anna kannatust

Kaugtöö võlud

Huhh, esimene kaugtöönädal juba läbi. Mõni asi on ikka selline Murphy klassika, et see on “puhkuse” ajal kohustuslik. Nii näiteks oli mul esmaspäeval ja teisipäeval kaks korda rohkem tööd kui tavalistel tööpäevadel (ja kolm korda rohkem kui tavaliselt nädala alguses, sest üldiselt on esmaspäev ja teisipäev alati nädala kõige rahulikumad tööpäevad). 😀 Teine ootuspärane asi on see, et kui ma töötan kodust, kus internet tuleb mööda kõrgtehnoloogilist valguskaablit, on mul üldiselt ÜKS videokoosolek nädalas. Kui ma töötan Kreekast, kus see vist tuleb mööda kellegi vana sokki ja kvaliteet kõigub metsikult, on mul neid KOLM — ja sedagi tänu sellele, et neljanda lükkasin järgmisesse nädalasse edasi (ei, mitte interneti tõttu, lihtsalt väga ei ole mõtet arutada, mida me uue töötajaga teha saame, enne kui me oleme näinud, milleks ta hetkel võimeline on ja kui palju koolitamist ta veel vajab). No ja muidugi see klassikaline “lapsed, kas teil enne autosse istumist vetsu on vaja?” — ekstra küsisin oma läpakalt kodus, kas ta on kindel, et ei taha midagi alla laadida, mkm, kõik suurepärane, mul on kõik, mida ma eluks vajan. Ootas kolmapäevani, et mulle öelda, et “kle, ma NÜÜD tahaks uut 2,6 GB tarkvarauuendust”. Üllataval kombel oleme kõige sellega siiski hotelli wifiga hakkama saanud (sealhulgas rasedate jooga striimimisega!), ei pidanudki isiklikku internetti huugama panema.

Targem kui mina, ei lase mäest üles ja mäest alla, pikutab hoopis rahulikult

Aga ülejäänud nädal oli nii rahulik, et sain isegi kolmapäeval lõuna ajal jalutamas käia. Mul on muidu Eestis kombeks, et teen nädalas vähemalt ühe 10+ km jalutuskäigu ja ülejäänud on lühemad, aga kõik ühtviisi sellises rahulikus mõnusas tempos. Siin võttis 8 km mul keele niimoodi vestile, et mõtlesin, et üldse ei lähe enam rannast kaugemale kui kolm sammu, see titt võib ise ennast treenida, kui ta tahab. See pidev üles- ja allamäge saalimine on ikka paras trenn. Nii et üldiselt olen lihtsalt lähtunud sellest, et vähemalt oma kümme tuhat sammu võiks päeva jooksul tehtud saada, see on viist kuus km või midagi sarnast, abiks ikka. Kui see mõni päev veel ühe hooga tehtud saab, on juba eriline kordaminek.

Cyrus juba loendab siin, kui paljusid teisi ronijaid me lapsi seljas kandmas näeme, ning teeb vist järgmiseks sügiseks plaane. Nädalakese pärast peaksid tartlased umbes saja lapsega siia jõudma, nii et kui ta veel ei usu, et saab küll aastasega juba reisida, siis oktoobris ilmselt hakkab uskuma. 😀 Aga siin on jah päris palju inimesi kärude ja kandekottidega (ja isegi üks lastehoid on ronijate lastele), nii et iseenesest on see sportlikele lapsevanematele igati okei koht.

Ahjaa, mu rasedusäpp küsib kogu aeg, kuidas mu vaimse tervisega lood on — ja mina vastan kogu aeg, et mine ära, ma ei taha sellest rääkida, sest enamasti ei tahagi. Aga vahepeal on mul tunne, et ma tõesti olen ühe sammu kaugusel söömishäirest, sest ma tõesti pean KOGU aeg mõtlema sellele. Siiani oli veel see, et pidin mõtlema nö koostisele, sest kui ebasobivaid asju sõin, maadlesin kõhuhädadega ja järgmisel päeval vetsus kannatasin. Nüüd olen jõudnud sellesse punkti, kus lisaks pean kogu aeg kogust vaagima, sest kui ma tarbin midagi liiga suures koguses (sh lähen hoogu ja joon liiga palju vett korraga), siis ribide all valutab mitu tundi. Eeldan, et põis/magu suruvad titele, kes omakorda surub ribide all kuskile. Eile näiteks sõin lõuna ajal calzone‘t ja selle tulemusel pidin õhtusöögi vahele jätma, sest jätkuvalt oli nii halb olla. Jah, ma TEADSIN juba seda tellides, et see oli viga, aga näete, mõni inimene lihtsalt on sihuke. Tahaks lihtsalt rahulikult elada, ilma et ma peaks kogu aeg mõtlema, mida on okei süüa ja mida mitte, aga selle asemel tiksub kuklas teadmine, et 90 päeva veel, paremaks ju ikka ei lähe selle ajaga, pigem jõuab nende 13 nädalaga veel hulga hullemaks minna.

Miks, oh miks, ei võiks inimesed lihtsalt muneda oma mune kõrbesse liiva sisse? Või eestlaste puhul saunalavale? Ma käiksin iga päev talle laulmas seal ja teda patsutamas, aga see praegune variant tundub kuidagi kehvasti korraldatud. Aga siis on mul jälle päev, kus toitumine on kenasti kontrolli all ning ma söön oma viimast une-eelset pisikest snäkki ja ta hakkab suurest rõõmust rallitama, sest minu lemmiksnäkk on vist ka tema lemmiksnäkk, sest kamoon, tume šokolaad. Ja need hetked on tõesti üsna meeldivad.

