Leina seitse faasi

Kas te teate leina seitset faasi? Šokk, eitus, viha, enda ja teiste süüdistamine, depressioon, leppimine, ellu tagasipöördumine. Mina jätsin hiljutiste KOHUTAVATE sündmustega šokiseisundi vahele ja läksin kohe eitusesse – mu õlal ei ole midagi viga, ma võin rahulikult trenni edasi teha. See ei andnud väga häid tulemusi, nüüd on päris kehvasti. Nii et liikusin edasi järgmisesse kahte faasi (rööprähklemine!) ja olen nüüd vihane ja süüdistan ennast ja teisi, sest kui tõesti peaks juhtuma, et ma kuus kuud ronida ei saa, pean ma uue hobi leidma ja saan ilmselt poole aasta pärast juba Nobeli preemia.

Nimelt hakkasin ma internetist infot otsima. Kes otsib, see leiab. “Nowadays almost every yoga class includes a series of sun salutations, yet these classes hardly ever take the time to explain how to practice sun salutations safely. When done incorrectly, sun salutations can ruin your shoulders.“

Meil olid alguses lisaks joogaharjutuste tundidele ka teooriatunnid. Teooriatundides räägiti jooga ajaloost ja sellest, et meie treener vist ikka ei pane oma last lasteaeda. Muuhulgas räägiti ka sellest, et ideaalis peaks joogat tegema kuus korda nädalas, aga no alguses on raske aega leida, tehke siis alguses kaks või kolm ja hakake vähehaaval lisama. Selle kohta, et alguses EI PEAKS IGATAHES seda rohkem kui kolm korda tegema, sest see võib füüsiliselt liiga kurnav olla, ei mainitud mitte kordagi – ja ma saan aru, et see võiks ilmselge olla, aga uskuge mind, inimesele, kes on harjunud päris trenniga, tundub igasugune jooga, isegi ashtanga, selline 90-minutiline venitusharjutuste seeria.

Ma ei olnud kunagi pärast trenni päriselt väsinud, mul ei ole seal kunagi olnud tunnet, et ma end päriselt PINGUTAKSIN. Seega, kuna ei ole tunnet, et ma pingutaks, ei ole otse loomulikult ka tunnet, et ehk ma pingutan üle. Ja kuna pärast joogat ON väga mõnus olla, siis tahad ise seda tihedamini teha, kui parajasti vähegi aega on. Nii et minu meelest oleks elementaarne, et alguses hoiatatakse inimesi, et kui tahate tihedamini teha, siis tehke alguses vähemalt vähem päikesetervitusi ja vähem vinyasa‘sid, sest chaturanga paneb õlgadele ja randmetele suurema koormuse. Ma olen normaalses füüsilises vormis inimene, ma teen tavaliselt hommikul üles ärkamiseks paarkümmend kätekõverdust, nii et ma tõesti ei osanud midagi karta. Ja okei, ma tunnistan ausalt, et mul pole tegelikult õrna aimugi, kas ma tegin õlale liiga ronides või joogas, sest ühel hetkel see lihtsalt valutas, aga kui ma ronimistrennis ütlesin, et õlg on valus, ütles treener, et “kao koju, loll”, kui ma ütlesin viimases joogatrennis, et teen täna hästi ettevaatlikult ja aeglaselt ja jätan osad vinyasa’d vahele, sest õlg valutab, oleks treener pidanud ütlema, et ära chaturanga‘sid üldse tee, mine otse allavaatavasse koera, sest tema on spetsialist, mina ei tea, mida ja kuidas seal vahele jätta. Samuti õpetati meile alguses kõiki harjutusi nii, et näidati ette ja siis meie tegime neid tunde järgi järele. Ei räägitud kõiki neid asju, mida ma hiljem olen netist juurde lugenud, kasvõi seda, et chaturanga‘s ei tohi kunagi madalamale minna küünaruki 90-kraadisest nurgast ja et käelabad peavad täpselt õlgade all olema (mis on õnneks üsna loogiline) ja et targem on liigutada võimalikult aeglaselt (minusugune läheb automaatselt hüppega igas kohas, kus on võimalik hüppega minna). Rääkimata kõigist neist nippidest, mida siin tutvustatakse. Kui me räägime millestki, mis on füüsiliselt ohtlik, on selline tutvustus elementaarne.

