climbing

Lõunamaine ronireis

See oli selles Tasku kohvikus, Cookbook äkki vms

Meil on juba ammu kombeks jaanuari lõpus või veebruari alguses teha üks väike ronitripp kuskile soojemasse kohta, nii et ega seegi aasta erand ei ole. Pandeemia pandeemiaks, kõlbab presidendil Alpides käia, kõlbab ka minul lõuna poole ronima minna! Aga kuna me oleme siiski vastutustundlikud inimesed, siis sel aastal planeerisime reisi teatavate mööndustega, seda enam, et mitmed meie tavalistest talvistest sihtkohtadest on hetkel siiski kas turistidele täiesti suletud või karmide reeglitega. Õnneks tõesti on nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nii et hiljuti pakkisin ma oma kotid, istusin autosse ja asusin lõuna poole teele. Ei võtnud enne hoogu mahagi, kui Tartu silt paistis*. Mõnes mõttes oli natuke luksuslikum reis kui tavaliselt, ööbisin hotellis EMME, kolm korda päevas küsiti, kas mul on ikka kõht täis ja kas ma tahaksin ehk veel midagi (vastusteks on jah ja jah … mmm, kaneelisaiad). Soe oli ka, Tallinnast vähemalt kaks kraadi kindlasti soojem. No ja kui vanemate juures ei viitsi sauna kütta, siis uues Ronminnis on see ometi niigi soe. Või mis saun, Ronminn ise on ka soe — kui oled harjunud Tallinna kõleda halliga, siis see, et järsku kannatab ka lühikeste käistega trenni teha, on väga meeldiv üllatus. Uue halli avamise puhul oli ka ronimisfestival (kestab tegelikult selle nädala lõpuni, minge ka), mis tähendas, et kui paned oma ronitud rajad internetis kirja, võid loosiauhindu võita. Mulle auhinnad väga meeldivad, eriti need, kus ei pea ilmtingimata teistest parem olema! Nii et loomulikult käisin ma iga päev seal ja üritasin ikka midagi kirja saada.

Mõtlesin välja pildil paistva beeta jupatslusest hoolimata üles saamiseks, aga toppi ikka ei saanud 😦

Ehk siis jah, nagu oskasite ilmselt arvata, reisisin Tartusse, sest siin avati uus ronihall. Oli siin vaidlust, kas ta on siis Baltikumi suurim või mitte, ja sain teada, et Leedus on küll üks, mis on tiba suurem, aga see pole tehniliselt ainult boulderhall. Nii et ma ei valetanud, praegu veel on see tõesti Baltikumi Biggest and Baddest (nagu Bad Bitch, eks ole, mitte nagu halb). Ja see tõesti on NII mõnusalt suur, et siin on igale tasemele midagi. Minul oli seal nädalaks ajaks tegemist, nii et kogu aeg proovid midagi uut. Kohe uksest sisse astudes on paremat kätt nö lastesein, kus lapsed ja algajad natuke lihtsamaid asju saavad proovida. Vasakut kätt on traditsiooniline Moonboard. Ei, valetan, see pole traditsiooniline, sest see on igati moodne ja arukas — valid ekraanilt raja, mida tahad ronida, ja LED-lambid näitavad, milliseid nukke võtta. Nagu täiesti ulme. Lisaks on siis hulk erineva kaldega seinu, positiivsest kaldest kuni väga negatiivse koopani välja. Mul paar tuttavat kurtsid, et raskemad rajad kui Tallinnas, aga minu tase tundus küll enamvähem sama.

Selles mõttes oli ronimisfestival üsna heaks indikaatoriks, et seal ei saanud punkte mitte raja ametliku raskuse järgi, vaid reaalse raskuse järgi – ehk siis mida vähem inimesi mingi raja ära on roninud, seda rohkem punkte see annab. Nii et seal kollaste pükstega pildil olin mina imelik, sest ma sain teise katsega tehtud taustal oleva sinise V4, aga mitte ühtki v3, samas kui internetist on näha, et teised ronisid neid V3 radu hulga rohkem ja V4 oli siiski nende jaoks raskem. Ehk siis hindamissüsteem igati kooskõlas inimeste reaalsete võimetega. Aga näiteks selles koopas, mis siit videost näha, ronisid pea kõik (sh mina) ära V3 rajad, aga seda lillat V2 rada, mille pealt minagi praegu kukun, roniti vähem. Ehk ei pea oleme Einstein, et järeldada, et ka objektiivselt oli see V2 raskem kui need V3 rajad. Mis ei tähenda sugugi, et rajad oleks halvasti keeratud, rajakeeramine lihtsalt ongi subjektiivne, eelkõige tahtsin sellega rõhutada seda, et kui sulle on mõni V2 raske, ei tähenda see, et sa peaksid V3 või isegi V4 proovimata jätma. Isegi kui sa neid ära ei roni, võid sealt ikka palju õppida.

Kui seda luges mõni Tartu elanik, kes tahaks elus esimest korda ronimist proovida, siis olete õnnega koos, sest ma viisin sinna muidugi ka hulga sõpru-sugulasi, kes teadsid ronimisest varem ainult minu suu läbi. Nii et panen rahva hüvanguks siia kirja, kuidas esmakordsete katsetajate kogemus oli.

Ronja ronib

Kahel algklassilapsel oli lõbus, ukerdasid ja naersid, aga ma pean ütlema, et neil tuli vähemalt pool rõõmust ringijooksmisest. Mina ei tea, kuidas selles vanuses lapsi motiveeritakse. Väiksematele me paneme nukkide peale mänguasjad ja nad lähevad neid ära tooma, seitsmestele peaks vist juba huulepulga panema või midagi? Igatahes nad nautisid seda, aga lapsed lõbutsevad ikkagi teisiti kui täiskasvanud. Näiteks värviradadest ei olnud nad otseselt huvitatud. Või siis ehk tahtsid enne natuke kindlamat tunnet kätte saada, sest kui me ühel hetkel algajate seinalt** edasi liikusime, siis pildil olev punane V1 meeldis neile väga. Aplaus Priidule, kes selle keeras, sest see on üldse tore rada, meeldis mitte ainult lastele, vaid ka emale (ja mulle, aga ma ju lubasin, et ükskord elus kaks lõiku räägin muust peale iseenda).

