sul mingi muu elu ka on v?

Ma kujutan ette, kuidas pooltel mu sõpradest ja blogilugejatest on juba kopp täiega ees, sest ilusad ilmad on ja seega olen ma kogu vaba aja AINULT roninud ja internet on kohe-kohe täis saamas mu ronimispilte, ronimisvideosid, pilte kivide ümbrustest, pilte ronimismattidest, pilte ronimissussidest, pilte kivi ääres passivast koerast jne. Ühel hetkel mõtlesin, kas peaks jagama ka pilte katki hõõrutud kätest ja jalgadest. 😀 Mingil hetkel sai kuus päeva järjest nii, et iga päev sai vähemalt natuke ronitud, sest no kaks päeva järjest käid väljas, siis kuuled, et sees on uued rajad, siis mõtled, et krt, ilusad ilmad ei pruugi ju kaua kesta ja no eile ei olnud nagunii nii karm trenn … Ja nii jõuabki nii instagrammi kui siia ainult ronimisjutt.

Samal ajal kirjutab mõni isegi pornost nii, et ikka on huvitav lugeda ja ei ole imelik. Mina muuhulgas loen ka ainult ronimisest ja IT-st praegu, nii et jälle ei ole endal midagi kirjutada. 😀 Unistan neist aegadest, mil hakkan ka taas lohedest ja kaugetest maadest lugema.

Aga mis mul teile siis öelda oleks peale selle, et “täna käisin ronimas ja homme lähen ka ning vaadake ometi, ma ronisin ühe raja ära, mida eelmine kord ei roninud!”? (Video algust võiks jagada ka hüüdlausega “tulge meile trenni, meil on heas vormis mehed, kellel riided seljas ei püsi”.) Ee … Noh, eile käisin näiteks restoranis … Täitsa hea oli, neil on toorjuustukook, kusjuures see toorjuust on kitsepiimast, ja no täitsa lõpp, ammu polnud nii head kooki saanud. Alguses veel vigisesin omaette mõttes, et mis mõttes on magustoit muude toitudega pea samas hinnaklassis, aga oli hea küll. Kanakarri oli ka hea. Samas ei saa mu sõnu uskuda, sest ma luban endale sellist toitu ühe või kaks korda nädalas (juba see, et ma võtsin korraga pearoa JA magustoidu on harukordne), nii et loomulikult on siis imeline. 😀 Aga no hea tema oli, vannun. Pilti ei saanud teha, sest kellelgi teisel polnud laua ääres telefoni väljas, nii et kuidas ma ikka ainsana seal margistan ennast. Need ronitripid on selles mõttes head, et Toivo, kellega me tavaliselt käime, on minusugustega harjunud, ja küsib ise kohe, kas sellest ja tollest on vaja pilti ka teha. Mõistlik inimene ühesõnaga.

GoT-ga on kehvasti, sest hakkasin seda vaatama sõbraga, kes on üle hooaja maas, nii et vaatame hetkel alles vanu osi üle. Seda olukorras, kus üks mu teine sõber elab selle nimel, et saaks ainult midagi spoilerdada. Vaigistasin hetkel meie vestluse skaibis, lootuses, et jõuan piisavalt kiiresti järele, aga no see esimene sõber läheb just paariks päevaks puhkusele ja … Siiani olen õnneks kuulnud ainult seda Ed Sheerani asja, sest no kamoon, internet konkreetselt KAJAB sellest, aga no kaua see muu infogi eemal püsib, sest nagu see teine sõber juba korra mainis, ühel hetkel pole see, et Titanic põhja läks, enam kellegi jaoks spoiler. Keerulised ajad ühesõnaga, raske on, esimese maailma mured löövad lausa labidaga.

P.S. Vanaema, mul käisid sõbrad külas söömas ja ütlesid, et minu kodutehtud tšillikaste on maailma parim ever. Ma ei hakanud ütlema neile, et see nüüd tegelikult siiski päris minu oma väikeste käekestega tehtud ei ole, ütlesin lihtsalt viisakalt aitäh, aga olgu siis nüüd edasi öeldud, et inimesed kiidavad.

Kui kiiresti vaatenurk muutub

Eelmine nädal oli lausa imeline trenninädal. Sõrmejõutsükkel sai läbi, mõtlesin võimsustsükli peale, et kas teha campust või mitte. Campus on siis see asi üleval, video on aastast 2015, nii et mõtlesin, et äkki oleksin nüüd natuke tugevam. No ja pühapäeval suutsin mingi lihase niimoodi ära tõmmata, et esmaspäeval ei saanud ei istuda ega astuda, mingi põletik oli ilmselgelt ka kuskil, sest pea käis kogu aeg ringi jne. Nii et suurema osa sellest nädalast olen mõelnud, et ei tea, kas juba joogat teha ja jalutada saab jne.

