Kellegi meelt nagunii ei muuda

Lugesin eile seda vaidlemist laste juuksevärvimise teemadel ja imestasin esimese hooga, et kuidas küll ema, kes jättis lapsed vaktsineerimata, sest “äkki on kahjulik” (hoolimata suurest hulgast teadusartiklitest, mis vastupidist väidavad), ei näe mingit probleemi väikelaste küünte või juuste värvimises, kuigi seal on, just vastupidi, hulk artikleid, mis kinnitavad, et oleks nagu põhjust ettevaatlik olla. Ja siis taipasin, et tegelikult on see ju igati järjepidev käitumine.

Kumbki otsus ei põhine ju mingil teadusartiklite analüüsil vms, kõik otsused on tehtud tunnete tasandil. Vaktsineerimise kohta räägitakse internetis koledaid asju, nii et see tekitab halva tunde, ärme tee. Enda juukseid ju värvin ja ega ma mingi debiilik ole, nii et on tunne, et kui hull see ikka olla saab (sest sellest, kuidas laste nahk ja juuksestruktuur ja küüned täiskasvanute omast erinevad, kanaemad Facebookis ei pasunda, nii et ei teki seda negatiivset emotsiooni – on hoopis rõõmsalt naeratav laps). Puukentsefaliidivaktsiin ühel hetkel tehti – ilmselt kuskilt saadud negatiivse emotsiooni toel, sest nähti telekast, mis mittevaktsineerimise tulemus võib olla. Ja me kõik teeme selliseid asju. Näiteks väga tavalised on spordisõbrad, kes ratsutavad või ronivad rasedana rahulikult kuuenda-seitsmenda kuuni välja – mis vahel on teadlikult võetud risk, aga tihtipeale lihtsalt ikkagi emotsioonipõhine “siiani pole ma kukkunud, mis siin ikka juhtuda saab”.

Selge see, et inimesed pole loogilised või teevadki teadlikult neid füüsiliselt kahjustavaid valikuid. Me kõik võtame mingeid riske, kas või suurlinnas elamisega, kuigi teame, et sellise elustiili tulemusel on meie kopsud võrreldavad suitsetajate omadega. Statistika näitab, et kuigi arstid suitsetavad tavainimestest vähem, on see erinevus silmatorkav ainult kopsuarstide puhul, kes peavad suitsetamise vilju iga päev nägema – inimene on valmis muutusi tegema ainult siis, kui ka mingi emotsioon tagant tõukab. Ja inimene on loll, mõelge kas või sellele, kuidas naisteadlased elavhõbedaga küüsi lakkisid või kuidas uusi avastatud narkootikume rõõmsalt koduperenaistele lisaenergia saamiseks soovitati – me mõtleme alati ohutud asjad (“issand, laps jalutab üksi kooli”) ohtlikumaks, ja eriti ilusate läikivate või mõnusate asjade puhul mõtleme, et mis siin ikka juhtuda saab, kuni ükskord nina hunnikusse surutakse.

Mis kahjuks tähendab ka seda, et kuni vaktsineerimine pole kohustuslik, on alati mittevaktsineerijaid. Mina päriselt hääletaksin selle erakonna poolt, kes lubaks vaktsineerimise kohustuslikuks teha, eeldusel, et see EKRE pole. 😀

Advertisements

elus

Mul ei ole midagi väga põnevat öelda, sest see haigus käib nagu sinusoid, täitsa tõsiselt. Teiseks tundub seal olevat mingi mõtlemisvõimeline tegelane, kes istub ja arutab endamisi, mida VEEL annab pekki keerata. No täpselt selline, et okei, köha annab järele (ei lähe üle, annab pisut järele) – ahhaa, lööme nohu käiku. Nohu nagu hetkeks läks kergemaks? Nüüd võiks põletik igemesse lüüa – ja see viimane on megarõve, ma tean, et siit tuleb neli-viis päeva valu ja ebameeldivust ja ainult kohupiimakreemi jms söömist. Või no mitte nii hull, praegu teen ka pannkooke, aga päev algab nii, et ärkan esmalt valu peale üles, löön esimese ibuka sisse, siis magan veel natuke ja siis hakkan askeldama.

Ainus asi, mis närvi ajab, on see, et ma ei saa endale lubada kohvi jms, mis seda ärritada võiks. Kaua ma lürbin vett nagu mingi straight edge radikaal.

Kusjuures naljakas on see, et ühel mu heal sõbrannal on see gripp täpselt sama kuluga edenenud (ilma igemepõletikuta muidugi, see on minu isiklik) – aga ta on juba paar kuud Itaalias, mitte siin. Nii et suisa rahvusvaheline taud. No igatahes on mu diibid mõtted taandunud jne, nii et vist elan ikka üle. Olen siin haigeolemise kõrvalt saanud vaadatud Tähevärava Atlantise sarja – ja kuigi ma ehk hakkasin seda vaatama selle pärast, et seal mängib noor Jason Momoa, siis jäin ma seda vaatama hoopis teiste väga toredate naljakate tegelaste pärast (kuigi sarja hashtagi instas kasutades saab eelkõige muidugi tema pilte 😀 ). Momoa Ronan oli veits liiga üheülbaline, aga teised karakterid läksid väga lahedaks, nii et mul on hea meel, et ma alla ei andnud – alguses nimelt tundus sari veits liiga lihtne ja ebaoriginaalne, aga kuskil kolmandas hooajas hakkasid järsku hoopis teise kvaliteediga asjad tulema (mis ajaliselt kattus täpselt selle ajaga, kus päris Stargate ära lõppes, nii et ma ise mõtlesin, et ehk saadi sealt head autorid üle vms). Igatahes oli see lõpuni välja nii hea, et oleks see lõppenud täna, oleks Netflix selle üle ostnud ja edasi teinud – aga no aastal 2009 veel sellist nalja ei olnud.