P.S. Avastasin, et olen ju kohe-kohe otsapidi kolmandas trimestris, aga pole veel esimese trimestri postitustki avaldanud. Mõlemad mustandid on lihtsalt NII pikaks veninud, et ma pean pisut mõtlema, kas avaldangi põhimõtteliselt “Tõe ja õiguse” sarnased teosed siin või üritan ikka kärpida vms. Osadeks jagada pole ka nagu mõtet ja … Ühesõnaga rasked valikud.

faith

Tahaks veel viimast korda viimast võtta ju

Ütles minu kallis abikaasa selle kohta, miks me natuke pikema puhkuse peaksime tegema. No et saab nautida end vabalt, ilma et peaks selle kõrvalt kuulama titekisa, tegelema sellega, et kellelgi on vaja mähet vahetada või tähelepanu just siis, kui sa üritad sooja toitu süüa vms. See kõik on väga kena küll, aga minu jaoks on see “viimase võtmine” siiski veidi irooniline, sest tuletame meelde, et ma:
* Ei tohi alkoholi tarbida, sest alkohol (duh)
* Ei saa harjunud kombel süüa, sest rasedus (mitte ilmtingimata “omg, ma söön tema tervise nimel ainult salatit,” vaid pigem “omg, iga asi võtab kõhu kinni”)
* Ei saa harjunud kombel trenni teha, sest rasedana vastu kaljusid kukkumist ei peeta miskipärast heaks tooniks

Okei, ehk ma siiski söön ka asju, mida “ei peaks”

Nii et millest täpselt ma siin teie meelest viimast võtan? 😀 Tegelikult ma muidugi ÜLDSE ei kurda, sest mul oli Eesti ilmast juba nii kõrini, et ma isegi ei vingu selle üle, et siin kuumalaine on (pühapäeval oli 32 kraadi, nüüd ikka nõksa vähem), naudin mõnuga varjus külma vett või jääkohvi ja sooja oma vanades kontides, aga minu ainus eesmärk sellel reisil on sada korda ujumas käia, piiratud kogustes kohalikku toitu nautida ja jätkuvalt mingilgi moel (jooga, jalutamine, natuke ülaltjulgestuses kergete radade ronimist) füüsiliselt aktiivne olla. Aga eelnimetet põhjustel ei võtnud ma isegi otsekohe puhkust, sest no milleks, selle elu peale täispäeva nagunii ei kulu ning saab hiljem puhkusepäevi varem raseduspuhkusele minekuks kasutada.

Nii et pühapäeva õhtul tegin poole päeva jagu tööd ette ära, et saaksin eile hommikul südametunnistusepiinadeta paar tundi ronimas käia. Muuhulgas tegin oma potentsiaalsele järeltulijale proovitöö, et näha, kas ja millised komistuskivid tal on. Ühelt poolt oli see endale täiega huvitav ülesanne, aga teisalt … Ma kasutasin selleks päriselt mulle suunatud tööülesannet, mida veidi hullemaks muutsin. Kas teate, kui raske on ühes tabis teksti paremaks ja teises halvemaks kirjutada, ilma neid omavahel sassi ajamata? 😀 Kõige kehvem on see, et kui ma sellega ükskord valmis sain (ja see võttis mul ikka paar tundi), siis tuli välja, et üks järgmine ülesanne, mis mulle määratud oli, oli nii kehvasti tehtud (ja nii imeliselt tüüpiliste vigadega!), et oleks ma teadnud, et see olemas on, oleksin ma saanud SELLE otse proovitööks suunata. Täpselt sellised suurepärased vead, mida autokorrektor ei märka, aga toimetaja peab märkama.

Ronimine oli muidu megamõnus, aga seda on praegu ikka ainult siis hea teha, kui selle jaoks kell kuus üles ärgata ning siis käppelt oma võimlemised ära võimelda, enne kui päike seinale jõuab. Poisid muidugi käivad ka päeval, aga 30 kraadiga ei tahaks ma ka varjus ronida, nii et mul on hea meel, et ma ettenägelikult end tööle jätsin — septembris on siin alati palav, oktoobris läheb normaalsemaks, nii et saan selle kõige palavama aja jahedas ruumis veeta ja selle eest veel palkagi. Aga paar korda nädalas üritan varahommikuti vist ikkagi ronima jõuda, sest see esimene katse oli päris mõnus.

Lisaks mõtlesin, et ostan endale odava kaalu, saab natukenegi endal silma peal hoida, aga selgus, et selleks peaks saare “pealinna” kolistama. Nii et näis, ehk ikka mõni päev võtan end kokku ja käin ära, polegi siin kunagi varem päriselt turistinud, oleks ehk põnev ka niisama.

faith

Nii väiklane, et piinlik

Redditis on selline alafoorum nagu pettyrevenge — mõte siis selles, et kättemaks, mis on nii pisike ja väiklane, et polegi nagu päris kättemaks, aga inimene ise tunneb ikka, et “oh, sain ära panna”. No vot, ma olin eile nii petty queen, et ise ka ei usu. Nimelt ajas üks auto mind liikluses närvi ja sattus seejärel täpselt minu taha. Nii et ma sõitsin kõik need kolm kilomeetrit 40-alas, kus ma pole kunagi kedagi kiirusepiirangust kinni pidamas näinud, ülikorralikult 40-ga, mis sellest, et ta samal ajal mulle oma autost kolonoskoopiat teha üritas. 😀 Ära tõmble siis teine kord. Väga loodan, et ma ei ole ainus selline inimene, aga pole midagi, kui ka olen, olen valmis sellega elama.

