anna kannatust

Always be kind

Väga hariv konto on see, eelkõige küll prantsuse keelele pühendunud, aga muuhulgas sain siit teada, et hispaania keeles esposas = käerauad (esposa = siis naissoost abikaasa, eks ole, nii et teatav konnotatsioon on siin)

Ei saa ma sel nädalal keeleteemadest üle ega ümber. Ma ei tea, miks, aga tuli Sirruga jutuks see, et vahel on reaktsioon mingile väljendile mingis keeles täiesti ebaloogiline. Minu näide siis, et ma ei saa sinna midagi parata, hispaanlaste aqui tiene tundub mulle kuidagi rohmakas ja tahumatu, mis sellest, et ma saan aru, et see on tõlkes ju enamvähem sama, mis here you go või voilà. Ja hispaania keel on mu lemmikkeel, aga mul on tunne, et ma olen sisimas selle konkreetse väljendi suhtes natuke traumeeritud, sest kui ma ise Disneylandis töötasin, olid hispaanlastest kliendid selles mõttes kõige hullemad, et nad küsisid ALATI leiba (saia) juurde ja pool sellest saiast oli ALATI hiljem laua all, ka siis, kui seltskonnas lapsi polnud (ei ole vaja mulle rääkima hakata, et neil on lihtsalt kombeks jumalatele ka väike suutäis annetada, kui mina pean neid annetusi koristama).

Igatahes Sirru ütles mu jutu peale, et huvitav kriitika inimeselt, kelle rahvuskaaslased ütlevad toitu serveerides, et ära ainult vingu.

Mina: ???

Tema: “Well how else are you supposed to take it when someone gives you food and asks you to be kind?”

Tõsi ta on, see meie “ole lahke” on selles mõttes naljakas väljend küll.

P.S. Ma teadsin küll, et lastel paindub kõik paremini, aga nägin täna, kuidas mu titt lauale ronides VÄIKEST VARVAST nö pöidlana kasutas, et küljelt suruda. Nagu mida kuradit, ma läksin nii kadedaks. 😀

anna kannatust

Keeltest, lubadustest ja arvutamisest

Uue aasta puhul peaks vist tegelikult lubadustest alustama? Mul on esimest korda sel õppeaastal täiesti koolivabanädal, sest mu lõputöö jooksis nii ummikusse, et võtame korraks aja maha ja proovime uue teha. Loodetavasti sellise, kus ma vähem suitsidaalseid pajatusi pean analüüsima. Seksisõltuvus näiteks on läbi käinud. Mulle meeldib see, kui detached from normality mu kolleegid on. Ma ütlesin, et mul ongi enesetapulugudest kõrini, mille peale üks ütles, et nojaa, aga need lood on ka problemaatilised, sest seal võib palju igasugu rõvedusi olla. Ma mõtlesin, et härrasmehed muretsevad minu hingekese pärast, aga enne, kui ma reageeridagi jõudsin, ütles teine, et tõsi, eetikakomiteel võib ütlemist tulla. 😀 Ja nad mõtlevadki igast asjast niimoodi tehniliselt, akadeemiliste piirangute raames, mingi emotsionaalne pool ei tule sissegi. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni teema langes kohe ära, kui nad kuulsid minu käest, et seal on ajaline mõõde oluline – kuus esimest nädalat võid iga päev nutta ja see on normaalne baby blues, pärast seda hakatakse alles PPD-st rääkima, mis tähendab, et me saaksime kaasata ainult postitusi, kus iga kord selgelt tite vanus ära mainitakse. Igatahes on mul selle väikese ummiku tõttu rohkem aega blogimiseks ja muuks selliseks, nii et mõtlesin, et kirjutan oma uuskuulubadustest. Või uusnädalalubadustest.

Nimelt ei ole mul hetkel selliseid eesmärke, et tasuks uusaastalubadusi teha, küll aga olen ma märganud, et olen viimasel ajal elanud nagu orav rattas, kes ei oska teadlikult aega maha võtta, et analüüsida, kuidas enesetunne on, sest kogu aeg põleb midagi. Või isegi kui ei põle, lasen väsimusest ja mõtlemata sisseharjunud rutiinis. Näiteks hakkas selg valutama, sest ma ei teinud kogu detsembri mingit trenni peale mõne üksiku lõuatõmbe, sest kogu aeg mõtlesin, et küll ma saan kohe ronima. Nii et minu esimene uusnädalalubadus on nädal aega iga päev oma selga natuke venitada. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis minu uusaastalubadus on järelikult vähemalt kord nädalas võtta viis minutit, et teadlikult mõelda, kas peaksin tegema oma igapäevaelus ajutiselt mõne väikese muudatuse, et end vaimselt ja/või füüsiliselt paremini tunda.

Muidu on mul ilmselgelt aega üle, sest olen siin mõelnud, et peaks ikka rohkem prantsuse keelega tegelema, et see mul päris meelest ära ei läheks. Näitasin näiteks Meritile seda multikat, sest see on armas, ja kuigi sain kõigest aru, tundsin kuidagi eriti teravalt, kui vähe ma ise seda hetkel rääkida oskaksin. Nimelt on prantsuse keeles nii, et üldiselt s sõna lõpus ei hääldu, välja arvatud teatud erandites, nagu fils ja ours, kus see on, noh, s. Susisevam ehk veidi kui meil. Aga see tegelikult on vist ainult Pariisis nii, sest lõuna pool hääldavad nad julgelt pooltele kaashäälikuga lõppevatele sõnadele ö lõppu, nii et isegi bonjour ei kõla nagu bonžuur, vaid bonžuurö. Ja no vot, kui te vaatate selle multika päris algust, kus selle nime lauldakse, siis siin on ka petiit uursö bran, sest no suupärasem lihtsalt on sinna vokaal vahele pista, kui järgmine sõna ka kaashäälikuga algab. Seda siis igal pool, nii on kergem rääkida, lihtsalt mina olen juba nii kaua ainult lugenud seda keelt, et mitte mingit tunnetust pole enam, kus on normaalne midagi juurde või välja hääldada. Näiteks see, et on petiiT uursö, on liaison – teatud juhtudel hääldatakse t või s sõna lõpus välja, kui järgmine sõna täishäälikuga algab. Ja teatud sõnade puhul seda EI tohi teha. Ja kui see tundus liiga lihtne, siis on ka teatud sõnad, kus seda tehniliselt tohib teha, aga pole kohustuslik, AGA … Kui sa otsustad selles kontekstis seda kasutada ja näiteks väljendis un grand enfant d välja hääldada, siis nüüd peaksid sa üleüldse formaalsemat stiili kasutama ja hääldama selle d põhimõtteliselt t-ks (no et kirjapilt oleks nende mõistes umbes grantenfant). No ja s/x läheb rohkem z-iks jne. Aga mina küll iial ei mäleta, kas see on nüüd kohustuslik liaison või lubatud liaison. Mitte et see üldse mu suurim hääldusprobleem oleks muidugi, aga tuli selle laulukesega meelde.

