Tõmbame otsad kokku

Ma tegelikult juba kodus tagasi, aga tahaks ikka kirjutada sellest ka, kuidas meie viimased päevad läksid. Kuigi ma olen tegelikult ikka veel kurnatud, sest eile hakkasime hommikul kell viis sõitma ja koju jõudsime õhtul kell kümme – ja no kurnatud olin ma juba enne seda. 😁 Nii et see jutt ei ole täna siin ehk kõige koherentsem ja lõpus on pikalt hoopis keelejuttu, mis võiks ehk eraldi postituses olla, aga … see on tasuta toit, söö ja ära mölise.

Igatahes jõudsime lõpuks sinna lossi. Ma olin natuke hirmul, sest kõigi positiivsete arvustuste vahele oli mingi arvustaja internetis öelnud, et see on väga raske matk, võttis 50 minutit (mitte reklaamitud 20), sobib ainult väga heas vormis inimestele ja kindlasti peavad olema head jalatsid jne – ning meile tuli mõte sinna jalutada muidugi plätudes hommikust süües. No ja ma ei tea, mis ratastoolis sell selle arvustuse oli kirjutanud, sest muidugi oli tee ülesmäge (sest no loss on ju mäenõlval), aga see oli isegi palavaga ehk 15 minutit üsna meeldivat jalutuskäiku mõnusal jalgrajal. St ma saan aru, et mina olen harjunud selliseid rühkimisi 10 kg kotiga tegema, aga eeldaks, et inimesed, kes mingil põhjusel aeglasemad on, saavad ka aru, et nad erinevad sellest keskjoonest – ma nägin pensionäridegruppi sealt ilma mingi vaevata üles jalutamas (ja neile, kellele see vaevalisem on, oli rajale ka hulgaliselt pinke pandud). Igatahes tasus jalutada, ülevalt oli päris kena vaade.

View this post on Instagram

View of the town from the castle ruins

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu ei teinud me viimastel päevadel suurt midagi peale ronimise. Selles mõttes sai vist üsna ebatervislik, et ronisime kuus päeva järjest ilma sinna vahele ühtki PÄRIS ronimisvaba päeva tegemata, sest lihtsalt ei raatsinus. Ahjaa, ühel neist päevadest oleks peaaegu auto lömmi saanud, kui mitte midagi kurvemat, sest sinna cragi viiva tee viimased kaks kilomeetrit on ülikäänuline pimedate kurvidega (ja sildadega jne) rada, mis mahutab normaalselt ühe auto, aga on muidugi kahesuunaline. Õnneks olin ma kohalikelt õppinud sellise nipi, et enne pimedat kurvi lasin iga kord signaali, et võimalikud vastutulejad mind kuuleksid – nii et kui üks kord oli seal kurvi taga vastutulija, sai tema piisavalt hoo maha, et ma ninapidi nii kaugele teepeenrale saaksin, kui vähegi võimalik – peatus ninnuga ainult natukene enne mu auto tagumist otsa, aga kuna ma juba pooleldi teepeenral olin, sai ennast siiski minust mööda manööverdada. Elu on ikka seiklus.

View this post on Instagram

Modern views from ancient places

A post shared by Rents (@rrrents) on

Viimasel päeval me oma projekti ronida ei saanudki (mul olid kõik liigutused juba eraldi käes! Perkeeeeee?), sest weekend warriorid olid enne meid kohale jõudnud ja need rajad olid kinni. Ronisime siis nende asemel KAHTE teist 7a rada ja nö lihaste mahajahutamiseks lõppu ühe 6a+, mis toimis küll vastupidiselt. Pingutasin end põhimõtteliselt ribadeks ja olin pärast seda päeva nii tühjaks pigistatud ja ümber kukkumas, et ütlesin Sirrule, et mul savi, tema sõidab koju, sest mina ei jaksa.

Kodus istusin hetkeks diivanile ja tundsin, kuidas silmad iseenesest kinni vajuvad. Ei tahtnud süüagi, Sirru sai mu välja lubadusega mind viimase õhtu puhul natuke kenamasse kohta viia. Sain suisa ise koha valida. Ja hea valik sai, kusjuures see restoran polnud teistest üldse NII palju kallim ja asus ikkagi kesklinnas, kuigi tunduvalt vaiksemal eraldatud tänaval. Toit oli imeline, nii spagetid kui võõrast taldrikust varastatud gnocchid – ja see valge šokolaadi vaht oli nii hea, et üks parimaid magustoite ever, tasus selle nimel üheks õhtuks jäätisest loobuda.

