Kas teie teate, mida mul vaja on?

Sest mina küll ei tea. Ma tean, millist funktsiooni see peaks täitma, aga mitte mis asi see olla võiks. Ma olen nimelt ammu kurtnud, et selg on mul nõrk koht. Nii et eelmisel talvel jooksmas käies mässisin lihtsalt õhukese salli ümber alaselja, et see külma ei saaks, kuigi mu vest on nii pikk, et katab ka kanni ära – mul on lihtsalt vaja, et midagi ka tihedalt vastas oleks. Aga see on ikka parajalt ebamugav, kinnita seda iga kord. Nii et nüüd ma mõtlen, mis muud variandid mul oleksid?

a) kududa soonikus (st veniv) piisavalt pikk ja lai jupp, mille otstesse panna tõmblukk, nii et ma saan selle nagu seeliku endale ümber alaselja panna (tavalise särgi peale, siis ei sügele ka). Samas see on ikkagi natukene liig ja siis ma juba higistan ilmaasjata, tahaks lihtsalt midagi, mis oleks ümber, et mul oleks hea ja mõnus.

b) osta – mis? Ei taha ju kogu aeg ilma põhjuseta elastiksidet kanda. pikk aluspesu, mis katab ka terve kõhu? Või on eraldi seljale ka selliseid asju?

c) Pildil on tegelikult vormiv aluspesu, st korsett, aga kas tehakse selliseid korsette ka, mille eesmärk on sooja hoida, mitte mind seksikaks teha? St see, kui ajaks talve ilma külmetava selja ja põieprobleemideta läbi oleks juba parajalt seksikas.

Et siis mis saab?

Dinner, drinks AND a show (Nadia muidugi, kes siis veel)

Kurat, et ma ka alati kõige paremad asjad maha pean magama. Nagu mäletate, ei saanud Nadia täna oma emaga aega veeta, sest pidi minema raamatukokku esseed kirjutama. Tema ema oli kodus ja tegi emalikke asju – avas Maike abiga akna, pesi Nadia pesu, koristas ta toa ära, viskas 8 nädala jooksul kogunenud toidujäänused ja -ümbrispaberid minema jne. Õnnis elu kestis täpselt nii kaua, kuni wunderkind koju jõudis ja juhtus see, mis juhtuma pidi ja sellistes olukordades alati juhtuma peab – Nadia vihastas end pööraseks, sest ta leidis, et ta ema on oma nina tema asjadesse toppinud, ja hakkas lõugama. Nii et tundub, et ta ema on ainus inimene, kelle peale ta üldse häält julgeb tõsta.

Otse loomulikult ilmus selle kisa peale välja Maike, kes teatas, et oma ema peale ei karjuta, vaid temaga käitutakse viisakalt. Nadia oli nii kuri, et üritas isegi talle (ja tõesti, kui ma ütlen “ISEGI TALLE”, siis täpselt seda ma mõtlengi) midagi vastu pobiseda, aga asi lõppes sellega, et ta läks oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni, et sealt tunni aja pärast alandliku näoga välja tulla. Kes see ikka  Maikega vaidleb.

Miks feministid meestega kurjustavad? (mõtisklus Penu ainetel)

Sattusin täna Penu rohkem kui iroonilist artiklit lugema. Lugesin ja mõtlesin ja siis mõtlesin natuke veel. Suuremas osas on tal muidugi õigus, maailm on üks kole ja seksistlik paik ja Eesti pole siinkohal veel sugugi kõige hullem. Samuti on tal õigus selle koha pealt, et (mees?)ajakirjanikud on asja tihti lausa absurdini viinud, kasutades väljendeid nagu “naiskirjanik Elo”, “naisajakirjanik Mari-Leen Albers”, “naisjurist Daisy Tauk” – kõigi eestlaste kohta ei oska ma muidugi kommenteerida, aga kõik inimesed (ehk siis nii naised kui mehed), keda mina tunnen, saaksid ka ilma selle eesliiteta aru, et Elo, Mari-Leen ja Daisy ilmselt riista ei kanna, püksis vähemalt mitte.

