Aga soe on

Kas teil on ka nii, et ükskõik kui palju te ette teate, et puhkus on tulemas ja selleks ajaks on vaja X asja valmis saada, selgub puhkusele eelneval päeval ikka, et kõik on tegemata? Ma sain veel kodus enne minekut jalgu epileerida (kuna viimased paar nädalat olen külma tõttu laisk olnud, oli see üsna võrreldav karu karvutustamisega) ja seejärel keset ööd lennujaamas ühe kodutöö jaoks pilti teha – see helesinine unistus sellest, kuidas ma teen kõik kodutööd enne puhkust ära ja puhkuse ajal ainult mõnulen, jäi muidugi unistuseks. Aga üldse ei kurda, isegi õppida on sellises keskkonnas tunduvalt meeldivam.

Aa, ei, ühe asja pärast kurdan! Teate neid inimesi, kes on valmis kaks tundi püsti seisma, et esimesena lennukisse (Tallinnas isegi mitte seda, vaid keldrisse lennukibussi ootama) saada, ja kohe, kui lennuk maandub, on neil hädasti vaja püsti hüpata, kuigi uksi ei avata veel 10 minutit? Me nägime seekord selle järgmist taset, üks keskmisel istmel istuv tüüp RONIS päriselt üle Cyruse, et saaks ometi sinna vahekäiku seisma. See on diagnoos, tõesti. Nagu isegi kui sul ON kiire, siis mis see tõmblemise tulemus on? Saad lihtsalt esimesena bussi ja seal ootad ikka, kuni viimanegi pensionär + lõpuks loivav Rents (kes loivab eriti aeglaselt, kui sa end tema mehe vastu nühid) ka ükskord sinna jõuavad.

Aga muidu on kõik imeline, ilm on soojem kui eelmisel aastal samal ajal, saab suvekleidiga ringi jalutada ja õhtutigi lühikeste käistega terrassil istuda. Isegi minu nohu hakkab juba järele andma, köha on juba peaaegu kadunud, eile õhtul oli veel paar köhahoogu (krt, ma räägin nagu need tiisikusehaiged daamid, keda sanatooriumisse saadeti). Varsti saab loodetavasti ronima ka, kuigi hetkel veel paras reisiväsimus sees.

Häid uudiseid ka

Paari päeva eest üritasin juba guugeldada, kuidas sellel Aimaril läheb, kes Poolasse geeniravile tahtis, aga ei leidnud kuskilt midagi, ainult ühe mitme nädala taguse uudise selle kohta, kui palju tol hetkel raha koos oli. Aga täna oli Postimehes uudis, et operatsioon on juba tehtud, tekkisid küll mõned tüsistused, aga nüüdseks on ta juba kodusele ravile lubatud.

Mis mind väga üllatas, oli see, et kogu maailmas põeb seda haigust väidetavalt 123 inimest – ja samas on ainuüksi Eestist sel aastal kolm inimest Lastefondi toega Poola geeniravile saadetud. Kuidas nii haruldase haigusega inimesi just Eestis nii palju on? Kas siin diagnoositakse paremini või suudetakse neid kauem elus hoida või on esinemissagedus miskipärast Eestis suurem? Seda viimast ei tahaks väga uskuda, kui mujal sellele ravi välja töötatakse.

Muidu olen selline nohune ja köhane, aga ei kurda, sest kodus passimine tähendab hetkel seda, et saab kodutöödega tegeleda. Mul on üks aine, kus ma tahaks põhimõtteliselt KÕIK semestri alguses ette ära teha, et saaks edaspidi rahulikult muudele asjadele pühenduda ja ei peaks nii palju rööprähklema. Aga nagu te ehk mäletate, võtsin ma kunagi tasuta internetikursust õppima õppimiseks – ma ei ole üksi, kui ma ütlen, et tõesti on hea kursus, sest tänaseks on sellest saanud maailma KÕIGE POPULAARSEM kursus, sest imselgelt paljud teised inimesed tahavad ka õppima õppida. See on jätkuvalt tasuta ja ma jätkuvalt soovitan, aga ise hakkasin just võtma ka selle sama tädi (jätkuvalt tasuta) kursust Mindshift, mis põhimõtteliselt puudutab seda sama teemat. Nii et kui kellelgi huvi on, siis teate, et see on olemas. Mõlemad on sellised naljakad kursused, kus tundub, et inimestel on tõesti olnud lõbus neid teha. Ja no vanurite moevalikud ja naljakad videod ajavad naerma küll, aga samas jääb jälle paremini meelde ka.