View this post on Instagram

#🇮🇹🔝

A post shared by András Kis (@kisandras28) on

Lisaks oli teenindus selles mõttes ka suurepärane, et kelner rääkis minuga viisakalt itaalia keeles, mitte ei läinud kohe saksa keelele üle, nagu nad siin tegema kipuvad. 🤣 Tegelikult ma isegi ei tea, kas ma arenesin nädala jooksul või muutusin lihtsalt enesekindlamaks, sest kuigi aru sain ma normaalselt nii kohvikusituatsioonides kui ka cragis kohalike juttu pealt kuulates, siis reisi alguses küsisid teenindajad kõik alati saksa keeles üle (inglise keelt nad eriti ei räägi), ainult maakohtades, kus keeleoskus napp, kannatati mu purssimist, aga reisi lõpus said kõik mu itaalia keelest kenasti aru, kui ütlesin näiteks, et pange kokku pool klaasi valget veini ja pool klaasi Sprite’i (dont judge me, neil siidrit pole ja ma olen basic). Üks imelik viga, mida ma alguses tegema kippusin, oli see, et TEADSIN sõna, aga KASUTASIN selle vastandsõna – näiteks küsisin, kas võin võileiva külmana saada või ühel juhul küsisin, kas võime väljas istuda, kui tegelikult lootsin sisse konditsioneeritud õhu manu saada. Esimesel juhul parandasin end, aga teisel korral oli mul liiga piinlik öelda, et “andke andeks, ma olen loll lihtsalt”, nii et kannatasime vapralt ja sõime väljas. 😁 Õnneks läks see nali paari päevaga üle.

Aga täitsa tõsiselt, ma ei saa aru inimestest, kes räägivad vabalt mitut keelt. Ma näiteks võin prantsuse keeles raamatut lugeda või filmi vaadata (kuigi viimast eelistan subtiitritega teha), aga ma ei RÄÄGI seda – kogemusest tean, et kui oleksin olukorras, kus peab, siis paari päevaga räägiksin, aga kuna ma aktiivselt seda osaoskust ei kasuta, siis seda lihtsalt ei ole. See on kuskile aju tahanurka tolmusesse kasti ära pakitud ja kui seda vaja on, siis see kaevatakse kuskilt aeglaselt välja. Itaalia keelega, mis mul küll hulga kehvemal tasemel on, tundsin seda sama – et ka see sõnavara, mida ma une pealt kirjutada oskaksin, ei tulnud rääkides sugugi kohe meelde. Paari päeva pärast juba tuli. Nii et mulle on see täiesti uskumatu, et on olemas mingid pooljumalused, kes suudavad vajadusel otsekohe rääkida ka keeles, mida nad kaks aastat kasutanud ei ole – ja siis mina ajan isaga juttu ja ütlen, et autol oli vaja fuse ära vahetada, sest mul ei tule meelde, kuidas see eesti keeles on. Elu on ikka ebaõiglane.

Aga noh, ma olen eluga kodus tagasi, sel nädalal puhkame ja siis on kolm kuud aega, et end järgmiseks reisiks päriselt vormi ajada. Ja pange mu sõnu tähele, itaalia keele kavatsen ma päriselt selgeks saada, ka siis, kui selleks tuleb selle ainsa itaallasest töökaaslasega juttu ajama hakata.