Sirru muidugi pidi end pooleks naerma ühe CSI-stiilis tehtud mõrvamüsteeriumi osa peale, mis toimus paralleeluniversumis, kus üks Wraith (eestikeelne vaste on vaim või kummitus, aga need on ikka hulga kurjemad tegelased kui tavalised kummitused, need imevad kogu su elujõu, kuni enam midagi alles ei jää) juhuslikult Maale jõuab ja peab end varjama – mida ta edukalt teeb, teeseldes, et ta on metalhead. Mis noh, ega mina hästi aru ei saanud, miks ta üldse meigiga vaeva nägi, tol hetkel oleks Eesti skeenes kõik õlale patsutanud ja öelnud, et väga äge, lase edasi – see riietus ja stiil ja ähvardus kõiki maha tappa jne. Üks neist kollidest tehti sarjas ka nii sügavaks tegelaseks, et tema oli peamine põhjus, miks ma pärast sarja otsasaamist nüüd kohe ka sellele järgnevat aega kirjeldava raamatu ostsin, sest ma pean ju teada saama, kas Todd jäi ellu või mitte!

Ahjaa, internetis arutatakse jälle, kas internetis kujutatav elu on võlts või mitte. Nagu keegi neist tõsimeeli näiteks tahaks iga tunni aja tagant selfit sellest, kuidas ma jätkuvalt arvuti taga istun. Ainult seda ütlen küll ausalt, et kui ma üritaksin Sirrut veenda, et me peaksime kuskil metsas ainult pildistamiseks peatuse tegema, saadaks ta mind pikalt – või vähemalt pildi peale raudselt ei tuleks lihtsalt või ei osaleks üldse kogu selles tsirkuses. Isegi mingeid joogapilte ma ei saa talt viit järjest paluda, sest no ta ei viitsi jännata sellise asjaga. Nii et kui ma tõesti talt enamvähem normaalse näoga pildi kahekesi välja võlun, on tal parajasti tõesti ka üsna hea tuju. 😀

Ja no see-eest on tal muud head omadused, kui ma näiteks ostsin endale natukene pärast teda uue lugeri* ja avastasin, et hoolimata müüja kinnitusest, et erineva seerianumbriga toodete ainus vahe on partiierinevus, oli seal tegelikult ka kerge värvierinevus ja minu karbis oli pisut tumedam masin, oli ta valmis mu ainult pisut kortsus kulmu nähes kohe valmalt kinnitama, et talle on alati see värv rohkem meeldinud ja ta rõõmuga vahetab ära. Väga mõnus on kusjuures, mu eelmine oli nii vana, et automaatselt ümbritsevaga kohanev taustavalgus/soojus, pilveühendus (vajadusel sünkroniseerib raamatut üle mitme seadme) jms tundub täiega luksuslik. Okei, eredust ma ikka tavaliselt timmin veits tumedasse tuppa minnes, aga seda on puutetundlikult ekraanilt megalihtne teha. Tundsin lihtsalt, et pärast rasket sügissemestrit ja megarasket jaanuari tahan iseendale kingitust teha. Nüüd on kohe hea meel, ma ikka oskan end rõõmustada.

Muide, olen täna ainult kaks ibukat võtnud ja väga ei valutagi. Ei pidanudki korralikult iga nelja tunni tagant kühveldama. Hakka või lootma, et varsti saan taas inimese kombel elada ja hommikukohvi juua jms.

* Küsisin poes ka lugerit – müüja küsis, kas ma pean e-lugerit silmas. Küsisin siis vastu, et milliseid muid lugereid neil muidu veel pakkuda on. See on küll see koht, kus ma olen radikaal, siin oleks aeg keeleuuenduseks, kaua me jändame selle eesliitega, mis midagi juurde ei anna.

Kas me teeme head või halba?

View this post on Instagram

It's okay. We all are a little bit psycho. 😂

A post shared by BitchSlayings (@bitchslayingsofficial) on

Oodake, ma kohe räägin teile. Mul on mõte, mida ma tahan arendada, aga ma olen jätkuvalt veidi haige ja see mõte on üsna laialivalguv, nii et mul on sellega natuke raskusi. St olge kannatlikud, ma annan oma parima, eks ole. Põhimõtteliselt olen ma viimaste kuude või pea terve aasta valguses palju mõelnud kaassõltuvusest, sest elu viskab mulle PIDEVALT selle näiteid näkku. Kohati jääb tunne, et inimene on nii sügavalt karjaloom, et ta ei oskagi teisiti, nii, kui sa annad talle võimaluse, ehitab ta oma elu nii tugevalt teisele inimesele – ja on ise veendunud, et tal on selleks täielik õigus, sest eile ju sai, järelikult peab täna ka saama. Ja see algab ometi süütutest asjadest, nii et raske on aru saada, kust nüüd läheb see piir abistamise ja süveneva probleemi võimaldamise  või isikliku arengu takistamise vahel. Alustan pehmematest näidetest ja liigun karmimate peale.