Puhh, sain oma pahurdamised pahurdatud ja teised hoiatatud. Panen nüüd ühe temaatilise laulu ka, kellele siis Johnny Cash ei meeldiks:

Nüüd on vinguga ühel pool ja saan hakata oma tegemiste ja otsuste eest jälle ise vastutust võtma. Aga vaadake, selliste asjad tõttu ongi meil inimesed, keda arstid ja treenerid vihkavad, sest nad on kõike kodus guugeldanud ja kipuvad vaidlema ja tülikaid küsimusi esitama. Meil ei oleks sellist kommet, kui elu oleks näidanud, et inimesed, kellega me kokku puutume jagavad meile piisaval hulgal usaldusväärset infot.

pühendusega issile ja ta eakaaslastele

koeraomanik

Nägin täna vanaema pisikese lapselapsega jalutamas. Nii poolteist aastat vana kämbu, kõnnib juba päris vabalt, podiseb ka veidi, aga pihud ei taha veel eriti midagi kinni pidada – kastanimuna muudkui kukkus ja kukkus maha, titt korjas selle järjekindlalt ikka uuesti ja uuesti üles. Vanaema siis selgitas sõbralikult, et pole hullu, las jääb, koduaiast saab ju uue.

Ja mida mõtles Rents? “No on inimene, lapsel on nii hästi väljaarenenud saagiinstinkt ja tema ütleb, et jäta vedelema.”

Ühikaseep

Vahepeal on möödunud umbes kümme episoodi, ilma, et midagi oluliselt põnevat juhtunud oleks. Minul on juba sisseharjunud rutiin: ärkan, tõusen püsti, kõnnin vetsu, keeran kinni Nadia poolt tilkuma jäetud duši ja alles seejärel hakkab muu päev. Ilma igasugu emotsioonideta, mis sa ikka vihastad, kui inimene pole 13 nädalaga õppinud kraani kinni keerama. Teised lihtsalt ignovad teda, mina ikka vahel viisakusest paar sõna ütlen, kuigi teda vilksamisi näeb ainult.

Õige küll, tglt Arina ka vestles temaga hiljuti – Arina oli nii purjus, et ajas kogemata toauksed sassi ja astus keset ööd Nadia tuppa. Ma ei tea, kas tüdruk mõtles, et keegi on ekstra tema vägistamiseks sisse murdnud vms, igatahes karjuma ta hakkas. Kell oli nii palju, et isegi mina magasin juba (s.t. vähemalt viis-kuus) ja sain toimuvast aru alles siis, kui irvitav Arina meie tuppa marssis. Aga see ei ole ju huvitav, sest kedagi ei löödud ja sõnasõjaks ei läinud.

Iseenesest võib muidugi loota, et keegi jääb rasedaks, sest Arinal on siin kaks boyfriendi korraga ja mulle on jäänud mulje, et Maikel käib ka mingi austaja. See viimane ilmselt küll niisama “austamise” mõttes, sest sakslane tundub oma kodus ootavale tüübile üsna pühendunud olevat. Nii et mina paneks oma panused mu toakaaslase peale, ehk joppab, seda enam, et ta pool öödest ühe tüübi juures veedab.