Mul oli nii tore päev

View this post on Instagram

At Finale Ampola #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täitsa tõsiselt, nii palju toredaid asju sai tehtud. Päeva esimeses pooles käisime hommikuses cragis nimega Finale Ampola, kus ronisime ühte vahvat 7a-d, mis tundus igati tehtav, kuigi seal sai ainult paar tundi lustida, enne kui päike peale tuli. Pärast seda käisime eelmises postituses mainitud pärastlõunases cragis, kus veel ca neli tundi ühe teise 7a-ga rahmeldasime. Selle ajaga saime esimese cruxi kãtte ja teises mõtlesime ka kumbki enda jaoks välja mitu edasi aitavat järjestust, nii et see on ka kohe käes. Seal ca kella kolmest läks ka piisavalt jahedaks, et jaksaks üht-teist normaalselt proovida. Ma hästi ei usu, et me enne reisi lõppu ühegi puhtalt ära teeme, aga see jääb eelkõige selle taha, et selle palavaga pole kestvust nii palju, et 20 meetrit järjest raskeid liigutusi teha vahepeal köies puhkamata – aga meeldiv on näha, et ma ei vahi enam selle raskusastmega radu nagu lehm jõulupuud, vaid oskan nendega midagi peale ka hakata. Esimene rada oli tegelikult lühem, selle ehk isegi punnitaks ühe jutiga ära (üks põlvelukuga puhkekohtki sees jne), aga sinna ma ei taha tagasi minna, sest sain seal kõigest kahe tunni jooksul kolm puuki kätte ja nad tülgastavad mind piisavalt, et sellest kohast edaspidi eemale hoida.

(Üldse on siin kuidagi palju elusloodust. Väga palju liblikaid, kes muidugi armastavad ronijate värvilisi riideid, nii et liigutades peab ettevaatlik olema, et neile liiga ei teeks (osad armastavad nahale ka maanduda, keegi väitia, et neile meeldib sool ja higi on teatavasti soolane). Palju ämblikke, kuigi enamik neist on mitte päris ämblikud, vaid megasuured koibikud – need vahepeal ikka häirivad mind megalt, sest ma hipina ei taha neid ära ajada, sest nad elavad ju siin, erinevalt minust, aga nad armastavad passida just neis aukudes, kuhu mina oma sõrmi tahaks toppida. Aa ja üleeile olin ma ca 15 m kõrgusel, panin jala laiemale eendile ja … avastasin, et minu varvaste kõrval peesitab madu. Mitte väga pirakas, umbes nii suur, nagu meil noored rästikud, kui nad esimest korda välja päikese kätte peesitama tulevad, aga see võttis jala kergelt värisema küll. Ja kõige rohkem jälestan ma mingeid suuri musti mardikaid, mis sind puu otsast varitsevad, sulle otsa hüppavad ja hammustada üritavad. Rõvedad. Karjusin üks päev meeleheites Cyrusele, kui üks kolmandat korda mind rünnata tahtis ja ma olin sunnitud ta maha lööma, et hommepäev läheme sisse ronima, on konditsioneer ja keegi ei ürita mind pidevalt ära süüa. Ta ainult naeris mulle näkku, nii palju siis toetavast kaaslasest.)

View this post on Instagram

Found a way to deal with the ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga nende kahe ronimiskoha vahel leidsime täiesti juhuslikult kose. Sõitsime mööda maanteed ja sattusime peale. Vesi oli mõnusalt jahe ka, aitas natukenegi jahutada – kuigi koseni ujuda ei saanudki, sest vool oli nii tugev, rapsisin natuke tühja ja siis andsin alla.

Ehk siis tänasesse mahtus julgelt kuus tundi ronimist ja üks mõnus suplus. Ja unustage kõik mu eilsed valed, üks korralik pasta läks ka ikka sinna lõppu, sest no sellise rabelemise peale läheb iga ilmaga kõht tühjaks.

P.S. Meil on siin ainult täiskasvanulik huumor. Hakkasin täna Sirrule rääkima, et nii tore, et vetsupoti kõrval see pisike vannike on, nii mugav seal juukseid pesta. Kahjuks ta juba tunneb mind, hetkeks ka ei usu sellist juttu. 😦

Ähin ja puhin

Palav on, kulla sõbrad. Nii sossu, et nö Itaaliapärast meelelahutust väga nautida ei saa – kohvi selle palavaga ei joo, pitsat eriti ei söö jne. Gelatot muidugi sööme, aga magusat ju ka ei jaksa nii palju kuumaga. Esimesed paar päeva oli jahedam, nii et siis sai ikka pastat nauditud jne, aga nüüdseks elan siin olude sunnil üllatavalt tervislikku elu, sest ühtki toitu ei suuda tervet taldrikutäit praegu nagunii ära süüa, nii et pigem näksin puuvilju ja valgubatooni.

