Aken kellegi teise ellu

Teate seda üldtunnustatud teooriat, et me tegelikult ei tunne mitte kedagi (sh ka iseennast). Me näeme teistest inimestest mingit pilti, vastavalt sellele, mis rolli nad meie elus mängivad, aga me ei näe tervikut. Kui see inimene on meie elus olulisel kohal, ütleme näiteks meie ema, siis ei näe me mitte pilti, vaid aastatepikkust seriaali, kus me mõningal määral näeme teda mitte ainult emana, vaid ka naisena, õena, tütrena jne. Aga ka siin on omad piirid. Ma ei tea päriselt, milline mu parim sõbranna on kolleegina või abikaasana, kuigi ma olen teda paar korda näinud töösituatsioonis või mehega suhtlemas. Ja need rollid võivad olla täiesti erinevad, üks mu tuttav on mitte lihtsalt ülevoolav, vaid vulgaarne ja seksuaalselt tunduvalt avameelsem, kui mulle meeldiks (ma ei taha teada, et mu meestuttav käis vahatamas) – aga töö juures ei ole olemas professionaalsemat kuivikust pintsakliplast.

Siis on need inimesed, kes mängivad meie elus mingit rolli teatud perioodil. Põhikooli pinginaaber, üks hooaeg. Näed ainult kindlas kontekstis, sa ei tea, milline vend või tulevane isa ta on. Või ühes olulises sündmuses, üks film. Ning need inimesed, kellega sul on üks põgus kokkupuude või keda sa vahel harva kuskil näed. Mõned polaroidülesvõtted ja vahel ikka mõtled, et äkki see pilt oli lihtsalt halva nurga alt. Või vastupidi, avastad aastaid hiljem, et see modell pildil oli ainult Photoshopi tulemus. Või ei mõtlegi talle kunagi, aga see poleks kirjanduslikult põnev.

Väga palju aastaid tagasi, ühes teises elus, oli Rentsil üks ebameeldiv kokkupuude ühe äärmiselt ebameeldiva mehega. Suisa nii ebameeldiv, et olin üllatunud, kui avastasin, et pole sellest bloginud. Igatahes elasin ma tollal Tähtvere linnaosas ja Vikerkaare tänava alguses elas üks tüüp, kelle aias oli lisaks hunnikule lagunenud kolale ka kaks hüljatusse jäetud suurt koera ning aed, mis neid sugugi ei pidanud. Õigemini VÄRAV, mis neid sugugi ei pidanud, sest omanik ei vaevunud sinna normaalset lukustussüsteemi orgunnima. Nii et juhtus nii, et jalutasin mina toidukotiga mööda Vikerkaare tänavat kodu poole, kui kaks koera väravast välja tormasid ja mind urisedes ümber piirasid. Üsna hirmus oli, ausalt, seisin seal ja värisesin, sest liikuda nad mul ei lasknud. Õnneks juhtus omanik kodus olema, nii et ta tormas välja ja … sõimas mind läbi, sest (mälu järgi tsiteerides) “endal võiks nii palju mõistust peas olla, et ei käi hakkliha kotis mööda minu tänavat”.

Nagu käsi südamel, seda olin ma küll kuulnud, et liiga lühikese seelikuga ei peaks õhtuti väljas käima, aga ma ei osanud arvatagi, et kui kotis on õllepudel, tuleks päise päeva ajal vältida üht tänavat, ja kui seal on hakkliha, tuleks vältida mõnda teist. Aga mis seal ikka, võtsin teatavaks, et selle maja elanik on tropp, hoidusin oma koertega sellest tänavast ja elasin rahulikult edasi. Ehk siis minu kogemus oli üks pilt, hetk ühest ebameeldivast päevast. Nii et kui see ka meelde tuli, mõtlesin eelkõige, et äkki oli tal ka halb päev (kuigi üks halb päev ei seleta, miks inimene oma väravat ära ei paranda) ja et ehk on ta lihtsalt üks neist inimestest, kes alateadlikult kaitseseisundis kohe rünnakule viskub.

Aga eile sattusin Facebookist lugema, et sama mehe noor rotikasegune oli ilma rihmata jalutamas, rappis korralikult pisikest rihmas olnud koera – ja kui lahtise koera omanik kohale jõudis, ei pakkunud ta abi ravikuludega vms, vaid sõimas väikese koera omaniku lihtsalt läbi (viimane tol hetkel muidugi ei teadnud, kellega tegu, aga jõudis õnneks pilti teha, nii et Facebookis sai selgus kähku majja, nii et loodetavasti saab politseisse avalduse teha). Siit sain ma pärast kõiki neid aastaid teada ka murelapse nime ja lisaks veel, et:

a) juba mitu aastat enne seda, kui mina sinna kanti kolisin (kui ma veel täisealinegi polnud, 2000 ja pisut peale), lasi politseinik ühe ta koera maha (mehe enda versiooni kohaselt lihtsalt võimu näitamiseks, Tartu politsei versioon oli hoopis teistsugune ja rohkem kooskõlas minu hilisema kogemusega), ning

b) ca viie-kuue aasta eest ründas tema koer üht teist rihma otsas mööda jalutanud koera ja tookord reageeris mees nii, et ähvardas rünnaku ohvriks olnud koera omaniku ära tappa.

Ehk siis täiesti juhuslikult sai Facebooki abiga ühest pildist kaleidoskoop. Ei andnud loodetud tausta ega oluliselt laiemat pilti, aga kinnitas veendumust, et mõni inimene ongi tropp, hällist hauani. Elu.

P.S. Postituse alguses olev rotveiler pole mitte kuidagi looga seotud. Täitsa ausalt, mulle isiklikult tõupuhtad rotveilerid väga meeldivad. Lihtsalt minu kogemus Eesti “paberiteta, aga muidu täiesti puhaste” rotikatega ütleb, et olgu välimusega, kuidas on, iseloom ei vasta neil pea kunagi tõustandardile, mille kohaselt on tegu rahuliku ja enesekindla koeraga. Mina, kes ma kasvasin üles külas, kus igas teises aias oli “tõupuhas paberiteta” argagressiivne rotikamix, olin ikka väga üllatunud, kui elus esimest korda koertenäitusele sattudes nägin, kui väärikalt selle tõu hästi kasvatatud ja päriselt tõupuhtad isendid käituvad.

