Ma tegelikult ei pane, aga vahel nii tahaks. Täna näiteks tahaks räigelt avalikult kiruda kedagi, aga ei saa. Nii et ei kiru, ütlen lihtsalt, et närvid on läbi nagu politseikoeral, sest no mul on kuu aega lõpuka esitamise tähtajani, magada ei saa, sest titel tuli uus valus hammas, nii et loomulikult olen ma taas haige. Ma olin valmis selleks, et raudselt hakkab titt tihti haige olema, sest seda nad kipuvad tegema, aga keegi ei öelnud mulle, et nende tittede kõrvalt (või neist sõltumatult) on emad ise pool ajast haiged. Ja enda tutvusringkonnas näen päris palju seda, et emad on tihedamini haiged kui lapsed ise, ilmselt siis magamatuse ja üldise stressi koosmõjul.
Kõige mõnusam on see, et kogu see stress mõjutab loomulikult ka vaimset võimekust. No teate küll, seda, mida mul lõputöö kirjutamiseks vaja läheks. Mul on tunne, et ajutegevus on kohati täiesti nullis. Ja ma ei tee nalja ega liialda. Toon näite. Minu lõputöö on andmeanalüüsi põhjal, eks ole, ja andmeanalüüs käib pea alati dataframe’idega (põhimõtteliselt nagu Pythoni või R-iga loodud Exceli tabel). Paned oma andmed kuskile tabelisse ja siis edasi manipuleerid neid andmeid, teed, mida on vaja teha. Ja noh, sel nädalal, pärast mitmeaastast kogemust Pythoni ja kogu selle kraamiga üldiselt, olen ma KORDUVALT guugeldanud, kuidas uut tühja dataframe’i luua. Sest ma siiralt ei mäleta peast hetkel isegi neid kõige lihtsamaid käsklusi, mida ma üldiselt korra päevas ikka tegema pean. (Asja teeb paremaks (naljakamaks? kurvemaks?) see, et seda ei peaks isegi guugeldama, sest kui sa pd. juba sisse trükid, siis ta pakub sulle ise erinevaid populaarsemaid käsklusi.) Et edu selle lõputöö kirjutamisega siis, I guess.
Ahjaa, ma ei tea, kas mul on eriti aktiivne laps või olen mina eriti kehv lapsevanem, aga mäletate, ma paar kuud tagasi ütlesin, et ma ei tea, kust inimestel see energia tuleb, et mitu last väikese vahega tuleb. Ma olen vahepeal vaatenurka muutnud, nüüd ma ütlen täiesti siiralt, et ma ei tea, kuidas inimesed sellises olukorras suudavad mõlemad lapsed tervelt üles kasvatada. Ma enda arust olen täiega aktiivne ja hoolitsev lapsevanem, aga viimase nädala jooksul on ta suutnud endale ühe teetassi kaela tõmmata ja ühe korra kolinaga voodist alla lennata. Kusjuures ma olin temaga koos voodis, me mängisime seal ja vaatasime raamatuid, kui ta järsku otsustas hüpata võrevoodi serva külge (ma ei teadnud isegi, et ta hüpata oskab), ei saanud head haaret ja veeres üle serva. Sirru juba ütles üks päev vihaga, et me oleme lapsevanematena saamatud ja kuskil narkarvanematega samal pulgal, sest me ei avastanud otsekohe, et ta õppis maast telekalaua peale ronima ja oli avastamise hetkeks juba käsipidi teleka küljes. Et noh, ma vean teda kaks korda nädalas erinevasse trenni, üritan võimalikult palju erinevaid kogemusi pakkuda, võimalikult palju olemas olla jne, aga olen samal pulgal narkarvanematega. Ok siis. Aga no mõte jääb samaks, oleks mul neid mitu, peaks üks vist pool ajast puuris olema, et tal oleks mingigi tõenäosus kooliminekuni elus püsida. Juba ühega ei ole see pea- ja niisama traumade kogus, mis siin olnud on, kuidagi normaalne.
Ma ei suuda uskuda, et ma veel uhkelt jagasin seda sõpradele ja rääkisin, kui JÄRJEKINDEL ja TAIBUKAS mu kass ikka on. Kujutate ette, muidu arvatakse, et oranžid kassid on lollid! Aga tema mõtles välja, kuidas automaatsöötjat lahti teha – ei kraabi suvaliselt, vaid paneb ühe käpa raskuseks peale ja teise käpaga sikutab just seda pöörlevat jubinat, mida vaja, et seda lahti saada.