Ronimisega on sama lugu. Nädala alguses käisime ühes lihtsalt puude varjus oleva kaljuseina ääres, kus oli lõunani talutav, siis hakkas päike peale paistma. Tol päeval mul nagunii ronimisest midagi välja ei tulnud, sest olin ikka veel kuumusest poolnõrkenud, pea käis kogu aeg ringi ja väsisin megakergesti. Nüüdseks on üldine enesetunne hulga parem, aga no vastupidavust on ikka täielik null. See oli muidu lahe koht, suisa trepp viis kohale jne, aga mul oli selle 10-minutilise jalutuskäigu tulemusel keel vestil nagu koeral. Trepp oli ikkagi lahe:

Järgmisel päeval läksime hommikul kell seitse ühe mägijõekese äärsesse kohta (see üle-eelmise pildi jõeke), kus vesi on nii külm, et jahutab ümbritsevat tuulekest ka päris korralikult.  Lisaks veel see boonus, et kuna silda ei ole, siis mammad-papad oma tittedega sinna eriti ei saa, saab rahus ja vaikuses ronida (hiljem muidugi selgus, et ma unustasin, et ronijad on ju hipinärakad, lastel võetakse lihtsalt püksid jalast ära ja siis saab ju läbi külma jõe joosta, pole vaja karta, et sokid märjaks saavad – aga koht on siiski 40 minutit linnast väljas, nii et sinna jõuavad ainult mõned üksikud innukad). Seal oli esimesel päeval lausa nii meeldivalt jahe, et ronisin pikkade käistega – aga tol päeval oli ka “ainult” 30 kraadi. See oli ka siiani parim ronimispäev, sain ühe megahuvitava ja samas parajalt jõulise 6b+ peal rabeleda, kus ma tegin kõik liigutused ära, aga loomulikult ei suutnud neid praeguses seisukorras puhkamata kokku ühendada.

Täna oli juba 35 ja siis oli seal ka maikaga palav. Lihased valutasid eilsest ja vaim oli nõder (mul on lisaks kuumusest tingitud nõrkusele ka igakuine nõrkus, mis vahel miskipärast vaimset poolt ka mõjutab – olen varemgi märganud, et vahel on sel ajal järsku METSIK vastumeelsus igasuguse riskidevõtmise suhtes, kõik tundub hirmus, ka need rajad, mida ma muidu soojenduseks ronin jne). Nii et täna ronisin vähe, puhkasin pigem, et homme korralikumalt proovida – aga homseks lubab juba 37 kraadi. Ja siin on see häda, et mind huvitavad eelkõige neli väga huvitavat 7a-d, mis asuvad sellisel seinal:

Redelid on seal selle pärast, et sealt imbub vett välja ning seina alumine osa on kogu aeg märg ja ligane, nii et päris ronimine algab selle kohalt. Täna proovisime natuke seda, mis keskmiste redelite kohal on, aga eriliselt ei pingutanud. Aga mure on selles, et see sein on hommikul (kui veel natukenegi jahedam) päikese käes ja muutub taas ronitavaks umbes kella ühe-kahe ajal, kui temperatuur on juba lakke roninud, kivi on soe ja sellest tingituna ka libe jne. Päikese käes ronimine ei oleks aga ka hommikul kella kaheksa ajal sugugi mõistlik (ja meil on huvitavaid radu mitu, nii et selleks tahaks tegelikult mitut pikemat päeva), sest ma suutsin siin elus esimest korda VARJUS olles punaseks minna. Täitsa tõsiselt, terve päeva jooksul olin päikese käes nii palju, et kõndisin auto juurest ca kolm minutit puude varju ja hiljem tagasi ning seejärel autost kõrvalmajja, taas autosse ja sealt tuppa. Nii et ju hiilis piisavalt kiirekesi ka varju. No ja teiseks muidugi see, et see päike kõrvetab ka hommikul piisavalt teravalt, nii et 10 minuti pärast ei suuda lihtsalt enam teha dünaamilisi ja/või jõulisi liigutusi.

