ma tean nüüd ka, mis tunne on rikka kombel elada

Oh sa püha ristivägi. Mul oli hiljuti vaja teist joogamatti lisaks – ja ma ei tea, kas te teate, aga megaraske on leida Seda Õiget. Nagu tõsiselt, meest on ka lihtsam valida, sest selle saab ju vajadusel välja vahetada, aga kui kogemata kehva mati ostad, siis ei taha ju kohe minema visata – ja nad on üldiselt kilepakendis, nii et raske on leida puhtalt pealevaatamise teel sellist, mis ei libiseks, aga samas oleks piisavalt pehme. Lisaks ei tohiks see liigselt igasugu karvu külge võtta ja seda peaks saama voltida ja rullida ilma, et see imelikult hoidma hakkaks. Ehk siis standardeid on mitmeid, millele see vastama peab, ja üldiselt ei raatsi hingehinda maksta, kuigi päris viieeuroseid ka ei vaata. Seekord aga sattusin täiesti juhuslikult Sportlandi Outletti, kus üks neist Kallitest Mattidest (pea 60-eurone!) oli 60 protsenti alla hinnatud. (Juhuks kui Martin Helme loeb, siis ei ole vaja hakata arvutamiseks Eesti kevades käpikuid käest kiskuma, et sõrmedel loendama saaks hakata, ütlen ise, et see tähendab, et mina sain selle vähem kui 25-ga kätte.)

Ja täitsa pekkis, see on 3 mm (minu tavamatt on poole paksem), aga NII pehme ja ikkagi nii toetav. Nagu pilvedel aeleks, tõesõna. Ma ei tea, kas ma hakkan enam lihtinimestele teregi ütlema pärast seda kogemust. Nagu andke andeks, me ei ela enam samas kognitiivses reaalsuses lihtsalt.

(Ei ole see matt, mis pildil, minu oma näeb ikka tavaline välja, lihtsalt tundub megamõnus.)

Muidu on elu natuke keeruline, kuidagi väga raske on jälle usina tööhobuse lainele ümber lülituda ja selle uue ilmaga harjuda. See, et temperatuur ootamatult 15 kraadi kukkus, oli kehale vist paras pauk – Sirrul on kurk päris valus, ma olen eelkõige kurnatud, hommikul on ka pärast üheksat tundi und megaraske üles saada, silmade tagant kipitab jne. Tartu oli selle koha pealt raudselt parem, et seal ma polnud konkreetselt iga kevad haige, pole seda rõvedat tuult jne. Ja haiguslehte ma omale igatahes lubada ei saa, sest mul on vaja nüüd ju kooli minna, nii et tuleb teha. Üritan endale korrutada, et ainult kaheksa nädalat veel ja siis on ju suvi ja vähemalt koolikohustustest prii, aga ikka tahaks eelkõige üles otsida selle inimese, kes Postimehes kirjutas, et aprill tuleb keskmisest soojem ja kuivem, ning talle selle ajalehe kurku toppida. Mul on kõrini teie valedest, keskmine Eesti poliitik on ka usaldusväärsem.

P.S. Kui keegi ronimisest küllalt ei saanud, siis siia tegin Sitsiilia ronimisvõimalustest ülevaatliku postituse.

Mis sellest Tallinna ronimisest siis saab?

Mult küsiti soovilugu – Kaur palus kirja panna, mis selle Ronimisministeeriumiga siis toimub või ei toimu, ning selgitada, mis meid ees ootamas on. Mul ei ole mingit erilist siseinfot jagada, kirjutan ainult sellest, mis nad avalikult öelnud on, aga ehk on hea tõesti see üheks kergesti arusaadavaks jutuks kokku koondada.

Väga lühidalt. Ronimisministeerium pannakse kinni, viimane päev, mil ronida saab, on 15. aprill. Hea uudis on see, et plaanis on ehitada uus ja uhkem Ronimisministeerium 2.0, kus on ka tõsiseltvõetav sportronimise sein, rohkem ja lahedamat boulderdamispinda jne – aga sellised asjad ei sünni üleöö, nii et hetkel nähakse kõige varasema avamisajana aasta 2020 sügist. Mina elukogenud inimese ja sündinud skeptikuna ütlen, et see tähendab ilmselt, et enne 2021. aastat ei tasu midagi loota.

56341714_2143070515806161_8156613932757286912_o

Et aga inimesi mitte päris kuivale jätta, ehitatakse vahepealseks ajaks Hipodroomile ühiste jõududega vana Ronimisministeeriumi materjalidest uus ajutine treenimiskoht. See saab olema madalama seinaga (3,8 m Zelluloosi 4,2 asemel) ja väiksema seinapinnaga (150 ruutu senise 400 asemel), nii et ruumi pole enam nii lahedalt, aga abiks ikka. Ehitus algab 24. aprillil ja kestab umbes neli nädalat. Ja siinkohal tahaks kõigile ronisõpradele südamele koputada ja kõiki, kel vähegi aega, appi kutsuda.