Noh, selle peale see geenius ei tulnud, et kui sina oma hommikusöögi õhtul kell 10 ära sööd, siis hommikul on kõht tühi. Nii et sõi tema õhtul oma hommikusöögi ära, läksime kõik magama. Ja öösel kell pool viis ärkasin ma selle peale, et ta üritas TÄIESTI TÜHJAST kausist hommikusööki välja peksta. Nagu tule taevas appi, mõlemad luugid olid pärani, näha on ju, et kauss on tühi. Noh, läksin seda kaussi tal eest ära rabama ja kuna ta sai aru, et mul on selge plaan selle käigus ta ka jalaga õhulennule saata, pani ta sellise hooga jooksu, et esimese hooga jooksis peadpidi Merru mänguasjahunnikusse (mida pole raske teha, sest nädalavahetuseks on terve meie kodu ühtlane mänguasjahunnik) ja seejärel MINU MAGAMISTUPPA voodi alla. Selle peale ärkas titt muidugi üles ja hakkas ehmatusest nutma, mille peale see lammas hakkas voodi all omakorda karjuma.
Ehk siis jah. Võtan oma sõnad tagasi, ei ole siin majas ühtki taibukat kassi. Kui kellelgi on nülgimiskoolitusele modelli vaja vms, võite ühendust võtta.
See oli nende kõige pisem talleke, alles ca nädalane – suuremad tegid titte nähes kohe minekut, see vist pole veel piisavalt kindla sammuga
Oli meil siin üks just, üsna täpselt 15 kuu peal. Tahtsin kirja panna, sest kui muidu on nagu mingilgi määral raamatu järgi käinud, siis seekord üldse mitte. St raamat ütleb küll, et selles vanuses peaks arenguhüpe olema, aga selle kohaselt peaks ta hakkama nüüd näiteks kõrgemaid torne ehitama ja rohkem kui kahe tükiga puslesid kokku panema – mille peale minu ainus emotsioon oli, et oot, teie omad siiani ehitasid (madalaid) torne ja panid (kahe tükiga) piltmõistatusi kokku v? Tema lammutab siiani minu torne (kaks korda on pannud kolm klotsi üksteise otsa, aga need olid täiesti suvalised hetked ja mõlemad nüüdseks juba mitme kuu eest) ning kisub kahe tükiga pilte laiali. Ehk siis ei, ei ehita ta siin mingeid torne ega pane pilte kokku.
See-eest ta ronib kõige otsas, mille otsas vähegi ronida annab, hüppab joogapallil üles-alla (minu kätest kinni hoides muidugi), kõnnib tagurpidi (seda pidi hiljuti beebivõimlemises tegema ja hakkas vist meeldima), laseb ise titekate liumäest alla (ja ronib sealt teisipidi üles, sest trepist käimine on nõrkadele) ning teeb muud sihukest füüsilist. Ja ei saa öelda, et oleks ainult nurture, mitte nature, sest kuigi ma muidugi abistan teda, kui ta ukerdada tahab, mitte ei keela (Sirru ütles hiljuti, et “you are beta spraying to a literal baby,” sest ma õpetasin teda ronides täistalla peale astuma, et stabiilsemat asendit saavutada), aga me tegelikult mängime hästi palju klotside jms asjadega ka. St mina mängin klotsidega ja tema lööb neid minu käest minema.
Aga muutused siiski on. Esiteks hakkas ta üleöö hulga innukamalt “rääkima”. Kogu aeg jutustab midagi oma keeles ja üritab nii meie öeldud asju järele öelda kui ka kuuldud laulukesi järele laulda (eriline hitt on Daria multika algus, kus ongi lapsele sobiv la la la la la). Nii et keele areng on intensiivistunud.
Teiseks käib ta nüüd hommikuti potil. Ei, mitte nagu päriselt ja teadlikult – ma tean ühte temavanust tüdrukut, kes tõesti käibki potil, kui ükskõik kumb häda on. Isegi ühte kümnekuust tean, kes käib ise pissil. Muuhulgas pannakse teda iga päev kolm korda 10-15 minutiks potile, mis tekitab küsimuse, et kas sa lööd teda haamriga põlvedesse või kuidas ta sul paigal püsb? Aga see selleks. Minu oma ei käi NIIMOODI potil, aga ta käib hommikuti potil. Ehk siis mulle ei tundu, et ta otseselt aru saaks, et tema nüüd istub ja pissib, aga ta hiljuti sai aru, et ta nukk joob ja seejärel läheb potile pissile. Nii et igal hommikul panen nuku ühele potile ja tema teisele potile (sest kuidagi on meile siia kaks potti sattunud, miks neid siis mitte kasutada) ning selle käigus saavad mõlemad hommikuse häda tehtud. Enamasti isegi mõlemad potti, mitte selle kõrvale. Taas, ei tundu, et see väga teadlik oleks, ta tundub pigem iga kord pisut üllatunud, kui see juhtub, aga ta on nüüd piisavalt kannatlik, et vannitoas passida, kuniks see juhtub. Aga selle esimese maha istumise ja “psss” tegemise ajal ei tule üldiselt midagi, tuleb natuke hiljem, kui ta juba Paulaga mängima hakkab.