Nii et alustuseks lähme homme hoopis ühe järve ääres asuva kaljuseina juurde, kus ujuda ka saab (kodus ma võtan küll külma dušši juba mitu korda päevas, aga sinna mägijõkke poolalasti saksa lapsukeste juurde ei tõmmanud), ja siis vaatame ehk päeva teisel poolel uuesti, kas kannatab siin veel ronida. Tahaks küll nii väga, tõmbab nagu magnetiga.

Iseenesest on puhkus ikkagi äge, ma olin koolist lõpuks nii väsinud. Siin ärkad küll tund aega varem kui kodus tööleminekuks, aga ikka oled rohkem puhanud. 😀 Ja isegi ronida on tegelikult siiski saanud ning mul ei olnud ronisaavutuste koha pealt erilisi ootusi, sest ma pole ju viimased kaks kuud eriti trenni teinud, vaid olen rohkem koolile pühendunud, aga kahju on sellest, et siin on nii palju teisi meelelahutusi, mida kuuma pärast proovida ei ole saanud. No näiteks tahaks rattaid rentida ja lossi juurde vändata, aga ei tõmba selle ilmaga ju. Pigem läheb vist ikka nii, et sõidame autoga läbi, sest jahedamat ilma lähipäevadel loota ei ole. No ja sellise ilmaga ei lähe ju ka ümberkaudseid linnu avastama, istud konditsioneeritud ruumis ja jood … isegi mitte veini, sest selle palavaga hakkaks liiga kiiresti pähe. 😀

Aga see, kui ilus siin on, on sellest hoolimata imeline. Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa meeldivad mulle lihtsalt nii väga. Isegi Sirru on palavusest hoolimata megarahul ja muudkui kiidab. Nii et ju sai ikka hästi valitud.

Arco, Itaalia

View this post on Instagram

Ciao, bello 😘 #stylefirst

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ilus koht on, mis ma muud ikka oskan öelda. Saabusime laupäeval nii hilja, et sel kellaajal ei näinud enam midagi, väljas oli kottpime. Hägusalt oli aru saada, et kuskil on mingid mäed, aga see oli ka kõik. Kuna pidime ise end tuppa laskma, üritasime alustuseks muidugi hoopis alumise korruse naabrite juurde sisse murda – võti läks kenasti lukuauku, ainult keerata ei tahtnud. Jaurasime sellega seal ühtpidi ja teistpidi julgelt mitu minutit, enne kui mulle pähe tuli, et äkki meiega suhelnud itaallasele on koolis briti inglise keelt pähe taotud ja nüüd ta usubki, et see, mille kohta meie kolmas korrus ütleme, on inglise keeles teine. Nii oligi, kolmandale korrusele saime kenasti sisse ja viskusime voodisse. Öösel ärkasin veel mitu korda unesegaselt üles ja mõtlesin, et on siin alles innukad kristlased, isegi keset ööd taovad oma kella, minarettidel on ikka omad boonused, vähemalt öösiti vait – alles järgmisel päeval sain aru, et see kirikukell on tõesti kell, st kell viis hommikul koliseb viis korda, kell kuus kuus korda jne, millel on öösiti ehk oma varjuküljed. Aga see-eest kaasneb korteriga selline vaade:

View this post on Instagram

This will be my view for few days 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile uimasime niisama ringi, sõime jäätist ja nautisime (varjus püsides) ilma. Siin on hetkel kuumalaine, järgmisel nädalal lubab iga päev vähemalt 30 kraadi, nädala teiseks pooleks suisa 38 (loodan, et me jõuame enne lahkuda, kui asi nii hulluks läheb). Sellest tingituna ka ei hakanud täna end ronimisega pooleks rabama, vaid aklimatiseerusime rahulikult, ostsime ühe raamatu ekstra suvel ronimise kohta (et kus need varjulisemad cragid on jne) ja tegime plaane. See kant on ronimisele nii orienteeritud, et isegi mina ei olnud ühes kohas korraga nii palju ronimispoode näinud. Kalymnosel näiteks on ka neid palju, aga ikkagi nii, et iga pood müüb kõike, siin on igal vähegi kuulsamal firmal oma esinduspood. Ma lõin ristimärki ette ja astusin selg ees jälle välja, sest plaanis oli seekord mitte liigselt kulutada, sest ega mul midagi otseselt vaja ei ole – ja siiani olen tõesti ainult pildil paistva nokaka ostnud, sest viimane aeg mul ka stiilseks hakata. No ja päike ei paista nii otse silma, sest päikseprillide kandmine eeldaks ju läätsesid ja kuigi need on mul kaasas, ei viitsi ma üldiselt jamada.

