faith

Igav lasteaiapostitus

Ma ei mäleta, kas olen rääkinud, aga olen lubanud sügisest tööle tagasi minna. Hetkel aga on reaalsus selline, et kõige varasem koht lasteaiajärjekorras on 67. ja viimane 74. (kusjuures kõige eespool oleme esimeses valikus ja viimane on Padriku lasteaed, mida Perekoolis hirmsasti kirutakse ja kus mulle iseenesest lasteaia hoov üldse head muljet ei jäta, sest seal pole ühtki puud, kõik on lauspäikese käes jne). Ehk siis realistlikult ei ole ta ühessegi neist tuleval sügisel küll minemas, pakun, et enne teist sünnipäeva ei saa ta igatahes kuskile.

Mul iseenesest ei ole selle vastu midagi, sest 20 kuud tundub mulle endale natuke liiga vara suure rühma jaoks, kui on muud variandid ka olemas – ning hetkel olen ma tema hoidjatädiga 100% rahul, ta on täiesti imeline inimene ja nad saavad omavahel väga hästi läbi. Teiseks see, et me oleme selle tädiga pea kõiges ühel meelel, ta nunnutab olukordades, kus minagi nunnutaksin, aga üldiselt õhutab iseseisvust. Kolmandaks meeldib mulle hirmsasti see, et tal on peale minu oma ainult kaks last veel hoius, üks sama vana poiss ja üks, kes on ca aasta vanem. Nii et põhimõtteliselt on see nagu perehoid, mis on minu meelest lapse sotsiaalsele arengule kõige kasulikum. Näen, et ta õpib selle poisi pealt asju, mida ta minu pealt ei õpi (näiteks mina tõukekaga sõitmas olen ainult naljakas ahv rattal, aga kui X ees sõidab, on ka vaja proovida). No ja see meeldib mulle ka, et magama toon ta koju, nii et ta ei ole pikalt järjest “küla peal”. Isegi kodust töötades poleks sellest midagi, sest uinaku ajal saab ju tööd edasi teha ja ta magab üldiselt ca poole kuueni välja.

Ühesõnaga ideaalis laseksin ma vabalt selle hoidjaga edasi, kuni ükskord see järjekord meieni jõuab, ja oleksin ainult rõõmus, kui seda enne ta teist sünnipäeva ei juhtu. Aga temaga on see suur mure, et ta töötab ainult kolm päeva nädalas, nii et nüüd peame mõtlema, mis me nende kahe päevaga teeme, kas otsime veel ühe hoidja, üritame kaheks päevaks mõnda väikese rühmaga hoidu panna (kui keegi oskab Pirita kandis soovitusi jagada, olen üks suur silm), või jagame need kaks päeva mehega omavahel ära. Tehniliselt oleks see viimane ka täiesti võimalik, sest meil on mõlemal suhteliselt vaba tööaeg ja kuna Sirru kolleegid on pea kõik USAs, oleks neil ainult hea meel, kui ta paar korda nädalas nö “õhtuses vahetuses” töötaks – aga see oleks kindlasti väga väsitav, seda enam, et vahepeal käib hoidja ju ka puhkusel või on haige vms.

Tuttav soovitas võtta lasteaiaga ühendust ja uurida, kas neil on äkki keegi, kes poolt kohta tahab – küsija suu peale ei lööda, nii et eks seda peaks ka uurima, kuigi tuttav lasteaiakasvataja ütles kohe, et pole mõtetki, sellist asja küll ei tehta. Kuigi mulle meeldiks rohkem teda vähemalt teise eluaastani pisikeses kollektiivis hoida. (Väljendasin end hiljuti sellega seoses MEGALT halvasti, sest ütlesin seltskonnas, et ma ei taha teda nii vara “lauta” saata, kus ta peab suure karjaga koos olema – mõeldes sellega, et kui mul juba on see suurepärane pisikese perehoiu variant olemas, miks ma peaksin teda kuskile suurde seltskonda saatma, aga sõber vist sai sellest aru stiilis “kui sa väikse lapse aeda saadad, oled kehv lapsevanem”. Kui mul seda imelist tädi poleks, läheks ju minu oma ka aeda, ei saa keegi meist päris tööl käimata ära elada – niigi on ilmselt juba see privileeg, et ma ei pea kohe 18 kuu kukkudes tagasi tööle minema, vaid saan enne rahulikult lapsega suve nautida.)

Ahjaa, sellele kõigele lisaks olen ma lõputöö kõrvalt täiesti maha maganud igasugu tutvumispäevad – tavaliselt ju tehakse mingeid tutvumispäevi, kus potentsiaalsed kliendid saavad käia ja lasteaedadega tutvuda, eks? Sest tahaks ju ikka näha seda kohta, kuhu ma oma lapse saata tahan, et oskaks ühel hetkel otsust langetada. Isegi selle lasteaiaga ühendust võtmise koha pealt on see, et enne, kui ma hakkan kellegi käest selle poole koha kohta küsima, tahaks teada, kas tegu on kohaga, kuhu ma ÜLDSE oma last saata tahaksin. Nii et kas teab keegi, kas need tutvumispäevad on ainult kord aastas või kuidas sellega on? Ja kas kellelgi on kogemust viimastel aastatel Pirita-Viimsi kandi lasteaedadega ja kas olete valmis neid jagama? Kui teate, kas kuskil pisikestes hoidudes siin lähedal on vabu kohti, võib muidugi ka öelda, kuigi sinna ei hakkaks ma tegelikult enne augustit harjutamagi. Esialgu tahaks niisama vahelduseks vabalt võtta ja lihtsalt oma lapsega aega veeta.

faith

Kas blogijad tõesti tahaks ükskõik millist kuulsust?

