Mäletate, lubasin käia ja ikka ära mõõta, kui pikk see rattaring tegelikult oli? Võtsin end juba kunagi eelmise nädala lõpus kokku, kui ühel õhtul mõnusalt jahe 21 kraadi oli, ja käisin ära. Tulemus sai selline:
Ühe vana käula kohta pole sugugi nii paha
Sedapuhku siis ilma ühegi pausita, nii et ma olen ikka päris uhke enda üle. Arvestades seda, et ma pole muidu üldse aeroobse trenni fänn, on see minusuguse kohta ikka päris korralik saavutus. Ignome siin seda, et mu väikevend jookseb ainult natuke aeglasemalt, kui mina rattaga sõidan, ma ikka kruiisin väga rahulikult ka. 😀 Aga üldises plaanis siiski peaks süda veidi trenni saama + sadulas istumine on ometi diivanile hea vaheldus.
Iroonia on see, kui sa kulutad 75 doltsi uue treeningkava peale ja siis saad teada, et esmaspäevast lähevad ronihallid lukku. Nojah, ei saa ju öelda, et me keegi seda ette ei näinud, eks see selge oli, et see on ainult aja küsimus. Vähemalt sain jõuludeks juba TRXi kätte, nii et saan senisest vaheldusrikkamalt kodus jõutrenni teha. Kui reklaami uskuda, siis näen ma selle tulemusel kohe välja selline:
Kerelihased mul juba on, aga ootan huviga naiselikumat olekut, kauneid ripsmeid ja ideaalset kulmukaart. Aga tõsiselt rääkides, ehk on see just jumalik vahelesegamine, et ma enne päriselt ja korralikult treeningkavaga pihta hakkamist selle jaoks ka vormi saaksin. Minu praegune kodune treeningnurkuks on siis selline:
Diivanil vedelevad hantlid, sest ma päriselt olen see vaimuhaige, kes arvuti taga tööd tehes hajameelselt selle kõrvalt antagoniste treenib. 😀 Igatahes saan teha kolmenädalase HB-tsükli, kus igal HB-päeval teen ka kerelihaseharjutusi. Lisaks tahaks vähemalt kaks korda nädalas mingit HIIT-i teha. Ainus takistus on see, et ma … jälestan seda. Aga arvestades seda, kui läbi ma pärast seda esimest kavajärgset trenni olin, on ilmselgelt vaja. Aga samas ma jälestan seda. Miks see elu nii raske peab olema?
P.S. Kas te teate seda tunnet, kui te ahistate kedagi nagu mingi rõve stalkija, käite neil aknast sisse vahtimas ja üldse muudkui surute end peale, kuigi nad on korduvalt juba iga keharakuga välja näidanud, et nad pole ÜLDSE sinust huvitatud? Ma nüüd tean. Ma nimelt üritasin mitu nädalat Coopi kliendiks hakata, kuigi nad tõrjusid mind väga järjekindlalt. Nimelt on see vähemalt Tallinnas kõige kiiremat kohaletoimetamist pakkuv supermarket, nii et ma olen valmis mööda vaatama nende väikesest valikust (st valikut on, aga neil ei ole mitmeid mulle meeldivaid asju, nagu valgujäätist või mu lemmiksaiatooteid jne) ning tellin vahel piima-mune-pesupulbrit sealt. Nüüd ma tean omast kogemusest, miks neil väiksemad järjekorrad on. Esimese tellimusega ostsin ka kliendikaardi, kõik muu tuli kohale, kaart mitte. Helistasin ja kurtsin oma muret, öeldi, et panevad teise tellimusega kindlasti tasuta kaardi kaasa. Helistasin veel teist tellimust tehes eraldi üle, kinnitati, et kõik korras. Teid ilmselt ei üllata, et teine tellimus tuli ka kliendikaardita? 😀 Ma enam ei julgenud helistada, mõtlesin, et kaua ma ikka end neile pähe määrin.
Aga siis läksin ühele sõbrannale külla ja selgus, et ta elab Coopi kõrval, nii et mõtlesin, et astun sealt läbi ja ostan lihtsalt uue kaardi, nagunii peaks midagi külakostiks viima. Ja seal oli üks noor poiss, kes oli ilmselgelt uus töötaja, sest ta oli nii sõbralik ja abivalmis, aga kuna ta oli uus, siis ta veel täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad. Ja see teine müüja, kellelt ta abi palus, põhimõtteliselt viskas teda möödaminnes kaardipakiga, ilma midagi seletamata. Nii et ta siis üritas kuidagi mulle seda kaarti seal automaatkassade juures müüa – kuni selgus, et ta ei ebaõnnestu mitte selle pärast, et ta oleks kuidagi saamatu vms, vaid see tädi, kes teda nendega viskas, ei viitsinud öelda, et tegelikult neid vist ei saagi automaatkassast osta, vaid ta peab tavakassas kuidagi läbi lööma. Ütlesin “aitäh” ja “head aega!”, tädi ütles vastu, et “kui seda kasutada ka tahate, peate internetis registreerima, eks vaadake ise”. Nagu selline teeninduse kuldtase oli kogu see tsirkus, et sellest on nüüd nädal aega möödas ja ma pole ikka veel seda kaarti ära registreerinud, sest no ei tõmba. 😀 Õika parimad Maximad tulevad meelde.