Muust elust nii palju, et meil on siin research week ehk teadustöö nädal. See tähendab, et kõik antropoloogiaalased loengud jäävad ära (= minu ainsad ametlikud tunnid on sel nädalal prantsuse keele omad) ja selle asemel peavad doktorandid kolm päeva järjest erinevaid ettekandeid oma uurimisteemadest ja õhtuti on workshhopid*. Kuidagi on jopanud nii, et kõik mind huvitavad ettekanded on sattunud tänasesse päeva, nii et kui homne prantsuse keel välja arvata (mida võib vabalt teha, sest esiteks on prantsuse keel puhas lõbu ja teiseks on neljapäevane tund rohkem juba õpitud teadmiste kinnistamiseks), on mul sel nädalal ainult üks PÄRIS koolipäev. See muidugi ei tähenda, et mul vähe teha oleks, kui ma normaalne inimene oleksin, siis ma juba vehiksin igasugu asju kirjutada, nii et higi otsaees.

Sinna õhtusele üritusele peaks ka kindlasti minema, sest tänaseks teemaks on antropoloogiline karjäär – kuidas suurendada tõenäosust, et su artikleid avaldatakse, et sind võetakse tööle, et sind võetakse vastu kooli, kus sa end täiendada tahaksid jne. Nii et ma arvan, et sinna lähen ma hoolimata sellest, et seal teoreetiliselt oma artikli(te) mustand(id) kaasas peaksid olema – tundub liiga kasulik selleks, et vahele jätta.

* Selle sõnavärdja asemel oleks tahtnud küll mingit normaalset sõna kasutada, aga tõesti ei tulnud ühtki pähe

Ärkasin täna veidi enne kahte üles ja mõtlesin, et aitab küll sellest kodusistumisest. Korjasin läbilugemist vajava artikli ja kollase markeri kaenlasse ja ronisin staadioni murule. No et loeme artikli läbi ja seejärel jookseme kah. Ärkasin tunni aja pärast, päris mõnus oli. Targemaks olin ka vahepeal saanud – jõudsin nimelt otsusele, et neli artiklit olen ma ju juba läbi lugenud, las see Eriksen siis jääb oma ilaga. Ja kõige selle lõppu jaksasin isegi joosta, kuigi hiljem selgus, et saan ikkagi tunnise jalutuskäigu sinna otsa, sest pidin kaubanduskeskusesse uue adapteri järele ronima.

Igatahes alustasin ma sel nädalal tõsimeeli selle plaaniga, mida mulle siin soovitati*. Täna oli küll tunne, et ähh, see on isegi liiga lebo, aga proovisin ikka kinni pidada ettenähtud kavast. Hingamist proovisin ka jälgida ja avastasin, et ma olen siiani teinud seda nii, et nii sisse- kui väljahingamine on mõlemad ca 3 sammu. Paneks laulu kah, lihtsalt niisama, et lõbusam oleks (täna ei ole prantsuse muusika ja sellevõrra siis ka mitte romantika):

* krt, blogi on ikka überkasulik asi, mitte ainult ei saa lolli möla ajada ja süüdimatut saasta pritsida, vaid saab ka abi kodutööde kirjutamiseks (p.s. uus prantsuse keele essee tuleb varsti), trenni tegemiseks ja milleks kõigeks veel.

lihtsad otsused

Meil on majas jälle pea esialgne koosseis, ainult sakslase silmarõõm on veel siin. Mulle täitsa meeldib see, et  rohkem kui ühte keelt kuulda on. Aga rääkida tahtsin ma seekord hoopis venelasest, sest ta suutis mind tõsiselt üllatada. Tema bf oli siin ainult ühe nädala. Kuskil selle nädala teises pooles murdis tüdruk ühe ribi – kukkus täis peaga kuskile vastu vms – ja arsti juurde ei läinud, sest “ta on siin ju ainult nädala, muidu läheb meil ju üks päev raisku, kui ma arstijärjekorras passin, nii et ma kannatan paar päeva”. Okei, kes kannatab, sellel on kaua valus, nii et karm eit, pole midagi öelda. Poisi lahkumise eelõhtul rääkis ta, et peab järgmisel päeval väga vara ärkama, sest lennuk läheb juba kell kümme ja lennujaama on ju vaja mitu tundi varem kohale minna jne – kui küsisin, et kas ta läheb siis ka lennujaama, vastas ta üllatunult, et muidugi, ega ta mingi Nadia ei ole, see on ju normaalne, et sa oma kallima ikka ära saadad. Meigib senssi, eksole.