P.S. Teate, kuidas räägitakse neist vanatüdrukutest, kes on igavesti üksi ja valivad mehe asemel viis kassi? See lugu on hoopis vastupidi! Mõni vaene inimene lihtsalt võtab juhuslikult vallalisena kassi ja ei oska kahtlustadagi, et sellega on tema seksielul nüüd igaveseks kriips peal. Kui enne seda lapsi ei olnud, siis pärast kassivõtmist ei tule ka. Sa võid ju hommikul mõelda, et roniks mehele külje all kaisutama, aga nii, kui see loom kuuleb, et sa ärkvel oled, on ta teile näkku karjumas, mida ta arvab sellest korralagedusest, kus kell on kaheksa hommikul, aga kassi söögikaus täitsa tühi. Ja see ei loe, kui mitu korda sa teda jalaga üle ääre maha lükkad, ta on kohe tagasi. Ja kui sa vahepeal mõtled, et täna on ta vist teises toas, jumal tänatud, kasutaks võimalust, ilmub ta poole pealt kohale ja hakkab end NURRUDES TEIE VASTU HÕÕRUMA, nii et sa tunned end nagu mingi zoofiil ja ei taha enam iial sellistele asjadele mõelda ka mitte.

anna kannatust

Tuleb lihtsalt olla avatud uutele kogemustele

Kuna selle asja nimi on torsade, avastasin, et on kaks samatähenduslikku verbi, tordre ja torsader – ei õnnestunudki välja mõelda, mis neil vahet on

Mul on hea päev, sest mu ämmakas ja günekoloog otsustasid, et ma siiski pääsen lendamise ajal kõhusüstidest — reegel on, et üle nelja tunni lennates, peaks rase endale kõhunaha sisse ise süsti tegema, sest meil on suurem trombioht jne, aga kuna minu lennud kestavad ühel päeval kokku täpselt neli tundi ja 15 minutit, aga kumbki eraldi on alla nelja, olin selline piiripealne. Nii et väga tore, pääsen rohke veejoomise ja spetssukkade kandmisega.

Muidu oli viimane nädalavahetus vist esimene kord kogu mu raseduse ajal, kui teenindaja mu käest küsis, kas ma olen kindel, et ma kofeiinivaba kohvi ei taha. Olin siiani elanud eeldusega, et see on rohkem USA teema ja meil siin ehk öeldaks midagi, kui ma järjest viiendat õlut telliksin vms. Vastasin viisakalt, et ainult esimese trimestri ajal ei tohi kohvi juua, sest ma ei viitsinud selgitama hakata, et ma tegelikult joon hetkel maksimaalselt kolm tassi kohvi nädalas, sest “teate, minu seedeprobleemidega …” 😀 Ehk oleks pidanud muidugi pika-laia loengu pidama sellest, kuidas niigi on raske piisavalt vett juua iga päev ja tavaliselt lihtsalt kohv enam ei mahu ja … Aga jah, kui mõni endine või praegune inkubaator end veel piisavalt halvasti ei tundnud, siis tundub, et ametlikud soovitused selle kohta, et kaks tassi kohvi päevas on igati ok (ametlik seisukoht nii USAs kui ka kogu Euroopas, sh Eestis), on rohkem selle mõttega, et “päris kõike ei saa neile ka ära keelata, vähemalt ei joo ja ei tee heroiini” (või noh, moodne teooria oleks, et kohvitootjad on ämmaemandad kinni maksnud), sest uuringud ütlevad siiski, et kohv on kahjulik (mitte lihtsalt kahjulik, vaid võib põhjustada nurisünnitust) terve raseduse vältel ja ei ole olemas ohutut kogust.

Muidu olen vahepeal õppinud, et üks väga kasulik nipp sünnituse väljutusfaasi kergemaks tegemine on … lehma kombel ammumine. Ma ei tee nalja. Nimelt õpetatakse läbi vagiina välja hingama (taas, ma ei tee nalja), mis olevat lihtsam, kui samal ajal lehma häält teha. Mida te naerate? Ilmselgelt ei saa te lihtsalt aru sellistest asjadest, ma pean ikka ise koolitajaks hakkama, et rahvast harida. Lükkan sama hooga labidaga raha kokku. Muuhulgas pidi see sama hingamine ka kõhukinnisuse vastu aitama (juutuubis oli suurepärane video pealkirjaga MOO to POO), nii et kui mõni teine suunamudija on teile siiani igapäevast klistiiri soovitanud, siis selle võite nüüd unustada! Ainult nime peaks siis ära vahetama, sest Reena ei kõla nagu nii hästi sellise peene koolituse juures. Mulle on alati Esmeralda meeldinud … Kuigi siis peaks vist juukseid ka värvima?

P.S. Huvitav tähelepanek. Käisin eile vesi- ja vettesünnituse loengus, kus öeldi, et kuna ainult viis inimest ja kõigil ju vaktsiinipass kontrollitud (ja aken lahti ja kõik istusid tõesti korralikult üksteisest eestlaslikult kaugel jne), võib maski eest ära võtta — ja mitte keegi ei võtnud! Mina ei võtnud selle pärast, et ma olen siin mitu ööd järjest köhinud, kuigi igal ööl järjest vähem, aga kartsin, et pärast tuleb köhahoog ja siis köhin seal maskita rasedatele pähe, nagu mingi mats (õnneks ei tulnud ja eile öösel magasin juba köhavabalt), aga mida teised mõtlesid, vat seda ma ei tea. Väga huvitav igatahes, mis ja kuidas normaalsuseks on saanud. Ma näiteks elan sellises kohas ka, kus ühele poole jääb Selver ja teisele poole Grossi pood, ning kohe huvitav on vaadata, et vahet ainult paar kilomeetrit, aga ühes on kõigil korralikult maskid ees, ja teises pole vanameestel sooja ilmaga särkigi seljas.

anna kannatust

Miks sa nii rõve oled?

