Nendest viimastest päevadest

Mul on väga kurb olnud viimaste uudiste valguses, sest Eesti on kuidagi jõudnud väga vägivaldsesse seisu. Varemgi ju inimestel vastuolulisi seisukohti olnud, kes pooldab Reformi või Keskerakonda või sotse, aga see, et keegi Eestis poliitilisel meeleavaldusel kellelegi kätega kallale läheks, on siiski erakordne. See, et sellega seotud erakonna liidrid vägivalda otsesõnu hukka ei mõista, vaid ütlevad põhimõtteliselt, et mida ta noris siis, on samuti uus tendents. Sellega, et kui oled näiteks MadiSSon, võid vahele jääda nii varastamise kui ka seksuaalse ahistamisega, ikka poliitiline karjäär õitseb, on kõik juba harjunud – ja see on kohutav, et me lihtsalt harjume selliste asjadega. Me oleme kuidagi jõudnud ajajärku, kus vägivald on normaliseerumas ja seda õigustatakse sellega, et muidu tulevad siia “vägivaldsed murjanid” – kui vägivaldsed? Sama vägivaldsed, kui need valged, kes meeleavaldusel inimese pikali maha kisuvad ja teda jalaga taguma kukuvad? Oma tõmmumate sugulaste eest kaitsete meid v?

Ja see puudutab selles mõttes meid kõiki isiklikult, et meil kõigil on ilmselt Facebookis mõni lolliks läinud sõber. Ma näen iga päev, kuidas mõni endine klassikaaslane debiilseid postitusi jagab. Olen pea kõik neist sõbralistist kustutanud, aga üks oli kunagi hea sõber, nii et kahju on ja teda ei raatsi. Vahel mõtlen küll, et ei tea, kas peaks seal postituse all mainima, et äkki oleks aeg märtrimängimine lõpetamine, me kõik ju teame, mis suhe su mehel maksudega on, teie maksuraha eest nagunii kedagi üleval ei peeta, aga siis tuleb meelde, et tegelikult huvitab mind ümbritsev umbes sama palju, kui seda meest:

View this post on Instagram

#mindingmybusiness

A post shared by DJ Churchill (@churchill_the_memeking) on

Aga täitsa tõsiselt, kulla inimesed, kes meist ikka siia pagulasi tahab. Ma ütlen täitsa ausalt, et kui kuskilt ilmuks järsku välja tuhat eestlast, keda on aasta aega sõjakoldes hoitud, ma ei tahaks neid ka siia, sest traumaatilisi asju üleelanud tegelased on ettearvamatud ja nendega on alati probleeme. Teiseks on neil meestel selles mõttes Eesti meestega palju ühist, et üldiselt on neil naisest madalam haridus ja kehvem inglise keele oskus, aga nad on ikkagi harjunud kodus kunnid olema – ja migreerumine keerab selle olukorra tihti pea peale, sest järsku käib kogu suhtlus läbi su naise ja sulle vaadatakse justkui ülevalt alla (mis oli põhimõtteliselt selle tikkudega mängiva Süüria perekonna taust, aga ka Eesti peredes on sarnastel aludel palju tülisid olnud, kui Soome ehitaja järsku enam tööd ei leia vms). Selge see, et tekib probleeme, ka siis, kui inimesed ise tahavad väga integreeruda. Aga mis see alternatiiv on? Kui inimesed põgenevad sõja eest ja jõuavad Euroopasse, laseme järjest ära uppuda neil v? Laseme maha? Sest kui me seda ei tee, hakkavad nad jõuga tulema, nad on olemas ja nad ei kao kuskile ära ning suur osa neist on meeleheitel. Ja kui me tahame Euroopa Liidust muudes asjades toetust saada, siis paratamatult peame me aitama neil seda koormat kanda, võiks pigem keskenduda sellele, kuidas neid maksimaalselt integreerida, kohustuslik keeleõpe jne.

