Mu hingehobu korskab õllesaali kaertes

Nagu mõni juba teab (Mad oli mulle isegi kingituse saatnud – aitäh, Mad!), on mul täna sünnipäev. Ma olen nii palju söönud, et vihkan end juba vaikselt, sest ma olen tegelikult kurguni täis, aga kõik oli nii hea. Homsest hakkan vist paastuma, sest ei taha enam toitu näha ka. Ilma naljata, muudkui joon vett praegu – ja suhkur lööb peale seda väikest tippu energiataseme ikka korralikult alla. Nii et kuluks ära küll jälle võõrutus. Iseasi muidugi, kas ma hommikul veel sama moodi arvan. Aga selline rahulik sünnipäev, keegi ei oksendanud ja keegi ei saanud tappa. Vanus tuleb peale, noh.

Lisaks sellele oli mul ka kolmas tööpäev uues kohas. Tööst enesest ei saa ma veel eriti rääkida, sest siiani olen peamiselt õppimisega tegelenud, aga räägin siis töökohast. Keskkond tundub just mulle sobiv, näiteks on meil igapäevane plankimisvõistlus (kusjuures ma pole ainus piff, kes kleidi ja sukkpükstega selle jaoks kohale ilmub). Mina olen mõlemal päeval (eile jäi ära) kaks minutit teinud, mis on vastuvõetamatu, sest kodune rekord on mul 3.15, nii et homme testin, kas pükste ja tavaliste sokkidega on parem (minu isiklik teooria on, et sukkpükstega tahavad varbad ikka tiba libiseda). Aga no meil on ka üks asiaat, kes on eluheas vormis ja plangib probleemideta kuus minutit – ja ei võtnud tükkigi mu sünnipäevakoogist, sest ta kartvat paksuks minna. Lubasin juba, et järgmine kord võrdsustame seda plankimisvõistlust sellega, et kui minu katse läbi saab, istun talle selga ja topin vägisi kooki suhu (mulle omaselt näitan ka töö juures kohe oma suurepärast huumorimeelt, seda, mis ma siis ütlesin, kui ülemus lubas kellelegi, et kohtleb mind, nagu ma oleksin one of the guys, ei hakka ma siia kirja panema).

Oih, jälle hakkasin ma trennist rääkima, aga no mõte oli, et üldse hoolitsetakse inimeste füüsilise tervise eest, võimalus soodukaga trennides käia ja eriti odavalt firmas kohapeal massaaži saada jne. No ja nagu te ilmselt taipasite, tehakse rõvedat nalja, nii et hea kodune tunne on. Peamine probleem on hetkel see, et uut informatsiooni on nii palju, et ma olen kõik need õhtud järjest koju jõudes täiesti KURNATUD olnud, sest no aju ei jaksa lihtsalt täistuuridel töötada kogu aeg. Olen praegu mitu päeva järjest täie hooga ainult lugenud, lugenud, lugenud. Rääkimata sellest, et absoluutselt kõik on uus, isegi töövahend on Mac, nii et pean pisut ümber õppima ja ei tööta igal pool automaatselt need samad nipid mis Windowsiga arvutites, kuigi olulisimad igapäevaselt kasutatavad asjad on muidugi nüüdseks selged (no ja kuvatõmmiste tegemine, mida minu töös pidevalt vaja on, ON siin lihtne, ja ilus on see ka, selles mõttes ei saa kurta).