Empsil (naljakas nii öelda endavanuse kohta) oli ka värviradadel hulga lõbusam, aga tal on ronimiseks ka üsna head eeldused. Esiteks on ta üsna heas füüsilises vormis ja teiseks on tal ronimiseks väga sobiv analüütiline mõtlemine. Üks neist, kes kindlasti areneks ronimises väga kiiresti, kahju kohe, et ta südame juba rannatennisele ära lubanud on. Ilus on lihtsalt vaadata, kui inimene on esimest korda trennis, aga on KOHE võimeline ise enda vigu analüüsima ja mõtlema, mida teisiti saaks teha. Ma ei taha nüüd siin sugude põhjal stereotüpiseerida (ütleb ta ja hakkab just seda tegema), aga kui tugev mees esimeses trennis alla kukub, siis ta üldiselt ei mõtle, vaid jookseb veel kolm korda peaga vastu seina, et vaadata, kas saab ehk kuidagi toore jõuga üles (ja tihti saabki). Need, kel jõudu nii palju raisata ei ole, võtavad hetke mõtlemiseks ja üritavad arukamalt toppi jõuda. Selles mõttes oli vähemalt minu meelest väga õnnestunud trenn, et oli väga palju radu, mida ta otsekohe tehtud ei saanud, aga kus ta iga katsega kaugemale jõudis. Mitme puhul suisa toppigi, aga ronimise võlu ei seisne ju selles, et “jess, ma jõudsin tippu”, vaid selles, et “jess, ma alguses ei osanud/jaksanud/julgenud/taibanud, aga siis mõtlesin välja, kuidas paremini teha”. Kui poleks alguses raske, poleks ka seda eneseületusetunnet. Igatahes tundub, et tennis on hea stardipunkt, sest erinevalt mu järgmisest külalisest ei tulnud TEMA mulle järgmisel päeval kurtma, et kõik valutab. 😀

Nimelt viisin ma ronima ka ühe meessoost sõbra, kes käib küll jõusaalis, aga muidu funktsionaalselt väga palju oma keha ei kasuta, istub eelkõige arvuti taga. Ei saa öelda, et ta nüüd megahalvas vormis oleks, aga jõusaal lihtsalt ei anna sulle kunagi sellist oma keha liigutamiseks vajalikku jõudu nagu mis tahes asi, kus sa päriselt seda keha kasutad. Nii et see sõber kirjutas mulle juba õhtul teki alt, et öelda, et imelikud kohad valutavad, nii et ma võiks hommikul kontrollida, kas ta ikka on elus. Mis tuletab meelde, et ega ma seda tegelikult ei teinud … Oodake, ma käin korra ära.

Jah, tagasi, kõik on hästi. Teine koht, kus naistel on üldiselt eelis, on painduvus. Ja ma ei räägi siin ainult jalgadest, näiteks on üks Reeda tehtud valge V1 (ma ei tea, kes selle ühe peale greidis, sest no ei ole see V1 ja esialgne 2 passis sinna hulga rohkem), mida Katu alustas nagu nalja, aga see noormees ei suutnud seal algasenditki võtta, sest ta sai küll mõlemad jalad paika, aga ei suutnud siis puusi piisavalt seina lähedal hoida, et vasakut kätt ka käenukile viia. Naistel kipuvad lahtisemad puusad olema, saab need kenasti vastu seina suruda. Samas kui meestel on tavaliselt muidugi parem siruulatus ja rohkem toorest jõudu. Aga tundub, et poisil võttis hamba verele, sest ta kirjutas mulle hiljem, et ta arvab, et “selle rohelise” peal tuleb lihtsalt parem jalg paremini paika saada ja siis saab edasi küll.

Kas teil tekib siinseid pilte/videosid vaadates vaikselt küsimus, et ei tea, kas ta ÜLDSE kunagi midagi ära ronib?

Nii et minge ja proovige, äkki erinevalt minust saate ka mõne video, kus te EI KUKU näoli maha. Ma tegelikult isegi “oma” algajatest sain selliseid, aga neid tundub kuidagi kohatu jagada, peate mu sõnu uskuma. Igatahes on seal valikut küllaga ja inimesed on sõbralikud, nii et soovitan soojalt. Ainult arvestage sellega, et pilet tuleb internetist osta ja siis saab hiljem telefoniga ukse lahti teha.

* Kui sa oled politseinik, siis tegelikult järgisin ma kõiki piirkiirusega seotud reegleid väga kuulekalt. Või mis järgisin, ma polnud ise rooliski! Autogi polnud minu oma! Ma ei raatsinud talverehve osta, nii et see ootab garaažis kevadet.

** Algajate sein on minu meelest selles mõttes eksitav, et paar sealset rada on algajatele ikka VÄGA rasked. Ühte oranži V2 rada ma ei saanudki tehtud. Okei, siin randmevigastus ka ei lasknud suruda nii palju, kui oleks vaja olnud, aga see oli lühematele ikka raske ka. Üks teine V2 oli selline, kus vahepeal ripud käte otsas ja liigutad end kuskile, mis on selle raskusastme kohta muidu normaalne, aga ma ei paneks seda algajate seinale. Nii et kui lähete proovima ja isegi algajate sein raske tundub, siis ärge heituge, vaid minge ja otsige lihtsalt mujalt roheliste siltidega algavaid radu ja võite väga meeldivalt üllatuda.

anna kannatust

Kuidas tõsta aeroobset võimekust

Lihtne nipp Rentsi moodi — ole lihtsalt hästi loll ja/või hajameelne. Ma nimelt käisin esimest korda selle aastanumbri sees tööl. Selgus, et isiklikul läpakal on aku katki ja seda ei tohiks kasutada, kuni uus kohale jõuab*, nii et pidin töö juurde minema, sest tööläpakas oli seal. Igatahes see oli siis hommikune jalutuskäik, jalutasin ca 30 minutit tööle. Ja jumal hoia, ma isegi ei mäletanud, kui kulukas tööl käimine on. Mul kulus kaheksa eurot. Kodus muna praadida ja ise piima kohvi peale kallata on tunduvalt odavam. Meil küll on tööl kohvimasin, aga mul oli hommikul kiire, sest üks kolleeg juba mitmendat päeva ootas minu taga. See on muidugi tööl käimise teine miinus, peab varem ärkama ja ikka on kiire. (Kolmas miinus on ilmselt see, et kaasnevad teatud arbitraarsed reeglid, nagu see, et võiks ju juukseid kammida, aga keegi vähemalt otse näkku ei küsinud, miks ma selline välja näen, nii et mind ei huvita.)

Miks see kolleeg minu taga ootas? Sest tavaliselt on mul selline töö, et teised kirjutavad igasuguseid asju, mina parandan. Seekord anti mulle aga ülesandeks ise kirjutada ja boože moi, kui keeruline see oli ja kui palju see aega võttis! Kas teie teadsite, et teiste vigu parandada ja neid kritiseerida on hulga lihtsam, kui ise teha? Ma vist ikka jään targutamise juurde, see istub mulle paremini. Ja teiseks on meil kind of nagu miski kodu välja valitud või nii, nii et sel nädalal kulus üle mõistuse palju aega ära pankade vahel jooksmisele, hindaja orgunnimisele ja lihtsalt närveerimisele. Seega on mul hetkel üks äärmiselt töörohke nädalavahetus ees, sest eile tuli ka ootamatult palju tööd peale, aga tahaks esmaspäeva puhta lehega alustada. Selle pärast ma hetkel siin teengi ei teegi tööd, vaid kirjutan hoopis teile postitust.