Näiteks. Sirrule ei meeldi tolmuimejat kasutada. Seda on vähe öeldud, ta pole ilmselt kordagi meie kooselu jooksul seda kasutanud. Mulle jälle ei meeldi putru teha, sest mul pole seda kannatust, et seista selle poti kõrval. Nii et tema teeb putru ja mina võtan tolmu – tundub aus ka, sest mina püherdan ju pidevalt põrandal ja no minu koer on see suurim karvaallikas. Kummalegi meist ei meeldi nõusid pesta, nii et peseb see, kes viitsib – ja kuidagi on niimoodi välja kujunenud, et see, kes märkab, et teine on näiteks nõud ära pesnud, või see, kes on raamatut lugenud, sel ajal, kui teine süüa teeb, tänab alati teist, sest no see on kena ju, et inimene nõusid pesi või mulle süüa tegi. Ja pole nagu probleemi, sest kui mul on vaja putru teha, siis ma teen putru. Ja Sirrust on kena, et ta tavaliselt seda ise teeb, eks? Aga samas nägin just perekonda, kus naine (taustaks: peres on kaks autot, mõlemal on juhiluba, mõlemad on üle viie aasta igapäevaselt sõitnud, kumbki pole invaliid) täiesti tõsiselt vihastas mehe peale, sest meest polnud suvalisel põhjusel kodus ja naine oli sunnitud iseseisvalt paarkümmend kilomeetrit oma asulast välja teise asulasse sõitma. Ja ta jättiski minemata ja ütles mehele, et “sinu pärast ei saanud ma minna” – sest mees on kogu aeg väljaspool nende asulat ise sõitnud ja naine usubki nüüd täiesti raudpoltkindlalt, et ta ei saa ju ometigi ise väljaspool väikelinna X sõita, nalja teete v. Ehk siis terve selle aja on mees mõelnud, et tegu on abistava ja ehk isegi kena meheliku žestiga, aga tegelikult on see võimaldanud naisel kinnistada alusetu hirmu mingi tegevuse ees ja tekitada tema enda meelest õigustatud ootuse, et keegi teine PEAB sellega nüüd tema elu lõpuni tegema. Ning see on alguse saanud täpselt sellest samast “no miks ta peaks sõitma, kui talle ei meeldi ja ma saan seda tema eest teha” põhimõttest, millest meiegi lähtume. Ja nad elavad hetkel väikelinnas, aga noored inimesed, mis siis saab, kui nad on sunnitud töö pärast kas või Tartusse kolima? Siis käib ainult bussiga tööl või, sest suur ja kole linn ning metsik liiklus?

Või trenn. Ma olen näinud nii mitmeid inimesi, kes teise partneriga hakkavad hulga paremini ronima, sest kuigi esimene partner on nende väga hea sõber (või mõnel juhul isegi romantiline kaaslane), hoiab ta ronijat konkreetselt tagasi. ERITI, kui ta on romantiline kaaslane. Sest siis ta ei julge öelda, et “proovi ikka raskeid asju”, sest äkki saab sõimu – või mõni mees näiteks tahab oma naist kogu aeg kaitsta ja hoida ning ütlebki asju stiilis “see võib sulle keeruline olla”. Ja siis näed seda naist korra ilma meheta ronimas ja piff konkreetselt paugutab kaks greidi kõrgemaid radu kui tavaliselt. Eriti hull muidugi, kui mõlemad on veidi vingatsid ja siis võimendavad teineteist. Trenn on väga selline asi, kus areng eeldabki mugavustsoonist väljaminekut – kui sulle istub mõte sellest, et ma tiksun siin sama asja peal järgmised kümme aastat, siis miks ka mitte, aga mõne puhul on konkreetselt näha, et nad on võimelised nii palju enamaks, ja siis jookseb keegi kohale ja ütleb, et “musirullike, see on sulle ehk ohtlik”. Nagu mis me siin teistest räägime, ma pean vahepeal keelde hammustama, et mitte Sirrule seda öelda. 😀 Tuletan meelde, et kui vaja, annan esmaabi jne. Väga ohtlikke asju sunnin enne ülaltjulgestuses harjutama jne, eriti kui ronime kahekesi ja autoni oleks teda murtud jalaluuga pikk tee lohistada vms. Ehk siis see on see üks valdkond elus, kus ma tunnen, et ma tõesti üsna hästi tean, kust läheb toetamise ja kust tagasihoidmise piir – sobiv kaaslane on toetav mootor, mitte ankur.

