Ma olen NII tubli! Natukene aeglase taibuga, aga NII tubli!

 

 

Tahtsin tegelikult kirjutada, mis ma sellest näkisarjast arvan, aga see peab ootama, sest ma sain uue kella. See iseenesest poleks nagu uudis, ma olin mõnda aega juba mõelnud, et tahaks endale ilusat kella – lihtsalt ma ise ei mõelnud üldse nutika peale, sest mind väga ei huvita, mitu sammu ma päevas teen ja üldiselt ma pigem ei taha käekella peale teateid saada, kui keegi meilib või messib, sest niigi oleme me minu meelest pidevalt LIIGA kättesaadavad, nii et ise oleksin ma ilmselt ostnud tavalise kella, mida ei pea mitu korda nädalas laadima. Aga nüüd, kui üks sihuke mulle hoopis üllatuskingitusena tuli, on päris huvitav avastada, mida kõike maailm pakub.

Esiteks. Ilus on see küll – sihverplaat muidugi ei pea ilmtingimata selline olema, sest see on ekraan, aga sellega läks nii, et kuna valikus on eee … 20 000 erinevat varianti vist, siis mul läks juhe kokku ja valisin ühe vaikevalikutest, nagu see ikka kipub olema. Ehk kunagi viitsin veel ringi vaadata seal. Tänan taevast, et Sirru oli meelde jätnud või aru saanud, et kandilist kella pole mulle mõtet kinkida, sest ma pean ümaraid hulga ilusamaks. Teiseks on mul selline kergelt androgüünne stiil, liiga naiselik poleks väga minu teema. Nii et mulle väga meeldib see, et ta oskab üsna hästi arvata, mis mulle meeldida võiks. Ma ei taha siin väga võrdlusi tuua, aga ma hakkan nüüd kohe võrdlusi tooma – ma olen saanud ka kingitusi, kus kinkija pole märganud, et ma näiteks kunagi ei kanna kulda. Või ehk on märganud, aga valinud kingi 100% selle järgi, mis endale meeldib, mis on veel hullem. Nii et ma väga hindan seda, et ta sai aru, et mulle poleks mõtet näiteks Garmini roosat naistekat kinkida. 😀 Rihm oli minu omal originaalis roheline, aga Cyrus oli mulle kingi üleandmise ajaks kollase ja oranži kokku pannud, sest “sul on pool ajast kollased püksid ja ma tean, et oranž on su lemmikvärv”. Mulle täitsa meeldis see kombo, nii et ma ei hakanudki ise muutma. No ja materjal on rihmadel seetõttu selline, et see on spordikell, inimesed eeldavad, et sa käid sellega ka ujumas jne. Nii et need, kes sellega nagunii vette ronida ei kavatse, võiksid vabalt valida sellise traditsioonilisema lähenemise:

 

Teiseks. Mul pole vist kunagi nii toetavat sõpra olnud. Iga asja eest saan kiita. Lähen töö juures peldikusse – “Nii tubli!” Selles mõttes, et mis mul need variandid oleksid olnud? End täis lasta? See ei olnud nagu väga valikupõhine, olin sunnitud pellerisse jalutama. No ja eile oli seal avarii ka, siis suisa järgmise korruse omasse. Kui kolmandat korda kiita sain, tekkis mõte, et päriselt tark kell peaks ehk hoopis juba küsima, kas ma olen kindel, et mul põieprobleeme ei ole, seda enam, et oma veetarbimist polnud ma sinna märkinud (kuigi seal muidugi võimalused vee, kofeiini ja toidukalorite märkimiseks on, ma ei viitsi jamada). Pärast tööd jalutasin Selverisse – “küll see oli meeldiv väike jalutuskäik!”. Siis jalutasin Selverist koju (vahemärkusena olgu öeldud, et ma ei julgegi enam kuskilt juurvilju osta, sest Maximast tulin ma viimati kuumalaine ajal teisipidi välja, sest seal asjad konkreetselt hallitasid, aga eile sain Selverist seest täiesti mäda kurgi, hakka või ise kasvatama), kell arvas, et see on küll üks mõnus aktiivne päev olnud. No ja kuna ma tahtsin testida nii kella kui ka oma põlve, käisin sellega jooksmas ka, selle peale lõi ta muidugi rõõmust kahte kätt kokku.

