Tahan robotkeha

when it rains it pours

A post shared by Bee Markx, Digital Art (@beemarkx) on

Räägin teile ühe loo. See on selline lugu, et te ilmselt mõtlete, et oleks seda nagu juba kuskilt kuulnud, äkki isegi siit samast lugenud. Jah ja jah. Loll inimene ei õpi oma vigadest ja saab seetõttu tihti neist blogida ja rahval meelt lahutada. Ehk siis … Ma olen jälle nagu natuke vigane. Või noh, see pole üldse uus asi ega midagi, aga seekord olen hästi natuke katki väga mitmel moel.

Algas see kõik põlvevigastusest, mis tekkis kunagi aprilli lõpus, kohe pärast ronireisilt tagasi jõudmist. Raske öelda, kas põhjuseks oli üldine ülekoormus, aga mul on kuri kahtlus, et see õlekõrs, mis murdis kaameli selja, oli hoopis jooga. Nimelt on mu uues joogatrennis ühe jala peal ringi väänlemist tunduvalt rohkem kui tavalises Mysore stiilis – mis on üldiselt väga kasulik ning aitab põlvi tugevdada ja kaitsta, aga kui see krõps enne tugevaks saamist ära käib, on natuke jama. Kui paari nädalaga valu üle ei läinud, läksin isegi tasulise füsio juurde, kus mulle öeldi 50 euro eest, et ma ei paneks jalga sellisesse asendisse, kus valus on. Nimelt on mul valus ainult siis, kui üritan kanda vastu kubet tõmmata, nagu joogas või ronides vahel vaja on. Ahjaa, vahel siis ka, kui põlve vastu kõhtu tõmmata (no näiteks magamiskotist välja ronides), aga seda mitte alati. Vähemalt sain selle raha eest teada, et olin ise endale interneti abil õige diagnoosi pannud, meniski ülekoormus. Öeldi, et võin trenni edasi teha, tuleks lihtsalt valusaid asendeid vältida, ja kui suve lõpuks ikka veel valutab, eks siis röntgen ning vaatame edasi.

Mõtlesin mina oma väikese aruga, et kui tuleb põlve hoida, siis tuleb põlve hoida. Mis võiks lihtsam olla, teeme siis ülakehatrenni. Aga unustasin oma innuga muidugi ära, et ma olin vahepeal pea kaks kuud ronimisest (ja lõuatõmmetest) üsna eemal olnud ning pärast seda kuu aega ainult väljas roninud (mis vähemalt minu tasemel koormab keha tunduvalt vähem, sest seal on võimalik tehnikaga hulga rohkem ära teha, mingid jalanukikesed leida jne, sellist lihtsalt toore jõuga kinni hoidmist ja edasi rühkimist on hulga vähem). Ehk siis ma unustasin ära, et ma olen nüüd nõrk. Nii et kui hoogsalt uuesti pihta hakkasin jooga, ronimise ja lõuatõmmetega, on tulemuseks see, et lihased tulid küll kähku kaasa, sest need taastuvad kiiresti, aga tundub, et liigesed on vahepeal nõrgaks ja pahuraks muutunud. Eile olid tundlikud õlad ja küünarnukid (tegin pea peal seistes kerelihaseharjutusi + hiljem lõuatõmbeid), randmed (kätelseis ja kätekõverdused), põlved (teen innukalt neid taastusraviharutusi) ja puusad (jumal seda teab, mis harjutus neile ei meeldinud, äkki lihtsalt ettepainutused). Ma mõtlesin esimese hooga, et nii, nüüd olen ma vana ja lihtsalt on liigesehaigused kohale jõudnud, aga tundub, et päris nii ikka ei ole. Juba väike puhkus on kõigele peale selle vasaku põlve hästi mõjunud, arvan, et täna-homme tegelen rohkem muude asjadega ja annan natuke puhkust, äkki ostan glükosamiini (see oli retseptiga odavam v?) ja läheb elu edasi. Kusjuures sellega on selline huvitav asi, et ma mäletan, et vanasti ei saanud ma palju kätekõverdusigi teha, sest randmed jäid kähku valusaks, aga pärast seda, kui alustasin kätelseisutrenni, kadusid need probleemid iseenesest ära (kuigi koormus ju teoreetiliselt suurenes).

