faith

A mis siis esmaspäevast muutub?

Hommik algas ebameeldiva uudisega, et Alec Baldwin tappis ühe naise ja haavas tõsiselt ühte meest. Selline kõige totramat sorti õnnetus, filmivõtetel pidid otse loomulikult relvas paukpadrunid olema, aga miskipärast olid päris. Selline hetk, mis rikub korraga mitme inimese elu, sest üks on surnud, tulistajal ilmselt elu lõpuni PTSD ja kuna tegu on USAga, siis inimene, kes sinna päris padrunid jättis, läheb ilmselt hajameelsuse eest aastateks vangi. Hea meeldetuletus, et me ei kontrolli oma elu — saame mängida kaartidega, mis on meile antud, ja meie mänguoskusest sõltub nii mõndagi, aga lõpuks otsustab ikkagi kõik see, mis kaart meile pakist järgmisena satub. Antud hetkel on muidugi see irooniakirss ka veel, et Alec Baldwin mängib filmis meest, kelle lapselaps kellegi kogemata tapmise eest vangis on …

Siin viimase paari aasta jooksul olen korduvalt näinud (eelkõige nooremate tuttavate pealt), kuidas koroona mõne noore ülikooli- või praktikaplaanid ära rikkus. Ka need, kes siiski uhkesse välisülikooli said, ilmselt ei kujutanud ette, et sõidavad näiteks Londonisse kohale ja siis osalevad loengutes videosilla kaudu oma magamistoast. No ja eks nüüdseks oleme me vist kõik tahestahtmata aru saanud, et see (vist juba aasta eest?) väljahõigatud “tuleb lihtsalt harjuda uue normaalsusega”, on tõsi. Alguses oli lihtne uskuda, et istume nüüd natuke kodus ja kõik saab korda, nüüdseks on selge, et keegi meist ei tea tegelikult, kas ja millal see pandeemia möödub — ning et uus normaalsus ei tähenda seda, et “istume kodus ja vaktsineerime ning varsti on pandeemia kadunud”, vaid seda, et me peamegi hakkama pidevalt mõtlema, millisest sotsiaalsest üritusest annab loobuda ja millisest mitte. Mis 35aastasele vanamutile pole eriti keeruline, aga loota, et kõik 20aastased pidutsemisest loobuvad, on muidugi ebarealistlik. Mis mind aga üllatab avalikus debatis, on see, et nii vaktsiinivastased kui ka vaktsineerijad tunduvad ikka veel lähtuvat narratiivist “riik tahab, et sa vaktsineeriksid, sest siis saab (väidetavalt) pandeemia läbi”, kuigi mulle tundub küll juba KUID, et Kiik ja co. ei ütle seda ehk otse välja, aga riiklik strateegia on igal pool üle kogu maailma “riik tahab, et sa vaktsineeriksid, et vähendada koormust haiglatele”. Riiki ei huvita eriti see, et haigestuvad ka vaktsineeritud, kuni nad massiliselt haiglatesse ei jõua. Sinu paar haiguspäeva jaksavad nad kinni maksta, haiglaravi on see kulukas osa. (Ja neile, kes räägivad, et riigil on aasta aega olnud aega uusi haiglakohti luua — kui loll sa oled, kui sa tõsiselt arvad, et fraasiga “haiglakohtade arv” viidataksegi just voodikohtade arvule? Kui see nii oleks, võiksid pooled meist vanaema kuurist neile kolm välivoodit viia ja mure oleks lahendatud, probleem on MEEDIKUTE PUUDUSES, ja seda probleemi ei lahenda sa sõrmenipsuga, meil oli nii arstidest kui ka õdedest puudus juba ENNE pandeemiat.)

Redditis näiteks oli huvitav näide (kas ma pean korrektselt viitama, et kasutajalt nimega HarriJokker?). Iirimaal on kaks piirkonda (Carlow ja Waterford), kus on saavutatud pea 100% täiskasvanute vaktsineeritus, aga nakatumine on jätkuvalt väga kõrge (Waterfordis 1250 juhtumit saja tuhande kohta, st isegi natuke kõrgem kui Eestis). Mis on loogiline, sest paljud vaktsineeritud kujutavad ette, et nüüd on neil raudrüü seljas ja võib rõõmsalt ringi lasta. Samas ei ole neil haiglasüsteemiga erilisi probleeme, sest vaktsiin kaitseb haiglasse sattumise eest piisavalt hästi. Mis on ka loogiline, seda on meile kogu aeg räägitud. Nii et selles mõttes on kõrge vaktsineerituse tasemega siiski saavutatud see, et kellegi kunstlikku viljastamist või vanaema südameoperatsiooni ei tule edasi lükata, sest haigla on koroonahaigeid täis. Ja selle kõige kõrvalt pannakse inimestele südamele, et kui teil on haigustunnused, siis vältige kontakte, sest, noh, tundub, et inimesed on debiilikud ja neile tuleb ka pärast kahte aastat pandeemiat seda jätkuvalt meelde tuletada. Ja mul on tunne, et just see ongi põhjus, miks Eesti valitsuse koroonaalane kommunikatsioon on selline, nagu ta on — kardetakse (ja ilmselt põhjusega), et inimesed on nii lollid, et kui neile praegu hakata südamele panema, et igasuguste haigustunnustega olge kodus ka vaktsineerituna (kuigi see peaks igaühele selge olema ka haigestunute igapäevast statistikat vaadates), siis vaktsiinivastased võtavad seda kui vett oma veskitele, mille abil massimeedias kedrata, et “näete ju isegi, et vaktsiinid on täiesti kasutud”.

Ja need uued piirangud … Ma tunnen, et ma ei ole nüüd väga originaalne, sest eks ma suuresti korrutan seda, mida Merje juba eelmisel nädalal ütles, aga mis tegelikult muutub sellega, et ametlikult saab edaspidi igale poole sisse ainult vaktsineerimistõendiga, mitte negatiivse testiga? Minu isiklik kogemus on küll selline, et sportimiskohtadest mitte ükski joogaklubi ei küsi üldse mitte midagi (peamine põhjus, miks ma kodus teleri vahetusel joogat kaasa teen, sest suurem osa rasedatest on kõige vastu vaktsineerimata, sest zen), ronimisklubidest üks küsib, aga teises pole töötajaidki — nii et seal on probleem lahendatud nii, et igaüks, kes ronima läheb, peab telefonis linnukese tegema ja ütlema, et “vannun, et ma nagu täitsa päriselt ka olen vaktsineeritud, on me mum“. Spordiklubi Spartast, kes avalikult kuulutab, et nemad küll midagi ei küsi, on kõik kuulnud. Eile just kuulsin tuttava tuttava kogemusest, kus üks Tartu MyFitnessi töötaja ütles talle, et ta ei viitsi ta vaktsineerimispassi vahtida. Redditis ka just teema sellest, et suuremaid spordiklubisid ei huvita. Et kas te arvate, et nüüd hakatakse neid kohti päriselt kinni panema või? Et enne ei tehtud midagi peale suurte sõnade, aga nüüd järsku tehakse?