Ilmselt sellega väga tugevalt seotud on see, et ta tunneb viimasel ajal keskmisest rohkem oma keha vastu huvi. See on vist tsükliline ka, sest kunagi ammu-ammu oli mingi aeg, kus ta uuris ennastunustavalt oma varbaid. Nüüd avastasin ta üks päev oma naba vaatamast. Ja nuku puhul muidugi uurib seda ka, kuidas need igasugused protseduurid üldse käivad, nii et arvata on, et ühel hetkel varsti avastab ta, et tema ja nuku vahel on teatud anatoomilised erinevused (kuigi nabad on sarnased). Ja mind täiega hirmutab see, et kui varem ta suht ignoreeris kogu mähkmevahetusprotsessi, siis nüüd vaatab ta sellise huviga, et ma tõsiselt kardan, et hakkab varsti kakast mähet rabama. Igaks juhuks üritan selle alati kähku käeulatusest välja saada, sest ma olen mitmelt tuttavalt kuulnud, et nende lastel oli faas, kus nad üritasid 💩 süüa.
Kolmandaks võib vist tuua peenmotoorika arengu. Näiteks üritab ta nüüd tihti klotse aukudesse toppida ja saab isegi hakkama, kui õige auk ette satub – aga värvikontseptsiooni ei tundu veel olevat, ei teki seda mõtet, et äkki kollase klotsi paneks kollasesse kollase värviga ümbritsetud auku (seda pole väidetavalt mõtet enne 18 kuud oodata ka). Aga näiteks sellele samale nukule saab lutipudeli kenasti suhu ja üldse saab hakkama selliste täpsust nõudvate asjadega, mis teda natukenegi huvitavad.
Neljandaks on ta hakanud huviga joonistama. Või noh, kritseldama, eks see on see esimene samm. Kui varem tegi vahel harva mõne kriipsu, siis nüüd võib mitu minutit järjest innukalt kritseldada.
Viiendaks … Ma ei tea, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et ei kõlaks, nagu ma ei salliks oma last. 😀 Ma armastan teda ikka väga ja mul on temaga koos tore, aga varem olid teatud tegevused, mille käigus sai koos lõõgastuda. No näiteks raamatuid vaadates või teda vannitades. Nüüd ta avastab erinevaid süsteeme (see on küll otse raamatust) ning näiteks vannis testib gravitatsiooni ja minu reaktsiooni sellega, et viskab otse minu näo ees kõigest jõust šampoonipudelit vette, et mind täis pritsida. Või karjub, kui ei saa kraaniga mängida, nii et ma pean kogu aeg valvel olema, et ta liiga kuuma vett ei laseks. Või raamatut vaadates tahab kõiki klappe küljest kiskuda. Või konkreetselt testib suvaliste asjadega, et näha, mille peale ma EI hakkan ütlema – no näiteks leiab rulli vetsupaberit, hakkab sealt tükke küljest rebima, endal ootusärev nägu peas. Ja kui ma selle peale midagi ei ütle, siis hakkab seda paberit suhu toppima, sest selle peale ma ometi keelama tulen, sest kõik teavad, et ma ei luba ju mitte midagi head süüa. Plastiliini maitset ta vihkab ise ka, aga ikka topib suhu (ja siis krimpsutab nägu), ainult selleks, et mind närvi ajada. Ma arvasin, et kaheselt tuleb see – mis see tähendab, et läheb veel hullemaks v?
P.S. See on ikka huvitav, kui erinevalt lapsed arenevad. Jagasin instas, et minu oma on juba ca neli kuud osanud laelampe põlema panna ja ära kustutada (st siis, kui hakkas kõndima, hakkas kohe ka seda tegema, varem ta ei ulatanud lülititeni), aga selle kastis paistva lülititega mänguasjaga hakkas alles nüüd mängima, sest varem polnud selle jaoks peenmotoorikat. Praegu ka oskab ta sellel lüliteid klõpsida ja vahel veab ka selle ülemise rea keskmise nupu keeramisega, aga võtit ise ei keera ja seda juhet ise sisse-välja liigutada ei oska. Ja keegi kommenteeris, et neil just vastupidi, sama vana titt juba ammu mängib pisikeste lülititega, aga suuri hakkas nüüd kasutama.