Aga näiteks raha. Pole vahet, kas blogis või päris elus. Oli kunagi üks blogija, kes pidevalt nurus oma blogis raha, sest no kuidagi ei tulnud ots-otsaga kokku. Ühelt poolt oli kahju, sest tal ilmselgelt oligi raske aeg, aga samas kirjutas ta asju stiilis “ostsin just viimase raha eest kolm apelsini ja ühe mineraalvee” (kõlab nagu Kaur Kenderi kirjeldus mingis romaanis sellest, mida narkoõhtul ostetakse, aga vannun, oli blogist) – ma olen ise vaene olnud, kui ma olin vaene, siis ma EI ostnud viimase raha eest mineraalvett ja apelsine. Kas te teate, mitu faking pakki makarone selle sama raha eest saab? No rääkimata sellest, et inimene kirjutas blogis, kuidas ostis viimase raha eest mineraalvett, ja samal ajal ühised tuttavad internetis irvitasid, et eile õhtul tellis taksoviina, eks täna hommikul oligi ilmselt vaja viimase raha eest seda vett. Ja no mu käsi ei tõuse sellises olukorras seda ülekannet tegema, sest mul on tunne, et äkki see inimene õpiks natukenegi normaalsemaid valikuid tegema, kui inimesed ei toetaks. Mis on üldiselt asjatu lootus – ta on nüüd igati iseseisev, aga mine võta kinni, kas tänu sellele või sellest hoolimata. Võib-olla kasvas lihtsalt suureks, paljud meist kasvavad. Mõned ei kasva ka. Nagu mu treener ütleb, tahaks kuidagi saada täiskasvanuks, ilma et kasvaks ennast täis. Vabandust, liiga diibiks läheb jälle.

Igatahes. Hiljuti palus keegi enne palgapäeva paar sotti laenu, sest näpud väga põhjas, just oli kolimine jne. Oli küll just kolimine, mõistsin, aitasin. Ja konkreetselt järgmisel päeval nägin teise sõbra Instas pilti sellest, kuidas nad X-iga “Eesti tarbekunsti toetavad”. Ütleme nii, et pool sellest rahast, mis ma andsin, läks julgelt sinna ära – ja see ei olekski minu asi, aga sa valetasid mulle. Öelnud siis, et tavapärase elustiili jaoks ei jätku, see on hoopis teine lugu kui “pole söögiraha”. Ja ta maksis selle ka kenasti tagasi, aga kui inimene kogu aeg küsib (sest see polnud esimene kord), siis sõbra puhul hakkad ikka mõtlema, et sa ju ei aita teda tegelikult, ta ei iseseisvugi kunagi, ta lihtsalt õpib, et ta ei peagi planeerima, sest keegi teine hoiab kogu aeg pinnal (mis on ka põhjuseks, miks ma üritan sõpradele mitte laenata, vaid pigem kingin väiksemaid summasid, lootuses, et nad teevad mõistlikke valikuid ja järgmisel kuul ei pea küsima). Ja no tuttava puhul saad potentsiaalset kasu/kahju liita ja lahutada – kui tead, et ta tagasi maksab, on laenamine selles mõttes potentsiaalse plussmärgiga, et sa ei kaotanud midagi, aga võitsid sotsiaalset kapitali. On sul seda vaja? On sul endal kuu lõpus näpud põhjas? Minule läks tookord väga hinge, sest ma olin just plaaninud annetada ühele haigele tüdrukule, kellest Postimehes kirjutas, aga kuna inimene oli näljas, tegin enda jaoks loogilise järelduse, et esmajoones toetame lähiümbrust ja seejärel liigume kaugemale – et avastada, et oleks ta vaevunud oma tarbekunstiga paar päeva ootama, oleks üks väike laps ehk natuke rohkem abi saanud.

View this post on Instagram

#depression #humor #funny #emo #fuckit #die #jokesonyou

A post shared by Kyle Godin (@that_guy_tazz_1488) on

Või tõsisemad näited, sellest, kuidas toetamine kasvab üle pidevaks õpitud abituse süvendamiseks. Vanemad ikka toetavad oma lapsi ja vähemalt minu tutvusringkonnas oli väga tavaline, et kui laps sai täisealiseks ja sai load (no üldiselt see käis ikka käsikäes), sai ta ka mingi vana auto. See on ju toetamine, eks? Nii kena ju vanematest? Isegi selliseid inimesi oli mul tutvusringkonnas, kes julgesid vinguda, et nad ei saanud päris tutikat autot – ja isegi selliseid, kes selle saidki. Mis on selline piiripealne, aga okei, ütleme siiski, et toetamine. Ja siis lähevad aastad edasi, pea kõik elavad juba omaette, juba on elukaaslane, mõnel juba laps või kaks, kõik vähemalt 25, kõik käivad tööl. Ja ikka osadel inimestel maksab (mõnel juhul pensionärist!) isa nii autoliisingu kui ka kõik võimalikud remondikulud. Ja neil inimestel pole häbi õlgu kehitades öelda, et “aga mul on ju autot vaja ja ma ise ei saa seda endale lubada”. Kas see isa teeb nüüd halba või head, kui ta jätkuvalt maksab autoliisingut inimese eest, “kellel on autot vaja, aga kes ei saa seda endale lubada”?