Üks päev plaanid võimsustrenni, teisel päeval rõõmustad, kui normaalses tempos üle ülekäiguraja saad. Inimene plaanib, jumal naerab või kuidas see oligi. Aga eks see ole ka täiskasvanuks saamise üks osa, et õpid selliseid asju rahulikult võtma ja lihtsalt seadistad end natukeseks ümber. Eile sain juba jooksmas käidud, Samsung Health väitis, et pea 15 km, mul on tunne, et tglt see valetas ja 12-13, sest mõõtsin raja jalutades kolme äpiga korraga üle ja kõik ütlesid, et üks ring (ma tegin 10 + pisut ringihuiamist) on 900 meetrit, nii et kümne ringiga sealt 15 km küll kuidagi välja ei meelita. Aga hea uudis on see, et nõuannetest on kasu olnud ja täna oli põlv igati normaalne. Hea ikka, kui palju intelligentseid inimesi lugemas käib. Ehk elame veel ka järgmisesse nädalasse.

Ei ole võimalik võtta ainult ühte kartulikrõpsu

Olen varem ka öelnud, et arvasin, et see on mingi imelik nali, sest mis seal siis ära ei ole, võtad lihtsalt. Tavaliselt ma ei võta ühtegi, sest no üldse ei isuta. (Teine samasugune asi on popkorn – see maitseb nagu papp ning soola või võiga maitseb see lihtsalt nagu papp soola või võiga.)

Aga paar päeva tagasi tõi isa mulle Lätist paki maapähkleid, tõsiselt suur pakk – ja ma keerasin selle lihtsalt kolme õhtuga endale sisse, sest isegi kui möödaminnes peotäie võtad, oled minuti pärast uue järel. Ma nimelt hoian selliseid asju tavaliselt käeulatusest natuke väljas, et peaks vähemalt püsti tõusma, või suisa teises toas, sest siis ma ei viitsi järele minna, aga nendega ei aita miski. Ikka sööd.

Ja vaadake, mida ma teha oskan! TEGELIKULT peaks ideaalis muidugi puusad käte kohale minema ja nii saaks ka õlad käte kohale jääma, aga no mul on liiga lühikesed jalad ja iga kord, kui ma üritan joogaplokkide pealt näiteks lükata neid puusi, on mul siiani tekkinud tunne, et kohe kukkun ja saan surma. Nii et nüüd, kui mul on hoopis piisavalt jõudu, et jõuga end selles asendis hoida (kui keegi aru ei saa, siis jalad on õhus, eks ole, varbad vastu käsi), saan ma end kohe varsti jõuga õigesse asendisse viia ja edaspidi rohkem tasakaalule lootma jääda. 😀 Aga see on veel homne päev, esialgu olen ma jätkuvalt tugev.

Muidu käisin jooksmas. Üle kahe aasta (suht täpselt, ma viimati jooksingi 2015 juuli alguses), ma ei tea, kas mäletate, aga eelmine kord jäi pooleli, sest alguses oli põlvevigastus ja pärast seda vajus lihtsalt ära. Nagu ma selles postituseski mainin, siis mu keha valutab kogu aeg. Nii et eile hakkas mu põlv mulle juba ca kümne minuti pärast mingit jura ajama. Meie omavaheline vestlus nägi välja umbes selline:

Põlv: “Kuule, ma vist valutan.”

Mina: “Mis mõttes sa VIST valutad? Valutad siis või ei?”

Põlv: “lol, idk”

Mina: “Mis mõttes sa ei tea? Nahhui, ära aja närvi mind, valutad või ei valuta, raisk???!!!”

Põlv: “Pohh, YOLO.”

