climbing theory · sport · work

Spordipsühholoogia ehk “Vertical Mind” (targa roniraamatu kokkuvõte)

Ütlen ette ära, et see postitus on kirjutatud iseendale. Kui sind ei huvita omaenese vaimsete ja füüsiliste ressursside maksimaalne ärakasutamine, pole mõtet edasi lugeda. Nimelt on “Vertical Mind” raamat spordipsühholoogiast – rakendatuna kaljuronimises, nagu pealkirigi vihjab, aga tegelikult sobib läbi selle analüüsida põhimõtteliselt kogu sporti ja laiemalt tervet elu. Laenasin seda Abbylt ja hakkasin alguses hooga lugema, sest see on hästi kergesti loetav, ja ühel hetkel avastasin, et tegelikult on siin NII palju asjalikku materjali, et sellest tuleks kokkuvõte teha, et seda tulevikus vahel sirvida. Põhiliselt keskendub raamat sellele, kuidas ära tunda, millised hirmud või lihtsalt kahjulikud hoiakud meie arengut piiravad ning kuidas neist lahti saada – see on kirjutatud hästi ladusalt ja näited on hästi lihtsad ja mõnusad. Ta ei räägi ainult ronimisest, vaid toob näiteid ka selle kohta, kuidas lapsi lugema õpetada või kuidas kõige efektiivsemalt matemaatikat õpetada inimesele, kes sellega pikalt hädas on olnud. Kui sa pole selliste raamatute fänn, on jätkuv sulle megaigav ja sa ei peaks siia vajutama – sest see on väga pikk ja mitte ilmtingimata kõige sidusan postitus, sest ma olen siia suvaliselt raamatust märkmeid teinud. Avaldan selle ainult selle pärast, et äkki kedagi veel huvitab. Loe edasi “Spordipsühholoogia ehk “Vertical Mind” (targa roniraamatu kokkuvõte)”

work

Mees otsib tööd

theo

Ei, mitte penetreerija, sai juba otsustatud, et see on naiste amet.

Nimelt oleks mul vaja üks sõber Tartusse tööle panna, sest muidu läheb ta mujale.

Mis see sõber oskab? Arvutiasja oskab. Baka oli computer science, nüüd on magistris (software engineering) veel lõputöö kirjutada, aga ta jääks hea meelega tiba kauemaks Eestisse, sest siin on ometi hulga mõnusam kui Lõuna-Euroopas. Ilmselgelt tõmbavad teda meie suurepärased inimesed, mitte suurepärane ilm. Aga vat programmeerida talle ei meeldi – õigemini ta ütleb, et tal on sellega vähe kogemusi olnud ja seda ta eriti veel ei oska, nii et ta pigem alustaks töökohalt, kus seda eriti vaja ei ole, ja täiendaks end vaikselt, enne kui seda eeldavate ametite peale mõtlema hakkab. Roju ütles selle peale, et IT-inimene, kes ei programmeeri, võiks kohe kokaks ümber õppida, aga tahaks loota, et ehk nii hull see asi siiski ei ole, IT on ju lai ala.

Rääkida oskab ta ka. Esimesed keeled on kreeka ja hispaania, lisaks räägib kõrgtasemel ka prantsuse (prantsuskeelne kool) ja inglise (baka USA ülikoolis + nüüd ingliskeelne magister siin) keelt. Eesti keelt ei räägi, aga see ei tohiks IT-s ju probleemiks olla. Aga see tähendab, et tegelikult võiks ta tõlketööd ka teha või keeletunde anda.

Me muidugi tuulame internetist tööpakkumisi ka, aga alati võib olla, et just teie teate midagi sobivat, mis meil kahe silma vahele on jäänud. Nii et kui sobivatest pakkumistest kuulnud olete, pakkuge julgelt. Just otsiti prantsuse ja inglise keelt valdavat müügiinimest näiteks, mis oleks ideaalne, aga seal taheti eesti keelt ka. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on elu ja surma küsimus, sest tegu on mu jõutreeneriga – ja ma olen liiga laisk, et üksi trenni teha, ma läheksin kuu ajaga paksuks, kukuksin seinalt alla ja see oleks minu lõpp.