Ronimine võib olla olümpiaala, aga Eestis ei ole keegi selle kohal rahapuud raputamas ja lahkelt sajalisi luhvtitamas. Mikael ei suple tänu sellele hallile rahas, nagu Onu Robert, vaid see on uskumatu, kui palju isiklikku raha ja aega ta on sinna matnud, et inimesed Eestis üldse ronida saaks. Tänasel päeval on ta vaieldamatult Eesti ronimise arengu üks kõige olulisematest toetajatest, kui mitte kõige olulisem. Põhimõtteliselt tuli KanadaSoome onu ja lõi meile üldse võimalused normaalseks boulderdamiseks, olukorras, kus ükski eestlane kas ei uskunud, et meie väike riik selleks valmis on või ei olnud (veel?) valmis niimoodi endast kõike andma. Ta ei peaks üldse muretsema selle pärast, kus me poolteist või kaks aastat ronime või ei roni, aga ta TAHAB seda teha. Nii et on ainult normaalne, et see ajutine hall ehitatakse meie kõigi väikeste käte abil. Tavainimene saab aidata kahel moel.

Esiteks, tööga. Kui sul on aega, siis siin saab end registreerida ja kirja panna, mis päevadel ja mis kellaaegadel oleks võimalik appi tulla. Teiseks on neil 150 ruutmeetrit vaba pinda (ülemisel pildil see roheline ala), mille nad ülima rõõmuga välja rendiksid – nii et jagage seda infot ja ehk leiame sinna kaasüürilise. Ma ei tea, kui karm Mikaeli poliitika on (ja ilmselt on ka Eesti seadused hulga rangemad), aga Saksamaal näiteks rentis ühes ronihallis väikest pinda õllesaal, nii et inimesed said ronimise vahele õlut juua. 😀 See ilmselt Eestis läbi ei läheks, aga ehk on kellelgi mõni muu hea mõte, mis sinna sobida võiks. Salatibaar, ökovalgubatoonid, hipsteririided … Need on ainult mõned asjad, mis roniahvidele tavaliselt peale lähevad. Nemad ise oleksid muidugi huvitatud eelkõige selle pinna mõne teise spordiala jaoks välja rentimisest. Aga seda infot võiks kindlasti jagada ja kui keegi on huvitatud, võib Ronimisministeeriumi või Mikaeliga (Facebookis Mikael Orkomies) ühendust võtta. Ronminn on oma lehel öelnud, et tegu peaks olema inimestega, keda ronijad välja kannatavad, nii et ma ütleks kohe, et crossfitipededel pole mõtet tülitada, aga elu on näidanud, et teised ronijad on minust tolerantsemad, nii et igasugu seiklejad, tülitage ikka julgelt. Ühesõnaga olge inimesed, lööge kampa. Tartus näiteks ilmus meie pisikest seina ehitama täiesti võõras mees, kellel oma tööriistad kaasas – me küsisime, kas ta tahaks ka ronimist proovida, ta rehmas käega ja ütles, et see teda ei huvita, aga tal oli vaba aega ja kodanikualgatus jne. Aga no see oli Tartu, seal ongi rohi rohelisem ja taevas sinisem ja inimesed abivalmid. Tõestage, et ma eksin. 😛

Aga mis variandid meil veel on? Noh, üks variant on see poolteist aastat jõutrenni teha ja vähem süüa ning sellisena tagasi tulla:

/haukab mõtlikult kooki … see ehk pole ikka päris see … /

Aga tegelikult on neid variante päris mitu. Nii Kristiines kui ka Lasnamäel on sportronimissein, nii et siseronimise fännidele on ilmselt kõige loogilisem variant õppida köit kasutama – ise võib ju alguses ülaltjulgestuses ronida, aga üldiselt oleks viisakas võimalikult kähku teisi julgestama õppida, muidu käid seal seina ääres end lihtsalt kõigile pähe määrimas, nagu lits lapsega. Muide, kui vahel tahaks näha, kuidas välismaal asjad käivad, siis Helsingis on eraldi suured ja uhked (mitmekorruselised!) boulderhallid – või üks läbi mitme korruse käiv ronimishall, kus kõrgeim sein on 30 meetrit ja saab ronida nii ülalt- kui altjulgestuses kui isegi enesejulgestuses (see viimane tähendab, et sind julgestab masin, pole partnerit kaasa vajagi, kuigi üldiselt käivad enesejulgestuses rajad 7A-ni, nii et kui Ronminnis liiga osavaks oled saanud, võib seal igav hakata). Väike boulderala on seal ka, no umbes nii suur ehk, kui seal Hipodroomil olema hakkab. Kui juba osavam ronija oled, on alati võimalus ka Peedo juures koolitusel käia, teha ära punase kaardi eksam ja saada endale selline kaart:

View this post on Instagram

Finally the card that opens all the doors 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Selle imekaardiga võib Tallinna seintel ka väljaspool tavalisi trenniaegu ronimas käia, sest muidu toimuvad trennid ainult teatud õhtustel kellaaegadel. Konks muidugi selles, et kui su partneril samasugust kaarti ei ole, siis sina võid teda julgestada, aga tema sind mitte (mul pole õrna aimugi, kas keegi seda muidugi kontrollimas viitsib käia, kahtlen selles).  Ja kui sul üldse partnerit ei ole, siis on kehvasti, sest siis jääb ronimata. Lasnamäe kohta ei tea, aga Kristiines on selline süsteem, et kui sul on kuupilet, siis selle kaardiga käi või iga päev kolm korda (erinevalt Tartust, kus omal ajal ka sellest kaardist juttu oli, aga taheti teha sellist süsteemi, et väljaspool tavalist trenniaega käies maksad iga kord eraldi, üks põhjustest, miks Ülikooli Spordiklubi mind kohe mitte sugugi tagasi ei tõmba).