Aga äri on siin nii edukas, et vähemalt kahel firmal olid eraldi poed laste ja täiskasvanute varustuse jaoks. Ma isegi ei kujutanud varem ette keskkonda, kus ainult laste matkavarustusele suunatud pood end ära tasuks – aga siin on tõesti kõik väga perekeskne. Isegi ronimisraamatutes on ligipääsuinfo juures iga ronimisala kohta eraldi kirjas, kui lihtne on lastega ligi pääseda, nii et muidugi on neile varustust ka vaja. Ja ligipääsud on küll ehk karmi kaldega, nii et võtab mul keele vestile, aga üldiselt päris astmetega, laiad jne, nii et ongi võimalik cragi lapsevankriga ka saada. Ning kuna ka rattasõit on väga populaarne, siis näeb lapsi väga varakult ka rataste seljas, vanuses, kus meie omad veel pigem kolmerattalistega kärutaks.

View this post on Instagram

I ❤ these narrow streets

A post shared by Rents (@rrrents) on

Linn on väga ilus, ma iga kord ikka avastan, kui väga mulle Itaalia meeldib. Need kitsad tänavad on imelised, väga ilus on kõik. Siin linnas on eriti tore see, et koerad on igal pool, tänaval neile ka joogikausid jne, aga mina ei näinud mitte üht hunnikut ning nad on nii hästi kasvatatud, et ei tee tänaval üksteisest väljagi.

Itaallased ka meeldivad, väga toredad inimesed. Ainus asi, mis mind hämmastab, on see, kuidas neil on muidu alati aega – poes ajavad kassiiriga juttu, teenindus on aeglanerahulik, nauditakse hetke. Ja siis saab see sama itaallane rooli taha ja sõidab nagu psühhopaat, näiteks on valmis pigem vastutulevast autost hoolimata vastassuunavööndisse tõmbama kui ülekäiguraja ees peatuma. Nagu Jekyll ja Hyde. Aga sellistel hetkedel mõtlen ma alati sellele, kuidas Sirru naerab selle üle, kuidas eestlastel on muidu personal space ja isiklik ruum sama suur, kui maakera, aga toidupoes on igati normaalne sõnagi ütlemata kellegi kaenla alt end läbi pressida või kellegi jalgade vahelt piimapakki õngitsema hakata. Eks see inimhing ongi selline vastuoluline.

Mittehoolimise juhend / The Subtle Art Of Not Giving A Fuck

Pealkiri on väga viisakalt ja üsna hooletult tõlgitud (eesti keeles on see ametlikult ilmunud kui “Kuradile! Suva olemise peen kunst”, mis tekitab minus teatavaid küsimus, sest MUL ju on suva, mitte MINA ei ole suva, nii et “suva olemine” … ei kõla nagu eesti keel ning mina toimetajana ei oleks seda pealkirja sellisel kujul läbi lasknud).

Kurat, äkki see oli test? No et raamatu mõte oli, et ei tohiks tühjast tüli teha – ja mina ikka norin juba pealkirja kallal. Läbi kukkusin sel juhul vist, kulla sõbrad. Jätka lugemist

Veel suurem jee!

View this post on Instagram

I made it to the top of Africa today 😍🏔 just in time for the sunrise (which means start hiking at midnight). That was probably the hardest thing I’ve ever done..mentally and physically. But with the best guide @costamduly by our side there was no other way than up to the summit – but pole pole 😉 Now I’m ready for a shower after one week without running water 😂 . . . #kilimanjaro #mountkilimanjaro #killedthemountain #summiting #summit #topofafrica #imadeit #proud #highestfreestandingmountain #hiking #africa #tanzania #abovetheclouds #sunrise #onceinalifetimeexperience #view #neverstopexploring #uhuru #uhurupeak #peak #girlswhohike #happyclimber #climbing #kili #volcano #mountainlove #happyclimbing #travel #traveling

A post shared by Sinja (@sinjamoller) on

Annabeli raviks vajalik raha on koos! Te olete ikka kõik nii ägedad! ME oleme ikka kõik nii ägedad! Aitamine on nagu mäkketõus – tundub ehk küll, et teed ainult ühe pisikese sammu teise järel, aga ühel hetkel oled selle tulemusel tippu jõudnud. Aitäh kõigile, kes kas või tibusammude või heade mõtetega seda teed kaasa astusid.