Majanduspagulaste jutt on meil naljanumber, ükski majanduspagulane ei jää Eestisse. Arvate, et rahalistel põhjustel migreerunud inimese suurim unistus on kuskil Raplas paarisaja euro peal elada v? Ta jääb siia umbes sama kauaks, kui keskmine ehitaja kuskile Soome külakesse – frustratsioon ilmselt saabub varemgi, kui seda alkoholiga leevendada ei saa. Pealegi, Eesti riik ei ole mingitest vaesuritest huvitatud, sest nende peale kulub raha. Aga inimesed usuvad julmalt kogu paska, mida EKRE raadiost räägib.

Alles paari päeva eest sõitsin näiteks taksoga, mille juhiks oli pensionieas proua, kes rääkis mulle, kuidas nüüd me siis peame hakkama neile immigrantidele kahekordset keskmist palka ka veel maksma, tema raadiost kuulis. Ma olen selle konkreetse teemaga hästi kursis, sest töötan rahvusvahelises firmas, mille IT-osakonnas on väga palju välisspetsialiste, ütleme nii, et eestlastega umbes pooleks, juhtivatel kohtadel eestlastest rohkem (eelkõige küll valged immigrandid, st eurooplased, kanadalased, britid (tehniliselt veel eurooplastega ühes pundis, aga BREXIT muudkui luurab), ameeriklased, mis tähendab, et keegi ei ütle immigrant, vaid öeldakse expat). Ja Eestis on tõesti olemas sisserände piirarv, aga see ei kehti inimestele, kellele vähemalt kahekordset keskmist palka makstakse (mis IT-sektoris ei ole ka eestlaste puhul sugugi harukordne – aga tuleks silmas pidada, et see ei ole ka harukordne näiteks hea keevitaja puhul).

See ei tähenda aga muidugi seda, et tädi maksuraha eest somaallasest koristajale sellist palka maksma hakatakse, vastupidi. See piirang kehtib just selle pärast, et Eesti ei taha tegelikult siia Poola ehitajaid, ükskõik kui valged ja kui katoliiklike vaadetega nad on, sest vaene inimene on potentsiaalne kulu – eriti kui see vaene inimene otsustab lapsi saada vms. Meil ei ole mingeid vaesureid vaja. Kõrgepalgalised maksumaksjad, kes seda raha siin kulutavad – ja kellel äärmiselt tõenäoliselt on sama haritud ja samasuguste karjääriambitsioonidega kaaslane – loomulikult võetakse need inimesed kahel käel vastu, olgu nad või tumedad kui öö ja igapäevaselt oranžis krishnaiitide rüüs, sest nad on Eestile kasulikud. Ehk siis kedagi ei huvita tegelikult nahavärv või kultuuriline taust, riigiaparaati huvitab raha.

No ja nüüd oli siis paari päeva eest uudis, et ameeriklannat hakati telefonis inglise keele rääkimise eest kividega loopima. Ma tahaks väga teada, kas ta oli valge või mitte, sest ma ei julge varsti enam ise väljas telefoniga rääkida niimoodi – mu töökeel on inglise keel (teenus on suunatud välisturule, rohkem kui pooled kolleegid on välismaalased) ja ka mu trennikeel on inglise keel, sest kui ma ei roni töökaaslastega, ronin ma vene poistega, kes ei oska veel nii hästi eesti keelt ja kes minu vene keele peale naeravad ja ütlevad, et mul on nii armas aktsent. (Aususe huvides olgu rõhutatud, et eesti keele mitteoskamine on tingitud sellest, et üks neist on pärit Moskvast ja Eestis alles paar aastat olnud, kohalikud venelased, kellega koos trennis käin, saavad eesti keelega hakkama küll, kuigi vahel spetsiifilistest teemadest rääkides eelistavad inglise keelt – ma ka ei oskaks vene keeles selgitada how to use a jumar for ascending, ma ei eelda, et nemad seda eesti keeles oskama peaksid.) Mõte igatahes oli, et ca kaks kolmandiku kõnedest, mis läbi mu telefoni käivad, on seega ingliskeelsed, koeraga jalutan ka tihti – et kas peaksin nüüd tänaval hirmunult üle õla vaatama hakkama iga kord, kui telefoniga räägin v? Sellest, kuidas minu nähes hakati vaese eestlasega norima, sest tal olid tumedad juuksed, olen ma juba kirjutanud.

