Sõna jõud ja kallutatus

Taust. Mart Helme lubas endale (sajandat korda?) sõnavõttu, mis on ilmselgelt seksistlik ja ainult nii mõistetav. Tsiteerin:

Seda [käitumist] võib endale lubada üks emotsionaalselt ülesköetud naine. Aga Kersti Kaljulaid ei ole lihtsalt üks naisterahvas, ta on vabariigi president, kes peaks selle asemel …

Absurdne on juba see, et Helme ise on teatavasti väga emotsionaalse käitumisega, nii et miks emotsioonid on EKREle lubatud ja teistele mitte, jääb arusaamatuks. Kui keegi vaatas seda videot, siis see sõnavõtt oli samuti üsna emotsionaalne. Aga selge see, et terve see partei lihtsalt mõnitab presidenti, tuletan meelde Põlluaasa, kes “kogemata” presidendi nime teise inimese omaga sassi ajas – minu meelest SEE on käitumine, mida spiiker endale iial lubada ei tohiks, Aga juba kaldun teemast kõrvale, vabandust, ma olen muutliku meelega naisterahvas, loomu poolest juba selline. Nii et tagasi seksismi juurde.

Põhimõtteliselt on siin tegu klassikalise “mees = loogiline ja rahulik”, samas kui “naine = emotsionaalne ja ehk suisa hüsteeriline” vastandusega. See ongi seksistlik väide, mis ignoreerib täielikult fakti, et siiani on Kaljulaid olnud oma avalikes esinemistes tunduvalt rahulikum kui EKRE liikmed. Ja võin kihla vedada, et isegi kui Kaljulaid oleks Helme arust rahulik, oleks ta sel juhul mittenaiselik, sest no naised on ometi juba loomu poolest emotsionaalsed, mis on sobilik ehk köögis, mitte Riigikogus. Erinevalt meestest, kes on kirglikud, Trump ja Helme ja muud sellised kirglikud kõnelejad on suurepäraste poliitikute musternäited.

No ja nüüd siis Postimehe artikkel selle kohta, et selline sõnavõtt pole muidugi ka välismeedial märkamata jätnud ning mitmed erinevad ajalehed on sellest ka kirjutanud. Mis on Postimehe artikli pealkiri? “Välismeedias levib kulutulena Mart Helme seksistlikuks tembeldatud märkus presidendi kohta” …

Nagu … Kas piim on meil nüüd “piimaks tembeldatud valge vedelik” v? Kaalep on meil alusetult antisemiidiks tembeldatud, vaesed Helmed on alusetult natsideks ja seksistideks tembeldatud … Kui sa näed välja nagu part ja prääksud nagu part, elad järves ning pool ajast näitad vee peal perset, pea sügavale vee alla surutud, et sealt toitu leida, siis tõenäoliselt oled sa ikka part, mitte lihtsalt pardiks tembeldatud. Aga selline meediakajastus, isegi kui see on ainult pealkirjas (valdav enamus lugejaid meie kõrge lugemisoskusega riigis vaatavad ainult pealkirja ja pilte), kallutab selgelt artikli sõnumit ja jätab mulje, et lumehelbekestest liberastid on jälle end lumehelmekeste teemal asjata ketasse tõmmanud, ilma et helmekestel endal asjaga mingit pistmist oleks. Saan aru, et nüüd on Pets pukis ja tema on konservatiiv, aga no selliste pealkirjade jaoks on meil juba Objektiiv.

Hakkan tugevaks

Nagu instajälgijad ilmselt juba märganud, olen viimasel ajal ainult väljas roninud. Ilmad on nii ilusad olnud, et kuidagi ei tõmba siseruumidesse. Lisaks on väljas NII palju lahedam, sest võimalusi on lihtsalt sada korda rohkem. Plastikul on sul etteantud nukid, väljas kasutad kõike, mida ise hoida oskad, sest kivi ei ole ju tavaliselt 100% sile, erinevalt ronimishalli seinast. Ma veetsin alles hiljuti Soomes terve päeva ühe raja keerulisele kohale kõige paremat lahendust otsides – alguses leidsin ühe, mis töötas, aga ainult vahel, sest eeldas megalt sõrmejõudu ja kehapinget. Alles järgmisel päeval leidsin ühe pisikese (konkreetselt kahte sõrmeotsa mahutava) undercling’i, mille abil sain end paremasse asendisse ning põhimõtteliselt jõudu raiskamata sellest kohast edasi. See on lihtsalt nii palju arendavam, sest peab hulga rohkem mõtlema ja ei proovi mitte ühte-kahte beetat, vaid mõne keerulise koha peal proovidki kümmet erinevat varianti, enne kui leiad Selle Õige, mis just sulle sobib.

