faith · hooker · me me me · olemise talumatu kergus · work

Aga ma ju ei taha!

Juba viimased pool aastat on minu vestlused emaga käinud hämmastavalt ühte väravasse. Ma üritan neid vältida, näitan igat pidi välja, et ma tunnen end ebamugavalt, aga sellest pole mitte midagi kasu. Ta ei tõmba tagasi, ta ei lõpeta, ta alustab iga kord oma tagasihoidliku “ma-ei-tahaks-ju-sulle- pinda-käia-aga-ma-tahan-ometigi-ainult-parimat” näoga ebalevalt otsast peale.

Sest ta ju tahabki mulle parimat. Erinevus on ainult väärtushinnangutes. Tema parim ei ole minu parim. Või kui ka on, siis tee, mida ma sinna jõudmiseks sobivaimaks pean, erineb KARDINAALSELT sellest, mida tema hea meelega näeks. Või siis nagu üks tark mees nimega Terry on öelnud – “kui emad mõtlevad oma lapse tuleviku peale, näevad nad ideaalina alati väga igavat ja sündmustevaeset elu”. Ma ei tea, kas Pratchett tunneb mu ema, aga selle koha pealt on tal igatahes täpne õigus.

Nii ongi meie viimased vestlused olnud suuremal või vähemal määral alljärgnevad:

Emps: (ebalevalt)”Kas sa oled juba mõelnud, mida sa peale tahad hakata?”

Mina: (ebamugavust tundes) “Jah, ma olen mõnesse kohta juba kandideerinud kah, aga erialase töö peale ma kohe kindlasti ei mõtle, enne kui juulis asjad selgemaks saavad. Vähemalt suvel teeksin mingit vabama graafikuga tööd, oleksin ettekandja vms” (Ma ei julge talle nimelt öelda, et ainult bakaga ei ole minu erialal suht essugi peale hakata, aga ta on tark tüdruk, nii et ma miskipärast arvan, et ta on sellest enamvähem aru saanud)

Emps: (ettevaatlikult)”Nojah… Aga kas sa oled mõelnud, et su võimalused tööturul võiksid olla veidi paremad, kui sa… No tead küll… Oma välimust veidi… Tavapärasemaks muudaksid…”

Mina: (teeseldud muretusega)”Kui inimesed on nii mõttetud munnid, et nad mind mu välimuse pärast tööle ei võta, siis ma ei tahagi nendega koos töötada. Nii et see on üsna hea võimalus kohe alguses aru saada, kes on normaalne inimene ja kes mitte.”

Emps:”Nojah, aga… Tuleks ju ikka hakata vaikselt tuleviku peale mõtlema. Sul ju vanus kah juba selline, et oleks aeg täiskasvanuks saada ja…”

Vaene emps. Ta ei tea, et ma olen salaja Pipi herneid krõbistanud. Ja vaene mina. Sest mina pean ju ometigi iga kord seda murelikku pilku tema silmis kannatama. Ta arvab, et õnn seisnebki “maha rahunemises” ja majalaenus, aga ta ei taha kuidagi taibata, et see ei oleks ju minu õnn.

Mina ostaksin endale kinnisvara ainult siis, kui mul oleks piisavalt raha. Ja sel juhul soovitatavalt mitmesse kohta. Kinnisvara seob inimesi maa külge. See, et ma olen terve elu Tartus istunud, et tähenda, et see ka edaspidi ilmtingimata nii peaks olema. Kunagi ma isegi mainisin talle, et Eestis on kinnisvara omanike protsent ülejäänud Euroopaga võrreldes metsikult suur, sest eestlastel on mingi haige veendumus, et kui inimesel oma kinnisvara pole, on ta mõttetu luuser. Selle peale ta muidugi ohkas ja ütles, et nojah, aga ikka hea ju, kui on enda oma. Aga tegelikult ei oleks see ju veel 30 aastat minu oma.

Mille poolest on last pangale kuuluvas korteris parem kasvatada kui näiteks Mihkli omas? Selle aja peale, kui see mulle saab, on laps ikka ju suureks kasvatatud. Aga vat tema meelest on see oluline. Ja kui ta avastab, et minu tulevikuplaanid on teistsugused, tõmub tema suu murelikuks või koguni hukkamõistvaks kriipsuks. Ja mina ei suuda välja mõelda, mida teha, et mitte pidevalt seda kriipsu näha, aga samal ajal ka ise õnnelikult elada.

