valiIT

Taas uhkelt diplomeeritud

diplom

Kuna ma ise olen juba tööl käinud, ei olnud ma siiani Vali IT! koolituspaika oma diplomi järele jõudnud. Eile üks sõber astus abivalmilt läbi ja tõi selle ära – ja sain lisaks ka meeldiva üllatuse, selgus, et olin kingituseks saanud sellise raamatu:

See on tegelikult täiega naljakas, sest olin just ise läbinud samanimelise veebikursuse, aga käisin vaatamas, kursusel räägib sell nimega Cory House, nii et tundub, et lihtsalt sama teema. Aga väga lahe. Ja kõigile teistele, kes mõtlevad, kas sügiseks kandideerida või mitte, siis mina küll soovitan. Lahe oli ja targemaks sai.

anna kannatust · valiIT

Praktiseerime

Nüüd on siis praktika esimene nädal läbi ja koos sellega ka täpselt pool kogu koolitusest tervikuna. Sattusime täitsa ägedasse firmasse. Ma ei tea, kas nad tahaksid, et ma neist kirjutaksin, nii et ütlen siis lihtsalt, et tegu rahvusvahelise suurfirmaga ja meie korrusel on ka hästi mitmekesine seltskond. Täna näiteks avastasin end “blin” ütlemas, kui pastakas maha kukkus, sest oleme ühes ruumis muuhulgas ühe Läti venelasega. Külge hakkab.

Algas kõik muidugi suurepäraselt, nagu mul ikka – suutsin esimesel päeval hiljaks jääda. Ja mitte niisama hiljaks, mis juba iseenesest on halb, esmamulje jne, vaid tehnilistel põhjustel, st ei saanud keerulise IT-maailma haldamisega hakkama. Vaatasin nimelt google mapsist, mis bussiga ma praktikakohta saan, see ütles, et tule maha peatuses X ja kõnni 200 meetrit. Tulin mina peatuses maha, vaatasin, et huvitavalt vale majanumber on otse ees, võtsin telefoni välja – ja avastasin, et tegelikult on sellest peatusest praktikakohta 2,9 km. Kusjuures täpselt praktikakoha ees on ka bussipeatus ja see sama buss, mille pealt ma maha ronisin, sõidab kenasti sinna välja. Väga piinlik.

Esimene nädal möödus põhiliselt igasuguse tarkvara paigaldamise ja enda maailma asjadega kurssi viimisega. Näiteks öeldi esimesel päeval, et tasub vähemalt algtasemel SQL-ist, HTML-ist ja Javascriptist aru saada, nii et guugeldasime innukalt kõiki neid asju, mida me veel õppinud pole. Päris palju jäi veel guugeldada, küll see internet on alles suur.

Samuti tutvusime esimesel nädalal uute peaaegu-et-kolleegidega. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmis. Kuigi üks mees tuli mulle köögis ligi, tutvustas end ja küsis, kas ma olen ikka aru saanud, et kui ma IT-alal tööle tahan hakata, siis eraelu mul enam ei ole. Ma hakkasin selg ees köögist välja taganema, ta hüüdis mulle veel järele, et ma veedan varsti kõik õhtud kodus õppides.*

Ahjaa, juhendajaga on meil ka täiega vedanud. Ma mõtlesin, et ta on üsna otse koolist tulnud, sest ta näeb nii noor välja, aga selgus, et tegelikult on ta täiesti iidne, st minuvanune. Aga ta on kõrgest east hoolimata täiega äge. Esiteks on minu egoistlikust seisukohast kindlasti lahe see, et ta on iseõppija, st tal pole formaalset akadeemilist tausta, mis meiesugustelegi lootust annab. Ja teiseks on ta selline tüüp, et ta räägib oma teemast nii entusiastlikult, et sa saad kohe aru, et talle päriselt meeldib see, millega ta tegeleb. Kolmandaks viitsib ta küsimustele alati vastata ja selgitab põhjalikult. Nii et vähemalt esimese hooga tundub küll, et oleme sattunud kohta, kus võiks päriselt targaks saada, kui ise ka natuke pingutada. Nüüd on mul selleks õnneks aega ka, nagu ma kohe selgitan kõigile mittetõlkemaailma inimestele äärmiselt igavas lõigus, nii et ärge teie siis lugege. Tahtsin lihtsalt tööasjadest ka rääkida ja ei viitsinud eraldi postitust teha.

