Enesemääratlusest ja spordist

On see enesemääratluse teema juba õhus kord. Käisin mina nimelt uues joogakohas – mulle vana jätkuvalt meeldib, aga mulle ei sobi hetkel päevased ajad, nii et olin sunnitud avatud meelega ringi vaatama. No ja läksin mina siis Joogaruumi kohale, ütlesin, et olen siin esimest korda, ja tüüp küsis minu käest (saate aru, MINU käest): “Ahsoo, olete spordikauge inimene, jah?”

MINA. Ja SPORDIKAUGE. Pidin tõsiselt tagasi hoidma, et mitte “KUIDAS PALUN???” käratada ja hoopis viisaka inimese kombel selgitada, et tra, sa ei näe mu lihast v üht-teist on ikka tehtud.

Muidu oli suht lahe tund, ma ei ole kunagi käinud joogas, kus juhendaja su peale karjuks nagu aeroobikatunnis. Ma pole aeroobikatunnis ka käinud, aga ma olen telekast näinud, et karjuvad. Ja samas oli ta sellest hoolimata hulga rohkem joogahipi olekuga kui teise koha õpetajad. No ikka selline mees, et kui üritasin teiste tundide kohta infot saada, sain teada, et ma peaksin oma ootustest lahti laskma. 😀 Ta täiega meeldis mulle ikka, selline huvitav kooslus pehme ja karmi vahel, nii et tundi lähen ikka, seda enam, et eile oli S, mis peaks siis kergem olema kui M, aga ma olin ikka lõpuks korralikult läbi. Tahaks ometi M-i ka ära proovida.

Muide, Mihkel sobib kindlasti kõigile, kes kätelseisust jms huvitatud on, sest tema tunnis pandi kindlasti keskmisest rohkem rõhku igasugustele tasakaaluharjutustele ja õlavöötme tugevdamisele. Nii et omasugustele soovitan soojalt, kui olen seda M-i ka proovinud, siis kirjutan, kuidas see oli.

Ahjaa, kaalust alla võtmine pole seal väga võimalik, sest kohe ümber nurga on käsitööšokolaadipood. Ma ei ütle, et mul praegu suu täis oleks, aga ma ei ütle ka vastupidist.

Advertisements

Minu esimene rada

Tahtsin eraldi ülipikka spordipostitust teha, aga kuna nii palju on vahele tulnud (Sirru on haige, ikka nii korralikult haige, et ma ärkasin eile öösel mitu korda üles, et kontrollida, kas temaga on ikka kõik korras, sest tal käisid vaheldumisi sellised külmavärinad, et tuli mitme teki alla toppida, ja sellised kuumahood, et lõpuks tegin rätiku külmas vees märjaks ja katsin ta sellega kinni; mina ise olen olnud nädal aega selline piiripealne, ootan huviga, kummale poole kirves kukub), kirjutan ainult kahest spordisündmusest.

Esiteks pidin sõbrantsiga meie elu esimese trenni andma. Nii et võtsime suured poisid appi ja tegime täitsa oma rajad selle jaoks. Nii et valmis esimene rada, kus on suisa minu nimi peal. Selgus muidugi, et pikemad poisid hüppasid lihtsalt üle kõige raskema koha, nii et tulemus oli selline, et pikad ütlesid, et liiga lihtne, ja lühemad poisid kurtsid, et seda ei saa ju teha. Aga selle meie trenni jaoks sobis täitsa kenasti.

