kordamine on tarkuse ema

I could get perfect radio coverage with the help of this very happy #dog

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kõige tähtsam uudis – Atu opp läks väga kenasti ja lisaks sellele on tal oma vanuse kohta väga ilusad hambad. Ta on mul nii tubli ka, et päeval saab ilma kraeta olla ja puha.

Tähtsuselt järgmine – tegin eile ikka üle kolme minuti planku ära, sest oli vaja ühest tüübist parem olla. Ehk siis olin suisa võitja, sest kõige karmimad poisid ei viitsinud osa võtta. Oleks veel 30 sekundit vähemalt hädaga välja venitanud, aga kuna ma juba võitsin, ei olnud väga motiveeritud seal edasi värisema. Ehk siis katseliselt tõestatud, et tavaline õpitav osaoskus nagu iga teine – ja nagu iga lihastega seotud võimekus, areneb mul kiiresti. Võtsin kohe auhinnaks suure õuna selle peale.

Ja teie olete ka väga tublid, mu postituse peale on üle saja inimese plankima kukkunud. Isegi mu vanemad lubasid kodus proovida. 😀

Aga kordamine ON tarkuse ema ja mitte ainult teoreetilistest teadmistest rääkides. Tuletasin endale siin eneseanalüüsi raames meelde, et enne igat tööpäeva ja igat trenni tuleb endale konkreetne eesmärk püstitada. Mitte hulluks minna on ka väga hea eesmärk, kuigi tuleks konkreetsemalt sõnastada (no näiteks, et kui väga stressirohke on, istu viieks minutiks omaette maha vms). Mul on trennis isegi partneriga selline rituaal, et me räägime trenni alguses läbi, mis radade või harjutustega me tegeleda tahame ja milleks – aga partner on hetkel vigane, nii et olin selle köie rõõmsalt lohisema lasknud ja ronisin omaette põhimõttel “tahaks seda asja ära ronida – ja ärme noid radu tee, sest need on vastikud”.

Seega läksin reedel teadlikult trenni plaaniga võtta ette just need rajad, millel ma olen kas ebaõnnestunud või mille ma olen paar korda ära roninud, aga siis kõrvale jätnud, sest need tunduvad mulle ebameeldivad ja ma ei taha neid tihti teha, sest on vaja end vastikusse asendisse väänata või kuskil totras kohas balansseerida vms. Tegelikult tähendab see muidugi seda, et JUST neid radu tuleks iga kord teha, sest nagu ütleb Hörst:

Most important, strive to develop good technique by repeating moves (and entire routes for that matter) until you can climb them smoothly and efficiently. Remember, success by way of thrashing up a climb is really a failure when it comes to learning – it wires bad habits of movement into the brain, thus developing bad technique rather than good technique!

Nii et tegin seda koledat punast (mis oli v4 muide) uuesti ja ilusamini. Sai küll parem ja häbitunne kohe hajus vaikselt. Kuigi siin on muidugi see ka, et tuju oli ette juba sobiv, sest reedeõhtune endorfiinilaks ja koeraga seotud head uudised jne. Reedeti on hea ronida ka, kõik teised on väljas joomas. 😀 Mina käisin trennis ära ja tulin maale koeral käppa hoidma. Ainult natuke veel ja saab temast linnakoer.

Aga vaadake kui hea laul (alt-J, “In Cold Blood”):

P.S. Kas pole tore, et Võrno, kellel lihtsalt polnud raha, et eksnaisele võlga maksta, selle siiski makstud sai? Leidis maast juhuslikult 40 000 eurot vist ootamatult. Aga lahe, et leidis muidugi.

P.P.S. Tervitan ka Mihkel Kunnust ja soovin talle rahulikku nädalavahetust.

Väga oluline küsimus

plank

Kaur tuli minu käest küsima, kuidas ma ometi nii vähe plankisin, ise peaks ju tugev olema (pekki mine, ma olen TÄIEGA tugev, need pole lihtsalt otseses korrelatsioonis + täna tegin juba 2.15 ja mis mõttes ma õigustan ennast, ei õigusta!!!). Nii et palun visake nüüd minu nimel kõik natukeseks põrandale stopperiga (telefonis on ka, äratuskella kõrval) pikali ja teeme tiba statistikat. Korrektne asend on näidatud ülaloleval pildil. Teen naistele ja meestele eraldi polli, sest minu loogika on, et ülakehajõud võiks plankimist ka mõjutada. Kel huvi, võib muidugi kommentaari ka jätta (teemal “kolm minutit, aga olen parajasti rase/purjus/unes”).

Muuhulgas, täiega raske on ikka see IT-asjandus. Nägin just räiget vaeva, et saada küsitlusse just nii palju ridu – selgus, et miskipärast on küsitluses igati ok alustada rida > märgiga, aga < märgiga alguse kustutab maha. Siis üritasin kasutada väikeseid küsitlusi ja panna kaks tükki kõrvuti – tutkit, brat, nii tema on ja nii tema jääb. Hakka või uskuma, et Nelel (minu enam mitte nii anonüümne kirjasaatja Tallinnast) on õigus, kui ta ütleb, et WordPress on kohutav platvorm ja normaalne inimene koliks. Frustreeriv.

