Kohaaaaal

Näitan teile midagi ilusat. See on multipitch, mida me Tenerifel täiega ronida plaanisime, kuni avastasime, et see on suuresti poltimata. Trad nii väga ei tõmba, sest Tenerifelt oleks kallis laipa koju tuua, aga vaade oleks kindlasti imeline.

Nagu te ilmselt taipate, oleme me nüüd eluga kohal, kuigi lend väljus Oslost kolm tundi hiljem, sest lumi (mu vanaemale oli see info, aga no äkki kedagi teist ka huvitab). Ma olin suht närviline, sest mina olen siin roolis, nii et pidin võõra autoga pimedas käänulisi teid avastama. Kartsin seda rohkem kui raputavat maandumist. 😀 Aga kohale ma sain ja soe on, keskööl 19 kraadi on ikka mõnus vaheldus.

Ahjaa, üllatusena selgus, et meil pole mitte tavaline majutus, vaid oleme kogemata end joogahipide juurde bronninud. 😀 Selline kommuuniasi, rääkisid oma peenardest ja kompostist ja sellest, et “väljas on ka dušš, seal on hommikuk nii mõnus pesemas käia” (nojah, ega mul ilmselt pole neile midagi näidata, mida nad varem näinud pole). Taimetoitlased muidugi jms. Näitaksin pilte ka jne (kohast, mitte taimetoitlastest), aga pime on, nii et näitan esimese hooga, kus staarblogija tudub. Aga igatahes väga lahe, saame lisaks ronimispuhkusele kultuurilise elamuse ka.

Advertisements

Sina pead oma hinge eest hoolt kandma

Accurate description of my life

A post shared by Rents (@rrrents) on

Elu on vahel naljakas ja mängib pidevalt sarnaseid teemasid kätte. Ma nimelt plaanisin teile kirjutada, kuidas ma parajasti end armastan, aga enne, kui ma seda teha jõudsin, jõuti mult paluda, et ma just sel teemal veidi pikemalt kirjutaksin, nii et kirjutan teile hoopis, kuidas mul läheb.

Inglise keeles on selline hea väljend nagu self-care, millele meil eesti keeles head vastet polegi, sest enesehool ei kõla sugugi nii hästi. Igatahes olen mina viimasel ajal üritanud enda eest hoolitseda, sest talv ja külm ja pime ja stress jne. Haigusest täielikult ülesaamine võtab nii pikalt aega ning veel esmaspäeval tundsin, et pea käib joogas ikka ringi ja üldse on nõrk olla (mida näitab ka kehv sooritus lõuatõmmetega). Asja teeb hullemaks see, et ma olen laisk, aga samas mitte piisavalt egoistlik. Nii et ma ei söö õhtuti korralikku sooja toitu, sest mu bf on dieedil – ta täna ka pakkus mulle, et võib spagette teha ainult minu jaoks, aga kuidas ma ütlen jah, kui endal ka käed otsas, niigi tegi eile mulle pelmeene. Nii et ütlesin, et küll ma ise teen, ja lõpuks sõin ikka valgubatooni (btw, kas keegi teab, kas just seda maapähklivõi oma Eestist ka kuskilt saab, sest me maksame iga kord Soomes käies hingehinda selle eest, Eestis ma olen ainult mustika- ja šokolaadioma näinud) ja apelsini, see on ka kokku juba 350-400 kalorit, õhtusöök missugune. Aga siiski tundub mulle selle kõige tulemusel, et ma võtan kiiremini alla, kui see dieedipidaja ise, nii et sellele, kes siin hiljuti küsis, milline üks 1.63 cm pikk ja 60 kg kaaluv naine ka välja näeb, vastuseks üks pilt (see on muidugi maailma parima valgustusega kohas tehtud, aga no ei saa öelda, et just lohutu oleks see olukord):

Nii et esimene samm enese eest hoolitsemisel on see, et ma üritan vaeva näha, et ma a) sööksin piisavalt ja b) sööksin võimalikult tervislikku toitu. Teine samm on mitte teha liiga palju trenni, aga see on raske, sest kui mul näiteks on esmaspäeval kogu kere ronimisest valus (pühapäev oli selline tore 8tunnine päev, sest tuleb ju valmistuda), siis no tõmbab joogasse, sest tahaks kõiki neid valusaid lihaseid nüüd venitada ju ometigi. Kolmas on see, et üritan igal ööl vähemalt kaheksa tundi magada. Ei pea ilmselt selgitama, miks see hea on.

