sport

Nii võib veel sportlaseks saada

Mäletate, lubasin käia ja ikka ära mõõta, kui pikk see rattaring tegelikult oli? Võtsin end juba kunagi eelmise nädala lõpus kokku, kui ühel õhtul mõnusalt jahe 21 kraadi oli, ja käisin ära. Tulemus sai selline:

Ühe vana käula kohta pole sugugi nii paha

Sedapuhku siis ilma ühegi pausita, nii et ma olen ikka päris uhke enda üle. Arvestades seda, et ma pole muidu üldse aeroobse trenni fänn, on see minusuguse kohta ikka päris korralik saavutus. Ignome siin seda, et mu väikevend jookseb ainult natuke aeglasemalt, kui mina rattaga sõidan, ma ikka kruiisin väga rahulikult ka. 😀 Aga üldises plaanis siiski peaks süda veidi trenni saama + sadulas istumine on ometi diivanile hea vaheldus.

Loe edasi “Nii võib veel sportlaseks saada”
anna kannatust · sport

Nojah siis

Iroonia on see, kui sa kulutad 75 doltsi uue treeningkava peale ja siis saad teada, et esmaspäevast lähevad ronihallid lukku. Nojah, ei saa ju öelda, et me keegi seda ette ei näinud, eks see selge oli, et see on ainult aja küsimus. Vähemalt sain jõuludeks juba TRXi kätte, nii et saan senisest vaheldusrikkamalt kodus jõutrenni teha. Kui reklaami uskuda, siis näen ma selle tulemusel kohe välja selline:

Kerelihased mul juba on, aga ootan huviga naiselikumat olekut, kauneid ripsmeid ja ideaalset kulmukaart. Aga tõsiselt rääkides, ehk on see just jumalik vahelesegamine, et ma enne päriselt ja korralikult treeningkavaga pihta hakkamist selle jaoks ka vormi saaksin. Minu praegune kodune treeningnurkuks on siis selline:

Diivanil vedelevad hantlid, sest ma päriselt olen see vaimuhaige, kes arvuti taga tööd tehes hajameelselt selle kõrvalt antagoniste treenib. 😀 Igatahes saan teha kolmenädalase HB-tsükli, kus igal HB-päeval teen ka kerelihaseharjutusi. Lisaks tahaks vähemalt kaks korda nädalas mingit HIIT-i teha. Ainus takistus on see, et ma … jälestan seda. Aga arvestades seda, kui läbi ma pärast seda esimest kavajärgset trenni olin, on ilmselgelt vaja. Aga samas ma jälestan seda. Miks see elu nii raske peab olema?

P.S. Kas te teate seda tunnet, kui te ahistate kedagi nagu mingi rõve stalkija, käite neil aknast sisse vahtimas ja üldse muudkui surute end peale, kuigi nad on korduvalt juba iga keharakuga välja näidanud, et nad pole ÜLDSE sinust huvitatud? Ma nüüd tean. Ma nimelt üritasin mitu nädalat Coopi kliendiks hakata, kuigi nad tõrjusid mind väga järjekindlalt. Nimelt on see vähemalt Tallinnas kõige kiiremat kohaletoimetamist pakkuv supermarket, nii et ma olen valmis mööda vaatama nende väikesest valikust (st valikut on, aga neil ei ole mitmeid mulle meeldivaid asju, nagu valgujäätist või mu lemmiksaiatooteid jne) ning tellin vahel piima-mune-pesupulbrit sealt. Nüüd ma tean omast kogemusest, miks neil väiksemad järjekorrad on. Esimese tellimusega ostsin ka kliendikaardi, kõik muu tuli kohale, kaart mitte. Helistasin ja kurtsin oma muret, öeldi, et panevad teise tellimusega kindlasti tasuta kaardi kaasa. Helistasin veel teist tellimust tehes eraldi üle, kinnitati, et kõik korras. Teid ilmselt ei üllata, et teine tellimus tuli ka kliendikaardita? 😀 Ma enam ei julgenud helistada, mõtlesin, et kaua ma ikka end neile pähe määrin.

Aga siis läksin ühele sõbrannale külla ja selgus, et ta elab Coopi kõrval, nii et mõtlesin, et astun sealt läbi ja ostan lihtsalt uue kaardi, nagunii peaks midagi külakostiks viima. Ja seal oli üks noor poiss, kes oli ilmselgelt uus töötaja, sest ta oli nii sõbralik ja abivalmis, aga kuna ta oli uus, siis ta veel täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad. Ja see teine müüja, kellelt ta abi palus, põhimõtteliselt viskas teda möödaminnes kaardipakiga, ilma midagi seletamata. Nii et ta siis üritas kuidagi mulle seda kaarti seal automaatkassade juures müüa – kuni selgus, et ta ei ebaõnnestu mitte selle pärast, et ta oleks kuidagi saamatu vms, vaid see tädi, kes teda nendega viskas, ei viitsinud öelda, et tegelikult neid vist ei saagi automaatkassast osta, vaid ta peab tavakassas kuidagi läbi lööma. Ütlesin “aitäh” ja “head aega!”, tädi ütles vastu, et “kui seda kasutada ka tahate, peate internetis registreerima, eks vaadake ise”. Nagu selline teeninduse kuldtase oli kogu see tsirkus, et sellest on nüüd nädal aega möödas ja ma pole ikka veel seda kaarti ära registreerinud, sest no ei tõmba. 😀 Õika parimad Maximad tulevad meelde.

climbing · sport

Trennist ja uuest boulderhallist

Eided ei ole ikka kunagi rahul. This is me, mina olengi eided! Esimest korda elus on mul keset suurt talve kaal juba mitu nädalat järjest ainult langenud, täiesti iseenesest. Rõõmustamise asemel olen hirmul, sest no ma olen teoreetiliselt praegu ideaalkaalus, aga no ma tean, milline ma tavaliselt selles välja näen ja kui muidu on selle numbri juures kõhulihased selgelt näha, siis praegu ei ole, nii et järelikult on oht, et me kaotame siin lihasmassi lihtsalt, eks ole. Võib vabalt olla, sest Kreekas ma jõutrenni ei teinud ja ronisin pigem staatilisi radu ning nüüd on olnud selline laisk motivatsioonivaba november. St roninud olen ikka, aga need on olnud sellised väheintensiivsed lühikesed trennid, ilma jõuosata ja venitamiseta. Reedel vihastasin iseenda peale, sest niigi on sõrmed ja kere pärast ronitrippi nõrgad, meil pole siin aega mingi novembribluusi jaoks.

