Kas kedagi üllatab see, et Kunnus pasandab taas meedias?

Mind ausalt öeldes mitte, küll aga üllatab see, et sellist täielikku ila SIRBIS avaldatakse.  Minu ainus emotsioon seda jauramist lugedes on näha ülalolevalt pildilt.

Kas me saime siit teada midagi uut? Ei, loomulikult mitte. Me kuuleme taas kord seda, mida me juba oksendamiseni kuulnud oleme – Mihklikene ei vastuta oma tegude eest, kõiges on süüdi pahad feministid. Sõna “feminism” erinevaid variatsioone on Kunnuse kohta üsna lühikeses artiklis kasutatud ÜHEKSA korda. Kui ainult neid feministe ei oleks, siis ei peaks Kunnus ninaluid murdma ja hiljem õigustavaid haledaid (vabandust, analüütilisi) paskville üllitama. Ja tema naine ei peaks samal ajal vihast vahutama igaühe juures, kes eriarvamusel julgeb olla, vaid saaks aru, et naise koht on vait, mis seal ikka enam arutada. Muuhulgas naeruvääristab ta toksilise maskuliinsuse põhjusena esitamist, mis on juba teisipidi naljakas, sest tuletan teile meelde, milline Kunnus välja näeb:

Kas ta näeb välja nii, nagu tüüpiliselt “toksiliselt maskuliinset” naisepeksjat meie kultuuris kujutatakse? Kas tema käitumine on ilmselgelt toksilise maskuliinsuse stereotüüp (põhimõtteliselt kõigile naistele pealetükkivalt ligi ajamine, jõusaalis elamine, naisele lõuksi andmine ja hiljem artiklis väljendi “veidike õigustatud” kasutamine)? No nagu on, aga tegelikult ei olnud asi üldsegi mitte selles, oma naist lõi ta selle pärast, et a) alkohol ja b) feminism!!! See, et ta näeb välja nagu siga ja enamuse ajast õndsalt poris püherdab, ei tähenda sugugi, et ta PÄRISELT siga oleks, sest süütuse presumptsioon!

Kunnusele omaselt on tekst muidugi vaheldumisi täis kuulsate inimeste tsitaate ja debiilsusi. Toon viimastest mõned näited:

Tähelepanu väärib asjaolu, et alkoholijoove on raskendava asjaoluna karistusseadustikus lausa eraldi välja toodud, kusjuures see on täielikus vastuolus elulise kogemusega, mille järgi toimib joove moraalselt kergendava asjaoluna.

Kui inimene tõsimeeli arvab, et joove on moraalselt kergendav asjaolu, siis minu jaoks pole automaatselt enam tegu moraalse inimesega. Erandi võiks ehk teha kellelegi, kes esimest korda elus alkoholi proovis või kes ei teadnud, et talle mahla sisse on viina pannud. Kõik teised teavad, kuidas alkohol neile mõjub, seesama Kunnus näiteks ei käitunud mitte sugugi üks kord täis peaga “moraalselt kaheldavalt”, vaid ikka päris mitu. Alkoholitarbimine on valik. Mulle näiteks ei meeldi see, et ma hakkan pillima iga kord, kui filmis koer ära sureb, nii et ma ei vaata selliseid filme. Võiks ju arvata, et inimesed, kellele ei meeldi see, et nad täis peaga naisega poksima ja võõraid naisi keppima hakkavad, ei tarbi alkoholi. Öelda siin juures, et “aga ta on sõltlane” (kas see sõltlane läks pärast esimest vägivallaepisoodi ravile? kui ei, siis on ka see otsus, väga märgilise kaaluga otsus) ja “kaine peaga on ta nii tore inimene” – see inimene vastutab oma tegude eest, sh ka alkoholi tarbimise või mitte tarbimise eest. Normaalsetele inimestele EI ole teadlikult saavutatud joove moraalselt kergendav asjaolu.

Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsfääri nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis on analüütilisele, alternatiiviga kõrvutavale pilgule tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga.

