Tüdinud blogija

Keegi ütles internetis, et tundub, et ma olen blogimisest väsinud. Jäin suisa mõtlema, et on see siis tõsi või mitte, sest see on ju igatahes tõsi, et kirjutan viimasel ajal hulga harvem kui muidu. St VÄHEMALT pool aastat, äkki ikka rohkemgi. Lihtsalt ei teki tavaliselt enam seda tunnet, et kamoon, siin ma PEAN nüüd oma viis senti ka lauale viskama, et ikka öeldud oleks. Ma ei ütleks küll, et see otseselt tüdimusega seotud on, lihtsalt viimane aasta või isegi natuke rohkem on üsna murdeline olnud. Kogu aeg midagi juhtub, kogu aeg on muudatused, pool ajast mingi draama (eraelust ma teile ei kirjuta, aga sellest hoolimata ma seda ikka elan, eks), kogu aeg peab mõtlema, mis ja kuidas, olulisi otsuseid langetama jne. Praegu näiteks on olnud nädal aega stressi, mille lõpptulemusel on mul ühe ootamatu vangerduse ja metsiku segaduse tulemusel vähemalt mõneks ajaks kodu. Nagu oma rõduga magamistuba ja privaatsus jms ägedad asjad. Mis on tore, aga nagu juba öeldud, kogu see protsess oli parajalt segane ja imelik ning pool ajast oli kerge wtf emotsioon ja teadmatus. No ja see, et ma tegelen aktiivselt oma elu elamisega, tähendab, et jääb lihtsalt vähem aega/energiat selleks, et kirjutada, mida täpselt kõik teised oma elus valesti teevad. Ma ikka vahel mõtlen ja panen tähele, kui valesti kõik teised elavad, aga no ei jõua alati kirjasõnna need mõtted, rääkimata sellest, et kui endal aktiivsem elu on, siis hakkad tõesti teiste oma vähem märkama ka. Nagu ei viitsikski enam pidevalt kedagi hukka mõista, tõesõna. Nii et hoidke pöialt, et mu elu igavamaks ja rutiinsemaks läheks, siis viitsin ka rohkem internetis õelutseda.

Igatahes. Kuna täna sai leping digiallkirjastatud ja mul on juba esmaspäeval esimene tööpäev, siis veidi taustainfot ka, millega täpsemalt tegu ja miks ma selle kasuks otsustasin. Sest minu blogi, äkki kedagi huvitab. Lisaks sellele, et mõte mõneks ajaks Tallinnasse tulla tundus üsna ahvatlev, kaalusin nimelt läbi ka otseselt tööga seotud argumendid. Nimelt saab minust ühes ettevõttes technical writer ehk siis maakeeli öeldes hakkan tehnilisi tekste tootma. Igasugused juhendid, tehniline dokumentatsioon jne. Ja see tundus mulle parem kui Client QA (mis põhimõtteliselt selles konkreetses kohas oleks olnud madalama taseme testimine), sest esiteks on see rohkem seotud minu seniste oskuste ärakasutamisega ja arendab neid ka edasi (siiani olen sarnaseid tekste tõlkinud, nüüd hakkan neid ise looma; töökeel on muidugi inglise keel, mis on suur pluss, sest ka kirjalik inglise keel on miski, milles on alati arenguruumi, nii et hea meelega töötan mõnda aega ainult ingliskeelsete tekstidega). Soovi korral saab siit alati taas tõlkesuunal ka liikuda, sest olen ju keelega tegelenud (prantsuse keelest kavatsen kindlasti natuke edasi tõlkida ka, et rooste ei läheks). Teiseks on see töö raskem (alguses kindlasti väga väga raske, sest kõigega tuleb end kähku kurssi viia), aga pakub rohkem õppimisvõimalusi, sest selle käigus saab ülevaate põhimõtteliselt kõigest, millega firma tegeleb, tuleb palju taustateadmisi juurde õppida jne. Kolmandaks on töö mitmekesisem, selleks, et mingit juhendit luua, pean enne konkreetse teemaga seotud inimesi intervjueerima, ise end asjaga kurssi viima ja siis saan päriselt kirjutama hakata (ning seejärel välja uurida, kas mu kirjapandu tundub ka asjalik ja asjakohane). Nii et tundus küll keerulisem ja stressirohkem, aga see-eest ka arendavam. Kui esimesed kuus kuud või aastakese üle elan, võiksin juba hulga targem olla. Psühholoogiline abi lubati vajadusel kinni maksta, nii et tugi on olemas. 😀