Neljas ja minu jaoks kõige olulisem samm on olnud see, et hakkasin uuesti korralikult kaks korda päevas mediteerima. Hetkel olen küll veel sellel tasemel, kus kogu aeg tahaks kella piiluda (aga ei piilu, mis sellest, et mu äpp läheb vahepeal lolliks ja teeb häält hoopis kolm minutit hiljem kui peaks), aga kasu on juba ikkagi, öösiti on parem magada, olen hommikuti hulga puhanum ja hea on olla. Samas toob mediteerimine alati välja mingeid sügavale maetud emotsioone, nii et paari päeva eest olin ma näiteks ise siiralt üllatunud selle üle, kui nostalgiline ma sessiooni lõpus olin. Ma olen praegu õnnelikum kui varem, aga vahel ikka igatsed mingeid hetki “eelmisest elust”. Ja ma ei mõtle seda, et hakkad mõtlema, et küll eelmisel peiksil oli alles suur … süda, vaid mina hakkasin näiteks ühel hommikul mediteerides mõtlema, kui kurb see ikka on, et meil Reedaga ei saa enam kunagi olema neid mõnusaid tunde, mis me veetsime kahekesi autos ühest Eesti otsast teise boulderdama sõites. Tõesti olid head ajad, sain süüa Statoili hommikusöögi-baguette’i* (mida ükski inimene ei peaks sööma, see üks sai on üle 500 kilokalori ja ma jõin sinna kohvikakaod juurde) ning Reet sai mulle käratada, et enne kohvi hoitakse suu kinni, ja siis sai kõiki inimesi julmalt tundidekaupa taga rääkida. Lihtsalt igapäevaselt ma ei mõtle sellistele asjadele, sest elu on teises kohas, aga elu on hea. Mediteerimine on rahustav, aga näitab ka su (või vähemalt mu) negatiivseid emotsioone selgemalt.

Minu jaoks on mediteerimine ka oluline osa oma keha armastamisest. Ma ei saa just öelda, et ma hetkel temaga väga rahul oleksin, sest ta on ju nõrk ja ei tee seda, mida ma tahan, rääkimata sellest, et ta üldse ei sobi siia kliimavöötmesse (krooniline nohu on tagasi, niigi ootas viisakalt jaanuarini). Meditatsioon aitab kuidagi end sellest eraldada, näed nii oma keha kui ka vaimu hulga rohkem kõrvalt ja saad aru, et eks sa pead nende mõlema eest hoolitsema, et nad konkreetsetes oludes võimalikult hästi käituda saaksid, aga sellest hoolimata ei tähenda mingi nendepoolne ebaõnnestumine veel sugugi ilmtingimata MINU ebaõnnestumist, sest ma ei ole mu keha – ja ma ei ole päris kindlasti ka see ahv, kes mind öösel kell kaks üles ajab ja ütleb, et “kle, läheks sööks köögis kondenspiima”, kui ma olen mõne tunni eest küsinud, kas ta tahab korralikku sooja toitu ning tema on eitavalt vastanud. Mediteerimine aitab seda anumat õrnemalt kohelda ning seda ahvi kindlama käe ja selgema silmaga karjatada. Soovitan kõigile.

Näete, ilmselgelt ei ole ma veel päris terve, jagan teiega oma EMOTSIOONE siin blogis, nagu mingi viimane pehmo. Vaadake parem, kui ilusaks ma oma kiivri tegin, nüüd on kõik suureks reisiks valmis, kohe varsti saate jälle vinguma hakata, et miks ma ainult ronimispilte panen:

* Keeletoimetajad, mida ma tegelikult selliste sõnadega tegema peaksin? Statoil ise kasutab kirjakuju “hommikusöögibaguette”, ma ei saa ju ainult poolt sõna kaldkirja panna? Samas võõrkeelest otse üle võetud sõnad peaksid kaldkirjas olema ja ülakomaga käänduma, ÕSis on ka see kaldkirjas, nii et mina ka ei tea.