Okei, ma utreerin, mul on rohkem kahju sellest inimesest, kes arvab, et ta peaks hakkama minuga tänaval tüli norima, aga fakt on see, et meil on siin ehk sada pagulast, ülejäänud on üliõpilased või välisspetsialistid, aga inimesed on nii hirmul, nagu oleks kogu Süüria kohvreid pakkimas, et homme sisse kolida. See hirmu ja vägivalla õhkkond on lihtsalt nii ebameeldiv ning nii selgelt tuntav, et see teeb minul, valgel eestlust väärtustaval eestlasel, olemise raskeks. Ma saan aru, et suurem osa inimesi on siiski sõbralikud ja toredad, aga sõbralike ja toredate inimestega on see häda, et nad ei löö lokku ja ei karju kõva häälega, et end nähtavaks teha. 😀 Nii et vahel paratamatult tekib tunne, nagu oleks ümber ainult vihaste kurjade inimeste meri ja väga raske on seal siis avatud südamega sõbralikkuseleeki üleval hoida. Kaalun tõsiselt mõneks ajaks meediast loobumist, sest ma ei taha seda lihtsalt enam lugeda.

P.S. Kui EKREl on õigus ja siia päriselt 42 miljonit (kuskilt käis suisa 285 miljonit läbi) pagulast saabub, pakun välja äriidee – viimane aeg hakata naride müügiga ränka raha kokku ajama, sest no kõik need inimesed tuleb kuskile magama ka panna ju. Väidetavalt on küll maailmas üldse kokku 60 miljonit pagulast, nii et üsna vähetõenäoline, et need nüüd kõik siia valguvad, aga no sellest ei tasu end segada lasta. Teine variant on Aasia stiilis kapselmajutus, kus igale inimesele üks kapsel, mahutame vajadusel tõesti kasvõi miljonid ära. Nii et kui keegi on valmis natuke raha alla panema, siis kirjutage, paneme äri püsti, hordid on kohe varsti ukse taga.

Advertisements

pidin pooleks naerma end praegu

Ma väga loodan, et see on naljaga kirjutatud, mitte mõni rahvuslane tõsimeeli ei vihastanud, kui avastas, et Jaapani restoranis verivorst ja pohlamoos täiesti puudu on, aga mina naersin endal ikka korralikult silmad märjaks:

Ahjaa, kui juba jutuks tuli, siis ma olen väga nördinud, et Meat Marketis rohkem veganvalikuid pole.

Kas sel nädalal võib vabalt välimust mõnitada?

Nagu mõni teist teab ja mõni teist ei tea, on viimased paar päeva olnud üleval teema, kus üks blogija esmalt kirjutas, kuidas ta mees külaliste ees teatas, et “sa oled nii kaua paks olnud, et ma isegi ei mäleta enam, milline sa peenikesena välja nägid”, millest blogija suutis järgmises postituses täies segaduses teatas, et tema küll aru ei saa, miks kõik ta mehe kohta halvasti ütlevad, igati normaalne ju, kui mees ütleb, et X näiteks on megaseksikas. Lugesin seda silmad punnis ja mõtlesin, et tule taevas appi.

Esiteks muidugi see teiste inimeste kritiseerimine – ma ka sõbrannadega arutan, kuidas üks või teine välja näeb, aga ma ei tuleks elu sees seda oma blogis tegema. Mingi elementaarne viisakus hoiab tagasi ja kui seda ei oleks, siis teadmine sellest, kuidas ma pooltel päevadel ei viitsi juukseidki kammida, ikka hoiaks. Selles mõttes, et kui ma ka siin ütlen, et mõni on ikka krõõp küll, olen ma täiesti teadlik sellest, et vähemalt 99% ajast olen ma ise poole hullem.

