Lugesin Ramloffi postituse kommentaare ja ahastus tuli peale. Jätame usuhullud hetkeks kõrvale ja räägime inimesest, kes teoreetiliselt peaks ju olema ühiskonna “normaalne” esindaja – hetero, abikaasa ja ema – ja kes on öelnud nii:”Kes lapsi ei armasta, see ei suuda armastada mitte kedagi. Kordan, et mitte kedagi. Suhtumine lastesse on hinge sisu peegeldaja.” Lisaks veel arvamus, et inimesed, kes pühenduvad iseendale, selmet lapsi saada, on täielikud egomaniakid. No andke andeks, oli ehmatav. Seda ma küll enam emaarmastuseks ei nimetaks, pigem millekski selliseks, mis pealkirjas on.
Mõtlesin ja mõtlesin ning tekkisid mõned küsimused. Ehk keegi oskab selgitada, miks:
- mõned olendid on teistest pühamad, et armastus nende vastu peaks olema püham ja kõikehõlmavam, kui armastus näiteks oma vanemate või kas või koerte vastu?
- kohati on egoism kõigi meelest täiesti normaalne nähtus ka siis, kui eneseohverdus oleks väga väike, aga kohati jälle eeldatakse, et mõnede asjade nimel peab inimene olema alati valmis oma mina täielikult alla suruma?
- üldse arvatakse, et egoism (eeldusel, et see teistele haiget ei tee ja piirituks ei muutu) on läbinisti negatiivne nähtus???
Selgituseks nii palju, et tsitaat mõnest raamatust ei ole vastus – ja nii palju, kui nendeks raamatuteks oleks Koraan, Piibel, Bhagavadgita vms tuntuimad teosed, suudaksin ma sellele ilmselt ka kohe vastulause leida, nii et oodatud oleks eelkõige mõistuspärasele loogikale tuginev arutelu.
Selle teise punkti selgituseks. Inimest, kes Tallinnas või Tartus igapäevaselt autoga liikleb, ei vaata keegi kui kummalist egoisti, kuigi enamasti ei nõuaks ühistranspordi kasutamine linnaelanikult erilist vaeva. Samas eeldatakse, et hiljemalt 25. eluaastaks peaks iga naine olema juba vähemalt ühe lapse endast välja pigistanud, kuigi sellega kaasnevad järeleandmised on lausa tohutud. No näiteks mõned põhjused, miks mina (täiesti egoistlikult) ei taha veel last saada:
- esmalt paar kuud oksendamist
- seejärel paar kuud vaikust ja vähemalt kuu aega, kus sa tunned, et sul on veskikivi kaelas, sa ei saa öösiti magada, ei jõua liigutada, ei saa ise oma kingapaelugi siduda ja soovid, et see laps lõpuks ometi käes oleks
- seejärel sünnitus, mis esimesel korral võib kesta kuni 48 tundi ja paneb sind oma eelmist soovi kahetsema
- seejärel õmmeldakse su lasteväljutusava jälle koomale (sest see on rebenenud) ning sa saad taas rõõmsalt seksielu alustada – eeldusel, et su mehele meeldib ämbrisse panna ning sa ei kuulu selle 1/3 hulka eestlannadest, kelle mehel selle aja peale ammu armuke on või nende väidetavalt isegi kuni 50 % naiste hulka, kes peale sünnitust seksi vastu huvi kaotavad (kuigi on muidugi ka võimalus, et tänu hormonaalse taseme muutusele tärkab naises veel eriti suur seksihuvi)
- järgmised kuu-kaks ei tasu magamisega arvestada (mis iseenesest ei ole eriti suur tragöödia, sellega saaks kuidagi hakkama) ja KOGU su elu hakkab keerlema ümber lapse – et sõpradega kohtuda, tööd teha, kunstinäitusele minna, pead sa alati esmalt leidma hoidja või väisama ainult selliseid üritusi, kus kaelas rippuv väikelaps kedagi ei sega (kui nüüd mõni selline mamma praegu seda postitust loeb, siis – palun, ärge järgmine kord oma last balletti vaatama kaasa võtke!!! Ma küll mõistan, et ka Teil on õigus kultuuri nautida, kuid see ei ole minu õigusest kuidagi suurem ja kui Te sel viisil ettekavatsetult teiste inimeste elamust rikute, olete te selle ära teeninud, et ma Teile rõdult pähe sülitan). Seda viimast õnne enamasti eriti üle aasta ei jagu, sest siis hakkab laps juba iseseisvalt kõndima ning tal tuleb kogu aeg silma peal hoida.
- Kõik sinu soovid, unistused ja plaanid vajuvad tahaplaanile ning esiplaanile tungib TEMA – kõik sinu unistused saavad edaspidi täituda ainult siis, kui neid õnnestub TEMAGA ühildada või TEMA kõrvalt ellu viia
- Lisaks sellele nõuab emaks olemine kohati lausa hullumeelset pühendumist. Näiteks ei unusta ma mitte kunagi Perekoolist loetud teemat, kus lastearst soovitas emal, kelle väikelapsel oli nohu, ise tatt ta ninast välja imeda – no ma ei suuda sellist asja teha, tõesti ei suuda.
Sai ju päris arvestatav hulk põhjusi? Ja need on tõesti ainult mõned ning kindlasti on oluline ära märkida ka see, et vähemalt pooled neist põhjustest on seotud ka lapsega – sellisena, nagu ma praegu olen, ei oleks ma valmis lapsele HEA ema olema. Seega on see ka lapse huvides, kui ta ei sünni perre hetkel, kui vanem temaga seotud toiminguid kardab või vastikuks peab. Ning sellest hoolimata arvavad inimesed, et kui keegi ütleb, et ta ei taha lapsi (ka siis, kui põhjuseks on budistlik maailmavaade või loogiline arusaam sellest, et rahvaarv on niigi selle maailma jaoks liiga suur), võivad nad ikka kulmu kortsu tõmmata ja seda “uskumatut egoisti” halvakspaneva pilguga vaadata. Rääkimata sellest, et kapitalistlikus ühiskonnas on mul põhiseaduslik õigus egoismile ning proovige ainult seda kõigutada. Tahan – joon teed, tahan – mängin poodi.
Ja kui tuleb keegi ja ütleb, et “kui sa oled egoistlik, oled sa elu lõpuni üksinda”, siis so what? See olen ju mina, kes üksi on, mitte sina?? Miks see sind üldse segama peaks, kui ma üksi olen??
