Juba viimased pool aastat on minu vestlused emaga käinud hämmastavalt ühte väravasse. Ma üritan neid vältida, näitan igat pidi välja, et ma tunnen end ebamugavalt, aga sellest pole mitte midagi kasu. Ta ei tõmba tagasi, ta ei lõpeta, ta alustab iga kord oma tagasihoidliku “ma-ei-tahaks-ju-sulle- pinda-käia-aga-ma-tahan-ometigi-ainult-parimat” näoga ebalevalt otsast peale.
Sest ta ju tahabki mulle parimat. Erinevus on ainult väärtushinnangutes. Tema parim ei ole minu parim. Või kui ka on, siis tee, mida ma sinna jõudmiseks sobivaimaks pean, erineb KARDINAALSELT sellest, mida tema hea meelega näeks. Või siis nagu üks tark mees nimega Terry on öelnud – “kui emad mõtlevad oma lapse tuleviku peale, näevad nad ideaalina alati väga igavat ja sündmustevaeset elu”. Ma ei tea, kas Pratchett tunneb mu ema, aga selle koha pealt on tal igatahes täpne õigus.
Nii ongi meie viimased vestlused olnud suuremal või vähemal määral alljärgnevad:
Emps: (ebalevalt)”Kas sa oled juba mõelnud, mida sa peale tahad hakata?”
Mina: (ebamugavust tundes) “Jah, ma olen mõnesse kohta juba kandideerinud kah, aga erialase töö peale ma kohe kindlasti ei mõtle, enne kui juulis asjad selgemaks saavad. Vähemalt suvel teeksin mingit vabama graafikuga tööd, oleksin ettekandja vms” (Ma ei julge talle nimelt öelda, et ainult bakaga ei ole minu erialal suht essugi peale hakata, aga ta on tark tüdruk, nii et ma miskipärast arvan, et ta on sellest enamvähem aru saanud)
Emps: (ettevaatlikult)”Nojah… Aga kas sa oled mõelnud, et su võimalused tööturul võiksid olla veidi paremad, kui sa… No tead küll… Oma välimust veidi… Tavapärasemaks muudaksid…”
Mina: (teeseldud muretusega)”Kui inimesed on nii mõttetud munnid, et nad mind mu välimuse pärast tööle ei võta, siis ma ei tahagi nendega koos töötada. Nii et see on üsna hea võimalus kohe alguses aru saada, kes on normaalne inimene ja kes mitte.”
Emps:”Nojah, aga… Tuleks ju ikka hakata vaikselt tuleviku peale mõtlema. Sul ju vanus kah juba selline, et oleks aeg täiskasvanuks saada ja…”
Vaene emps. Ta ei tea, et ma olen salaja Pipi herneid krõbistanud. Ja vaene mina. Sest mina pean ju ometigi iga kord seda murelikku pilku tema silmis kannatama. Ta arvab, et õnn seisnebki “maha rahunemises” ja majalaenus, aga ta ei taha kuidagi taibata, et see ei oleks ju minu õnn.
Mina ostaksin endale kinnisvara ainult siis, kui mul oleks piisavalt raha. Ja sel juhul soovitatavalt mitmesse kohta. Kinnisvara seob inimesi maa külge. See, et ma olen terve elu Tartus istunud, et tähenda, et see ka edaspidi ilmtingimata nii peaks olema. Kunagi ma isegi mainisin talle, et Eestis on kinnisvara omanike protsent ülejäänud Euroopaga võrreldes metsikult suur, sest eestlastel on mingi haige veendumus, et kui inimesel oma kinnisvara pole, on ta mõttetu luuser. Selle peale ta muidugi ohkas ja ütles, et nojah, aga ikka hea ju, kui on enda oma. Aga tegelikult ei oleks see ju veel 30 aastat minu oma.
Mille poolest on last pangale kuuluvas korteris parem kasvatada kui näiteks Mihkli omas? Selle aja peale, kui see mulle saab, on laps ikka ju suureks kasvatatud. Aga vat tema meelest on see oluline. Ja kui ta avastab, et minu tulevikuplaanid on teistsugused, tõmub tema suu murelikuks või koguni hukkamõistvaks kriipsuks. Ja mina ei suuda välja mõelda, mida teha, et mitte pidevalt seda kriipsu näha, aga samal ajal ka ise õnnelikult elada.
Suur olemine ei ole sugugi kerge.
Pärdikute päevaraamat 