P.S. Daamid, kui tunnete, et teil on raha üle ja tahaksite noort heas vormis lemmikut, siis seiklejatel palun julgesti tülitada! Ma võtaks ta ise oma ülalpidamisele, aga mu väiksesse korterisse üle ühe lemmiku ei mahu.

P.P.S. NB! Tegu on reklaampildiga, reaalses tootes võib esineda erinevusi!

prantsuse keel · work

Keeleraskustest

Kõige keerulisemaks sõnaks minu ja prantslaste omavahelistes suhetes on üllataval kombel siiani osutunud triviaalne “beurre” ehk maakeeli “või” – ütlevad nad seda oma emakeeles, mõtlen ma esimesel hetkel ikka hämmastusega, miks inimene järsku mörisema hakkas, üritavad nad seda sõna inglise keeles öelda, on neil näost näha, et see on nende jaoks füüsiliselt ebameeldiv ja vaevarikas ja tulemusel ei ole sõnaga “butter” just väga palju seost ja mina üritan mõistatada, kas mulle öeldi water, quarter või midagi hoopis muud. Ühe konkreetse mehe puhul, kelle aktsent mind siiani segadusse ajab, arvan ma iga kord, kui ta võid küsib, et ta tahab klaasi (verre) ja kui ta ütles mulle “Donne-moi un verre vide” (“Anna üks tühi klaas”), mõtlesin tõsimeeli, et miks ta mulle praegu lambist “MTV” ütles.

Hea seegi, et ta kannatlik on. Üks kannatamatu tüüp konkreetselt vihkas mind mitu nädalat, ei öelnud teregi. Paar päeva tagasi ütlesin talle aga, et naljakas, et ta inglise keelt ei räägi, sest laulab ta seda nii hästi ja ilma aktsendita – tüüp oli nii meelitatud, et kuigi ta on ilmselgelt omasooihar, käis ta päev otsa iga natukese aja tagant minu juures mulle mõnda armastuslaulu laulmas. Kahjuks olen ma eestlane, nii et ma ainult vahtisin teda lolli näoga ja ühe korra ütlesin:”Aitäh.” Ma ei ole etiketiga nii hästi kursis, kuidas üldse peaks üks hästi kasvatatud daam käituma, kui homoseksuaalne mees talle õndsa näoga lauldes armastust avaldab?

Olgu öeldud, et TEADNUD olen ma sõna beurre vist sellest ajast saadik, kui ma prantsuse keelt õppima hakkasin. See ei tähenda aga veel, et ma seda kasutada oskaksin – vähe sellest, et aru ei saa, hääldada on seda minu jaoks ka raske, sest seal on järjest mingid ebamäärased imelikud häälikud. Selline väike vahepala siis.

perekool · prantsuse keel · work

Täna räägivad teised

Perekooli innukas kasutaja Ahv on pikka aega mu lemmik olnud ja mitte ainult selle pärast, et ta üritab inimesi hooruse patuteelt kõrvale juhtida ja peab vajalikuks inimestele meelde tuletada, et stringe kannavad ainult litsid ja viisakad naised ei riietu nii, et see meestele kutsuvaid signaale võiks saata.  Ka muus osas on tal väga selge maailmapilt ja kindlad loogilised seisukohad. Näiteks arvas ta usuküsimustes nii:

Mis mulle jumalaõpetuse juures meeldib – liiga varajast suguelu ning hooramist taunitakse. Mis aga absoluutselt ei meeldi – reeglid on kehtestatud, kuid järelvalve puudub. Kas selline asi siis on normaalne? Kui Jumal reeglid kehtestas, kuid eksijate karistamine teda enam ei huvita (kui mitte öelda, et Jumalal on täiesti pohhui järelkontrollist), siis nullib see Jumala autoriteedi.

