faith · feminismus

Muidugi on “Väike merineitsi” woke

Nägin seda teemat ja tahtsin kohe kaasa rääkida, sest see on lihtsalt hea lugu, aga pakun, et enamik ei tea seda. Minagi sain alles hiljuti teada. Nimelt on “Väikse merineitsi” taustalugu ise juba nii woke (eriti kui me paneme selle ajaloolisse konteksti, see kõik toimus 19. sajandil, eks ole), et oleks USA konservatiivid sellega kursis, poleks nad oma lastel ilmselt ka originaali vaadata lubanud. Hans Christian Andersen oli lihtsalt nii ulmeline tegelane, et kuigi temast jäid maha põhjalikud päevikud, ei tea me temast kindlalt väga palju, sest ta oli lihtsalt nii ebausaldusväärne jutustaja. Nii näiteks ei ole uurijad siiani päris kindlad, kas ta oli biseksuaal või panseksuaal, suure tõenäosusega lisaks ka aseksuaal. Selge on igatahes see, et ta armus sügavalt, armus tihti ja … sageli ei saanud need armumise objektid ise arugi, et Hansu meelest neil romaan käimas on, või vähemalt ei vastanud ta tunnetele.

Väikse merineitsi lugu oli üks neist. Hans armus ühte Edvarsisse, kes elas tema isa majas. Edvars, naiivne heteroseksuaal, arvas, et Hans on tema hea sõber, kellele lihtsalt meeldib kallistada ja kellele vahel tuleb öelda, et kle, ära aele mu voodis (imelikud kunstiinimesed, ämairait). Vähemalt mõned arvavad nii, enamik on seisukohal, et ta lihtsalt otsusekindlalt ignoreeris neid tundepuhanguid, mis tundub hulga usutavam lähenemine, kui vaadata, milliseid armastuskirju Hans talle saatis (seda enam, et Edvard kirjutas oma biograafias, et see, et ta ei suutnud Hansu armastusele samaga vastata, põhjustas viimasele sügavaid kannatusi). Igatahes kuulis Hans ühel päeval, et Edvard on otsustanud mingi naisega abielluda, ja oli sellest nii rabatud, et kirjutas esmalt sellele naisele kirja selle kohta, et tollel pole õigust tema kallimat röövida ja nende armastusse sekkuda — ja kui sellest kasu polnud, kirjutas “Väikese merineitsi”. Nagu ehk mäletate, originaalis jäi merineitsi keelest ilma, iga samm maismaal tekitas talle põrgupiina ja lõpuks ta suri ning muutus merevahuks, kõik ühe printsi nimel, kes poliitilistel põhjustel teisega abiellus – hiljem muutis Andersen küll lõpu ära, nii et merineitsi ei surnud, vaid muutus õhuhaldjaks. Igatahes Hans kirjutas selle traagilise loo ja saatis ühe eksemplari Edvardile märkusega, et just nii on viimane temagi tapnud.

No vot, can’t get much more woke than that, can it? Kuigi tema kohta on veel palju naljakaid lugusid, nagu näiteks see, kuidas ta saatis Charles Dickensile nii kaua pealetükkivaid kirju, kuni see, üritades temast lahti saada, ütles põhimõtteliselt, et tal pole aega rohkem kirjutada, aga astugu Hans läbi, kui Inglismaale satub. Mille peale Hans muidugi sattus kohe Inglismaale ja jäi esialgu lubatud kahe nädala asemel viieks nädalaks Dickensi majja elama. See oli niisamagi äärmiselt kehv ajastus, sest Dickensi noor armuke oli rase ja Dickens kaalus parajasti oma naise tema pärast maha jätmist, aga lisaks käitus Hans seal muidugi talle omaselt väga kummaliselt. No näiteks nõudis, et perepoeg tal iga päev isiklikult habet ajaks, väites, et Taanis kohtlevad kõik oma külalisi niimoodi. 😀 Või kui Dickens ühele naiskülalisele käsivarre ulatas, hüppas Hans püsti, rabas ise sellest kinni ja asus temaga koos patseerima. Igatahes mõjus see kõik Dickensile niimoodi, et kui ta lahkus, kirjutas Dickens külalistetoa peeglile “Hans Andersen slept in this room for five weeks – which seemed to the family AGES!”

Eks Hans sai ise ka aru, et ta vähe imelik on, “Inetu pardipoegki” oli inspireeritud sellest, et ta tundis, et ei sobi kuskile (ta nägi ennast selle pardipojana), aga kui see kellegi tuju parandab, siis tegelikult suri ta väga palavalt armastatud kirjanikuna ja tal oli väga palju sõpru. Ning väidetavalt siiski ka mõni kahepoolne armumine. Aga jah, väga huvitav inimene, seda päris kindlasti.

faith · konnapoeg

Uus tuba

Mitte et mul oleks midagi olulist öelda, aga vaatan, et inimestele meeldib minu postituste all omavahel juttu ajada, nii et eks oleks viisakas vahepeal uus ja puhas ruum ette anda. Mis mul siis uut? See täielik vinguperiood sai laksust mööda, nagu konkreetselt üleöö. See on päris meeldiv, saan vahepeal jälle peaaegu et elada. Ja täna oli esimene kord tema noore elu jooksul, kui see kass, kes iga päev visalt vaeva näeb, et enneaegselt topiseks saada, meid kõiki hommikul üles ajas, aga laps ütles, et mkm, tahaks edasi magada. See on märgiline, ma arvan.

Muidu naersin siin, sest Redditis oli selline “a kus minu küla on?” teema. Mõte siis selles, et öeldakse, et it takes a village to raise a child, aga mina, vaeseke, mul pole mitte kedagi. No umbes nagu mõned mehed arvavad, et neil PEAB olema naine, andke nüüd üks ette, nii arvavad mõned inimesed, et neil PEAVAD olema lapsekasvatusel abilised, tooge bussiga kohale. Kurtjaid ja nõustujaid oli mitu, kuni keegi küsis, et a mis sa muidu teinud oled, et seda küla luua või olemasolevasse külla kuuluda.

… ….

Vaikus. 😀 Sest noh, ega minul ka siin külaga väga kiita ei ole, aga selge see, et lääne ühiskonnas on see suuresti meie oma valikute tulemus. Kolitakse sugulastelt eemale jne. Mul veel selline elu ka, et kõik sõbrad on samuti läbipõlemise äärel overachiever’id, vähemalt enamik neist. Redditis käib muidugi igal teisel inimesel lisaks söögi alla ja söögi peale läbi lause teemal “mul on õigus piire seada”, mis on väga okei. Eriti kui jutt käib sellest, et keegi ei tohi su last peksta või et pandeemia ajal saavad külla ainult need, kes on gripi vastu vaktsineeritud, aga siis tuleb arvestada ka sellega, et osasid inimesi ei huvita sinu laps nii palju, et selle nimel oma põhimõtteid kompromiteerida. Mida rohkem neid reegleid on, seda vähem on inimesi, kes viitsivad nendega arvestada. Rääkimata sellest, et on teatud inimesed, kelle puhul sa TEAD, et nad võivad noogutada, aga kui sa nad lapsega üksi jätaksid, teeksid nad ikka seda, mida nad ise tahavad, nii et eks sellega tuleb ka arvestada. Mul on üldiselt väga vähe reegleid, sugulastelt ootan ainult seda, et laps elus ja peksmata oleks, kui ma tagasi tulen (kuigi mu vanemad nunnutavad teda rohkemgi kui ma ise, mu ema vaatas meid nagu mõrtsukaid, kui ma naerdes rääkisin, kuidas Sirru kogemata titte hammustas, kui see talle hirsipulkade suhutoppimisele vahelduseks ootamatult talle oma sõrme suhu torkas). Aga no seda küla tuleks aktiivselt ise ehitada ja ise teiste lapsi hoida ja vanaemasid aidata jne. Kellel selleks lääne ühiskonnas ikka nii väga aega on.

