Jälle kätelseisust

-SPRING TIME WORKSHOPS- That moment that your wife tells you, “lets go to the fields” and get you some almost naked handstand pictures, covered with mud, wearing skin color speedos you “borrowed" from your previous job, on first generation off road handstand blocks" … OK, it wasn’t taken this year, nor was it in the spring, but hey, I gotta get that list out there… –Miami, USA – March 18-19 –Prague, CZ – March 25-26 –Gothenburg, Sweden- April 29-30 –Brussels, Belgium – May 13-14 –Athens, Greece – May 20-21 –Aschaffenburg, Germany – June 10-11 –Belfast, Ireland – June 17-18 To sign up to any of the above events please refer to: https://www.facebook.com/pg/yuvalonhands/events/ See you there, Yuval #handstand #equilibre #handbalance #onearmhandstand #handstandworkshops #yuvalonhands #yuvalonhandsworkshops #yuvalayalon #handstandblocks #handstandcubes #yuvalonhandscubes

A post shared by Yuval Ayalon (@yuval_on_hands) on

Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis ma jätkuvalt muudkui harjutan ja harjutan ning olen selle suure harjutamisega juba üsna osavaks harjutajaks saanud. Ei saa öelda, et ka suurepäraseks kätelseisjaks, selle koha pealt on mingi seisak tekkinud – heal päeval hoian viis sekundit ära, aga ma ei saa ikka öelda, et ma päris kena ja stabiilse kätelseisuni jõudnud oleksin. Sellest lähtuvalt otsustasin, et teen mõistliku valiku (suudate te seda uskuda? MINA!!! mõistliku valiku!!!) ja ei telli endale hetkel kõrgeid asju, mille pealt kaela murda, vaid hangin endale alustuseks tasakaaluharjutusteks lihtsalt kuubikud. No midagi sellist:

Need on ka head odavad, nimelt pakkus üks veebileht neid KÕIGEST 70 dollariga! Milline suurepärane pakkumine! Okei, ühes kohas oli ka 35 doltsiga, aga fakt on, et joogas üritatakse lollide uriinijoojate seljast ikka rõõmuga seitse nahka koorida. Õnneks ütles kena (iseloomust räägin, kuigi eks ta on silmale ka üsna rõõmustav vaadata) tislerist trennikaaslane, et uurib, kas tal vedeleb tööruumis sobivas mõõdus jääke.

Tasakaaluharjutuste kohta ütleks veel, et vahepeal tulevad väikesed arenguhüpped täiesti ootamatutest kohtadest. Näiteks hakkasin rohkem alaseljaharjutusi tegema, sest kere jääb kontoritoolis kangeks. Lisaks sellele, et selg enam ei valuta, on ootamatult ka mõne kätelseisuharjutusega kohe hulga parem lugu. Lisaks olen märganud, et puhkus on kasulik – kui kaks päeva järjest magan ja lihaseid liigselt ei koorma, on pärast seda kohe hoopis teine tunne. Tuleks seda ainult tihedamini ette. 😀

Igatahes olen elu lõbusamaks tegemiseks ja üldise lihastasakaalu parandamiseks oma treeningut mitmekesistanud ja teinud paljusid erinevaid tasakaaluharjutusi. Eile vaatasin just videot, kus anti kätelseisu parandamiseks viis harjutust, millega ma üldiselt kursis olin, aga uudne oli see mõte, et kui tasakaal ära kaob, ei tohi hakata kätega “ringi jalutama”, vaid üritad ikkagi viimase hetkeni seda asendit hoida. See on väga hea mõte, edasi proovime nii. No ja seina ääres õlakehitused ja -katsumised, kätekõverdused ja küljele kallutamised. Ehk jõuame ühel ilusal päeval isegi sellise kätelseisuni, kus käed on erineval tasapinnal.

Kuidas teil sellega läinud on? Ma mõtlen, et te ei ole ju kõik 30+ ja aeglase taibuga, nagu mina, mõni seisab juba ühe käe peal ja samal ajal varvastega žongleerib?

