idiots · olemise talumatu kergus · princess · work

24 näidet igapäevasest “võrdsusest”

Põrkasin ükspäev EPL-i kommentaariumis kokku ühe feminismi valupunktiga – kuigi meestel ja naistel on võrdsed õigused, eeldatakse neilt ühiskondlikul tasandil siiski erinevaid asju, sest sookonstruktsioonid on liiga tugevalt juurdunud. Vähe sellest, ka naised, kes end feministideks nimetavad, kasutavad suures enamuses ära kõiki naistele lubatud hüvesid. Ühiskondliku suhtumise (ja omamoodi surve) ilmekaks näiteks on aga kas või see, kuidas Õhtuleht muudkui kiidab Jaan Tootsi, selle asemel, et soovitada tal munn maha lõigata ja prügihunnikusse visata – ja vähemalt mina mäletan, kuidas sama ajaleht paar aastat tagasi sarjas “rongaema”, kes oli oma “väikesed” (16 ja 17) lapsed isale jätnud ja uue armastuse juurde läinud.

Oma iva selles kommentaaris kindlasti on – näiteks poliitikuid vaadates tundub mulle, et ma ei tea Eestis mitte ühtki naispoliitikut, kes tahaks reaalselt karjääri teha või midagi suurt korda saata, vaid nad on leidnud lihtsalt sooja koha, kus mingit mulli ajada – seetõttu otsustasin selle teksti ka maakeelde panna, et kõik lugeda ja ehk ennast/oma abikaasat/oma naabrit ära tunda saaksid.

Naiseks olemise eelised:

1. Mulle ei avaldata survet, et ma osaleksin riskantsetes, ohtlikes ja ebatervislikes ettevõtmistes (kas või joomine, kihutamine jne) – see on üks põhjustest, miks mu eluiga on pikem.

2. Ma võin valida eriala, mis ei ole eriti tulus, ilma et keegi mind läbikukkujaks peaks.

3. Kui ma ei tee oma erialal edukalt karjääri ja ei jõua redeli kõrgeimale pulgale, ei mõtle keegi minust seepärast halvasti.

4. Ma saan nautida turvalise ühiskonna hüvesid, ilma et keegi ootaks, et ma riskiksin selle säilitamiseks oma isikliku heaoluga.

5. Mul on õigus oodata, et enamus riske, mida on vaja võtta, et kaitsta mu riigi turvalisust, jääksid teiste õlgadele.

6. Ma võin vältida vägivalda ja selle eest isegi ära joosta, ilma et ma riskiksin sellega, et inimesed hakkavad minu üle naerma.

7. Kui ma näen, et keegi on ohus, võin ma peatuda ja mõelda isiklikule heaolule, enne kui ma teda päästma hakkan, ilma et keegi mu julguse küsimuse alla seaks.

8. Mul on õigusvältida riskantseid ja ohtlikke väljakutseid, ilma et keegi mind argpüksiks kutsuks.

9. Ma võin nutta nagu laps ja öelda oma vanematele, et ma kardan midagi, ilma et nad minus pettunud oleksid.

10. Mu on õigus jätta enamus tõeliselt ohtlikest erialadest teistele.

11. Kui ma sooritan kuriteo, ootab mind väiksem karistus, kui ootaks teisi täpselt sama kuriteo eest.

12. Kui ma leian end koos teistega kohutavas ja eluohtlikus situtsioonis, on mul õigus saada evakueeritud kohe peale lapsi. Teised võivad oodata.

13. Kui mind peaks mingi jõleduse käigus mõrvatama, on inimesed eriti endast väljas ja nõuavad tungivalt tähelepanu faktile, et ma olen tapetud. Kui mõrvatakse teisi, ei ole see nii ärritav.

14. Mul on õigus anda oma laps kellelegi lapsendada ja seeläbi loobuda täielikult igasugustest isiklikest ja materiaalsetest kohustustest, mis mul muidu tema suhtes oleksid.

15. Ma võin valida, kas ma tahan olla lapsevanem või mitte, teades, et ühiskond sunnib teist vanemat leidma rahalisi vahendeid mu soovile kaasaaitamiseks, ükskõik, kas ta seda ise tahab või mitte.

