prantsuse

Pariisi katakombid (miljon pilti)

Minu Pariisis elaval sõbrannal oli täiega õigus – ega enne linna korralikult ei näe, kui keegi sulle külla tuleb ja on põhjust seda avastama minna. Eile võtsin end kokku ja käisime Sirgiga katakombides. Linna läksime Erikuga koos, nii et saan suisa ühispilte näidata. Nimelt tegi Erik enne meist pilti ja mina tegin siis omakorda neist pilti. Ta göölfrend häbenes küll natuke, aga arusaadav, kes see ikka tahaks, et teda mingiks cougar’iks pidama hakatakse.  Loe edasi “Pariisi katakombid (miljon pilti)”

movies · prantsuse · prantsuse keel

Les Engrenages

Sain nüüd selle sarja esimese hooaja vaadatud, nii et jagan ka teiega. Engrenage tähendab otsetõlkes spiraali, aga seda kasutatakse eelkõige vägivalla, raskuste jms kohta. Eesti keeles oleks ilmselt parimaks võrdluseks allakäigutrepp, mida tavaliselt kujutataksegi keerdtrepina – kui oled juba ühe tiiru teinud, on raske tagasi ronida, sest otse üles joosta ei saa, aga seda, et tee nii käänuline on, sammhaaval allapoole liikudes ei märganud. Ehk siis selline pidev halvenemine.

IMDB-s kirjeldatakse seda kui kiiksuga detektiivisarja, mis on vist põhimõtteliselt õige. See très noire  pildi allservas tähendabki seda, et reklaami järgi pole tegu mitte tumedapoolse, vaid suisa süsimusta asjaga. Ülemine lause on “Ärge alustage, see võib halvasti lõppeda.” Üldse on keelekasutus siin sarjas minu jaoks lausa hämmastav. Kohati räägitakse küll tänavakeelt ja vahel nii kiiresti, et ime, et keel sõlme ei lähe (näiteks korra ütles üks piff T’aison ja ma sain ainult supakate järgi aru, et see pidi nüüd olema Tu a raison, aga see, et tu‘ga elisiooni ei tehta on muidugi üldse midagi sellist, mida õpetatakse neile, kes koolis viisakat ja akadeemilist keelt õpivad*, prantslased ise arvavad, et tehakse ja kuidas veel) ja vahel jälle näen ma imestusega, et naine, kes oma ülemusega maganud on, teietab teda jätkuvalt (järgmisel hommikul! mehe särki kandes!). Sest ega väike kepp ju üldist sotsiaalset hierarhiat ei riku, eks. Kuigi ausalt öeldes hakkas see piff temaga pidevalt registrit vahetama, st võis samas stseenis öelda nii s’il vous plait kui ka sinatada, nii et ju ta oli ise ka segaduses. Aga see oli selline pisike keeleline vahelepõige.

Jälgitakse nii mõrvarühma kui nende ülemuste ja kohtu tööd – seda viimast küll vähem, kuigi siin radikaga pildi peal ongi traditsiooniline kohturiietus, pigem käib vahepeal tants selle ümber, kas mõni asi peaks kohtusse jõudma või mitte ja tehakse eelistungeid. No näiteks kui lapsehoidja lapse maha lööb, kas siis oleks alust ka ema kohtusse kaevata, sest ta ei osanud seda inimest kahtlustada ja pani liigse usalduslikkusega oma lapse elu ohtu. Esimene hooaeg oli üles ehitatud nii, et oli üks suur kuritegu, mis jooksis läbi terve hooaja ja lisaks igas osas 1-2 väiksemat. Minu jaoks tegi asja põnevamaks see, et siin ei ole ideaalmehest Horatiot, kes alati kõigele lahenduse leiab, mõni asi ei lõppe lihtsalt ideaalselt ja ükski tegelane ei ole täiuslik, igaühel on omad kiiksud. Ei jälgita pimesi reegleid, aga päris räpast Mackeyt ka ei ole, lihtsalt võetakse asja mõistusega. Lisaks õpib siit veidi Prantsuse üldise süsteemi kohta. Nimelt on neil selline süsteem, et ka inimene, kes tahab kedagi süüdistada või kes tahab kindlustada seda, et politsei tema süüdistusega korralikult tegeleks, palkab advokaadi, et oleks kindel, et näiteks kadunud isikute nimekirjas oleva inimese leidmiseks ka reaalselt kõik võimalik tehtaks, mitte niisama ei oodataks, et ta välja ilmuks. Ehk siis inimesed maksavad, et kvaliteetsemat politseitööd tagada.