Blogides paistab käitumise vastuolulisus muidugi eriti eredalt silma, sest seal ei ole võimalik niimoodi gaslight’ida, märk jääb maha. Ja vahel ma ei saa aru, miks mõnes blogis käib alati kaasakiitmine, mõnes aga mitte kunagi. Näiteks ma olen raudpoltkindel, et kui Morks kiruks oma blogis seda, et tavapärane antikangelane taas ei maksa elatist, siis inimesed ütleksid, et on ikka tõbras – aga kui Morks kirjutaks sellest, et naaber on tropp, sest jalutas mööda, kui tema briketti ladus, ja ei pakkunudki abi, siis kutsutaks ta ikka väga kiiresti maa peale tagasi, eeldusel, et ta pole just eelmisel päeval kirjeldanud seda, kuidas tema omakorda naabrit aitas vms. Ning siis on mõni selline blogi, kus on näha, et inimene EI taju normaalselt reaalsust. Kõik on seal must-valgel kirjas. No näiteks inimene kirjutab tõsiselt, et “ma tahan kutsikat, aga mu mees on nii värdjas ja ei ole nõus” (ei, ma ei kirjuta praegu muudetud faktidega VVN-ist, tema ellu tundub koer ainult valgust toovat). Nädala pärast kirjutab, et ta on maailma õnnelikeim inimene, sest mees andis järele. Ja kolme kuu pärast kirjutab täiesti tõsiselt, kuidas ta vihkab oma meest, sest see on talle selle koera kaela peale toonud ja tema pole iial koduloomi tahtnudki. Ja viis kommenteerijat nõustuvad innukalt, et see on ikka nii kohutav, kui mees ei toeta.  Ning mina siis mõtlen, et ma olen hulluks läinud, käin seda kolme kuu tagust postitust lugemas, et veenduda, et ma ei hallutsineeri, ning astun silmi pilgutades ettevaatlikult selg ees sealt blogist välja. Sest MUL on tunne, et need inimesed, kes talle innukalt kaasa kiidavad, tegelikult ju võimendavad probleemi, suurendavad lõhet tema ja ta mehe vahel ning takistavad teda isiklikku vastutust võtmast. Kui see pole enabling, siis mis see on? Aga samas need inimesed tunduvad teda isiklikult tundvat, äkki nad teavad midagi, mida mina ei tea? Me keegi ju ei tea, mis blogide tagatubades toimub (ja samas teame rohkem, kui tahaks teada, kui paradoksaalne).

No ja siis lisame siia vastaspoolusena selle, et me kõik võime vahel abi vajada. Mina ise pidin alles paari päeva eest paluma, et sõbrad mu koera jalutaksid, Igaüks võib kaotada töö – igaüks võib kas või kaotada hamba ja selle tulemusel Eestis olla silmitsi tuhandeeurose väljaminekuga. 😀 Ja siin ongi muidugi see selge erinevus, et kui inimesel juhtub, siis ikka aitad, aga kui hakkab tunduma, et see ei ole enam “õnnetus”, see on “muster”, siis võtab kukalt kratsima, sest kas ma nüüd aitan teda või aitan tal vastutustundetute valikute tegemist jätkata?

Ehk siis põhimõtteliselt ma lihtsalt mõtisklen õigete valikute ja nende puudumise teemadel. Kui need inimesed ilmselgelt ei soovi mingit õnge, aga on samas sügavalt õnnetud, et kala nii vähe on. Ehk on isegi võimet kalapüüdmiseks vähe – ja see ei ole ju nende süü. Kuidas aru saada, kas vähe on võimet kalapüüdmiseks või hoopis soovi? Kust läheb piir toetamise ja kasutu eneseohverduse vahel? Kuidas aidata, kui väga tahad aidata, aga saad aru, et see inimene vajab abi iseseisvaks saamisel, mitte ei vaja seda, mida ta küsib? Või nagu siingi kommentaarides selgunud – mõni inimene vajab abi mitte abi enese pärast, vaid et tunda, et temast hoolitakse.

Rõõm ilusast päevast

View this post on Instagram

Mum would be proud of how warm I'm staying

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vastukaaluks vingumisele. Kõik on hästi, ei pea psühholoogile helistama. Kuigi tervisega on ikka nii ja naa ning just siis, kui ma tahaks lesida diivanil ja rahulikult blogisid lugeda, on näiteks Merje oma kadunud. Peaaegu oleks küsima läinud, mis värk on, aga siis tuli meelde, et ma olen jaanuaris juba temaga rääkinud, liiga tihti ei tasu, muidu arvab, et ajan ligi. Aa, ja kui ma juba kurdan, siis Mallu täiega lasi üle mu, kui me koos trenni pidime minema. 😀 Mitte et ma oleks ise hetkel mingis trennivormis, aga no et oleks öeldud, ta on mulle ühe ronimistrenni jagu isiklikku aega sees. Aga nüüd hoopis nimekiri kõigist asjadest, mis hästi on.

Esiteks. Selle värgi töö juures sain tööle. Ise ka ei usu, aga töötab. Great success. Nüüd oleks ainult vaja taas piisavalt terveks saada, et tööle jõuda ja NÄIDATA, et see päriselt töötab.