Restoranid-kohvikud? Tundub, et täiesti juhuslik, kas küsitakse või mitte. Enne puhkust käisime Café Lyonis, seal küll küsiti. Pärast koju saabumist viisime Cyruse õe sinna Noa restorani kõrval olevasse pagariärisse, seal ei küsinud keegi mitte midagi. Üleeile käisin So Brooklynis, seal küsiti. Mul oli seal endal väga piinlik, sest tavaliselt on mul juba telefon käes ja olen valmis näitama, aga seekord olin täiesti unustanud, et vaktsineerimistõendid eksisteerivad, ning see ettekandja küsis seda nii ettevaatlikult ja viisakalt, et mul oli temast täitsa kahju, ilmselt on tal mingeid ebameeldivaid kogemusi olnud. Restoranide kohta on raske öelda, sest meie lemmikkohas esimene kord küsiti ning edasi pole küsitud — aga meile on ka konkreetselt iga kord sattunud see sama ettekandja, kel on nii fenomenaalne mälu, et ta teab peast Cyruse lemmikõllesorte ja minu lemmikkooke (ja me ei käi seal mitte sugugi igal nädalal), nii et ilmselt ta ei tea mitte ainult seda, et ta on meie vaktsineerimispasse juba kontrollinud, vaid ka seda, millist aluspesu ma kannan ja kus ma koolis käisin. Nii et väga võimalik, et seal kõiki uusi nägusid tegelikult kontrollitakse, ma ei ole tähelepanu pööranud, kuidas teistega käitutakse. Eile käisin O’Learyses enne kino, seal ka kontrolliti (kuigi seal on nii meh toit, et ma ei tea, miks poisid selle koha valisid). Aga tundub, et üldiselt pigem selline 50/50, kuidas satub.

Poed? Minu meelest on see nende “nüüd hakkame maske kontrollima” täiega naeruväärne. Kohustus on kogu aeg olemas olnud, aga siiani pole keegi kontrollinud, aga nüüd kohe hakkame. Nagu päriselt. Usun seda siis, kui oma silmaga näen. 😀 Aga samas on see, et nad üldse selle ühisavalduse tegid, üsna märgilise tähendusega. Ilmselt on nad aru saanud, et oleme uue lockdown’i lävel ja loodavad seda vältida. Mis äärmiselt suure tõenäosusega ei õnnestu, minu ennustus on, et mõne nädala pärast istume siin kõik jälle kodus, vaktsineeritud või mitte. Lihtsalt see on debiilne, et augustis ütlesid nad rahumeeli, et nad ei saaks parima tahtmisegi juures midagi kontrollida, sest neile pole seda õigust antud, aga nüüd järsku … maast leidsid selle v? Või kust see õigus neile järsku tuli? Sest maskikandmine on minu meelest see üks asi, mis võiks natukenegi mõlemale poolele turvatunde tagada, olgu nad vaktsineeritud või mitte. Ja kui mina näiteks tervislikel põhjustel ei saaks vaktsineerida, nii et testiksin end kaks korda nädalas ja lisaks kannaksin maski, siis mind ajaks küll närvi see, kui vaktsineeritu ei vaevu poes maski kandma, sest “ma olen ju vaktsineeritud” (argument, mida ma olen kahjuks juba mitu korda kuulnud).

Kusjuures minu jaoks isiklikult on kõige suurem pettumus selle pandeemia ajal olnud see, et ma tõesti naiivselt arvasin, et kui inimesed sellest üldse midagi õppisid, siis seda, et ära, raisk, roni kuskile, kui sul on mingid haigustunnused, istu kodus. Aga tegelikult on ikkagi ebameeldivalt palju nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesi, kes teevad siis vastavalt kas “no ma olen nagunii vaktsineeritud” või “no see on lihtsalt väike köha, mida sa kardad”. Ee, ma kardan näiteks seda, et kui ma saan sult täiesti suvalise külmetushaiguse, siis on mul megasitt olla. Või saan gripi ja vaevlen mitu päeva, sest ma ei saa ravimeid võtta — mulle on isegi Coldrex ju praegu keelatud. Ja no kui ka ei oleks, ma ikka ei tahaks ei su koroonat, grippi, tuberkuloosi ega lihtsalt külmetust. Ma tõsiselt ei saa aru, kuidas nii suur hulk inimesi tundub olevat siiralt segaduses selle üle, et enamik meist ei taha ÜHTKI haigust, sest noh, terve olla on ju mõnusam.

Veel enam, ma töötan IT-s, isegi kui su perearst on öelnud, et su tavaline külmetus ei ole enam nakkav, MA EI TAHA SU LURISTAMIST KUULATA. Meil on kõik variandid olemas, et sa saaksid kodust töötada, ära tule kontorisse, kui sa TEAD, et sinuga samas ruumis viibimine teistele rõve on. Mina näiteks ei käi parajasti kontoris muuhulgas ka selle pärast, et mind ennast häirib see, kuidas MINA lõhnan. 😀 Cyrus ja lähedased sõbrannad kinnitavad, et nad ei ole mingit erinevust täheldanud, aga MINA ISE tunnen, et mu lõhn on natuke teistsugune ja hoopis tugevam kui muidu, ning see, et ma kaks korda päevas pesus käin ja deodoranti kasutan jne, ei muuda seal midagi (väidetavalt on see taas looduse poolt nii seatud, sest titt on ju esimesed kolm kuud suht pime, nii et ema lõhn on talle oluline indikaator, aga ma eelistaksin siiski mitte haiseda, aitäh). Et noh, mingi selline elementaarne viisakus on olemas, mida võiks ju teiste suhtes rakendada. Ja siis oli meil eelmises töökohas näiteks tüüp, kes köhis ja luristas ning ütles, et ta tuli kohale, sest ta “on kontoris motiveeritum”, mis võib muidugi tõsi olla, aga mõtle suurele pildile ka. Sinu suurem tööviljakus pole väärt seda, kui viis inimest sinuga samas ruumis saavad tunduvalt vähem tehtud kui tavaliselt, sest nad kujutavad elavalt ette erinevaid viise sinu piinarikkalt mõrvamiseks.

Oli mul mingi mõte ka selles postituses peidus nüüd v? Vist see, et me kõik sureme nagunii õudset surma ja pääsemist ei ole. 😀 Ja et igaüks saab ainult ennast kaitsta, tasub hetkel iganädalaste orgiate arvu natuke vähemaks tõmmata. Ja et maailm ei ole must-valge. Täpselt nii, nagu tervislik toitumine ei ole imevahend, mis kõik haigused ära hoiab, ei ole vaktsiin imevahend, mis pandeemia homme lõpetab — aga mõlemad on kahtlemata siiski kasulikud, eriti kui sa oled mingilgi moel nõrgestatud organismiga. Mina näiteks olen (nagu kõik teised rasedad), nii et ämmakas soovitas hakata juba mõtlema, kas tahaksin tugevdavat doosi enne või pärast sünnitust, sest kaheksa kuud saab just detsembris täis. Hakka või antikehade taset testima, aga no esiteks peaks 15 eurot maksma ja siis peaks ise kuskile minema ja ….

P.S. Olgu öeldud, et sel nädalal on kolm minu vaktsineeritud tuttavat üsna väikeste haigustunnustega igaks juhuks siiski kodus istunud ning kõik ka testi teinud, enne kui tagasi inimeste hulka sukelduvad (kõik negatiivsed). Nii et võin uhkusega öelda, et vähemalt minu lähemas tutvusringkonnas on siiski normaalsed inimesed.

faith

Ma tahan ka suhetest rääkida

Nii tore on tagasi olla. Oma voodi, oma vannituba, oma kass. Viimane küll jooksis meile uksele vastu ja siis tegi äärmiselt üllatunud “kumbki teist pole see toitja, keda ma ootasin” nägu, aga ööseks tuli juba kaissu (ning kui Cyruse õde hommikul kell kuus peolt koju jõudis, ei tõstnud kass peadki, kuigi muidu peab seda igati sobivaks ajaks, et hommikusööki nuruma hakata). Nii et mina kavatsen siit järeldada, et ju ta ikka natuke igatses, ei igatsenud mina üksi. Koduigatsuses mängis muidugi suurt rolli see ka, et mingi hetk läks meie koduserveris midagi pekki, nii et me ei saanud sealt enam otse Twin Peaksi uut hooaega vaadata. 😀

Külm on, see on üsna ebameeldiv. Seda enam, et ükski mu enda jope ei käi hetkel eest kinni. Nii et aklimatiseerun siin vaikselt ja üritan selle käigus mitte neere ära külmetada. Ja süüa tahaks muidugi kogu aeg, sest keha tunneb, et suurem energiavajadus. Cyruse õde liikus talveks edasi Küprosele, sest miks mitte, noored vallalised inimesed, kellel kaugtöö võimalus. Suht mõnus mõte.