Kalkulatsioonid näitavad kusjuures, et rahaliselt oleks isegi natuke kasulikum Tartus elada. St Tallinnas pakuti mulle küll pisut suuremat palka, aga minu kulud Tartus olid NII palju väiksemad (pea olematud eluasemekulud kesklinnale suhteliselt lähedal, täiesti olematud sõidukulud, kordades väiksemad trennikulud (Tallinnas on need aastas sadu eurosid suuremad, kuigi sel teemal ma ei igise, sest trenni kvaliteet on siin ka hoopis teine) jms kuni selleni välja, et Tallinnas ei saada armastav vanaema vahepeal süüa). Isegi ainult eluasemekuludest rääkides on palgavahe ära nullitud ka siis, kui ma jagan Tallinnas korterit, mitte ei üüri üksi. Kui otsustan ühel hetkel päris üksi üürida (ma hetkel ei otsusta üldse midagi, sest a) ma olen vaene, eriti pärast koera oppi, ja b) ma tahan enne selliseid otsuseid näha, kuidas tööl üldse minema hakkab, kas ma olen võimeline seal piisavalt kiiresti korralikult joone peale saama jne, nii et lükkan hetkel tõsiste rahaliste tagajärgedega otsused natuke stabiilsemasse tulevikku), siis rahaliselt on see Tartuga võrreldes väike kaotus, aga mitte midagi liiga hullu. Nii et otsustasin, et siinse eluga kaasnevad boonused + suuremaid väljakutseid pakkuv töö (ma tean, et see kõlab nagu reklaamlause kuskilt tööpakkumisest, aga mina tõesti tundsin, et vajan uusi väljakutseid) kaalub selle üles. Eks varsti näeb, kas oli õige otsus.

Nii me elame.

Häda ja viletsus

The bravest dog ever 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tean, et mul on niigi hästi läinud oma koeraga, sest nii ta iseloom kui ka tervis on üsna head, aga vaikselt hakkavad ikkagi tekkima igasugused vanusega seotud tervisehädad. Mul oli siin vahepeal see kahe tööpakkumise vahel valimine ja lõpuks otsustasin Tallinna kasuks (eks ma tööst kirjutan natuke hiljem pikemalt, kui see jälle peas natuke tähtsam tundub ja ma enam nii mures pole). Sealses korteris on kass ka, nii et pakkisin viimaseid asju ja plaanisin Atu homme juba Tallinnasse viia, et nad teineteisega harjuda saaks. Aga täna käisime vaktsineerimas ja selle käigus avastati (taevale tänu, et tuttav arst ja taipas/julges patsutada jne) piimanäärmekasvajad. Nii et esimese asjana hoopis homme vereproovile ja järgmise nädala reedel operatsioonile. Parimal juhul on tegu lihtsalt 400-500-eurose väljaminekuga ja pärast seda saab tervis kähku korda ning saab veel mitu aastat õndsat vanuripõlve nautida.

Kehvemate juhtude peale hetkel veel ei mõtle. Saan aru küll, et koerte puhul tuleb mõelda üldise seisukorra peale, sest ühel hetkel öeldakse koera kohta täpselt nii nagu ühele minu (tunduvalt vanema koeraga) tuttavale: “Teie koer on põhimõtteliselt surnud, ainult süda veel lööb.” Minu koeral on see silmahäda, aga muidu on ta tervis igati korras. Sugulased kurtsid küll, et kuulmisega on probleeme, aga seda ma just eile testisin – ta kuuleb seljaga minu poole olles nii vaikset vilistamist kui ka sosistamist, nii et tundub, et seal oli tegu pigem huvipuudusega (“ei kuule kutsumist” ja “ei pea seda oluliseks” võivad kõrvaltvaatajale üsna sarnased välja näha). Jalutada jaksab, vajadusel trepist käia jaksab jne, energiapuudus veel probleeme ei tekita. Nii et usun, et ta saab selle opiga kenasti hakkama ja õitseb edasi.