16. Kui mind rünnatakse, ootan ma, et teised inimesed, keda antud intsident otseselt ei puuduta, mulle appi tuleksid.

17. Kui ma näen, et kedagi teist rünnatakse, ei oodata, et ma riskiksin nende kaitsmiseks enda heaoluga. Samuti on minust normaalne oodata, et teised inimesed sekkuksid ja neid kritiseerida, kui nad seda ei tee.

18. Ükskõik millisel laste hooldusõiguse protsessil on eelduseks, et just mina olen parem lapsevanem.

19. Mul on õigus suhelda võõraste lastega, ilma et inimesed mind kahtlustavalt vaataksid.

20. Kui ma otsustan saada lapsevanemaks, mõistavad kõik mind täielikult, kui ma soovin täielikult keskenduda oma laste eest hoolitsemisele. Ühiskond eeldab, et mu abikaasa teenib piisavalt raha, et minu valikut võimalikuks teha.

21. Ma võin käituda väga vastikult, kui keegi mind vihale ajab ja kutsuda teda näiteks koledaks, luuseriks, nohikuks, vastikuks värdjaks, perverdiks, paksuks pihkuriks jne. Mul on ju ometigi õigus sellele, et mind tööl kenasti koheldaks ja õigus mitte kuulda karme asju mis võivad panna mind end ebamugavalt tundma. Mul on õigus seaduslikule kaitsele, kui minu õigust ei austata, ja mul on õigus see juba tööintervjuu ajal selgeks teha.

22. Ma võin vabalt avastada ja arendada oma vaimseid võimeid ja võtta omaks rafineeritum ja kõrgem vaade elule – sest teised inimesed teevad ära kogu “musta töö”, nagu aiatöö, prügivedu, ehitamine, kalapüük, kaevandus, tänavate puhastus ja torustiku eest hoolitsemine, kaugveod, tsemenditööd jne.

23. Kui ma milleski ebaõnnestun, võin ma minna ülikooli ja õppida, millised ajaloolised jõud ja sotsiaalsed konstruktsioonid minusuguste elu raskemaks teevad. Kui teised ebaõnnestuvad, ei ole nad järelikult lihtsalt piisavalt võimekad.

24. Kui ma peaaegu kõiges ebaõnnestun, võin ma alati anda ülikoolis loenguid, mis selgitavad, miks minusugused inimesed  tihti ebaõnnestuvad.

me me me · my dogs · olemise talumatu kergus · princess

Puhkus maitseb mõnus

Võin uhkusega öelda, et kõik need päevad, mil te pole minust mitte sõnagi kuulnud, olen ma puhta südamega puhanud. Lihtsalt lesinud, koertega tegelenud ja raamatuid lugenud.

Lisaks on meil siin herilaste invasioon. Tanel väidab (ja ta on sel alal autoriteet, sest ta isa on mesinik), et kuna varud on täis, ei lasta neid enam tarudesse tagasi ja seepärast pole neil kuskile minna. Oskar sai juba ühe nõela põske. Ehk on nüüd targem ja sai aru, et neid ei saa päris sama moodi püüda nagu kärbseid, aga ega ma selle peale ei panustaks. 😀

Praegu on mul igatahes lugemiseks sellised asjad:

  1. Dovlatovi “Kohver” – väga lahe raamat, mis räägib sellest, kuidas tüüp Nõukogude Liidust ainult ühe kohvriga tuld tõmbas ning mis tal siis selles kohvris oli ja miks.
  2. Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel” – võtsin selle ainult selle pärast, et kaanel oli kirjas, et hoolimata sellest, et see on noore autori debüütromaan, on see uskumatult küps ja põnev – kamoon, ma pidin ometigi oma silmaga veenduma, et see on saast. Suutsin umbes 10 lk lugeda, enne kui loobusin, aga aususe huvides pean ütlema, et see oli ikkagi tunduvalt parem kui Belialsi proosa. Eks “fantaasiaekspert ja tuntud ulmekirjanik” Nirti kisab, kui ma selle väitega kellelegi liiga olen teinud.
  3. Pratcheti “Johnny ja surnud” – ma veel ei tea, aga tundub hea. Iseenesest Pratchetti veidi nooremale põlvkonnale loodud sari.

