Kuidas jõuda selle kõige esimese lõuatõmbeni

Jep-jep, spordipostitus, lugeja küsis, nii et mina siis vastan. Muide, etteruttavalt olgu ära öeldud, et väidetakse, et kui mõnda aega ronid (no keskmise naisterahva puhul ehk aastakese või nii), siis ühel hetkel jaksad niigi lõuga tõmmata ja polegi vaja midagi iseseisvalt teha, nii et see variant on ka laiskadele alati olemas, käige lihtsalt vähemalt kolm korda nädalas ronimas ja jõudu tuleb. Selle lähenemise probleem on aga see, et kui sina juba kolm korda nädalas ronimas käid, siis küll sina ka paremaid tulemusi igatsema hakkad, nii et varsti teed ikka salaja või vähem salaja jõutrenni juurde ja venitad end enne magamaminekut. Pealegi, ma tunnen naisi, kes on kolm aastat roninud, aga ikka ei tee ühtki lõuatõmmet, sest mõnele inimesele lihtsalt ei meeldi pingutada.

Teine märkus. Ideaalis võiks lihased kehas tasakaalus olla. St kui sa igal õhtul tahad kolm seeriat lõuatõmbeid teha, võiksid igal hommikul vähemalt paar seeriat kätekõverdusi teha. Tõukamislihased ja tõmbamislihased jne. Kui teed ülepäeviti lõuatõmbeid, siis neil teistel päevadel kätekõverdusi. Vahet pole, kui alguses on põlved maas, ega sul need lõuatõmbed ka kohe maailma parima vormiga ei ole.

Kolmandaks muidugi kuula oma keha. Kui esmaspäev on lõuatõmmete päev, aga õlavööde on täiega valus, siis äkki peaks hoopis venitama ja kerelihaseid tegema. Või venitama ja telekat vaatama. Või lihtsalt venitama. Kas ma ütlesin, et õlgade venitamine on täiega oluline? Kui ülepäeviti lõuatõmbeid teed, siis mitte nii oluline, aga kui mingeid igapäevaseid seeriaid teed, siis võiks ikka iga kord pärast seda venitada ka. Näiteks niimoodi, see käteringi asi seinal on üsna hea avastus mulle, seal saab kätt erinevatesse asenditesse ka liigutada, et tunneks rohkem venitust. Kui ei venita, siis avastad ka ühel hetkel, et valus on patsi teha ja kätelseisul ei saa korrektset vormi kätte, kumb iganes sind rohkem häirib.

Nii, kõigest kolm lühikest lõigukest ja juba jõuame päris lõuatõmbetreeninguni. Kõik harjutused on füüsiliselt nii vähe koormavad, et minu meelest soojendust ei vaja, kui eriti mures oled, võid õlaringe teha vms. Ühtki neist ei pea tegema igapäevaselt, aga võib, vaatad selle järgi, kui kiiresti sa taastud – aga üldiselt usutakse, et 24 tundi võiks ikka jätta vahele puhkeajaks. Vähemalt kolm korda nädalas võiks küll teha, see inimene, kes harjutusi palus, tahaks lõuatõmmet saada kuu ajaga – sel juhul teeksin mina nii, et kaks päeva järjest harjutused, üks puhkepäev. Kõiki harjutusi võiks teha kolme seeria kaupa (st ei tee järjest nii palju, kui jaksad, vaid teed näiteks 3 x 5 – konks siis selles, et viimast seeriat peab olema raske lõpetada, muidu on liiga lihtne, nii et kohanda endale kas 3 x 3 või 3 x 8), iga seeria vahel üks minut puhkepausi. Kui sa oled alpinist, võid selle puhkepausi veeta plankides, kui ei ole, on ok vetsus käia ja vahepeal süüa võtta. Kuigi see on nüüd küll see koht, et kõik selle, mis sina omale sisse sööd, pead sina ka sinna kangi otsa kaasa vedama. Nii et mõtle enne kui hammustad.

