Mul oli pühapäeval selline päev, et võtsin Meriti ronima kaasa ja siis … ei saanud mitte ühtki rada ronida. Nagu siiralt isegi soojendust ei saanud teha, sest ta otsustas, et tahab süles olla, siis koju minna ja siis end erakordselt vara lõunaunne keerata. Mis ma oskan öelda, suur inimene, 21 kuud täis, eks ta ise teab. Kasutasin siis seda uneaega, et kirjutada, kuidas septembris läinud on nende taastusraviharjutustega, tööl käimisega harjumisega jne. Mõtlesin, et pärast seda jõuan veel venitada, aga siis ärkas titt juba üles ja. Noh, elu.
Aga trennis läheb täitsa hästi, kui see ebaõnnestunud pühapäev välja jätta. Eelmisel nädalal sai juba normaalselt ronida, ilma et ranne tunda andnuks. Pühapäeval andis (normi piires), kuigi ma ei roninud, tegin ainult hantliga harjutusi ja tassisin last. Nii et võib vist järeldada, et see on piisavalt paranenud, et trennikoormust kannatada. Seda võib vist edulooks nimetada küll. Ametlik taastusravi on kuus nädalat ja suht nii on läinud ka. Nüüd hakkan lihtsalt koormust hästi aeglaselt suurendama, et kohe uuesti sama reha otsas ei oleks. Ahjaa, käisin T1 uues Ronminnis ka, aga kuna seal on hetkel kõik veel veits ligadi-logadi, siis kirjutan arvustuse siis, kui see juba päris parketikõlbulik on, lastesein valmis jne. Ehk siis ilmselt nädala või paari pärast. Siis saab pisut ausama ülevaate anda ja kõike korraga kirjeldada.
Kusjuures naljakas on see, et ma siin vigisesin veel, et Kivi lastesein on suurematele lastele suunatud, väiksematele pole midagi, ei tea, kas T1 on selle koha pealt parem — ja kõpsti olid eelmine kord juba minu omale sobivad lasterajad olemas. Ei tea, kas juhus või nad tõesti loevad internetist tagasisidet ja arvestavad sellega. Igatahes oli see väga meeldiv, seda enam, et titt on viimasel ajal hakanud natuke rohkem ronimise vastu huvi tundma — kuigi ta ronib täpselt nagu mina, proovib, vihastab, proovib uuesti, vihastab uuesti. Ja kuna tal on iga asjaga see “ise-ise-ise” teema, siis ta vihastab muidugi ka selle peale, kui ma üritan teda natukenegi spottida, sest ma ei taha, et ta näoli seina kukuks ja negatiivse kogemuse saaks. Ja üks huvitav areng on see, et kui ta varem ronis iga asja suht nagu redelit, siis nagu videost näha, on ta nüüd aru saanud, et küljelt saab ka haarata. Ei mäletagi täpselt, millal, aga igatahes viimase kuu jooksul. Nii et juba päris ronimine.
Tööl pole ma ka päris maha surnud, kuigi harjumine on VÄGA raske ja lisaks on mul uued lisakohustused, nii et üritan seal kuidagi hakkama saada, kõiki viit backend’i meeles pidada (varem polnud vaja) jne. Aga üht pean ma oma mehe kohta küll ütlema, poleks iial uskunud, aga ta hakkas omal algatusel igal hommikul meiega koos üles ärkama. Ma arvan. Teine variant on, et keegi teist pani kitse, sest ise ta mu blogi lugemas ei käi. Tunnistage kohe üles! Igatahes üles ta ärkab ja tegeleb ka tite hommikurutiiniga aktiivselt. Ning guugeldab parajasti, et välja mõelda, kas tahab osta tite lähiümbruses ringivedamiseks uut ratast või olemasolevale rattale järelkäru. Minu kaelas on küll jätkuvalt igasugu riiete valikud jms, aga samas annab ta mulle selle jaoks piisavalt aega, nii et ma ei saa kurta.
