Päeva mõttetera

Varastatud internetist. Privaatsus tähendab, et inimesed teavad, kes sa oled, aga ei näe, mida sa teed. Anonüümsus tähendab, et inimesed näevad, mida sa teed, aga ei tea, kes sa oled.

Advertisements

Tahaks kellegi teise elu elada

keith

Mis on pildil valesti?

Mul on üks sugulane, kellele meeldis täiega sari “Mulla all”, aga iga kord, kui Keith ja David (kes ei ole pildil) magama läksid, hakkas ta rääkima, et see pole ikka normaalne suhe. Minu meelest oli neil igati tore ja toetav läbisaamine, ma ise ei suuda vahel nende standardite kohaselt elada, pean ikka vaeva nägema, et kena olla jne. Aga ei, tema leidis, et see suhe on ebanormaalne.

Ei, mu sugulasel ei ole midagi homode vastu. Ta leidis, et see on ebanormaalne, et kaks suhtes inimest, kes pole parajasti tülis ega midagi, lähevad voodisse ja pööravad teineteisele selja. See on selge märk sellest, et nad ei armasta teineteist! Kui inimesed teineteist armastavad, võtavad nad teineteist öösiti kaissu ja nii jääb. Ma ütlesin ettevaatlikult, et ma küll alguses kaisutan, aga öö peale ikka vajud natuke eemale ju, et rahulikumalt magada saaks – ta küsis suuri silmi, kas meil on suhtes rasked ajad. Ühele meelele me tookord ei jõudnudki, aga tänaseks on olukord veel hullem. Nimelt ei kaisutanud me hiljutise kuumalaine ajal öösel pea üldse, sest no selle palavaga ei taha ju eriti end radiaatori vastu hõõruda (nüüd on jahedam, nüüd ikka võtame jälle kaissu) – ja huvitaval kombel siiski ei jõudnud nende kohutavate valikute tulemusel lahkumineku servale. Napikas vist. Mis mind aga selle kõige juures häirib, on see, kui inimesed ei tee otsuseid ainult enda jaoks (“MINA ei lepi mehega, kes kogu aeg ei kallista”), vaid tahaksid jõuliselt ka kõigi teiste elu elada (“kui inimesed öösel kaisus ei maga, on suhe halb”) – õnneks mu sugulane nii jõuliselt end ei väljenda, aga mõttekäik läheb kohe edasi.

Nimelt olen ma nüüd selles eas, et rohkem kui üks sõbranna kurdab, et igalt poolt on pidev surve lapsi saada. Üks ei räägi enam emaga, sest ema ei saa aru, et ei peaks igas kõnes ütlema, kuidas keegi teine elada võiks. Surve pole muidugi üllatav, mul oli terve kooliaja surve MITTE lapsi saada, mis läks ühel hetkel lastesurveks üle, ei mäleta, et survevaba aega oleks olnud. 😀 Inimestele meeldib targutada, mõnele meeldib isegi nõuda asju, mis neisse ei puutu. Aga lastega läheb see jutt kuidagi eriti jõuliseks. Näiteks on üks selle survega hädas sõbrannadest vallaline (ma ei tea, kas ta ema saab aru, et põhimõtteliselt ütleb ta oma tütrele lausega “sul oleks aeg lapsi saada”, et “aga äkki lähed kepid baaris mõnda suvalist”, sest sellele see ju taandub, ega need lapsed tühjast kohast ei tule), teine on oma uue kallimaga nüüdseks koos olnud vist neli kuud. Ja ma ei saa sellest survest lihtsalt aru. Mina ise olen veidi üle aasta suhtes olnud, ma tunnen jätkuvalt, et natuke vara oleks veel ja enne peaks pisut tõsisemalt teineteist tundma õppima, koos stressirohkete olukordadega kokku puutuma jne. Ja minu vanemad on ka põhimõtteliselt seisukohal, et lapselaps oleks võinud olemas olla juba vähemalt viis aastat tagasi – mis on kõik väga kena, aga olgem nüüd ausad. Kui mul/sul peaks mehega kehvasti minema, ei hakka keegi neist lapselapse nõudjatest sulle enne palgapäeva 100 eurot saatma, et sul üksikemana pisut lihtsam oleks. Nad ei tule teise linna su last hoidma, et sa saaksid normaalselt tööl käia või vähemalt natuke magada. Ükskõik, mida inimesed räägivad, kui nad õpetavad sulle, kuidas sa ikka oma elu elama peaksid – lõpuks elad sa seda elu ise ja üksi ja saad ainult endale loota. Igasuguste kõrvalseisjate seisukohad teemal “armsad lapsukesed” on puhtalt egoistlikud – täpselt nagu iga lapsesaaja/lastetu otsused neid lapsi saada või mitte saada on puhtalt egoistlikud (välja arvata ehk need inimesed, kes loobuvad bioloogilistest lastest, et lastekodulastele kodu pakkuda või täiel rinnal heategevusele pühenduda).