Kui Eesti Twitteris on juba mitu päeva supisõda käinud (millised supid on söödavad ja milliste sisse on ok hapukoort panna jne), siis mina arvasin, et minu rahulikust elust on kõik toidukonfliktid mööda läinud. Noh, täna lükkas Circle K meid paariteraapia lävele, sest ma sain hommikul ülaloleva reklaami. No andke andeks, juba mõte “hommikuburgerist” oli mulle nii naljakas, et ma lihtsalt naersin kõva häälega. Cyrus sai aru, millest ma räägin ja ütles mõistvalt, et nojah, naljakas muidugi, ega see ju nagunii pole “õige hommikuburger”. Nagu excusez-moi, mis kuradima asi on “õige hommikuburger”??? Selgus, et õige hommikuburger on burger, kus lisaks tavapärasele kraamile on praemuna, peekon ja hash browns. Nii et tuleb Circle K-le au anda, vähemalt pildi põhjal tundub, et just sellega tegu ongi, kuigi kartul tundub muidugi eestlastele omaselt tavaliste viilakatena olevat.

Aga no kes see tuleb selle peale, et võtaks tavalise USA hommikusöögi ja paneks selle lisaks veel burgeri vahele??? Peale rasvumise äärel olevate ameeriklaste st. Noh, Cyrus leidis, et ma võiks oma kõrge hobuse otsast alla ronida, enne kui end vigaseks kukun, sest “ise sa paned võileiva peale võid”. Eee … Nagu jah, selle nimi on VÕIleib, sa kuradima mats. See, et sina ja su 328 miljonit naabrit selle asemel majoneesi kasutate, ei tee seda kuidagi normaalsemaks.

Igatahes ta jäi lõpuni endale kindlaks, et hommikuburger on igati normaalne asi, erinevalt näiteks Missouri burgerist. Kui te ei tea, mis on Missouri burger, siis seal (ja tegelikult mitmes läänepoolses osariigis, Pennsylvanias näiteks ka) on kombeks tavapärasele burgerile veel maapähklivõid juurde panna, sest miks ka mitte. Ei pea ilmtingimata selline rasvapomm olema, nagu siin pildil, aga selline maapähklivõi-sinepiga kaste.

P.S. Ma ei olegi veel kuskil näinud, kas need inimesed, kes karjuvad, et Eesti on nagu Natsi-Saksamaa, on juba kuidagi reageerinud Bideni korraldusele teha USAs vaktsineerimine kohustuslikuks igas rohkem kui saja töötajaga firmas? Või noh, tehniliselt on ka variant kord nädalas (tasulist) testi teha, aga kui keegi arvab, et kapitalistlikus ühiskonnas hakkavad firmad OMA raha eest neid teste tegema, siis te küll eksite, see hakkab kenasti vaktsineerimata töötajate palgast maha jooksma. Nii et Olerexi otsus vaktsineerimata inimestele igakuiselt 50 eurot vähem boonust maksta on nohu selle kõrval — muuhulgas kehtib see USA korraldus ka inimestele, kes töötavad kodust. Nädalat, mille kohta vaktsineerimata inimene pole testi esitanud, loetakse töötamata nädalaks ja selle eest palka ei saa. Nii et väga huvitav, kohe varsti saame näha, kas rohkem kui saja aasta vanune Jacobson vs Massachusetts jääb jõusse, sest no see jõuab raudselt kohtusse välja.

anna kannatust

Kuidas edukalt äri ajada

Ma olin pärast oma eelmist postitust ikka üsna halvas tujus. Esiteks see koolijama ning teiseks pidi meil reede õhtul olema üks üritus, mida ma innukalt ootasin ja mille jaoks olin isegi käinud soojemaid riideid ostmas jne, aga Cyrus jäi haigeks. Aga siis viis ta mind pühapäeval Café Lyoni brunchile ja selgus, et see, et ma õppematerjalidele ligi ei saanud (sest unustasin eelmises postituses vist mainida, et lisaks loengule ei saanud ma ligi ka loenguslaididele, mis asuvad teisel saidil), ei olnud minu süü. Nii et mul on tuju kohe hulga parem. Kuigi ma registreerin end vist ikka maha, sest see on MEGAkeeruline.

Aga rääkida tahtsin tegelikult sellest, et ma tellin lõpuks kardinaid. Ja see on üks naljakas kogemus. Küsisin juba mõnda aega tagasi hinnapakkumise, ühe akna kohta öeldi, et kardin, mida ma tahan, on ALATES 165 eurot. Tundus veits palju, aga no tehtav. Ja täna käisin päriselt materjale valimas ning sain täpsema hinnapakkumise … 434 eurot per kardin, ma tahaks otsekohe kahte saada, siis oleks kaks suuremat akent vähemalt normaalselt kaetud. Nagu ma eeldasin, et “alates 165” tähendab lõpuks ca 200 vms, sest alati tehakse niimoodi, aga vat ei teagi, kas ma oskasin selle ühe kosmosereisideks sobiva materjali valida või milles kühvel. 😀 Nii et homme lähen kahte kohta veel, kust mõistlikud esimesed pakkumised tulid, ja vaatan, kas seal toimub samasugune hinnahüpe. Lihtsalt täiesti ulmeline.

