Kokkuvõte

Dryads, 6b, our last day of #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile oli viimane ronimispäev ja kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel on mu väljas liidimise tase selline, et keskmise 6b suudan ära flashida, aga 6c flash on käeulatusest natuke väljas. Ülaltjulgestuses võib veel tulla või projektides, aga esimese katsega ei saa. Eile mõtlesin, et saan ühegi korralikult kätte, aga ebaõnnestusin 28meetrise raja eeleelviimases poldis ja lõugasin seal vihast, nagu oleksin suremas. Noh, eks see jääb siis jãrgmiseks korraks. Aga naljakas, kui erinev sportronimine minu jaoks boulderdamisest on – boulderdamises olen ma peiksist (kes on hulga vähem alaga tegelenud) nii plastikul kui ka päris kivil veits ees, aga väljas liidides (mida me oleme sama palju teinud) ronib ta vahel ära lihtsamad rajad, kus mina midagi ei ulata, ja erinevus paistab pigem tehnilisemate kohtade peal (kasvõi see, et 6c peal ma tavaliselt projektides jõuan ikka lõppu, temal juhtub seda hetkel veel harvem). Nii et väljas köies ronides on asi hulga võrdsem, sees, kui on vaja end konkreetsesse asendisse väänata (valikuvõimalusi vähem), olen ma veel osavam. Pakun, et asi on selles ka, et tal on köies rohkem julgust kukkuda (sees ei karda mina sugugi näoli matti maanduda), mul võtab viimasest ekspressist kõrgemal keerulist liigutust tehes ikka jala veel veits värisema. Nii et selles mõttes ei saa ma üldse aru ühest tuttavast, kes küsis, miks ma ometi 7a ära ei roni, kui Ronimisministeeriumis nii toredasti läheb – boulderdamine ja sportronimine on küll mõlemad väga ägedad, aga ikkagi täiesti erinevad. Viimased kaks nädalat olid raudselt mu mitme viimase aasta parim puhkus, aga kuradi hea meel on ka kohe varsti juba jälle plastikut patsutada. 😀

It's called a travel selfie, look it up.

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma saan aru, et teid ei pruugi see üldse huvitada, aga minul on hea vaadata siit, kui juhtun aasta või kahe pärast uuesti minema, kuidas eelmine kord seis oli. Hetkel oleme hoopis Maltas ja pool reisi on veel ees, sest keeruliste olude sunnil tuleme koju rämeda ringiga. Mul on täiega hea meel sinna saada igatahes, ootan innukalt oma jooganädalat, sest sõrmeotsad ja varbad lihtsalt valutavad juba kogu aeg, ka niisama istudes. KURNAAAATUUUD.

Advertisements

Täitsa pekkis, millised need eestlased on

Mulle läks väikese Annabeli lugu täiega hinge, sest neuroblastoom on üks maailma rõvedaimaid asju – nii et tulin täna tööle mõttega esimese asjana midagigi annetada, sest eile õhtul läks kiireks. Ja loen ajalehest, et ÜHE ÖÖPÄEVAGA saadi kokku selline summa, et saab ühte inimest veel aidata – ja ühe inimese ravi on ju 172 000 eurot. Uskumatu, kui tublid me oleme ja kui palju me saavutada võime, kui me seljad kokku paneme. Täiesti imeline.

«Oleme justkui puuga pähe saanud. Õiged sõnad puuduvad. Eesti inimesed jooksid fondi headusega täiesti kummuli,» ütles vähiravifondi «Kingitud elu» juhataja Toivo Tänavsuu.

««Aitäh» kõlab siin ilmselt õõnsalt. Aga oleme tõesti praegu täiesti sõnatud. Midagi ligilähedaseltki niisugust ei ole fondi silmad veel varem näinud. Alles toibume…,» teatab fond.

Lahedad oleme, mis ma muud oskan öelda.

