Olen ikka tõsises hädas. Täna tulid siis lasteaedade kohapakkumised. Muuhulgas ka piirkonna parimalt lasteaialt, kus tuliuus maja ja aed, mis avati alles eelmise aasta alguses. Aga läksin ise uurima, kas talle pakuti kohta 18-kuuste kuni 3-aastaste rühma või 2 kuni 3-aastaste rühma. Ning sain teada, et mitte kummassegi, vaid 3 kuni 7-aastaste rühma. 😱 Ta on mul septembri alguseks alles 2 aastat ja 8 kuud, nii et kui mõni lasteaiakaaslane just päris viimasel detsembril sündinud pole, oleks ta konkreetselt rühma kõige noorem. Padriku lasteaeda sain ka pakkumise, seal sõimerühma, nii et oleks omavanuste seas, pigem teistest vanem. Selle lasteaiaga on aastate jooksul küll olnud KOHUTAVAD skandaalid (lugege näiteks Ekspressi artiklit või Perekooli sellesisulist teemat), aga need probleemid on loodetavasti juba mitu aastat möödanik, sest vahepeal on nii direktor kui ka need kasvatajad kõik vahetunud. Lihtsalt esimeses on kõik muu parem, väljas ka puud ja muud varjualused, suur valik trenne jne. Padrikul pole kuskile päikese ja tuule eest varjugi minna, täiesti tühi plats. Samuti sain positiivse vastuse ühest kolmandast kohast, aga sinna ma ei julge panna, sest mitu aastat juba kirjutatakse ajalehtedes, et see läheb kohe lammutamisele. Ehk siis mis ma teen nüüd? Toredamasse kohta liitrühma konkreetselt kõige väiksemaks või tsutikese vähem toredasse kohta omavanuste sekka? Kui kellelgi isiklikke kogemusi selliste asjade või nende kohtadega, võib ka jagada, see oleks VÄGA teretulnud.
PS Üritan taas laiali jagada üle jäänud asju, sest lihtsalt minema visata tundub raiskamine. Kui keegi tahab, kirjutage siia või meilile. Valikus on:
Babybjörni pissipott – selline suur. Muidu täpselt samasugune, aga meie oma on hästi heleroheline.
Raamat “Minu aktiivne beebi”
Ingliskeelne arenguhüpete raamat, Wonder weeks oli vist selle nimi? Mina kasutasin selleks, et vaadata, mis vanuses mingeid mänge/meelelahutust pakkuma tasub hakata.
Ma olen NII rahul. Nagu … eluga. Meil oli siin näiteks lauamänguõhtu, mängisime Catani. Ja ok, see on elu, kus “pidu” on kell pool üheksa juba läbi, aga … Ma sain päriselt mängida, mitte ei pidanud lapse järel ringi jooksma. Tema juba omakorda oli nõus veits teise omavanusega natuke mängima. Ta saab jutust aru ja on võimeline ennast arusaadavaks tegema. Teda saab kohtadesse kaasa võtta, ilma et ta iga tunni aja tagant uinakut vajaks. Väljas on piisavalt soe, et ei peaks teda kogu aeg viie kihiga katma. Ta on piisavalt suur, et mitte ainult minust huvituda, vaid ta avaldab ise soovi vanavanematega aega veeta või teatud tegevusi just isaga teha. Ja see on väga suur asi, sest isegi kui ta veedab nendega aega samal ajal, kui ma ise ka kodus olen, jääb emotsionaalselt sel moel NII palju rohkem energiat üle. Kuidas ta mul küll nii ootamatult nii suureks kasvas. (Palun ärge tulge keegi ütlema, et see on ainult faas ja küll varsti jälle ripub mul kümne küünega küljes, ma ei taha seda kuulda.)
Muide, ta on hakanud mulle ise ütlema, et tahab ronima minna! ❤️ Ja kui seal oleme, ei tahagi ainult trepist üles-alla käia (meil kodus treppi ei ole, nii et vahepeal tahtis ronihallides just sellele keskenduda), vaid on isegi päriselt ronimisest huvitatud. Kohati küll rohkem kukkumise harjutamisest, aga ma ei pane seda sugugi pahaks, sest noh, ronimine ongi 90% kukkumine — rääkimata sellest, et kukkumise harjutamine on see, mille abil vigastusi välditakse, nii et las laps harjutab. Ja kuna ta ise küsib, siis üritan teda ikka vähemalt korra nädalas sinna viia. Ütleme nii, et ma hakkasin seda hulga rohkem nautima sel hetkel, kui ma lasin täielikult lahti lootusest, et ehk ma saan ka ise samal ajal trenni teha. Nüüd on see aeg tema päralt ja mina ehk teen selle kõrvalt oma jõutõmbe ära, aga midagi muud isegi ei ürita.
See oligi nii rõõmus üritus, kui naeratuse põhjal arvata võib
Iseendale keskendudes tunnen ma, et olen oma keha tagasi saanud (või vähemalt uue kehaga rahul). Ja ma ei mõtle seda, et mulle lõpuks enamasti meeldib taas see, mis peeglist vastu vaatab. Selles mõttes pole ma kunagi väga enesekriitiline olnud, peegelpildiga olen sõber nii suve- kui ka talvekaalus. Abielunaisel on hea rahulik, kuni mees kätte annab, pole vaja muretseda. Aga viimasel ajal tunnen end tugevamalt ja vastupidavamalt — viimast nii kestvuse kui ka mitte pidevalt katkimineku mõttes. Kui õnnestub veel vahepeal normaalselt magada ka, on trennis päriselt hea tunne. Ütlesin just kallile abikaasale, et nii ootan seda välihooaega, ehk saab vahelduseks ühe vigastustevaba ja heas vormis hooaja. Ta hakkas naerma. Nagu mis siin naljakat on??? Kuigi ma olen ise ka nii paranoiline viimasel ajal, et iga väikese valu peale tõmban kohe paariks päevaks tagasi. Siiani on isegi kasu olnud. Igatahes on mul maikuuks (ja loodetavasti juba aprilli lõpuks) suisa liidiplaanid, nii et ehk saab ka suurele seinale tagasi ja ka selles mõttes ägedaid asju tegema.