Kui aga tunned, et veri vemmeldab ja tahaks ikka teada, kuidas see PÄRIS ronimine käib, siis on Eestis hulk kaljusid, mille kohta saab lähemalt lugeda näiteks siit lehelt. Selle jaoks võiks ideaalis muidugi olla sõber, kes juba enamvähem aru saab, kuidas väljas ronimine käib, vähemalt üks ronimismatt – ning soov enda tagant koristada, sest üldiselt lähtume me reeglist, et looduses võiks käia nii, et pärast sinu lahkumist on seal vähem prügi kui enne sinu saabumist. Ja kui ise hakkad uusi kive avastama, siis pea meeles, et Eesti 500 samblaliigist 26 on looduskaitse all ning neid ei tohiks lihtsalt niisama kivi pealt maha kraapida. Kui sa muidu mölakas oled, siis mõtle selle peale, et kivid asuvad üldiselt konkreetsel maalapil, millel on konkreetne omanik, nii et see on meie huvides, et keegi ei tahaks meile ligipääsu blokkima hakata. Aga täitsa tõsiselt, kui sa tegelikult üldse ronida ei oska, kellegi blogist loed, et “oh, see tundub küll äge”, siis ehk see ei ole kõige parem mõte. Kui natuke juba oskad, aga üksi ei taha, siis Facebookis on mitmeid ronimisgruppe (Climbing Estonia, Estonian Climbing Community, piffidele RonMin naised jne), kust kaaslasi leida. Neis gruppides liigub üldiselt ka info muude ronimisürituste kohta (jääronimine Astangul, dry-tooling jne).

No ja sealt edasi tulevad juba suvised ronimisreisid Soome, saad maitse suhu ja varsti müüd vanemate lauahõbedat (sest enda oma on ammu müüdud), et saaks järgmisi ronireise lubada. Kui keegi teab, kust saab kõige odavamaid lennupileteid Portugali, öelge mulle ka. 😀

kõigest ja ei millestki

Olen viimasel paaril päeval näinud internetis asju, mis panevad mõtlema, et “aga mina, aga mina!” Nagu veel rohkem kui tavaliselt. Näiteks.

Keegi võõras inimene kirjutas internetis, mis teda oma mehe juures närvi ajab – ja mainis ära, et teda häirib see, et mees jätab alati viimase ampsu taldrikule. Vat mina jätan ka. Ja üldse ei häbene. Minu meelest on ÜLIOLULINE õppida ära tundma, millal sul kõht täis saab, ja mitte seda täiskõhutunnet ignoreerida. Pooled inimesed söövad pidevalt üle, lihtsalt harjumusest, kuigi vaikselt tunnevad ammu juba, et kõht täis. Ma üritan seda mitte teha.

Teiseks. Keegi teine küsis internetis, et kust need noored inimesed küll teavad, mis kuupäeval neil täpselt suhe algas, et üldiselt on suhe ju normaalne aeglane areng. Ma olen ka põhimõtteliselt ALATI sama mõelnud. Erandiks eksabikaasa, kellega oli kohe tõmme ja see esimene ajaveetmine oli siis ilmselgelt kohe suhte algus. No ja erandiks ka praegune suhe, kus ta ühel hetkel võttis südame rindu ja ütles mulle, et tema on nüüd huvitatud, et ehk ametlik kohting … Nii et loomulikult läksime me koos ronima, siis pidime kodust läbi käima ja edasi liikuma, aga juhtus hoopis nii, et koeral lõi kõhu lahti ning Sirru sai koeraga välja minna (ja siili näha!), sellal kui mina toas vandudes koristasin. No jääb ju meelde selline asi. 😀

Kolmandaks. Nüüd kopeerin eriti haledalt Mallukat, kes tegi sõbranna testi teemal, kas tal on mehega tulevikku. Ma tahan ka teha. Test on väga lihtne, tuleb ainult viiele väitele jah/ei vastata:

  1. Ta ei võta sinuga ise ühendust. – Ma ei teagi kohe, kui ma Tartus olen, siis paar korda päevas ikka kirjutab. Isegi kui samas linnas oleme, aga näiteks eraldi trennis käime vms, siis kirjutame juba enne kojujõudmist, kuidas läks. Varem oleksin ma sellise asja kohta öelnud, et tülgastav õrnutsemine ja et mingi individualism peaks ka jääma. Hetkel üritan vajadusel teha paari hingamispäeva, et harjuks sellega, et hapnikku ka omaette on võimalik omandada.
  2. Ta ei muutu kunagi armukadedaks. – Siiani tuletatakse mulle meelde seda, kui kohatu see on, et mul meessoost sõber talle ütlemata külas käis ja MEIE MAGAMISTOAS VOODIT LIIGUTAS (mul oli vaja seda nihutada, et mahuks kätelseisu harjutama). Ma üritasin küll selgitada, et ta oli magamistoas ehk 30 sekundit, aga ta leidis, et akti kestus ei määra siin eksimuse tõsidust. Samas ma üks päev vihastasin, sest ma nägin unes, et uues Ronimisministeeriumis on vannitoa asemel sellised ilma ukseta latrid, nagu osades spaades – ja tema oli sinna lihtsalt kahe sõbranna vahele pessu roninud, ilma seda millekski pidamata. Nii et siin me oleme paar parajaid.
  3. Väldib sildistamist. – See on meil küll, ta siiani ütleb, et meil on kind of an open belaytionship. Põhimõtteliselt selline kasudega sõprus siis, kus kasuks on julgestamine. Vahel harva saab ikka muud ka. Süüa või midagi.
  4. Ta ei esitle sind. – Kellele? See tekitab minus kerget segadust, sest ega mina ka teda kunagi kellelegi ei esitle, kui “Sirru, minu kasudega sõber”, vaid ütlen alati lihtsalt “Sirru, saage tuttavaks”. Või miks ma peaksin hakkama teistele ütlema, kui lähedased me nüüd täpselt oleme või … Pereliikmetele tutvustades ikka mainin, jah, aga kolleegile või teisele blogijale oleks ju imelik tutvustada kedagi kui “minu tulevane lapseisa” või “minu selle nädala sekspartner”.
  5. Tal on vaid üks eesmärk. – Jah, nagu ma juba ütlesin, enamasti on ta tõesti ainult julgestamise peal väljas. Aga sellest pole selles mõttes midagi hullu, et ma olen ka enamasti ainult ühe asja peal väljas. Kuni eesmärgid ühtivad, pole ju hullu.