Nii et läksin koju ja tegin tavatrennile otsa hulga kerelihaseharjutusi, maailma kõige mannetuma hangboardi trenni + hunniku lõuatõmbeseeriaid. Ja kui ma ütlen “seeriaid”, siis ma mõtlen nelja-viieseid, sest ei olnud sellist tunnetki, et ma jaksaks praegu kümneseid seeriaid teha. 😀 Aga ma selles mõttes liigselt ei muretse, et ma mäletan eelmisest pikemast vahest ka, et päris esimene kord tegin ähkides ja puhkides kuidagi viis lõuatõmmet ära, aga juba järgmine kord oli hoopis teine teema, lihastele tuli meelde, mis neist tahetakse. Praegu sama lugu, täna olid juba hoopis teised numbrid.

Igatahes tundub, et mul käis eelmisel nädalal mingi plõks ära ja esimest korda pärast … neid hiljutisi sündmusi … tunnen ma, et tahaks jälle midagi teha. Vahepeal oli ikka väga letargiline see olek, enamvähem kogu aeg. Ei saa öelda, et otseselt depressiivne, lihtsalt kõik jättis külmaks ja miski ei huvitanud. Olin imeilusas soojas riigis ja kui Cyrus küsis, mis rada ma ronida tahan, ütlesin, et ma julgestan hea meelega või loen raamatut, sest mind ennast lihtsalt ei kõnetanud eriti miski. Nüüd tunnen jälle, et mõni asi tekitab põnevust, on jälle tahtmist pingutada ja vaeva näha ja planeerida. Ka väikeste asjadega. Mul oli päriselt hea meel välja sööma minna ja ma lähen trenni jälle rõõmuga jne. Nii et see on tore. Trennimotivatsiooni aitab muidugi hoida ka see, et märtsis tuleb Tallinnasse uus ja suurem boulderkeskus. Suisa Baltimaade suurim! Rohkem kui 500 ruutmeetrit seinapinda. Nii et tuleb ometi korralikult treenida, et jaksaks seal midagi teha ka.

Iseasi muidugi, et eestlased (ja nagu selgub, ka Eestis elavad soomlased) ei oska kohe draamata. Tartus on ronijate kogukond pikalt üsna lõhestunud olnud. Ma lootsin, et uus boulderkeskus (sest Tartusse tuleb ka ronihall, avatakse loodetavasti juba jaanuaris) aitab seda muuta. No ja nüüd siis Tallinnas sama laul. Ronminni pool on muidugi solvunud, et uue halli plaani nendega ei jagatud — aga samas läks Ronminn kohe pärast uudisest kuulmist tipa-tapa patendiametisse, et uue konkurendi kaubamärk hoopis enda nimele registreerida. Et nagu … Ma ei oskagi kohe midagi öelda, esiteks on see lihtsalt nii petty. Teiseks on see minu meelest ka strateegiliselt äärmiselt kahtlane käik, sest selle ainus tulemus on ronikogukonna lõhestamine. Mina näiteks mõtlesin küll, et ostan mõlemasse kohta kuupileti ja käin rõõmuga vaheldumisi, sest kui tihti nad neid radu ikka vahetama hakkavad, tavaliselt vahetatakse ca sektor kuus. Muidugi pole tore monopolist loobuda, aga kui Helsingi oma miljoni elanikuga jaksab ära toita … (arvutab pingeliselt näppudel) … seitse? vist isegi kaheksa boulderkeskust (ja kindlasti on mõni pisike urgas, mida ma ei tea), toidaksime meie koos töötades vast kaks tükki ära. Aga kui sunnitakse pooli valima, siis enamik inimesi valib ju selle suurema ja uhkema ja parema asukohaga poole … Nii et majanduslikus mõttes ma kahtlen, kas nad sellest sammust võidavad.

Isegi uue halli rajajate Ronminnist bännimine oli küll ootuspärane ja inimlikul tasandil arusaadav, sest muidugi on solvumine suur, aga majanduslikult on see minu meelest riskantne samm. Sportronimine on nö paarisharjutus, sina ja su partner. Boulderdamine on VÄGA sotsiaalne sport, inimesed käivad kamba sõpradega trennis. Ja kui sa bännid nüüd korraga mitu väga head ronijat, sunnid sa sellega nende sõpru ka kind of poolt valima. Mina pole kellegagi bestikas, sest ma olen teatavasti antisotsiaalne ja ronimas käin öösiti salaja, et ei peaks teisi inimesi nägema (ning, olgem ausad, ei roni piisavalt hästi, et nende bännitutega samas kambas ronida — nad käisid ilmselt juba lapsena trennis), aga ma vaatan küll huviga, mida nende ronijate sõbrad teevad. No ja kalkuleerivamad kah-sõbrad, kelle sisemonoloog käib ehk sedapidi, et kas peaks suhteid säilitama inimestega, kes täna edendavad ronimiselu Tallinnas, või inimestega, kelle põhirauad on hetkel hoopis Tartus tules. Samas kui mittebännides oleks olnud üsna suur tõenäosus, et ilmselt nad nagunii ei julge oma nägu näidata enam, oleks ehk sama tulemuse draamavabalt saanud. Ma eeldan, ega ma ei tea, kas oleks või mitte. See on kõik spekulatsioon ning teatavasti tulevat peamine sissetulek hoopis algajatelt ja laste sünnipäevadelt, nii et ehk keegi ei märkagi seda, kui mõni piisk merest ära kaob. Mina siin ainult targutan ja teen aega parajaks, oodates seda päeva, mil meile hoopis korralik liidihall ehitatakse.