Mul endal on sel nädalal kogu aeg megalt tegemist, nii et avaldan ühe postituse, mis juba mitu nädalat mustandina kõpitsemist ootas. Mallu kirjutas juba saja aasta eest suhtele tagasivaatava postituse, mis jäi mul kahel põhjusel nii kripeldama, et tahaks kohe ise ka kirjutada. Mitte nende suhtest muidugi, ENDAST ikka, kellest siis veel. Esiteks käis sealt veidi läbi ka see suhtepsühholoogias väga tuntud troop, kus üks osapool on jõulisem ja nö sõidab teisest veits üle, mille tulemusel teine harjub järele andma ning ehk isegi ei taha enam mingeid otsuseid teha, sest milleks, nagunii boss otsustab. Mille tulemusel on muidugi lõpuks see esimene vihane (sest sellised pole õnnetud, nad on vihased), sest “miks mina pean kõike üksi otsustama” (vt ka naised, kes suurest armumisest kõik kodutööd õhinaga enda kanda võtavad, ja hiljem on vihased, sest “miks keegi ei aita”).

Ja antagu mulle andeks, aga minu meelest käib see natuke põhimõtteliselt kogu blogimaastiku kohta. Okei, Ritsik ehk on tiba pehmem, aga kõik teised blogivad naised, kes mulle pähe tulevad (sh ma ise), on … tankid. Veerevad rõõmsalt oma teel, isegi märkamata, et kellestki sai üle sõidetud, ja siis üllatuvad, kui keegi kurtma hakkab, et kle, minu arvamusega ei arvestatud. Sest no ehk oleks võinud selle arvamuse vähe paremini kuuldavaks teha, ei v? Sa kolm korda proovisid, aga ma lihtsalt ajasin oma joru edasi? Ei ole võimalik!

Mul on selles mõttes oma elust ekstreemne näide, et eksabikaasaga olime me mõlemad sellised kõvad kivid, kellele nagu ei tulnud väga pähegi see, et teistel inimestel on ka vajadused. Ajasime mõlemad rahulikult oma asja ja tegelikult oli kõik väga lihtne (vähemalt selle koha pealt). Kogu aeg oli selge, mida teine inimene tahab, ei mingit teisitimõtlemist, sest kõigi huvid olid selgelt laual. Kui toimus põrkumine, siis veidi ragistasime ja leidsime kompromissi (või ei leidnud). Aga väga harva juhtus seda, et üks meist tegi tsirkust teemal “sa oleks pidanud ise aru saama, et …” Ja mul pole talle ühtki etteheidet, mulle selline lähenemine sobis, sest kõik olid ausad.

Nii et kujutage nüüd ette minu üllatust, kui läksin temast lahku ja ühes järgmises suhtes juhtus kohe alguses selline lugu. Istun mina autoroolis, sõidan kallimaga kodu poole. Kallim küsib, kas mul poest ka midagi vaja on. Ma ütlen, et ei, mul kõik hommikusöögiks olemas ja õhtust olen ma juba söönud. Räägime muudest asjadest ja enne kodu viimasest supermarketist mööda sõites küsib ta korra veel, kas ma olen kindel, et mul sealt midagi vaja ei ole. Nope, all good. Läheme koju, läheme magama, tuleb järgmine hommik. Ja ta ütleb hommikusöögi ajal midagi stiilis “Jumal tänatud, mul oli kõht nii tühi, sest ma ei saanud ju eile õhtul süüa!”

Mina: ???

Tema: No ma tahtsin poodi, aga sa ju ei tahtnud minna.

Mina: Sa ju ei öelnud, et SINA tahad poodi, sa ainult küsisid, kas MINUL on midagi vaja.

Tema: Nojah, aga kuidagi ebaviisakas tundus oma vajadusi peale suruda, kui sina roolis oled.

Ma siiani ei tea, miks ta siis õhtul võikut ei teinud või 200 meetri kaugusel olevasse poodi ei läinud või … normaalse inimese kombel ei öelnud, et “mul on kõht tühi, lähme toidupoodi”. Nagu ilma naljata, see oli vist esimene kord elus, kui ma sain aru, et meie ümber on ka inimesi, kes lihtsalt ÜLDSE ei sõnasta oma vajadusi. Või sõnastavad neid nii hägusalt, et kui sul kogu aeg radar ei tööta just nende vajaduste kinnipüüdmise nimel, siis sa ei pane neid tähelegi. Etteruttavalt võin öelda, et see, et nad neid vajadusi ei sõnasta, ei tähenda sugugi, et nad samal ajal sisimas ei kibestu iga kord, kui neid vajadusi ei märgata — varsti hakkavad järgnema passiivagressiivsed kommentaarid selle kohta, kuidas sa ju KUNAGI ei tee üht või teist (loomulikult mitte siis, kui oleks päriselt vaja teha üht või teist, tagantjärele ikka). No ja kui te usute, et love languages on tõsiseltvõetav asi, siis tal oli see raudselt acts of service. Aga sellises kastmes, et tal näiteks oli minu korterivõti, nii et ta läks salaja sinna, koristas mu elamise ära, ja siis oli solvunud, sest mul oli sellest üsna ükskõik. St kui sulle meeldib koristada, korista, ega ma kätt ette ei pane, aga kui MINA olin eelneva puhtuseastmega ka rahul, siis ma eeldan, et sa tegid seda ENDA mugavuse suurendamiseks, sest mul polnud seda ju vaja. Nii et noh, see ei pane mind erutusest põlvili langema ja su püksilukku avama. Teiseks oli tema peas sel juhul alati mingi covert contract (varjatud kokkulepe?), nii et ma teadsin ette juba, et nüüd ma nädalakese pärast kuulen, et “mina tegin sinu heaks kõike seda, aga sina …” Nagu ei, ära tee siis, kui tulemus ei meeldi, aga kui sa minust midagi tahad, siis küsi, mitte ära tee mingit lambiasja, lootes, et ehk ma siis teen midagi uut vastu. Seda enam, et see polnud “mis võiks Rentsile meeldida”, see oli “mis võiks mulle meeldida”. 9 korda 10st ma lihtsalt seisan seal üllatunult ja mõtlen, et nahhui tal oli vaja mu raamatud riiulis tähestikujärjekorda panna. (Järjekordne põhjus, miks mu abikaasa nii suurepärane on — ta tõesti ostab mulle kingitusi või teeb mulle väikeseid teeneid, mille kohta ta teab, et need MULLE meeldivad, mitte ei osta mulle näiteks kleiti, mida tema tahaks minu seljas näha.)