Nii et kolm JAH-i, halvasti siis vist. Ei teagi kohe, mida sellest arvata. Ma igaks juhuks talle ei julge öelda, pärast hakkab pakkima. Samas 2/5 on ka hea ju, ehk ikka ei pea Postimehe pärast lahutama. Krt, Helmed ikka teevad õigesti, et keelduvad nendega koostööst, ainult jama tuleb sealt, ilmselt üritavad ausaid heteropaare lahku ajada, et oma homoagendat levitada.

P.S. Martin Helme rahandusministriks on … 😀 Oh well, loodetavasti on tal mingi palgaline abi, kes kuluaruandeid jms esitab, ei pea rahvas jälle pead murdma, kuhu küll raamatupidamisdokumendid kadunud on või kuidas naiste stringid kuluaruandesse said. Ajalooharidusega rahandusminister, kelle peamine idee on, et peaks ikka rohkem laenu võtma (neilt välismaalastelt, keda me ei salli, sest nad on välismaalased), on muidugi nähtus omaette, aga elasime üle nõukogude aja, elame ka neli aastat palvehelmeste näppimist.

Viimane ronimispostitus, vannun (mõneks ajaks)

Mul endal ka juba hästi natuke häbi, sest olete pidanud siin kaks nädalat põhimõtteliselt ainult kivide pilte vahtima, samal ajal kiiruga silmadega tekstist üle libistades, sest JÄLLE see ronimine (mõtlen heldimusega iga kord sellele ühele vihasele lugejale, kes saatis mulle kirja, et enam ta mind ei jälgi, sest ma kirjutan ronimisest liiga VÄHE), aga see on tõesti viimane, kohe varsti sõiman poliitikuid ja Tartu Ülikooli edasi.

Eile hakkas uuesti pihta aasta karikasari ja selle avalöök tõi kohe meelde viimase viie aastaga esile kerkinud küsimuse – kas ronimine tervikuna kaotab sellest, et vaatajate lõbuks on boulderdamisest rohkem tsirkuseala tehtud? Nimelt on asi viimasel ajal arenenud nii kaugele, et siseboulderdamine on väljas ronimisest nii erinev, et selles parimate tulemuste saavutamiseks treenivadki need pisikesed japsid AINULT sees, mõni on ehk kivi ainult pildi pealt näinud. No mitte päris nii, nad kindlasti ronivad ka väljas minust ikka neli korda paremini, aga näiteks esimene finaalirada algas sellise liigutusega (Tomoa oli ainus, kes selle ära fläshis, st selle esimese katsega puhtalt ära ronis, onsight see pole, sest kõigil oli enne finaali algust aega iga rada kaks minutit vaadata ja mõelda, mida nad sellega peale hakkaksid):

Üritasin videot nii ajastada, et algaks 26:30, kui feilisin, kasutage oma sõrmekesi. Taustainfoks nii palju, et bouldervõistlusel tuleb iga raja algus ja lõpp ettenäidatud nukkidega kontrollitult fikseerida. Teoreetiliselt tähendab see “kontrollitud” vist kahte sekundit, praktikas piisab sellest, kui sa näitad, et suudad seda asendit hetkeks ka hoida, mitte ei hüppa sealt otse edasi. Ehk siis selle konkreetse raja puhul tuli algasendisse mitte lihtsalt hüpata, vaid hüpata nii, et kumbki käsi läheb erinevasse kohta ja parema jala varbad stabiliseerivad parempoolse nuki taga. Mis te arvate, kui tihti sellist hüpet päris ronimises vaja läheb?

Adam Ondra, keda peetakse maailma parimaks ronijaks, tegi selle raja ära, aga tal läks alustamiseks ikka väga mitu katset. Ja parimaks ronijaks peetakse teda selle pärast, et ta on ronimise imelaps, kõik, mida ta katsub, muutub kullaks. Ta oli 13, kui ta ronis ära oma esimese 9a – ja maailmas on siiani ainult käputäis inimesi, kes sellel tasemel ronida suudavad. Ta oli 18, kui ta ronis ära V16 boulderraja (tollal V15, mille tema siis ümber hindas) – ja esimesed V16 rajad hakkasidki alles tulema 2008 ja nii, enne seda ei uskunudki keegi, et nii raskeid radu oleks võimalik edukalt ära teha. Ta on siiani ainus täiskasvanud ronija, kes on samal aastal (2014) tulnud maailmameistriks nii boulderdamises kui ka liidis (mis on üsna erinevad selles mõttes, et üks vajab hulga rohkem võimsust, teine kestvust – ja täiskasvanutäpsustus oli selle pärast, et midagi sarnast on 2016. aastal juunioride kategoorias teinud noor daam nimega Margo Hayes, kes hiljem esimese naisena 9a+ ära tegi). Üsna varsti pärast seda otsustas Ondra, et tahaks rohkem väljas ronida – ja on pärast seda esiteks loonud ja ära roninud maailma kõige raskema sportronimise raja (9c), esimese katsega ja ilma igasuguse eelinfota puhtalt ära roninud 9a – ja esimese katsega, aga paraja portsu eelinfo ja nö kuivtrenniga esimese katsega ära roninud 9a+ raja. Nii et teda peetakse väga hea põhjusega ronimise kroonimata kuningaks.