Juhendajaga sain ka täna jutule. Iseenesest läks päris kenasti, kuigi mind ajas nii naerma see, kui palju asjad ikka muutunud on. Mäletan, et kahe aasta eest oli igal pool eeldus, et kui sa koosolekule kaameraga sisse ei logi, oled sa laisk ja lohakas ja ilmselt istud räpases pidžaamas arvuti taga (mis võib tõsi olla, aga võib ka mitte olla, mis see teie asi on). Täna logis juhendaja sisse ja küsis etteheitvalt, miks mul kaamera sees on. 😀 Aga näen juba ette süngeid pilvi selles lõputöötaevas, sest teema, millest me rääkisime, oli LGBTQ+ inimeste vaimse tervise probleemide uurimine NLP tehnikatega. Muidu poleks midagi, aga juhendaja arvas, et data set võiks olla eestikeelne, ja ma küll kardan, et eesti keeles saab väga raske olema piisavalt suure andmekogu leidmine. Pean teisi sarnaseid NLP töid sirvima ja vaatama, kui suured kogud seal taga on — need on olnud üldiselt ingliskeelse Redditi või Twitteri põhjal, seal muidugi materjali lõputult, ainult võta ja kogu. Aga teema ise oleks jällegi väga huvitav … Nii et jah, pean mõtlema veits.

P.S. Ma viin hulga korduvkasutatavaid mähkmeid kogumiskasti, sest oma mimm kasvas neist välja — nii et kui keegi hoopis omale tahaks, andke teada, saadan pakiga. Mõni neist pole mu oma lapsele kordagi jalga saanud, aga kõik on teise ringi omad ja mulle tundub, et mõnel sisu ka tiba kare (miks nad minu titele jalga ei saanud). Paarile mähkmele olen ise uue sisu ostnud, mis kaasa tuleb. Nii et kes esimesena kommentaari jätab, et tahaks, saab omale. Kui keegi ei jäta, eks ma siis viin konteinerisse, kardan lihtsalt, et seal keerutatakse neid üht- ja teisipidi, ei mõeldagi välja, mis need on, ja visatakse minema. 😀

faith · konnapoeg

Järjekordne titeblogi postitus vol 400

Meil on siin lõpuks ometi taas toredamad ajad, nii et oleme ära kasutanud seda, et kõik on terved ja lapsel parem tuju, ning temaga väljas söömas käinud. St meie sööme, tema harjub sellega, et teised inimesed on ka olemas ja vahepeal veedetakse teistes kohtades aega. Jahtklubi restoranis me näiteks ei olnudki veel käinud, täitsa hea oli. St minu pasta veiselihaga oli väga hea (ja kook muidugi ka), ausalt öeldes ei oleks ma nende menüüst väga midagi muud tellida osanud ka.

Velvet Cafésse polnud me ka sattunud, sest kuidagi juhtub alati nii, et kui seal oleme, on teised St Patrickust huvitatud, nii et nende poole peal olime esimest korda. See oli natuke naljakas, sest sees on neil sisekujundus nagu restoranis, kõik väga luksuslik jne, aga välikohviku osa näeb konkreetselt välja, nagu keegi oleks vanavanemate suvila kuurist lauad ära hiivanud ja mõelnud, et käib kah. 😀 Selles mõttes ma ei kurda, mulle käis kah, aga hoolimata sellest, et minu silmale oli vähe rahvast, oli neil nii päris toitudel nii pikk ooteaeg, et seekord piirdusimegi ainult koogiga (no millal soe šokolaadikook hea ei ole) ja mitte midagi muud ma selle koha kohta öelda ei oska. Tundus rohkem turistidele suunatud. Aa, selline kriitika, et see oli vist esimene kord mu elus, kus menüü kirjatüüp mulle konkreetselt rasketi loetav ja häiriv tundus, nii et ma ei viitsinudki eriti seda lehitseda. Naljakas, kui palju sellised asjad mõjutavad, muidu oleks ehk ikka midagi toekamat ka tellinud ja selle ooteaja ära kannatanud, aga me mõlemad vaatasime seda menüüd ja leidsime, et pigem mitte. Kusjuures ei olnud mingi haruldane kirjatüüp, lihtsalt raskesti loetav – õhukese joonega küllaltki väikesed tähed kaldkirjas. Kui eesmärgiks on rikkaid Soome vanainimesi püüda, siis ma ei tea, kuidas nemad seda veel lugema peaksid.

Ja kohvikukogemustega on vist paslik ära märkida, et ma olen mitmes kohas juba mõelnud, et miks mulle küll nende kohv üldse ei maitse. Eile lõpuks taipasin, et ma olen lihtsalt kaerapiimaga juba nii harjunud, et tavalise piimaga kohv maitseb valesti, nagu oleks või kohvi sees vms. Kuidagi liiga … loomselt.

Titt ise sööb nüüd kaks korda päevas — tundus nagu loogiline, et seitsmekuuselt teine söögikord juurde ja kaheksakuuselt tuleb siis kolmas. Sellega on ka iseenesest paremaks läinud, hommikuti õnnestub ta tihti lihtsalt lapiga piisavalt puhtaks teha ja ei peagi ekstra pessu viima. Ilmselt on asi selles, et hommikuti saab ta putru ja need on magusad, nii et ei mängi eriti toiduga, vaid vitsutab kähku sisse. Minu jaoks on see ausalt öeldes veidi arusaamatu, igal pool rõhutatakse, et suhkrut tuleks lastele tutvustada võimalikult hilja, aga samas on titepudrud kõik sellised, et maitse järgi arvaks, et valdav enamus seal banaan või aprikoos vms ongi. Kas puuviljasuhkur on siis tõesti nii palju parem/ohutum kui valge suhkur? Tema praegune lemmik on selgelt mingi mango-hirsipüree, mis vähemalt minu maitsele on parem ja pole nii lääge kui need keskmised pudrud. Mitte et mind otseselt häiriks see puuviljasuhkur, ma niigi naersin siin, sest guugeldasin, millal on okei lapsele piima anda (st ma tahtsin piimaga putru keeta, mitte tassist piima anda, aga osad ütlevad, et kuumutatud piim on ka enne kaheksandat elukuud halb, samas kui mingi Pere ja Kodu artikkel ütles, et kuumutatud täispiimaga on igati okei kohe algusest peale putrusid teha, nii et kes teab). Selle tulemusel jõudsin ma muidugi Perekooli, kus inimesed arutasid teemal “kui vanalt sa andsid oma lapsele asja X?” (kohukest, juustu, vorsti, maasikat jne). No ja igati ootuspäraselt tuli sealt selgelt välja, et ühe lapse emad vastasid, et oi, laps saab varsti 18 ja kohukest pole veel näinud (või noh, pigem, et “enne kolmandat eluaastat minu tibu küll suhkrut ei saanud”), aga kõik, kel kaks või rohkem last, ütlesid, et esimese lapsega kannatasid kauem, järgmine võitles vanemate õvede käest hulga varem oma kohukeseampsu välja — ja ei olnud ükski neist teistest ja kolmandatest lastest ka selle kohukeseampsu peale maha surnud. Vahel mulle tundub, et ma võtan vist ühe lapse ema kohta natuke liiga leigelt neid asju, aga no arvestades seda, et ta üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, tundub natuke narr liigselt mingi puuviljasuhkru või kuskilt tulnud jäätiseampsu pärast pablada. Ja teise nurga alt jällegi on täiesti arusaamatu, kuidas keegi, kes üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, saab olla nii pirtsakas, kui talle pakutakse näiteks kuskussi kanaga vms igati head toitu, mille ainus miinus on see, et see pole maasikapüree. Ehk siis ma saan aru küll, miks soovitatakse magusaid asju mitte anda, aga need samad pudrud on ju magusad.