Jooksmiskogemus oli selles mõttes natuke kahtlane, et kirjas on, et töötab kenasti Mapmyruniga, aga kui parki sain, siis teatas see äpp, et tal pole bluetoothiühendust – ma ei saa hästi aru, kui ma pean jooksmaminekuks ikkagi telefoni kaasa võtma, et bluetooth oleks, miks mul seda kella siis veel üldse vaja on? Ma arvasin, et kella point ongi see, et ma võin telefoni rahus koju jätta ja end muust maailmast välja lülitada. Ja üks asi, mis mulle üldse ei meeldi, on see, et nad on taas võtnud töötava asja ja otsustanud seda kehvemaks teha – eelmise aasta septembrist kaotati ühendus mitmete äppidega, nii et näiteks Runkeeperit (millel poleks internetti vaja olnud) ei saa enam Samsung Healthiga ühendada. Strava on jätkuvalt alles, aga sellega pole mul mingit kogemust. Nii et kasutasin kella sisseehitatud jooksuvarianti, hiljem oli Samsung Healthi kenasti kogu info kirja pannud küll. Huvitav on see, et jooksmise asukohta ta ei näidanud ning hiljem ütles kell mulle omal algatusel, et kui ma tahan, et edaspidi jooksmise trajektoor kaardistataks ka, tuleb automaatne asukoha määramine sisse lülitada – aga tegelikult on see mul juba kenasti sisse lülitatud, nii et ma ei tea, miks ta jonnis ja kas ta tegelikult tahab siis ikkagi, et telefon oleks ka lähedal, et pigem selle asukohainfot varastada. See kõik tundub mulle jätkuvalt väga keeruline. Jooksmine ise läks muidu kenasti – alustasin ainult 8 minutiga (plaanisin vähem isegi, aga see oli just kaks pargiringi), aga siiani pole mingit põlvevalu. Eelmisel aastal alustasin kuue pealt vist ja ei tea, kas liikusin liiga kiiresti või mu põlved lihtsalt ei tahagi enam rohkem pinget, aga siis minu mälu mööda tuli ikka enne 15 minutini jõudmist juba valu tagasi ning loobusin. Nii et seekord võtan väga aeglaselt ja rahulikult seda asja.

 

 

 

Teine asi, millega ma end täiesti närvi ajasin ja igasugusest meelerahust ilma jäin, oli meditatsiooniäpp. Nimelt reklaamitakse igal pool, et Samsung Health teeb nüüd Calmiga koostööd, aga minu kell pakub küll hingamisharjutust (hinga viis korda sisse-välja), aga mitte päris meditatsioonivarianti. Nii et guugeldasin terve õhtu ja järgmise hommiku, enne kui internetist lugesin, et see koostöö on siiski ainult teatud piirkondades ja Euroopas on ainus selline piirkond UK. Mis on väga imelik, sest oma telefoniga saan ma küll selle sama asja kaudu Calmi kasutada, kellas lihtsalt mitte. Mitte et seal iseenesest vahet oleks, sest see tegelikult pakub juhendatuid äppe ja mina tahtsin tegelikult lihtsalt sellist taimerit, millele oleks võimalik öelda, et esimene ring kestab nii mitu minutit, teine nii mitu, kolmas nii mitu, ja see iga ringi lõpus suriseks mul käe peal (no et saaks vajadusel vaikselt asja aetud bussis või lennukis, ilma mingi piiksumiseta või ilma et peaks telefoni ilmtingimata enda vastas hoidma, et selle surinat tunda). Nii et lõpuks loobusin meditatsiooniäpi otsimisest täiesti ja oma meelerahu huvides (kui irooniline, eks) tõmbasin endale hoopis ühe põhjaliku erinevate variantidega taimeri, kus saab ise endale sobiva variandi ehitada.