Eided ei ole ikka kunagi rahul. This is me, mina olengi eided! Esimest korda elus on mul keset suurt talve kaal juba mitu nädalat järjest ainult langenud, täiesti iseenesest. Rõõmustamise asemel olen hirmul, sest no ma olen teoreetiliselt praegu ideaalkaalus, aga no ma tean, milline ma tavaliselt selles välja näen ja kui muidu on selle numbri juures kõhulihased selgelt näha, siis praegu ei ole, nii et järelikult on oht, et me kaotame siin lihasmassi lihtsalt, eks ole. Võib vabalt olla, sest Kreekas ma jõutrenni ei teinud ja ronisin pigem staatilisi radu ning nüüd on olnud selline laisk motivatsioonivaba november. St roninud olen ikka, aga need on olnud sellised väheintensiivsed lühikesed trennid, ilma jõuosata ja venitamiseta. Reedel vihastasin iseenda peale, sest niigi on sõrmed ja kere pärast ronitrippi nõrgad, meil pole siin aega mingi novembribluusi jaoks.
Nii et läksin koju ja tegin tavatrennile otsa hulga kerelihaseharjutusi, maailma kõige mannetuma hangboardi trenni + hunniku lõuatõmbeseeriaid. Ja kui ma ütlen “seeriaid”, siis ma mõtlen nelja-viieseid, sest ei olnud sellist tunnetki, et ma jaksaks praegu kümneseid seeriaid teha. 😀 Aga ma selles mõttes liigselt ei muretse, et ma mäletan eelmisest pikemast vahest ka, et päris esimene kord tegin ähkides ja puhkides kuidagi viis lõuatõmmet ära, aga juba järgmine kord oli hoopis teine teema, lihastele tuli meelde, mis neist tahetakse. Praegu sama lugu, täna olid juba hoopis teised numbrid.
Igatahes tundub, et mul käis eelmisel nädalal mingi plõks ära ja esimest korda pärast … neidhiljutisi sündmusi … tunnen ma, et tahaks jälle midagi teha. Vahepeal oli ikka väga letargiline see olek, enamvähem kogu aeg. Ei saa öelda, et otseselt depressiivne, lihtsalt kõik jättis külmaks ja miski ei huvitanud. Olin imeilusas soojas riigis ja kui Sirru küsis, mis rada ma ronida tahan, ütlesin, et ma julgestan hea meelega või loen raamatut, sest mind ennast lihtsalt ei kõnetanud eriti miski. Nüüd tunnen jälle, et mõni asi tekitab põnevust, on jälle tahtmist pingutada ja vaeva näha ja planeerida. Ka väikeste asjadega. Mul oli päriselt hea meel välja sööma minna ja ma lähen trenni jälle rõõmuga jne. Nii et see on tore. Trennimotivatsiooni aitab muidugi hoida ka see, et märtsis tuleb Tallinnasse uus ja suurem boulderkeskus. Suisa Baltimaade suurim! Rohkem kui 500 ruutmeetrit seinapinda. Nii et tuleb ometi korralikult treenida, et jaksaks seal midagi teha ka.
Iseasi muidugi, et eestlased (ja nagu selgub, ka Eestis elavad soomlased) ei oska kohe draamata. Tartus on ronijate kogukond pikalt üsna lõhestunud olnud. Ma lootsin, et uus boulderkeskus (sest Tartusse tuleb ka ronihall, avatakse loodetavasti juba jaanuaris) aitab seda muuta. No ja nüüd siis Tallinnas sama laul. Ronminni pool on muidugi solvunud, et uue halli plaani nendega ei jagatud — aga samas läks Ronminn kohe pärast uudisest kuulmist tipa-tapa patendiametisse, et uue konkurendi kaubamärk hoopis enda nimele registreerida. Et nagu … Ma ei oskagi kohe midagi öelda, esiteks on see lihtsalt nii petty. Teiseks on see minu meelest ka strateegiliselt äärmiselt kahtlane käik, sest selle ainus tulemus on ronikogukonna lõhestamine. Mina näiteks mõtlesin küll, et ostan mõlemasse kohta kuupileti ja käin rõõmuga vaheldumisi, sest kui tihti nad neid radu ikka vahetama hakkavad, tavaliselt vahetatakse ca sektor kuus. Muidugi pole tore monopolist loobuda, aga kui Helsingi oma miljoni elanikuga jaksab ära toita … (arvutab pingeliselt näppudel) … seitse? vist isegi kaheksa boulderkeskust (ja kindlasti on mõni pisike urgas, mida ma ei tea), toidaksime meie koos töötades vast kaks tükki ära. Aga kui sunnitakse pooli valima, siis enamik inimesi valib ju selle suurema ja uhkema ja parema asukohaga poole … Nii et majanduslikus mõttes ma kahtlen, kas nad sellest sammust võidavad.