Aga noh, kedagi ilmselt ei üllata, et selle kuu ajaga oleme aru saanud, et praegune poole kohaga hoiuvariant pole pikas plaanis jätkusuutlik lahendus, nii et mõtlesin, et peame ta ikka päris hoidu panema, kuniks lapseaiakoht saabub. Õnneks ei ole sellega vähemalt kiire, sest mul on selle kalendriaasta jooksul vaja 28 puhkusepäeva ära kulutada ja Sirrul on ka terve aasta puhkus veel välja võtmata, aga hakkame vaikselt midagi vaatama. Hetkel tundub, et leidsime ühe toreda hoidja, kes on kodust jalutuskäigu kaugusel, kellel vaba koht just neil päevadel, mil meie põhihoidja ei tööta. See variant meeldiks mulle endale kõige rohkem, nii et näis, kes siin vaidluses peale jääb — mina tahaks, et ta juba keele arengu pärast käiks teiste lastega sotsialiseerumas, Sirru eelistaks seda, et keegi käiks meie juures teda hoidmas (keeleõppeks teatavasti ei piisa ainult sellest, kui keegi sinuga räägib, sa pead kuulma ka teisi omavahel selles keeles rääkimas). Õnneks selle pisikese proovikorra käigus, mis me tegime, oli näha, et Merrule endale nii hullult meeldis seal teiste lastega mängida, et ma loodan, et see pehmendas teda veits. Ta on täpselt selles eas, kus ta on hakanud täiega teiste laste vastu huvi tundma, me näiteks käime iga päev mänguväljakul suuresti selle pärast, et seal on üks paar aastat vanem tüdruk, kes talle hirmsasti meeldib ja kellega ta tahab tagaajamismängu mängida. Õnneks sellele tüdrukule meeldivad väikesed lapsed ka, ei ole päris ühepoolne seljaselamine. 😀 Aga ka omavanustega on hakanud natuke rohkem kontakti looma, palli edasi-tagasi veeretama jne. Nii et ma arvan, et väikeses rühmas sotsialiseerumine oleks talle tore.
Mis siis veel uut? Ma olen aru saanud, et mu Instast jääb mulje, et ta tegeleb ainult füüsiliste asjadega, aga tegelikult jõudis ta septembris näiteks selleni, et kui me koos klotsidega mängime, siis ta näitab mulle erinevaid tähti, et ma talle ütleksin, millega tegu on. Duplosid hakkas ise kokku panema (ma pean ära annetama või ära peitma hunniku odavaid sarnaseid asju, mis Duplodega kokku ei klapi, sest ta üritab neid omavahel kokku panna ja siis läheb megalt närvi). Laulab palju. Räägib ülipalju (peamiselt oma keeles), mis on natuke hirmus, kui ta seda läbi une teeb, sest see kõlab veidi, nagu ta oleks kurjast vaimust vaevatud. 😀 Lisaks raamatuid vaadates näitab erinevatele asjadele, et ma neid nimetaksin, nii et keele areng ilmselgelt toimub. Sõnaga “ei” on paar korda kahesõnalisi konstruktsioone teinud ja täna hommikul käratas mulle naerdes go away, kui ma ei lasknud rahus kassi kiusata. Ainus asi, mis mind häirib, on see, et tema lemmikraamat on mingi Käpapatrulli rõlgus, kus ma pean siis neli korda järjest ütlema, et see on meteoriit ja see on Rubble, tema on buldog, ja see on Rocky, vaata, kui ilus roheline särk … Et noh, ta ei õpi sealt suurt midagi, peale selle, et Rocky särk on roheline. 😀 Ja samas on meil nüüd hunnik imelisi raamatuid, mis meeldivad talle tunduvalt vähem.