Aga Samsung Health on selles mõttes väga põhjalik, et inimesed, kel huvi on, saavad sellega kõik oma terviseasjad aetud – info une ja selle kvaliteedi kohta, stressitaseme kohta, saad logida kaloreid (vaatasin huvi pärast, et seal on olemas levinumad toidupoes müüdavad asjad, et kui paned Kiievi kotlet, siis mõtleb välja küll, palju sa sealt energiat saad), saad otsida treeningprogramme jne. Nii et kujutan ette, et neile, kellele see kell PÄRISELT suunatud on, kes tahavadki teada, mitu korrust nad päeva jooksul trepist on käinud, või kui palju nende pulss jalutades tõuseb jne, on see üsna lahe vidin. Mulle siiani eelkõige meeldib see, et ma saan siia äratuse panna ja see tuletab mulle päeva jooksul meelde, et tuleb natuke liigutada. No ja ilus on. 😀

Nutisõpradele ilmselt meeldib see, et vajadusel on see väga nutikas. Saab häälkäsklusi anda, saab öelda talle, et vasta sõnumitele, pane see äpp käima, tee esimest, teist või kolmandat. Kuskil oli kirjas, et helistada saab ka, kuigi see on minu jaoks kummaline, sest sellel pole ju oma kõlarit, kuidas sa sellega helistad siis? Eeldan, et ilmselt peab siis olema telefon lähedal ja ühendub sellega lihtsalt. (Ei pidanud ikka vastu ja guugeldasin, rääkima pead ikka telefoniga, miks kuradi päralt ma siis seda helistamist läbi kella peaks ajama? Imelikud inimesed ikka need nutiinimesed, guugeldades nägin juba ka nutitosse, varsti saab kummikutega ka koju messida, et kallim teaks, mis kell meil lüps läbi saab ja lauta vastu võib tulla.) Ahjaa, kui on uus Galaxy, siis saab selle küljes laadida lihtsalt, viskad kella telefonile seljale ja laeb. Eeldan, et Cyrus ka sellest lähtus, et ta teab, et ma olen oma Galaxyga siiani väga rahul, aga see juba pea kolm aastat vana, nii et ilmselt tuleb ühel hetkel uus. Tavaliselt sellised asjad ühilduvad sama firma asjadega ikka kõige paremini, iPhone’iomanik ilmselt sellist asja ostma ei hakkaks.

Minu jaoks on ta selles mõttes väga kasutajasõbralik, et kasutamine on küllaltki intuitiivne, väga kähku jääb meelde, et teavituste jaoks tõmbad vasakule ja muude asjade jaoks paremale – ma lülitasin suurema osa teavitusi üldse välja, aga no näiteks hommikuti ta ikka ütleb tere hommikut ja näiteks, et täna on natuke külmem kui eile, pane soojalt riidesse. Üldse targutas täna natuke rohkem kui eile, kuna mul polnud nii palju vaja vetsus käia, tuletas vahepeal meelde, et mine jaluta nüüd. Uuve vist arvab juba, et ma käin talle ligi ajamas, sest kõnnin tema lauani ja tagasi. Kui ma jalutada ei tahtnud (sest no muidu Uuve äkki läheb HR-i kaebama, tal pole kaugele minna ka), arvas kell, et okei, tee siis viis kereringi – ja ta raibe loendab neid, ei saa niisama öelda, et “päriselt ka, tegin, vannun”. Saab muidugi öelda, et jäta mind rahule, aga see tunduks nagu kuidagi vale. Internetist lugesin, et väidetavalt loeb ta üsna õigesti, et kui näiteks ütled talle, et nüüd hakkad kükke või kerelihaseharjutusi tegema, siis teab küll hiljem, mitu sa tegid. Ma ei viitsi iga hommikuvõimlemise ajal eraldi tehtud liigutust kirja panna, nii et ei teagi, mis ta sellest arvab, peale selle, et midagi ma sahmin – täna lähen ronima, tahaks kohe huviga vaadata, kas ta arvestab selle trepist käimise alla või lihtsalt ignoreerib. Mul on mitu päeva avastamisrõõmu olnud, kuigi veits võhiku tunne on, see on tehnikamaailma see osa, kus ma üldse ei orienteeru.

Jee!