Nüüd jõuame küsimuse kohani. Seda, mis on liaison, ma mäletasin. Äkki mõni targem (Notsu näiteks) mäletab, mis selle ö tähe kahe kaashääliku vahele pistmise korrektne nimetus on?

Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda, on see, et ma olen ikka väga kriitiliseks muutunud. Varem olen mõelnud, et kui on üks asi, mida mina kunagi ei kritiseeri, on see, kui mõni inimene sugusid ei mäleta, sest mina ise räägin prantsuse keelt võõrkeelena ja ma pean ikka iga kord endale meelde tuletama, et näiteks un croissant ja siis kõik arvavad, et ma olen debiilik, kui viltu läheb (Paul Tayloril on naljakas stand-up selle kohta). No ja just nägin mingit tviiti, kus keegi ütles oma emakeeles “un fois,” ja minu esimene mõte oli, et täitsa lõpp, kas selle inimese vanemad teda tõesti ÜLDSE ei armastanud ja lapsele õhtuti raamatuid ei lugenud. Iga muinasjutt algab neil ometi lausega il était une fois, no kuidas sa teed SELLIST viga. Ühesõnaga kuidagi väga kriitiline olen ma inimese kohta, kes laste multifilmi keelest rabatud on.

Minu oma laps läheb muidu Mowglieks kätte ära. Näiteks kui talle mõni snäkk kätte anda, paneb ta selle põrandale ja siis sööb seda nagu loom. Eeldan, et ühelt oranžilt paksmaolt õpitakse neid halbu kombeid. 😀 Sai jõuludeks lauakese ja toolid, mõtlesin, et hakkab ehk selle ääres istudes nüüd joonistama. Aga ta avastas kohe, et laua saab lükata päris vastu seina ja siis saab ronida põrandalt toolile, toolilt lauale ja laualt aknalauale. Kahju kohe, et enam seda laste ninjatrenni ei ole, mis veel mõni aasta tagasi tegutses, sest mul on tunne, et tal oleks seal täiega lõbus. Isegi ujumas on nii, et kui ma panen ta basseiniservale, et sealt sukeldumist teha, hüppab ta kohe püsti ja tahab hoopis kuskile ronima minna, nii et talle oleks mingit ukerdamistrenni vaja. Vello Vaher teeb pühapäeviti tsirkusetrenni lastele, aga see pole nagu päris see.

Ahjaa, matemaatika. Ma ei mäleta, kas eelmises teemas ka mainiti (nagu vist mainiti), aga nüüdseks olen ma sada korda erinevatelt inimestelt kuulnud seda, et tasub saada vähemalt 2 last ja seda 2-3aastase vahega, sest siis nad mängivad omavahel ja sinu elu on kergem. Kui inimesed NAGUNII lapsi plaanivad, siis võib ilmselt nõustuda, et väikese vahega on parem, aga mõtlesin siin sellele “ühest küll piisaks, aga teeme ikka ühe veel, et tulevikus kergem oleks” loogikale. Et te tõsiselt tahate öelda mulle, et kui mul on variant A, et ma ei saa 2-3 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, või variant B, et ma ei saa 4-6 aastat normaalselt magada ja jooksen kogu aeg jalad rakku, siis see teine variant on tegelikult kergem, sest nüüd nad mängivad koos ja mul on hulga vähem tööd. Mkm, ainult matemaatiliselt see investeering minu jaoks küll seda väärt pole. 😀 Selles mõttes, et kuue aasta pärast oleks see ainus laps ju täpselt sama moodi kuuene ja enam ei elaks kogu aeg vanematel seljas, sest nüüd oleks juba oma sõbrad ja trennid ka, ainult et vahepeal on õnnestunud veidi ka normaalselt magada. Ja kui neid on nüüd 2-3, siis võivad nad koos mängida küll, aga nad käivad ju erinevates trennides, erinevatel sünnipäevadel, avastavad erinevatel päevadel õhtul kell 10, et homseks on vaja kooli jänesekostüümi, jne. Nii et selle aja, mis sa hoiad kokku selle arvelt, et nad koos aega veedavad, kulutad sa lihtsalt kellegi kuskile vedamise peale ära. Ja sellest ma siin üldse ei räägigi, et raudselt ei taheta noorimat pool ajast mängu võtta jne.

Vat koerte puhul ma olen nõus, et kaks on lihtsam kui üks, seda enam, et seal on see miinuspool väga lühike, võtad kahekuuse kutsika ja neljakuune jaksab juba öö otsa põit kinni hoida ning edaspidi saad nad alati koos parki mängima viia.Aga lastega kulutad kuus aastat selle peale, et kolm väänikut kaela kandma kasvatada, ja noorem on sul nüüd ikka kahene ja kaks vanemat keelduvad teda mängu võtmast. Ja siis ei õnnestu neid samasse lasteaeda panna ja … Ehk siis kõlab täpselt selline asi, nagu miski, mida inimesed ütlevad, et oma valikuid õigustada. Ma ei tea muidugi, miks, võib ju lihtsalt öelda, et “mulle meeldivad lapsed”, see on jätkuvalt igati ok seisukoht. Ja saab öelda “mulle hirmsasti meeldivad puudlid,” ilma sinna lisamata “nii et sa peaksid kindlasti ka ühe võtma.” Mulle näiteks hirmsasti meeldis see, kuidas Kaamos ütles, et ta tahtiski viit last. Tahtsin ja tegin, mis siin teistel enam vinguda ja midagi enamat polegi vaja selgitada.