Minu lemmikharjutus: kalde all (jalad maas) lõuatõmbed. NB! Järgnev ei ole homopropaganda, täiesti juhuslikult oli esimene ettesattuv video just Gay Fitness Community oma. Aga samas – kui sa pole proovinud, kust sa siis tead, et ei meeldi? Mõtle selle peale …

Kui sa suudad sel moel 3 x 10 tõmmet teha, suudad sa üsna tõenäoliselt teha vähemalt ühe tavalise lõuatõmbe. Seda harjutust ei pea ilmtingimata tegema kangiga, võid hoida ka kodus lauaservast vms, aga kui sul just tugevad sõrmed ei ole, on kangi (või võimlemisrõngaid) ikkagi kõige lihtsam hoida. Mina käisin Tartus elades rannas neid tegemas, sest seal olid piisavalt madalal olevad rööbaspuud (mida väiksem on jalgade ja õlgade vaheline nurk, st mida rohkem sa end horisontaali saad, seda raskem on harjutus ja seda rohkem sellest kasu). Ideaalis võiks sul olla mingi trennipäevik, kuhu sa paned kirja, kui palju sa neid teha jaksasid, siis on näha, kas ja milline areng on olnud.

Teine harjutus: väikese abiga lõuatõmbed. Eeldab seda, et sa jaksad rippuda (kui sa ei jaksa rippuda, siis harjuta rippumist, kasvõi varbaotstel, sest kui sa rippuma ei hakka, siis midagi tõmbama ei hakka sa ammugi). Sina ripud, teine inimene toetab sind käega taldade alt ja lükkab samal ajal, kui sina tõmbad. Täiesti okei on, kui alguses jaksad seda teha ainult 1-2 korda, lihtsalt puhkad ja proovid veel paar seeriat teha.

Kolmas harjutus: tagurpidi lõuatõmbed. Eeldus on see, et sa jaksad end üleval lock-offis hoida, st ülemises lõuatõmbeasendis, nii et küünarnukid on lukustatud. Nagu nimi ütleb, hüppad üles lõuatõmbeasendisse, nii et lõug on juba üle kangi, ja proovid võimalikult aeglaselt end alla lasta. Sellega tuleb alguses ettevaatlik olla ja mina prooviksin seda nii, et matt on all, juhuks kui see laskumine päris nii aeglane pole, kui algselt plaanitud. Või lihtsam variant, kasuta hüppamise asemel alguses tooli, nagu siin. Ta ulatab seistes ka kangini, nii et isegi kui saab see allatulek väga kiire olema (alguses saab), lähevad lihtsalt jalad maha ja ongi kõik.

Kui sul juhtub hunnik ronimisvarustust olemas olema, saab muidugi ka teha tavalisi lõuatõmbeid, nii et annad osa raskust ära – paned julgestusvöö selga, julgestusvöö JULGESTUSAASA (sest varustusaasad ei ole mõeldud erilist raskust kandma) ütleme kümme kg raskust ja viid selle raskuse teisele poole kangi. Kui sa nüüd lõuga tõmbama hakkad, on selle võrra lihtsam üles saada (meil on mehi, kes treenivad sõrmejõudu nii, et annavad 20 kg ära, sest mehed on statistiliselt rasked ja neil on alguses ohtlik niisama kogu raskust sõrmedele panna) ja hiljem saab hakata seda raskus aeglaselt vähendama. See oleks treeningu seisukohast VÄGA kasulik, aga keskmisel inimesel ei ole sellist varustust eriti kuskilt võtta, nii et selle lisasin siia rohkem uitmõttena, juhuks kui mõni algaja ronija vms siia ära eksib.

P.S. Minu isiklik täiesti suvaline spordieesmärk aastal 2018 on teha ära kapotasana. Tahtsin küll alguses öelda, et human flag, aga siis tuli meelde, et mul on ju kätelseis (eesmärk aastal 2017) veel saavutamata, nii et ehk ei seaks endale kohe nii suuri eesmärki, vaid võtaks midagi, mille kõrvalt selle eelmise veel kätte saab. Teiseks peaks inimene töötama oma nõrkustega, mitte ainult tugevustega. Kapotasana nimelt eeldab seda, et ma töötan oma selja- ja õlapainduvuse kallal, mis mitte ainult ei toeta kätelseisu, vaid vähendab vigastuseohtu ja parandab üleüldist liikuvust. Tervislikum elu, rahulikum meel jne.

s

Advertisements

Mu lihased kärbuvad :(

Disclaimer: kirjutan seda postitust kohukest süües. Ühte neist kohukestest, mis mul on PEIDETUD külmiku kasti, et mu peiks Hingesugulane ei teaks, KUI palju ma neid ostsin. Ei, toidu peitmine ei tähenda ilmtingimata söömishäiret, ma tavaliselt peidan ainult kondenspiima, et mul oleks midagi kohvi peale panna, kui ta unustab mulle öelda, et tavaline piim otsas on. Kui ma seda avalikult külmikus hoiaks, oleks see ka otsas. (Muide, väga hea artikkel toitumise kohta.)