Olen täielikus hämmingus praegu. Facebookis on blogipostituste jagamise grupp, eks ole. Ja mingi tüüp (Erkki Meidla) küsis inimestelt, et kuulge, näidake oma blogisid, uurimistöö jaoks. Ja inimesed jagavad, ilma ühegi küsimuseta. Kedagi peale minu ei tundu huvitavat, mis uurimistöö üldse on, mida uuritakse, mis vahenditega uuritakse, kas enne võimalikku avaldamist küsitakse veel eraldi luba jne. Muide, minu küsimuse peale, et mida üldse uuritakse ja mis eesmärgiga materjali kogutakse, vastas ta südamerahuga, et “sisendi kogumiseks”. Ahsoo, no kui “sisendi kogumiseks”, siis muidugi, sain kogu oma uudishimu rahuldatud. 😀
Kiire guugeldamine näitas, et tegu on “turundusspetsialistiga”, nii et ju siis on “sisendi kogumise” eesmärk kuidagi teie pealt teenida. Või ei tea, äkki tõesti mõtleb lihtsalt, et hakkab suvalisele mammiblogijale pakkuma teenust tema paremaks turundamiseks. Lihtsalt minu jaoks on see täielik hämming – kui tuleks mingi suvaline Erkki ja ütleks, et “naised, jagage alastipilte, uurimistöö jaoks”, kas te siis ka saadaksite ühegi küsimuseta lihtsalt pildid teele v?
Selle komboga peaks soe olema küll ka null kraadi juures, eriti kui soojad toariided all
Mis te arvate, kellel pole lapse talvekombe mitte ainult ära pakitud, vaid suisa ÄRA ANTUD? 😀 Jep, c’est moi! Nii et loodame, et alla nulli ikka ei lähe enam, siis peaks Didriksoni ja aluskihtidega kenasti läbi ajama, kui välja arvata see väike murekoht, et ta on nüüd õppinud hammastega kindaid käest kiskuma. Aga see-eest käis külas tädi Reet ja tõi lapsele nii palju riideid, et sellega on vist kuni neljanda sünnipäevani muretu. Muuhulgas selle pildil oleva jope, mis on TÄIESTI SUUREPÄRANE. Käised on täpselt parajad ja otstest ümber, seest on mõnus ja karvane jne. Küll on tore, et on olemas toredaid inimesi.
Ja no kuna Reet käis külas, siis käisime muidugi ronimas ka. Mul oli see rohkem sotsiaalne visiit, sest miskipärast tahtis mu titt seekord ainult süles olla (ehk selle pärast, et tavaliselt käime me ronimas siis, kui on peale minu kolm inimest veel, nii et see laupäevane rahvamass võis pisut hirmus olla), aga no tore ikka. Ja muide, selle rajaga olen ma ammu maadelnud, sest ei hoidnud selle kõige esimese liigutuse svingi alguses ära, aga nüüd sai see lõpuks tehtud. Muuhulgas nägin ühte tuttavat, kes ütles, et pole neli aastat ronima saanud, sest nad said kaks last. Ma läheksin hulluks (hullemaks), kui ma ronima ei saaks. See on see ainus asi, mis mind veel enamvähem vaimselt terve hoiab. Laps on ometi põhjus rohkem ronida, mitte vähem.
Mis veel uudist? Võime hakata kõik koos päevi lugema, tänasest on täpselt kuus nädalat lõputöö tähtajani ja seitse artikli tähtajani. Let the mental breakdown begin!
Esimese pildi kangelase elus variant oli ta lemmik, teise pildi kangelane napilt teisel kohal
P.S. Ma vist ei kirjutanud, et käisin lapsega esimest korda loomaaias. Kahjuks oli lasteloomaaed vist kinni. Ma siiani mõtlen, et äkki ma sain millestki valesti aru, sest kodukal oli kirjas, et see on aastaajast sõltumatult ilusa ilmaga alati avatud. Me nimelt käisime sel ainsal ilusal kevadilmal, kus oli 11 kraadi sooja ja päike paistis ja linnukesed laulsivad jne. Aga vat lambale pai teha ei saanud. Jääkarud olid ka kuskil peidus. Kuigi see oli nüüd eraldiseisev mõte, me neid paitada ei lootnudki, lootsime niisama näha. Aga muidu oli see megaäge. See nägu, mida ta tegi, kui ta esimest korda ninasarvikut nägi, oli selline, et … No täitsa lõpp, kui rabatud võib üks väike inimene olla. Ja samas näiteks ilvese juures ta küll aru ei saanud, et see tavaline kass pole. Karjus ainult suurest vihast minu peale, sest ma ei lubanud kätt võre juurde toppida, kuigi ilves oli ilmselgelt sellest huvitatud (ja limpsis sõbralikult (?) huuli).