Mehed ONGI lollid. Paksudest räägin ka

Ma tegelikult kõigi kohta ei tea, aga vähemalt Ameerikamaal tunduvad nad ikka päris puupead olevat. Nimelt viis Barna (on sihuke kristlik küsitlusfirma, mitte et ma aru saaks, miks küsitlusfirma puhul see oluline peaks olema, aga no varem ei saanud K-arvutisalongi ka ju ateistina tööle, nii et eks elu on selline) läbi küsitluse seksuaalse ahistamise teemadel. Selle tulemusel saadi teada, et umbes pooled mehed ei pea bussis enda kubemepiirkonna meelega kellegi vastu hõõrumist ahistamiseks ja rohkem kui veerand arvab, et küsimata inimestele peenisepildi saatmine nüüd küll mingi ahistamine pole. Peaaegu veerand arvab ka, et kellegi ees eneserahuldamine pole seksuaalne ahistamine. 17% meestest ei pidanud isegi seksuaalsetele tegevustele sundimist seksuaalseks ahistamiseks! Arvaks, et lihtne loogika, kui otseselt ei vägista, pole ka mingit ahistamist, aga ainult 14% meestest arvas, et kanni/rinna krabamine pole seksuaalne ahistamine – nii et seal kuskil on need kolm protsenti, kes leiavad, et kanni rabamine on ahistamine, aga näiteks suhuvõtmisele sundimine ei ole. Nii et ma olen pehmelt öeldes segaduses.

Teine teema. Vaatasin ühe väljamaa ülekaalulise #myfitnessjourney aastalõpupostitust. Tädi rõõmustas selle üle, et täitis oma aasta eesmärgi, kokku läbida aasta jooksul “jalutades, joostes või ujudes” vähemalt 365 km (ta lõpetas vist 367-ga vms). Mõtlesin, et mida kuradit, ja otsisin oma abivalmis telefoni välja – selle kohaselt kõndisin ma isegi jaanuaris (kui ma olin pool kuud haige ja istusin suure osa ajast koolitusel) keskmiselt vähemalt 2 km päevas. Nüüd suve- ja sügiskuudel, kui ma päriselt füüsiliselt aktiivne olin, tuli 7-8 ära, puhkusega isegi 9 (puhkuse ajal tuli ronima saamiseks ju enne sinna kalju äärde kõndida). Samsungitel on küll kombeks valetada, nii et neilt numbritelt võib natuke maha võtta, aga minu point on, et isegi kui inimene kõnnib esmalt hommikul tööle (ka siis, kui ta kõnnib autoni ja siis parklast kontorisse) ning päeval tööl vahel peldikusse ja vahel kööki, tuleb see 1 km ära. Ja see ülekaaluline ei olnud selline “istun oma motoriseeritud toolis” tüüpi inimene, vaid tal oli pilte postitantsust ja kickboxitrennist (st ta on vähemalt mingil määral füüsiliselt võimekas ning jaksab ja armastab oma keha liigutada), lisaks on tal üks vankris laps (st küllap seda last siis selle vankriga ka kuskile lükatakse, muidu võiks ta ju tooli peale panna, ei pea rattad all olema). Ma sellest saan aru, et autost töölekõndimise aega ei loeta jalutamise alla, aga näiteks lapsega või koeraga jalutamise loeksin ma küll julmalt sisse ja tal oleks kohe kilomeetrike päevas ikka muretult kirjas. Selles ju teoreetiliselt #mifitnessjourney point ongi, et füüsiline aktiivsus on eluviis, mitte eraldi eesmärk, seega ei pea iga kehaline aktiivsus olema ainult selle enda pärast ette võetud, koera või lapsega ringi jalutamine läheb ka igati kenasti sinna alla.