Olen täielikus hämmingus praegu. Facebookis on blogipostituste jagamise grupp, eks ole. Ja mingi tüüp (Erkki Meidla) küsis inimestelt, et kuulge, näidake oma blogisid, uurimistöö jaoks. Ja inimesed jagavad, ilma ühegi küsimuseta. Kedagi peale minu ei tundu huvitavat, mis uurimistöö üldse on, mida uuritakse, mis vahenditega uuritakse, kas enne võimalikku avaldamist küsitakse veel eraldi luba jne. Muide, minu küsimuse peale, et mida üldse uuritakse ja mis eesmärgiga materjali kogutakse, vastas ta südamerahuga, et “sisendi kogumiseks”. Ahsoo, no kui “sisendi kogumiseks”, siis muidugi, sain kogu oma uudishimu rahuldatud. 😀

Kiire guugeldamine näitas, et tegu on “turundusspetsialistiga”, nii et ju siis on “sisendi kogumise” eesmärk kuidagi teie pealt teenida. Või ei tea, äkki tõesti mõtleb lihtsalt, et hakkab suvalisele mammiblogijale pakkuma teenust tema paremaks turundamiseks. Lihtsalt minu jaoks on see täielik hämming – kui tuleks mingi suvaline Erkki ja ütleks, et “naised, jagage alastipilte, uurimistöö jaoks”, kas te siis ka saadaksite ühegi küsimuseta lihtsalt pildid teele v?

climbing · faith

Ood Tartule

Natuke veel harjutamist ja peseb ise seinu

Ei ole siin jutuks tulnud, aga kuna lapsehoidja oli nagunii puhkusel, käisime titega vanavanematel külas ja ta isa sai kodus vahelduseks normaalset ööund ja isiklikku aega nautida. Sirru jäi nimelt haigeks, nii et mõtlesime, et põgeneme selle eest – aga esimese hooga olid Tartu inimesed ka haiged, nii et ootasime, kuni nemad terveks said. Ja kui ükskord minema hakkasime, olid Tartu inimesed terved, aga lapsel selle aja peale ikkagi nina tatine. Tema esimene PÄRIS nohu, sest isegi siis, kui kõik koroonas olime, oli tal kaks päeva nina tatine. Täna on päev kuus ja siiani kõige koledam päev vist. Ma lootsin siin, et nädalakesega saab kõik mööda, aga ei tundu, et nii lihtsalt pääseme. Aga see-eest oli isa vahepeal terveks saanud ja meile vaatas koju jõudes vastu nii puhas elamine, et pole vist 14 kuud nii puhast kodu näinud. Ei teagi, kas mul on lihtsalt hea mees või oli vaja stripparitega pidutsemise jäljed ära peita (or why not both). Mis kestis muidugi 15 minutit, sest näljane laps sai muuti pihku ja siis suurest rõõmust vehkis sellega koridoris, nii et mees hakkas ohates seinu pesema. 😀

Aga Tartu on ikka … teistsugune. Ja kui ma ütlen teistsugune, siis ma sisimas mõtlen ikka natuke parem. Ma olen rääkinud sellest, kuidas Tallinnas suunda ei näidata, ja olen enda jaoks aru saanud, et Tartus on lihtsalt liikluskultuur üks neist paljudest kohtadest, kus on näha, et inimesed arvestavad üksteisega. Selle teine (minu jaoks pisut tüütu) serv on see, et Tallinnas sa saad aru, kui keegi tahab teed ületada, sest ta ASTUB TEELE. Või vähemalt tee servale. Tartus siiberdab ta häbeliku näoga meetri kaugusel ülekäigurajast ja sa pead mõistatama, kas ta niisama ootab sõpra või on siin taas see loogika, et “tahaks küll üle tee, aga ei taha tüli teha, vaata ise, kas pead kinni”. Kaks korda peatusin nii, et selgus, et inimene tõesti ei tahtnudki teed ületada, ja kaks korda sõitsin mööda, enne kui aru sain, et inimene tahtis vist üle tee. 😁 Paar korda peatusin ikka asja pärast ka.

Aga teine asi, mis mulle tartlaste juures meeldib, on see, et nad on heas mõttes aeglased. Kui teevad midagi, siis läbimõeldult ja korralikult. Mina ei ole selles mõttes tartlane, ma sahmin ja rahmin ning teen seda, mis parajasti pähe tuleb. Kui pihta hakkan projektiga, tekib hüperfookus, kui ADHD-klubi termineid kasutada, nii et võin kolm päeva sama asja kallal rabeleda, aga kui see ära kaob, siis jälle ei suuda kaks nädalat keskenduda. Nii et ütleme nii, et ma oskan väga hinnata seda, et mul on võimalus nende “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” inimeste töö vilju nautida.