Igatahes. Algselt oli plaanis, et teine toidukord on alati näputoit, aga tegelikult olen nii teinud, et annan midagi näppude vahel söödavat (maasikas, vaarikas, kurk, banaan vms) ja siis mingit lihaga toitu, sest perearst ütleb, et iga päev tuleb liha anda. Mis on veits kummaline, sest muidu räägitakse igal pool, et täiskasvanule on kaks korda nädalas liha maa ja ilm. Hakka või mõtlema, kuidas need vanad eestlased üldse üles kasvasid, kui kellelgi polnud liha igapäevaselt lastele anda, kõik sõid pool ajast körti. Aga kui kolmas söögikord tuleb, siis see tuleb raudselt ainult käes hoitav toit, et rohkem kasimist poleks.

Üldse, nagu te siit juba loete, ei saa ma jätkuvalt paljudest asjadest aru seoses lapse toitmisega. Kurtsin siin Reedale ka üks päev, et perearst ütles, et aastane peaks juba perega sama toitu sööma, et tee toit valmis, võta lapse portsjon välja ja siis lisa ülejäänud pere osale soola ka. Nagu andke andeks, aga see kõlab mulle konkreetselt okseleajavalt. 😀 Pasta või riis, millele on sool hiljem juurde lisatud, ökk. Ja ma pole isegi suur soolasõber, näiteks mune (või omletti vms munatoitu) teengi ma tihti täiesti soolata, eriti kui ma panen sinna natuke sinki vms, mis on ise juba soolane. Aga kartulipudrule päris lõpus soola sisse segamist ikka ette ei kujuta, see lihtsalt ei maitse meeldivalt. Enne teeks juba kahes potis süüa.

P.S. Ühe asja kohta küsiks küll targematelt nõu. Mul on selles mõttes titeunega vedanud, et ta läheb hilja magama ja ärkab hilja, üldiselt on ööuni ca 23—10. Aga iga kord, kui ta parajasti midagi uut õpib, mida juhtub esimese aasta jooksul tihti, hakkab ta öösiti rõõmsalt üles ärkama, et mängida. No ütleme nelja-viie ajal ärkab, on korraga tund-poolteist üleval, ja siis magab veel kolm-neli tundi. Mitte igal ööl, aga mitu korda nädalas. On kellelgi õnnestunud sellest harjumusest lahti saada ja kui jah, siis kuidas?

P.P.S. Ta on hakanud õiges kontekstis emm ja vahel isegi emmeee ütlema. Ma ei arva, et ta ilmtingimata teaks, mida see tähendab, aga kontekst on õige, st ta ütleb seda siis, kui on kellegi teise süles ja minu juurde tagasi tahab. Nii et vabalt võib see tähendada lihtsalt “ma pole olukorraga rahul” vms, aga no ilmselt nii seda õiget tähendust kinnistama hakatakse, et iga kord, kui ta oma arust part ütleb, tuleb tegelikult emme, nii et eks ta ühel hetkel peab leppima sellega, et pardi jaoks tuleb mõni muu sõna leida. Sirru leidis, et see on matriarhaadi ilming, et meie keeles on emme hulga kergem öelda kui issi — teistes keeltes on dada ja papa, mida on hulga lihtsam öelda, s-iga ei ole beeps minu arust siiani ühtki silpi kuuldavale lasknud. Nii et issi vist läkski lapsega dada peale üle, lootuses, et äkki seda öeldakse siiski varem kui kolmeaastaselt.

faith

Igasugu häid asju juhtus ka

Mul oli siin näiteks pulma-aastapäev vahepeal. Kuna hoidjate leidmisega on täpselt nii, nagu on, mõtlesime, et kes ei riski, see šampust ei joo jne. Nimelt oleme otsinud nii raha eest, kui ka sõprade seast, aga hetkel on seis selline, et hea sõber, kes lubabki, lõpuks oleme ikka kas kodus või lapsega restoranis. Šampust me jätkuvalt ei joonud ja igaks juhuks tellisin magustoidu esimesena (no et kui kisaks läheb, on vähemalt magustoit söödud), aga saime käidud küll.

Ei, siin on veel pikad (ja kammimata) juuksed

Teiseks sain käidud juuksuris. Taas lapsega koos, sest mees pidi sel ajal just haiglas olema ja kuna ma olin juba mitu korda broneeringut edasi lükanud, vihastasin ja mõtlesin, et lähen sinna ja palun juuksuril lihtsalt pool patsi maha lõigata, et mul oleks lihtsam seda puhmast pesta ja kammida. Tegelikkuses läks nii kenasti, et titt oli valmis peaaegu päris lõpuni vankris istudes seda tsirkust pealt vaatama (talle meeldib selliseid asju vaadata, seda, kuidas isa habet ajab, vaatab ka väga hea meelega), ainult viimase jupi pidime käru ees seistes lõikama. Ainult et mul pole ikka AASTAID nii lühikesi juukseid olnud. Ütlesin juuksurile, et lõigaku, palju tahab, peaasi, et ikkagi pea peale üles patsi ulataks. Huvi pärast just testisin, tehniliselt isegi ulatab, kuigi patsi saaks vist kolm keerdu – aga sellest pole midagi, see-eest saab jällegi hobusesaba teha niimoodi, et liigselt juukseid üle ei jääks. Nii et ma olen rahul, sest lahtiselt ma hetkel nagunii juukseid ei kanna, aga kinniselt kandmiseks on see idekas. No ja kuna ma käisin nö “külajuuksuris”, siis hind oli nii meeldiv, et ma poleks elus Tallinnas sellist hinda oodanud (ja tulemus kvaliteetsem, kui ma nii mõneski salongis olen saanud). MEGArahul olen sellega. Sedapuhku peate mu sõnu uskuma, eks ma kunagi tulevikus näitan pilti ka, kui õnnestub kammitud juustega pildile jääda — aga ma olin täiesti unustanud, kui mõnusalt ja kiirelt juustepesu (ja kammimine) käia võib.