See võistlus oli talle aga nö tagasitulekuvõistlus – pärast mitut aastat ainult väljas ronimist tagasi tuppa sooja. Eelkõige muidugi selle pärast, et tundub, et ta on otsustanud, et tahaks oma nimele ka olümpiavõitu saada ja peatsetel olümpiamängudel on koos boulder, liid ja kiirus (õnneks järgmistel on juba alad eraldi löödud, sest no isegi võhikud said aru, et kiirusronimine pole päris ronimine). Ja kuna boulderdamine on vahepealsetel aastatel nii palju rohkem tsirkuseks ja akrobaatikaks ja ilunumbriteks muutunud, käis ta enne hooaja algust ekstra japsidega treenimas (nagu ta ise ütles, siis hüppamist harjutamas, sest ta ei näe sellel ronimisega erilist seost), sest nad on selles valdkonnas vaieldamatult parimad – mida näitab ka see, et kümnete ja kümnete võistlejate hulgast oli lõpuks finaalis 1 Ondra, 1 korealane ja 4 jaapanlast.

Võidulugu on sellel etapil aga huvitav, sest ilmselgelt oli rajameister otsustanud plastikuga harjunud poistele ühe kõvema pähkli pureda anda – esimene rada algas küll tsirkusetrikiga, kus kõik teised on osavamad, aga viimasel rajal jällegi tuli oma käsi prakku pressida. Üsna lihtne nõks, kui oled natukenegi väljas roninud, sees ei näe seda aga pea mitte kunagi. Ja nii oli Ondra esiteks ainus, kes selle raja üldse ära ronis (keda huvitab, võib vaadata seda sama videot alates 1:54:00) ning teiseks ütles võidujärgses intervjuus leebelt, et tal on teistest natuke kahju, sest ta teadis rada nähes kohe, et TEMA sealt ei kuku, aga et nii mõnelegi teisele saab see raske olema. Väga hea rajameister, oskas üsna hästi arvata, kes lõpuks finaali jõuavad, ning oli teinud radu, mis erinevate inimeste nõrkustele mängiksid. Kunst on see.

Aga küsimus, mida paljud küsivad, on tingitud sellest, et kui iga boulderdaja keskendub ahvihüpetele, sest rahvas tahab tsirkust ja leiba, siis kas lõpuks pole Ondratel mitte vähem motivatsiooni üldse väljas imetegusid teha? Ja mõtlen, mis ma mõtlen, ma tegelikult ÜLDSE ei nõustu. Ma olen ka rahvas, mulle ka meeldivad need ägedad hüpped jne – ja tänu sellele, et selle arvelt ka muidu ronimisvõhikud seda ala vaatavad, tuleb kohe ka selle mündi teine pool, mis on “ronimine kui elustiil”. Ja see toob ronimisse ka rohkem masstoodangule keskendunud sponsorid (Coca Cola, North Face jne). Sellised sponsorid, tänu kellele Alex Honnold ja Adam Ondra ja Nalle Hukkataival saavad üldse oma tegusid teha. Ondra on hetkel seisus, kus ta saab öelda, et “nüüd ma lähen ja treenin veits Tokyos” ning see plekitakse kinni. Suures osas toimub see kõik tänu sellele, et ronimine on õnnestunud olümpiaalaks teha ning meediakajastus on poole suurem kui viie aasta eest.

No ja mul kui rahvaesindajal, on ikkagi hea meel, sest igas valdkonnas tehakse parajasti suuri tegusid, iga päev nihutatakse piire ja kogu aeg on midagi lahedat vaadata. Ja ma põhimõtteliselt palvetan iga päev, et selle tulemusel oleks Tallinna uus ronihall ka veel parem kui eelmine, isegi kui seda pikalt oodata tuleb.

Jee!

Meil oli maailma parim viimane ronipäev, saime mõlemad oma projekti puhtalt tehtud. Kusjuures mina mõtlesin sobiva beeta alles samal hommikul välja, aga nii, kui välja mõtlesin, tundus see nagu maailma kõige elementaarsem asi. Ja mul läks selle peale KOLM päeva (kuigi üks neist oli väga lühike). Eile oli lõpuks üsna imeline ilm, enam ei sadanud, aga päike ei paistnud liiga palavalt ning tuult eriti ei olnud, ronimiseks täiesti ideaalne.

