anna kannatust

Ma ei julge küsidagi

Kas teil läksid jalad pärast lapsesaamist endisesse mõõtu tagasi ja kui jah, siis kui kiiresti? Ostsin enne sünnitust hirmkallid ronimissussid, sest need olid parajasti soodukaga ja mu lemmikud ning mõtlesin, et kohe on endised jalad tagasi, aga nüüd on laps juba kolm ja pool kuud ning isegi matkasaapad ikka veel pitsitavad. 😭

faith · konnapoeg

Miks kõik vanusest räägivad

Küsis keegi internetis (Indigoaalane?). Täitsa ausalt, mina kirjutasin enda postituse Murca oma lugemata ja hoopis teistel põhjustel. Nimelt olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud oma vana-vanaemale, kes suri juba enne minu sündi, aga kellest mu isa vahepeal ikka jutustada armastab ja kes tundub olevat üks väga värvikas isiksus. Juba nimi oli tal värvikas, Lilli Aglaara Eliisabet. Või noh, ega ma ei tea, ma olen seda ainult kuulnud, vabalt võis olla ka näiteks Lily Aglara Elizabeth, aga ma miskipärast eeldan, et see esimene. Pikka pidu sellega nagunii ei olnud, sest kui nõukogude võim saabus, leiti, et selline nimi ei sobi ühele korralikule töölisklassi esindajale, ja anti talle temalt küsimata uus nimi (ja isegi uus sünniaasta, aga see selleks).

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mu isa sõnade kohaselt olevat tema vanaema olnud selline inimene, kel kogu aeg jutt jooksis. Nii et kui ta korra näiteks linna arstile sai, siis ei jaksanud hiljem ära kuulata, mis kõik seal juhtus, nagu seiklusfilmis. Mis kõlab veidi, nagu ta ise ei räägiks sama moodi, meil mõlemal tundub olevat põhimõte, et ei saa lasta tõel ju head lugu ära lörtsida. Mina kusjuures ei tee seda tihti isegi meelega, aga näiteks numbrid kipuvadki alati poole suurematena meelde jääma, nii et ehk on tal sama lugu. Ja no nüüd, kui sain korra Ülemiste keskusesse, nägin ka kohe täielikku heist’i McDonaldsis — kaks väikest poissi passisid peale, kui keegi õigel hetkel oma tellimust üles korjamas polnud, ja hiivasid selle ikka väga sujuvalt ära. Ehk siis ma olen ka jõudnud punkti, kus ma võingi jääda rääkima teile kõigist oma ülipõnevatest seiklustest, ärge te üritagegi midagi vahele öelda.

Kusjuures olgu öeldud, et mul on sealjuures alati eeldus, et inimesed saavad aru, mis on ilmselged liialdused, aga olen sellega siin samas blogiski vastu näppe saanud, kui inimesed siiralt ütlevad, et “no see küll tõsi ei ole, ei lennanud ju siga taustal”. Nagu no shit, Sherlock? Või kord, kus me tegime ronitripil sõpradega nalja, nii et ma postitasin mingi ilmselgelt jõuliselt negatiivi postitatud pildi. Eesti roniskeene on nii pisikene, et kõik teavad kõiki (ja seega ka üksteise taset), nii et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks arvata, et ma tõsimeeli üritan siin muljet jätta, et oh, ronin siin 7c või 8a peal parajasti. Aga üks X (muutsin ära, sest tuli meelde, et kommenteeris hoopis üks välismaalane, eks need ei peagi meie naljadest aru saama) tuli ikka kommenteerima, et see nüüd küll päris ei ole. 😀 Sain paljastatud! (Huvitav, kas selliste inimeste meelest olen ma häbematu valevorst? Ilmselt jah. Ja mina veel mitu aastat hiljem mõtlen tagasi ja naeran nagu lollakas. Ise ka arvan, et ju ikka mina see loll olen.)