Aga seda peab küll ütlema, et isegi mina, kes ma olen blogis korduvalt öelnud, et inimeste ootused ei lõppe kunagi, ei olnud valmis selleks, kui kiiresti see “millal te ükskord lapse saate?” inin läks lihtsalt üle “millal siis teine laps tuleb?” ininaks, ilma et seal vahel üldse mingit hingetõmbeperioodi oleks olnud. Ma tõesti naiivselt arvasin, et vähemalt paar aastat on nüüd selle koha pealt vaikus majas. Kõige huvitavamas seisukohas on ilmselt kolme lapse vanemad, sest neilt küsib pool suguvõsa, millal neljas tuleb, ja teine pool, mis neil viga on, et nad nii palju lapsi said. Või mis suguvõsa, laste arv on miskipärast selline asi, mida kommenteerib ka poolvõõras mölakas kooli kokkutulekul. See vist oligi mu eelmise postituse ajend, mind nagu otseselt ei häiri üldse need jutud, mind lihtsalt siiralt üllatas see, et laps on vaevu aastane ja juba hakkab seda uksest ja aknast tulema, nii kui nina välja pistad.

Teie kohta ei ütle ma midagi, teie olete kõik imelised. St eriti imelised on muidugi need, kes viitsivad ka kõik mu keeleteemalised jutud läbi lugeda, väga toredad kaks inimest olete. Aga teised ka.

beebi

Rahumeelne vanemlus (kasvatusekspert)

Ma ei tea, miks, aga teate, kuidas Insta näitab teile muuhulgas asju, mille kohta ta arvab, et need võiksid teile peale minna? Minu Insta arvab, et mind huvitab megalt rahumeelne vanemlus. Brändinimena ei tähenda see siis mitte ainult seda, et sa oled normaalne inimene, kes ei karju kogu aeg oma laste peale ja ei peksa neid puuhaluga, vaid et lapsele pole vaja KUNAGI piire kehtestada, sest esiteks sa lood keskkonna, kus ta lihtsalt ei jõua nende piirideni, ja teiseks laps, kes saab piisavalt armastust, ei tahagi ühtki piiri ületada (see on tugevalt seotud sellega, et kui midagi on valesti, on see naise süü – su laps peksab teist last jalaga? viimane aeg teda õigemini armastama hakata!). Muuhulgas on see õvede peksmine hea näide, sest kui minu lihtne loogika nõustub rohkem sellega, et esimese hooga peaks ohvrile appi jooksma, mitte üldse peksjale keskenduma, siis eelmisel nädalal nägin just postitust selle kohta, et tegelikult tuleks ründaja selle peale teise tuppa viia ja temaga seal koos mängida, sest järelikult vajab ta rohkem vanema jäägitut tähelepanu – ja sellest teisest lapsest, kes milleski süüdi ei olnud ja nüüd üksi elutuppa jäi, on vist savi, I guess. Selline huvitav lähenemine. Sama lähenemine on ülemisel pildil – “õige” lahendus on minna selle lapsega tema tuppa kaasa ja teda seal üksinduses kallistada. Savi see, et see noorem laps üksi kööki jäi, las õpib iseseisvust ja teeb ise need küpsised valmis või midagi. Et kas ma olen ainus, kellele see kummaline tundub v?

Asi, mis mind ERITI häirib, on see, et alati kasutatakse näiteid, millest mul on täiesti ükskõik. Näiteks loomulikest tagajärgedest jutlustades räägitakse sellest, et ära kasuta enda kehtestatud “tagajärgi” (“kui sa mänguasja vastu maad taod, võtan selle ära”), vaid tuleta talle meelde loomulikke (“kui sa mänguasja vastu maad taod, läheb see katki ja siis ei saa sa ju sellega enam mängida”). Mul on üsna ükskõik, kas ta taob midagi vastu maad või mitte, kuni ta sellega endale viga ei tee, lasku aga käia – ja ma olen üsna kindel, et tal oleks ka ükskõik, kas miski läheb katki või mitte, küll vanavanemad vajadusel uue toovad. Aga kõigist sellistest asjadest rääkides ignotakse seda, et on teatud asju, millega EI SAA lasta neid loomulikke tagajärgi avastada – mul ei ole raha, et kord nädalas uut telekat osta, lisaks on telekalauale ronides reaalne oht, et sa tõmbad selle endale kaela. Ja jah, selle peale on kohe soovitus, et järelikult peab teler olema kuidagi nii paigutatud, et laps sellele ligi ei saa. Mis teleri kohta on muidugi õige, aga elus ei saa kõiki konflikte vältida – ja kas üldse peakski või on siiski lapsele kasulik, kui mõned piirid varakult selgeks tehakse? Sest selle loogika kohaselt peaksin ma lapse turvalise ja piiritu kasvukeskkonna nimel:

  • andma ära meie kassi
  • ajama end kiilaks
  • võtma ära kõrvarõngad ja tegema silmadele laseroperatsiooni, et ta prille rabada ei saaks
  • sundima meest kiiremini suitsetamist maha jätma (e-sigaret on väga huvitav)
  • saatma mehe tagasi linnakontorisse (töölaud on väga huvitav)
  • panema ära kõik laua- ja öölambid (pirnid on huvitavad)
  • käima naabrite juures vetsus ja meie enda vetsuukse kinni müürima
  • jne jne

Et noh, olen ilmselgelt buumer, aga minu meelest on okei lihtsalt öelda, et ei, prille ei tohi ära võtta, sest mul on neid vaja. Või et kassile ei tohi sada korda peale astuda, sest muidu ta saab haiget (ja sa tead, et kui tema saab haiget, siis saad sina rohkem haiget). Vahel tüdinen ja seda viimast ei ütle, kass on väga hea loomulike tagajärgede õpetaja, oleks ainult innukaid õppijaid. 😀

anna kannatust

Ja ongi möödas

Kas te suudate uskuda, et see lapsuke on juba aastane? Täiesti ulme, kuidas aeg lendab, kui sa ei maga. 😀 Sirru tegi siin ise confetti cake’i talle sünnipäevaks, kuigi see muidugi ei andnud päris sellist tulemust nagu peaks. Õige confetti cake näeb siis seestpoolt ka selline välja:

Nii et ta pingutas väga, et leida õiged terakesed, mis laiali ei sulaks ja ikka ilusad oleks. Leidiski! Aga siis selgus, et lollid ülemõtlevad eurooplased ei luba seda õiget jahu kasutada. Nimelt valgendatakse meil Euroopas jahu päikese käes, aga USA-s valgendatakse seda valgendajaga (kloriid, peroksiid, bromaadid), sest no nagunii aurustub ära ju, mis siin muretseda. Mis vähk, smähk, eluaeg nii söödud. Ah USA on 125st riigist toidu ohutuses 123. kohal? Ei oska arvatagi, miks see küll nii võiks olla. Igatahes oli ta sunnitud tavalist jahu kasutama, nii et seestpoolt kook täpiline ei olnud. Lapsel oli savi, sõrmega maitses korraks, aga tema jaoks oli see liiga magus nagunii, nii et palju ma ei lubanud talle anda – mitte et ma oleks pidanud eriline Hitler olema, tal polnud huvigi selle vastu, ainult küünalt oleks tahtnud närida.

Küünlanärimine või pigem küünlanärimissoov on loodetavasti eakohane, mis seal ikka. Meil oli siin vahepeal ühe aasta ülevaatus, sain teada, mis kõik nõuetele ei vasta. Nimelt peaks aastane ütlema neli sõna, aga tema ütleb kolm (tegelikult ütles vahepeal oma isale dada ka, aga miskipärast jättis järele – kui see ka sisse lugeda, siis on tõesti neli). Hetkel ütleb emme, dedi (Freddy) ja ei. Ja noh, kui süüa tahab, ütleb tegelikult mämm, mida arst loeb ka sõnaks. Kusjuures mul pole õrna aimugi, miks ta seda ütleb, sest mina seda sõna ei kasuta ja ma pole ka märganud, et mu vanemad seda kasutaksid, ta on omal algatusel kuidagi otsustanud, et söök on mämm. Ma muidugi viisaka inimesena reageerin sellele ja annan talle siis süüa, kui ta küsib, nii et eks see kinnistab, aga last nälga ka ei jäta ometi.

No ja teiseks sain teada, et aastane peaks ise lusikaga sööma. St algusest lõpuni, ise lusika kaussi panema, täitma, suhu panema ja uuesti kaussi viima. Minu oma eeltäidetud lusikaid tühjendab küll kenasti, aga kui kauss käeulatuses on, läheb sinna sisse kas käsi või terve näolapp, lusikaga seal küll sonkima ei hakata. Ma ausalt öeldes ei näe ka väga probleemi, ta on nüüd väga hiljuti (äkki nädala või kahe eest) hakanud lõpuks tegema seda, et ta mitte ainult ei tiri mul prille eest või klotse mängumajakesest välja, vaid üritab neid ka tagasi panna, nii et küll see hakkab vaikselt tulema. Ja pai teha oskab nüüd väga kenasti, vähemalt oma mammutile. Kassiga läheb ikka natuke liiga hoogu.

Aga see-eest on ta muidugi füüsiliselt väga tubli, jookseb ringi, ronib igale poole jne. Peenmotoorika ehk kannatab oodata, kuni ta ise natuke rohkem huvi üles näitama hakkab. Sest näiteks joonistamist ma olen üritanud talle tutvustada, ta hetkel veel ei saanud üldse aru, et jooned tekivad paberile jne. Või üks huvitav näide. Kes jälgib mu instat, teab, et ta suudab juba ammu ise oma voodisse ronida ja sealt jalad ees alla tulla (olgu öeldud, et ta tuleb kenasti kõhuli alla tavaliselt, ma ei tea, miks ta videos näoga kaamera poole oli, aga seda teeb ta ainult siis, kui saab kuskilt ohutult kinni hoida) – aga samas ta ei tundu aru saavat, kas voodil on pulgad eest ära võetud või mitte. Või siis on ta minust nii palju kavalam, et saab aru, et kui ta hakkab end jõuga vastu pulki rammima, küll mina siis need sealt eest ära võtan. 😀 Aga ma kahtlustan pigem seda esimest varianti. Targad raamatud ütlevad, et lapsed hakkavad alles ca 18kuuselt aru saama värvide ja kujundite jms kontseptsioonist (kuigi nimetama õpivad värve ja kujundeid veel hiljem), aga huvitav ikkagi vaadata arenemas seda väikest inimest, kes ei tundu eelmise aastaga võrreldes enam üldse nii väike.

Piima sööb jätkuvalt. Mul kosmeetik iga kord küsib, kas IKKA pole võõrutatud, ja räägib, kuidas tema võõrutas mõlemad lapsed nende esimesel sünnipäeval. See tundub küll kuidagi karm. “Palju õnne, tissiga on nüüd ühel pool!” 😀

Klassika on see, et just enne üritusi suudab ta end siniseks kukkuda, et inimesed ikka arvaksid, et ma lapsepeksja olen – pildilt õnneks ei paista, aga tal tegelikult neid sel hetkel suisa kaks

Muidu olid jõulud, ma ei tea, kas te märkasite. Need läksid meil väga kenasti. Me pole siiani oma autot kätte saanud (see on nüüd konkreetselt kuu aega paranduses istunud ja juppi oodanud), nii et saime mu vennaga Tartusse ja rongiga koju. Tõelise jõuluimena käitus titt igati nunnusti. Ja kui muidu talle ei meeldi, kui on palju rahvast, siis miskipärast sinna sugulaste majja (kus ta oli esimest korda elus) läks ta nagu oma koju. Viis minutit vahtis diivanil niisama ringi, siis hakkas üksi mööda maja ringi jalutama. Või noh, mis üksi, eks sugulased ikka hängisid temaga, aga ei tahtnud üldse mul põllepaeltest kinni hoida. Mängis koeraga, mängis kassiga, vaatas teisi lapsi jne. Ja kui muidu on tõsi see, et selles vanuses lapsed mängivad kõrvuti, mitte omavahel, siis temavanuse sugulase kohta käis see küll, aga paar aastat vanema sugulasega mängis ta küll suure rõõmuga. Näha oli kohe, et nii tore on tal teiste lastega koos olla, et hakka või mõtlema, et … No mitte teise lapse saamise peale, aga et peaks tihedamini teiste lastevanematega läbi käima või midagi.