Teine asi, mille mina avastasin katse-eksituse meetodil, on see, et kui normaalselt venitada, on muresid hulga vähem. St puusi muidugi ei tasu üle venitada, sest selle peale hakkavad hoopis need ise tunda andma (ja puusi peab venitama ettevaatlikult, et kogemata hoopis põlvi ei koormaks), aga kui sääre- ja reielihaseid korralikult venitada, on põlvedele koormus hulga väiksem. Sama ülakehaga, kui seljalihaseid ja kätelihaseid normaalselt venitada, on õlgadel ja küünarnukkidel lihtsam. Lihastasakaal jne.

Ühe joogaõpetajaga ka just vestlesin sel teemal, sest TEMA kurtis ka, et igal talvel joogavorm väheneb, sest siis tegeleb ta oma hobiga, mis hõlmab teatavat jõutrenni, millega kohe kaasneb väiksem painduvus. Ehk siis TERVISLIK oleks vähem trenni teha ja väiksema intensiivsusega (ma enda arvates teen niigi korralikku trenni ehk kolm korda nädalas, muu on sihuke lõbutsemine – ja lõuatõmmetega alustasin kohe mõistlikult üle päeva, et mitte liigse koormusega ehmatada), aga aga … Aga ma tahan ju olla sama tugev kui allolev tüdruk (ei, ma ei tea, miks tal puust dildo püksis on). 😦 Nii et otsin kaheks puhkepäevaks põlvele külmakoti välja ja siis proovime vähemalt ülakeha liigeseid vaikselt taas korraliku töövormi saada.

Advertisements

Masinõppest, moraalist ja ekstreemspordist

Hakkasin Henzenile vastust kirjutama, aga läks nii pikale, et kirjutan hoopis siia, sest omamoodi põnev teema. Tema nimelt ütles, et inimesed ei mõtle (ta ütles ka, et arvutid ei arvuta, mis on ilmselge vale, aga sellele me hetkel ei keskendu), ja et ükskõik kui arenenuks inimesed end ei pea, lõpuks ronivad ikka ühtviisi kivi otsa. Mina tahtsin selle peale öelda, et mitte kõik.

Me elame hetkel filter bubble’is (filtrimullis?) – meie elu kontrollivad masinad, mis masinõppe abil sinu kohta kogutud andmete abil otsustavad, mis infot sulle näidata. Facebookis, Amazonis, Google’is. No see, et teised saavad karupoegi guugeldades armsaid karupoegi ja mina saan rohkem teada geiseksist, sest arvuti eeldab minu kohta asju. Sa saad seda vähendada (kui oled incognito või kasutad vastavaid pluginaid jne jne), aga ka siis, kui sa pole kuskile sisse logitud ja võtad ette täiesti uue arvuti, eeldatakse ikka kohe sinu arvuti mudeli ja hetke asukoha põhjal, kui palju sa teenida vôiksid jne. Kui minu vanaema guugeldab Arvo Pärti, saab ta teistsuguse tulemuse kui inimene, kes elab kuskil, kus on homme Arvo Pärdi kontsert, sest masinad saavad aru, et ilmselt viimasele tasub just seda kontserti tutvustada.