Kolmandaks … Olen nüüd natuke harjutanud ja suudan oma uut autot TAGURDADES AEDA PARKIDA, ilma et selleks pool tundi ei läheks ja naabrid aknal naerdes tiktokivideosid ei teeks. Mulle üldse ei meeldi tagurdades parkimine, aga kuna mõlemal pool väravat on põõsad, siis nina ees aeda sõita on selles mõttes absurdne, et välja tagurdades on nähtavus null. Varem mind ei häirinud, vaatasin kähku kahele poole ja siis hüppasin autosse, aga nüüd tagurdan ma ju välja Merit ees, nii et ei. Aeda tagurdades sa näed, mis samal ajal tänaval toimub, ja välja tuled nina ees, nii et ka näed kohe, mis seis on. Igat pidi mõistlikum.

faith

Huvitav asi see humaansus

Valisin maailma kõige kehvema aja üksikemanduseks. Või mis nüüd valisin, Sirru jäi haigeks, nii et igaks juhuks last ei katsu. Ehk siis lapsel on parajasti eakohaselt raske aeg ja lisaks on meil siin pahuraks tegev kuumalaine (toas on enamvähem talutav konditsioneeriga, aga see on just selline “enamvähem talutav”). Täna hommikul kaotasin esimest korda kannatuse konkreetselt kümme minutit pärast ärkamist ja tundsin end nagu maailma kõige halvem ema. Ja seejärel mõtlesin irooniliselt, et vaat, mis juhtub, kui abort on keelatud, ja kõik lapsi saavad — vaesed lapsed peavad minusuguste vanematega kasvama. (Juhuks kui kedagi huvitab, siis “kaotasin kannatuse” ei tähenda, et “peksin oma kuuekuust”, vaid et ma ütlesin ärritunult “ole nüüd kümme sekundit normaalne”, kui ta väänles ajal, mil ma teda puhastada üritasin. Ja jah, see teine lause oli must huumor, ta oli ja on väga oodatud laps. Kuigi eks ta mõtlema paneb küll, et mis tingimustes kasvavad üles need lapsed, keda EI tahetud.)

Aga ma ei viitsi abordist rääkida, sellest räägitud küll ja eks meile ole need kauged Ameerika mured, meil on minu meelest selle koha pealt igati okeid seadused. Räägin hoopis humaansusest seoses nende uudistega. Selles mõttes, et ilmselgelt on igaühel sellest oma definitsioon, aga see üldtunnustatud versioon, millesse usuvad ka abordivastased, jääb mulle lihtsalt nii kaugeks. Olete lugenud seda uudist, kus ameeriklanna ei saanud Maltal aborti, kui platsenta osaliselt lahti rebenes, sest südamelöögid olid veel olemas, nii et Maltale jäädes oleks ta pidanud ootama, kuni loode ise ära sureb (ja riskima sepsisega)? Ma ei hakka siin isegi halama teemal “ema potentsiaalsed kannatused”, sest selles mõttes ma saan loogikast aru. Kui meil on siin kaks täieõiguslikku inimest, siis me ei hakka ühte ära tapma, sest muidu teine VÕIB-OLLA sureb. Kus ma EI saa loogikast aru, on see, et siin ei olnud ju olukord, kus loode oleks mingilgi moel elujõuline olnud. Naisel olid veed juba ära tulnud, platsenta seinast lahti, see tähendab, et esiteks ei saa loode enam toitained ja teiseks pole tal piisavalt lootevett. Minu jaoks oleks sellises olukorras abordi lõpule viimine lihtsalt halastus ka selle loote suhtes. See oleks humaanne. Ootajate meelest oleks humaanne lasta tal nälga või vedelikupuudusesse surra.

Ja ma tean, et osad inimesed ütlevad, et “see on selle pärast, et neid ei huvita loote heaolu, nad tahavad lihtsalt naisi karistada”. Aga tegelikult ei ole see ju nii, vähemalt mina ei nõustu selle väitega. Sest see suhtumine ei ole rasedusspetsiifiline, sellised inimesed usuvadki siiralt ka seda, et kui sul on viimase staadiumi vähk, siis on humaanne lasta sul lihtsalt (tihti valudes või vähemalt piisava koguse valuvaigistita) surma oodata, mitte sind sel teel aidata. Või need kuulsad “masina küljest lahtiühendamised”, mida me USA filmidest kõik näinud oleme – kui inimene iseseisvalt ei hinga, siis tähendab see seda, et inimene lämbub küllaltki kiiresti. Aga on ka olemas variant, kus inimene on koomas, kõik teavad, et ta sealt enam välja ei tule, aga hingab iseseisvalt. Sel juhul tähendab see lahtiühendamine seda, et humaansed inimesed lasevad teisel inimesel sõna otseses mõttes nälga surra. Või no mitte nälga, ta sureb vedelikupuudusesse, see tapab kiiremini.

Huvitav asi see humaansus. Koera paneme magama, et ta piinlema ei peaks, aga inimeste suhtes oleme humaansed.

faith · konnapoeg

Müsteerium on lahendatud

Eile ilmus välja uus hambaservake. Kusjuures esimese hambaga oli alguses ikka valendav laik ja siis hammas. Seekord ma oskasin ju ise kahtlustada ja vaatasin enamvähem iga päev, aga MITTE MIDAGI ei näinud, enne kui juba serv paistis. Palaviku peale vaatasin eile esimese asjana, kas on ehk näha midagi, ja isegi ige ei tundunud nagu eriti paistes (st oli täpselt selline, et äkki nagu natuke on, aga äkki ei ole ka). Aga ilmselt oli selle ülikehva tuju põhjus mitte ainult hammas, vaid hammas + mingi kõhuviirus, sest lisaks palavikule oli tal ka kõht lahti + ööl vastu esmaspäeva oksendas esimest korda elus (ja suisa kaks korda). Selles mõttes, et piima on ta kogu aeg palju üles ajanud, aga see oli ikka päris oksendamine, nii väljutusviis, lõhn kui ka kogus ei jätnud mingit kahtlustki.

Millega seoses tuleks ära mainida, et internetis iga hammasteteemaline artikkel rõhutab, et kuigi paljud arvavad, et kõhulahtisus ja veidi tatine nina on hammaste tuleku sümptomid, pole selle kohta mingeid tõendeid ja ehk on titt lihtsalt samal ajal haige, sest suus on ju lahtine haav, nii et nad on haigustele sel ajal vastuvõtlikumad. Meritil on nüüd mõlema hambaga lõikumise ajal olnud nina hästi natuke tatine (no selline nohisev pigem) ja kõht pisut lahti. Nii et oma väga pisikese valimi pealt tahaks küll hakata juba ütlema, et äkki ikka on seos. Iseasi, et oksendamine ju ometi ei saa hammaste tulekuga seotud olla? Ja no eelmine kord oli ta natuke pahur, aga mitte SELLINE, seekord oli täiesti sihuke “koolikud on tagasi” tunne.