Teise lapsega on nii, et tädi küsis mu käest siin üleeile, kas ma ikka ei tahaks teist. Sest jõulud ja iga sugulane peab seda vähemalt korra küsima, muidu võetakse vist sugulasekaart ära või midagi. Igatahes otsekohe sekkus Slava käsi või vähemalt saatuse sõrm. Nagu konkreetselt sel hetkel hakkas karjuma tema 11kuune, kes oli pea laua all vastu tooli ära löönud. Jooksin sinna teda välja sikutama, samal ajal hakkas vaikselt inisema Merru, kes oli laua peale roninud, aga sealt ära tulles laua ja diivani vahele kinni jäänud. Jooksin tema juurde, samal ajal läks 11kuune laua alla tagasi ja lõi UUESTI oma pea ära. 😀 Nagu see on see elu, mida sa mulle reklaamida üritad, kulla inimene. Kusjuures selle 11kuuse isa on mulle vist (nende kahe lapse kohta) kolm korda öelnud, et “ühel hetkel saab nii palju lihtsam, sest nad mängivad koos … st meil ei ole veel tulnud seda hetke, aga ÜHEL päeval”. Soovmõtlemine on selle nimi. Või nagu ameeriklased ütlevad, inimene suitsetab hopiumi.

Mul ei ole olnud mitut last, küll aga on mul olnud vend, ja me saime omavahel päriselt sõpradeks vist siis, kui me täisealised olime. 😀 Muidu mängisime me koos siis, kui ema karjus ja käskis mängida. Okei-okei, päris nii hull ei olnud, aga praegu oleme kindlasti suuremad sõbrad kui lapsepõlves. Üks mu sõbrannadest on öelnud, et ta mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ta õde teda kägistas (palun nüüd vabandust, sest tean, et see õde loeb mu blogi, sorry, kui end ära tundsid 😀 ), lisaks olid nad kõik täiesti erinevate huvidega. Nii et see “õved on raudselt parimad sõbrad” minu jaoks küll mingi müügiargument ei ole, liiga palju näinud, kuidas see on täiesti vedamise küsimus. Ja ehk on selle esimesega veel liiga raske, aga praegu on küll selline tunne, et kui üldse teist tahaks, peaks see esimene vähemalt neljane olema vms – aga selle aja peale olen ma juba pea 40, nii et siis peaks tõsiselt mõtlema, kas ma tahaks ikka penskarina oma lapse ülikooliaktusele minna. Hetkel pakun, et pigem mitte. (Ja enne, kui keegi ütleb, et saage ikka väikese vahega, paar aastat on raske, aga see on seda väärt – yeah, mul on just parajasti kaks erinevat peret tutvusringkonnas lahutamas, sest LIIGA raskeks osutus, nad ütleksid küll kahtlemata samuti, et muidugi on lapsed kõike väärt, aga mulle, kellel see teine laps hetkel ainult teoreetiline on, on oma terve mõistus ja õnnelik abielu iga kell suuremad prioriteedid).

Aga jah, jõuludest oli jutt. Jõulud olid imelised, laps on jätkuvalt ärahellitatud, mänguasjade jaoks peab vist varsti eraldi kuuri ehitama.

Ahjaa, mul tekkis küsimus kõige kannatlikumatele ja järjekindlamatele – sest ainult sellised ometi jõudsid mammutpostituse viimase lõiguni. Mul endal pole seda kogemust, sest meie suguvõsas on kombeks, et kingitusi tehakse ainult lastele + siis ilmselt partnerid omavahel teevad ka, meie vähemalt teeme. Nii et ma ei saa ega oota kelleltki peale oma mehe kingitust ja pean seda igati mõistlikuks lähenemiseks, sest no nii saavad kõik seda, mida nad ilmselt tõesti tahavad ka ja ei pea keegi mõtlema, milliseid sokke kinkida vanaonule, kellega pole kunagi eriti juttugi ajanud. Aga ma internetist loen muudkui neid lugusid, et kui inimesed saavad lapse, siis mehele kingitakse edasi asju, mis on seotud tema hobidega, või mis on vähemalt just talle (nt alkohol), aga emale hakatakse kinkima asju, mis on kas tegelikult lapsele või vähemalt lapsega seotud (näiteks lapsele bodi ja emale sama mustriga särk või emale särk kirjaga “parim emme” vms). Mul mees ei tuleks vist kunagi sellise asja pealegi, aga ka Redditist jääb mulje, et selliseid asju teevad pigem teised sugulased, ja et tihti tehakse seda ka suisa sünnipäevadeks jne (taas, mul pole seda probleemi küll olnud). Kuidas teile tundub, kas kauge Ameerika mure või tehakse Eestis ka nii?

faith

Jälle küsin targematelt nõu, sest ma ise ei oska guugeldada

Isegi ei tee nalja praegu, proovisin guugeldada ja feilisin. 😀 Inglise keeles leidsin küll kohe, nii et saan teile näidata, mida ma silmas pean. Nimelt siis, kui ma veel väike olin, teadsin ma peast sadat erinevat luuletust, mille saatel erinevaid plaksutamismänge mängiti, aga hetkel ei mäleta ühtki. Õigemini ühte vist mäletan – kas “Inglismaa oli lukku pandud …” käis ka plaksumängu saateks? Ehk siis küsimus on lihtne, kas te teate, kust ma saan lugeda neid riime, mille saatel selliseid plaksumänge mängitakse? Või kui te ei tea, kas te teate ehk mõnda neist riimidest? Mu laps on lõpuks ometi plaksutama õppinud, nii et viimane aeg alustada.