Rääkimata sellest, et hiljuti reisil olles tundsin alguses tapvat vajadust vihast karjuda iga kord, kui keegi küsis midagi stiilis:”Oi, kas sellised kenad tüdrukud oskavad TÕESTI ise kaarti lugeda?” – mis üsna kiiresti asendus sellega, et kui olime kuskil liiga kaua passinud, võtsin juuksed lahti ja astusin kaart käes mõne “suure ja tugeva” mehe juurde, tegin lambanäo pähe ja hakkasin jutustama, kuidas “meil on vist midagi väga viltu läinud, ma ei saa üldse aru, kus me oleme ja see kaart on nii keeruline”. Mõjus iga kord, tundub, et mehed armastavad miskipärast lapsemeelseid poolearulisi. Samas seostub õpitud abituse ärakasutamine mulle kuidagi millegi madalaga, see on nagu lapselt kommi äravõtmine, selline alatu asi, mida lihtsalt ei tehta, sest see on liiga lihtne. Lisaks ei saaks ma seda kunagi näiteks lantimise eesmärgil kasutada, sest mehed, kes mulle meeldivad, peavad selliseid naisi üldjuhul debiilikuteks, hoolimata sellest, kas nad hoomavad või mitte, et tegelikult on tegu õpitud käitumismustriga, mis nende daamide elu lihtsamaks teeb.

Igatahes, kaks asja, mis mulle artiklist silma jäid. Esiteks välimuse osa. Otse loomulikult on naise keha objektistatud. Kui me tahame selle vastu võidelda, on viimane aeg karupüksid kapist välja otsida ja neid ka suvel kanda! Aga mõelgem nüüd hetkeks – mul ei ole ühtki sõbrannat, kes ei hindaks kaunist mehekeha ja (kuigi asi võib olla muidugi ka selles, et me oleme feministlikud mõrrad) me kahtlemata ka objektistame seda. Viimasel ajal on ka reklaamitootjad hakanud seda taipama ja naistele suunatud reklaamid sisaldavad tihti y-kromosoomi kandvat lihasmassi ja minu jaoks on see väga teretulnud, eeldusel, et sellega müüakse midagi, mis tõesti kehaga seondub, sest näiteks pesupulbrit seksiga müüa on lihtsalt totter.

Üldse on seksi ilmselgelt liiga palju ja massimeediast (sh ka filmikunstist ja kirjandusest) jääb mulje, et kõik muudkui rebivad nagu jänesed või vähemalt tahaksid seda kogu aeg teha ja on valmis selle nimel järjest tablette kurku tõmbama. Mina küll ei taha, 12 korda päevas on küll, mis aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks ilusaid inimesi vaadata. Esteetikal, erootikal ja pornol on siiski vahe. Nii et las mehed objektistavad meid, meie objektistame ju neid samuti. Veel hullem, Perekooli lugedes jääb mulje, et enamus naisi peab mehi ajudeta vastutusvõimetuteks loomadeks, kes liiguvadki ainult trajektooril munn ees, mees järel. Kui nüüd eeldada, et need naised, kes seal sõna võtavad, on naissoost vasteks ossidele, on see ju täielik paja ja katla teema ja oma riista ori saabki ainult solaariumisõltlasest sünnitusmasinaga õnnelikuks saada. Niivõrd kui madalam loomariik sellisteks abstraktseteks tunneteks võimeline on, nii et kasutame parem väljendit “rahuldatud saada”, see kõlab õigemini.

Teiseks probleemiks on see, et minu meelest on Anna-Maria astunud ettetallatud rajale, mis sugugi kõige õigem tee ei pruugi olla – artiklit lugedes jääb mulje, et see on kirjutatud eelkõige meestele, mitte kõigile inimestele. Kirjutatakse naistest, kellel ei ole valikuvõimalust, sest mehed ei anna seda neile. Teiste naiste kohta ma ei tea, aga mina küll sellise naisega ei samastu, kui mulle ei anta valikuvõimalust, siis ma VÕTAN selle.

Otse loomulikult kaasneb sellega ühiskonna hukkamõist, kuid olgem ausad – suuremas osas on see NAISTE hukkamõist. Jah, ameerika filmidest võime näha küll, kuidas isa lõugab, kui tütar tema meelest ebasobivat kleiti kannab, aga tegelikult on Eestis need siiski eelkõige emad, kes seda teevad. Samuti on need pigem naabrinaised, mitte naabrid, keda huvitab, mis kell sa öösel koju tulid, kas sa tulid taksoga, kust see raha taksoga sõitmiseks küll võetakse ja kes see oli, kes sulle uksel põsemusi andis. Nemad on ka need, kes oma hukkamõistu avalikult välja näitavad, kui nad leiavad, et midagi ebasobivat tehtud sai, mehi sellised asjad tavaliselt ei huvitagi. Muidugi ma üldistan, aga minu tutvusringkonnas on nii punkareid, autopedesid, pintsakliplasi kui nö tavainimesi, nii et arvan, et see on üldistamiseks piisavalt lai baas.