Inimestest. Kõige ägedam oli esimesel päeval see, et neil on seal PÄRIS GURU. Nagu ma ei tee nalja, sellist asja ei mõtleks välja. Neil on seal pikajuukseline habemega indialane, kes küsis minu käest väga rahulikult, mis spordiga ma tegelen, ja siis ütleb, et tema hobi on see, et ta üritab 24 tundi päevas mediteerida. Iga päev ei tulevat välja, aga parematel päevadel läheb päris kenasti. Point siis selles, et mediteerimine on oma olemuselt teadlik olemine / hetke tajumine ning selleks ei pea jalad risti maas istuma ja silmi kinni hoidma, kergem on lihtsalt, kui uut infot kogu aeg juurde ei tulva. Aga no kõik mungadki räägivad, et vabalt võid nõusid pestes jne ka mediteerida, mul oli näiteks üks tore japsist sõber, kes koristas ja tegi süüa jne väga meditatiivselt, oli näha, et keskendub hetkele. Seda sain ka kohe teada, et mina ei jõua valgustuseni, sest ma söön kana ja teisi elusolendeid süües ei saagi tõelise mõistmiseni jõuda. Mis on ilmselt ka tõsi, aga ma olen praegu oma poole kohaga valgustusega ka suht rahul, kõik ei peagi kohe nirvaanasse trügima.

Ahjaa, see tüüp, kes plankimiskunn on – tema nimi tähendab eesti keeles raudsüdant, iidne sõduri nimi. Suhtumine on ka selline omapärane. Madile ta raudselt meeldiks. Nii et huvitavaid tüüpe on siin küll ja veel. Ehk siis mina olen megarahul, kõik on imelikud, nagu ma isegi.

Mis ma olen õppinud? Kui mitte ainult sellest firmast rääkida, siis olen viimase poole aasta jooksul õppinud näiteks seda (õnneks ainult ühe sõbraga rääkides), et kui jutuks on raspberry pi, ei tasu rõõmsalt käsi kokku lüüa, sest süüa saab, sest see pole mitte vaarikapirukas, vaid pisike (ühest trükkplaadist koosnev) arvuti. Mis iseenesest on lahedam kui vaarikapirukas, aga mulle meeldib teada, miks ma parajasti käsi kokku löön. Aga ka siin olen ma nende paari päevaga juba metsikult õppinud tehnilise inglise keele, erinevate programmide ja tehniliste nõuete kohta. Tahaks selle nädala lõpus või järgmise alguses juba päriselt midagi TEGEMA hakata.

P.S. Nüüd võin julgelt öelda, et “Ameerika jumalate” sari on MEGAÄGE. Kõigile soovitan.

Häda ja viletsus

The bravest dog ever 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tean, et mul on niigi hästi läinud oma koeraga, sest nii ta iseloom kui ka tervis on üsna head, aga vaikselt hakkavad ikkagi tekkima igasugused vanusega seotud tervisehädad. Mul oli siin vahepeal see kahe tööpakkumise vahel valimine ja lõpuks otsustasin Tallinna kasuks (eks ma tööst kirjutan natuke hiljem pikemalt, kui see jälle peas natuke tähtsam tundub ja ma enam nii mures pole). Sealses korteris on kass ka, nii et pakkisin viimaseid asju ja plaanisin Atu homme juba Tallinnasse viia, et nad teineteisega harjuda saaks. Aga täna käisime vaktsineerimas ja selle käigus avastati (taevale tänu, et tuttav arst ja taipas/julges patsutada jne) piimanäärmekasvajad. Nii et esimese asjana hoopis homme vereproovile ja järgmise nädala reedel operatsioonile. Parimal juhul on tegu lihtsalt 400-500-eurose väljaminekuga ja pärast seda saab tervis kähku korda ning saab veel mitu aastat õndsat vanuripõlve nautida.

Kehvemate juhtude peale hetkel veel ei mõtle. Saan aru küll, et koerte puhul tuleb mõelda üldise seisukorra peale, sest ühel hetkel öeldakse koera kohta täpselt nii nagu ühele minu (tunduvalt vanema koeraga) tuttavale: “Teie koer on põhimõtteliselt surnud, ainult süda veel lööb.” Minu koeral on see silmahäda, aga muidu on ta tervis igati korras. Sugulased kurtsid küll, et kuulmisega on probleeme, aga seda ma just eile testisin – ta kuuleb seljaga minu poole olles nii vaikset vilistamist kui ka sosistamist, nii et tundub, et seal oli tegu pigem huvipuudusega (“ei kuule kutsumist” ja “ei pea seda oluliseks” võivad kõrvaltvaatajale üsna sarnased välja näha). Jalutada jaksab, vajadusel trepist käia jaksab jne, energiapuudus veel probleeme ei tekita. Nii et usun, et ta saab selle opiga kenasti hakkama ja õitseb edasi.

