Miks kõik nii halvasti on?

Ükskord elus ei räägi ma iseendast, ma tahaks loota, et mina saan varsti terveks, sest mul on juba parem olla, kui eile. Eile oli nimelt see päev, kus tatt ninast pähe jõudis. Hommikul esimese hooga ei saanud arugi, läksin rõõmsalt Maximasse hommikusööki ostma ning maha kükitades avastasin, et püsti saada on raske ja kõik keerleb. Kuna me kumbki ei suuda ette planeerida, on meil nimelt kodus veedetud hommikutel tavaliselt selline süsteem, et mina käin poes ja tema koristab kodus ja teeb kohvi – mis sobib meile mõlemale, sest tema ei viitsi end eriti liigutada ja mul ei ole nii palju kannatust, et selle kohvi juures vahu ärakorjamiseks täpselt kuus minutit passida jne. Selle asja ainus miinus ongi see, et minusugune tank tihti laseb automaatpiloodil ja seda, et kehv on olla, ei avastagi enne kui poole tegevuse pealt.

Igatahes. Kuna oli selge, et mitte mingit mõttetööd teha ma hetkel ei suuda, siis vaatasime ära teise hooaja sarjast The Man in the High Castle – mille point on siis see, et Saksamaa võitis Teise maailmasõja ning USA on jagatud neutraalseks tsooniks, Natsi-Saksamaa osaks ja japside osaks. Ja ma selgelt mäletan, et esimene hooaeg oli normaalsem, teises hooajas me mingil hetkel ei pidanud vastu, tõime köögist pudeli veini ja mängisime joomismängu teemal “iga kord, kui Juliana nutab, võtame lonksu”. Ma teise klaasi järel ütlesin, et mulle vist aitab, sest ta nuttis lihtsalt KOGU AEG, oli siis põhjust või mitte. Ainult üks pidev ulumine kogu aeg. Rääkimata sellest, et ta oli lisaks kõigele muule nii kehv girlfriend, et no nii see red pill sünnib, eks ole.

Minu lemmiktsitaat sellest sarjast on igatahes “If you have a problem with Hitler, you have a problem with me, buddy!” Kavatsen seda igas sobimatus (sest ühtki sobivat olukorda ei suuda ma ette kujutada) olukorras kasutama hakata.

Teiseks. Ma loen praegu “Purunenud maa” triloogiat (teate küll, see, mis “Viienda aastaajaga” algab). Fantaasiakirjandus, kus vaadatakse, kuidas inimesed maailmalõpuoludes hakkama saavad. Nii et see ütleb juba ära, et ilmselt nalja ja naeru on neis raamatutes vähe – aga tegelikult on VEEL vähem, kui mõni ehk ootaks, ikka VÄGA tumedad on need raamatut. No ja “Tiamat’s Wrath” ootab, mis kindlasti ka roosiaedadest ei räägi.

Tunnen lihtsalt vahepeal, et tahaks vahelduseks midagi ilusat ja head ka. Kaua ma tarbin ainult infot selle kohta, kuidas kõik on halvasti ja kõik surevad, aga ei!, mõni jääb ka lihtsalt vigaseks, aga ei!, see on veel hullem, sest nüüd ta sureb lihtsalt aeglasemalt! Kus on moodsad kutsud ja kassipojad? Pean Lõvikuninga uusversiooni vaatama vist. 😀

Häid uudiseid ka

Paari päeva eest üritasin juba guugeldada, kuidas sellel Aimaril läheb, kes Poolasse geeniravile tahtis, aga ei leidnud kuskilt midagi, ainult ühe mitme nädala taguse uudise selle kohta, kui palju tol hetkel raha koos oli. Aga täna oli Postimehes uudis, et operatsioon on juba tehtud, tekkisid küll mõned tüsistused, aga nüüdseks on ta juba kodusele ravile lubatud.

Mis mind väga üllatas, oli see, et kogu maailmas põeb seda haigust väidetavalt 123 inimest – ja samas on ainuüksi Eestist sel aastal kolm inimest Lastefondi toega Poola geeniravile saadetud. Kuidas nii haruldase haigusega inimesi just Eestis nii palju on? Kas siin diagnoositakse paremini või suudetakse neid kauem elus hoida või on esinemissagedus miskipärast Eestis suurem? Seda viimast ei tahaks väga uskuda, kui mujal sellele ravi välja töötatakse.