Advertisements

Ei jäeta mind rahule selle kardioga :/

Vahel on nii, et kui hakkab ühte teemat tulema, tuleb seda kohe uksest ja aknast, nagu keegi oleks otsustanud tõesti rauda taguda, kuni see sulamas on. Viimasel ajal on mitmed minu Tallinna sõbrad hakanud aeroobset trenni juurde tegema ja seda mullegi lausa jehoovatunnistajate kombel reklaaminud. Proovisin paar korda, ütlesin, et põlv on ikkagi tundlik, ja sinna see minust jäi, sest mis siin ikka punnitada, ma ei viitsi mingi suvalise spordiala nimel, millest ma isegi vaimustatud pole, küll reha teha. No ja susse polnud ja, uskuge või mitte, Tallinnas on maa juba külmund ja nina peal oli mingi imelik vistrik.

Noh, olen vist rääkinud ka, et mu töö juures saab odava hinnaga massaažis käia. Eile sattusin esimest korda selle massööri juurde, kes erialalt on vist füsio vms. Igatahes pani ta mulle käed külge (mmmm), laulis kõik mu teada-tuntud hädad mulle ette (äkki ta on hoopis selgeltnägija?) ja andis mulle hulga harjutusi, millega keha üldist tasakaalu parandada. Näiteks pidid alaseljahädad olema suuresti seotud liiga kinniste reitega, nii et pean neid igapäevaselt venitama. Muuhulgas soovitas ta mul iga kord pärast ronimist 10-15 minutit joosta ja vahemikku siis vähehaaval suurendama hakata.

Nii et mis mul üle jäi, ostsin endale ikka uued (mõistliku hinnaga) jooksujalatsid ja eks ma vaatan, mis tunne on, kui vähehaaval liigutama hakata. Täna jooksin 10 minutit ja põlv oli igati okei, ainult mina frustreerusin, sest võtsin koera kaasa, aga see tahtis konkreetselt iga puud nuusutada, nii et mina pidin sel ajal nagu loll ümber puu ringe tegema. Ahjaa, koer on mul üldse tore, täna ronis ta bussis täiesti võõrale naisterahvale põhimõtteliselt sülle:

Aga jah, nii me siin elame siis, nimetame 10 minutit liigutamist trenniks jne. 😀 Endale ka pakub huvi, kas annab normaalsema varustuse ja väikese meelitamisega põlve jälle korralikult tööle.

Krt, mul on ikka maailma kõige põnevamad uudised. Käige ikka lugemas, äkki ma varsti kirjutan, kust ma sokke ostan vms ERITI intiimset.

On, kellele alt üles vaadata

Täitsa pekkis, vaadake seda, jõud ja tasakaal! 😍

Omg, goals. These moves … Literally in love with @yellowkimber 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui tihti Rents end peseb

fb73f6d17a9281ea3432d120a388b9ae

Ärkasin mina täna hommikul ja avastasin, et öösel kell 2 oli mulle kirjutatud ja palutud väga olulisel teemal sõna sekka öelda. Nimelt arutati Daki juures, et ei tea, kui tihti Rents ka juukseid pesta võiks. Okei, tegelikult oli postitus spordispetsiifiline.

Lühike vastus on, et Rents peseb tavaliselt juukseid ainult 2 korda nädalas. Paksud juuksed vist selles mõttes pigem kergendavad asja, et need ei lähe ühe päevaga rasvaseks, sest peanahk on ju ikka üks, ju ta hajub ära sinna kuskile. AGA. Ma ei käi tegelikult jooksmas. Kui ma 10-15 km jooksen, tahan ma ka kohe pärast seda juukseid pesta, sest rõve läbihigistatud tunne on. Ronimine on teistsugune pingutus (intervallidega, mitte pidev) ja ei aja niimoodi higistama. Nii et kui ma jooksen, siis pesen tihedamini juukseid ka. Aga minu eesmärk ei ole kunagi olnud üle 1-2 korra nädalas joosta, sest eelkõige käin ma siiski ronimas, jooksmine ja jooga on nende päevade jaoks, mil sõrmedele-õlgadele puhkust tuleb anda, aga pärast pikka istumist end ikka natuke liigutada tahaks.