Ma tahtsin lihtsalt paranduskirja kirjutada, sest mäletan, et blogisin siin ükskord, et see sari on nii igav, et ma ei tea, kes seda vaatab. Peaks nagu komöödia olema, aga no pole naljakas. Noh, esimene hooaeg oligi kehv, aga teine … Mul ei ole sõnu. Kes komöödiat otsib, peab ilmselt jätkuvalt pettuma, kuigi see hooaeg on naljakam küll. Aga see on nii … terav. Näitab nii otse nii valusaid teemasid, nagu põlvkondadeülene trauma, pornosõltuvus, usaldus suhetes jne. Mul hetkel viis osa vaadatud ja täitsa tõsiselt, mul on vaimselt raske ühte osa järjest vaadata. Vihkan iga tegelast ka lisaks. Vanaisa meeldis alguses tegelikult, ta on äge tüüp (eriti meeldis mulle see, kui ta oma lapselapsele ütles, et naised on ka inimesed, täpselt nagu mehedki, aga see tähendab muuhulgas ka seda, et ka naised võivad lihtsalt tropid olla, mitte ei ole ainult õnnetud ohvrid), aga nüüdseks on selgunud, et ta elab veits eitusfaasis. Aga hea on ka.
Aubrey Plaza mängitud Harper meeldib mulle tegelikult väga, kuigi hirmus on hetkel seda rongiõnnetust vaadata. Aga see on see üks teema, kus ükskõik, mis valikuid ta nüüd teeb, ma ei oska seda talle isegi pahaks panna, sest need on kõik õigustatud ja tema holier-than-thou abikaasa on nii värd lihtsalt. Aga üldises plaanis on see väga lahe, kuidas alguses tunduvad kõik sellised pinnapealsed idioodid, aga loo arenedes minnakse tegelastega nii süvitsi ja näidatakse, kui mitmetahulised nad kõik tegelikult on. Tahan näha, kas seoses Jackiga võetakse grooming ka jutuks, sest tundub meganoor ja kui ta juba selles vanuses on enda jaoks teatud asjad normaliseerinud, siis karta on, et keegi on tal neid normaliseerida aidanud. Igatahes huvitav on, tahan nüüd kohe need kaks viimast osa ära vaadata, aga hästi ei julge.
Tegin üle hulga aja joogat – see laskumine on nii aeglane, et oma hubrises mõtlesin, et lähen L-seisu ja siis tagasi üles, aga jaks sai otsa
Tähtaeg on seitsmes mai, hoidja on jätkuvalt haige, mehel on tööl kiire aeg … Ühesõnaga kõik on halvasti. Iga päev mõtlen, et töötan õhtul, kui titt magab, aga õhtuks olen täiesti kurnatud ja ajusurnud. Vähemalt on aega trenni teha, sest sinna saab ju lapse kaasa võtta, asi seegi, I guess.
Ahjaa, see ajab ka närvi, et meie üliinnukas PPA otsustas, et minu juhendajale ei tasu viisat anda, sest ta on üks kahtlane element, kes kindlasti tahab lihtsalt Euroopa Liitu saada. Ma ei tea, kas neil tegelevad nüüd politseikoerad ka viisataotlustega või milles asi, sest mul on siiralt raske uskuda, et päris inimene, nagu ajuga ja puha, võttis lahti viisataotluse, mille on esitanud IT doktorant, kes on juba avaldanud teadusartikleid (ja kes, muide, võeti vastu veel kahte Euroopa doktoriprogrammi, aga ta ilmselgelt tegi vale valiku ja otsustas meie kasuks), ning mõtles, et “ei, see rott tahab ilmselgelt ainult Euroopasse pääseda”. Nagu mida kuradit??? Kuidas see loogiline on? Kas see on tõesti keskmise elamisloata ülejooksiku profiil? Ja no ega ei olegi midagi teha, millal ametnikud enne meelt muutnud on, nüüd peabki doktorantuuri kaugõppes tegema (ja mind ainult üle neti juhendama), sest meil on siin debiilikud.