Beast in the making #beastmaker #hangboard #yolo #strengthismystrength

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sattusin ta peale kusjuures selle pärast, et ekstra otsisin instagrammist paksude inimeste trennipilte, sest üks sõber (kes ei ole isegi paks, tal on ehk 5 kg ülekaalu, nii et ma ei saa aru, kust sellised küsimused), küsis minu käest murelikult, kas paksud inimesed saavad ka venitada, st kas paksul inimesel on lootust spagaadini jõuda. See eelmainitud välismaalane oma postitantsuga nimelt teeb igat pidi spagaati igati muretult. Ja samas mina, kes ma enda arust just Baltimaade suurim põssa ei ole (ei ole viimasel ajal neid särgita pilte sattunud, aga no näha on siit pildiltki, et särgi alt veel päris midagi välja ei ripu), pean vahepeal pärast sööki venitades kätega alakõhtu eest ära nihutama, et mugavalt asendisse saaks. Asi seda tiba suuremat kõhtu siis sama moodi tõsta. Eestis kuidagi vaadatakse iga suuremat sportlast, nagu nad oleksid teel Mäkki kogemata treeningsaali sisse eksinud, aga joogas ollakse küll väga vastutulelikud. Alles vaatasin ameeriklaste ashtangaga alustamise videosid ja seal oli terve üks video pühendatud sellele, kuidas suuremad inimesed treeningut kohandama peaksid (et reied ei hõõruks teineteise vastu, et kõht ei jääks ette, aga ka selleks, et ei paneks alguses liiga palju raskust randmetele ja küünarnukkidele). Sealt läheb minu meelest tihti juba eetiline piir ka, sest ashtanga on VÄGA füüsiline ja statistiliselt väga vigastusterohke, kui liiga raske inimene kohe alguses liiga innukalt kaasa teeb, on see talle ohtlik, aga samas on selles konkreetses 30 päeva kursuses probleem väga mõistlikult lahendatud. Iga päev on erineva raskusastmega, mõni päev võetakse väga lebolt – ja mõned juhendajad on ise suuremad ja oskavad igasuguseid kohandatud versioone soovitada.

See on mõistlik esiteks inimlikust vaatepunktist – et kõik inimesed saaksid tervislikud olla, peab neil olema võimalus alustada neile sobivalt tasemelt. Teiseks aga on ülekaaluliste ignoreerimine kapitalistlikust seisukohast puhtalt imelik – raha vedeleb maas ju, st paksu inimese rahakotis. Miks sa jätad selle üles korjamata. Ja meilgi on statistiliselt juba kolmandik inimestest ülekaalulised, kuigi ma ei tea, kus nad peidavad end, sest tänaval ma enda arust küll pakse ei näe. Kui USAs on seda pooled ja suur hulk neist tegelikult tahaks kaalu alandada ja tervislikumalt elada, siis muidugi tuleb ka äritegevuses paratamatult nendega arvestada. Ja lõpuks võidame me sellest kõik, kui me jõuame arusaamisele, et oma keha on igati okei armastada, kõigist selle vigadest hoolimata ja samal ajal seda jätkuvalt soovitud suunas arendades.

P.S. Ma olen küll VÄGA elitaarne inimene ja muidu loen ainult kõrgkirjandust, aga tahaksin ikkagi Prooviabielu Liisale öelda, et ära nori tüli siis, raisk, kui hiljem nutuga tagaruumis peidus oled ja politseis avaldust pead kirjutama. Mind huvitaks, kas sihukesed inimesed reageerivad nii valuliselt siis ka, kui keegi inglise keeles nende kõrval suitsu osta üritab, või on üks kolonisaator kuidagi hulga toredam kui teine.