Ja vaadake, kui julge ta hobustega oli, ainult esimese nuusutamise ajal oli saba ettevaatlik, pärast seda (noole peal saab paremale vajutada) oli juba igati vahva, sai niisama ringi vahtida ja puha, üldse ei kartnud. Kaugemal oli agilityrada ka, proovisin Atule näidata, et ühest torust võiks läbi ronida. Ta leidis, et kui mul on hädasti vaja, et keegi sealt torust läbi roniks, võin ma seda ise teha. Sinna sisse saaks teda küll ainult toiduga, mida mul parajasti ei olnud. 😀 Aga no ei näe ju välja nagu mingi kõbi, vastupidi, näeb välja nagu igati kõbus.

need on need EKRE pereväärtused

Just need. Naised võiksid moraalsed olla ja mida kõike veel, aga kuni mees lahutama ei hakka, on ta ideaalne, sest ta ju ei lahuta. Ta “hoiab peret koos”. Mart Helme ei öelnud mingi häbitundega, et sai naist petetud, tema meelest on see normaalne. Oleks naine teda petnud, vat siis oleks patt. Mis petnud, oleks ta naine TEMA petmise peale lahutuse algatanud, vat SEE oleks patt. Aga see, kui mees Piibli kümmet käsku eirab, sellel pole kristlikku või mittekristliku eluga midagi pistmist. Patsutame üksteisele õlale ja elu läheb edasi.

Nüüd enam üldse ei imesta, kuidas Võrno ka nii kenasti neile erakonda sobib. Järgmistel valimistel siis kõik kenasti vutt-vutt kastikeste äärde, et sedelil kristlike ja ülimoraalsete (loomulikult mees-) kandidaatide numbrit valida.

Ma põlen

Tegin eile saatusliku vea ja veetsin oma koeraga aega. Jõe ääres. Palju. Maikaga. Nii et tulemus paistab esimesel pildil. Täna üleni punane ja sügelen. Käisin hommikul esimese asjana apteegis aaloekreemi järel. Muidu polekski nii hullu, aga täna oli mu viimane töövestlus kõrgemate bossidega (reedel saab nüüd otsustatud, mida ja kus tulevik toob), nii et ilmselgelt ei saa sinna sellise näoga minna. Seega helistasin terve hommiku paanikas ilusalonge läbi, et leida mõnda, kus lavameiki tehakse, et seda vähinahka kinni katta. Te ei kujuta ette, kui raske on lambist jumestajat leida, üldiselt on need ikka ettetellimisel jne, nii et olin megarahul, kui Kristiinest ikka ühe leidsin.

Ja täiega hea töö – on küll paks meigikiht, aga ei paista oluliselt paksem kui neil piffidel, kes igapäevaselt meigituna ringi käivad. Ma manitsesin, et ma pean tagasihoidlik välja nägema, nii et ta eelkõige kattis mu parmupäevituse kinni, aga värvikasutusega hoidis end kenasti tagasi. Ja need mõned tunnid, mis mul vaja oli, püsis küll peal, mis sellest, et ma vahepeal nina nuuskasin ja sõin ning muid sihukesi jumalavallatuid asju tegin.