Noh, kõikide selliste arvutuskäikude tulemusel on Instagrammi algoritmid miskipärast otsustanud, et mulle on paslik randomiga näidata palju selliste hood-elanike lehti. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada, sellised poolgängstad ameerika mustanahalised, kes oma elutõdesid loobivad ja arutavad, kes rohkem narkootikume teeb, kellel on ägedam parukas (ma sain teada sealt, et wig ja weave on erinevad asjad), et kõik mehed ja naised petavad kogu aeg ning kui su kaaslane ei peta, siis keegi ei taha teda jne. Ühesõnaga ma ei tea, mille alusel mind sinna liigitati, sest mulle on see suht riääliti šõu, aga samas, kuna ma selle peale tihti naeran, siis ilmselgelt oli “neil” õigus, kui nad selle otsuse tegid. Aga üks pidevalt jagatavaid “elutõdesid” keerleb selle ümber, et valged inimesed on lollakad, sest teevad ekstreemsporti – samas kui mustanahalised palvetavad, et nende igapäevaelu vähem ekstreemsporti meenutaks.

No selles mõttes, et mustanahaline ei hakka maratoni jooksma, kui ta iga päev politsei eest ära saab joosta. Ta ei mõtle Alpidesse minekust, sest niigi pead üle naabri aia ronima. Kui sa oma igapäevaelus end muudkui proovile pead panema, siis sul ei teki mingeid kriise teemal “ma peaks end rohkem proovile panema!”. See, et meiesugused seda teevad, on tingitud sellest, et meil on hea elu, me saame endale sellist olesklemist lubada. Või see, et minusugune vaatab poes, kas munad on puurikanadelt või tiba parematest oludest – näljas inimest ei huvita selline asi. Teda huvitab, mis oludes ta ise elab. Et tahaks ENDALE tiba pehmemat küljealust, savi see kana. Ja selles mõttes saan ma isegi natuke aru neist seljakeelikutest, kes Õhtulehe kommentaarides iga loomade aitamise teema peale vinguvad, et esmalt tuleks inimesi aidata – kui üks ema ei pea pidevalt muretsema selle pärast, et ta lapsed on näljas, hakkab ka tema ühel hetkel muretsema selle pärast, et kuskil on näljas kellegi teise lapsed või mõni kodutu koer. Ainus inimene, kes iial kellegi teise jaoks sõrmegi liigutama ei hakka, on see Õhtulehe kommentaator, teda ei anna enam päästa.

Siin ongi muidugi see probleem, et kui elu on liiga hea, hakatakse debiilsusi välja mõtlema. No Aafrikale jahile minema või Alpe vallutama vms. Miskipärast ei taha Ivanka Trump seista supiköögis, seda teevad rohkem keskklassi inimesed, kes suudavad sealsete sööjatega empatiseerida, kui elu liiga hea on, hakkavad keskmise inimese mõtted keerlema egoistlikult selle ümber, kas tal on nüüd elu kolmandiku kriis või keskeakriis ja kas selle leevendamiseks piisab naabriga magamisest või peaks ikka kivi otsa (ka) ronima. Huvitav loom see inimene.

P.S. Ma ikka ÜLDSE ei oska elada. Lahkus meil üks kolleeg. Polnud meie osakonnas ja kuigi meie osakonnad puutuvad mingil määral kokku, siis ta polnud otseselt meie tööga seotud. Noh, nüüd on ta oma LinkedIni profiili uuendanud ja me saime sealt kõik hämmastusega teada, et ta JUHTIS ühte meie osakonna projekti, mis olevat üldse algatatud tema eestvedamisel, ja arendas välja ühe teise projekti (selle teise projektiga tal isegi MINGI seos oli, aga SELLINE küll mitte). Sama hästi oleks võinud meie koristaja või mina selle info oma CV-sse panna (ma olin samas ruumis, kus kogu see pull toimus! väga lähedalt seotud ometi, igati asjakohane järelikult öelda, et MINU eestvedamisel see võimalikuks sai). Ja me räägime inimesest, kes teenib umbes viiekordset keskmist palka, mis on talle ühel hetkel ju tema “seniste saavutuste” (st CV-sse kokkukuhjatud sitahunniku) põhjal lubatud. Praegugi ei lähe MITTE KEEGI ju ütlema, et kle, see küll tõsi pole (kellele sa üldse ütleksid seda? omavahel irvitad ainult) – ja kuna ta järgmine töökoht pole Eestis (sest rahvusvahelised spetsialistid ja “spetsialistid”), pole ka ohtu, et jutud liiguvad. Jah, kui ta alustab oma uut tööd, saadakse paari kuuga aru, et midagi haiseb (nagu meiegi seda paari kuuga taipasime), aga no asjad ikka venivad ja lõpuks on ta kuskilt taas vähemalt sellise aastapalga välja venitanud. Vähemalt sada tuhat eurot taas arvel. (mis väidetavalt on tema jaoks suht kommiraha nagunii, nii et mina ei tea, miks ta end üle haibib) Seda enam, et oma tööga saab ta ju mingil määral hakkama, ta pole lihtsalt NII hea, kui mulje, mida ta üritab jätta (ja mida ta ilmselt ise 100% usub). Nüüd ma saan aru, miks mu uus nooruke naiskolleeg oma CV-sse põhimõtteliselt iga korraldatud klassiõhtu kirja oli pannud.