I ❤ surprises. Mõista-mõista, mis see on!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on päeva põnevaim uudis, et kuna ma rääkisin oma bf-ile irvitades, et absoluutselt igal inimesel joogapiltide peal tundub kodus joogaratas olevat, aga ma küll sellise asja eest raha välja ei käiks, võttis ta ilmselgelt seda vihjena ja kinkis mulle joogaratta. 😀 Krt, nüüd ma vist ei saagi enam kogu aeg laisk olla, vaid pean seljavenitusi edaspidi natuke tõsisemalt võtma. Vannun, et siit tuleb ühel hetkel enne ja pärast pilt, sest all võite te siis esmalt näha minu kapotasanaüritust ja paremale klõpsates seda, kuidas painduva seljaga inimene sama asendit võtab. Kui kedagi hullult huvitab, siis ideaalne rattata sooritus näeb välja selline. Arenguruumi natuke on.

Aa ja uued prillid sain ka kätte, nüüd olen sihuke natuke nagu nohik, aga natuke nagu lahe ka:

Tell me I'm cute, baby 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ainult natuke veel

So how are you spending your Sunday morning? 🤗 #angel #climbingbuddies #goodcleanfun

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul oli MEGAtore nädalavahetus. Käisime veel viimast korda enne PÄRIS reisi põhjanaabrite juures ronimas. Telkimiseks on minusuguse printsessi jaoks juba kaugelt liiga külm, nii et rentisime Helsinki lähedal ühe korteri. Ja täitsa lõpp, tundub, et seal elab terve pere kogu aeg sees, lihtsalt neid vahepeal nädalavahetusel ei ole vms, sest kogu korter oli manti täis. Ja kui ma ütlen “manti”, ei mõtle ma ainult raamatuid, vaid ka inglitiibu ja maske ja suuri kaelkirjakuid. You name it. Nii et kuna üks meie gängist on fotokaga ümberkäimises osav, möödus meie pühapäevahommik ülalolevaid pilte tehes.

Esimene ronimispäev oli selles mõttes kohutav, et tahtsime proovida, mis tunne väljas on, ja üllatuslikult selgus, et külmumistemperatuuri lähistel ei olegi mõnus end vastu kivi suruda. Kümne minuti pärast sõrmi enam ei tunne ja seal, kus vesi mööda kivi alla voolab, hakkavad sõrmeotsad külmest valutama. Päeva lõpuks olin ma täiesti kurnatud ja lihtsalt värisesin üle kere. Kui enne olin innukalt huilanud, et õhtul saab sauna, siis tegelikult jõin ühe klaasi siidrit ja vajusin enne 11 magama. Vähemalt piisas sellest kogemusest, et mu bf saaks aru, et alpinism pole ikka tema jaoks – ta vahepeal hirmutas mind juttudega suurtest mägedest ja millest kõigest veel, aga kui ma selle päeva lõpus ta käest küsisin, kas ta kujutab ette, et nulli asemel oleks -15 ja ta peaks nüüd selle päeva lõpus telki ronima, mitte sooja korterisse, leidis ta väga innukalt, et ronimisreisid peaksid alati ainult soojade kaljude juurde viima.

Teisel päeval olime targemad ja ronisime sees. Selles mõttes on hea ettevalmistus olnud, et oleme vähemalt kuuetunniseid trenne nüüd ikka hulgim teinud ja ega keha neist ilmtingimata vaimustuses ei ole, aga hakkab vaikselt harjuma. Mulle meeldivad Helsingi sisehalli rajad ka, flow on kuidagi parem kui Tallinnas. Isegi mulle liiga raskete radade puhul saan aru, et see on tegelikult olemas ja hea. Tase on üsna stabiilselt 6b-6c kandis ka, nii et tahaks loota, et kui nüüd täna-homme treenin ja siis kaks päeva puhkamiseks, jooksmiseks ja massaažiks jätan, saame soojemas kliimas ka midagi tehtud. Nüüd on ainus probleem see, et ei tohi end viimase nädala jooksul paksuks süüa, sest ma olen üks neist Marca poolt mainitud inimestest, kes suvel automaatselt alla võtab, sest kes see palavaga ikka sooja toitu sööb, aga nii, kui temperatuur alla nulli langeb, tahaks end teki sisse kerida, kakaod juua ja saiakesi süüa. Eilne õhtusöök oli näiteks kakao ja see (jah, kõik sõin üksi ära, aga no vähemalt kakaost kallasin pool diivanile, asi seegi):