Influentser arvustab tehnikavidinat

Nagu ma siin hiljuti rääkisin, tellisin netist endale telefoni käsitlemiseks abimehe. Tavaliselt on sellised asjad KURADIMA kallid (mõelge 700 eurot ja üle), nii et sellest seitse korda odavamat hinda nähes otsustasin osa oma kvartaliboonusest iseenda nunnutamisele kulutada. Kulutada, sest üllataval kombel selgus, et esiteks pole ameeriklased Eestist kuulnudki ja teiseks polevat 341 jälgijat tasuta mandi saamiseks piisav. Täiesti uskumatud matsid, nagu kogemus näitab, ei tunneks nad staari siis ka ära, kui see neile kerjakirja saadaks, koos pildiga iseenda tühjadest pihkudest.

Jätka lugemist

Kõik muudkui küsivad mu nahahooldusvahendite kohta*

nobody-absolutely-no-one-not-a-single-soul-on-this-earth-not-even-their-mom-influencer-a-lot-of-you-have-asked-about-my-skin-care-routine-il-xeyuq

Mul on viimasel ajal mure tekkinud. Inimene on teatavasti oma harjumuste ori, nii et ma olen vist südamerahus paar aastat järjest ühte ja sama näokreemi kasutanud. Mingi JOIKi näokreem, sest oli mõnus ja ikkagi Eesti toode jne – aga tundub, et nüüd nad lõpetasid selle tootmise, sest isegi nende kodulehelt ma ei leia seda (täpselt sama lugu nende habemeajamiskreemiga, mida ma Cyrusele ikka ostsin). Proovisin mingi nende päevakreemi testrit, aga see ei meeldinud mulle ÜLDSE, oli kuidagi ebameeldiva konsistentsiga. Näoseerumiga sama lugu. Nii et nüüd ma juba mõnda aega kasutangi Sirru näokreemi, sest sellel on mõnus piparmündilõhn ja, olgem ausad, ma olen ostnud seda talle, aga tema ise kasutab seda ainult talvel külmaga – kasutan ja ise muudkui muretsen, et äkki hakkab homme habe kasvama või hakkan naistele VEEL ligitõmbavamalt mõjuma vms.

Lihtsalt iga kord, kui ma apteeki sisse astun, lööb see valik mul silme eest täiesti kirjuks, nii et ma lähen teisipidi minema ja ei ostagi midagi. Ei taha see katsejänes ka olla ja iseenda peal kümmet erinevat proovida. Nii et nüüd küsingi teie käest hoopis, et soovitage mingit head päevakreemi, mis ei oleks ei liiga vedel ega liiga rasvane – minu vanuses võib teoreetiliselt juba kortsudevastane olla, aga ilmtingimata ei pea, põhieesmärk on niisutada.

Kel sel teemal midagi öelda ei ole, võivad lihtsalt jätta kommentaare selle kohta, kuidas see blogi on ikka nii alla käinud ja vanasti oli kümme korda huvitavam.

* Ei, mitte üks inimene ka pole eales huvi tundnud, näha vist, et kui meelde tuleb, siis pesen nägu. Selline meigivaba olen ma igapäevaselt, hea, kui kord kahe kuu tagant tuleb meelde kulmud püsivärviga üle tõmmata.

Oma kehas vangis

Vahel ütlen ma midagi nii lolli, et hiljem pole muud teha, kui häbeneda. No näiteks, kui vingun avalikult, et mind ajab NII närvi see, et mu keha pole 100% mu kontrolli all ja tahaks ikka paremini ronida jne – unustades, et meie ümber on inimesed, kes näevad igapäevaselt vaeva ka lihtsamate toimingutega. Vanainimesed, kes tahavad jalutama minna, inimesed, kes taastuvad mingist vigastusest jne. Kõik need inimesed elavad, saavad hakkama, teevad oma parima ja ei vingu. Cyrus on praegu valust kägaras, aga ikka ei vingu – ja lisaks on meil teadmine, et kui mitte enne, siis nädala pärast on ta terve. On ka inimesi, kes elavad terve elu teadmisega, et nad ei pruugigi mitte kunagi oma keha täies ulatuses kasutada saada. Ja samas elame me nii imelisel ajal, kus teadus areneb nii kiiresti, et see, mis eile oli ravimatu, ei pruugi täna seda enam olla – ja homme võib ravi olla kõigile kättesaadav.