Ja vaadake, kui julge ta hobustega oli, ainult esimese nuusutamise ajal oli saba ettevaatlik, pärast seda (noole peal saab paremale vajutada) oli juba igati vahva, sai niisama ringi vahtida ja puha, üldse ei kartnud. Kaugemal oli agilityrada ka, proovisin Atule näidata, et ühest torust võiks läbi ronida. Ta leidis, et kui mul on hädasti vaja, et keegi sealt torust läbi roniks, võin ma seda ise teha. Sinna sisse saaks teda küll ainult toiduga, mida mul parajasti ei olnud. 😀 Aga no ei näe ju välja nagu mingi kõbi, vastupidi, näeb välja nagu igati kõbus.

need on need EKRE pereväärtused

Just need. Naised võiksid moraalsed olla ja mida kõike veel, aga kuni mees lahutama ei hakka, on ta ideaalne, sest ta ju ei lahuta. Ta “hoiab peret koos”. Mart Helme ei öelnud mingi häbitundega, et sai naist petetud, tema meelest on see normaalne. Oleks naine teda petnud, vat siis oleks patt. Mis petnud, oleks ta naine TEMA petmise peale lahutuse algatanud, vat SEE oleks patt. Aga see, kui mees Piibli kümmet käsku eirab, sellel pole kristlikku või mittekristliku eluga midagi pistmist. Patsutame üksteisele õlale ja elu läheb edasi.

Nüüd enam üldse ei imesta, kuidas Võrno ka nii kenasti neile erakonda sobib. Järgmistel valimistel siis kõik kenasti vutt-vutt kastikeste äärde, et sedelil kristlike ja ülimoraalsete (loomulikult mees-) kandidaatide numbrit valida.

Ma põlen

Tegin eile saatusliku vea ja veetsin oma koeraga aega. Jõe ääres. Palju. Maikaga. Nii et tulemus paistab esimesel pildil. Täna üleni punane ja sügelen. Käisin hommikul esimese asjana apteegis aaloekreemi järel. Muidu polekski nii hullu, aga täna oli mu viimane töövestlus kõrgemate bossidega (reedel saab nüüd otsustatud, mida ja kus tulevik toob), nii et ilmselgelt ei saa sinna sellise näoga minna. Seega helistasin terve hommiku paanikas ilusalonge läbi, et leida mõnda, kus lavameiki tehakse, et seda vähinahka kinni katta. Te ei kujuta ette, kui raske on lambist jumestajat leida, üldiselt on need ikka ettetellimisel jne, nii et olin megarahul, kui Kristiinest ikka ühe leidsin.

Ja täiega hea töö – on küll paks meigikiht, aga ei paista oluliselt paksem kui neil piffidel, kes igapäevaselt meigituna ringi käivad. Ma manitsesin, et ma pean tagasihoidlik välja nägema, nii et ta eelkõige kattis mu parmupäevituse kinni, aga värvikasutusega hoidis end kenasti tagasi. Ja need mõned tunnid, mis mul vaja oli, püsis küll peal, mis sellest, et ma vahepeal nina nuuskasin ja sõin ning muid sihukesi jumalavallatuid asju tegin.

Ahjaa, et te jumala eest ei arvaks, et ma spordisärgiga läksin töövestlusele, hiilisin sel kiirel hommikul veel enne juuste kammimist salaja korterikaaslase sassis tuppa kleidist (ehk küll mõne staarblogija meelest persest väljatõmmatud, aga ikkagi oma!) pilti tegema, sest seal oli parem valgus. Kui vahele jään, lüüakse ilmselt hambad välja. Aga sihuke ta mul oli (hakka või peeglit pesema, jumala eest):

Nii et nüüd siis ootame. Nagu öeldud, enam ei lähe kaua, nii et eks jagan varsti teiega ka. See on natuke nagu abielu. Mitte selles mõttes, et 50% läheb aia taha (seda ilmselt ka), vaid selles mõttes, et mõlemad osapooled peavad aktiivselt valima ja mõtlema, mis just neile parim variant oleks ja millega nad oleksid valmis leppima. Mul enda jaoks on umbkaudu paika pandud, mille alusel mina valikut teen, eks näis, mida nemad arvavad.

P.S. Vaatasin “Ameerika jumalate” esimese osa ära. Natuke oli kaasajastatud, aga siiani üldiselt täitsa raamatutruu – mis pole muidugi üllatav, sest Neil Gaiman tegi sarja loomisel aktiivselt kaasa. Raamat oli selline … aeglane, aga samas kaasahaarav ja samas üsna hullumeelne. Esimene osa oli selline heas mõttes sürreaalne, tabas seda olustikku üsna hästi. Samas tahaks loota, et tempot edaspidi siiski veidi tõstetakse (mis oleks tavapärasem, üldiselt on nö sissejuhatav osa rahulikum, et kõik järje peale saaksid, enne kui gaas põhja vajutatakse). Nii et vaatan vähemalt ühe osa veel, enne kui pikemalt kirjutama hakkan. Praegu ma nii põlvili maas ei ole, kui näiteks Westworldi vaadates, aga osaliselt on asi kindlasti ka selles, et teadsin, mida oodata.