Jooksmisega on veel see põlveteema ka. Mul on endal kuri kahtlus, et asi võib olla selles, et ma jooksen mingite 10 aastat vanade katkikulunud käimadega – sõna otseses mõttes hakkab ühest nurgast varvas paistma varsti. Nii et ÄKKi oleks nii, et kui ma endale korralikud jooksutossud ostaksin, siis ei valutaks miski. Aga samas ei taha võtta seda riski, et ostan sajaeurosed tossud, testin ühe korra ja avastan, et krt, ikka valutab. Igapäevajooksjast sõber pakkus, et ma pean aeglaselt ja rahulikult tagasi selle juurde tulema, st alustama algusest 15 minutise ringiga jne, aga see tundub mulle lausa vastik. Selleks, et jooksmine mõnus oleks, pean ma seda VÄHEMALT ca 30 minutit tegema, siis tuleb see nö teine hingamine ja päriselt on hea olla. Rääkimata sellest, et 15 minutit ei ole minu jaoks mingi trenn. Ja sellest, et temal endal oli alles pahkluuvigastus, huiatki ta alustas uuesti 15 minuti pealt, ikka tegi 45 ja hiljem vigises. Aga no eks ma ilmselt ikka proovin, sest koer on mul nii vana, et ta ainult 2-3 ringi ümber tiigi viitsibki teha, saaks temaga kenasti 15 minutit täis ja siis jälle koju tagasi. Ja kui niimoodi tõesti vähehaaval põlvevaluta midagi suurendada annab, siis ehk ikka ühel hetkel normaalsed jalatsid ka. Ma jätkuvalt ootan katseaja lõppu nagu issanda õnnistust ja enne seda ei julge ühtki suuremat väljaminekut teha, trenni aastapiletigi ostsin veritseva südamega. 😀

Btw, kas talvel ja suvel jooksmiseks peaks eraldi tossud olema v? Ma ei tea sellest teemast midagi ju.

P.S. Teisi kehaosi pesen ma tihedamini kui kaks korda nädalas. Kui täpsemalt teada tahate, siis kirjutage, joonistan teile pildi.

 

sul mingi muu elu ka on v?

Ma kujutan ette, kuidas pooltel mu sõpradest ja blogilugejatest on juba kopp täiega ees, sest ilusad ilmad on ja seega olen ma kogu vaba aja AINULT roninud ja internet on kohe-kohe täis saamas mu ronimispilte, ronimisvideosid, pilte kivide ümbrustest, pilte ronimismattidest, pilte ronimissussidest, pilte kivi ääres passivast koerast jne. Ühel hetkel mõtlesin, kas peaks jagama ka pilte katki hõõrutud kätest ja jalgadest. 😀 Mingil hetkel sai kuus päeva järjest nii, et iga päev sai vähemalt natuke ronitud, sest no kaks päeva järjest käid väljas, siis kuuled, et sees on uued rajad, siis mõtled, et krt, ilusad ilmad ei pruugi ju kaua kesta ja no eile ei olnud nagunii nii karm trenn … Ja nii jõuabki nii instagrammi kui siia ainult ronimisjutt.

Samal ajal kirjutab mõni isegi pornost nii, et ikka on huvitav lugeda ja ei ole imelik. Mina muuhulgas loen ka ainult ronimisest ja IT-st praegu, nii et jälle ei ole endal midagi kirjutada. 😀 Unistan neist aegadest, mil hakkan ka taas lohedest ja kaugetest maadest lugema.