Päiksetõus läeb aina varemaks

Ja maailm päriselt läheb aina paremaks. Eile tahtsin testida, kuidas üldine võimekus on, kas võiks juba tööle tagasi minna – ja olin päikesetervituste peale pikali joogamatil ja maailm käis ringi. Täna käisin koeraga normaalsel jalutamisel ja PEAAEGU jaksasin ilma hingeldamata trepist üles tulla. Koer muidugi nüüd ei räägi minuga, sest selle avantüüri tipuks lõikasin tal küüned ka ära, nii et kui ta muidu pikutab alati minu diivani ees, siis täna pikutab ta nina vastu korteriust, lootes, et keegi ta siit hädaorust päästaks. Nagu, sa said küünte lõikamise eest peekonit, lojus, Aafrikas on lapsed näljas, ära vingu.

Näljas Aafrika lastega seoses. Mulle tundub natuke silmakirjalik see, et meil on internetis inimesed kuidagi jagunenud selle järgi, kes on loll ja kes mitte ning igaüks meist on see kõige targem seda olukorda hindama. Mina olen ometi see tarkuse mõõdupuu, mina ütlen, kuidas on õige. Nagu okei, ütleme hetkeks, et kõik Malluka lugejad on meil ajudeta plankton, hõljuvad lihtsalt ringi, nagu teatud seltskond pidevalt väidab. Olen isegi naernud selle üle, kuidas teatud blogid tõmbavad ligi just selliseid lugejaid, kes hirmsasti tahavad pooli valida. AGA. Kõige selle juures teeb see ajudeta plankton (ja nende kaudu Mallukas) midagi ära. Sel ajal, kui intelligendid kirjutavad ainult oma ronimisest või oma lapsest või oma viimati loetud kahtlemata väga sügavamõttelisest raamatust, tegelevad need planktonipesad muuhulgas ka heategevusega – kas teie teate, kui palju raha selle “planktoni” abiga kogutud on? Mind ÜLDSE ei häiri see, et eelmise postituse all mõni inimene tema kaitseks rind õieli pommi otsa viskus, võib-olla nad ei ole elu sees seda blogi lugenud, mida ma oma arust mõnitasin, või läksid nii närvi, et arvasidki, et ma siiralt kaasa kiidan Ellotskaga, aga need inimesed tervikuna on NII palju ära teinud ja NII paljusid hädas inimesi aidanud, et ma ei lähe nende kohta halvasti ütlema, elagu kasvõi ainult Lihtsalt Maria najal. Sama Malluka endaga, ma võin halvasti öelda mõne asja kohta, mida ta teeb, sest me ei ole kõiges ühel meelel, aga ma ei ütleks tema enese kohta päriselt avalikult halvasti. Ta võiks mitte tähestikku tunda ja korrutustabeliga eksida, ma ikka ei hakkaks teda päriselt internetis sõimama, sest ma olen temaga aega veetnud ja ma TEAN, et ta annaks viimased kolm eurot ka ära, kui keegi näljas oleks – mida ei saaks öelda nii mõnegi mu kõrgklassi kuuluva ja liiga kaua ülikoolis aega veetnud tuttava kohta. Mida kehvematel päevadel ei saa öelda minu kohta. Ja mida päris kindlasti ei saa öelda nende inimeste kohta, kes end ise internetis intelligentideks peavad (ma ei tea, miks pool Perekooli arvab, et mina seda teen, ma olen enda arust spordi- ja vahel feminismiteemadel kirjutaja). Need, keda mina kõige targemateks, sügavamateks, hinge puudutavamateks blogijateks pean (Nodsu, Hundi Ulg, Kaamos, Tavainimene, Ritsik), EI kirjuta igapäevaselt kui lollid ikka teised on. Erinevalt minust nad ei lange isegi nii madalale, et kedagi blogis halvustama kukkuda, mina olen ikka see väga keskmine Eesti, kes õlle kõrvale lolli halba nalja teeb siin, eks ole, ja ei häbene ka mitte. Aga minu spordiblogi ainus kasutegur on see, et keegi saab vahepeal tsirkust ja nalja – ja tema blogi on PÄRISELT paljusid hädas inimesi aidanud. Ja selle pärast on mul väga hea meel, et need jüngrid tal olemas on. Õitsegu ja saagu neid palju!