P.S. Võrdlesin siin varem lapse arengut arvuti tarkvaraga. Vat nüüd oleme küll jõudnud punkti, kus on väga selgelt näha sarnasus tehisnärvivõrkudega. Meil on eesmärk, eks ole, me tahame viia mingit objekti mingisse punkti (näiteks pöialt suhu). Varem kasutati selleks lähenemist, mida tehisnärvivõrkude puhul kõige esimesena õpitakse, sest see on kõige robustsem ja hea lihtne. Nimelt virutad sa selle pöidla suvalisse kohta ja no kui see ei juhtunud suu olema, siis võtad jälle ära ja virutad kuskile mujale. Mitte kõige peenem lähenemine, aga vahel töötab, rääkimata sellest, et selleks ei kulu liigselt energiat ega aega (ja kuluefektiivsus muutub igasuguse (masin- ja muu) õppe puhul väga kiiresti oluliseks). Vahepeal õnnestub selle käigus saada ka uut infot, näiteks seda, kus asub silm (ai) ja kus suunurk (see viimane omakorda lubab järgmisi liigutamisi juba pisut täpsemalt teha, sest on küllaltki suur tõenäosus, et suu ise on kuskil suunurga lähedal). No vot, nüüd oleme me selle esialgse närvisvõrgu abil saanud kätte küllaltki hea tunnetuse, kus see suu teiste punktide suhtes asub, nii et nüüd oleme me liikunud edasi elegantsema lahenduseni. Virutad selle pöidla kuskile ja … kui see pole suu, siis sa ei võta pöialt mitte ära, vaid liigutad selle üle näo suuni, kaardistades sellega ka kogu vahepealse ala. Lihtne, aga toimib hästi, eriti kui on huvi suhu panna ka teistsuguseid asju. Ja iga selline katsetus annab loomulikult TOHUTULT rohkem infot kui eelmise lähenemise korral.

anna kannatust

Millal ma nii vanaks jäin

Ostsin selle lapse esimese eluaasta päeviku, et ei peaks kõike blogisse kirja panema ja oleks hiljem silma ees. No ja siin on igasugu küsimused. Näiteks kes oli raseduse ajal populaarne näitleja. Seda ma tean, raudselt Zendaya on hetkel kõige popim, eks. Cyrus küsis, et kas hea ka – ja ma olin sunnitud ausalt vastama, et ma ei tea, sest MA EI VAATA NEID NOORTE ASJU. Düünis oli teda ju nii vähe.

Siis muusika. Mis laul oli lapse sünnikuupäeval kõige populaarsem. See oli tõeline pausikoht, sest Lil Nas Xi tean ma küll ja ma pole sugugi kindel, kas ma tahan, et mu seitsmeaastane ühel ilusal päeval raamatut sirvides ta laule guugeldaks. 🤣 Kui teie ei tea, siis ta on eelkõige kuulus selle poolest, kui unapologetically gay ta on, nii et nii laulusõnad kui ka muusikavideod on üsna krehvtised.

No ja kolmandaks sain ma üle kolme kuu kaubanduskeskusesse ja … selgus, et ma ei tea enam isegi, kus minu eale sobivaid asju müüakse. Näiteks tahtsin ujumisriideid. Mitte bikiine, sest mis nüüd minu eas, ega trikood, vaid sellist sportimiseks sobivat lühikeste pükste ja topi / sportrinnaka moodi ülaosa kombot, et oleks hea sportida. Sportsdirect tundus mulle endale loogiline valik, aga no mitte ühtki sarnast asja. Kas tänapäeval ongi ainsad valikud nöör pepu vahel või trikoo? Mulle ei meeldi trikood.

Siis tahtsin Cyrusele uusi pidžaamapükse, sest eelmised rebisin ma puruks. Loomulikult köögikapi uksega, mitte kirehoos*, mida te siis mõtlesite. Ja käisin kõik Ülemiste keskuse poed läbi, kust ma oma peaga oskasin pidžaamasid otsida, aga nägin ainult mingeid imelikke trikotaažist asju, mitte korralikke triibulisi või ruudulisi soojaid puuvillaseid (või miks mitte suisa flanell, lähme ikka lõpuni hulluks) pükse. Isegi normaalset pidžaamat ei tehta tänapäeval. Ja ärge öelge, et telli netist, ma olen sellega niimoodi vastu (pidžaama-)pükse saanud, et pildi peal tundus ilus, aga kohale tuli ebameeldivast materjalist kalts.