Kurat kui hea on ikka teiste draamat arutada. Te kõik teate, et igas MIND puudutavas konfliktis viskan mina esimesena kaane pealt ja saadan kõik pikalt, aga TEISI saab küll vaadata ja imestunult küsida, et miks nad ometi NII EMOTSIONAALSED on. 😀 Inimesed on, noh, inimesed ongi emotsionaalsed. Nii et ma rohkem ei targuta, näitan teile hoopis peatselt saabuva KIVI keskuse mudelit. Olgu öeldud, et käisin seal just veits abis ja tegelikult oli see hulga suurem kui videost tundub, aga siit paistab igatahes meeldivalt palju erineva kaldega seinapinda (uskumatu, et muusikat ei olegi, laulge ise seda vaadates):

P.S. Ma tahtsin kirjutada ka oma ÄÄRETULT põnevatest kogemustest prantsuse ja vene keelega, aga kuna ma olen viisakas inimene, panen need eraldi postitusse, siis saavad kõik haigutajad selle lihtsalt vahele jätta.

anna kannatust · sport

No proovige ise niimoodi kaalu kaotada

View this post on Instagram

Well, Instagram, red or black shoes tonight?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Hea uudis on see, et ma olen maailma parim kaalusäilitaja – kolm nädalat järjest täpselt sama number kaalu peal olnud. 😀 Halb uudis on see, et eesmärk oli tegelikult siiski natuke langetada. Kuna ma olen enamvähem ok vormis, siis pole nagu liigselt viitsinud selle nimel vaeva näha, arvasin, et ehk koogi ärajätmisest piisab, aga selle meetodiga langebki ta täpselt selle piirini, mitte sammukestki kaugemale.

Käesolev nädal pole kaalulangetamiseks parim ka, sest täna on Sirru sünnipäev (hip-hip-hurraa) ja kolmapäeval lubasin sõbrannaga õhtust sööma minna. Loodetavasti teen vähemalt kolmapäeval paremaid valikuid, sest täna käisime Argentiina restoranis ja no seal on lihtsalt nii hea toit, et ma ei suutnud end tagasi hoida. Magustoidu oleks vabalt võinud tellimata jätta, sest tegelikult oli selleks hetkeks kõht nii täis. See oli ka ainus asi, millega ma 100% rahule ei jäänud – oleks tahtnud midagi pehmemat ja suussulavamat, see kihiline tumeda šokolaadiga asi ei olnud see, mida sel hetkel igatsesin.

Cyrus teeb parajasti ketot, nii et suuresti sai restoran sellest lähtuvalt valitud. Eelroog oli tal tartar – muna ja liha on mõlemad okei, sai muidugi jäi alles. Mina tellisin juustutäidisega jalapenosid, mida plaanisin temaga jagada, aga nagu näha, oli neil selline ümbris, et oli selge, et tema neid sööma ei peaks, nii et need jäid kõik mulle (hilja on, mulle ei tule meelde, kuidas breaded eesti keeles on Igatahes ketotajate üks ideaalne “magustoit” on juustutäidisega jalapeno, mis on veel peekonisse mässitud. Nämm.) Pearoog oli liha grillitud köögiviljadega, kuigi viimastest jättis ta ka osa alles, sest ega nad ei tohi kõiki köögivilju ka liiga palju süüa, tomatit näiteks süüakse väga vähe. Kooki sõin mina üksi, sest ma olen siin see “no ideaalis võiks natuke alla võtta, aga ega ma väga ei viitsi selle nimel pingutada” inimene. Ehk siis, kui tundub, et tehakse jälle piirid päris lahti ja saab PÄRIS ronitripile, tekib ka veidi motivatsiooni jälle. 😀

Ehk siis lühikokkuvõte neile, kes tervet mu postitust lugeda ei viitsinud – natuke läheb veel aega, enne kui kõhulihased taas visuaalselt nähtavad on. Eelmisel aastal sain augusti lõpuks alles suve sihtkaalu, pole ime, et ma oktoobrisse alati oma rannapuhkust plaanin. 😀

sport

Spordipäev

Pole ammu AINULT trennist kirjutanud, olgu vahelduseks selline postitus ka. Ma üritan siin nimelt jätkuvalt mingit tervislikku tugevat joont hoida, mis ei olegi eriti raske – kuna kõik treenerid internetis jagavad igasuguseid huvitavaid harjutusi, on mul ju hädasti vaja seda kõike proovida. Näiteks see tädi teeb pidevalt nii, et võtab mingi täiesti tavalise kerelihaseharjutuse ja näitab, kuidas see tibatillukese lükkega hulga raskemaks teha.

View this post on Instagram

Core BLOCK Workout 🔥 ⠀ Bookmark 🔖 and TAG a friend! ⠀ Today has been a lazy kind of day. I did some gardening and finished up a little computer work. Then, I just couldn’t relax so I decided to work on some new ideas for a core class… hence why I am in my jean shorts😅. ⠀ Are you bored too? Want to level up your deep core muscles? ⠀ ADD A YOGA BLOCK! ⠀ You won’t believe 😳 how much harder these simple movements are💪🏻. ⠀ Video 1&2 are the same except the first one is a little easier. Move slowly squeezing in your deep core (TVA) and make sure not to drop the block. ⠀ Video 3 is crazy hard … prepare to 🤬 at that little evil block. Use the “shhh” sound as you lower the leg and keep the low back touching the floor the entire time. ⠀ Video 4 makes simple bridge pulses seem like a cake walk. Draw abs in and pulse up until you feel the burn! ⠀ Video 5 works the core as well as the glutes. Again, make sure you are using that breath with sound as you perform the movement. It makes all the difference in the world! ⠀ If you want to move effectively and efficiently from the comfort of your home, train with me online! ⠀ I have over 150 classes now and I add new ones each week! I also have a private Facebook group you can join for more support! ⠀ Use “IAMREADY” for $10 off any plan.❤️ ⠀ Direct link is in my profile or go to www.beachyogagirl.con #BYGMETHOD ⠀

A post shared by Kerri Verna (@beachyogagirl) on

Neid ülemisi harjutusi muidugi saab VEEL raskemaks teha, kui tooli asemel joogapalli kasutada. Tool on natuke liiga stabiilne, eks ole. Õnneks mul ei ole hetkel korteris joogapalli jaoks ruumi. 😀 Aga kuna mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen end lolliks õppinud ja silmad juba valutasid arvuti taga istumisest ning kodutöö ajas nii närvi, siis võtsin kätte ja tegin sellise korralikuma liigutamise päeva.