Ahjaa, meil oli vahepeal ka mitu tüli, kus mina ei teadnud, et me tülitseme. Tema oma peas mõtles otsast lõpuni välja, mida tema ütleks ja kuidas mina vastaksin, mis tema selle peale ütleks ja mis lõpptulemus oleks. Ja siis oli minu peale solvunud ja taas passiivagressiivne, sest neist enda peas väljamõeldud stsenaariumites ei olnud ma piisavalt mõistev. Kusjuures üldiselt olid need tülid teemadel, mis mind üldse ei huvitanud, sest miks peaks mind näiteks huvitama, kas sa sõidad nädalaks ajaks emale külla vms, mul on oma elu. (Ja jah, me olime sel ajal mõlemad 25+ täiskasvanud inimesed, miks te küsite?)

Ma mäletan, et just kasutasin seda pilti, aga nii oktoober kui ka see emotsioon kestavad veel

Kurat, äkki selle loo moraal peaks olema, et ära sebi hulludega, on endal kergem? Kuigi tema oli küll väga äärmuses, aga see ei muuda fakti, et keskmine inimene on minuga võrreldes ikkagi veidi pehmo, kui enesekehtestamiseks läheb, ja enamasti ma isegi ei märka, et ma siin parajasti midagi kehtestan. Iseasi muidugi, et valdav enamus asju ei huvita mind piisavalt, et end kehtestama hakata. 😀 Aga ma igatahes üritan pärast seda kogemust natuke rohkem jälgida, et ma enda seisukohti liigselt peale ei suruks. Ja samas olen täiesti allergiline inimeste suhtes, kes ütlevad iga asja peale, et “ah, mis nüüd mina”, sest ma ei viitsi mõistatada, mida inimene tahab, kui ta ise seda öelda ei soovi. Praegu niigi on kodus olukord, kus meil mõlemal on oma ideed otsas, nii et siis me üritame mõlemad arvata, kuhu teine tahaks sööma minna või kuidas nädalavahetust veeta. Pool ajast me kumbki tõesti ei tea, mida me tahame, st midagi nagu võiks, aga kes kurat see teab, mida siis täpselt ja … Mina olen pool ajast nii väsinud, et minu ainus soov on näha ülaloleval pildil. Oh jah.

Teine teema, mis Mallu postitusest läbi käs, oli teineteise jaoks aja leidmine. Ja see on taas teema, millega meist vist kõik mingil määral suhestuvad. Mulle mõjus küll pandeemia nii, et kuna me töötasime mõlemad esimese lockdown’i ajal kodus, kuigi erinevates tubades, siis oled nagu kogu aeg koos, aga samas nö kvaliteetaega ei veeda – aga samas tahaks siiski teineteisest puhkust, sest te olete kogu aeg koos. Nii et käisin omaette jalutamas ja välijõusaalis ja ühe sõbraga boulderdamas jne. Nii et ma saan täiega aru sellest, et kui siis on võimalik kodust välja saada, siis tahad vahelduseks omaette olla. Aga meil ei olnud kolme last jne, nii et meil oli võimalik eraldi patareisid laadida, nii et tekkis soov taas ka koos aega veeta (ja me tõesti käime teadlikult väljas ja joome kohvi ja räägime asjadest, mis ei ole kohustused, vaid no sellest, kes mida põnevat lugenud on jne). Aga mida teha olukorras, kus on nii palju ühiseid stressirohkeid kohustusi, et te ei jõuagi sellesse punkti, et patareid oleks taas seal, kus mõlemad ühel ajal tõesti soovivad panna end kenasti riidesse, koos välja minna ja rääkida asjadest, mis ei puuduta pangalaenu, lapsi, tegemata töid ja muid igavaid asju? Nagu näha, siis Mallu ei teadnud vastust sellele küsimusele. Ma võin ausalt öelda, et minul pole küll õrna aimugi. Tuttavate pealt on jäänud mulje, et üritatakse see aeg lihtsalt üle elada, mõnel veab ja mõnel mitte. 😀 Nii et see on natuke hirmutav.

P.S. Mis teie arvate, kaua mul aega on, enne kui kõik jälle päris lukku pannakse? Ma tahaks ideaalis ühte tugitooli osta, aga mitte enne järgmist palgapäeva — kas olen loll, kui arvan, et vaktsineeritud vast ikka novembris mööblipoodi saavad?

faith

Rasedus ja esimene trimester

Millal siis veel oma esimesest trimestrist kirjutada, kui mitte kolmanda trimestri esimesel päeval. 😁 Eks see ole selline vana hea “inimene plaanib ja Jumal naerabjuhib” lugu suuresti, aga no iial ei tea, äkki mul tekib hullumeelne soov seda kõike veel korra kogeda ning siis saan siit lugeda, kuidas elu oli. Lühikokkuvõttena võin ette ära öelda, et loo moraal on, et ei tasu uskuda vaktsiinivastaste propagandat, mille kohaselt pole pärast koroonavaktsiini vaja enam rasestumisvastaste vahendite peale raha raisata, sest nagunii oled viljatu — see ühest inimesest koosnev valim siin on tõestanud, et see oli false advertising. Viskasin rõõmuga pillid prügikasti ja mõtlesin, et nüüd alles hakkame muretult elu nautima! No ja võta näpust. Viimane kord, kui vaktsiinivastaseid usaldan.

Kuna see on esiteks megapikk postitus ning teiseks sisaldab õrnema kõhuga inimeste ja niisama meesterahvaste jaoks ehk liigselt rõvedusi ausaid kirjeldusi, panen siia joone vahele, ei pea need lugema, kes ei taha. Ja kes arvavad, et tahavad, see on tõesti MEGAPIKK, ma olen kuid siia ju märkmeid teinud.

Loe edasi “Rasedus ja esimene trimester”
faith

Tahaks veel viimast korda viimast võtta ju

Ütles minu kallis abikaasa selle kohta, miks me natuke pikema puhkuse peaksime tegema. No et saab nautida end vabalt, ilma et peaks selle kõrvalt kuulama titekisa, tegelema sellega, et kellelgi on vaja mähet vahetada või tähelepanu just siis, kui sa üritad sooja toitu süüa vms. See kõik on väga kena küll, aga minu jaoks on see “viimase võtmine” siiski veidi irooniline, sest tuletame meelde, et ma:
* Ei tohi alkoholi tarbida, sest alkohol (duh)
* Ei saa harjunud kombel süüa, sest rasedus (mitte ilmtingimata “omg, ma söön tema tervise nimel ainult salatit,” vaid pigem “omg, iga asi võtab kõhu kinni”)
* Ei saa harjunud kombel trenni teha, sest rasedana vastu kaljusid kukkumist ei peeta miskipärast heaks tooniks

Okei, ehk ma siiski söön ka asju, mida “ei peaks”

Nii et millest täpselt ma siin teie meelest viimast võtan? 😀 Tegelikult ma muidugi ÜLDSE ei kurda, sest mul oli Eesti ilmast juba nii kõrini, et ma isegi ei vingu selle üle, et siin kuumalaine on (pühapäeval oli 32 kraadi, nüüd ikka nõksa vähem), naudin mõnuga varjus külma vett või jääkohvi ja sooja oma vanades kontides, aga minu ainus eesmärk sellel reisil on sada korda ujumas käia, piiratud kogustes kohalikku toitu nautida ja jätkuvalt mingilgi moel (jooga, jalutamine, natuke ülaltjulgestuses kergete radade ronimist) füüsiliselt aktiivne olla. Aga eelnimetet põhjustel ei võtnud ma isegi otsekohe puhkust, sest no milleks, selle elu peale täispäeva nagunii ei kulu ning saab hiljem puhkusepäevi varem raseduspuhkusele minekuks kasutada.