Isegi uue halli rajajate Ronminnist bännimine oli küll ootuspärane ja inimlikul tasandil arusaadav, sest muidugi on solvumine suur, aga majanduslikult on see minu meelest riskantne samm. Sportronimine on nö paarisharjutus, sina ja su partner. Boulderdamine on VÄGA sotsiaalne sport, inimesed käivad kamba sõpradega trennis. Ja kui sa bännid nüüd korraga mitu väga head ronijat, sunnid sa sellega nende sõpru ka kind of poolt valima. Mina pole kellegagi bestikas, sest ma olen teatavasti antisotsiaalne ja ronimas käin öösiti salaja, et ei peaks teisi inimesi nägema (ning, olgem ausad, ei roni piisavalt hästi, et nende bännitutega samas kambas ronida — nad käisid ilmselt juba lapsena trennis), aga ma vaatan küll huviga, mida nende ronijate sõbrad teevad. No ja kalkuleerivamad kah-sõbrad, kelle sisemonoloog käib ehk sedapidi, et kas peaks suhteid säilitama inimestega, kes täna edendavad ronimiselu Tallinnas, või inimestega, kelle põhirauad on hetkel hoopis Tartus tules. Samas kui mittebännides oleks olnud üsna suur tõenäosus, et ilmselt nad nagunii ei julge oma nägu näidata enam, oleks ehk sama tulemuse draamavabalt saanud. Ma eeldan, ega ma ei tea, kas oleks või mitte. See on kõik spekulatsioon ning teatavasti tulevat peamine sissetulek hoopis algajatelt ja laste sünnipäevadelt, nii et ehk keegi ei märkagi seda, kui mõni piisk merest ära kaob. Mina siin ainult targutan ja teen aega parajaks, oodates seda päeva, mil meile hoopis korralik liidihall ehitatakse.
Kurat kui hea on ikka teiste draamat arutada. Te kõik teate, et igas MIND puudutavas konfliktis viskan mina esimesena kaane pealt ja saadan kõik pikalt, aga TEISI saab küll vaadata ja imestunult küsida, et miks nad ometi NII EMOTSIONAALSED on. 😀 Inimesed on, noh, inimesed ongi emotsionaalsed. Nii et ma rohkem ei targuta, näitan teile hoopis peatselt saabuva KIVI keskuse mudelit. Olgu öeldud, et käisin seal just veits abis ja tegelikult oli see hulga suurem kui videost tundub, aga siit paistab igatahes meeldivalt palju erineva kaldega seinapinda (uskumatu, et muusikat ei olegi, laulge ise seda vaadates):
P.S. Ma tahtsin kirjutada ka oma ÄÄRETULT põnevatest kogemustest prantsuse ja vene keelega, aga kuna ma olen viisakas inimene, panen need eraldi postitusse, siis saavad kõik haigutajad selle lihtsalt vahele jätta.
Pole ammu AINULT trennist kirjutanud, olgu vahelduseks selline postitus ka. Ma üritan siin nimelt jätkuvalt mingit tervislikku tugevat joont hoida, mis ei olegi eriti raske – kuna kõik treenerid internetis jagavad igasuguseid huvitavaid harjutusi, on mul ju hädasti vaja seda kõike proovida. Näiteks see tädi teeb pidevalt nii, et võtab mingi täiesti tavalise kerelihaseharjutuse ja näitab, kuidas see tibatillukese lükkega hulga raskemaks teha.
Neid ülemisi harjutusi muidugi saab VEEL raskemaks teha, kui tooli asemel joogapalli kasutada. Tool on natuke liiga stabiilne, eks ole. Õnneks mul ei ole hetkel korteris joogapalli jaoks ruumi. 😀 Aga kuna mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen end lolliks õppinud ja silmad juba valutasid arvuti taga istumisest ning kodutöö ajas nii närvi, siis võtsin kätte ja tegin sellise korralikuma liigutamise päeva.