Kuna mul muid huvisid ei ole, siis eelkõige räägin ma siin muidugi ronimisest. Ma ei saa öelda, et ma kahetseksin Tallinnasse kolimist, siin on täitsa tore elu, aga minu jaoks on Tartus raudselt Eesti parim ronihall. No näis, mis sellest mais avatavast uuest Ronimisministeeriumist saab, aga hetkel ütlen ma küll, et Ronimistehases on lihtsalt kuidagi kõige mõnusam vibe. Selgelt on näha, et asjade paigutus on põhjalikult läbi mõeldud, seejuures on oma (megaäge) nurgake ka lastele. Mul oli tõsine plaan Merru sinna lastenurka vaatama viia, aga no ei hakka nohust last ju teisi nakatama vedama, nii et taas kord jäi see ära. (Nüüd on muidugi Tallinnas ainult lastele mõeldud ronihall ka, eks ma viin ta mõni päev sinna, kui ta enam tatine ei ole.)

Aga kui peaks hakkama järjest põhjendama, siis … Esiteks on seal isegi minusuguse pühapäevaronija jaoks silmatorkav, et seal on Eesti hallidest kindlasti parim nukivalik. No ei näe lihtsalt nii eriilmelisi nukke teistes Eesti hallides. Teiseks on juba seinaplaan nii hea, et mulle meeldib see rohkem kui Kivi oma (praegusest Ronminnist ei saa muidugi üldse rääkida, seal tehti lihtsalt olemasolevaga seda, mis võimalik, aga ega väga palju teha ei saanud) – erinevaid kaldenurki, väga head koopad (kaks tükki), imeline (elektrooniline) moonboard jne. Muu mant muidugi ka, kõik vajalik soojenduseks ja venitamiseks, lisaks saun. Nn lastetoas saab teed teha, mis ronijale endile pole ilmselt oluline, aga enne lapse haigeks jäämist tahtsin teda niimoodi kaasa võtta, et mina ronin ja mu isa mängib temaga lastetoas – sel juhul oleks lapse saatjale ju idekas see, et ta saab endale ka tassi kohvi teha (ja minule oleks see olnud idekas lahendus, sest pilet peab olema ronijatel, ehk siis mul ja seal aktiivselt lastenurgas ukerdaval titel, saatjad/pealtvaatajad saavad tasuta sisse).

Neljanda panen eraldi, sest see on nii subjektiivne, aga minu meelest on seal alati ka megahuvitavad rajad. Praegu tähendas see küll seda, et ma ei saanud naiste võistlusradadest suurt midagi tehtud, sest ka lihtsamad olid ikka kõik mingi kiiksu või trikiga, aga minu isiklikku saamatust kõrvale jättes on need arengu seisukohast megakasulikud. Pole ime, et tartlastel võistlustel alati hästi läheb. Mittevõistlusradadel läks küll üsna kenasti, eks need olid lihtsamatele inimestele tehtud. Aga üldine vorm on praegu väga ok. Arvestades seda, kui vähe ma trenni teen, oleks patt kurta.

P.S. Minu ainus etteheide on see, et kui ma ütlesin, et fläshisin oma esimese lapsesaamisjärgse V5 (see lilla), ütles Rees, et nad pole jõudnud seda veel downgrade’ida, rajakeerajad olid lihtsalt väsinud selle hindamise ajal. Ma kavatsen ignoreerida seda, et ta ei tee kunagi nalja, ja pimesi uskuda, et ta TEGI nalja. 🤬 Sel ajal, kui mina selle ära tegin, oli seal V5 silt!

faith · konnapoeg

Saabki see veebruar mööda

Suurus 74, täpselt paras, saab isegi kummardada

Mitte et see väga hirmus oleks olnud, päikesepaistelisi ilmasid on olnud päris palju. Mind vähemalt külm ei häiri, kuni päike paistab. Ainult see häirib, et kõik jäävad järjest haigeks. Pidin Tartusse minema, aga tahtsin seal külastada kahte peret, mõlemas on inimesed haiged. Jäin siis koju ja … Sirru jäi haigeks. Täna ärkasin ise üles sellise sureva hobuse tunde ja valutavate liigestega, et karta on, et olen ise ka seal veere peal, kuigi muidugi võib asi ka selles olla, et kirjutasin eile öösel kella kaheni lõputööd.

Aga tuli siin hiljuti jutuks see, et raske on last sobivalt riidesse panna, et poleks ei kubujuss ega poolalasti. Nii et sellega seoses tahtsin ära mainida, et see pole veel midagi, ma teen üldiselt ostud netist ja paraja suurusnumbri valimiseks kasutan teelehti ja kristallkuuli. Toariietega näiteks on nii, et hetkel on mu lapsele parajad H&Mi riided suuruses 86 (v.a. püksid, need 80) ning Lindexi ja P.oP. riided suuruses 80. Moega on veel kehvemini, sest kuna meil on toas üsna soe, aga Lindex näiteks parajasti lühikeste käistega bodisid üldse ei müü, olen ma neid kasutatult tellinud, nii et ta kannabki pool ajast mingeid rannakarpide ja liivavormide jms suvemotiividega asju, kui muumiriided jms pesus on.