Isiklikes suhetes võib muidugi juhtuda, et mees istub naisele pähe ja vaatab õhtul südamerahuga telekat, kui naine peale päevatööd süüa teeb ja nõusid peseb ning kui veab, siis mees piilub seksi kõrvalt telekast jalgpalli AINULT ühe silmaga – aga sel juhul jääb arusaamatuks see, kuidas see mees sinna korterisse saanud on? Naine ise võttis, sest meest on ju nii hädasti vaja, et mingeid valikukriteeriume ei olegi? Või on raha nii hirmsasti vaja, et selle nimel on ta tegelikult valmis koduabilist mängima küll, aga lihtsalt tahaks viriseda? Loomulikult ei taha ma öelda, et inimesed oleksid alati ise süüdi, kui nende korteris parasiidid on, aga kui nad nende avastamise järel neist lahti saamiseks või enese kehtestamiseks mitte midagi ette ei võta, keda me siis süüdistame?

Okei, see oli kitsam sotsiaalne teema, aga äris mängivad ju siiski rolli mehed, eksole? Nemad otsustavad, keda nad tööle võtavad ja kui palju nad naistele ja meestele palka maksavad, on mul õigus? Tegelikult elu päris nii lihtne ikka ei ole.  Näiteks üks USAs tehtud katse näitas, et kui meeste käest küsiti töövestlusel, palju neil lapsi on, millal nad plaanivad neid saada jne, siis enamus mehi leidis mingi viisi, kuidas end viisakalt kehtestada ja ei vastanud töösse mittepuutuvatele küsimustele või vastas naljaga ja juhtis jutu uuele rajale. Naised üldiselt kas vastasid küsimusele alandlikult või lahkusid vihaselt, jättes mõlemal juhul tegelikult jõupositsiooni haaramata. Palgaläbirääkimistel küsisid mehed suuremaid summasid, kuid põhjendasid neid oma oskustega – naised küsisid väiksemaid summasid ja põhjendasid oma numbreid täiesti absurdselt sellega, mille jaoks ja kui palju neil raha vaja on! Otse loomulikult ei hakka ükski ettevõte rohkem maksma, kui küsitakse, ja firma jaoks on siiski oluline töötaja väärtus antud töökohal, mitte see, kui suur on ta majalaen.

Võib ju loota, et eestlannad on vähe mõistlikumad, ehk on midagi talupojataibust veel järel. Selge on aga see, et naised on valmis end madalamalt müüma. Kui mul on ikka nälg majas, lähen ma miinimumpalga eest müüjaks, aga suur osa meestest ei lähe miinimumpalga eest tööle, sest nende uhkus ei luba. See omakorda on ilmselt seotud ka ühiskondlike normidega, sest mind ei mõistaks keegi miinimumpalgaga töötamise eest hukka, mehi aga mõistetakse küll. Suures perspektiivis on see aga piisavalt oluline, et sundida ettevõtteid mingite ametite eest rohkem maksma, sest muidu keegi lihtsalt ei töötaks seal. Nii tekivad näiliselt põhjendamatult ala- ja ületasustatud ametid, sest osad inimesed ei ole valmis (või ei ole võimelised, kas või olude sunnil, milleks võib olla ka reaalne nälg) end kehtestama.

Ehk siis selle pika jutu poindiks on tegelikult järgnev küsimus:”Kas me ei peaks lihtsalt rohkem peeglisse vaatama, mitte kõiges pidevalt mingeid šovinistlikke sigu süüdistama?”

reisikiri vol3

Nagu eelmise postituse lõpus selgus, jõudsime me sööma. Selleks ajaks olime me avastanud, et Gregory vaimne valulävi on hämmastavalt madal ja teda on VÄGA lihtne šokeerida. See omakorda viis muidugi selleni, et me andsime oma parima, et selle piire testida. Näitaks piisas talle ehmumiseks sellest, kui ma küsimusele selle kohta, kas ka mina olen taimetoitlane, vastasin särava naeratusega:”No, I LOVE dead animals.”

Ja seejärel ajasin ma ta täielikult segadusse, kui istusin tema kõrvale, Pussycat Dollsi videot näitava teleka alla, ja hakkasin rääkima, kuidas see blond laulja minus lesbilisi tundeid tekitab. Kuigi ta nõustus sellega, et tüdruk on neid tundeid väärt.

Ahjaa, mingil äärmiselt kummalisel põhjusel õlut kohvikus ei müüdud, nii et selle järel pidid poisid poes käima. Selle kokkuleppeni jõuti ajal, mil mina olin vetsus ja Kairi jutu järgi käis see nii, et bilinguaal küsis Kairi käest, mida ta joob ja Kairi vastas, et õlut. Seejärel küsis viisakas poiss, kas Reena joob ka õlut ja Kairi, kuradima ajudeta mõrd, kes väga hästi teab, et ma õlut eriti hea meelega EI joo, vastas naeratades, et otse loomulikult, ta armastab seda. Seepeale küsiti loomulikult, mitut õlut me tahame ja Kairi üritas neile selgitada, et ühte-kahte ja ütles lõpuks naerdes, et kümmet. Selle peale läksid poisid poodi ja tõid meile – otse loomulikult – 9 õlut. Aga see isegi meigib senssi, sest ilmselt arvestasid nad sellega, et kolm õlut näkku (ma ei mäleta, kas olen juba öelnud, et Gregory joob ainult vana-aastaõhtuti), mitte ei ilmutanud täielikku huumorimeele puudumist.