Follow @bxtchsalti (me) for more!

A post shared by Bxtchsalti (@bxtchsalti) on

Igatahes tunnen ma end juba täpselt nagu selles videos (vaadake heliga). Nagu te olete aru saanud, olen ma nüüdseks juba nädal aega istunud oma järjest suuremaks kasvava tagumiku otsas, ja pole mitte midagi teinud, sest iga väikese liigutuse peale hakkab pea ringi käima või valutama või eriti heal päeval mõlemat. Pea alaspidi ei saa üldse olla, siis läheb süda pahaks – ja ma ei räägi siin praegu kätelseisutrennist vms, ma ei saa isegi joogaratast kasutada, et end natuke venitada. NÜÜD on paremaks läinud, täna sain juba 40 minutit rahulikku joogat teha (väikeste puhkepausidega, raskemad harjutused jätsin vahele. Lisaks sellele on KOGU AEG kõht tühi, nagu tõsiselt, ma ei saa aru, millest, kui ma end ei liiguta. Oodake, ma toon šokolaadi.

Nagu täitsa tõsiselt, ma siin vahepeal kaalusin isegi neid teisi variante, mis võivad naistel südant pahaks ajada, olemise nõrgaks teha ja kahe eest sööma panna, aga tundub, et ei, olen lihtsalt õgard. Õnnetu olen ka, sest ma olen terve nädala väga ettevaatlik olnud ja end kannatlikult ravinud, sest tahtsin laupäeval võistelda, aga no ma ei lähe ju nüüd pingutama. Kahe nädala pärast on meil väike ronitripp ka, kus tahaks ometi normaalses vormis olla.

Buu! Nii et nüüd vaatan videosid sellest, kuidas teised trenni teevad, ja ootan täielikku tervenemist nagu Jeesukese teist tulemist. Seda harjutust hakkan täiega tegema kohe varsti (enne söön ära viimase kevadrulli):

Handstand #burpees! I have no idea if my form is correct but they certainly did warm me up! 😂 My background in fitness is more than just #yoga. I am certified in almost every kind of fitness program you can think of. I love Pilates, kickboxing, tai chi and really anything that is fun. When I was younger I hated working out. In fact, I didn’t even participate in gym in high school. I am not very coordinated (as you can tell by this video) and with my #fibromyalgia every day is different. This drill was REALLY HARD but it was fun and that’s for me, how to motivate myself. . No, this isn’t yoga by most standards but like all of us there are many sides to me. What I care about most is health, happiness and improving the quality of my life. If that disqualifies me as a yogi (yes, I get comments and emails like this) then 🤷🏼‍♀️. _ I want to inspire those people who think they could never do something like this to just try something new and begin to feel good about themselves again. I was once unhealthy, depressed and felt very alone. I know how it can feel and I’m here to tell you, anyone can change and anything is possible. . Try this near a wall if you aren’t so sure about that pop up to #handstand but you may just surprise yourself! With each handstand try to hold a little longer between sets. 🙃 Enjoy! . Next workshops: 🙃Arkansas 1/20 🙃Salt Lake City 2/24 🙃San Diego 3/17 🙃RYT 200 7/16-8/2 Link in profile bio! . 👇🏻👇🏻👇🏻👇🏻👇🏻 beachyogagirlshop.com 🗣SIGN UP!👈🏻

A post shared by Kerri Verna (@beachyogagirl) on

Närvi ajab lihtsalt, et ma olen juba PEAAEGU terve, aga mitte nii terve, et korralikult pingutada. Raisk.

P.S. Reet, selle veebruaris alla 60 kilo olemise asja vaatame veel. 😀

 