Vihmakobe 74, siia võiks teise lapse veel sisse panna

No ja õueriided tehakse varuga, eks, aga see ei tähenda, et neid oleks lihtne valida. Kõige ülemisel pildil olev Lenne talvekombekas suuruses 74 on täpselt nibin-nabin paras. Ostsin selle kasutatult Marketplace’ist, sest olin 90% kindel, et see on nagunii talve keskpaigaks juba väike ja miks raha raisata, aga tegelikult on saanud terve talve sellega läbi. 😀 No ja need kollased vihmariided suuruses 74 on TÄIEGA lohvakad – suisa nii lohvakad, et kui ülemise osa ka talle selga panen, pean käised tagasi keerama, kuigi neil on igal pool kirjas, et seda ei tohi teha, sest muidu riided kuluvad voltimiskohast ära ja pole enam sealt veekindlad. Tänu taevale, et need vähemalt musta reede alega ostetud said, sest praegu tundub küll nii, et kõige kehvemal juhul on praegu suured ja sügiseks väikesed. Samas eelmine kord läks mul Reima toakombekaga nii, et ostsin enda arust õige suuruse ja juba üheksa kuu pärast sai tõesti selga panna. Nüüd ta ju kasvab aeglasemalt ka.

Didrikson suurus 70

Kusjuures ma ei tea, kuidas, aga teised inimesed müüvad neid lasteasju nii, et need tõesti näevad täiesti puhtad ja ilusad välja. Siin oli üks porine nädal, mil ma pidin seda kõige ülemist valget asja kolm korda pesema, ja sellest piisas mulle, et sooja fliisiga vihmakombekas tellida, mida annab lihtsalt lapiga puhtaks pühkida, aga laps ei külmeta. Mis toob meid kohe taas suuruse juurde. Kaks erinevat sõbrannat ütlesid, et kui tahad sooja JA lihtsasti puhastatavat, siis Didrikson Boardman. Okei, eks ma kuulan targemaid. Seda oli isegi saada absoluutselt kõikides värvides, aga … alates suurusest 80. Ma kartsin juba ette, et kui 74 on talle ühel firmal täpselt paras ja teisel suur, siis 80 pole õige valik. Nii et kammisin kõik netipoed läbi, kuni leidsin selle ühe poe, kus oli veel alles üks viimane kombekas suuruses 70 (miks 70, mitte 68 või 74? kurat seda teab). No ja kartsin täiega, et kui 74 on muidu paras, siis 70 võib ju väike olla – ja need on ka hästi natuke suured. 🤣 Õnneks püksid tõesti nii natuke, et kannatab kanda küll, sest kui on juba nulli kanti, on need vaieldamatult kõige mõnusamad asjad üldse. Ja eriti meeldib mulle see, et lukk algab pükstel alles vöökoha juurest, nii et isegi kui ta loigus istuks, oleks nii puhas, kuiv ja muretu tunne, kui üldse saab olla kellelgi, kel on kombeks end vahepeal täis sittuda. Selle ainsa saadaoleva värvivalikuga läks vist ka õnneks, minu arust vähemalt on üsna ilus. Aga käised tuleb ikkagi nii palju tagasi keerata, et raske uskuda, et see ülemine osa väga mugav on enam niimoodi.

Varsti oleme ühtekad

Nii et jah, kui keegi arvab, et lasteriiete ostmine kerge on, siis arvake uuesti. Mitte ainult kihtide arvu pole vaja timmida, vaid ka suurust. Ja siis tulevad vanavanemad külla ja ütlevad, et see on ju poiste värv. Praegu lõin käega ja tellisin talle Marketplace’ist vesti, eks hakkame siis koos veste kandma, nagu kaks bemmimimmu. Pole lapse süü, et ta ema lühikesed käed on pärinud, nii pole vähemalt vaja liiga pikkade käiste pärast muretseda.