Alustasin ca tunniajase jalutuskäiguga, sest ma tunnen, et ma olen juba nagu vangis. Oleks saanud, oleks metsa ära kõndinud. Aga noh, tunnike jalutamist on juba päris mõnna, loodetavasti tuleb kohe rattasõiduilm ka nende jaoks, kes tahavad ilma kinnaste ja liibuvate spordiriieteta lihtsalt niisama rahulikult ringi sõita. Igatahes pärast seda jalutuskäiku tegin kolm seeriat neid harjutusi, mida ma olen juba korra teile näidanud. Siis läksin tuppa ja proovisin huvi pärast uuesti max lõuatõmbeseeriat teha. Ülakehajõud tuleb mul mingi piirini ikka väga kiiresti, esiteks suutsin ma seekord neid ühekäeharjutusi juba kenasti üks jalg õhus teha ja teiseks tegin sinna otsa korraliku vormiga 10 tavalist lõuatõmmet. Aga see väljas tehtud harjutus on ronijatele väga hea, sest õpetab ühe käega tegutsemise ajal kerepinget hoidma, mis on su seinal hoidmise ajal väga oluline, eriti kui natukenegi negatiivi all olla. Siis tegin rätikuga lõuatõmbeid. Need käivad siis nii, et ühe käega hoiad lõuatõmbekangist, teise käega üle kangi pandud rätikust, et oleksid sunnitud rohkem ühe kehapoole lihaseid kasutama. Idee seisneb siis selles, et iga kord, kui suudad normaalselt viieseid seeriaid teha, on aeg käsi rätikul natuke allapoole viia.

Noh ja siis hangboard, mille vahele tegin neid ülemisi kerelihaseharjutusi. Võtsid päris korralikult läbi küll, head harjutused on – alguses tundus, et mis nad siis nii väga raskemad on kui tavaliselt, aga kui tegema hakkasin, leidsin juba esimese seeria lõpuks, et aitab küll, jooga on ka vaja vastu pidada. 😀

No ja lõpetuseks tegin korraliku joogatrenni. Naljakas, et kiresin siin, kui tore see on, et nad live-joogatunde teevad, et nii on hulga rohkem motivatsiooni osaleda, aga tegelikult olen ikkagi neid järelvaatamisega teinud. Nad õnneks ütlevad ette ka, mis lihasgrupile konkreetne trenn suunatud on, siis tead, kas soovid sellesse investeerida. Päris hea tunne oli igatahes need kangeks rahmeldatud õlad jälle korralikult läbi venitada, kuigi ma pean ütlema, et tunni alguses lubatud rahu ma küll täies ulatuses ei saanud – see-eest lubatud jalavenitused toodi rohkem kui korralikult koju kätte ja õppisin isegi ühe hea uue õla-/küljevenituse, mida ma varem ei teadnud. Aga mulle meeldib see, et kuigi see on üsna karm trenn (mina ei suuda kõike täielikult kaasa teha, teen lõõtsutamispause) ja iseenesest vähemalt kesktasemele suunatud, näitab õpetaja igale asjale ka lihtsamaid versioone ja tuletab meelde põhitõdesid (näiteks, et selles pildil olevas asendis, nagu ka ettekummardustes jms ei tohi jalgu PÄRIS sirgu lasta – see, kui põlved pinge all nö “lukku” lähevad, on põlvedele kahjulik ja vigastusohtlik, jalad aetakse päris sirgu ainult siis, kui on lihaskontroll, st siis, kui sa oma lihaste jõuga neid liigutad). Mul lähevad paljud sellised asjad lihtsalt meelest ära ja siis on hea, kui keegi teisel pool ekraani küsib, et “ega sul praegu põlv sisse vajunud ei ole? see peaks ikka hetkel võimalikult otse olema,” sest iga jumala kord mul ONGI see põlv sisse vajunud.

Õpetaja ise on muidugi üks neist imenaistest, kes näeb välja nagu tavaline malbe hipi ja tundub olevat sellise tavalise kehaga (muidugi mitte paks, aga mitte nagu mingi tippsportlane), aga kui ta ütleb, et “iga päikesetervitus võiks ikka eelmisest natuke raskem olla, sest me tahame siin ju piire nihutada,” siis ta mõtleb seda, et tema ise läheb ettekummardusest kätelseisu, kätelseisust sujuvalt otse kätekõverduseasendisse ja hiljem allavaatavast koerast hüppab jälle kätelseisu. Sest me nihutame siin piire. Ma näitaks kohe videot teile sellest, aga see tundub natuke privaatsuse rikkumisena, nii et ütlen niisama, et VÄGA äge tädi on see – no ja õpetab muidugi lisaks kehaväänamisele veidi ka alandlikkust ja järjekindlust. Ma ei tea, kus ta ise neid õpib, sest tal muidugi oleks selle minu pildi peal kenasti sirge jalg vastu otsaesist. Aga mulle küll meeldib, et on siht silma ees ja meeldib ka see, et on näha, et ei pea ilmtingimata välja nägema nagu gümnast või baleriin, et selliste asjadega hakkama saada. Et ka minu “armastab trenni, aga samas armastab ka šokolaadi” kehaga võib vabalt asja saada.

Tegelikult muidugi aitas trenn ikka rahuneda ka. Kui ma enne alustamist mõtlesin täiesti tõsiselt, et esitan esimest korda sel semestril pooliku kodutöö, sest ma jebisin üle tunni aja ja lihtsalt ei saanud seda kuradima si*ast Cythonit kuidagi normaalselt installitud, siis pärast trenni mõtlesin juba, et ehk pole asi siiski nii hull ja proovime ikka korra veel jne, kuni tehtud see saigi. Installimine st, pool kodutööd on ikka tegemata ning aeg pressib takka, sest mul oleks tegelikult vaja oma lõputöö jaoks parameetreid otsida, mitte suvaka kodutöö peale aega raisata, seda enam, et vajalikud punktid on koos – aga no ilmselgelt kasu oli võimlemisest küll ja veel, kohe hulga parem sai, mis sellest, et täna on kann pisut valus.

sport

Kuidas sportliku eluviisi säilitamine edeneb?

View this post on Instagram

Layers upon layers upon layers #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tänan küsimast, sõbrad, siiani edeneb täitsa hästi. Tänu muutunud oludele oleme sunnitud olnud väljas ronimist tavapärasest pisut varem alustama – juhin tähelepanu sellele, et siin pildil pole ma ei viiendat kuud rase ega näita stressisöömise tulemusi, vaid mul on seljas paks dressikas, mille peal on jope, mille peal on veel omakorda vest, sest väljas oli lihtsalt nii külm ja tuuline. Nii et oleme külmast hoolimata sundinud end kuiva ilmaga õhtul pärast tööd siiski väljas ronima.