Rääkimata sellest, et “intelligentsed inimesed” meil kirjutavad esmalt, et “omg, mis mõttes ta pakkus mulle mu lapse kleidi asemel raha, KÕIKE EI SAA RAHAS MÕÕTA!!!”, et hiljem südamerahuga kirjutada oma lapse kohta, et “no lõhkus mingi näkase krooni ära, siis lõhkus, ma võin kinni maksta selle ju”. Ma ilmselt olen ainus, kes siin mingit vastuolu näeb, peaks kaasa noogutama ja nõustuma, et muidugi on Jupiterile rohkem lubatud kui härjale. Nii et ma arvan, et ehk võiks intelligentidele jääda nende meelelahutus, “alamklassile” oma ja isegi minusugusele kastivälisele õigus möliseda. Aga ma saan aru küll, et see on nüüd selline “mulle ei meeldi see, kuidas te minu sõimuga paralleelselt kedagi sõimate”, nii et nõustumine pole üldse vajalik.

Krt, pikk postitus sai, väsisin ära selle kirjutamise peale, peab ikka ühe uinaku tegema.

Muidu vaatasin siin vahepeal ära sellise sarja nagu Big Little Lies. Hinnete ja varasema jutu põhjal ootasin hulga enamat. Vägivaldur oli väga üheülbaline ja stereotüüpne – nagu keegi ei oleks päris elus sellise mehega koos, kui ta igal sammul ainult tõmbleks. Sain aru, et raamatus oli nende suhtedünaamika hulga paremini ja detailsemalt välja toodud, lisaks muidugi ka see, et raamatus oli selge, miks just see inimene just selle ohvri ära tappis. Minu jaoks oli natuke liiga seebikas ka, peaks ikka American Horror Storyt vist vaatama hakkama, sest ei oska nagu midagi muud praegu valida. Kui kellelgi on muid häid soovitusi (eelmise aasta lemmikud olid Westworld, Legion, Expanse, Stranger Things, Preacher).

Sain täitsa kogemata oma jõuluheateo tehtud

christmas-rock-cli_1211122i

Tulime meie Hingesugulasega parajasti teaduslikult kristallide uurimise ja tampoonide testimise* õhtult, kui nägime, et trammipeatuses on mees. Lebab teel. Las tema siis lebab, eks ole, helistan 112 ja küll nemad siis uurivad, kas niisama pikutab või on kolm päeva surnud olnud või vajab arstiabi (selleks, et üldse mitte helistada, oli natuke liiga külm). See konkreetne härrasmees oli aga väga aktiivne, üritas end muudkui püsti ajada ning selle käigus muudkui kukkus taas kopsti ja kopsti, ühe korra peaaegu trammiteele, ühe korra peaaegu peaga vastu maad (viimasel hetkel sain sinna jala vahele ja EI, ma ei löönud purjus inimesele jalaga vastu pead, vaid lihtsalt panin ette selle, sest vastu minu jalga kukkuda on pehmem kui vastu asfalti). Nii et üritasin temaga veidi juttu teha.

Selle käigus sai selgeks, et härrasmehe nimi on Sergei ja et õpetaja Kurn on omal ajal ikka üllatavalt head tööd teinud, sest me saime Serjoožaga kõik jutud aetud. St temal vastamine eriti hästi välja ei tulnud, aga ta sai mu küsimustest aru, suutis oma nime öelda jne. Kui ma küsisin, kas tal telefon on, hakkas juba taskust otsima, aga siis kuulis, et ma ütlesin, et helistaks õige naisele, ja käsi tuli kohe väga kähku jälle tühjalt taskust välja, nii et esmane alalhoiuinstinkt ilmselgelt veel töötas. Parem surm trammitee ääres kui vihase venelanna käe läbi, nii et see oli muidugi minu viga. Igatahes muutis meie vestlus teda ärksamaks, nii et Sergei kargas püsti ja komberdas puu juurde põit tühjendama.