P.S. Selle nädala ajaga, mil ma teile kirjutanud pole, pole ma mitte ainult kodus pihku nutnud, vaid olen sellele lisaks (jätkuvalt kodus) valmis kirjutanud: teoreetilise tausta esimese osa mustandi ja teise osa eriti musta mustandi (mis tähendab põhimõtteliselt, et kõik viited, mida ma tahan kasutada, on sinna kokku kuhjatud), dataseti peatüki (teoreetiliselt mustandi, aga no ütleme nii, et üsna hea mustandi), esimest research question’it (edaspidi RQ) puudutava metodoloogia peatüki mustandi ja esimese RQ analüüsi ja mudelite hindamise peatüki. Tahaks tegelikult täna mõned asjad siin ilusamaks saada + sissejuhatuse esimest RQ-d puudutava osa ka valmis kribada, aga asi edeneb. Vaatasin just, et kuidagi täitsa märkamatult juba 28 lk kokku saanud (no koos bibliograafia jms-ga, aga ikkagi) – iseasi, et mul hetkel reavahe 1,5 ja pean kõik Overleafi üle kantima (seal on meie osakonna lõputöö template) ning vaatasin just, et seal on ühene, kuigi lõputööde koostamise juhend lubab mõlemat. Ehk siis ütleme 24 lk, aga no ikkagi, taustatöö oli küll varem ära tehtud (artiklite lugemine ja olulisemate viidete väljaotsimine, suurem osa mudelite jooksutamisest jne), aga need 24 lk on põhimõtteliselt vähem kui kahe nädalaga nüüd kokku saanud. Ja kui eelmise lõputööga nägin vaeva, et allikaid leida, siis seekord on kasutatud kirjanduse loetelu ka kuidagi pingutamata juba üsna muljetavaldavaks veninud. Nii et kui jumal ja eetikakomitee lubavad, siis see töö vist ikka kaitstud saab. Või vähemalt kaitsmisele. 😀

faith

Siin on midagi

Ma igaks juhuks ütlen, et ma ei räägi nüüd üldse inimesest, nii et ei ole vaja hakata kritiseerima, kui see inimene konkreetselt ei meeldi, sest ma räägin just käitumisest ja kehakeelest. Ma pole mitte kunagi näinud, et keegi nii kuulus tunduks intervjuud andes nii haavatav ja nii … aus? Jahmatamapanevalt aus, sest mina ise küll ei suudaks kaamerate ees nii rahulikuks jääda, vajadusel lihtsalt paremate sõnade leidmiseks natuke mõelda ja nii otsekoheselt end maailma ees “alasti” võtta. Sisu sisuks, ma olen üks neist, kel on näiteks Hugh Hefneri suhtes tugev eelarvamus (juba selle põhjal, et mitu inimest on seal majas ära surnud, väidetavalt üledoosi tõttu, nii et ma olen ühes paadis nendega, kes usuvad, et tugev inimkaubanduse mekk oli sellel asjal man), nii et raske kuulata, kuidas keegi ütleb, et seal oli nii palju intellektuaalseid inimesi koos (eriti koosluses “intellektuaalseid inimesi ja ilusaid naisi”, et naised ja inimesed, eks) … Aga see, kuidas ta räägib, on küll selline, et tekitab kohe tahtmise ta raamatut osta. 😀

P.S. Lugesin just hiljuti kuskilt, et kolme punkti kasutavad ainult need, kel vanust rohkem kui 35 … Minge te ka …

faith

Täna pean tõesti teie abi ja kaasamõtlemist paluma

Eks me kõik teadsime, et see hetk tuleb – täna on see päev, kus olen sunnitud oma kallitelt blogilugejatelt seksiasjus nõu küsima. Peaaegu et isa soovitusel, st juhendaja ütles, et küsi sõpradelt-tuttavatelt ideid, aga no mis sõpru minusugusel. Nii et küsin teilt. Mõelge kaasa vahelduseks, eriti teie, kes te muidu ainult sapiseid kommentaare jätate, olgu teist üks kord elus ka midagi kasu.

Loe edasi “Täna pean tõesti teie abi ja kaasamõtlemist paluma”
faith · feminismus · konnapoeg

kas te nägite, et üks päev paistis päike?

Naljakas, olen nüüd lõputöö tõttu palju sõltuvuseteemalisi artikleid lugenud ja ühes neist öeldi harjumustest ja sõltuvustest rääkides midagi stiilis “pea igaühel on mõni harjumus, mis areneb edasi sõltuvuseks”. No stiilis, et veab sul, kui see on ainult pornosõltuvus, mis hävitab su abielu, mitte kasiinosõltuvus, mille tulemusel sul enam võid ka leiva peale ei õnnestu panna. Ja samal ajal istun siin mina ja võitlen olude sunnil oma internetisõltuvusega, mis küll ei ole päris nii kaugel, et hävitaks pereelu või mõjutaks suhet lapsega (peamiselt olen arvuti taga või telefonis ainult siis, kui ta magab), aga on otseselt hakanud mõjutama mu unetundide arvu, sest õhtuti lükkan kooliasjade tegemist edasi, sest tahaks ju natukene “elu ka nautida” vms banaalset. Tegelikult ma muidugi ei naudi mingit Instas skrollimist või Redditis teiste (tihti väljamõeldud) lugude lugemist, aga kui on tunne, et kogu aeg on ainult kohustused, siis tahaks natukene ka seda kohustustevaba aega. Mis hetkel ei mõju mu tervisele sugugi hästi, näiteks ranne on taas tunda andma hakanud, kuigi mine võta kinni, kas see on sellest, et laps ärkab öösel 200 korda (ja ma pean teda siis tõstma) või telefoni/arvuti kasutamisest või sellest, et saan stabiilselt kaks korda nädalas trennis käia. Ilmselt nende kõigi koosmõju, sest need asjad ju kuhjuvad (ja keha ei taastu nii hästi, kui normaalselt magada ei saa), nii et tuleb järeleandmisi teha sealt, kus see kõige mõistlikum on. Endal oleks ilmselt mõnusam olla ka, kui selle internetis tühja passitud aja kas või ilukirjanduse või jooga vms-ga asendaksin.