Nii et pühapäeva õhtul tegin poole päeva jagu tööd ette ära, et saaksin eile hommikul südametunnistusepiinadeta paar tundi ronimas käia. Muuhulgas tegin oma potentsiaalsele järeltulijale proovitöö, et näha, kas ja millised komistuskivid tal on. Ühelt poolt oli see endale täiega huvitav ülesanne, aga teisalt … Ma kasutasin selleks päriselt mulle suunatud tööülesannet, mida veidi hullemaks muutsin. Kas teate, kui raske on ühes tabis teksti paremaks ja teises halvemaks kirjutada, ilma neid omavahel sassi ajamata? 😀 Kõige kehvem on see, et kui ma sellega ükskord valmis sain (ja see võttis mul ikka paar tundi), siis tuli välja, et üks järgmine ülesanne, mis mulle määratud oli, oli nii kehvasti tehtud (ja nii imeliselt tüüpiliste vigadega!), et oleks ma teadnud, et see olemas on, oleksin ma saanud SELLE otse proovitööks suunata. Täpselt sellised suurepärased vead, mida autokorrektor ei märka, aga toimetaja peab märkama.

Ronimine oli muidu megamõnus, aga seda on praegu ikka ainult siis hea teha, kui selle jaoks kell kuus üles ärgata ning siis käppelt oma võimlemised ära võimelda, enne kui päike seinale jõuab. Poisid muidugi käivad ka päeval, aga 30 kraadiga ei tahaks ma ka varjus ronida, nii et mul on hea meel, et ma ettenägelikult end tööle jätsin — septembris on siin alati palav, oktoobris läheb normaalsemaks, nii et saan selle kõige palavama aja jahedas ruumis veeta ja selle eest veel palkagi. Aga paar korda nädalas üritan varahommikuti vist ikkagi ronima jõuda, sest see esimene katse oli päris mõnus.

Lisaks mõtlesin, et ostan endale odava kaalu, saab natukenegi endal silma peal hoida, aga selgus, et selleks peaks saare “pealinna” kolistama. Nii et näis, ehk ikka mõni päev võtan end kokku ja käin ära, polegi siin kunagi varem päriselt turistinud, oleks ehk põnev ka niisama.

faith

Nii väiklane, et piinlik

Redditis on selline alafoorum nagu pettyrevenge — mõte siis selles, et kättemaks, mis on nii pisike ja väiklane, et polegi nagu päris kättemaks, aga inimene ise tunneb ikka, et “oh, sain ära panna”. No vot, ma olin eile nii petty queen, et ise ka ei usu. Nimelt ajas üks auto mind liikluses närvi ja sattus seejärel täpselt minu taha. Nii et ma sõitsin kõik need kolm kilomeetrit 40-alas, kus ma pole kunagi kedagi kiirusepiirangust kinni pidamas näinud, ülikorralikult 40-ga, mis sellest, et ta samal ajal mulle oma autost kolonoskoopiat teha üritas. 😀 Ära tõmble siis teine kord. Väga loodan, et ma ei ole ainus selline inimene, aga pole midagi, kui ka olen, olen valmis sellega elama.

P.S. Teate, kuidas räägitakse neist vanatüdrukutest, kes on igavesti üksi ja valivad mehe asemel viis kassi? See lugu on hoopis vastupidi! Mõni vaene inimene lihtsalt võtab juhuslikult vallalisena kassi ja ei oska kahtlustadagi, et sellega on tema seksielul nüüd igaveseks kriips peal. Kui enne seda lapsi ei olnud, siis pärast kassivõtmist ei tule ka. Sa võid ju hommikul mõelda, et roniks mehele külje all kaisutama, aga nii, kui see loom kuuleb, et sa ärkvel oled, on ta teile näkku karjumas, mida ta arvab sellest korralagedusest, kus kell on kaheksa hommikul, aga kassi söögikaus täitsa tühi. Ja see ei loe, kui mitu korda sa teda jalaga üle ääre maha lükkad, ta on kohe tagasi. Ja kui sa vahepeal mõtled, et täna on ta vist teises toas, jumal tänatud, kasutaks võimalust, ilmub ta poole pealt kohale ja hakkab end NURRUDES TEIE VASTU HÕÕRUMA, nii et sa tunned end nagu mingi zoofiil ja ei taha enam iial sellistele asjadele mõelda ka mitte.

faith

Tartu, mu arm

Ütlen alustuseks kohe ära, et ma armastan seda inimest, kes soovitas mul uue kauba päeval Humanasse minna. Käisin enne tavalises H&M-is, kus tõesti kõik rasedateksad olid kas skinny või super skinny lõikega. Ja siis leidsin täna hommikul Humanast need asjad KAHEKSA EUROGA — kusjuures need on ka H&Mi teksad, lihtsalt ju siis vanasti tehti toredamaid asju. Mu sõbranna Ivika küll juba osutas, et kui rasedapüksid POLE skinny fit, siis ei näe sa välja rase, vaid lihtsalt paks, aga mind siiralt ei huvita, need on NII MUGAVAD. Rõõm kestis nii kaua, kuni sain Uuskasutuskeskusest veel ühe paari sama mugavaid (aga ka pikkuse poolest parajaid) pükse ÜHE euroga. Siis tekkis tunne, et krt, enne maksin ju seitse eurot üle. Aga no üheksa euro eest kaks paari pükse, ei saa kurta.

Lisatud: Käisin vaatamas, seda soovitasid Kaaren, Kati ja Nodsu, nii et olen sunnitud seda armastust põhimõtteliselt kogu maailmale jagama, sest tarku inimesi on nii palju.

Üldse oli seekord selline huvitav reis, et see, mille pärast ma TEGELIKULT sinna läksin, läks täiega pekki, aga reis ise oli nii tore. Pekki läks nimelt see osa, et ma teoreetiliselt läksin ju sinna loengusse. Ehk siis sõitsin Tallinnast kaks tundi kohale, et aru saada, et … loengut ei toimu. Klassis oli mingi ülikooli töötaja, kes laiutas käsi ja ütles, et ta oli ka õppejõule meilinud, et küsida, kas loeng toimub või mitte, aga õppejõud ei vastanud. Ehk siis selline suurepärane korraldus. Üldiselt antakse ikka teada, kui loeng on kalendris kirjas, aga tegelikult kohale tulla ei kavatseta. No ja siis läksin ma oma juhendajale ukse taha, sest lootsin tal nööbist kinni saada, aga selgus, et teda pole, sest koroona tõttu ei lasta neid Indiast tulema. And theeeeen … Siis läksin ma tagasi oma auto juurde, et avastada, et mingi tropp oli mulle niimoodi sisse tagurdanud, et oli kärukonksuga mu numbrimärgi eest ära löönud. Kõigi kannatuste kroonimata kuninganna sõnul ei tohi küll automuredest rääkida, sest need pole ju tõsiseltvõetavad mured ja blogi on ainult Muredeks, mitte lihtsalt jutustamiseks, aga ma räägin ikka. Pidin politseisse helistama, et teada saada, kas ma tohin nüüd ilma numbrimärgita töökotta sõita, ja kas see peab ilmtingimata lähim olema või võin oma lemmikusse minna. Ja siis pidin kulutama paar tundi, et käia Elvas seda korda tegemas, sest meie tavapärane koht oli parajasti suletud. Ehk siis ma kulutasin tunde mingi mõttetu huinjaa peale, sest mingi tainas ei oska tagurdada.