P.S. Sarjast “milleks mulle vaenlased, kui mul juba sõbrad on”. Kurtsin siin sõbrannale, et kaal tõuseb ikka kiiremini kui mulle meeldiks, kuigi ma söön nii tervislikult – ja ta osutas kohe abivalmilt, et instastki ju paistab, et eelmisel nädalal tegin ühe korra õunakooki, sõin eriti rammusaid pannkooke ja siis käisin veel Café Lyonis. KES SINU KÄEST KÜSIS??? Kusjuures kõige hullem on see, et ma unustan selle kõik sujuvalt ära, kui keegi küsiks, siis ma ütleks täiesti ausalt, et “umbes korra nädalas söön magusat” – aga kui mõtlema hakkad, siis ongi kõike korra nädalas. No et korra nädalas õunakooki ja korra nädalas pannkooki jne, need seitse päeva saavad kähku kaetud sel moel. Nii et tõmbasin endale taas kord kalorilugemise äpi, lihtsalt selleks, et oleks ausalt kirjas ja silma ees, mida ma päriselt söön, et ma seda titte AINULT šokolaadi peal üles ei kasvataks.

anna kannatust

Universum ei taha lihtsalt, et ma matemaatikat õpiks

Ja ma tegin veel esimese septembri puhul kooki ja puha, sest olin nii õhinas 😦

Mäletate kõik veel mu esmaspäevast faux pas’d, eks ole? Läksin ilmaasjata Tartusse, sest arvasin, et toimub loeng. Õppejõud ütles meilis etteheitvalt, et aine kodulehel oli ju kirjas, et algab teisest septembrist. Mis võib muidugi tõsi olla, aga fakt on ka see, et õppeinfosüsteemis oli veel teisipäeval link VALELE kodulehele – kust see tudeng ise välja peaks mõtlema, mis see õige koduleht on, kui õppeinfosüsteemis on vale info?

No ja nüüd pidi meil olema kella kaheteistkümnene loeng. Meilile saadeti Zoomi loengu link. Link avaneb mul Zoomis nii:

Ma ei julge enam kellelegi kirjutada ka, raudselt olen jälle ise loll. Selles mõttes, et kui ülejäänud 10+ inimest sisse poleks saanud, oleks nüüdseks ju mõni uus meil tulnud selle kohta, mis toimub. Nii et eks ma siis lepin sellega, et kõik ülejäänud punktid olen ma kuidagi kätte saanud, aga viimase kuue puhul pole ma mitte isegi liiga loll ainest arusaamiseks, vaid suisa liiga loll aines osalemiseks in the first place. 😀 See on see allakäigutrepi viimane aste vist, enne kui näoli päris ligasel keldripõrandal oled.

faith

Tartu, mu arm

Ütlen alustuseks kohe ära, et ma armastan seda inimest, kes soovitas mul uue kauba päeval Humanasse minna. Käisin enne tavalises H&M-is, kus tõesti kõik rasedateksad olid kas skinny või super skinny lõikega. Ja siis leidsin täna hommikul Humanast need asjad KAHEKSA EUROGA — kusjuures need on ka H&Mi teksad, lihtsalt ju siis vanasti tehti toredamaid asju. Mu sõbranna Ivika küll juba osutas, et kui rasedapüksid POLE skinny fit, siis ei näe sa välja rase, vaid lihtsalt paks, aga mind siiralt ei huvita, need on NII MUGAVAD. Rõõm kestis nii kaua, kuni sain Uuskasutuskeskusest veel ühe paari sama mugavaid (aga ka pikkuse poolest parajaid) pükse ÜHE euroga. Siis tekkis tunne, et krt, enne maksin ju seitse eurot üle. Aga no üheksa euro eest kaks paari pükse, ei saa kurta.

Lisatud: Käisin vaatamas, seda soovitasid Kaaren, Kati ja Nodsu, nii et olen sunnitud seda armastust põhimõtteliselt kogu maailmale jagama, sest tarku inimesi on nii palju.

Üldse oli seekord selline huvitav reis, et see, mille pärast ma TEGELIKULT sinna läksin, läks täiega pekki, aga reis ise oli nii tore. Pekki läks nimelt see osa, et ma teoreetiliselt läksin ju sinna loengusse. Ehk siis sõitsin Tallinnast kaks tundi kohale, et aru saada, et … loengut ei toimu. Klassis oli mingi ülikooli töötaja, kes laiutas käsi ja ütles, et ta oli ka õppejõule meilinud, et küsida, kas loeng toimub või mitte, aga õppejõud ei vastanud. Ehk siis selline suurepärane korraldus. Üldiselt antakse ikka teada, kui loeng on kalendris kirjas, aga tegelikult kohale tulla ei kavatseta. No ja siis läksin ma oma juhendajale ukse taha, sest lootsin tal nööbist kinni saada, aga selgus, et teda pole, sest koroona tõttu ei lasta neid Indiast tulema. And theeeeen … Siis läksin ma tagasi oma auto juurde, et avastada, et mingi tropp oli mulle niimoodi sisse tagurdanud, et oli kärukonksuga mu numbrimärgi eest ära löönud. Kõigi kannatuste kroonimata kuninganna sõnul ei tohi küll automuredest rääkida, sest need pole ju tõsiseltvõetavad mured ja blogi on ainult Muredeks, mitte lihtsalt jutustamiseks, aga ma räägin ikka. Pidin politseisse helistama, et teada saada, kas ma tohin nüüd ilma numbrimärgita töökotta sõita, ja kas see peab ilmtingimata lähim olema või võin oma lemmikusse minna. Ja siis pidin kulutama paar tundi, et käia Elvas seda korda tegemas, sest meie tavapärane koht oli parajasti suletud. Ehk siis ma kulutasin tunde mingi mõttetu huinjaa peale, sest mingi tainas ei oska tagurdada.

Minu järeldus? Ma ei ole muidu ebausklik inimene, kui just ei anna kristalle või kuufaase tõlgendada nii, nagu mulle parajasti meeldib — aga siin on küll asi ilmselge. Universum üritab mulle öelda, et tee, mis sa teed, aga matemaatikat küll ei tasu õppida. Eks ma siis kirjutan talle nüüd ja vaatan, kas ta mulle viitsib vastata, sest neljapäeval peaks meil juba praktikum olema ja mul pole tuju veel kord tühja sõita.