View this post on Instagram

Mõttetera nädalavahetuseks / Ideas for weekend

A post shared by Rents (@rrrents) on

Hoopis teine asi on see, et ma olen selline ilmselgelt hälbeline inimene, et ma ei VAJA lapsi. Ma leian, et lapsed on armastava ja stabiilse suhte teretulnud osa (näiteks mu abielu oli väga armastav, aga mitte sugugi stabiilne), aga kui sellist suhet õigel ajahetkel ei teki, siis ei jää maailm selle pärast seisma, et mul lapsi pole. Lapsed on toredad ja armsad, aga ma olen oma elu jooksul väga paljudest asjadest unistanud, unistan tänagi, aga SEE ei ole minu jaoks eraldi ja oluline eesmärk. Ja inimesed ei saa aru, et teistel võivad teistsugused eesmärgid olla. Mul sai üks sugulane hiljuti lapse, kes oli väga oodatud ja on kindlasti väga armastatud, nagu iga laps olema peaks. Ning vahepeal ta mainib mulle, et nägi unes, et mul on ka laps. Ja mul ei ole südant öelda, et see on TEMA unistus. Loodetavasti on vähemalt üks laps ka minu tulevikus, aga mõte sellest ei täida mu päevi. Ja ta miskipärast lisab alati juurde selle, et “ja su emal oleks nii hea meel vanaemaks saada”, mis on minu jaoks lihtsalt imelik ja ebameeldiv argument. Me elame kõik siiski oma elu ja peaksime üritama OMA unistusi täide viia, kui keegi teine otsustab oma unistusi läbi minu realiseerida, on see tema isiklik probleem, ma ei hakka selle pärast ju oma plaane ümber tegema. Ma olen oma partneriga alles aasta aega koos elanud, loomulikult oleme me veel faasis, kus me tahame pigem koos reisida ja elu nautida ning inimestena kasvada, mitte ei unista magamata öödest ja kellegi oksest mu rinnal. Ja mis siis saab, kui kunagi ei unistagi? Ma leian ikkagi, et lõpuks, kui kõik need aastad selja taga on, seisad sa ise oma valikutega silmitsi. Ela siis vähemalt ENDA põhimõtete järgi, mitte ära proovi naabreid õnnelikuks teha.

Let’s burn that bridge when we get there

Lugesin täna kaalulangetajate foorumist (ma ise ei postita, sest seal on ameeriklased, kes kaotavad sadu kilosid, see pole selline koht, kus mina oma kahe kiloga häält teeks), et kaalulangetamine on imelihtne, sööd lihtsalt eelvalmistatud eineid ja ei pea muretsema, et sööks üle vms. Küsib teine huviline, et palju selle eelvalmistamise peale aega kulub ja kust retsepte saab – “aa, ega ma ei tea, mul naine teeb neid mulle”. Kusjuures naine, kes ise kaalu ei langeta, pange tähele. 😀 Elu on tõesti lihtne, kui on isiklik kokk ja ülemteener.

Mina ise panen hetkel rohkem jõutrenni osale rõhku. Olin juba väga uhke, et olen tagasi 15 lõuatõmbe peal – ja siis nägin instast, kuidas “teised naised” ronivad 7 kg raskusvestiga lintseinal ja kutsuvad seda “õlavigastusest taastumiseks” (poteito-potaato). Minu isiklik kogemus on küll pigem selline (Reet jagas megahead meemimeest (või naist?)):

View this post on Instagram

credit: twitter @deathgripd

A post shared by Memeoloogia Instituut (@memeoloogia) on

Ma olen rabatud

View this post on Instagram

What are you looking at, peasant?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ootasin mina pakki, eks ole. Itellalt. Ja reedel lugesin jälgimisinfost, et jõudis Eestisse, nii et mõtlesin rõõmsalt, et jess, kui veab, saan juba septembris selle kätte. Minu kogemused Itellaga on nimelt sellised, et nad kaotavad su paki ära, ei oska liftiga sõita või tulevad viiendale korrusele ja ütlevad hiljem, et uks oli lukus (uks on tõesti lukus, uksel on aga suurelt telefoninumber ja silt “laske uksekella”, viimane asub mugavalt ukse kõrval). Ja no kõigi seniste kogemuste kiuste sain paki juba täna kätte.