Ja laupäeval käisin Viimsi Spas proovimas asja, mille nimi on nii keeruline, et ma pean iga kord üle vaatama, kuidas seda kirjutati – SUPPAMA yogafunc aqua. Ei olnud mingit blogijate erikohtlemist, seal on proovitrennid lihtsalt kolm eurot, nii et kuna vees kõikuva lauakese peal jooga tundub just mulle loodud olevat, mõtlesin proovimas käia. Nagu mäletate, olen ma kunagi sarnast asja väljas proovinud ja see oli väga äge. See laud oli laiem, nii et mõtlesin alguses, et oh, see on täiega lebo – tegelikult kukkusin esimese kümne minuti jooksul vette. 😀 Õnneks jäi see ka ainsaks kukkumiseks, aga põhimõtteliselt värisesin küll terve tunni, õnneks seisuasendid moodustasid tunnist ainult ca poole. Inimesed samal ajal ujusid kõrvalrajal, nii et iga kord, kui keegi mööda ujus, terve laud värises. Ja proovi siis seal planku teha, üks jalg õhus. Pakuti ka võimalust peapealseisu proovida, aga ütleme nii, et ei tundunud, et see väga edukalt läheks, nii et see üritus jäi minu poolt väga poolikuks.

Aususe huvides olgu öeldud, et peale minu kukkus vist ainult üks tüdruk veel, mul ikka ongi loomupäraselt kehv tasakaal. Aga lõbus oli. Püsivalt ma seal ei käiks, sest läheks ikkagi kulukaks ja Viimsi on kaugel ka, kui autot pole (45 minutit läksin sinna) – ja päris ausalt öeldes, ma arvan, et minu jaoks pole see ikkagi selline asi, mida mitu korda nädalas teha viitsiks. Aga proovida soovitan küll, kui teil aega üle on, fun oli.

Kätelseisujuttu oleks ka ajanud, aga kuna ma olen vahelduva eduga siin tervem ja haigem olnud, siis vahepeal oli selline seis, et nii kui pea allapoole keerasin (ka seljavenituses), läks süda pahaks, on sellega hetkel kehvasti.

Kuidas jõuda selle kõige esimese lõuatõmbeni

Jep-jep, spordipostitus, lugeja küsis, nii et mina siis vastan. Muide, etteruttavalt olgu ära öeldud, et väidetakse, et kui mõnda aega ronid (no keskmise naisterahva puhul ehk aastakese või nii), siis ühel hetkel jaksad niigi lõuga tõmmata ja polegi vaja midagi iseseisvalt teha, nii et see variant on ka laiskadele alati olemas, käige lihtsalt vähemalt kolm korda nädalas ronimas ja jõudu tuleb. Selle lähenemise probleem on aga see, et kui sina juba kolm korda nädalas ronimas käid, siis küll sina ka paremaid tulemusi igatsema hakkad, nii et varsti teed ikka salaja või vähem salaja jõutrenni juurde ja venitad end enne magamaminekut. Pealegi, ma tunnen naisi, kes on kolm aastat roninud, aga ikka ei tee ühtki lõuatõmmet, sest mõnele inimesele lihtsalt ei meeldi pingutada.

Teine märkus. Ideaalis võiks lihased kehas tasakaalus olla. St kui sa igal õhtul tahad kolm seeriat lõuatõmbeid teha, võiksid igal hommikul vähemalt paar seeriat kätekõverdusi teha. Tõukamislihased ja tõmbamislihased jne. Kui teed ülepäeviti lõuatõmbeid, siis neil teistel päevadel kätekõverdusi. Vahet pole, kui alguses on põlved maas, ega sul need lõuatõmbed ka kohe maailma parima vormiga ei ole.

Kolmandaks muidugi kuula oma keha. Kui esmaspäev on lõuatõmmete päev, aga õlavööde on täiega valus, siis äkki peaks hoopis venitama ja kerelihaseid tegema. Või venitama ja telekat vaatama. Või lihtsalt venitama. Kas ma ütlesin, et õlgade venitamine on täiega oluline? Kui ülepäeviti lõuatõmbeid teed, siis mitte nii oluline, aga kui mingeid igapäevaseid seeriaid teed, siis võiks ikka iga kord pärast seda venitada ka. Näiteks niimoodi, see käteringi asi seinal on üsna hea avastus mulle, seal saab kätt erinevatesse asenditesse ka liigutada, et tunneks rohkem venitust. Kui ei venita, siis avastad ka ühel hetkel, et valus on patsi teha ja kätelseisul ei saa korrektset vormi kätte, kumb iganes sind rohkem häirib.