P.S. Blogipuus oli keelepedede jaoks eriti huvitav postitus, mille kohaselt kõigest 2600 sõna katab ära ca 96 protsenti igapäevasest sõnavarast (ülikooliharidusega inimese sõnavaras on Inglismaal muidu ca 18 000 sõna). Päevas suudab inimene muude tegevuste kõrvalt omandada umbkaudu 30 sõna, nii et poole aastaga peaks selle kohaselt olema võimalik üsna kenasti suhtlustasandile jõuda, kui veidi vaeva näha. Omast kogemusest võin öelda, et rootsi keele puhul tundsin küll juba ühe semestriga, et saaks juba mitmed jutud ka aetud. Samas prantsuse keelega läks sama palju aega, et üldse käiks peas see plõks, et ahhaa! nüüd hakkavad asjad juba loogilised tunduma ja suudan normaalselt ka mingit süsteemi näha.

work

arbeit macht frei (ja ka leib saab nagu imeväel lauale)

Vaatan vaikselt juba Tartusse töökuulutusi – olen nelja kohta kandideerinud, rohkem lihtsalt ei ole sobivaid asju. Hea seegi, et ma vahepeal Aussis Malluga baaris poole kohaga töötada sain, on vähemalt mingi töökogemus ettekandjana, aga see raha on juba ammu otsas, sest siin on kõik asjad sada raha. Nutellat ostsin näiteks paar päeva tagasi 60 eeku purk ja… Aa, teemast kaldusin kõrvale veits, sorry.

Igatahes oleks eriti kärmelt vaja Eestisse töö leida, kui keegi on miskit kuulnud, siis reklaamige julgelt või pakkuge ise – eelistatud on Tartu, suveks sobib ka Tallinn või Viljandi või Pärnu või Rapla. Mitte et ma teiste kohtade suhtes pirtsakas oleks, aga loetletud on need kohad, kus mul öömaja olemas oleks. Soome rohima läheksin muidugi kah – Prantsusmaale viinamarju korjama kandideerisin, aga tundub, et ei tahetud. Naabrid on meile vist halba reklaami teinud, sest paljudes kohtades on suisa kirjas, et idaeurooplasi enam ei võeta.

Olen siis üleharitud ja teha ei oska ma mitte midagi (kui klahvide klõbistamine välja arvata, sest trükin ma ca 130 sõna minutis, tehke järgi või makske kinni), aga see-eest oskan seda mitmes keeles – s.t. jutud saan aetud ka vene keeles ja nagu ehk lugejad nüüdseks juba aru on saanud, siis inglise keeles ja prantsuse keeles võin ka teiega vestelda. Ja kui lähemalt vaatama hakata, siis üht-teist ma ikka oskan, sest ma olen töötanud aja jooksul (varasemast alustades) nõudepesijana, köögiabilise/koristajana, klienditeenindajana, administraatorina, ettekandjana.

Müüja- ja administraatoriamet olid vist kõige huvitavamad, sest esimest pidasin ma lemmikloomapoes ja täieliku koerainimesena oli mul seal võimalik oma teadmisi pidevalt rakendada (ja teiste loomade kohta ka üht-teist teada saada), ja administraator olin ma selles ühiselamus, kus on koos kõik Tartu välistudengid, nii et selle lambakarja taltsutamine oli juba iseenesest põnev väljakutse. Tõesti,  kui sa kohtad keset ööd koridoris siniseks värvitud poisse, kes kannavad valgeid sukkpükse ja seletavad tormakalt, et nad mängivad smurfe, õpid üsna pea igas olukorras adekvaatselt reageerima. Lisaks oli ühikas nii meeldiv kollektiiv, et kohe kahju oli neist lahkuda, kui poleks Austraaliasse tulnud, oleks vist elu lõpuni sinna jäänud. 🙂