Sain oma selle semestri kõige huvitavamas aines (infoturbes) A – tõesti oli äge aine, kuigi tööd oli ka palju, kindlasti rohkem kui kolme punkti puhul tavaks. Muide, kui keegi tunneb, et ta tahab end vahel harida, siis vähemalt Tartu Ülikooli IT-osakonnal on küll väga paljude ainete materjalid (kohati isegi videoloengud) kõigile internetis vabalt kättesaadavad. Ainult võta ja õpi.

Teine lahe asi on see, et kuna pidin kolmapäeval seal kandis poolteist tundi aega parajaks tegema, käisin üle ca aasta aja Joogaruumis. Olen kindlasti rääkinud, et pärast põlvevigastust ei saanud käia, sest kuigi Mihkli tunnid mulle VÄGA meeldivad, on need põlvede ja õlavöötme seisukohast siiski ka väga karmid. Tagantjärele mõtlen, et ega see mõistlik mõte ei olnud, just enne puhkust põlve testima minna, aga taastusravi on järjest rohkem igati tavaliseks võimlemiseks üle läinud ning viimased paar kuud olen saanud juba isegi ühejalakükke jälle ilma igasuguste probleemideta teha (teen ettevaatlikult ja üle kolme järjest ei tee, igaks juhuks, sest aasta alguses hakkas siiski tuikama, kui hoogu läksin). Nii et nagu kalkun ees, mõtlesin ka mina, et mis seal ikka juhtuda saab, ja läksin ikka.

Olgu öeldud, et tund oli täpselt selline, nagu ma mäletasin, kerelihaseid võttis nii korralikult, et järgmisel päeval isegi tuikasid natuke, mida mul väga naljalt ei juhtu. Õlad samuti raksusid veel täna hommikuvõimlemise ajal, sest seal pannakse korraga ikka üsna palju koormust peale. Hästi palju on igasuguseid erinevaid planke ning siis nende käigus põlvega randmete ja küünarnukkide kopsimist. Samuti on palju igasuguseid kätelseisu eelharjutusi, mis eeldavad ka jalaga lükkamist, mis teatavasti on põlvele koormav, aga see on vähemalt selline koormus, millega mu kehaharjunud võiks olla. No ja lisaks sellele hästi palju ühe jala peal aelemist (sh asendivahetusi, mis tähendab, et põlv peab stabiliseerimisega eriti vaeva nägema), kuigi seal ma üritasin end natuke siiski tagasi hoida, nii igaks juhuks. Ma olen ju nagu karu, esimese hooga ei saa midagi aru, suured lihased teevad kõik töö ära, järgmisel päeval väikesed valutavad, sest olid ka sunnitud üle saja aasta midagi tegema.

Tulemus? Eile hommikul tundus, et hoopis parem põlv on kergelt valus. 😀 Tegelikult ei olnud miski otseselt valus, lihtsalt kuna pole sellise trenniga harjunud, siis reied olid megapinges ja survestasid omakorda põlvi, nii et pidin neid suisa eile hommikul ja õhtul ning veel täna hommikulgi rullima. Iga kord sai kohe hulga parem ja see murelapsest vasak põlv on ka igati kenasti käitunud, ei ühtki valupiuksu.

Siiski on minu jaoks tegu trenniga, mida ma väga naudin, aga kus ma püsivalt ei käiks. See sobiks kaks-kolm korda käimiseks pigem inimesele, kes muud trenni ei tee, aga mina tunnen küll, et kui ma niigi oma õlgadele palju koormust annan, siis selle tihti tegemine oleks mulle natuke liig. Jääb ilmselt mulle pigem magustoiduks 2 või kolm korda kuus, sest millalgi võiks lihased ju puhata ka. Aga nii tore teada, et ma seda endale taas liigselt muretsemata lubada saan. 🙂