Nii, kõigest kolm lühikest lõigukest ja juba jõuame päris lõuatõmbetreeninguni. Kõik harjutused on füüsiliselt nii vähe koormavad, et minu meelest soojendust ei vaja, kui eriti mures oled, võid õlaringe teha vms. Ühtki neist ei pea tegema igapäevaselt, aga võib, vaatad selle järgi, kui kiiresti sa taastud – aga üldiselt usutakse, et 24 tundi võiks ikka jätta vahele puhkeajaks. Vähemalt kolm korda nädalas võiks küll teha, see inimene, kes harjutusi palus, tahaks lõuatõmmet saada kuu ajaga – sel juhul teeksin mina nii, et kaks päeva järjest harjutused, üks puhkepäev. Kõiki harjutusi võiks teha kolme seeria kaupa (st ei tee järjest nii palju, kui jaksad, vaid teed näiteks 3 x 5 – konks siis selles, et viimast seeriat peab olema raske lõpetada, muidu on liiga lihtne, nii et kohanda endale kas 3 x 3 või 3 x 8), iga seeria vahel üks minut puhkepausi. Kui sa oled alpinist, võid selle puhkepausi veeta plankides, kui ei ole, on ok vetsus käia ja vahepeal süüa võtta. Kuigi see on nüüd küll see koht, et kõik selle, mis sina omale sisse sööd, pead sina ka sinna kangi otsa kaasa vedama. Nii et mõtle enne kui hammustad.

Minu lemmikharjutus: kalde all (jalad maas) lõuatõmbed. NB! Järgnev ei ole homopropaganda, täiesti juhuslikult oli esimene ettesattuv video just Gay Fitness Community oma. Aga samas – kui sa pole proovinud, kust sa siis tead, et ei meeldi? Mõtle selle peale …

Kui sa suudad sel moel 3 x 10 tõmmet teha, suudad sa üsna tõenäoliselt teha vähemalt ühe tavalise lõuatõmbe. Seda harjutust ei pea ilmtingimata tegema kangiga, võid hoida ka kodus lauaservast vms, aga kui sul just tugevad sõrmed ei ole, on kangi (või võimlemisrõngaid) ikkagi kõige lihtsam hoida. Mina käisin Tartus elades rannas neid tegemas, sest seal olid piisavalt madalal olevad rööbaspuud (mida väiksem on jalgade ja õlgade vaheline nurk, st mida rohkem sa end horisontaali saad, seda raskem on harjutus ja seda rohkem sellest kasu). Ideaalis võiks sul olla mingi trennipäevik, kuhu sa paned kirja, kui palju sa neid teha jaksasid, siis on näha, kas ja milline areng on olnud.

Teine harjutus: väikese abiga lõuatõmbed. Eeldab seda, et sa jaksad rippuda (kui sa ei jaksa rippuda, siis harjuta rippumist, kasvõi varbaotstel, sest kui sa rippuma ei hakka, siis midagi tõmbama ei hakka sa ammugi). Sina ripud, teine inimene toetab sind käega taldade alt ja lükkab samal ajal, kui sina tõmbad. Täiesti okei on, kui alguses jaksad seda teha ainult 1-2 korda, lihtsalt puhkad ja proovid veel paar seeriat teha.