Ideaalis on kodu siiski igale naisele, mehele ja lapsele 100% turvaline koht. Mina näiteks olen iga oma kaaslast selle koha pealt täielikult usaldada saanud, pole olnud hetkekski hirmu, et keegi neist rusikatega vehkima hakkaks. Kas see tähendab, et meil on väljas poliitiline kaos? Aknast välja vaadates nagu ei tundu, ma lihtsalt ei loo suhteid Kunnusesugustega, vaid natuke ikka valin ka.

Abort. Kunnus leiab, et väga ebaõiglane on see, et naine ainuisikuliselt abordi tegemise või mittetegemise üle otsustab. Mul saavad sõnad otsa. Nii juba kord on siin ilmas, et me kõik otsustame OMA kehade üle. Mehed otsustavad, kas nad panevad oma peenisele kondoomi peale või mitte. Naised otsustavad (ideaalis), kas nad lasevad selle kondoomiga või kondoomita peenise enda sisse. Ja kui naine on rase, mõjutab rasedus konkreetselt tema keha, nii et loomulikult otsustab tema, mis ta sellega nüüd peale hakkab või ei hakka. See ei tähenda, et ma “kondoomide torkimise” heaks kiidaksin, aga siin oli Kunnus kas teadlikult valetanud või ideoloogiliselt kallutatud, jättes mulje, et seda teevad ainult naised ja siis muidugi juhtub, et mehed hakkavad raseda naisega vägivallatsema. Tegelikult on kahjuks see, et MEHED kondoomidesse auke torgivad, pille peidavad või muul moel rasestumisvastaste vahenditega manipuleerivad, tunduvalt tavalisem kui normaalne inimene arvatagi oskaks. Üks näide päris elust on see. Samuti on Kunnus siin sassi ajanud muna ja kana – väga palju on Eesti meediaski juttu olnud sellest, et tihti vägivaldsed mehed just TAHAVADKI, et nende naine rasedaks jääks (ja tihti vägivaldsus enne ei avaldugi), sest nad lähtuvad lihtsast loogikast, et rase ja lapsega naine on neist sõltuv ning on suurem tõenäosus, et ta ei lähe minema. Näiteks üks välismaine allikas selle kohta. Miks ma selle näite sisse tõin? Sest hoolimata sellest, kas rasestumisvastaste vahenditega “naljatab” (HAA-HAA) mees või naine, tappa saab hiljem enamasti ikka see naissoost osapool.

Tehnoloogia. Facebook ajavat suhteid lahku. Tõsi, on Kunnus mindki Facebooki kaudu endale külla kutsunud, aga ole nüüd inimene, need olid sinu enese suured tugevad näpukesed, mis seda klaviatuuri toksisid. Ei olnud see Zuckerberg, kes mulle ja ilmselt veel 20 naisele kirjutas, see olid ikka sina ise. Ja JÄLLE jõuame tagasi isikliku vastutuse mitte võtmiseni.

Ahjaa, läbi käis väide, et kui igale vastsündinule tehtaks DNA test, ei peaks mehed enam kartma, et hakkavad võõraid lapsi kasvatama, ja seega vägivald väheneks. Kratsisin kukalt, mis ma kratsisin, aru ma ei saa. Kunnuse enda suhtes oli ju tema see, kes võõraste naistega ringi aeles, kuidas siin see Kärdi lapse testimine nüüd vägivalla tõenäosust vähendaks? Või isegi kui me ainult üldises plaanis räägime, keskmine armukade mees oleks armukade ka siis, kui ta naine oleks viljatu – mitte ei ütleks, et “ah, see rasedaks nagunii ei jää, põrutage nii, nagu torust tuleb”.