Ja no kogu ülejäänud reis oli lihtsalt imeline. Päike paistis ja linnud laulsivad ja inimesed olid toredad ja titele sai väga lahedat kraami jne. Rääkimata sellest, et juhuse tahtel toodi just sel ajal meile puud ära ning Cyrus ladus need nüüd täiesti üksi kuuri. 😀 Nii et see, et pekki läks ainult reisi kooliga seotud osa, on ilmselge Saatuse Sõrm. Allah tahab mulle öelda, et unusta see haridus, hakka strippariks.

P.S. Mõtlesin pikalt, kas öelda midagi selle VVNi “inimesed kaeblevad tühiste asjade üle” kohta (jah, see sama postitus, mis on kohe pärast postitust, kus ta mingi suvakoogi üle kaebleb, eks ta ka hindab irooniat). Postitus ise mind ei huvita, aga tahtsin öelda selle teema kohta, mille Notsu seal välja tõi. Mina olen ka üks neist inimestest, kes “päris” probleemidest kas avalikult ei räägi või räägib hiljem, tagantjärele, kui on juba piisav emotsionaalne distants, et poleks enam ohtu, et saad haiget. Ja seejuures võin ma mingil täiesti suvateemal vinguda, et tähelepanu saaks, sest hoolimata sellest, et ma ei taha SUURT asja jagada, tahaks ikka parajasti tavalisest rohkem hoolimist. No näiteks. Ma ei plaaninud siin üldse sellest kirjutada, nii et detailidesse ma ei lasku, seda enam, et eilsed uudised jne, aga ma sain siin hiljuti ca kolm tundi EMOs veeta. Kõht valutas nii hullult, et ma oksendasin valu pärast korduvalt. No ja kui seda pole sinuga kunagi varem juhtunud ning järsku rasedana juhtub, siis lisanduvad teatavad hirmud, mida tavaolukorras pole, eks ole. Kõik on hästi, muretsemiseks pole põhjust, aga võite kihla vedada, et JAH, ma vingusin sel ajal a la halva ilma ja tühja kütusepaagi pärast — ning mitte selle pärast, et mul poleks korralikku kilejopet või raha kütust osta. Ning noh, vahepeal mul on kõik hästi, vingun, sest on tuju. Oma tuba, oma luba. Lihtsalt kas või blogis ma ei taha neid “päris” asju arutada, sest milleks, mind ei häiri see, kui mõni siin vahel tuleb ja ütleb, et “sinu elu on nagunii ideaalne” — laias laastus ongi, ma ei sündinud Aafrikasse ja ei ole näljas või paljas. Aga päris elu jaoks on mul mees ja päris sõbrannad, see siin on … rohkem selline kohvitamise koht. Ajame juttu ning arutame elu ja kultuuri ja ilusaid asju. Ehk isegi meeldime või ei meeldi siin üksteisele, aga ei ole vaja ilmtingimata nii süvitsi minna. Ja see on ju internet, kui ei meeldi, ei pea lugema. Või parafraseerides kuulsaid blogijaid, KUI lihtne su elu peab olema, kui sa viitsid teiste blogijate pärast vinguda? Ilmselgelt ei ole päris probleeme siis ju.

P.P.S. Ja ERITI võiks empaatiavõime ema sellest aru saada, et tähelepanuhäirega inimesele ongi tavapärase rutiini murdmine raske (sest just seda auto mittekäivitumine tähendab, tuleb hakata otsekohe asju organiseerima (enam) mitteharjunud moel). Miks? SEST ADHD-INIMESTELE ONGI SELLISED ASJAD RASKED!!! Selle üle ilkumine on veits nagu öelda, et totter, et buliimikul on raske mitte oksendada, ta ju lapsepõlves aastaid ei oksendanud ja teab, kuidas selline elu käib.

anna kannatust

Talv tuli ootamatult

Nagu mõni ehk juba Instas nägi, olen ma nagu puuga pähe saanud – olen siin rahumeeli mitu kuud lühkareid ja kleite kandnud ning elu oli lill. Käisin isegi rasedariideid ostmas, aga pikki pükse ei ostnud, sest MA EI VIITSINUD NEID PROOVIDA. Teksade proovimine on lihtsalt maailma kõige tüütum asi ka normaalse kehaga, ma siiralt ei viitsi veel rasedana kaheksat paari selga ja seljast ära ajada, et leida seda ühte, mis ei ürita jätkuvalt skinny fit olla, mis sellest, et ülemine osa on nagu õhupall. Pluss ma ikka eeldasin, et mul on ju ronimisteksad, küll need venivad. No ja nüüd on siis tulemus käes. Tulemus:

Ignoge kassi, ta on nagu mina – peab olema igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke ja igal fotol esindatud, kui mitte esiplaanil

Kui keegi arvab, et ma avastasin selle täna hommikul, kui hakkasin ämmaka juurde minema, siis oli tal õigus. 🤣 Seal on teatavasti mugavam pükstega käia, sest mõõdetakse kõhtu jms. No ja ma niigi tahtsin täna kurta, et ma võtan liiga palju juurde (st üle ametliku normi igal nädalal), nii et nüüd pidin seda juttu ajama sirge näoga, endal ei püsinud püksidki jalas. Ehk siis mis mul üle jääb, homme lähen rasedapükse ostma, sest 17 nädalat on natuke liiga pikk aeg, et juuksekummitrikiga läbi ajada. Nii et kui oskate soovitada, kust saab mugavaid rasedapükse, mis ka mujalt rõvedalt ümber pole, siis võite soovitada. Ja seda tahaks ka teada, kust inimesed saavad mugavaid imetamisrinnahoidjaid, sest midagi proovisin ma H&Mis selga ning oleks tahtnud sealt nuttes välja joosta lihtsalt (kuigi ehk mul ei olnud lihtsalt kannatust, et seal õige numbrini jõuda, sest proovisin oma tavalist + ühe võrra suuremat ja need olid mõlemad ebamugavad).

