Prantslased burkade vastu

Nagu enamus teist ilmselt juba kuulnud on, võttis Prantsusmaa president taas sõna burkade ja niqab’ de vastu (esimene on siis mantli või kleiditaoline hõlst ja teine loor, mis näo ette käib). See ei ole esimene kord, sest see on üldises elukorralduses varemgi tõsiseid probleeme tekitanud. Ja seda sugugi mitte ainult kultuurilistel põhjustel, vaid eelkõige on vastuolud puhtalt praktilised.

Näiteks. Mida teeksite teie piirivalvetöötajatena, kui pildil olevad daamid keelduksid teile oma nägu näitamast? Aga see ei ole väljamõeldud situatsioon, isegi mitte haruldane situatsioon. Nii et alati peab kohal olema ka naissoost turvatöötaja. Sellest iseeneses poleks isegi väga hullu, sest naistöötajad peavad lennujaamas ja mujal nagunii olemas olema, sest mehed ei tohi naisi läbi otsida. Minu jaoks oleks Londoni lennujaamas siiski väga suureks probleemiks olnud, kui burkat kandev turvatöötaja mind läbi oleks hakanud katsuma – ma ei taha, et turvatöötajal oleks võimalik jääda anonüümseks, ma tahan näha, kes minuga tegeleb.

Ka koolides on see probleemiks, kui ema tuleb oma lapsele järele ja kooli töötajatel pole õrna aimugi, kas see ikka on lapse ema või mitte. Prantsusmaal on ju selle kohta vägagi kindlad reeglid ja asi ei käi päris nii lihtsalt, et kui ma ise täna lapsele järgi minna ei saa, saadan naabrinaise ja ei pea selle kohta isegi ette helistama. Sama jama muidugi ka õpilastega – pärismaalased eelistaksid seda, et burkakandjad oleksid võimelised teistega võrdselt kehalise kasvatuse tunnist osa võtma ja hiljem ka pesema läheksid. Seda viimast ei ole muidugi võimalik peale suruda, aga koolides keelati selle riietuse kandmine 2004. aastal igatahes ära.

Kuigi keegi sellest kõva häälega ei räägi, on valitsuse jaoks muidugi hoopis suuremaks probleemiks sisejulgeolek. Kui üks osapool teeb lääneriikide kriitika osas pidevalt järeleandmisi ning teine osapool ei tee neid ei oma ajaloolisel kodumaal (kus bikiinides päevitaja otse türmi võidakse saata või keegi isegi ei hakkaks juhtumit uurima, kui ta vägistamise ohvriks langeks) ega ka riigis, kus tegevus toimub, hakkab jõuvahekord üsna ruttu paigast ära liikuma. 5 miljonit immigranti 65 miljonilise rahvaarvuga riigis pole küll metsikult palju, aga 130 tuhat sisserändajat aastas on ka nende jaoks suur number. Rääkimata sellest, et viis miljonit inimest, kel pole midagi kaotada, aga paljugi võita… Lisage sinna teadmine, et paljud neist on kindlal seisukohal, et inimeste poolt kirja pandud seadused ei saa kunagi olla nii olulised, kui need, mille on dikteerinud Allah* – ja te saate püssirohutünni. Nii et kuigi inimestel peab muidugi alati olema võimalik end vabalt väljendada, peab igal inimesel alati ka olema teadmine, et on reeglid, mis ei kuulu arutamisele ja mida kõik peavad täitma. Eriti tänapäeval, kui maailm on piisavalt suur ja lai, et igaüks saaks endale sobivate seaduste ja kultuuriruumiga riigi otsida.

Lisaks muretseb president ka selle pärast, et naised on selle riietuse taga otsekui vangistatud ning sotsiaalses elus ära lõigatud. Ka mõned (nais)moslemitest parlamendiliikmed on presidendi ideega nõus ja toetavad seda igati. Nii et ka nemad tahavad muutusi näha. See on muidugi kahe otsaga asi – enamus mosleminaisi väidavad otsekui ühest suust, et see riietus kaitseb neid ja võimaldab neil elada elu ilma et see oleks välimusekeskne. Kui neid märgatakse, märgatakse neid nende endi pärast – samas ei saa ma aru, kuidas see märkamine üldse võimalik on, kui ka mehega rääkimine on keelatud ja tegelikult vaadatakse ikka kas ainult silmi, kaasavara või on abielu lihtsalt varem kokku lepitud. Lisaks, kui mõnel mosleminaisel õnnestub kuidagi ilma meessaatjata mõnda lääneriiki näiteks ülikooli jõuda, on burka väga suurel osal neist üsna pea unustatud ja pannakse kohusetundlikult selga alles siis, kui on vaja jälle lennuki peale astuda.  Ilukirurgide töös suureneb samuti koju naasvatele mosleminaistele neitsinaha tagasiõmblemiste hulk pidevalt, nii et patriarhaalsest ühiskonnast välja astudes neile järelikult siiski seksida meeldib. Nii et kas surub nende oma kultuur seksuaalset külmust ja enesevarjamist peale või meie kultuur seda maha?

* huvitav on siinkohal ka mõelda riikidele, kus osa sisserändajatest või kunagiste sisserändajate järeltulijatest elavad siiras usus, et nende päritolumaa seadused on ja jäävad alati ülimuslikeks.

P.S. Prantslased ise on teemat arutanud siin. Prantsuse keeles muidugi, nii et mul oli väga raske kõigest aru saada, aga arutelus osalevad ka moslemid – nii need, kes usuvad, et naistel oleks parem elada ilma burkata, kui ka need, kes arvavad, et see just kaitseb naisi – ja lisaks tuuakse sisse mõned päris huvitavad mõtted. Näiteks see, et tegelikult võimaldab seadus, mis ütleb, et nägu peab olema näha, koheselt arreteerida ka näiteks kõik meeleavaldajad, kes on kapuutsi taha varjunud. Ja täpselt sama moodi võimaldab see mosleminaisel, kellel keelatakse burka kandmine, kutsuda politsei ristiusu kloostri nunnadele ja nõuda, et neid sama moodi koheldaks. Õiguse ja õiglusega. Samuti juhitakse tähelepanu sellele, et kuigi probleemi põhjustajaks on mehed (naisi, kes reegleid ei järgi, karistatakse karmilt – meeste poolt; lisaks oli burka algselt mõeldud selleks, et MEHED, need nõrgad olendid, kiusatusse ei satuks), karistataks selle seadusega taas naisi. Naisi, kellest paljudel keelataks nüüd võib olla üldse kodust väljumine või kellel oleks suur oht kodust ebatraditsioonilises riietuses väljudes viga saada (õigemini vigaSTATUD saada, taas meeste poolt).

P.P.S. Kas panite tähele, et ükski 50st kommentaatorist ei ole prantsuse lehel öelnud, et kui neile ei meeldi, kobigu kodumaale tagasi?