Ma olin veel täiega uhke tema üle, sest ise nii purjus, aga ei lasknudki end täis. Igatahes kuna selge oli see, et puu juurest eemaldumine saab raske olema, ütlesin Parimale Inimesele**, et ma ei taha talle eestpoolt läheneda, sest ma olen korralik naisterahvas, ma ei taha võõra venelase püksist piiluvat peenist jõllitada. Ta küsis vastu, kas tema peaks siis tahtma v. No ja sel ajal, kui meie vaidlesime, jõudis Serjooža juba pikali lennata ja seekord päriselt pea veriseks kukkuda. Teadvust õnneks ei kaotanud ja peast suutis ka ise kinni hoida, aga mina pidin uuesti 112 helistama, et neile öelda, et “vaadake, see mees, kelle kohta ma ütlesin, et tal ei ole vigastusi, noh, ta veetis minuga kaks minutit aega ja nüüd tal on vigastused, aga mina ei teinud, päriselt”. Seda, kuidas selles samas telefonikõnes viisakalt mainida, et “ahjaa, keegi peaks ta varustuse püksi tagasi panema, aga vannun, et seda KA ei võtnud mina välja”, ei suutnud ma otsustada, nii et jätsin selle üldse ütlemata, mõtlesin, et olgu neile ka avastamisrõõmu jne.

No ja siis tulid juba kiirabid ja kanderaamid jne. Kerge alastusfaktori peale ei teinud keegi teist nägugi, ilmselt näevad nad igapäevaselt koledamaidki asju. Aga tagasi nad seda ka ei pannud, ju mõtlesid, et kolleegidele haiglas peab ka töörõõmu jääma. Mina läksin selle koha peal koju ära, sest kõht oli tühi. Aga sellest, mida mina seal sõin, räägime juba mõnes teises põnevas postituses.

Rahulikke jõule teilegi!

* Mõtlesin, et peaksin seda blogi kaasajastama, nii et nüüdsest kajastan siin tunduvalt rohkem kristalle, ilmselgelt liiga intiimseid detaile ja iga pano, keda on näha olnud rohkem kui kaks kuud, kutsun Hingesugulaseks, Mu Elu Valguseks, Parimaks Inimeseks vms. Loodetavasti ei hakka ma neid liiga tihti vahetama, raske on originaalsete hüüdnimedega, mis ühtviisi deb sügavad oleksid. Loosima hakkan ka muidugi kõike, verivorstist veganhambapastani, sest ega kingitud hobusele ei saa liigselt erinevatesse õnarustesse vahtida.

** Kurat, ma ei suuda valida. Mõlemad nimed on nii head.

Tegin iseendale jõulukingituse

Tegelikult muidugi hulgim, ma teen vähe kingitusi ja neistki on pooled endale, sest ma tean ju täpselt, mida mul vaja on. Nii et võiksin täiega näidata teile, kuidas ma kasutan oma uut elektrilist hambaharja, aga midagi peab kujutlusvõime hooleks ka jääma. Et te teaksite, siis hea on. Igale poole ulatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et tegin mina endale siin hiljuti kalasabapatsi. Tavaliselt ma väldin seda, sest see on valus. Mitte pats siis ei ole valus, aga selle tegemine on valus, sest mu ülakeha on nii paindumatu ja kinnine, et käte patsitegemiseks pea taga hoidmine teeb füüsiliselt õlgadele haiget. Ja see suhtumine ise on muidugi maailma kõige elutervem – mingi maailma kõige tavalisem liigutus teeb mulle haiget, mis on selge märk sellest, et mul ei ole mingis kehaosas normaalset mobiilsust, seega ignoreerime seda jõuliselt, selle asemel, et midagi teha. Nii et kuna ma seda liikuvuse vähenemise probleemi märkasin juba ammu (sest see, kes teeb palju ülakehatrenni, aga seejärel ülakeha ei venita, peab paratamatult sellega rinda pistma), kinkis bf mulle juba mõne aja eest joogaratta. Alguses oli minu seljapainduvus selline, nagu ülemisel pildil (ja võtke arvesse seda, et selles asendis olemine oli VALUS) – need olid oktoobri viimased päevad, aga siis tuli kohe ette puhkusereis ja kvartali lõpp jne, nii et korralikult sellega trenni tegema hakkasin alles novembri lõpus / detsembri alguses. No ja tänaseks on tulemus selline (selles konkreetses asendis valuta, aga kui ma üritan seda sama asendit hoida nii, et panen käed pea taha, peopesad küünarnukkidel, on hetkega tunne, et sinna me sureme ka):