Nii et kui olete poole kõrvagagi midagi kuulnud, soovitage aga.

me me me · rant · work

Ärkasin täna veidi enne kahte üles ja mõtlesin, et aitab küll sellest kodusistumisest. Korjasin läbilugemist vajava artikli ja kollase markeri kaenlasse ja ronisin staadioni murule. No et loeme artikli läbi ja seejärel jookseme kah. Ärkasin tunni aja pärast, päris mõnus oli. Targemaks olin ka vahepeal saanud – jõudsin nimelt otsusele, et neli artiklit olen ma ju juba läbi lugenud, las see Eriksen siis jääb oma ilaga. Ja kõige selle lõppu jaksasin isegi joosta, kuigi hiljem selgus, et saan ikkagi tunnise jalutuskäigu sinna otsa, sest pidin kaubanduskeskusesse uue adapteri järele ronima.

Igatahes alustasin ma sel nädalal tõsimeeli selle plaaniga, mida mulle siin soovitati*. Täna oli küll tunne, et ähh, see on isegi liiga lebo, aga proovisin ikka kinni pidada ettenähtud kavast. Hingamist proovisin ka jälgida ja avastasin, et ma olen siiani teinud seda nii, et nii sisse- kui väljahingamine on mõlemad ca 3 sammu. Paneks laulu kah, lihtsalt niisama, et lõbusam oleks (täna ei ole prantsuse muusika ja sellevõrra siis ka mitte romantika):

* krt, blogi on ikka überkasulik asi, mitte ainult ei saa lolli möla ajada ja süüdimatut saasta pritsida, vaid saab ka abi kodutööde kirjutamiseks (p.s. uus prantsuse keele essee tuleb varsti), trenni tegemiseks ja milleks kõigeks veel.

faith · me me me · olemise talumatu kergus · princess · work

Sööbik ja Pisik söövad mu vaeseks

Ma ei ole veel kurtnud, aga murdsin just päev enne reisile minekut hamba. Otseselt valu see ei teinud, nii et reis muidugi ära ei jäänud, aga tagasi tulles pidin üle kolme aasta hambaarsti juurde minema. Ükskõik, kui kena ooteruum on, seda lõhna tundes on ainuke alles jääv emotsioon sügav hirm ja tahtmine (nagu Nirti kunagi ütles) kisendada, et kui keegi mulle liiga teeb, kirjutan ma sellest negatiivselt oma blogis.

Õnneks oli hambaarst väga meeldiv – Raekoja platsil asuvas hambakliinikus olen ma küll paar korda sõimata saanud, aga seekord läksin Tähe tänavale ja see mees suutis jätta mulje, et neil polegi tegu asutusega, mis tavaliselt on täis verdtarretavaid karjeid ja oma elu pärast anumist. Ta seletas väga sõbralikult, et tegu on kuuenda hambaga (kõige sagedamini probleeme põhjustav hammas) ja et mul murdus ära tükk plommist, mitte hambast enesest. Jama olevat aga selles, et eelmine hambaarst on teinud sitta tööd, juurekanalid on kehvasti täidetud, mis tähendab, et need tuleb tühjaks kiskuda, ära täita ja siis midagi sinna otsa panna. Plommi ei tasuvat valida, sest see laguneb paari aastaga ja võib juhtuda, et sellisel viisil, et siis ei saagi sinna enam ei uut plommi ega krooni otsa panna. Seega olevat ainuke õige lahendus hambakroon. Teine jama on aga selles, et sama probleem on ka teisel pool oleva kuuenda hambaga – millest iseenesest poleks hullu midagi, sest aega meil nikerdamiseks on, aga see tähendab, et ainuüksi nende kahe hamba peale läheks ca 15 kilo, sest just 7-8 tonni ühe krooni paigaldamine tavaliselt maksma läheb. Lisame siia juurde muud nipet-näpet asjad nagu teenustasu, tänane visiit, väike hambakatu eemaldamine ja üks pisike auk ja saame julgelt 20 tuhande kroonise hambaarsti arve. KAKSKÜMMEND TUHAT KROONI!!!