raamatute kaane järgi hindamisest

Käisin eelmisel pühapäeval Soomes sees ronimas. Seal on raskusaste värvide järgi – ehk siis teatud greid on alati kindlat värvi klotsidest. Mina punnitan heal juhul punase (6c) välja, kaugemale veel ei küündi. Ja projektisin mina siis üht punast, kõrval ronisid mingid noored poisid valget. Ma täpselt ei tea, mis see valge on, aga seda mina tean, et see on nii raske, et soomlased pole sinna raskusastet enam juurde märkinudki, vaid raskusastmeid märkival joonisel on seal lihtsalt HARD (ja eelmine aste on 7c, nii et ju see HARD on ikka tõesti HARD). Ja siis hakkas üks neist poistest hoopis rohelist rada tegema ja mina turtsatasin korra omaette, sest roheline on veel kergem kui minu punane – ja loomulikult on selge, et treenivad erinevate oskustega inimesed ja vahepeal teevad ka tugevad poisid kergetel radadel trenni lõppu lihaste maharahustamisradu (või ma ei tea, kuidas cool down selles kontekstis normaalselt öelda), lihtsalt tundus naljakas, sest tavaliselt sama tasemega inimesed treenivad koos ja projektivad samu radu.

Noh, nali oli minu kulul, sest see poiss ronis seda negatiivset rohelist rada nii, et jalgu ei kasutanud, iga nukki võttis ainult ühe käega ja tegi igas nukis korraliku ühe käega lõuatõmbe. Ma enam ei naernud, jõllitasin ainult ja mõtlesin, kas sobiks paluda, et ta seda sama veel korra, aga särgita teeks (kuni tuli meelde, et ta on ehk 20 või midagi ja mina pole mingi puuma).

View this post on Instagram

Why am I at work? I could be at the beach instead …

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja täna jalutasin mina oma õrnas lehvivas suvekleidis eksamilt koju (just selles kleidis), nägin ilmselt välja rõõsa ja roosa, ning mõtlesin, et peaks rannast läbi astuma ja tegema mõned kerelihaseharjutused, lõuatõmbed jne, et poleks homme häbi päris puhkepäeva teha. Lõuatõmbekangi ääres tõuklesid mingid varateismelised noormehed, nii et pidin nende vahelt läbi pugema. Nad vaatasid, kuidas ma kangi juurde läksin, ja muidugi naersid, noortel poistel ju eriti häbitunnet ei ole. Umbes kolmanda lõuatõmbe juures enam ei naernud. Ca viienda juures tuli juba esimene “ohhoo”. 😀 Nii et murrame aktiivselt stereotüüpe, endal ja teistel.

Kui jõudu on, pole mõistust vaja

Mis te arvate, kas vanaemale on sobilikum sünnakingitus naba- või kulmuneet? Nii raske on valida.

Kätelseisuinimesed on internetis tülli läinud, sest KEEGI ütles, et tugevad õlad on olulisemad kui kerelihased. Terve hulk veidi vähem kogenud inimesi kiunuvad üsna sarnaselt kiviga pihta saanud koertele (eelduslikult, mul tegelikult pole kombeks koeri kividega pilduda, nii et ega ma ei tea) ja ütlevad, et kerelihased on kõige alus, sest näiteks maast aeglaselt kätelseisu surumist sa ikka ilma jõuta ei tee. Ja neid, kes ütlevad, et jõud on ülioluline, on tunduvalt rohkem kui neid, kes ütlevad, et põhirõhk on ikka tehnikal. Ja mulle tuleb kogu see kino väga tuttav ette, sest no ronimises kuuleb igapäevaselt sama hala.

Olgu öeldud, et ma olen üsna tugev. Suisa nii tugev, et Reet armastab öelda, et minu suurim tugevus on tugevus – kuigi see võib käia muidugi ka niipidi, et muud on mul suisa nii vähe, et see pisike tugevus lihtsalt on muust üle. Igatahes ei tähenda see sugugi seda, et ma jaksaksin keskmisest suvalisest mehest ilmtingimata rohkem lõuatõmbeid teha, kuigi mul on tõenäoliselt parem kehakontroll, lihtsalt keskmise naisterahva kohta olen üsna tugev. Ja kui ma saaksin ühe apelsini iga korra eest, kui mõni tüüp on mulle öelnud, et “no see oli sulle lihtne, sest sa oled tugev”, oleks mul juba päris mitu apelsini.