Aga täitsa lõpp, kui raske on sellist huiamist lõpetada, kui see juba harjumuseks on saanud. Üritan minna seda teed, et keskendun mõnda aega rohkem ronimisidentiteedile, mitte väsinud ema identiteedile, aga see on raske, kui 99% ajast oled väsinud ema. 😀 (Seoses sellega, lugesin siin ühte artiklit, kus oli Facebooki kohta nii kenasti öeldud, et seal on inimesed tavaliselt oma “füüsilise identiteediga” – mitte “päris identiteediga” vms, sest kes meist ikka teab, mis rohkem või vähem päris on, aga no selle ametlikuga.) Aga mul on üks eraldi trennipostitus ka valmimas, eks ma seal kirjutan pikemalt, kuidas sellega läheb, saavad need, keda trenn ei huvita, selle rahulikult vahele jätta.

Elu on muidu tore, laps käib nüüd korra nädalas hoius. Okei, siit jääb ekslik mulje, nagu ta veedaks terve päeva seal, tegelikult pole ta veel kordagi üle 90 minuti olnud, sest lihtsalt on kuidagi juhtunud nii. Ma nimelt tahan teda pärast esimest uinakut viia sinna, mis tavaliselt on 12 paiku, aga ta on mitu korda suutnud teha sellise erakordselt hilise uinaku, et jõuab alles kolmeks sinna. Tööpäev lõppeb hoidjal ikka ühel ajal, ükskõik, mis kell see minu oma saabuda suvatseb. Aga sellest kõigest pole midagi, sest hea lähedale on viia ja ega mul pole plaanigi teda hetkel üle kolme tunni jätta. Siiani on tal olnud täiesti ükskõik sellest, kui ma lahkun, ja kui ma järele jõuan, on ainus mure see, et ma ei luba sealseid mänguasju koju kaasa vedada. Muidu tundub tal seal tõsiselt lõbus olevat. Hästi palju öeldakse, et selles vanuses lapsed ei mängi üksteisega, nad mängivad üksteise kõrval, mis on tehniliselt kahtlemata tõsi (kuigi neile konkreetsetele siin meeldib teineteise kõrvu ja silmi näppida), aga no näha on, et teise lapse nägemine on mõlema jaoks väga huvitav (seal ainult üks teine laps ongi, temast kuukese vanem). Eelmine kord läksin järele ja siis nad istusid sõna otseses mõttes seljad vastamisi ja mängisid mõlemad rõõmsalt (hoidja sõnul olevat enne köögis alumised sahtlid koos ära sorteerinud – seal nimelt ongi need alumised sahtlid lastele lubatud asju täis). Kuigi alati peab ikka üks kiusaja olema – kuna teine laps on hästi viisakas, siis algas nende esimene kohtumine kohe sellega, et minu oma, kes ise lutilaps pole, läks huvitatult teiselt lutti suust kiskuma. Eelmine kord võttis poisilt banaani käest ja hakkas ise seda sööma. Kus on selle häbi ots.

Praeguseks on ta nõus seisma ja kükitama neis, aga liigub ainult nii palju, et jookseb mulle sülle, kui ma piisavalt lähedal olen

Ahjaa, seda tahtsin ka rääkida, et mind on tõsiselt üllatanud, kui huvitatud on lapsed ise uute oskuste harjutamisest, isegi kui ebameeldiv on. Selles mõttes, et see tundub mulle loogiline, et Merru on harjutanud näiteks käputamist ja kõndimist, sest ta ju ise tahab edasi saada. Aga ta harjutab ka asju, mis talle esimese hooga üldse huvi ei paku, kui näeb, et ma tahan, et ta neid harjutaks. Näiteks kes mind Instas jälgib, nägi, et titt sai esimesed saapad. Keeldus nendega käimast, viskus maha, nagu kass esimest korda elus trakse kandes. Nii et ostsin talle siis pisikesed armsad kingakesed (roosad ja liblikatega!), et saaks alustuseks kergemate jalavarjudega harjutada. Sama lugu, selle vahega, et nendega oli ta nõus seisma, aga mitte kõndima. No ja vahepeal tuli lumi jälle maha, nii et ma mõtlesin, et mis seal ikka, eks ma paari nädala pärast proovin jälle, ja jätsin (mulle omaselt) need kingad diivanilauale vedelema. Eile tõi laps need mulle, et ma need talle uuesti jalga paneksin, ja hakkas ettevaatlikult diivanilaua servast kinni hoides nendega käimist harjutama. Paar korda kukkus ka, aga täna tõi hommikul uuesti need esimese asjana mulle kätte ja juba kõnnib normaalselt. Nii et varsti julgen ehk uuesti saapaid ka proovida.