P.S. Mis kurat on lahti Tallinna parkimisega? Üks mu sõber sai juba kolmandat korda parkimise eest trahvi ca ühe või kahe nädala jooksul. Samas kohas, samalt kontrolörilt. Konks on selles, et kaks eelmist trahvi on mõlemad ühe päeva jooksul tühistatud ja kontrolör julmalt muudkui kirjutab neid välja, mis sellest, et parkimisõigust tõendav invaluba on igati kenasti esiklaasil näha (ja no hiljemalt kolmanda korra ajal peaks ju kontrolöril meeles ka olema, et krt, sellele autole vist ei tasu teha). Kas Tallinna linnas on mingi vaikimisi eeldus, et invaliidid ei peaks Solarises käima v? Soovitaks tüübil otse õiguskantslerile murekiri saata, aga kuna ta alles paari kuu eest oli seal praktikal, siis seda oleks tal tiba mark teha vist. Ma kasutaks juhust trollimiseks ja kirjutaks pikalt-laialt kohe, kuidas ei saa elada siin Eesti riigis ja institutsiooniline tagakiusamine jne jne. 😀 Igatahes nii vähe on mõnel kontrolöril vaja, et päev jälle korda oleks läinud. Või on tõesti võimalik, et keegi ei ütlegi kontrolörile, et “kle, me oleme mitu samale inimesele tehtud trahvi järjest ära tühistanud juba, ära nüüd koti neid invaliide nii palju”?

P.P.S. Mis kurat on lahti meie pangandusega? Tellisime meie midagi internetist KUU aega tagasi. Üks kuu. Ja kuna otsekohe läks arvelt maha täpselt õige summa, aga kolm korda, vantsisime LHV-sse ja ütlesime, et ei-ei-ei, nii küll ei lähe, tühistage ära see nali. Singing Rocki kirjutasime ka Hollandisse ja ütlesime neile, et tühistagu ära see tellimus. Nende Tšehhi peakorterisse kirjutasime ka, et mis kurat teil toimub üldse, tegelege asjaga. Mille peale nad ütlesid, et ega neil oma rahvusvahelise esindusega eriti kontakti ei ole, ei oska arvata ka, mis need teevad seal, aga proovivad ühendust võtta. Sest ega pea ei pea teadma, mida jalad teevad jne. Hollandi esindus ilmselgelt sai meie kirjad kätte, sest nad kinnitasid päris alguses omalt poolt, et tühistavad üleliigsed tellimused ära – viimasele kirjale julmalt ei vastatud. Noh, täna saime kirja, et asjad on posti pandud (kuu aega hiljem, milline internetipood üldse teeb nii?), nii et läksime LHV-sse uurima, et milles kühvel. Selgus, et LHV inimesed alles uurivad asja, sest see, kui üks firma on kolm korda järjest võtnud ühel ja samal ajahetkel täpselt sama summa maha, pole ju veel ilmtingimata mingi märk, et midagi valesti oleks. Ja no see polnud paarikümneeurone tellimus, muuhulgas oli seal üks köis, mis üksi oli juba üle saja euro, korrutage see summa rõõmsalt kolmega nüüd – mõnel vaesemal perel oleks selle peale hing paelaga kaelas ja peaks söögiraha naabritelt laenama, aga no pangal on ca 500 euro tagasi kandmisega ometi aega küll. Arvati, et ehk järgmise nädala jooksul oskavad nad meile midagi vastata – tunnen kaasa sellele vaesele inimesele LHV-st, kes ilmselgelt vastu talve jalgsi Hollandisse asju uurima saadeti, sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas sellise asja peale viis nädalat aega võiks minna. Sellest, kuidas rahvusvaheliselt äärmiselt tunnustatud ronimisasjade firma endale üldse sellist bläkki lubada saab, ei saa ma ammugi aru, sest tegu on Euroopa ühe tuntuima firmaga.