Teiseks ei kritiseeri ma oma kallima välimust ka omavahel olles. Ma olen ise ta valinud, ma ei igise ta kallal, kui tegu pole ilmselge hoolimatusega – no kui ta käiks ringi särgiga, millel on ketšupiplekk, siis jah iriseks, aga reaalsus on meil see, et härra ameeriklane leiab, et mina olen räpane, kui ma samade teksadega kaks päeva järjest käin (mina olen seisukohal, et pikki pükse pestakse siis, kui need mustaks saavad, muidu võib nädala ka järjest lasta ja alles siis pessu panna). Eksabikaasa hakkas ühel hetkel muuhulgas mulle rääkima, et minusuguste jalgadega inimene ei peaks üldse kitsaid teksaseid kandma, see oli minu jaoks ka selgeks märgiks, et suhe on oma aja ära elanud. Oleks ta külaliste ees hakanud sellist nalja tegema, ma oleks tõesti päevapealt välja kolinud. Otsisin potentsiaalsetele kritiseerijatele kohe video endast retuusides, et te saaks ka hindavalt teisel pool ekraani oma kallimale või sõbrannadele öelda, et “on tõesti paks ju, ma saan ta eksist täitsa aru” või “pole üldse nii hull, mis ta jälle möliseb”, aga no ütleme nii, et hetkel olen suhtes mehega, kes leiab, et mu lihased on seksikad, ja no endal on hulga rahulikum olla nii. No ja mu mehel on vingumise suhtes üsna madal tolerants, nii et hoian selle olukordadeks, kus tõesti on vaja rusikas lauale lüüa.

Kolmandaks on välimus ikka nii selgelt maitse asi. Mäletan, kuidas ma olin ikka megaüllatunud, kui Liis Lass avaldas rõõmu selle üle, et lõpuks ometi kasutab Cartier taas peenikesi modelle, ja pildil oli modell, kelle asemel oleks võinud vabalt kasutada mingit puulatti või midagi sellist:

Selles mõttes, et teksades võiks ju ikka olla kena tagumik. Kas või Liisi enda oma, tal on teatud vormid täitsa olemas. Aga mina eelistan ise ilmselgelt suuremaid vorme, mina tahaksin näha pigem näiteks seda:

Tõmbaks kellalt tähelepanu eemale küll, ma saan aru, aga ilus on. Või veel samm edasi, Endla Vaher oma suure tagumikuga on minu jaoks (võistlusvälisel ajal, võistlusvorm on minu basic bitch maitse jaoks veits liig) megaseksikas:

View this post on Instagram

🐬

A post shared by Endla Vaher (@endlavaher) on

Ja no minu jaoks on nii imelik lugeda internetist, kuidas “mees ütles, et X ja Y on nii seksikad”, kui need X ja Y on täiesti tavalised peenikesed pilpad, kes MITTE MILLEGI poolest silma ei paista. Selles mõttes, et minu jaoks ei saa keegi olla seksikas AINULT selle pärast, et ta on peenike ja on viitsinud juuksed ära blondeerida. Võiks ju olla ka kena nägu või noh, üldine tervik, mingisugunegi sportlik vorm (okei, lihasfetiš pole kohustuslik). Aga pool ajast mõeldakse inimesi, kel on suure blondeerimise tagajärjel peas veel umbes kolm juuksekarva, nägu nagu tulnukal ning peale ostetud rindade ja saleda keha muud nagu polegi. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, sest mu eesmärk ei ole kedagi halvustada, lihtsalt mõtisklen siin, et mehed ja nende maitse on ikka kummaline. Kate Mossil näiteks oli juba noorena ka väga isikupärane nägu, mis tegi teda huvitavaks, ma saaksin kohe aru, kui keegi teda näiteks tooks. Aga üks mu väga kaunis sõbranna, kes on olnud kaaluvahemikus 48 kuni 100 kg, rääkis ka eile toda blogipostitust lugedes, kuidas nii ongi, siis, kui ta 48 kg kaalus ja enda arust nägi välja poolanorektiline, olid austajad nagu kärbsed ümber. Kui kaalus 60 (mis on tema pikkuse juures normaalkaal ja kus ta minu isiklikul hinnangul kõige ilusam on), oli tänaval ligi astumist juba tunduvalt vähem. Nii et tundub, et naised hindavad välimuses ikka hoopis teistsuguseid asju kui mehed, nagu ma ka hiljuti Marca juures ütlesin, ma vaatan rohkem stiilitaju, riietumist, soengut, üldist väljapeetust. Ja siis tulevad mehed (mitte muidugi kõik) ja vaatavad, et ega ta ometi midagi peale salati ei söö.