Kolme keha probleem (Liu Cixin)

three-body-problem

Mul pole Hiina ulmekirjandusega varem mitte mingit kokkupuudet olnud, nii et hoidsin “Kolme keha probleemil” juba mõnda aega silma peal ja ootasin, et aega tekiks. Aeg, muidugi, ei tekkinud ega kadunud, tuli teist ühel hetkel lihtsalt võtta. Ja mulle MEGALT meeldis see raamat.

Esiteks meeldis see, et see oli poeetiline. Ulmekirjandus tavaliselt ei ole nii poeetiline keel, aga Aasia kirjanduses tundub see paljude žanride puhul teema olevat. Räägivad näiteks CPU-st või binaarsusest, aga nii ilusasti, et no ainult loe.

Muide, CPU-st ja binaarsusest. Kirjanduses on selle žanri täpsem nimetus kindlasti hard science-fiction, mis tähendab maakeeli seda, et teadust on palju ja see on võimalikult korrektne. Mulle, kes ma olen näiteks IT-s alles alustav nublu, oli väga huvitav see, kuidas tagasivaadetes 60ndate aastate infotehnoloogilistest uuendustest kirjutati. Näiteks mainiti rõõmuga ära Fortran (kilgates, et ei peagi kirjutusmasinaga paberile koodi kirjutama – jah, tegelikult leiutati see juba 50ndatel, aga ärge unustage, et raamatu tegevus toimub Hiinas) ja selgitati väga-väga lihtsas keeles (lipukestega! kellele lipud ei meeldiks!), kuidas arvuti ühtedest ja nullidest aru saab. See oli vist ka üsna ainus asi, mitut füüsikateooriat pidin kaks korda lugema, aga väga kaasahaarav oli. Sundis aju kasutama, ütleme nii.

True heroes don't wear capes #3bodyproblem

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks oli väga huvitav Hiina kultuurilise ja sotsiopoliitilise tausta kohta natuke rohkem aimu saada. Neil oli seal ju ka suur sotsialismiihalus jne, aga see avaldus tiba teistmoodi kui Nõukogude Liidus. Raamat otseselt sellele ei keskendunud, aga veidi avas tausta ikka, eriti just sotsiaalse hierarhia seisukohast. Hullunud massid ja politseiriik ning muud jutud muidugi ka.

No ja kolmandaks oli lihtsalt huvitav. Ma tahtsin lõpuni välja lihtsalt teada saada, mis siis tegelikult toimub ja miks need inimesed surevad (jah, suur spoiler, raamatus inimesed surevad). Muide, raamatu tegevuspaik ei ole ainult kuuekümnendates, aeg on selline big ball of wibbly-wobbly, saame tükikesi siit ja sealt. Alguses oli aeglane ja kurtsin Sirrule, et no kohe kuidagi ei saa vedama, et ei tea, kas viitsin üldse lugeda. Kuskil juba viienda peatüki kandis oli aga nii põnev, et lasin põhimõtteliselt ühe jutiga lõpuni välja.