Ja lennu väljumise õhtul, kui ma küsisin venelanna käest, et kas kõik läks hästi jne, vastas ta mulle, et jätab poisi esimesel võimalusel maha (nüüdseks TEHTUD!). Põhjuseks see, et ta vigisevat liiga palju ja olevat negatiivselt meelestatud ning ta ei suudaks pikemas perspektiivis sellise inimesega koos elada (tõsi ta on, kui nad skaibis vestlesid, hakkas venelane ta peale alati lihtsalt karjuma, kui poiss virises). Lisaks häiris teda see, et poiss tarbis liigselt alkoholi ja erinevaid illegaalseid aineid. Kõik need põhjused on täiesti pädevad, arvata on, et keegi ei tahaks sellist inimest oma ellu, aga kõike seda teadis ta ju ka enne seda, kui poiss talle külla tuli – nad olid küll ainult kuu aega käinud, kuid nad tundsid teineteist juba ca aasta enne seda. Olgem ausad, et mul, kui Ida-Euroopa rotil, on veits kahju ka selle pärast, et poiss pani lennukipileti ja siin olemise alla suure osa oma ülikooli mineku jaoks kõrvalepandud rahast, et päev peale kojunaasmist teada saada, et kle, mulle su vigisemine ikka väga ei meeldi.

Samas teise nurga alt on see äärmiselt kasulik oskus – teha selliseid otsusi ratsionaalselt, ilma mingite emotsioonideta ja ainult oma parimat tulevikku silmas pidades. Aitab ilmselt väga paljusid valusaid kukkumisi ära hoida. Võiks muidugi öelda, et ju tal siis lihtsalt ei olnudki algusest peale selle poisi vastu mingeid tundeid, aga ta tundub tegelikult igas mõttes ja üdini ratsionaalne olevat. Ma Malluga ükspäev naljatasin, et mul on tunded, aga ei ole emotsioone, aga Mallul on tohhuijaa i bolše emotsioone, aga tundeid selle eest eriti ei ole – aga vat Arina tundub tõesti selline olevat. Ja üldse mitte halvas mõttes, sest ta on tegelikult siiski väga heasüdamlik, asjalik ja aitaks kindlasti alati oma sõpru, aga ta ei kannata olukordi, kus inimesed ise ei taha end aidata, eriti situatsioonis, kus see hakkab teda ennast ohustama  – sel juhul ütleb ta rahulikult ja otse, et ta ei kavatse kedagi seljas vedada ja ongi kõik. Vähemalt väliselt ei kaasne sellega mingeid süümepiinu.

Kerge on ilmselt ta elu. S.t. kergem kui teistel, kes end tunnetest kammitseda lasevad. Mõistusega saan ma aru, et see on mitmel tasandil imetlusväärne ja nii kaua, kui ongi ainult nö see case study, s.t. nii kaua, kui jutt käibki ainult temast, arvangi ma, et ta tegi täiesti õige otsuse, kuigi ehk oleks võinud seda teha enne reisile tulemist või vähemalt enne, kui poiss siia jõudis. Aga… Ma ei tea, miks, aga ma oleks ebaleval positsioonil, kui selline inimene mul PÄRIS lähedal oleks, sõprusringkonnas siis. Selles mõttes, et kuidagi ettevaatlikuks teeb pidev väljapoole elatav rõõmsameelsus, ehk olen ma paranoiline, aga see paneb mind sellest fassaadist mõrasid otsima. Ehk olen ma ise lihtsalt liiga möku, sest ei suudaks (või ei tahaks? ilmselt ikka ei tahaks ka eriti) niimoodi elada. Ma ei tea, keeruline. Eksistentsiaalsed küsimused hilja õhtul.

Kas te teate, mis päev täna on?