No ja ei hakanudki valutama. Imelik oli, aga valutama ei hakanud. Varasemast mäletan, et esmalt oli imelik ja 10 minuti pärast juba valutas korralikult ning pärast seda liipasin ülejäänud päeva ringi. Seekord oli terve jooksu aja tunne, et “äkki ta on natuke ohhoo”, aga jooksin oma 51 minutit ära (ajalimiit tulenes sõpradest, mitte minust, sest olin lubanud hiljemalt pool seitse kodus tagasi olla, et me ujuma ja sauna saaks minna, tunnikese oleks igatahes kenasti ära jooksnud, võhma oli). Telefon väitis, et ma läbisin selle 51 minutiga 9,48 km, mis tundub mulle pehmelt öeldes kahtlane, sest enda meelest sörkisin ma üsna rahulikult ja aeglaselt, pea 10 km tundub mulle vähem kui tunni kohta ikka suur number. Aga samas kõnnitakse ju tunniga kuus km, nii et ehk tõesti. Ma nimelt varem pole kunagi distantsi mõõtnud, ainult aega, et aeroobse trenni jaoks vajalik ära tuleks, nüüd lihtsalt telefonid näitavad nagunii kõike automaatselt ju.

Aga täna hommikul on põlv NII imelik, et võttis kohe natuke lonkama. Töökaaslased märkisid abivalmilt, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui vaheldumisi joosta ja rattaga sõita. Ma olen miskipärast üsna kindel, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui mõlema asemel mõnusalt diivanil vedeleda ja elu lõpuni ronimisega piirduda. Aga noh, igaühele oma. Kahe tunniga oli põlvevalu kadunud ka, nüüd kõnnin juba normaalselt, nii et ehk ikka julgen mingil hetkel uuesti proovida.

Ja Macklemore’i “Glorious” on täiega hea laul:

Väga oluline teadaanne

Tuli ikka ära see viis minutit.

Aitäh-aitäh! Ei, mis te nüüd, mul pole neid lilli ju kuskile pannagi. Elutöö auhind??? No eks selle nimel ole aastaid tööd tehtud tõesti, panen öökapile.

Täiendus: issand, kuidas te aru ei saa, et plankimisest käib jutt, te nagu üldse ei paneks tähele.

bananas

712a42b2ca0bdbf044eeccd29e77091f

Olen praegu suht täpselt sama rahulolev kui pildile jäänud noor daam. Kuna mul on ronimisvaba nädal, jõudsin lõpuks ometi esimest korda ka Tallinnas joogasse. Ja saate aru, siin lubatakse mul kogu seeria lõpuni teha ning antakse keerulisemate asanate jaoks modifikatsioone, et neid ka kohe harjutada saaks. Aga tsiteerides kunagisi telereklaame, siis see pole veel kõik! Ja see pole see koht, kus ma ütlen, et keskmine joogi paindub nii hästi, et mahub vabalt ka voodi alla, kuigi see on ilmselt tõsi. Vaid lisaks õpetab Jocke ka nö ahvijooga varianti, kus kombineeritakse esimese ja teise seeria ashtangat.

Nimelt liigutakse traditsiooniliselt teise seeria juurde edasi siis, kui esimene seeria ideaalselt välja tuleb, mis tähendab, et suurem osa ei jõuagi kunagi sinna, aga tegelikult sisaldab esimene seeria eelkõige ettepainutusi ja teine tahapainutusi, mis teatavasti võiksid omavahel tasakaalus olla, nii et mõlemate paralleelselt tegemine tundub üsna hea mõte. Kodulehel põhjendavad nad seda räiget “reeglite rikkumist” lihtsalt sellega, et liiga ranged reeglid on lastele ja jooga peaks olema vahend, mitte eesmärk. Igatahes on see ilmselgelt just mulle mõeldud, sest kamoon. Seda teist varianti lähen ma alles reedel proovima (täna hommikul ärkasin ka kell kuus, et joogasse minna, ise ka ei usu), nii et eks siis tutvustan.

Aga lühidalt öeldes maksan ma jooga eest vähem kui Tartus (sellestki maksab suure osa töökoht kinni) ja saan selle eest rohkem ja mitmekesisemalt ringi ahvida – mis on suht ainus asi, mida ma siin ilmas teha tahan. 😀 Imeline linn ikka, ronida on parem, joogat teha on parem ja täna anti töö juures kringlit ka. No mis nii elul viga.

 

Mmmm, puhkus

Mitte päris, ainus tõeline puhkus, mis mind sel suvel ees ootab, on ilmselt neli päeva Prantsusmaal. Uue töökoha võlud, äkki õnnestub oktoobrisse mingi soojem reisike suruda. Aga hetkel ootab väike puhkus ronimisest. Eile oli selle tsükli viimane trennipäev, mis oli rohkem sotsialiseerumine kui päris trenn, sest lihased ei arvanud enam ÜLDSE, et võiks midagi teha. Olen terve nädala pisut nõrk olnud (ronimisministeerium läheb soojaga kohe palavaks ka), vahepeal kartsin isegi et jään haigeks (õnneks sellest siiski pääsesin), nii et tervitan jooganädalat kahel käel. Seda enam, et kuna teadsin, et kohe-kohe saavad ronimisega seotud lihased vähemalt 8 (ilmselt isegi 9!) päeva puhkust, läksin hoogu ja tegin kolm trennipäeva järjest, kuigi eilne trenn oli pigem ajendatud soovist ühte Tartu sõbrantsi näha, enne kui ta suveks trippima läheb.