Alumine punapea on ilmselt kogu sarja kõige sürrim tegelane. Tal ei ole absoluutselt mitte mingit südametunnistust, on ainult mingid isiklikud põhjused ja ajendid, mis kõrvaltvaatajale tihti arusaamatuks. Teised on selles mõttes “prantsuse filmi pärased” (ma ei taha öelda prantsusepärased, sest mina selliseid prantslasi kohanud ei ole), et üks pidev kepp käib, samal ajal toimub lahutus, mõlemad osapooled seksivad teistega, aga see pole pere lahutusprotsessis ja raskete otsuste langetamisel (“kas jääda äkki ikka kokku? me ju siiski armastame teineteist”) absoluutselt oluline, vaid need on mingid kõrvalised pisiasjad. No sai eile söödud, seksitud ja hingatud, mis seal siis nüüd nii väga rääkida. Isegi ei näidata seda eriti, esimeses hooajas näidati paljaid rindu ainult laipade küljes, kuigi ka elavad enne kaadrivahetust tihti riideid seljast võtmas olid, nii et teist True Blood’i siit oodata ei maksa. Aga Joséphine’il on hoopis mingi oma teema, ma pole veel aru saanud, mille nimel tema elab ja hingab ja teistele mõnuga keerab või mis teda üldse “tiksuma paneb”.

Igatahes tasub vaadata. IMDB keskmine hinne on 8.3 ja ma e leia, et see liig oleks, tõesti oli väga hea sari. Ainult seda ütlen, et mind esimene osa veel käima ei tõmmanud, tundus, et nii palju tegelasi ja mingi pidev kamm ja liiga kirju teema, nii et mõtlesin, kas üldse edasi vaadata – aga juba teise episoodi poole pealt oli täiega huvitav. Nii et kui kellelegi algus igavavõitu tundub, soovitan siiski natuke pingutada, võib ära tasuda.

P.S. Kui keegi teine netist sellele sarjale prantsuskeelsed subtiitrid leiab, kasvõi mõnele osale, öelge mulle ka. Sest ma leidsin paarile kolmanda hooaja episoodile, aga unustasin need õigel ajal alla tõmmata, nii et ega ma enam muidugi ei mäleta, kus ma neid nägin.

* Ma ei saa ütlemata jätta, et mulle hirmsasti meeldis see, kuidas Elmayonesa kodumaal intervjuud andes võidurõõmsalt rääkis sellest, kuidas ta eestlasega tuttavaks sai – “Väga ilus tüdruk ja rääkis SUUREPÄRAST akadeemilist hispaania keelt. Nüüdseks laseb muidugi täpselt samasugust argentiina slängi nagu mina.” 😀

prantsuse

musitamine ei ole lihtne

Prantsusmaal on musitamisest omaette teadus tehtud – tervituseks tuleb põsele suudelda ja see, keda üldse suudeldakse, mitu musi (2,3 või 4) tehakse ja millistes situatsioonides, sõltub paljudest erinevatest asjadest. Seega on neile, kes prantsuse keelest aru saavad, abiks pisike õppevideo.

prantsuse

arts et métiers

Näitan enne äraminekut veel, milline võib välja näha üks metroojaam. Üldiselt on need hallid ja igavad ja nagu, noh, metroojaamad. Mõned on aga temaatilised. Arts et métiers asub tehnikamuuseumi juures ja on tehtud stiilis, mida mina ainult steampungiks nimetada oskan ja mis mulle väga meeldib. Hoiatus! Piltidel on üks oluline viga! Nimelt ei ole mind ühelgi neist, sest olin seekord teisel pool kaamerat. Nii et mõistan, kui te edasi ei vaata.