Teiseks. Viimasest eksamist sain läbi. Ma TÕESTI ei ole üks neist, kes esmalt vingub ja siis saab A, aga … pärast oma suurt vingumist sain A. Teises aines pani Fredrik mulle ka ikkagi kõrgema hinde, nii et nii võib juba elada. Nii kena temast. Ma olen alati öelnud, et ta mu lemmikmees. Üldse pani ta selle ilma igasuguse nurinata kõigile, kellel punktid kahe hinde vahele jäid. Nii et lõppkokkuvõttes lõpetasin ma esimese semestri ühe A, kolme B ja ühe C-ga, kui keegi kuskile märkmikuserva endale statistikat teeb. Ma ise ütleksin muidu, et päris okeid tulemused, aga ma kardan, et vabadele kohtadele sellega ikka ei kandideeri, sest miskipärast arvan, et seal on mitmeid päris viielisi ka nende kohtade pärast rebimas. Eks näis, see peaks igatahes veebruari lõpuks selguma.

View this post on Instagram

#postmodernist shenanigans (#houseofleaves )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kolmandaks – ronida küll veel ei saa, sest ma olen otsustanud mitte enne trenni ronida (hahahaha, täitsa pekkis, ma ikka nii naljakas), kui tervis päris korras, aga nii kaua, kui ma pidevalt mingit sooja vedelikku luristan, on suht okei istuda. Jaksasin ise juba koeraga väljas käia ja jõudsin pesema jne, kuigi mõte millestki vähekenegi keerulisemast/raskemast on jätkuvalt ebameeldiv. Sirru on ikka veel päris pikali, aga vähemalt ei oksenda enam – raudselt on gripp, sest kõik sümptomid klapivad ja meil jäi omal ajal süst tegemata, sest olime sel ajal taas puhkusel. Ehk siis pill tuleb pika ilu peale ja seltskonda ta mulle ei paku. Istun siin üksi ja loen raamatut (“House of Leaves”), mis on selles mõttes päris mõnus, et muidu pole iial aega – ja lahe raamat on ka, siin on jutustaja, kes üritab edasi anda lugu, mis ühe mehe juba on hulluks ajanud. Nii et lehtedele on korraga jagatud nii päris lugu, selle päris loo märkused, kui ka reaalsusega sidet kaotava jutustaja lugu. Mõnel lehel on ainult üks sõna, mõne koha peal pidi peegli tooma, et juttu normaalselt välja lugeda, mõned sõnad on teist värvi jne. Ehk siis kujundusega on vaeva nähtud.

View this post on Instagram

Look, she is using it! #dogsofinstagram

A post shared by Rents (@rrrents) on

Neljandaks, kuna sess sai läbi, tõin oma tibukese ka talvepuhkuselt koju. Oleks teadnud, et haigus meid mõlemaid maha murrab, oleks veel nädalakese oodanud. 😀 Aga no vaadake, kui armas ta on. Ja selle voodi on ka kenasti omaks võtnud, ei olnud ikka päris mahavisatud raha, kuigi tuleb tunnistada, et pool ajast pikutab ta selle kõrval maas ja sinna viskab ikka minu rõõmuks.

Ning viiendaks. Meil oli firma jõulupidu, kuhu ma küll tervise tõttu minna ei saanud, aga vaadake, ma sain sportlik olemise eest auhinna.

Selle nimel olen ma kõik need aastad vaeva näinud ja lõuatõmbed teinud. 😀 Aitäh-aitäh.

Jumalaema

Pühapäev ja esmaspäev olid juba üsna normaalsed, kuigi teatud keskendumisraskustega. Mõtlesin võidukalt, et seekord läks küll kergelt – ja siis väsisin hommikul koeraga väljas käies ootamatult nii ära, et otsustasin kodust töötada. Kui pärast lõunat end ikka voodist välja vedada ei suutnud, sest kõikusin une ja ärkveloleku vahel, kirjutasin ülemusele, et see kodust töötamine hakkab ikka haiguslehe nime kandma. Selle aja peale tuli juba koju Sirru, kellel oli tööl nii halb hakanud, et tuli ära. Mina saan juba kargu alla (käisin isegi ise taas koeraga väljas, kuigi pidin tuppa tulles trepi peal pause tegema), aga nüüd on tema üsna kontaktivõimetu ja oksendab vee ka teisipidi välja. No ja mind ajab ennast ka naerma see, millised hädapätakad me oleme – teate seda tunnet, kus palav on, aga nahal on külm? Selle tulemusel me mõlemad ägiseme lihtsalt, kui vaja külge keerata. Õnneks lubasid sõbrad õhtuse jalutuskäigu koeraga ise teha, sest no see viis minutit aias käimist oli ikka väga ränk trenn juba.