Kuhu me jäimegi? Aeroobne trenn? Nojah, mul oli vaja pärast tööpäeva käia veel kohvipoes ube ostmas. Tavaliselt käib seal Cyrus, sest tema tramvaitab, aga no strong and independent woman, eks ole. Mäletasin, et see on kohe trammipeatuse juures, ja mõtlesin, et küll ma selle üles leian. Tõsi küll, selles ma enam nii kindel ei olnud, MILLISE trammipeatuse juures. Arvasin ekslikult, et töö juurest kohe järgmises trammipeatuses, nii et hakkasin aga rahumeeli jalutama. Ei olnud, nii et jalutasin ja jalutasin, kuni jõudsin juba Vabaduse väljakust veel 500 meetri jagu mööda, enne kui oli päris selge, et sellest poest oleme me nüüd möödas. Otsisin internetist poe nime välja, jalutasin tagasi … ja avastasin, et mööda jalutasin ma selle pärast, et kõik aknad olid pimedad, pood kinni, aknakatted all ja väljas silt, et nad sulgesid varem. Ja saigi pooletunnisest jalutuskäigust kõpsti tunnine! Tundsin kohe, nagu oleks trenni teinud, nii et peaaegu võiks siin mingi kaalulangetuspostitus olla, aga … Tõele au andes jalutasin sealt otse kebabi ostma. Time well spent.

Aga okei. VANNUN, et nüüd hakkan päriselt tööle. Mul on vaja esmaspäevaks veel … kaheksa???

KAHEKSA. Mul on vaja esmaspäevaks veel kaheksa asja ära teha. Nii et hakkame aga hagu andma.

* Pean taas kord tõdema, et hea, kui mees ilmaasjadest midagi jagab, sest mina vaatasin lihtsalt, et touchpadi serv on lahti tulnud, mis seal ikka. Tema oli see, kes märkas ja ütles, et see serv ei tule ilmaasjata lahti, vaid ilmselt on aku seal all “paiste läinud”. Mis, nagu selgus, kipub selle konkreetse mudeliga tõesti juhtuma.

anna kannatust

Öelge ausalt, kes teist noris Kaisaga?

Nagu konkreetselt iga kord, kui mulle fiidis mõni Kaisa Abneri pilt ette jookseb, on pildil igati heas vormis naine, aga jutt on selline, mille võiks kokku võtta lausega “teised eided ütlevad, et ma olen lits” – ja samas, kui ma kommentaare vaatan, on need kõik üdini positiivsed? Ma täitsa tõsiselt tahaksin teada, kas ta kustutab negatiivseid kommentaare või need eksisteerivadki ainult tema enda peas?

Et kui minu luba tahate, siis olge aga lahked, pange julgelt pesu- ja pepupilte Instasse, vannun, et mina ei zoomi neid sõpradele saatmiseks. Blogisse ehk panen, aga no mis selgi juhul häbeneda, ilus kann ju.

Ma lihtsalt praeguseks hetkeks olen valmis uskuma, et ta on peast segi, sest esiteks, aastal 2021 ei heida keegi sulle ette seda, kui sa kuskile pesupilte paned. Sinu ainus viga on see, et need pildid on Instas, normaalne naine paneks need OnlyFansi ja kilkaks, et ta on enterpreneur. Teiseks. Ja see on see tõsisem asi siin. Kui sa arvad, et ma olen unustanud selle, mida sa alles hiljuti verivorsti ja pohlamoosi kohta ütlesid, siis arva uuesti. Mõnda asja ei unustata ega andestata, nii et edaspidi vali sõnu, enne kui hakkad kellegi teise 🍆kritiseerima.

P.S. Võtke teatavaks, et see emotikon tähistab vorsti, eks ole. Mu android diskrimineerib karnivoore.

faith

Ärge hõisake enne õhtut

Tean, et kõik praegu rõõmustavad, sest Kaja moodustab uue valitsuse, aga esiteks on ta ühe katse juba perse keeranud, võib vabalt seda uuesti teha. Ja teiseks … Ma nägin öösel unenägu, mis ilmselgelt on ilmutuslik. Ja olgu öeldud, et ma ei arvanud hetkekski, et see valitsus võiks laguneda, sest arvestades seda, et me elasime siin olukorras, kus peaministril silm ka ei pilkunud selle peale, et meil pole näiteks PANDEEMIA ajal faking VAKTSINEERIMISKAVA, sest poliitikutel kulub kogu aeg abielu üle diskuteerimise peale ära, siis no mis see väike korruptsiooniskandaal siin.

Igatahes, ma nägin unes, et Cyrus oli mu peale väga pahane, sest ma olin meid temaga arutamata kokku kolinud Peedo (st ühe ronimisguru) ja mingi täiesti random venelasega. Venelane saab ilmselgelt ainult Keskerakonda tähendada. See, et Cyrus vihane oli, tähendab ilmselgelt seda, et välismaalastel läheb elu hapuks — nii et äkki ikka jälle uus EKRE ja Keskerakonna koalitsioon? Loodan, et Peedo tähendab seda, et sport tehakse lahti. Jään küll mehest ilma, aga saan vähemalt trenni minna, asi seegi.

Okei, okei, ma olen valmis tunnistama, et tegelikult võib see unenägu olla tingitud ka sellest, et me hakkasime päriselt aktiivselt uut kodu otsima. See kõlab nagu täielik esimese maailma mure, aga see tõesti ON raske. Valikut on lihtsalt nii palju ja iga päev tuleb peale. Hindu kahjuks ülemaailmne pandeemia meil langetanud ei ole, aga no vähemalt valiku vähesuse üle ei saa tõesti kurta.

Oot, uni peaks ka käima kuskile v?

Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mul on madal D-vitamiini tase (käisin siin töötervishoiuarsti juures, selgus, et soovitatav tase on 85-90 mingit asja, mul on see number 45), aga ma olen kogu aeg nii väsinud, et magan öösiti 9 tundi ja ärkan ikka väsinuna. Vaevu saan oma tööasjad igapäevaselt tehtud, aga eriti midagi muud ei jõua – just vaimselt, mitte ajaliselt. Ühe sõbra raamatut lubasin arvustada, see on siiani lugemata. Teie sada lõputööideed ootavad postkastis, ma pole jõudnud ühtki veel lugeda. Eelmisel nädalal ma ei teinud esmaspäevast reedeni isegi mitte ühtki trenni. Sel nädalal ikka võtsin end eile kokku ning rippusin veits erinevate sõrmedega + tegin kerelihaseid ja ülakeha, aga see tahtis ikka metsikut sundimist.