Love, Death + Robots

View this post on Instagram

🤖🤖🤖 #ThreeRobots

A post shared by Love Death + Robots (@lovedeathandrobots) on

Vaatasin just Westworldi viimase osa ära – muu oli suht lahe, aga vaene Stubbs. 😀 They didn’t have to do him dirty like that. Ei taha näha, kui kortsus ta järgmises hooajas on.

Nörritasin siin eile hommikul Kauri sellega, et ajal, mil tema üritas igati viisaka mehe kombel mulle rääkida Eesti kividest, rääkisin mina talle naissoost tulnukate rindadest. Nimelt olen ma nüüd vaadanud ära pea kõik Star Trekid ning tundub, et meeste vajadus harjumuspäraste rindade järele on kõigi autorite arvates (või vähemalt rahastust leidvate autorite arvates) tunduvalt olulisem kui originaalsus. Ja isegi mitte ainult Star Trekis, vahet pole, kas räägime sellest või Dr Whost või kas või Futuramast, nii kui on tegu kahel jalal ringi pedaalivate võõrliikidega, on nende naisisenditel ikka just kaks rinda ja need asuvad just seal, kus me harjunud oleme. Vahel harva võib rindu olla näiteks kolm, aga need asuvad kindlasti inimeste rindadega samas kohas.

Muide, kas te teadsite, et Star Treki Deanna Troi pidi originaalis nelja rinnaga olema? Ja kui tookord ehk tõesti oli pädev loogika, et mehed poleks “seksikat kangelannat” harjumuspärase rindadearvuga seksikaks pidanud, siis arvestades seda, mida tänapäeva noored nohikud tarbivad (khm, anime, khm), siis selle taha see asi küll ei jääks. Nagu meil on terve hulk MEHI, kes vaatavad andunud pilguga JOONISTATUD PONISID. Ma tahaks näha põnevamaid tulnukaid, kelle esmased ja teisesed sootunnused ei ole ilmtingimata just sama moodi paiknevad kui meil. Ma saan aru, et natuke on asi ka selles, et tahetakse liikidevahelisi seksistseene teha, aga siingi annaks ju loominguline olla. Kuidagi natuke liiga palju pekstakse sellesse “erinevad, aga ometi nii sarnased” väravasse, seda saab ka muuga peale sarnaste genitaalide teha.

P.S. Love, Death + Robots, mis pealkirjas mainitud, on täiega hea sari – kuigi erinevaid osi ühendab ainult see, et kõik on nö multikad ning kõik on mingil moel sci-fi ja mingit pidi seotud vähemalt ühega kolmest pealkirjas mainitud elemendist. Muidu on kõik erinevad, mõni episood komöödia, mõni horror, erinevad režissöörid, erinevad animatsioonikunstnikud, erinevad näitlejad jne. Sh on kasutatud erinevatest riikidest pärit meeskondi, nii et tulemused on meeldivalt mitmekesised küll. Minu lemmik ongi siiani olnud see kolme roboti osa, aga see on ehk pisut eksitav, sest see on teistest selgelt lõbusam ja nö kergemeelsem olnud. Verd ikka veits pritsib ja mõnes osas on alastust ka, nii et lapsi teleka ette ei võtaks, aga mulle väga meeldis.

Ronimisministeeriumi välisein on tänasest kõigile avatud

View this post on Instagram

NEW 75 M2 💎ERRATIC BOULDER💎 Today the construction of our outdoor boulder was completed 👨‍🎨👩‍🎨- exactly a year after handing back the keys to our former gym at Zelluloos. During the past 12 months Hipodroom has developed into the best Ronimisministeerium gym we have ever had. Compared to Zelluloos we have gained separate general training and slackline areas, sauna and now an outdoor wall. That's not nothing!💪 Based on a very recent & preliminary Estonian beervirus exit strategy document 😷, outdoor training might be allowed before indoor sports. We keep our fingers crossed all the way to the elbows that this means we will soon be cranking with you guys! Regardless of how quickly climbing is legalized, tomorrow we will start routesetting outdoors to be able to welcome you the moment the government decides that we have saved the world well enough. Indoors all the routes have already been changed 👨‍🔧👩‍🔧.

A post shared by RonMin (@ronimisministeerium) on

Teen häbenemata (ja täiesti omal algatusel) reklaami ja kutsun kõiki ronima. Loomulikult distantseerumise reegleid järgides jne, aga RonMin pole karantiini ajal sugugi käed rüpes istunud, vaid töömesilased on usinalt sumistanud. Nii et soovitan kõigil ronihuvilistel vaatama minna, eelistatult muidugi ajal, kui seal parajasti vähem inimesi on. Ei ole isegi oma susse vaja – piletiga saab kolm tundi sisse-välja käia, et rahus riideid vahetada, susse laenutada või tagasi panna, vetsu külastada vms. Isegi mina, kes ma suveperioodil rohkem päris kividest huvitatud olen, kavatsen esimesel kuival päeval asja uurima minna.

Esiteks olen internetis näinud, kui palju Mikael seal vaeva on näinud, nii et olen kindel, et seal on megalahedad rajad. See töö, mis sinna on läinud, on üsna metsik olnud, nii et ma tahan küll näha, mida ägedat sinna tehtud on. Täiendava ohutusmeetmena soovitan kasutada vedelat magneesiumi, vähemalt mulle mõjub see nii, et mul kaob igasugune huvi enne kätepesu oma nägu katsuda, sest sõrmed tunduvad lihtsalt veits rõvedad. 😀

