yoga

Rasedajooga

Teate, ma hakkasin juba suhteliselt teise trimestri alguses rasedajoogas käima ja olin alguses täiesti sillas. Leidsin nimelt sellise koha, kus liiga palju ei räägita sisemistest jumalannadest või positiivsest energiast. St natuke sellest viimasest, aga mitte nii palju, et otseselt pinda käiks. Mul on alati tunne, et 90% saalis istuvatest inimestest lihtsalt kannatab selle osa välja, et kasulik osa kätte saada, aga ehk ma lihtsalt eeldan, et kõik on nagu mina. 😀 Aga harjutused on head ja seltskond on tore ning kohustuslikus korras saab rohkem tehtud. Kuigi ütlen ausalt, et heas vormis inimese jaoks on rasedusjooga siiski selline asi, et tegin enamasti samal päeval näiteks rasedate TRX-itrenni või seda rasedale moditud Ashtangaversiooni juurde, et oleks tunne, et olen midagi teinud ka peale kükkide ja hingamisharjutuste. Kripeldas küll veidi see, et pooleteisetunnisest kohtumisest ca 40 minutit oli nö päris trenn ja ülejäänu oli kas lõdvestumine või juturing, aga samas räägitakse seal juturingis tihti asjadest, mis väga kasulikud tunduvad, belly mapping‘ust näiteks. No ja teiseks ma saan selle eest Stebbyga maksta, nii et mul on see nö maast leitud nagunii.

Lisaks pannakse kõik tunnid otseülekandega (ja järelvaatamiseks) netti ka, nii et kui näiteks neljapäeviti on päevane tund ja mul parajasti palju töökohustusi ja kohaleminekuks pole aega, saab kas teleka ees kaasa teha või õhtul järele teha. Aga. Ja siit tuleb nüüd megasuur AGA. Mina hakkasin ainult neti teel osalema pärast seda, kui ühel õpetajal tekkis mõte, et me peaksime tunnis koos laulma. Saan aru, et paljude meelest on see totter piir, aga ma ei julge kohalegi minna kuskile, kus minust seda eeldada võidakse. Niigi elasin ma juba üle selle tunni, kus me võhivõõraste inimestega harjutasime, kuidas mees sind sünnituse ajal silitama peaks, kuigi see oli ka VÄGA raske. Kui videotunnis laulmist peaks ette tulema (ja on tulnud küll, see õpetaja avastas vist enda jaoks midagi toredat), lähen ja käin selle ajal vetsus või silitan kassi. Ja see ei tähenda, et ma tulevikus oma lapsele ei laulaks vms, lihtsalt siin on suur vahe, kas ma laulan kaasa terve klassiga või kodus oma imikule. Nii et tegelikult tahaksin ma ikkagi natuke vähem “vaimset” tundi, aga no pole olnud õnne leida. Ehk siis kui kellelgi on megahäid soovitusi viimaseks paariks kuuks, siis ma võtaksin täitsa kaalumisele, sest praegune on täpselt selline “üsna hea, aga …”

yoga

Minu kõige lemmikum joogavideo

https://www.instagram.com/p/Bs1Krs2HNvu/

Mulle kirjutas üks inimene ja küsis, kas ma oskan soovitada algajatele mõnd joogaäppi. Ma muidugi ei teadnud sellest midagi, sest ma teen ju ainult ühte joogastiili – nii et ehk oskate teie inimesele midagi soovitada, et ta saaks kodus omaette joogat teha?

Aga nagu öeldakse, iga … poliitik kiidab oma valimisplatvormi, nii et ma kasutan kohe juhust, et öelda, et mulle jääb tavaline jooga, kus poose kaua hoitakse, natuke aeglaseks, samas igasugu sportjoogad ja fitness-joogad jällegi veidi liiga sportlikuks, nii, et ma olen väga kindlalt ashtanga-usku. Piisavalt jõuline ja arendab ülakehajõudu, aga samas ka painduvust, lisaks tavapärane stressimaandav efekt.