Ahjaa, värvijutt tuletas meelde, et lapsed õpivad ikka täpselt seda, mida nad ise tahavad. Nägin üks päev linnas Johanit, kes on minu lapsega sama vana ja keda ka igapäevaselt ringi sõidutatakse. Igatahes karjus ta üle parkla “SININE-SININE-SININE!” — ma olin täiesti kindel, et selliste laste esimene värvisõna on kas punane või roheline, sest ma saan söögi alla ja söögi peale rääkida, et näed, pidime seisma jääma, sest fooris on tuli punane, oi, nii tore, läks roheliseks. Ja siis ta tuleb ikka ja leiab, et esimesena võiks hoopis sinise värvi ära õppida. You do you, Johan, eks neil ka lemmikvärvid. Minu omale meeldib vist juba roosa, nagu te ilmselt hiljutisest kummikujutust aru saite.
Muidu ma siin mõtlesin, et küll oleks tore, kui ta rohkem räägiks, sest siis poleks tal vaja nii palju karjuda, kui ma millestki aru ei saa. Aga siis tuli meelde, et meie suurimad draamad on olukordades, kus ma saan suurepäraselt aru, mida ta tahab, aga olen lihtsalt täielik Hitler ja ei aita oma last. No näiteks viimaste päevade suurimad probleemid on olnud selle pärast, et ma:
* ei roni üle aia võõrast aiast talle õuna varastama (ei, ükski oks ei ulatanud tänavani, isegi hekk oli õunapuu ja aia vahel).
* ei istu tema kõrvalkiigel, samal ajal tema kiigele hoogu tehes (sellega ma vist sain kuidagi lõpuks hakkama, väga raske on niimoodi hoogu teha, kas teate).
* ei veena kassi tema voodis magama (kuidas??? ja mis sa minu juures lõugad, mine lõuga kassi juures selle murega).
Lisaks on tal tekkinud huvitav jagamise ja omandi kontseptsioon. Näiteks. Ma käin tööl ja teenin raha ja joon OMA isiklikku jogurtijooki. Lihtsalt, et te aru saaksite, et see on MINU jogurtijook. Mitte kellegi teise oma. MINU. Tema tuleb ja hakkab nõudma. Okei, ma olen lahke inimene, ütlen, et jagame siis seda. Ta on innukalt nõus, toob tassi, kallab pool jogurtit sinna (ok, kallab hooga ja kui veab, siis ma saan ta pidama, enne kui tass üle hakkab ajama) ja siis … Selgub, et tass on tema oma, aga pudel on samuti tema oma. Mis on minu oma? Andmisrõõm vist. Igatahes tihti pean ma oma poole välja võitlema, et üldse midagi saada. Kuigi olgu öeldud, et täna hommikul kodujuustu jagas väga kenasti. Kuigi kodujuustuga on üldse nii, et seda maitstakse esmalt üliettevaatlikult, et veenduda, kas see on söödav (murakamoosiga) või mitte (kõik teised).
Aga täitsa tõsiselt, järjest meeldivam on temaga lihtsalt niisama aega veeta. Ausalt, ainus asi, mis mind hetkel ärritab, on see, et lapsed oskavad asjadest välja kasvada kõige ebasobivamal ajal. Näiteks ta on JUST PRAEGU tennistest välja kasvamas. Ma ei taha osta talle septembri lõpus tenniseid, mida ta kannab kokku kümme päeva, enne kui nagunii kogu aeg kummiku- ja saapailm on. Mõtlen, et ehk hakkab kuiva ilmaga siin praegu lihtsalt sokke ja sandaale kandma, sest need lähevad veel jalga. 😀 Nagunii pean kohe varsti talveks uued Baby Bogsid ostma ja need on kuradima kallid. Ahjaa, see ajab ka närvi, et ta sikutas juba välja tuleviku tarbeks kättesaadavasse kohta pandud voodriga kummikud, ja on suutnud ühe kuskile ära peita. Ma ei tea, mis ma talle oktoobris jalga panen. Ise hakkab otsima, raisk, sest teine variant on see, et ma hakkan siin elamises põhjalikku koristust tegema ja no ei.
Aga jah, nii me elame. Pühendan selle postituse inimestele, kes ütlevad, et nad ei viitsi enam lugeda, sest ma kirjutan ainult lapsest ja ronimisest.