Läheb üheks suuremaks katsumiseks vist

Lugesin seda Martin Halliku kohta käivat artiklit ja sain rabatud. Mitte loost endast, pole just kõige originaalsem lugu, aga nimelt oli artiklis üleüldise praktika kohta kirjas, et töövaidluskomisjon on seisukohal, et “seksuaalne käitumine või tegevus on käsitletav seksuaalse ahistamisena, kui selle adressaat on väljendanud, et talle on selline käitumine vastumeelt, kuid ahistaja jätkab sellest hoolimata.” Kas ma saan õigesti aru, et ma võin tõepoolest minna ja järjest iga oma kolleegi jalgevahelt rabada, nii kaua, kuni ma ära lõpetan, kui see konkreetne isend “EI” karjub, on kõik ok? Ja võingi otse järgmise juurde siirduda ja vaadata, kas see ka ei ütleb? Sest ma olen siiani elanud õndsas usus, et (minu meelest igal pool välja arvatud juba väljakujunenud kahepoolset suhet, aga vähemalt töökeskkonnas kindlasti) ENNE küsitakse, kas on okei katsuda – ja et kui seda küsimust pole, aga katsumine on, siis juba ongi ahistamine.

Väljendasin seda üllatust ka Facebookis ja sain teada, et seaduse seisukohast nii ongi, ahistamine eeldab teatud korduvust. Kui iga kord erineva inimese valid, on ok. See ei ole normaalne ju? Ja nüüd tuleb SEE kommenteerija, kes ütleb, et aga just nii ongi ajast aega mehed naistele lähenenud, sest kuidas sa muidu aru saad, et meeldid, ja mina saan vastata, et mulle on küll õnneks mehed suutnud sõnadega läheneda, ma pole jutulegi võtnud neid, kes üritavad niisama käsi külge ajada. Ja et selline suhtumine võiks jääda kuskile külapoe taha, mitte tööle – hoidsime nüüd loodetavasti kommentaariumis vaidlemise pealt aega kokku. 😀

P.S. Avastasin, et ma pole ronisõdalase raamatut mitte ainult varem lugenud, vaid olen selle kohta ka megapika postituse teinud. Nüüd on kohe huvitav raamat läbi lugeda ja siis vaadata, kas täna teeksin ka samasuguse kokkuvõtte või läheneksin mingi muu nurga alt.

Ilma sõpradeta kurb on maailm

Oleks st, mul on õnneks vedanud. Kuna ma olen teile nädal aega ainult teiste ronimisest kirjutanud, siis on ometi aeg üheks pikaks ronipostituseks, kus ainult minust räägitakse. Nartsissistlik, mina??? Te teete nalja.

Mul oli trenni mõttes lausa imeline nädal. Kolmapäeval sain Reedaga Tallinnas trenni teha – mul on siin selles mõttes natuke kurb, et pole tavaliselt kellegagi boulderdades koos projektida, sest teised pifid käivad eitede trennis, mis ei vasta minu vajadustele (mitte niivõrd trenni enese mõttes, neil on väga lahe treener jne, aga ma olen ju pool ajast Tartus + lähtun oma treeningplaanist), ja Sirru ei armasta boulderdamist nii kirglikult, et viitsiks seal midagi pikalt proovida. Nii et kuigi ta on imeline liidikaaslane, ei ole ta boulderdamistrennis, kus ma tahaks ka pikemalt ühe raja juures aega veeta, just parim partner, seda enam, et seal meil on ikka tiba tasemevahe minu kasuks. Vahel õnnestub enamvähem samal tasemel töökaaslastega käia, aga no ei ole enamasti seda õnne. Nii et Reet Tallinnas on alati nagu taeva kingitus, olen armulikult valmis andestama selle, et tal ka pärast aastat lapsega kodus passimist minust parem jalatöö on, sest temaga koos on lihtsalt nii palju toredam trenni teha ja ma viitsin NII palju rohkem pingutada.