https://www.instagram.com/p/Bs1JkarAcwk/

No ja tänaseks olen ma seda juba nii kaua teinud, et ma üldiselt ei vaata mingeid videosid, kui ise rahulikult kodus teha tahan – aga kui tunnen, et tahan vaheldust, siis otsin lihtsalt youtube’ist vastavalt midagi (näiteks “yoga for stronger core” või “better flexibility” vms). Aga algajatele oleks minu lemmik ashtangavideo raudselt see, sest mulle täiega meeldib see, kuidas siin näitab (ja selgitab) nii edasijõudnute kui algajate varianti mingist asendist:

Siin on ainult see häda, et enne peaks juba teadma, et see joogastiil meeldib, muidu ilmselt tundub veidi kuiv. 😀 Mulle tundub, et tavaliselt natu-natukene tehakse ikka kiiremini ka, siin on ilmselt oluline, et inimesed jälgida jõuaksid (kuigi mulle heidavad õpetajad kogu aeg ette, et ma hingan liiga kiiresti). Aga kui juba TAHTMINE olemas on, siis väga hästi selgitatakse, millal kuidas hingata või mida suruda jne. Kui õigesti mäletan, siis mõned lõpuasendid on puudu, aga põhilise saab kätte. Ahjaa, ashtangat on kombeks tegelikult nii teha, et kui ei jaksa enam vinyasasid teha (iga isteasendi järel tagasihüpet + seljapainutust), siis järelikult selleks päevaks aitab ja järgmist poosi enam ei võeta, aga ma arvan, et kõike võib tunde järgi teha. Kui ma tahan venitada, siis ikka venitan edasi ja siiani pole joogapolitsei veel ukse taha tulnud.

P. S. Et kael kogu aeg kangeks ei jääks telekasse kõõritades, on muidugi võimalik asendite järjekord välja ka printida ja mati kõrval hoida, et õige järjekord meeles püsiks. Alguses tundides käies on kõigil need vähemalt paar nädalat kõrval, muidu oleks kogu aeg kõik sassis.

anna kannatust · yoga

Mida võib saavutada kolme aastaga

View this post on Instagram

Finding your #balance

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tegelen oma sessiärevusega nii, et teen lihtsalt muid asju (ja low-key vihkan teid, sest keegi ei kirjutanud mulle, et “las ma teen sinu eest ise kolmanda normaalkuju analüüsi ära,” pidin jälle ise mõtlema, te teate, et see on valus). Väga tervislik, ma tean, mängin näiteks Day of The Tentacle’i uut osa ja venitan. See viimane tähendab, et mu vaene koer jäi põhimõtteliselt ilma oma soojendusmatist, sest selgus, et väga mõnus on ka jahedas toas venitada, kui mõnus sossu matt enda tagumiku ja joogamati vahele panna. Teeb kohe lihased kähku soojaks jne. Ise ta selle vastu nagunii erilist huvi üles ei näidanud, kuigi uues voodis magab nüüd väga hea meelega ja tavaliselt, kui koju jõuame, pikutab just seal. Nii et mõlemad kingitused läksid vägagi asja ette, kuigi põhimõtteliselt olen ma nagu Grinch ja varastan teiste kinke. 😀 Ega ma ei keela, ta võib ka seda kasutada.