Nagu näete, paistavad teisel pool rööpaid pisikesed ümmargused aknad. Iga akna taga on “mingi värk” ja kohati hakkab taustavalgustus ära kaduma – st jääb mulje, nagu läheks kohe elekter ära. Näitan mõnda, enne kui jälle (viimast korda!) tööle pean jooksma:

anna kannatust · prantsuse

see ongi äri Prantsuse moodi

Sain täna teada, et ilmselgelt polnud pangateemas asi minus ja ilmselt isegi mitte selles, et LCL oleks sitt pank (õigemini sitt pank on see muidugi ikka, lihtsalt mitte sitem kui teised), sest eestlasest tuttav, kes “avas konto” Disneylandi soovitatud pangas (Crédit Mutuel), sai teada, et avaldus, mille ta konto avamiseks kirjutama pidi, “on kadunud” ja kogu pangapersonali suureks kurvastuseks on kahjuks juba liiga hilja uut avaldust kirjutada. Võin ette kujutada nende pangatöötajate siirast kahjutunnet selle väga harva esineva töötajatepoolse saamatuse, vähese informeerituse ja kehva töö üle.

Mina olin aga vahepeal jälle ise loll ja mõtlesin, et kui tegu on ühe hiidsuure firmaga (fnac), millel on ka Prantsuse haru, siis mis seal ikka kehvasti minna saab, seda enam, et erandkorras on ka Prantsuse osakonnal normaalne koduleht, seal reklaamitakse, et iga kell saab abi nii telefoni kui meili teel, saab jälgida oma tellimuse olukorda jne – nii et tellisin sealt kaks raamatukest. Tellides pidin õnnest õhku hüppama, sest tuli välja, et siin saab Paypaliga maksta, mis on Prantsusmaal üsna haruldane ja ei ole vaja vanaema lellepoja allkirja selle kohta, et ma usaldusväärne inimene olen. Tegin tellimuse ära, kirjas, et hiljemalt viie päeva pärast pannakse posti. Esmaspäeval sai nädal aega tellimusest mööda, vaatasin, et ikka on kirjas commande en preparation, mis tähendab, et seda pole ikka veel posti pandud, lisaks on huvitaval kombel tähtaeg selle kohta, millal asi hiljemalt posti pannakse, nihkunud 25. augustini (= viiest päevast on saanud kümme). Veel huvitavamal kombel on praegusel hetkel aga kodulehel nende asjade juures kirjas, et tellides võib postipanek võtta neli kuni kaheksa päeva, nii et ega ma seda 25. augusti juttu väga ei usu. Igatahes saatsin neile siis selle peale esmaspäeval meili, kus küsisin, mis värk on ja kaua läheb. TÄNA hommikul helistasin neile ja küsisin, mitu tööpäeva neil meilidele vastamiseks tavaliselt läheb – küsiti mu nime ja öeldi, et vastatakse kohe. Võite ise arvata, mitu kirja mu postkasti potsatanud on.

Vajaliku info sain siiski kätte – Facebookist. Nimelt on nad oma seinal kirjutanud, et kuna see on palju küsimusi tekitanud, siis olgu öeldud, et commande ja en preparation tähendavad mõlemad, et tellimus pole kinnitatudki, kui aega on tegeleda sellega, küll siis tegeletakse. Samuti oli mainitud, et miskipärast kirjutatakse neile palju ja eks nad jõudumööda üritavad vastata. Ja siis oli hulk kommentaare, kus prantslased ähvardasid neid boikoteerida ja muud sellist. 😀 Nii et pole ma ainus, keda selline asi närvi ajab, kohalikud on sama leilis, seda enam, et paljud tellisid oma asjad nii, et näitas, et toode on laos olemas ja pannakse samal päeval posti, aga hiljem selgus, et imegu käppa, sest mett ei ole. Äri.