Õpilane ja õpetaja ja …

It's #friday #bitchez !!!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Võtsin targemate (st Marimelli Meelise) nõu kuulda ja käisin ühes kätelseisu eratrennis. Üks tore vene poiss tegelikult kutsus ka niisama nende seltskonnaga harjutama, aga mõtlesin, et võtan enne ühe tasulise ainult mulle mõeldud tunni. Kui oled millegi eest maksnud, pole nii häbi tuima näoga sada küsimust järjest esitada ja vahepeal kurta, et no krt, teen ju midagi vähemalt kord nädalas, aga tulemusi nii vähe – ja parem on see, kui ei seisa kõrval kümmet inimest, kes kõik sinust osavamad on, ma lähen siis lukku veits. Lisaks siis see, et vene poisid on (megaosavad) praktikud, aga teate küll, kuidas mulle akadeemikud meeldivad – Jass tugineb eelkõige teaduslikele uuringutele, mitte ei lähtu ainult sellest, mida ise kogenud on või kuidas kunagi Nõukogude Liidus trenni tehti. Olin varem TrenniNinja blogi lugenud, nii et teadsin ette, et ei lähe päris Orgu juurde, vaid suhtlen sellise treeneriga, kes oskab lugeda ja sellest järeldusi teha. St kui teile sobivad ka teistsugused meetodid, siis on tore, aga mina eelistan olukorda, kus personaalne lähenemine on tõesti PERSONAALNE lähenemine (mitte “siin on sinu personaalne toitumiskava, mille ma olen saatnud veel ainult 100 teisele inimesele”) ja ma võin kindel olla, et inimene, kellega ma suhtlen, ei tõmba päris persest fakte välja, vaid ta päriselt räägibki läbiviidud teadusuuringutest. Nii et minusugusele igati sobiv trenn.

Mis ma seal siis teada sain? Esiteks selgus, et mul oligi väike vormiviga. Või pigem ütleme nii, et ma ülekompenseerisin, et oleks alguses lihtsam üles minna, aga ei olnud sugugi mõelnud selle peale, et sel juhul pean ma hakkama ju üleval enda asendit uuesti muutma, et nüüd õigel joonel olla. Jass filmis mind, näitas, milline ma välja näen (ma hoidsin end tagasi ja ei karjunud talle näkku, et “õu mai gaad, ma pole ometi SELLISE kõhuga”, vaid noogutasin mõtlikult seda kõverat asendit vaadates), ja suunas paremasse asendisse. Muuhulgas näitas ka ühe hea harjutuse, mida keset tuba teha saab, nii et ei pea seina ääres harjutama. Ahjaa, ma tundsin end tõelise lambana, sest ma sain alles siis, kui ta seda ütles, aru, et ma ei pea tegelikult ENNE kätele tõusma ja SIIS lihaseid pingutama hakkama, vaid ma võin ka juba enne enda üles lükkamist ju kõik lihased juba pingesse tõmmata (muide, see “naba vastu selgroogu” lihaste pingutamine, mida joogas ja pilateses õpetatakse, on venitamiseks väga hea, aga ei sobi asjadeks, kus on vaja seda pingutatavate kerelihaste jõudu päriselt KASUTADA, nii et see oli mulle uus info). Ma saan aru, et see tundub kõigile teistele ilmselge, ma pidin ise ka häbi pärast maa alla vajuma, kui ta seda ütles, aga olge teie siis targemad ja tõmmake ikka kõik kenasti pingule juba ENNE enda üles lükkamist. Muuhulgas olen mina keskendunud põhiliselt staatilisele asendisseminekule, temaga tegime natuke dünaamilisemat varianti ka, päris huvitav oli.

Lisaks näitas ta mulle päris hea sõrmi tugevdava harjutuse, mille ma kohe innukalt oma hommikuvõimlemisse integreerisin, ja kahte õlavenitust, millega ma olen üsna laisk olnud. Tegu on nimelt selliste venitustega, mille jaoks on abivahendeid vaja, nii et kui ma vastu seina veel õlgu venitan ja muid imesid teen, siis see kipub kogu aeg meelest minema. Okei, ühe harjutuse jaoks ei ole midagi vaja, aga ma unustan selle kogu aeg ära. 😦 Nüüd ehk enam ei unusta, sest panin selle ju kirja ja puha.