View this post on Instagram

PRACTICALITIES FOR 2ND MAY AND ONWARDS On Saturday 2nd May, weather allowing, we get to climb outdoors! 🤘 On the Ronimisministeerium outdoor boulder the practicalities are as below and in the picture. 1) OPENING HOURS & MAINTAINING DISTANCE: – The plywood boulder and Dan Wall are open 9:00-20:00. ⏰ – Max two persons 🧗‍♀️🧗‍♂️ actively climbing on each section of the wall, others wait behind the euro pallets maintaining 2+2 rule. 2) TICKETS: – Are, as usual, bought from the Ronimisministeerium webshop. – Only single and 10 times tickets are operational. In other words, even if you have a 1-12 month ticket, you still have to buy a single or 10 times ticket (1-12 month tickets will be reactivated once it is possible to climb regardless of the weather i.e. both indoors and outdoors*). – You can open the gym door with a single or 10 time ticket for 3 h from first use. This allows you to go to the WC 🏃‍♂️or pick-up & return rental shoes. Other indoor facilities are off limits. This means that rain 🌧 might cut your climbing short it is your responsibility to check the weather forecacst before buying the ticket. – 10 times ticket is from now on personal as it would be possible to activate the second visit only after waiting for 3 h. – Slack park continues to be free of charge. 💰 In case you have any questions, please write them in the comments; others might be wondering about the same thing. * The number of days your 1-12 month card was not active will be added once it is possible to climb also indoors.

A post shared by RonMin (@ronimisministeerium) on

Teiseks. Meeldib see meile või mitte, aga ronimine on Eestis jätkuvalt nii lapsekingades, et tarbijatest sõltub praegu, kas boulderdamine Tallinnas üldse korralikult käima õnnestub tõmmata või mitte. Tartus oli õnneks uue keskuse planeerimine juba etapi või paari võrra kaugemal, aga kui tahame Tallinnasse ka sama ägedat ronihalli kui Soomes, peab selle kallal töötajatel olema võimalik ka pangale tõestada, et tasub neid toetada. Nii et kaevake oma kümpsid välja, enne kui koid sisse löövad. (Täiesti teemassepuutumatult tahaks siin välja tuua, et kas nägite, kui inclusive emotikonikasutus – neil on nii nais- kui ka meessoost ronija tekstis.)

Kolmandaks, täitsa omakasupüüdlikult – päris kivil ronimine ja kunstmaterjalil rabelemine on siiski natuke erinevad asjad. Ainult looduses kaotab ronija päris palju jõudu (aga võidab üldiselt jalatööd ja oskust kehapinget hoida). Okei, fain, olgem ausad, korrektne oleks öelda, et minu tasemel ronija kaotab palju jõudu, sest ma lihtsalt ei roni sellise negatiivi all olevaid radu, mis aitaksid seda säilitada. Keegi ei roni, kuni ta vähemalt 7a ei boulderda, nii et selles mõttes on äärmiselt kasulik siiski vähemalt kord nädalas kunsttingimustes ronida, see nõuab (ja seetõttu ka annab) füüsiliselt hulga rohkem. Vastasel juhul lähed sügisel oma arenenud jalatööga tuppa tagasi ja avastad, et oled nõrguke, nagu Rentsiga varem juhtunud on. Nii et õppige minu vigadest. Mina ise olen ammu leppinud sellega, et every season is a come-back season. Kui ma ka teen korralikult trenni, tuleb vahele mõni haigus või ootamatu ülikool (nagu ma ise oleks läinud sinna) vms, aga see ei pea ju nii olema.

Neljandaks, veel omakasupüüdlikumalt. On tekkinud mingid gumbie’d, kes on jaksanud hankida bouldermati, aga mitte kombeid. Nii et viimasel ajal olen ma konkreetselt iga kord ronima minnes pidanud enne ise ronima hakkamist kellegi teise magneesiumit kivi pealt maha pühkima. Ja ma tõsiselt ei saa aru, mis inimesed need on sellised. Tavaliselt märgitakse nimelt magneesiumiga pisikesi jalanukke, mida muidu ei pruugi märgata, see seltskond on korralikult ära puuderdanud ka kõik kümne sentimeetri laiused servad soojendusradadel ja suured käejugid. Ja ma ei saa aru, milleks. Selles mõttes, et kui sul tõesti on vaja selliste asjade märkamiseks need valgeks võõbata, äkki su koht pole mitte kivil, vaid silmaarsti kabinetis? Või äkki on sulle mõni sobilikum hobi, näiteks … kunstseinal ILUSATE SILMATORKAVATE NEOONVÄRVIDES NUKKIDEGA ronimine? Mina ei pea kellegi tagant koristama, sina ei pea konkreetselt trepiastmeid mäkerdama ja Mikaelil papp jookseb, KÕIK VÕIDAVAD.

Nii et tõesti, minge Hipodroomile ronima!

P.S. Reklaampostitus on sellega lõppenud, edasi kirjutan neile, kel on huvi selle vastu, MIKS üldse peaks väljas enda tagant koristama. Esiteks muidugi selle pärast, et normaalne inimene koristab igal pool enda tagant, duh. Ingliskeelne maailm ütleb selle kohta leave no trace, ma läheks tõlkes veel sammukese kaugemale ja ütleksin, et inimene, kes hoolib loodusest, lahkub kivi äärest nii, et see on puhtam kui enne. Näiteks kõige lihtsamate radadega kivi Tallinna lähedal on kahtlemata Mardimiku kivi, kuhu ma alati välironimisest huvituvaid inimesi esimesele katsele viin. Selle kivi häda on aga see, et kohalikele noortele meeldib seal joomas käia, nii et me võtame iga kord prügikoti kaasa ja korjame võimalikult palju klaasikilde ära. Ja kui sind selle koha peal lihtsalt normaalseks inimeseks olemine ei motiveeri, siis mõtle sellele, et ronimine on nii reguleerimata asi, et mitmete kivide juures saaks kohalik omavalitsus või niisama maaomanik soovi korral väga kergesti otsustada, et siin küll mingit ronimist ei ole. Nii et kui me suuresti ronime nende armust, on äkki hea mõte võimalikult kenasti käituda, ei v? ERITI olukorras, kus seaduse järgi võib autos ainult kaks inimest olla ja korraga ainult kaks inimest ronida ja … noh, te ju ise teate, kuidas te sinna kivi äärde saate ja mitmekesi te seal ronite, ei ole ehk vaja anda suvalisele tädi Maalile lisamotivatsiooni politsei kutsumiseks. Aga teiseks koristatakse ka selle pärast, et ronijatel endil on parem ronida, kui igaüks ei jäta sentimeetripaksust kriidikihti seinale – kui seda nii palju on (ja selle viimase kivi ääres oli seda PALJU), ei pese vihm seda lihtsalt maha, vaid see muutub selliseks pastataoliseks möginaks, millest osa muutub kivi kultuurikihiks ja lõpuks hoiavad need nukid tunduvalt kehvemini kui varem, harja palju tahad. (Sarnane lugu on räpaste sussidega ronides – sa ei vähenda mitte ainult enda võimalust rada ära ronida, vaid sinu talla all olev liiv poleerib kivi, nii et kui tegu on populaarse kohaga, ongi lõpuks iga kivi sile ja libe, nagu Fontainebleaus.)