Aga mis mul teile siis öelda oleks peale selle, et “täna käisin ronimas ja homme lähen ka ning vaadake ometi, ma ronisin ühe raja ära, mida eelmine kord ei roninud!”? (Video algust võiks jagada ka hüüdlausega “tulge meile trenni, meil on heas vormis mehed, kellel riided seljas ei püsi”.) Ee … Noh, eile käisin näiteks restoranis … Täitsa hea oli, neil on toorjuustukook, kusjuures see toorjuust on kitsepiimast, ja no täitsa lõpp, ammu polnud nii head kooki saanud. Alguses veel vigisesin omaette mõttes, et mis mõttes on magustoit muude toitudega pea samas hinnaklassis, aga oli hea küll. Kanakarri oli ka hea. Samas ei saa mu sõnu uskuda, sest ma luban endale sellist toitu ühe või kaks korda nädalas (juba see, et ma võtsin korraga pearoa JA magustoidu on harukordne), nii et loomulikult on siis imeline. 😀 Aga no hea tema oli, vannun. Pilti ei saanud teha, sest kellelgi teisel polnud laua ääres telefoni väljas, nii et kuidas ma ikka ainsana seal margistan ennast. Need ronitripid on selles mõttes head, et Toivo, kellega me tavaliselt käime, on minusugustega harjunud, ja küsib ise kohe, kas sellest ja tollest on vaja pilti ka teha. Mõistlik inimene ühesõnaga.

GoT-ga on kehvasti, sest hakkasin seda vaatama sõbraga, kes on üle hooaja maas, nii et vaatame hetkel alles vanu osi üle. Seda olukorras, kus üks mu teine sõber elab selle nimel, et saaks ainult midagi spoilerdada. Vaigistasin hetkel meie vestluse skaibis, lootuses, et jõuan piisavalt kiiresti järele, aga no see esimene sõber läheb just paariks päevaks puhkusele ja … Siiani olen õnneks kuulnud ainult seda Ed Sheerani asja, sest no kamoon, internet konkreetselt KAJAB sellest, aga no kaua see muu infogi eemal püsib, sest nagu see teine sõber juba korra mainis, ühel hetkel pole see, et Titanic põhja läks, enam kellegi jaoks spoiler. Keerulised ajad ühesõnaga, raske on, esimese maailma mured löövad lausa labidaga.

P.S. Vanaema, mul käisid sõbrad külas söömas ja ütlesid, et minu kodutehtud tšillikaste on maailma parim ever. Ma ei hakanud ütlema neile, et see nüüd tegelikult siiski päris minu oma väikeste käekestega tehtud ei ole, ütlesin lihtsalt viisakalt aitäh, aga olgu siis nüüd edasi öeldud, et inimesed kiidavad.

Kui kiiresti vaatenurk muutub

Eelmine nädal oli lausa imeline trenninädal. Sõrmejõutsükkel sai läbi, mõtlesin võimsustsükli peale, et kas teha campust või mitte. Campus on siis see asi üleval, video on aastast 2015, nii et mõtlesin, et äkki oleksin nüüd natuke tugevam. No ja pühapäeval suutsin mingi lihase niimoodi ära tõmmata, et esmaspäeval ei saanud ei istuda ega astuda, mingi põletik oli ilmselgelt ka kuskil, sest pea käis kogu aeg ringi jne. Nii et suurema osa sellest nädalast olen mõelnud, et ei tea, kas juba joogat teha ja jalutada saab jne.

Üks päev plaanid võimsustrenni, teisel päeval rõõmustad, kui normaalses tempos üle ülekäiguraja saad. Inimene plaanib, jumal naerab või kuidas see oligi. Aga eks see ole ka täiskasvanuks saamise üks osa, et õpid selliseid asju rahulikult võtma ja lihtsalt seadistad end natukeseks ümber. Eile sain juba jooksmas käidud, Samsung Health väitis, et pea 15 km, mul on tunne, et tglt see valetas ja 12-13, sest mõõtsin raja jalutades kolme äpiga korraga üle ja kõik ütlesid, et üks ring (ma tegin 10 + pisut ringihuiamist) on 900 meetrit, nii et kümne ringiga sealt 15 km küll kuidagi välja ei meelita. Aga hea uudis on see, et nõuannetest on kasu olnud ja täna oli põlv igati normaalne. Hea ikka, kui palju intelligentseid inimesi lugemas käib. Ehk elame veel ka järgmisesse nädalasse.

Ei ole võimalik võtta ainult ühte kartulikrõpsu

Olen varem ka öelnud, et arvasin, et see on mingi imelik nali, sest mis seal siis ära ei ole, võtad lihtsalt. Tavaliselt ma ei võta ühtegi, sest no üldse ei isuta. (Teine samasugune asi on popkorn – see maitseb nagu papp ning soola või võiga maitseb see lihtsalt nagu papp soola või võiga.)