* Kirehoogudest ja romantikast rääkides. Cyrus käskis mul eile silmad kinni panna, viis mu kättpidi teise tuppa ja käskis nuusutada. Ma olin nii põnevil! No vot, ma ei tea, milleni teie suhetes sellised asjad tavaliselt viivad, aga see mees tahtis, et ma nuusutaksin … kolme erinevat sorti riisi, et nende kohta arvamust avaldada. Väga romantiline. Kass vaatas seda kino, ajas end diivanilt püsti, nuusutas ka, vaatas meid pikalt põlgust täis näoga ja siis keeras uuesti magama. 😁 Kui ta varem ei arvanud, et me lollid oleme, siis nüüd arvab.

anna kannatust · konnapoeg

Ja 360 kraadi sai täis

Ehk siis oleme tagasi seal, kust mõne kuu eest alustasime. Lumi on maas ning beepsu, kui perekooli sõneusi kasutada, on nõus vait olema ainult minu süles (ja seda muidugi üldiselt eeldusel, et ma ei istu) ja tahab KOGU AEG süüa. No konkreetselt nii, et öösel ärkas kahe tunni tagant ja päeval sööb end magama, magab 30 minutit ja ärgates vaatab unistavalt tissi poole.

Hambas ei tundu asi olevat, sest selle väljailmumisest on juba nädalake möödas ja see ei tundu talle enam ebameeldivusi tekitavat – alguses ta nimelt jättis pööramise järele (vahepeal mõtlesin isegi, et unustas ära jälle, sest kaks või kolm päeva ei teinud seda kordagi), lutsis ainult oma sõrmi ja tihkus nutta. Nüüd ta siiski jälle rabeleb matil rõõmuga ja üldse on kauem üleval, vahepeal suisa kuni poolteist tundi. Nii et ühtteist on ikka muutunud ka. Aga mul on juba räige peavalu magamatusest ja sellest, et iga asja saan teha ainult titt süles. Kui see on arenguhüpe või kasvuspurt, siis andke juba ükskord kätte see, ma enam ei kannata. Ta tõsiselt magas muidu nii kenasti neljatunniste juppidena ja ärgates polnud kunagi viril. Nüüd ta vahepeal juba ärkab viginaga.

Ahjaa, tahtsin rääkida ka sellest noore ema skandaalist, kel väidetavalt oli sünnitusjärgne psühhoos. Mul on siiralt kahju, et me elame süsteemis, kus igaüks, kes on sünnitushaiglas olnud, mõtleb, et äkki talle keeratigi, sest pea kõik meist on seal kohanud paari täielikku mõrda. Ja no kuna Eesti on väike, siis tean, et tegu on inimesega, kelle kohta ameeriklased ütleksid, et ta on extra – tema puhul on täiesti normaalne, et ta enda laulmist filmib või kellelegi keset ööd kommi viib, ilma mingi psühhoosita. Ja karta on, et tema puhul on normaalne ka see, et ta vajadusel end verbaalselt kaitseb. Nii et ma ei välistaks üldse ka seda, et mingi tropp ämmaemand, kes on harjunud sellega, et keegi ei julge nõmetsemisele piuksugi vastu öelda, sest muidu ei lasta äkki kiiresti koju, peabki sellist käitumist psühhoosiks. Ja igal juhul on ühe noore ema emaduse algus täiesti rikutud. 40 päeva seda kõige olulisemat läheduse loomise aega on möödas, imetama ei hakka ta seda last enam kunagi jne. Väga kurb lugu ja kõige kurvem on see, et selle ainus tulemus on see, et emad ei julge edaspidigi suud lahti teha, kui keegi neid sünnitusmajas halvasti kohtleb.