P.S. Filmisin end eile oma hädiseid ühe käe lõuatõmbeid harjutamas. Okei, pole isegi paslik neid selles etapis nii kutsuda, aga teoreetiliselt see harjutus on mõeldud selleks, et spetsiifiliselt ühe kehapoole jõudu arendada. Täitsa huvitav on vaadata, mis lihased aktiveeruvad, mul näiteks tavalisi lõuatõmbeid tehes küll alaselg niimoodi tööle ei hakka. No ja muidugi on siit ka kohe näha, kumb kehapool tugevam on ja kumb muude lihaste abil rohkem kompenseerima hakkab. 😀

anna kannatust

Party of LAW and ORDER

Huvitav kohe, kuidas politseil pole mingit huvi pisargaasi, kummikuule vms välja otsida, kui märatsejad valged on. 😀 Kindlasti lihtsalt selline huvitav juhus.

Ehk siis seaduskuulekad MAGA poisid murdsid end Kapitooliumisse. Ilmselt olid nad juba enne pahased, lisage nüüd siia veel uudis, et demokraadid rabasid Georgias mõlemad kohad omale ja on nüüd seega senatis enamuses. Nii et tuleb ise demokraatiat tegema hakata. Vanaisa juba ütles, et viga oli naistele ja mustanahalistele valimisõigus anda.

Täiendus: Vähemalt üks inimene sai kuuli. Selle (liiga verise) video põhjal, mida ma nägin, ta ilmselt ellu ei jää.

faith

Kas teeme uueks aastaks plaane ka v?

Sissejuhatuse asemel alustan ilusate soovidega, sest unustasin eelmises postituses — head uut aastat kõigile! Meil tuli väga kenasti, käisime alustuseks hommikusöögil Narvas, siis tegime väikese Tartu spaakülastuse ja siis käisime Viitnas lõunal. Õhtuks juba olime kenasti teleka ees, vaatasime Dr Who’d ja tundsime rõõmu selle üle, et sai Harjumaalt ilusaid asju teistelegi viia. Okei, kõrtsis käisime päriselt ja tehniliselt jääb Kadrina vist juba mingi Virumaa alla ka, nii et ohtlikku elu elame (kuigi peale meie olid ainult ühes lauas veel inimesed). Muu oli omalooming, tahtsin mõnel siia kogemata sattunud lugejal vererõhku tõsta.

Aga uus aasta tuleb ju teadagi uusaastalubadustega. Minu uusaastalubaduseks on olnud mitu aastat, et puhkan rohkem ja ei tõmble end trennis sõna otseses mõttes vigaseks. Olen suutnud neid enamvähem ka pidada, paar korda on käest ära läinud, aga ühtki suuremat vigastust sel aastal ei olnudki, ei füüsilises ega vaimses plaanis, kuigi mõned sündmused võtsid natukeseks tempot maha küll. Aga. Aga-aga-aga. Me ei saa üle ega ümber sellest elevandist siin ruumis. Ja ma ei räägi oma kõikuvast kaalust, te teate, millest ma räägin.

Kui sa ei viitsi postitust lugeda, vaata pilti ja rohkem polegi vaja.

Jah. See lõputöö.

Näete, mis seisus ma olen, ma ei suuda kirjutadagi seda sõna. Olen selline närakas, et ainuüksi sellele mõtleminegi ajab südame pahaks. 🥺 Aga ilmselgelt tuleks ka see uusaastalubaduste hulka suruda. Sügisel kutsuti mind ühele üritusele ajaplaneerimisest rääkima ja ma ei saanud nagunii minna ka, aga endal ka kripeldas, et no kuidas ma läheks, kui ise lõputöödki tehtud ei saa. Nii et tuleb elada nii, et järgmisel sügisel oleks, millest rääkida. Aga. Olen siin korduvalt alustada üritanud, aga seis on selline, et leian kogu aeg muid kohustusi, millega oleks hädasti vaja kiiremas korras tegeleda.

Üks päev üritasin end sundida sellega, et enne trenni teha ei tohi, kui olen tund aega lõputööle mõelnud. Lõppes see püha üritus sellega, et trenn jäi tegemata. 😀 Täna on esimene päev, mil ma PÄRISELT natukenegi suutsin mõelda sellele asjale. Ja ma tean isegi täpselt, milles asi on. Kui ma tean, mida teha, võin ma töötada, palju vaja, andke ainult ette. Aga praegu on olukord selline, et eelmine plaan kukkus läbi, uut ei ole ja enne juhendaja ukse taha kraapima minekut, peaksin ma ise uue otsima, sest ma olen teda liiga palju üle lasknud juba, et uuesti sinna katteta lubadusi andma minna. Ainus asi, mis mul kind of on, on andmekogu — ja selle peaks ka tegelikult uue otsima. Okei, raam on tegelikult ka.

Raamistik on siis see, et tahaks uurida mingeid andmeid masinõppe meetoditega. Esialgne andmekogu oli tuhande aasta jagu majandusandmeid Inglismaa Pangast (natuke tuleb alla kerida, et seda näha). Vaatasin neid numbreid ja ainus idee, mis mul selle põhjal tuli, oli “ennustada” nende andmete põhjal seda, millised faktorid mõjutavad migratsiooni. Aga see plaan kukkus läbi, sest pärast hulka tööd kevadsemestril selgus, et selle jaoks pole piisavalt label‘eid (väga ülevaatlikult võiks öelda, et label on tulp, millest see masin õpib; selleks, et saada head ennustust, peaks neid ikka tiba rohkem olema). Nii et minu variandid oleks kas leida rohkem label‘eid, mis tähendab, et leida sarnaseid andmekogusid Skandinaaviast või romaanikeelsetest riikidest (sest neis saan ma keeltest piisavalt aru, et päriselt midagi asjalikku teha materjalidega) ja suurendada töö skoopi, või leida täiesti uus teema (ükskõik kas sama andmekogu põhjal või leida ise ka uus andmekogu). Ma parema meelega tahaks täiesti uut teemat, sest olgem ausad, see esialgne teema ei ole ju NII huvitav – st see on kind of huvitav, aga migratsiooni on ju saja erineva nurga alt uuritud, mis ma ikka sealt teada saan.

Nii et ma palun taas teie abi. Sada korda on teist kasu olnud, andke nõu mulle. Milline oleks huvitav teema, mida sarnasel kombel masinõppega uurida annaks? Kust saada häid ideid? Kas peaksin pöörduma narkootikumide poole, et inspiratsiooni ammutada? Kas ka illegaalseid narkootikume annab kuidagi kuluaruandesse panna? Nii palju küsimusi.

feminismus · games

Kas alustame aastat feministlike teemadega?

Me nimelt lesisime terve esimese jaanuari laisalt diivanil (okei, ma tegelikult hangboardisin ka, aga muidu oli ikka üsna laisk päev) ja vaatasime ühe hooga järjest ära Queen’s Gambiti sarja. Üsna hea sari on, aga ma hakkasin mõtlema nende lingvistiliste konnotatsioonide peale. Lipugambiit poleks ju pooltki nii hea pealkiri, aga miks on eesti keeles lipp, aga kõigis romaani ja germaani keeltes, kus ma iial olen sattunud male kohta lugema, on selle vaste väga naiselik (vähemalt prantsuse, hispaania ja saksa keeles pole see kuninganna, vaid daam, kuigi siin peitub muidugi samuti vihje seisusele). Prantsuse keel on üldse huvitav, sest meie oda (ingliskeelne bishop) on neil fou, mis tähendab … hullumeelset.

