Baby-whipped on parem sõna vist, sest ma ikka ainult ühe daami suhtes olen nii järeleandlik, et ennast ajab ka närvi. Nii kui ta kiuks teeb, on mul süda hale ja beeps mul süles. Kusjuures mitte iga asjaga, kui ta oma ringirööveldamistega kukub, siis kui tal just pea vastu maad ei käi, mul enamasti ei tõuse enam kulm ka, eks ta loodetavasti õpib oma kogemustest. Või kui ta nutab, sest ta lihtsalt nõuab midagi – praegu ta näiteks annab mulle 200 korda päevas oma nuku, et ma saaksin sellele mütsi pähe panna, ja kui ma seda ei tee, hakkab nutma. Kui panen, siis muidugi tõmbab selle mütsi peast ja annab Pauli mulle ootusärevalt tagasi. See selleks, kui ära tüdinen, tassin ta (tite, mitte Pauli) lihtsalt mujale ja ei lase sellest kisast end häirida. Või kui ta tahab vahepeal vetsu kaasa tulla – mind ei huvita, ma tahan rahus üksi vetsus käia. Kahjuks käib meil vetsutuli koridorist põlema ja titt ulatab seda nüüd ise, nii et selle rahuga on nii, nagu ta on.
Aga just imetamisega on see, et tal on nüüd tekkinud komme päevas seitse korda küsida seda ja siis tegelikult mitte süüa. Teha 10 sekundit nägu, et ta nagu sööb, ja siis minema jalutada lihtsalt. Ja ma IKKA annan kaheksandal korral ka, sest kuidas ma ei anna, ja vahel ta ikka sööb. No igatahes. Juba ammu otsustasin, et eile õhtul alustan vaikselt öise võõrutamisega – just eile selle pärast, et teisipäeva hommikul oli juhendajaga koosolek, tahtsin selle jaoks enamvähem puhanud olla. Ta magab öösel nii, et esmalt läheb niisama oma voodisse, siis esimese ärkamisega tuleb meie voodisse, kus ta magama söödetakse, ja siis ärkab iga paari tunni tagant ja tahab uuesti rinda. Plaan oli, et teen nii, et tema voodist meie voodisse tuues ikka annan rinda, aga järgmise korra jätan ära. Kõik läks metsa juba enne seda, kui ma pihtagi sain hakata, sest selgus, et selle esimese ärkamise ajal tuli röökiv laps hoopis kohustuslikus korras pessu viia, kuigi ta ise oleks tahtnud otsekohe edasi magada. Nii et ta röökis terve pesu ja mähkmevahetuse aja nagu ratta peal, Sirru tuli vaatama, kas ma pillasin ta maha või midagi, ning seejärel läks tal ca 45 minutit, et uuesti magama jääda – kusjuures ma ei pannud teda magama, ta TAHTIS magada, nii et mina lihtsalt andsin talle süüa ja siis pikutasin ta kõrval, kuni ta vähkres ja pöörles ja üritas magama jääda.
Ühesõnaga, sellise raske alguse peale mul nüüd muidugi ei olnud südant, et talle järgmise ärkamise ajal öelda, et kle, nüüd küll piima ei saa, keera külge. Nii et kuna hästi palju soovitatakse seda, et anna ikka iga kord rinda, aga kui ta tavaliselt sööb kümme minutit, siis nüüd anna alguses kaheksa, paari päeva pärast kuus jne, mõtlesin, et teen seda. St ma muidugi kella pealt täpselt ei vaadanud, sest ma küll ei tea, kas ta tavaliselt sööb kuus või kaheksa, aga no andsin mõned minutid süüa. Mis toimis täitsa okeilt, kuni kell oli kümme, meil oli aeg ärgata, aga tema oli otsustanud, et ta kavatseb veel magada, nii et esmalt sõi kümme minutit ühest rinnast, siis 20 minutit teisest ja pistis iga kord röökima, kui ma üritasin seda ära võtta. Ja no tehke või tina, SELLE koha pealt ma ei suuda lihtsalt kannatada seda, miski mu ajus teeb klõps ja läheb kohe rind suhu tagasi.
Kus on mu selgroog ja kuidas ma selle tagasi külge saan installitud? Kas ma tõesti imetan nüüd, kuni ta viieselt ise loobub, sest lasteaias teised hakkasid narrima?
P.S. Ahjaa, need faking unerutiinid! Tehke enne und rahulikke asju, lugege raamatuid jne. Mu laps ARMASTAB raamatuid lugeda. Aga kui juba uneaeg hakkab tulema, siis ta tahab sealt näiteks lehti või klappe välja rebida (klappe siis selles mõttes, et tal on palju raamatuid, kus osad asjad on klappidega kaetud, et laps saaks ise neid liigutada ja sinna alla piiluda jne). Vingerdab end mul sülest ära ja toob mulle saapad, et ma need talle jalga paneksin. Kui ma järele annan, siis läheb ja üritab võidukalt saapaga kassile pähe astuda. Kui ei pane, siis karjub, vingerdab minema ja viib saapad isale. Isa peksab teda imetamispadjaga. Okei, peksab on vist vale sõna, kui laps ise vaimustusest huilgab selle ajal, padjasõda oleks õige sõna. Igatahes uneajal tuleb tal tuju AINULT selliseid asju teha. Isegi vanniga on nii, et kuna ta on juba suur ja osav, siis enne uneaega vanni minnes, tahab ta vanniservale ronida ja seal balansseerida (meil seal mitte ainult vanniserv, vaid ehitatud veits plaatidest midagi). Kui saun on soe, on tal muidugi vaja samuti sauna nõuda ja siis mitte leppida alumisel istmel olemisega, sest kuidas siis nii, kui kõik lõbus on kõrgemal. Ja kui te ütlete, et järelikult on ta üleväsinud, siis vabalt võib olla, aga kui ma lasen tal nii möllata ning seejärel ta voodisse tõstan, jääb ta 20 minutiga ise magama. Kui panen ta voodisse ENNE seda, kui ta sellises tujus on, siis ta ei jäägi magama, võib tund aega ka laulda seal omaette (erinevalt siis päevaunedest, eks, mil ma panen ta voodisse ja ta keerab end kahe minutiga ise magama).
Pärdikute päevaraamat 