Ainus mure kogu selle asja juures on see, et kuna väljas ronimine on hulga tehnilisem, siis võimsus kipub ära kaduma. Sees tuleb palju ette liigutusi, kus näiteks kogu raskus tulebki kahe käe peale jätta ja ülejäänud keha kuskile tõsta, päris kivil sa üldiselt mängid oma tasakaaluga ja otsid paremaid asendeid, sul pole nii häid käenukkegi, et end niisama kuskile kergitama hakata. Nii et kergelt leim on kord kahe või kolme nädala jooksul kunstseinale ronima sattuda ja avastada, et ei suuda järsku ühtki raskemat liigutust normaalselt teha. Teiseks olen ma viimasel ajal laisaks jäänud ja ei viitsi põlvele taastusravi teha, sest see tavaolekus (st niisama elades, joogatades ja ronides) ei valuta, ainult siis annab tunda, kui ühe jala peal hantlitega mässan või ühejalakükkide seeriaid tahan teha (mida jällegi on vaja, et seda põlve ümbritsevad lihased tugevamaks saaksid, ei ole ju vaja vastu põtkida kogu aeg).

View this post on Instagram

Time for a ride 🚴‍♀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et mõtlesin, et taban mitu kärbest ühe hoobiga ja hakkan iga kord, kui kaks ronivaba päeva järjest satub, esimesel päeval rattaga Lasnamäele uude välijõukarisse (moodsas keeles virgestusalale) trenni käima. Noh, et rattasõit on põlvele hea ning seal saab siis kerelihaseid ja ülakehajõudu juurde teha. Kusjuures Lasnakale on rattaga igati ok pääseda, meie juurest viib sinna küll taevatrepp, aga seal on lastevankritele rööpad, mida minagi tänulikult kasutada saan. Nii et ajasin esmaspäeval ratta garaažist välja, pumpasin rehvid täis ja läksin maad kuulama.

Terve see park on täiesti imeline. Ehitaks keegi minu maja ümber sellise pargi, ma hääletaks ka kas või Savisaare mahalõigatud jala poolt. Ja ega nad lollid ei ole, neil on see kohe linnaosavalitsuse juures, et kõik ikka teaks, kust meil need piimajõed ja pudrumäed pärit on. Jõukariala on ka väga hästi varustatud, konkreetselt kõik minu jaoks vajalik on seal olemas. Et lugu suisa vingumiseta ei oleks, ütlen ainult, et rööbaspuud on teineteisest natuke liiga kaugel, nii et eks ma neid harjutusi, kus käed õlgade laiuselt peaksid olema, teen Politseipargis edasi. Aga see eest on neil näiteks suisa kahed redelid – ühtedel on horisontaalne osa varustatud konkreetselt sangadega ja teistel siis rohkem käepideme moodi asjadega. Need sangad on kerelihaste harjutamiseks selles mõttes megahead, et ma ei taha ju niisama jalatõsteid teha vms, vaid tahaks teha võimalikult ronimisspetsiifiliselt, nii et seal saan ma rippuda näiteks niimoodi, et iga tõste kohta otsustan, millist sanga või redelipulka millise varbaga katsun (sest eesmärk on suuta end käte otsas rippudes ükskõik mis asendisse liigutada). Samuti saab seal redelit appi võttes selliseid tavapärasemalt seinal ette tulevaid asendeid võtta ja seal füüsiliselt raskemaid liigutusi teha (üle negatiivi liikumist jne).

Muide, nagu ma juba ütlesin, siis ära kaob võimsus ja ehk ka kerelihased, mitte kätejõud – avastasin üllatusega, et tegin kenasti järjest 11 lõuatõmmet ära, kuigi ma pole püsivalt lõuatõmbeid treeninud eelmisest suvest saadik, sest see pole lihtsalt prioriteet olnud. Mingi hetk jäid küünarnukid tundlikuks, kui pärast ronimist veel lõuatõmbeid otsa tegin, nii et tegin lihtsalt rohkem negatiivi all olevaid asju, et kätejõudu säilitada, ja numbrite põhjal tundub, et sisehooaja lõppemiseni toimis küll, kerelihased olid ka suht heas vormis. Aga just kereosa on see, mis peab olema piisavalt tugev ja jõuline, et seal käte otsas ka muude puutepunktideta ja hoogu tõukamata kuskile liikuma hakata, ning kerelihaseid pole ma viimasel ajal viitsinud eriti teha, kui paar hommikust matiseeriat välja arvata – ja mati peal tehtavad kerelihased ei ole muidugi nii efektiivsed kui need, kus sa päriselt kogu keha liigutama pead, mitte samal ajal selili maas ei vedele.