Aga see kõik vastandub siiski väga selgelt venelastele, sest olete ehk märganud, et vene keeles ei ole lipp karoleva, vaid on ferz, mis tuleb otse algallikast ehk farsi keelest (okei, ma pean ühe pärslasega korterit jagama, nii et me teeme kõik koos nägu praegu, et me keegi pole kuulnudki, et pärslased chaturanga Indiast varastasid). Ferzin ei tähenda kuningannat, vaid nõuandjat. Tollal ilmselt ei tulnud keegi selle pealegi, et tähtsaid nuppe kuidagi naissooga seostada ning ka venelased ei hakanud siin mingit omaalgatust tegema. Prantslastel sai sellest fierce->fierge->vierge, millest dame oli juba loogiline jätk. Ida-Rooma keisririik oli esimene koht, kus sellest kuninganna tehti ning sealt liikus see mujale edasi.

Mis muidugi viib meid kohe järgmise teema juurde – VÄGA paljud mängijad (ERITI vene mängijad) on siiani seisukohal, et naiste aju lihtsalt ei ole selline, millega males tippu jõuda. Garri Kasparov ja Judit Polgar ajasid alles eelmise aasta (2020) oktoobris omavahel juttu ning muidugi torkas Judit kohe esimese asjana midagi selle kohta, kuidas Kasparov vaatas kunagi tema mängu ning ütles hiljem ajakirjanikele, et ta on fenomenaalne mängija, aga maailmameistriks muidugi ei saa, sest no naiste aju. Kasparov on veel praegugi seisukohal, et no ta ei eksinud ju, sest Judit on küll TEDA võitnud (räägitakse, et tookord põgenes ta võistluselt tagaukse kaudu, et ajakirjanikke vältida, sest ta oli korduvalt öelnud, et ta ei kaota iial naisterahvale, nii et oi seda häbi), aga maailma mastaabis on tema kõrgeim koht siiski olnud “kõigest” kaheksas. Mis on muidugi selles mõttes tõsi, et nii on – aga ei maksa unustada, et see “kõigest kaheksas” võitis siiski Kasparovit, kes oli tollal esimene. Ta võitis VALITSEVAT MAAILMAMEISTRIT.

Judit oli muidugi üldse täielik imelaps. Kui ta 15aastaselt suurmeistri tiitli sai, oli ta noorim inimene, kes maailmas selle au pälvinud on (kuniks Karjakin kõigest 12aastaselt sama tegi – praegune maailmameister Magnus on Karjakiniga ühevanune, aga suurmeistriks sai alles 13aastaselt). Praegu on males saja parima hulgas ainult üks naine, Yifan Hou, ning eks aeg näitab, kas tal on lootust kunagi kas või esimese viiekümne hulka jõuda. Igatahes selle pika jutu mõte oli, et 60ndad olid VÄGA seksistlikud. Ajakirjanikud oleksid muidugi sillas olnud, mõned sõbrad oleksid kindlasti toetanud, aga üldine foon EI OLEKS nii üheselt positiivne olnud. Nagu kamoon, me räägime 60ndatest, 67 oli see aasta, mil mehed üritasid füüsiliselt takistada esimest naissoost maratonijooksjat, sest mis mõttes mingi lits arvab, et ta hakkab meestega koos JOOKSMA.

Polgarist olen ma siin blogiski mitu korda rääkinud seoses nature/nurture vaidlusega. Nimelt on maailma parim naismaletaja meieni jõudnud põhimõtteliselt sotsiaalse eksperimendi tulemusel. Tema isa pani ajalehte kuulutuse, et otsib naist, kellega koos lapsi saada, et neist geeniusi kasvatada. Mingi õpetaja vastas, nad said kolm tütart ning kasvatasidki neist … kui mitte geeniused, siis vähemalt väga edukad naised. Judit räägib küll koos ungari keelega kõigest viit keelt (sh esperantot), aga tema õde Susan näiteks räägib seitset. Susan ja Sofia on samuti suurmeistrid ja Judit on öelnud, et tegelikult oli Susza males temast andekam, aga ei viitsinud nii palju õppida. Teate küll, vana hea hard work beats talent unless talent works hard. Nii et Judit võistles lõpuks kogu aeg meeste arvestuses, öeldes, et muidu pole tal kellegagi mängida. Igatahes töötab ta nüüd muuhulgas ka maleõpetajana ja üks asi, mille tema selles eespool lingitud intervjuus välja tõi, on see, et ta näeb oma igapäevatöös naisõpilastega seda, et õpetaja (tema) ja vanemate ootused lapse saavutustele on kardinaalselt erinevad, samas kui poiste puhul see nii pole.

See puudutab muidugi ka mustanahalisi. Sarjas oli üks stseen, kus ma märkasin, et mustanahaline noormees kummardus teistega koos malelaua kohale. Tehniliselt oleks see muidugi võimalik olnud, mõnes väga eesrindlikus kohas nagu Chicago või New York. Enamikes osariikides oli kuuekümnendatel veel jätkuvalt maleklubide reeglites kirjas, et need on mõeldud valgetele inimestele. Esimene mustanahaline suurmeister sündis alles 1966. aastal ja sattus malet mängima, kui ta 12aastaselt Jamaikalt New Yorki kolis.

Guugeldasin ekstra. Tegelikult oli tõesti üks muljetavaldav mustanahaline mängija USAs juba 19. sajandil – doktor James Smith McCune. Aga siin on see konks, et ta sündis orjana ja kuigi orjandus kaotati New Yorgis, kui ta teismeline oli, oli USA jätkuvalt (või juba siis?) nii tagurlik, et ega ta arstiks ka USAs ei saanud, vaid pidi selleks Glasgows ülikoolis käima. Nii et mina saan küll aru, miks mustanahalised tollal ainult amatöörvõistlusi võitsid, neid ei lastudki kuskile mujale. No ja kui meil juba see nature vs nurture mainitud sai, siis praegugi on maailmas ainult kolm mustanahalist suurmeistrit (neist üks naine). Neist viimase aja nimekaim on ilmselt Pontus Carlsson, kes sündis Kolumbias, kaotas oma pere ja juhtumisi adopteeris ta Rootsi paar, kus pereisa oli endine Rootsi maleföderatsiooni president. Paneb ikka mõtlema küll, kui palju sõltub lihtsalt sellest, millisesse keskkonda sa satud. Seda enam, et päris kõrgele tasemele jõudmine eeldab muuhulgas ka seda, et sul on raha, et mitte tööl käia, vaid kodus õppida.