P.S. Seda tatiimemist ei suuda ma ilmselt kunagi tegema hakata, nii et peaksin vist hambaarstiga lapse saama – neil on ju need imemisvoolikud, millega suust üleliigset sülge ära imetakse
Pärdikute päevaraamat 
kullake, su hirmud emakssaamise ees on ikka õudusttekitavad!
Olen synnitanud 3 last ja ytlen ausalt – midagi kohutavat ei olnud !
Kusjuures ma saan ise ka aru, et kohati on see juba foobia, mitte hirm, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata. Rääkimata hirmust, et laste saamisega kaob mu iseseisvus ja tegutsemisvabadus (või vähemalt tuleb nende säilitamise nimel senisest tunduvalt rohkem vaeva näha).
Esiteks, väga lahedalt oled kirja pannud need koledused 😀 Põhimõtteliselt on nii, et kõik teavad, et see ongi suuremas jaos nii, nagu sa kirjeldasid, lihtsalt kas ei julgeta tunnistada või teeb lapse lalin või esimene hammas kõik need piinad tasa. Hoidsin suvel kaks kuud pooleteise aastast põnni (iga päev vähemalt 8h) ja tundsin, kui sõltuvaks ma temast muutusin. See oli suhteliselt hirmutav (kujutasin iga päev ette, kuidas oleks, kui ta oleks minu oma ja mu päästerõngaks ei oleks see, et ema talle igal õhtul järele tuleb) ja lükkas minu pereloomisplaanid veel kaugemasse tulevikku 😀 Üldiselt olen alati nõmedaks pidanud inimesi, kes teistele nii isiklikul teemal nagu laste saamine etteheiteid teevad. Kuidas nii saab üldse?! Mu õde on 25 ja isegi minul on juba süda paha, kui igal võimalikul hetkel ümbritseb teda vanamuttide parv, kes kõik näpuga kõhtu torkides uurivad, kas pisiperet ei paista juba kusagilt. Mu vanaema tuli ju koguni nii geniaalse plaaniga lagedale, et rasedus pidavat südametegevusele kasulik olema 😀 Now how sick is that
Vanemad inimesed lähevad sellega koguni nii kaugele, et mu sugulased on hakanud mulle täiesti tõsiselt rääkima, et ma peaksin oma emast segaverelist koera paaritama, sest tema tahab ju ometigi ka emarõõme tunda ja muidu jääb ta haigeks ja läheb inimeste vastu kurjaks – nii et “peast rase” olemine on ilmselt tõesti inimkonda sisse programmeeritud 😀
Grrh, mida järgmiseks 😀 Ei, samas, vaata, sa oled lihtsalt nii egoistlik, et vähe sellest, et endal pallikest kõhus ei ole – sa ei luba oma koeral ka emarõõme nautida. Jaa siis ongi, et su kuts läheb kurjaks nagu ka kõik inimesed, kellel lapsi ei ole. Sest kahtlemata on siin tegu puhta kurjusega, ei midagi muud, eks
Mmm… “Ämbrisse” panna…?
Kõige muuga nõustun 100%, aga see ämbrisse paneku koht pani muigama. Miks see vitt ämbriks muutuma peaks? Ega seal sees ju ei rebene midagi…?
Sünnitanud naised – kas te olete “ämbristunud”? Arvasin, et see on lihtsalt müüt?
Noh, mina ise veel sünnitanud ei ole, aga sõbranna tuli haiglast koju 15 õmblusega näiteks ;p Seega ega see päris müüt nüüd ka olla ei saa. Siiski, ma ei usu, et asi nii hulluks muutub
Viimase aasta aja jooksul on sünnitanud üks mu sugulane ja üks mu sõbranna. Kumbki neist ei saanud üle nädala aja istuda. Osad pääsevad vist ilma õmblusteta, osadel seda õnne ei ole, aga see rebenemise oht on täiesti olemas ja välja venib see ka – arusaadav, sest lapse pea on ju päris pirakas ja see tuleb sealt läbi suruda, see ei saagi hetkega kokku tõmbuda. Aja jooksul vist peaks ikka enam-vähem tõmbuma, aga muidugi mitte täielikult, seetõttu ongi järgmised sünnitused füüsiliselt tunduvalt kergemad.
Ahjaa, Nirti – kuna Ramloff on oma postituse koodi alla pannud, vastan ma su sealse teema viimasele kommentaarile siia. Vastaks hoopis küsimusega – kas sinu jaoks on tüütud asjad siis tõesti ka siis tüütud, kui sa neid parajasti ei näe ega koge? Sest tõesti, minu jaoks on näiteks jõhvikate korjamine tüütu – kui teised seda teevad, siis see mind ei häiri, aga kui pean sellega lähedalt kokku puutuma ja ema üritab ka mind veenda selles, et see on ikka nii ilgelt lahe, siis on tüütu. Elevanti ja võõrast (rõõmsameelsed ja puhtad) last korraks patsutada või sülle võtta (kui ta ise seda tahab) on/oleks päris tore, aga endale koju ei tahaks kumbagi just sellel põhjusel, et ka elevandi kodus pidamine oleks tõesti tüütu. Ja mis loogika järgi see käib, et laste armastamisest võivad lastetud rääkid, vihkamisest ka, aga vat just sellest, kui lapsi tüütuteks peetakse, ei tohi? Oma arvamus on mul neist ju siiski olemas.
*kergitab kulmu*
Kui ma ise mitte kunagi jõhvikaid korjanud ei ole, siis ma ei saa sellele ju negatiivset hinnangut anda. Saab hinnata vaid seda, mis on teoreetiline – jõhvikad saavad korjatud, neid saab süüa, seega sinu-minu kui mittekorjaja jaoks positiivne (marjade korjamine on ka minu arvates tüütu, ainult, et ma olen seda aastaid suvilas Havi käsul, vanaema tahtel teinud).. Sama lastega. Ise sa neid sünnitanud pole, kuude kaupa nendega koos elanud pole (ma eeldan) – how the fuck sa saad siis sõna võtta, et laste kasvatamine on ilgelt tüütu? Äkki on hoopis lõbus ja tore? Sa saad hinnata vaid seda, et laps sünnib -> kasvab -> maksab sinu pensi kinni ja seega on lapsed ju sinu jaoks (natuke) head.
Seega otsest kasu saad sa mõlemast ka täiesti asjaga ise kokku puutumata, samas kahju sa otseselt kokku puutumata ei kannata mitte mingisugust.