Suur olemine ei ole sugugi kerge.

literature · olemise talumatu kergus · work

Kõrvad kikki!

Ma tean, et ma kahetsen seda hiljem, sest esiteks loon ma praegu iseendale konkurentsi ja teiseks teen tasuta reklaami, aga olgu peale. Seda enam, et ma olen nii lollilt põhimõttekindel, et asjad on minu jaoks midagi väärt ainult siis, kui ma tunnen, et ma need välja teeninud olen.

Nimelt alustab septembris tegevust Draamakirjanike Akadeemia (DRAKA), kus 9 kuu jooksul õpitakse näidendite kirjutamist ja eesmärgiks on see, et järgmise aasta juuniks oleks igal osalejal täispikk (ja soovitatavalt kvaliteetne) näidend valmis. Tegevus toimub töötubadena, mis on kord nädalas ja mille käigus arendatakse tekstianalüüsioskusi, õpitakse näitekirjanduse põhimõtteid ja -tõdesid (nagu tegelaskujude arendamine, loo jutustamine, aeg ja ruum) ning “omandatakse teadmisi näitekirjaniku elu praktiliste külgede kohta”, mida iganes siis see võiks tähendada. Nii et ilmselt õpitakse seal loovat kirjutamist (kõigist neist oskustest on kasu ka teiste tekstiliikide puhul) ja boheemlastega pidutsemist. 😀

Lisaks sellele lubatakse, et programmis on olulisel kohal pidev kontakt eesti teatri- ja kirjandusilmaga. S.t. et külastatakse kirjandusüritusi, etendusi ja teatrihoonete telgitaguseid ning kohtutakse lavastajate, näitekirjanike, näitlejate ja kirjandustubade töötajatega.

Kõlab paljulubavalt, eksole? Seda enam, et öeldakse, et eelnev draamakirjutamise kogemus pole oluline, kuigi osalejal peab mingeid käeharjutusi ükskõik millises kirjanduse valdkonnas olema. Aga nagu ikka on asja juures konks, mida esimeses reklaamkirjas ei mainitud – semester on 1800 eeku. Üks semester kestab kümme nädalat, seega on kokku kolm semestrit ja kogu see nali läheb maksma 5400 krooni. Ai.

Vähemalt minu jaoks on see üsna valus summa, aga kuna see tundub tõesti huvitav, kavatsen ma ikkagi kandideerida ja hambad ristis mõelda sellele, et tunnihind tuleb ju ainult 90 krooni (kui lähtuda sellest, et tavaline loeng kestab poolteist tundi ja DRAKAs on igas semestris kümme kolmetunnist loengut). Mitte et see ei oleks kolm minu tunnipalka, aga siiski.

Natuke lisainfot siis veel. Tsiteerin:

DRAKA toimub koostöös Eesti Teatri Agentuuriga. Programmi algataja ja töötubade läbiviija on Siret Paju, kel on rahvusvahelisi kogemusi loovkirjutamise õpetamise alal. Külalislektoriteks esimese kolme kuu jooksul on Enn Vetemaa, Kaie Mihkelson ja Taago Tubin. Kandideerimissoovist palume teatada aadressil drakapost@gmail.com. Sealt on võimalik saada vajalikud dokumendid kandideerimiseks ja lisainfot. Kandideerimistähtaeg on käesoleva aasta 13. juuli.

Kui te neile kirjutate, saate vastu paar harjutust. Ma ei ole kindel, kas ja kui suur see konkurents reaalselt on, aga kui on huvi kirjutamise vastu ja aia taga kasvab ka pisike rahapuu, siis mööda külgi selline üritus kindlasti maha ei jookse. Tegelikult on mul muidugi parem meel, kui te osalemata jätate, sest see oleks ju kurb, kui ma sinna sisse ei saaks. Kuigi koos hängida ja diibitseda oleks muidugi lahe. 😉

Nii et mõelge selle peale!