View this post on Instagram

Shoulder conditioning 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ning olgem ausad, kellele ma siin andestan, oma vitsad, et pole ise piisavalt jalatööd harjutanud. Aga see-eest võin lõpuks ometi uhkusega öelda, et olgu tehnikaga, kuidas on, aga olen füüsiliselt üsna normaalses vormis – sõrmejõud on enamvähem tagasi, kuskilt ei valuta, kerelihased pole enam ainult peeglist imetlemiseks, vaid neist on ka seinal reaalselt kasu jne (kuigi need viimased valutasid kolm päeva pärast seda, kui ma peapealseisus jalatõsteid (või pigem langetamisi?) tegin ja seda varese-kure üleminekut harjutasin, progress vähemalt). Laupäeval oli küll tunda (ronminnis oli boulderdamisvõistlus, kus rajad olid VÄGA bouldery, ehk siis üsna palju võimsust ja kerelihaseid tahtvad), et oleks ikka rohkem vurtsu vaja (sellist kerelihaste-sõrmejõu-võimsuse segu 😀 ), aga siin pole ka midagi imestada, sest ma olen põhiliselt ju treeninud suurel seinal, kus neist kolmest eelkõige ainult sõrmejõudu vaja on (minu tasemel), ning kavatsen sellega ka umbes aastavahetuseni jätkata, pärast seda keskendun ilmselt rohkem boulderdamisele.

Õnneks olin ma end juba vaimselt ette valmistanud selleks, et Reet saab parema tulemuse, nii et nutma ei ajanud. Ja no teiseks käisime pühapäeval kohe sinna otsa Soomes ronimas, kus hoolimata eelmisest päevast valutavatest lihastest ja nullitõmmatud võimsusest sai näiteks üks varem proovimata 6c kohe ära tehtud (ühe kukkumisega küll, nuuks) ja päris mitu pikka negatiivi tulid ka kenasti. Nii et ma ei kurda, input ja output on hetkel tasakaalus, see, mida rohkem treenitakse, on ka täitsa kenasti arenenud. Kui õnnestuks nüüd varsti niimoodi eelkõige bouldertrennile üle minna, et need teineteist toetaksid, mitte üks unarusse ei jääks ja taandarenema hakkaks, oleks ikka päris hea.

P.S. Uus öökapiraamat on mul ka! Vaimne treening ftw.

Dawn Wall (2017)

Dawn Wall” ehk “Päikesetõusu sein” (või “Mööda seina”, nagu seda Eestis tõlgiti) on film sellest, kuidas Tommy Caldwell nägi seitse aastat vaeva (suure osa sellest koos Kevin Jorgesoniga), et mõelda välja, kus on sellel 900meetrisel seinal ronitavad kohad, kuidas neid lõike ronida ja kuidas neid omavahel ühendada (olgem ausad, lõviosa sellest seitsmest aastast läks muidugi selle peale, et neid ronitavaid kohti üldse välja sõeluda). Ta sai lõpuks hakkama, aga filmist on välja jäänud see, kuidas siis tuli Adam Ondra ja tegi selle nädalaga ära, nii et loo moraal on see, et triumf on alati lühiajaline (kuigi esimene jääb muidugi ajalukku), kohe varsti tulevad nooremad* ja paremad, kellel kõik sõrmed küljes.