Muidu olen selline nohune ja köhane, aga ei kurda, sest kodus passimine tähendab hetkel seda, et saab kodutöödega tegeleda. Mul on üks aine, kus ma tahaks põhimõtteliselt KÕIK semestri alguses ette ära teha, et saaks edaspidi rahulikult muudele asjadele pühenduda ja ei peaks nii palju rööprähklema. Aga nagu te ehk mäletate, võtsin ma kunagi tasuta internetikursust õppima õppimiseks – ma ei ole üksi, kui ma ütlen, et tõesti on hea kursus, sest tänaseks on sellest saanud maailma KÕIGE POPULAARSEM kursus, sest imselgelt paljud teised inimesed tahavad ka õppima õppida. See on jätkuvalt tasuta ja ma jätkuvalt soovitan, aga ise hakkasin just võtma ka selle sama tädi (jätkuvalt tasuta) kursust Mindshift, mis põhimõtteliselt puudutab seda sama teemat. Nii et kui kellelgi huvi on, siis teate, et see on olemas. Mõlemad on sellised naljakad kursused, kus tundub, et inimestel on tõesti olnud lõbus neid teha. Ja no vanurite moevalikud ja naljakad videod ajavad naerma küll, aga samas jääb jälle paremini meelde ka.

Influentser arvustab tehnikavidinat

Nagu ma siin hiljuti rääkisin, tellisin netist endale telefoni käsitlemiseks abimehe. Tavaliselt on sellised asjad KURADIMA kallid (mõelge 700 eurot ja üle), nii et sellest seitse korda odavamat hinda nähes otsustasin osa oma kvartaliboonusest iseenda nunnutamisele kulutada. Kulutada, sest üllataval kombel selgus, et esiteks pole ameeriklased Eestist kuulnudki ja teiseks polevat 341 jälgijat tasuta mandi saamiseks piisav. Täiesti uskumatud matsid, nagu kogemus näitab, ei tunneks nad staari siis ka ära, kui see neile kerjakirja saadaks, koos pildiga iseenda tühjadest pihkudest.

Jätka lugemist

Ah, ma juba mõtlesingi, kus ta jokutab

Kes tunneb, et on täiega pangaduskunn, aga postitust ei viitsi lugeda, lugege ainult viimast lõiku ja andke nõu.

Sügisväsimus on siin, et jääda! See tundub täiesti suletud ring. Ärkan üles, näen, et väljas on täiesti hall. Juba on nii külm, et teki alt ei taha välja tulla. Lähed sooja duši alla, kabiinist välja ei taha astuda. Külm ja nõme tekitab pideva magusaisu, mille peale kaal tõuseb, mille peale tuju langeb, mis tekitab pideva magusaisu, mille peale … Vahepeal olin haige ka, siis on eriti lihtne järgi anda ja iga päev kooki süüa. Selle aasta oktoobris siit vist kõhulihastega puhkusepilte ei tule – täna on taevas sinine, aga neil oli SEBis kamamagustoit ja … 😀

Aga enesetunne on juba mitu nädalat niru, nii et see, et normaalselt pole saanud trenni teha, ajab närvi. Käisin eelmisel neljapäeval isegi kõrvavaluga arsti juures – enamasti valutas natuke, aga näiteks joogat teha üldse ei saanud, sest ette kummardades tekkis kõrvas ja põskkoopas surve, kartsin, et põletik on igemest kuskile edasi liikunud. Arst ütles, et turses on küll nii kõrva kui nina limaskest, aga põletikunäitajad on normis, nii et pidin lihtsalt kolm korda päevas ibukat võtma. Aga no ikka, pidev väsimus, kehv olla, nii ei ole väga palju motivatsiooni rabeleda ka. Nüüd viimased päevad (ravimite mõju all) olid päris kenad, aga samas teeb kurvaks see, et ilmselgelt oli see viimane telkimisnädalavahetus, sest öösel oli ikka väga jahe, kuigi meil on korralikud magamiskotid (mida saab viimases hädas isegi kokku üheks suureks panna, aga seda me üldiselt ei tee, sest Cyrus tahab jahedamat kui mina).