Viimane lõik oli mulle üldse täiesti seosetu. Esiteks tegi haiget, et Sass Henno pahasti ütles, okei. Aga kuidas sellega seostub see, et eelmine president veits hoor oli? Ja mis mõttes saab täiesti tõsiselt (?) ohata, et “näete, petta võib, aga natuke taguda ei tohi”??? Üks on ebamoraalne (isegi mitte ebaseaduslik) käitumine, teine on füüsiline rünne, me räägime siin VÄGIVALLAST, olukorrast kus ohver võib vajada näiteks purunenud ninaluu tõttu haiglaravi või kehvemal juhul surra. Lisame siia selle, et sinu puhul polnud tegu “üksikepisoodilise” naljaga, vaid korduva tegevusega, nii et mis sul neist üksikepisoodidest jahuda. Ja pealegi (jah, kõik need erinevad asjad ongi tal ühes lõigus koos), kuidas saab rääkida sellest, et “vägivallatsejale ei keskenduta”. Eeldan, et Kunnus on ennast teemaga kurssi viinud ja teab, et psühholoogid ei soovita vägivaldsele paarile suhteteraapiat, sest üldiselt õpib vägivallatseja seal ainult ennast paremini õigustama (st ka vaimselt paremini vägivallatsema, kuigi Mihklike tundub niigi siin päris osav olevat) – ja tavaline psühholoogiline abi on meil ju tasuta. Ma saaksin aru, kui sa kurdaksid, et viinaravile ei saa tasuta, aga kas keegi peab tõesti sul kätust kinni hoidma (lootes, et sa kogemata selle käigus meile vastu ninnut ei rehma) ja käe kõrval su psühholoogile viima v? Kasva suureks, jumal küll. Iroonitsedes võiks öelda, et OLE MEES. Ole üle sellest feministlikust ajupesust, võta ohjad enda kätte ning saa ise hakkama ja hoolitse ka oma naise eest, nagu ÜKS TÕELINE MEES. Toksiline maskuliinsus on ju feministliku diskursuse surnultsündinud värdsünnitis. Mehed peavadki ise hakkama saada, mis neile ikka eraldi tähelepanu pöörata. Vastupidise väitmine oleks feministlik klišee.

Lõpetuseks. Mis on vahet Kunnusel ja keskmisel MRA-l? MRA-d ütlevad, et “mehed ei peksa, hoopis naised vägivallatsevad rohkem”, samas kui Kunnus ütleb, et “no mehed peksavad, aga neil on selleks ka põhjust”. 😀

Kui kiiresti vaatenurk muutub

Eelmine nädal oli lausa imeline trenninädal. Sõrmejõutsükkel sai läbi, mõtlesin võimsustsükli peale, et kas teha campust või mitte. Campus on siis see asi üleval, video on aastast 2015, nii et mõtlesin, et äkki oleksin nüüd natuke tugevam. No ja pühapäeval suutsin mingi lihase niimoodi ära tõmmata, et esmaspäeval ei saanud ei istuda ega astuda, mingi põletik oli ilmselgelt ka kuskil, sest pea käis kogu aeg ringi jne. Nii et suurema osa sellest nädalast olen mõelnud, et ei tea, kas juba joogat teha ja jalutada saab jne.

Üks päev plaanid võimsustrenni, teisel päeval rõõmustad, kui normaalses tempos üle ülekäiguraja saad. Inimene plaanib, jumal naerab või kuidas see oligi. Aga eks see ole ka täiskasvanuks saamise üks osa, et õpid selliseid asju rahulikult võtma ja lihtsalt seadistad end natukeseks ümber. Eile sain juba jooksmas käidud, Samsung Health väitis, et pea 15 km, mul on tunne, et tglt see valetas ja 12-13, sest mõõtsin raja jalutades kolme äpiga korraga üle ja kõik ütlesid, et üks ring (ma tegin 10 + pisut ringihuiamist) on 900 meetrit, nii et kümne ringiga sealt 15 km küll kuidagi välja ei meelita. Aga hea uudis on see, et nõuannetest on kasu olnud ja täna oli põlv igati normaalne. Hea ikka, kui palju intelligentseid inimesi lugemas käib. Ehk elame veel ka järgmisesse nädalasse.

All you need to make a movie is a girl and a gun

#bouldering 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mm, nädalavahetus. 😍 Antagu mulle andeks, aga vahepeal tahan mina ka lihtsalt “nii tore on” postitusi teha.