Tean-tean, ära hõiska enne õhtut, aga tunnen end nii lootusrikkana ja energilisena, et hakkasin juba arutama, peaks välja mõtlema, mida ma erialaselt arendada tahaks. Selles mõttes, et ma pole nüüd ju peaaegu aasta aega kooliga tegelenud, et äkki veel üks magist … 😀 Okei, nali oli see, aga tegelikult on meil eneseharimiseks töö juures täiesti arvestatav eelarve, nii et ma ei tahaks päris niisama istuma jääda, eriti praegustes majandusoludes. Kui pehmelt öelda, siis IT-s on Eestis asjad ikka üsna kokku kuivanud — vanasti sain ma ikka korra nädalas mõne tööpakkumise, nüüd ehk kord kuus, kui sedagi, ja kuulen sarnast juttu ka konkurentsivõimelisemate ametitega sõpradelt. Nii et tegelikult oleks mõistlik küll leida aega ka enesetäiendamiseks, mitte ainult trenniks.
PS Kirjutasin selle loo teile vanglast, sest ma ütlesin oma mehele, et vaata, kui hea ma siin pildil välja näen, ning tema vastas selle peale, et vau, must värv tõesti muudab NII PALJU saledamaks. Saatke pakke ja muud sarnased jutud. Matuseid ei tule, jätsin ta kaarnatele nokkida.
Millest me siin siis räägime? Noh, näiteks mööblist, koristamisest, trennist, keeleõppest, tsuti ka lapsukesest. KÕIGEST, mis mul siin vähegi juhtunud on.
Nagu te ilmselt arvata oskasite, sest postitus kustus nii kiiresti ära, siis voodist sain lahti. Megakähku käis, reedel juba tuli üks blogilugeja (või kust ma tean tglt, äkki mõne blogilugeja tuttav) ja viis selle minema. Tahaksin öelda, et seega sain kohe koristama hakata ja magamistoa põranda ära pesta, aga no kellele me valetame. 😀 Mul on nii palju asju, mida oleks vaja koristada, ja nii vähe viitsimist, et sellega peale hakata. Muuhulgas lubab ilmateade, et selle nädala keskpaigast tuleb tõesti kevad, nii et vähemalt veranda peaks ära koristama, aga see näeb tõsiselt välja nagu mingi pakke ladu, sest me oleme jõuludest saadik kõik tühjad kastid lihtsalt sinna visanud. Ehk siis meid ootab ees vähemalt üks reis jäätmejaama, enne kui üldse saab hakata millegi puhastamisele mõtlema. Praegu ei taha üldse millelegi mõelda — käisime Tartus sünnipäeval, nii et kuna seal olin, tahtsin muidugi titte võimalikult paljudele sugulasele näidata + ronimas käia. Nii et olen omadega täiesti läbi, tahaks veel ühte puhkepäeva. 😀 Sünnipäevalaps ütles seda sama, et sünnipäev oli tore, aga nii tavarutiinist väljas, et tahaks nüüd natuke puhata.
Titt on muuhulgas selles faasis, kus ta mitte midagi ei taha. Sirru ütles üks päev mu kurtmise peale, et ta on contrarian lihtsalt, harju sellega. Kuni selleni välja, et kui ma pakun talle ta lemmikjogurtit, siis ta hakkab automaatselt EI ütlema, enne kui vaatab, ja avastab, et ahjaa, seda võiks ju isegi võtta. Rääkimata mingist palumise peale potile minekust, mkm, sinna minnakse ainult siis, kui endal tekib tunne, et võiks, mitte siis, kui mina ütlen, et kuule, autosseminek on, käi palun nüüd enne ära. Muude asjadega ikka soovitused vahel toimivad, küsimuse vormis lihtsalt ei tohi midagi esitada, aga vahel on tõesti selline päev, et ei taha ei hommikul hoidu ega õhtul koju ega üldse mitte midagi. 😀
Aga meile pakiti traditsiooniliselt Tartust nii palju süüa kaasa, et pidin osa laiali jagama, et natukenegi oma tervisliku toitumise illusiooni säilitada. Ma ju teen kuid juba nägu, et kohe ajame vormi ennast. Mõtlesin, et peaks ehk selle veranda koristamise ka trenniga siduma, see on ainus asi, mis mind motiveerib. Ma nimelt olen kurtnud siin, et mul ei ole majal normaalseid seinu, kuhu saaks midagi riputada. Selles mõttes, et seina sees pole puittalad, vaid mingid metallist liistakad, nii et Sirru on oma asjade riputamiseks pannud mingeid megapikki kruve ja need hoiavad kenasti. Aga tema asjad on staatilised, selles mõttes, et kui sa paned riiuli seina, siis tema on seal, vahet pole, kas on üks raamat rohkem või vähem riiulis. Nii et ma ei julgenud hangboardi niimoodi panna, sest sellega tehakse trenni ju nii, et ripud, lased lahti, ripud, lased lahti, vahepeal värised seal oma 60 kiloga ebastabiilselt otsas jne. Nii et panin lõuatõmbekangi ukseraami vahele ja hangboard käib sinna külge. Ja nüüd on ukseraamile tekkinud suur pragu. Hästi nagu ei julge seal niimoodi rippuda enam, nii et mõtlen veits, et kui veranda ära koristaks, saaks ju sinna ehitada mingi statsionaarse puki, seda enam, et järgmiseks talveks tahtsin nagunii gaasipõletit, et seal soojem oleks, siis peaks saama suurema osa talvest ka seal treenida (sõrmetrenni teatavasti ongi hea jahedas teha). Ma ei tea, kõlab nii keeruliselt. Äkki loobuks üldse sellest ja hakkaks ikka natuke tihedamini trennis käima. Mis seal ikka juhtuda saab, see on mul ometi ainult kaks korda viimase aasta sees vigastuse kaasa toonud.
Muidu ei ole väga motti dieeti pidada, sest päris kaloreid ei viitsi lugeda, aga niisama tundub, et kõigub natuke siia-sinna, aga niimoodi ebaloogiliselt. Enda arust söön normaalselt, järsku 500 grammi juures. Siis pugin terve nädalavahetuse, sest ema sünna, ja hoopis on natuke vähem, kui eelmine kord. Mine võta kinni. No ja siis ma mõtlen, et milleks pingutada, kui väljas ma ju hetkel ei roni, aga sees on mul niigi jõudu piisavalt. No vaadake, silm ju suisa puhkab, kõik nii kenasti stabiilne, kerepinge püsib nii ilusasti:
Kas mul on lääts räpane või oli seal tõesti nii palju magneesiumitolmu?
Raskusi on mul pigem selliste radadega, mis numbrite kohaselt peaks suisa kaks korda lihtsamad olema (esimene on V4 ja teine V2), aga seal pole kaalulangetusest kasu:
Et noh, on mingi tõenäosus, et mul oleks lihtsam koormustaluvust tõsta, kui ma vähem kaaluksin (maakeeli: et mu küünarnukid ja randmed ei hakkaks nii kergesti iga asja peale valutama). Aga see on täpselt selline, et nojah, oleks ilmselt nagu natuke kasu, aga vähemalt sama palju kasu oleks normaalsel ajal magamaminekust. Ja ometi olen ma keskööl siin, teile seda postitust kirjutamas. Okei, tglt, see oli hea point, ma lähen magama ja homme kirjutan edasi.