Igatahes vestlesime me õhtusöögi ajal nendega Gregoryga (sest B ainult naeratas sõbralikult ja toksis pidevalt telefoniga göölfrendile sõnumeid või seletas midagi poola keeles – kuigi tema sõbralik meelestatus ja supernunnu välimus muutis ta muidugi  automaatselt äärmiselt meeldivaks kaaslaseks) muidugi ka ööbimisest, kusjuures Kairi kasutas igas teises lauses äärmiselt tungivalt sõna tent, mille selle aja peale ilmselt isegi Buezi selgeks oli saanud. Gregory omalt poolt noogutas innukalt ja selgitas, et pole MINGIT põhjust muretseda ja et nende hotelli ümber on mets, kuhu me soovi korral saame oma telgi üles panna.

Hotelli juurde jõudes avanes meil esimest korda kogu selle reisi jooksul võimalus teda PÄRISELT naeratamas näha. Meie astusime muidugi pead laiali autost välja ja hakkasime ringi vahtima, kui kuulsime, et tüüp ütleb midagi ERITI sõbraliku häälega. Astusime siis lähemale ja nägime, et ta tahab meile oma rattaid näidata – ja tõesti, see naeratus, millega see poiss oma rattaid vaatas, oli nii hoolitsev, et ma võin vanduda, et isegi mu vanemad pole mind kunagi sellise pilguga vaadanud. Kairi väitis hiljem, et ta oli öelnud:”Come and meet my wife,” aga kuna ma seda ei kuulnud, ei oska ma seda väidet ka kommenteerida.

Selline meeldiv vaatepilt andis talle ka piisavalt enesekindlust juurde, et meile teatada, et me võime hotellis ööbida. Hotelli eest makstakse enivei, nii et polevat vahet, mitmene tuba on (ilmselt mõtles ta sellega seda, et kõike plekivad sponsorid, sest mulle jäi mulje, et umbes nii need asjad toimivad). Sellele lisas ta juurde äärmiselt julgustava väite “It´s okay, it´s good time” – ja ma isegi ei naljata, ta on vist ainus inimene maailmas, kes suudab kasutada meile enamusele Boratiga seonduvat väljendit “It´s good time,” nii et päriselt jääb mulje, et kõik on väga okei.

Mõtlesin irvitades, mida kõike sellest mu pere arvata võiks – mu vanemad on seisukohal, et kogu maailm keerleb ümber seksi, eriti mu isa arvab asju stiilis “tätoveeringud on ainult prostituutidel, ettekandjatest tahavad suure tõenäosusega klientidelt keppi saada ja hääletajad (ehk siis antud hetkel ka meie) kindlasti muust ei mõtlegi”. Väga võimalik, et maailmapilt lihtsustubki mingisse ikka jõudes, sest väga suur hulk reisil kohatud üle 40stest meestest tõesti küsis seksi, aga vähemalt need poisid olid tõesti äärmiselt toredad ja meie suureks rõõmust meist tunduvalt tagasihoidlikumad (vähemalt selles osas, kes reaalselt meiega rääkida oskas).

Kui me enne veel veidi kahtlesimegi, siis tuppa astudes said kõik meie kahtlused hajutatud, sest poisid rebisid esimese asjana läpaka lahti ja hakkasid netist mootorrataste pilte vaatama, neid lahkelt ka meiega jagades. Kuna olulisem tundus olevat poolakeelne tekst seal juures, ei osanud me seda väga hinnata, aga selge oli see, et meil Kairiga oli kahepeale liiga vähe rattaid selleks, et nad meie vastu mingit huvi võiksid tunda, nii et kasutasime hoopis juhust nende pildistamiseks. Fotokas oli Kairi oma ja ta vist ei teinudki lõpuni neist ühtki normaalset pilti, kus mõlema nägu korraga näha oleks, aga nagu näete on nad väga omas mullis. B on see tõmmu (nagu suur osa poolakatest) ja Gregory seega see kahupäine.