Minu järeldus? Ma ei ole muidu ebausklik inimene, kui just ei anna kristalle või kuufaase tõlgendada nii, nagu mulle parajasti meeldib — aga siin on küll asi ilmselge. Universum üritab mulle öelda, et tee, mis sa teed, aga matemaatikat küll ei tasu õppida. Eks ma siis kirjutan talle nüüd ja vaatan, kas ta mulle viitsib vastata, sest neljapäeval peaks meil juba praktikum olema ja mul pole tuju veel kord tühja sõita.

Ja no kogu ülejäänud reis oli lihtsalt imeline. Päike paistis ja linnud laulsivad ja inimesed olid toredad ja titele sai väga lahedat kraami jne. Rääkimata sellest, et juhuse tahtel toodi just sel ajal meile puud ära ning Cyrus ladus need nüüd täiesti üksi kuuri. 😀 Nii et see, et pekki läks ainult reisi kooliga seotud osa, on ilmselge Saatuse Sõrm. Allah tahab mulle öelda, et unusta see haridus, hakka strippariks.

P.S. Mõtlesin pikalt, kas öelda midagi selle VVNi “inimesed kaeblevad tühiste asjade üle” kohta (jah, see sama postitus, mis on kohe pärast postitust, kus ta mingi suvakoogi üle kaebleb, eks ta ka hindab irooniat). Postitus ise mind ei huvita, aga tahtsin öelda selle teema kohta, mille Notsu seal välja tõi. Mina olen ka üks neist inimestest, kes “päris” probleemidest kas avalikult ei räägi või räägib hiljem, tagantjärele, kui on juba piisav emotsionaalne distants, et poleks enam ohtu, et saad haiget. Ja seejuures võin ma mingil täiesti suvateemal vinguda, et tähelepanu saaks, sest hoolimata sellest, et ma ei taha SUURT asja jagada, tahaks ikka parajasti tavalisest rohkem hoolimist. No näiteks. Ma ei plaaninud siin üldse sellest kirjutada, nii et detailidesse ma ei lasku, seda enam, et eilsed uudised jne, aga ma sain siin hiljuti ca kolm tundi EMOs veeta. Kõht valutas nii hullult, et ma oksendasin valu pärast korduvalt. No ja kui seda pole sinuga kunagi varem juhtunud ning järsku rasedana juhtub, siis lisanduvad teatavad hirmud, mida tavaolukorras pole, eks ole. Kõik on hästi, muretsemiseks pole põhjust, aga võite kihla vedada, et JAH, ma vingusin sel ajal a la halva ilma ja tühja kütusepaagi pärast — ning mitte selle pärast, et mul poleks korralikku kilejopet või raha kütust osta. Ning noh, vahepeal mul on kõik hästi, vingun, sest on tuju. Oma tuba, oma luba. Lihtsalt kas või blogis ma ei taha neid “päris” asju arutada, sest milleks, mind ei häiri see, kui mõni siin vahel tuleb ja ütleb, et “sinu elu on nagunii ideaalne” — laias laastus ongi, ma ei sündinud Aafrikasse ja ei ole näljas või paljas. Aga päris elu jaoks on mul mees ja päris sõbrannad, see siin on … rohkem selline kohvitamise koht. Ajame juttu ning arutame elu ja kultuuri ja ilusaid asju. Ehk isegi meeldime või ei meeldi siin üksteisele, aga ei ole vaja ilmtingimata nii süvitsi minna. Ja see on ju internet, kui ei meeldi, ei pea lugema. Või parafraseerides kuulsaid blogijaid, KUI lihtne su elu peab olema, kui sa viitsid teiste blogijate pärast vinguda? Ilmselgelt ei ole päris probleeme siis ju.

P.P.S. Ja ERITI võiks empaatiavõime ema sellest aru saada, et tähelepanuhäirega inimesele ongi tavapärase rutiini murdmine raske (sest just seda auto mittekäivitumine tähendab, tuleb hakata otsekohe asju organiseerima (enam) mitteharjunud moel). Miks? SEST ADHD-INIMESTELE ONGI SELLISED ASJAD RASKED!!! Selle üle ilkumine on veits nagu öelda, et totter, et buliimikul on raske mitte oksendada, ta ju lapsepõlves aastaid ei oksendanud ja teab, kuidas selline elu käib.

faith

Vaadake, mis me oma beepsule ostsime

See on muidugi vastuoluline otsus, ma tean. Nii et igaks juhuks põhjendan. Ma tean, et paljud ämmaemandad ütlevad, et ei ole mõtet end ilmaasjata liigselt närvi ajada, aga meie perele oli see ilmselgelt vajalik, sest me olime pea kolm kuud oma silmatera kaalu pärast muretsenud. Nimelt kui numbreid uskuda, ei taha ta üldse alla võtta, aga meile on ju antud tungivad soovitused teda veidi näljutada. Esimesel päeval näitas täiskasvanute kaal 9 kg, pärast seda on kogu aeg näidanud 7 ja 8 vahel, nii et ju see esimene oli lihtsalt mingi õnnetu juhus. Viimati näitas Cyruse süles 7,6 kg, kuigi toidame teda juba mitu kuud viiekilose (või headel päevadel 5,5 kg) tegelase normi järgi.

Nii et beebikaal tundus nagu ideaalne lahendus. Esiteks näitab see kaalu viiegrammise täpsusega (kuni 20 kiloni välja, nii et pole vaja karta, et meie karvabeebi selle puruks litsuks) ja teiseks on sellel sihuke funktsioon nagu AUTO HOLD. See tähendab, et kui kaalule astuv sell ka alguses päris liikumatu ei ole, siis kaal passib ise peale ja fikseerib õige numbri sel hetkel, kui ta suvatseb paigale jääda. No ja kuju on ka hulga sobivam ta sinna meelitamiseks, eks ole, kõik neli jäset mahuvad kenasti ära. Nii et mõtlesin, et pärast nelja kuud kalorilugemist näitab see KINDLASTI madalamat numbrit kui 7,6, seda enam, et mulle tundub küll visuaalselt ta hulga paremas vormis kui alguses. Igaks juhuks panime siiski arstiaja ka, et veenduda, et me teda jätkuvalt üle ei toida (raske uskuda, sest ta üritab kogu aeg süüa nuruda) või, vastupidi, ei näljuta.

Tõime siis uue imevahendi koju, asetasime oma tupsununnu sinna peale ja … 7,690. Tahtsin helistada sellele naisele, kes mulle selle kaalu müüs, ja öelda, mida ma arvan temasugustest, kes vähe sellest, et nad võtavad ära kõik minu töökohad (ta polnud eestlane), ka levitavad alatuid valesid minu tibu kohta ja müüvad teadlikult katkisi asju. Aga siis läksime arsti juurde, kes leidis üllataval kombel samuti, et meie pisitibu on ehk meie tibu, aga mitte pisi. Õigemini ta kasutas suisa väljendeid very fat ja obese. Ma nüüd ei teagi kohe, mida sellest kõigest arvata. Mõtlesime igatahes välja uue kaloriplaani ning rääkisime kassiga mängimisest ja jalutamas käimisest. Me pole teda vahepeal eriti välja viinud, sest toksoplasmoosioht jne, aga arst ütles, et kui kass jahil ei käi (st kuni ta tõesti meil rihma otsas on), on see nii imeväike, et võib vabalt käia temaga väljas, kui see ilm peaks kunagi jälle normaalseks minema.