Kevaaad

You can get away with sloppy feet if you just hold on REALLY tight. #bouldering #ellandvahe

A post shared by Rents (@rrrents) on

sport-sport-sport

Ma olen praegu tõsiste asjade pärast pisut närviline, nii et kirjutan teile hoopis trennist, et mitte nende päris asjade peale mõelda. 😀

Näiteks avastasin joogas, et silda tehes ei ole enam nii valus ja ebameeldiv end õlgade suunas lükata ja lasin huvi pärast Sirgil pilti teha. Ja vaata imet, siin on lausa imeline areng toimunud! Selgelt on näha, et selg on rohkem lahti ja õlad liiguvad paremini. Sellest, kuidas see poos päriselt peaks välja nägema (käed päris sirgu, selg normaalselt painduv), on asi veel kaugel, aga vähemalt võime arengust rääkida. Mul on endal kusjuures tunne, et kätelseisu harjutamine on siin kõvasti kaasa aidanud. Mu treener tuli abivalmilt mainima, et näha on ka see, et ma olen uue pildi peal hulga ümaram – mul oligi hetkeks juba meelest ära läinud, miks mul Tallinnas nii palju normaalsem ja rahulikum elada on.

Kätelseisu endaga läheb kusjuures ka üsna kenasti. Selle harjutuse ajal näiteks suudan ma end ise (harjutuse point on see, et inimene hoiab kätt sirgelt, ei toeta ega suuna sellega, vaid vajadusel ütleb, kuhu poole end kallutada) vabalt mingi 30 sekundit kätelseisus hoida ja suunata. Nii et minu teooria on, et korralikust PÄRIS kätelseisust lahutab mind pigem mentaalne blokk, füüsiliselt peaksin ma juba suht valmis olema. Aga no mis sa ära teed, eks me siis nii kaua võimleme, kuni sellest üle saame, ma ka ei oska muud välja pakkuda praegu. Vaikselt igatahes liigub õiges suunas.

Käisin bemmiga Riias roadtripil

Teile raamatuid meeldib lugeda muidu v? Kirjutasin ühe, silma järgi ca 800 lk. Sellest, kuidas ma autoga sõidan (raudninaga tanksaabas on üks raske tanksaabas), söön ja trenni teen. Ja milline üks X1 üldse on. Kui teile meeldib, annan trükki! Jätka lugemist

Miks ma IKKA VEEL kätel igasugu ägedaid asju ei tee

Mul oli siin mõnda aega tagasi läbimurre, hakkasin mõne sekundi kaupa tasakaaluasendit leidma. Ja no mitte mingit edasiminekut, paar hingetõmmet paremal päeval ja kõik. Nii et panin endale kirja, mis veel kitsaskohad on, mis mind tagasi hoiavad, et nende kallal natuke tõsisemalt vaeva näha, sest muidu olen ma viimased kuu aega lihtsalt iga päev paar korda kätelseisu teinud, mitte tõsisemalt vormi parandamisega tegelenud. Kirjapandud asjadest tegin endale viieminutilise hommikuvõimlemiskava, nii on kindel, et saab hommikul normaalselt üles ja igapäevaselt midagi tehtud.

Aga hetkel on probleemsed asjad siis sellised (lühidalt – kõike võiks arendada):

  1. Painduvus – tavaliselt pole probleem, aga see vigastatud lihas tõmbas ettepainutamist korralikult tagasi ja seda on KOHE kätelseisus tunda. Kui saad ette kummardudes ilma probleemideta niimoodi peopesad maha, et saad end veidi edasi-tagasi kõigutada, on hulga rohkem mänguruumi normaalselt kätelseisu minekuks. St teeb tõusuosa sujuvamaks, mis teeb tasakaalu leidmise kergemaks. (Tuletan meelde tuntud joogatõde, et igale painutusele võiks olla ka vastupainutus, kui venitad ette, venita ka taha.)
  2. Õla- ja ülaseljalihased. Selle jaoks teen neid tüüpilisi seinaharjutusi ja erinevaid kätekõverdusi, mida on kirjeldatud näiteks siin. Ehk siis laiali kätega kätekõverdusi, madala tooli pealtt nn teemant- (ideaalis pea maha) ja tavalisi kätekõverdusi.
  3. Kerelihased. Need on kätelseisu harjutamisega juba niigi megatugevaks läinud, aga neist on igal pool kasu, nii et neid tuleb nagunii alati teha. Eelkõige teen lisaks plankimisele ja tavalistele harjutustele muidugi kaks korda päevas hollow body holdi.
  4. Kaal. Mida vähem kaalud, seda kergem on seda hoida. Nii et mõistlik oleks iseenesest seda hästi aeglaselt veits langetada (aeglaselt juba selle pärast, et mitte samal ajal jõus kaotada). Nii et kui ma ütlen “aeglaselt langetada”, ei mõtle ma otseselt dieeti, vaid seda, et ei pea igapäevaselt tuuletaskuid sööma (nuuks).