Kuigi see on vist paslik moment, et tunnistada, et ma tegelikult tunnen ka ühte inimest, kes JÄLESTAB malet, sest teda sunniti väikse poisina suurmeistrist onu juures maletundides käima. 😀 Ja tema on inimene, kel kõigi väliste kriteeriumite järgi peaks maleks annet olema, hea matemaatiline mõtlemine, hea programmeerija jne, aga see dressuur oli talle liig, nii et enam ei taha malet näha ka. Ja parim mängija minu isiklikust tutvusringkonnast on selline, kelle ma pidin programmeerimiskursusest läbi aitama, matemaatikat ta vihkab, aga lihtsalt vahepeal oli tal liiga palju vaba aega käes, nii et lihtsalt mängiski päevade kaupa. Aga noh, tema on muidugi suurmeistritest valgusaastate kaugusel, lihtsalt tavamängija kohta Väga Hea Mängija.

Igatahes hea sari on, soovitan kõigile. Seda enam, et saab kõik osad korraga ära vaadata, ei usu, et seal teine hooaeg tuleb. Raamat, mille põhjal see tehti, sai ju otsa. Naljakas oli, et minule meeldis seal sarjas kõik väga, ilus kujundikeel jne, aga malemänge endid ma väga põhjalikult ei jälginud. Aga kui Magnus Carlseni käest küsiti, mida ta sellest sarjast arvab, rääkis ta kohe õhinal, kui äge see kõige viimane mäng oli ning kuidas ta kohe mõtles, mis seal see parim käik võiks olla jne jne. 😀 No umbes nii, nagu algaja ronija, mina ja elukutseline vaataksime kõik ühte ja seda sama seina TÄIESTI erineva pilguga.

anna kannatust

Aasta tuleb ikka pauguga lõpetada

Miks ma alati beeta ära unustan kohe, kui kaamera käima pannakse? Keegi ei tea …

Inimesed ilmselgelt tahtsid trennist veel viimast võtta, nii et eile oli selline tore päev, kus kaks erinevat inimest ronihallis käe kipsi said. Ei, see ei ole tavaline sündmus, ei saa isegi öelda, et iga kuu seda juhtuks vms. Nii et kui keegi teab, kas Saturn on metrograadis või kelle käest küsida, oleks abiks. Üks neist neiudest ei saanud kusjuures vahepeal kaks kuud ronida, sest tal oli jalg kipsis, nii et kui mul on 2020 siiski ka üsna meeldivaid kilde sisaldanud, siis mõne jaoks on see ikka puhas häda ja viletsus olnud.

Aga tundub, et seekord keegi nagunii ei usu valitsuse valesid. Ma isegi ei saa aru, miks on vaja valetada, et sport (või miski muu) läheb kolmeks nädalaks lukku, kui me kõik teame, et kolme nädala pärast kratsib Ratas kukalt ja ütleb, et jah, üllataval kombel pole numbrid paranenud, jääb nii edasi. Isegi need, kes kevadel olid piisavalt lollid, et seda iba uskuda, mäletavad ju, mis sai? Miks ei võiks kohe ausalt öelda, et “alustuseks kolmeks nädalaks ja siis hindame olukorda uuesti”? Ja kui meile vaktsiini kümne tuhande doosi kaupa tilgutatakse, siis läheb veel tükk aega, enne kui olukord päriselt muutub, sest mida selle “sulgemisega” saavutatakse siin?

Kui üldse midagi, siis koroonanumbrite ühtlasem jagunemine maakondade kaupa. Need ronijad, kes juba varem nädalavahetusel näiteks Hiiumaale ronima läksid, sest kambas ikka toredam, teevad seda edasi, nüüd lihtsalt tihedamini. Perekoolis rasedad arutavad, kus on kõige paremad Harjumaast pisut välja jäävad ujulad. Need tuttavad, kes muidu suure kambaga spaas plaanisid aastavahetust veenda, pidid nüüd … kaugema spaa otsima. 😀 Kas keegi on sellise asjade käigu üle üllatunud? Mina küll ei ole, ma arvan, et ega Jüri Ratas ka tegelikult ei ole.

Milleks see tsirkus siis? Eriti olukorras, kus vähe sellest, et kaubanduskeskusi ei sulgeta, seal isegi ei ole mitte mingit järelevalvet hetkel (teoreetilisel tasandil) kehtivate reeglite üle. Mina olen igati nõus sellega, et pannakse mõneks ajaks sport kinni, kui see tõesti vajalik on, aga äkki rakendaks siis selleks ajaks muid meetmeid ka? Neid meetmeid, millest me kõik loeme, aga mida tegelikult ei rakendata? No näiteks paneks turvatöötajad päriselt valvama seda, et poodidesse ei pääseks korraga rohkem inimesi kui on ette nähtud? Olen vist juba öelnud, et Cyrus tahab vahepeal Ülemistes käia, sest ta oma ketoga (mis nüüd õnneks lõppes, taevale tänu) sai sealt väidetavalt paremat salatikraami kui mujalt. Nii et vahel käime vaatamas, kuidas seal olukord on, aga oleme lihtsalt minema sõitnud, sest ei taha tungelda – ja selle tunglemise põhjal otsustades oleme meie enamvähem ainsad, kes vaiksema poe otsivad, teistele tundub küünarnukitunne meeldivat. Ja siis tundub mulle küll alatu, et mina loobun trennist, kus ma olen ruumis konkreetselt kahekesi inimesega, kellega ma nagunii koos elan – ja sina, kuradima pervo, ei saa loobuda enda piimaleti ääres teiste inimeste vastu hõõrumisest. Sulle ei tulnud üllatusena ju see, et päev enne jõule on palju rahvast poes, ega sa esimest päeva ei ole siin ilmas.

Ja ma nagu otseselt ei vihasta, sest see on sama hea, kui vihastada selle peale, et Eesti kliimas sügisel vihma sajab. Inimesed ei käitu mõistlikult, kui neid kuulekaks ei peksta/sunnita, see on lihtsalt fakt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks siia juurde mingit mulli ajada selle kohta, kuidas me kõik ikkagi koos pingutame jne? Minu raha on küll hetkel selle peal, et näiteks jaanuaris Tartu ronimiskeskuse avamist ei tule, sest selleks hetkeks on sport kogu Eestis suletud. Aga noh, ma suutsin nagunii selles videos taustal paistva roosa rajaga oma randmele natuke liiga teha, mulle on see ainult hea, kui ma vähemalt sellesse konkreetsesse halli paar nädalat ei saa. Seda enam, et mul on mitu uut raamatut, mida lugeda.