Ja täna käisin koertega metsas ja vanaema juures pannkooke söömas. Kuna seaduse järgi on koerte metsas lahti laskmine keelatud, olid nad LOOMULIKULT kogu aeg rihmastatud, aga kui nad juhuslikult poleks olnud, oleks neil olnud väga lõbus tund aega järjest poris püherdada, kitsede jälgi ajada ja sihitult ringi joosta. (wink-wink)  Kuigi jälgede ajamine käib meil tegelikult nii, et mina näitan neile jälgi ja nemad hakkavad ühes suunas ajama, ilma et neid eriliselt huvitaks, kas see on see pool, kust kitsed tulnud on, või see, kuhu nad läksid. 😀 Rääkimata sellest, et mõlemad on nina maas jälge ajanud ja jätnud selle käigus märkamata eemal seisva uudistava kitsekese.

Vot selline elu on mul praegu. Saaks ainult elu lõpuni nii läbi ajada, küll oleks alles hea.

me me me · princess

Ma vist ikka suren üksilduses* ja keegi ei tea mu nime,

vähemalt blogipuuga ei saa ma kuidagi oma suhteid korda. Mõtlesin, et kustutan selle korra maha ja lisan uuesti, aga nüüd blog.tr.ee lihtsalt EI LASE mul seda uuesti lisada, vaid ütleb, et failed to open stream ja mida iganes. Mis ei tähendaks iseenesest veel sugugi, et ma idioot olen, kui ma poleks täpselt seda sama asja TEIST korda teinud ja JAH, eelmine kord juhtus täpselt sama moodi.

Kõige naljakam on see, et mul pole õrna aimugi, kuidas asi viimati korda sai. Peale seda, kui mu blogi ilma igasuguse nähtava põhjuseta normaalselt toimimast lakkas, saatsin blogipuu poistele paar kirja, millele ma kas ÜLDSE vastust ei saanud või kus mulle öeldi, et TEGELIKULT ma ikka olen seal (kuigi keegi mind seal kunagi ei näe) või soovitati üle kontrollida linnukesed ja feedid jms (JAH, ma olin kirjas maininud, et need on üle kontrollitud), nii et lõpuks ma loobusin, ütlesin omaette paar kurja sõna** ja ei mõelnud selle peale enam. Paari kuu pärast, kui see järsku (taas ilma igasuguse nähtava põhjuseta) uuesti tööle hakkas, ei olnud ma isegi väga üllatunud, kehitasin ainult õlgu, panin itimeestele pühapäevasel missal küünla ja elasin rahulikult edasi.

Nii et nüüd tuleb vist oodata, kuni ring jälle nii kaugele jõuab. Kui uskuda internetti, on mul vähemalt lootust, et ma skoorin nüüd rohkem.*** Rääkimata sellest, et mu šarm hiilgab pimedas toas täpselt sama säravalt, kui avalikkuse ees. 😉

* te ei kujuta ette, kui põnevat semantilist analüüsi saab arendada sõnade üksiLdus ja üksiNdus päritolu ja erinevuste põhjal

** nagu “kirevase päralt” ja “lõtvade elukommetega naise räpased pojad”

*** ülalolev pilt peaks kõik ütlema

idiots · princess

hahaha, tramaeivõi, Vanilla Ninja rokib täiega

Intervjuu Vanilla Ninjaga, pärle muudkui lendab:

Reporter:”Kuidas te valmistute kontserttuuriks?”

Lenna:”Ikka tuleb valmistuda. Seekord otsustasime juuksepikendused panna.”

Tublid tüdrukud, kui muusikat teha ei oska, siis rõhuge kas või välimusele. See, kuidas Vorstike konkreetsele juuksurisalongile julma reklaami tegi, on muidugi omaette tase. 😀

Reporter:”Kas välimus on muusika puhul oluline?”

Lenna:”Jaa välimus võiks ikka muusikaga kokku minna.”