View this post on Instagram

“A good story to share that illustrates how important skin strength is, is when @kjorgeson and I were climbing Dawn Wall. Kevin had to wait two weeks before climbing one of the pitches because his skin wore down so much. He literally had to sit there and wait for it to heal. Once it healed, he’d climb at night because the weather was colder – which causes the friction to be less abrasive. That was pretty crazy actually because by that point, there were news trucks and large crowds of people following us. The coolest part was watching how well Kevin handled that kind of pressure.” – @tommycaldwell on what it takes to climb El Capitan’s ‘Dawn Wall’ in the link in bio. Photo: @coreyrichproductions #dawnwall #yosemite #elcapitan #climbing

A post shared by Adventure Sports Network (@adventuresportsnetwork) on

Film oli täitsa hea, kuigi ronihuvilistele tuttav lugu – ja kuigi sellest loost olid osad asjad välja jäetud. Näiteks näidati Tommyt pärast lahkuminekut mäe otsas elu ülele järele mõtlemas, küll aga ei mainitud seda, et tegelikult istus ta seal ainult lühkarite ja ronimissusside ning talgikotiga, sest plaanis hakata seal 300meetrist rada soolotama. Ta ei ole soolotaja, sest ta leiab, et see on vastutustundetu ja arutu, aga selle kohta on ta ise öelnud, et mõtles tol hetkel, et ehk on ka tal aeg vahelduseks vastutustundetu olla ja kui ta ka sureb, mis siis seal ikka, vähemalt ei ole nii valus enam. Ehk siis ta oli ikka päris PÄRIS depressiivne. Aga no siis tõusis päike Dawn Walli kohal, mis on oma nime saanud selle järgi, et see on esimene kaljusein, mida päike tõustes valgustab, ja tekkisid juba uued mõtted.

Teiseks jäeti viisakalt välja tema lahkumineku tagamaad.  Nimelt ütles filmis eksnaine, et “inimesed ikka kasvavad lahku” ja Tommy mainis samuti ainult seda, et “ühel hetkel tekkis uus armastus ja Beth eelistas teda” – mis on üsna viisakas viis, et öelda, et naine mitte ei “kasvanud lahku” ja ei kolinud välja, nagu normaalne inimene, vaid sellele eelnes siiski salasuhteperiood. Ehk siis sul võib olla vaimset tugevust, et ronida inimvõimete äärealadele jäävaid mägesid, aga ikka olla puudu sellest tugevusest ja väärikusest, et oma kaaslasega ausalt rääkida – see-eest kirjutas Beth aga hiljem artikli sellest, kuidas nende suhtes kunagi kirge ei olnud, mis on minu meelest asi, mida ei peaks avalikkuse ees lahkama, kui samas tehakse selgeks, et OMAVAHEL seda tegelikult ei arutatud (ja “me kumbki ei olnud eriti osavad end väljendama”). Samuti tekib alati küsimus, et kui sul on vaja salasuhet, et aru saada, et sa ikka õnnetu olid, siis … kas sa muidu üldse end ei analüüsi või on see siiski selline tagantjärele põhjendamine?

Mulle nimelt tundub ka (jah, osaliselt omast kogemusest), et see “teadsin tegelikult kogu aeg, et ma ei peaks temaga abielluma”, on ikkagi selline tagantjärele ajaloo ümberkirjutamine. Kui ikka tol hetkel ÜLDSE armastust poleks olnud, poleks ka abiellunud, aga hiljem tahaks oma lugu ikka nii jutustada, et iseendale liiga südametu/loll vms ei tunduks. Kuigi, pärast nende väga traumaatilist kogemust, on muidugi väga tõenäoline ka veel koledam variant, et Beth räägib tõtt, kui ta ütleb, et tal polnud endal enam mittemingit elunägemust ega tulevikuplaani, nii et ta otsustas Tommy plaanist enda plaani teha (st ei otsustanud midagi, vaid läks lihtsalt vooluga kaasa). Liiga paljud inimesed teevad seda 10 või 20 aastat või kogu oma elu, et siis kas ühel hetkel avastada, et “aga ma ei ole teinud seda, mida MINA tahan” (nagu keegi oleks neid tegelikult takistanud) või lihtsalt vaikselt kibestuda. Ja eriti hullul juhul, hakkavad nad seda MINA siis salaja otsima, selle asemel, et ausalt asjast rääkida, kuigi olgem ausad, eks see Tommy tundub tõesti selline, et ei ole lihtne temaga tunnetest rääkida. Igatahes oli filmis sellest osast viisakalt üle libisetud. Lihtsalt enamus meist on ilmselt olnud nii suhtes, kus on kirge rohkem kui armastust, kui ka suhtes, kus armastust on rohkem kui kirge, ja ikka üsna raske on seda tervislikku tasakaalu saavutada, nii et selles mõttes on see raske ja eluline teema.