P.S. Andke nõu. Meil on hetkel Maxi Cosi Pebble (turvahäll siis), aga see ÜLDSE ei meeldi mulle, sest laps on seal kuidagi imelikult kägaras. Mis oleks lapse seisukohast mugavam, aga ikkagi turvaline valik? Sõbrannal on Cybex Cloud (ja see tõesti tundub hulga parem, käib täislamavasse ka + sellel on hea suur kaarvari), aga ma ei hakka ju paariks kuuks seda ostma, suvel ta loodetavasti siiski juba istub. Nii et on kellelgi veel mingeid soovitusi? Cybex Sirona?

climbing

Lodev ja laisk

Oh jah, ma ei mäleta, mitu korda ma olen teile juba öelnud, et nüüd hakkan päriselt uuesti süstemaatiliselt trenni tegema, sada vist. Selles mõttes nagu hakkasin ka, et teen nüüd süstemaatiliselt … à la ülepäeviti kaks lõuatõmmet ja mõned kõhulihaseharjutused. Mis on kena, et vähehaaval taastuda, aga kodus paari seeria kerelihaseharjutuste tegemine on ronimise seisukohast umbes sama nagu sa valmistuksid maratoniks nii, et lähed tööle minnes trepist kontorisse, mitte ei sõida liftiga. Samal ajal teised ronijad (ja jah, kui ma ütlen “teised ronijad”, siis ma mõtlen crème de la crème):

Okei, selliseid harjutusi isegi ei tohi teha enne kui ca kuus kuud pärast sünnitust, aga saate aru küll, minust on selline asi hetkel sama kaugel kui lehm kosmoseagentuurist. No vot, igatahes sel nädalal jõudsin ma taas üle kolme nädala (vist) trenni ja suisa kaks korda! Endal oli lõbus, aga … No vaadake ise:

Ja enne, kui mõni targutaja ütleb, et asi pole kõhulihastes, vaid jalatöös, siis elementaarne, kallis Watson, need jalad tulevad sealt lahti selle pärast, et negatiivi all ei suuda ma neid seinal hoida, sest … Sest mul pole enam kerelihaseid. Üritasin trenni lõpus teha oma lemmik kerelihaseharjutust (ripud kangil ja katsud parema jala suure varbaga kangi esmalt võimalikult kaugelt paremalt, seejärel võimalikult kaugelt vasakult ning seejärel vahetad jalga) – suutsin seda teha mõlema jalaga ühe korra. 🤣Oma teist lemmikharjutust, kus ripud moonboardil ja katsud mõlema jalaga 360 kraadi ulatuses erinevaid nukke (see on parem, sest siis peavad jalad täpsed ka olema), ma isegi ei üritanud. Nüüd pole suutnud isegi kodus lõuatõmbeid teha, sest kõhulihased on nii valusad olnud. Aga hammas sai nii verele, et muust ei mõtlegi, kuigi otse loomulikult on üks sõrm ja üks küünarnukk natuke valusad, sest kes siis normaalse inimese kombel aeglaselt koormust suurendab.

Ehk siis selle postituse mõte oli öelda, et pange tähele, ma hakkan päriselt trenni tegema. Kavatsen tite nelja kuu sünnipäevaks taas vähemalt viis lõuatõmmet liigse pingutuseta ära teha, sest selle pealt saab juba vaikselt end siia-sinna liigutada ka, ilma et asi ülakehajõu taha jääks. Ehk siis te saate kõik taas rohkem trennipostitusi lugeda, kui teile meeldiks (ei ole vaja öelda, et üldse ei meeldi, ma kirjutan ikka, ehk isegi joonistan).

konnapoeg

Avaldasin eelmise postituse liiga vara

Segi olete ennast s…öönud, kui arvate, et ma selle puhul peo teen

Oleks ma ÜHE päeva oodanud, oleks minu “mis sind kõige rohkem üllatas” lõiku läinud hoopis see, et ma TÕESTI ei osanud oodata ka, et ma avastan ühel päeval täiesti juhuslikult, et mu KOLMEKUUSE lapse suust hammas vastu vaatab. Ta ilastas küll juba paar nädalat, aga ma seostasin seda sellega, et ta avastas, kuidas tatimulle puhuda. Seda märkasin ka, et ta läks kohe närvi, kui ei saanud sõrmi suus hoida, aga see tundus nagu eakohane iseärasus, sest isegi see imenädalate raamat ütleb, et kolmekuune avastab oma sõrmed ja tahab neid muudkui lutsutada. Ja no tagantjärele võin öelda, et söömise ajal ühe kõrva sikutamine oli ilmselt ka sellega seotud.