Ma suren ära, päriselt. Nüüd on mul valida, kas võtan õppelaenu või lasen ikkagi plommid panna ja maksan viie aasta pärast ilmselt kaks korda sama palju. Või tõmban tühjaks oma kümnetonnise krediitkaardi ja nälgin vähemalt kolm kuud.

Küll on kahju, et enam 300 krooni tagasi ei saa, see teeks mu enesetunde NII palju paremaks.

*eriti irooniline nutusegune irve*

idiots · olemise talumatu kergus · princess · work

24 näidet igapäevasest “võrdsusest”

Põrkasin ükspäev EPL-i kommentaariumis kokku ühe feminismi valupunktiga – kuigi meestel ja naistel on võrdsed õigused, eeldatakse neilt ühiskondlikul tasandil siiski erinevaid asju, sest sookonstruktsioonid on liiga tugevalt juurdunud. Vähe sellest, ka naised, kes end feministideks nimetavad, kasutavad suures enamuses ära kõiki naistele lubatud hüvesid. Ühiskondliku suhtumise (ja omamoodi surve) ilmekaks näiteks on aga kas või see, kuidas Õhtuleht muudkui kiidab Jaan Tootsi, selle asemel, et soovitada tal munn maha lõigata ja prügihunnikusse visata – ja vähemalt mina mäletan, kuidas sama ajaleht paar aastat tagasi sarjas “rongaema”, kes oli oma “väikesed” (16 ja 17) lapsed isale jätnud ja uue armastuse juurde läinud.

Oma iva selles kommentaaris kindlasti on – näiteks poliitikuid vaadates tundub mulle, et ma ei tea Eestis mitte ühtki naispoliitikut, kes tahaks reaalselt karjääri teha või midagi suurt korda saata, vaid nad on leidnud lihtsalt sooja koha, kus mingit mulli ajada – seetõttu otsustasin selle teksti ka maakeelde panna, et kõik lugeda ja ehk ennast/oma abikaasat/oma naabrit ära tunda saaksid.

Naiseks olemise eelised:

1. Mulle ei avaldata survet, et ma osaleksin riskantsetes, ohtlikes ja ebatervislikes ettevõtmistes (kas või joomine, kihutamine jne) – see on üks põhjustest, miks mu eluiga on pikem.

2. Ma võin valida eriala, mis ei ole eriti tulus, ilma et keegi mind läbikukkujaks peaks.

3. Kui ma ei tee oma erialal edukalt karjääri ja ei jõua redeli kõrgeimale pulgale, ei mõtle keegi minust seepärast halvasti.

4. Ma saan nautida turvalise ühiskonna hüvesid, ilma et keegi ootaks, et ma riskiksin selle säilitamiseks oma isikliku heaoluga.

5. Mul on õigus oodata, et enamus riske, mida on vaja võtta, et kaitsta mu riigi turvalisust, jääksid teiste õlgadele.

6. Ma võin vältida vägivalda ja selle eest isegi ära joosta, ilma et ma riskiksin sellega, et inimesed hakkavad minu üle naerma.

7. Kui ma näen, et keegi on ohus, võin ma peatuda ja mõelda isiklikule heaolule, enne kui ma teda päästma hakkan, ilma et keegi mu julguse küsimuse alla seaks.

8. Mul on õigusvältida riskantseid ja ohtlikke väljakutseid, ilma et keegi mind argpüksiks kutsuks.

9. Ma võin nutta nagu laps ja öelda oma vanematele, et ma kardan midagi, ilma et nad minus pettunud oleksid.

10. Mu on õigus jätta enamus tõeliselt ohtlikest erialadest teistele.

11. Kui ma sooritan kuriteo, ootab mind väiksem karistus, kui ootaks teisi täpselt sama kuriteo eest.

12. Kui ma leian end koos teistega kohutavas ja eluohtlikus situtsioonis, on mul õigus saada evakueeritud kohe peale lapsi. Teised võivad oodata.