Suuresti just selle pärast aitasin ma hiljuti seda väikest tüdrukut, mitte ainult selleks, et toetada üht tüdrukut, kuigi ka see on oluline, loomulikult on iga elusolend oluline, vaid selle pärast, et ma usun, et teadust on ka vaja natuke toetada, et järjest paremad ravimid saaksid turule tulla. Ja selle pärast aitasin ma ka täna Lastefondi kaudu Aimarit. Ma ei kujuta ette ka, mis tunne on elada 19 aastat selge mõistusega, aga võimetuna oma keha normaalselt kontrollida, pea täielikult oma kehas vangis ja teadmisega, et nii lihtsalt on, see ongi sinu elu. Mõistus töötab, aga keha mitte. Ta on ratastoolis, saab kasutada teataval määral käsi, kirjutada iPadis lihtsamaid asju ja öelda üksikuid sõnu, aga vajab igapäevaselt abi kõigis esmategevustes, nagu söömine ja riietumine – ja on üldse elus (ning tema ja ta vend on vanimad selle diagnoosiga elus olevad patsiendid Euroopas) tänu oma vanemate järjekindlatele metsikutele pingutustele. Ning siis saad sa teada, et vahepeal on geeniteraapia jõudnud nii kaugele, et vigane geen on võimalik asendada uue viirusvektoriga, aju hakkab taas lihastele normaalselt käsklusi edastama – ja USA kogemused näitavad, et ka pea 20 aastat sellist elu elanud inimene võib nüüd rääkima ja kõndima õppida, edaspidi ise hakkama saada. Ja see on ju imeline! Loomulikult ma annetan!

Teie ei pea seda tegema, saan ise ka aru, et ma reklaamin selliseid asju sama innukalt, kui mõni teine kohukesi – aga mina tegin ja loodan, et sellest on kasu. Piisa peal piisk ja lõpuks on ookean.

Rõõmustage koos minuga

Mul on lausa mitu imelist uudist. Esiteks sain ma oma praktika kaitstud, nii et lõpuks ometi võime ausalt öelda, et mul on pool kraadi käes. Kusjuures naljakal kombel läks see kaitsmine mulle maksma selle ühe hamba – kaitsmise päeval helistati ja pakuti varasemat opiaega. Poleks ma juba Tartu bussis olnud, oleksin vist vastu ka võtnud, nüüd pean ikka veel veidi kannatama.

Teiseks – ja see on tegelikult see MEGAuudis, ma olen täiega sillas – ma sain tasuta kohale!!! Proovisin kevadel uuesti sisse astuda, alguses jäin just joone alla, aga tundub, et keegi loobus, sest helistati ja pakuti tasuta kohta. Täiesti imeline, tuhat eurot nagu maast leitud. Iseasi, et eelmise aasta õppekava meeldib mulle natuke rohkem, nii et pean mõtlema, mis ma teen. Aga taas kord jõuab iga vandenõuteooria tagasi samasse alguspunkti, antud hetkel siis hammaste juurde. Nimelt öeldi, et selle väljatõmmatava hamba kõrvale tuleb kroon panna, mis maksab juhuslikult just sama palju, kui ma tasuta kohal kokku hoian. Coincidence? I think not!

Ma ise paneksin ausalt öeldes parema meelega juba proteesid. Ühekordne väljaminek, igalt poolt saab puhastada, ööseks klaasi likku ja asi tahe. 😁 Aga no seda võimalust ei pakutud, mis ma ära teen.