Aga jah, olgu ajaloo annaalidesse kirja pandud, et pöörama hakkas ametlikult* kaks päeva pärast kolmekuuseks saamist ja esimese hamba avastasin kolm päeva pärast kolme kuu sünnipäeva. Eks siis kuuekuuselt saab banaani asemel juba suitsuvorsti pihku.

TÄIENDUS: Minu lollide nägude peale naeris ka esimest korda kõva häälega selle nädala alguses. Varem olin teda naeru lõkerdamas näinud ainult läbi une või mingite Cyruse naljade peale, nii et olin juba üsna kade.

* Ametlikult selle pärast, et meil on varem juhtunud, et ma leian teda igasugu huvitavatest asenditest, aga pole oma silmaga näinud, kuidas ta sinna saanud on. No ja nüüd on see tegevus ilmselgelt teadlikum, sest ta on selle sellise innuga ette võtnud, et mul on iseendast kahju. Saage nüüd aru, laps tahab end PÖÖRATA. Tema tahtest täiesti sõltumatult on aga Allah loonud sellise ebaõiglase maailma, kus pööramine algab mingis ALGASENDIS ja lõppeb mingis LÕPPASENDIS. Aga ta EI TAHA olla ei selili ega kõhuli, ta tahab AINULT pöörata, nii et eriti päeva teises pooles annab ta väga häälekalt märku, mida ta arvab sellest, et ta peab kas või ajutiselt mingis stabiilses asendis olema (isegi kui ta on ennast sinna ise keeranud). Pean ta ilmselgelt rullima õpetama, enne see nali ei lõppe. Praegu ta nimelt üritab kõhuliasendisse jõudes roomama hakata, sest seda on võimlemistunnis harjutatud, aga kuna tal on üks kehapool tugevam, hakkab ta selle tulemusel ringe tegema, mis loomulikult ajab ta täiesti raevu. 😀

P.S. Taas kord oli vingumisest kasu. See TMI teema, mida kajastasin, sellega sai konkreetselt üleöö asi paremaks. Ehk ikka kannatan mina ka spiraaliga elada.

faith · konnapoeg

Neljas trimester

No näete, elasimegi selle üle. Mulle muidu ei meeldi titega seoses meietamine, aga antud hetkel on see õigustatud, sest see tõesti oli meie mõlema jaoks oluliste muudatuste aeg. Temast on saanud indiviid, kes teab, mida ta tahab, kuigi hobide hulk on veel piiratud. Tema kohta on raske öelda midagi peale selle, et nüüdseks on ta selgelt ka sotsiaalne olevus — kõik muu on lihtsalt veel pidevas muutumises. Enda kohta tahaksin öelda, et kui tohutu unepuudus välja arvata, olen ma vist füüsiliselt enamvähem taastunud. No näiteks lõuatõmbeid tehes olen lihtsalt nõrk, aga ei tunne enam, et just kõhus midagi järele tahaks anda.

Loe edasi “Neljas trimester”
anna kannatust

Miks kõik viimaste päevade uudised nii imelikud on?

Esiteks muidugi see Lavrovi tütre uudis. Nimelt kes ei tea, siis tema tütar Polina elab Londonis ja nüüd sai siis tema ka lõpuks sanktsioonid kaela. Aga mind ei hämmasta mitte sanktsioonid, vaid see olukord üldse. Polina elab Londonis, oma isiklikus korteris, mis maksis 4,4 miljonit naela. Korteri eest maksis Polina sulas. Ma ei mäleta, kas on jutuks tulnud, aga ma töötasin varem ühele UK turule suunatud laenufirmas, kus ka kõik IT-töötajad pidid kohustuslikus korras rahapesu tõkestamise koolitusi läbima ja lühidalt öeldes ei tohiks selline olukord kunagi tekkidagi. Või otse öeldes — see inimene, kes rahulikult kinnitas korterimüügi ilma võime teavitamata sellest, et mingi 21aastane piff ilmus välja 4,4 miljoni naelaga sulas ja ütles, et “ah, ämma öökapist sain” (oot, see oli vist keegi teine?), peaks olema vangis. Aga ei ole. Ja miski ütleb mulle, et pisike mutrike ilmselt isegi teavitas ja kõrgemalt öeldi, et tasa, kõik on ok. Tavaliselt on pigem nii. Aga see osa sündmusest ei huvita kedagi. Need seadused tunduvad olevat rohkem nende inimeste jaoks, kes nelja või 40 tuhandega neid mänge mängivad.