Panen hunniku väikeseid pudinaid ka kirja, hiljem kunagi äkki imelik lugeda. Ma kurtsin täna kahele teisele emale, et mu lapsel on vist midagi viga, sest ta on hakanud … pead vastu seina lööma. Mitte nagu kõvasti ega närvi minnes vms, vaid ta vahepeal nagu testib suvalistel hetkedel mängides, kas selline liigutus on valus ka. Mõtlesin, et see PEAB imelik olema, veits kartsin isegi rääkida sellest – ja tuli välja, et nende aastased teevad täpselt seda sama (kusjuures mõlemad ütlesid, et oma esimeste lastega nad seda ei mäleta, nii et siit saaks mingi vandenõu teemal “koroonat põdenud või selle vastu vaktsineeritud vanemate lapsed taovad pead vastu seina”). Ma olin sellest guugeldades lugenud küll, aga ainult selle nurga all, et osad teevad seda endast välja minnes, aga meie omad kõik lihtsalt testivad, mis on valus ja mis mitte. Nii et kui sa seda loed ja sinu aastane sihukest nalja teeb, siis ära muretse, kõik on normaalne. No ja teiseks on ta lõpuks ometi hakanud veits üritama erineva kujuga klotse mitte ainult välja kallata, vaid ka konteinerisse tagasi panna. Mitte veel edukalt, aga siiski, see loodetavasti tähendab, et varsti ta enam ei lükka iga minu ehitatud torni ka ümber. No ja vist hakkame kahe uinaku pealt ühele liikuma, paar korda nädalas juba juhtub, et on kahe asemel üks, kuigi esialgu veel nii imelikult, et enne uinakut on ta sellistel päevadel üleval kaks-kolm tundi ja seejärel seitse-kaheksa, ilma et mingeid väsimusemärke näitaks. 😀

Aa ja mälu on tal juba tiba pikem kui paar päeva, aga üks päev, kui siin päriselt päike paistis, vaatas ta seda ikka tõelise üllatusega. No umbes nii, et mis kuradi asi see nüüd on ja miks ta niimoodi särab, kas midagi läks põlema v. Nii haruldane asi, et seda polnud vist detsembri keskpaigast või vähemalt lõpust juhtunud, nii et tundub, et ta ei mäletanudki enam, et päikesepaiste ka olemas on.

No näete, saingi terve ühe uinaku jälle ära kulutatud siin. Aga blogipostituse kirjutamine tundub vähemalt natukenegi asjalikum kui niisama internetis hullamine.

P.S. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin teile juba, et mu isa teatas siin üks päev, et looduse vastu ikka ei saa ja soorollid on kaasa sündinud, sest mu lapsele nii meeldis see nukk, mille ta esimese aasta sünnipäevaks sai. Mis on huvitav seisukoht, ma tahaks teada, mis ta ütleks siis, kui Merru asemel oleks Martin, sest kui me nüüd emotsioonitult fakte vaatame, siis mu laps kasutab nukku näiteks selleks, et talle pähe astuda, et ulataks voodi peale ronima, ja tema kõige esimene mänguasjadega seotud sõna oli auto. Teine oli mõmmi. Nuku kohta pole ta siiani midagi öelnud, sest nukust ta lihtsalt ei räägi. Autost, mille ta sai samuti esimeseks sünnipäevaks, räägib ta suure õhinaga mitu korda päevas. Võime tema toas mängida ja ta tõuseb püsti ning ütleb mulle “auto tuut-tuut”, et teada anda, et nüüd me peame koos elutuppa auto juurde minema, et ma saaksin teda sellega mööda maja ringi lükata. (Kusjuures wonder weeks’i raamat ütleb, et selles eas peaks lapsi hakkama huvitama nukkude eest hoolitsemine, aga see osa teda üldse ei huvita. Ta vaatab neid sama pilguga, nagu teisi lapsi, st tahab katsuda silmi, suud, kõrvu. Ja kuna nad vaatasid isaga lõvikuninga multikat, siis vahepeal ta riputab seda üle diivaniserva ja ta isa teeskleb, et karjub hirmunult, ning minu bioloogiliste soorollide vastu mittesaav üliarenenud emainstinktiga järeltulija naerab rõõmsalt, enne kui nuku sügavikku kukutab.

faith

Jälle küsin targematelt nõu, sest ma ise ei oska guugeldada

Isegi ei tee nalja praegu, proovisin guugeldada ja feilisin. 😀 Inglise keeles leidsin küll kohe, nii et saan teile näidata, mida ma silmas pean. Nimelt siis, kui ma veel väike olin, teadsin ma peast sadat erinevat luuletust, mille saatel erinevaid plaksutamismänge mängiti, aga hetkel ei mäleta ühtki. Õigemini ühte vist mäletan – kas “Inglismaa oli lukku pandud …” käis ka plaksumängu saateks? Ehk siis küsimus on lihtne, kas te teate, kust ma saan lugeda neid riime, mille saatel selliseid plaksumänge mängitakse? Või kui te ei tea, kas te teate ehk mõnda neist riimidest? Mu laps on lõpuks ometi plaksutama õppinud, nii et viimane aeg alustada.