P.S. Kas keegi head ujumisrühma oskab soovitada Pirita-Viimsi-Lasnamäe kandis? Meil juhtus siin selline äärmiselt kummaline lugu, et käisime septembris juba esimeses ujumistunnis ära ja siis Tervisemaja ütles lepingu üles (mitte mulle, vaid sellele klubile siis, millega ma olin liitunud). Ma kahtlustan, et ju neil siis omavahel mingi konflikt ikka oli, äkki ei saanud hinnas kokkuleppele või midagi. Või siis tekitasid suured rühmad probleeme, sest plakatid pesemise olulisuse kohta läksid järjest suuremaks. Igatahes see treener enam minu kandis ujumistunde ei paku — ja teises kandis on need hoiupäeval ja edasitagasi sõitmine läheks juba kõvasti üle tunni. Mulle muidu meeldivad need ABC teraapia treenerid ka hirmsasti, aga neil saavad konkreetselt hetkega iga kord tunnid täis registreeritud, väga raske on sinna löögile pääseda. Pooleli ka ei taha jätta, sest ta on lõpuks hakanud end trepi pealt minu juurde lükkama ja jalad korralikult tööle pannud jne.
Pärdikute päevaraamat 
Mina ausalt ei ole kitul käinud C juures, aga mulle meeldib väga mõte, et keegi teine su fännidest on!!!
❤
Jah, need kurjast vaimust vaevatud lapsukesed…
…ja enda arust ma ükskord kuulsin läbi seina, kuidas keegi VASTAS mu (juba teismelisele) lapsele öösel (kusjuures jutt käis ingliskeeles) ja jooksin kähku kontrollima, ega ei ole lobamokast murdvaras ja laps küsis mult unise häälega: “Mida sa ajad, ema?”
Kas tohib küsida, mis positsioonil sa tööl oled? Üritan nüüd lasteaiaga seoses tekkinud osalise (sest nohu ja sügis) vaba ajaga IT sektorisse siseneda. Ise tahaks väga koodi kirjutada, aga varakeskealisi väikelapsega juunioreid millegipärast ei taheta 🙂 Teen sellegipoolest proovitööd, et ei nüristunud. Varasema töö põhjal olen saanud projektijuhi pakkumise, aga ise tahaks tegelikult palju tehnilisemat rolli. Samas teisest sektorist tulles on suhteliselt krüptiline, mida nt analüütik siis lõpuks konkreetselt teeb ja kas see sobiks mulle. Ühesõnaga oleks väga tore kuulda sinu töö sisust ja karjäärimuutuse kogemusest detailsemalt.
Mu rõõmurullile on ka vaikselt atakid kohale jõudmas, siiani olen lähtunud “Lapse ajukeskne kasvatus” raamatu mõtetest ja kõige paremini toimib hetkel talle teema kõrvale juhtimine, mida absurdsem, seda parem. “Ma saan aru, sa tahtsid leiba ja oled pettunud. Kas sa nõudepesumasinasse tabletti tahad panna?” või “Pusle vist ajas sind praegu päris närvi, kas sa tead, mis loomad peale kaheksajala veel ookeanis elavad?” 😀
Ma olen hetkel tehniline toimetaja, ehk siis põhimõtteliselt lihtsalt keeletoimetaja IT-poole variant, ei midagi väga fancyt. Ideaalis tahaks ühel hetkel liikuda andmeanalüüsi peale üle, lõputöö tegin seda kasutades ja üritan tite kõrvalt veits mingeid projektikesi teha jne. Aga seal ei julge midagi planeerimagi hakata, enne kui ta ikka kindlalt lasteaias, sest ei ole ju väga võimalik hakata nullist uut tööd tegemas olukorras, kus laps iga kahe päeva tagant kodus.
Hangi jutupliiats lapsele, see paneb lapsed rääkima 🙂
vaata jutupliiats.ee
Hankimine on tõesti ainus variant, sest ausal teel osta seda ju ei saa, kõik läbi müüdud. Oskad soovitada, kuhu seda “hankima” minna? 😁