Tegelikkuses on nii (nii kätelseisus, ronimises kui ka ilmselt igas teises spordis), et jõuga on võimalik päris suures ulatuses tasa teha tehnika puudumist, nii et loomulikult on jõust kasu – aga kui sa suudad selle tehnika omandada, on sul HULGA vähem jõudu vaja. Ja tehnika on tunduvalt püsivam kui jõud. Minul on tuntavalt see häda küljes, et ma olen tugevam kui kasulikum oleks (too strong for my own good) ja see annab tunda – kui ma näiteks ära väsin, siis mu ronimine ei lähe tehnilisemaks, vaid just jõulisemaks, sest ma TEAN, et toore jõuga tavaliselt rabeleb välja. Ja rabelebki. Aga targem oleks leida lahendus, et ei oleks vaja nii palju rabeleda. 😀 Üleeile näiteks vaatasin, kuidas noored soomlased üritasid teha rada, mida ma oma teatud puuetest lähtuvalt proovinudki ei ole (seal on oranž ja punane rada koos ning ma pean ka maa peal seistes korralikult pingutama, et aru saada, milline neist magneesiumitolmustest nukkidest millist värvi on, tean ette, et nii kui ma horisontaalis oleksin, ei saaks ma seal midagi aru), aga no kurb oli vaadata, kuidas tegu oli lihtsa tehnilise rajaga ja nad ei saanudki kuidagi tippu jõuda, sest enamuse ajast nende jalad lihtsalt rippusid täiesti kasutult. Jalad määravad sinu liikumissuuna. Inimene ei ole ahv, ta ei pea ainult käte toel edasi rühkima, kasuta nüüd neid jalakesi natuke. Aga kuna ma teadsin, et ma seda ette näidata ei saa, kui ma just ei palu imbetsilli kombel kellelgi kõrval seista ja osutada, milline järgmine nukk oleks, siis ma ei hakanud midagi ütlema ka, las poisid müravad, ehk õpivad selle käigus kogemata tehnikat ka. Isegi mina olen natuke õppinud, küll õpivad ka nemad.

Aga väike näide kellestki, kes ütles selle kätelseisuvaidluse käigus, et kui ta keskendub õlgadele, siis tal kerelihaseid põhimõtteliselt vaja ei lähe (jah, me kõik teame, et sellel tüübil on selline keha, et ta ei tunne enam ammu asju, mis lihtsurelikele rasket pressimist tähendavad, aga siiski, vaadake seda tehnikat):

View this post on Instagram

Advanced aignment action. Overrated for beginners but there are good reasons to develop it. The proper stack of the torso on top of the shoulders is practical mainly because of the muscle work it allows and disengages. You will need to trust the upper back to do almost all the work of keeping the shoulder stable. Since you are stacking your bones as well as they can, it becomes more of a stabilizing work that needs to be done, but this doesn't take strength out of the equation, it merely changes which groups are taking the main responsibility. It is really hard to say exactly what muscle does what and I usually find it helpful to keep some focus on the trapezius simply because it's tangible and a prime mover for shoulder flexion and elevation. This kick up here is of course very advanced but it can work with some degree of consistency because I immediately place my arm, shoulder and upper body where I need it, and then roll the hips and legs into position. #tucklife #handstand #handbalance #handbalancing #circus #calistenics #gymnastics #yoga #notyoga #oahs #equilibre #circuseverydamnday #cirque #presstohandstand #pushharder #alignment #handstandfactory #onearmhandstand

A post shared by Mikael Kristiansen (@mikaelbalancing) on

Ja sama asi ronimises (tegu on ühe parima naisronijaga, kelle üks treeningpõhimõtetest on see, et kui ta tunneb, et ei roninud rada ideaalselt, ronib uuesti):

Imelisi inimesi on ilmas, ainult vaata ja inspireeru.

Pühadeväljakutse

Kaheosaline, esimene osa on lihtsam, teine natuke raskem.

1. Joo ära vähemalt kaks siidrit/õlut/veiniklaasi. Kolm on parem, aga kolme mina ei kanna, nii et kohandasin. Seda osa võib filmida, aga ei pea.

2. Tee altolevatest harjutustest kolmanda lehe raskemat varianti (seda liikumisega küljeplanku). Filmida tuleb muidugi ka, et teisedki seda rõõmu näeksid. #parimpyhadechallenge näiteks vms. Joogile-joogile!