Tegin iseendale jõulukingituse

Tegelikult muidugi hulgim, ma teen vähe kingitusi ja neistki on pooled endale, sest ma tean ju täpselt, mida mul vaja on. Nii et võiksin täiega näidata teile, kuidas ma kasutan oma uut elektrilist hambaharja, aga midagi peab kujutlusvõime hooleks ka jääma. Et te teaksite, siis hea on. Igale poole ulatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et tegin mina endale siin hiljuti kalasabapatsi. Tavaliselt ma väldin seda, sest see on valus. Mitte pats siis ei ole valus, aga selle tegemine on valus, sest mu ülakeha on nii paindumatu ja kinnine, et käte patsitegemiseks pea taga hoidmine teeb füüsiliselt õlgadele haiget. Ja see suhtumine ise on muidugi maailma kõige elutervem – mingi maailma kõige tavalisem liigutus teeb mulle haiget, mis on selge märk sellest, et mul ei ole mingis kehaosas normaalset mobiilsust, seega ignoreerime seda jõuliselt, selle asemel, et midagi teha. Nii et kuna ma seda liikuvuse vähenemise probleemi märkasin juba ammu (sest see, kes teeb palju ülakehatrenni, aga seejärel ülakeha ei venita, peab paratamatult sellega rinda pistma), kinkis bf mulle juba mõne aja eest joogaratta. Alguses oli minu seljapainduvus selline, nagu ülemisel pildil (ja võtke arvesse seda, et selles asendis olemine oli VALUS) – need olid oktoobri viimased päevad, aga siis tuli kohe ette puhkusereis ja kvartali lõpp jne, nii et korralikult sellega trenni tegema hakkasin alles novembri lõpus / detsembri alguses. No ja tänaseks on tulemus selline (selles konkreetses asendis valuta, aga kui ma üritan seda sama asendit hoida nii, et panen käed pea taha, peopesad küünarnukkidel, on hetkega tunne, et sinna me sureme ka):

Päris märgatav erinevus, kas pole? Lisaks sellele teen ekstra ülaseljaharjutusi, nagu see (hommikul ei saa ma esimese hooga teist peopesa mahagi, nii et nüüd teen seda harjutust igal hommikul, enne päikesetervitusi, teised selle challenge’i hashtagiga asjad on ka ülaseljale head) ja pärast seda kuulsat 2017. aasta detsembri kalasabapatsi intsidenti venitan teadlikult õlgu ka sellises “käed pea taga” asendis, enamasti hantliga. Ja JUBA on märgatav erinevus. Kontorilaua taga istudes pole enam valus ja kui veel alles mõne päeva eest kurtsin treenerile, et ma ei oska enam ronida, siis eile ronisin trennis KOLM V4 JÄRJEST. Mis on suht karm, sest tavaliselt pean ma selliseid numbreid ikka projektima (ja jätkuvalt on mulle projektitav ainult mõni V5, kuigi areng on tuntav). Aga no valuta elamine ise on juba midagi väärt, kes oleks osanud arvata, et riiete selgapanek ja äravõtmine ei pea ilmtingimata ebamugav olema.

Ja vaadake, ma avastasin täna (okei, Roju avastas täna), et meie kontoris elab päriselt laekass!!!

Omg, I just discovered that we have a #ceilingcat in the bathroom

A post shared by Rents (@rrrents) on

P.S. Peiks küsis minu käest eile, kas ma olen ta kabinetis laua all oleva kasti kallal käinud, et jõulukingitusi uurida. Nagu kelleks ta peab mind? Also, see selgitab, miks ma kuskilt mujalt midagi ei leidnud, ma juba arvasin siin, et ta oli tõsine, kui ütles, et “X ongi selle aasta kingitus, midagi muud siin küll oodata ei ole”. Lisaks on ta selle kasti nüüd ära pannud sealt laua alt, päriselt pean homseni kannatama v? SEDA tähendas see mõne päeva tagune ilmutus lähisuhtevägivallast, kui see pole emotsionaalne vägivald, siis ma ei tea, mis see on.

P.P.S. Ikka igasugu huvitavaid asju juhtub. Ma VÄGA tahaks teada, kui karvased olid need mehed, kes selle kuriteo korda saatsid.

Kokkuvõte

Dryads, 6b, our last day of #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile oli viimane ronimispäev ja kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel on mu väljas liidimise tase selline, et keskmise 6b suudan ära flashida, aga 6c flash on käeulatusest natuke väljas. Ülaltjulgestuses võib veel tulla või projektides, aga esimese katsega ei saa. Eile mõtlesin, et saan ühegi korralikult kätte, aga ebaõnnestusin 28meetrise raja eeleelviimases poldis ja lõugasin seal vihast, nagu oleksin suremas. Noh, eks see jääb siis jãrgmiseks korraks. Aga naljakas, kui erinev sportronimine minu jaoks boulderdamisest on – boulderdamises olen ma peiksist (kes on hulga vähem alaga tegelenud) nii plastikul kui ka päris kivil veits ees, aga väljas liidides (mida me oleme sama palju teinud) ronib ta vahel ära lihtsamad rajad, kus mina midagi ei ulata, ja erinevus paistab pigem tehnilisemate kohtade peal (kasvõi see, et 6c peal ma tavaliselt projektides jõuan ikka lõppu, temal juhtub seda hetkel veel harvem). Nii et väljas köies ronides on asi hulga võrdsem, sees, kui on vaja end konkreetsesse asendisse väänata (valikuvõimalusi vähem), olen ma veel osavam. Pakun, et asi on selles ka, et tal on köies rohkem julgust kukkuda (sees ei karda mina sugugi näoli matti maanduda), mul võtab viimasest ekspressist kõrgemal keerulist liigutust tehes ikka jala veel veits värisema. Nii et selles mõttes ei saa ma üldse aru ühest tuttavast, kes küsis, miks ma ometi 7a ära ei roni, kui Ronimisministeeriumis nii toredasti läheb – boulderdamine ja sportronimine on küll mõlemad väga ägedad, aga ikkagi täiesti erinevad. Viimased kaks nädalat olid raudselt mu mitme viimase aasta parim puhkus, aga kuradi hea meel on ka kohe varsti juba jälle plastikut patsutada. 😀