Haha, nende rokkarivälimus läheb muidugi selle diskoga, mida nad teevad, kohe väga hästi kokku. 😀 Minu meelest võiksid sellist muusikat tegevad tüdrukud ikka korralikke kleidikesi kanda. Ei ole vaja toppida ennast riidesse nagu “lahe mässaja”, kui sa tegelikult laulad sellest, et “vanad teksad ja kitarr” ja “lalala, tahaksin seda kirsimaitselist kreemi”.

See viimane singel on muidugi omaette tase – ainuke asi, mis nad ise pidid tegema, ongi sõnad, ja nad ei tulnud millegi parema peale kui kirsimaitseline kreem? Nagu wtf, kellele üldse maitseks kirsikreem? Mässajatele igatahes mitte. Eriti armas on muidugi see, kuidas nad unistava häälega lõõritavad sellest, kuidas nad kohe uksi purustama hakkavad.

Pildi autoriks on muide Marina Puškar ja mina laenasin selle Postimehest, sest K käskis ikka näidata, kui ilus Katrin Siska välja näeb. 😀 Ta on nimelt K isiklik lemmik. Pildil on Katrin siis vasakpoolne.

faith · hooker · me me me · princess · work

huinamuinatamismaania

Kummaline, kuidas inimesed teevad kogu aeg seda, mida peab ja see, mida tegelikult teha tahetakse, jääbki tegemata. Siinkirjutaja sealhulgas. Mul on kiirustamisest ja pingutamisest kopp juba nii ees, et võtsin aja maha, kuigi homme on soome keele eksam – viimane eksam enivei, lõpetamist ei mõjuta ja vajadusel saab kümnendal järeleksamit teha. Nii et kirjutan siin rahulikult esseed, mis oleks võinud juba 20. valmis olla, ja ootan homseid (või ülehomseid?) uudiseid. Kui veab, siis on, mida oodata, kui ei vea – siis tuleb ise see asi ootusväärseks teha. Mõni idee mul sellega seoses juba on. 😉

Aga päris mõnus on selline elu. Tahan söön kisselli, tahan kuulan transistorit. Energiajook on ikka veel sõbra eest, aga ehk on homme viimane selline päev (sest vitamiinidest võib samuti üledoosi saada, kas te teadsite seda?). Ja õnneks ei ole ma selline inimene, kes tahaks niisama vegeteerida, mkm. Selle asemel tahan ma teha asjalikke asju, millest osa on salajane haaveni ja osa on seotud argisemate plaanidega, näiteks keelteõppega (jah, mitmuses). Õnneks on kõik need plaanid lõbusate asjadega kombineeritavad, sest otsustasime, et kui meil K-ga eksamid tehtud saavad, teeme midagi vahvat – kas jätame koerad vanaemale hoida ja lähme hääletama või lihtsalt kogu kambaga suveks maale vms. “Suveks maale” tähendab muidugi ka töötamist, aga lahe oleks see igatahes. Keeruliseks oma elu ära ise ela.

hooker · idiots · me me me · princess

“mõtleme elu üle järele” ehk “10 nõuannet teismelisele minule”

Rojuke viskas mulle teatepulga, mille sedapuhku uhkusega edasi kavatsen kanda. See on umbes nagu ahelkiri, mida keegi kunagi teha ega lugeda ei viitsi, ainult selle vahega, et seekord tundub see isegi huvitav. Annab vähemalt võimaluse kõigi noorusest rõvedusi teada saada 😉 Tegelikult peaks see postitus sisaldama küll kümmet nõuannet 16 aastasele minule, aga kuna selleks ajaks olid mul ajud juba enam-vähem peas (haha, need, kes mind sel ajal tundsid, võivad oma sapise moka nüüd lahkelt maas hoida), siis rabame ka aastakese või paar varasemast ajast sisse.

1. Kui sinu vähene loogika, veel vähemad teadmised bioloogiast ja kogu ümbritsev ajakirjandus kinnitab sulle, et kui sa arvad, et su ema on hullumeelne, then it´s all in your head ja läheb ajaga üle, siis ära usu – vähemalt arvan ma 7 aastat hiljem ikka, et ta oli ikka täielik fruitcake. See teadmine oleks mind säästnud päris suurest hulgast häbitundest selle pärast, et ma nii “halb laps” olin.