13. Kui mind peaks mingi jõleduse käigus mõrvatama, on inimesed eriti endast väljas ja nõuavad tungivalt tähelepanu faktile, et ma olen tapetud. Kui mõrvatakse teisi, ei ole see nii ärritav.

14. Mul on õigus anda oma laps kellelegi lapsendada ja seeläbi loobuda täielikult igasugustest isiklikest ja materiaalsetest kohustustest, mis mul muidu tema suhtes oleksid.

15. Ma võin valida, kas ma tahan olla lapsevanem või mitte, teades, et ühiskond sunnib teist vanemat leidma rahalisi vahendeid mu soovile kaasaaitamiseks, ükskõik, kas ta seda ise tahab või mitte.

16. Kui mind rünnatakse, ootan ma, et teised inimesed, keda antud intsident otseselt ei puuduta, mulle appi tuleksid.

17. Kui ma näen, et kedagi teist rünnatakse, ei oodata, et ma riskiksin nende kaitsmiseks enda heaoluga. Samuti on minust normaalne oodata, et teised inimesed sekkuksid ja neid kritiseerida, kui nad seda ei tee.

18. Ükskõik millisel laste hooldusõiguse protsessil on eelduseks, et just mina olen parem lapsevanem.

19. Mul on õigus suhelda võõraste lastega, ilma et inimesed mind kahtlustavalt vaataksid.

20. Kui ma otsustan saada lapsevanemaks, mõistavad kõik mind täielikult, kui ma soovin täielikult keskenduda oma laste eest hoolitsemisele. Ühiskond eeldab, et mu abikaasa teenib piisavalt raha, et minu valikut võimalikuks teha.

21. Ma võin käituda väga vastikult, kui keegi mind vihale ajab ja kutsuda teda näiteks koledaks, luuseriks, nohikuks, vastikuks värdjaks, perverdiks, paksuks pihkuriks jne. Mul on ju ometigi õigus sellele, et mind tööl kenasti koheldaks ja õigus mitte kuulda karme asju mis võivad panna mind end ebamugavalt tundma. Mul on õigus seaduslikule kaitsele, kui minu õigust ei austata, ja mul on õigus see juba tööintervjuu ajal selgeks teha.

22. Ma võin vabalt avastada ja arendada oma vaimseid võimeid ja võtta omaks rafineeritum ja kõrgem vaade elule – sest teised inimesed teevad ära kogu “musta töö”, nagu aiatöö, prügivedu, ehitamine, kalapüük, kaevandus, tänavate puhastus ja torustiku eest hoolitsemine, kaugveod, tsemenditööd jne.

23. Kui ma milleski ebaõnnestun, võin ma minna ülikooli ja õppida, millised ajaloolised jõud ja sotsiaalsed konstruktsioonid minusuguste elu raskemaks teevad. Kui teised ebaõnnestuvad, ei ole nad järelikult lihtsalt piisavalt võimekad.

24. Kui ma peaaegu kõiges ebaõnnestun, võin ma alati anda ülikoolis loenguid, mis selgitavad, miks minusugused inimesed  tihti ebaõnnestuvad.

alcohol · art · hooker · work

Marian helistas mulle täna, et mind kunstinäituse avamisele kutsuda:”See on nii huvitav, ta tuli just bla bla bla…”.

“Mmm, tasuta alkohol,” mõtlesin mina.