Nii, kus me jäime? Ahjaa, keeleõppest tahtsin rääkida, õigemini raamatutest. Ma nimelt mõtlesin, et loeks vahelduseks jälle midagi prantsuse keeles ja valisin teadlikult raamatu, mida reklaamitakse kui tiinekakirjandust. Miks? Sest ma mõtlesin, et ole loll, aga ole kaval, noortekirjandus on ju lihtsama keelega. Hah, pole sellest ajast saadik niimoodi tünga saanud, kui ma teismelisena samal eesmärgil Pratchetti pihku rabasin (mis oli üks parimaid otsuseid mu elus, nii et ei saa kurta, eks ole). Igatahes peategelane on Jasper, kes hakkab kohe heietama, et tema ei tea, miks ta nimi just Jasper on, mitte traditsiooniline Gaspard, aga et igatahes selle nime üle tehakse kogu aeg nalja. Nii et olin sunnitud juba esimese paari lehe peal guugeldama, mida tähendavad verbid jasper ja jaspiner (esimese ingliskeelne vaste on muide mottle, mis oli minu jaoks samuti täiesti uus sõna, nii et suisa mitut keelt õpin siin korraga — teine tähendab põhimõtteliselt lobisema või suisa kedagi taga rääkima). No ja siis ta ütles sinna kohe otsa, et ta on sõltuvuses kehvadest keelenaljadest, nii et teadsin, et nüüd on täitsa pekkis. Või noh, tegelikult ütles ta suisa “Désolé, je suis le roi du mauvais calembour et du jeu de mots foireux. Je ne peux pas m’en empêcher et le pire, c’est que je ne m’entraîne même pas. Je fais de l’esprit comme monsieur Jourdain faisait de la prose, c’est une seconde nature !” — ehk siis pistis sisse ka viite Molière’i “Kodanlasest aadlimehele”, kui mõni mats siin aru ei saanud. Et noh, ärge maha lööge, aga ma pidin küll meenutama, et oot-oot, see monsieur Jourdain kõlab kahtlaselt tuttavalt, kus ma seda kuulnud olen. 😀 Ehk siis kui esimese kümne lehe viited juba peaaegu vuhinal mööda oleksid lennanud, mis siis veel järgnevalt oodata. Ja seda siis raamatus, mille sisu peaks olema noor maag vampiiride uimastiäri uurimas.
Ups, jälle on südaöö. Nii et ma võtan end kokku ja lähen mõistlikul ajal tuttu ära, sest homme on vaja NII palju asju teha. Aga jah, minu elus on praegu sellised asjad toimumas.
Mis mõttes “Mida me siin nägema pidime?”??? Kas see pole ilmselge? Mu pats on VÄHEMALT 10 cm lühem! Ma ei tea, kuidas teised inimesed juuksuris käivad, aga mina käin nii, et kui kael valutama hakkab (mis üldiselt juhtub ca 18-24 kuu tagant), lähen ja palun jupi maha võtta. Ma siiralt ei tea, kuidas need maani juustega daamid elavad ja trenni teevad, sest see päriselt hakkab ühel hetkel füüsilist ebamugavust tekitama, kuni kael kangeks jääb.
Juuksur ütles uhkelt, et no nüüd kannatab ka lahti kanda. Ma ütlesin, et ilus tõesti, ja panin kinni ära. 😀 Ma ei tee nalja, viimati kandsin ma juukseid lahti oma pulmapäeval, sest mõtlesin, et pulmas ikka kantakse ju, ja no see oli viga. Nägin välja nagu poku seal. Nii et enam ma sellist lollust ei tee, kui pole just pooled eespool olevatest juustest mingisse ilusasse patsi ära pandud – aga neid on iseendale raske teha, pean hakkama lapsele vist näputööd õpetama.
Aga ma tahtsin tegelikult selle Briti kuningapere skandaali kohta öelda, et kõik räägivad muudkui Kate’ist ja eks mina räägin ka, kuigi rohkem naljaga, sest no ilmselgelt see on 99% ulatuses pastakast väljaimetud skandaal. Mul ei ole muid hobisid, jätke mulle vähemalt internetis võõraste kritiseerimine. Aga üks asi, mis minu jaoks tõesti TÄIEGA imelik on, aga mida teised nagu üldse kummaliseks ei tundu pidavat (vähemalt ei ole ma sel teemal väljaspool ajakirjandust ühtki sõnavõttu näinud), on see, et kuningas sai vähidiagnoosi ja ta naine teatas kaks nädalat hiljem, et ok, tsutsufrei nüüd, musi, ma sõidan basseini äärde puhkama. See sama naine, kes väidetavalt on tema eluarmastus, kelle tampoon ta tahaks olla, kelle nimel oli okei oma seaduslikku abikaasat petta jne. Et kas teie meelest pole imelik kõigest paar nädalat (ok, ehk avalikkuse eest mõnda aega varjati, ütleme kuu aega) tagasi vähidiagnoosi saanud meest üksi jätta, et ise palmi alla sõita? Olen lootusetu romantik ilmselgelt.
Teate seda tunnet, kui ei maga, aga ärkvel ka ei ole? Oli mul üks päev mingi selline poolunes hetk. Ja keegi minu mitte-päris-unenäos küsis minu käest: “Kas sa kedagi päriselt ka armastad?” Ja mina vastasin: “Kaarlit.” Ee, nagu …
Ehk siis, kui keegi ei mäleta, ma olen õnnelikus abielus. Mehega, kelle nimi EI ole Kaarel. Ja ma isegi ei tunne lähedalt ühtki Kaarlit! Omal ajal põhikoolis oli üks, SEDA ma igatahes ei armasta. Viimati, kui ma temast kuulsin, oli ta vangis (seoses selle Tartu maffiajuhtumiga). Oli väidetavalt tore poiss, kuni hakkas jõusaalis käima, ja no sealt läks kõik allamäge, teate küll. Siis oli üks, kes oli suure (mitte minuga seotud) armudraama osaline, väga romantilise suhtumisega jne — päris kindlasti mitte tema, draama meeldib mulle ainult teiste inimeste elus. Pealegi on ta nüüd väidetavalt samuti väga õnnelikus suhtes. Ehk siis. Tänase päeva küsimus on:
“MIS KURADI KAAREL???”
No ja ehk ka see, et mida see kõik tähendab.