2. Kui sulle 14 aastasena tundub, et neli aastat vanusevahet ei ole üldse nii palju, siis usu, et see 12. klassi poiss ilmselt nii ei arva. Või hoidu vähemalt morbiidsest huumorist tema tüdruku pihta. Paberil. Mille sa hiljem ära kaotad. Nii et teised selle leiavad. Häbi.

3. See hetk, mil su boyfriendikandidaat ütleb, et talle hirmsasti meeldib punkmuusika ja -välimus, aga ta ema ei luba tal niimoodi riides käia, on täpselt see hetk, mil oleks aeg ta välja vahetada. Hoiab aega kokku.

4. Kui sa midagi tahad, siis võta – või tee vähemalt suu lahti ja küsi. Praegu tagasi vaadates tundub mulle, et ma oleksin saanud enamuse asjadest, mida ma väga tahtsin, kui ma poleks selline hädapätakas olnud. Ainuke asi, mida ma tõesti kahetsen (kui punkt nr 3 välja arvata), nii mõnigi asi oleks võinud teistmoodi minna. Kehtib ka praeguse hetke kohta, kuigi nüüd ma vähemalt kujutan üsna täpselt ette, palju ma erinevates valdkondades väärt olen – aga selle sisse kasseerimisega on ikka veel raskusi.

5. Eelmine punkt EI KÄI materiaalsete asjade kohta. See teadmine oleks politseiga suhtlemise hulga meeldivamaks teinud. Ehk sel juhul ma ei nimetaks neid siiani vastasmeeskonnaks. Aga ilmselt siiski 😉

6. Tee, mis sa teed, aga väldi tüüpe, kelle sõbrannade nimekiri on pikem kui su pikkus sentimeetrites – üsna suure tõenäosusega on tegu kõndiva suguhaiguste dispanseriga. I was lucky tho, aga mõnel mu tuttaval nii hästi ei läinud. Samas nad olid ikka ise täielikud tainad ka, natuke võiks ikka mõelda, kelle sa ilma kummita endale otsa lased.

7. Harjuta end süstemaatiliselt töötama – sel juhul ei pea sa ehk 2008. aasta kevadel silmitsi seisma sellega, et ülikool tahab lõpetamist, aga pooled asjad on tegemata ja sul ei ole vähimatki viitsimist nendega vaeva näha. Ega ka pealehakkamist, et sellest laiskusest üle saada. Kurat, kui palju kergem mul praegu oleks, kui ma selle nõuande 7 aastat tagasi kätte oleksin saanud.

8. Need klassikaaslased, keda vaadates sa mõtled, et neist küll kunagi homo sapiensi ei saa – sul on 99 protsenti õigus. 99 sellepärast, et Marko Vilumaa suutis siiski batuudil hüppamises Eesti meistriks tulla. Porgand talle selle eest.

9. Vali sõbrannad, kes EI ole su kõndivad koopiad – isegi sa ise ei suuda välja kannatada kedagi, kes hilineb sama palju kui sina ja pidevalt möliseb. Rääkimata sellest, et nii pole ohtu, et nad sinuga konkureerima hakkavad ja ainsaks miinuseks on see, et tuleb välja kannatada see, et sa igaks sünnipäevaks “naiselikku” kraami saad. Selle osaga said sa hakkama. Tubli. Aga arvesta ka sellega, et kui sa oma kaks sõbrannat seitsmenda, kaheksanda ja seejärel ka üheksanda klassi matemaatikast läbi vead, pead sa seda ka järgmised kolm aastat tegema – ja siis seletad sa juba siinuse ja koosinuse olemust tüdrukule, kes ei suuda isegi Pythagorase teoreemist aru saada, selle valemi kasutamisest rääkimata.