Alustasin ca tunniajase jalutuskäiguga, sest ma tunnen, et ma olen juba nagu vangis. Oleks saanud, oleks metsa ära kõndinud. Aga noh, tunnike jalutamist on juba päris mõnna, loodetavasti tuleb kohe rattasõiduilm ka nende jaoks, kes tahavad ilma kinnaste ja liibuvate spordiriieteta lihtsalt niisama rahulikult ringi sõita. Igatahes pärast seda jalutuskäiku tegin kolm seeriat neid harjutusi, mida ma olen juba korra teile näidanud. Siis läksin tuppa ja proovisin huvi pärast uuesti max lõuatõmbeseeriat teha. Ülakehajõud tuleb mul mingi piirini ikka väga kiiresti, esiteks suutsin ma seekord neid ühekäeharjutusi juba kenasti üks jalg õhus teha ja teiseks tegin sinna otsa korraliku vormiga 10 tavalist lõuatõmmet. Aga see väljas tehtud harjutus on ronijatele väga hea, sest õpetab ühe käega tegutsemise ajal kerepinget hoidma, mis on su seinal hoidmise ajal väga oluline, eriti kui natukenegi negatiivi all olla. Siis tegin rätikuga lõuatõmbeid. Need käivad siis nii, et ühe käega hoiad lõuatõmbekangist, teise käega üle kangi pandud rätikust, et oleksid sunnitud rohkem ühe kehapoole lihaseid kasutama. Idee seisneb siis selles, et iga kord, kui suudad normaalselt viieseid seeriaid teha, on aeg käsi rätikul natuke allapoole viia.
Noh ja siis hangboard, mille vahele tegin neid ülemisi kerelihaseharjutusi. Võtsid päris korralikult läbi küll, head harjutused on – alguses tundus, et mis nad siis nii väga raskemad on kui tavaliselt, aga kui tegema hakkasin, leidsin juba esimese seeria lõpuks, et aitab küll, jooga on ka vaja vastu pidada. 😀
No ja lõpetuseks tegin korraliku joogatrenni. Naljakas, et kiresin siin, kui tore see on, et nad live-joogatunde teevad, et nii on hulga rohkem motivatsiooni osaleda, aga tegelikult olen ikkagi neid järelvaatamisega teinud. Nad õnneks ütlevad ette ka, mis lihasgrupile konkreetne trenn suunatud on, siis tead, kas soovid sellesse investeerida. Päris hea tunne oli igatahes need kangeks rahmeldatud õlad jälle korralikult läbi venitada, kuigi ma pean ütlema, et tunni alguses lubatud rahu ma küll täies ulatuses ei saanud – see-eest lubatud jalavenitused toodi rohkem kui korralikult koju kätte ja õppisin isegi ühe hea uue õla-/küljevenituse, mida ma varem ei teadnud. Aga mulle meeldib see, et kuigi see on üsna karm trenn (mina ei suuda kõike täielikult kaasa teha, teen lõõtsutamispause) ja iseenesest vähemalt kesktasemele suunatud, näitab õpetaja igale asjale ka lihtsamaid versioone ja tuletab meelde põhitõdesid (näiteks, et selles pildil olevas asendis, nagu ka ettekummardustes jms ei tohi jalgu PÄRIS sirgu lasta – see, kui põlved pinge all nö “lukku” lähevad, on põlvedele kahjulik ja vigastusohtlik, jalad aetakse päris sirgu ainult siis, kui on lihaskontroll, st siis, kui sa oma lihaste jõuga neid liigutad). Mul lähevad paljud sellised asjad lihtsalt meelest ära ja siis on hea, kui keegi teisel pool ekraani küsib, et “ega sul praegu põlv sisse vajunud ei ole? see peaks ikka hetkel võimalikult otse olema,” sest iga jumala kord mul ONGI see põlv sisse vajunud.
Õpetaja ise on muidugi üks neist imenaistest, kes näeb välja nagu tavaline malbe hipi ja tundub olevat sellise tavalise kehaga (muidugi mitte paks, aga mitte nagu mingi tippsportlane), aga kui ta ütleb, et “iga päikesetervitus võiks ikka eelmisest natuke raskem olla, sest me tahame siin ju piire nihutada,” siis ta mõtleb seda, et tema ise läheb ettekummardusest kätelseisu, kätelseisust sujuvalt otse kätekõverduseasendisse ja hiljem allavaatavast koerast hüppab jälle kätelseisu. Sest me nihutame siin piire. Ma näitaks kohe videot teile sellest, aga see tundub natuke privaatsuse rikkumisena, nii et ütlen niisama, et VÄGA äge tädi on see – no ja õpetab muidugi lisaks kehaväänamisele veidi ka alandlikkust ja järjekindlust. Ma ei tea, kus ta ise neid õpib, sest tal muidugi oleks selle minu pildi peal kenasti sirge jalg vastu otsaesist. Aga mulle küll meeldib, et on siht silma ees ja meeldib ka see, et on näha, et ei pea ilmtingimata välja nägema nagu gümnast või baleriin, et selliste asjadega hakkama saada. Et ka minu “armastab trenni, aga samas armastab ka šokolaadi” kehaga võib vabalt asja saada.