Ameeriklased ütlevad teatavasti kuupäevast rääkides enne kuu ja seejärel päeva. Täna näiteks on four-twenty. USA politseinikud kasutavad aga kuritegudest rääkides koode, millest üks on samuti neli-kakskümmend. See kood tähendab, et tegu on kanepiga seotud rikkumisega ja seetõttu ongi täna kanepipäev. Ameeriklane (ei, mitte Nadia, Arina ikka) juba valmistub tähistamiseks. Mina ei tähista midagi, sest mul on järgmise nädala jooksul vaja viis suurt kodutööd esitada ja  nende tarbeks lademetes artikleid läbi lugeda ning ma olen alles nüüd lõpuks ometi enamvähem otsa peale saanud – täna näiteks ärkasin juba kell pool üks, kuigi suure vaevaga. Aga teie tähistage muidugi ikka, kuigi isegi siia mandrile jõuavad jutud, et Eesti Politsei on oma tööd nii südamega teinud, et illegaalsete mõnuainete ostmine (mida ma loomulikult kellelegi ei soovita, sest nii nagu eneserahuldamine teeb käed karvaseks, praeb kanep aju pruuniks ja on lisaks meie armsa isamaa seadustega meie endi kaitseks keelatud) pole enam isegi suuremates linnades kerge ülesanne. Ostke näiteks Kaubamajast täiesti legaalset kanepiõlut. Ja kuigi majandussurutis on muidugi ebameeldiv, üritage siiski hoiduda kanepist köie peale mõtlemast, kuigi ka see oleks huvitav tähistusviis (ja kui sõber teid õigel ajal maha lõikaks, võiks proovida sellest isegi iga-aastase traditsiooni teha – kui ei lõika, jääb traditsioon lühikeseks, mis on järjekordne näide selle kohta, et sõpru tuleb hoolikalt valida).

Head kanepipäeva!

Ma vist ikka olen eestlane

Lugesin Maarja kirja, vaatasin lastesaadet (mõeldes irvitades selle peale, et Eestis saab sellise saate tulemusena Annika Tomilt lapse), sõin pastat ja nautisin üldse kena lõunat, kuni Maike alla tuli ja ütles üllatunult:”Sa oled nii õnnelik.” Seda vist ei juhtu jah väga tihti, et mina naiivselt ja rõõmsameelselt ilma asjata naeratan. 😀 Aga Maarja saatis mulle oma pildi, mille ma rõõmuga seina peale üles panen, et midagi ilusat vaadata oleks. Ei, Mnc, PALUN, ära sina saada midagi, ma ei taha oma korterikaaslasi ära hirmutada.

Aga inimesed ütlevad viimasel ajal selliseid asju, et tahaks kohe kirja panna. Panengi! Nimetult, et keegi mul hiljem silma siniseks ei lööks, kuna tegu on eranditult eestlastega:

* LOOMULIKULT võtan ma rasestumisvastaseid pille hommikuti, õhtuti võib ju täis peaga oksele hakata või nende võtmise lihtsalt ära unustada

* Kohe näha, et teie koerad kuuluvad tõelistele kristlastele, nii armsad ja rahulikud

* Ja siis ta tuli istus minu kõrvale diivanile ja ütles:”Kuule, me peame ühes voodis magama, sest mul ei ole diivanit.” Ma küsisin:”Aga mille peal me siis istume?”

rahvusvahelistest kommetest ja igasugusest muust jurast

Hakkasin täna mõtlema, et huvitaval kombel pole mitte keegi meie rahvusvahelisest seltskonnast isegi tulnud selle peale, et toas välisjalanõudega ringi tatsata, kuigi Eestis on korduvalt kuulda olnud, et “välismaal” (ilmselt siis ikka Lääne-Euroopas, aga ega tea, äkki mõeldakse ka Kuveiti) on see täiesti tavaline. Näiteks olen kuulnud, et ameerika ja saksa keskklassi pered ikka toas kingi jalast ära ei võta,  magamistuba on küll selline ruum, kuhu kingadega ei ronita, aga näiteks elutoas ja köögis lasevad kõik saabastega ringi – Maike on päris kindlasti keskklass, ilmselt suisa selle ülemine pool, Nadia ilmselt kah kuskile sinnakanti (kui me eeldame, et ta sugulased siiski veidi liialdasid, kui nad teda rikkaks nimetasid), aga selliseid kombeid neil küll küljes ei ole. Meil on igal pool vaipkate, nii et siin on päris mõnus paljajalu ringi lasta, ja tundub, et nad jagavad seda arvamust.