Pilti sellest ei ole, aga lapsega käisin Babysportis trennis. Täitsa ausalt, ainus põhjus, miks läksin, oli see, et lõpuks ometi trenn, mis sobib meie elurütmiga – kõik teised on hommikusel ajal, mil me veel magame, seal on üks kell 11.30. Ma ei usu, et neil titetrennidel väga vahet on, ju nad kõik mööda takistusradu jooksevad ja liumägedel/treppidel ukerdavad, aga tore oli küll. Nii et kui kellelgi veel on see probleem, et te magate hommikul kell 9, kui teised trenni teevad, siis seal saab ka päevasel ajal (ja muidugi, kui teate soovitada midagi, mis oleks mulle Ülemistest lähemal, kus ka päevasel ajal lapsi jooksutada saaks, laske käia). Õnneks ta juba nii suur, et varsti võib kuskile koplisse viia ja lahti lasta. 😀
Peale selle, et me oleme kaks nädalat kõik kordamööda haiged olnud, siis jäi lapsehoidja haigeks, siis jäin uuesti mina haigeks ja siis jäi uuesti lapsehoidja haigeks (jep, imeline, märtsis on titt täpselt kolm tundi hoius olnud). Üks põhjustest, miks ma midagi ta uinakute ajal tehtud ei saa, on see, et ma iga kord otsustan, et “ootame ja vaatame enne, kas ta jäi ikka normaalselt magama” – ja siis huian 20 minutit netis ringi. Thanks for coming to my TED talk.
Lõpuks ometi sai mu laps bodi, millel ka käised parajad – ja leidsime sellise imeasja mitte mõnest kallist brändipoest, vaid Prismast
Juba ammu rääkisin, et tahaksin lapse uude just lastele mõeldud ronimiskeskusesse (Koala Rocks) viia, aga no siis jäime me kogu perega haigeks ja nii see läks. Sel nädalavahetusel lõpuks jõudsin, kuigi asukoht on täiesti idekas (Kauka 6, kesklinnas). Mõte on iseenesest väga lahe, sest väikelastele ON vaja teistsugust lähenemist. Mitte lihtsalt kergeid radu ja võimalust kõiki värve ronida, vaid ka seda, et kogu see asi oleks mänguline, näeks ilus välja jne. Nii et süsteem on siis selline, et alumisel korrusel on ronimisala, kõige lihtsam neist see, kust saab ülemisele korrusele (sinna saab muidugi lisaks ka trepist). Siin pildil on ukse ees väga vähe nukke, aga nädalavahetusel oli küll nii palju, et isegi minu aastane sai kenasti üles – mitte et ta oleks uksest sisse tahtnud saada, aga seal olid magnetiga nooled, mida sai poltide külge panna, ja vat neile tahtis ta järele ronida.
Teisel korrusel on mänguala. Seal oli nii palju vahvaid asju, et Merru ei saanudki esimesel korral eriti ronida, sest ta nägi kogu seda toredust, ja ei tahtnud sealt enam kuskile minna. Pallimeri, mitu erinevat autot, hunnik erinevaid nukke jne. Täielik hitt oli mänguröster, millel sai kangi vajutada, nii et mängusai välja lendas. Okei, see oli minu jaoks hitt, hea kohe, et mängualal turvavärav ees on, muidu oleks ma suures õhinas lapse ära kaotanud, sest ta ei ole mul treppidega harjunud, nii et tema jaoks oli juba trepist üles-alla käimine väga lõbus.
Ahjaa, alumisel korrusel oli ka kööginurk, korralik mähkimisnurk jne. Ühesõnaga kõik vajalik eluks olemas. Lisaks oli kahe korruse vahel pisikene mängutuba päris pisikestele, kus saab raamatuid vaadata või lasta neil niisama kõhutada või nii. Ma ei oska päris öelda, ma arvan, et minu omal oleks ka kolmekuusena olnud põnevam üleval erinevaid mänguasju vaadata, aga mõnele kindlasti huvitav.
Ehk siis kokkuvõtteks oli päris lahe. Käin kindlasti vähemalt mõned korrad veel, tegelikult tahaks teda ilmselt vähemalt korra nädalas mõnda aega sinna viia, isegi kui see alguses pigem nagu mängutoakülastus on. Iseasi, et ma ideaalis käiks näiteks kolmapäeviti, aga kui nad nädala sees kell kolm avavad ja sel ajal läheb Merru juba oma päevaunne ja siis ma juba ei taha enam sõita tipptunniaegses Tallinnas … Nii et logistiliselt ei tundu nagu idekas, nädalavahetusel tavaliselt nagunii muud plaanid.