Igatahes on venitamisega see teema, et vanasti oli mul üks jalg ees spagaat maas, aga kuna ma pärast aprilli vigastust ei saanud pea pool aastat normaalselt jalgu venitada, on see nüüd kadunud ja näen ränka vaeva, et hilises keskeas (mu väikevend armastab rõhutada, et ma käin juba neljandat kümmet) painduvust kasvõi taastada, kui mitte arendada. Miks, kui kõik uuringud väidavad, et venitamise ainus kasutegur on parem painduvus (mitte näiteks vähenenud vigastusoht vms)? Noh, vaadake või ülalolevat pilti, ronimises annab parem painduvus teatud eelise küll. 😀 Mõnus on ka, staatiline venitamine ikkagi vähendab lihaste kangust. Kätelseisu õppimine arendab ainult kätelseisu, nii et seda pole ma mitu kuud proovinudki, sest enne see jalaga üleslükkamine või jalale maandumine või kasvõi jalgade korralikult sirgena hoidmine tegi põlvele haiget ja siis läks meelest ära. Hetkel üritan pigem rahulikult ree peale tagasi saada ja keskendun ühele piirkonnale korraga, hetkel siis eelkõige puusapainduvusele ja spagaadile, isegi selga/ülakeha venitan ainult nii palju, et otseselt ei valutaks. Ja väga üllatav on see, et teaduslikud katsed väidavad, et kui sa venitad lihast 30 sekundit päevas (ehk siis kahe jala peale kokku minuti päevas) ning teed seda 4-6 nädala vältel vähemalt 4-5 korda nädalas, siis sellest juba piisab, et märgatavalt painduvust arendada. Veel enam, nad väidavad ka seda, et vahet pole, kas venitad siis minuti või kümme minutit või tund aega – ja vat seda viimast on mul väga raske uskuda, sest muidu ju igasugused tsirkuseartistid ja balletikoolikasvandikud lihtsalt veedaksid aega põhimõtteliselt tuulde sülitades, võiksid sama hästi telekast Jersey Shore’i vaadata või mis iganes selle moodne ekvivalent on. Aga no mina teen hetkel igal õhtul ca 30 minutit joogat/venitamist, veits tõbine tunne on, siis ronima nagunii hetkel ei tõmba, see on täpselt paras. Ja lisaks sellele vaatan ägedaid inimesi, näiteks seda meest (taas üks neist, kelle jalapainduvus jätab soovida, aga see-eest puusapainduvus on väga hea, kuigi eks neil ka kultuurilised eripärad soosivad seda):

https://www.instagram.com/p/BqY38SCARG0/

No ja täitsa juhuslikult avastasin, et ta on mais pannud sellise pildi:

Nüüd on sellest veel pool aastat möödas ja selle ajaga on kõhunahk veel veits tagasi tõmmanud + seda on lihastega täidetud. Välimusest rääkides oli täielik äratundmisrõõm, sest mul on ka nii, et mõni päev on visuaalselt kõhulihased nagu tippsportlasel, järgmisel päeval kerge punu, ülejärgmisel päeval jälle kõhulihased, kui tema järjestikkuseid videosid vaadata, siis tal tundub ka suur vahe olevat, mis kell on filmitud jne. 😀 Aga no function over form jne, see, mida ta selle kehaga teeb, on hulga olulisem, kui see, kas kuskil miski näeb veel pehme välja – ja ta on kõigest kolme aastaga täielikuks loomaks muutunud. See kehakontroll on ebareaalne, ma vaatan ja kadetsen.

Aga no laiemas plaanis tahtsin iseendale ja teistelegi meelde tuletada, et paari aastaga saab oma elu muuta. Saada uue kraadi, abielluda, teha karjääri, muuta oma keha, kasvatada kaela kandma nelikud või mida iganes. Ainult pihta võiks vaikselt juba hakata. 😀 Get at it.

yoga

Mu kannatuste saaga jätkub

Ma ei tea, kuidas teie laupäevaõhtuid veedate, kulla sõbrad, aga minu lemmikhobiks on surmalähedased kogemused (st siis, kui ma parajasti sõimupostitusi ei kirjuta). Täpsemalt öeldes vaatan instagrammist, kuidas elukutselised joogainimesed imepoose võtavad, mõtlen, et “see näeb küll lihtne välja” … no ja siis tuleb juba kiirabi ja muud jutud. Okei, ehk mitte kiirabi, aga no saate aru küll.

Igeekord suutsin ma suisa kaks sõbrannat ka kampa meelitada. Vaadake, kuidas see tüdruk pildil naeratab, see ei saa ju raske olla! Okei, esimene katse ei tulnud päris nii hästi välja, proovisin, mis ma proovisin, aga seina najal püsti ei saanud. Põlved muudkui libisesid alla. Aga kes siis sellisest väikesest asjast end segada laseb. Ole loll, aga ole kaval, eks. Nii et ma mõtlesin, et ma lihtsalt libistan end diivani pealt kõhuli maha, sest siis olen ma ju otsekohe õiges asendis, eks? Eks!