Muide. Naljakas, kuidas kümme minutit rattasõitu viib täiesti teise maailma, kus eesti keelt enam ei kuule. Eksperimendi mõttes küsisin kolmelt inimeselt teed, et näha, mis keeles ma vastuseid saan. Esimene oli väga viisakas ca 12-aastane tüdruk, kes küll eesti keelt ei osanud, aga selgitas abivalmilt inglise keeles. Teine oli bussipeatuses viiendat õlut nautiv vähemalt 50-aastane mees, temaga rääkisime vene keeles ja natuke tegin monoteatrit. Kolmandaks oli ca 10-aastane poiss väikevennaga – kusjuures, kui küsisin neilt, et “kus siin see trepp olla võiks”, siis väikevend, kes oli ehk kuuene või nii, ütles vanemale poisile vene keeles, et “ta tahab sinna silla peale saada, sellest trepist räägib”, nii et ilmselgelt sai ka päris pisike mu jutust aru. See poiss igatahes vastas igati normaalses eesti keeles, vaevumärgatava aktsendiga. Huvitav saab olema, kui EKRE ja Isamaa tõesti kähku kõiki koole läbinisti eestikeelseteks tahavad sundida, sest jah, suurele osale pole see enam probleem, aga meil on siiski kontingent hästi kasvatatud lapsi, kes on võimelised sinuga inglise keeles vestlema, aga eesti keeles mitte. Mis tähendab, et kindlasti on ka teatud hulk lapsi, kelle haridusele/kasvatusele nii palju tähelepanu pole pööratud, nii et nad ei räägi üldse ühtki keelt peale oma emakeele.

Aga park on aus, läheks nüüd ainult soojaks jälle, praeguse ilmaga ei tõmba sinna.

Helmel on ilmselgelt elus õnne olnud

Teisiti ei oska ma selgitada seda, et täiskasvanud mees peab emotsionaalseks reaktsiooniks vaikselt minemakõndimist.

Minu maailmas on emotsionaalne reaktsioon küll hoopis teine asi. Presidendi käitumise/riietuse kallal vahutamine võib-olla, kui seda nii kirglikult tehakse (Kruusimäe riietus aastaid, kuidas tahtis, aga naisterahvale on ok öelda, mida viisakad tüdrukud seljas kannavad). Karjumine ehk. Elukaaslase käeluu murdmine kindlasti. Aga vaikselt minemakõndimine pole seda teps mitte.

P.S. On keegi märganud, kas mõni ajakirjanik juba on küsinud, kas lause selle kohta, et viie tunnistaja nimed on teada, on ähvardus ja katse tunnistajaid mõjutada, või mis põhjusel seda üldse rõhutati? Teiseks, ma saan aru, et Helme on siseminister, aga kui politsei uurib tema erakonnakaaslase potentsiaalset kuritegu, kas siis on ikka eetiline uurimisega nii lähedalt seotud olla? Kas ta ei karda, et seda võib tõlgendada katsena uurimise kulgu mõjutada?

Kas Itellas mõni normaalne inimene ka töötab?

Täitsa tõsiselt, iga kord, kui ma välismaalt midagi tellin ja selgub, et viimane jupp tuleb kohustuslikus korras Itellaga, jätab mul süda löögi vahele. Iga jumala kord on mul nendega jama. Asi on tõsiselt nii kaugel, et ma väldin netipoode, kes kasutavad DHL-i, sest DHL-i viimane aste meil on Itella. Iga kord ei õnnestu aga vältida, sest vahel on vaja midagi just ühest konkreetsest ronimisasjade poest.

Nii et seekord mõtlesin, et olen ise targem. Nägin saadetise jälgimisinfost, et pakk on hommikul Tallinnas kohaletoimetamiseks välja saadetud, nii et helistasin ise Itellasse ja küsisin, kas kulleril ikka on mu telefoninumber, et ta võimalike probleemide korral helistada saaks. Kinnitati, et jah, on, pole vaja millegi pärast muretseda, korrati number igaks juhuks üle ka.

Täiesti null oli minu üllatus, kui pakk sel päeval siiski kohale ei jõudnud ning jälgimisinfosse ilmus õhtul teade, et pakki ei õnnestunud siiski kohale toimetada. Helistasin mina siis järgmisel päeval (viimasel aprillil) uuesti Itellasse ja küsisin, et noh, kulla inimesed, mis juhtus siis. Vestlus oli umbes selline.