Titeasju olen ka hakanud vaikselt ostma/hankima (nagu te ilmselt kassikaalu postitusest aru saite), sest mulle lihtsalt ei mahu pähe mõte seal päris uute asjade ostmisest – mitte isegi raha mõttes, kuigi teatav kokkuhoid muidugi ka, aga ma ei taha olla osaline selles tarbimisahelas, kus ostetakse tutikat plastmasskraami, mis kolme kuni kuue kuu pärast prügimäele läheb. Beebimonitor ongi hetkel vist puudu, sest seal ma olen nõudlik ka, muidu on suurem osa esmavajalikust kraamist juba olemas, kui mööbel kõrvale jätta (no ja riided, aga nende peale ma mõtlen tiba hiljem). Sirru oli megapissed, sest muuhulgas sain tuttavalt mõned kasutatud vastsündinumähkmed — aga no tulge maa peale, uuena maksavad korralikud ca 35 eurot tükk, vaja oleks vähemalt kümmet ja ma isegi ei tea, kas ma jään neid kasutama või lähen ühekordsete peale. Nii et jah, kui ma jään neid kasutama, siis selleks ajaks, kui ta on nii suur, et saab juba OS-mähkmeid kasutada, võime uued osta, aga mul pole vähimatki plaani kulutada ette 300 eurot selleks, et proovida, kas ma olen “loodussõbralik” (jutumärkides, sest see reaalne loodussõbralikkus hakkab seal üldiselt siiski mitmest lapsest + lääne inimesel on ikka komme veits liiale minna, sest neid tehakse nii nunnusid). Õnneks õnnestus ta siiski ära rääkida, oli nõus, et NB-suurust võib katsetamiseks kasutatuna hankida. 😀

Aga talv on aktuaalne ka muus mõttes. Kuna mu aju on selline, nagu see on, olen ma maist saadik kord nädalas öelnud Cyrusele, et me peaksime talvepuid ostma … Ja siis sujuvalt mitte midagi teinud. Eelmisest omanikust on jäänud siia väga täpne ülevaade sellest, kui palju tavaliselt kulub (kuigi tema statistika tehti siis, kui majas veel õhksoojuspumpa ei olnud), nii et vähemalt see osa oli lihtne. No ja seejärel veetsin eile pool päeva arvutades, sest nende paberite kohaselt kulub talvega kuni 6 ruumi puid, aga kõik kuulutused, mis ma leidsin, räägivad liitritest kottidest. Nii et kui kuskil on kirjas, et 40 cm puud on 60 l kottides, pidin välja arvutama, kui mitu 60 l kotti 6 ruumi sisse mahub. See arvutamine on tegelikult imelihtne — käi internetis teistele blogijatele pinda, kuni nad aitavad sul õige vastuse leida.

Lõpuks jõudsin ikka punkti, kus olen sunnitud ostma 30 cm halge, kuigi vaja oleks 50 või 40 cm, sest need tuuakse juba sel nädalavahetusel kohale, aga mõistliku hinna ja sobivamate halgudega kohas on ca kuu aega ooteaeg ja me läheme septembri keskel ju puhkusele. Kuigi võiks muidugi kassihoidjale öelda, et “kle, kui sa juba siin oled, siis ole naiseks, viska kuus ruumi puid ka kuuri ära”. 😀 Okei, tegelikult ma valetan, vabalt saaks juba sel nädalavahetusel 50 cm halge ka, leidsin küll ühe koha. Lihtsalt hinnavahe oleks … Paramparaa, 200 eurot. St kallimas kohas tuleks kuiv kask ca sada eurot ruum ja ma mitte ei raatsi seda maksta. Nii et kui keegi teab normaalse hinnaga kohta, kust ka pikemaid kuivi halge saab osta, nii et need sel või järgmisel nädalavahetusel kätte saaks, siis öelge mulle ka.

Aga ok, ma külmetan nüüd edasi, olge musid.

anna kannatust

Eesti on nii lõhestunud ikka

Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma päevapoliitilisest olukorrast arvan, aga ma … kuidagi tunnen end, nagu noriksin tüli jälle oma seisukohtadega. Nii et äkki peaks kirjutama kasvavatest rindadest või sellest, kuidas ma ka lõpuks oma IKEAsüütuse kaotasin ja kuidas kassile need uued voodialused kastid väga meeldivad? Noh, ikka naiselikult ja perekeskselt, ärgem näppigem neid teravaid teemasid. Aga nii tahaks!

Esiteks koroonapiirangud. Ma olen igati valmis maski kandma. Bussis — jah, palun! Apteegis, toidupoes, vahatamas, haiglas, kus iganes! Sa ei pea küsimagi, mul on juba mask ees! Aga ma mitmendat päeva istun ja palun Allahit, et palun, palun, palun tee nii, et minu külastatavates trenniklubides otsustataks neljapäevast QR-koodi mitte üldise maskikohustuse kasuks. Ma EI taha maskiga trenni teha ja ma olengi nii egoistlik, et mind üldse ei huvita see, et mingid inimesed siis järelikult üldse trenni ei saa. Mingu vaktsineerima või avastagu ratsutamine või sõudmine vms välisport. Me käime vahel Soomes ronimas ja seal on hetkel karm maskinõue. Ja mul juba esimeselt korruselt teisele ronides (see on ca 100 trepiastet ka, sest paarikümnemeetrised seinad, eks) hakkavad kõrvad kohisema.