anna kannatust · literature

Ma ei tea, miks ma üldse üritasin

Kuna titt pole terve detsembri öösiti normaalselt maganud, mõtlesin, et kui ma nagunii magada ei saa, olgu sellest vähemalt midagigi kasu, ja tõstsin laupäeval ta voodi tema tuppa ära, otsusega, et ideaalis hakkab öösiti nüüd ainult oma voodis magama. Selles mõttes oli terve nädal selles suunas liikunud, et kui ta muidu magas ainult esimese sutsaka oma voodis, siis eelmisel nädalal pidin mitu korda teda ka keset ööd sinna tõstma, sest meie voodis ta magamise asemel lihtsalt vähkres. Olin seda kaua plaaninud, aga kogu aeg liiga väsinud olnud, aga nüüd oli kaks ajendit korraga – esiteks kolisid naabrite ehitajad lõpuks ometi majja SISSE (nad isegi selle tormiga ehitasid jätkuvalt väljas), nii et lärmi oli tunduvalt vähem, ja teiseks sai mul täiesti kõrini sellest, et ma soovitasin iga päev mehel teises toas magada, ta ütles, et ei, ta tahab ikka meiega koos oma toas olla, ja siis nägi päeval välja nagu täielik zombie. Nii et lootsin, et vähemalt tema saab magada.

Mõtlesin, et kolin esimeseks nädalaks samuti tite tuppa, eks siis vaatab edasi. Esimese hooga oli see küll eelkõige MULLE raske, mulle meeldib temaga kaisutada. Ta just nädalakese eest jõudis sinna, kus ta tahab üldse päriselt kaisutada, varem sõi kõhu täis ja keeras ennast minust eemale magama, nüüd ikka vahepeal tuleb päriselt kaissu. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis see parandas mu und metsikult, sest jah, titt ärkas jätkuvalt, aga ma sain vähemalt otsekohe uuesti magama jääda, sest kellegi norskamine ei seganud. 😀 Aga noh, siis tuli esmaspäev ja esmalt ärkasin mina sae kiunumise peale, sest töömehed on ilmselgelt otsustanud, et ilm soosib taas välitöid, ja seejärel jäi tema esimene lõunak kümneminutiliseks, sest saag ehmatas ta üles. Nii et mis mul üle jäi, tassisin ta voodi jälle magamistuppa tagasi ja eks nii see elu siis läheb nüüd, kuni see maja ükskord valmis on. Arvestades seda, et see pidi esialgu kolm kuud võtma ja üheksa sellest on juba möödas, siis peaks see ometi iga hetk juhtuma. Olen valmis kihla vedama, et kui nad ka välitöödega valmis saavad, jäävad nad sisetööde materjali ikka väljas lõikama. Nii et ma kibestunud täna.

Aga positiivse poole pealt – naljaka kokkusattumusena ootab mul hetkel lugemist kaks veealust maailma puudutavat raamatut, eestikeelne (Meelis Krafti “Veealused“) ja ingliskeelne (Rivers Solomoni “The Deep“). Eks näis, kas päriselt lugemiseni ka kunagi jõuan, käed niigi tööd täis.

literature

Täheraua saaga

Tunnistan ausalt, et seekord võtsin raamatu ikka väga pika hambaga kätte, sest olen viimasel ajal sellises meeleolus, et tahaks lugeda/vaadata õnneliku lõpuga asju, ja Manfred Kalmsteni kohta võib paljutki öelda, aga vat seda muljet pole mulle temast siiani veel jäänud, et sealt õnnelikke lõppe loota oleks. Kiire ka detsembris jne, ehk siis esimest korda võtsin raamatu kätte mõttega “no vähemalt on see lühike” (sest see on sihuke ca sajaleheküljeline pisike jutuke), nii et kartsin, et see kõik mõjutab ka lugemiskogemust.

Tegelikkuses läks aga nii, et kui juba raamatu lahti tegin, ei suutnud seda enam tagasi panna. Taevale tänu tõesti, et see nii õhuke on, muidu oleks mu laps jätkuvalt kuskil unarusse jäetuna näljas. Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt. Et mitte midagi liigselt reeta, ütleme siis lihtsalt, et saagale ootuspäraselt jälgime jumalate omavahelist madinat, kuhu inimesed vastu tahtmist kaasatud on. Natukene häiris see, et osasid asju mainiti väga põgusalt, aga ma ei tea, kas selle kallal sobib iriseda, kui inimene ütleb kohe alguses, et ta nüüd kirjutab meile ühe skandinaavlaste stiilis saaga – see vist ongi saagade stiil? No et kirjeldatakse midagi ja siis öeldakse “ja kurat, kes oli laua all seda kõike pealt kuulnud, läks käsi kokku hõõrudes minema”. Ja mina olen nagu “omg, mida tema seal tegi? kuidas ta teadis sinna laua alla minna? omg, omg, omg”. (Ei, tegelikult ei ole loomulikult kuradit selles raamatus). Kui see oleks olnud 300-leheküljeline teos, oleks ilmselt häirima hakanud, aga sellises lühikeses följetonis oli täitsa ok.

Ma ei tea, mul on tunne, et peaks midagi negatiivset ka ütlema, sest eelmine kord ka mina gushisin, sest mulle tõesti meeldis, ja siis lugesin internetist, kuidas keegi teine noris asjade kallal, mille peale ma poleks tulnudki. Aga no kui ma ei oska norida, siis ju ei oska, siis ütlengi, et hea lihtne lugemine oli. 😀 Aa, mõlemad vennad tundusid sellised veits poolikud, isegi teistega võrreldes vähe sügavuti mindud, nii et jätsid lihtsakoelise mulje. Aga no ehk nad olidki lihtsalt kahe sõjardi sõjarditest lapsed, keegi polnud öelnud, et nende vanemad mingid geeniused olid. Ainus minu jaoks tõesti uskumatu koht oli vist see, kus teismeline naissõjard kõva häälega pröökama ei pannud, kui tal oli tunne, et talle ülekohut tehakse. Mitte et see pröökamine midagi muutnud oleks, aga see oleks ootuspärane olnud.