Meil olid töö juures kõik ekskremendid ka nädalavahetusel korralikult ventikas, aga kuna mind see otseselt ei puudutanud, kasutasin juhust ja nautisin esimest päikesepaistelist ilma üle kümne aasta või nii. Teoreetiliselt oli mul puhkepäev, sest reedel tegin sõrmetrenni ja täna on tsükli viimane sõrmetrenn, nii et mina plaanisin rohkem ilma nautima kaasa minna. Seda enam, et eelmisel päeval olin ma lisaks hangboard‘ile üle hulga aja ka ühe ebameeldivate nukkidega v5 ära roninud, nii et sõrmed on vatti saanud rohkem kui rubla eest. Aga no teate küll, kuidas sellega on, ikka paned “igaks juhuks” sussid kotti jne. Kuigi seekord olen ma enda üle väga uhke, hoogu ma seal ei läinud ja ronisin ise minimaalselt – mis sellest, et see oli suuresti tingitud sellest, et hõõrusin eelmisel päeval uute tossudega jala katki ning sussi paigaldamine ja jalas hoidmine tekitasid mõlemad suhteliselt põrgupiina, mis sellest, et mul oli kand korralikult ära vooderdatud.

Igatahes käisime Lohusalu rannas, kus on Lohusalu kivi. Ja selline meri:

Nii et eelkõige tegin ma rannas joogat ja aelesin niisama. Ujumas käisime ka, nii et nüüd on muidugi natuke nohu. 😀 Aga ülichill koht, vaikseks ajaveetmiseks suurepärane. Ilma kaela murdmata sügavasse vette jõudmine on vähemalt sama raske, kui kivi otsa saamine, aga kui ettevaatlikult ja rahulikult minna, saab hakkama küll. Kes ütles, et Eesti mehed joogat ei tee? Toits küll teeb.

Vaadake, linnud:

Sellest hästi vähesest, mis ma ronisin, tegin ma muidugi video ka, sest kuidas siis muidu (ma ise ütleksin selle põhjal, et kui paar kilo veel alla võtta, oleksin ma juba PÄRIS rahul, praegusega kannatab ka kenasti elada, aga seal on veel natuke arenguruumi). Huvitaval kombel on mul telefonis see esimene video heliga, aga arvutis mitte, aga no kes neid universumi saladusi mõistab:

Nüüd olen hästi natuke roosa ja megamõnus on. Selline tunne, et oled päriselt natuke puhanud, seda enam, et vastu eilset ma magasin 12 tundi järjest ka. Selle üle on ka hea meel, et täiega on näha, et nii sõrmed kui õlad on stabiilsemad ja vastupidavamad, kasu on olnud nii kaalulangetamisest kui teadlikust trennist. Vastupidavus on ka paranenud, mille eest saab ainult häid treeningpartnereid tänada. Kuigi, taevas teab, et eks neilgi ole omad vead.

Ahjaa, teid raudselt huvitab see ka, et täna kell 9 tuleb koju mu musirullike, kes on just 2 nädalat oma meesperemehe juures veetnud, kärgpere rõõmud, saab tibukese suvel maale (Tartusse) saata. Nad pidid täna paadiga sõitma minema. Nii et igas mõttes imeline nädalavahetus.

P.S. Vaatasin, et mul on üks poolik postitus, mis on inspireeritud Murca postitusest teemal “kas inimesed muutuvad suhtes/vallalisena” ja vvn-i postitusest teemal “kuidas kaaslast valitakse” – kas ma tõesti ei kirjutanud sellest juba kuu eest või nii? Või tahtsin kirjutada ja jäi avaldamata? Mitte ei mäleta.