Muus osas pole ka kultuurilisi konflikte eriti olnud, me oleme lihtsalt kõik väga erineva elustiiliga inimesed. Näiteks Arina käib pea iga päev jooksmas ja/või ujumas ning on taimetoitlane, hoidudes ka igasugusest rasvasest kraamist (ma sain aru, et ta võttis just hiljuti ca 8 kg alla ja kardab nüüd seda tagasi korjata), Maike räägib ka kogu aeg kaalulangetamisest, aga on valinud selleks huvitava tee, tarbides ainult asju, millel on kiri light. Nii et ta joob iga päev light cocat, sööb light küpsiseid, šokolaadi (ma ei teadnudki varem, et selline asi üldse olemas on) ja jogurtit – ning käib vahel isegi jooksmas. Rents ja füüsiline aktiivsus (rääkimata dieedist) on üksteisest umbes sama kaugel kui lehmad pilvelõhkujatest – ma söön kõike, mida ma parajasti tahan ja mida osta jaksan ja käin vahel harva ujumas, kui viitsin. Kui mõtlema hakata, siis siiani on seda vist ühe korra juhtunud, sest ülejäänud ajal on selle aja peale, kui ma ükskord mõtlen, et nüüd võiks minna, juba väljas jahe. Ja Nadia põhimõtteliselt ainult vegeteerib. Nii et meie energilisust võrdlev tabel läheks küll Arinast alustades ja Nadiaga lõpetades pea nulli välja.

Aga tagasi (minu jaoks) huvitavamate asjade juurde liikudes – ma sain täna Eestist kirja. Nagu PÄRIS kirja. Tõsiselt tegi meele rõõmsaks. Ma olin hommikul suht pahur, sest põssa-Nadia oli suutnud peale söömist kööki väikese sigala jätta ja prantsuse keeles oli kontrolltöö, aga igati on tore koju tulla teadmisega, et test läks ikka päris kenasti ja seejärel avastada, et sulle on kiri. Väga armas. Nii et nüüd hakkan ma seda lugema ja jätan teid edasi magama. 😀

eit

See postitus peaks küll ilublogisse minema, aga kuna ma päris kindlasti EI hakka sellest pilti postitama, saab siia. Nimelt olen ma viimased paar päeva innukalt esseed kirjutanud ehk siis eesti keeli sellest innukalt kõrvale viilinud, tegelenud terve hulga muude asjadega ja selle käigus ka essee valmis saanud. Muuhulgas jäin vetsus suure peegli ees seisma, jõllitasin end natuke ja otsustasin kulme kitkuda. Silmavärdjana, kellel hetkel läätsi ei ole, ei tee ma seda just eriti tihti, tavaliselt abistame Maarjaga teineteist.* Nii et nii kaua kitkusin, kuni avastasin, et nad on nüüd totaalselt** erinevad ja mul pole õrna aimugi, miks see nii on või mida kuradit ma tegema peaksin. Raske on ikka naine olla.***

(Sügav ohe)

* see tähendab, et esmalt abistab ta mind ja seejärel iseennast, mina ei tea neist naiste asjadest midagi

** naiste keeles tähendab see, et ilmselt ei saaks keegi peale vaadates aru, aga see on siiski piisav põhjus umbkaudu järgmised kolm kuud suvalisel hetkel nutta tihkumiseks

*** kes praegu ütleb „oota, kuni sünnitamiseni jõuad,“ saab serbo-horvaadikeelse sõimu osaliseks