P.P.S. Kui keegi tahaks osta harja ja paremaks inimeseks hakata, aga ei tea, kust neid saab, siis ma mäletan, et Matkamaailmas oli, ilmselt on ka Matkaspordis ja Ronminnis kohapeal. AGA. Kui eesmärk on seda ainult väljas kasutada, siis see ei pea olema mingi uhke ronijate hari, mille eest hipsterid 100 eurot küsivad, sest see on mõtlevast pirnipuust ja Alex Honnoldi kubemekarvadest, vaid iga käepidemega ja pehmemate harjastega saapahari ajab asja ära. Kui eesmärk on seda kasutada peamiselt sees boulderdades, siis soovitan küll kas spetsiifilist harja (vaatasin just, et Bergfreundes on kuus eurot, nii et ilmselt sarnane hind ka meie poodides) või suurema peaga hambaharja, sest siseseinal on tihti vaja mingit imepisikest asjakest puhastada. No ja mul on liidiradu projektides hari magneesiumikoti küljes kaasas, sest kui tunned, et no nüüd võiks järgmise katsega ära tulla, siis tahad alla tulles igaks juhuks kõik nukikesed puhtaks lüüa, et saatusele kaasa aidata (sest noh, mehed võtavad muidugi Selleks Kõige Olulisemaks Katseks särgi seljast, et näidata, kui tõsine asi on, aga naistel teatavasti ei ole samu õigusi/vabadusi, eks me peame siis muule rõhku panema). Nii et liidides ilmselgelt mingit kobakat autoharja kaasa ei vea, aga just väljas boulderdades on üldiselt üsna ükskõik, millega seda kivi nühkida, ja rahapuuduse tõttu küll hari hankimata ei tohiks jääda.

Oi, mai

View this post on Instagram

Adapt and overcome

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul ei ole mitte midagi öelda., mitte midagi ei toimu ju. Okei, tegelikult valetan, aga kõik asjad, mis mu elus toimuvad, on hetkel sellises punktis, et vara veel neist rääkida. Isegi möödunud asjad on sellised, et ma pole VEEL valmis neist rääkima. Viimastel nädalatel on selgeks saanud, et miski ei ole siin “tagasi normaalseks” muutumas, ainus variant on endale uus normaalsus ehitada. Nii et eks ma siin vaikselt nikerdan.

View this post on Instagram

My home office just got a serious upgrade ☕

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul näiteks on võimalik ka edaspidi soovi korral kodust töötada, iseasi, kui palju ma seda soovin ja kui tihti kontorisse igatsema hakkan. Osaliselt ilmselt selle pärast, osaliselt mu vingumisest tingituna selle pärast, et ma meeldin talle, ütles Sirru, et teeb mulle varase sünnipäevakingituse, ning ilmus koju kohvimasina ja uue veskiga. Eelmine kohviveski polevat nimelt piisavalt ühtlast tulemust andnud. Meil on siin majas palju selliseid “kui teed, tee korralikult” reegleid, millest minusugune mats midagi aru ei saa, sest no ma ei märka erilist maitseerinevust (minu kohvist on kolmveerand piim nagunii), aga nii palju taipan ma küll, et kui ma jahvatatud kohvi ostaksin, peaksin ma seda ilmselt salaja kilekotiga peldikupoti paagis hoidma, nagu filmides narkootikume, et seda põlgliku näoga prügikasti ei visataks. Aga masin tundub lahe, kuigi ma õpin alles latte macchiato jaoks kõige meeldivamat vahekorda timmima – masina pakutud originaal oli tiba kange, aga õnneks on siin selline süsteem, et kui enda maitse järgi teed, siis see jätab meelde viimasena kasutatud variandi ja pakub sulle edaspidi seda.

Ma saan üldse kuidagi varajasi sünnakingitusi, üks sõbranna kinkis just uued megalahedad ronimisega seotud kõrvarõngad. Mina ise olen mitmele tuttavale mõeldes ringi vaadanud, aga ei oska nagu midagi valida, täiskasvanud inimestel, kes midagi hullu moodi ei fänna, on kõik ju olemas ka. Tahtsin teisele sõbrannale termost osta, aga siis tuli meelde, et ma juba eelmisel aastal kinkisin talle ühe. Siis tahtsin sellele esimesele sõbrannale ilusat teepudelit tellida, kuni tuli meelde, et ma juba kinkisin talle ilusa kaanega kohvitopsi hiljuti, prooviks vahelduseks midagi muud. Ehk siis ma olen ebaoriginaalne ja mul ei ole häid mõtteid, nii et järgmised 20 aastat saavad kõik minult toitu.

Aga internetiostlemine on siiski teemas. Tegelikult juba mitu nädalat, ootan hetkel nelja pakki. 😀 Osalt on need vajaduspõhised ja igapäevased – näiteks on mul vaja uut dušiotsikut, sest selle käepidemest tuleb iga päevaga järjest rohkem vett läbi, aga praegustes oludes ei taha ma poodi minna, kui see hädavajalik pole. Nii et tänaseks olen ma rohkem kui natuke rahulolematu, sest tellisin ma selle eelmisel reedel ja nad ei ole siiani jõudnud seda isegi posti panna. Mulle tulevad Itaaliast kiiremini pakid kohale kui Eesti veebipoest. Üks teine pakk näitab juba kolmandat päeva, et pakk on Eestis, kulleri käes – ise kannab mu kulinaid v? Loodetavasti pole vaeseke ära eksinud. No ja nüüd on esimene mai, nii et ilmselt ei saa enne esmaspäeva midagi.