Igatahes magas ta palavikuga terve eilse päeva maha, et kuue ajal rõõmsa ja rõõsana ning uue hambaga ärgata. Aga kuna ta oli terve päeva maganud, tahtis ta muidugi öösel üleval olla. Kolme ajal sain ta kuidagi magama tagasi, aga poole viie ajal andsin alla ja tõusime üles. Nii et emadepäevakingituseks sain unetud ööd ja raske elu + veel ühe hamba, millega mind hammustada. Kui läheb nii, nagu eelmine kord (ja hetkel tundub, et läheb), siis ootab mind ees ka ca nädalake ainult tissi otsas magamist. Vähemalt on vahepeal selle pooleteise kuuga nii palju muutunud, et ta oskab nüüd normaalselt närimismänguasju kasutada, on natukenegi kergem.

See pole see beebi, aga vaadake seda väikest pepukest 😀

P.S. Unustasin varem küsida, aga te siin teate ju kõike. Kas keegi oskab Tallinnas pisikestele (no sellistele uutele kõndijatele) mõnda tantsulist trenni soovitada? Ideaalis pigem suunal Kesklinn-Mustamägi. Meil on siin üks pisike daam (mitte mul isiklikult muidugi), kes ei saa kuidagi isu täis tantsitud, kuigi tundub, et ta öösiti oleks kuskil käind, sest ta Jimmy Choo sokkidel kõik kontsaplekid läind.

faith · konnapoeg

Head emadepäeva!

Loodan, et teie oma on igavam kui mul. Eile sain magama keskööl, sest beeps (jah, ma kasutan nüüd seda sõna ilma igasuguse irooniata) läks 9 ajal magama, aga sai olude sunnil erakorralise mähkmevahetuse ja otsustas selle peale täitsa üles ärgata. Ehk siis ajavahemikus kuuest keskööni magas ta ca 15-20 minutit, nii et keskööks oli ta täiesti hüsteerias. Good times. Üldse on ta omal algatusel nihutanud uneaja esmalt poole üheksalt poole kümnele. See tähendab, et pole mingit vahet, kas ta ärkab eelmisest uinakust kell kuus või seitse, magama on ta järsku nõus minema kell pool kümme, pluss-miinus kümme minutit. Miks? Mina ei tea, aga no kui tema on nii otsustanud, siis nii on. Ja kusjuures see ei tähenda üldse mingit fikseeritud hommikust ärkamisaega, see on vahemikus kuus kuni pool üksteist, viimastel nädalatel küll pigem pool seitse kuni pool kümme (sest kui mu laps kell kaheksa magab, siis mina teda nüüd küll äratama ei hakka). Aga uneaja pani ise nii rangelt paika, et iga unenõustaja oleks uhke. Või noh, kuni selle hetkeni, mil tuleb ootamatu mähkmetäidis ja kõik ära rikub.

Kui muudest uudistest rääkida, siis tahab ta viimasel ajal hulga rohkem füüsilist lähedust kui varem. Näiteks veel hiljuti võisin ta panna tema voodisse ja ise minema kõndida, ta jäi seal igasuguse protestita magama. Nüüd viimastel päevadel tahab ta enamasti uinuda mu kätt hoides või vähemalt endale valget jänkukest näkku surudes (mis tähendab, et ma olen ikkagi seal, kuni ta magama jääb, et see tal näost ära korjata). Varem keeras end üldiselt magama jäädes kohe selili, nüüd tahab vahel kaisutada. Kusjuures see ei pea ilmtingimata minu lähedus olema, kuigi üldiselt on tal kindel eelistus. Vahel on veidi raske, sest ta teab nüüd hulga rohkem, mida ta tahab, ja proovi siis ära arvata. Näiteks vahel võib ta vihast röökida ja magama minekust keelduda, kuni ma sada imet ära proovin, ja siis selgub, et … ta tahtis seekord issiga magama minna. Nii kui saab issiga pikali visata, on kõik ok.

Ja need inimesed, kes ütlesid, et laps õhtuti vingub ainult umbes kolmanda elukuuni, sest siis ta harjub suurema stimulatsiooniga ära … Tehniliselt on neil õigus, tõesti oli vahepeal rahulikum aeg. Isegi täitsa pikalt, mitu nädalat oli selline õndsus, et mõtlesin, et nii võiks ju elada küll. Aga nüüd vingub ta õhtuti, sest ta tahaks ROHKEM stimulatsiooni. Hommikuti on ta nõus ka natuke aega omaette kõhuli mängima jne, aga päeva teises pooles tahab ta AINULT meiega koos asju teha ja need asjad peavad olema aktiivsed. No istumist harjutada näiteks, aga ikka nii, et selle käigus põrgatame põrandal istudes palli vastu seina või vaatame raamatut või nätsutab ta oma lohet. Igatahes mitte nii, et ta on mul süles ja ma saan samal ajal ta isaga juttu ajada. Ja just väsinuna tuleb tal miskipärast metsik tahtmine füüsiliselt raskeid asju harjutada, näiteks voodis enne magamajäämist veel natuke roomata.

Siingi on inimesed öelnud, et see Wonder Weekside raamat on suht BS, sest valim, mille põhjal see kirjutati, oli nii väike, aga meie puhul on see küll üsna täppi läinud. Ja selle kohaselt on nädalad 16-20 kõige raskema arenguhüppe aeg, sest pisike aju peab nii palju asju korraga õppima. Tal sai just 19 nädalat täis, nii et taevas hoidku, kui nädala pärast parem ei ole, siis kirjutan kaebuse kuskile. Tahtsin slaava boogu kirjutada, aga te ju kõik harisite mind selle osas, et Kreisi raadiost ei tasu vene keelt õppida, nii et ütleme hoopis dai bog, et ta hakkaks ise ringi liikuma, siis vähemalt ei karju selle pärast, et ma aru ei saa, mis ta tahab (vaid ilmselt karjub, sest ma ei lase tal teha, mida ta tahab). Hetkel on ta selles punktis, et ta tõmbab jalad kõhu alla (mitte korrektselt konna kombel külgedele, vaid enamasti just kõhu alla) ja vahel liigub nii edasi küll, aga kuna ta eriti kätele toetuda veel ei taha, siis mitte alati ja mitte eriti edukalt. Nii et kasutan selliseid mänguasju, nagu pildil näha, ja üldse teen sada erinevat trikki, et õhutada teda veidi ülakehajõudu ka treenima. Proovisin isegi hommikuti tema kõrval kätekõverdusi teha, sest ma olen ometi suur eeskuju, aga ta ei tundunud sellest eriti motiveeritud. 😀

(Vahemärkus, mulle meenus mu suur lõuatõmbe-eesmärk, nii et käisin just testimas. Jaksasin korraga teha viis lõuatõmmet ja päris täislaskmiseni selleks ei pidanud pingutama, nii et olen kuidagi siiski suutnud veidi füüsiliselt ka edasi (st ikka tagasi raseduseelse vormi poole) liikuda.)