Tõe huvides tuleb küll mainida, et selline naljakas seik oli, et vaatasin, et täna hommikul on välja saadetud ja 20 minuti pärast kontorisse tagasi viidud. Helistasin ja küsisin, kas täna hommikul ka ei õnnestunud kohale toimetada – ning sain vastuseks, et nii lühikese ajavahemiku puhul on tõenäolisem, et pandi valesse autosse ja siis viidi kohe teisipidi kontorisse tagasi. Aga no tegijal juhtub. 😀

P.S. Ööbisime laupäeval telgis. Ei tea, kas asi oli selles, et seal lähedal elab tüüp, kes vahepeal laupäevaöösiti kaunis vaikses maakohas püssi laseb, või selles, et tänapäeval tähendab “kaunis vaikne maakoht”, et hea politseid kartmata öösel pärast mõnda õlut ATV-ga ringi paarutama hakata, aga nägin terve öö imelikke unenägusid ja ärkasin iga 15 minuti tagant üles. Ja KAHES neist unenägudest oli Mallu, kes mind lihtsalt räigelt mõnitas. Nagu ma ei saa aru, ta on muidu üsna tore inimene. Ja need olid lihtsalt “naljad” teemal “nende riietega sa küll minuga toidupoodi tulla ei saa … kuigi ega sellise näo puhul pole riietest väga vahet”. Nagu mida hekki, käisin selle peale kohe Malluka blogi ka vaatamas, et äkki on vahepeal talle paha vaim peale tulnud, mis teisi inimesigi kollitamas käib. Viimane postitus teemal “Kas Mallukas on ülbe?” Kui keegi vastust otsib, siis ma kohe ütlen, et päris elus ei ole, aga unenäos olin ma ühe sammukese kaugusel talle rusikaga kõhtu löömisest (unenäos ta polnud rase, nii et poleks ilmsüüta lapsuke emme eest pauku vastu võtnud). Uneülbe ühesõnaga.

P.P.S. Ronisin laupäeval Helsingi sisehallis ühe 6C ära. Eriline ei ole mitte see, et see rada 6C on, sest no see pole mu esimene ja ei jää loodetavasti ka viimaseks (ja kui me nüüd PÄRIS ausad oleme, siis projektin ma jätkuvalt ühte 6B-d, nii et rajad ei ole vennad, eks ole), aga eriliseks teeb selle ilusa sinise raja see, et proovisin seda juba aprillis, enne Hispaaniareisi ja kõiki mu arvukaid vigastusi, ning see tundus lihtsalt täiesti võimatu. Ja nüüd oli järsku iga liigutus tehtav, ilus kohe näha, et midagigi areneb, oskan vähemalt oma keha paremini kasutada ja ilusamini hoida.

Ainult igavatest asjadest

View this post on Instagram

Celebrating Friday ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Näete, kui lihtne on ühte lõunasse ca 800 kalorit mahutada. Minge Tokumarusse sööma, aga võtke kindlasti üks korralik klaas ploomiveini ka. Vähemalt hea oli. No ragrets.

Tänases postituses kirjutame me (mina ja mu alter ego) ainult sokkidest ja vanusega seotud tervisehädadest. Võtke julgelt istet. Minu viimaste päevade suurim ja rõõmustavaim uudis on nimelt see, et lisaks rohkem kui kümnele paarile aluspesule (täitsa pekkis, tellisin Calvin Kleini trussarid, sest soodukas oli, ja ma vannun, et need tõesti KALLISTAVAD mu armsaid tuharaid) ostsin ma ka kaks paari imearmsaid sokke. Ei viitsinud ekstra pilti teha, aga no tõesti on kaunid, küll te tulevikus näete, need on lausa imelised talviseks joogaks (kui mati all on põrand ja mati peal õhk natuke liiga külmad, et ilma rabeleda).

Ja teiseks kirjutas Murca just muuhulgas ka sellest, kuidas 10 aastat tagasi trenni tehes tuli kõik nii kergesti kätte, aga nüüd on natukene hirm, sest see oleks ka oma vananeva keha proovile panek. Ma kohe suhestusin, sest mina mõtlesin just hiljuti üht noort tütarlast vaadates, et täitsa imeline, kuidas ta julgelt rebib, hetkekski ebaõnnestumist kartmata, oleks ma ka ometi TAAS selline. Ja kõigest paar päeva hiljem tuletas elu mulle meelde, et esiteks ma ju olin varem selline ning teiseks on mul selline iseloom, et nii kui ma end paremini tunnen, hakkan ma automaatselt taas sinna poole liikuma, tavaliselt pole see lihtsalt sugugi mitte hirm ebaõnnestumise või kukkumise ees, vaid mu vananev keha üritab vigastusi vältida, sest no oleme juba selles eas, kus need tulevad kergemini ja neist lahti saada on raske. Ehk siis eelmisel nädalavahetusel fläshisin ma kaks päeva järjest raskeid radu taas nagu nalja, aga pidin selle eest hiljem pea nädalase puhkusega maksma. Või nagu Reet selle kohta tabavalt ütles – sa teed kolm kuud innukalt taastusravi, enda arust on kõik juba ideaalne ja … siis pühid vetsus vale nurga all vms ning jälle on õlg paigast ära või kannilihas ära tõmmatud. Nii on, selline on elu.