Mul poleks midagi lumise talve vastu, aga selge see, et seda meile enam ei pakuta, nii et ette on teada, et nüüd tuleb kuus-seitse kuud ebameeldivat porist külma. Mitte et ma peaks vinguma, mul on alustuseks mõne nädala pärast puhkus, nii et saan enne oma D-vitamiinilaksu kätte, siis jaksan ehk lumetulekuni jälle vastu pidada. Lihtsalt see esimene arusaam, et suvi on nüüd tõesti läbi, tuleb alati veidi valulikult ja vinguga.

Aga see-eest tundub, et meil on koolis sel semestril tõesti paar päris huvitavat ainet. Ja laupäevad on pea alati vabad! Nii et olen kooliteemadel juba üsna põnevil.

P.S. Käisin täna pangas (SEB) muid asju ajamas ja tädi rääkis mulle muuhulgas, et tema tooks küll oma pensionifondi Swedist SEB indeksifondi üle. Peaks tooma v? Kas üks teeb mind vaeseks ja teine rikkaks? Mul kolmandat sammast nagunii ei ole, teine on, sest see oli kohustuslik. Ja no kust ma ikka olulist elu muutvat nõu küsin, kui oma blogist, ise hakkan tootlust võrdlema jne v? Ilunõu juba sain, ootan seda homset soodukat, et üks ära osta. Kuigi elu on näidanud, et näokreemi kohta nõu küsides võib 30 kommentaari saada vabalt, aga investeerimisalaste küsimustega päris nii libedalt ei lähe. 😀

Kõik muudkui küsivad mu nahahooldusvahendite kohta*

nobody-absolutely-no-one-not-a-single-soul-on-this-earth-not-even-their-mom-influencer-a-lot-of-you-have-asked-about-my-skin-care-routine-il-xeyuq

Mul on viimasel ajal mure tekkinud. Inimene on teatavasti oma harjumuste ori, nii et ma olen vist südamerahus paar aastat järjest ühte ja sama näokreemi kasutanud. Mingi JOIKi näokreem, sest oli mõnus ja ikkagi Eesti toode jne – aga tundub, et nüüd nad lõpetasid selle tootmise, sest isegi nende kodulehelt ma ei leia seda (täpselt sama lugu nende habemeajamiskreemiga, mida ma Cyrusele ikka ostsin). Proovisin mingi nende päevakreemi testrit, aga see ei meeldinud mulle ÜLDSE, oli kuidagi ebameeldiva konsistentsiga. Näoseerumiga sama lugu. Nii et nüüd ma juba mõnda aega kasutangi Sirru näokreemi, sest sellel on mõnus piparmündilõhn ja, olgem ausad, ma olen ostnud seda talle, aga tema ise kasutab seda ainult talvel külmaga – kasutan ja ise muudkui muretsen, et äkki hakkab homme habe kasvama või hakkan naistele VEEL ligitõmbavamalt mõjuma vms.

Lihtsalt iga kord, kui ma apteeki sisse astun, lööb see valik mul silme eest täiesti kirjuks, nii et ma lähen teisipidi minema ja ei ostagi midagi. Ei taha see katsejänes ka olla ja iseenda peal kümmet erinevat proovida. Nii et nüüd küsingi teie käest hoopis, et soovitage mingit head päevakreemi, mis ei oleks ei liiga vedel ega liiga rasvane – minu vanuses võib teoreetiliselt juba kortsudevastane olla, aga ilmtingimata ei pea, põhieesmärk on niisutada.

Kel sel teemal midagi öelda ei ole, võivad lihtsalt jätta kommentaare selle kohta, kuidas see blogi on ikka nii alla käinud ja vanasti oli kümme korda huvitavam.

* Ei, mitte üks inimene ka pole eales huvi tundnud, näha vist, et kui meelde tuleb, siis pesen nägu. Selline meigivaba olen ma igapäevaselt, hea, kui kord kahe kuu tagant tuleb meelde kulmud püsivärviga üle tõmmata.

Kelle asi see on, mida sa sööd?