Päris märgatav erinevus, kas pole? Lisaks sellele teen ekstra ülaseljaharjutusi, nagu see (hommikul ei saa ma esimese hooga teist peopesa mahagi, nii et nüüd teen seda harjutust igal hommikul, enne päikesetervitusi, teised selle challenge’i hashtagiga asjad on ka ülaseljale head) ja pärast seda kuulsat 2017. aasta detsembri kalasabapatsi intsidenti venitan teadlikult õlgu ka sellises “käed pea taga” asendis, enamasti hantliga. Ja JUBA on märgatav erinevus. Kontorilaua taga istudes pole enam valus ja kui veel alles mõne päeva eest kurtsin treenerile, et ma ei oska enam ronida, siis eile ronisin trennis KOLM V4 JÄRJEST. Mis on suht karm, sest tavaliselt pean ma selliseid numbreid ikka projektima (ja jätkuvalt on mulle projektitav ainult mõni V5, kuigi areng on tuntav). Aga no valuta elamine ise on juba midagi väärt, kes oleks osanud arvata, et riiete selgapanek ja äravõtmine ei pea ilmtingimata ebamugav olema.

Ja vaadake, ma avastasin täna (okei, Roju avastas täna), et meie kontoris elab päriselt laekass!!!

Omg, I just discovered that we have a #ceilingcat in the bathroom

A post shared by Rents (@rrrents) on

P.S. Peiks küsis minu käest eile, kas ma olen ta kabinetis laua all oleva kasti kallal käinud, et jõulukingitusi uurida. Nagu kelleks ta peab mind? Also, see selgitab, miks ma kuskilt mujalt midagi ei leidnud, ma juba arvasin siin, et ta oli tõsine, kui ütles, et “X ongi selle aasta kingitus, midagi muud siin küll oodata ei ole”. Lisaks on ta selle kasti nüüd ära pannud sealt laua alt, päriselt pean homseni kannatama v? SEDA tähendas see mõne päeva tagune ilmutus lähisuhtevägivallast, kui see pole emotsionaalne vägivald, siis ma ei tea, mis see on.

P.P.S. Ikka igasugu huvitavaid asju juhtub. Ma VÄGA tahaks teada, kui karvased olid need mehed, kes selle kuriteo korda saatsid.

Mmmm, uni

Day 11 of #iwillhandstandin1month by @puresun_lover

A post shared by Rents (@rrrents) on

Juhul kui te kahtlesite, siis elasingi nädala üle (ja olin väga tubli!). Täna on see päev, kus ma vaatan telekat (Luciferi kolmas hooaeg on NII hea) ja ei tegele ühegi kohustusega peale juustepesu (olgem ausad, see on minu puhul ka üsna suur ettevõtmine). Seekord olen ma selle puhkepäeva küll välja teeninud, mis sellest, et kohustused pressivad muudkui peale, mustlasraamatule vaja sissejuhatus kirjutada (muide, selle avaldamist saab Hooandjas toetada veel 7 päeva ja puudu on umbes täpselt 700 eurot. Võiks ju olla realistlik eesmärk?), programmeerimiskursus on vaja ära lõpetada, paari teist asja tahaks õppida ja tegelikult peaks kahe nädala jooksul ka ära otsustama, mis ma oma maksudega edasi teen, sest raamatupidaja tahab juba 21. detsembriks vastavasisulist avaldust saada. Oleks keegi öelnud, et täiskasvanuelu selline on, ma poleks täiskasvanuks hakanudki.

Siin olen mina töötamas, kui teised lõbutsevad, et ma järgmisel päeval ka ronida saaksin. Iga minutit väärt. Sokke võite ignoda, need on osa elustiilist.

Modern family portrait #frozen #screens #truelove #ignoregalore

A post shared by Rents (@rrrents) on

  • Kategooriad