Kolmandaks üllatas ta mind küsimusega selle kohta, milliste seeriatega ma harjutan. Mis on selles mõttes absurdne, et sõrmetrenni teen ma seeriatega ja lõuatõmbeid teen seeriatega ja üldse olen teadlik sellest, et trenn võiks mõtestatud ja mõõdetav olla, aga kätelseisu olin ma siiani suhtunud pigem põhimõttega “ma ju vahepeal natuke teen”. Nii et probleemi minu suhtumises näitas ta ka kohe kätte.

Oli mul sellest kõigest kasu ka? Tol hetkel tundsin küll, et oli ja esimese paari päevaga märkasin ka kohe tulemusi, aga pean häbiga tunnistama, et nüüd pole ca nädal aega üldse harjutanud. Jass saab küll hobuse seina äärde viia, aga ei saa tema sundida seda hobust kabjakesi taeva poole ajama, kui suksu ikka ise kaasa ei aita. Kuigi tegelikult pole asi olnud laiskuses ega selles, et ma kuidagi ei leiaks igapäevaselt seda 15 minutit, vaid kuna ma olen eesseisvaks ronitripiks (peaaegu ukse all, omg, omg) väga tõsiselt valmistunud, on ülakehalihased tihti nii valusad, et mitte ei taha sinna trenni peale teha, hea kui mõne kätekõverdusegi ronimisele vastukaaluks välja venitab. Hommegi olen Soomes, sest lubab kuiva ilma ja saab seega ehk välja mängima. Või noh, pileteid ostes mõtlesime sisehalli peale, aga natuke päikest kuluks ära küll, ma olen topeltkoguses D-vitamiini õgimisest hoolimata täielikus sügiskurnatuses ja ainult magaks hea meelega. Aga jah, ma ise tunnen, et sellest eratunnist oli megalt kasu ja ma tean nüüd, millele rohkem tähelepanu pöörata, aga karta on, et tõsisemalt hakkan ma selle teemaga tegelema alles puhkuse ajal või ehk isegi pärast seda. Nii et aastavahetuseks juba kätel seistes end lootoseasendisse vedada vms suurejoonelist ei õnnestu.

P.S. Seoses Nautica avamisega on ühes nende prillipoes 50% soodukas nii raamidele kui ka klaasidele, nii et ma sain mingi üle 10 aasta uued prillid. Kusjuures tavalisi prille lihtsalt EI MÜÜDA enam, nii et olin sunnitud ka hipsteriks hakkama. Unustasin kahjuks poes pardilõustapilti teha, nii et pilti näitan siis, kui järgmisel nädalal kätte saan.

Ikka pusin ja harjutan

Peiks kinkis mulle kätelseisukuubikud. Lihtsalt öeldes on need sellised puust klotsid, mis on lihvitud, et pinde kätte ei läheks, ja ühel küljel on põhimõtteliselt liivapaber, et ei libiseks. Sellised:

Mis neist kasu on? Kasu on nii palju, et esiteks on nendega lihtsam tasakaalu leida, sest tugevam haare teeb selle lihtsamaks (põrandat ei saa niimoodi haarata kui klotsi). Teiseks on neist kasu raskemate harjutuste puhul, kui tahad hakata näiteks ühel käel seismiseks valmistuma, on hea alguses erinevaid tasapindu kasutada. Ehk siis avardab pisut võimalusi. Esialgu on küll veel KÕIK halvasti. Vaadake:

Lühianalüüs. Esimesel pildil on näha, et õlad on küll randmete kohal (isegi pisut üle, milles pole midagi halba), aga puusad pole sugugi omakorda nende kohal, vaid on liiga ette jäänud, sest ma pole veel harjunud sellega, kui palju rohkem ma siin õigesse asendisse saamiseks lükkama pean. Sellises asendis aga normaalset tasakaalu tulema ei hakka. Teiseks pole kerelihased piisavalt pinges (jalad peaksid olema sirged, varbaotsad välja sirutatud, kann tihedalt kokku tõmmatud (nagu selles blogipostituses kirjutab, kujuta ette, et sulle tahab hiir peppi pugeda, aga sina ei taha mitte sel juhtuda lasta), ribid sisse tõmmatud), vaid see imelik inimene siin pildil üritab pehmet lödi kahe liiga kõvera käe kohal hoida. Käed on liiga kõverad, sest ma pole piisavalt sooja teinud ja õlad ei paindu veel. Nii et nagu ma ütlesin, kõik on halvasti. Teisel pildil on asend parem, aga ma pole suutnud kogu seda kompotti piisavalt sirgeks ajada, et seda korralikult stabiliseerida. Nii et ilmselgelt tahavad klotsid veel harjumist, ei saa kohe seda stabiilsust kätte, millega tavalise kätelseisu puhul harjunud olen (mis on oma viis sekundit parem, eks ole, aga no midagigi), küll aga on kohe tunda, et kontrolli potentsiaal on olemas – st et tugevam haare tegelikult mõjutab korralikult seda, kuidas ma end kallutada suudan jne. Nii et arvan, et siit tuleb huvitavat rahmeldamist küll ja veel. Endal vähemalt rõõmu kohe rohkem ja midagi huvitavat jälle teha. 😀

P.S. Uut Star Trekki vaatasite v? Suht äge oli.

Jälle kätelseisust

-SPRING TIME WORKSHOPS- That moment that your wife tells you, “lets go to the fields” and get you some almost naked handstand pictures, covered with mud, wearing skin color speedos you “borrowed" from your previous job, on first generation off road handstand blocks" … OK, it wasn’t taken this year, nor was it in the spring, but hey, I gotta get that list out there… –Miami, USA – March 18-19 –Prague, CZ – March 25-26 –Gothenburg, Sweden- April 29-30 –Brussels, Belgium – May 13-14 –Athens, Greece – May 20-21 –Aschaffenburg, Germany – June 10-11 –Belfast, Ireland – June 17-18 To sign up to any of the above events please refer to: https://www.facebook.com/pg/yuvalonhands/events/ See you there, Yuval #handstand #equilibre #handbalance #onearmhandstand #handstandworkshops #yuvalonhands #yuvalonhandsworkshops #yuvalayalon #handstandblocks #handstandcubes #yuvalonhandscubes

A post shared by Yuval Ayalon (@yuval_on_hands) on

Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis ma jätkuvalt muudkui harjutan ja harjutan ning olen selle suure harjutamisega juba üsna osavaks harjutajaks saanud. Ei saa öelda, et ka suurepäraseks kätelseisjaks, selle koha pealt on mingi seisak tekkinud – heal päeval hoian viis sekundit ära, aga ma ei saa ikka öelda, et ma päris kena ja stabiilse kätelseisuni jõudnud oleksin. Sellest lähtuvalt otsustasin, et teen mõistliku valiku (suudate te seda uskuda? MINA!!! mõistliku valiku!!!) ja ei telli endale hetkel kõrgeid asju, mille pealt kaela murda, vaid hangin endale alustuseks tasakaaluharjutusteks lihtsalt kuubikud. No midagi sellist:

Need on ka head odavad, nimelt pakkus üks veebileht neid KÕIGEST 70 dollariga! Milline suurepärane pakkumine! Okei, ühes kohas oli ka 35 doltsiga, aga fakt on, et joogas üritatakse lollide uriinijoojate seljast ikka rõõmuga seitse nahka koorida. Õnneks ütles kena (iseloomust räägin, kuigi eks ta on silmale ka üsna rõõmustav vaadata) tislerist trennikaaslane, et uurib, kas tal vedeleb tööruumis sobivas mõõdus jääke.