Kolmandaks harjutasin ma terve nädalavahetuse usinalt kukkumist, sest nagu Cyrus tabavalt märkis, kukkumistega saab ometi ka Instagramis laike. (Ma ei tea, kas selle jutu peale, aga igatahes nägin ma unes, et Kardashianid õpetasid mulle, kuidas catwalkil kõndida.) Nädalavahetuse eesmärk oli kas kolmas klipp ära teha või vähemalt klippimisasendist kukkuda. Ja see eesmärk sai täidetud – videost ei ole aru saada, aga see viimane kukkumine on selle pärast, et vasak jalg värises nii hullult all, et selle pealt polnud lihtsalt võimalik normaalselt edasi minna ja vasak käsi ei jõudnud õige koha peale. Aga sellest kohast alates olen ma mitu korda altjulgestuses kõik ära teinud (st sellest poldist ankruni), nii et nüüd, mil ma tean, et see klipp on mulle tehtav, on ka rada tehtav. Täna jäi asi eelkõige selle taha, et suutsin mingi pisikese lihase vasakus käes veits ära tõmmata, aga tulevik on helge.

Muide, need kukkumised on kõik nö päris kukkumised, st ma ei kukuta end meelega, vaid üritan tõesti liigutust teha. Ja tõesti sai iga kord parem, sest aju sai aru, et me vist ikka ei tulegi nägumööda mööda kivi alla, nii et võib rahulikult võtta. Lõpuks ajas kukkumine ainult närvi, hirmu enam üldse ei olnud. (Vanaema, ära sina vaata seda videot, sa kardad selliseid asju.) Kogemus ütleb, et päris samast kohast ma ilmselt järgmine kord ei alusta, sest kipub nii olema, et kui teed sellega trennis kolm sammu edasi, siis järgmiseks korraks on aju siiski ühe sammu tagasi astunud, aga tundub, et vähemalt paanikaosakond on selleks korraks möödas.

P.S. Hästi huvitav oli teie lugusid lugeda, eriti ratsutamise oma – see on ju just see asi, kus EI tohi valel hetkel kartma hakata, muidu on pupus. Nii et aitäh jagamast.

See ei ole reklaampostitus

Kui kedagi huvitab, siis jah, tõesti on tegu tarkusehambaga ja tuleb teine tõesti välja võtta. Öeldi, et tegelikult tuleks suisa kaks tükki eemaldada, aga miskipärast ei saa seda korraga teha. Nii et esimese hooga eemaldatakse ca kuu aja pärast üks ja siis vaatame, mis edasi saab. Loodetavasti läheb igemepõletik paari päevaga mööda ning kannatab opini normaalselt elada. Praegu on natuke kurb, sest tahaks kohvi, aga see ei ole suus mõnus, nii et järelikult ikka ei taha. Mis elu see on sihuke.

Nii et räägin teile hoopis rullmassaažist – käisin juba eelmise nädala esmaspäeval, aga unustasin kirjutada. Pealkiri on selle pärast selline, et lugesin hiljuti usaldusväärsest allikast, et reklaamiga on tegu ainult siis, kui selle eest makstakse – kui ma midagi tasuta saan ja sellest kirjutan, pole see reklaam. Võite kolm korda arvata, kelle geniaalne teooria see on, aga tänane tõesti pole otseselt reklaamiks mõeldud – lihtsalt huvitav kogemus, nii et tahtsin teiegagi jagada. Nimelt ütles mu väikevend mulle juba eelmise aasta sügisel, et tal on üks rullmassaaži kinkekaart, mille ta on valmis mulle andma. Kuna ta aga elab minust tervelt kahe kilomeetri kaugusel, nii et enamasti kohtume me Tartus, sain ma selle päriselt loomulikult kätte oma sünnipäeva paiku. No ja nüüd, kui mu tavaline massöör puhkusele läks, tundus olevat hea võimalus see ära testida. Slaava boogu, mul tuleb pisar silma, kui ma ta puhkusele mõtlen, vähemalt kolmandat nädalat juba ära, ma ei suuda enam.