Aga muidu hakkasin ma täna mõtlema, kui palju meid mõjutavad mingid täiesti suvalised killukesed lapsepõlvest. Näiteks. Iga kord, kui ma jalutan väljas ja tuul puhub mu hõlmad laiali, kui ma parajasti alla juhtun vaatama (täna näiteks), kuulen peas seda Triin Soometsa luulerida “lehvivi hõlmu, aga langetatud päi”. Otsisin isegi huvi pärast need vihikud välja, kuhu ma vanasti oma lemmikluuletused kirja olen pannud, sest absoluutselt mitte midagi ma sellest ei mäletanud — aga see üks rida on minuga terve elu mingil kummalisel põhjusel kaasas käinud, ilma et mul oleks selle konkreetse luuletusega isegi mingit emotsionaalset sidet olnud. See pole minu jaoks isegi Soometsa luuletustest lemmik ega midagi. Aga sellel real on kuidagi nii hea rütm, et see on ennast ajukurdude vahele kirjutanud. Kusjuures see seostub minu jaoks sellise halvas tujus või ärevalt põgenemisega, aga meenub siiski ka siis, kui ma igati rõõmus olen. Eile olin väga rõõmus, sest päike ju paistis. Mul nimelt …
Ma ei pea ise rääkima, see instavideo on mõeldud naljaks, aga no just täpselt selline tunne mul selle aasta märtsis ongi:
Andke see päris kevad siia, raisk, enne kui ma närvi lähen. Ma ei kavatsegi veel kuu aega oodata. Täna käisin kevadiste jalatsitega juba väljas, varbad ainult natuke külmetasid, aga märjaks ei saanud ja nii mõnus oli.
Nii, üks teema veel, millest ma tahan kirjutada, enne kui unustan. VVN kirjutas mingis kommentaaris, et see oleks vingumine, kui keegi plaaniks oma elukaaslasel (olgu see siis partner või laps) oma sokid üles korjata, sest see, keda rohkem häirib, korjab üles. Ja ma ei saanudki alguses aru, miks see mind häirib, pidin natuke istuma selle kallal, et enda jaoks sõnastada seda. Esiteks muidugi see teistega arvestamise teema. Kui me elame pooleldi olude sunnil koos, sest ma juhtusin sind sünnitama, siis on mul sulle teatud ootused. Näiteks hetkel on mul oma kaheaastasele ootus, et ta ei taoks plekktassi kõigest jõust vastu vanni ainult selle pärast, et ta on avastanud, et nii kass kui ka ta ema reageerivad sellele naljakalt. Ja jah, ma võin selle peale lihtsalt minema kõndida, aga selle peale kõnnib ta solvunult mulle järele ja nutab performatiivselt röökides mulle otse kõrva, nii et mina, kes ma valjude helide peale kergesti ülestimuleeritud saan, tunnen, et tahaks teda juba tiba kiiremini hoidu viia. Et noh, kaheselt muidugi ei saa seda oodata, aga näiteks 15aastaselt ma ootaksin küll, et kui ta tahab näiteks punkbändis olla, siis ta teeb seda oma emaga arvestaval moel, mitte ei tee see bänd proovi meie elutoas, kui ma magan. No ja üldse, et kuna me armastame teineteist, siis me mõlemad tahame elada nii, et teisel oleks hea. Et mina tahan elada nii, et minu sokid ei ole tema padja peal, ja tema tahab elada nii, et tema sokid ei ole minu padja peal. Ja see viimane kehtib ka paarisuhetes. Näiteks on minu mehel puhtusele kõrgemad nõuded kui mul, aga ma ikka koristan, sest kui ma kedagi armastan, oleks minust meganõme ignoreerida seda, kuidas temal hea oleks. Ma olen 100% kindel, et ma ei korista tema standardi kohaselt piisavalt, aga ma vähemalt üritan anda oma parima. Ja tema üritab anda oma parima, et mulle poolele teele vastu tulla asjadega, mis mulle olulised on. Ja kui üks meist ei annaks, siis ma ei peaks seda vingumiseks, kui teine osapool võtaks teemaks, et kle, äkki üritame ikka nii elada siin, et meil mõlemal tore on. Sest mis muidu selle kooselu mõte üldse oleks?
Kuigi vingumine (või vähemalt nõudmine) on iseenesest teemaks küll. Mu lapse kõige pikem lause on siiani olnud äärmiselt ärritatud toonil käratatud “I SAID ‘COME ON!!!'” 😀 Ma oleks esimese hooga peaaegu bitch, you thought vastu öelnud, aga siis tuli meelde, et tegelikult me peaks siiski positiivselt reageerima kõigile pikematele vestlusüritustele, ja üle küüru andmine ei ole ilmselt mõistlik.
Üldse on ta mõtlemine (ja seega ka sõnavara) veel väga … radikaalne ja binaarne. No näiteks ta oskab öelda “kuum” ja “külm,” pooltoone veel ei ole. “Soe,” “jahe,” “leige” ei ole sõnavarasse jõudnud. Aga näiteks ilu on hakanud hindama. Eile tuli minu juurde ja ütles: “Vaata, ilus!” Vaatasin, kõik tundus täpselt nagu tavaliselt. Ja lähemal vaatlusel selgus, et … Tal oli ühe pöidla otsas minu kihlasõrmus ja teise otsas minu abielusõrmus, kuigi ma arvasin naiivselt, et mul on need suurepäraselt ära peidetud. Igaks juhuks taas kiitsin ja ütlesin, et tõesti ilus, sest taevale tänu, et ta need mulle näha tõi, mitte diivani taha ei peitnud. Ei julgenud neid talt isegi ära võtta, vaid passisin kõrval, kuni ta ise oli nõus need mullitaja vastu vahetama.
Muide, teate, kuidas influentserid reklaamivad igasugu kalleid asju ja siis saate sooduskoodiga nende kaudu veits alet jne? Ma teen nüüd sellele vastupidist asja. Okei, vastupidine oleks vist see, kui ma teilt midagi saada tahaksin, ma lihtsalt ütlen, et Lidlis on 25eurosed massaažipüssid müügil või mis iganes need eesti keeles on. 😀 Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, aga pole raatsinud osta, sest üldiselt need on mitusada eurot, ja no me kõik teame, et see jääks lihtsalt kappi seisma. Sellega siin pole rahast kahju ja pärast trenni on tõesti mõnus neid valusamaid kohti veits täristada.