It's called a travel selfie, look it up.

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma saan aru, et teid ei pruugi see üldse huvitada, aga minul on hea vaadata siit, kui juhtun aasta või kahe pärast uuesti minema, kuidas eelmine kord seis oli. Hetkel oleme hoopis Maltas ja pool reisi on veel ees, sest keeruliste olude sunnil tuleme koju rämeda ringiga. Mul on täiega hea meel sinna saada igatahes, ootan innukalt oma jooganädalat, sest sõrmeotsad ja varbad lihtsalt valutavad juba kogu aeg, ka niisama istudes. KURNAAAATUUUD.

Täitsa pekkis, millised need eestlased on

Mulle läks väikese Annabeli lugu täiega hinge, sest neuroblastoom on üks maailma rõvedaimaid asju – nii et tulin täna tööle mõttega esimese asjana midagigi annetada, sest eile õhtul läks kiireks. Ja loen ajalehest, et ÜHE ÖÖPÄEVAGA saadi kokku selline summa, et saab ühte inimest veel aidata – ja ühe inimese ravi on ju 172 000 eurot. Uskumatu, kui tublid me oleme ja kui palju me saavutada võime, kui me seljad kokku paneme. Täiesti imeline.

«Oleme justkui puuga pähe saanud. Õiged sõnad puuduvad. Eesti inimesed jooksid fondi headusega täiesti kummuli,» ütles vähiravifondi «Kingitud elu» juhataja Toivo Tänavsuu.

««Aitäh» kõlab siin ilmselt õõnsalt. Aga oleme tõesti praegu täiesti sõnatud. Midagi ligilähedaseltki niisugust ei ole fondi silmad veel varem näinud. Alles toibume…,» teatab fond.

Lahedad oleme, mis ma muud oskan öelda.

I ❤ surprises. Mõista-mõista, mis see on!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on päeva põnevaim uudis, et kuna ma rääkisin oma bf-ile irvitades, et absoluutselt igal inimesel joogapiltide peal tundub kodus joogaratas olevat, aga ma küll sellise asja eest raha välja ei käiks, võttis ta ilmselgelt seda vihjena ja kinkis mulle joogaratta. 😀 Krt, nüüd ma vist ei saagi enam kogu aeg laisk olla, vaid pean seljavenitusi edaspidi natuke tõsisemalt võtma. Vannun, et siit tuleb ühel hetkel enne ja pärast pilt, sest all võite te siis esmalt näha minu kapotasanaüritust ja paremale klõpsates seda, kuidas painduva seljaga inimene sama asendit võtab. Kui kedagi hullult huvitab, siis ideaalne rattata sooritus näeb välja selline. Arenguruumi natuke on.

Aa ja uued prillid sain ka kätte, nüüd olen sihuke natuke nagu nohik, aga natuke nagu lahe ka:

Tell me I'm cute, baby 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ainult natuke veel

Mul oli MEGAtore nädalavahetus. Käisime veel viimast korda enne PÄRIS reisi põhjanaabrite juures ronimas. Telkimiseks on minusuguse printsessi jaoks juba kaugelt liiga külm, nii et rentisime Helsinki lähedal ühe korteri. Ja täitsa lõpp, tundub, et seal elab terve pere kogu aeg sees, lihtsalt neid vahepeal nädalavahetusel ei ole vms, sest kogu korter oli manti täis. Ja kui ma ütlen “manti”, ei mõtle ma ainult raamatuid, vaid ka inglitiibu ja maske ja suuri kaelkirjakuid. You name it. Nii et kuna üks meie gängist on fotokaga ümberkäimises osav, möödus meie pühapäevahommik ülalolevaid pilte tehes.