* Omamoodi on sel härrasmehel kindlasti õigus. Mul oli siin näiteks just täiesti kohutav kahenädalane periood. Nodsu põhjendas hiljuti halbade tõlgete tekkimist sellega, et projektijuht käib pinda ja siis võetakse tõlketöö vastu, kuigi end pädevana ei tunta ja kiire on jne. Mina kortsutasin veel kulmu, sest minu tavalises büroos käib nii, et Krissu pakub mulle tööd, ma ütlen, kas see tundub mulle sobiv teema või mitte. Kui on sobiv teema, siis ta uurib, millal ma selle valmis saaksin. Koos vaatame, kas õnnestub end ajalimiiti mahutada või mitte. Ja ALATI loeb keegi teine selle veel üle, sest see iseenda toimetajaks olemine ei ole ikka õige asi. Aga nüüd juhtus mul endal nii, et jaanuaris pakuti tööd, ma ei tahtnud võtta, sest tahtsin koolile keskenduda ja niigi on kiire. Tüüp pressis, rõhutas, et no ainult viis lk päevas ju ja palju kordusi (teate küll, tõlkemäluprogrammid, särgid-värgid) ja kõik jutud, nii et andsin järele ja võtsin vastu. Kui kätte sain, oli esimesel lehel märge, et pean ise toimetama ka, mis on täiesti absurdne, tegu on tehnilise tõlkega, vähemalt tehnilise toimetaja käest võiks selline asi ju läbi käia. Nii et lõpuks oli ikka nii, et kuna töö viimane osa oli hoopis teist masti, tõlkisime siin kogu perega (õnneks teavad korterikaaslased kahepeale üsna palju nii serverite toimimisest kui ka sellest, millal on okei “liitmik” öelda ja millal mitte), õigeks ajaks valmis ei saanud, pidin pikendust küsima ja ikka rabelesin öösiti tõlkida ning suutsin muuhulgas näiteks oma treeningpartneri pikalt saata, kui ta väsinud printsessi õrnade tunnetega piisavalt ei arvestanud ja teda pingutama sundis.

Ja võin kihla vedada, et ei mäleta keegi hiljem, et ma selle töö üldse ainult survestamise ja meelitamise peale vastu võtsin, meelde jääb ainult see, et “lubas teha, aga näed, õigeks ajaks valmis ei saanud”. No ja selge see, et selle kõrvalt eriti õppida ei jõua. Peab hakkama karmilt ei ütlema sellistele asjadele. Nüüd õnneks peakski saama praktika lõpuni välja lisatööga üsna rahulikult võtta ja päriselt programmeerimisele keskenduda. See on veidi põnevam ka. Täna näiteks tegime ise servletti, äge ju. Aga selleks, et siin targaks saada, peaks TÕESTI igal õhtul kodus natukenegi end täiendama. Kui ainult päeval mingeid asju vaadata ja mitte tausta juurde otsida, olen mina küll üsna segaduses hiljem. Nii et saan veel hullemaks nohikuks hakata, kui ma senini olin.

anna kannatust · valiIT

Teine nädal

Üks nädal on möödas, nii et oleks vist paras aeg väike vajekokkuvõte teha. Olen vahepeal ära õppinud, kuidas erinevatest rohkem käidavatest kohtadest ise koju saada (kuigi mind ajab siiani närvi, et kui ma tahan näiteks Vabaduse väljakult Õismäele sõita, siis Vabaduse väljaku peatuses peatub neli erinevat bussi, mis kõik sõidavad ühes suunas, aga otse loomulikult ei peatu need samas peatuses, vaid üks peatub näiteks ühel pool teed ja teine sõidab sellest peatusest mööda ja peatub kohe teisel pool ristmiku teises peatuses, sest miks ka mitte) ja tean, et kui uksest välja astuda ning suvalises suunas astuma hakata, pole näljasurma karta, sest kohe varsti põrkad sa mõne Maxima vastu. Avokaadosid küll ei saa, aga eluks tarvilikud asjad saab kätte.