10. Anna andeks, aga sul ei ole mitte mingit stiilitunnetust. Ma vaatan praeguseid fotosid ja mõtlen, kas sul tõesti kodus normaalset peeglit ei olnud. Ei oska isegi mitte mingisugust nõu anda. Õnneks tundub, et see läks koos lapseeaga üle – 14 oli jube, 15 natuke jube ja 16 tundub juba päris saetav raam olevat. 😀

Kusjuures tundub küll jube, aga tagasi vaadates arvan ma, et asi polnud üldse nii hull. Ma olin küll paras tainas, aga tegelikult on enamus mu ämbritest mind paremaks inimeseks teinud. Kvaliteedi mõttes. On küll mõned asjad, mis olid nii häbiväärsed, et ma need oma teadvuse kõige sügavamatesse sopidesse olen peitnud ja neid enamasti meenutada ei taha (näiteks see, kuidas mul oli ühest natuke puudega poisist hirmsasti kahju, sest tal polnud ühtegi sõpra ja ma käisin kaastundest temaga juttu ajamas – kuni ta rääkis oma pinginaabrile, et ma tahan temaga abielluda, aga tema minuga ei taha – vist kõige hullem arusaamatus kogu mu elu jooksul), aga ma vist olen suutnud neist peaaegu üle saada. Ainuke asi, millest kahju on, on see, et üks väga tore poiss põhjalikult läbi katsumata jäi. 😛 Aga sellest me siin ei räägi.

Kuna ma peaksin vist seda teemat ka teistele pakkuma, siis ma soriksin hea meelega Maarja ja Vassilissa räpases minevikus. Kõik teised soovijad on ka muidugi oodatud sõna võtma.

* pilt ei ole tegelikult 16. eluaastast, vaid eelmisest reedest, aga close enough

** ma avastasin just laualt midagi väga huvitavat, ilmselt mu joobeastmest tingituna, tegelikult ma tõesti ei ole nii imeliku pilves pilguga

princess

pop rock culture in USA via prism of standard beauty

I was browsing through newspapers this morning and found some pictures of Paris Hilton, who has apparently tried to adjust her looks to match her boyfriend. Obviously she doesn´t feel secure in that discourse, so she just goes for casual outfit. I looked at these pics and thought that it´s wierd, since there is nothing easier than being a pop punk chick in USA. There´s only one simple rule – DO NOT look like a real punk. Look edgy. Sophie here (pic from here) manages it perfectly. “Punks” don´t actually date punks – although they say they don´t like usual chicks.

It´s actually plain logic – unlike traditional punk, pop punk is mainly about clothing. Yes, of course they are rebels. In bounds. Their rebellion is limited to partying all night or ordering a pizza and not tipping the delivery-boy. They show their attitude towards the most stupid cultural bonds, but they aren´t very radical so they don´t mind living in most of them. That means that for them looks isn´t associated with principles – so when it´s about choosing a woman, then it´s all about nice ass.

Actually, girl with more usual look is even in advantage, since USA is still very chauvinistic country (probably because it´s christian dogmas and traditions). If you think about popular musicians, then men, no matter how soft music they actually make, can look like Wattie (yes, the guy above, probably the most famous punk in the world, you know, from Exploited – pic´s from here). But if the girl wants to reach somewhere in music business, she can´t look too punk. Yes, some of it is good to make her stick out, but never too much – Avril Lavigne or Pink is the last step, no matter how tough the music is. Cause business is about audience – and audience doesn´t want tough ladies. Actually neither do most of these “liberal” “punk” men – they prefer nice ass who can make coffee to a lady with personality. Although when it comes to guys who´re in a band, there´s one more explanation – they need media attention to become famous. And a punk with beautiful model is definately an outstanding view, while two punks are just plain ordinary. But I would like to believe that even americans don´t think so materially when it comes to relationships.

Anyway, note for little Green Day etc fans – if you want to score with them, you can throw away your cool outfit and invest rather in blond hairdye, it´ll improve your chances. Don´t believe me? Then I´d really like to hear better explanation, why Kid Rock, Madden brothers and other pop punks have all dated only typical beautiful girls? Or find some pop punks who´re dating a real punk chicks.

dogs · me me me · my dogs · princess

Pictures-pictures-pictures!!!

I haven´t harrassed you in a long time now, so I wanna show you the pics made in February, when we went playing with other dogs. I mean, dogs played, we tried to have a polite chat with strangers – which was awkward of course. I´m still not much of a people-person.

Anyway, the picture of this month is (tadadadada):

Flying dogs!!!
Flying dogs!!!