#slaavaboogu #emaannapadruneid

Laula mulle

Viimane eksam tuli ja läks (üsna normaalselt, tundus mulle, aga ega ma veel tulemust ei tea) ja seoses stressitaseme langusega lõi paari päeva eest kirjeldatud kehv enesetunne kohe täistuurid peale, sest nüüd võib ju – ilmselt see, et veetsin paari päeva eest terve tunnikese sõbranna nohuse lapsega ühes toas, aitas kaasa, sest nemad on ka mõlemad samade sümptomitega pikali. Rääkida eriti ei saa, nii et Sirru naudib harvaesinevat vaikust, pea hakkab ühest toast teise kõndides juba ringi käima ning blogipostituse kirjutamine eeldab mitut pausi. Hommikul ei tahtnud süüagi, see koledus kestis pea tunni! Õnneks söön nüüd juba kahe käega kevadrulle ja vaatan ronimisvideosid, nii et põhimõtteliselt selline elu praegu, kuni ei liiguta, on päris hea:

Igatahes. Mõtlesin, et okei, vanaemale külla ei jaksa minna, Tartu on kaugel, lähen vähemalt firma jõulupeole – aga väsisin pesus käimisega nii ära, et läksin hoopis tagasi magama ja telefonist videosid vaatama. Elus tuleb vahel raskeid valikuid teha.

Aga see-eest loen internetist vahvaid uudiseid ka, näiteks trollis mingi tüüp internetis õelalt Patton Oswaltit (sest Patton omakorda ütles Trumpi kohta halvasti). Patton selle peale vaatas ta twitterit, avastas, et tüüp on haige ja kogub gofundme’ga raha – ning kutsus jälgijaid üles tüübile annetama. Kõige viimase uudise kohaselt oli koos juba 40 000 (esialgne eesmärk oli 5000, nii et minu hiilgavate matemaatiliste teadmiste kohaselt (arvutab tekiserva all salaja sõrmedel) on juba kaheksa korda rohkem raha koos, kui tüüp üldse küsis). Minu jaoks üsna uskumatu on esiteks see, et inimene, kes ei jaksa oma arstiarveid maksta, toetab süsteemi, mis ta rahapuudusel surema jätaks, – aga väga tore on näha ikka, et inimene sai abi.

Muidu mõtlen siin, et ei tea, kui halb mul hakkaks, kui ma nüüd natuke venitada üritaksin. St et kas sellega kaasnev väsimus ja pearinglus oleks väärt seda, et lihaspinge annaks järele. Ja ka mõte joogaploki otsas niisama vedelemisest tundub ahvatlev, hakkaks ilmselt tiba parem.

Ja veel üks oluline küsimus. Kas mu esteetilised väärtushinnangud on ronimisega täiesti paigast ära keeratud, kui ma leian, et selline selg on seksikas?

Kui kõik on halvasti

Kas te teate seda tunnet, et kõik on niigi halvasti ja siis juhtub veel mingi väike asi, mis lükkab kõik üle serva? Ma oleksin täna hommikusöögilauas peaaegu vihaga lusika nurka visanud (sõna otseses mõttes, vihast surema ma veel ei hakka), sest avastasin, et mu omleti sees on kala … Nagu nii endast välja ajas lihtsalt.

Esiteks on mul häda selle homse eksamiga (pean ütlema, et saan iga päevaga järjest paremini aru, aga õppimiseks on aega vähe, sest terve HUNNIK muud jura on kaelas). Teiseks olen ma konkreetselt kolm päeva huianud Sharepointi flow ehitamisega ja ma EI SAA seda normaalselt tööle. Guugeldan ja guugeldan ja loen umbes miljonit kirjeldust, kuidas teistel sama häda on – tihti veel Flow või Sharepointi foorumis, ilma et nad mingit abi saaksid. 😀 Kolmandaks on sõbranna parajasti lahku minemas ja vajab vahendamiseks (asjad korterist välja, lapsega suhtlemine jne) sõbrannade abi ning sellised asjad võtavad alati vaimselt metsikult energiat. Kõige selle pärast olen ma juba viimased paar nädalat jõudnud ronima 1-2 korda nädalas, mis tähendab, et ma ei saa teha seda ühte asja siin elus, mis mind hulluks minemast hoiab – ja nüüd on kohal ka väike palavik ning köha/nohu. No ja neljandaks on Cyrusel ka palju tööd, nii et tal pole aega ronida – ja talle isegi ei meeldi sees ronida. Ja sellistel hetkedel on mul alati lihtsalt nii kurb, et mul ei ole Tallinnas oma Reeta, st ühtki sõbrannat, kes oleks ka siseronimisest sama vaimustatud kui mina, sest üksi ronimine pole ikka päris see. Makes me sad. 😦

Nii et see kuradima omlett kalaga (kes kurat paneb omleti sisse kala, SEB???) oli viimane kirss sellel suurel sitakoogil. Mul sõna otseses mõttes valgusid silmad pisaraid täis, nii et Cyrus, kes oli just midagi öelnud selle kohta, et talle ei meeldi sees ronida, läks ähmi täis ja vandus kohe innukalt, et käib ikka ise minuga kolm korda nädalas ronimas ja tegelikult täiega armastab seda ja et ma ei pea muretsema. 😀 Mis ei ole päris see. See on nagu keegi ütleks, et talle tegelikult ei meeldi seksida – ja siis sinu nutu peale otsustaks, et no eks ma ikka paar korda nädalas võin ju, ole nüüd. See ei ole sama. Ma tahan entusiasmi.