Kursusega on nii, et kui ma alguses kurtsin, et natuke liiga palju räägitakse hobustest ja lumeinglitest jms, siis tegelikult oleme me nüüdseks juba üsna keeruliste asjade jaoks jõudnud. Anekdoote ja muud juttu räägitakse ikka vahele, mis ilmselt on taotluslik, et inimeste ajule puhkust anda (ja tundub, et paljudele istub ka, nii et ma väga valjuhäälselt ei kritiseeri, lihtsalt selline stiil), aga mulle isiklikult ei sobi üldse, sest selle tulemus on see, et ta alustab mingi koodi kirjutamist ja selgitamist, siis räägib sinna 10 minutit midagi vahele, minu tähelepanu hajub sel ajal, vahin lakke, puhun nätsumulli, õpin selgeks žongleerimise – ja siis avastan järsku, et viimased kaks minutit on asjalik jutt olnud, ülesanne sai valmis ja pandi juba kinni ära. Või olen midagi maha maganud ja ei saa enam aru, mis toimub. Õnneks koduseid töid ei ole, nii et tõmbasin lihtsalt enda isiklikku arvutisse vajalikud programmid ja saan nüüd ise mingeid asju harjutada. Ja tegelikult oli reede hommikul tagasiside andmise aeg, kus paljud sama asja kurtsid, nii et nüüd teeme nii, et iga harjutuse lõpus kordame üle ja selgitame, mis toimus, miks ja kuidas. Nii et reedene päev oli juba väga asjalik, mina ise olin kohati natuke rongilt maas.

Mis sealt edasi sai, pole mul kahjuks õrna aimugi, sest pühapäeval ärkasin ma ootamatult palavikuga, mis esmaspäeval juba 39 peale tõusis, nii et kooli ma ei jõudnud. Kui hiljem juhendajaga ühendust võtsin, tuli välja, et 21 inimesest olid terved ainult neli, peale minu oli üks veel kodus haige, ülejäänud olid end siiski kohale vedanud ja köhisid seal, nii et täna saab ehk videoülekandega loengut jälgida vms. Aga suht karm tundub see gripp olevat, mis praegu ringi käib, väga paljud on pikali maas.

sport · valiIT

Nii algas

20170109_192405Olen end siin nüüd üsna kenasti sisse seadnud. Ma ei ole sedasorti inimene, kes internetis rääkimas käiks, mille eest ta täpselt tänulik on, aga kui ma OLEKSIN sedasorti inimene, siis see mõnus tugitool läheks küll sinna nimekirja. Ja see mõnus laud, mis siin kohe kõrval on, nii et hästi mõnus on sinna peale asju panna. Hmm, neile inimestele, kes mulle provaidivad seda tugitooli ja lauda, peaks vist ka tänulik olema, aga no kuskil peab selle tänutunde piir ka olema.

Mis mulle veel meeldib? Mulle väga meeldib Tallinnas trennis käia. Palju tegemist + tore treeningpartner, kes nügib õigel moel õiges suunas. Meil on üsna sarnane arusaam sellest, millele keskenduma peaks, aga ta on suht põhjalik ja süstemaatiline. Viimati tegime isegi kerelihaseharjutusi koos, mida ma kodus iial nii palju ja mitmekesiselt ei viitsi teha. Nii võib veel tugevaks saada.