Aa, jutt algas sellest, et täna pole kõige helgem emadepäev olnud. Õige küll. No mul oli plaanis veeta väga rahulik pühapäev kodus pannkooke süües ja Sirru pidi õhtuks riisi tegema. Aga täna hommikul ärkasime ja avastasime, et meil pole elektrit. Ja naabritel on. Ja Elektrilevi kaart ei näita, et meie aadressil midagi valesti oleks. Nii et elektrikku oodates käisime vahepeal Lyonis hommikust söömas – tänu taevale, et mahtusime kuskile lauanurgale ilma reserveeringuta, nii et suur tänu nende abivalmis töötajatele, kes meid kibekiirel emadepäeval siiski tuppa lasid. Teised olid seal in their best church clothes, nagu mu kallis abikaasa ütleb, ja meie nagu kuskilt mudaaugust välja roninud, hea, et pidžaamast sai välja vahetatud. Aga olgem ausad, kutsuge mind küüniliseks, aga ma mõtlesin kohe neid väga armsalt riietatud lapsukesi nähes, et huvitav, kas need olid issid, kes neile eelmisel õhtul riided valmis panid, et saaks järgmisel hommikul ema ja lapse(d) välja viia.

Krt, püsi teemas! Elekter! Tegelikult avastasime juba mõne päeva eest, et naabrite kopp on meie kuurikaablit tabanud, aga tundus, et viga on saanud ainult väline muhv, nii et keegi pidi tulema seda homme vaatama. Aga ööl vastu tänast sadas vihma, kaabel sai niiskust ja lõi meil majast ka korgid välja. Kes oleks osanud arvata, et kaablil on kaks otsa ja mõlemad otsad on olulised? Nii et emadepäevaks sain ma 85eurose arve, mille ehitusfirma loodetavasti mulle kinni maksab, ja soovituse terve see kaabel välja vahetada. Mul on kuri kahtlus, et seda viimast see ehitusfirma teha ei taha, sest ma tunnistan ausalt, et no näha on seal, et eelmine omanik ei olnud viitsinud seda kaablit eriti sügavale kaevata, see oli lihtsalt kopaga ülesõitmise peale välja tulnud, keegi polnud seal midagi kaevanudki – aga samas ei olnud kopal meie maale mingit asja, nii et iseenesest mul vist siiski on teatav moraalne õigus … Äkki kaevavad mulle vähemalt uue kaabli jaoks kraavi vms. Eks näis, mis nad homme ütlevad.

Igatahes hoidke pöialt mulle, et tänane õhtu tuleks rahulikum kui eilne. Ja head emadepäeva kõigile! Ja loomulikult slava Ukraini, nagu alati.

Täiendus: Tal tõusis ka palavik, nii et viimaste päevade käitumise müsteerium on lahendatud. Saan emadepäeva veeta maailma kõige emalikumal moel, haige lapse eest hoolitsedes.

faith · konnapoeg

Päiksetõus läeb aina varemaks

Et te teaksite, siis sain üle hulga aja esiteks enamvähem normaalselt magada ja teiseks hommikul enne tibulinnu ärkamist nii pesus käia kui ka hommikust süüa. Ja seejärel käisin esimest korda poole aasta jooksul massaažis, nii et kirjutan teile täiesti #soblessed tundega.

Kaur selles mõttes tabas oma viimase kommentaariga pointi, et ma tegelikult ei ole suremas siin iga päev, vaid ma suuresti kurdan selleks, et jäeks ajaloo annaalidesse märge maha ka raskematest aegadest — sest minu mälu toimib lapsega nii, et konkreetselt kaks päeva hiljem on mul tunne, et “mis asja, ta on ju nii rahulik laps”. Isegi koolikud ei tundu tagantjärele üldse nii hullud, kuigi Sirru vajub ainuüksi nende mainimise peale näost ära. 😀 Nii et olgu kuskil kirjas. Teiseks muidugi see, et ei taha kilplane olla ja ise jalgratast leiutada, kui äkki on tegu millegi ilmselgega ja kõik oskavad kohe öelda, et “aa, selle jaoks on nipp”. On selgunud, et enamasti on nipp “ole zen ja lepi sellega, et just täna on su elu just selline”. Leppimine ei ole mu tugevaim külg, aga eks saame seda siis harjutada.

Kolmandaks muidugi see, et mul ei jookse miskipärast teiste inimeste kommentaarid lapsega seoses niimoodi mööda külgi maha nagu muidu. Vanasti oli mul lihtsalt ükskõik, aga emadusega seoses olen ilmselgelt tundlikum, sest iga kord, kui keegi ütleb, et tema küll kasutas lapse imikuiga selleks, et joosta maratoni, teha oma firma, omandada kraad või õppida õmblema, loen ma otsekohe oma peas sinna otsa “… ja sina oled saamatu ja/või on su lapsel midagi viga, kui sa tema kõrvalt seda sama teha ei suuda.” Seda enam, et koolile keskenduda ma ise väga-väga tahaks, aga midagi ei tule välja (nii et ehk olen tundlik just kooli suhtes, seda enam, et mulle on siin ju selgeks tehtud, et kui teised ei suuda kohe mitte kuidagi keskenduda, tee või tina, on neil tähelepanuhäire, aga mina olen lihtsalt laisk ja selle vastu meditsiin ei aita). Ning siis hakkad taas analüüsima, mida sa teisiti teha võiksid, mis last parajasti häirida võiks jne. See viimane on muidugi kohe-kohe neljakuuse puhul lõputu nimekiri, sest hammas on tal raudselt tulemas, uneregressioon mängis kindlasti oma rolli, lisaks oleks aeg viielt uinakult neljale minna (mis ei lähe üldse nii sujuvalt kui võiks, meil on jätkuvalt ka seitsme uinakuga päevi) ning õhtuks on kõht väga tühi, sest päeval ei sööda korralikult, sest kõik muu on hulga huvitavam. Ehk siis mõttetu üldse analüüsida, elu on ikka selline, nagu ta on. Tuleb lihtsalt lõpetada negatiivsete inimestega suhtlemine. Ehk siis igasugu osavate ja edukatega + selle sõbrannaga, kelle 2,5 kuune öösel ärkamata 13 tundi järjest magab. 😀 Kuigi minu oma magab ka vahel kuus, lihtsalt ta pärast kolme joriseb läbi une näljaselt, nii et mina pean ikka ärkama ja talle süüa andma, et ise edasi magada saaks.

Muide, naljakal kombel sattusin internetist lugema Triinu-Liisi samasisulist kurtmist ja Malluka vastuseid talle. Nelja aasta tagant. Kui rohi oli veel rohelisem, kõik olid omavahel sõbrad ja välismaa stripparitest ei teadnud keegi midagi. Kasu ma sealt ei saanud (sest TL-i laps oli algusest peale selline, minu oma magas siiani üsna normaalselt, isegi koolikute ajal lõugas küll, kuni ära väsis, aga pärast seda magas kenasti hommikuni, väikese söögipausiga), aga huvitav oli. Ja no vähemalt meeldib mu lapsele magada, ma ei pea enam mingi kussutamise pärast muretsema, võin temaga lihtsalt pikali visata ja öelda, et olgu inimene ja jäägu magama.