antropoloogia · prantsuse

sitast ja meestest (pole omavahel seotud)

Mulle hakkab tunduma, et üks mu toakaaslastest evib Nirtiga* samu peldikuharjumusi, sest no mitte millegi muuga ei anna seletada seda, et meil NII palju peldikupaberit kulub. Või siis on üks neist mitte buliimik, vaid sarisittuja – et käivad õgimishood peal küll ja lõppevad ka peldikus, aga sittudes, mitte oksendades. See oli siis selline ropp vahepala, et teid minu igapäevaeluga kursis hoida, et te ikka taipaksite, et siinne elu ei koosne ainult pangandusest ja muuseumikülastustest. Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine, ka seedeelundkonnal on meie elukvaliteedile suur mõju. Tehtud, liigume edasi.

Teiseks on prantsuse meeste teema mulle miskipärast pärast seda Daki juurde tehtud postitust pähe kinni jäänud. Nimelt minu jaoks on mehe arhetüüp ikka Eesti mees, harjumuse asi, nii et Õige mees on selline mees, kes lisaks kõigele muule kannab endas eestlaste parimaid omadusi. Mis omakorda viib selleni, et prantslased lihtsalt ei ole minu jaoks eriti mehelikud, sest nad on suuremas osas lihtsalt sellised ludrid. St kasvust hoolimata on nad nii kleenukesed, et staarblogija MNC saaks nende kõigi kõrval mõnuga oksa laiutada ja end kotkana tunda. Lisaks on restoranis töötavate prantslaste puhul ka suhtumine tavaliselt selline õrnakene – otse öeldes ludri, – kuigi selle põhjal ei saa muidugi erilisi järeldusi teha, sest ka Eestis töötavad restoranis ettekandjatena tihti pigem sellised poisid, et ega peale vaadates esimesel hetkel aru ei saa, kas ta on siis nüüd gei või mitte. Hispaanlased ja itaallased on jälle liiga lärmakad (kuigi kõige tagasihoidlikum poiss, keda ma siin tean, on hispaanlane, nii et rõhutan, et tegu on üldistamisega), nii et üldiselt tunduvad mulle kõige harjumuspärasemad ja mehemad mehed just idaeurooplased ja mustanahalised.

Huvitaval kombel meenutavad just mustanahalised mulle oma olemuselt ja ka välimuselt kõige rohkem Eesti mehi – sest nad lihtsalt on sellised laiaõlgsed, rahuliku, aga jõulise ja järjekindla olemusega ja ütlevad vajadusel oma arvamuse viisakalt, aga konkreetselt välja – ja neist on kasu, kui midagi on vaja ära teha, sest nendega ei teki tavaliselt seda probleemi, et nad ei oska või ei jõua. Ja näiteks mu poolakas (keda ma küll kaks nädalat näinud pole, kui üks lõuna välja arvata, sest me töötame nüüd ju erinevates restoranides) on küll ka üldjoontes samasugune, aga poolakatel on sarnaselt prantslastega siiski mingi väga sügavalt sissekasvatatud viisakus sees, mis mõnesid asju kunagi välja öelda ei luba**.