Muidu on ta meiega kenasti kohanenud. Meil on puhkus alles septembris, aga oleme siin kaks kuud juba talle hoidjat otsinud. Õnneks tundub, et Cyruse lähedal elav õde on nõus sel ajal meie juures elama, sest tal nagunii Tallinnas palju sõpru — ei taha Freddyt nagu kellelegi hoida viia, sest esiteks ikkagi stressirohkem ja teiseks tema taustaga äkki mõtleb, et nüüd on jälle hüljatud ja lihtsalt uude kohta visatud. Või noh, mõtleb või ei mõtle, pärast kõigest mõnda kuud võiks see ikkagi traumaatiline olla, oma kodus oleks jätkuvalt tuttav keskkond ümber jne. Nii et ma ütleks, et hea elu on sellel kassil.

faith

Kas tõesti juba aasta?

Nagu te näete, siis on veninud mul see postitus, ei ole väga selline teema, mida tahaks pikalt avalikult lahata. Veidi liiga isiklik. Mis on naljakas, ma olen valmis avalikult arutama intiimseid terviseprobleeme, aga vat EMOTSIOONIDEST, neist ometi ei tahaks rääkida. Aga napilt aasta eest sai juba öeldud, et mul pole tuju oma abiellumisest kirjutada, räägin siis, kui aasta täis saab, nii et eks tuleb nüüd lubadust pidada. Selle mõttega ka, et eelmisel aastal kirjutasin mustandi sahtlisse valmis ja mõtlesin, et küll on huvitav aasta pärast vaadata, kas tunnen jätkuvalt sama moodi. Mis ma siis tundsin? Et ma tahtsin väga temaga abielluda (ja tagantjärele võin ka öelda, et mulle meeldib väga temaga abielus olla), aga see ABIELLUMISE PÄEV oli eelkõige lihtsalt üks närvesööv üritus. Me oleme mõlemad vist selles mõttes salaja veits Disney, et abielu kui kontseptsioon on meile üsna oluline, nii et see oli kahtlemata seda väärt.

Ehk on veidi asi ka selles, et kui ma esimest korda abiellusin, polnud mul mingit sellist mõtetki, et see võiks või peaks igavesti kestma, see oli pigem märk sellest, et TÄNA me armastame teineteist. Nüüd olen juba nii vana ja stagneerunud, et mulle meeldib mõte kellegagi koos kasvamisest ja kõikidest muudest sellistest läägetest asjadest, tahaks ikka öelda, et armastan täna ja homme ja ülehomme, kuigi selge see, et kes see sellist asja ikka lubada saab. Inimesed muutuvad ja prioriteedid muutuvad ja kumbki meist pole täiuslik jne. Aga no tahta ikka võib ju igavest armastust ja ükssarvikuid jms. Aga lisaks kõigile neile suurtele tunnetele oli abielludes närv sees ka selle pärast, et uskuge või mitte, kummalegi meist ei meeldi eriti tähelepanu keskpunktis olla. Pluss juba paar kuud enne ametlikku registreerimist oli kogu aeg mingi pidev rabelemine ja muretsemine.

Loe edasi “Kas tõesti juba aasta?”
faith

Kus aeg alles lendab

Ei ole taas jõudnud siia, aga sellest pole midagi, kommentaare vaadates tundub, et inimestel oli minutagi lõbus. Muuhulgas oli lõbus ka mingitel huvitavatel inimestel, keegi on siin vahepeal üritanud kolm korda mu parooli resettida ning ma ei tea, kas sellega seoses või täiesti sõltumatult sain sellele järgneval päeval mingi väga kehvasti korraldatud phishingukatse. Nii et soovitan teistelegi WordPressi kasutajatele, et kui te seda veel pole teinud, siis lülitage MFA sisse ja magate öösiti rahulikult, sest pole vahet, kas keegi teie parooli muugib või mitte, teie telefonita nad nagunii kuskile ligi ei saa.

Nädalavahetus läks nagu silmapilgutus, sest me saime lõpuks remondiga TÄIESTI ühele poole. Mis kõlab eksitavalt, nagu mina oleks siin räigelt tööd vihtunud, eks ole, aga kui te pärast aastaid blogilugemist jätkuvalt seda usute, ei ole mul küll muud teha, kui teie naiivsuse pärast kaasa tunda. Muuhulgas tahaksin ma mingit medalit, sest mul tuli mõistus koju ja ma EI ostnud lastetuppa ühtki neist lahedatest tapeetidest, sest ma tegelikult SAAN aru, et tõenäosus, et me titega seda tuba esimese poole aasta või isegi aasta jooksul kasutama hakkaksime, on kaduvväike. Aga no need tapeedid on nii nunnud! Nii et jõuga hoidsin end tagasi.

Sellega seoses. Murka kirjutas just sellest, kuidas vahel sa arvad, et sa oled nii eriline, kuni selgub, et see “just sulle omane eriline asi” on tegelikult väga levinud. Tänapäeval on teatavasti iga asja jaoks äpid, nii et ma ei tea, kuidas ma küll rasestumisäpita rasedaks jäin, aga nüüd kasutan ma küll äppi, sest no tore on ju teada saada, mis vilja suurune su titt parajasti on jne. No ja muuhulgas olen ma sealt teada saanud, et ma olen täiesti basic bitch. Mitte ükski asi, mida ma tunnen, ei ole originaalne. Ja ma ei räägi siin sellistest tavalistest füüsilistest probleemidest. Näiteks kurtsin Cyrusele siin vist juba kuu aja eest, et peaksin arsti juurde minema, sest nina oli juba kolmandat päeva täiesti kinni — ning seejärel lugesin äpist, et minu keha toodab nüüd rohkem mingit blablabla asja ja sellest tulenevalt võivad mul esineda asjad X ja Y ja ninakinnisus. Ma ei saa isegi aru, kuidas see loogiline on, sest mu nina on mu emakast üsna kaugel, aga no ju siis on vaja. Õnneks läks nädalakesega üle ka. Või kurtsin taas (sest kurtmine on mu lemmikhobi), et ma näen viimasel ajal konkreetselt IGAL ÖÖL imelikke unenägusid (muuhulgas nägin näiteks unes, et üritasin üht oma eksi narkokuriteos süüdi lavastada ning ühe teisega arutasin valerahaga seotud karistusmäärasid, sest ma olen ilmselgelt retsidivist). Ja järgmisel hommikul ütles rasedusäpp mulle, et “btw, nüüd võid sa hakata imelikke unenägusid nägema”.

Make it make sense

Okei, see unenägude asi on tegelikult üsna loogiline. Me näeme kogu aeg unenägusid, lihtsalt tavaliselt me ei mäleta neid. Nüüd olen ma jõudnud faasi, kus uni on häiritud, sest keegi peksab mind jalaga kõhtu + tema eluruumid pressivad mulle põiele, nii et ma ärkan mitu korda öö jooksul kas päriselt või peaaegu üles. Ja seetõttu on unenäod paremini meeles. Igati füüsiline tagapõhi. Ja no see eksi asi oli konkreetselt samal õhtul, kui me vaatasime mingit true crime sarja, kus parajasti räägiti mehest, kes abiellus strippariga (ei, eskordiga vist ikka), kes lasi kõigepealt tal maja enda nimele kirjutada ning seejärel üritas teda esmalt narkokuriteos süüdi lavastada ja seejärel ära tappa. (Kõige naljakam oli see, kui ta pärast seda kõike üritas veenda oma (tollal veel) abikaasat advokaati kinni maksma. Kuna ta helistas mehele vanglast, oli kõne ju lindistatud, nii et see oli hilarious.) Nii et pole ime, et mul sama temaatika hiljem läbi käis. Aga ikkagi, veidi ebameeldiv on teada saada, et ma olen nii etteaimatav, et 99% ajast paneb ameeriklastele mõeldud äpp kõigega täppi. Ma arvasin, et ma olen eriline!