faith

Sain vist selle aasta parima jõulukingituse juba kätte

Meil on lihtsakoelisem masin ja rahulikum kass, nii et loodetavasti ei lähe selliseks olelusvõitluseks

Ma olen siin hullumas olnud, sest mu laps, kes muidu küll öösiti tihti üles ärkab, on kogu aeg vähemalt ilusasti magama läinud – aga nüüd on meil juba üle nädala seis, kus ta päeval magab igati kenasti, aga õhtuti lihtsalt keeldub minemast* ja nii me tihti passimegi keskööni või isegi ühe-kaheni üleval. Positiivne on see, et selle aja peale on ta ise ka nii väsinud, et magab korralikult kolm-neli tundi korraga, aga väga negatiivne on see, et ükskõik, kui väsinud MEIE oleme, kass hakkab ikka hommikul kell 8 karjuma, sest tal on kõht tühi (ükskõik, kui hilja me talle ta õhtusöögi ette anname). Nii et ostsime talle … robotsöötja või kuidas iganes seda asja eesti keeles nimetatakse. Tegelikult on robotist asi kaugel, lihtsalt lihtne kahe taimeriga karp, 24 tunni ulatuses saab talle ette öelda, millal kass söögi kallale lasta. Kartsin küll, et meie tumbal läheb kolm päeva aega, enne kui ta aru saab, et pole vaja karjuda, söök on juba serveeritud, aga ei – kohe esimesel hommikul sain rahus kümneni magada. Jumalime, ma ei tahagi täna kellelegi rusikaga näkku lüüa!

Positiivse poole pealt juhtus meil täna veel näiteks esimest korda selline asi, et tegin mina süüa, lapsel hakkas põrandal mängides igav, pistis üürgama ja … ei tulnud minu juurde, vaid läks isa juurde seltsi otsima. Ja kui päeval tuleb uni peale, tuleb ta ise minu juurde, jänes kaenlas ja sõrm suus, et ma saaksin aru, et on aeg ta voodisse ära panna. Lihtsalt mul on kuri kahtlus, et ta on oma vanematesse, sest me oleme ka mõlemad pigem ööinimesed. Tema on ka selline, et hommikul kell 10, kui meil üldiselt ärkamiseaeg on, keerab ta ennast teki sees sinna ja tänna ning mõtleb pikalt, kas ikka tahab üldse üles tulla, kuni lõpuks unise näoga end jalgele ajab. Õhtul pole midagi mõeldagi, nüüd alles see õige pidu algab ja uni on nõrkadele.

Ahjaa, päevakajalist ka. Meil oli täna hommikul elekter ära, olime üks neist kümnest tuhandest majapidamisest. Muidu ei oleks midagi, aga ma elan narkomaaniga, kes ilma kohvita roomab aeglaselt ja pahura näoga kontaktivõimetuna ühest toast teise. Internet juba irises minu kallal, et miks mul ometi priimust pole – unustades, et ka seda ei tohi tegelikult ju siseruumides kasutada. Päris väljas vee keetmise ilm ka ei ole, nii et … Mõtlesin kohe, et hea, et see “Yellowjacketsi” sari, mida me vaatame, on lennuõnnetuses loodusesse sattunud teismelistest (osaliselt, paralleelselt on ka ellujäänute tänapäevast 25 aastat hiljem) – oleks see meievanustest, siis kolmandik inimestest laseks end lihtsalt maha, et mitte kohvita elada, mitte ei hakkaks mõtlema, kuidas küll ellu jääda. Mina oleksin kohe üksi, sest Sirru uputaks end, kui avastaks, et valikus on kas surm või elu nikotiini ja kofeiinita.

Aga noh, Eestis on elu hea, sain 5G peal isegi oma hommikuse koosoleku ära teha, slaidid ära näidatud jne. See osa ei olnud tegelikult üldse hea, sest hetkel tundub küll seda moodi, et kolm kuud tööd ja saime teada, et oleme nüüd mitme erineva mudeliga põhjalikult tõestanud, et minu hüpotees oli vale. 😀 Jooksutan ühe mudeli veel ja vaatan, kas see ütleb seda sama, aga no ma ei kirjuta ju lõputööd sellest, et “arvasin, et äkki on nii, but, boy, was I wrong …” Artiklit saab veel vähem sellisest materjalist, kuigi tehtud töö iseenesest on huvitav. Nii et tuleb veits vaatenurka või skoopi muuta vist, kui see nädal midagi väga põnevat ei näita.

Aga nüüd mu nunnu ärkas, nii et eks ma lähen ja kallistan teda ja küsin, kas ta putru tahab.

* Elus ei oleks tohtinud guugeldada seda, internet väidab, et see on tavapärane 11 kuu uneregressioon, mis tingitud lihtsalt sellest, et elu on magamiseks liiga põnev, ja kestab üldiselt kolm kuni kuus nädalat. Selle aja peale olen ma hullumajas. Olen sada korda öelnud, aga ütlen taas, ma ei saa aru inimestest, kes suudavad sellist asja viis korda kannatada – päevad on üleelatavad, aga just need magamata ööd ajavad mind hauda.