Teisipäeval ei saanud sellest üldse asja, katsud kivi ja sõrmed konkreetselt valutavad külmast, rääkimata sellest, et tuul puhub kivilt minema. Neljapäeval päike paistis ja oli hoopis teine tera. Ainult kuus kraadi, aga päikese käes ikkagi täiesti mõnus – nii mõnus, et ronimiseks sai isegi jope kenasti pealt ära võtta. Aga kuna siseronimisega võrreldavat trenni siit veel ei saa, teen lisaks korralikult ka kerelihaseharjutusi ja muidugi sõrmetrenni:

View this post on Instagram

Time well spent 🤣 #beastinmaking

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lisaks sellele teen ma nüüd ka õlgu ja küünarnukke tugevdavaid harjutusi. Mitte ainult joogat, vaid ka näiteks selliseid (teie jaoks panin laulu ka taha, sest no konkreetselt selline tunne oli üle hulga aja jälle neid teha, trotsisin innukalt vihma ja tuult jne):

Ma tean, et on palju inimesi, kelle meelest on see äärmiselt vastutustundetu, sest hirmus ristsaastumine neil torudel, aga no täitsa tõsiselt, ma leian, et kui ma pesen käed enne väljaminekut korralikult ära, siis jalutan kolm minutit parki, teen paar harjutust ning siis kohe deson käed ära, on riskid igati kenasti hajutatud. Kui ma end eriti lahkena tunnen, tõmban suisa need pulgad ka üle, olen järgmise suhtes ka kena olnud. Nii et see on üks asi, millest ma ei loobu enne, kui politsei mind sealt eemale peksab. Iseasi muidugi see, et hetkel on avalik desomine ohukäitumine – kui tappa saan ja keegi desinfitseerimisvahendi pudeli käest ära rebib, siis politsei küsib ilmselt hiljem etteheitvalt, miks ma ometi tänaval avalikult eputasin oma vedela kullaga.

Joosta eriti ei julge, sest mul on teatavasti need põlvehädad olnud. Siiani olen teinud 8-9minutilisi ringe. Selle peale pole põlv valutama hakanud, aga järgmisel päeval on alati kuidagi “pehme” tunne olnud neis, nii et ma ei julge liiga järsult koormust suurendada ka. Ikka tasa ja targu. Liigutamisvajadust saab õnneks ka jalutamisega leevendada.

Kui nüüd ainult toitumisega sama hästi oleks, võiks nii veel suveks normaalsesse vormigi saada … 🤔

Kuidas teil läheb? Olete suutnud ka kodust töötades ikkagi mingi liigutamisharjumuse säilitada?

anna kannatust · sport

Kui ebaaus

Ma nii väga tahaksin võtta koolist tehisnärvivõrkude kursust, et nägin seda isegi unes. Unenägu oli täiesti debiilne, ma nägin unes, et kukkusin sellest aines läbi, sest ma unustasin neile esitada mingid andmed, mida ma oma väljatõmmatud hambast jäänud tühimikust mõõtma pidin. Nagu mida kuradit.

Ja jah, ma TEGELIKULT tean, mis on närvivõrgud ja isegi, mis on tehisnärvivõrgud. Mul lihtsalt ongi  sellised debiilsed unenäod, hiljuti ma näiteks nägin unes, et Cyrus läks kodust ära ja ukse taha tuli üks tuttav, kes on kindlasti tore inimene, aga mitmel erineval põhjusel on minu jaoks ebameeldiv. Ei midagi isiklikku, ma lihtsalt ei kannata näiteks tugevat suitsuhaisu jms, see on füüsiliselt vastik. Igatahes ma küsisin viisakalt, mis ta nagu tahab ka, ja ta vastas, et noh, ta tuleb ju iga kord, kui Sirrut kodus pole, wink-wink. Ma ärkasin konkreetselt tülgastuse peale üles. Kui ma pean juba nägema unes, et ma petja olen, kas ma ei võiks siis äkki saada näiteks ilma särgita Chris Hemworthi vms, mitte inimest, kes mulle konkreetselt vastu hakkab?

Igatahes. Minu meelest on see äärmiselt imelik, et isegi infotehnoloogias on sessioonõppes vabaainete võtmine piiratud, sest pea kõik ained on sellised, et on vaja vähemalt kord nädalas Tartus kohal käia. Nii et iga kord, kui tahad huvitavat vaba- või vahel isegi valikainet, pead end kõige pealt hea õnne peale kohale vedama ja siis saad teada, kas kohalkäimine on kohustuslik või saab osaleda videosilla kaudu vms. Meil oli muide isegi üks oma eriala aine, kus ei pidanud kohal olema, piisas sellest, kui õpikeskkonda sisse logisid ja reaalajas teistega koos loengus osalesid – aastal 2020 ei ole seda raske korraldada ju.

Ma olen selle sessioonõppe algusest saadik kuulnud, kuidas nad näevad vaeva, et tudengitel vaba- ja valikainete koha pealt rohkem (päriselt kättesaadavat) valikut oleks. Kui see olukord ka on paremaks muutunud, siis ei jõua see info hästi tudengitele, sest nendel tehniliselt päevaõppe ainetel ei ole kunagi kohe juures kirjas, kas see sobiks ka kaugõppijatele, st kas saab peamiselt interneti teel osaleda.

Muidu olin vahepeal nädal aega täielik kartul, ei teinud midagi peale diivanil istumise. Hammas on selline mugav vabandus ka ju. Nii et nüüd, kui end paremini tunnen, olen juba mitu päeva järjest mütanud. Isegi panin tabalukule (uuele, sest eelmine tuli tangidega katki lõigata pärast seda, kui ma võtmed ära kaotasin trenni käigus) kleepsu peale, et ei peaks iga kord mõtlema, mis numbriga kappi ma küll oma asjad jätsin. Taas kord Ivika ja tema head mõtted.

Aga täna käisime Soomes ronimas, sest lootsime, et seal on ju tööpäev, ehk on hea rahulik. Ja see oli nii hea mõte, ma pole ammu nii tühja saali näinud. Ainult võta ja vali, imeline.