Teiseks Varro. Seletage mulle keegi seda paduusklike loogikat. Laste tapmine on väga kurb, aga mitte eriti kõneväärt, sest Eestis tehakse aborte. Saan aru, et ta selle väitega võrdsustas need kaks, aga tegelikult ju mitte —kui ta korraldab meeleavaldusi abortide vastu, aga mitte sünnitusmajade pommitamise vastu, siis järelikult on esimene ju hullem. Mul on tunne, et see nagu natuke seostub mu eelmise postitusega, et üks on nagu teadlik otsus ja teine saatus, aga suvalise kõrvalseisja (ehk siis nii minu kui ka tema) seisukohast tegelikult ei ole ju? Ühel juhul viib arst läbi abordi ja teisel juhul pommitab sõdur sünnitusmaja, mõlemal juhul ju konkreetne otsus. Ja ma tõesti ei saa aru, miks see, kui valges kitlis meedik hävitab rakukogumi on hullem kui see, kui sinelis sõdur hävitab natuke suurema rakukogumi? Või on massihävitus moraalselt parem, sest kui sa tulistad koolimaja, on alati tõenäosus, et mõni jääb ellu? Kui nii, siis ma saan aru, miks neid ei kõiguta see “kui abort ära keelata, hakkavad naised uuesti ohtlikke meetodeid kasutama” — kui naine hüppab trepist alla või istub saunas, kuni minestab, on juba jumala teha, mis sellest lapsest saab. Aga kõlab ikkagi kahtlaselt seda moodi, et a) naised ei tohiks elude üle otsustada, sõjas teevad otsuseid peamiselt mehed ja b) keegi on äkki võib-olla minu meelest (st minu subjektiivse arvamuse kohaselt, ma ei väida midagi kindlalt, ärge kaevake kohtusse) Venemaa poolt kinni makstud. Miks mitte mõlemat.

Muuhulgas käis Juho Kalberg Twitteris välja geniaalse idee, et whataboutism võiks eesti keeli olla varroloogia. Kuigi olgem ausad, varrologism oleks siis parem.

No ja siis muidugi need inimesed, nii eestlased kui ka venelased, kes praegu üksteise võidu sotsiaalmeedias räägivad, et miks neile ukrainlastele igasugu asju tasuta antakse ja keeleoskuses järeleandmisi tehakse, ma pole midagi saanud! Kulla sõber, see on selle pärast, et nemad PÕGENEVAD SÕJA EEST, aga sina oled lihtsalt lohh. Või noh, selle väikse mööndusega, et ma olen 100 protsenti nõus, et tasuta eesti keele õpe peaks olema igaühele kättesaadav. See ei tohiks olla kulurida, mille pealt kokku hoida, ja see, et meil on juba aastaid liiga vähe kursuseid, mis saavad kohe täis, tähendab, et valitsus pole kas Pronksiööst midagi õppinud või et teatud parteid on praeguse olukorra ja kahe rahvusgrupi pideva vastandumise ja vastandamisega rahul, sest see aitab neil rohkem hääli saada. Viimaste päevade sisepoliitiliste uudiste taustal ei oska tõesti arvatagi, kumb.

Ja seda, et meie valitsuse päästab Martin Fucking Repinski poleks ilmselt keegi meist uskunud. 🤣 Huvitaval ajal elame.

anna kannatust

Konfliktne inimene tegutseb taas

ÜHE PÄEVA saime me rahus ja vaikuses oma verandal päikest nautida. Nagu arvata oli, hakkasid mu naabrid majaehitusega pihta. Päev pärast mu postitust oli juba kopp maas. Ma selles mõttes pole isegi ärritunud ega midagi, sest eks ma oskasin ju arvata, et ju nad alustavad, kui ilm soojemaks läheb. Endine omanik käis mulle kuu eest rääkimas, et oled rahul, eks, et saad varsti ilusa ilmaga lapsel väljas magada lasta, ja ma juba siis ainult naersin. Kuigi siin on selles mõttes positiivne üllatus olnud, et vähemalt praegu magab ta kopamürinast hoolimata. Saab näha, mis siis saab, kui see kurikuulus nelja kuu uneregressioon tuleb.