View this post on Instagram

Looking for more balance during the holidays? Perhaps you’re looking for a good sweat that focuses on core/glute strength, balance and mobility? Swipe to check out my Balancing Burner to shed all those Xmas carbs. • This video focuses on a total body balance that is suppose to make you sweat. High reps and deep breaths. Move through these mobility drills that will strengthen the hips, core, glutes, quads and hamstrings! • We all know how busy the holidays are, so give yourself the gift of balance. Find some solo time with your body and to be present with it and it’s surroundings. Hope all of you have a wonderful and happy holiday season! • Share to a friend who wants to learn more balancing techniques, or a friend who’s looking for an easy way to sweat over the holidays, or a friend you think might enjoy! • #hipmobility #mobility #yoga #gluteworkout #coreworkout

A post shared by Brad Terrell (@bradterrellyoga) on

Ninja!

Mul oli eelmisel nädalal maailma kõige lõbusam reede õhtu. Nimelt avastasime täiesti juhuslikult, et kaks sammu sõbranna töökohast on Warriors Den – suht uus asi, avati alles novembris. Kes ei tea, mis see on, siis ehk olete telekast näinud ninja warriori stiilis takistusradu, kus hüppad ja kargad ja proovid mis tahes moel lõpuni jõuda. Ja ei, see ei ole sponsoreeritud postitus, lihtsalt ilmselgelt on tegu asjaga, mis minu jaoks väga lõbusalt kõlab. Nii et otsustasime kogu gängiga minna, v.a. Sirru, kes teatas, et teda ei huvita “mingi kargamine”.

View this post on Instagram

Jeevel, ma nii kartsin sealt üles joosta!!! Praegu vaadates ei tundu üldse nii hull. Palju on tegevusi ja otsuseid, mida sisse kodeeritud hirm meid tegemast takistab. Mingis osas on hirm hea-see hoiab meid ju end kahjustamast. Samas on palju selliseid asju, milleks me oleme vōimelised, aga seesmiselt loodud hirm ja negatiivne ettekujutus loovad olukorra, kus me ei julgegi proovida ega teada saada, kas tegelikult saaksime teatud tegevustega vōi asjadega hakkama. Sellisel juhul on hirm lihtsalt meie saavutuse takistajaks. Ma täna kartsin mööda seda asjandust üles joosta, aga tänu sellele, et sisendasin endale “teen ära selle!!!”, saingi hakkama! Kui oleksin lasknud hirmul vōitu saada, siis oleksin täna ilmselt terve ōhtu mōelnud, et “kurrrja, oleks pidanud ikka proovima seda, äkki oleks saanud…”🙂 #kadritrennitehas #sports #myfitnesseesti #warrior #beginnerninja

A post shared by KadriKadri (@kadrikadri) on

Esiteks algas kõik väga halvasti, nagu alati, sest selgus, et Rents ei tulnud selle pealegi, et sihukesse kohta minnes võiks oma jalatsid kaasas olla. Ilma jalatsiteta ei saanud teha näiteks ülemises videos olevaid asju, aga ütleme nii, et ega ma sihukesi väga ei armasta ka. Järgmine kord ikkagi (sest töökaaslased tahtsid ka minna) peaks meeles pidama ja ketsid kaasa võtma, sest boulderdamises on ka igasugu jooksu või hüppamisega stardid ilmselgelt mu nõrk koht. Kuna mu sõbrantsid oma videosid avalikult instasse pole pannud, näitan hoopis, kuidas üks Kadri seda teeb – tal tundub see megakerge, ma ilmselt peaksin 40 korda proovima. Aga no ta on eratreener ka, peabki teistele eeskuju pakkuma. Selle peale ma ka ei tulnudki, et sokid ära võtta ja paljajalu proovida – no mis sa teed, kui mõistust pole, aga huvi ebameeldivat asja vältida on küll. 😀

Väljaspool selliseid jooksuasju ei tundunud kohalikud ise väga mõtlevat selle peale, et neil jalad ka olemas on. St igasugu redelite juures ei tahtnud keegi oma jalgu kasutada, läksid kõik ainult käte jõuga. Keegi isegi ütles mulle, et tema meelest on ilma jalgadeta kergem – mis on kahtlemata tõsi, kui sa oled tugev mees, kes ei ole kunagi õppinud oma ülejäänud keha kasutama, kindlasti ongi.