Aga nüüd sain ma vist tõesti kõik südamelt ära ja lähen magama, sest ma ei tea, kas asi on nohus või milleski muus, aga mu titt on mitu päeva juba teinud sellist nalja, et ükskõik, mis kell ta magama läheb, ärkab ta pool kaheksa või kaheksa (varasema poole kümne asemel). Nii et kui ma ise ka normaalsel ajal voodisse ei saa, olen homme taas väsinud ja pahur ja depressiivne, sest ma olen täiesti kindel, et vähemalt 75% sellest märtsidepressioonist pole mingist kevadeootusest vms, vaid puhtalt magamatusest.
Ma olen siin juba maininud (äkki suisa mitu korda, sest olin põnevil), et mind kutsuti peole, kus dress code: roosa. Ja et ma pole ammu peole saanud. Pidu oli tore ja läksin rõõmuga, aga krt, olin juba unustanud, kui palju tööd peol käimise peale läheb. Ehk siis:
Kuu aega varem tellisin uue seeliku, särgi ja saapapaelad.
Kolm nädalat varem peaaegu lämbusin ja siis õhutasin seda seelikut väljas, sest täitsa lõpp, kus see alguses haises. Ikka tõeline nafta. Ja see polnud mingi minu eri, vaatasin, et seelikute tagasisides selle Amazoni lehel oli ka kirjas, et tore seelik, aga tuleb esmalt paariks päevaks õue jätta. 😀
Kaks päeva varem pesin juuksed ära, et oleks peo ajaks kõige sobivam patside tegemise seis.
Eelõhtul lakkisin küüned ära ja kammisin juuksed läbi (ega seegi pole väike ettevõtmine) + veendusin, et mul on terveid sukkpükse. (Päev varem küünte lakkimine on mu salanipp, sest siis pole vahet, kui ka läheb veits naha peale, järgmiseks päevaks kulub ikka maha. Kohe aru saada, et ma kogenud käega tõeline daam, eks ole? Tegelikult lakin ma küüsi nii harva, et isegi mu laps ütles üllatunult “Roosad küüned!” — ja lisas suisa, et ilusad.)
Peopäeval läksin esmalt sõbrannale külla, et ta mulle patse teeks, sest mul endal jäävad need vildakad isegi siis, kui ma sinna midagi sisse ei mässi. Tema abil sai päris hea tulemuse, ma ütleksin.
No ja siis sattusin istuma teiste daamide kõrvale, kel ka enamvähem samas vanuses (natuke vanemad) lapsed, nii et rääkisime sünnitusjärgsest depressioonist, taastumisest, sellest, kuhu kellegi lapsed sittunud on jne. Ärge saage valesti aru, täiega lõbus oli. Välja arvatud sellel ühel lastetul meie lauas, kes lõpuks püsti tõusis ja ütles, et ta läheb nüüd kuskile mujale. 😀
No ja siis tulin kell 11 koju ära, sest muretsesin, kuidas mees ilma minuta lapse magama saab. Selle aja peale, kui ma koju jõudsin, laps muidugi magas juba igasugu probleemideta. Aga no ma juba nii vana ka, et ei jaksa kaua üleval olla ega ööklubis käia. Mitte et see väga vanusest sõltuks, ma käisin viimati ööklubis Austraalias ja see oli vist ca 15 aastat tagasi ning ega ma ka toda üritust ei nautinud, Malluka rõõmuks läksin — ja siis ta hiljem mõnitas mind ja ütles, et ma ei oska tantsida. 😦 Mitte et ta eksinud oleks, aga … Rude!
Aga see seelik oli täiesti hitt. Mu lapsele meeldis see nii väga, et peaaegu oleksin pidanud roosas aluspesus peole minema, sest ta keeldus seda ära võtmast. Ja jäigi minu lahkudes põrandale röökima. Mitte suurest kurvastusest minu lahkumise üle, vaid suurest kurvastusest selle üle, et ta seelikust ilma jäi. Lohutuseks kõigile kaasa tundjatele võin öelda, et ta sai selle järgmisel päeval omale, nii et selline lõpp hea, kõik hea lugu vist. 😀
Nii et jah, esimest korda kolme aasta jooksul saab välja jooma ja siis ta ka istub nurgas ja räägib sünnitusjärgsest depressioonist. Ja naudib seda! Muuhulgas küsisin daamidelt, et millal mäluprobleemid üle lähevad (nende noorimad olid minu omast pool aastat ja aastakese vanemad), ja sain teada, et veel ei ole läinud. Et siis … Paljulubav.
Täna sissejuhatuseta, sest sissejuhatus ei tahtnud tulla.
Üks inimene küsis hiljuti mu käest, kuidas mul läheb, ja kuigi ma väljendasin, et kõik on nagu kenasti, teatas sinna kohe otsa, et ta vahel mõtleb, et mul peab ikka mu suhtes VÄGA raske olema. Ma tegin muidugi “???”, sest no mis sa ikka sellises olukorras teed, sest tegu oli inimesega, kes pole mu meest mitte kordagi kohanud ega ole tegelikult mul ka mingi bestikas, nii et ta ei tea mu suhtest absoluutselt mitte midagi. Ja selgus, et ta vahel ikka mõtleb, et mul on suhtes kindlasti väga raske, sest ma ei saa oma abikaasaga igapäevaselt eesti keele nalju teha, mis teatavasti on iga normaalse Eesti suhte alustala. Ma ütlesin, et ma pole kunagi arvanud, et üks mees peaks suutma minusuguse nõudliku naise kõiki vajadusi rahuldada, nii et selle konkreetse vajaduse jaoks on mul ometi emotsionaalne afäär Reedaga, kellega ma pidevalt eesti keeles pläkutan. Ta arvas, et selle nimi võiks sel juhul ehk siis pigem “filoloogiline afäär” olla, kui me just teineteisele armastust ei avalda. No vat, ma nüüd ei teagi, armastust ei avalda, aga me oleme erinevatel ajahetkedel mõlemad öelnud, et huhh, mehed on nii tüütud, lapsi peaks kasvatama naistega koos hipikommuunis elades, kust siis vahepeal saab meestele külla seksiretkedele minna. (Ärge saage valesti aru, ma väga armastan oma meest, aga kui mu laps näiteks ütleb “Puuks!”, ütleb mu mees talle naerdes, et ta on täpselt nagu ta ema. Selline võiks ometi üksi elada, eks?)