Kolmandaks nägin internetis sellist pilti:

Vaene president Macron oli sunnitud teada saama, kuidas Soome kohv maitseb. Nagu näha, tuli see talle ebameeldiva üllatusena. Ei saa seda talle ka pahaks panna, sest vähe on siin ilmas vastikuid asju, aga Soome kohv on tõesti üks neist, et ma olen pigem kohvita kui seda jooma hakkan. Õnneks on mõni neist avastanud latte olemasolu, seda on natuke raskem vist päris pekki keerata. Aga tavaline Soome kohv näeb välja selline, et tehakse hommikul laar valmis ja siis jäetakse see kann terveks päevaks istuma (mitte enam see kann, millest me postituse alguses rääkisime) ning soojendatakse seda püsivalt. Õhtul kell viis sellist tunde seisnud kohvi saada on ikka MEGArõve.

Taas catcalling’ust

View this post on Instagram

Doggo's enjoying life

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu kõrvalmajja on vist kolinud üks indialane. Nüüdseks oleme igatahes kaks korda väljas kohtunud ning mõlemal korral on ta teinud musitamishääli, vilistanud, karjunud asju teemal “Küll sa oled ilus!” ja “Sa oled kõige armsam!” ning isegi telefoni välja rebinud, et pilti teha.

Ma pole otseselt pahaks ka pannud, sest no mul on tõesti maailma kõige ilusam koer ja võib-olla on see mees tiheda asustusega suurlinnast, kus ei näe suuremaid koeri niimoodi igapäevaselt tänaval. Küll aga olen ma omaette kõkutanud, sest haha, näete, kiisu-miisutab mu koera (catcalling my dog kõlab paremini muidugi).

Mõtlesin, et olen originaalne ja naljakas – ning kaks päeva hiljem on sarnane lugu Redditis. Inimesed arutasid seda olulist keeleküsimust nii- ja naapidi ning jõudsid otsusele, et koera puhul on sobivad verbid hounding ja wolf-whistling. 😀 Vot nii osav tõlkija ma ei ole, et oskaksin seda maakeelde panna (pakkumised teretulnud), aga see on tõesti üsna geniaalne, hoolimata sellest, kui südantlõhestav on see, et internet on täis minust naljakamaid inimesi.

Inimesed, kuidas te loete uudiseid?

View this post on Instagram

❤️

A post shared by Fazza (@faz3) on

Ajakirjanduses hetkel lugu sellest, et VÄIDETAVALT on Trumpil majapidajannaga laps ja National Enquirer on selle loo meelega kinni mätsinud ning seda aastaid varjanud. Kommentaarid keskenduvad kõik sellele, kas moraalne pool on riigijuhtimisel oluline ja et Clintoni tagandamiskatse ei läinud läbi jne jne. Kulla inimesed, probleem ei ole täna selles, mitu abieluvälist last Trumpil on – ja probleem ei olnud tollal selles, et Clinton pole moraalne kristlane. Probleem oli selles, et Clinton andis vande all valeütlusi, mis on VÄGA ebaseaduslik.

Trumpiga seoses on probleem selles, et ükskõik, kas see laps on olemas või mitte, kui NE tõesti loo eest maksis (olgu lugu fiktiivne või mitte), ainsa eesmärgiga seda kinni mätsida ja Trumpi võimulesaamisele kaasa aidata, siis USA seaduse kohaselt on nad osalenud tema kampaanias, millel on oma reeglid. Kampaaniategevus peab olema registreeritud, selle pealt tuleb makse maksta jne. Mis tähendab, et kui suudetakse tõestada, et Trump oli kampaaniast teadlik ja ehk isegi rahastas seda osaliselt, siis teoreetiliselt on paha-paha (praktikas mina küll ei usu, et ta valitsusajal kuskilt kangutatakse).

Ja miks inimesed selliseid uudiseid lugedes seksi ja moraali juurde kinni jäävad, mina aru ei saa, sest näiteks selles artiklis ei ole üldse moraalsele poolele keskendutud, autor räägib just kampaania rahastamisest, aga kommenteerijad loevad ikka seda, mida ise tahavad. :/

Kuna Trump on kole, siis pildil on hoopis kõige seksikam sinivereline, keda ma tean. Käis hiljuti Eestis ka, nii et sõbranna, kes ratsavõistlust korraldada aitas, kinnitas, et päris elus ka kena.

  • Kategooriad