Alustan postitust kohe sellega, et palun alandlikult vabandust. Sain siin nimelt kõik oma kogemustest pajatama ja nõu andma ning siis selgus, et ma tegin ühest infokillust vale järelduse ja sügisest juba kõik teisiti. Ehk siis lasteaed sai valitud ja igas neist pakuti talle siiski sõimerühma kohta. Nii et ta pole kindlasti mitte kõige noorem, pigem kuskil keskel või suisa skaala teises otsas. Ja selgus, et seda segarühma polnud iial pakkumiselgi, tegin alguses lihtsalt nime põhjal vale järelduse, aga sügisest on kõigil juba uued nimed. 😀 Nii et ma põhimõtteliselt ajasin täielikku pada, minu kulp ja üritan edaspidi parem olla.
Ja kui siin juba oma valede klaarimiseks läks, siis mainisin hiljuti ühes postituses, et no mina olen küll oma välimusega alati rahul. Ja ma isegi ei teadnud, et ma valetan sel hetkel! Aga siin on viimasel ajal olnud nii mitu sellist sündmust järjest, mis on selle enesekindluse tugevalt kõikuma löönud. Esiteks käisin ma bikiine ostmas (sest ma olen nii palju ülakeha trenni teinud, et seniste ülemine osa jäi kitsaks 😀 ). Ja no ma vannun, et neil oli seal kohutav valgus ja kõverpeegel, sest no MINU imeilus keha sealt küll vastu ei vaadanud. Mõtlesin, et lähen hoopis koju ja tellin endale burkiini, sest sellist peletist ei sobi lihtsalt ilmarahvale näidata. Peaaegu seda tegingi. Ostsin küll bikiinid, aga läksin koju ja lasin mehel tellida nendega sobivad lühkarid, et vähemalt reied osaliselt kaetud oleks, et mitte kellegi ilumeelt liigselt riivata. Ja kohe selle käigus tuli järgmine hoop. / hoiab pisaraid tagasi, vaatab maha …
SELGUS, ET NENDE MÕÕTUDE JÄRGI OLEN MA L SUURUS. Ma ei ole ELUS L suurus olnud. Ja nüüd siis olin L suurus. Ei, VEEL HULLEM. Nende mõõtude järgi olin ma vöökohast L, aga puusadest S. Ehk siis 15aastase puusadega paks eit. Nagu mida sa teed sellisega? Mahakandmisele.
No ja siis tulid meile sõbrad külla. Ja mu laps … Tõstis kõigi ees mu särgi üles, rabas mu pekivoldist kinni ja hakkas hüsteeriliselt naerdes seda raputama. Nagu … Mis sa kostad või kus sa pistad. Olgu tal hea elu, ehk vanavanemad käivad ikka lastekodus vaatamas. Ja ma tegelikult TEAN, et kõigil on istudes mingid voldid, sest inimkeha töötab nii, aga no kohe pärast neid eelmisi sündmusi … Too soon …
Õnneks ei pidanud päris enekat tegema, sest need püksid jõudsid kohale ja olid mulle suured. Taevale tänu, saab köit ikka jätkuvalt sihtotstarbeliselt kasutada. Tellisin uued ja M istub imeliselt, nii et niigi palju lohutust mulle siin karmis maailmas.
Aa, kõigele lisaks olen ma ka halb ema. Või noh, ilmselt mingit halbade emade võistlust ei võidaks, aga hea ema tunnet küll pole viimasel ajal. Mingi aeg tagasi rääkisin siin rõõmsalt, et laps on nii iseseisev ja paljusid asju tahab ainult issiga teha. Noh, see faas on nüüd möödas. Täna (emadepäeval!) tundsin end nagu maailma kõige kehvem ema, sest mina tahtsin lihtsalt rahus juua faking ÜHE TASSI KOHVI ilma et keegi mind samal ajal katsuks. Esmalt ronis ta mulle köögilaua taga sülle. Jätsin ta sinna, läksin diivanile, ta tuli järele! Hakkasin vaikselt eest ära nihkuma. Ja tema muudkui nihkus järele, kuni serv ette tuli ja mul enam kuskile minna polnud. 😀 Isaga on nõus ainult kiikuma vms megalõbusat tegema, muidu on ainult “emme, emme, emme”.
Ja teiseks feilin ma siin emana, sest peaksin õpetama talle tervislikke toitumisharjumusi ning hetkel sööb see laps kodus põhimõtteliselt ainult püreesid, õuna ja juustu. Poole aasta eest sõi kõike, nüüd ei söö mitte midagi. Riisitoite ja makarone veel veidi, aga no nii kui ma teen midagi, mida ma päris igapäevaselt ei tee, siis ta keeldub söömast. Püreesid me vahepeal mitu kuud üldse ei andnud, nüüd olen hakanud uuesti ostma, et ta mingeidki vitamiine saaks, sest sealt sööb ka näiteks bataati, kõrvitsat jms. Aga ma üritan kodus hästi tervislikku toitu teha, sest esiteks peaks L suurust vältima, nagu juba varasemates lõikudes selgus (kuigi täna on muidugi kooki täis päev olnud) ja teiseks peaks ta nägema erinevaid asju, et ta ühel hetkel neid loodetavasti siski prooviks. Näiteks asjad, millest ta on viimasel ajal keeldunud:
- Riis lillkapsa ja porgandiga
- Frikadellisupp (sõi sealt ära (poe)frikadellid)
- Kartulipuder porgandisalati ja kanaga (sõi natuke kana)
- Aurutatud brokkoli (see oli megahea, päriselt, ma tean, sest MINA sõin selle ju lõpuks ära)
- Kartul erinevate juurviljadega (väidetavalt täpselt sama asja ta ühe hoidja juures sööb)
- Mannapuder (see on minu süü, sest ma teen muidu putru tihti, aga seda pole viitsinud teha, sest sellel peaks kogu aeg kõrval seisma ja päriselt aktiivselt segama)
- Toores kurk (ei tea, miks, aga algusest peale on sellest keeldunud)
No nagu öelge mulle, et teil EI oleks hea meel, kui keegi teile igapäevaselt selliseid asju valmistaks!!! Ja tegelikult ei ole sellega midagi teha, sest kui asi näeb uus välja, siis ta keeldub seda maitsmast. Näiteks brokkolit tahtis juba proovida, aga siis avastas, et sellel on säbruline serv, ja see oli piisav põhjus, et EI öelda. Nii me elame, loodetavasti püsib juustu ja püreede peal nii kaua elus, kuni vanus läbirääkimisi lubab pidada.
Pärdikute päevaraamat 