Häid jaane kõigile!

Jee!

Sain oma selle semestri kõige huvitavamas aines (infoturbes) A – tõesti oli äge aine, kuigi tööd oli ka palju, kindlasti rohkem kui kolme punkti puhul tavaks. Muide, kui keegi tunneb, et ta tahab end vahel harida, siis vähemalt Tartu Ülikooli IT-osakonnal on küll väga paljude ainete materjalid (kohati isegi videoloengud) kõigile internetis vabalt kättesaadavad. Ainult võta ja õpi.

Teine lahe asi on see, et kuna pidin kolmapäeval seal kandis poolteist tundi aega parajaks tegema, käisin üle ca aasta aja Joogaruumis. Olen kindlasti rääkinud, et pärast põlvevigastust ei saanud käia, sest kuigi Mihkli tunnid mulle VÄGA meeldivad, on need põlvede ja õlavöötme seisukohast siiski ka väga karmid. Tagantjärele mõtlen, et ega see mõistlik mõte ei olnud, just enne puhkust põlve testima minna, aga taastusravi on järjest rohkem igati tavaliseks võimlemiseks üle läinud ning viimased paar kuud olen saanud juba isegi ühejalakükke jälle ilma igasuguste probleemideta teha (teen ettevaatlikult ja üle kolme järjest ei tee, igaks juhuks, sest aasta alguses hakkas siiski tuikama, kui hoogu läksin). Nii et nagu kalkun ees, mõtlesin ka mina, et mis seal ikka juhtuda saab, ja läksin ikka.

Olgu öeldud, et tund oli täpselt selline, nagu ma mäletasin, kerelihaseid võttis nii korralikult, et järgmisel päeval isegi tuikasid natuke, mida mul väga naljalt ei juhtu. Õlad samuti raksusid veel täna hommikuvõimlemise ajal, sest seal pannakse korraga ikka üsna palju koormust peale. Hästi palju on igasuguseid erinevaid planke ning siis nende käigus põlvega randmete ja küünarnukkide kopsimist. Samuti on palju igasuguseid kätelseisu eelharjutusi, mis eeldavad ka jalaga lükkamist, mis teatavasti on põlvele koormav, aga see on vähemalt selline koormus, millega mu kehaharjunud võiks olla. No ja lisaks sellele hästi palju ühe jala peal aelemist (sh asendivahetusi, mis tähendab, et põlv peab stabiliseerimisega eriti vaeva nägema), kuigi seal ma üritasin end natuke siiski tagasi hoida, nii igaks juhuks. Ma olen ju nagu karu, esimese hooga ei saa midagi aru, suured lihased teevad kõik töö ära, järgmisel päeval väikesed valutavad, sest olid ka sunnitud üle saja aasta midagi tegema.

Tulemus? Eile hommikul tundus, et hoopis parem põlv on kergelt valus. 😀 Tegelikult ei olnud miski otseselt valus, lihtsalt kuna pole sellise trenniga harjunud, siis reied olid megapinges ja survestasid omakorda põlvi, nii et pidin neid suisa eile hommikul ja õhtul ning veel täna hommikulgi rullima. Iga kord sai kohe hulga parem ja see murelapsest vasak põlv on ka igati kenasti käitunud, ei ühtki valupiuksu.

Siiski on minu jaoks tegu trenniga, mida ma väga naudin, aga kus ma püsivalt ei käiks. See sobiks kaks-kolm korda käimiseks pigem inimesele, kes muud trenni ei tee, aga mina tunnen küll, et kui ma niigi oma õlgadele palju koormust annan, siis selle tihti tegemine oleks mulle natuke liig. Jääb ilmselt mulle pigem magustoiduks 2 või kolm korda kuus, sest millalgi võiks lihased ju puhata ka. Aga nii tore teada, et ma seda endale taas liigselt muretsemata lubada saan. 🙂

  • Kategooriad