Aga mingi hetk mõtlesin isegi, et äkki peaks endale rulluisud ostma, sest mõnusaks rattasõiduks on veel liiga külm (käisin hiljuti mere ääres sõitmas, hiljem köhisin terve õhtu), aga rulluiskudega oleks tore aeglaselt ringi lasta – aga siis sain ise ka aru, et ainult mõne nädala jaoks oleks see ikka totter. Ega praegu vist ei ole sellist varianti ka, et saaks kuskil Kadrioru kandis rentida neid? Või kui kellelgi on 36,5-37 jalg ja ise ei kasuta, siis hmu, ma rendin sult kaheks nädalaks. 😀

Liigutamine kuluks nimelt väga ära, sest kui põgusad spordipausid välja arvata, on mu põhitegevus … söömine. Kusjuures mitte isegi iga kord vabal tahtel! Näiteks saatsin väikevennale esmaspäeva puhul tassikooke. Ikka tuleb toetada Eesti ärisid ja ma ei hakka ise ju sellist asja vastu suve sööma. Väikevend sõi ühe ära ja tõi ülejäänud mulle, sest olevat liiga magusad. Ei teagi nüüd, kas ei maitsenud või nägi läbi minu ilmselgest plaanist teda nuumata – kui ise alla võtta ei suuda, siis ainus variant perepiltidel jätkuvalt normaalne välja näha, on teised enda kõrval suuremaks toita. Ole loll, aga ole kaval, eks. Ja see nuumamine ei ole sugugi kerge ülesanne, sest mu vanemad on ka hiljuti spordikelladega innukalt samme lugema hakanud, ütlevad söödavatele kingitustele selge EI ja on mõlemad tunduvalt väiksemad kui aasta aega tagasi. Ning nüüd mängis ka väikevend mu üle. Kui nii edasi läheb, olen mina perepildi ümaraim lüli. Nii et järgmisel aastal saadan hoopis brunch’i, seda ta ikka sööb. Koogid pugisime Sirruga ise sisse. Väga magusad olid küll, seda ei saa salata, kriitika oli igati õigustatud. Sõime mõlemad oliive otsa, sest veits läilaks läks. Kui ma päris aus olen, läks juba pärast esimest kooki läilaks, aga ega ma selle pärast veel söömist pooleli ei jätnud. Igatahes mõni küünilisem inimene võiks selle olukorra kohta öelda, et tehniliselt tellisin ma endale koogid, aga sundisin väikevenda veel kullerit mängima.

P.S. Kui juba toidust juttu on, siis avastasin täna esmalt Selveris ja seejärel juba õigekeelsussõnaraamatust, et meile on ametlikult tekkinud sõna ‘tortilja’. Noh, nagu tšintšilja ilmselt. Ehk siis mina olen aastaid vigaselt rääkinud. Aga ma ei saa hästi aru, kui originaalis kirjutatakse tortilla, miks siis eestlane sellest just tortilja teeb, mitte ei loe kas nii, nagu kirjutatakse (nagu eesti keeles kombeks), või nii, nagu originaalis hääldatakse? Et kust see lj-kombinatsioon tuleb sinna? Aga ma ei saa pikemalt kirjutada, Sirru küsis just, mida esimesel mail süüakse, nii et peame vist välja mõtlema.

P.P.S. Viimane mõte, vannun. Mind juba tükk aega tagasi ajas närvi see, et lugesin ühest blogist, et meil siin on üle reageeritud, sest kõik on ju hästi. Ma olen nõus, et meil ongi kõik hästi. AGA. Me ei saa mitte kuidagi teada, kas meil on kõik hästi TÄNU SELLELE, et me “üle reageerisime”, st piisavalt varakult piisavalt karmid meetmed kasutusele võtsime, mingil muul põhjusel (mitte nii tihe asustus, kultuurilistest eripäradest tingitult vähem sotsiaalseid kontakte) või kõigi nende asjaolude koosmõjul. Rootsi oma lõdvema suhtumisega on meile kultuuriliselt üsna sarnane ja neil on miljoni elaniku kohta KORDADES rohkem surnuid. Nad saavad seda muidugi endale natuke rohkem lubada ka, aga ma olen siiski seda meelt, et kellegi vanaema ei pea ilmtingimata majandust väetama. Nii et olgem siiski ettevaatlikud, ei ole vaja kohe uuesti embama hakata.

Hetked, mis muutsid su elu

View this post on Instagram

Took my latte for a hike ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Haakub veidi selle inimeste vaimseks minemise teemaga ja juba ammu ripub mul tegelikult poolikuna draftis. Nii et mõtlesin, et panen kirja ära. Hiljutises postituses rääkisime sellest, et moodne aeg ajab inimesi hulluks ja hullemaks. Minu jaoks on aga hulga põnevamad need juhtumid, kus kõrvaltvaatajale nagu mingit põhjust ei paistagi, aga inimene järsku “hulluks läheb” või “valgustatud saab”, kuidas iganes me otsustame mingi konkreetse sündmuse korral seda nimetada. St kõrvaltvaatajate jaoks otsekui tühjast kohast plahvatuslikult tekkinud kardinaalne muutus kellegi käitumises ja/või tõekspidamistes.

No kes ei tahaks teada, mis peab juhtuma, et mainekast majandusajakirjanikust saaks järsku inimene, kes on võimeline aasta aega avalikult kirjutama ainult oma eksist ja ka pärast seda ei ole enam kunagi võimeline varasemal tasemel analüütilist teksti tootma? Et lähebki mööda 15 aastat ja ta ajakirjanduslik vahedus ei taastugi. (Või muidugi võib olla, et ei tunne enam huvi nende analüütiliste tekstide vastu, sest on jõudnud teistsugusele teadvuse tasemele – või et pärast esialgset hullumeelsuslainet ei riski teised talle enam lehepinda anda ja kui ikka ei harjuta, siis lihas kängub.)