Tegelikult muidugi aitas trenn ikka rahuneda ka. Kui ma enne alustamist mõtlesin täiesti tõsiselt, et esitan esimest korda sel semestril pooliku kodutöö, sest ma jebisin üle tunni aja ja lihtsalt ei saanud seda kuradima si*ast Cythonit kuidagi normaalselt installitud, siis pärast trenni mõtlesin juba, et ehk pole asi siiski nii hull ja proovime ikka korra veel jne, kuni tehtud see saigi. Installimine st, pool kodutööd on ikka tegemata ning aeg pressib takka, sest mul oleks tegelikult vaja oma lõputöö jaoks parameetreid otsida, mitte suvaka kodutöö peale aega raisata, seda enam, et vajalikud punktid on koos – aga no ilmselgelt kasu oli võimlemisest küll ja veel, kohe hulga parem sai, mis sellest, et täna on kann pisut valus.
Tänan küsimast, sõbrad, siiani edeneb täitsa hästi. Tänu muutunud oludele oleme sunnitud olnud väljas ronimist tavapärasest pisut varem alustama – juhin tähelepanu sellele, et siin pildil pole ma ei viiendat kuud rase ega näita stressisöömise tulemusi, vaid mul on seljas paks dressikas, mille peal on jope, mille peal on veel omakorda vest, sest väljas oli lihtsalt nii külm ja tuuline. Nii et oleme külmast hoolimata sundinud end kuiva ilmaga õhtul pärast tööd siiski väljas ronima.
Teisipäeval ei saanud sellest üldse asja, katsud kivi ja sõrmed konkreetselt valutavad külmast, rääkimata sellest, et tuul puhub kivilt minema. Neljapäeval päike paistis ja oli hoopis teine tera. Ainult kuus kraadi, aga päikese käes ikkagi täiesti mõnus – nii mõnus, et ronimiseks sai isegi jope kenasti pealt ära võtta. Aga kuna siseronimisega võrreldavat trenni siit veel ei saa, teen lisaks korralikult ka kerelihaseharjutusi ja muidugi sõrmetrenni:
Lisaks sellele teen ma nüüd ka õlgu ja küünarnukke tugevdavaid harjutusi. Mitte ainult joogat, vaid ka näiteks selliseid (teie jaoks panin laulu ka taha, sest no konkreetselt selline tunne oli üle hulga aja jälle neid teha, trotsisin innukalt vihma ja tuult jne):
Ma tean, et on palju inimesi, kelle meelest on see äärmiselt vastutustundetu, sest hirmus ristsaastumine neil torudel, aga no täitsa tõsiselt, ma leian, et kui ma pesen käed enne väljaminekut korralikult ära, siis jalutan kolm minutit parki, teen paar harjutust ning siis kohe deson käed ära, on riskid igati kenasti hajutatud. Kui ma end eriti lahkena tunnen, tõmban suisa need pulgad ka üle, olen järgmise suhtes ka kena olnud. Nii et see on üks asi, millest ma ei loobu enne, kui politsei mind sealt eemale peksab. Iseasi muidugi see, et hetkel on avalik desomine ohukäitumine – kui tappa saan ja keegi desinfitseerimisvahendi pudeli käest ära rebib, siis politsei küsib ilmselt hiljem etteheitvalt, miks ma ometi tänaval avalikult eputasin oma vedela kullaga.
Joosta eriti ei julge, sest mul on teatavasti need põlvehädad olnud. Siiani olen teinud 8-9minutilisi ringe. Selle peale pole põlv valutama hakanud, aga järgmisel päeval on alati kuidagi “pehme” tunne olnud neis, nii et ma ei julge liiga järsult koormust suurendada ka. Ikka tasa ja targu. Liigutamisvajadust saab õnneks ka jalutamisega leevendada.
Kui nüüd ainult toitumisega sama hästi oleks, võiks nii veel suveks normaalsesse vormigi saada … 🤔
Kuidas teil läheb? Olete suutnud ka kodust töötades ikkagi mingi liigutamisharjumuse säilitada?