Esimene ronimispäev oli selles mõttes kohutav, et tahtsime proovida, mis tunne väljas on, ja üllatuslikult selgus, et külmumistemperatuuri lähistel ei olegi mõnus end vastu kivi suruda. Kümne minuti pärast sõrmi enam ei tunne ja seal, kus vesi mööda kivi alla voolab, hakkavad sõrmeotsad külmest valutama. Päeva lõpuks olin ma täiesti kurnatud ja lihtsalt värisesin üle kere. Kui enne olin innukalt huilanud, et õhtul saab sauna, siis tegelikult jõin ühe klaasi siidrit ja vajusin enne 11 magama. Vähemalt piisas sellest kogemusest, et mu bf saaks aru, et alpinism pole ikka tema jaoks – ta vahepeal hirmutas mind juttudega suurtest mägedest ja millest kõigest veel, aga kui ma selle päeva lõpus ta käest küsisin, kas ta kujutab ette, et nulli asemel oleks -15 ja ta peaks nüüd selle päeva lõpus telki ronima, mitte sooja korterisse, leidis ta väga innukalt, et ronimisreisid peaksid alati ainult soojade kaljude juurde viima.

Teisel päeval olime targemad ja ronisime sees. Selles mõttes on hea ettevalmistus olnud, et oleme vähemalt kuuetunniseid trenne nüüd ikka hulgim teinud ja ega keha neist ilmtingimata vaimustuses ei ole, aga hakkab vaikselt harjuma. Mulle meeldivad Helsingi sisehalli rajad ka, flow on kuidagi parem kui Tallinnas. Isegi mulle liiga raskete radade puhul saan aru, et see on tegelikult olemas ja hea. Tase on üsna stabiilselt 6b-6c kandis ka, nii et tahaks loota, et kui nüüd täna-homme treenin ja siis kaks päeva puhkamiseks, jooksmiseks ja massaažiks jätan, saame soojemas kliimas ka midagi tehtud. Nüüd on ainus probleem see, et ei tohi end viimase nädala jooksul paksuks süüa, sest ma olen üks neist Marca poolt mainitud inimestest, kes suvel automaatselt alla võtab, sest kes see palavaga ikka sooja toitu sööb, aga nii, kui temperatuur alla nulli langeb, tahaks end teki sisse kerida, kakaod juua ja saiakesi süüa. Eilne õhtusöök oli näiteks kakao ja see (jah, kõik sõin üksi ära, aga no vähemalt kakaost kallasin pool diivanile, asi seegi):

P.S. Mis kurat on lahti Tallinna parkimisega? Üks mu sõber sai juba kolmandat korda parkimise eest trahvi ca ühe või kahe nädala jooksul. Samas kohas, samalt kontrolörilt. Konks on selles, et kaks eelmist trahvi on mõlemad ühe päeva jooksul tühistatud ja kontrolör julmalt muudkui kirjutab neid välja, mis sellest, et parkimisõigust tõendav invaluba on igati kenasti esiklaasil näha (ja no hiljemalt kolmanda korra ajal peaks ju kontrolöril meeles ka olema, et krt, sellele autole vist ei tasu teha). Kas Tallinna linnas on mingi vaikimisi eeldus, et invaliidid ei peaks Solarises käima v? Soovitaks tüübil otse õiguskantslerile murekiri saata, aga kuna ta alles paari kuu eest oli seal praktikal, siis seda oleks tal tiba mark teha vist. Ma kasutaks juhust trollimiseks ja kirjutaks pikalt-laialt kohe, kuidas ei saa elada siin Eesti riigis ja institutsiooniline tagakiusamine jne jne. 😀 Igatahes nii vähe on mõnel kontrolöril vaja, et päev jälle korda oleks läinud. Või on tõesti võimalik, et keegi ei ütlegi kontrolörile, et “kle, me oleme mitu samale inimesele tehtud trahvi järjest ära tühistanud juba, ära nüüd koti neid invaliide nii palju”?