Sest kui on üks asi, mida ma oma elu jooksul kunsti kohta õppinud olen, on see see, et näituseavamistel on ALATI tasuta alkoholi. Ükskõik, kas seal näidatakse maale, skulptuure või purgi sees olevat sitta, alkoholi on alati. Ja kogu selle tralli juures on ainult kaks miinust:

  1. Võib juhtuda, et kunstik, kelle näitus see on, eeldab, et sa tead, kes ta on, või vahel koguni, et sulle meeldivad ta tööd. Temaga vestlemise vältimiseks tuleb kohale minna umbes tund aega hiljem, siis pole alkohol veel otsas, aga kunstnikud on juba liiga purjus, et tunda veel huvi millegi muu vastu, peale iseenda atraktiivse isiku.
  2. Enamus neist kunstiinimestest arvavad miskipärast, et ainuke piisavalt diip jook on vein. On küll ka viinaga avamisi, aga need on siiski tõsises vähemuses. Samas, kingitud alkoholiga ei pirtsutata (või kuidas see vanasõna oligi), nii et tegelikult ei ole see mingi tõeline probleem.

Nii et peaks ikka minema, ma juba tunnen, kuidas see mu mõttemaailma avardab.

Pilt: Meathaus.

literature · work

Blogimine kui klassika

Blogimisest ja ajakirjandusest oli vahepeal nii palju juttu, et hakkas juba südant pahaks ajama -kas blogimine on ikka ajakirjandusega võrreldav, kas blogija on võrreldav ajakirjanikuga, kumb neist on hullem jne. Praegu ei leidnudki neid kõiki üles (ja neid oli PALJU), esimestena märkasin näiteks seda ja seda.

Aga nüüd hakkas see teema mulle jälle huvi pakkuma. Mitte seoses ajakirjandusega, sest selge on see, et kui ajakirjandus on blogimisega samal tasemel, on tegu kas väga objektiivse blogiga või väga kehva ajakirjandusega (eeldusel, et me ei räägi praegu meelelahutus- ajakirjandusest, Arteri tittemammade juttudest jms), vaid seoses kirjandusega. Sattusin nimelt täna lugema Lehte Hainsalu raamatut “Tere õhtust. Kuidas elate?”. Kui see nimi teil esmapilgul ka ühtki kellukest ei kõlista, siis tegelikult olete te temast kindlasti kuulnud – kas või raamat “Kes te koormatud olete?” on peaaegu igas majas veel alles. Igatahes see konkreetne raamat, millest ma juttu alustasin, on avaldatud 1982, aga enamus lugusid pärinevad juba 1975. aastast, ehk siis peaaegu 35 aasta tagusest ajast. Raamat koosneb lühiesseedest, mis on vägagi blogijalikus stiilis kirjutatud. Mõned hästi, mõned halvasti, kuigi paljud ideed on muidugi tänapäeva mõistes iganenud ja vahepeal tekib paranoiline tunne, et ehk tema ongi tegelikult Nipitiri (ehk siis uudse nimega Ninataga). Selle väitega teen ma tegelikult Lehtele liiga – ma olin mõnda aega tema naaber ja võin kindlalt väita, et ajaga kaasas käimine pole tema jaoks probleem, nii et TEMA vaated on ilmselt viimase 30 aastaga veidi muutunud.

Igatahes mõtlesin ma selle peale, et suur osa kirjandusest (eriti minavormis kirjandusest, mis väljendab peategelase isiklikke mõtteid) võiks vabalt kuskil blogis üleval rippuda ja keegi ei peaks seda kummaliseks. Ainult mõni jobu käiks ilkumas, et see nüüd küll päris kirjandus ei ole. Nojah, enamasti on sellised raamatud igavad ka, aga mõni on kohe eriti huvitav. Samuti olen ma viimasel ajal lugenud rohkem kui ühte blogi, mille võiks kohe raamatukaante vahele lükata. Ja ei, ma ei kavatsegi neile viidata, sest ma olen ometigi kade hoor, aga need on olemas ja need on head. Nii et ärgem laskugem üldistamise madalatesse mülgastesse.

Pilt on pärit siit.