Ahjaa, enne magamaminekut saime veel ühe näite poola meeste viisakusest. Nimelt läksime enne magamaminekut ujuma ja Buezi küsis meie käest, kas me tahame õlut kaasa võtta (õigemini ta küsis midagi stiilis:”Zxch shohpdg ze?” aga te saate aru küll, meie igatahes saime), millele me otse loomulikult vastasime eitavalt. Sellest hoolimata võttis ta kaasa kolm õlut, et oleks võimalik eestlastele pakkuda, kui neil tuju peaks tulema. Vähemalt ma eeldan, et ta kaks neist meie jaoks kaasa võttis, sest ta loovutas need igasuguse vastupanuta kohe, kui ma käe tema poole sirutasin. Kuigi alati jääb muidugi ka võimalus, et ta oli lihtsalt ära õppinud, et “Thank you!” tähendab “Anna siia!” ja pidas targemaks kuuletuda.

Nii et meil oli väga meeldiv ujumaskäik, seejärel tõsteti meile Jack Daniels lauale, et meil oleks midagi teha ajal, mil poisid – kas arvasite juba ära? – arvutist mootorrataste pilte vaatasid, ja seejärel läksime kõik viisakalt magama. Ja ma ei saa mainimata jätta, KUI armas oli see, kuidas Buezi voodist veel korra oma tüdrukule helistas, et talle head ööd soovida. Isegi minu puudulik poola keele oskus võimaldas aru saada, milline nunnutamine seal käis. 🙂

Reisikiri vol1

Kuna Mnc kurtis, et tänu minu jubedatele lugudele ei saa ta öösiti magada, pean ma selle ju kuidagi heaks tegema, nii et hakkan jupikaupa meie reisilugu jutustama. Eelinfoks nii palju, et kallilt emamaalt lahkusime esmaspäeval, 20. juulil ja nagu alati, oli minekumoment üks reisi raskemaid. Mina olin just eelmisel õhtul hamba murdnud, Kairi kurtis, et ta on hääletamiseks juba liiga vana ja just sel hetkel, kui oli vaja end kodust välja vedada, sadas vihma, nii et tundus, et kõik meie asjad on läbi ligunenud juba enne, kui me Eestist minema saame.

Õnneks oli selle aja peale, kui tee äärde jõudsime, jälle päike välja tulnud ja põhimõtteliselt nägime terve reisi vältel sadu ainult autoaknast. Lisaks oli meil ka hääletamisõnne ja saime kohe autole, mille juht oli lahkelt nõus meid Leetu viima. Kui ma õigesti mäletan, oli ta poolakas – rahvus, mis oli kogu meie reisi vältel märgilise tähtsusega.

Igatahes ei jõudnud me Leedus eriti kaua igavleda, sest kolm poolakat korjasid meid peale. Meile seletati, et vanem mees rääkivat poola ja vene keelt, üks meie eakaaslane poola ja inglise keelt ja tema sõber poola keelt. Tegelikult tundus siiski, et vene keel on ainus, mida üldse on mõtet rääkida, seda enam, et vanem Gregory tundus väga tore olevat. Teine väidetav bilinguaal oli nimelt nii häbelik, et ilmselt ei oleks ta alguses meile ka poola keeles midagi öelda osanud. Nad tutvustasid end kui “Gregory, Gzchxz.., sorry, Gregor and Buoezhi,” nii et meie jäime nende nimetamisel Gregory, Gregory ja B  juurde. Hiljem selgus muidugi, et ükski neist ei olnud tegelikult Gregory, nad lihtsalt taipasid meie häälikusüsteemi piiratust ja pakkusid seetõttu meile lihtsustatud nimevariante.

Nii me siis istusime kolmekesi tagaistmel koos B-ga, kes sõnagi ühtki keelt ei rääkinud. Või vastupidi, tema istus seal koos meiega, kes me sõnagi poola keelt ei rääkinud ja väga kitsas oli. Õnneks ei kestnud see olukord väga kaua, sest paari minuti pärast selgus, et leedu mendid olid nende sõbrad (väidetavalt) kõrvale tõmmanud ja neile maksmiseks oli vaja tunduvalt rohkem eurosid, kui meie uutel sõpradel sulas oli. Seega vaatasid nad meie poole ja küsisid, kas meil on neile raha anda. Ma tõmbusin muidugi tagasi, sest:

1. nad olid välismaalased (oleks nad olnud eestlased, oleks ma muidugi suure tõenäosusega VEEL kahtlustavam olnud)
2. me tundsime neid vähem kui 5 minutit
3. mul oli ainult 30 EUROt ja teadsin, et Kairil on ka ainult saja kanti, nii et meil ei olnud eriti midagi, mida jagada.