P.P.S. Mis kurat on lahti meie pangandusega? Tellisime meie midagi internetist KUU aega tagasi. Üks kuu. Ja kuna otsekohe läks arvelt maha täpselt õige summa, aga kolm korda, vantsisime LHV-sse ja ütlesime, et ei-ei-ei, nii küll ei lähe, tühistage ära see nali. Singing Rocki kirjutasime ka Hollandisse ja ütlesime neile, et tühistagu ära see tellimus. Nende Tšehhi peakorterisse kirjutasime ka, et mis kurat teil toimub üldse, tegelege asjaga. Mille peale nad ütlesid, et ega neil oma rahvusvahelise esindusega eriti kontakti ei ole, ei oska arvata ka, mis need teevad seal, aga proovivad ühendust võtta. Sest ega pea ei pea teadma, mida jalad teevad jne. Hollandi esindus ilmselgelt sai meie kirjad kätte, sest nad kinnitasid päris alguses omalt poolt, et tühistavad üleliigsed tellimused ära – viimasele kirjale julmalt ei vastatud. Noh, täna saime kirja, et asjad on posti pandud (kuu aega hiljem, milline internetipood üldse teeb nii?), nii et läksime LHV-sse uurima, et milles kühvel. Selgus, et LHV inimesed alles uurivad asja, sest see, kui üks firma on kolm korda järjest võtnud ühel ja samal ajahetkel täpselt sama summa maha, pole ju veel ilmtingimata mingi märk, et midagi valesti oleks. Ja no see polnud paarikümneeurone tellimus, muuhulgas oli seal üks köis, mis üksi oli juba üle saja euro, korrutage see summa rõõmsalt kolmega nüüd – mõnel vaesemal perel oleks selle peale hing paelaga kaelas ja peaks söögiraha naabritelt laenama, aga no pangal on ca 500 euro tagasi kandmisega ometi aega küll. Arvati, et ehk järgmise nädala jooksul oskavad nad meile midagi vastata – tunnen kaasa sellele vaesele inimesele LHV-st, kes ilmselgelt vastu talve jalgsi Hollandisse asju uurima saadeti, sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas sellise asja peale viis nädalat aega võiks minna. Sellest, kuidas rahvusvaheliselt äärmiselt tunnustatud ronimisasjade firma endale üldse sellist bläkki lubada saab, ei saa ma ammugi aru, sest tegu on Euroopa ühe tuntuima firmaga.

Õpilane ja õpetaja ja …

It's #friday #bitchez !!!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Võtsin targemate (st Marimelli Meelise) nõu kuulda ja käisin ühes kätelseisu eratrennis. Üks tore vene poiss tegelikult kutsus ka niisama nende seltskonnaga harjutama, aga mõtlesin, et võtan enne ühe tasulise ainult mulle mõeldud tunni. Kui oled millegi eest maksnud, pole nii häbi tuima näoga sada küsimust järjest esitada ja vahepeal kurta, et no krt, teen ju midagi vähemalt kord nädalas, aga tulemusi nii vähe – ja parem on see, kui ei seisa kõrval kümmet inimest, kes kõik sinust osavamad on, ma lähen siis lukku veits. Lisaks siis see, et vene poisid on (megaosavad) praktikud, aga teate küll, kuidas mulle akadeemikud meeldivad – Jass tugineb eelkõige teaduslikele uuringutele, mitte ei lähtu ainult sellest, mida ise kogenud on või kuidas kunagi Nõukogude Liidus trenni tehti. Olin varem TrenniNinja blogi lugenud, nii et teadsin ette, et ei lähe päris Orgu juurde, vaid suhtlen sellise treeneriga, kes oskab lugeda ja sellest järeldusi teha. St kui teile sobivad ka teistsugused meetodid, siis on tore, aga mina eelistan olukorda, kus personaalne lähenemine on tõesti PERSONAALNE lähenemine (mitte “siin on sinu personaalne toitumiskava, mille ma olen saatnud veel ainult 100 teisele inimesele”) ja ma võin kindel olla, et inimene, kellega ma suhtlen, ei tõmba päris persest fakte välja, vaid ta päriselt räägibki läbiviidud teadusuuringutest. Nii et minusugusele igati sobiv trenn.