Nii et ilmselgelt hakkasin ma selle peale mõtlema, mis asi üldse on emotsionaalne afäär. Selles mõttes, et ma saan aru, mis teiste jaoks on emotsionaalne afäär, sest internetis on sellest nii palju juttu olnud — emotsionaalne afäär on miski, mis vähemalt ühe osapoole jaoks kvalifitseerub juba vaikselt petmiseks. Aga minu jaoks isiklikult vist ei ole sellist asja ilma seksuaalse komponendita lihtsalt olemas. Kui räägitakse seksuaalsetest asjadest, on lihtsalt afäär, ka siis, kui neid asju ei tehta. Emotsionaalne afäär on siis see, kui räägitakse tunnetest. Ja no ma saan aru, et need on olemas muidugi, aga ma lihtsalt ei näe sellist asja enda maailmas. Teoreetiliselt muidugi VÕIKS see eksisteerida, ma loeksin seda kindlasti emotsionaalseks afääriks, kui avastaksin, et mu abikaasa kirjutab kellelegi teisele, et ta nii igatseb teda ja ei suuda oodata, millal nad päriselt kohtuvad (ja tunneksin end süüdi, kui ise midagi sellist teeksin), aga ma lihtsalt ei ole kunagi suhtes olnud inimesega, kes oleks võimeline sellist asja tegema. St nad on kõik olnud sellised inimesed (ja ka mina ise olen selline inimene), et sellise igatsuse tekkimine eeldab juba mingi seksuaalse komponendi olemasolu. Et on juba päriselus khm … kätt hoitud või on kas või internetis ka virtuaalseid suudlusi saadetud vms. Ma olen olnud noorena muidugi olukorras, kus suhe arenebki alguses internetis, aga siis oligi see areng väga selgelt ka füüsilisele poolele viitava flirdiga, mitte nagu VVNi “oleme enne kolm kuud niisama sõbrad ja siis vaatame edasi”. Minu puhul ei ole selle aja peale enam mingit vaatamist, selle aja peale olen ma juba kellegi teisega koos. Ainus mees, kellega ma olen enne päris flirdini minekut pikemalt niisama aega veetnud, on mu abikaasa, sest me töötasime koos ja kumbki ei tahtnud raudu tulle panna, enne kui on selge, et asi on seda väärt. Ehk siis minu maailmas ei oleks puhtalt emotsionaalne afäär eriti tõenäoline.
Aga hiljuti näiteks oli juhus, kus keegi kurtis internetis, et naine jäi talle vahele emotsionaalse afääriga. Ja ma siiralt ei saanudki aru, milles see afäär siis seisnes. Sest mees ütles, et naine on selle teise mehega piire ületavalt suhelnud, kuigi “mingeid lembesõnu ega igatsuseväljendusi pole vahetatud”. Ja et “naine saatis talle isegi pilte, mis sellest, et täiesti riietatult!” Nagu jumalauta, MIS PIIRE seal ületati siis? Ma olin nii siiralt segaduses, et võtsin selle isegi oma mehega jutuks, et talle öelda, et mul on nüüd aeg kõik südamelt ära rääkida, selle postituse valguses taipasin, et mul mitte ainult ei ole emotsionaalne afäär, vaid ma olen teda suisa GRUPIVIISILISELT petnud. Ehk siis ma olen enda teadmata vist polüamorist, sest mul on üks selline grupichat, kus on peale minu üks mees ja üks naine. Ja see on selle internetimehe naise chatist ilmselgelt hullem, sest esiteks ütleb see mees enam-vähem iga kord jutu lõpetuseks, et ta armastab meid (ilmselgelt pole ta eestlane), teiseks on täiesti tavaline saata sinna napilt riietatud pilte, sest inimesed jagavad oma fitness-teekonda (mina ise pole ammu jaganud pigem selle pärast, et mul ei ole seda teekonda, mitte selle pärast, et ma viisakas abielunaine oleksin). Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see teine naine on isegi jaganud oma alastipilte, kuigi need olid väga kunstipärased (ja ilusad!), mitte kuidagi erootilised. Hiljuti jagasin mina tema alastipilti (selja tagant), sest ma parajasti teen oma fotodest-videodest varukoopiaid, nii et vaatan üle, mida alles hoida ja mida mitte. Lisaks olen kunagi jaganud ühte ammust-ammust kind of topless pilti, mida ma olen juba aastaid tahtnud taasluua, aga see on iga kord jäänud selle taha, et see pilt oleks vaja taaspildistada veebruaris ja ma olen sel ajal alati paks(em). Oleks mul nii ilusaid pilte nagu selle chati teisel daamil, ma tahaks ka jagada, täiesti ausalt. Kuigi seksuaalseks seal vist ei lähe, sest see mees seal ütles just hiljuti, et ta naine ütles, et kõrvalsuhe on lubatud ainult kunstrindadega mimmuga (väga arbitraarne reegel, aga pole minu tsirkus), ja no kellel seda raha oleks. Abikaasa kuulas mu jutu ära, ütles, et me oleme kõik lollakad, ja pööras oma arvuti juurde tagasi. Raudselt selleks, et enda emotsionaalset afääri edasi arendada! Mulle ei meeldi, kui tihti ta Juhaniga räägib, seal on midagi kahtlast …
Aa, meelde tuli, korra (aastate eest) on ühe abielumehe naine isegi minu peale vihastanud ilmselt just selle pärast, et tema definitisiooni kohaselt oli mul ta mehega emotsionaalne afäär. MINA arvasin, et me mängime malet. Ehk siis mängisin mingi täiesti suvalise ameeriklasega maleäpis malet ja selle kõrvalt ajasin seal chatis lolli juttu. Ja talle vist meeldis seda juttu ajada, sest mina tavaliselt lasin generaatoril endale suvalisi mängukaaslasi pakkuda, aga ta tihti saatis mulle mängukutseid. Eriti tundus talle meeldivat see, et ma olen ateist, sest ta elas bible belt’is. Igatahes me nagu ei saatnud tutipilte (seal isegi ei saanud pilte saata) ega rääkinud koos uue elu alustamisest vms, me rääkisime … Sellest, et päikesevarjutus oli tulemas neil seal ja mis filmid parajasti kinos on jne. Kuni ta naine mulle kirjutas, et minusugune Ida-Euroopa hoor võiks oma küüned tema mehe malendist eemale hoida. Okei, see viimane oli minu nali praegu, sellel tädil ilmselgelt ei olnud eriti huumorimeelt. Igatahes blokeeriti mind ja pidin kibedaid pisaraid valades teistega edasi mängima. Aga jah, ma ei tuleks eales selle pealegi, et ma võiksin olla kade kellegi peale, kellega mu mees internetis malet mängides filmidest või päikesevarjutusest räägib. Kuigi ma kahtlen, kas ta selle chati sisugi luges, sest igal partiil oli oma chat, see oleks päris tüütu olnud. Ju see mees ei tohtinud üldse teiste naistega rääkida vms. Ja ärge saage valesti aru, tagantjärele arvan ma, et mees oli mölakas, sest kui neil omavahel selline reegel juba kord on, on tema asi sellest kinni pidada, kuigi ma ise oma suhtes selliseid reegleid ei teeks. Aga jah, erinevatel inimestel lähevad need piirid väga erineva koha pealt. Kuigi osaliselt on muidugi asi ka selles, et kui kaaslane ei anna põhjust muretseda, siis ei võta ka silma tõmblema, kui ta poes kassapidajale naeratab vms.