Ahjaa, neljandaks oli seal palju sitapäid. Küünilisi sitapäid ja väga moraalseid kõrgete ideaalidega sitapäid. Ja headest inimestest pole ju huvitav lugeda, oma blogis võime igaüks kirjutada, kui toredad ja ilusad ja head me oleme, raamatust tahaks ikka midagi vähe teravamat.

Viiendaks võiks vist ära mainida, et naised on siin raamatus ka inimesed. Mõni isegi nagu peategelase mõõtu. Aga igatahes inimesed. See on tänapäeval alati oluline point, muidu ikka levivad jutud, et ulmekirjanikud on šovinistid jne. Siin raamatus mitte, naised on ka inimesed ja naised on ka sitapead. Ma tahaks kohe teist osa rabada, aga enne peab paar päeva tööd rügama. Aga teie lugege, Rentsi soovitusel!

 

Ilu igal pool

Kasutasime nädalavahetusel ära seda, et koer on nagunii vanaema juures, ja läksime Saaremaaga (taas-)tutvuma (ma polnud seal vähemalt 20 aastat käinud). Selle käigus jõudsime ära käia ka Koluvere lossis, Kloogarannas, Virtsus ja isegi Varblas. Ahjaa, tegelikult võiks reedeõhtuse Harakülastuse ka siia sisse arvestada. Ma ei oska muud öelda, kui seda, et kui ilma on, on Eesti ikka üks imeilus koht.

Sõrve sääre majakas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, Varblas pidime peatuse tegema, sest nägime lambist mänguväljakul sellist asja. Nagu kust inimestel sellised mõtted üldse tulevad? Seestpoolt muidugi seda uudistada eriti ei saanud, sest selgus, et ilmselgelt polnud selle lennuki ülespaneku taga üldse minu liigikaaslased, vaid vastupidi, see oli seal kahejalgsete püüdmiseks – sees varitsesid sääsed, kes ründasid sellise innuga, et mul on vist käest tükk välja hammustatud. Kuidas sääsed suutsid inimeste lõksumeelitamiseks terve lennuki ehitada, vat seda minu mõistus ei võta, aga hakkama olid nad saanud.

Len-len-lennuk!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ühe nädalavahetusega läbisime kokku üle 700 km. Üsna uskumatu, kui nii mõelda, ei peagi Eestist ära minema, et igati korralikku rõudtrippi kirja saada. Nüüd olen ma mõneks ajaks jälle rahul, kuigi üks koht, kuhu ma kindlasti veel jõuda tahaksin, on Narva-Jõesuu. Aga no eks midagi peab unistuseks ka jääma, ehk ükskord lähen sinna spaasse.

P.S. Duolingo ikka hämmastab mind. Täiesti uskumatu, kuidas TASUTA platvorm saab nii palju head kraami pakkuda. Neil tuli hispaania keelde just 52 uut tundi juurde – ja viimasel ajal on täiega paremaks läinud üldine struktuur selles mõttes, et kui tuleb kuskile näiteks kooli sõnavara, siis sa ei tee sada korda “see on joonlaud” (mida ma peaks tegema, sest ega ma ei mäletanud, et regla joonlaud on), vaid vastavalt sellele, kus see tund struktuuripuus asub, hakatakse pikemaid ja keerulisemaid lauseid tegema. Väga kiidan. Ma viimasel ajal pole ühtki teist keelt uurinud, aga hispaania keele osa on hetkel suurepärane. Ainult selle koha pealt peate peale passima, et Duolingos öeldakse vahepeal carro (mis on väga Ladina-Ameerika versioon, Hispaanias öeldakse auto kohta coche) ja vahepeal una reserva (mis on jällegi väga Hispaaniapärane versioon, et öelda reserveering, igal pool mujal öeldakse reservacion). Pigem kaldub keel Lõuna-Ameerika poole, aga kohati võib tulemus veidi segane olla. Kindlasti olen reklaaminud juba seda ka, et neil on nüüd võimalus lihtsustatud uudiseid kuulata ja interaktiivselt lihtsaid jutukesi lugeda. Nii et keeleõpe pole kunagi nii lihtne olnud, kui teil internet on, siis vabandusi enam pole. 😀