Iseasi muidugi, et kaal tundub tegelikult suht teisejärguline olevat, sest ma näen igas kaalus inimesi seda kenasti tegemas, lõpuks on asi ikka tasakaalutunnetuses. St kergemana on lihtsam, aga see pole esmane, sest nagu näete, on olemas inimesi nagu see pereema, kes teevad igasugu imetrikke ka padurasedana, hoolimata seljas elavatest lastest ja loomadest:

Had a Dr appt yesterday! I've gained just under 13lbs! 2 weeks ago I'd gained 11. So baby girl is growing real good now. Also, I'm dilated to a 2 🙌🏽 buuuut not effaced yet 😕 but a lot can happen in the next week and a half, which is what the Dr is predicting for baby Lola. Not a guarantee, but I'm hopeful. Nothing wrong with hoping and being so excited to meet this baby. #9monthspregnant ••••••••••• This vid: mostly real time. Kept my practice real slow this morning, after an intense work out with lots of burpees and jumping around 😊 . . . Leggings- @wildmovementspnw Top- @niyamasol Mat- @huggermuggeryoga . . . #yogavideo #calisthenics #yogapractice #yogaflow #igyoga #instayoga #igfitness #fitness #bestoftheday #bodyweighttraining #yogspiration #girlswholift #gymnastics #dance #dancer #strong #handstands @yogapractice #fitpregnancy #practice #fitfam #yogagirl #yogalife #inspirepregnancy #pregnant #pregnantyoga #maternity @healthy.pregnancy @pregnancyworkout #workoutwednesday #yogawithkids

A post shared by S K E N Z aka kenzie (@yogoskenz) on

Pidin kalendrist aastaarvu vaatama

Meil on sel nädalavahetusel ronimishooaja avaüritus tulemas, aga lisaks sellele käisin ma täna ka vabavõitluse amatöörvõistlusi vaatamas. Ja lisaks tavaeestlastele olid võistlemas ka Eesti venelased. Või noh, kõigi andmete kohaselt on nad Eesti venelased, käitumise järgi oleks arvanud, et Moskvast (täiendan: sain vahepeal teada, et Pihkvast, nii et mitte ikka “meie omad”). Tüüpide treeneril oli päriselt dressikas kirjaga CCCP ja pärast võitu vehkisid nad uhkelt vene lipuga (kordan, mingil suvalisel amatööride võistlusel). 😀

Mul tärkas kohe soov Ukraina särgiga nende trenni minna. Võiks ju midagi sellist olla, nagu üleval, ütleks lihtsalt, et arvasin, et ilus on, millest te räägite. Kuigi tulemus oleks ilmselt see, et mind tambitaks haledalt ära ja siis ma nutaksin ja süveneks sümbol, et jälle sai Ukraina Venemaalt tuupi. Aga isegi ühtegi Eesti lippu ei paistnud, naljakad sellid.

Aga see on ikka täitsa huvitav, kuidas visuaalne viide toimib teisiti kui lihtsalt teadmine/kuulmine. Näiteks vanasti rääkisin ma ju ronimisest söögi alla ja söögi peale, kedagi ei huvitanud. Reet pidi ise trenni tulema, et ära armuda. Mul on igasugu võitluskunstidega nii, et ma olen ju vanasti pikalt karated teinud, need on minu jaoks teoreetilisel tasandil huvitavad, aga mitte nii huvitavad, et neid kogu aeg aktiivselt jälgida, tean ainult mingeid kuulsamaid tegelasi. Aga kui siis ise võistlustele satud, tõmbab ikka kohe vere käima ja on päris huvitav vaadata. Mine või ikka proovima.

Muuhulgas näitas see kohe ära, kui erinevalt treenerid ka nii kähku käiva asja käigus sportlasi tagasisidestavad. Mõni karjub “Ära kuku!” (inimesel jalad juba õhus, mis ta ikka teeb) või “Ära lase endast kinni võtta!” (bitch, could you be a bit more specific?), samas kui teine karjub näiteks maasvõitlejale “Pane käsi näo peale! Suru parema käe küünarnukk lõua alla!” ning annab seega väga spetsiifilist ja lihtsamini järgitavat nõu. Iseasi, et selleks pead sa oma treenerit muidugi täiega usaldama, sest meil on näiteks trennis alpinistidega kogu aeg see jama, et KÕIK neist karjuvad kogu aeg beetat ja igaüks neist muidugi erinevat, üldiselt üldse sinu pikkuse ja võimetega arvestamata. Aga kui sa tead, et see inimene päriselt sulle head nõu annab, on see sada korda kasulikum kui “proovi nüüd püsti saada!” või meie trenni klassika “läheb-läheb” või “proovi kõrgemale minna” (ei, ma oma aruga oleks hakanud siin allapoole ronima hoopis).

  • Rubriigid