Oleks teadnud, et kinke saab, oleks rohkem sõpru hankinud

P.S. Ma räägin teile raamatutega seoses saladuse. Ärge edasi rääkige, muidu mind hakatakse lolliks pidama. Üks asi, mida absoluutselt kõik tunduvad oskavat, aga mina ei oska, on … audioraamatute kuulamine. Selles mõttes, et jah, ma kuulan vahel prantsuskeelseid raamatuid nii üldhariduslikel eesmärkidel, aga kui ma tahan raamatut päriselt NAUTIDA ka, pean ma seda LUGEMA. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et “ah, ma süüa tehes kuulan samal ajal raamatuid”. Nagu … KUIDAS? Ma olen proovinud seda ja isegi kui see raamat mind väga huvitab (ja ükskõik, kas see on eesti- või võõrkeelne), hiljemalt kolmandas peatükis ma ei mäleta enam, mis esimeses sai. Ülikoolis ka tegin ma ikkagi konspekte, isegi kui slaidid olid üleval – kirjutasin slaididele lisainfot juurde, sõnastasin ümber vms. Sest muidu mulle EI JÄÄ meelde, mu aju töötab visuaalselt, ma pean neid sõnu NÄGEMA (ja ideaalis pean korralikult meeldejätmiseks nähtud teksti ka ise läbi kirjutama). Nii et see, kui keegi ütleb mulle, et “oi, mulle nii meeldib autot juhtides audioraamatuid kuulata,” kõlab mulle alati nagu extremely weird flex, mille ainus eesmärk on mulle mu puuet nina alla hõõruda. 😀 Jah, ma tglt tean, et maailm ei keerle ümber minu. Tean, aga ei teadvusta.

anna kannatust · sport

Nojah siis

Iroonia on see, kui sa kulutad 75 doltsi uue treeningkava peale ja siis saad teada, et esmaspäevast lähevad ronihallid lukku. Nojah, ei saa ju öelda, et me keegi seda ette ei näinud, eks see selge oli, et see on ainult aja küsimus. Vähemalt sain jõuludeks juba TRXi kätte, nii et saan senisest vaheldusrikkamalt kodus jõutrenni teha. Kui reklaami uskuda, siis näen ma selle tulemusel kohe välja selline:

Kerelihased mul juba on, aga ootan huviga naiselikumat olekut, kauneid ripsmeid ja ideaalset kulmukaart. Aga tõsiselt rääkides, ehk on see just jumalik vahelesegamine, et ma enne päriselt ja korralikult treeningkavaga pihta hakkamist selle jaoks ka vormi saaksin. Minu praegune kodune treeningnurkuks on siis selline:

Diivanil vedelevad hantlid, sest ma päriselt olen see vaimuhaige, kes arvuti taga tööd tehes hajameelselt selle kõrvalt antagoniste treenib. 😀 Igatahes saan teha kolmenädalase HB-tsükli, kus igal HB-päeval teen ka kerelihaseharjutusi. Lisaks tahaks vähemalt kaks korda nädalas mingit HIIT-i teha. Ainus takistus on see, et ma … jälestan seda. Aga arvestades seda, kui läbi ma pärast seda esimest kavajärgset trenni olin, on ilmselgelt vaja. Aga samas ma jälestan seda. Miks see elu nii raske peab olema?

P.S. Kas te teate seda tunnet, kui te ahistate kedagi nagu mingi rõve stalkija, käite neil aknast sisse vahtimas ja üldse muudkui surute end peale, kuigi nad on korduvalt juba iga keharakuga välja näidanud, et nad pole ÜLDSE sinust huvitatud? Ma nüüd tean. Ma nimelt üritasin mitu nädalat Coopi kliendiks hakata, kuigi nad tõrjusid mind väga järjekindlalt. Nimelt on see vähemalt Tallinnas kõige kiiremat kohaletoimetamist pakkuv supermarket, nii et ma olen valmis mööda vaatama nende väikesest valikust (st valikut on, aga neil ei ole mitmeid mulle meeldivaid asju, nagu valgujäätist või mu lemmiksaiatooteid jne) ning tellin vahel piima-mune-pesupulbrit sealt. Nüüd ma tean omast kogemusest, miks neil väiksemad järjekorrad on. Esimese tellimusega ostsin ka kliendikaardi, kõik muu tuli kohale, kaart mitte. Helistasin ja kurtsin oma muret, öeldi, et panevad teise tellimusega kindlasti tasuta kaardi kaasa. Helistasin veel teist tellimust tehes eraldi üle, kinnitati, et kõik korras. Teid ilmselt ei üllata, et teine tellimus tuli ka kliendikaardita? 😀 Ma enam ei julgenud helistada, mõtlesin, et kaua ma ikka end neile pähe määrin.

Aga siis läksin ühele sõbrannale külla ja selgus, et ta elab Coopi kõrval, nii et mõtlesin, et astun sealt läbi ja ostan lihtsalt uue kaardi, nagunii peaks midagi külakostiks viima. Ja seal oli üks noor poiss, kes oli ilmselgelt uus töötaja, sest ta oli nii sõbralik ja abivalmis, aga kuna ta oli uus, siis ta veel täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad. Ja see teine müüja, kellelt ta abi palus, põhimõtteliselt viskas teda möödaminnes kaardipakiga, ilma midagi seletamata. Nii et ta siis üritas kuidagi mulle seda kaarti seal automaatkassade juures müüa – kuni selgus, et ta ei ebaõnnestu mitte selle pärast, et ta oleks kuidagi saamatu vms, vaid see tädi, kes teda nendega viskas, ei viitsinud öelda, et tegelikult neid vist ei saagi automaatkassast osta, vaid ta peab tavakassas kuidagi läbi lööma. Ütlesin “aitäh” ja “head aega!”, tädi ütles vastu, et “kui seda kasutada ka tahate, peate internetis registreerima, eks vaadake ise”. Nagu selline teeninduse kuldtase oli kogu see tsirkus, et sellest on nüüd nädal aega möödas ja ma pole ikka veel seda kaarti ära registreerinud, sest no ei tõmba. 😀 Õika parimad Maximad tulevad meelde.

climbing

Kuidas ma staaride tehtud trennikava proovisin …

… ja avastasin, et ma nõrk olen.

Mul on siin viimasel ajal olnud selline tunne, et ma käin trennis kuidagi … sihitult. No et lähen ja teen ja olen, aga kui nädalavahetustel on veel asjalikum, siis nädala sees jääb ikka väga nõrgaks just see vaimne pool – ronin ainult neid asju, mis mulle lõbusad on, aga ei viitsi mässata eriti. Varem olen ma enda tehtud kavade järgi treeninud, aga hetkel ei viitsi nagu sellega ka tegeleda. Nii et kui nägin, et minu suur lemmik Alex Puccio müüb jõulude puhul treeningkava, siis ma muidugi kohe ostsin selle. Alex nimelt on see naine:

Nii et noh, kedagi ei üllata, et tema peamine tugevus on tugevus, aga see treeningplaan oli ausalt öeldes ikka üsna … omapärane. Tahaks öelda, et tundus põlve otsas nikerdatud, aga samas tundus ka ülejala tehtud, aga kas sa füüsiliselt saad teha üle jala, kui see on juba põlve otsas? Igatahes oli seal NII palju juba valesti. Esiteks see, et on kaks erinevat plaani, esimene katab V1 kuni V5 ning teine on V6 ja üles. See juba on minu jaoks ohumärk, sest “V1 kuni V5” hõlmab umbes 90 protsenti kõigist Eesti ronijatest ning need skaala erinevad otsad on ikka NII erinevad, et ma ei saa aru, kuidas nad üldse peaksid sama kava järgi treenima. Aga kuna mina olen kenasti seal skaala keskel, mõtlesin, et mulle võiks see istuda küll. Nii et tutvustan teile kohe oma esimest trenni.