Aga muidu mulle tõesti meeldis. Isegi õnnelikku lõppu hakkasin natuke nagu lootma, sest kohe üsna alguses mainiti, et vahel õnnestub isegi inimestel saatuse sepistatud sõlmi ümber väänata või lahti harutada ja ümber sõlmida. Aga no kuidas sellega läks … Noh, eks selle teada saamiseks peate ise lugema.

P. S. Eraldi tahaks kirja panna, et Liis Rodeni illustratioonid olid megad.

faith

Sain vist selle aasta parima jõulukingituse juba kätte

Meil on lihtsakoelisem masin ja rahulikum kass, nii et loodetavasti ei lähe selliseks olelusvõitluseks

Ma olen siin hullumas olnud, sest mu laps, kes muidu küll öösiti tihti üles ärkab, on kogu aeg vähemalt ilusasti magama läinud – aga nüüd on meil juba üle nädala seis, kus ta päeval magab igati kenasti, aga õhtuti lihtsalt keeldub minemast* ja nii me tihti passimegi keskööni või isegi ühe-kaheni üleval. Positiivne on see, et selle aja peale on ta ise ka nii väsinud, et magab korralikult kolm-neli tundi korraga, aga väga negatiivne on see, et ükskõik, kui väsinud MEIE oleme, kass hakkab ikka hommikul kell 8 karjuma, sest tal on kõht tühi (ükskõik, kui hilja me talle ta õhtusöögi ette anname). Nii et ostsime talle … robotsöötja või kuidas iganes seda asja eesti keeles nimetatakse. Tegelikult on robotist asi kaugel, lihtsalt lihtne kahe taimeriga karp, 24 tunni ulatuses saab talle ette öelda, millal kass söögi kallale lasta. Kartsin küll, et meie tumbal läheb kolm päeva aega, enne kui ta aru saab, et pole vaja karjuda, söök on juba serveeritud, aga ei – kohe esimesel hommikul sain rahus kümneni magada. Jumalime, ma ei tahagi täna kellelegi rusikaga näkku lüüa!

Positiivse poole pealt juhtus meil täna veel näiteks esimest korda selline asi, et tegin mina süüa, lapsel hakkas põrandal mängides igav, pistis üürgama ja … ei tulnud minu juurde, vaid läks isa juurde seltsi otsima. Ja kui päeval tuleb uni peale, tuleb ta ise minu juurde, jänes kaenlas ja sõrm suus, et ma saaksin aru, et on aeg ta voodisse ära panna. Lihtsalt mul on kuri kahtlus, et ta on oma vanematesse, sest me oleme ka mõlemad pigem ööinimesed. Tema on ka selline, et hommikul kell 10, kui meil üldiselt ärkamiseaeg on, keerab ta ennast teki sees sinna ja tänna ning mõtleb pikalt, kas ikka tahab üldse üles tulla, kuni lõpuks unise näoga end jalgele ajab. Õhtul pole midagi mõeldagi, nüüd alles see õige pidu algab ja uni on nõrkadele.

Ahjaa, päevakajalist ka. Meil oli täna hommikul elekter ära, olime üks neist kümnest tuhandest majapidamisest. Muidu ei oleks midagi, aga ma elan narkomaaniga, kes ilma kohvita roomab aeglaselt ja pahura näoga kontaktivõimetuna ühest toast teise. Internet juba irises minu kallal, et miks mul ometi priimust pole – unustades, et ka seda ei tohi tegelikult ju siseruumides kasutada. Päris väljas vee keetmise ilm ka ei ole, nii et … Mõtlesin kohe, et hea, et see “Yellowjacketsi” sari, mida me vaatame, on lennuõnnetuses loodusesse sattunud teismelistest (osaliselt, paralleelselt on ka ellujäänute tänapäevast 25 aastat hiljem) – oleks see meievanustest, siis kolmandik inimestest laseks end lihtsalt maha, et mitte kohvita elada, mitte ei hakkaks mõtlema, kuidas küll ellu jääda. Mina oleksin kohe üksi, sest Sirru uputaks end, kui avastaks, et valikus on kas surm või elu nikotiini ja kofeiinita.

Aga noh, Eestis on elu hea, sain 5G peal isegi oma hommikuse koosoleku ära teha, slaidid ära näidatud jne. See osa ei olnud tegelikult üldse hea, sest hetkel tundub küll seda moodi, et kolm kuud tööd ja saime teada, et oleme nüüd mitme erineva mudeliga põhjalikult tõestanud, et minu hüpotees oli vale. 😀 Jooksutan ühe mudeli veel ja vaatan, kas see ütleb seda sama, aga no ma ei kirjuta ju lõputööd sellest, et “arvasin, et äkki on nii, but, boy, was I wrong …” Artiklit saab veel vähem sellisest materjalist, kuigi tehtud töö iseenesest on huvitav. Nii et tuleb veits vaatenurka või skoopi muuta vist, kui see nädal midagi väga põnevat ei näita.

Aga nüüd mu nunnu ärkas, nii et eks ma lähen ja kallistan teda ja küsin, kas ta putru tahab.

* Elus ei oleks tohtinud guugeldada seda, internet väidab, et see on tavapärane 11 kuu uneregressioon, mis tingitud lihtsalt sellest, et elu on magamiseks liiga põnev, ja kestab üldiselt kolm kuni kuus nädalat. Selle aja peale olen ma hullumajas. Olen sada korda öelnud, aga ütlen taas, ma ei saa aru inimestest, kes suudavad sellist asja viis korda kannatada – päevad on üleelatavad, aga just need magamata ööd ajavad mind hauda.

movies

Mõned filmi- ja sarjaarvustused ka

Olen siin viimasel ajal igasugu asju vaadanud, igasugu huvitavatel kaalutlustel. Näiteks “Last Night in Soho” sai vaadatud, sest keegi ütles, et siin mängib see tüdruk, kes Game of Thronesis Aryat mängib, nii et ma mõtlesin, et oh, pole teda Doctor Whost saadik näinud. Pool filmi ootasin, et millal ta siis tuleb, aga selgus, et teda polnudki. 😀 Film oli sellest hoolimata päris hea, kuigi … Ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga see oli klišeesid täis ja sellest hoolimata täiega huvitav. Ainult see jäi päriselt häirima, et peategelasel nagu ei olekski oma iseloomu, ta kogu aeg kanaldab kedagi teist, aga ehk on see osa teismeliste eneseotsingutest vms. Point siis see, et maatüdruk läheb Londonisse ja hakkab seal nägema kümnete aastate eest toimunud sündmusi. Need on üsna hirmutavad ja nägemusi ei saa usaldada ja yadda-yadda.