Meie kvaliteetajakirjandus Kuuuurija rääkis seekord Erik Orgust – ja ma ei tea, miks, aga terve saate fookus on selles, et tüüp sööb palju magusat ja joob salaja Coca Colat! Ahjaa, see ka, et joob vahepeal rummi (ehk siis ma saan siit aru, et joodik ta ei ole), ja “ei tee üldse nii palju trenni”. (Olgu muuga, kuidas on, aga no ilmselgelt teeb ta piisavalt trenni, seda on ju väliselt näha, mis vormis ta on – öelda, et ta teeb liiga vähe trenni, on absurdne, ilmselgelt teeb nii palju, kui vaja on. Kui oskad vähemaga hakkama saada, on see ainult hea ju.)

Ja mind küll üldse ei huvita, kas toitumisnõustaja ise sööb kommi ja kohukest või mitte – mind isegi ei huvita, kas ta on ise paks. Mind huvitab, kas tal on vastav haridus ja töökogemus erinevate klientidega. Pigem on hea, kui inimene saab aru, et keegi ei suuda 100% tervislikult toituda, ei mina, ei sina, ei keskmine fitness-võistleja. Erik on reaalselt personaaltreeneriks õppinud, koolis käinud, suudab vahet teha suvalisel Elu24 artiklil ja teadustööl. See, et ta suudab oma teadmisi ise praktikas rakendada, on nö kirss koogil (mille ma südamerahuga ära söön). Rääkimata sellest, et need “metsikus koguses” kookide pildid olid täpselt sellised, et ma võiks ka enne päevi vabalt sama koguse kooki üksi näost sisse ajada. 😀 No vanakooli meestel on igasugu bulking faasid ka, kus on väga kalorirohke periood ja hiljem siis piiranguperiood.

Aga see selleks, mis oli minu jaoks MEGAIMELIK, oli see, et mokaotsast mainiti, et ta üritas ka daamidele ette kirjutada, mida nemad või nende lapsed süüa võiksid. No stiilis “kui meie lapse saame, siis TEMA küll maapähklivõid süüa ei või”. Nagu shut your whore mouth, keegi pole küsinud su arvamust. Nii et tundub, et siin on natuke sellist endist alkohoolikut näha, kes nüüd innukalt teiste pitse loeb – ja kui alkoholi puhul on see mingi piirini täiesti arusaadav (ma ütleks ka kallimale, et meie ühisele lapsele sa küll viina andma ei hakka), siis majoneesi või koogi puhul nagu hästi ei lähe enam. Sa oled täiskasvanud inimene, sul ei ole uut isa vaja, näita ust.

Või sama moodi, möödaminnes mainiti, et kirjutas naistele, et “sa oled mu naiseideaal” – selle asja nimi on punane lipp, kallid daamid, see tähendab, et tuleb vastata “haha, EI”, iks ja blokk ning ühel pool selle inimesega. Selline jutt tähendab alati ainult seda, et kõik need järgnevad päevad (loodetavasti) või aastad (tõenäolisem, kui sa nii loll oled, et sellise tuppa lased) võrreldakse sind mingi ettekujuteldava ideaaliga, millele sa tegelikult kunagi vastanud ei ole. Seda enam, et üks neist mainis, et “nädal aega oli nagu normaalne ja siis edasi …” – kui inimene on normaalne esimese nädala, siis mida sa, kloun, veel kolmandal nädalal teed seal? Nii et ma ei võta hetkeks ka tõsiselt sellist juttu, ostke standardid omale.

Fear!

Sain eelmisel nädalal otse postiahjust sooja raamatu – 15 lugu sellest, kuidas erinevad hirmsate spordialade esindajad hirmuga toime tulevad. Väga huvitav lugemine, seda enam, et siin on ka intervjuud selliste kuulsate ronimismaailma tädidega nagu Catherine Destivelle ja Lynn Hill, keda vist absoluutselt kõik naisronijad teavad – ja üldse on naiste osakaal raamatus suurem, kui ma oodanud oleksin, ca pooleks, tänapäeval on kaasamine ikka oluline, kohe huvitav oli lugeda. Midagi väga uut raamatus ei olnud, peamine on ikka kukkumise harjutamine, visualiseerimine, olukorra analüüsimine (“Mis juhtub, kui ma kukun?”) ja positiivne, aga lühike self-talk, st ütled vajadusel iseendale, et “läheb-läheb” ja lased edasi. See viimane siis eelkõige selle mõttega, et kui on negatiivsed mõtted, siis niisama on neid raske välja lülitada, aga annab positiivsetega välja vahetada.