Tasakaaluharjutuste kohta ütleks veel, et vahepeal tulevad väikesed arenguhüpped täiesti ootamatutest kohtadest. Näiteks hakkasin rohkem alaseljaharjutusi tegema, sest kere jääb kontoritoolis kangeks. Lisaks sellele, et selg enam ei valuta, on ootamatult ka mõne kätelseisuharjutusega kohe hulga parem lugu. Lisaks olen märganud, et puhkus on kasulik – kui kaks päeva järjest magan ja lihaseid liigselt ei koorma, on pärast seda kohe hoopis teine tunne. Tuleks seda ainult tihedamini ette. 😀

Igatahes olen elu lõbusamaks tegemiseks ja üldise lihastasakaalu parandamiseks oma treeningut mitmekesistanud ja teinud paljusid erinevaid tasakaaluharjutusi. Eile vaatasin just videot, kus anti kätelseisu parandamiseks viis harjutust, millega ma üldiselt kursis olin, aga uudne oli see mõte, et kui tasakaal ära kaob, ei tohi hakata kätega “ringi jalutama”, vaid üritad ikkagi viimase hetkeni seda asendit hoida. See on väga hea mõte, edasi proovime nii. No ja seina ääres õlakehitused ja -katsumised, kätekõverdused ja küljele kallutamised. Ehk jõuame ühel ilusal päeval isegi sellise kätelseisuni, kus käed on erineval tasapinnal.

Kuidas teil sellega läinud on? Ma mõtlen, et te ei ole ju kõik 30+ ja aeglase taibuga, nagu mina, mõni seisab juba ühe käe peal ja samal ajal varvastega žongleerib?

Ei jäeta mind rahule selle kardioga :/

Vahel on nii, et kui hakkab ühte teemat tulema, tuleb seda kohe uksest ja aknast, nagu keegi oleks otsustanud tõesti rauda taguda, kuni see sulamas on. Viimasel ajal on mitmed minu Tallinna sõbrad hakanud aeroobset trenni juurde tegema ja seda mullegi lausa jehoovatunnistajate kombel reklaaminud. Proovisin paar korda, ütlesin, et põlv on ikkagi tundlik, ja sinna see minust jäi, sest mis siin ikka punnitada, ma ei viitsi mingi suvalise spordiala nimel, millest ma isegi vaimustatud pole, küll reha teha. No ja susse polnud ja, uskuge või mitte, Tallinnas on maa juba külmund ja nina peal oli mingi imelik vistrik.

Noh, olen vist rääkinud ka, et mu töö juures saab odava hinnaga massaažis käia. Eile sattusin esimest korda selle massööri juurde, kes erialalt on vist füsio vms. Igatahes pani ta mulle käed külge (mmmm), laulis kõik mu teada-tuntud hädad mulle ette (äkki ta on hoopis selgeltnägija?) ja andis mulle hulga harjutusi, millega keha üldist tasakaalu parandada. Näiteks pidid alaseljahädad olema suuresti seotud liiga kinniste reitega, nii et pean neid igapäevaselt venitama. Muuhulgas soovitas ta mul iga kord pärast ronimist 10-15 minutit joosta ja vahemikku siis vähehaaval suurendama hakata.

Nii et mis mul üle jäi, ostsin endale ikka uued (mõistliku hinnaga) jooksujalatsid ja eks ma vaatan, mis tunne on, kui vähehaaval liigutama hakata. Täna jooksin 10 minutit ja põlv oli igati okei, ainult mina frustreerusin, sest võtsin koera kaasa, aga see tahtis konkreetselt iga puud nuusutada, nii et mina pidin sel ajal nagu loll ümber puu ringe tegema. Ahjaa, koer on mul üldse tore, täna ronis ta bussis täiesti võõrale naisterahvale põhimõtteliselt sülle:

Aga jah, nii me siin elame siis, nimetame 10 minutit liigutamist trenniks jne. 😀 Endale ka pakub huvi, kas annab normaalsema varustuse ja väikese meelitamisega põlve jälle korralikult tööle.

Krt, mul on ikka maailma kõige põnevamad uudised. Käige ikka lugemas, äkki ma varsti kirjutan, kust ma sokke ostan vms ERITI intiimset.

  • Kategooriad