Mis ma seal siis teada sain? Esiteks selgus, et mul oligi väike vormiviga. Või pigem ütleme nii, et ma ülekompenseerisin, et oleks alguses lihtsam üles minna, aga ei olnud sugugi mõelnud selle peale, et sel juhul pean ma hakkama ju üleval enda asendit uuesti muutma, et nüüd õigel joonel olla. Jass filmis mind, näitas, milline ma välja näen (ma hoidsin end tagasi ja ei karjunud talle näkku, et “õu mai gaad, ma pole ometi SELLISE kõhuga”, vaid noogutasin mõtlikult seda kõverat asendit vaadates), ja suunas paremasse asendisse. Muuhulgas näitas ka ühe hea harjutuse, mida keset tuba teha saab, nii et ei pea seina ääres harjutama. Ahjaa, ma tundsin end tõelise lambana, sest ma sain alles siis, kui ta seda ütles, aru, et ma ei pea tegelikult ENNE kätele tõusma ja SIIS lihaseid pingutama hakkama, vaid ma võin ka juba enne enda üles lükkamist ju kõik lihased juba pingesse tõmmata (muide, see “naba vastu selgroogu” lihaste pingutamine, mida joogas ja pilateses õpetatakse, on venitamiseks väga hea, aga ei sobi asjadeks, kus on vaja seda pingutatavate kerelihaste jõudu päriselt KASUTADA, nii et see oli mulle uus info). Ma saan aru, et see tundub kõigile teistele ilmselge, ma pidin ise ka häbi pärast maa alla vajuma, kui ta seda ütles, aga olge teie siis targemad ja tõmmake ikka kõik kenasti pingule juba ENNE enda üles lükkamist. Muuhulgas olen mina keskendunud põhiliselt staatilisele asendisseminekule, temaga tegime natuke dünaamilisemat varianti ka, päris huvitav oli.

Lisaks näitas ta mulle päris hea sõrmi tugevdava harjutuse, mille ma kohe innukalt oma hommikuvõimlemisse integreerisin, ja kahte õlavenitust, millega ma olen üsna laisk olnud. Tegu on nimelt selliste venitustega, mille jaoks on abivahendeid vaja, nii et kui ma vastu seina veel õlgu venitan ja muid imesid teen, siis see kipub kogu aeg meelest minema. Okei, ühe harjutuse jaoks ei ole midagi vaja, aga ma unustan selle kogu aeg ära. 😦 Nüüd ehk enam ei unusta, sest panin selle ju kirja ja puha.

Kolmandaks üllatas ta mind küsimusega selle kohta, milliste seeriatega ma harjutan. Mis on selles mõttes absurdne, et sõrmetrenni teen ma seeriatega ja lõuatõmbeid teen seeriatega ja üldse olen teadlik sellest, et trenn võiks mõtestatud ja mõõdetav olla, aga kätelseisu olin ma siiani suhtunud pigem põhimõttega “ma ju vahepeal natuke teen”. Nii et probleemi minu suhtumises näitas ta ka kohe kätte.

Oli mul sellest kõigest kasu ka? Tol hetkel tundsin küll, et oli ja esimese paari päevaga märkasin ka kohe tulemusi, aga pean häbiga tunnistama, et nüüd pole ca nädal aega üldse harjutanud. Jass saab küll hobuse seina äärde viia, aga ei saa tema sundida seda hobust kabjakesi taeva poole ajama, kui suksu ikka ise kaasa ei aita. Kuigi tegelikult pole asi olnud laiskuses ega selles, et ma kuidagi ei leiaks igapäevaselt seda 15 minutit, vaid kuna ma olen eesseisvaks ronitripiks (peaaegu ukse all, omg, omg) väga tõsiselt valmistunud, on ülakehalihased tihti nii valusad, et mitte ei taha sinna trenni peale teha, hea kui mõne kätekõverdusegi ronimisele vastukaaluks välja venitab. Hommegi olen Soomes, sest lubab kuiva ilma ja saab seega ehk välja mängima. Või noh, pileteid ostes mõtlesime sisehalli peale, aga natuke päikest kuluks ära küll, ma olen topeltkoguses D-vitamiini õgimisest hoolimata täielikus sügiskurnatuses ja ainult magaks hea meelega. Aga jah, ma ise tunnen, et sellest eratunnist oli megalt kasu ja ma tean nüüd, millele rohkem tähelepanu pöörata, aga karta on, et tõsisemalt hakkan ma selle teemaga tegelema alles puhkuse ajal või ehk isegi pärast seda. Nii et aastavahetuseks juba kätel seistes end lootoseasendisse vedada vms suurejoonelist ei õnnestu.

P.S. Seoses Nautica avamisega on ühes nende prillipoes 50% soodukas nii raamidele kui ka klaasidele, nii et ma sain mingi üle 10 aasta uued prillid. Kusjuures tavalisi prille lihtsalt EI MÜÜDA enam, nii et olin sunnitud ka hipsteriks hakkama. Unustasin kahjuks poes pardilõustapilti teha, nii et pilti näitan siis, kui järgmisel nädalal kätte saan.

  • Kategooriad