Kolmandaks jäeti välja tehnilised tagamaad. St filmist jääb mulje, et nad on seinal päris kahekesi, ilma välisabita, ja et kaamerameeskond lihtsalt jälgib. Tegelikult oli neil ikka abistav tiim, kes neil silma peal hoidis, ning näiteks toitu ja vett ei vinnanud nad endale korraga terveks selleks ajaks kaasa (nagu tavalised ronimatsid), vaid seda saadeti neile jooksvalt vastavalt vajadusele, ükskord näiteks korraga pea 20 kilo (seal pakis oli ka burboon, mitte sugugi ainult sellised põhivajaduste rahuldamise asjad, millega üldiselt läbni tuleb ajada). Rääkimata sellest, et Honnold käis neile näiteks huulepulka ja päikeseprille viimas. Nii et see oli natuke rohkem tiimitöö, kui filmist tundub, aga ronisid nad muidugi ausalt ise, seda keegi ette teha ei saanud. 😀

Üks uus asi, mida ma filmist õppisin, oli see, et hoolimata sellest, et Tommy endale koju seinale selle düno ehitas, ära ta seda siiski kunagi ei teinud, ronis ringiga. Kevin ei ehitanud midagi, aga tegi selle ära, sest no boulderdaja taust on boulderdaja taust (ehk siis kui te ei ole uskunud siiani, et boulderdamine ja kõrge seina ronimine on erinev, siis sellistes kohtades hakkavad need erinevused silma torkama). Ehk siis teine õppetund on, et tuleb osata alla anda. Või pigem niipidi, et vahel on mõistlik aru saada, kus on su võimete piirid, ja otsida teisi võimalusi eesmärgi saavutamiseks.

Igatahes soovitan soojalt, väga eluline film. Muuhulgas näeb ronijat üle oma välivoodi serva sittumas. Aga no vaadake, kuidas mõni ronib ainult üheksa sõrmega:

* Ma küll naljatan, aga see, mida pealekasvav põlvkond teeb, on tegelikult hullumeelne. Alles hiljuti ronis 15-aastane Connor Herson ära The Nose’i (8b+), mis on üks kuulsamaid ja raskemaid radu. Ashima oli 13, kui ta 9a ära ronis ja mingi 13-aastane poiss, kelle nimi mul meelde ei tule, tegi hiljuti sama. Nii et see, kuidas inimvõimete piire nihutatakse, on üsna hullumeelne.

Nüüd siis jõudis november mulle ka kohale

Keskendumisvõime: null.

Energia: null.

Isu: maksimumis. Tõsiselt, võtsin eelmise nädalaga kilo juurde ja kogu aeg tahaks kooki või magada. Või kooki JA magada. Praegu pole kell üheksagi ja kaalun magamaminekut. Buu.

Vähemalt lumi võiks maha tulla, oleks valgem.

P.S. Aga toreda poole pealt – täna läksin koolis kohvikusse ja tädi ütles “tere” asemel “kaks eurot” – ja siis jäi ootama ja küsis, kus tops on (ma olin täna oma topsi maha unustanud). Tore ikka, kui inimestele meelde jääd.

P.P.S. Ja tuju on tegelikult hea, trenni jaksab teha jne – lihtsalt ära väsib kiiresti, võta seda D-vitamiini, palju tahad.

  • Kategooriad