Igatahes. Massaaži kohta pole mul mitte üht halba sõna öelda, see oli päris mõnus (kuigi ma iseseisva rullimisega harjunud ka), aga minu jaoks on see roosamannakeskkond ikka väga üle võlli. No tegu oli sellise kohaga, kus kõik on üdini naiselik, sulle räägitakse Himaalajasoola kasulikkusest, seal saab osta nõid Nastja raamatut ja mingeid eeterlikke õlisid jne. Lisaks on ka massaaži ajal ekraani peal jutt sellest, kuidas see rull lõhub just praegu rasvarakke ja kuidas tselluliit on nahaaluste jääkainete kogum, mis selle rullimise mõjul nüüd kohe tuld tõmbab. Ma ei tea, kas nende keskmine tarbija võtab tõsiselt seda juttu? Mul pöörlesid silmad umbes sama tõsiselt kui see rull (ehk selle tõttu nad lubavadki, et üks massaaž kulutab kuni 450 kilokalorit, et lisaks aktiivsele rullipööritamisele pööritab tarbija ka hoogsalt silmi). Ja no kuskil oli hüüdlause teemal “just meie tõime need rullid spordisaalidest ilusalongi!” – mulle sobiks hulga paremini see, kui need oleksid ka Eestis spordisaalides ja ma ei peaks ekstra leidma aega, et ronida kuskile pärast trenni. Praegu olin ma seal nagu metsa viidud kala, mitte päris loomulikus keskkonnas selle üdini tungiva naiselikkuseenergia keskel.

Massaaž ise oli üsna meeldiv, nagu videost näha, lased järjest erinevaid lihasgruppe selle puust rulli vastu, samal ajal on ekraanil juhend, et kuidas täpselt. Naljakas oli see, et kodulehel räägitakse lõõgastavast privaatsest kogemusest, aga tegelikult on neil suht konveier – aga selles mõttes tõesti privaatne, et enamuse ajast oled sa seal ruumis üksi ja ise tegutsed juhistest lähtuvalt. Teiseks oli see päris mõnus, ainult jalataldadel oli alguses väga raske, sest no kõdi ju, tahad ära tõmmata. Aga muidu oli nii mõnna, et surusin ikka innukalt, kuigi tädi oli enne hoiatanud, et ära liiga hoogu mine, muidu on homme valus.

Mis te arvate, mis “homme” sai? 😀 Järgmisel hommikul oli konkreetselt selline tunne, nagu oleks korralikult peksa saanud. Reied olid nii valusad, et istuda ei saanud normaalselt, sest siis, kui need kokku juhtusid puutuma, võttis kiunatama. Kõndisin, nagu pakud oleks all. Julgen eeldada, et kui teha sellist asja kaks korda nädalas, on tõesti meeldiv ja lõõgastav, aga see esimene kord oli ikka räige ehmatus. Pea käis ka kergelt ringi ja metsik vedelikupuudus oli (mida nad ka ette hoiatasid, et tuleb palju vett juua). Samas üldine vorm väga kehv ei olnud, trennis sain ikkagi normaalselt hakkama, mis mind ennast üllatas – enesetunde põhjal arvasin, et ei tule mitte midagi, aga lihased läksid soojaks ja edasi oli juba nii mõnus, et mõtlesin, et huh, pääsesin. Nii kui maha jahtusid, valutasid muidugi sama moodi edasi – ja venitada polnud midagi, sest natukenegi sügavamal olid lihased ikka nii kanged. See kestis päris mitu päeva, massaažis käisin esmaspäeval ja neljapäeval oli veel natuke tunda, kuigi neljapäeva õhtul sai vähemalt juba venitada.

Kellele ma seda soovitaks? Ausalt, ei tea. Ma ei taha halvasti öelda, sest kogemus oli tegelikult meeldejääv, ma siiralt usun, et kui seda viis korda teha, oleks täiega mõnus. Aga kui ainult üks kord käia, siis soovitaks ainult masohhistidele. 😀 Kui käia viis või kümme korda, siis tekib mul küll natuke küsimus, et sellist süvamassaaži tahaks ilmselt inimesed, kes korralikult trenni teevad – kust neil see aeg, et sellele lisaks veel kaks korda nädalas ekstra kuskile massaaži minna? Minul küll ei ole. Nii et ilmselt sihtgrupp on need inimesed, kes siiralt usuvad, et see on trenni asemel ja selle tulemusel tselluliit kaob, keha isepuhastub ja maailm saab helgem paik. Nii et voh, teile ma seda soovitangi.

  • Kategooriad