Kui välja arvata debiilikud, kes oma vastsetega muidugi balletti vaatama ronivad, aga see ei ole päris see.
Ühesõnaga. Inimesed, kellele elevandid ei meeldi sellepärast, et neid oleks kodus tüütu kasvatada (ise pole nad rohkem kokku puutunud kui Indias turismireisil vana äravaevatud londut 15 ruupia eest näppinud) on mu arust pehmelt öeldes kummalised negativistid, kes eelistavad keskenduda pigem potentsiaalsele negatiivsusele (mis teda ennast ei puuduta, aga HÜPOTEETILISELT, TEOREETILISELT – “KUI MA TA VÕTAKSIN…” -jne,) kui et hindaksid pigem seda head, mis täiesti reaalselt olemas on ka neile 🙂
See ongi see kummaline seik. Lastetud laste tõttu kahju ei kannata, saavad hoopis kasu – kuid virin käib laeni. Mispärast?
Hm, minule isiklikult näiteks väga lapsed meeldivad, aga endale ei tahaks ma pisikest veel päris paljudel (enamasti ratsionaalsetel) põhjustel. Ma arvan, et üks põhjus, miks võõrad lapsed paljudele tüütuna tunduda võivad, on kindlasti see, et sa ei lähe ju (tavaliselt) teise inimese last oma põhimõtete järgi korrale kutsuma. Ehk siis illustreeritult – hoidsin last, kes kandis pooleteise aastasena ikka veel mähkmeid ega käinud absoluutselt potil. Mind ajas see tõsiselt vihale, kuna esiteks on see lapse arengu ja heaolu suhtes üks nõme asi ning teiseks oli minul väga ebameeldiv, kuna nii suur laps kakab ikka päris korralikult. Samas ei saanud ma midagi ka ette võtta, kuna ema (kes oli arst!) väitis kangekaelselt, et ta lubab oma lapsel teise eluaastani veel beebi olla ega kavatsegi teda potitama hakata, kuna “lapsed kasvavad niigi liiga kiiresti suureks” (?!). Üldiselt ajavad mind närvi need lapsed, kel on lastud üle pea kasvada ja neist on saanud väikesed manipuleerivad printsid-printsessid. Pisemate puhul ärritavad mind tavaliselt vanemad, kuna kolmekuune saab vähe sinna parata, et tal gaasivalud on ja ta pidevalt karjub, aga ema teha on see, kas minna lapsega üritusele või mitte. Ja ma arvan, et kuigi ma ei ole ema, võin ma siiski öelda, et kõik lapsed ei ole lahedad ja armsad, sest väga paljud rikutakse ikka kasvatusega ära. Ei, just tänu sellele, et ma ei ole ema, kuna ma saan neid vaadata objektiivselt. Pealegi on vastsündinuga tegelemine ema jaoks väga väsitav, tõsiselt suur kummardus kõigile, kes suudavad tervet mõistust säilitada (loodetavasti olen mina kunagi üks nendest). Läksin nüüd teemast küll kaugele, aga vähemalt üks märksõna – laps – läks täppi 😀
Ja mulle ei meeldi ka jõhvikaid korjata, kohe üldse mitte
Tegelikult ma arvan, et see neetud lapse saamine on nii raskeks muutunud tänu sellele, et me elame nii nõmedal ajastul, mis te arvate?
Vanasti käisid asjad nii:
Kui sa olid aadlipreili, siis sinu ülesandeks oli sünnitada ja peale seda ennast normaalsetesse mõõtudesse tagasi näljutada ja soovitavalt uus laps sünnitada. Lapse sündi premeeris abikaasa enamasti kingitustega (eriti poja sündi) ja lapse eest hoolitsemise jne võtsid enda peale ammed ja teenijatüdrukud. Otsiti lihtsalt priskete rindadega imetav ema külast ja maksti talle lapse imetamise eest. Teenijatüdrukud aga pesid ja kasid last. Ema hooleks jäi siis tikkimise õpetamine, hällilaulud vms – kui ta viitsis.
Kodanlastega enam-vähem sama lugu. 1-2 teenijatüdrukut ikka oli, kes selle titesita kasimise enda hoolde võtsid.
Kui sa olid talunaine, siis enamasti sul oli siiski kas üks tüdruk abiks majapidamistööde juures (nagu Sauna-Mari oli Krõõdal abiks), või siis said abi nende vanaemade käest, kes ikka taludes elasid. Mitu põlvkonda koos. Ema käis põllul ja vanaema keetis kodus putru ja hoidis lapsi ja valvas kanu. Kui lapsed suuremaks kasvasid, hoolitsesid nad ise üksteise eest (samuti kirjeldab taolisi stseene näiteks Tões ja Õiguses).
Seega vanasti oli normaalne, et ema ei pea kõigega ise hakkama saama.
Tänapäeval aga peab olema säravalt ilus, haritud, lapsed sünnitama ja kasvatama, süüa tegema, meest rahuldama, liitrite kaupa spermat neelama, karjääri tegema ja pühapäeviti jalgu epileerima.
kurat, ma rebin endal emaka välja nii
Kas sa tahad öelda, et kui ma ise pole kunagi süüa teinud, ei oska ma ka öelda, kas toit maitseb nagu sitt või mitte? Ja mind ei tüütagi kõik lapsed (näiteks lapsed, keda ma kunagi ei näe, jätavad mind täiesti külmaks, kui mind just ei ähvarda nendega kohtumine, mida ma siiski, kui tõenäoliselt tüütut tegevust, väldiksin), vaid need, kellega ma kohtuma pean ja kelle puhul ma tean või kahtlustan, et see on ebameeldiv. No näiteks, kui tuttav tuleb oma väikse lapsega mulle külla, eeldan mina miskipärast, et ju ta siis valvab ise, et ta laps ei roniks koera kausist sööma ja jooma, ei situks mulle padja peale (ei, ma ei mõelnud seda praegu välja) või ei võtaks käega koera keelest kinni (ja ka seda ei mõelnud ma ise välja – mis te arvate, kes oleks süüdi olnud, kui koer oleks titte hammustanud?), aga mitmed mammad arvavad, et külas olles võivad nad lihtsalt oma ahvi põrandale panna ja kahe tunni pärast, kui minema hakkavad, uuesti üles korjata. Ja ma saan täiesti aru, et see ei ole lapse süü, et ta vanemad vastutustundetud idioodid on ja lapsest on selle tulemusena kasvatamatu peletis saanud, aga kasvatamatu peletis on ta ju sellest hoolimata. Ja kuigi võib jääda mulje, et ma olen vastik inimene ja vihkan kõike, mis liigub, suudan ma mõnda hästi kasvatatud ja/või lihtsalt tarka ja meeldivat last täitsa armastada – olen isegi selliseid isendeid oma elu jooksul kohanud. Elevante (nagu ema süles ja veidi kaugemal olevaid nunnusid ja puhtaid lapsi) ma armastan väga – lihtsalt ma tean, et nendega koos elamine oleks minu jaoks tüütu, kuigi elevanti saab ka õpetada poti peal käima. Märkad paralleeli? Ehk siis lihtsalt ja lühidalt – lapsed iseenesest ei ole tüütud, tüütud on nendega kaasnevad ebameeldivused; kuna need on aga omavahel seotud, muudab see lastega koosviibimise tüütuks, kui mõned erandid välja arvata. Sai lihtne ja loogiline?
