülaloleval pildil), nii et võta ja saada lihtsalt kõik järjest näitusele. Tihti seisis kaamera paigal, mitte ei liikunud toimuvaga kaasa, mis staatilisust veelgi rõhutas, tekkiski tunne, et vaataja on väljaspool ja vaatab otsekui akvaariumis toimuvat. Selle kunstiline konstrueeritus oli küll kogu aeg taotluslikult vaatajale ette visatud, aga ei jäänud segama. Erinevad visuaalsed pildid ja täiesti erineval tasandil dialoogid (stiilis “kire nüüd” ja filosoofiline “Inimene peab vältima vältimatut”) sobitusid lausa häirivalt hästi kokku.

Filmi süžee on väga lihtne, kuigi film ise seda sugugi ei ole. On olnud kevad, suvi ja sügis ning nüüd on käes talv. Aga kevadet enam ei tule. On lihtsalt mingi imelik jätkumine, aga kukk ei taha kireda, muru enam ei tärka ja loodus arvab, et on aeg pillid kotti pakkida. Kuna filmi tegevus toimub pisikeses Belgia külakeses, kus põllumajandusel on väga tähtis roll, on inimesed muidugi endast väljas ja ei oska oma emotsioonidega enam toime tulla. Ja meie saame näha, mis nüüd edasi saab.

Muide, enamik näitlejatest ei olnud professionaalid, vaid kohalikud, kes seal külakeses elavad. Sellest hoolimata mängisid nad väga hästi, ka lähivõtted olid väga usutavad. Kohalikke on režissöörid kasutanud ka varem ja ka looduse ja inimese kokkupõrgete temaatika on Peter Brosensi ja tema naise Jessica Woodworthi jaoks kogu aeg oluline olnud, seda on käsitletud juba “Khadakis” (2006, filmi tegevus toimub Mongoolias) ja “Altiplanos” (2009, tegevus toimub Peruus), nii et seda filmi on nimetatud ka triloogiat lõpetavaks teoseks. Ja aususe huvides olgu öeldud, et kuigi märkisin selle prantsuse filmide alla, on see tegelikult prantslaste, hollandlaste ja belglaste ühistöö ja eelkõige siiski belgia film.

Mul on igatahes selline tunne, et seedin seda filmi nüüd päris mitu päeva ja siis tahaks neid kahte varasemat ka näha. Ja mina olen täna tööl, aga minge teie ja vaadake kell pool kümme Cinamonis filmi “Suur õhtu“. Selle kohta öeldi, et see on naljakas – ja seal on ju punkar, nii et vast ikka natuke on ka. Ma ise peangi mõtlema, mis ma teen sellega, sest filmi enda ma leidsin, aga subtiitreid mitte, nii et pean kas K-le enne keele selgeks õpetama, talle jooksvalt sünkroontõlget tegema (vahepeal häbiga tunnistades, et ega ma aru ei saa) või seda hoopis üksi vaatama.

P.S. Tavainimese seisukohta saab lugeda siit.

movies · prantsuse

Ma pean vist pühapäeval kinno minema

Sest need kavalpead on teinud filmi nimega “Viies aastaaeg”. Eesti keeles ei kõla jah sugugi nii hirmsalt, aga no proovige ise guugeldada “fifth season torrent” või “cinquième saison torrent“, saate ainult kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid sarju. Juba reklaampilt meelitab mind vaatama ja apokalüptilisus on ju hetkel nagu suvalist värvi rätt sellele tuntud värvipimedale härjale. Teate küll, sellele samale, kes erinevalt emastest on nii loll, et reaalselt räti peale närvi läheb. Mehed…

Igatahes nimetavad kommenteerijad seda fantastiliseks filmiks, keskmine hinne 7.7 jne. No nii tahaks näha seda. 😀

Filmi kohta saab lugeda siit, näidatakse Athena kinos pühapäeval kell 21:00.

movies · prantsuse

Rooste ja luu (2012)

Eilne PÖFF-ifilm “Rooste ja luu” on prantslaste ja belglaste ühistöö, millele maailma loomakaitsjad kooris “buuuuu” teevad, sest seal näidatakse muuhulgas vangistuses peetavaid mõõkvaalu. Tegelikult on tegu väga hea filmiga, nii sellest hoolimata kui ka osaliselt just selle pärast.

Lugu on siis selline, et on üks üksikisa, kes teenib raha madistamisega. On turvamees ja kakleb jne. Ja on üks naine, kes on nii karm, et tema teenib raha mõõkvaalade taltsutamisega. Aga kui Stéphanie’il (Marion Cotillard) õnnetus juhtub, avastabki ta, et ainus, kellega ta normaalselt suhelda saab ja kes teda ei haletse, on see tahumatu töllakas. Nii et teatavad sarnasused filmiga “1+1”, mõlemast käib läbi see, et inimesed tahavad, et neid normaalseteks peetaks, et nendega normaalselt suheldaks – ja loomulikult, et neid ihaldusväärseteks peetaks, mis on uutes tingimustes raskendatud.