Ahjaa, selle pildi kohta. Mäletate, kuidas ma ootasin, et tuleks ainult kevad ja soe ja saaks normaalselt lapsega jalutada. Jalutamise osa on okei, aga võin teile kohe öelda, et aedlinnas on soojal ajal alati igas tänavas vähemalt üks:
* inimene, kes niidab muru (mina oma naiivsuses arvasin, et selle eelduseks on muru olemasolek, aga oh ei)
* lapsevanem, kelle laps lõugab kärus (ja viimasel ajal ei ole see üldiselt mina!)
* põhjuseta lõugav koer (nad roteeruvad, nii et vähemalt on põnevust)
* inimene, kes peseb või koristab oma autot (olgu, see on üldiselt sama mees, hakkan juba arvama, et tal on kompulsiivne häire)

Õnneks on mu titel sellest kõigest täiesti ükskõik, kui ta juba vankris on, siis ta magab ja teda ei huvita. Nii et järelikult ei huvita ka mind, ma lihtsalt poleks varem arvanud, et aedlinnas nii lärmakas on. Ja sügisel jalutades ma nii palju lõugavaid koeri küll ei näinud, huvitav, kas nad on nüüd lärmakamad, sest omanikud on rohkem väljas ja kui peremees vaatab, tuleb ometi leib välja teenida? 🤔

Igatahes jah, olgu öeldud, et häid päevi on ka. Ja et kui te panite tite kõrvalt aluse edukale idufirmale, siis ärge vähemalt rääkige sellest avalikult.

faith · konnapoeg

Elu ongi kurb

Kui muidu öeldakse, et laste suust pead sina tõde kuulma, siis mina sain omaenese blogist teada, et mitte ainult ei rikkunud pisike ilmakodanik mu potentsiaalselt kohe-kohe algavat baleriinikarjääri, vaid ka lootuse jõuda ronimises maailma tippu, sest nüüd on mul igaveseks klouni jalad. Tegelikult ma muidugi taas valetan, mu jalg on ehk poole numbri võrra suurenenud ja tundub, et seda ka pigem laiusesse, sest kõik mu tavajalatsid lähevad jätkuvalt jalga ja isegi soojendussusse saab kanda (pluss tglt ronimissussid eeldavad pidevat kasutamist ja tõmbavad veits kokku jälle, kui neid ei kanna). Ahjaa, lisaks on ta igaveseks rikkunud mu vaimse tervise – üks päev nutsin autos, sest tuli meelde, et “Vennad Lõvisüdamed” on kurb raamat. 😀 Aga kui hea!

Muidu tahtsin ma tegelikult kirjutada sellest, et nagu ehk Ekspressist lugenud olete, isa Orenti peab kirikukohtu ette astuma, sest julges Ukraina sõja teemal arvamust avaldada. Olen temaga mingil hetkel palju kokku puutunud, sest üks tema koguduse liikmetest, kel vist nüüd oma kogudus, oli minu korterikaaslane. Ja käsi südamel, tegu on sellise mehega, kes minu meelest on selline kristlane, et ma ei usuks, et selliseid ka olemas on, kui poleks ise näinud. Neil näiteks oli seal üks Juri, kes minu meelest oli täielik kloun, sest talle meeldis teiste närvi ajamiseks kogu aeg rääkida sellest, et Eesti on põline Vene ala (oh, kui aktuaalne!), aga nad lihtsalt järjekindlalt muudkui vaidlesid temaga, aga ei lõpetanud kunagi temaga suhtlemist või ei pööranud temaga erinevate vaadete tõttu lõplikult tülli. Ehk siis päriselt kannatlik ja ligimest armastav ja järjekindel jne. Ja tema mõtted meeldivad mulle samuti, lihtsalt et oleks öeldud.

Küsin nõu ka kohe, ehk mõni targem oskab vastata. Meil on siin pikalt olnud uneaeg ca kell 8 või pool 9, olen mõelnud, et peaks varasemaks tooma (tarkade raamatute sõnul oleks optimaalne 7 või pool 8). Aga nüüd on tema ise järsku otsustanud esiteks seda, et alates ca kella neljast ta pool ärkveloleku aega joriseb (muidu oli kogu aeg suht päikeseline ja tuju läks pahuraks alles siis, kui oligi juba selgelt uneaeg). Uneaeg veel pole, üleval on ta korraga vähemalt tunnikese, aga juba kuskil 20-30 minuti peal hakkab üks jorin pihta ja kõik peab olema täpselt nii, nagu tema tahab. Tahab ta aga täiesti absurdseid asju. Näiteks pöörata, aga kindlasti mitte matil. Või istuda püstisemas asendis ja siis sealt end ettepoole kallutada, aga kindlasti nii, et ta on näoga minust eemale, mitte minu poole (mille vastu mul pole midagi, aga kui inimene rääkida ei oska, kulub üsna palju aega, et välja mõelda, et ahsoo, SELLE peale ta ei vingu). Nii et õhtuti on ta nõus vait olema näiteks siis, kui ma lasen tal enda põlvel istuda, näoga kindlasti väljapoole, toetan teda kätega külgedelt (aga jumala eest ei kalluta teda tahapoole) ja hüpitan teda põlvel. Mida ma väga ei taha pikalt teha, sest miski ütleb mulle, et kui ta ise ei jaksa end veel korralikult püsti hoida, siis ilmselt pole hea teda sellesse asendisse kauaks panna, arvaku ta ise, mis tahes. No ja teiseks on tema viimane ärkvelolekuaeg järsku kaks tundi või isegi kaks ja pool (mis lükkab selle uneaja, mida mina tahaksin varasemaks nihutada, hoopis tund aega hilisemaks). Mul poleks muidu midagi selle vastu ja tarkade raamatute kohaselt on see pikem ärkvelolekuaken ka normaalne (kui vaadata näiteks Huckleberry lehte, siis selle kohaselt peakski iga ärkvelolek eelmisest pikem olema), aga ükski neist tarkadest raamatutest ei ütle, et ta on kaks tundi üleval ja sellest poolteist muudkui vingub või kehvemal juhul röögib. Minu enda loogika ütleb, et järelikult on ta siis üleväsinud ja peaks tegelikult juba ööunes olema. Aga olen proovinud eelmisest uinakust nö esimest ööund teha, aga ta ärkab ikka 45 minuti pärast üles, hakkab igasugu asju nõudma ja enne 45 minutit kuni tundi magama ei jää. Ehk siis mis ma teen sellises olukorras?

Ja kui tuleb keegi ja ütleb jälle, et “küll ema teab, kuula oma südant”, siis no vannun, et mul pole õrna aimugi, ma olen täiesti siiralt segaduses siin. Kui ma teaks, siis ma ei esitaks iga päev blogis lolle küsimusi. Või on see lihtsalt see neljanda kuu uneregressioon ja ta ei taha magada, sest maailm on põnev? Sest ta teeb seda ka, et sööb voodis kõhu täis ja siis keerab end hooga kõhuli, nii et pool piimast on taas voodis (või kui pöörata ei lasta, siis karjub, sest ta ema on tropp, kes ei luba lõbutseda).