Olen siin viimasel ajal jälle mõelnud, et häda ajab härja kaevu ja Rentsi kardiot tegema – aga ei ole tahtnud tagasi Reval Sporti minna, sest see jääb lihtsalt mu liikumisteedelt kõrvale. No ja enam ma ujuda ei taha, sest põlv on korras, mõtlesin velotrenažööri peale, nii et ei tahaks ka liigselt maksta selle eest, et kasutada kahte (konkreetselt KAHTE) jõusaali masinat, et treenida neid seljalihaseid, mis ronides unarusse jäävad, ning seejärel natuke vändata. Aga pea igas Tallinna spordiklubis tahetakse sinu esmasündinud last + leping tuleb ilmtingimata kümne aasta peale teha. Reval Spordis ütlesin neile, et ma ei tule enam tagasi, sest ei viitsi enam ujumas käia seal (põlv on nüüd üsna heas korras, saan isegi ühejalakükke teha jälle), aga nad ei võtnudki mu käepaela tagasi, ütlesid, et ehk muudan meelt. Põhimõtteliselt nagu oleks kuradiga käe löönud.
No nüüd olen juba mõnda aega vaadanud, et meie tänaval on uus jõusaal. Seal on ka proovikord tasuta ja Instas isegi pilt ühest masinast, mida ma kasutada tahtsin, nii et läksin siis täna proovima. Nagu jopenpuhh. Selgus, et neil on olemas kõik need asjad, mida ma kasutada tahaksin, aga … ma ei saa neid kasutada. Neil nimelt on selline süsteem, et sa pead seal tegema TERVE trenni. On X masinat, alustad masinast 1 ja lõpetad masinaga X (tegelikult vist sinule tehtud treeningkava kohaselt, ma pole päris kindel, kas igaüks kasutab päris iga masinat) – lihtsalt ei ole sellist varianti, et tuleb Rents ning kasutab ainult masinaid X-4 ja X-2. Lisaks on seal ka ainult mingid pikemaajalised lepingud ja 18kuused on juba välja müüdud, vähemalt minu tänavas.
Tundub, et ega mul muud üle ei jää, kui ikka hakata kaks korda nädalas pikemaid lõunapause tegema ning nende ajal MyFitnessis käima. Meil õnneks selline töökoht, et vabalt võib päeval ära käia ja selle arvelt õhtul tiba kauem olla – ja teine variant oleks maksta neile röövlitele ca 60 eurot kuus ja selle raha eest õhtul kell viis teiste omasugustega küünarnukke kokku hõõruda. Aga ma tõsiselt ei saa aru inimestest, kes neile igakuiselt nii palju maksavad. Selle raha eest saaks ronimas käia ja jääks veel ülegi!
Röövimine päise päeva ajal on igasugune trennitegemine Tallinnas. Ja noh, samas tahaks ikka kesklinna ja oma kodust kaks sammu ja saun võiks olla jne. Aga andke ikka tasuta või võileiva hinnaga. 😀
Sain oma selle semestri kõige huvitavamas aines (infoturbes) A – tõesti oli äge aine, kuigi tööd oli ka palju, kindlasti rohkem kui kolme punkti puhul tavaks. Muide, kui keegi tunneb, et ta tahab end vahel harida, siis vähemalt Tartu Ülikooli IT-osakonnal on küll väga paljude ainete materjalid (kohati isegi videoloengud) kõigile internetis vabalt kättesaadavad. Ainult võta ja õpi.
Teine lahe asi on see, et kuna pidin kolmapäeval seal kandis poolteist tundi aega parajaks tegema, käisin üle ca aasta aja Joogaruumis. Olen kindlasti rääkinud, et pärast põlvevigastust ei saanud käia, sest kuigi Mihkli tunnid mulle VÄGA meeldivad, on need põlvede ja õlavöötme seisukohast siiski ka väga karmid. Tagantjärele mõtlen, et ega see mõistlik mõte ei olnud, just enne puhkust põlve testima minna, aga taastusravi on järjest rohkem igati tavaliseks võimlemiseks üle läinud ning viimased paar kuud olen saanud juba isegi ühejalakükke jälle ilma igasuguste probleemideta teha (teen ettevaatlikult ja üle kolme järjest ei tee, igaks juhuks, sest aasta alguses hakkas siiski tuikama, kui hoogu läksin). Nii et nagu kalkun ees, mõtlesin ka mina, et mis seal ikka juhtuda saab, ja läksin ikka.