P.P.S. Päeva teadusuudis tuleb minu lemmikteadlase blogist, kus seekord räägitakse väljaheidetest. Kas sina oled kirja pannud, mitu julka su lemmikloom tavaliselt korraga väljutab?

Pingelised nädalavahetused

Sain oma empaatiavõime juttu kohe testida, sest läksin laupäeval ühe sõbraga ronima ja ta suutis endale küünarnuki liigesest välja kukkuda (õnneks trenni lõpus, ei läinud aeg raisku, eks ole). Sel ajal, kui meie kiirabisse helistasime, tõmbas ta selle juba jõuga ise õigesse kohta tagasi, aga üsna kole oli küll. Ja kui sõbraga juhtub, siis võtab hetkeks ikka sees värisema küll. Hirmus asi on see ekstreemsport, olge ettevaatlikud, lapsed.

Aga pühapäeval käisime me hoopis kahel mustlasperel külas. Nimelt olen ma ilmselt maininud, et Annika Haas tegeleb projektiga ikka edasi ja laseb lastel pilti teha. Järgmisel aastal ilmub üks ägedam raamat tema ja laste fotodega. Nii et käisimegi vaatamas, mis ühe Võrumaa pere lapsed aasta aja jooksul teinud on. Täitsa äge on ikka vaadata, kui palju tited ühe aastaga muutuda võivad, vanemad (12 ja 13) näevad juba välja nagu noored neiud jne. Väiksemgi on vahepeal juba kooli jõudnud ja natuke suuremaks saanud.

See on täpselt selline stereotüüpe murdev pere ka, kus kõik on korralikult integreerunud, pereisa käib tööl, kõik räägivad eesti keelt jne. Okei, see eesti keele osa oli mööndustega, lapsed räägivad tavalist eesti keelt (kõik on juba enne kooli lasteaeda pandud, et keele korralikult selgeks saaks), ema ka, aga isa räägib võru murret. 😀 See on päris naljakas, sest tegelikult on tegu Läti päritolu inimestega, kes on siia vist ca seitsme aasta eest tulnud (vanem tütar räägib igatahes veel läti keelt ka, nooremad enam mitte) ja ega keegi neist pole eesti keelt võõrkeelena õpikust õppinud. Aga ju siis isal on töökeskkonnas sellised inimesed, kes võro kiilt räägivad, sest sealt tuleb vahepeal ikka väga ehe murre. Tema on ka ainus, kes vahepeal mõne lätikeelse sõna sisse paneb, eriti seal, kus keeled sarnased on (näiteks ta ei ütle “vaja”, ta ütleb “vajag”).

Aga mis mulle väga muljet avaldas, on see, kui töökad nende tiinekad on. Mina selles vanuses küll sihuke ei olnud, ei tea, kas praegugi olen. Esiteks väikeste asjadega. Kui isa poest kraamiga tuli, otsis üks tütardest ise kohe taldrikud välja, kattis laua, lõikas koogi lahti, serveeris asju jne. Aga suurte asjadega ka, nende fotodel olid muuhulgas ise korjatud seened ja marjad ning isa kiitis, et põhimõtteliselt lapsed riietavad end juba oma raha eest – kõigile tundub iseenesestmõistetav, et kui on võimalik marjade, seente ja käbide korjamisega lisaraha teenida (jaa, käbisid ostetakse kokku, sest seemned!), annavad kõik pereliikmed oma panuse. Selline väga armas ühtehoidev seltskond. Lõpuks suruti meile veel kodutehtud moosi kaasa, nii et ma olen muidugi eriti meelitatud praegu.

