Elu ei koosne ainult headest uudistest

Jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, isegi minu säravas elus esineb vahel tagasilööke. Tegelikult sain ma juba eelmisel neljapäeval teada, et Kristjan Jaagu stipendiumit ma Austraaliasse minekuks ei saa, aga tahtsin asjad enda jaoks enne läbi mõelda, kui sellest laiale ringile (=teile) rääkima hakkan. Kuigi tahaks muidugi rõõmustada neid paari inimest, kelle kohta ma tean, et nad loevad mu blogi suurema õhinaga kui Inno Ingridi trussikutelt plekke, lootes näha, et mul midagi kehvasti on läinud. Jaa, mul on fännid, kes mind vihkavad, kuid sellest hoolimata mu blogi loevad, see ongi igikestva kuulsuse alustala. 😀

Aga tundub, et polegi suurt midagi mõelda – isegi, kui ma võtaksin õppelaenu, saaksin ma seal selle eest kuu aega hädavaevu ära elatud*, mis tähendab, et kui ma selle aja jooksul tööd ei leiaks, oleks junn leivakotis. Kui ma leiaksin tööd, lubaks seadus töötada mul maksimaalselt poole kohaga, nii et ma elaksin kuidagi ära küll, aga kui ma tahaksin õppelaenu kohe tagasi jõudes ära maksta, peaksin ma (muidugi ebaseaduslikult, aga see mind väga ei häiriks) rabama, rabelema ja kokku hoidma sama moodi nagu ma Eestis vahepeal baka ajal tegema pidin ja sellest on mul ausalt öeldes kopp väga ees (rääkimata sellest, et ülepingutamise tulemused on mu tollases õppeedukuse languses üsna hästi näha). Kui ma lihtsalt elaksin, peaksin ma arvestama sellega, et kui ma tagasi tulles võtan kooli lõpetamiseks lisa-aasta, peab mul selle lõpuks kindlasti töökoht olemas olema, et saaks hakata otsekohe laenu tagasi maksma. Mis tähendab, et ma oleksin põhimõtteliselt selle maalapi külge seotud, mis mulle taas sugugi ei meeldiks, ja peaksin riski peale välja minema, sest me ei tea, milline kahe aasta pärast siinne majanduslik olukord on. Kes mind tunneb, teab, et Rents the Riskialdis ei oleks päris mu indiaaninimi – mul on alati isegi varuplaanile varuplaan.

See loomulikult tähendab, et mul oli ka praegu varuplaan, mis eelkõige sisaldab endas seda, kuidas Eestis oma aega maksimaalse kasuteguriga ära kasutada ja siia jäämine enda kasuks tööle panna. Nii et kuigi MNC-ga lambakarja pidamine oleks muidugi äärmiselt armas rahvusromantiline unelm, jääb see seekord siiski ära. Kui keegi teist muidugi ei taha mulle ca 50 tonni kinkida, that is. Aga vähemalt on mul võimalik saada Tartu Ülikoolist  taas kaks tasuta haridust ühes, mis on tuleviku seisukohast, kindlasti kasulik ja kasumlik.

Pilt on pärit siit.

P.S. Ei ole mõtet mainida, et igal naisel on rahakott jalge vahel. Nii väga ma sinna ka minna ei taha.

* Lihtne arvutus – õppelaenu maksimummäär on 30 kilo, sellest vähemalt 15 läheks lennupiletite peale (arvestades seda, et lahkuma peaks vähem kui kuu aja pärast, ilmselt paar tonni rohkem), 2 kohustusliku ravikindlustuse peale, kõige odavam ühikakoht on 6 tonni kuus, aga alguses tuleb ka ühe kuu jagu tagatiseks maksta. Kui me lisame sellele ka metrookaardi, ongi raha otsas – ja sööki pole praegu üldse sisse arvestatud.