Õnneks päästis Kairi olukorra väga täiskasvanulikult – hakates karjuma:”Reenal on 30 EUROt, Reenal on 30 EUROt!!!” Nii et mina jäin oma rahast ilma, Kairile jäi tema suurem rahakogus alles ja me olime ikka veel autos meestega, kes said üksteisest aru ja muudkui seletasid midagi kiiresti, aga keda meie mõistsime ainult siis, kui nad pidasid vajalikuks millegi selgitamise nimel vaeva näha. Ehk siis me ei saanud aru midagi peale selle, et nad tulid Daugavspilsist ja keegi neist läheb Varssavisse, keegi ei lähe ja seda, mis meist saab, pole nad veel otsustanud.

Sööbik ja Pisik söövad mu vaeseks

Ma ei ole veel kurtnud, aga murdsin just päev enne reisile minekut hamba. Otseselt valu see ei teinud, nii et reis muidugi ära ei jäänud, aga tagasi tulles pidin üle kolme aasta hambaarsti juurde minema. Ükskõik, kui kena ooteruum on, seda lõhna tundes on ainuke alles jääv emotsioon sügav hirm ja tahtmine (nagu Nirti kunagi ütles) kisendada, et kui keegi mulle liiga teeb, kirjutan ma sellest negatiivselt oma blogis.

Õnneks oli hambaarst väga meeldiv – Raekoja platsil asuvas hambakliinikus olen ma küll paar korda sõimata saanud, aga seekord läksin Tähe tänavale ja see mees suutis jätta mulje, et neil polegi tegu asutusega, mis tavaliselt on täis verdtarretavaid karjeid ja oma elu pärast anumist. Ta seletas väga sõbralikult, et tegu on kuuenda hambaga (kõige sagedamini probleeme põhjustav hammas) ja et mul murdus ära tükk plommist, mitte hambast enesest. Jama olevat aga selles, et eelmine hambaarst on teinud sitta tööd, juurekanalid on kehvasti täidetud, mis tähendab, et need tuleb tühjaks kiskuda, ära täita ja siis midagi sinna otsa panna. Plommi ei tasuvat valida, sest see laguneb paari aastaga ja võib juhtuda, et sellisel viisil, et siis ei saagi sinna enam ei uut plommi ega krooni otsa panna. Seega olevat ainuke õige lahendus hambakroon. Teine jama on aga selles, et sama probleem on ka teisel pool oleva kuuenda hambaga – millest iseenesest poleks hullu midagi, sest aega meil nikerdamiseks on, aga see tähendab, et ainuüksi nende kahe hamba peale läheks ca 15 kilo, sest just 7-8 tonni ühe krooni paigaldamine tavaliselt maksma läheb. Lisame siia juurde muud nipet-näpet asjad nagu teenustasu, tänane visiit, väike hambakatu eemaldamine ja üks pisike auk ja saame julgelt 20 tuhande kroonise hambaarsti arve. KAKSKÜMMEND TUHAT KROONI!!!

Ma suren ära, päriselt. Nüüd on mul valida, kas võtan õppelaenu või lasen ikkagi plommid panna ja maksan viie aasta pärast ilmselt kaks korda sama palju. Või tõmban tühjaks oma kümnetonnise krediitkaardi ja nälgin vähemalt kolm kuud.

Küll on kahju, et enam 300 krooni tagasi ei saa, see teeks mu enesetunde NII palju paremaks.

*eriti irooniline nutusegune irve*

Puhh, lebotasin hommikul ja vaatasin filmi*, kui isa helistas ja ütles, et täna on reede. REEDE! Me olime K-ga mõlemad TÄIESTI kindlad, et täna on neljapäev ja kuna laupäevaks on pisike oleng planeeritud, tähendas see, et peame mõlemad rabelema hakkama ja “Merde’i”** teise osa lugemisest võin ma ainult unistada.

Prioriteedid peavad paigas olema, nii et esimese asjana läksime me loomulikult poodi. Turu tänava Maximas oli odav Rock juba otsas, aga Võru tänaval õnneks mitte. Ja teate, see oli ilus hetk, lõpuks ometi ma tundsin, et ma kuulun kuskile. Viisakate inimeste jaoks olen ma liiga ebaviisakas ja punkarite jaoks joon liiga vähe ja õpin liiga palju, aga seal… Minu vasakul käel oli käruga paks mees, kes oli ka vähemalt kastijagu õlut sinna sisse kühveldanud, teisel pool aga veidi noorem tüüp, kelle ahastavast näost oli näha, KUI VÄGA ta tahaks kärust selle turvatoolis tite välja tõsta ja õlle jaoks ruumi teha, kui naine muudkui ta plaane ei rikuks – meievaheline ühtekuuluvustunne oli nii tugev, et seda võis silmaga näha.