Üks ämmakas, kellelt küsisin, ütles, et see on põhimõtteliselt ikkagi hapnikupuudus ja et võtku ma trepist käies salaja ära, kui teisi inimesi seal trepi peal pole. Ehk siis ma saan aru, et meil on inimesi, kes jooksevad maskiga maratone jne, aga mina EI OLE üks neist inimestest, mul hakkavad esmalt kõrvad kohisema, siis hakkab pea ringi käima ja järgmine loogiline samm oleks ilmselt see, et pilt läheb tasku. Kusjuures enne rasedust ei olnud üldse nii hull (ja boulderdades pole siiani hull, aga seda ma ei saa muidugi võrrelda, sest ma ei boulderda ju enam isegi kuskil 100% lähedal mitte, vaid pigem 30% kandis või nii, ainult oludes, kus ma olen täiesti kindel, et ei kuku), ma ei tea, kas nüüd on siis kops kokku surutud või milles asi. Nii et ma väga egoistlikult leian, et erinevalt apteegist ja vahatamisest ei ole trenn inimõigus, nii et olgu mul midagigi kasu sellest, et ma vaktsineerimas käisin, laske mul rahus trenni teha.

Ja teiseks. Ma päriselt ei saa aru, miks praegune president ei võiks veel ühte ametiaega jätkata. Mitte et ta mulle megalt meeldiks, aga meil on presidendil ju ainult esindusfunktsioon ning mulle tundub, et praegune on selles mõttes heas valik — välispoliitikas tugev, saab hakkama inglise ja prantsuse keelega jne. Ja ma täiesti siiralt ei saa aru sellest jutust, et president on rahvast lõhestanud. Selline seisukoht saab ju olla ainult mingil taustal, kas Kersti on tõesti meid rohkem lõhestanud kui eelmised. Selles mõttes, et kes meil seal veel on … Stereotüüpne “USA kristlane” (st küüned alati enda poole ja hulgim abielusid, kusjuures enamvähem iga suhe algab-lõppeb avaliku petmisega, aga kõik suhted tuleb ka kirikus vormistada, sest püha abielusakrament ometigi), kes vähemalt kõrvalt vaadates vormistas viimase poole aasta jooksul kähku uue abielu ära, et naine, kes päriselt seitse aastat meedia peksu talus ja presidendi abikaasa kohustusi täitis, jumala eest (lööb ristimärki ette) pennigi ei saaks. Või selleks, et uus saaks. Valige ise, kumb parem, kas ahnus või pettiness. See ei lõhestanud midagi meil siin üksikemade riik, kus on traditsiooniline, et pärast lahkuminekut jääb mehele vara ning naisele ühised lapsed ja valusad kogemused? Või vanaldane mees, kes rääkis ainsa võõrkeelena vene keelt, kas ta ei tekitanud põlvkondade vahel lõhet? Kuigi tegelikult võiks Arnold olla ainus, kes kõigile meeldib, sh konservatiividele — siiani ainus taasiseseisvunud Eesti presidentidest, kes on piirdunud ühe abieluga, pole olnud mitte üheski skandaalis (lapselaste skandaal ei loe, see polnud kuidagi nende süü), ja on pealegi jumalakartlik. Ma isegi ei naljata, kui otsida presidenti, kes midagi ei lõhestanud, siis oleks Arnold parim valik, lihtsalt presidendil võiks olla ka mingi karisma, millega välisüritustel särada, seda tal kahjuks (enam?) ei olnud. No ja siis see äärmiselt kultuurne president, kes mulle küll meeldis (vähemalt seni, kuni need koduvägivallakõlakad liikuma hakkasid), aga kes väga avalikult nö lihtrahvale ülevalt alla vaatas ja endale kergelt põlglikku suhtumist lubas.

Eriti see viimane tundub nüüd kõrvutades Kersti “lõhestamisega” mulle ikka tunduvalt suurem. Kas mäletate veel, millist väljaütlemist Lennart Meri endale näiteks metanooliohvrite kohta lubas (tõsi, pärast oma ametiaja lõppu)? Olen jah lumehelbeke, aga täna ma tõesti ei usu, et isegi oma muidu väga karmide sõnavõttude poolest tuntud vanem Helme või Ligi lihtsalt hooletult 50 inimese surma kohta viskaks, et midagi traagilist seal küll ei ole, nagunii olid kasutud petised. Ja siis kõrval Kaljulaid, kes ütles põhimõtteliselt, et ta vihkab inimesi, kes käituda ei oska — pange tähele, ta ei ole kordagi öelnud, et vihkab näiteks kõiki konservatiive, ega seda ka mingil moel väljendanud. Isamaaliit on põhimõtteliselt EKRE klanitud ja kammitud versioon ning ainult mina tänitan oma blogis, kui Solman jälle midagi lolli ütleb, aga Kaljulaid on igati viisakas olnud. Et noh … Kui meil on siin nüüd lõhe inimeste vahel, kes oskavad/tahavad end rõvetsemata väljendada ja nende vahel, kes ei taha, siis minu jaoks on see okei, ma olen selle lõhega igati nõus.

Ainus must plekk minu jaoks oli see, kui vabariigi aastapäevaüritusel otsustati kasutada NO99 teatrit, kuigi Ojasoo venitas vabandamisega ja kogu tema tagasiastumine oli pigem formaalne rollide ümbermängimine. SEE on minu jaoks see koht, kus riik peaks andma selge signaali, et lähisuhtevägivalda ei tolereerita ega sponsoreerita, ning mind ei huvita see, et väidetavalt olid juba mingid lepingud allkirjastatud jne. Aga see jällegi tundub olevat teema, mis nö vastasmeeskonda üldse ei häiri, sakutas mingit eite seal natuke, siis sakutas, las ta olla. See pole mingi lõhestamine, see on asjade loomulik korraldus.

Mitte et mul midagi selle viimase presidendikandidaadi vastu oleks, ta tundub ka suht okei. Lihtsalt see viha Kaljulaidi vastu on minu jaoks imelik, mulle on ta nende nelja aasta jooksul pigem positiivse mulje jätnud. Ja tõesti, parema kui paar eelmist valikut.