VÄGA lahe rada oli, kes cruxi (kõige raskema koha) pilti tahab näha, võib esimese pildi peal paremale vajutada. Raja algus oli natuke jõuline (sest ilmselgelt just sellised mind tõmbavad), aga sealt edasi oli just Cyruse stiilis hästi pisikestel (aga see-eest väga teravatel, käenahk on kadunud) nukikestel kügelemine, siis üks jõuline liigutus ja siis saabus crux, kus järsku kõik head nukid olid käeulatusest väljas. Sirru lahendas probleemi nii, et tema vasak jalg jäi sinna, kus pildil minu parem on, parem aga läks ühe väga hea nuki peale, kust ta vaevu-vaevu ulatas mingisse kahtlasesse käenukki. Mina sinna ei ulatanud, nii et lõpuks tõusin sellest asendist, kus ma parajasti olen, lihtsalt vasaku varba peale, nii et parem käsi surus külgseina (seal on vertikaalne väljaulatuv serv, nii et sai vastasjõudu rakendada) ja parem jalg lihtsalt rippus, kuni vasaku käe edasi sain viidud. Alguses tundus ilgelt kahtlane liigutus, aga kui korra tehtud sai, tuli konkreetselt iga korraga välja.

Ja kui lõpuks siis puhtaks katseks läks, kus köis ise üles tuleb viia, selgus, et see koht polnud üldse minu crux, vaid minu jaoks oli kõige raskem koht nüüd hoopis SINNA saamine. Nimelt on see asi, mille peal ma seisan, üsna lai, ehk ca 5 cm või isegi tsuti rohkem – aga see pole sile eend, vaid selline terav asi, kuhu sai esmalt sõrmed taha, tuli end vasaku käega kõrgemalt lock-off’i tõmmata, parema jalaga selle peale tõusta, parema käega sealt kõrvalt undercling’i hoida ja end selle abil aeglaselt seinast eemale kukkumata püsti vedada. Nii, see osa oli okei. Nüüd seisad sa nina (ja vöökoht koos seal oleva köiega!) konkreetselt vastu seina sellel kitsal eendil. Enamvähem vöökohas või veidi madalamal on juba üks ekspress, mille sa enne siia üles tõusmist ära klippisid. Aga järgmine on umbes su pea kõrgusel, nii et sa pead end täiesti sirgu ajama, see undercling enam ei toeta, nii et sa ilma naljata hoiad end ühe käega tasakaalus nukis kuhu mahub kaks sõrmeotsa (isegi mitte sõrmelülid, ainult sõrmeotsad), üks jalg väriseb all ja sa üritad MEGAaeglaselt sealt vöö juurest köit sikutama, et end niimoodi ära klippida, et sa selle käigus seinast eemale ei vajuks ja alla ei kukuks. Kusjuures kukkumine oleks sellises olukorras küll pikk (sest sa oled juba köie välja tõmmanud), aga täiesti ohutu, jalg värises lihtsalt mõttest, et kui ma NÜÜD feilin, pean ma kõik need 18 meetrit uuesti ronima, kui tahan puhast rada kirja saada. Nagu täitsa tõsiselt, ma hoidsin hinge kinni lihtsalt, kuni see tehtud sai – ja nii, kui klippisin, küsis Sirru alt, kas ta tohib nüüd hingata, nii et ilmselgelt elas ta ka kaasa (ning ei jätnud mainimata, et ta kartis, et nüüd on kõik halvasti, kui ma jalaga Elvist tegema hakkasin). See osa, mida ma esimese hooga cruxiks pidasin, oli sinna otsa täiesti nalja teha. 😀

Ehk siis ma olen nii rõõmus, kui vähegi olla saab, see on imeline tunne, kui oled millegi kallal mitu päeva vaeva näinud ja selle lõpuks kätte saad. Taevas teab, et ma olen viimasel ajal rohkem koolile ja vähem trennile keskendunud, aga hetkel olen ikkagi vormiga üsna rahul, on nii kestvust kui ka jõudu (ning kohati isegi pistab pisike tehnikapoeg oma armsa nina ettevaatlikult nurga tagant välja), nüüd ei tohi lihtsalt köit lohisema lasta ja saab ehk isegi suvel Soomes midagi tehtud. Ma olen lihtsalt NII NII NII rahul.

Ajastus oli ka suurepärane, sest täna on aeg koju ära tulla. Õnneks pole EKRE veel valitsuses, lastakse ehk mind mu pagulasega tagasi Eestisse ja ei pea hakkama piiri peal kiiresti mõtlema, kuhu (e)migreeruda. Hetkel tunnen igatahes, et selle päikese ja puhkuse arvelt elan ehk semestri teise poole ka üle. Kaheksa nädalat veel ja siis on juba hulga kergem, saab mõnda aega niisama tööl käia, nagu tavainimene, ei pea selle kõrvalt kogu aeg kooliasjadega tõmblema.

P.S. Oleme internetist ära kasutanud ca 35 GB ja ma kavatsen sellega veel lennujaamas Meiringeni boulderdamisvõistlust vaadata (karikasari algas!), nii et sai vist õige valik tehtud.

P.P.S. Postitus sai eile õhtul valmis kirjutatud, täna on juba natuke kurb ka, et seda 6c/7a rada rohkem proovida ei saanud, ma sain seal iga katsega kaugemale, tunnen, et oleksin selle ära teinud.

Rajad tõesti ei ole vennad

Nagu ma viimati ütlesin, tahtsime sel nädalal päriselt natuke raskemate radade peal vaeva näha. Oleme seda teinud ka, teisipäeval rabelesime terve päeva kahel raskel rajal, mis ametlikult olid vastavalt 6c+ ja 6c, kuigi meie mõlema tagasihoidlikul hinnangul oli parempoolne hulga raskem (suht jõhkra boulderstiilis algusega, kus on vaja esmalt veits tsirkust teha ja seejärel kahe käega paremalt väga jõuliselt kinni hoida ja end vasaku jala peale üsna kõrgele üles lükata). Õhtul kodus avastasime, et hilisemas raamatus olid rajad vastavalt ümber hinnatud lihtsalt 6c-ks (ehk siis allapoole) ja teine suisa 7a-ks (ehk siis paraja nõksu ülespoole). Ehk siis see greidingsüsteem on, nagu ta on, lõpuks ronid ikka selle järgi, mis äge tundub.