Näiteks. Eelmisel nädalal töötasin terrassil ja pidin hiljem suure käruga prügikotid ära viima. Lükkan mina siis seda käru, aga köögis jääb risti teele ette survepesuvoolik. Mida loll teeb? Loll rakendab jõudu ja üritab sellest üle sõita. Selgub, et ei lähe nigu eriti. Mida loll nüüd teeb? Loll üritab rohkem jõudu rakendada, no et ehk seekord joppab. Ikka ei midagi. Selle peale astub ligi üks Aafrika päritolu prantslane ja ütleb mulle väga rahulikult:”Tead, kui esimese korraga mingi asi ei õnnestu, siis võiks ju hetkeks peatuda ja mõelda, mida sa valesti teed, mitte niisama rahmida,” –  ja tõstab vooliku üle mu käru. No ma kujutan täiesti ette ükskõik millist eestlast endale sellist märkust tegemas, see on meie tavaline “думать надо, нe прыгать” (mida ma venelaste käest polegi kuulnud, kui mõtlema hakata, aga see on ilmselt tingitud mu vähesest suhtlusest venelastega) – ja ma ei kujuta ette MITTE ÜHTKI siinset põlisprantslast mulle sel viisil sellist märkust tegemas. Kui prantslane seda juba teeks, pööritaks ta samal ajal silmi ja ütleks midagi üleolevat, või siis vastupidi, vabandaks ette ja taha.

Minu jaoks on see üsna oluline teema, sest ma pole kriitika kannatamises just kõige osavam ja hakkan turtsuma, pahurdama ja sapiselt salvama, kui mulle tundub, et see parajasti konstruktiivne ei ole (või kui see on konstruktiivne, aga tabas hella kohta, sest olen probleemist niigi teadlik, aga selle lahendamine hästi ei õnnestu), aga samas on see väga tihti siiski hädavajalik ja sellises olukorras sobib mulle see “Eesti meeste” variant kõige paremini. Mitte et minu ellu alati just selle tüübi täiuslikeimad esindajad oleksid sattunud, aga mulle päris meeldib see, et aeg näiteks mu isa hulga rahulikumaks on lihvinud – ja mina ja K ei ole küll kumbki just maailma kõige rahulikuma loomuga (võib vist öelda, et mul on issi nina ja issi temperament, haha), aga selle oleme aja jooksul küll mõlemad selgeks saanud, mis teemades ja millal teist osapoolt nagu sitta pilpa peal tuleb hoida. Vabandust. Nüüd oleme fekaaliteemaga ühel pool, päriselt.

Pildil on prantsuse kultuurikihiga Eesti mees.

* palun siiralt vabandust, kui see ei olnud sina, kes oma blogis kirjutas, kuidas ta sitapotti vetsupaberiga vooderdab, et võiks kindel olla, et vesi igatahes vastu kanni ei pritsi, aga seekord olen ma 90% kindel, et just sinu blogist ma seda lugesin, seetõttu julgesin ka viidata.

** Nojah, prantslastel on rohkem see viisakas viisakus. Nagu Manu ükspäev õpetas, et viisakas inimene ei ütle “üks saiake, palun”, vaid viisakas inimene ütleb “Tere, proua. Ma võtaksin ühe saiakese, palun. Ilusat päeva jätku.” Viisakas inimene ei jäta ära ei tervitust, tingivas kõneviisis väljendit, sõna “palun” ega hüvastijättu. Üksteist tuleb märgata. Poolakatel on see ka sarnane, aga on rohkem lihtsalt see, et mõnda asja pole sobilik öelda või küsida.

anna kannatust · prantsuse

pangaga on lõpuks finiito

Eile oli see päev, kus läksin panka ja lõpetasin kõik oma lepingud ja sain allesoleva raha sulas kätte. Pärast pikka arutelu leidsid nad ikka, et liiga riskantne on sõlmida leping kellegagi, kes elab hotellis. Ma küsisin ka selle tüübi käest, mis riske see täpsemalt siis kaasa toob, ta jättis küsimusele vastamata ja soovitas mul täiesti otsesõnu (telefonis! nii et ilmselt nende kõnesid ei salvestata) valetada, et ma elan sõbranna juures ja tuua tõendiks sõbranna elektriarve. Nimelt selgus, et kõige suurem probleem lõpuni välja oligi see, et mul pole elektriarvet.