Ma tahaksin teada, kuidas see pilt ometi sinna asukohta märgiti – seda enam, et see on ju tehtud ammu enne ronimishalli avamist. Aga pilt on naljakas, nagu mina kivilt alla tulles, nii et jätsin sisse
Lisaks, kui ma nüüd täitsa aus olen … Kontseptsioon on imeline, aga kui mul oleks valikut, siis ma korraldusliku poole pärast läheksin pigem mujale. Ja kui ma ütlen korralduslik pool, siis ma mõtlen eelkõige seda, a) kui kerge/raske on neile raha anda ja b) kui kulukaks see mulle läheb. Esimene punkt siis selles mõttes, et ausalt öeldes veidi nörritab, kui ma ei saa kodulehelt normaalselt ei eesti ega inglise keeles infot kätte. Tänaseks on selle koha pealt seis juba hulga parem (kuigi mitte kaugeltki ideaalne), aga veel kuu pärast avamist oli sellega üsna kehvasti. Pealegi pole seal siiani infot, mida ma elementaarseks pean – näiteks keskmine lastega inimene ei sõida sul trammiga kohale, ta tahab enne tulema hakkamist kodulehelt lugeda, kui kaua ja kus ta parkida saab. Ei pea isegi ise ratast leiutama, vaatasin just, et nii Kivi kui ka Ronimisministeeriumi lehel on küll vastav info olemas. Ja ma tunnen selle klubi omanikku isiklikult, ta on täiesti imeline heasüdamlik tore inimene – kõik sõnad ülivõrdes, ausalt. Aga mul on tunne, et ta alahindab seda, KUI oluline on eestlastele see, et nad info oma emakeeles kenasti kätte saaksid. Eriti praeguses poliitilises olustikus, mulle on kaks erinevat inimest juba öelnud, et nad tahtsid oma lapsega sinna minna, aga siis jätsid kodulehe pärast minemata. Mis on väga kurb, käsi südamel, see omanik pole mingi vatnik, vastupidi – aga praegu mõjub koduleht, kus esikohal on vene keel ja teised keeled on nö lisaks, eestlastele nagu (tõele mittevastavaid stereotüüpe kasutades) punane rätik härjale. Aga ega ma ei tea nende äriplaani, äkki vene klientidest piisabki asja käimashoidmiseks kenasti.
Teine punkt käib nii hinna kui ka muude kulude kohta. 100% pole kindel, sest nagu ma ütlesin, seda infot pole, aga tasuta parkida seal kliendid vist ei saa, nii et mina parkisin tõelise pursui kombel lihtsalt tänavale, kus see maksab 1,5 eurot tund (alati saab ka rohkem maksta ja parkida mõne sammu kaugusel olevasse Solarise parklasse, kus mittešoppajale on see 2 eurot tund). Lisaks siis pilet – lapse saatja(d) piletit ostma ei pea, aga lapse enda pilet on 12 eurot, mis on ikka üsna kirves. Mõrumaks teeb selle pilli see, et ei ole ka varianti osta mingit väärtuskaarti või 10 korra piletit, mis asja natukenegi soodsamaks teeks – või noh, kuidas kellelegi, mõni äkki loeb seda 95eurost kuupiletit soodsaks ja ma olen vaesur lihtsalt. (Loll olen ma nagunii, sest infot selle kohta, kas üldse kuupilet olemas on, otsisin ma saidil keelt vahetades esmalt tükk aega taga. Nüüd tean, et on 95eurone kuupilet ja kui tead, et käid kas ainult nädala sees või ainult nädalavahetustel, saad suisa kõigest 65eurose kuupileti osta. Äkki on siis ka mingi 10 korra pilet ikka, aga ma lihtsalt ei suutnud seda sealt kodulehelt leida? Kaevasin küll enda arust ka venekeelse koduka, kus kõige rohkem infot on, korralikult läbi.)
Võrdluseks siis nii palju, et Kivis ronib alaealine soodusajal üldse 4 euro eest (nädalavahetusel ja õhtuti 7) ning Ronminnis ronivad kuni 13aastased 5 euro eest. Tartus ronivad kuni viieaastased 5 euro eest ja 6-13aastased 6 euro eest. Minu enda kuupilet maksab 40 eurot, nii et nagu eeldaks, et lapse eest, kes vähem seina kulutab ja harvem trennis käib, maksaks vähem, mitte rohkem (haa-haa-haa). No ja hinnast rääkides tuleb muidugi tegelikult sisse ka see, et kui ma viiksin ta endaga tavalisse ronihalli ja tema kõrvalt seal natukenegi liigutaksin, oleksin ma oma raha eest rohkem saanud (ja mulle endale tavalises ronihallis lisakulu ei ole, sest seal on mul nagunii kuutasu makstud).