Näitan teile tugevaid inimesi

Vahel on mul trennitegemiseks eeskujusid vaja, nii et jälgin Instas inimesi, kes on VEEL osavamad kui mina (nad postitavad tihti häid treeningnippe ka, oma lemmik kerelihasteharjutuse olen näiteks nii saanud). No ja olgem ausad, sellel mehel ja tema paljal ülakehal silm lihtsalt puhkab (ja see peapealseis lõpus on uskumatu):

Ja kuna öeldakse, et naistele on vaja tugevaid naiseeskujusid, siis ärge heitke meelt, neid on ka (on hulga ägedamaid trikitajaid, aga täna hommikul vaatasin joogainimesi, ja ta juttu võib ignoda, ma ei viitsi selgitada seda järjekordset joogamaailma draamat, mis teist kedagi ei huvitaks):

When all is said and done this is what it always comes back to for me. Practice. Nothing more. Nothing less. Just practice. _ If you are disappointed in me, please know that I am even more disappointed in myself. _ I am a flawed and imperfect messenger for an ancient and very pure spiritual path. When I first started teaching I felt impossibly unworthy of sharing the gift of yoga. Now I again feel entirely unworthy. My heart broke when I read that some people have given up on yoga because they are disillusioned with me. I have been told how I am an awful, terrible, corrupt person. Let me tell you, I don’t see myself as some saint. I‘ve broken the heart of everyone who has ever loved me. Sometimes when reflecting on how many mistakes and how much pain I’ve caused, I look at my husband and thank him for not leaving me. Today I sit with a feeling like the world would be a better place without me, that I’ve only contributed pain and suffering. _ Hold me accountable for my actions, but please don’t throw yoga away because me. The only perfect being is God and I am not God. I am just a deeply troubled, haunted, wounded person who has found a little peace through yoga. _ I am learning an awfully painful lesson right now. People are abandoning me, condemning me, and throwing me out. I am fighting hard not to take on all these negative views and see myself as someone who is truly useless to the world. It’s hard for me because I do struggle with depression and suicidal ideation. It feels like I want to press the restart button on this program called life BC it’s all a mess and I don’t even know where to start picking up the pieces. _ I think it starts with saying I‘m sorry. I am SO sorry I let you down. One day, when the dust settles, when time passes, when my actions tell the story of whether or not I’ve learned from all this, when you’ve healed (and so have I), maybe just maybe we will meet again and share a practice. Until then, I love you, I value you, I respect you, I thank you and I’ll never stop believing in you. But for now I understand and accept if it’s goodbye. _ Day 1 #onemillionyogischallenge is Downward Dog with @yogisoli @yogagivesback 🙏

A post shared by Kino MacGregor (@kinoyoga) on

Muts-muts, musid

Some days #climbing is all #fun & #games 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tahtsin teile kirjutada traditsioonilist kirjandit teemal “minu vaba aeg”, aga kui väljas nii tore on, jääb kirjutamiseks minuteid napiks. Kõige olulisem uudis on muidugi see, et Atu operatsioon läks edukalt ja ta paraneb kenasti. Nii et ehk saab varsti ikka koju ka.

Suvi, heinamaa, #bouldering … (📸 by @toivoparnpuu )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu elame nagu ikka, nädalavahetustel katsume Soomes suuri kive ja nädala sees õhtuti natuke väiksemaid. Siin kehtib see vana hea reegel, et mida rohkem teed, seda paremini tuleb – ja mida paremini tuleb, seda rohkem tahad teha. Viimasel ajal olen mõne liigutusega juba täitsa rahul, äkki õpin veel vanas heas ronimagi. Natuke oskan isegi juba jalgu kasutada! Ilm on ka täiesti imeline olnud, kuigi kohati kaalun burka ostmist – liikumist ehk natuke piiraks, aga vähemalt saaks sääskedest rahu. Nii et kui teil on müüa sellist korralikku, kus ees pole mitte niisama auk, vaid võrkaknake, siis ma olen ostmas! Pakkuge julgelt.