As you can see, Oskar´s found some new friends. Atu wasn´t so much into them – actually she even threatened them, when they tried to take away her branch and if they didn´t… Well, then she didn´t care.

But also:

sniffing dog
sniffing dog

and

my sweet baby

princess

Täna ainult hea kraam :)

Tere, Maarja!

Tänane postitus on ekstra Sulle. Tahtsin ainult öelda, et alati on elus ka midagi toredat – näiteks väidab tänane Postimees, et depressioonis naised seksivad rohkem. 🙂 Või kui see ka sinu kohta ei käi, saad sa end alati lohutada sellega, et vähemalt oled sa eriline. Palju õnne selle puhul! 😀

me me me · princess

Naine ja netiseks vs naine ja porno


Sattusin eelmise postituse jaoks pilti otsides selle daami peale ja jäin mõtlema. Seejärel vaatasin, kust see pilt pärit on (siit), lugesin selle küllaltki huvitava, aga mitte eriti palju uut pakkuva artikli läbi ja mõtlesin veel veidi.

Porno on minu jaoks alati olnud midagi tavalise meelelahutuse laadset. Ma tean, et seda peab häbenema selles mõttes, et see ei ole asi, millest vanaema sünnipäeval kõva häälega rääkida, aga ma tean ka, et kõik teised vaatavad seda ju ka (ja kui uurida, mida internetis leidub, siis ilmselt veel enamgi). Seega ei ole see otseselt kõneväärt, kuigi ma tahaksin ära märkida, et võrreldes 90ndate algusega on asjad naiste jaoks tunduvalt paremaks läinud – tol ajal olid naised küll küllaltki ilusad, aga meesosi mängisid imelikud vuntsidega (=ebaseksikad) jorsid, kelle meelest oli normaalne poriste kummikute ja palja noksiga ringi jalutada (jah ma tean, et kõrgetel kontstel alasti naine on seksikas, aga poriste kummikutega alasti mees ei ole seda päris kindlasti mitte), samas kui nüüd peavad ka mehed mingisugustelegi standarditele vastama. Pealegi, kui mehed piisavalt ilusad ei ole, on alati võimalik valida film, kus “meespooleks” on shemale – kena välimus JA hea varustus, mida enamat võiks veel tahta? 🙂

Aga netiseks… Ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtki naist, kes tunnistaks, et see talle huvi pakub. Ma tean mõnda naist, kes on kurtnud, et nende reisil olevad mehed nõuavad seda ja et nad siis ajavad neile sobilikku ila vastu, juues ise samal ajal kakaod ja poole silmaga Vapraid ja Ilusaid vaadates, aga keegi pole veel öelnud, et see ka talle huvi pakuks. Erandiks on siinkohal siis nö visiitabielu, kus mees ja naine kuude kaupa teineteist ei näe, sel juhul tundub see ainsa mõistliku lahendusena, kui teineteisele vabaduse lubamine välja arvata.

Aga seda, et mõni naine võiks võõraga netiseksi harrastada ja seda täiel rinnal nautida, ei kujuta ma ette. Mina tunneks ennast seda tehes saamatuna, naeruväärsena. Ja kui ma vaatan selle postituse ülaosas olevat pilti, näen ma selle neiu näol salakavalat naeratust – mis viitab sellele, et see on temajaoks eelkõige vahend millegi saavutamiseks ja mehe ümber sõrme mässimiseks, mitte lõppematute rõõmude allikas.

Porno, see on hoopis teine asi. Praegu just hakkasin mõtlema, et Eestis ei olegi ühtki naissoost pornorežissööri. Näed, Maarja, jälle üks idee oma äri alustamiseks. Mõttel on jumet, peab ainult hoolitsema selle eest, et meie filmides ILUSAD mehed oleksid, Arnold Oksmaa ilus ja sirge riist võib kellelegi teisele jääda.

Mõtteaineks – selle viidatud artikli kommentaarides ütles keegi Janis Joplini sõnadega, et vabadus on see, kui meil enam midagi kaotada ei ole ning seksuaalrevolutsiooni tulemusena me täpselt sellisesse seisu jõudnud olemegi. Ma ei saa sellega küll sajaprotsendiliselt nõustuda, aga oma iva siin ju on.