Teenindaja: “Ahjaa, ma näen, et teil on siin enda nimi ja mingi aadress, aga siis on firma nimi ka, selles ilmselt ongi asi.”

Mina: “Nojah, aga teie firma toimetab pakke kohale ju ainult tööaegadel, enamus inimesi tellib ju töö juurde selle pärast.”

Tema: “Seda küll, aga kuller ei näe oma pisikeselt ekraanilt tervet aadressi, ta näeb ainult ühte rida. Ilmselt nägi kuller ainult firma nime, aga tal polnud õrna aimugi, kus see firma asub.”

Mina: “Nojah, aga ekstra selle pärast ma ju helistasingi, et ta saaks mulle probleemide korral helistada. Mis sellest siis sai?”

Tema (abivalmilt): “Aga äkki Te olite just sel hetkel levist väljas?”

Nagu täiesti tõsiselt. Mis argument on “kulleril on liiga pisike ekraan, et tervet aadressi näha”??? Kas te ütlete otse mulle näkku, et teie firmas on nii sitt varustus, et isegi teie enda töötajad ei oska seda kasutada või? Ja kas ma tõesti peaksin uskuma, et ma olin ootamatult Tallinna kesklinnas levist väljas just sel hetkel, kui teie kuller mulle helistas? How about ta lihtsalt ei viitsinud kuskile helistada ja ei viitsinud netist firma aadressi ka vaadata (mida ta ekraanilt ei näinud, mis sellest, et täpselt samale aadressile on ka Itella suutnud varem pakke tuua), sest ta mõtles, et pohh yolo?

Igatahes sundisin end rahulikuks ja küsisin daamilt, et no mis siis saab nüüd, mul oleks vaja pakk kätte saada siiski, kutsikal seal sees läheb ilmselt juba vaikselt kõht tühjaks. Daam selgitas rõõmsalt, et esimesel mail loomulikult mingit pakkide kohaletoomist ei toimu, aga kohe pärast seda toome kindlasti kohale. Kirss koogil? Lubati seekord kirja panna kullerile, et pakk tuleb tõesti toimetada pakil olevale aadressile (sest no see on ilmselt erakordne, tavaliselt viiakse vanaemale või midagi), ja et ta võib mulle helistada, kui ta pakiga all on, et ta ei peaks ise hakkama välja mõtlema, kuidas lifti kasutada vms keerulist, mis Itella töötajatele ilmselt üle jõu käiks. Mina olin muidugi innukalt nõus, sest no mis mul üle jääb, ma tahan oma pakki saada ju.

Aga nagu te ilmselt arvata oskate, ma ei kirjutaks seda postitust siin, kui ma rõõmsalt oma uute asjadega arvuti taga istuksin. Täna hommikul helistasin jälle omal initsiatiivil neile, et küsida, kas mul on lootust täna oma asju kätte saada, sest olgem ausad, ma ei usalda seda saamatut seltskonda ja tahtsin kindel olla, et a) daam sai hakkama arvutisse märkme tegemisega ning b) kuller ja kõik sinna vahele jäävad vahelülid oskasid omakorda seda märkust lugeda. Vastus on loomulikult EI. Teisel pool toru olev neiu ütles kergelt väriseva häälega (ilmselt oli minu häälest aru saada, et ma olen umbes üks sekund karjuma hakkamisest), et neil on arvutis märge, et asjad toimetatakse kohale kolmandal mail. Ma tuletasin siis meelde, et mulle lubati mu asju “kohe pärast esimest maid” ja kui mina oma alpinistiseiklustest alles jäänud kolme sõrme vaatan, siis tundub, et esimese sõrme ja kolmanda sõrme vahele jääb veel üks, mida ma ausalt öeldes tahaksin juba väga kellelegi näidata. (Ei, ma ei öelnud talle nii, sest ta on suvaline telefonitõstja, see pole ilmselt tema süü, et ta sellisesse lootusetusse auku tööle on sattunud, aga avaldasin imestust küll selle arvutustehnika üle, mille käigus “kohe pärast esimest maid” kolmandaks maiks saab, mitte teiseks.) Kasu sellest muidugi ei olnud, sest “tänaseks on kullerid juba välja läinud”, minu süü ilmselt, et neile hommikul kell kaheksa ei helistanud, sest sealt saab midagi kätte siis, kui kas pidevalt seljas elad või suisa ise kohale lähed ja selle nende külmade sõrmede vahelt välja kangutad.