Soojendus. Soojendus oli üsna okei, kuigi ma pidin sinna juurde tegema randmesoojendusi jms, aga eks see olegi subjektiivne. Igatahes ca 30 minutit ja see on see üks asi, mille üle ma üldse ei kurda. Pange tähele, soojendus oli SAMM 1. See võttis nii kaua selle pärast, et selle viimane osa oli progresseeruvalt lihtsate radade ronimine, nii et me tegime kolm korda V0, kolm korda V1 ja kolm korda V2.

Sõrmelaud. Seejärel pidi rippuma hangboard’il ja siin ma juba kurdan. Nimelt oli siin küll kirjas, et kui teed ka sooja sõrmelaual, siis on igas seerias kolm kordust, aga polnud poole sõnagagi kirjas, kui mitu kordust selles päris sõrmetrennis on. Ma siis lähtusin loogikast, et ilmselt sama palju. Igatahes tuli seal teha 2 seeriat avatud haardega, 4 seeriat poolavatud haardega ja 4 täishaardega (see on see, kus pöial on sõrmeotstele surutud, inglise keeles full crimp, vt pilti). Oli isegi eraldi tutvustav video ja puha. MITTE KORDAGI ei mainitud, et kui sa oled tõesti V1 ronija, siis sa EI TOHI täishaaret teha – ja tegelikult esimesed pool aastat pole üldse soovitatav sõrmelauda kasutada, peaks ootama, kuni sõrmed on juba adapteerunud. Teine probleem oli siin see, et ühel lehel olid ühed numbrid ja teisel lehel need 2, 4 ja 4, nii et mine võta kinni, kummad numbrid õiged on. Seda, mitmenda sammuga meil siin tegu on, kirjas ei olnud. Igatahes me tegime siin kõike poole vähem, sest ma nägin ette juba, et muidu on meie trenn sellega läbi ka.

Projektimine. Siis pidi projektima. St valid kaheksa probleemi, mida sa ei suuda esimese korraga ära ronida. Oli suisa öeldud, kuidas neid valida, et mõni peaks olema selline, millega sa kuu aega pusid, ja mõni võiks olla selline, mille võiks ühe sessiooniga ära teha jne. Mida aga ei öeldud, oli see, kui kaua iga projekti peal aega peaks veetma. Minu oma eeldus oli, et kuna üle tunni sa ometi projektimise peale ei taha panna, siis ütleme viis minutit probleemi peal (iga probleemi vahel pidi olema kolm minutit puhkust ka), nii et otsustasime ise, et teeme viis katset per rada. Mitte eriti üllatuslikult võtab viis katset muidugi tunduvalt rohkem kui viis minutit, sest vahepeal ju puhkad ka, aga no see oli igatahes VÄGA lõbus ja huvitav ja kasulik, selles mõttes ei kurda. Ainult et selle nalja lõpuks olime me mõlemad juba omadega täiesti läbi ja ees oli veel …

Radade proovimine. Ehk siis see oli see koht, kus sa võtad 15 rada, mis on ca 80% sinu max tasemest, ja üritad neid ära ronida. Kui esimese korraga ei roni, võid igal rajal kuni kolm katset kulutada. Ma tahaks öelda, et kui sa hakkad rampväsinuna tegema radu, mis on 80% max tasemest, siis sa üldiselt EI roni neid ära, nii et sellest saab ka projektimine. Aga noh, siin olen lihtsalt mina nõrk. Siin oli järsku jälle sammu number, see oli samm 3. Ju siis HB oli 2.1 ja projektimine 2.2 või midagi, kummaline matemaatika igatahes. Hakka või arvama, et inimesed, kes neid asju kokku panid, viskasid asju suvaliselt hunnikusse ja tegelikult ei mõelnud eriti.

Igatahes selgus umbes poole peal, et kell on juba 12, nii et viimased viis rada valisin teadlikult juba V1, et ükskord koju ära saaks. Ehk siis me alustasime kell 9 ja selleks hetkeks olime me juba järjest lasknud KOLM tundi. Ja meil jäi trenn pooleli, sest teoorias oleks pidanud veel ees ootama …

Jõutrenn. See hõlmas parajat hunnikut kerelihaseharjutusi ja hulka lõuatõmbeid. Viimane on minu jaoks eriti kahtlane, sest järgmine päev oleks ka pidanud ronimispäev olema — ja järgmise päeva kavas lõuatõmbeid ei ole. Minu loogika ütleb küll, et kui sa kaks päeva järjest ronid, oleks loogiline teha lõuatõmbeid teise päeva õhtul, ei v? Nii ei oleks lihased teisel päeval NII väsinud ja kolmandal päeval poleks enam oluline, sest siis saavad nagunii puhata. Tahaks teada, mis loogikaga need esimesele päevale pandi.

Seda tahaks ka teada, et kui meil on nüüd olnud trenn, kus on olnud korraga nii eraldi sõrmetrenn kui ka negatiivi all projektimine, siis miks ei ole seal lõpus selgitust, et pärast sellist trenni tuleb KINDLASTI käsivarred ja õlavarred korralikult läbi venitada. Seda enam, et statistika huvides võin öelda, et koos endaga tean kolme inimest, kes parajasti seda kava proovivad, kõigil kolmel on varem küünarnukiprobleeme olnud. Kust need küünarnukiprobleemid varem on tulnud? Sellest, et ronijad ei viitsi oma käte eest hoolitseda, ainult retsivad neid.

Aga no kõige olulisem on see, et oleks ma TERVE trenni korralikult ära teinud, oleks selle peale kulunud ca neli tundi. Olin laisk, nii et läks kõigest kolm. Ja ma ei uimerdanud, küsisin ühelt teiselt sama kava järgi treenivalt tuttavalt, ta ütles, et tal kulus ka umbes nii palju. Kava näeb ette, et ronimine + jõutrenn neli korda nädalas ning kaks korda nädalas ainult jõutrenn. Kas teistel täiskasvanud inimestel on tõsiselt aega, et neli korda nädalas neljatunniseid trenne teha? Nagu kuidas??? Või see ongi eelkõige õpilastele suunatud? Ma kavatsen küll täitsa ausalt siit küll juppe üle võtta, aga iga kord kõik need numbrid umbes kahega jagada. 😀 Rääkimata sellest, et korra nädalas tahaks ju ülaltjulgestuses ka ronida, nagu normaalne inimene.