Vahepeal läks juba nii palavaks ka, et käisime veeäärseid radu vaatamas – siin nimelt saab süvaveesoolot ka teha. St sellist asja, et ronitakse ilma köieta ja kui kukud, lendad vette. Ma olin tiba kõhkleval seisukohal, sest vesi on alles 15 kraadi, aga väljas on juba nii palav, et tundus väga ahvatlev. Nii et mõtlesime, et neljapäeval teeme puhkepäeva ja läheme soolotama (pildil ma ukerdan niisama, et saada kohta, kust radu paremini näha on). Juhtus aga hoopis nii, et kolmapäeval selgus pärast ühte rada, et minust ei ole mitte mingit ronijat, sest parem õlg ja vasak põlv olid nii valusad (see parema käega enda vasakule jalale üles lükkamine ilmselgelt oli korralik, st ma proovisin seda liigutust julgelt 10 korda kindlasti). Nii et tegime kolmapäeval pärast seda ühte rada põhimõtteliselt puhkepäeva, aga ilm polnud nii hea, et vee äärde minna.

See 6c, mida me kolmapäeval proovisime (sest selge oli see, et sinna jõulise peale ei tasu kohe tagasi minna), oli aga nii lahe, et Sirru rääkis terve päeva, kuidas ta ei jaksa ära oodata, et seda uuesti proovida saaks. Meil on nimelt selline lugu, et mulle istuvad sellised rajad, kus saab jõu- ja ilunumbreid teha, Sirru armastab selliseid, kus tuleb väikeste nukikeste peal kuidagi tasakaalu leida, nii et koos ronimine mõjub meile mõlemale väga arendavalt. Ööl vastu tänast aga sadas. Hommikusöögi ajal hakkas musirull selgitama, et nüüd on ju juba kuiv ja kohe varsti läheme ja proovime uuesti ja … Just samal ajal algas uus valing. 😀 Sirru lihtsalt tõusis püsti ja läks teise tuppa ära.

53615617_2300278763624572_2061264470297921531_n-1

Nii et lõuna ajal, kui vihm üle jäi, läksin ja ütlesin talle, et olen valmis välja minema. Ta hüppas püsti sellise näoga, mida mehed filmis siis teevad, kui poolalasti supermodell ootamatult uksele seksi küsima tuleb (te ei tea selliseid filme? ma vaatan ehk teisi žanre siis). Hanna meelitasime kaasa ähvardusega, et muidu ma ronin ise tema 6a+ ära ja teen sellest parema video, sest tema mitte eriti suurest instagrammihuvilisest julgestaja suutis eile tema elu esimest puhast 6a+ liidi niimoodi filmida, et ainult kannad jäid peale. 😀 Nii et selle ähvarduse peale oli Hanna põhimõtteliselt jooksuga ukse juures, rihm suus … Ei, nüüd mõtlesin ma naabrite labradori, Hannal oli ikka kiiver käes ja köis õlal. Ja nii me ronima kõik läksime, mis sellest, et tuul puhus nii tugevalt, et ime, et seina pealt ära ei puhunud. Ikka väga raske on imepisikesest nukikesest hoides end teise imepisikese nuki peal kõrgemale suruda, kui põhimõtteliselt tornaado rapsib juba servast. Sellest hoolimata saime nii kaugele, et tema mõtles kõige keerulisema koha jaoks sobiva tehnika välja (mis mulle ei sobi, sest ma lihtsalt ei ulata sinna nukikesse) ja mina sain selles kõige põnevamas kohas umbes nelja erinevat varianti kasutada (ei, mitte ükski ei toiminud). Nii et kuna temal on redpoint’ist (st raja altjulgestuses puhtalt ära ronimisest) nüüd ainult millimeeter puudu, tundub, et homme peame tagasi minema isegi siis, kui korraga rahet ja äikest tuleb (viimast lubatakse ka). Ja kehvemal juhul lähme laupäeva hommikul kella seitsme ajal, st enne kojulendu, veel viimasele katsele, sest ta ütles, et tal on VAJA seda rada. 😀 Mina tahaksin sellel 6c/7a rajal veel paar katset saada ja proovida, kas õnnestub selle TEMA raja peal ka toimiv beeta leida. Ja no täitsa ausalt, see oli välihooaja alustamiseks megahea reis, ma juba tunnen, et olen siin nii palju õppinud ja arenenud.

P.S. Sellel väga roosal pildil näitab minu sõbranna Hanna, kuidas tõelised daamid ronivad. Tuntud ka kui ämblikmehe, st antud hetkel ämbliknaise poos.

Kartsime puhkust plaanides, et märtsi lõpus / aprilli alguses on ehk ronimiseks liiga külm – tegelikult on olukord selline, et kraadiklaas näitab päeval 15 kraadi, aga päikese käes on nii palav, et ei kannata olla ning minu õrn aaria nahk tahab maha tulla. Ronimiskohad kipuvad aga hommikust saadik päikese käes olema, nii et selle tulemusel olime kas põhimõtteliselt kooparadu valinud või peame end hommikul kell 7 kodust välja ajama, et saaks mõned korralikud tunnid ronida, enne kui päikese käes liiga vastikuks läheb (mõne kalju ääres õnneks on umbes lõunani üsna okei). Päeva elaks iseenesest isegi üle, kui pikkade varrukatega piinelda, aga lihased väsivad palavas nii palju kiiremini, et ei näe sellel lihtsalt mõtet – üks päikeseline päev lõi meid kõiki nii uimaseks, et järgmine päev oli põhimõtteliselt täiesti kasutu ringiroomamine. Nii et tuleb vara ärgata ja õhtuti pikalt pidutseda ei saa.