Kolmas harjutus: tagurpidi lõuatõmbed. Eeldus on see, et sa jaksad end üleval lock-offis hoida, st ülemises lõuatõmbeasendis, nii et küünarnukid on lukustatud. Nagu nimi ütleb, hüppad üles lõuatõmbeasendisse, nii et lõug on juba üle kangi, ja proovid võimalikult aeglaselt end alla lasta. Sellega tuleb alguses ettevaatlik olla ja mina prooviksin seda nii, et matt on all, juhuks kui see laskumine päris nii aeglane pole, kui algselt plaanitud. Või lihtsam variant, kasuta hüppamise asemel alguses tooli, nagu siin. Ta ulatab seistes ka kangini, nii et isegi kui saab see allatulek väga kiire olema (alguses saab), lähevad lihtsalt jalad maha ja ongi kõik.

Kui sul juhtub hunnik ronimisvarustust olemas olema, saab muidugi ka teha tavalisi lõuatõmbeid, nii et annad osa raskust ära – paned julgestusvöö selga, julgestusvöö JULGESTUSAASA (sest varustusaasad ei ole mõeldud erilist raskust kandma) ütleme kümme kg raskust ja viid selle raskuse teisele poole kangi. Kui sa nüüd lõuga tõmbama hakkad, on selle võrra lihtsam üles saada (meil on mehi, kes treenivad sõrmejõudu nii, et annavad 20 kg ära, sest mehed on statistiliselt rasked ja neil on alguses ohtlik niisama kogu raskust sõrmedele panna) ja hiljem saab hakata seda raskus aeglaselt vähendama. See oleks treeningu seisukohast VÄGA kasulik, aga keskmisel inimesel ei ole sellist varustust eriti kuskilt võtta, nii et selle lisasin siia rohkem uitmõttena, juhuks kui mõni algaja ronija vms siia ära eksib.

P.S. Minu isiklik täiesti suvaline spordieesmärk aastal 2018 on teha ära kapotasana. Tahtsin küll alguses öelda, et human flag, aga siis tuli meelde, et mul on ju kätelseis (eesmärk aastal 2017) veel saavutamata, nii et ehk ei seaks endale kohe nii suuri eesmärki, vaid võtaks midagi, mille kõrvalt selle eelmise veel kätte saab. Teiseks peaks inimene töötama oma nõrkustega, mitte ainult tugevustega. Kapotasana nimelt eeldab seda, et ma töötan oma selja- ja õlapainduvuse kallal, mis mitte ainult ei toeta kätelseisu, vaid vähendab vigastuseohtu ja parandab üleüldist liikuvust. Tervislikum elu, rahulikum meel jne.

s

Mu lihased kärbuvad :(

Disclaimer: kirjutan seda postitust kohukest süües. Ühte neist kohukestest, mis mul on PEIDETUD külmiku kasti, et mu peiks Hingesugulane ei teaks, KUI palju ma neid ostsin. Ei, toidu peitmine ei tähenda ilmtingimata söömishäiret, ma tavaliselt peidan ainult kondenspiima, et mul oleks midagi kohvi peale panna, kui ta unustab mulle öelda, et tavaline piim otsas on. Kui ma seda avalikult külmikus hoiaks, oleks see ka otsas. (Muide, väga hea artikkel toitumise kohta.)

Igatahes tunnen ma end juba täpselt nagu selles videos (vaadake heliga). Nagu te olete aru saanud, olen ma nüüdseks juba nädal aega istunud oma järjest suuremaks kasvava tagumiku otsas, ja pole mitte midagi teinud, sest iga väikese liigutuse peale hakkab pea ringi käima või valutama või eriti heal päeval mõlemat. Pea alaspidi ei saa üldse olla, siis läheb süda pahaks – ja ma ei räägi siin praegu kätelseisutrennist vms, ma ei saa isegi joogaratast kasutada, et end natuke venitada. NÜÜD on paremaks läinud, täna sain juba 40 minutit rahulikku joogat teha (väikeste puhkepausidega, raskemad harjutused jätsin vahele. Lisaks sellele on KOGU AEG kõht tühi, nagu tõsiselt, ma ei saa aru, millest, kui ma end ei liiguta. Oodake, ma toon šokolaadi.