Kartsin, et tuleb üks väga sügavamõtteline lugu, aga tegelikult oli seda teemat mõnusalt käsitletud, filmi oli kerge vaadata ja sellest jäid eelkõige positiivsed emotsioonid. Nagu ma just ükspäev Siilile ütlesin – ma olen sihuke mats, et väljend “peen psühholoogiline draama” paneb mind hirmust värisema. Teema on iseenesest ju hea, inimene, kelle jaoks senise elu jätkamine võimatuks muutub. Inimene peab väga tugev olema, et sellises olukorras lihtsalt oma võimalused ümber hinnata ja elu teisele rajale lükata, kerge ei ole see kellegi jaoks. Selles filmis näidatakse just seda, et see pole küll kerge, kuid see on võimalik.

movies · prantsuse

Livide (2011) ja White Oleander (2002)

Ehk siis kaks filmi, üks on megaigav ja teine päris hea. “Livide” oli PÖFFi kavas, aga minu jaoks täielik pettumus. Veidi nagu õudukas ja veidi nagu vampiiridest, aga see tekitab terve hulga küsimusi, mis kõik vastuseta jäävad. Lõpuks on ainult selline segane “möh?” Mulle jäi pigem tunne, et olen raisanud poolteist tundi oma elust.

White Oleander” oli aga päris hea. Erinevalt Murcast leian ma, et ema oli lihtsalt paras psühhopaat, aga film oli sellest hoolimata huvitav. Point siis selles, et emme tapab ühe mehe ja tema 14aastane laps peab ühest perest teise liikuma, kuni piisavalt vanaks saab, et oma elu elama hakata. Eks see film veidi naiivne oli (eriti see, kuidas ta suurepärane poiss teda aastaid ootas, kui tüdruk isegi kirjadele vastata ei viitsinud), aga päris huvitav oli ta rabelemist vaadata.

movies · prantsuse

Café de Flore

Käisingi reedel kinos, nagu räägitud sai. Üks Annika hoiatas, et see on “võimas film” ja “raputab, veristab ja narmendab edaspidigi”, nii et ootasin väga depressiivset filmi, aga võimas oli see küll, ent õnneks mitte liiga depressiivne, vähemalt mitte minu jaoks.

Vanessat olin ma siiani ainult mingites romantilistes komöödiates näinud, nii et olin veidi umbusklik selle suhtes, kuidas ta draamas hakkama võiks saada (kui ma suvel Prantsusmaal olin, siis tegelikult reklaamiti üht teist filmi, kus ta samuti naispeaosas oli, aga toda ma ei ole näinud), aga tegelikult mängis ta lausa suurepäraselt. Tõesti mängis, sai isegi parima naispeaosa Genie auhinna.

Igatahes räägib film paralleelselt kahte lugu. Üks on väga kummaline muusikaga põimitud tänapäeva armukolmnurk ja teine räägib 60ndate emast, kes peab üksi kasvatama last, kellel on downi sündroom. Lood armastusest, lootusest ja lootusetusest. Tugevad ja hingeminevad lood.

prantsuse

prantsuse stand-up (vastuseks Notsu kunagisele küsimusele)

Sain teada huvitava asja – Eddie Izzard valetas häbitult, kui ütles, et Prantsusmaal ei ole stand-up’i. On küll ja inimestele see täitsa meeldib ka. Lihtsalt minu isikliku arvamuse kohaselt meeldivad neile sellised natuke madalad naljad või totakad asjad, no nagu näiteks Samantha Oups (sellel pandi just kõik kolm hooaega täies pikkuses juutuubi üles, nii et võite vaadata, kuigi mind ajab prantsuse naljasaadete juures hiljemalt kümne minuti pärast närvi see, et iga kahe minuti tagant tunnusmuusikat lastakse). No ma ei tahaks kellelegi liiga teha, meile ka meeldib vahepeal Henrik Normanit vaadata.

Igatahes, üks väga kuulsatest koomikutest on Gad Elmaleh. Ta räägib maru kiiresti ja subtiitreid muidugi ei ole, mitte mingis keeles, aga aru saab küll. Minu jaoks taas natuke ülepakutud, aga no olgu siis. Esimesed 16 minutit on kõik pühendatud sellele, kui kuulus ta ikka on ja kui põnev see on, et me teda nüüd laval näha saame, nii et need võib vahele jätta. Aga see-eest hiljem ta isegi laulab ja puha, nii et prantslased on muidugi sillas:

prantsuse

Pariisi katakombid (miljon pilti)

Minu Pariisis elaval sõbrannal oli täiega õigus – ega enne linna korralikult ei näe, kui keegi sulle külla tuleb ja on põhjust seda avastama minna. Eile võtsin end kokku ja käisime Sirgiga katakombides. Linna läksime Erikuga koos, nii et saan suisa ühispilte näidata. Nimelt tegi Erik enne meist pilti ja mina tegin siis omakorda neist pilti. Ta göölfrend häbenes küll natuke, aga arusaadav, kes see ikka tahaks, et teda mingiks cougar’iks pidama hakatakse.  Loe edasi “Pariisi katakombid (miljon pilti)”