Teise pere juurde ei olnud me vist juba kaks aastat jõudnud, nii et tüdruk tõi mulle kohe oma lõputunnistuse näha – ta nimelt oli vahepeal gümnaasiumi ära lõpetanud, mis pole mustlaste juures veel sugugi mitte igapäevane asi, nii et oli, mille üle uhke olla. Nende peres käivad peaaegu kõik Inglismaal tööl, tema ise oli viimasel kooliveerandil ka juba seal ning käis Eestis ainult eksameid tegemas. Põhjused muidugi väga proosalised, esiteks teenib rohkem ja teiseks:  “Eestis tihti ei taheta meid tööle võtta, sest me oleme tõmmud, aga seal peavad isegi rassistid meid valgeteks inimesteks!” Kõlab naljakas, aga tegelikult on tõsi, kui taustsüsteem on selline, et ümberringi on indialased ja mustanahalised, on üks mustlane lihtsalt keskmisest parema päevitusega valge inimene. See konkreetne pere on muidugi nii hele ka, et neid võiks vabalt näiteks lätlasteks pidada, peale vaadates saab aru, et eestlased ei ole, aga täpset rahvust on raske öelda.

Etnoloogial on ikka jätkuvalt oma võlu, hoopis teistsuguste inimestega kokkupuutumine tekitab ikka alati ka teistsuguseid mõtteid. Muidu ei oska paljusid selliseid asju tähelegi panna.

Empaatiavõime!!! (MAMMUTPOSTITUS)

Hüppan vahelduseks ka ühe rongi peale, sest nii Ritsik kui ka Marca kirjutasid empaatiavõimest, introvertidest ja ekstravertidest (SEE, kas kirjutada ekstra- või ekstrovert on ka mingi lõputu vaidlus teemal ajaloolised tüved, aga mina ei viitsi süveneda ja kirjutan nii, nagu harjunud olen). Minul endal meenus sellega seoses veel üks teema, millest ma juba talvel kirjutada tahtsin, aga kuidagi unustasin – kui palju inimeste käitumine ja isegi mõtted sõltuvad ümbritsevatest inimestest (ning kuidas näiteks öeldakse, et lahkuminek toob TÕELISE iseloomu välja, sest kooselus ikka kohandatakse end ja nö elatakse pidevas kompromissis). Ei mäletagi, kes sellest tookord rääkis, Murca äkki või vvn või … Igatahes.

Esiteks teeksin ma seoses Ritsiku postitusega ühe olulise eristuse – tuleb vahet teha introverdil ja mittehommikuinimesel. Eriti kehval juhul on sulle sattunud introvert, kes pole hommikuinimene. Mul on olnud näiteks üks kaaslane, kes ei rääkinud hommikuti. Mina ise ärkan üles ja olen KOHE rõõmupall. Tema tahtis esmalt omaette istuda, SIIS tuli voodi servale, SIIS ma andsin talle ühe apelsini või banaani, SIIS ta sõi selle ära ja jõi klaasi vett ja SIIS hakkas ta lõpuks ometi natuke ka rääkima. Ja oi kuidas oli näha, et minu ringirõõmlemine on tema jaoks sel hetkel väsitav, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud. Teine selline inimene on Reet. Kui me autoga koos Tallinnas käime, saan ma nii kaua sõimu ja ühesilbilisi vastuseid, kuni ta oma kohvitopsi kätte saab, sealt edasi läheb juba kõik kenasti. Ja ma ei ütleks, et Reet oluliselt introvertne on (märkus: kasutan neid sõnu Eesti mõttes, saades aru, et ameeriklaste meelest olen ka mina näiteks selline vaikne ja kinnine inimene).

Aga mina olen ilmselgelt Eesti ekstravert. Ma ei tõmble kogu aeg, aga mul on emotsionaalsed reaktsioonid, ma lähen kergesti käima, armastan suhtlemist, mulle istub asjade korraldamine jne. Lihtsalt kui ma juba päev otsa suhelnud olen, siis ma lähen hea meelega koju ja olen seal vait. Ja veel parema meelega teen vahepeal kolm päeva järjest, kus kogu suhtlus ongi ainult veebipõhine, sest ei ole parajasti tuju lihtsalt kedagi laivis näha. Ükskõik, kas jutt käib mu väikevennast või mu bestikatest, mind ei häiri see, kui me igapäevaselt netis suhtleme ja ehk kord kuus päriselt kokku saame. Ainus inimene, kelle füüsilist lähedust ma tavaoludes eraldi igatsema hakkan, on mu massöör, ilma temata tundub maailm pärast teatud perioodi hulga külmem ja kalgim paik. 😀

Kusjuures tundsin mitmeid ühiseid jooni Marcaga. Ka mina võin hetkega vihastada ja viie minuti pärast selle unustanud olla, aga kuna mind ajab lausa KOHUTAVALT närvi, kui keegi teine seda mulle teeb, siis ma pingutan väga, et lähedastega selle koha pealt rohkem zen olla ja mitte liigselt tõmmelda. Hingan enne kaks korda sisse ja kaks korda välja ning mõtlen, kas tasub vaeva. Enamasti ei tasu. Olen õppinud ka kohe pikalt saatmise asemel esmalt viisakalt ütlema, et see oli nüüd küll pisut kohatu/ebaviisakas, uskumatul kombel teatud inimrühmaga isegi toimib.