“Rents teeb” aastast 2010 või nii

Täitsa pekkis, avastasin just mitme aasta vanuse pooliku postituse ajast, mil ma veel abielus olin ja ise pannilabidat teha tahtsin. See oli minu jaoks praegu nii naljakas, et otsustasin teistegagi jagada. Etteruttavalt olgu öeldud, et mitte ainult pole abikaasast eks saanud, vaid see pannilabidas ei saanud iial valmis. Vedasin selle endaga veel järgmisesse üürikorterisse kaasa, aga lihvimiseni ei jõudnudki, sest no krt, ei ole mul seda püsivust tuimaks nühkimiseks. 😀 Lugu igatahes oli selline:

Nagu juba öeldud sai, leidsin omale sobiva puutööringi, mis koosneb kahest inimesest (õppivast minust ja õpetavast abikaasast) ja kodus leiduvatest vahenditest. Nüüdseks oleme vaikselt pihta hakanud. Palju abi oli ka raamatust “Puutöö A&O“, kust saab olulisi näpunäiteid. Näiteks:

Kasuta häid tööriistu ja ära laena neid sõpradele. Sa ei taha ju ilma jääda ei sõpradest ega tööriistadest.

Algselt pidime juba laupäeval alustama, aga palav ja jaanipäev ja muud jutud, nii et kõik venis. Kolmapäeval jõudsime reaalselt nii kaugele, et läksime kuuri ja leidsime sealt kaks puujuppi:

Jätka lugemist

Ei ole võimalik võtta ainult ühte kartulikrõpsu

Olen varem ka öelnud, et arvasin, et see on mingi imelik nali, sest mis seal siis ära ei ole, võtad lihtsalt. Tavaliselt ma ei võta ühtegi, sest no üldse ei isuta. (Teine samasugune asi on popkorn – see maitseb nagu papp ning soola või võiga maitseb see lihtsalt nagu papp soola või võiga.)

Aga paar päeva tagasi tõi isa mulle Lätist paki maapähkleid, tõsiselt suur pakk – ja ma keerasin selle lihtsalt kolme õhtuga endale sisse, sest isegi kui möödaminnes peotäie võtad, oled minuti pärast uue järel. Ma nimelt hoian selliseid asju tavaliselt käeulatusest natuke väljas, et peaks vähemalt püsti tõusma, või suisa teises toas, sest siis ma ei viitsi järele minna, aga nendega ei aita miski. Ikka sööd.

Ja vaadake, mida ma teha oskan! TEGELIKULT peaks ideaalis muidugi puusad käte kohale minema ja nii saaks ka õlad käte kohale jääma, aga no mul on liiga lühikesed jalad ja iga kord, kui ma üritan joogaplokkide pealt näiteks lükata neid puusi, on mul siiani tekkinud tunne, et kohe kukkun ja saan surma. Nii et nüüd, kui mul on hoopis piisavalt jõudu, et jõuga end selles asendis hoida (kui keegi aru ei saa, siis jalad on õhus, eks ole, varbad vastu käsi), saan ma end kohe varsti jõuga õigesse asendisse viia ja edaspidi rohkem tasakaalule lootma jääda. 😀 Aga see on veel homne päev, esialgu olen ma jätkuvalt tugev.

Muidu käisin jooksmas. Üle kahe aasta (suht täpselt, ma viimati jooksingi 2015 juuli alguses), ma ei tea, kas mäletate, aga eelmine kord jäi pooleli, sest alguses oli põlvevigastus ja pärast seda vajus lihtsalt ära. Nagu ma selles postituseski mainin, siis mu keha valutab kogu aeg. Nii et eile hakkas mu põlv mulle juba ca kümne minuti pärast mingit jura ajama. Meie omavaheline vestlus nägi välja umbes selline:

Põlv: “Kuule, ma vist valutan.”

Mina: “Mis mõttes sa VIST valutad? Valutad siis või ei?”

Põlv: “lol, idk”

Mina: “Mis mõttes sa ei tea? Nahhui, ära aja närvi mind, valutad või ei valuta, raisk???!!!”

Põlv: “Pohh, YOLO.”