Noh, ütleme nii, et päris nii libedalt ei läinud …  Esimese katsega oleks ma ära surnud seal, valus oli, pidin end külje peal põrandale rullima. Nii et tegin korralikult sooja, tegin põhjalikult seljapainutusi ja proovisin uuesti. Nii et pilt, mida te näete, on tehtud pärast põhjalikku ettevalmistust, eelnevalt külmalt rapsimised olid VEEL hullemad. Aga lõbus oli küll, seda pean ma ütlema, nii et loomulikult kutsun teidki üles proovima. 😀 Jooga ometi rahustab!

climbing · yoga

All you need to make a movie is a girl and a gun

View this post on Instagram

#bouldering 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mm, nädalavahetus. 😍 Antagu mulle andeks, aga vahepeal tahan mina ka lihtsalt “nii tore on” postitusi teha.

Meil olid töö juures kõik ekskremendid ka nädalavahetusel korralikult ventikas, aga kuna mind see otseselt ei puudutanud, kasutasin juhust ja nautisin esimest päikesepaistelist ilma üle kümne aasta või nii. Teoreetiliselt oli mul puhkepäev, sest reedel tegin sõrmetrenni ja täna on tsükli viimane sõrmetrenn, nii et mina plaanisin rohkem ilma nautima kaasa minna. Seda enam, et eelmisel päeval olin ma lisaks hangboard’ile üle hulga aja ka ühe ebameeldivate nukkidega v5 ära roninud, nii et sõrmed on vatti saanud rohkem kui rubla eest. Aga no teate küll, kuidas sellega on, ikka paned “igaks juhuks” sussid kotti jne. Kuigi seekord olen ma enda üle väga uhke, hoogu ma seal ei läinud ja ronisin ise minimaalselt – mis sellest, et see oli suuresti tingitud sellest, et hõõrusin eelmisel päeval uute tossudega jala katki ning sussi paigaldamine ja jalas hoidmine tekitasid mõlemad suhteliselt põrgupiina, mis sellest, et mul oli kand korralikult ära vooderdatud.

Igatahes käisime Lohusalu rannas, kus on Lohusalu kivi. Ja selline meri:

Nii et eelkõige tegin ma rannas joogat ja aelesin niisama. Ujumas käisime ka, nii et nüüd on muidugi natuke nohu. 😀 Aga ülichill koht, vaikseks ajaveetmiseks suurepärane. Ilma kaela murdmata sügavasse vette jõudmine on vähemalt sama raske, kui kivi otsa saamine, aga kui ettevaatlikult ja rahulikult minna, saab hakkama küll. Kes ütles, et Eesti mehed joogat ei tee? Toits küll teeb.

Vaadake, linnud:

Sellest hästi vähesest, mis ma ronisin, tegin ma muidugi video ka, sest kuidas siis muidu (ma ise ütleksin selle põhjal, et kui paar kilo veel alla võtta, oleksin ma juba PÄRIS rahul, praegusega kannatab ka kenasti elada, aga seal on veel natuke arenguruumi). Huvitaval kombel on mul telefonis see esimene video heliga, aga arvutis mitte, aga no kes neid universumi saladusi mõistab:

https://www.instagram.com/p/BWTO34Ajo_p/?taken-by=rrrents

Nüüd olen hästi natuke roosa ja megamõnus on. Selline tunne, et oled päriselt natuke puhanud, seda enam, et vastu eilset ma magasin 12 tundi järjest ka. Selle üle on ka hea meel, et täiega on näha, et nii sõrmed kui õlad on stabiilsemad ja vastupidavamad, kasu on olnud nii kaalulangetamisest kui teadlikust trennist. Vastupidavus on ka paranenud, mille eest saab ainult häid treeningpartnereid tänada. Kuigi, taevas teab, et eks neilgi ole omad vead.

Ahjaa, teid raudselt huvitab see ka, et täna kell 9 tuleb koju mu musirullike, kes on just 2 nädalat oma meesperemehe juures veetnud, kärgpere rõõmud, saab tibukese suvel maale (Tartusse) saata. Nad pidid täna paadiga sõitma minema. Nii et igas mõttes imeline nädalavahetus.

P.S. Vaatasin, et mul on üks poolik postitus, mis on inspireeritud Murca postitusest teemal “kas inimesed muutuvad suhtes/vallalisena” ja vvn-i postitusest teemal “kuidas kaaslast valitakse” – kas ma tõesti ei kirjutanud sellest juba kuu eest või nii? Või tahtsin kirjutada ja jäi avaldamata? Mitte ei mäleta.