Samuti on mul samasugune “empaatiapuue”, mis puudutab neid, kes siseringist eemale jäävad. Kui ma oma koerale käpa peale astun, on empaatia vägagi olemas, sest ta on minu koer ja mulle oluline. Kui võõral inimesel on lahtine luumurd, siis lähen ma appi, sest talle on ju vaja appi minna, aga see ei aktiveeri eriti mingit häirekeskust ega emotsionaalset kaasaelamist, vaid pigem emotsiooni teemal “proovi nüüd mitte mu vaiba peale veritseda, ma alles ostsin selle”. Rääkimata sellest, et kogu oma elu jooksul olen ma VÄGA tõsiselt südamesse võtnud (enda seisukohast, st ca kaks kuud nuttu ja hala, samas kui näen praegu kõrvalt inimest, kel see juba aasta kestab ja tundub, et ei hakkagi üle minema) ainult ühte lahkuminekut – ja see ei olnud mu abielu (millest ma olin ilmselt vaimselt juba mõnda aega eemaldunud, sest üldiselt ei ole asjad enne lahutust väga roosilised). See oli hoopis see üks ja ainus suhe minu elus, kus mina polnud lahkumineku algataja. Nii et mul on kuri kahtlus, et siin tingisid selle reaktsiooni pigem valus ego ja ootamatud muudatused, millega aju ei osanud kohe kohaneda. Ja ma ei ütleks, et mul näiteks eksabikaasa suhtes suured tunded poleks olnud, ikka olid, need said lihtsalt üheksa aasta jooksul kenasti ära tunneldud, kuni lõpuks jäi alles küll enamvähem positiivne suhtumine teineteisse, aga mitte enam vajadust patja nutta vms. Avalduse sisseviimise hetk oli küll raske, aga taas kord, ma sain ise aru, kui naeruväärne see on, sest eelkõige oli mul iseendast kahju, nii et taas pigem egoprobleem.

Aga ma ei näe seda tegelikult mitte niivõrd empaatiapuudena, vaid elamisega kooskõlas jooga põhimõtetega. Esmalt armastan ma iseennast, ainult läbi enda armastamise saan ma energiat, et armastada ka teisi. Kui lennukis midagi juhtub, panen endale hapnikumaski pähe ja saan hakata teisi aitama. Ja armastus on ilus asi, sõprus on ilus asi, maailmas on palju toredaid asju, aga neist liiga kramplikult kinnihoidmisest või teiste porimülgastega enda voolu määrimisest pole palju kasu. Minul on õigus vabale enesemääratlusele, teistel inimestel on õigus vabale enesemääratlusele ja no kui nende avaldumisvormid ikka kokku ei sobi, mis sellest ulumisest siis ikka kasu. Kui kellelgi on lahtine jalaluumurd, on talle vaja esmaabi. See, kas ma parajasti seda tehes empatiseerin ja mõtlen, et vaeseke ei saa nüüd maratonile, pole oluline. Küll ta ema varsti ta kätt hoiab. Aga kui ma oma koerale käpale astun, siis ongi minu töö teda nunnutada, sest ta on minust sõltuv ja tal pole kedagi teist, kes sellele käpale peale puhuks. Kui veel suudaks rohkem hetkes elada ka, oleks maailm juba hulga parem paik. No näiteks, kui ma suudaks mitte muretseda ette potentsiaalsete võimalike stsenaariumide pärast, vaid teeksin lihtsalt muid asju, kuni selgub, mida siis tulevik toob.