Aga no loomulikult pidin ma juba naabritega ühendust võtma. Selle kannatasin ma välja, kui üks ehitajatest oma auto niimoodi mu jalgvärava ette parkis, et ma kohe mitte kuidagi liikuma ei pääsenud. Läksin ja ütlesin otse neile, et kõtt nüüd. Aga siis läksin lapsega jalutama ja avastasin, et kuna nende maatükil teise paralleeltänava poole väravat pole, on ehitajad rahumeeli oma hiiglasliku konteineri minuga suhtlemata otse minu autovärava ette parkinud. St värava, mida ma ei kasuta igapäevaselt, aga mida kasutavad mu külalised. Oleks nad enne küsinud, oleks ju saanud kokku leppida, kui kauaks täpselt (kuigi minu kogemus ütleb, et üldiselt need konteinerid kaovad paar nädalat pärast maja valmimist), aga nüüd saatsin hoopis omanikule kurja smsi. Omanik ütles põhimõtteliselt, et ega tema ei tea, mida ehitajad teevad, ja konteiner kadus sealt tunni ajaga. Lihtsalt mul endal jäi veits pakitsema, sest tegelikult tahaks ju kõigi naabritega normaalselt läbi saada ja nad on siiani igati toredad inimesed tundunud.

Ahjaa, esimesel päeval ehitajatega rääkides sain aru, et neil on plaanis kogu asi nelja kuuga valmis saada. Lisame siia tavapärase ehitustööde hilinemise koefitsiendi ja ütleme, et läheb kuus kuud – ikka päris kähku ju. St mina ei usu, et nad augustit seal nautida saavad, aga ehk õnnestub tõesti juba sügisel sisse kolida.

Aga mäletate, kui ütlesin, et minust ei saa kakablogijat? Meil on kodus veits paanika, sest juunior on järsku otsustanud, et päevaste toitmiste lõpus ei jää ta mitte magama, vaid laseb end täis ja on mähkmevahetuse lõpuks täiesti ergas. Ning viie minuti pärast muidugi uuesti unine, sest tegelikult oli ta juba veidi unine mähkmevahetuse alguses. Nii et kuna ma puhtfüüsiliselt seda kaheksat kilo süles kussutada ei jaksa, saangi ma nüüd iga päev miljon jalutuskäiku teha või ta pildil olevas lamamistoolis magama kussutada. Väga loodan, et ta jõuab ühel hetkel ka punkti, kus teda annab ka magama kaisutada või silitada või patsutada vms, mis reaalselt ta kätel hoidmist ei eelda.

feminismus

Kui kaua nende USA feministide arust abort ok on siis?

Seiklusjuttude juures räägiti just radikaalfeminismist (seda lihtsalt feminismiks nimetades) ja ma siin mõtlesin, et no ei ole ju selliseid olemas. Aga iga kord, kui Redditis käin, jälle üllatun halvas mõttes. Mäletan, et sain siin kelleltki sõimu, sest ütlesin, et USA mainstream feministide arvates peaks abort lõpuni välja lubatud olema. Nii et ma ei väida, et kõik nii arvavad, aga mind siiski üllatab, KUI paljud. Kuna just tuli see otsapidi Redditis taas teemaks, tahtsin ka teistega jagada. Hoiatan ette, et kuna vaidlus algas sarja Raised by Wolves põhjal, siis pean nüüd tausta selgitama. Ehk siis, kui sa pole seda (VÄGA HEAD) sarja veel vaadanud, aga tahad vaadata, siis ära loe seda postitust (kuigi teoreetiliselt tutvustame ainult ühte kõrvalliini, aga siiski).

TW: vägistamine, abort, teoreetiline arutlus lapsetapu teemadel.

Loe edasi “Kui kaua nende USA feministide arust abort ok on siis?”