Kas iPhone on Eestis ka lahe?

Toanaaber uhkustas just, et ta saab oma sõpradega tasuta rääkida, sest enamustel ta tuttavatest on iPhone, mille üks applicationitest on skype, mis omakorda tähendab, et kui ta parajasti kodus on, saab ta neile iga kell läbi neti tasuta helistada ja ka vastuvõtjad ei maksa selle eest midagi, sest iPhone’ga neti kasutamine on tasuta. Nii näiteks ei saada ta sõpradele ka smse, vaid pm skräpib neid facebook’s ja nad saavad selle info oma telefoni, ilma et see kellelegi midagi maksaks. Kas keegi teab, kas see toimib Eestis ka sama imeliselt või tahavad nad siin ikka info allalaadimise eest pappi saada? Kõlas lihtsalt täiesti uskumatult, sest siin oleme me ju harjunud sellega, et esmalt maksame me uue pangakaardi saamise eest ja siis maksame veel kaardihooldustasu kah – ehk siis maksame iga asja eest, mille eest vähegi on võimalik raha küsida. 😀

huvitav, mida see tähendada võiks?

Mul on üks endine kooliõde, kes isegi teetassis oleva mulli kohta alati arvas, et see on mingi märk tulevikust, mis kindlasti lahtimõtestamist vajab. Nii et huvitav, mida see algava aasta kohta ütleb, kui aastavahetus on väga meeldiv, aga kolm tundi peale seda hakkab ilget jama tulema? Esmalt laamendasid mingid tüübid siin ja lõhkusid lambid ära, siis oksendas keegi trepile ja hiljem leidis Liisa (mitte mina, sellist õnne pole mulle antud) vannitoast alasti magava tüdruku. Nii et talle toob uus aasta palju alasti tüdrukuid? Orientatsioonimuutuse ehk?

Tahtsin veel paar päeva tagasi kirjutada sellest, kui jube on eesti firmadega asju ajada jne, aga nüüdseks on nii palju kogemusi ka teiste firmadega, et võin julgelt öelda, et inimeste ahnus ja rumalus ning bürokraatia lõppematus on universaalsed. No kas või see, et viisa saamiseks on mul vaja arstlikku läbivaatust ja otse loomulikult on Eestis ainult üks arst, kes on kõlblik seda röntgenipilti tegema ja mu kopsu kuulama. Muidugi on ta praegu puhkusel – aga tuleb õnneks varsti tagasi. Ja selliseid esmapilgul (ja enamasti ka järgmisel pilgul) täiesti absurdsena näivaid asju on pea igas firmas. Kui mitte bürokraatiat, siis kas või seda, et klienditeenindajaid on koolitatud informatsiooni enesekindlalt edastama – nad ei tohi öelda, et neil pole õrna aimugi, sest see võib neile jama kaela tuua. Näiteks suhtlesin ühel päeval telefoni teel ühe pangaga – esitades päeva jooksul kolmele klienditeenindajale täpselt sama küsimuse ja saades kolm erinevat vastust. Õnneks oli üks neist ka õige. 😀 Kusjuures ei saa öelda, et nad oleksid küsimusest valesti aru saanud, sest seletasin kõike väga põhjalikult, samuti ei olnud tegu mingi eriti keerulise tehnilise küsimusega. Tegelikult väga kasulik kogemus, õpetab skeptilisemalt suhtuma ja on vähemalt mulle juba teatava zen-suhtumise külge kasvatanud. Täna näiteks saatsin ühele inglise firmale äärmiselt ametliku ja külma kirja, ilma et see endas erilist emotsiooni oleks tekitanud, kui ehk välja arvata uhkus selle üle, et selgus, et ma tean kõiki neid väljendeid – ja mul pole õrna aimugi, kust need mulle külge on kasvanud. Ulme.

emotional starfish

Väljend, mida Adam kasutab selleks, et iseloomustada eestlannasid, kellega ta lähemalt suhtlema satub. Õigemini kellega ta üritab lähemalt suhtlema sattuda, sest enamasti ei ole see väga tulemuslik, sest ta ei viitsi pikalt vaeva näha inimestega, kes oma tundeid väljendada ei suuda ja eeldavad et mees nende näoilmest ja  kas või õlakehitusest kõik emotsioonid välja loeb. Ja eesti mees loebki, sest ta on sünnist saadik nende tuimade nägude ümbruses kasvanud – või kui ka ei loe, siis see ei ärrita teda, sest teda tegelikult lihtsalt ei huvita.

Igatahes mina tunnen üsna tihti, et mina küll olen starfish, sest ma lihtsalt ei oska oma emotsioone väljendada, isegi kui tahaks. Enamuste inimeste puhul see mind muidugi ei häiri, ma ei tahagi nendega emotsioonitseda, imegu muna, aga vahest on ikka see tunne, et tahaks midagi teha/öelda, aga ei oska. Lisaks see üldine uimasus, et võin mõttetöö kallal hullult rabeleda, aga kui läheb PÄRISELT liigutamiseks, kas või lumememme ehitamiseks, olen nagu hunnik puuhalge, mis ootavad, et keegi neid nüüd kuskile liigutaks – no ei oska lihtsalt kohe mitte midagi peale hakata.

Ja see pilt käib SOOOOOO minu kohta kah:

Nii et Rents mõtles, et sel aastal – and this I shall wow – annab ka tema uusaastalubaduse. Tegelt isegi mitu, aga teised ei ole sellised, millest ma siin rääkida tahaksin. Ja et ei läheks nii nagu kõikidel nendel teistel jobudel, kes aasta aastasse järjekindlalt lubavad ja feilivad, hakkab ta suisa päris päevikut pidama, et oma edusamme jälgida ja näha, kas ma olen päriselt aktiivsemaks hakanud. Austraaliasse minek on selles mõttes hea algus, et see on reaalne samm edasi sellest, et ma kolm neli aastat mõtlesin, et peaks vist ikka minema, aga ei tea kas tasub. Võiks ju siis kohe oma pekid kokku rabada ja muid asju ka tegema hakata.