PS Varukoopiatest rääkides, siis panen teile südamele, et ärge jätke sellist asja saatuse hooleks. Mul on kogu esimene pool elust läinud, esimese pulma pildid ja kõik noorena tehtud reisipildid jne, sest kõvaketas lahkus ühel päeval ootamatult meie seast. Õnneks on mul selline mälu, et tavaliselt ei ole mul see meeles, otsisin neid hiljuti jälle taga. 😀 Aga ärge olge nagu mina, olge targemad.
PPS Üks poiss trennis esitas mulle sada küsimust treeningplaani koostamise kohta ja ma läksin juba nii õhinasse ning mõtlesin, et täiega hakkan ise ka uuesti korrapäraselt treenima jne. Kuni tuli meelde, et ahjaa, minu ainus eesmärk on ju hetkel mitte kogu aeg vihanevigane olla, aga seegi ei tule välja.
Imestan, et täna ei tehtud. Ehk siis siit on tulemas lühike kirjeldus sellest, kuidas minu ajuga inimene poes käib. Täna oli ohtlik käik, sest ma läksin poodi ilma nimekirjata. Kui see pole ilmselge, siis ma ei saa korraga osta näiteks tänase õhtusöögi ja homse hommikusöögi asju, kui ma pole enne nimekirja valmis teinud, sest muidu jäävad mõlemast pooled asjad ostmata. Aga täna läksin ma poodi ainult selleks, et osta asju, millest õhtul carbonara‘t teha, ja apelsinimahla, sest see oli otsas. Aga poes tuli meelde, et mul on vaja uut juukseharja, sest mul on küll kaks täpselt ühesugust, juhuks, kui üks ära kaob, aga need on … Mõlemad kadunud, sest muidugi on. Proovisin küll otsida, aga ei leidnud, aga see-eest leidsin suveriiete kastist oma Arthro kreemi üles, nii et asi seegi.
Igatahes. Leian mingi nurga pealt juukseharja. ÜHE. Võtan selle, sest mis mul üle jääb, kui muud ei ole, ja lähen igaks juhuks eitede nurka üle vaatama. Selgus, et seal on terve hunnik neid, ma ei tea, miks seal nurga peal üks eraldi oli, mingi konkreetse firma lett vist. Viisin siis selle ühe tagasi, läksin uuesti sinna nurka, käisin seal edasi-tagasi, sest harju oli kokku suisa kolme erineva koha peal. Leidsin siis lõpuks sobiva harja JA kammi (olen ammu tahtnud terava sabaga kammi, et oleks lihtsam Merrule patse teha). Lähen minema, poole poe peal tuleb meelde, et seal olid küünetangid ka ja Sirru lõhkus mu küünetangid ära. Toon endale sealt küünetangid, selle käigus näen meigipintsleid, mis tuletab mulle meelde, et mulle on pintslit vaja, et saaksin ühte särki värvida (sest ma pesin ühte 30 kraadi jaoks mõeldud megaägedat särki 40 kraadiga ja muster tuli maha, nii et ma tahan parandada seda). Nii et nüüd käin ma edasi-tagasi meigileti ja koolitarvete vahel, et parimat pintslit leida. See kõik saab tehtud, hakkan juba tööstuskaupadest ära minema, ja … koperdan kogemata küünelakiriiuli otsa. Mis on täielik õnn, sest selle peale meenub mulle, et mul on tulemas üks tüdrukute õhtu (või mis see hen do eesti keeles on? on ju tüdrukute õhtu?), mille dress code on roosa. Riided on mul selle jaoks juba hangitud, aga vat küünelakk oli veel puudu. (Kurat, seda kirjutades tuli meelde, et oleks pidanud vaatama, kas roosasid juuksekumme või lehve vms ka on, aga no jumal temaga, ehk see oleks juba overkill ka.)
Ehk siis kokku ma käisin julgelt viis-kuus ringi vähemalt selle leti juurde. Ma ei tea, mis pilguga turvatöötajad inimesi jälgivad, aga kui MINA seda tööd teeksin, tunduks see mulle VÄGA kahtlane käitumine. 😀 Aga no kujutage ette, et te peate iga jumala päev sellise ajuga läbi elu minema. Ma nüüd teen tööd ja kammin juukseid edasi, vähemalt üks koht, kus saab multitaskida.
PS Ma elan sellist igavat perenaiseelu, et minu päeva suurim sündmus oli see, et ma pidin NELI munakarpi lahti tegema, enne kui leidsin ühe, kus kõik munad täiesti terved olid. Selkus oli suurem kisma olnud vist või midagi.
PPS Hoopis muul teemal. Võtsin eilse vabaks, et saaksin päeva oma musirullidega veeta. Ja muuhulgas oli seal mängutaos üks pisike (pool-?)prantslanna. Ja mul on Disneypäevadest saadik sees veits see “räägitav prantsuse keel pole ju üldse ilus” suhtumine (just räägitav, sest no kui Clara Luciani või Indila või Zaz laulab, on väga ilus), aga selle tüdruku ema kuulates pidin taas tunnistama, et TEGELIKULT on prantsuse keel vägagi sujuv ja kaunis ja voolav, eeldusel, et selle rääkija pole Pariisist. Ja ma ei tea, miks see mul kogu aeg meelest ära läheb, sest muuhulgas on mul üks lähisugulane prantslasega abielus ja nad elavad väikelinnas, kus samuti minu kõrvale väga meeldivat keelt räägitakse. Aga kui ma mõtlen keelele üldiselt, mõtlen ikka sellele koledale ragisevale Pariisi murdele. Ehk siis teile ka infoks, et tegelikult on prantsuse keel ikka väga imeline.