Ainus asi, mis minu jaoks PÄRIS uus oli, oli see, et ühes peatükis selgitati, et flow harjutamiseks tuleb harjutada mindfulness’i ja just hetkele keskendumist. Tavaliselt räägitakse igal pool ainult sellest, kui oluline see on, aga mitte sellest, kuidas seda saavutada, öeldakse ainult, et see tuleb ajaga. Seda teemat tuleb viimasel ajal söögi alla ja peale, gurude raamatutest, sportlaste omadest ja populaarteaduslikest, nii et tundub, et oma iva siin on. Tuleb ikka Gardenscape maha installida (proovisin seda mängu, kui hambavaluga keskenduda nagunii ei suutnud, pm nagu Farmville, selline totter, aga täiesti sõltuvusttekitav ja mul on seal koer jne, aga samas tunnen, kuidas tapab aega ja ajurakke, nii et juba lubasin täna sellest loobuda – ja Cyrus lubas, et ühel ilusal päeval võtame uue koera). St tuleb kasututest asjadest loobuda ja rohkem asjalikega tegeleda.

View this post on Instagram

That moment when you KNOW you’re being irrational but still can’t get over the fear… trust me I get. Truth be told, I think we should all write fiction novels because we can create some of the most outlandish scenarios in our heads. Here is an example of a time I was so irrational and truly knew I was irrational but kept on believing the fear anyways… DIZZINESS. I was so focused on how dizzy I was that I continually made the feeling worse I would stare at the floor while walking without blinking (yeah that makes you feel weird) I probably wasn’t breathing, who knows but looking back I know I made myself more dizzy with all my stories and fabrications in my head. I am not kidding you I went from feeling like I was on a boat 24/7 to feeling like someone through me in a dryer and put it on high. So even though I knew anxiety can cause dizziness… I let it get worse. I fed my fear with GOOGLE. Aka my ex. I let it convince me it must be MS… so I started googling “videos of gait” and literally watched myself walk in a mirror to make sure I wasn’t dragging my foot….. IN THE MOMENT THIS ALL WAS SO REAL TO ME. but looking back, wow I was so irrational and so convinced I was dying/not well… This is why journaling is so important. In the moment of extreme fear we don’t realize how irrational we are being but when you write it all out and read it in a month you will not even recognize the person who wrote that stuff and you will see how irrational anxiety can make us. #anxiety #panicdisorder #irrational #fear #worried #selfacceptance #selfcare #selfhelp #depression #socialanxiety #healthanxiety #hypocondriac #stress #wellness #ocd #ptsd #bpd #depressed #mentalhealth #mentalillness #cbd

A post shared by Anxiety Peak Of Panic (@health_anxiety) on

Mis minu isiklikku hirmu puutub, siis tundub, et mul aitab nagunii ainult harjutamine, harjutamine ja harjutamine. Tuleb kukkuda, kukkuda ja veel kukkuda ning siis läheb tasapisi natuke paremaks. Proovin meeles pidada, et suurtel poistel on nagunii suuremad kukkumised – kui keegi Magnus Midtbø youtube’i jälgib, siis tal on paar viimast videot sellest, kuidas ta oma tavainimesest girlfriendi ka ronipartneriks harjutab. Viimane video on I’m falling for her, nii et seal peab tüdruk otse loomulikult kukkuja julgestamist harjutama ja viimane kukkumine on ikka KORRALIK.

Kõige raskem on tavaliselt ikka sessiooni esimene kukkumine, seda ei taha mitte teha, nii et seal tulevad tõesti appi need pisikesed mantrad stiilis “läheb-läheb” ja “kui kukud, siis kukud”. Aga hea raamat oli, ronijatele, karmima nurga langevarjuritele jms kindlasti huvitav lugemine.

  • Kategooriad