Ja kõige selle juures on mul lihtsalt kahju Eveliisist, kellele nüüd tõesti tulebki lastekaitsespetsialist koju, sest ta tunnistas, et on oma lapsele laksu andnud. Kas ma arvan, et ta on ideaalne ema? Ei arva, aga samas ei tea ma mitte ühtki ideaalset ema. Tõsiselt, pole ühtki näinud. Tean mitut, kes oma lapsele laksu ei anna, aga see ei tee kellestki veel ideaalset vanemat, igaühel omad hädad. Just suhtlesin paari päeva eest perega, kus isa küsis väikese lapse käest, kas see ikka teab, milline värdjas ta ema on. Selle peale tuli kohe meelde üks teine blogija, kelle eks helistas talle, kui laps temaga oli, ja kui laps emaga rääkida tahtis, ütles issi oma kolmeaastasele nunnutava häälega (et ema seda ikka teisel pool kuuleks), et “su ema ei taha sinuga rääkida, musirull, su ema tahab suvalisi mehi ni**uda”. (Muide, suhtes pettis mees naist, nii et sügavat loogikat või “kus suitsu, seal tuld” lähenemist pole siit mõtet otsida.) Ja sellel viimasel juhul on kohus leidnud, et nii emal kui ka isal on õigus lapsega kohtuda – Eesti kohus leiab ka siis, kui isa on laste nähes ema peksnud, et isal on õigus lastega kohtuda, sest lapsevanema õigus last näha on olulisem kui lapse õigus emotsionaalsele ja füüsilisele turvatundele.

Vaadake kas või seda Isade eest ühendust, kes suu vahus räägib, kuidas laps peaks elama kaks nädalat ühes kodus ja kaks nädalat teises kodus, sest nii oleks ISADE suhtes õiglane (pohhui see laps, keda kahe korteri vahel solgutataks) – võrreldes näiteks Rootsi süsteemiga, kus aeg on samuti võrdselt jaotatud, aga laps elab kogu aeg ühes kohas, vanemad liiguvad edasi-tagasi, et pisikesel areneval inimesel oleks üks turvaline koht, mida koduks nimetada. Aga sellest pole meil muidugi keegi huvitatud, sest me ei kakle siin ju laste heaolu pärast, me kakleme selle nimel, et iga täiskasvanu saaks ikka seda, millele tal ÕIGUS on. Või näiteks veel üks näide minu tutvusringkonnast (kuna tegu on kõnehäirega lapsega, ütlen kohe ära, et jutt EI käi Mallukast) – laps oli juba kolmene, normaalselt ei rääkinud. Ja ema, kes iial last ei löönud (kuigi vähemalt minu nähes ka ei kallistanud vms, pigem oli ninapidi oma telefonis), käis mehe survel (mees töötas välismaal, nii et nägi peret harva) lapsega logopeedil ja ütles mulle hiljem üllatunult: “Kujutad sa ette, ta arvab, et ma peaks nagu debiilik kogu aeg korrutama talle jalutades, et “see on punane auto” ja “see on puu”, ma küll ei viitsi kogu aeg laliseda.” Ma olin ikka päris sõnatu selle peale, sest ma olen küll lastetu, aga mulle on mulje jäänud, et üldiselt ema pool ajast “laliseb lapsega”, st suhtleb temaga pidevalt, sest no nii see laps ju rääkima õpibki. Aga see ema ei andnud iial oma lapsele laksu, laps oli kogu aeg puhtalt riides, firmakates – ei ole nagu põhjust lastekaitsesse helistada, eks. Isale ka kaevata ei saanud, sest isal oli välismaal ka girlfriend (ja emal Eestis salaboyfriend), nii et selge oli see, et ega see vaene laps tegelikult suurt kedagi ei huvitanud.

Ja ma ei räägi siin isegi juhtumitest, kus ema küll last ei löö, küll aga tarbib tema juuresolekul alkoholi ja narkootikume – aga hiljem ütleb (tundub, et täiesti siiralt), et “issand jumal, MINA KÜLL oma last lüüa ei suudaks”, unustades sujuvalt mainida, et end kooma tõmmata ja lapse kõrvale ära vajuda suudab küll. See on minu jaoks juba selline silmakirjalikkus, et ma isegi ei viitsi sel teemal pikemalt peatuda.

Ja ma ei taha siin kuidagi kasutada argumenti, et “annab vahepeal laksu küll, aga vähemalt ei peksa raudkangiga ja annab ikka süüa”. Aga no tõsiselt, ideaalset lapsevanemat ei ole olemas. Inimene, kes last igapäevaselt peksaks, ei kirjutaks sellest niimoodi. See, kui inimene ühe korra annab laksu ja hiljem kahetseb, ongi kahetsusväärne – aga samas ka mõistetav. Ja eriti debiilne on see praegune olukord, kus kõik on internetis holier than thou ja Postimehes ilmuvad artiklid teemal “IIAL ei tohiks last lüüa”, aga kui inimesed siis õigustatult küsivad, et “okei, me kõik teame, et ei tohiks last lüüa, aga andke siis nõu, MIDA teha, kui olen lapsega üksi kodus ja tunnen, et pinge kasvab üle pea?” … on vastuseks vaikus. Või on vastus maksumüüri taga, sest kui sul raha ei ole, eks sa peksa siis edasi. Püüdke olla nüüd.

Pildil/videol on lihtsalt rõõmsad inimesed rõõmsaid asju tegemas. Tahan ka jälle rõõmus olla.