Muideks – ei olnud see talunaiste elu nii lihtne midagi. Ka Andrese esimene naine ei surnud seetõttu, et tema ise nii hullult nõrk oleks olnud, vaid just seetõttu, et maaelu oli nii kuradima raske. Näiteks peeti normaalseks seda, et ema seob oma lapse kaela ja läheb juba paar päeva peale sünnitust põllule tööle. Ja ei laiskle seal põlluveerel, vaid töötab ikka sama usinalt kui teised. Mõisates polnud vist väga hullu, aga lossides oli ainsaks soojaallikaks kamin, mis tegelikult sittagi ei soojendanud, mistõttu pole üldse imekspandav, et noored mõisapreilid tiisikusse surid nagu kärbsed. Ja elukombed olid muidugi sellised, et mõisaproua ei saanud küla vahele jalutama minna, ilma et ta poleks näinud tee peal vähemalt viit last, kes hämmastavalt tema mehe nägu olid. Lisaks oli lapseootel naine roojane ja näiteks kirikusse minekust ei maksnud tal unistadagi. Üldiselt oli aktsepteeritud seisukoht selline, et seksiga raseduse ajal ei tegeleta, sest mees ei hakka ennast ju määrima (rääkimata sellest, et paradoksaalselt pidi see rõve naine samal ajal olema ka õnnistatud olekus ja ise teistest püham ning puhtam). Ja tavalisel linnainimesel ei olnud mingeid teenijaid ning kodanlus tuli ikka veidi hiljem. Pigem on tänapäeval see pidu – on ju olemas sõimerühmad, lasteaiad jms.
P.S. See võib küll tulla inimestele üllatusena, aga ka mina olen suuteline tööl käima ja makse maksma – nii et sellest, et keegi teine maksab minu haigekassat või pensioni, ei maksa küll rääkida. Ja kui Eesti ise kuskilegi suunda areneb, tuleb siia neid maksumaksjaid niigi piisavalt, kuigi see patriootide südamevere muidugi tilkuma paneb.
Ma kirjutasin hullult pika jutu (mis peamiselt kommenteeris sinu toodud “ajaloolisi fakte” nagu oleks keskajal puudunud kodanlus – kaupmehed, rikkad käsitöölised), aga siis kustutasin selle ära, sest see ei ole tegelikult nii oluline.
Märkusena ütlen, et sa ei saa mitte mingi valemiga endale ise pensioni maksta, sest sina maksad praegu kinni praeguste pensionäride pensioni ning tulevikus hakkavad sind ülal pidama needsamad räpased sitturahvid. Kuna prognooside kohaselt on paarikümne aasta pärast iga tööl käiva inimese õlul sisuliselt üks pensionär, siis…
Nojah, samas kui Eestis on pensionile mineku iga juba praegu vist 1-2 aastat kõrgem kui meeste keskmine eluiga, siis võib loota, et me rabame kõik lihtsalt tööd teha ja sureme otse tööpostil…
Sa ei pea mulle pidama loengut keskaja kommete kohta, ma ei ole selles vallas väga tume 😀 Sa ei raba mind sellega, et keskajal oli elu kole räpane, moraalitu, külm ja pääsukesed talvitusid tiigimudas. Lisaks sa ei saa väita, et kõik naised pidid paari päeva pärast lapsega koos põllule vantsima – ma võin sulle 1-2-3 viidata mitme allikale, kus on kirjas, et nurgavoodis lebati teinekord mitu-mitu nädalat.. Ma lihtsalt tõin välja suhtumise erinevuse – “vanasti” ei olnud suhtumine tegelikult selline, et kui ema palub vanaemalt abi lapse hoidmisel, et ta siis on rõve rongaema ja mida ta raisk üldse sünnitas, kuradi nõme libu selline, kui ise tahab mööda teatreid ja kinosid ringi joosta viimase lehtsabana. Tolle aja kontekstis siis ilmselt, et mida ta raisk otsib sealt laadalt ja kirikust, istugu kodus! Lapsi hoidsid ka suuremad lapsed (ning ka sellesse ei suhtutud kui suuremate laste õiguste räigesse ahistamisesse).
Ja mis puutub sinu poolt toodud näidetesse, siis ma näen selle taga puhtalt sinu enda võimetust asju organiseerida. Selmet silmakirjalikult mammale vastu naeratada ja lasta lapsel sigatseda, võiks ju ometi reeglid paika panna.
Kas või sellised, et sinu juurde tulles ei võeta lihtsalt lapsi kaasa. Ja kui sa nüüd väidad, et aga siis ei tulegi nad ju sulle külla – so fucking what, ega sa ei tahagi Neid endale külla ja ongi hea kui nad sust eemale hoiavad ju. Ma mõtlen rumalaid ja ülbeid emasid, kellel piss pähe lõi sünnituse ajal suurest punnitamisest.
/…/
Muide. See punkt, kus sa kurdad, et lapse saamine tähendab, et sa pead oma plaanid alati lapsega ühildama – wtf? Koerte ja mehe omamine tähendab täpselt sedasama ju.
Kui ikka kodus on koer, siis igasugused “Läheme kuueks kuuks backpackima!” unistused vajuvad ära. Oma edasiõppimise ja -elamise plaanid tuleb samuti koerte ja näiteks abikaanega kooskõlastada. Või käib teie peres asi nii, et “Davai, ma tahan Paapua Uus-Gineasse kolida, paki asjad kokku ja pajehhali!” ? 😀
Kuidagi otsitud põhjused sul kõik.