Või kaks näidet mu oma tutvusringkonnast. Inimesed, kes teineteist ei tunne, üks mees, üks naine. Mõlemad elasid pool elu ateistina ära ja järsku ühel hetkel juba +30 vanuses lihtsalt tundsid, et jumal on ikkagi olemas. Lihtsalt niimoodi lambist. Naisel vist oli tegelikult siiski kohtumine jehoovatunnistajatega ajendiks ja nende hulka ta ka jäi – aga oli siiski mingi selge tõuge. Mehel polnud ühtki sellist kokkupuudet, nii et tema veetis päris mitu aastat seda endale sobivat ja “kõige õigemat” usku otsides, sest tal oli ainult ootamatult tekkinud teadmine, et on olemas kõrgem võim, aga mitte õrna aimdust ka, kuhu kasti see teadmine nüüd suunata või millised käsud-keelud just sellele võimule kõige meelepärasemad võiksid olla. (Huvitaval kombel võisid mõlemad küll paljudes muudes asjades kahelda, aga valgustatusega tuli mõlemal ka üsna kindel veendumus, et geid küll jumalale ei meeldi.)

Natuke sinna auku läheb ka VVN, keda ma julgen näiteks tuua, sest ta on korduvalt oma blogis kirjutanud sellest, kuidas tema Ülima Tõeni jõudis (ja siis ütleb, et mina olen Õige Elu apologeet, ise kirjutab pidevalt sellest, kuidas ta valgustatud sai). Aga ta sobib siia gruppi vist siiski ainult ühe jalaga, sest tema puhul on jäänud mulje, et tõeni jõudmine ei olnud mitte üks Äratundmise hetk, vaid protsess, mis toimus paralleelselt üldise paranemisprotsessiga. Ehk siis nihe oli aeglasem, aga samas oli see siiski tunduvalt kiirem kui tavaline üleskasvamine ning lõpuks oli muudatus üsna kardinaalne (alguspunktist “proovin teisi õnnelikuks teha” punkti “isiklik õnn on primaarne ja oma piiridega tuleb arvestada”), nii et selle pärast hetkel ikka julgesin siia sisse arvata.

Ja see on nii huvitav. Esimese näite puhul annab veel teoretiseerida ka ja kellele see ei meeldiks, ikka on tore asjaliku näoga ja ilma igasuguste teadmisteta psühholoogiast täiesti suvalisi pakkumisi teha. Keegi ei tea tõde, kõik saavad targutada! Aga need teised näited …

View this post on Instagram

#exponentialgraphs #2020 #covid_19

A post shared by Laura Ceccato (@lauraceccato26) on

Me ei saa siin ju otsida ühte hetke, mil kõik muutus. Muidugi oleks võimalik leida see punkt, mil graafikujoon hakkas teisele poole minema, seda enam, et pea kõigil on ju mingi drastiline sündmus, kus teised seda muutust märkavad. Näiteks ma mäletan, kuidas 15-aastane Rents vahtis ikka suu ammuli, kui endine trennikaaslane usuhullu näoga* saali vaatas ja tüünelt ütles, et see kõik lihtsalt tülgastab teda nüüd, sest Jumal armastab meid kõiki ja me ei peaks nii agressiivsete asjadega tegelema (karatetrennis käisin ma, aga ma pidasin seda küll pigem selliseks sõbralikuks sakutamiseks). Aga see murdepunkt on ju ainult punkt, kus kõigi teiste (ja vahel ka inimese enda) jaoks selgeks saab, et nüüd käis pauk ära.

Me kõik nägime, kuidas sa kuristikku kukkusid (või sealt välja lendasid). Aga selle suunamuutuse poole teel olid sa ju juba pikka aega – ja vahel ei näe me isegi pingsalt analüüsides tagasivaates selle tee verstaposte. VVN muidugi näeb ja näitab, tema oskab end piisavalt hästi kõrvalt vaadata ja osadeks võtta (ning parematel päevadel kokku tagasi panna) ja kirjanikuna oskab ta seda ka hästi edasi anda. Aga tavaliselt ei anta meile ka tagantjärele sellist värvilist näidet, kus inimene ise juba õigetesse kohtadesse vilkuvad nooled on tõmmanud. Seda enam, et absoluutselt kõigi teiste siin mainitud näidete puhul ei pea need inimesed ise üldse seda muudatust kõneväärseks – enne olin ateist, nüüd mõistan, kuidas universum tegelikult toimib, mis siis? Enne elasin pimeduses, siis leidsin tõelise armastuse, juhtus lihtsalt nii. Samas kui minu jaoks on see lausa metsikult huvitav ja peaks olema ka sinu enese jaoks, eriti kui see “sina” on siin näiteks see Jehoovatunnistaja, kes tahab ju ka teisi usku pöörata – kas sul poleks seda lihtsam teha, kui sa ise aru saaksid, mis siis muutus ja mis selle muutuse algatas või sind sellele vastuvõtlikuks tegi?

Ehk siis mul on olnud igav elu. Ma tunnen, et kõik mu seisukohad on olnud loomuliku arengu tulemus. Ei ühtki ootamatut valgustatusehetke. On olnud mõned väga õpetlikud hetked, kus elu ninapidi loiku surub ning alandlikkust (nagu humility) ja empaatiat õpetab, ning need on mu arengut kindlasti mõjutanud. Aga no mul ei ole olnud hetke, kus ma taipasin, et “kurat, oma elu olen ma valesti elanud”. Ma arvan, et mul pole tunnetuslikul tasandil selle jaoks piisavalt kujutlusvõimetki. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma saan aru, et me oleme kogu selle mitmemiljardilise karjaga siin pisikesel planeedil, mis pidevalt pöörleb ja lisaks sellele ka ümber päikese tiirleb ja kõige selle ümber on lõputu maailmaruum – aga ma ei tunneta seda sel moel, nagu spirituaalsed inimesed Facebookis räägivad (no et kogu aeg tunnetad, et oled ikka osa millestki enamast, suurest kogukonnast jne). No kuidas saaks selline tuim loom üldse millestki tõeliselt osa saada?

Kas teie olete kunagi ootamatult tundnud, et nüüd teate tõde või et saite valgustatud? Ja mis te arvate, kas varsti näeme spirituaalsete/usklike inimeste arvu märgatavat kasvu või viib peatne majanduslangus need numbrid hoopis teisele poole?