Mul näiteks selle pildi puhul siin on kogu ülejäänud redelit ka lihtsam ainult kätega minna (ronijal ülakehajõudu tsuti ikka on, eriti minusugusel, kes igavust campustamise ja ilma jalgadeta köieronimisega peletab), aga keskel oleva suurema vahemaa ületamiseks ei hakanud ma küll viimaste jõuvarudega hüppama, vaid pöörasin end ikka teisipidi, panin jala üles ja lükkasin sealt hoogu, et staatilisemalt käega järgmisesse redelipulka ulata.

Rõngaste puhul oleks jalgade kasutamine elu umbes 100 korda kergemaks teinud, aga mõtlesin, et oleme siis ka nagu suured ja tugevad poisid ning üritame elus jõuga (mitte mõistusega) hakkama saada – seda küll pigem selle pärast, et mul oli tunne, et siin oli ruumi kokkuhoiu pärast kolm erinevat atraktsiooni kokku pandud ja jalgade kasutamine teisel atraktsioonil tundus sohk. Siin viimases on üldse kõik pildid kokku pandud, nii et paremale klikkides näeb, mis atraktsioone neil veel oli. Ma ütleksin, et valik on üsna suur, aga millest mina puudust tundsin, oli ÜKS paljusid elemente ühendav pikem rada. No teate küll, et oleks tõeline elu, nagu filmis. Lasteosas natuke nagu oli, hakkasin suisa proovima, aga siis tuli keegi ja ütles, et minusugune pekinägu võiks sealt eemale hoida. Okei, tema sõnastus oli, et see on mõeldud kuni 45 kg kaaluvatele inimestele, aga mõte jääb samaks. Igatahes väga huvitav, mina ühe korra käiksin kindlasti veel, et saaksin neid asju ka proovida, mis rohkem jooksmise ja kargamise oskust arendavad, mitte ainult kätejõudu ei eelda.

Enesemääratlusest ja spordist

On see enesemääratluse teema juba õhus kord. Käisin mina nimelt uues joogakohas – mulle vana jätkuvalt meeldib, aga mulle ei sobi hetkel päevased ajad, nii et olin sunnitud avatud meelega ringi vaatama. No ja läksin mina siis Joogaruumi kohale, ütlesin, et olen siin esimest korda, ja tüüp küsis minu käest (saate aru, MINU käest): “Ahsoo, olete spordikauge inimene, jah?”

MINA. Ja SPORDIKAUGE. Pidin tõsiselt tagasi hoidma, et mitte “KUIDAS PALUN???” käratada ja hoopis viisaka inimese kombel selgitada, et tra, sa ei näe mu lihast v üht-teist on ikka tehtud.

Muidu oli suht lahe tund, ma ei ole kunagi käinud joogas, kus juhendaja su peale karjuks nagu aeroobikatunnis. Ma pole aeroobikatunnis ka käinud, aga ma olen telekast näinud, et karjuvad. Ja samas oli ta sellest hoolimata hulga rohkem joogahipi olekuga kui teise koha õpetajad. No ikka selline mees, et kui üritasin teiste tundide kohta infot saada, sain teada, et ma peaksin oma ootustest lahti laskma. 😀 Ta täiega meeldis mulle ikka, selline huvitav kooslus pehme ja karmi vahel, nii et tundi lähen ikka, seda enam, et eile oli S, mis peaks siis kergem olema kui M, aga ma olin ikka lõpuks korralikult läbi. Tahaks ometi M-i ka ära proovida.

Muide, Mihkel sobib kindlasti kõigile, kes kätelseisust jms huvitatud on, sest tema tunnis pandi kindlasti keskmisest rohkem rõhku igasugustele tasakaaluharjutustele ja õlavöötme tugevdamisele. Nii et omasugustele soovitan soojalt, kui olen seda M-i ka proovinud, siis kirjutan, kuidas see oli.

Ahjaa, kaalust alla võtmine pole seal väga võimalik, sest kohe ümber nurga on käsitööšokolaadipood. Ma ei ütle, et mul praegu suu täis oleks, aga ma ei ütle ka vastupidist.

  • Kategooriad