Aga Murka postitus oli üldse väga inspireeriv, ma näiteks registreerisin end kohe ühele matemaatikakursusele, sest teoreetiliselt on mul veel kuus ainepunkti puudu ja noh, masinõppest paremini aru saamiseks võiks lineaaralgebrast midagi jagada. Eelmine kord oli just see mu suurim proovikivi. Ja noh, mul on ju selles mõttes suurepärane ajastus, et kui peaks selguma, et ma olen ikka täielik tainas, siis tuleb semestri lõpus nagunii akadeemiline, nii et saan aine enne läbikukkumist tühistada ja mu keskmine hinne ei kannata. Just selle suhtumisega peaks haridusele lähenema, eks? Ebaõnnestumise võimalust juba kaugelt ette nähes. Rääkimata sellest, et seal on üks loeng + üks praktikum nädalas ja loomulikult nädala erinevates otstes. Ma päris kindlasti ei kavatse hakata seal kaks korda nädalas kohal käima. Nii et kui nad augustis midagi rõõmustavat ei otsusta, eks ma saan siis oma rasedakaardi letti lüüa ja öelda, et ma ei hakka oma sündimata lapse elu ohustama teie patupesas! Koroona vastu olen ma (oleme me) vaktsineeritud, aga kes teab, mis haigused teil siin veel on! Ma olen korralik abielunaine, pole pooltest neist kindlasti kuulnudki. Aga lisaks ettevingumisele (et edasist vingukoormust vähendada) olen ma juba hakanud ka veidi netist ise õppima, et loodetavasti natukenegi ka edasist õppekoormust vähendada, seda enam, et kui lennukid veel lendavad, teen ma paar nädalat kaugtööd + selle kõrvalt kooliasju + selle kõrvalt puhkan. Nii et mida parem mu teadmistepagas selleks hetkeks on, seda suurem on tõenäosus, et olen ka töö ja puhkusega kenasti järje peal.

faith

Ma ei suuda seda uskuda

omg-omg-omg

Ütlen kohe ette ära, et mul on abiellumise postitus ka mustandina juba peaaegu valmis, aga räägin enne aktuaalsematest asjadest. Oleks ma tõsiseltvõetav influentser, ma ütleks, et mul suurest üllatusest pisarad voolavad! Olen TUNDE nutnud ja ei suuda lõpetada! Oodake, ma teen kohe vloogi JA tiktoki JA insta laivi sellest, kuidas ma nutan! Te keegi ei saa arugi, mida ma läbi pisarate öelda üritan, aga näete, kuidas ekstra selle jaoks ostetud viimane maailmas eksisteeriv mitteveekindel ripsmetušš mööda nägu alla voolab, ja saate aru, kui sensatsiooniline see kõik on!

Aga kuna ma olen lihtsalt mina, siis ütlen lihtsalt, et ma olen tõesti rabatud. Helistasin nimelt esmaspäeval siis viimast korda Rugi ja olin igati valmis selleks, et nad ütlevad, et “ei ole Teie voodit, aga kindlasti tuleb kuu aja pärast, helistame Teile ise” — sest no oleks neil mu voodi, nad oleks ju ometi juba helistanud, eks ole. Aga võta näpust, tädi teiselt poolt ütles, et mu voodi on nende laos ja nad võivad selle mulle juba teisipäeval (eile) ära tuua.

Nagu täitsa tõsiselt, Cyrus isegi ei uskunud mind. Siis uskus MIND, aga ütles, et seda, et voodi ka päriselt ja ühes tükis kohale tuleb, usub ta siis, kui oma silmaga näeb. Seejärel vihastas, kui kuulis, et nad pärast kogu seda jama meilt jätkuvalt kohaletoomise eest lisatasu tahavad. 😀 Ma täitsa ausalt ütlen, et ma ka eeldasin, et nad pärast kogu seda jebimist vähemalt toovad selle tasuta mulle koju tuppa ära, aga mul on nii kõrini sellest teemast, et tõelise eestlasena ma maksan vaikselt ära selle ja seejärel vingun internetis. Seda enam, et tehniliselt tegeleb ladustamise ja kohaletoimetamisega vist üldse eraldi firma. Nii et ütlesin talle, et ärgem mölisegem, ma maksan ise kõik kinni (väga rahaboss muidugi praegu oma kümpse luhvtitada, kui tema voodi eest maksis), ta hoidku mokk maas ja pangu ainult voodi kokku. Ta ütles, et KUI see voodi tõesti kohale tuleb JA on ühes tükis JA lisaks veel õige voodi, siis paneb. Aga ei saa lubada, et vaikselt. Mis kõlas tõepäraselt, isegi grilli kokku pannes vandus ta nii palju, et ma kartsin, et meie vabalt inglise keelt rääkiv naabrimees, kes parajasti oma hoovis oli, õpib sealt liiga palju uusi koledaid sõnu.

Igatahes saadetist lubati kella kahe ja kolme vahel. Pool kaks olin ma juba:

Excited Season 2 GIF by The Office - Find & Share on GIPHY
Are they here yet? Are they here yet???
Dun-dun-dunn

Aga ei, nüüd käis kõik juba väga kähku ja professionaalselt. Poisid olid isegi lubatust varem kohal, tõid kõik kenasti tuppa ära, kassile peale ei astunud jne. Piidlesin küll neid pakke kahtlustava näoga ja kartsin üksi pakki avada, sest mine tea, äkki on nüüd valet värvi või ilmub sealt hoopis välja telekalaud vms. Tegelikult läks kõik siiski kenasti, Cyrus pani selle kokku, isegi vanduma ei pidanud. Nii et ei napilt viis kuud ja peale ning ma elan juba nagu kuninga kass:

Kusjuures need öökapid said tegelikult ostetud selle pärast, et meil oli kodukontorisse dokumendikappe vaja ja tahtsime lihtsalt midagi suvalist. Aga kuna siis tuli lockdown, siis jäid need ajutiselt öökappideks, mida me polnud veel jõudnud osta, ja nüüd olen ma lihtsalt nii ära harjunud sellega, et mul on soovi korral pool elu voodis lesides kohe käeulatuses. Pluss ei ole raatsinud lihtsalt neid välja vahetada. Tegelikkuses ei ole meil muidugi väga valikut, tuleb kas vähemalt ühe asemele väiksem osta (või üks teise tuppa viia) või siis voodi vähemalt ajutiselt teisipidi pöörata, sest ma tahaksin vähemalt esimeseks pooleks aastaks avatud küljega väikese voodi sinna seina ja suure voodi vahele panna, aga hetkel on seal ainult 48 cm ruumi. Kõige kitsam avatava küljega beebivoodi, mida ma näinud olen, oli 54 cm, aga standard on siiski 60. Nii et kuskilt peab see ruum tulema, kui ma ei taha end igal ööl viis korda püsti ajada. Iseasi muidugi, kui lähedale soemüürile mööblit üldse on ohutu paigutada (pilt on eksitav, hetkel on seal siiski truubi ja voodi vahel ca 27 cm). Aga no meil on kogu ülejäänud maja heledat puitu täis, nii et tahtsime ühe toagi tiba tumedamates toonides teha. Ma ei mäleta, kas ma olen selle pikalt valitud kapi peegeluste ees Instasse ka selfisid teinud, aga see järgis sama loogikat. Igatahes saan nüüd paar nädalat hinge tõmmata, enne kui hakkan tõsiselt tite tuppa kummutit valima. 😀