faith · hooker · me me me · princess · work

huinamuinatamismaania

Kummaline, kuidas inimesed teevad kogu aeg seda, mida peab ja see, mida tegelikult teha tahetakse, jääbki tegemata. Siinkirjutaja sealhulgas. Mul on kiirustamisest ja pingutamisest kopp juba nii ees, et võtsin aja maha, kuigi homme on soome keele eksam – viimane eksam enivei, lõpetamist ei mõjuta ja vajadusel saab kümnendal järeleksamit teha. Nii et kirjutan siin rahulikult esseed, mis oleks võinud juba 20. valmis olla, ja ootan homseid (või ülehomseid?) uudiseid. Kui veab, siis on, mida oodata, kui ei vea – siis tuleb ise see asi ootusväärseks teha. Mõni idee mul sellega seoses juba on. 😉

Aga päris mõnus on selline elu. Tahan söön kisselli, tahan kuulan transistorit. Energiajook on ikka veel sõbra eest, aga ehk on homme viimane selline päev (sest vitamiinidest võib samuti üledoosi saada, kas te teadsite seda?). Ja õnneks ei ole ma selline inimene, kes tahaks niisama vegeteerida, mkm. Selle asemel tahan ma teha asjalikke asju, millest osa on salajane haaveni ja osa on seotud argisemate plaanidega, näiteks keelteõppega (jah, mitmuses). Õnneks on kõik need plaanid lõbusate asjadega kombineeritavad, sest otsustasime, et kui meil K-ga eksamid tehtud saavad, teeme midagi vahvat – kas jätame koerad vanaemale hoida ja lähme hääletama või lihtsalt kogu kambaga suveks maale vms. “Suveks maale” tähendab muidugi ka töötamist, aga lahe oleks see igatahes. Keeruliseks oma elu ära ise ela.

faith · idiots · me me me · olemise talumatu kergus · work

mida te ähvardate oma pommidega?

Just siis, kui tahan minna hommikul vara Kaubamajja kilekaasi ja süüa ostma, tuleb välja, et sellele on pommiähvardus tehtud. Õigemini ähvardus tehti juba öösel ja politseinikud said veidi öötööd, aga kuna midagi ei leitud, jääb pood igaks juhuks vähemalt kümneni suletuks – sel kellaajal pidi kaboom olema ja tuletõrjujad naersid, et peale seda saab vähemalt osadesse poodidesse.

Nii et kilekaantest jäin ilma ja söögiks ostsin R-kioskist šokolaadi. Mitte sellest kioskist, mis kohe kaupsi külje all on, vaid sealt teiselt poolt teed vana kaubamaja tagant – aga müüjatädi oli seal ikka silmnähtavalt närviline ja rääkis, et ta kardab hirmsasti, sest ta tütar on küll sõjaväelane, aga see on esimene kord, kui ta politseinikke kuulivestidega näeb. Folkloristikas nimetatakse sellist asja analoogiamaagiaks – mingi emotsioon või omadus kantakse asjale üle sarnasuse alusel. Sedapuhku siis arvas tädi, et kui juba politseinikud, kes on ometigi suured ja tugevad, kardavad, on ka tal ilmselt põhjust karta (politseinikud tegelikult muidugi eriti ei kartnud, seisid ja tegid nalja ja ootasid, et kell piisavalt kaugele tiksuks – neile teeb ju iga nädal mõni jobu sama nalja – aga seda tädi muidugi ei teadnud). Üritasin talle seletada, et selleks, et nii võimsat pauku korraldada, peaks tegijatel olema päris palju raha ja veel rohkem tutvusi, mis siin kindlasti eriti tõenäoline ei ole, nii et tema putka on ilmselt ohutus kohas, aga noh, ega sellest kasu eriti ei olnud. Ratsionaalne loogika ei ole kunagi eriline argument, kuigi inimestele meeldib teeselda, et nad käituvad mõistuspäraselt. igatahes loodame, et kõik läheb hästi ja tädi saab õhtul koju minna ja naabrinaistele rääkida, et õnneks on Tartu kesklinn ikka veel alles – ja et ma saan lõpuks oma kilekaaned, sest minu pisikene universum keerleb lõppude lõpuks ikka minu ümber.

literature · me me me · work

üleskutse blogijatele!!!