Seetõttu oleme õhtuse pidutsemise hoopis väljas söömisega asendanud. Mulle TOHUTULT meeldib nende köök. Esiteks muidugi see, et igasugune pasta on tõesti al dente, mis on üsna ootuspärane – aga teiseks nende magustoidud! Nagu mamma mia, tõesõna. Ma ei tea, kas ma eales olen saanud nii head juustukooki või tiramisu’d kui siin. Lisaks see, et nad müüvad ka tibatillukesi koogikesi – Eestis jääb mul tihti magustoit ostmata, sest ma tunnen, et tõesti tahaksin kahte-kolme ampsu, mitte tervet koogilõiku. Siin seda muret ei ole, sest mõlemat on piisavalt suures valikus. Nägin juba, et meie lemmikmagustoidukohas oli cannoli ka letil. Tookord suutsin veel ei öelda, aga täna andsin ikkagi järele – täiesti imelised asjad (kasutasin hommikul kreemi faktoriga 50, aga eile sai vist liiale mindud, nii et täna on ikka nägu, nagu ta on).

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ainus mure toiduga on (taas igati ootuspäraselt) see, et sel ajal, kui meie kohutava näljaga tagasi linna jõuame, on neil tavaliselt siesta ning ainult mõni üksik restoran avatud. Õnneks on nende mõne üksiku hulgas siiski ka vähemalt üks väga hea koht – ja järgmisel nädalal kavatseme meiegi elada kohalike elurütmis ning lõunatunnid pigem maha magada, nii et eks siis saab ka varem meile suletuks jäänud uksi avada.

Ahjaa, majutusega on selline naljakas asi, et siin on hulgim lüliteid, mida saab korduvalt plõksida – no et esimene plõks paneb põlema vasaku nurga lambi, järgmine kustutab selle esimese ära ja paneb põlema parema nurga oma, kolmas mõlemad jne. Eile hommikul avastasin juhuslikult, et need lülitid on omavahel ka mingis imelikus kombinatsioonis – vahepeal mõjutab üks vannitoalüliti ka üht köögis olevat lampi, vahepeal mitte. No ja eile õhtul avastasime, et ühte nurgalampi, mida me oleme iga päev sisse ja välja lülitanud, ei ole lihtsalt enam võimalik välja lülitada. Käisime ja proovisime järjest lüliteid erinevates tubades, ei midagi. Tädi, kes siin asju korraldab, vaatas ka ringi ja lõpuks ütles, et võime ööseks siis korgid välja lülitada. Nii et see ilmselt põleb nüüd viimsepäeva laupäevani. Ja elektrik, kes selle süsteemi tegi, põleb põrgus.

Teine naljakas asi on pakendimajandus. Nad pakendavad siin KÕIKE. Näiteks munad – tavalise karbi ümber on veel üks karp, sest miks mitte. Banaanid? Sa ei saa neid lihtsalt kaalu järgi osta nii palju, kui tahaksid, vaid korraga on tavaliselt karpi pakendatud 3-4 tükki, kui tahad rohkem, eks ostad siis mitu karpi. Isegi basiilikut saab osta ainult plastkarbiga. Ebanormaalne. Ja samas eeldatakse, et me sordime kõike (ja mitte ainult kompost ja muu, vaid meil on eraldi kastid orgaanilise, paberi ja papi, plastiku ning pudelite jaoks). Minu tagasihoidlik arvamus on, et alustada võiks ehk teisest otsast ja üritada mitte igat asja neljakordselt pakendada.

View this post on Instagram

Trying to crawl my way up this lovely 6b 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja ronimine läheb nagu ronimine ikka, on paremaid-halvemaid päevi. Plaan oli iseenesest selline, et esimesel nädalal tuuritame niisama ringi ja vaatame, mis sellel kandil ka pakkuda on, ning teisel nädalal üritame midagi tõsisemalt projektida. Nii et seda oleme teinud ka, oleme üsna mitu rada leidnud, mis rohkem huvitavad, iseasi, kas need ka päriselt jõukohased saavad olema. Esimese korraliku kukkumise sain ka kätte. Päevad ei ole vennad ja rajad ei ole õed, aga kivi on mõnus ning üldises plaanis võib öelda, et rajad on huvitavad. Esimese hooga tundub, et greidi me siin ei nihuta, aga loodetavasti saab mõne väga ägeda raja ära ronitud. Kahjuks on mul päris ronimispilte (mida ma ise kõige rohkem tahaksin) väga vähe, sest teised ju ka kogu aeg ronivad või julgestavad ning pole kedagi pildistamas.

Ahjaa, siinse ronimisbaari/-poe nimi on YMCA Climb House – ma ei julgenud isegi küsida, kuidas neil nende kristlike meestega on. Õlut nad müüvad ja leti juurde kõndides tuli kanepisuitsu pilve kahe käega laiali lehvitada, aga see ei ole muidugi mingi näitaja, isegi Jeesus armastas ju veini. Aga naljakas nimi igatahes, suht muhedad tüübid tundusid ka.

  • Kategooriad