Seejärel tassisime me õlle seljas koju, sest auto on jälle katki (õigemini, see ei ole katki, lihtsalt pidurid kaovad vahepeal sõidu pealt järsku ära, mis võib sõitmise peatumise üsna ebamugavaks teha) ja hakkasime koristama. Koristamist tegi lõbusamaks see, et meile toodi eile hoida kass, kelle omanik oli alguses unustanud öelda, et tema lemmik pole kunagi varem mitte ühtki teist looma näinud – koeri kartis ta metsikult ja rottidest oli üleliia huvitatud, nii et me pidime neid kogu aeg vastavalt vajadusele ümber komplekteerima, et igas toas korraga ainult üks loomaliik esindatud oleks. Lõpuks viskas K-l kopa ette, ta tegi kõik uksed pärani ja ütles, et loodusele tuleb ka võimalus anda. See oli mitu tundi tagasi ja Oskar ja Juhe (=kass) ikka veel istuvad koridoris ja lihtsalt jõllitavad üksteist. Nii vähe on vaja, et enda elu põnevamaks teha.

Minu elu teeb aga põnevamaks see, et meil K-ga on üsna erinev arusaam sellest, milline üks korralik puhas köök välja näeb – minu maailmas sai see puhtaks juba mõnda aega tagasi, K omas ei saa ilmselt aga veel niipea. Lõpuks tähendab see aga seda, et ta on minu peale veits pahane, sest tunneb, et ma ei ole piisavalt panustanud, samas kui ma ei näe selle jaoks erilist vajadust ja ei oska isegi otsustada, kust otsast ja mida ma siis nühkima peaksin. Nii et kasutasin aega kasulikult ja käisin hoopis veel korra poes jäätist ja muid vajalikke asju toomas, see teeb kõik sõbralikumaks. Igatahes sinna läks minu plaan rahulikult ja millegi pärast muretsemata päev otsa arvutimängu mängida.

P.S. Palju õnne Maailma Kõige Tublimale Nirtile!

* Knowing – ainuke film, mida vaadates ma tõesti hinge kinni hoidsin, kui naispeategelane paugu kirja sai, lootes, et ehk see jube eit saab surma ja lõpuks ometi lõppeb see pidev möla ja mõttetu hüsteeritsemine. Muus osas oli film isegi täitsa huvitav, erinevalt näiteks filmist Angels and Demons, mis oli liiga etteaimatav ja liiga halvas mõttes ameerikalik.

** “Merde” – Stephen Clarke’i raamatutesari elust Pariisist, prantslaste olemusest, nende kultuurist jne. Esimene osa oli väga lahe, kui jätta kõrvale see, et on üsna raske võtta tõsiselt autorit, kes tõsimeeli kasutab seksist rääkides sõna “noku” ja koerasitta järjekindlalt “kakaks” nimetab.

Ülalolevat lahedat pilti ja sellega kaasnevaid saate vaadata siit.

Kas Kaur Kender peab kõiki naisi idiootideks või ainult neid, kes talle meeldivad?

Sissejuhatuseks pean ütlema, et ma olen enamusi ta raamatuid lugenud, kuigi ma pole eriline fänn – lihtsalt üritan end kuulsamate kirjanike teostega ikka kursis hoida. Nüüd lugesin “Ebanormaalset”, sest kuigi ma olin vahepeal juba tema kirjutistes täielikult pettunud, soovitas üks sõbrants seda eriti soojalt.

Esimene mõte, mis mul tekkis oli see, et Kaur Kenderi naiseideaaliks on vist infantiilne massimeedias propageeritav hälvik. Või arvab ta, et selline naine võiks kõigi tema meeslugejate “unistuste printsessiks” olla. Kuidas muidu mõtestada seda, et kõik tema naiskangelased, keda peategelane nii hirmsasti armastab, on sellised, kes ajavad gaasi- ja piduripedaali omavahel segamini, kulutavad viimase raha ilusatele riietele (kuid kangelane peab seda siiski väärt investeeringuks, sest naine suudab selles riietuses tal hetkega kõvaks ajada) ja ei saa üldse eriti aru, mis ilmas toimub. Printsess, kes lisaks ka mõelda oskab, on täielik no-no-no.

Ja teine asi, mis mind selle konkreetse raamatu puhul häirib on see, et ta kujutab mingeid täiesti universaalseid emotsioone nii, nagu tema oleks ainuke, kes neid tunneks või nagu need oleksid meesterahva puhul kuidagi haruldased. Samas on mind ta teiste raamatute puhul häirinud just see võlts “olen-ilgelt-kõva-mees-ja-panen-keda-tahan-ilma-ühegi-emotsioonita” suhtumine. Tahaks mingit kuldset keskteed? Või hoopis midagi kolmandat?

Ei, ta olustikukirjeldused ei meeldi mulle samuti.

Kas järgmiseks kaebame Google´i kohtusse?