Selle teise teema kohta. Väide, et lahkuminek toob välja TÕELISE mina, on minu jaoks alati huvitav olnud, sest see kõlab nüüd tiba imelikult, aga ma ei olnud pärast kuueteistkümnendat eluaastat vist mitte kordagi kauem päris vaba ja vallaline olnud kui kolm kuud. Ja selle põhjal tundus mulle tõesti, et kui ma parajasti vallaline olen, siis olengi kohe kõpsti sotsiaalsem ka, käin rohkem väljas, kuulan valjemat (ja metallisemat) muusikat jne. Nüüd, kui esimest korda elus olen pikemalt vallaline olnud, oskan öelda, et ilmselt on rohkem väljas käimine alguse asi, kus ei oska lihtsalt ootamatult süllekukkunud vaba ajaga midagi peale hakata. Praeguseks teen ikka suurema osa ajast omaette kodus oma asju, kui parajasti tööl või trennis ei ole. Ja muusikamaitse käib mul lainetega, st ma ei naudi Sepulturat mitte ainult pärast lahkuminekut, vaid niisama käivad ka selle hood peal. Eelmises suhtes lihtsalt oli see pisut põlu all, siis saigi sellist muusikat ainult siis kuulata, kui kaaslane ära oli. Nii et ei, oma kogemuse põhjal ma ei nõustu väitega, et kaaslane inimest nii palju mõjutaks, et ta enda muusikamaitse, toitumiseelistused jms suisa ära unustaks – kuigi mina olen muidugi üks keskmisest tiba kõvem kivi ka.

Küll aga usun ma väga seda, et ümbritsevad inimesed mõjutavad seda, kuidas me mõtleme ja milliseid eesmärke/nõudmisi me endale seame. Ma sain näiteks oma mõlemad magistritööd suuresti valmis kirjutatud seetõttu, et sõpradel, kellega igapäevaselt suhtlen, on kõigil vähemalt üks magistrikraad (mitu neist teevad doktorit või kaaluvad seda), nii et teatav surve oli kogu aeg olemas. Eriti teise töö kirjutamise ajal, sest elasin sel hetkel koos inimesega, kes töötab VÄGA palju, selle kõrvalt paratamatult viitsid ka ise rohkem pingutada, sest see saab kuidagi elu osaks, inimesed ju pingutavadki.

Või nagu inspireerivad inimesed, kellest ma eilses postituses kirjutasin. Kui minu ümber on rohkem inspireerivaid inimesi, üritan ma neid nii alateadlikult kui ka teadlikult kopeerida, sest see on minu jaoks innustav. Panen rohkem tähele enda negatiivseid mustreid ja üritan neid asendada nende positiivsete mustritega. Viitsin ehk isegi ise üritada kedagi motiveerida ning proovida lahkem ja kannatlikum olla. Nii et selles mõttes ma usun küll, et kui tahad olla edukas, ümbritse end edukate inimestega, kui tahad olla õnnelik, ümbritse end õnnelike inimestega.

Siin on ainult see konks, et see toimib ka vastupidi – üldiselt, kui inimene on parajasti augus, siis teda tülgastavad igasugused rõõmupallid, nendega suhtlemine nõuab energiat. Mina olen ise rõõmsameelne inimene, aga näiteks selliseid kogu aeg naeratavaid joogainimesi ma pikalt ei kannata, sest mul on VAJA mingit mõtestatud tegevust ja pingutust, et end inimesena tunda. Ja introverdile võib ekstravertidega ajaveetmine ka väga väsitav olla, seda enam, et aktiivsem pool kipub teatavasti aktiivsem olema, mis, olgem ausad, kõlab tihti nagu ümberkasvatamise katse. Kui ikka inimene ei taha hommikul esimesed pool tundi sõnagi öelda, pole ju mõtet teda sundida, las igaüks ikka ise valib, mis talle sobib.

Isver kui pikalt sai jälle iseendast rääkida. Küll see maailm on üks tore koht.

tahaks ühte lebotamispäeva ka juba

Ma ei viitsinud vahepeal kirjutada, sest tegemist on palju, kandideerisin siin erinevatesse kohtadesse ja üritasin veel viimastel hetkedel targemaks saada. Sellest on veel vara rääkida, järgmisel nädalal ehk tean juba kindlalt, mis elu toob. Aga näiteks koer toodi reedel koju tagasi. Vaatasin seda looma ja ütlesin sugulasele rangelt, et no kas oli vaja ta nii paksuks sööta paari kuuga (tõsiselt, ta näeb välja nagu nuumsiga). Sugulane ütles häbelikult vastu, et koer ei ole paks, ta on karvane. KARVANE. Nüüd nimetatakse seda siis nii.