Kooli pingereas olen paar kohta tõusnud (mis on umbes kümne võrra vähem, kui mul vaja oleks), nii et sellele teemale ma hetkel rohkem ei mõtle. Panen mõneks ajaks plaanid ootele ja eks sügisel näis. Nii et lohutan siin end sellega, et vähemalt on tervis tagasi (loobib innukalt soola üle mõlema õla, tatistab kolm korda järele ja koputab vastu oma puupead), jaksan juba jälle jõutrenni teha ja ei väsi enam ära iga kord, kui pean trepist käima. Nii et hindame seda, mis meil on, eks ole.

Another day, another rock …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, veel üks hea uudis on see, et Expanse sai uue lepingu ja pole vaja enam karta, et järgmist hooaega ei tulegi. Põhimõtteliselt tegid fännid sellist kampaaniat, et kogu ilm kajas. Megaäge, vahel ikka järjekindlus viib sihile. 🤗 Autokooli leidsime vist ka, nii et varsti saame Morksiga võidu OMA sõidutundidest kirjutada. Saate näha, kes rohkem kurta jaksab.

Aga nüüd head ööd, ma plaanin kell kuus ärgata, et joogasse minna. Mul veel üks samm valgustusest puudu, äkki saan sealt kätte.

Iirimaal võitis mõistuse hääl

Iirimaal oli referendum, et otsustada, kas eemaldada põhiseadusest punkt, mis ütleb, et emal ja lootel on võrdne õigus elule (mis on kaasa toonud selle, et ka puudega looteid, st ka sellise puudega, mis otseselt ema elu ohustavad, ei tohi eemaldada). Lihtsalt öeldes tähendab see abordikeeldu. Selle seaduse tulemusel on aastate jooksul naised isegi surnud, sest kui loomuliku sünnituse käigus on valik ema või lapse elu eelistamise vahel, ei ole arstil õigust seda valikut teha (sest kui arst “liiga vara” ema päästma kukub ja laps sureb, võib arst litsentsi kaotada ja vangi minna). Kõige kuulsam on 2012. aasta juhtum, kus naisele isegi ei öeldud, et ta loode pole elujõuline, nii et naine suri ja ta mees kaebas haigla kohtusse.

Samuti on Iirimaal keskmisest hulga kõrgem keisrilõigete arv, sest lapse surm sünnitusel tähendaks arstile taas vangiminekuohtu (ta peaks hakkama tõestama, et ei aidanud meelega viimase hetke aborti teha), nii et keisrilõike kasuks otsustatakse väga kergekäeliselt.

Enne referendumit tehti muidugi lausa absurdseid ja rõvedaid kampaaniaid, nagu näiteks naeratavad downi sündroomiga lapsed ja küsimus, kas te tõesti tahaksite, et neid vähem oleks, ja väited, et iirlased surevad välja, sest no kui naistele abordiõigus anda, ega need loomad enam üldse ei sünnitaks. Kusjuures põhiseaduse muutmine ei tähendaks muidugi, et IGASUGUNE abort lubatud on, see tähendaks, et hakatakse alles arutama, kas ka ilma meditsiinilise näidustuseta, mitmenda nädalani jne (hetkel on kaalutud ka Eestis olevat süsteemi, kus abort on lubatud esimese 12 nädala jooksul).

Täna on igatahes see päev, kus 66.4% iirlastest on otsustanud, et inimese (jah, isegi naise!) elu on rohkem väärt kui loote oma. Mul on väga hea meel, see on tõesti suur samm inimkonnale.

  • Kategooriad