Ütleme nii, et päris paras katsumus oli. Kui järgmine kord konto tegemiseks läheb, siis LCL küll enam mu esimeseks valikuks ei osutu, proovin vist ikka ka pigem Crédit Mutueli, aga loodetavasti mul lähemal ajal enam pankadega pistmist ei ole. Uhh, kole kogemus oli.

me me me · prantsuse

Kus ma töötan

Avastasin, et ma polegi teile näidanud pilte oma töövormist ja muust sellisest olulisest. Mina töötan pargi sellises harus, kus teoreetiliselt peaks olema Metsik Lääs. Minu töökohaks võib vastavalt vajadusele olla kolm erinevat kohta, mis näevad välja sellised (esimeses töötasin ma esimesed neli nädalat peaaegu kogu aeg [ja see on üsna pirakas, pildilt on näha ainult saali keskosa, aga lauad jäävad ka vasakule ja paremale], teises olen pärast seda enamasti töötanud ja kolmandasse pole kordagi sattunud):

Loe edasi “Kus ma töötan”

anna kannatust · prantsuse

arvake ära, mida nad nüüd tahtsid

Pangatöötajad siis muidugi, kes siis veel. Olgu taas kord mainitud, et ma olen neile pangakaardi saamiseks juba näidanud üürilepingut, üürileandja tõendit selle kohta, et elekter ja internet on üüri sisse arvestatud, töölepingut ja isikut tõendavat dokumenti. Nüüd avastasid nad, et sellest informatsioonist jääb siiski natuke väheks, et mulle anda niivõrd oluline asi nagu pangakaart, mille abil ma oma isiklikku raha liigutada saaksin, ja tahtsid ühte (väidetavalt viimast) asja veel. Hoolimata viimastest suurtest lubadustest nad mulle vastavasisulist meili muidugi ei saatnud ja seda, et nad üldse midagi tahavad, sain ma teada siis, kui omal algatusel neile helistasin, et küsida, kas võin kaardile järele minna.

Kes arvab ära, mida nad SEEKORD tahtsid? Auhinnaks luba edaspidi kommenteerides oma nimele “von Blogitarkur” lisada.

Lisainfoks nii palju, et kuigi nad selle samal päeval kätte said, ei tähenda see muidugi, et ma kaardi ka täna oleks kätte saanud või et see mulle homme antaks, aga arvati, et järgmisel nädalal KINDLASTI saab. Õnneks ei rääkinud ma seekord nendega otse, nii et nad ei saanud tühje lubadusi loopida. Ja õnneks on mul nüüd internetipank, nii et olen suurema osa nagunii Eesti arvele ära kandnud ja juba otsustanud, et kui järgmise nädala lõpuks ka kaarti ei saa, kannan kogu raha ära, lähen sinna ja palun kõik lepingud lõpetada. Nagu targemad ilmselt juba taibanud on, ei tähenda see 90protsendise tõenäosusega mitte sugugi vastavasisuliste postituste lõppemist, vaid sel juhul saate septembrini siit paar korda nädalas lugeda, kuidas mul ei õnnestu kuidagi pangaga lepingut lõpetada. Mina igatahes olen viimasel ajal guugeldanud väljendeid nagu “see pole teie asi” (“ça ne vous regarde pas“) ja “mind ei koti” (“je n’en ai rien à foutre” või “je n’en ai rien à péter“). Iial ei tea, millal võib vaja minna.

Pilt seostub toimuvaga ainult nii palju, et minu armastus Prantsusmaa vastu on pöördvõrdelises seoses soojade tunnetega, mis mul nende pangasüsteemi vastu on. Ja kui keegi lähemal ajal Swedbanki või SEB-sse minemas on, siis suudelge neid minu poolt ja tänage neid selle eest, et nad eksisteerivad. Mis sellest, et Swedbangi omad on tglt tropid ja ei taha vaestele inimestele pangaautomaadist viieeuroseidki anda, nii tropid nad ikka ei ole, kui siinsed konkurendid. Siit ilmselt idee nende personalijuhile – saatke oma inimesed siia koolitusele.

Aga jah, mõistatage, mõistatage, homme ütlen, kas keegi on õigesti arvanud.