Loe edasi “Mõned filmi- ja sarjaarvustused ka”
faith

Rääkige oma võõrutamiskogemustest

Olen üritanud netist otsida ja sõbrannadelt küsida, aga vastused on kõik sellised “ah, ta nagunii sõi veel ainult 1-2 korda ööpäevas” või “ma läksin närvi ja jätsin päevapealt imetamise järele”, mis pole päris see, mida ma otsin. St ma tahaks kuidagi järk-järgult selle kombe maha jätta, sest mul on tunne, et suur osa minu kannatustest on tingitud sellest, et ma ei saa öösiti piisavalt magada. Ja asja teeb raskemaks see, et kui igas kuus on üks väga hea nädal, kus ta ärkab iga kolme-nelja tunni tagant (eelmisel kuul lasi ühe korra kuus tundi järjest!), siis vähemalt sama tihti on ka nädal, kus ta vahepeal magab ainult 45 minutit, siis poolteist tundi jne, nii et kaks tundi järjest tundub juba imeline. Ja no kui ta magab 45 minutit, siis ta üldiselt on nõus väikese patsutamise peale uuesti magama jääma, aga kui 90, siis tahab juba jälle rinda. (Mille tulemusel ma olen umbes sellises meeleolus ja sellise töövõimega, nagu eilsest postitusest näha.) No ja kui suurem osa võõrutamissoovitusi ütlevad, et hakka ühekaupa ära jätma öiseid imetamiskordi, siis mul on tunne, et see põhineb eeldusel, et need korrad on kogu aeg samal kellaajal – no et näiteks laps on harjunud sööma kell 10, kell 12 ja kell 2. Kui minu oma sööb vahel kell 12 ja kell 4 ja kell 8, aga vahel kell 11 ja 12 ja 1 jne jne.

Võtsin siin kuu või kahe eest isegi Marianne Tobro võõrutamiskoolitust ja algus läks küll kenasti. Nimelt ma plaanisin end ainult harida, ei tahtnudki otsekohe midagi muutma hakata, aga seal oli samm üks magama toitmise lõpetamine. Meil nimelt ka oli elu siin selline, et päeval ta küll ei söönud enne uinakuid, aga õhtuti sõi end magama, nii et mõtlesin, et vähemalt selle nalja peaks varsti ära lõpetama. Noh, sellega läks kenasti, sest sel ajal, kui mina omaette mõtlesin, et jah, varsti peaks, mõtles titt omaette, et magamine on nõrkadele, ja hakkas igal õhtul pärast söömist iseteadlikult suurest voodist minekut tegema. Alguses ei saanud ma üldse aru, mis toimub, aga ca nädalaga jõudsime tema algatusel sellise süsteemini, et sööb, siis mängib veel 15-30 minutit (need unerutiinid ja asjad on kenad küll, aga minu oma keeldub õhtuti rahulikult raamatuid vaatamast vms, vaid tahab näiteks ümber laua kassiga ringe joosta jms) ning siis läheb oma voodisse magama. Nii et tehniliselt võib vist öelda, et esimese sammu saime me kenasti tehtud ja kolis isegi sama hooga ööune esimeseks jupiks oma voodisse. Ja nagu ma ütlesin, vahel kestab see esimene jupp isegi neli tundi, kuigi tihedamini kuskile 1,5-2 kanti. Kui ärkab, siis tõstan ta suurde voodisse edasi (ja kui seal sööb, aga mingil põhjusel otsustab, et kuigi kell on nüüd üks öösel, tahaks ta edasi mängida, tõstan ta lihtsalt teisipidi tema oma voodisse tagasi, kus ta pahurdab viis minutit, aga siis jääb uuesti magama – aga seda juhtub harva, sest kui ta saab aru, et valik on kas uni meie vahel või uni omas voodis, siis ta ikka pigem magab meie vahel).

Päevaga tahaks kasutada lähenemist, et pakun ainult siis, kui ta ise küsib, ja kannan korralikult särki, et rinnad tal kogu aeg näos ei oleks, aga on teil veel soovitusi? Mis te öödega teeksite? Ja ausalt, “jäta lihtsalt päevapealt järele” on ka ok soovitus, kui ikka kõik seda ütlevad, eks ma siis võtan teadmiseks, et eksperdid on rääkinud. Ma lihtsalt tahaksin magada. 😦

Hiljem lisatud pärast väikest mõtlemist: kui tõenäoline teie meelest üldse on, et öine võõrutamine õnnestub, kuni ta minu voodis magab, või peaks sama hooga ta kohe oma voodisse (ja ilmselt selle voodiga tema oma tuppa?) magama panema, et üldse mingit lootust oleks?

Aa, kuna juba küsimiseks läks – kui vanalt teie lastel tekkis piisav põhjuse-tagajärje seos, et aru saada, et kassi ei tasu juba enese heaolu pärast torkida? Ta näeb mul välja, nagu ta oleks sõjas käinud, aga ikka on vaja kassi nurka ajada või sabast sikutada või lihtsalt talle närvidele käia. Ja no ma üritan silma peal hoida ja takistada, aga ikka juhtub pidevalt. (Ja kassil ON kohti, kuhu peitu minna, aga talle jällegi meeldib magada näiteks just diivanil või toolil, sest no tema seisukohast on kõik ok, võib ja vajadusel sahmaka ära panna ja siis on jälle 15 minutit rahu majas.)