Aga paar päeva tagasi tõi isa mulle Lätist paki maapähkleid, tõsiselt suur pakk – ja ma keerasin selle lihtsalt kolme õhtuga endale sisse, sest isegi kui möödaminnes peotäie võtad, oled minuti pärast uue järel. Ma nimelt hoian selliseid asju tavaliselt käeulatusest natuke väljas, et peaks vähemalt püsti tõusma, või suisa teises toas, sest siis ma ei viitsi järele minna, aga nendega ei aita miski. Ikka sööd.

Ja vaadake, mida ma teha oskan! TEGELIKULT peaks ideaalis muidugi puusad käte kohale minema ja nii saaks ka õlad käte kohale jääma, aga no mul on liiga lühikesed jalad ja iga kord, kui ma üritan joogaplokkide pealt näiteks lükata neid puusi, on mul siiani tekkinud tunne, et kohe kukkun ja saan surma. Nii et nüüd, kui mul on hoopis piisavalt jõudu, et jõuga end selles asendis hoida (kui keegi aru ei saa, siis jalad on õhus, eks ole, varbad vastu käsi), saan ma end kohe varsti jõuga õigesse asendisse viia ja edaspidi rohkem tasakaalule lootma jääda. 😀 Aga see on veel homne päev, esialgu olen ma jätkuvalt tugev.

Muidu käisin jooksmas. Üle kahe aasta (suht täpselt, ma viimati jooksingi 2015 juuli alguses), ma ei tea, kas mäletate, aga eelmine kord jäi pooleli, sest alguses oli põlvevigastus ja pärast seda vajus lihtsalt ära. Nagu ma selles postituseski mainin, siis mu keha valutab kogu aeg. Nii et eile hakkas mu põlv mulle juba ca kümne minuti pärast mingit jura ajama. Meie omavaheline vestlus nägi välja umbes selline:

Põlv: “Kuule, ma vist valutan.”

Mina: “Mis mõttes sa VIST valutad? Valutad siis või ei?”

Põlv: “lol, idk”

Mina: “Mis mõttes sa ei tea? Nahhui, ära aja närvi mind, valutad või ei valuta, raisk???!!!”

Põlv: “Pohh, YOLO.”

No ja ei hakanudki valutama. Imelik oli, aga valutama ei hakanud. Varasemast mäletan, et esmalt oli imelik ja 10 minuti pärast juba valutas korralikult ning pärast seda liipasin ülejäänud päeva ringi. Seekord oli terve jooksu aja tunne, et “äkki ta on natuke ohhoo”, aga jooksin oma 51 minutit ära (ajalimiit tulenes sõpradest, mitte minust, sest olin lubanud hiljemalt pool seitse kodus tagasi olla, et me ujuma ja sauna saaks minna, tunnikese oleks igatahes kenasti ära jooksnud, võhma oli). Telefon väitis, et ma läbisin selle 51 minutiga 9,48 km, mis tundub mulle pehmelt öeldes kahtlane, sest enda meelest sörkisin ma üsna rahulikult ja aeglaselt, pea 10 km tundub mulle vähem kui tunni kohta ikka suur number. Aga samas kõnnitakse ju tunniga kuus km, nii et ehk tõesti. Ma nimelt varem pole kunagi distantsi mõõtnud, ainult aega, et aeroobse trenni jaoks vajalik ära tuleks, nüüd lihtsalt telefonid näitavad nagunii kõike automaatselt ju.

Aga täna hommikul on põlv NII imelik, et võttis kohe natuke lonkama. Töökaaslased märkisid abivalmilt, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui vaheldumisi joosta ja rattaga sõita. Ma olen miskipärast üsna kindel, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui mõlema asemel mõnusalt diivanil vedeleda ja elu lõpuni ronimisega piirduda. Aga noh, igaühele oma. Kahe tunniga oli põlvevalu kadunud ka, nüüd kõnnin juba normaalselt, nii et ehk ikka julgen mingil hetkel uuesti proovida.

Ja Macklemore’i “Glorious” on täiega hea laul:

  • Rubriigid