Ma vaatasin mõned päevad tagasi, et Delfi on välja kuulutanud nõiajutu konkursi, aga kuna ma meeletu Coelho fänn ei ole (auhinnaks nimelt tema raamatud), siis mõtlesin, et ei viitsi osaleda. Nüüd aga avastasin, et Nirti on oma loo juba teele saatnud. Hmm… Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minus lõi küll väike või(s)tlusvaim kohe lõkkele. Ei, ei mingit “lööks Nirtile labidaga pähe ja ütleks, et lugu on hoopis minu kirjutatud”, aga selline eluterve konkurents.
Nii et teeks nii, et ma üritan oma jutuga ka valmis saada ja teie teete sedasama. Eriti tahaks näha meie kuulsamaid blogijaid – ehk siis kindlasti <a href=”http://valgeseelik.blogspot.com/”>Valgeseelikut, Maarjat, Rojukest, Wildikat, Vassilissat ja Lapsuliblikat. Ja kõik teised on muidugi ka oodatud – paneme üksteisele ära 🙂

P.S. Kui te tunnete, et keegi, kelle juttu te kindlasti lugeda tahaksite, on ülalmainitud nimekirjast välja jäänud, siis pange ta nimi kommentaaridesse kirja – anname inimestele teada, et neil on mõni fänn 😉 Aega on tervelt 30. aprillini, nii et kiiret pole kuskile.

Edit:

“Soovilood” oleksid eriti oodatud:

1. Ramloffilt
2.Väikeselt Nõialt
3. Evelyn Sepalt

literature · me me me · work

fading away

As you can see I´m switching back to English for a while – I´m writing enough in Estonian also, so I don´t have to worry about getting rusty on that side 😀 Actually I shouldn´t worry about English at all, cause one professor was “kind” enough to give us required reading in English – #&%#, if you know what I mean, – but I would still like to set my own words again for a while. Guess I should be happy that she didn´t choose German, since she´s always babbling about the “fantastic world of German novel and film, which is soooooo deep and decorated with rich details etc etc” and she has mentioned before that every student should speak at least three most popular foreign languages. Khmh, crazy bitch, khmh. Anyway you can sum up my life right now with that typical “so much work and so little time” phrase.

That leads to another shitty rather unpleasant situation. My great plans keep falling apart. Since my first exams are already taking place in April (which starts next week by the way – I had completely forgotten about that) I obviously can´t accept any interesting work (=money) offers that have rised upon the surface lately. I would be most pleased if I could stay home until the end of this semester and work on my own projects, but I guess will see if I manage to pull that through.

me me me · Uncategorized · work

all it takes is one decision*

Seems that it´s right that you just have to change your life yourself and good things will come along. I feel like I´ve worked in that cafe-fucking-teria for ages – I mean, I started sending out CV-s last spring already, but nothing happened. And now, when I finally got myself together and quit, I received a cool offer from a company, where I had sent my application in November. Yey!!! 🙂

P.S. I´m reading “Trainspotting” right now. It´s crazy. I wonder if even queen understands that language??? 🙂

* yes, of course it´s Placebo, you know that I´m emo-freak

movies · work

I´m gonna be a sambomaster

Mõtlesin, et persse see Parasiit, teeks hoopis multikastsenaariumi. Näiteks sellise, kus kiisudel on tulemas tähtis võrkpallimatš, mida kõik võita tahavad, aga Joonas tahaks hoopis sambomeistriks saada. 🙂 Teised ütlevad muidugi, et “You can´t let us down” (sest ta on ju meeskonnas ja asendusmängijat ei ole kuskilt võtta) või isegi “You can never mambo, you know that they´re not our kind…” (sest kõik ometi teavad, et mambotavad tiigrid ja pantrid, mitte pisikesed kiisukesed), aga Joonas peab järgima oma südame häält. Igatahes leiab ta “teistsugused” tiigrid, kes ei ole ülbed ega kurjad ja on valmis ta oma sõbraks võtma, nii et ta saab nendega koos trenni teha ja sõpsida ning lõpuks meistrivõistlustele minna. Oleks ju nunnu?

Edit: ptüi, sambo ikka, mitte mambo

alcohol · hooker · me me me · work

why I like my work

Sometimes I think that I´ve the best work ever. It´s the perfect base for a comedy – it´s that kind of a bar, where it´s employees like to spend their free time as well – and their girlfriends and boyfriends do the same. And since it´s a bar, there´s of course often some alcohol involved. And where is alcohol, there are also complicated relationships (and sex scenes) involved. So don’ t miss the next episode 😉