No ja ei hakanudki valutama. Imelik oli, aga valutama ei hakanud. Varasemast mäletan, et esmalt oli imelik ja 10 minuti pärast juba valutas korralikult ning pärast seda liipasin ülejäänud päeva ringi. Seekord oli terve jooksu aja tunne, et “äkki ta on natuke ohhoo”, aga jooksin oma 51 minutit ära (ajalimiit tulenes sõpradest, mitte minust, sest olin lubanud hiljemalt pool seitse kodus tagasi olla, et me ujuma ja sauna saaks minna, tunnikese oleks igatahes kenasti ära jooksnud, võhma oli). Telefon väitis, et ma läbisin selle 51 minutiga 9,48 km, mis tundub mulle pehmelt öeldes kahtlane, sest enda meelest sörkisin ma üsna rahulikult ja aeglaselt, pea 10 km tundub mulle vähem kui tunni kohta ikka suur number. Aga samas kõnnitakse ju tunniga kuus km, nii et ehk tõesti. Ma nimelt varem pole kunagi distantsi mõõtnud, ainult aega, et aeroobse trenni jaoks vajalik ära tuleks, nüüd lihtsalt telefonid näitavad nagunii kõike automaatselt ju.

Aga täna hommikul on põlv NII imelik, et võttis kohe natuke lonkama. Töökaaslased märkisid abivalmilt, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui vaheldumisi joosta ja rattaga sõita. Ma olen miskipärast üsna kindel, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui mõlema asemel mõnusalt diivanil vedeleda ja elu lõpuni ronimisega piirduda. Aga noh, igaühele oma. Kahe tunniga oli põlvevalu kadunud ka, nüüd kõnnin juba normaalselt, nii et ehk ikka julgen mingil hetkel uuesti proovida.

Ja Macklemore’i “Glorious” on täiega hea laul:

Tervitan Martinit Saaremaalt!

Sõitsin mina täna bussiga. Uskuge mind, pooled head lood Tallinnas algavad selle lausega. Sõitsin mina täna bussiga, oli pühapäeva lõuna, nii et loomulikult oli bussis ka kaks juba/veel täis meest. Üks neist selline neandertaal, kui viidatud kultusfilmi sõnavara kasutada – näost näha, et kõige arukam pole. Teine oli täitsa okei ilmega (ja ajas normaalsemat juttu), kuigi oli kaetud selliste tätoveeringutega, mida väljaspool vanglaseinu väga tihti ei tehta – näete, ei saa diskrimineerida, tema oli normaalsem selles grupis.

Igatahes. Esmalt pakkus neandertaal vastas istuvale vene vanamehele õlut ja seletas talle, et rääkida tuleb ikka eesti keelt, sest me elame Eestis. “Aga tegelikult mulle venelased täiega meeldivad, enne tulgu siia venelased kui pagulased.” (Vene pagulasi ei mainitud, see ilmselt pole võimalik variant.) Sinna otsa saime muidagi kuulda, kuidas ta käib Rootsis tööl (“ainult mingid liinitöölised käivad Soomes, praegu käivad ikka KÕIK normaalsed inimesed Rootsis”) ja kuidas seal olevat mingi neeger kedagi vägistanud. Ja teate mis??? (Rahvas ootusärevalt:”MIIIIIS???”) See neeger oli pagulane!!!

Nagu Jeesus Maria, ma mõtlesin, et ei saa enam hullemaks minna. Aga alati saab! Järgmiseks üritas tüüp minuga juttu alustada, aga ma teesklesin, et ei kuule, ja olin ninapidi nii sügaval telefonis, et oleks peaaegu sinna sisse vajunud. Nii et minust läks see kirves mööda. Küll aga astus samal ajal bussi üks musta patsiga noormees ja istus pahaaimamatult Tõelise Eestlase vastu.

“What’s your name?”

– “Martin, aga minuga võib vabalt eesti keelt rääkida.”

“Ahsoo, ma vaatasin, et sa oled nii tõmmu, nagu mingi pagulane.”

– “Ei, ma olen Saaremaalt.”

“No aga kus sa TEGELIKULT sündisid? Sa näed täiega välja, nagu sa oleksid Brasiilias sündinud!” (Mina ka ei tea, kuidas sünnikoht nahavärvi mõjutab, mitte geneetika, aga no minu arust nägi Martin välja nagu tavaline eestlane, mis sellest, et tumedate juustega.)