Muide, Malluka juures arutati seda, kui ärritav on tänapäeva inimeste pidev lühendite kasutamine. A teate, mis mind närvi ajab? Tänapäeva noored on avastanud, et nad ei viitsi enam telefonis toksida. Aga see muidugi ei tähenda, et nad helistaksid, hoidku jumal selle eest. Nüüd teevad nad nii, et salvestavad lühikesi heliklippe ja saadavad neid. Nagu seletage keegi mulle, miks niimoodi viitega helifaile edasi-tagasi saata, selle asemel, et lihtsalt helistada???

sport

Raske on normaalset jõukarit leida

Olen siin viimasel ajal jälle mõelnud, et häda ajab härja kaevu ja Rentsi kardiot tegema – aga ei ole tahtnud tagasi Reval Sporti minna, sest see jääb lihtsalt mu liikumisteedelt kõrvale. No ja enam ma ujuda ei taha, sest põlv on korras, mõtlesin velotrenažööri peale, nii et ei tahaks ka liigselt maksta selle eest, et kasutada kahte (konkreetselt KAHTE) jõusaali masinat, et treenida neid seljalihaseid, mis ronides unarusse jäävad, ning seejärel natuke vändata. Aga pea igas Tallinna spordiklubis tahetakse sinu esmasündinud last + leping tuleb ilmtingimata kümne aasta peale teha. Reval Spordis ütlesin neile, et ma ei tule enam tagasi, sest ei viitsi enam ujumas käia seal (põlv on nüüd üsna heas korras, saan isegi ühejalakükke teha jälle), aga nad ei võtnudki mu käepaela tagasi, ütlesid, et ehk muudan meelt. Põhimõtteliselt nagu oleks kuradiga käe löönud.

No nüüd olen juba mõnda aega vaadanud, et meie tänaval on uus jõusaal. Seal on ka proovikord tasuta ja Instas isegi pilt ühest masinast, mida ma kasutada tahtsin, nii et läksin siis täna proovima. Nagu jopenpuhh. Selgus, et neil on olemas kõik need asjad, mida ma kasutada tahaksin, aga … ma ei saa neid kasutada. Neil nimelt on selline süsteem, et sa pead seal tegema TERVE trenni. On X masinat, alustad masinast 1 ja lõpetad masinaga X (tegelikult vist sinule tehtud treeningkava kohaselt, ma pole päris kindel, kas igaüks kasutab päris iga masinat) – lihtsalt ei ole sellist varianti, et tuleb Rents ning kasutab ainult masinaid X-4 ja X-2. Lisaks on seal ka ainult mingid pikemaajalised lepingud ja 18kuused on juba välja müüdud, vähemalt minu tänavas.

Tundub, et ega mul muud üle ei jää, kui ikka hakata kaks korda nädalas pikemaid lõunapause tegema ning nende ajal MyFitnessis käima. Meil õnneks selline töökoht, et vabalt võib päeval ära käia ja selle arvelt õhtul tiba kauem olla – ja teine variant oleks maksta neile röövlitele ca 60 eurot kuus ja selle raha eest õhtul kell viis teiste omasugustega küünarnukke kokku hõõruda. Aga ma tõsiselt ei saa aru inimestest, kes neile igakuiselt nii palju maksavad. Selle raha eest saaks ronimas käia ja jääks veel ülegi!

Röövimine päise päeva ajal on igasugune trennitegemine Tallinnas. Ja noh, samas tahaks ikka kesklinna ja oma kodust kaks sammu ja saun võiks olla jne. Aga andke ikka tasuta või võileiva hinnaga. 😀

sport

Ma olen NII tubli! Natukene aeglase taibuga, aga NII tubli!

 

 

Tahtsin tegelikult kirjutada, mis ma sellest näkisarjast arvan, aga see peab ootama, sest ma sain uue kella. See iseenesest poleks nagu uudis, ma olin mõnda aega juba mõelnud, et tahaks endale ilusat kella – lihtsalt ma ise ei mõelnud üldse nutika peale, sest mind väga ei huvita, mitu sammu ma päevas teen ja üldiselt ma pigem ei taha käekella peale teateid saada, kui keegi meilib või messib, sest niigi oleme me minu meelest pidevalt LIIGA kättesaadavad, nii et ise oleksin ma ilmselt ostnud tavalise kella, mida ei pea mitu korda nädalas laadima. Aga nüüd, kui üks sihuke mulle hoopis üllatuskingitusena tuli, on päris huvitav avastada, mida kõike maailm pakub.

Esiteks. Ilus on see küll – sihverplaat muidugi ei pea ilmtingimata selline olema, sest see on ekraan, aga sellega läks nii, et kuna valikus on eee … 20 000 erinevat varianti vist, siis mul läks juhe kokku ja valisin ühe vaikevalikutest, nagu see ikka kipub olema. Ehk kunagi viitsin veel ringi vaadata seal. Tänan taevast, et Sirru oli meelde jätnud või aru saanud, et kandilist kella pole mulle mõtet kinkida, sest ma pean ümaraid hulga ilusamaks. Teiseks on mul selline kergelt androgüünne stiil, liiga naiselik poleks väga minu teema. Nii et mulle väga meeldib see, et ta oskab üsna hästi arvata, mis mulle meeldida võiks. Ma ei taha siin väga võrdlusi tuua, aga ma hakkan nüüd kohe võrdlusi tooma – ma olen saanud ka kingitusi, kus kinkija pole märganud, et ma näiteks kunagi ei kanna kulda. Või ehk on märganud, aga valinud kingi 100% selle järgi, mis endale meeldib, mis on veel hullem. Nii et ma väga hindan seda, et ta sai aru, et mulle poleks mõtet näiteks Garmini roosat naistekat kinkida. 😀 Rihm oli minu omal originaalis roheline, aga Cyrus oli mulle kingi üleandmise ajaks kollase ja oranži kokku pannud, sest “sul on pool ajast kollased püksid ja ma tean, et oranž on su lemmikvärv”. Mulle täitsa meeldis see kombo, nii et ma ei hakanudki ise muutma. No ja materjal on rihmadel seetõttu selline, et see on spordikell, inimesed eeldavad, et sa käid sellega ka ujumas jne. Nii et need, kes sellega nagunii vette ronida ei kavatse, võiksid vabalt valida sellise traditsioonilisema lähenemise:

 

https://www.instagram.com/p/Byzm2JsgA-2/

Teiseks. Mul pole vist kunagi nii toetavat sõpra olnud. Iga asja eest saan kiita. Lähen töö juures peldikusse – “Nii tubli!” Selles mõttes, et mis mul need variandid oleksid olnud? End täis lasta? See ei olnud nagu väga valikupõhine, olin sunnitud pellerisse jalutama. No ja eile oli seal avarii ka, siis suisa järgmise korruse omasse. Kui kolmandat korda kiita sain, tekkis mõte, et päriselt tark kell peaks ehk hoopis juba küsima, kas ma olen kindel, et mul põieprobleeme ei ole, seda enam, et oma veetarbimist polnud ma sinna märkinud (kuigi seal muidugi võimalused vee, kofeiini ja toidukalorite märkimiseks on, ma ei viitsi jamada). Pärast tööd jalutasin Selverisse – “küll see oli meeldiv väike jalutuskäik!”. Siis jalutasin Selverist koju (vahemärkusena olgu öeldud, et ma ei julgegi enam kuskilt juurvilju osta, sest Maximast tulin ma viimati kuumalaine ajal teisipidi välja, sest seal asjad konkreetselt hallitasid, aga eile sain Selverist seest täiesti mäda kurgi, hakka või ise kasvatama), kell arvas, et see on küll üks mõnus aktiivne päev olnud. No ja kuna ma tahtsin testida nii kella kui ka oma põlve, käisin sellega jooksmas ka, selle peale lõi ta muidugi rõõmust kahte kätt kokku.

Jooksmiskogemus oli selles mõttes natuke kahtlane, et kirjas on, et töötab kenasti Mapmyruniga, aga kui parki sain, siis teatas see äpp, et tal pole bluetoothiühendust – ma ei saa hästi aru, kui ma pean jooksmaminekuks ikkagi telefoni kaasa võtma, et bluetooth oleks, miks mul seda kella siis veel üldse vaja on? Ma arvasin, et kella point ongi see, et ma võin telefoni rahus koju jätta ja end muust maailmast välja lülitada. Ja üks asi, mis mulle üldse ei meeldi, on see, et nad on taas võtnud töötava asja ja otsustanud seda kehvemaks teha – eelmise aasta septembrist kaotati ühendus mitmete äppidega, nii et näiteks Runkeeperit (millel poleks internetti vaja olnud) ei saa enam Samsung Healthiga ühendada. Strava on jätkuvalt alles, aga sellega pole mul mingit kogemust. Nii et kasutasin kella sisseehitatud jooksuvarianti, hiljem oli Samsung Healthi kenasti kogu info kirja pannud küll. Huvitav on see, et jooksmise asukohta ta ei näidanud ning hiljem ütles kell mulle omal algatusel, et kui ma tahan, et edaspidi jooksmise trajektoor kaardistataks ka, tuleb automaatne asukoha määramine sisse lülitada – aga tegelikult on see mul juba kenasti sisse lülitatud, nii et ma ei tea, miks ta jonnis ja kas ta tegelikult tahab siis ikkagi, et telefon oleks ka lähedal, et pigem selle asukohainfot varastada. See kõik tundub mulle jätkuvalt väga keeruline. Jooksmine ise läks muidu kenasti – alustasin ainult 8 minutiga (plaanisin vähem isegi, aga see oli just kaks pargiringi), aga siiani pole mingit põlvevalu. Eelmisel aastal alustasin kuue pealt vist ja ei tea, kas liikusin liiga kiiresti või mu põlved lihtsalt ei tahagi enam rohkem pinget, aga siis minu mälu mööda tuli ikka enne 15 minutini jõudmist juba valu tagasi ning loobusin. Nii et seekord võtan väga aeglaselt ja rahulikult seda asja.

 

 

 

Teine asi, millega ma end täiesti närvi ajasin ja igasugusest meelerahust ilma jäin, oli meditatsiooniäpp. Nimelt reklaamitakse igal pool, et Samsung Health teeb nüüd Calmiga koostööd, aga minu kell pakub küll hingamisharjutust (hinga viis korda sisse-välja), aga mitte päris meditatsioonivarianti. Nii et guugeldasin terve õhtu ja järgmise hommiku, enne kui internetist lugesin, et see koostöö on siiski ainult teatud piirkondades ja Euroopas on ainus selline piirkond UK. Mis on väga imelik, sest oma telefoniga saan ma küll selle sama asja kaudu Calmi kasutada, kellas lihtsalt mitte. Mitte et seal iseenesest vahet oleks, sest see tegelikult pakub juhendatuid äppe ja mina tahtsin tegelikult lihtsalt sellist taimerit, millele oleks võimalik öelda, et esimene ring kestab nii mitu minutit, teine nii mitu, kolmas nii mitu, ja see iga ringi lõpus suriseks mul käe peal (no et saaks vajadusel vaikselt asja aetud bussis või lennukis, ilma mingi piiksumiseta või ilma et peaks telefoni ilmtingimata enda vastas hoidma, et selle surinat tunda). Nii et lõpuks loobusin meditatsiooniäpi otsimisest täiesti ja oma meelerahu huvides (kui irooniline, eks) tõmbasin endale hoopis ühe põhjaliku erinevate variantidega taimeri, kus saab ise endale sobiva variandi ehitada.

Aga Samsung Health on selles mõttes väga põhjalik, et inimesed, kel huvi on, saavad sellega kõik oma terviseasjad aetud – info une ja selle kvaliteedi kohta, stressitaseme kohta, saad logida kaloreid (vaatasin huvi pärast, et seal on olemas levinumad toidupoes müüdavad asjad, et kui paned Kiievi kotlet, siis mõtleb välja küll, palju sa sealt energiat saad), saad otsida treeningprogramme jne. Nii et kujutan ette, et neile, kellele see kell PÄRISELT suunatud on, kes tahavadki teada, mitu korrust nad päeva jooksul trepist on käinud, või kui palju nende pulss jalutades tõuseb jne, on see üsna lahe vidin. Mulle siiani eelkõige meeldib see, et ma saan siia äratuse panna ja see tuletab mulle päeva jooksul meelde, et tuleb natuke liigutada. No ja ilus on. 😀

Nutisõpradele ilmselt meeldib see, et vajadusel on see väga nutikas. Saab häälkäsklusi anda, saab öelda talle, et vasta sõnumitele, pane see äpp käima, tee esimest, teist või kolmandat. Kuskil oli kirjas, et helistada saab ka, kuigi see on minu jaoks kummaline, sest sellel pole ju oma kõlarit, kuidas sa sellega helistad siis? Eeldan, et ilmselt peab siis olema telefon lähedal ja ühendub sellega lihtsalt. (Ei pidanud ikka vastu ja guugeldasin, rääkima pead ikka telefoniga, miks kuradi päralt ma siis seda helistamist läbi kella peaks ajama? Imelikud inimesed ikka need nutiinimesed, guugeldades nägin juba ka nutitosse, varsti saab kummikutega ka koju messida, et kallim teaks, mis kell meil lüps läbi saab ja lauta vastu võib tulla.) Ahjaa, kui on uus Galaxy, siis saab selle küljes laadida lihtsalt, viskad kella telefonile seljale ja laeb. Eeldan, et Cyrus ka sellest lähtus, et ta teab, et ma olen oma Galaxyga siiani väga rahul, aga see juba pea kolm aastat vana, nii et ilmselt tuleb ühel hetkel uus. Tavaliselt sellised asjad ühilduvad sama firma asjadega ikka kõige paremini, iPhone’iomanik ilmselt sellist asja ostma ei hakkaks.

