me me me · olemise talumatu kergus · rotid

Andke nõu, mida varastada!

Ma ei tea, kas ma olen juba rääkinud oma suurepärasest internetist, igatahes diil on selline, et kokku võin ühe kuu jooksul liigutada 5 GB datat (jah, see on NII üles kui alla), sellest 1 GB peak-time’i ajal (16-00) ja 4 GB ülejäänud ajal.  Arvata on, et peak-time on mul juba otsas, kuigi õnneks nad netti päris ära ei võta, lihtsalt pean viimane nädal aega 64/64 kiirusega leppima*, aga ülejäänud ajast on mul tervelt 1,5 GB järel. Ja ma ei oleks ometi õnnelik, kui ma oma raha eest viimast ei võtaks – nii et soovitage häid adventure mänge, mida alla tõmmata. See, mille ma viimati sain (Last Half Of Darkness: Tomb Of Zojir), oli väga kõva keskmise hindega, aga ei olnud ikka päris see. Mitte et mul oleks hetkel aega mängida, aga 6 päeva pärast saab see arvestusperiood läbi, nii et oleks vaja midagi varakult ära tirida. Nii et fire away.

* ma kujutan ette, kuidas Eesti hea püsiühendusega hellitatud pursuid praegu suurest naerust silmist pisaraid pühivad

rotid

Võib vist öelda, et mul on üks rott vähem

Kuigi tegelikult sõltub kõik muidugi vaatenurgast. Nimelt õppis üks mu rottidest, Albert, puurist välja käima. Võimalik muidugi, et nad on seda kogu aeg osanud, aga varem lihtsalt ei viitsinud ja Nööp ei viitsi praegugi, aga ma olen juba mitu korda püsti hüpanud selle peale, et kuulen, kuidas mõni Taneli naiskülalistest köögis karjub:”Appi, mingi rott vahib mind ukse peal!!!”

Siiani olen ta küll alati puuri tagasi pannud, aga oleme ühisel seisukohal, et pole mõtet puuri kindlustada, sest kui keegi on ikka endale vabaduse välja võidelnud, siis on ta selle endale välja võidelnud ja järelikult on tal sellele ka õigus. Seda enam, et vanust on juba piisavalt, ise teab, mis teeb. Enamasti ronib ta päevaks ikka puuri magama, öösel hulgub mööda ilma ringi. Igatahes tehniliselt teda enam minu rotiks nimetada ei saa, sest ta teeb oma elu puudutavaid valikuid ise, seega ei kuulu ta enam kellelegi. Loodetavasti läheb tal hästi ja külmaga alati uusi elamispindu kaema tulevad rotid ei murra teda maha ja ta saab oma tasuta pleissi mõnusasti nautida.

hooker · olemise talumatu kergus · rotid

Kohustuslik suitsuandur on ohtlik

Täna on siis see päev, mil lisaks maksude tõusmisele ka suitsuandur kohustuslikuks muutus (tõsi küll, mitte kõigis kodudes) – mind see iseenesest ei puuduta, sest elan üürikorteris, aga uskumatu on see siiski. Eriti see osa, et teoreetiliselt on tuleohutusjärelvalve ametnikul õigus mu elamist igal hetkel kontrollida.

Mõelge selle peale – kas keegi teist teab, milline näeb välja tuleohutusjärelvalve ametniku töötõend? Mina küll ei tea, kuigi mu sugulane töötab tuletõrjes. Meie riigis on praegu sada tuhat töötut, kellel on hädasti raha vaja. Kui neil on internet, teavad nad, et inimesed on kohustatud selle ametniku tuppa laskma – seega oleks naiivne arvata, et juba esimesel nädalal ei ilmu välja petised, kes heal juhul üritavad seaduskuuleka kodaniku rahakotti pätsata ja halval juhul… Halval juhul annavad oma parima, et täide viia Psühhoterrori viisijupp “Esteet kusipea, sul’ tappa annan raisk, su baarikapi tühjaks joon ja nikun sinu naist!”. Seega on seadus antud kujul otseseks ohuks minu julgeolekule.

Teiseks. Ma saan aru, et Päästeseaduse 281. paragrahv ütleb, et

(1) Riikliku tuleohutusjärelvalve ametnikul on õigus:

1) siseneda objekti valdaja teadmisel tuleohutusnõuete kontrollimise eesmärgil mis tahes territooriumile, hoonesse või ruumi;

aga samas ütleb ju Põhiseaduse paragrahv 26, et

Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda

ja paragrahv 33 koguni, et

Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida.

Ma küll tunnistan, et enamuse ajast lugesin ma ühiskonnaõpetuse tundides ilukirjanduslikke raamatuid, aga siiski on mulle kõrva jäänud, et Põhiseadus on kõigi teiste seaduste suhtes ülimuslik. Kuidas on siis nüüd võimalik, et tegelikkuses see ei kehti? Või on sellega sama moodi nagu sellega, et Kadrina vallas keelati täisealistel õpilastel valla territooriumil suitsetamine – kõik teavad, et kui keegi viitsiks kohtusse minna, saaks vallavanem (õigemini tõenäoliselt tema abi, sekretär ja aednik, kelle kaela süü aetakse) kinga, aga samas teavad kõik ka seda, et eestlane tõenäoliselt kohtusse ei lähe? Igatahes, kui seadus on põhiseaduse vastane, on see ju otseselt ohuks ka demokraatlikule riigikorrale.