Ja mis puutub sellesse, et on hirm, et mees raseduse & lapse kõrvalt hakkab armukest pidama, siis no tule appi, püha isa – mida te elate koos mingite ebausaldusväärsete lontrustega, kellele ei julge last sünnitada sel põhjusel, et – jätab maha, petab…?!
Vaata, Nirti – on olemas tekst, mida on võimalik lugeda ning on olemas ridadevaheline jutt, mida inimesed ise interpreteerivad. Kahjuks ei vasta sinu interpretatsioon minu tekstist pea üldse sellele tekstile, mis ma kirja panin. Esiteks need ajaloolised faktid – ma ei öelnud, et kodanlasi polnud, ma ütlesin, et kodanlus ei moodustanud nii suurt protsenti linnaelanikest kui lihtöölised. Mis muidugi ei tähenda, et ma eksida ei võiks, ehk tõesti on nii. Ja muidugi võis tädi kolm nädalat nurgavoodis olla, aga ta ei söönud seal pannkooke, ta tundis end tõsiselt sitasti, sest antibiootikumidest polnud keegi midagi kuulnud.
Teiseks. Praegusel hetkel on olemas piisavalt investeerimisvõimalusi, et ei oleks vaja rääkida lastest ainult selle pärast, et oleks keegi, kes meid tulevikus üleval peaks. See oleks minu meelest ka silmakirjalik – kui ma kunagi tahan lapsi, siis laste eneste pärast, mitte selleks, et mul oleks vanaduspäevil kellegagi juttu ajada või et keegi mind üleval peaks ja minu eest hoolitseks, kui ma ükskord liiga vana olen.
Kolmandaks – kust sa võtad, et ma enesekehtestamisega hakkama ei saa? Ma saan sellega üpris kenasti hakkama ja olen ka need olukorrad kõik lahendanud, aga kui mul on valida, kas ma pean suhtlema inimestega, kellega koos olles pean ma end kogu aeg kehtestama või inimestega, kes ise omavad mingisugustki aimu elementaarsest viisakusest, eelistan ma seda viimast varianti. Ja isegi nende hulgas on üks lastega pere, kellega ei ole kunagi ühtki probleemi olnud (ehk just seepärast, et nad ei ole liiga noorelt lapsi saanud ja on nüüd piisavalt küpsed, et mitte omandada seda “mina ja maailm ja minu titt” suhtumist). Probleem seisnebki eelkõige selles, et seda, kuidas inimesed konkreetses situatsioonis käituvad, saadki sa teada alles siis, kui esimest korda selles olukorras oled – no näiteks emme, kes muidu hoiab oma last linnas nagu silmatera (sest mida inimesed muidu küll mõtlevad), ei tee lapsest enam üldse välja, kui ta mul külas on, ka siis mitte, kui laps karjuma hakkab (praegu ju inimesed ei näe, vahet pole, eksole). Ma poleks elu sees osanud arvata, et ta oma lapse vastu nii ükskõikne võib olla ja ilmselt oli see kombinatsioon stressist ja eriti kehvast päevast. Sõpradega mul õnneks selliseid probleeme ei ole, aga paratamatult tuleb vahel kokku puutuda ka lihtsalt tuttavate, töökaaslaste ja teiste selliste inimestega.
Neljandaks – me mehega ei takista üksteise plaanide elluviimist. Kui ma hiljuti kaalusin Iirimaale kaheks aastaks õppima minekut, jätsin ma talle vaba valiku, kas ta soovib kaasa tulla või mitte. Enamasti olen mina valmis tema plaanides osalema ja ka tema on valmis minuga ükskõik kuhu kaasa tulema. Meil ei ole midagi, millest liiga kramplikult kinni hoida ja me ei näe põhjust üksteist kammitseda. Ja teda ei ole mul mingit põhjust petmises kahtlustada, lihtsalt kirjutan parajasti ühte seminaritööd Perekoolist ja tundub, et enamustel naistel on.
Koerad… Koerad võin ma rahumeeli 12ks tunniks üksi koju jätta, kui järsku vajadus peaks tekkima. Võin nad igale poole kaasa võtta, visata oma soki maha ja öelda “koht” ja ongi rahu majas – see on meie uus kodu ja neile ei valmista see probleemi. Võin magada lõuna ajal kella neljani, sest välja minnakse siis, kui mina ärkan, mitte siis, kui koerad ärkavad. Lapse puhul kohandaksin mina oma elustiili tema järgi, koerte puhul on enesekohandus mõlemapoolne ja ma ei pea nii palju pingutama. Mina määran reeglid. Siin on oluline vahe.
Kõige suurem vahe on ilmselt aga selles, et koeri saan ma ilma suuremate südametunnistusepiinadeta vanaema juurde jätta, kuigi ma tean, et see nende kasvatusele head ei tee – lastega ma seda teha ei tahaks, sest vanaema eirab juba koerte puhul täielikult kõike, mis minu suust välja tuleb. Ja kui koerte puhul on ebameeldivaks tulemuseks ainult see, et koerad peale vanaema juures olemist nillivad laua ääres, siis oma lapse peal ma temapoolse kasvatuse mõjusid katsetada ei tahaks. (Ja tema puhul ei ole enesekehtestamisest mõtet rääkida, ta on juba lihtsalt niivõrd vana, et ta ütlebki sulle kohe, et kui minu reeglid ei meeldi, ei ole mõtet siia tuua.) No toon näite tuttavate väiksest lapsest, kes seal hoida oli – kaheaastane laps pandi välja mängima ja visati talle aegajalt aknast pilk peale. Aias on ka tiik, milllel ei ole mingit turvapiiret ja kui ma küsisin, kas nad situatsiooni veidi ohtlikuks ei pea, siis vastati, et “ei ole ükski laps veel sinna uppunud, üks kukkus sisse, aga tõmmati välja”. Kutsikas ei upu sul elu sees sinna ära, aga kui kaheaastane sisse kukub, on tegelikult perses. Nii et põhjused on tegelikult kõik üsna reaalsed – eriti kui arvestada seda, et ma ise tegelikult tahaksin oma lapsele pühenduda. Praegu ei ole ma selleks valmis ja see ei ole minu meelest asi, mida poolikult teha. Sitt õpilane või nõudepesija olla on üks asi, aga sitt ema ma olla ei tahaks. Pigem ootan, kuni ma olen valmis paremat panust andma.
