Mõnel mehel on ikka naisega vedanud

Sattusin sellist murekirja lugema ajalehest:

Mees ei talu absoluutselt mingit kriitikat, kuid abielus olles tuleb igasuguseid olukordi ette. Vihastab ta minu peale kapitaalselt, siis solvumise märgiks ei räägi minuga ühtegi sõna. Mõnikord kestab vaikus nädala, vahel koguni kaks.

Ema ütleb minu mehe kohta “opakas”, ta on seda tsirkust meil külas olles paaril korral pealt näinud. Isegi temal pole õnnestunud jonnivat meest rääkima saada. Mehel on maru hea enesevalitsus: jonnipäevadel ei liigu tema näos ükski lihas ega närv. Mind nagu polekski. Seisan tema ette, siis lükkab ta mu lihtsalt eemale, kõnetamisest pole kasu. Vaikimine ei sega koos söömist ega magamist.

Sellised jonnimise päevad segavad mind hullult. Miks ta käitub nagu mõni plika, rääkigu asjast, aga ei. Leppimist kui sellist meil omavahel ei toimu, ühel hetkel hakkab ta rääkima, küsides lihtsalt: mis sul viga on?! Selle peale läheks talle kätega kallale. Kuidas ta saab selline idioot olla, no ma ei või!

Märkasite midagi imelikku peale tavapärase eideliku hala? Annan vihje: teise lõigu viimane lause. Kui mees naisega ei räägi, siis ma ei tahaks uskuda, et ta teeb hommikul kaunitarile pannkooke ja siis tantsib uksel nagu mesilane, et abikaasa sööma oskaks tulla. Nii et põhimõtteliselt tähendab see, et mees käitub nagu tupes munn ja naine sellest hoolimata valmistab talle süüa ja kergitab õhtul tekinurka, et kallim ikka kenasti voodisse saaks.  Kes siin tegelikult idioot on? 😀