Olen väga suure huviga jälginud Piraadilahe vastu suunatud kohtuasja (eesti keeles kajastab seda Larko) – kui nad süüdi mõistetaks, tähendaks see, et keegi ei üritagi enam varjata, et kohut mõistab raha, mitte seadused. Lisaks saaks see otsus murranguliseks, ajajärgul, kus kõik teavad, et autor on surnud, ei saa selline otsus jääda tagajärgedeta. Ma ei mõtle ainult seda, et süüdistajate veebilehed olid “juhuslikult” maas, kuni süüdistatavad palusid fännidel veidi tagasi tõmmata, vaid ka seda, et ajad on muutunud ja need, kes muutusi vastu võtta ei taha, saavad need paratamatult oma õuele.

Seletan arvutivõhikutele veidi seda, milles protsess üldse seisneb. Nimelt on Pirate Bay kodulehel viited torrentitele. Inimesed leiavad torrenti selle saidi kaudu üles, tõmbavad enda arvutisse ja selle kaudu tõmbavad kellegi teise arvutist (MITTE piraadilahe kodulehelt ega nende tüüpide arvutitest, vaid täiesti suvaliste arvutikasutajate arvutitest) endale asja, mida nad otsisid. Piraadilahe serverites ei ole mitte kübetki informatsiooni, need ainult aitavad “piraatidel” informatsiooni leida. Seega on Google´i kohtusse kaebamiseks täpselt sama palju seaduslikku alust, ainult selle puhul saab igaüks aru, et see oleks absurd. Pirate Bay sarnasest tööpõhimõttest hoolimata tahaksid autoriõiguste omanikud aga oma “saamata jäänud raha” kuskilt kätte saada ja see tundub nagu hea koht olevat.

Isiklikult arvan ma, et neil oleks targem ajaga kaasas käia. Nagu “piraadid” tabavalt öelnud on, on meelelahutustööstus juba mitu korda surma lävel olnud – esmalt räägiti, et raadio ja televiisor hävitavad muusika- ja filmitööstuse,  kodune lindistamisvõimalus pidi olema kindel kabelimats ja nüüd siis on internet nende viimase hingenatukese kallale läinud. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole.

Muidugi arvan ma (nagu ilmselt iga empaatiavõimeline inimene), et ka kunst on midagi väärt ja selle tootjad peaksid saama oma väärtusele vastavalt tasustatud. Väärtuse otsustavad muidugi tarbijad, see on siiski masside armastusele orienteeritud ühiskond. Minu isiklikust seisukohast paneb internet aga tootjad just rohkem pingutama – plaatidele lisatakse igasugust kraami ja kingitusi, et inimesed pigem neid ostaksid, filmidel on lisad, mängudel samuti. Ja vähemalt minu pealt teenib muusikatööstus AINULT tänu internetile. Ma ei ostaks iial muusikaplaati, kui ma ei ole varem seda albumit kuulnud ja selle headuses veendunud. Aga kui ma selle korra alla tõmban ja see mulle VÄGA meeldib, üritan ma selle alati osta. Sama asi ka raamatutega – esimeseks lugemiseks laenutan ma selle raamatukogust, aga mulle meeldivale autorile üritan ma alati oma rahakoti abil märku anda, et ta meeldib mulle. So what, et kõik ei ole minusugused – aga väga paljud on! Ja ka need, kes ei ole, käivad kinos ja kontserditel ja nad saavad tõuke tarbimisotsuse langetamiseks just internetist.

Just ükspäev arutasime, et ainuke asi, millega on jamasti, on mängud – ma ei viitsi neid tavaliselt eriti kaua mängida, samuti ostan ma Eestist mänge üsna harva, sest minu maitse jaoks ei ole neid vähemalt Tartust saada. E-bayst tellida ka ei viitsi, nii et olengi läinud mugavamat teed ja neid kopeerinud (ei, “varastama” oleks selle kohta liiga radikaalne sõna). Aga enamus tarbijaid ei ela äärealadel, nii et ka suurlinnades on piisavalt minusuguseid, kes on valmis heale asjale peale maksma – eeldusel, et nad enne hea maitse suhu saavad.

Vaadake maailma veidi laiema pilguga. Ärge hoidke ideedest nii kõvasti kinni, et see, kui väike laps arvutist multikat vaatab, seostub teie jaoks vargusega. Ideed on paindlikud ja ideed muutuvad, käivad ajaga kaasas ja tasuvad end alati ära. Tarbimine on ainult viimane samm teenimisahelas.

Lapsed on ikka nii armsad

Ma loodan, et kui mul ükskord laps on, joonistab ka tema nii nunnusid pilte.

P.S. Emme müüb lumelabidaid. Mida teie siis mõtlesite?