Olgu selle keskajaga ja tänapäevaga nagu on, aga ma kipun ka ikka Rentsi paati.
Ja kõik ei ole alati nii lihtne, et muudkui ütle tuttavale, et reeglid on sellised ja sellised. Keeran selja ja laps on jällegi kättpidi koera silmas või suus, mis siis, et ema kõrval. Võibolla ta ei adu neid ohte nii tõsistena, mis ei tee temast “piss peas idiooti” – ta võib muidu ju väga tore inimene olla, aga seda olukorda ta ei võta piisavalt tõsiselt ja seetõttu on olukord väga stressirohke ikkagi minu jaoks.
Siis ei ole koera ja lapse pidamine (irw) minu jaoks küll üks ja see sama. Loogiline, et ka koera pidades ei saa ma spontaanselt kihutada Paapua Uus-Guineasse, aga päris samad ja nii komplitseeritud probleemid ka ei tõstatu kui lapse puhul tuleks lahendada. Sama kehtib mehe kohta. Lisaks on mehega veel see nõks, et tema on iseseisev inimene ja ma ei vastuta tema eest – nagu lapse või koera eest. Niiet teda ma üldse ei tooks paralleelina.
Ja lõpuks on mul selline küsimus, et miks mulle üldse peaks lapsed meeldima? Et nad maksavad tulevikus mu pensioni? Ühesõnaga taludes mõnd kasvatamata last (või siis oma last kasvatama, kuigi ei tahaks (veel)), peaksin korrutama mantrat “pension, pension, pension…”?
Ei, ma arvan, et mulle ei pea lapsed meeldima ja ma ei peaks neid kasvatama (koguaeg tahaks “pidama” kirjutada) hoolimata sellest, et nad kunagi ehk maksavad mu pensioni kinni.
Ja for the record, ma olen ka natuke sedasorti inimene, kes ei heldi igat “väikest inimest” nähes, ega arva, et ma peakski (aga samas on olemas väga toredaid, häid, vahvaid ja paisid lapsi ja nende vanemaid, keda nähes heldin ka) ja sedasorti inimene, kes ei taha veel last (kuigi kõigi kinnitusel bioloogiline kell juba üsna paaniliselt tiksub)…
Rents wrote: Nii et põhjused on tegelikult kõik üsna reaalsed – eriti kui arvestada seda, et ma ise tegelikult tahaksin oma lapsele pühenduda. Praegu ei ole ma selleks valmis ja see ei ole minu meelest asi, mida poolikult teha. Sitt õpilane või nõudepesija olla on üks asi, aga sitt ema ma olla ei tahaks. Pigem ootan, kuni ma olen valmis paremat panust andma.
Ja mina kirjutan kahe käega alla.
*aplodeerib*
Ah, nii hea oli lugeda neid kommentaare. Mahlakas ja huvitav.
Üldiselt, ise ei kipu sünnitama sellepärast, et ma ju vastutan oma sünnitatud lapse eest ja tuua ta maailma, kus kolmas maailmasõda koputab uksele ja ökokatastroofid pühivad juba esikus jalgu ja riputavad mantleid varna ja islam istub elutoas ja joob kohvi… Ausalt öelda… ma ei taha, et minu laps kasvaks sellises maailmas ja peaks siin elama. Ja nii ma pigem jätan ta sünnitamata.
Aa… et kes ma olen? Eem… ma olen Maarja tuttav, ta rääkis oma blogis, et käis sul külas ja siis ma vaatasin, et kes ja mis ja siis esimene postitus oli huvitav ja siis tahtsin näha neid 17 kommentaari.
-H
Kusjuures, minu esimene põhjus, miks mitte veel emaks saada, ongi justnimelt see, et kui juba, siis juba ehk teisisõnu – kui mul kord laps sünnib, tahan kindel olla, et mul on vähemalt võimalus pakkuda talle täisväärtuslikku elu. Ei taha, et laps tunneks end ebavajalikuna ja saaks eluaegseid traumasid lihtsalt selle pärast, et ta ema on ema kooli ja töö kõrvalt ehk siis minimaalselt. Samuti ei taha ma, et mu laps kasvaks üles kasuisaga ning üritan teha kõik endast oleneva, et leida võimalikult allesjääv partner (mis on küll ilus unistus, aga parem ikka saada laps püsisuhtest kui igavusest). Ühesõnaga, olen vanamoeline ja tahan last siis, kui tunnen, et tema ongi see üks samm minu täiusliku õnne ja harmooniani. Senikaua aga – olen ise laps ja saan seda endale lubada.
Selle ämbri-hirmu liigitaksin ma pigem linnalegendide alla… Loodus on asjad ikka teisiti seadnud ja naisterahvad korduvkasutatavaks teinud 🙂 No ja kui loodus vahel harva oma töö tegemata jätab, tuleb meditsiin appi.
Hirm on normaalne, aga vahel asjatu. Esimene poja pärast magamata öö oli mul siis, kui ta umbes aastane oli ja oksendamistõbe põdes. Mis puutub oma tahtmiste allasurumisse, siis… lapsi tõesti ei tohiks enne saada, kui naine selleks valmis on. Õnneks on sotsiaalne surve võimalikult vara paljunema hakkamiseks järjest väiksemaks jäänud – minu arust.
Aga lõbus lugemine oli 😉
Mina olen ùks nende hulgast, kes arvas, et elu sees emaks ei saa, sest et lapsed mulle ei meeldi. Nùùd on mul neid 3 ja minu lapsed meeldivad mulle. Sellepàrast, et nad on fantastilised inimesed. 5 aastat magamata òid, kuna esimene ei maganud, teine magas, aga siis kui esimene magama hakkas, oli kolmanda pàrast ùlesàrkamist…Jàtame arvestamata 3 aastat kakaseid tagumikke…. ja kahe Jààra-lapse lòputuid kapriise, mis kannatuse tòsiselt proovile panevad.
Aga mminu ellu tulid nad làbi armastuse ilma, et ma selle ùle eriti mòelnud oleksin. Jàrgisin lihtsalt armastuse teed ja nii see làkski….
Praegu arvan ma, et oleksin hoopis teine inimene, kui mul neid kolme inimest kòrval ei oleks. Meil Itaalias on vàga levinud arvamine, et laste soetamiseks peab valmis (maturo)olema . Mina nàen enda pealt, et laste jaoks ei saa kunagi “kùps” olla. Lapsed on need, kes sind kùpseks teevad. Minu meelest on AINUS asi, mis inimest Elule làhemale viib.