Minu jaoks on ta selles mõttes väga kasutajasõbralik, et kasutamine on küllaltki intuitiivne, väga kähku jääb meelde, et teavituste jaoks tõmbad vasakule ja muude asjade jaoks paremale – ma lülitasin suurema osa teavitusi üldse välja, aga no näiteks hommikuti ta ikka ütleb tere hommikut ja näiteks, et täna on natuke külmem kui eile, pane soojalt riidesse. Üldse targutas täna natuke rohkem kui eile, kuna mul polnud nii palju vaja vetsus käia, tuletas vahepeal meelde, et mine jaluta nüüd. Uuve vist arvab juba, et ma käin talle ligi ajamas, sest kõnnin tema lauani ja tagasi. Kui ma jalutada ei tahtnud (sest no muidu Uuve äkki läheb HR-i kaebama, tal pole kaugele minna ka), arvas kell, et okei, tee siis viis kereringi – ja ta raibe loendab neid, ei saa niisama öelda, et “päriselt ka, tegin, vannun”. Saab muidugi öelda, et jäta mind rahule, aga see tunduks nagu kuidagi vale. Internetist lugesin, et väidetavalt loeb ta üsna õigesti, et kui näiteks ütled talle, et nüüd hakkad kükke või kerelihaseharjutusi tegema, siis teab küll hiljem, mitu sa tegid. Ma ei viitsi iga hommikuvõimlemise ajal eraldi tehtud liigutust kirja panna, nii et ei teagi, mis ta sellest arvab, peale selle, et midagi ma sahmin – täna lähen ronima, tahaks kohe huviga vaadata, kas ta arvestab selle trepist käimise alla või lihtsalt ignoreerib. Mul on mitu päeva avastamisrõõmu olnud, kuigi veits võhiku tunne on, see on tehnikamaailma see osa, kus ma üldse ei orienteeru.

EM · sport

Jee!

Sain oma selle semestri kõige huvitavamas aines (infoturbes) A – tõesti oli äge aine, kuigi tööd oli ka palju, kindlasti rohkem kui kolme punkti puhul tavaks. Muide, kui keegi tunneb, et ta tahab end vahel harida, siis vähemalt Tartu Ülikooli IT-osakonnal on küll väga paljude ainete materjalid (kohati isegi videoloengud) kõigile internetis vabalt kättesaadavad. Ainult võta ja õpi.

Teine lahe asi on see, et kuna pidin kolmapäeval seal kandis poolteist tundi aega parajaks tegema, käisin üle ca aasta aja Joogaruumis. Olen kindlasti rääkinud, et pärast põlvevigastust ei saanud käia, sest kuigi Mihkli tunnid mulle VÄGA meeldivad, on need põlvede ja õlavöötme seisukohast siiski ka väga karmid. Tagantjärele mõtlen, et ega see mõistlik mõte ei olnud, just enne puhkust põlve testima minna, aga taastusravi on järjest rohkem igati tavaliseks võimlemiseks üle läinud ning viimased paar kuud olen saanud juba isegi ühejalakükke jälle ilma igasuguste probleemideta teha (teen ettevaatlikult ja üle kolme järjest ei tee, igaks juhuks, sest aasta alguses hakkas siiski tuikama, kui hoogu läksin). Nii et nagu kalkun ees, mõtlesin ka mina, et mis seal ikka juhtuda saab, ja läksin ikka.

Olgu öeldud, et tund oli täpselt selline, nagu ma mäletasin, kerelihaseid võttis nii korralikult, et järgmisel päeval isegi tuikasid natuke, mida mul väga naljalt ei juhtu. Õlad samuti raksusid veel täna hommikuvõimlemise ajal, sest seal pannakse korraga ikka üsna palju koormust peale. Hästi palju on igasuguseid erinevaid planke ning siis nende käigus põlvega randmete ja küünarnukkide kopsimist. Samuti on palju igasuguseid kätelseisu eelharjutusi, mis eeldavad ka jalaga lükkamist, mis teatavasti on põlvele koormav, aga see on vähemalt selline koormus, millega mu kehaharjunud võiks olla. No ja lisaks sellele hästi palju ühe jala peal aelemist (sh asendivahetusi, mis tähendab, et põlv peab stabiliseerimisega eriti vaeva nägema), kuigi seal ma üritasin end natuke siiski tagasi hoida, nii igaks juhuks. Ma olen ju nagu karu, esimese hooga ei saa midagi aru, suured lihased teevad kõik töö ära, järgmisel päeval väikesed valutavad, sest olid ka sunnitud üle saja aasta midagi tegema.

Tulemus? Eile hommikul tundus, et hoopis parem põlv on kergelt valus. 😀 Tegelikult ei olnud miski otseselt valus, lihtsalt kuna pole sellise trenniga harjunud, siis reied olid megapinges ja survestasid omakorda põlvi, nii et pidin neid suisa eile hommikul ja õhtul ning veel täna hommikulgi rullima. Iga kord sai kohe hulga parem ja see murelapsest vasak põlv on ka igati kenasti käitunud, ei ühtki valupiuksu.

Siiski on minu jaoks tegu trenniga, mida ma väga naudin, aga kus ma püsivalt ei käiks. See sobiks kaks-kolm korda käimiseks pigem inimesele, kes muud trenni ei tee, aga mina tunnen küll, et kui ma niigi oma õlgadele palju koormust annan, siis selle tihti tegemine oleks mulle natuke liig. Jääb ilmselt mulle pigem magustoiduks 2 või kolm korda kuus, sest millalgi võiks lihased ju puhata ka. Aga nii tore teada, et ma seda endale taas liigselt muretsemata lubada saan. 🙂