Ehk siis hetkel on minu internetipoodlemise kogemus selline, et asjad jõuavad Euroopa netipoodidest Eestisse umbes 2-3 päevaga. Ja siis läheb üldiselt ca nädal, enne kui Itella suudab asjad omakorda adressaadini toimetada. Omnival enamasti vähem, kuigi ka nendega on mul huiamist olnud, lihtsalt mitte nii tihti ja mitte sellisel skaalal.

Aga noh, kuna igas asjas tuleks näha ka natukest head – umbes aasta eest läks meie juurest Itellasse üle üks inimene, kes oma kõrgest IQ-st hoolimata on selline … omamoodi. Ilmselgelt on ta nüüd vähemalt sobivas seltskonnas ja inimestega, kellega ta võiks hästi läbi saada, nii et noh … ühel inimesel siin riigis on ilmselt hea meel, et see firma eksisteerib. Loodetavasti on neil Soomes rohkem fänne, sest no siit neid ei leia.

Minu päev prostituudina

Viimaste päevade uudised meenutasid mulle üht ammust lugu. Olin mina noore tudengina kella neljases loengus, kui mu telefon helises. Tubli lapsena ma võõrale numbrile muidugi ei vastanud, vaid helistasin pärast loengut tagasi. Kell juba pea kuus nüüd, eksole.

Mina oma õrna lapsehäälega: “Tere!”

Tema: “Kuradima hoor, sa ei helista mulle õhtul, kui ma perega olen!”

Mina: “Ee, Teie helistasite mulle ..”

Selle koha peal sai onu aru, et midagi on valesti, küsis ega ma Nadežda ei ole, ja pärast eitavat vastust isegi vabandas, enne toru hargile panekut.

Sel õhtul sain veel mitu kõnet, selgus, et kas nalja pärast või kogemata oli keegi minu telefoninumbri Nadežda nime all mingile seksisaidile üles pannud. Ma eeldan, et ju keegi ikka tegi nalja, sest:

Ffl7MTN.jpg.png

Meelde tuli see mulle aga neid viimaste päevade intervjuusid vaadates – on hulk inimesi, kes teevad väga pahasid asju, saades 100% aru, et need asjad ohustavad nende peret ja/või karjääri. Aga kui tekib tunne, et nende saladus PÄRISELT ohus on, saavad järsku kõik teised inimesed sõimu. Nagu isegi kui ma oleks prostituut – mina olen siin see teenusepakkuja, mina ei peta oma peret järjest suvaliste prostituutidega. Sisekaemus ja eneseanalüüs või, veel enam, OMA vigade tunnistamine ei tule sellistel inimestel üldiselt väga hästi välja. Või noh, neil ei ole selle tegevuse vastu erilist huvigi. Ning vähemalt mõned sellised inimesed tunneb juba silmavaate ja oleku järgi ära.

Ehk siis lühidalt – loodan, et üks daam nüüd mehe karjääri ärarikkumise eest kolakat ei saa.

Aga naljakas oli ju

Tahtsin selle Lobjaka-asja kohta öelda, et ma pole kordagi seda saadet kuulnud, sest ma ei kuula eriti raadiot, aga lugesin ta tviiti ja see on küll naljakas. Nii et neile vähestele, kes pole veel kuulnud, mis oli üks põhjustest, miks Lobjakas lahkuma sunniti, siis see oli see: 😀 😀 😀

Screenshot 2019-04-29 at 16.19.36

Millest nüüd see kisa ja kära?

Meedia käitub, nagu oleks midagi uudisväärset juhtunud. Väike naisepeks on konservatiivse elukorralduse lahutamatu osa, nii see käibki. “Tõde ja Õigust” olete lugenud? Sina oled Andres, teed tööd, maksad makse. Vahel saad vastu pükse, aga kui kohtusse lähed, küll sa juba kuidagi peale maksad. Aga poliitikuhärra on Pearu, käib joomas, peksab naist ja mõtleb, kas õnnestuks kuidagi sinu oma ka panna. Kui vähegi õnnestub, siis panebki. Nagu Lõuna-Eesti vanasõna ütleb: “nii nagu Helme ees, nii Kuusik järel”.

Tavaline Eesti elu.

Ainus asi, mis mind PÄRISELT üllatas, oli see, et Riigikogu esimees võib rahumeeli presidendi nime valesti öelda (kes see neil eitedel vahet teeb, ämairait?), ning see ei tekitagi suuri pealkirju või arutelu selle üle, kas see oli tõesti keelevääratus või teadlik alavääristamiskatse ja mõnitamine.