Olgu öeldud, et tund oli täpselt selline, nagu ma mäletasin, kerelihaseid võttis nii korralikult, et järgmisel päeval isegi tuikasid natuke, mida mul väga naljalt ei juhtu. Õlad samuti raksusid veel täna hommikuvõimlemise ajal, sest seal pannakse korraga ikka üsna palju koormust peale. Hästi palju on igasuguseid erinevaid planke ning siis nende käigus põlvega randmete ja küünarnukkide kopsimist. Samuti on palju igasuguseid kätelseisu eelharjutusi, mis eeldavad ka jalaga lükkamist, mis teatavasti on põlvele koormav, aga see on vähemalt selline koormus, millega mu kehaharjunud võiks olla. No ja lisaks sellele hästi palju ühe jala peal aelemist (sh asendivahetusi, mis tähendab, et põlv peab stabiliseerimisega eriti vaeva nägema), kuigi seal ma üritasin end natuke siiski tagasi hoida, nii igaks juhuks. Ma olen ju nagu karu, esimese hooga ei saa midagi aru, suured lihased teevad kõik töö ära, järgmisel päeval väikesed valutavad, sest olid ka sunnitud üle saja aasta midagi tegema.
Tulemus? Eile hommikul tundus, et hoopis parem põlv on kergelt valus. 😀 Tegelikult ei olnud miski otseselt valus, lihtsalt kuna pole sellise trenniga harjunud, siis reied olid megapinges ja survestasid omakorda põlvi, nii et pidin neid suisa eile hommikul ja õhtul ning veel täna hommikulgi rullima. Iga kord sai kohe hulga parem ja see murelapsest vasak põlv on ka igati kenasti käitunud, ei ühtki valupiuksu.
Siiski on minu jaoks tegu trenniga, mida ma väga naudin, aga kus ma püsivalt ei käiks. See sobiks kaks-kolm korda käimiseks pigem inimesele, kes muud trenni ei tee, aga mina tunnen küll, et kui ma niigi oma õlgadele palju koormust annan, siis selle tihti tegemine oleks mulle natuke liig. Jääb ilmselt mulle pigem magustoiduks 2 või kolm korda kuus, sest millalgi võiks lihased ju puhata ka. Aga nii tore teada, et ma seda endale taas liigselt muretsemata lubada saan. 🙂
Käisin eelmisel pühapäeval Soomes sees ronimas. Seal on raskusaste värvide järgi – ehk siis teatud greid on alati kindlat värvi klotsidest. Mina punnitan heal juhul punase (6c) välja, kaugemale veel ei küündi. Ja projektisin mina siis üht punast, kõrval ronisid mingid noored poisid valget. Ma täpselt ei tea, mis see valge on, aga seda mina tean, et see on nii raske, et soomlased pole sinna raskusastet enam juurde märkinudki, vaid raskusastmeid märkival joonisel on seal lihtsalt HARD (ja eelmine aste on 7c, nii et ju see HARD on ikka tõesti HARD). Ja siis hakkas üks neist poistest hoopis rohelist rada tegema ja mina turtsatasin korra omaette, sest roheline on veel kergem kui minu punane – ja loomulikult on selge, et treenivad erinevate oskustega inimesed ja vahepeal teevad ka tugevad poisid kergetel radadel trenni lõppu lihaste maharahustamisradu (või ma ei tea, kuidas cool down selles kontekstis normaalselt öelda), lihtsalt tundus naljakas, sest tavaliselt sama tasemega inimesed treenivad koos ja projektivad samu radu.
Noh, nali oli minu kulul, sest see poiss ronis seda negatiivset rohelist rada nii, et jalgu ei kasutanud, iga nukki võttis ainult ühe käega ja tegi igas nukis korraliku ühe käega lõuatõmbe. Ma enam ei naernud, jõllitasin ainult ja mõtlesin, kas sobiks paluda, et ta seda sama veel korra, aga särgita teeks (kuni tuli meelde, et ta on ehk 20 või midagi ja mina pole mingi puuma).
No ja täna jalutasin mina oma õrnas lehvivas suvekleidis eksamilt koju (just selles kleidis), nägin ilmselt välja rõõsa ja roosa, ning mõtlesin, et peaks rannast läbi astuma ja tegema mõned kerelihaseharjutused, lõuatõmbed jne, et poleks homme häbi päris puhkepäeva teha. Lõuatõmbekangi ääres tõuklesid mingid varateismelised noormehed, nii et pidin nende vahelt läbi pugema. Nad vaatasid, kuidas ma kangi juurde läksin, ja muidugi naersid, noortel poistel ju eriti häbitunnet ei ole. Umbes kolmanda lõuatõmbe juures enam ei naernud. Ca viienda juures tuli juba esimene “ohhoo”. 😀 Nii et murrame aktiivselt stereotüüpe, endal ja teistel.
Mis te arvate, kas vanaemale on sobilikum sünnakingitus naba- või kulmuneet? Nii raske on valida.