Seda, mida perest ja laste armastusest arvan, vòid lugeda , kui huvitab http://kristeldaroma.blogspot.com
Un caro saluto
Tohutult värskendav on lugeda sellist arutelu. Mina astun ka suure hurraaga Rentsi poolele. Mu blogi on ilmselt oma lugejaid vihaseks ajanud oma kasvatamatute jõmpsikate vastasusega. Samamoodi ei talu ma ka seda, kuidas kõik pealtnäha normaalsed täiskasvanud inimesed väikelapsi nähes kaht kätt kokku löövad ja pudikeeles rääkima hakkavad. Loomadega miilustamist ei kannata ma ka, aga see on hoopis teine teema.
Igatahes mulle just meenus, kuidas paar päeva tagasi sõitsin bussiga Elvast Tartusse ja koos kõigi reisijatega oli ka üks võrdlemisi noor ema, kelle süles istuv laps lihtsalt röökis. Vahepeal kolm sekundit pausi ja siis täiest kõrist edasi. Panin oma mp3-mängija helitugevise maksimumi peale, aga laps röökis ikka üle. Ema lihtsalt hoidis last süles ja vahtis aknast välja. Mitte mingit katset ei teinud tema vaigistamiseks.
Ma ei viitsi praegu õelutseda. Kunagi tahan ma kindlasti lapsi, aga tingimusel, et ma olen sel ajal selleks valmis ja parem inimene.
Great post., bro
Ma tahaks näha üht naist, kelle selline arvamus ise emaks saades ei muutu. Ma ei usu, et mul see elu jooksul õnnestub.
Aga eks ka selliseid peab maailmas olema. Maa on ju niigi ülerahvastatud. Mul ei jää muud üle, kui tänada loodusjõude, et mina ei kuulu nende hulka 🙂
Telekast ikka vahepeal näitab selliseid, kuigi mina isiklikult neid näha ei tahaks.
Ramloffi postitust ja kommentaare kahjuks lugeda ei saanud, sest mul puudub parool, kuid üritan vastata Sinu küsimustele, mis Sa oma postituse alguses postitasid.
Sina küsisid:
” 1. Miks mõned olendid on teistest pühamad, et armastus nende vastu peaks olema püham ja kõikehõlmavam, kui armastus näiteks oma vanemate või kasvõi koerte vastu?”
Sa mõtled nende olendite all lapsi? Ei, armastus oma lapse/laste vastu ei pea olema püham ja kõikehõlmavam, kuid enamasti see lihtsalt nii kipub olema. Ja sellest saab alles siis aru, kui ise ema olla 😉 Nii see lihtsalt on. Või noh, püha ja kõikehõlmav on natuke
kummalised sõnad, aga emaarmastus on kindlasti ainus tingimusteta armastus.
” 2. kohati on egoism kõigi meelest täiesti normaalne nähtus ka siis, kui eneseohverdus oleks väga väike, aga kohati jälle eeldatakse, et mõnede asjade nimel peab inimene olema alati valmis oma mina täielikult alla suruma?”
Kas tõesti eeldatakse? Mis asjade puhul siis näiteks inimene oma mina alla peaks suruma? Laste puhul? Laste kasvatamise puhul? Mis mõttes? Jah, mõningatest asjadest peab tõesti loobuma, eriti siis, kui beebi väga väike on, siis on loomulikult tema esmatähtis, sest ta ei saa veel iseendaga hakkama, ta on nii abitu ja väeti ja sõltub täielikult oma vanematest (hooldajast vms). Ja noh, emana Sa ei saa enam minna, kuhu tahad ja millala tahad, seda vabadust enam tõesti pole.
Aga oma mina alla surumine? Millest Sa täpsemalt räägid, võib olla ma ei saanudki täpselt aru. Selgita lähemalt 🙂
Ma arvan, et ma pole küll kunagi pidanud oma mina (täielikult) alla suruma.
” 3. üldse arvatakse, et egoism (eeldusel, et see teistele haiget ei tee ja piirituks ei muutu) on läbinisti negatiivne nähtus???”
Vot selle kohta ma ei oska midagi öelda. Sest ma ei arva, et see sellistel tingimustel läbinisti negatiivne nähtus on.
Üldiselt, kui päris aus olla, siis esmakordselt, kui Sinu postitust ja (enamusi) sellele järgnevaid kommentaare lugesin, sain ma üsna vihaseks. Mulle tundus see kõik nii rumal jutt, täis valearvamusi jms.
Nüüd, teist korda seda lugedes oli lihtsalt naljakas. Selline lõbus lugemine, noh. Kuid ikkagi ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed tahavad sõna võtta teemadel, millest nad suurt midagi ei tea 😉 Ja mille kohta neil üldse palju valearvamusi on.
Igatahes, Sinu rahustuseks võin ma öelda, et ülimalt harva on raseduse alguses paar esimest kuud täis oksendamist. See on ilmselge liialdus. Minul isiklikult oli nii, et mõned korrad oli õhtuti oli iiveldus, oksendamiseni asi ei jõudnud. Üleüldse enamasti vist asi piirdub iiveldusega.
Samuti ei olnudd mul sellist tunnet, nagu veskikivi oleks kaelas ning öösiti sain ka hästi magada ning liigutada jõudsin end ka. Tõsi, kingapaelade sidumine oli keeruline 🙂
Muide, mina ei soovinud, et see laps lõpuks ometi juba käes oleks. Mina nautisin oma rasedust, mulle meeldis väga rase olla, kuigi rasedus oli planeerimatu ning üsna ootamatu ning raseduse keskel toimus ka lapse isast lahkuminek.
Sünnitus on ka täiesti individuaalne igal naisel, mõnel võib see olla kerge, mõnel raske. Kuid see pole midagi ületamatut ning täiesti loomulik asi. Öeldakse, et sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu, sest sellega sünnib laps.