Oh neid noori, meenub kohe, kuidas mina omal ajal suviti mööda Euroopat ringi hääletasin. Tema on veel nii hull, et a) teeb suuremaid ringe ja b) hääletab jalgrattaga. Vahepeal väntab, vahepeal hääletab. Kuna see on ilmselgelt nii hullumeelne plaan, siis inimesed muidugi aitavad ka, sest no kes ei tahaks hulluga lähemalt tutvuda. Mulle ütles ka üks tüüp hiljuti, et ta sai kohe aru, et ma olen imelik, selle pärast ta oligi kindel, et meist saavad head sõbrad. Nii ta on, troubled, yet not distressed*, kui pühakirja tsiteerida. 😀

Sõbrantsi ma siiski ei näinud, sest trenni ta ei jõudnudki. Nii et chillisime sõpradega niisama, see väike ronimine oli rohkem pisike üldfüüsiline, mitte päris trenn. Aga ma olen ikkagi puhkepäevade pärast põnevil. Millega ma siis tegelen? Sel nädalavahetusel puhkan! Või noh, koristama peaks ja vanaemale lubasin ühe väikese teene teha, nii et selle tahaks täna korda ajada, aga muidu on jooga ja lebo ja chill. Ahjaa, töö jaoks pidin ühte raamatut sirvima. Kuigi ilus ilm on, alustuseks käisin hoopis jalutamas. Ma elan ikka kaunis kandis, suured majad küll, aga ilus suur park ja suur tiik ja Harku järv on ka lähedal (ei, ei paista minu maja, mul päris seda pole vaja, et ahistajad, kes siiani sõnnikut kommentaaridesse postitavad, seda päris postkasti saatma hakkaks).

Lisaks jõudsin eile ühe päevaga ära vaadata kõik Handsmaid’s Tale‘i senised osad. Üsna hea sari on, aeglane, kirjeldav, aga huvitav, täitsa soovitan. Teemaks siis tulevikudüstoopia, kus inimesed on suguhaiguste ja reostuse tõttu ahtraks jäänud, nii et naistelt on õigused taas ära võetud ja need, kel veel toimiv reproduktiivsüsteem on, pannakse kohustuslikus korras hierarhia kõrgemas otsas olevate meestega lapsi saama. Kui nad ei rasestu, saadetakse kolooniasse ära (sest traditsioonilisele ühiskonnale kohaselt on mitterasestumine ainult naise süü, ka juhul, kui viis naist järjest temast ei rasestu). Kuidas selline asi juhtuda sai? Feministid ja hipsterid uskusid siiralt, et pahadest asjadest pääsemiseks tuleb ainult piisavalt plakateid teha ja värvilistel meeleavaldustel osaleda. Sest kui sa vägivalduritele ütled, et ärge enam vägivallatsege, jätavad nad ometi järele. Resoneerub hästi ka tänapäeva ühiskonnaga, kus nii Trumpi võimuletulekule kui hoopis teise kultuurilise taustaga inimeste poolsele naisteahistamislainele reageeritakse sellega, et rahvas tuleb kokku ja ütleb, et nii küll kena pole. St ükskõik kummast suunast rõhumine tuleb (mitte et seal väga vahet oleks, naiste õiguste seisukohast on paremäärmuslased ja moslemid ju üsna ühte meelt), usume me naiivselt, et kui Madonna selle peale korra lavalt tagumikku näitab, on kõik jälle korras. Samas kui inimesed, kes ainult vägivaldset keelt mõistavad, kratsivad selle peale kukalt ja mõtlevad, et on ikka ahvikari, peaks veel ühe paugu panema.

* No eesti keeles ei kõla see sugugi nii meeldivalt mitmemõtteliselt.

Äärmiselt põnev piimatest

Normaalsed inimesed võivad selle postituse julgelt vahele jätta, sest ma kirjutan siin maitsepiimadest ja mitte millestki muust. Päriselt. Jätka lugemist

  • Rubriigid