Kursusest ei oska ma veel suurt midagi rääkida, sest täna oli esimene sissejuhatav päev, kus põhiaur läks tutvumisele. Sain teada, et kandideerijaid oli nii palju, et lõpuks oli 11 inimest kohale, mis on tõesti päris karm. Mis mind aga üllatas, oli see, et tundus, et kogu meie 20 inimesest koosnevas grupis pole ühtki venelast ega muud mitte-eestlast (ühel inimesel oli selline nimi, et ehk on ta lihtsalt eestlaslike näojoontega väga hästi eesti keelt rääkiv muulane). Kahtlustan, et see võib olla kuidagi seotud info liikumisega, sest muidu on puhtstatistiliselt üsna ebatõenäoline, et riigis, kus muulased moodustavad ühe kolmandiku, ükski neist rühma ei satu. Sooline jaotus on üsna võrdne (meie rühmas 9 meest, 11 naist, teises rühmas paar meest rohkem), päris mitmel inimesel ka varasem kokkupuude programmeerimisega olemas. Nii palju saime teada, et meie hakkame õppima Javat, paigaldasime täna selleks vajalikud programmid, aga päris õppetöö algab homme. Tundub, et koduseid töid meile ei jäeta, sest õppetöö toimub nende lauaarvutitega – mis minu seisukohast on päris hea, sest nii saan ma ehk õhtuti toiduraha teenida ja ei suregi nälga. Jutt eestlaste suurest kohmetusest ei pea ka sugugi paika, lõuna ajal vadistasid kõik juba üksteisega. Nii et esmamulje oli kena.

Ahjaa, tegin just kodust Kodu:

20170109_210040

Kas ma kirjutasin just terve postituse teemal “nii tore, nii tore, nii tore”? Kirjutasin vist jah. Anna või iseendale vastu kõrvu.

faith · valiIT

vali mind!

Hilja juba, kõik on valitud. Ehk siis mulle tuli meelde, et ma ei ole suurtest lubadustest hoolimata kirjutanud, MIKS ma Tallinnasse lähen. Vastus on väga lihtne. Igavene üliõpilane läheb taas end harima. Nimelt avastasin hiljuti, et olemas on selline programm nagu vali-IT, kus võetakse inimesed, kel on juba vähemalt üks kõrgharidus, ja õpetatakse neile 14 nädala jooksul kõike tarkvaraarendusega seonduvat. Kuus nädalat teoreetilisemat haridust (kuigi selle lõpuks peaks igal paaril valmima toimiv veebileht), kaheksa nädalat päris praktikat mõnes ettevõttes.

Nägin novembris kuulutust, kandideerisin kohe ja selgus, et õigesti tegin, sest nad said väga lühikese ajaga üle 400 avalduse. Nende hulgast valiti välja 40, neist üks Rents. Nii et olen suht sillas, olen juba mõnda aega tahtnud midagi uut ja huvitavat teha. Kahju on küll senisest kohast lahkuda, ma olin mõne inimesega seal väga heaks sõbraks saanud ja firma kassi JUBA igatsen, aga no eks uutes kohtades on ju uued kassid, kuigi vaevalt et nii ägedad projektijuhid.

Igatahes istun esmaspäevast alates juba usina õppurina klassis ja asun tarkust pähe ajama. Ja seda muidugi ka siin kajastama. Pilootprojektis osalemine on alati selline kahe otsaga asi, et ühelt poolt esimene ja uudne ja äge, aga teisalt oleme meie need, kellega tehtud vigadest hiljem õpitakse. Kogemused on näidanud, et jooksvat tagasisidet ei arvestata pea kunagi, tagantjärele otsustatakse, mis toimis ja mis mitte, et siis järgmise grupiga teisiti teha. See pidi selles mõttes huvitav olema, et juba üsna alguses jagatakse inimesed paaridesse, nii et pean esimesel päeval vist kohe kokteilidega sisse astuma vms, et endale sobiv kaaslane leida. See, kas klapid paarilisega või mitte, kipub sellises olukorras megaoluline olema. Nii et eks ma mõtlen midagi välja, et endale sobivad terad sõkaldest eristada. 😀

Aga jah, mina olen juba NII PÕNEVIL, kui üldse olla saab. Ainult paar päeva veel.

P.S. Hiljuti kuulsin aga, et internetis kurdetakse, et töötukassa ei reklaaminud seda koolitust ÜLDSE. Seda ka mitte kõrgharitud inimestele, kes olid neile ekstra öelnud, et on igasugustest IT-alastest koolitustest väga huvitatud. Kui see tõesti nii on, mitte lihtsalt ühe töötukassa klienditeenindaja kehv töö, on küll väga imelik. Oleks ju loogiline, et just need inimesed, kes hetkel aktiivselt tööturul ei osale, on sellest koolitusest enim huvitatud. Mina ise nägin kuulutust Facebookis, ei mäletagi, kas nad ise reklaamisid või mõni tuttav jagas.