Muide lasteväljutusava ei õmmelda koomale, õmblused on vajalikud siis, kui sünnituse käigus on tekkinud rebendeid või pidanud teha lahklihalõike, et laps paremini välja pääseks. Seksuaalelu ei saa kohe rõõmsalt alustada, vaid siis, kui õmblused on ära paranenud. Muide paljudel naistel ei teki rebendeid, seega ei õmmelda üldsegi paljusid naisi. Ämbrisse panemine, no kuule, see on küll ilmselge müüt :D:D:D Tupp läheb muide tagasi endistesse mõõtudesse 😀 See on külltäiesti põhjendamatu hirm, mis paljudel naistel on, minagi arvasin seda. Muide seksuaalelu on paljudel naistel pärast sünnitust veelgi parem, kui varem, paljud naised hakkavad orgasme saama just nimelt pärast seda, kui nad sünnitanud on.
See, et järgmised kuu kaks magada ei saa, võib nii olla, aga võib ka mitte olla. Paljud lapsed magavad täitsa kenasti, nii et nendega pole mingeid probleeme. Aga paljud lapsed ärkavad veel paari-kolme AASTASELT öösiti, nii et ära räägi siin midagi kuudest 😛
Lapsi saab teatud kohtadesse kaasa võtta, kuid selles suhtes ma olen Sinuga täiesti nõus, et on kohti, kuhu ei peaks võtma.
“Kõik sinu soovid, unistused ja plaanid vajuvad tahaplaanile ning esiplaanile tungib TEMA – kõik sinu unistused saavad edaspidi täituda ainult siis, kui neid õnnestub TEMAGA ühildada või TEMA kõrvalt ellu viia” – see on tõesti nii. Muidugi see oleneb ka täiesti asjaoludest. Ja laps on väike nii lühikest aega, see aeg, kus laps vajab jäägitult oma ema tähelepanu ja kõike muud säärast, see aeg on tõeliselt lühike, nii et selles pole midagi hullu.
“Lisaks sellele nõuab emaks olemine kohati lausa hullumeelset pühendumist. Näiteks ei unusta ma mitte kunagi Perekoolist loetud teemat, kus lastearst soovitas emal, kelle väikelapsel oli nohu, ise tatt ta ninast välja imeda – no ma ei suuda sellist asja teha, tõesti ei suuda.” – Mina ka sellist asja ei suuda. Tõenäoliselt selles pole midagi hirmsat, sest ma usun, et väikese beebi tatt pole midagi hirmsat, kuid ikkagi on mul tõrge sellise asja suhtes. Pealegi on olemas ka suur valik igasuguseid tatipumpasid, nii et sellist asja ei olegi vajadust teha.
Tead, enamus inimesi (tulevased lapsevanemad, rasedad) kardavad lapsega seotud toiminguid, kui nad pole nende asjadega kunagi kokku puutunud.
Mina ei arva, et kui mõni inimene ütleb, et ta ei taha lapsi saada, et ta kohutav egoist nüüd oleks. Kui seda aga ütleb naisterahvas, siis tekivad mul paratamatult mõtted, et võib olla see naine on kibestunud, kuna ei saagi lapsi ning nüüd käitub niiviiisi, nagu ta ei tahakski saada. Sest naisterahvale on ju enamasti omane, et ta tahab lapsi saada, see on looduse poolt niimoodi paika pandud. Või siis et loodusel ongi midagi sassi läinud, kui naisel lapsesaamissoovi pole. Muidugi on ka võimalus, et naine ei ole selleks lihtsalt valmis veel. Enamasti vist ongi nii ja lõpuks mingis vanuses tahetakse ikkagi last saada.
Arvamus, et inimesed, kes pühenduvad iseendale, selmet lapsi saada, on täielikud egomaniakid – see arvamus on minu arvates küll täiesti rumal. Ma ei mõista neid inimesi, kes nii arvavad. Lapse saamine või mittesaamine peaks olema ikkagi iga inimese vaba valik.
Ja kas tõesti eeldatakse, et naine on 25.-ks eluaastaks vähemalt ühe lapse sünnitanud? See on mulle tõesti üllatuseks. Noh ma pole muidugi ise sellises olukorras olnud, võib olla tõesti avaldatakse teatud vanuses naistele, kellel lapsi veel pole, mingit survet ühiskonna, lähedaste jm poolt.
Minu laps sündis siis, kui ma 20. aastat vana olin. Muide, ma olin alati mõelnud, et enne 30.ndat eluaastat ma lapsi saada ei soovi, aga noh, läks teisiti, ju siis oli teisiti määratud ja ju siis ta tahtsi just see hetk tulla. Ja noh, ega ma ei kahetse, et nii läks ja selles vanuses lapse sain. Noorelt emaks saamise juures on omad plussid, samuti nagu vanemas eas emaks saamise puhul. Igal asjal on tegelikult kaks külge, eks ole ju.
Ja mina kaldun arvama, et inimesed, kes otsustavad, et nad ei taha kunagi lapsi saada ega saagi, jäävad siiski paljust toredast ilma. Aga noh, nad ei saa seda kunagi teada, millest nad ilma on jäänud, nii et vahet pole tegelikult 🙂
Sulle aga soovin kõike head, loodan, et sain Sind natuke teistmoodi mõtlema panna ja mõnedest valearvamustest loobuma panna.
Muide ma arvan, et kui Sa peaksid kunagi emaks saama, siis Sinust saab kindlasti hea ema. Just selle nö egosimi pärast, mis Sul praegu on..
Oh, oled sa viitsinud alles pikalt kirjutada. Selgituseks ütlen nii palju, et mul ei ole absoluutselt midagi laste vastu, kuigi endale neid (veel) ei sooviks – postitus on lihtsalt ajendatud sellest samast tsiteeritud kommentaarist, mis mul närvi parajalt mustaks ajab, sest viitab mõne inimese suhtumisele, et inimene, kes lapsi ei soovi, on mingi värd. Mina arvan, et pea iga inimene on võimeline kedagi armastama ja see ei ole seoses tema tunnetega mingi sotsiaalse või bioloogilise grupi vastu.
Aga selle teise punktiga mõtlesin ma seda, et paljud inimesed, kes tegelikult lapsi ei armasta, saavad lapsi just ühiskonna survel – vanemad käivad kogu aeg pinda, et tahaks lapselapsi, kuni naine mõtleb, et mis seal ikka nii hullu on, teeks siis ühe vääksu ja hiljem avastab, et ta ei ole enam oma eluga rahul. Loomulikult on need nõrgad inimesed, kes üldse lasevad end veenda, aga teema pole üldse selles, selliseid inimesi paratamatult on olemas. Sul on vedanud, et sina nende hulka ei kuulu ja ilmselt on vedanud ka sinu lapsel 🙂