* see on see nägu, kus inimene ei fokusseeri oma pilku, vaid kogu aeg tüünelt kaugusesse vahib, osad jooga- ja/või kristalliinimesed harrastavad ka seda, sest see vist on üldtunnustatud osa valgustatusest vms

Kaua see nali kestab veel?

Mõne nädala eest läksin jalutama ja nägin tüdrukutnoort naist, kes ilmselgelt oli ka ainult jalutama tulnud, aga kandis liibuvaid kunstnahast pükse, kõrge kontsaga saapaid, täismeik näos jne. (Ja ärge saage valesti aru, ma täiesti imetlen naisi, kes suudavad ka mujal kui siledal kontoripõrandal kontsadel käia ja selle käigus veel loomulikud välja näha. Tema oli täielik proff.) Vaatasin veel (kadedalt) ja mõtlesin, et see on vist võrdväärne sellega, kui mina mõnikord viitsin rinnahoidja selga ajada ainult selleks, et end ka kriisiajal siiski inimesena tunda. No vot ja täna ma enam ei pidanud vastu. Aitab. Ma ei taha enam pidžaamas ja tudusärgis oma päevi mööda saata, ma tahan ka vahelduseks juuksed ära kammida ja kleidi selga panna. Kohe hulga parem tunne sai. Kuigi selge on see, et selle lõikega ülepõlve kleidid pole ikka minu teema, peaks selle vähemalt 10-20 cm lühemaks tegema, näeks parem välja. Sellise pikkusega kleidis tundun ma alati kuidagi … töntsakas? Mammalik? Ma muidugi jälle ise ei oska seda lühemaks teha, nii et veel üks asi, mis jääb distantseerimisjärgset aega ootama.

Muidu mõtisklesin siin täiesti tõsiselt, kas oleks mõtet korralik kohvimasin koju osta või mitte. 😀 Ainult paari nädala pärast ei oleks ju mõtet, aga kui kauem kestab, juba nagu oleks … Samas tundub, et mina isiklikult hakkan nagunii peamiselt kodust töötama, nii et pean vist tõsiselt plaani võtma asja. Mitte et ma väga tahaks, mulle meeldib kohvikukohvi puhul see, et esiteks võtad sa natukesekski päriselt aja maha, mitte ei joo ekraani taga, ning teiseks see, et kogu aeg on soovi korral vaheldust, sest kohvikuid on ju palju. Iseasi, et Björn oli nii tore, et selle nimel võiks ka kohvimonogaam olla, aga no ma ei usu, et ükski kodune MASIN sellega eales võrdväärne oleks, seal nad kohapeal ikka jahvatasid ube ja kuumutasid piima. Ja see tüdruk tegi alati mulle südamekese sinna peale! Ehk siis ma ei taha tegelikult kohvimasinat, isegi AeroPressi ei taha, tahan tagasi kohvitama. 😦 Kohvimasina ostmine on kuidagi nii lõplik, nagu olukorraga leppimine.

View this post on Instagram

Too late for me, my hair is too far gone

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teine suur mure on see, et ma olen jõudnud seisu, kus ma saangi normaalselt kanda ainult (ikka esimesel) pildil olevat soengut või mõnda krunni, sest muidu on juuksed ebameeldivalt pikad. Kui on tavaline pats, hakkab näiteks joogat tehes igale poole alla jääma jne – nägite ise, kuidas ma eelmise postituse pildil madalat patsi hoidma pidin, et see tagumiku all poleks. Nagu lõvisaba. Rääkimata sellest, et tegelikult on ebamugav, kui pead vaatama, et oma juustele peale ei istuks. 😀 Ei saa isegi koroonat süüdistada siin, ma olen detsembrist saadik korra kuus juuksurile helistanud, aga kunagi vabad ajad ei kattu. Pean keset kaunist karantiiniaega talle hoovi sõitma vist, sest no selline tunne on juba, et lõikan lihtsalt niisama jupi maha.

Oh jah, ma vinguks veel, aga lähen teen joogat hoopis, äkki kaob vingumisisu ära. Ja äkki tuleb tööisu asemele, mul oleks vaja üks asi ära lõpetada. 😀

Inimesed on oma lolluse valla päästnud

Ma ei usu, et nad on lolliks läinud, tegu on inimestega, kes on kogu aeg imelikud olnud, aga nüüd on selle imelikkuse suuremas ulatuses vallapäästmine järsku sotsiaalselt soositud. Algas see asi juba mitme nädala eest, kui lugesin, kuidas üks muidu normaalsena tunduv inimene kirjutas Facebookis, et praegused sündmused on tulnud selleks, et inimesi üksteisest hoolima ja üksteist armastama õpetada – ja noh, ehk leiab inimkond taas tee ühe vana raamatu juurde. Võimalik, et ta rääkis “Kolmest musketärist”, mis on ometi tuntud ood kambavaimule, aga no tundus, et mõeldakse siiski ühte teist raamatut.

Igatahes on selge, et praegusel ajal tuleb igasuguseid “imelikke” postitusi (ja nende taustal vaimseid nihkeid) nagu seeni pärast vihma. Kolm näidet minu viimase aja Facebookist:

  • varemgi dramaatilise lähenemisega silma paistnud isik andis väikese ülevaate sellest, kuidas neil parajasti läheb, ja kasutas lühikeses postituses mitu korda väljendeid nagu “kui me peaksime selle üle elama” – eks inimesed on oma surelikkusest hetkel teadlikumad kui muidu, aga ta kirjutas näiteks plaanist oma väike tütar kohustuslikus korras kiilaks ajada, kuigi keegi nende praegusest kooslusest pole riskigrupis ja nad on hetkel väga pisikeses külakeses isoleeritud (see oli õnneks mitme nädala eest ja viimastel piltidel on tütrel siiski juuksed peas, naine ilmselt pani veto);
  • teine varemgi dramaatilise lähenemisega silma paistnud isik … ah, mis ma keerutan, siin saavad pooled lugejad nagunii aru, kellest räägin. Märksõnad: spordivihkaja, esteet, hedonist. Sealt on tulnud arvukaid postitusi selle kohta, et peaks olema keelatud hetkel positiivseid postitusi ja ERITI trennipostitusi teha, sest inimestel peaks olema õigus rahulikult masenduda. (Muide, see, et mina olen positiivne, ei riiva kuidagi sinu õigust masenduda – sa võid näiteks rahumeeli isegi just selle pärast masenduda, et mina kõige kiuste positiivne olen. Luba antud. Pilt* on ka tehtud pühendusega sulle.) Minu lemmik oli igatahes postitus selle kohta, et kuna naine on nüüd temaga koos kodus distantseerumas, ei saa rahulikult pornot vaadata. Et … okei.
  • mitmed postitused selle kohta, kuidas just nüüd on õige aeg leida üles oma spirituaalsus (õnneks seda käis üks sahmakas nädala aja jooksul, viimastel nädalatel on see suhtumine jälle taandunud, vist siiski leiti ootuspäraselt tüdimus ja pettumus).