Mul oli selle aja peale vaesest Martinist juba täiega kahju, kuigi ta ise tundus asja pigem huumoriga võtvat. Õnneks käskis neandertaali sõber ka tal suu kinni hoida, saime viimased paar peatust üsna vaikselt sõita. Martin tuli isegi minuga samas peatuses maha, ma pidin NII palju vaeva nägema, et mitte tema käest küsida, kas ta on ikka PÄRIS kindel, et ta Brasiiliast ei ole. Meenub kohe Sander Õigus, oma jutuga sellest, et inimesed ei julge enam solaariumiski käia (tal on muide ka teine naljakas video Saaremaal käimisest):

Kunst ikka inspireerib elu ja elu inspireerib kunsti. Igatahes ma loodan, et sul läheb hästi, Martin.

Vau

Alles paari päeva eest kirjutasin sellest, et väike Arseni vajab abi ja puudu on vähemalt 25 tuhat eurot – nüüd võib lehest lugeda, et annetuste abil saadi kokku rekordsumma, kõigest ühe nädalavahetusega annetasid inimesed 150 000 eurot. Täiesti imeline, kui paljud inimesed on valmis õla alla panema, kui keegi on tõesti hädas ja ainus, mis puudu on, on raha.

Teisest teemast. Õhtulehes on artikkel sellest, kuidas soorollid on paigast ära ja naised ei sünnita, sest tahavad ülikoolis käia ja karjääri teha, erinevalt 30 aasta tagusest ajast, mil naised olid kodused. Ma lugesin seda artiklit sellise huviga, nagu räägitaks paralleeluniversumist. Ma nimelt olen praegu 31, tädi on minust paar aastat vanem. Ja ma mäletan jutte sellest, kuidas mu vanaema läks põhimõtteliselt nutuga tagasi kolhoosi tööle, sest nõukogude ajal ei olnud lihtsalt luksust lapsega poolteist (või suisa kolm!) aastat kodus olla, nõukogude inimene pidi tööl käima. Kommunistide meelest oli naine ka inimene, seega pidi ka naine tööl käima. Lapsi kasvatasid sõimed ja lasteaiad, kus hoolitseti selle eest, et lapsest ikka korralik Nõukogude inimene kasvaks. Mina isegi olen natuke sõimes käinud. Mu oma vanaisa olevat suisa tööpõlgurluse eest kinni istunud (mis on üsna ulmeline, üldiselt suudeti end ikka kuskile fiktiivselt tööle sebida vms, aga tal olid teised prioriteedid). Ma arvasin, et see oli tollane paratamatus – kas tegelikult oli tõesti olemas ka see variant, et läksid ja ütlesid kuskil, et “vabandust, ma olen kodune pereema, keedan putru ja koristan ning ei kavatsegi tööle minna”?

Samas tunnistan ausalt, et mina mäletan rohkem 90ndate algust, siis olid nagunii kõik vaesed, nii et tollal võis tööl käimine ja pidev skeemitamine pigem sellest tingitud olla (sest töökohustust ju enam polnud). Aga see viib ikkagi põhimõtteliselt sama küsimuseni – kes kurat sai 90ndate esimeses pooles üldse lubada ühe täiskasvanud inimese koduseks jäämist? Minu ema oli vennaga küll üsna mitu aastat kodus, aga ma mõtlen seda varianti, et ema JÄÄKSKI koduseks perenaiseks, minu tutvusringkonnas küll keegi endale lubada ei saanud. Töötav ema ja mõne lapsega piirdumine oli sotsiaalne paratamatus, mitte põhimõtteline valik. Kas ma olen tõesti mingist eriti vaesest sotsiaalsest klassist ja olen suutnud kolmandiku elust ära elada, ilma et ma oleks aru saanud, et mul tegelikult olid rauast mänguasjad?