Nagu täitsa tõsiselt, ma siin vahepeal kaalusin isegi neid teisi variante, mis võivad naistel südant pahaks ajada, olemise nõrgaks teha ja kahe eest sööma panna, aga tundub, et ei, olen lihtsalt õgard. Õnnetu olen ka, sest ma olen terve nädala väga ettevaatlik olnud ja end kannatlikult ravinud, sest tahtsin laupäeval võistelda, aga no ma ei lähe ju nüüd pingutama. Kahe nädala pärast on meil väike ronitripp ka, kus tahaks ometi normaalses vormis olla.

Buu! Nii et nüüd vaatan videosid sellest, kuidas teised trenni teevad, ja ootan täielikku tervenemist nagu Jeesukese teist tulemist. Seda harjutust hakkan täiega tegema kohe varsti (enne söön ära viimase kevadrulli):

View this post on Instagram

Handstand #burpees! I have no idea if my form is correct but they certainly did warm me up! 😂 My background in fitness is more than just #yoga. I am certified in almost every kind of fitness program you can think of. I love Pilates, kickboxing, tai chi and really anything that is fun. When I was younger I hated working out. In fact, I didn’t even participate in gym in high school. I am not very coordinated (as you can tell by this video) and with my #fibromyalgia every day is different. This drill was REALLY HARD but it was fun and that’s for me, how to motivate myself. . No, this isn’t yoga by most standards but like all of us there are many sides to me. What I care about most is health, happiness and improving the quality of my life. If that disqualifies me as a yogi (yes, I get comments and emails like this) then 🤷🏼‍♀️. _ I want to inspire those people who think they could never do something like this to just try something new and begin to feel good about themselves again. I was once unhealthy, depressed and felt very alone. I know how it can feel and I’m here to tell you, anyone can change and anything is possible. . Try this near a wall if you aren’t so sure about that pop up to #handstand but you may just surprise yourself! With each handstand try to hold a little longer between sets. 🙃 Enjoy! . Next workshops: 🙃Arkansas 1/20 🙃Salt Lake City 2/24 🙃San Diego 3/17 🙃RYT 200 7/16-8/2 Link in profile bio! . 👇🏻👇🏻👇🏻👇🏻👇🏻 beachyogagirlshop.com 🗣SIGN UP!👈🏻

A post shared by Kerri Verna (@beachyogagirl) on

Närvi ajab lihtsalt, et ma olen juba PEAAEGU terve, aga mitte nii terve, et korralikult pingutada. Raisk.

P.S. Reet, selle veebruaris alla 60 kilo olemise asja vaatame veel. 😀

 

Tegin iseendale jõulukingituse

Tegelikult muidugi hulgim, ma teen vähe kingitusi ja neistki on pooled endale, sest ma tean ju täpselt, mida mul vaja on. Nii et võiksin täiega näidata teile, kuidas ma kasutan oma uut elektrilist hambaharja, aga midagi peab kujutlusvõime hooleks ka jääma. Et te teaksite, siis hea on. Igale poole ulatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et tegin mina endale siin hiljuti kalasabapatsi. Tavaliselt ma väldin seda, sest see on valus. Mitte pats siis ei ole valus, aga selle tegemine on valus, sest mu ülakeha on nii paindumatu ja kinnine, et käte patsitegemiseks pea taga hoidmine teeb füüsiliselt õlgadele haiget. Ja see suhtumine ise on muidugi maailma kõige elutervem – mingi maailma kõige tavalisem liigutus teeb mulle haiget, mis on selge märk sellest, et mul ei ole mingis kehaosas normaalset mobiilsust, seega ignoreerime seda jõuliselt, selle asemel, et midagi teha. Nii et kuna ma seda liikuvuse vähenemise probleemi märkasin juba ammu (sest see, kes teeb palju ülakehatrenni, aga seejärel ülakeha ei venita, peab paratamatult sellega rinda pistma), kinkis bf mulle juba mõne aja eest joogaratta. Alguses oli minu seljapainduvus selline, nagu ülemisel pildil (ja võtke arvesse seda, et selles asendis olemine oli VALUS) – need olid oktoobri viimased päevad, aga siis tuli kohe ette puhkusereis ja kvartali lõpp jne, nii et korralikult sellega trenni tegema hakkasin alles novembri lõpus / detsembri alguses. No ja tänaseks on tulemus selline (selles konkreetses asendis valuta, aga kui ma üritan seda sama asendit hoida nii, et panen käed pea taha, peopesad küünarnukkidel, on hetkega tunne, et sinna me sureme ka):