Eelmise neljapäeva infotund oli olemuslikult väga informatiivne. Esiteks sain teada, et kahe rühma peale (ehk siis 40 inimese peale) sai kohe tööle neli. Targemad suudavad nüüd välja arvutada mitu protsenti see on, mina keerulise matemaatikaga ei tegele. Teiseks sain teada, et see tüdruk, kes minu meelest teoorias meil klassi parim oli, ei saanud tööpakkumist. Iseasi, kas ta seda tahtnud oleks muidugi, töökoht on tal tegelikult olemas. Üldse selgus kirjeldustest, et MEIL vedas praktikafirmaga täiega, mõned inimesed olid sellises kohas, kus neil juhendajaga eraldi kohtumisi ei olnud (Kaur leidis meie jaoks IGA PÄEV tund aega, nagu ma öelnud olen), mingit tagasisidet neile ei antud (meile mitte ainult ei antud jooksvalt tagasisidet, vaid nagu ütlesin, antakse ühe pisiprojekti kohta ka tulevikus) ja üldse olid nad üsna hüljatud, visati ülesanded ette ja nii oli. See konkreetne neiu oli peaaegu nutu äärel ja ütles, et ta pole ikka veel piisavalt hea – kuigi jutu poolest kõlas küll, et ta on väga palju juurde õppinud selle kaheksa nädalaga (alguses oli juba selge, et tal on korralik sisemine motivatsioon taga, lisaks maksis tema töökoht talle kursuse ajal palka edasi, nii et rahamuresid ka ei olnud),  nii et ma usun, et küllap ta õpib nüüdki omaette edasi ja varsti juba vastab iseenese püstitatud nõudmistele.

Ahjaa, pealinlastele infoks. Tartu on küll linn, aga see on üks selline omamoodi linn. Täna näiteks käisin külas ühes Tartu programmeerimisfirmas (anonüümsus garanteeritud), sedapuhku täitsa mitteformaalselt, tutvusin oma tulevase mentoriga, jõin teed – ja vaatasin pildil olevaid tibusid. Jah. Tibusid. Programmeerimisfirmas. Transferwise’i pallimeri on selle kõrval eelmise aasta lumi.

Trennis sain inspireeritud. Mina olen liiga tihti selline, et tulen näiteks Tallinnast Tartusse, vaatan meie ronimisseina ja liiga väheste/raskete radadega boulderseina ning kirtsutan nina. Ja siis on meil üks Brandon, kes armastab boulderdamist rohkem kui köies ronimist. Nii et mis sellest, et tal pole veel aastatki ronimiskogemust, ta veedab terve trenni ihuüksi kruvikeerajaga boulderseina ääres ja keerab ise endale sobivaid radu. Sest miks vinguda, kui sa võid otsast kinni võtta ja hakata ise oma elu paremaks tegema. Temal on kõige selle juures veel läbinisti positiivne ja lahendustele suunatud maailmavaade ka, iial ei vingu, annab asjalikku nõu jne. Imeline mees.

Lisaks sain inspireeritud ka joogatrennis. Jõudsin sinna üle nelja kuu, nii et olin juba ära unustanud, KUI palju instruktori kohalolu ja soe ruum mõjutavad. Muuhulgas suutsin iseenda suureks üllatuseks kätelseisu hoida (seisuasendid lõppevad teatavasti lühikese kätelseisuga) – ma olen sada korda lugenud seda, et enne kätelseisu treeningut tuleb ka korralikult sooja teha jne, aga see oli ikka mega. Nii et tehke korralikult sooja, kõik kes te kätelseisu harjutate. Väldite vigastusi ka jne. Seoses meeldiva joogatrenniga olen üldse parajasti väga zen ja valmis rõõmsalt andestama kõigile vaimust vaestele nende patud, sest no see pole nende süü, et nad pole veel jõudnud lasteaiatõdedeni kenasti koos mängimisest.

Oli mul veel midagi öelda v? Uni tuleb peale ju.

Ahjaa, ei suuda seda küll aknast välja vaadates sirge näoga kirjagi panna, aga valmistun suveks. Ratas käis juba kevadhoolduses ära ja muud jutud. Muuhulgas lasin ka uue sadula panna, pehmema ja suurema. Mitte selle pärast, et ma …. karvane oleksin (tegelikult olen juba soovitud kaalus, eriti edukalt käis see kaalulangetamine sedapuhku, ilma mingi tõsise kaloridefitsiidita, aga kiirete tulemustega), vaid lihtsalt mõtlesin, et ehk oleks aeg, mis sellest, et kannatused inimest õilistama peaksid jne. Tasus vist ära, seekord ei tähendanudki esimene rattasõit seda, et järgmisel päeval kann valus oleks.

Ilusat kesknädalat soovides

Alati teie …

  • Rubriigid