Lisaks meenuvad mulle mõned aastad tagasi näidatud politseisaated, kus näidati, kuidas politsei tungis kahtlustatava korterisse, ei leidnud põhimõtteliselt mitte midagi ja hiljem rääkis saatejuht eriti hingestatult sellest, kuidas ei leitud küll narkootikume ega varastatud asju, mida algselt otsiti, aga see-eest leiti 10 (KÜMME!!!) piraatplaati, nii et põhimõtteliselt tuleks see inimrämps siiski trellide taha saata. Nüüd, kui naabrinaine peaks kellelegi kiusu pärast politsei kutsuma, saame sama moodi telekast näha/kuulda, kuidas äärmiselt ohtlik (!) saast trellide taha saadeti, sest ta arvutist leiti alla tõmmatud muusikat ja laes polnud suitsuandurit. Tema seotust Al-Qaeda’ ga pole küll VEEL tõestatud, aga küll ta varsti murdub ja kõik üles tunnistab. Ehk siis lihtsalt veel midagi, millega vajadusel inimesi peedistada, kui mitte midagi muud ei leita. Nagu kohustuslik tulekustuti autos, millest on üheksal juhul kümnest kasu ainult siis, kui sa kedagi sellega lööd, sest igasuguse tule kustutamiseks on see liiga väike.

Pilt on pärit siit.

faith · hooker · movies · music · olemise talumatu kergus · princess · rotid

Kas järgmiseks kaebame Google´i kohtusse?

Olen väga suure huviga jälginud Piraadilahe vastu suunatud kohtuasja (eesti keeles kajastab seda Larko) – kui nad süüdi mõistetaks, tähendaks see, et keegi ei üritagi enam varjata, et kohut mõistab raha, mitte seadused. Lisaks saaks see otsus murranguliseks, ajajärgul, kus kõik teavad, et autor on surnud, ei saa selline otsus jääda tagajärgedeta. Ma ei mõtle ainult seda, et süüdistajate veebilehed olid “juhuslikult” maas, kuni süüdistatavad palusid fännidel veidi tagasi tõmmata, vaid ka seda, et ajad on muutunud ja need, kes muutusi vastu võtta ei taha, saavad need paratamatult oma õuele.

Seletan arvutivõhikutele veidi seda, milles protsess üldse seisneb. Nimelt on Pirate Bay kodulehel viited torrentitele. Inimesed leiavad torrenti selle saidi kaudu üles, tõmbavad enda arvutisse ja selle kaudu tõmbavad kellegi teise arvutist (MITTE piraadilahe kodulehelt ega nende tüüpide arvutitest, vaid täiesti suvaliste arvutikasutajate arvutitest) endale asja, mida nad otsisid. Piraadilahe serverites ei ole mitte kübetki informatsiooni, need ainult aitavad “piraatidel” informatsiooni leida. Seega on Google´i kohtusse kaebamiseks täpselt sama palju seaduslikku alust, ainult selle puhul saab igaüks aru, et see oleks absurd. Pirate Bay sarnasest tööpõhimõttest hoolimata tahaksid autoriõiguste omanikud aga oma “saamata jäänud raha” kuskilt kätte saada ja see tundub nagu hea koht olevat.

Isiklikult arvan ma, et neil oleks targem ajaga kaasas käia. Nagu “piraadid” tabavalt öelnud on, on meelelahutustööstus juba mitu korda surma lävel olnud – esmalt räägiti, et raadio ja televiisor hävitavad muusika- ja filmitööstuse,  kodune lindistamisvõimalus pidi olema kindel kabelimats ja nüüd siis on internet nende viimase hingenatukese kallale läinud. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole.

Muidugi arvan ma (nagu ilmselt iga empaatiavõimeline inimene), et ka kunst on midagi väärt ja selle tootjad peaksid saama oma väärtusele vastavalt tasustatud. Väärtuse otsustavad muidugi tarbijad, see on siiski masside armastusele orienteeritud ühiskond. Minu isiklikust seisukohast paneb internet aga tootjad just rohkem pingutama – plaatidele lisatakse igasugust kraami ja kingitusi, et inimesed pigem neid ostaksid, filmidel on lisad, mängudel samuti. Ja vähemalt minu pealt teenib muusikatööstus AINULT tänu internetile. Ma ei ostaks iial muusikaplaati, kui ma ei ole varem seda albumit kuulnud ja selle headuses veendunud. Aga kui ma selle korra alla tõmban ja see mulle VÄGA meeldib, üritan ma selle alati osta. Sama asi ka raamatutega – esimeseks lugemiseks laenutan ma selle raamatukogust, aga mulle meeldivale autorile üritan ma alati oma rahakoti abil märku anda, et ta meeldib mulle. So what, et kõik ei ole minusugused – aga väga paljud on! Ja ka need, kes ei ole, käivad kinos ja kontserditel ja nad saavad tõuke tarbimisotsuse langetamiseks just internetist.

Just ükspäev arutasime, et ainuke asi, millega on jamasti, on mängud – ma ei viitsi neid tavaliselt eriti kaua mängida, samuti ostan ma Eestist mänge üsna harva, sest minu maitse jaoks ei ole neid vähemalt Tartust saada. E-bayst tellida ka ei viitsi, nii et olengi läinud mugavamat teed ja neid kopeerinud (ei, “varastama” oleks selle kohta liiga radikaalne sõna). Aga enamus tarbijaid ei ela äärealadel, nii et ka suurlinnades on piisavalt minusuguseid, kes on valmis heale asjale peale maksma – eeldusel, et nad enne hea maitse suhu saavad.

Vaadake maailma veidi laiema pilguga. Ärge hoidke ideedest nii kõvasti kinni, et see, kui väike laps arvutist multikat vaatab, seostub teie jaoks vargusega. Ideed on paindlikud ja ideed muutuvad, käivad ajaga kaasas ja tasuvad end alati ära. Tarbimine on ainult viimane samm teenimisahelas.