Päris märgatav erinevus, kas pole? Lisaks sellele teen ekstra ülaseljaharjutusi, nagu see (hommikul ei saa ma esimese hooga teist peopesa mahagi, nii et nüüd teen seda harjutust igal hommikul, enne päikesetervitusi, teised selle challenge’i hashtagiga asjad on ka ülaseljale head) ja pärast seda kuulsat 2017. aasta detsembri kalasabapatsi intsidenti venitan teadlikult õlgu ka sellises “käed pea taga” asendis, enamasti hantliga. Ja JUBA on märgatav erinevus. Kontorilaua taga istudes pole enam valus ja kui veel alles mõne päeva eest kurtsin treenerile, et ma ei oska enam ronida, siis eile ronisin trennis KOLM V4 JÄRJEST. Mis on suht karm, sest tavaliselt pean ma selliseid numbreid ikka projektima (ja jätkuvalt on mulle projektitav ainult mõni V5, kuigi areng on tuntav). Aga no valuta elamine ise on juba midagi väärt, kes oleks osanud arvata, et riiete selgapanek ja äravõtmine ei pea ilmtingimata ebamugav olema.

Ja vaadake, ma avastasin täna (okei, Roju avastas täna), et meie kontoris elab päriselt laekass!!!

P.S. Peiks küsis minu käest eile, kas ma olen ta kabinetis laua all oleva kasti kallal käinud, et jõulukingitusi uurida. Nagu kelleks ta peab mind? Also, see selgitab, miks ma kuskilt mujalt midagi ei leidnud, ma juba arvasin siin, et ta oli tõsine, kui ütles, et “X ongi selle aasta kingitus, midagi muud siin küll oodata ei ole”. Lisaks on ta selle kasti nüüd ära pannud sealt laua alt, päriselt pean homseni kannatama v? SEDA tähendas see mõne päeva tagune ilmutus lähisuhtevägivallast, kui see pole emotsionaalne vägivald, siis ma ei tea, mis see on.

P.P.S. Ikka igasugu huvitavaid asju juhtub. Ma VÄGA tahaks teada, kui karvased olid need mehed, kes selle kuriteo korda saatsid.

Kokkuvõte

View this post on Instagram

Dryads, 6b, our last day of #sportclimbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile oli viimane ronimispäev ja kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel on mu väljas liidimise tase selline, et keskmise 6b suudan ära flashida, aga 6c flash on käeulatusest natuke väljas. Ülaltjulgestuses võib veel tulla või projektides, aga esimese katsega ei saa. Eile mõtlesin, et saan ühegi korralikult kätte, aga ebaõnnestusin 28meetrise raja eeleelviimases poldis ja lõugasin seal vihast, nagu oleksin suremas. Noh, eks see jääb siis jãrgmiseks korraks. Aga naljakas, kui erinev sportronimine minu jaoks boulderdamisest on – boulderdamises olen ma peiksist (kes on hulga vähem alaga tegelenud) nii plastikul kui ka päris kivil veits ees, aga väljas liidides (mida me oleme sama palju teinud) ronib ta vahel ära lihtsamad rajad, kus mina midagi ei ulata, ja erinevus paistab pigem tehnilisemate kohtade peal (kasvõi see, et 6c peal ma tavaliselt projektides jõuan ikka lõppu, temal juhtub seda hetkel veel harvem). Nii et väljas köies ronides on asi hulga võrdsem, sees, kui on vaja end konkreetsesse asendisse väänata (valikuvõimalusi vähem), olen ma veel osavam. Pakun, et asi on selles ka, et tal on köies rohkem julgust kukkuda (sees ei karda mina sugugi näoli matti maanduda), mul võtab viimasest ekspressist kõrgemal keerulist liigutust tehes ikka jala veel veits värisema. Nii et selles mõttes ei saa ma üldse aru ühest tuttavast, kes küsis, miks ma ometi 7a ära ei roni, kui Ronimisministeeriumis nii toredasti läheb – boulderdamine ja sportronimine on küll mõlemad väga ägedad, aga ikkagi täiesti erinevad. Viimased kaks nädalat olid raudselt mu mitme viimase aasta parim puhkus, aga kuradi hea meel on ka kohe varsti juba jälle plastikut patsutada. 😀