Aga kõik see on enamvähem ootuspärane, kriisiaeg ju. Seda enam, et pea kõikides nendes näidetes pole tegelikult toimunud mitte otseselt paradigmamuutust, vaid senised seisukohad on lihtsalt võimendunud. Aga teate, mis mind isiklikult ÄRRITAB? Mind ärritab see, et kõik need … kuidas nüüd viisakalt öelda … Kõik need mittenormatiivsed inimesed, keda blogimaailmas on teatavasti palju, on aru saanud, et nüüd on kõigil stressirohke aeg, järelikult võib oma eripärad ka jumala rahuga valla päästa. No et ütleme, et teen mina postituse. Tuletornist. Ilusatest punastest tellistest, mida küll vahepeal suvalise kraamiga on kaetud, seisab seal juba 1904. aastast, aga nüüd on vist tõesti ümber kukkumas. Ega vallal selle taastamiseks raha ka ei ole, väga kurb lugu.

Nii. Ja nüüd tuleb esimene kommentaar, kus üks vaimuhaigetest ütleb, et temale isiklikult on punane värv alati vastu hakanud. Siis tuleb teine ja teatab, et temal isiklikult tekitab punase värvi mainimine paanikahoogusid ja väga kohatu, et osad inimesed täiesti vastutustundetult igapäevaselt punasest värvist räägivad. Tuleb kolmas ja ütleb, et “ole vait, debiilik, kollane on veel rõvedam”. Järgneb 25 kommentaari, kus arutatakse teemal “kollane värv ja selle tähtsus ajaloos”, Nodsu viitab mitmetele filosoofidele ja olulistele kirjalikele allikatele ning räägib sellest, millised meistriteosed kollase värvita olemata oleksid. Võrreldakse punase ja kollase vastastikmõju ja kultuurilist rolli. Aga see pole veel kõik!

Teiselt poolt läheneb teine pooletoobine ja märgib, et 1904. aastast ei tea ta küll midagi, aga 1954 on talle eluks ajaks mällu maalitud, sest … Kindlasti saab siit alguse teine samasugune kommentaarikett, mis on teisega ühendatud ainult nii palju, et selle konkreetse blogipostitusega nad küll seotud ei ole, aga vahepeal kasutab mõni kommenteerija juhust, et viidata (mitte eriti peidetult), et blogija on ikka kergelt imelik ja peaks oma mõtteid häbenema.

Sinna vahele tuleb HenZen, kelle kommentaarid on pooltes blogides viimasel ajal blokeeritud, sest ta tundub pidevalt purjus olevat, nii et kui talle kuskil võimalus antakse, jätab ta neid kindlasti kolm. Ei, need ei ole seotud ei teemaga ega ka mitte teiste inimeste kommentaaridega. Aga vahepeal on neil teatav ilukirjanduslik või kunstiline väärtus, asi seegi.

Ehk siis otse öeldes – inimesed käituvad ebaviisakalt ja ei näita üles erilist austust selle inimese vastu, kelle veebikodus nad oma mokalaata peavad. Ja noh, eks sa tead ise, kes sa oled (ja kõik lugejad teavad ilmselt ka), aga no eriti nõme on jätta sellises stiilis ülevalt alla vaatavaid kommentaare, mille sa oma blogis kommentaariga “mine sa ka perse” ära kustutaksid. Kui sa sellist targutamist oma blogis lugeda ei taha, äkki ei situks teistele ka hinge? Ei v?

Ei, see postitus ei olnud otseselt minu oma blogist inspireeritud, kuigi ka siin on see tendents maad võtmas. Ei, ma ei kavatse linkida oma inspiratsiooniallikale, sest teadjad teavad ja te olete niigi seal juba pikalt purjus teismeliste kombel lämisenud, küsimus ei ole ju ühes viimases postituses. Ehk ma teen liiga ja teda ennast ehk ei häirigi, aga mina lugejana olen juba mitut erinevat postitust lugenud ning mõelnud, et postitus on hea ja huvitav, aga miks ta ometi neid troppe lihtsalt ära ei bloki. Ootan nüüd huviga 30 kommentaari tuletornide teemal, et ei peaks päris teemat ometigi puudutama. Andke tuld.

(Oeh. Jah, sina, kes sa said guugeldamata aru, mis tuletornist jutt käib, võid end nüüd kõigist teistest paremaks pidada. Istu, viis.)

* Jah, ma kasutan joogapiltidel filtreid, et keegi ei saaks öelda, et issand, mine pediküüri. Hashtag on ka juures, et te saaksite soovi korral vaadata, kuidas see asend TEGELIKULT käib. Eriti selle asendi puhul, mis pildil on, on mul endal nii hea meel, sest selline ARENG on toimunud, nii palju parem, kui vanasti. Aga kui te seal sellele hashtagile klikite, siis näete, et tegelikult peaks see jalalaba olema täiesti vertikaalselt vastu reit ja põlv selle tulemusel täiesti vastu maad – olgem ausad, see superrase tädi kohe teise pildi peal on sohk, kõik teavad, et rasedatel hakkab viimasel trimestril seal kandis kõik paremini venima. Aga jooga on selles mõttes imeline asi, et ükskõik kui kaugele sa jõuad, sa ei ole kunagi kohal.

  • Kategooriad