Ehk siis lapse sinna ronima viimine on rohkem kui kaks korda kallim kui mujal (kolm korda kallim kui Kivis) ja lisaks maksad ka parkimise eest. Kui seal tunnikese veedad, siis 13,5 eurot nagu naksti läinud. Aga samas on päris väikelapsega Kivisse mineku point ka ümmargune null, sest seal ei ole temaga mitte sittagi teha. Praegu on lasteseina peal ka näiteks täiskasvanute rajad (väga head rajad küll, soovitan proovida, üks väga hea ca 6c slab näiteks ja paar negatiivsemat asja ka) ja lastele endile on siis … traavers põhimõtteliselt. Kusjuures veel küllaltki kehvade nukkidega traavers, silmale on ilusad vaadata, aga mitte väikelapsele mõnusad hoida. Ronimisministeeriumis on seis natuke parem, aga sinna ei viiks ma aastast juba selle pärast, et seal on tema jaoks liiga külm (loodetavasti juba aprillis on selle koha pealt muidugi parem lugu). Nii et kui see T1 loodava ronimissaali lastenurk parem saaks, käiksin ma iga kell pigem seal, sest (minu jaoks) parem asukoht, tasuta neli tundi parkimist ja odavam hind. Kui-kui-kui, siiani ei ole väga muljet jäänud, et lastele imeliste võimaluste loomine Mikaeli äriplaani nurgakivi oleks – aga iial ei või teada, ehk ta siiski natuke mõtleb selle peale, et raha ei tohi ometi vanemate taskusse jääda, tuleks see sealt kuidagi välja meelitada. Sest mina vannun küll käsi südamel, et oleks seal lapsega hea käia, oleks mul nagu naksti Kivi asemel hoopis seal kuupilet olemas. Vastupidi muidugi ka, kui Kivi tahaks minusuguseid kliente kinni hoida, siis päriselt lastenurgakese rajamine, mänguasjade lisamine jne oleks selleks väga hea nipp.
Loodan, et mõlema Tallinna ronihalli omanikud lugesid seda postitust praegu just selle emotsiooniga
Aga no taas, mõtlen sellele, mis meil praegu siin Tallinnas on, ja siis mõtlen, et Tartus on laste sein selline (ja seda asja juhivad sellised inimesed, nagu postitusest lugeda saab), ja natuke kadedaks ajab:
Ma ei tee nalja, see tõbi, mis meil on, on konkreetselt iga päev erinev. Mul on siin kogu aeg olnud tunne, et ma olen terve, aga iga päev pisikese erineva konksuga. Alguses olin terve, ainult nina oli natuke vesine. Siis olin terve, aga vahel harva köhatasin. Siis olin täiesti terve, aga just öösel köhisin. Nüüd eile tekkis pärast trenni okas kurku ja öösel pidin istudes magama. Tänaseks on okas kadunud, aga nina on natuke kinni – see sama nina, millega mitu päeva enam ühtki probleemi pole olnud. Nagu kaua võib? Ja kas lihased valutavad nüüd trennist (tõesti oli kõige korralikum trenn üle hulga aja) või on ka lihasvalu selle haiguse sümptom?
Titel on nohu kaheksas päev, nii et ta on õppinud ninapühkimist teesklema – pühib paberiga tatti ära ja siis üritab seda paberit ära süüa. Aga tal tõesti võib öelda, et iga päev nüüd on juba nagu natukene parem. Nüüd näiteks saab juba piima süüa, ilma et mu rind tatiseks saaks. Ja nohiseb küll, aga ei pea söömise ajal nii palju hingetõmbepause tegema. Nii et loodan, et paari päeva pärast on tema vähemalt jälle terve, kahju on temast. Kuigi ega ma ei tea, kas ta on viril nohu pärast või selle pärast, et arenguhüpe tulemas (raamatu järgi peaks praegu just kõige virilam aeg olema) või hambad, mis siin ka mitu nädalat tunda andsid, aga ükski välja ei ilmunud, või mõni neist sajast muust asjast, mis ühele lapsele närvidele võib käia. Või äkki see kõik kokku.
P.S. Head naistepäeva! Sellel naisel tglt on objektiivselt võttes hea päev, sest lõpuks ometi kirjutas eetikakomitee, et ei ole kooskõlastust vaja. Prindin selle meili välja, raamin ära ja panen peldiku seinale. Olen selle üle nii rõõmus, et isegi see ei häiri eriti, et kirjas olnud küsimusele jätsid nad ikka vastamata. 😀
Pärdikute päevaraamat 