View this post on Instagram

It's called a travel selfie, look it up.

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma saan aru, et teid ei pruugi see üldse huvitada, aga minul on hea vaadata siit, kui juhtun aasta või kahe pärast uuesti minema, kuidas eelmine kord seis oli. Hetkel oleme hoopis Maltas ja pool reisi on veel ees, sest keeruliste olude sunnil tuleme koju rämeda ringiga. Mul on täiega hea meel sinna saada igatahes, ootan innukalt oma jooganädalat, sest sõrmeotsad ja varbad lihtsalt valutavad juba kogu aeg, ka niisama istudes. KURNAAAATUUUD.

Täitsa pekkis, millised need eestlased on

Mulle läks väikese Annabeli lugu täiega hinge, sest neuroblastoom on üks maailma rõvedaimaid asju – nii et tulin täna tööle mõttega esimese asjana midagigi annetada, sest eile õhtul läks kiireks. Ja loen ajalehest, et ÜHE ÖÖPÄEVAGA saadi kokku selline summa, et saab ühte inimest veel aidata – ja ühe inimese ravi on ju 172 000 eurot. Uskumatu, kui tublid me oleme ja kui palju me saavutada võime, kui me seljad kokku paneme. Täiesti imeline.

«Oleme justkui puuga pähe saanud. Õiged sõnad puuduvad. Eesti inimesed jooksid fondi headusega täiesti kummuli,» ütles vähiravifondi «Kingitud elu» juhataja Toivo Tänavsuu.

««Aitäh» kõlab siin ilmselt õõnsalt. Aga oleme tõesti praegu täiesti sõnatud. Midagi ligilähedaseltki niisugust ei ole fondi silmad veel varem näinud. Alles toibume…,» teatab fond.

Lahedad oleme, mis ma muud oskan öelda.

View this post on Instagram

I ❤ surprises. Mõista-mõista, mis see on!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on päeva põnevaim uudis, et kuna ma rääkisin oma bf-ile irvitades, et absoluutselt igal inimesel joogapiltide peal tundub kodus joogaratas olevat, aga ma küll sellise asja eest raha välja ei käiks, võttis ta ilmselgelt seda vihjena ja kinkis mulle joogaratta. 😀 Krt, nüüd ma vist ei saagi enam kogu aeg laisk olla, vaid pean seljavenitusi edaspidi natuke tõsisemalt võtma. Vannun, et siit tuleb ühel hetkel enne ja pärast pilt, sest all võite te siis esmalt näha minu kapotasanaüritust ja paremale klõpsates seda, kuidas painduva seljaga inimene sama asendit võtab. Kui kedagi hullult huvitab, siis ideaalne rattata sooritus näeb välja selline. Arenguruumi natuke on.

Aa ja uued prillid sain ka kätte, nüüd olen sihuke natuke nagu nohik, aga natuke nagu lahe ka:

View this post on Instagram

Tell me I'm cute, baby 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

  • Kategooriad