Oodake, ma toon kohe elulise näite ka, tänasest. Kell sai juba pea seitse ning kuna ta näitas kõiki väsimuse märke (punased silmad, haigutamine) ja oli poolteist tundi üleval olnud, siis viisin ta jalutama. Jalutada talle meeldib, nii et ta jutustas pool tundi rõõmsal ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks magada (üldiselt, st mitte ainult varem, vaid ka praeguste päevade esimeses pooles jääb ta vankris magama maksimaalselt 10 minutiga). Selle aja peale jõudsime juba kahe tunnini ja söömisest oli ka juba kolm tundi möödas, nii et mõtlesin, et hoopis söödan ta magama (mis tavaliselt mõjub nagu võluvits). Sõi konkreetselt kolm minutit, siis ajas jälle kümme minutit juttu. Ma hakkasin siis end kinni katma, et ülestõusmiseks valmistuda, aga selle hoolimatuse peale hakkas ta nutma, sest ma oleks ometi pidanud teadma, et tal on tegelikult kõht VÄGA tühi ja ta oleks KOHE edasi söönud, ta tahtis lihtsalt enne natuke oma päevast rääkida. Sõi kõhu täis, jäi magama, magas 30 minutit ja ei teinud ärgates sellist nägugi, et oleks valmis edasi magama (öösiti paneb ta ärgates sõrme suhu ja magab ise edasi või nõuab süüa, kui kõht on tühjaks läinud). Ehk siis nüüd oleme ilmselt kümneni üleval, sest karta on, et ta keeldub varem magama minema. Ja hetkel on ta mängumatil pikali ja täiesti tõsiselt kurdab oma rasket saatust, ise samal ajal rõõmsalt jalataldu vastamisi hõõrudes. Ma saan aru, et multitaskimine on tänapäeva kiires maailmas norm, aga kuidas sa üheaegselt mängid ja virised? Ja nüüd on meil kaks üliväsinud vanemat ja üks sugugi mitte väsinud beebi.

faith · konnapoeg

Miks kõik vanusest räägivad

Küsis keegi internetis (Indigoaalane?). Täitsa ausalt, mina kirjutasin enda postituse Murca oma lugemata ja hoopis teistel põhjustel. Nimelt olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud oma vana-vanaemale, kes suri juba enne minu sündi, aga kellest mu isa vahepeal ikka jutustada armastab ja kes tundub olevat üks väga värvikas isiksus. Juba nimi oli tal värvikas, Lilli Aglaara Eliisabet. Või noh, ega ma ei tea, ma olen seda ainult kuulnud, vabalt võis olla ka näiteks Lily Aglara Elizabeth, aga ma miskipärast eeldan, et see esimene. Pikka pidu sellega nagunii ei olnud, sest kui nõukogude võim saabus, leiti, et selline nimi ei sobi ühele korralikule töölisklassi esindajale, ja anti talle temalt küsimata uus nimi (ja isegi uus sünniaasta, aga see selleks).

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mu isa sõnade kohaselt olevat tema vanaema olnud selline inimene, kel kogu aeg jutt jooksis. Nii et kui ta korra näiteks linna arstile sai, siis ei jaksanud hiljem ära kuulata, mis kõik seal juhtus, nagu seiklusfilmis. Mis kõlab veidi, nagu ta ise ei räägiks sama moodi, meil mõlemal tundub olevat põhimõte, et ei saa lasta tõel ju head lugu ära lörtsida. Mina kusjuures ei tee seda tihti isegi meelega, aga näiteks numbrid kipuvadki alati poole suurematena meelde jääma, nii et ehk on tal sama lugu. Ja no nüüd, kui sain korra Ülemiste keskusesse, nägin ka kohe täielikku heist’i McDonaldsis — kaks väikest poissi passisid peale, kui keegi õigel hetkel oma tellimust üles korjamas polnud, ja hiivasid selle ikka väga sujuvalt ära. Ehk siis ma olen ka jõudnud punkti, kus ma võingi jääda rääkima teile kõigist oma ülipõnevatest seiklustest, ärge te üritagegi midagi vahele öelda.

Kusjuures olgu öeldud, et mul on sealjuures alati eeldus, et inimesed saavad aru, mis on ilmselged liialdused, aga olen sellega siin samas blogiski vastu näppe saanud, kui inimesed siiralt ütlevad, et “no see küll tõsi ei ole, ei lennanud ju siga taustal”. Nagu no shit, Sherlock? Või kord, kus me tegime ronitripil sõpradega nalja, nii et ma postitasin mingi ilmselgelt jõuliselt negatiivi postitatud pildi. Eesti roniskeene on nii pisikene, et kõik teavad kõiki (ja seega ka üksteise taset), nii et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks arvata, et ma tõsimeeli üritan siin muljet jätta, et oh, ronin siin 7c või 8a peal parajasti. Aga üks X (muutsin ära, sest tuli meelde, et kommenteeris hoopis üks välismaalane, eks need ei peagi meie naljadest aru saama) tuli ikka kommenteerima, et see nüüd küll päris ei ole. 😀 Sain paljastatud! (Huvitav, kas selliste inimeste meelest olen ma häbematu valevorst? Ilmselt jah. Ja mina veel mitu aastat hiljem mõtlen tagasi ja naeran nagu lollakas. Ise ka arvan, et ju ikka mina see loll olen.)

P.S. Võrdlesin siin varem lapse arengut arvuti tarkvaraga. Vat nüüd oleme küll jõudnud punkti, kus on väga selgelt näha sarnasus tehisnärvivõrkudega. Meil on eesmärk, eks ole, me tahame viia mingit objekti mingisse punkti (näiteks pöialt suhu). Varem kasutati selleks lähenemist, mida tehisnärvivõrkude puhul kõige esimesena õpitakse, sest see on kõige robustsem ja hea lihtne. Nimelt virutad sa selle pöidla suvalisse kohta ja no kui see ei juhtunud suu olema, siis võtad jälle ära ja virutad kuskile mujale. Mitte kõige peenem lähenemine, aga vahel töötab, rääkimata sellest, et selleks ei kulu liigselt energiat ega aega (ja kuluefektiivsus muutub igasuguse (masin- ja muu) õppe puhul väga kiiresti oluliseks). Vahepeal õnnestub selle käigus saada ka uut infot, näiteks seda, kus asub silm (ai) ja kus suunurk (see viimane omakorda lubab järgmisi liigutamisi juba pisut täpsemalt teha, sest on küllaltki suur tõenäosus, et suu ise on kuskil suunurga lähedal). No vot, nüüd oleme me selle esialgse närvisvõrgu abil saanud kätte küllaltki hea tunnetuse, kus see suu teiste punktide suhtes asub, nii et nüüd oleme me liikunud edasi elegantsema lahenduseni. Virutad selle pöidla kuskile ja … kui see pole suu, siis sa ei võta pöialt mitte ära, vaid liigutad selle üle näo suuni, kaardistades sellega ka kogu vahepealse ala. Lihtne, aga toimib hästi, eriti kui on huvi suhu panna ka teistsuguseid asju. Ja iga selline katsetus annab loomulikult TOHUTULT rohkem infot kui eelmise lähenemise korral.