Kui see esmapilgul selge ei ole, siis pilt on mõeldud illustreerimaks eesti tudengite innovaatilist lähenemist hariduse omandamisel. Eile oli detsembri viimane koolipäev, päev, kus, meile antud informatsiooni põhjal, pidi otsustatama, kes poola keele arvestatud saama. Nii et tegime igaks juhuks reede hommikul kella neljani tegemata kodutöid ja ühe väikse Lisa. Täpselt selle sama Lisa, mida pildilt näha võib. Päris hästi maitses kusjuures, kuigi kolm kohtlast pead suutsid valet sorti hapukoore osta ja Rents suutis nende peale vihastada, sest ta jäeti ringijõlkumise ajaks üksi testi tegema. Tanel ütles selle kohta, et ta ei olegi kunagi näinud, et ma kellegagi peale oma mehe niimoodi pahandaksin. Ilmselt on tal õigus, sest tavaliselt ei anna ma lihtsalt kellelegi võimalust ennast üle lasta, seega pole ka põhjust lärmi lüüa.
Igatahes ütleb kiri koogil “Uczmy się polskiego“, ehk “Õpime poola keelt” ja on tunnis vaadatud videode motoks – ehk siis tahtsime näidata, et oleme midagigi õppinud*. Pealegi teeb kook alati kõigil tuju heaks, nii et sõimegi pool tundi hoopis kooki ja kodutööd jäid kontrollimata. Õpetaja ütles, et ta oli kõigile juba hommikul arvestused välja pannud, nii et meie väike õpimaraton oli ainult meie isikliku arengu huvides.
Aga jah, ma ei oska oma eluga enam midagi peale hakata, sest ma pean nüüd veebruari keskpaigani ainult tööl käima – mitte ühtki selga ronivat tähtaega, mitte ühtki eriti vastikut, aga kahtlemata vajalikku kodutööd, ainult jõudu mööda prantsuse keel ja sedagi oma lõbuks. Mul ei ole sellist kogemust kõigi nende viie aasta jooksul kordagi olnud. Hakka või mõtlema, et teeks sedasamust, noh see, mida noored teevad. Lõbutseks. Nii et kui keegi teab, kuidas see täpselt käib, võib mulle teada anda.
* Mina isiklikult olen õppinud ka ütlema “Nie trzeba denerwować” ehk “Ei ole vaja närvi minna” – laused, mille kohta inimesed arvavad, et neid võiks elus vaja minna, jäävad ikka kõige paremini meelde.
Pärdikute päevaraamat 