Kätelseisuinimesed on internetis tülli läinud, sest KEEGI ütles, et tugevad õlad on olulisemad kui kerelihased. Terve hulk veidi vähem kogenud inimesi kiunuvad üsna sarnaselt kiviga pihta saanud koertele (eelduslikult, mul tegelikult pole kombeks koeri kividega pilduda, nii et ega ma ei tea) ja ütlevad, et kerelihased on kõige alus, sest näiteks maast aeglaselt kätelseisu surumist sa ikka ilma jõuta ei tee. Ja neid, kes ütlevad, et jõud on ülioluline, on tunduvalt rohkem kui neid, kes ütlevad, et põhirõhk on ikka tehnikal. Ja mulle tuleb kogu see kino väga tuttav ette, sest no ronimises kuuleb igapäevaselt sama hala.
Olgu öeldud, et ma olen üsna tugev. Suisa nii tugev, et Reet armastab öelda, et minu suurim tugevus on tugevus – kuigi see võib käia muidugi ka niipidi, et muud on mul suisa nii vähe, et see pisike tugevus lihtsalt on muust üle. Igatahes ei tähenda see sugugi seda, et ma jaksaksin keskmisest suvalisest mehest ilmtingimata rohkem lõuatõmbeid teha, kuigi mul on tõenäoliselt parem kehakontroll, lihtsalt keskmise naisterahva kohta olen üsna tugev. Ja kui ma saaksin ühe apelsini iga korra eest, kui mõni tüüp on mulle öelnud, et “no see oli sulle lihtne, sest sa oled tugev”, oleks mul juba päris mitu apelsini.
Tegelikkuses on nii (nii kätelseisus, ronimises kui ka ilmselt igas teises spordis), et jõuga on võimalik päris suures ulatuses tasa teha tehnika puudumist, nii et loomulikult on jõust kasu – aga kui sa suudad selle tehnika omandada, on sul HULGA vähem jõudu vaja. Ja tehnika on tunduvalt püsivam kui jõud. Minul on tuntavalt see häda küljes, et ma olen tugevam kui kasulikum oleks (too strong for my own good) ja see annab tunda – kui ma näiteks ära väsin, siis mu ronimine ei lähe tehnilisemaks, vaid just jõulisemaks, sest ma TEAN, et toore jõuga tavaliselt rabeleb välja. Ja rabelebki. Aga targem oleks leida lahendus, et ei oleks vaja nii palju rabeleda. 😀 Üleeile näiteks vaatasin, kuidas noored soomlased üritasid teha rada, mida ma oma teatud puuetest lähtuvalt proovinudki ei ole (seal on oranž ja punane rada koos ning ma pean ka maa peal seistes korralikult pingutama, et aru saada, milline neist magneesiumitolmustest nukkidest millist värvi on, tean ette, et nii kui ma horisontaalis oleksin, ei saaks ma seal midagi aru), aga no kurb oli vaadata, kuidas tegu oli lihtsa tehnilise rajaga ja nad ei saanudki kuidagi tippu jõuda, sest enamuse ajast nende jalad lihtsalt rippusid täiesti kasutult. Jalad määravad sinu liikumissuuna. Inimene ei ole ahv, ta ei pea ainult käte toel edasi rühkima, kasuta nüüd neid jalakesi natuke. Aga kuna ma teadsin, et ma seda ette näidata ei saa, kui ma just ei palu imbetsilli kombel kellelgi kõrval seista ja osutada, milline järgmine nukk oleks, siis ma ei hakanud midagi ütlema ka, las poisid müravad, ehk õpivad selle käigus kogemata tehnikat ka. Isegi mina olen natuke õppinud, küll õpivad ka nemad.
Aga väike näide kellestki, kes ütles selle kätelseisuvaidluse käigus, et kui ta keskendub õlgadele, siis tal kerelihaseid põhimõtteliselt vaja ei lähe (jah, me kõik teame, et sellel tüübil on selline keha, et ta ei tunne enam ammu asju, mis lihtsurelikele rasket pressimist tähendavad, aga siiski, vaadake seda tehnikat):
Ja sama asi ronimises (tegu on ühe parima naisronijaga, kelle üks treeningpõhimõtetest on see, et kui ta tunneb, et ei roninud rada ideaalselt, ronib uuesti):
Imelisi inimesi on ilmas, ainult vaata ja inspireeru.
Kaheosaline, esimene osa on lihtsam, teine natuke raskem.
1. Joo ära vähemalt kaks siidrit/õlut/veiniklaasi. Kolm on parem, aga kolme mina ei kanna, nii et kohandasin. Seda osa võib filmida, aga ei pea.
2. Tee altolevatest harjutustest kolmanda lehe raskemat varianti (seda liikumisega küljeplanku). Filmida tuleb muidugi ka, et teisedki seda rõõmu näeksid. #parimpyhadechallenge näiteks vms. Joogile-joogile!
Pärdikute päevaraamat 