Eestlastel on ikka õigus, kui nad ütlevad, et ära hõiska enne õhtut. Mul oli TÄIEGA hea meel, et üle hulga aja (kas suisa septembrist saadik?) lõpuks ometi üks kuu, mil ma polnud KORDAGI haige. Nii et otse loomulikult oli mul konkreetselt 31. jaanuaril selline tunne, et ma ei ärkagi. No NII raske oli ennast voodist välja vedada, et Sirru võttis lapse ja ma magasin vist … üheni vms. Siis roomasin ka kohusetundest välja, sest muudkui tiksus kuklas, et peaks ju bossile kirjutama, aga normaalsed inimesed teatavasti ei hoia telefoni magamistoas. Ise mõtlen, et äkki on asi veits selles ka, et kuna massöör pani teisipäeval lõpetuseks kuppe ka, siis ei saanud ma öösel hästi magada, sest selg oli valus, aga no sel juhul oli see lihtsalt see kõrs, mis murdis kaamli selja, sest ega ma ju eelnevatel öödel ka samal põhjusel imeliselt puhata ei saanud. Igatahes naljakas haigus, mul vist pole elus sellist olnud — absoluutselt mitte ühtki sümptomit peale pideva tuumaune ja jõuetuse. Eile oli nii palju parem, et vedasin end ikka hambaarsti juurde (testisin enne igaks juhuks, et koroonat või grippi mööda ilma laiali ei veaks), nii et nüüd ei teagi, kas täna olin jälle audis selle sama haiguse pärast või selle väljatõmmatud hamba pärast. Kahtlustan siiski seda esimest, sest seekord läks nii kenasti, et mul on sellest nüüd ca 36 tundi möödas ja mul pole miski isegi tundlik ega paistes. Algusest peale pole eriti olnud, ühtki valuvaigistit ei pidanud võtma ega midagi. Võrreldes eelmiste tarkusehammastega nagu öö ja päev (kuigi eelmine kord tõmmati ka mitu tükki korraga).
Igatahes olen ma väga pahur, sest mul ei ole aega haige olla, mul on vaja see rada ära ronida. Kes mind Instas jälgib, see ehk nägi, et ma tegelikult tegin absoluutselt kõik raske sellel rajal ära — ja see on nii imeline rada, tehniline JA jõuline. Nii ilus nägi välja, sain seal jalgrattatrikki kasutada ja puha. Aga kuna see oli à la katse 183, siis ei jaksanud ma seda lõpuni ronida, vaid kukkusin konkreetselt viimase natukenegi raske liigutuse peal (kui üritasin pildil ülevalt kolmandasse nukki minna), mille ma olen varem sada korda ära teinud. Nii et mõtlesin, et lähen koju ja magan ning tulen mõne päeva pärast tagasi. Aga selle asemel tõmbasin hoopis lihase ära ja siis jäin haigeks ja … See nii närib sees mul nüüd. Mul on VAJA seda. Aga no isegi mina saan aru, et tasub end korralikult terveks ravida. Kui näete mind nädalavahetusel juba trennis, lööge jalaga ja käskige koju kasida.
Aga lühidalt. Veebruar mul nüüd loomulikult taas ei lähe haigustevaba kuuna kirja, sest see haigus suutis mõlemast kuust tüki ampsata. Nii et lootused on siis märtsi peal. 😀
Ma ei valetanud enne, kui ma ütlesin, et nii valus on, et ei suuda keskenduda. Unustasin suures valutamises ära, millest ma TEGELIKULT kirjutada tahtsin. Käisime nimelt kolleegidega tiimiüritusel ja tegime ise multikaid. Korraldajad ütlesid, et tavaliselt käivad neil küll lapsed, aga meil olevat peaaegu sama hästi välja tulnud. 😁
Väga lahe elamus oli. Meid jagati viieliikmetesse tiimidesse ja kokku oli ca poolteist tundi aega. Selle aja jooksul tuli siis esiteks lugu välja mõelda. Teiseks siis tegelased valmis joonistada, välja lõigata ja “nätsuga” kokku kleepida. Kokku kleepida selles mõttes, et liikuvad jäsemed tuli nii külge panna, et neid tõesti ka liigutada saaks. Sama võib teha ka suuga jne, aga meie joonistasime lihtsalt erinevaid näoilmeid. Kolmandaks pidime joonistama/valmistama taustad. Meil oli ainult kaks tausta, lumine maastik ja soe rand. No ja neljandaks pidime need panema sinna fotoka alla, mis üleval teisel pildil paistab, ning neid vaikselt liigutama hakkama (katsin kolleegi näo kinni, sest ei viitsinud postitamiseks luba küsima minna). Ühes sekundis siis ca 6-7 fotot.
Nagu pildilt näha, oli see krempel juba arvutiga ühendatud, nii et see pakkus võimaluse toimuvat jooksvalt redigeerida. No näiteks lisada eriefekte või maha kustutada pildid, kuhu kellegi käsi kogemata peale oli jäänud. Kõige lõpuks võeti mikker ja hakati asjale helitausta peale tegema. Meie rühma tulemus oli siis selline:
Megalahe üritus minu meelest. Ma ei oska üldse joonistada, aga ikka oli lõbus.
Aga üks hoopis teise nurga alt asi, millele ma seoses sellega mõtlema hakkasin. Või noh, üsna otseselt selle pärast, sest üks töötajatest juhendas meid ja mina siis tegin meie tiimi kahele välismaalasele sünkroontõlget, et nemad ka aru saaksid, mida räägitakse. Selgus, et see tegelane tegelikult rääkis inglise keelt ka, aga ta VÄHEMALT 15 minutit rääkis ainult eesti keeles ja siis ühel hetkel küsis väga selge rõhuga, et kas need härrasmehed VEEL ei räägi eesti keelt.
Minu meelest on Ukraina sõda siin väga selge katalüsaator olnud. Enda peal ka märkan seda, et kui varem läksin kellegi purssimise peale kohe inglise keelele üle, siis nüüd räägin teadlikult aeglast eesti keelt (okei, ainsad erandid on puhtegoistlikel kaalutlustel hispaanlased ja prantslased, sest nende keeli saan ma nii harva praktiseerida). Kusjuures sarnaseid tendentse olen ma märganud ka võõrkeelsete endi seas. Tunnen ju nii paljusid välismaalasi ning mitmed neist on just viimase aasta-kahe jooksul hakanud keeleõpet tunduvalt tõsisemalt võtma. Minu oma abikaasa samuti, kuigi tema puhul mängib muidugi suurt rolli ka see, et ta tahab oma lapsest aru saada. Ta on võõrastega rääkides jätkuvalt väga häbelik (see ei ole tegelikult self-conscious’ile hea vaste, aga ühtki paremat ei tulnud praegu), aga kodus proovime küll lihtsamad asjad eesti keeles ära rääkida. Ja isegi väga juhututtavatest venelaste põhjal tundub mulle, et nad pingutavad rohkem, et eesti keeles rääkida, kui kas või üks eestlane seltskonnas on. Ajad vist muutuvad.
Pärdikute päevaraamat 