Ja hoopis kolmandast teemast. Keegi ütles mulle just täie veendumusega, et rohkem kui kahte asja pole ju võimalik korraga õppida. Kui ma ütlesin, et mulle päris nii ei tundu, sest me veedame ju kõik minimaalselt 12 aastat nii, et õpime kogu aeg umbes kümmet erinevat ainet paralleelselt (pärast neid 12 aastat on need ained vähemalt omavahel seotud, enne mitte eriti). Ja taibukamad meist saavad ikka midagi nii ajaloost kui ka keemiast selgeks. St spetsialiseerumiseks peab muidugi ühel hetkel teemasid kitsendama, aga mulle tundub küll, et kuni olemas on mingi kombinatsioon huvist, vajadusest ja varasematest eeldustest, võib vabalt õppida. No ütleme, et inimene peab õppima tööl uut printerit kasutama või kodus naisele uut pirukat küpsetama – kui ta on varem mingit printerit kasutanud või kasvõi suppi keetnud, siis ilmselt omandab ta need oskused hulga kergemini kui näiteks astrofüüsika põhitõed, millega tal varasem kokkupuude puudub. Kui inimene on aga astrofüüsikast ise väga huvitatud, jääb see talle raudselt sellest hoolimata meelde, eriti kui ta lugedes midagigi aru saab. Kas ma olen liiga positiivne või ehk siiski inimesed ei jää pärast 20. sünnipäeva lolliks, kui ise ei taha?

Ja neljandaks. See minu kritiseerimise teema, kus inimesed kritiseerivad (ise nõuandeid või abi pakkumata) mingit ilmselgelt pooleliolevat protsessi, mille puhul keegi pole väitnudki, et tegu oleks suure kunsti ja ideaalini jõudmisega (nagu minu ronimisoskus või kätelseisu kvaliteet, kus tahetaksegi näidata samm-sammulist arengut, võrdlust eilse minu ja tänase minu vahel, mitte minu ja maailma parima kätelseisja vahel). Noh, nende minu näidete puhul on tegu selliste asjadega, et ma kirtsutan nina, irvitan ja mõtlen, et ju sellel inimesel king pigistab ja tuju on paha ja no ega see tema süü ei ole, et ta natuke lollakas on. Aga nüüd oli taas internetis üleval selline teema, kus inimesed leidsid, et igati okei on hakata avalikus foorumis mõnitama ema*, kes jagas videot sellest, kuidas tema kõnehäirega laps (kelle osas spetsialistid väga lootusrikkad on ja arvavad, et ta võib vabalt sellest jagu saada) vahepeal arenenud on. Ta ei väitnud kuskil poole sõnagagi, et titt räägiks/laulaks nüüd teiste omaealistega samal tasemel, vaid ta jagas videot sellest, kuidas ta laps TEMA VARASEMA SEISUNDIGA võrreldes arenenud on – ja ikka leidsid mingid inimesed, et on normaalne avalikult arutama hakata, et laps on ju ilmselgelt väärakas, aga pole ka imestada, sest ema on ka. Ja sellises olukorras saan ma küll nii vihaseks, et tahaks kedagi lüüa, päriselt. Kui sul on nii väga vaja sellistel teemadel rääkida, siis mine ja klatši sõbrannaga ja ehk on teil mõlemal hiljem toredam olla. Kes meist seda vahel ei teeks. Aga selliseid asju lahatakse avalikus foorumis meelega just selle teadmisega, et küll see jutt selle emani jõuab. Sest nii väga tahaks iga ema kõige õrnemat kohta torkida. Ja mul ausalt ei ole hiljem häbi ka, kui ma sellist asja lugedes automaatselt mõtlen, et nende kirjutajad võiksid kuskilt kõrgelt alla kukkuda ja hulkuvatele koertele söögiks jääda. Nii et alustasime sellega, et “küll me oleme head inimesed”, aga lõpetame ikka nentides, et “aga ikka ilgeid värdjaid on meie hulgas ka”. Päev nagu iga teine. 😀

* Ma tean, et pooled saavad nagunii aru, kellest siin jutt, aga ma ei taha tõesti omalt poolt veel nii nõmedale asjale klikke tooma hakata, nii et ei pane linke ja päris nimesid siia.

  • Rubriigid