Ahjaa, et te jumala eest ei arvaks, et ma spordisärgiga läksin töövestlusele, hiilisin sel kiirel hommikul veel enne juuste kammimist salaja korterikaaslase sassis tuppa kleidist (ehk küll mõne staarblogija meelest persest väljatõmmatud, aga ikkagi oma!) pilti tegema, sest seal oli parem valgus. Kui vahele jään, lüüakse ilmselt hambad välja. Aga sihuke ta mul oli (hakka või peeglit pesema, jumala eest):

Nii et nüüd siis ootame. Nagu öeldud, enam ei lähe kaua, nii et eks jagan varsti teiega ka. See on natuke nagu abielu. Mitte selles mõttes, et 50% läheb aia taha (seda ilmselt ka), vaid selles mõttes, et mõlemad osapooled peavad aktiivselt valima ja mõtlema, mis just neile parim variant oleks ja millega nad oleksid valmis leppima. Mul enda jaoks on umbkaudu paika pandud, mille alusel mina valikut teen, eks näis, mida nemad arvavad.

P.S. Vaatasin “Ameerika jumalate” esimese osa ära. Natuke oli kaasajastatud, aga siiani üldiselt täitsa raamatutruu – mis pole muidugi üllatav, sest Neil Gaiman tegi sarja loomisel aktiivselt kaasa. Raamat oli selline … aeglane, aga samas kaasahaarav ja samas üsna hullumeelne. Esimene osa oli selline heas mõttes sürreaalne, tabas seda olustikku üsna hästi. Samas tahaks loota, et tempot edaspidi siiski veidi tõstetakse (mis oleks tavapärasem, üldiselt on nö sissejuhatav osa rahulikum, et kõik järje peale saaksid, enne kui gaas põhja vajutatakse). Nii et vaatan vähemalt ühe osa veel, enne kui pikemalt kirjutama hakkan. Praegu ma nii põlvili maas ei ole, kui näiteks Westworldi vaadates, aga osaliselt on asi kindlasti ka selles, et teadsin, mida oodata.

P.P.S. Päeva teadusuudis tuleb minu lemmikteadlase blogist, kus seekord räägitakse väljaheidetest. Kas sina oled kirja pannud, mitu julka su lemmikloom tavaliselt korraga väljutab?

Tagasivaade praktikale, edasivaade tulevikule (et mitte öelda tulevikuvaade)

Meil oli eile praktika viimane päev, nii et selline viisakam koogisöömine (ei-ei, mina sõin ikka viinamarja) ja muidu pidulikum üritus. Ma panin isegi kenasti riidesse, saime juhendajalt tagasisidet jne. Minu oma oli pm, et “loll sa ei ole, aga keskendumisvõimega peab vaeva nägema.” Mis, nagu te kõik teate, on sada protsenti tõsi (kui ma nüüd selle loll olemise koha pealt võin iseenda saba kergitada). Siingi olen ju kirjutanud, kuidas ma üritan tegeleda produktiivsuse suurendamisega. Natuke on isegi kasu olnud, oskan tiba kavalamalt end tööle meelitada, ja jõulisemalt sundida, aga päevad ei ole vennad ja tavapärasest rutiinist väljas (ERITI stressisituatsiooni sattudes) läheb alati tiba auru selle peale, et end üldse korralikult tööle saada.

Lahkumiskingitused ja embamised-käesurumised olid ka. Tieto kinkis meile logoga pudeli ja termokruusi. Teiste kohta ei tea, aga mina olin küll täiega sillas, sest esiteks oli mul uut veepudelit just vaja ja teiseks olen ma nii aeglane jooja, et kohv tee läheb alati tassis külmaks, enne kui mul isegi pool joodud on. Ilus värvilahendus ka, kuigi päris elus on need ikka päris rohelised, mitte sinised, nagu mu telefon valelikult väidab.
20170418_143012-e1492516145667.jpg

Ja meie kinkisime oma juhendajale karika. Ma selle pilti ei pane, sest ma ei viitsi töödelda, aga täisnime peale jätta pole ometi viisakas, äkki ta ei taha teie tähelepanu keskpunktis olla. Aga olgu öeldud, et oli sihuke parima juhendaja karikas. Tundus, et talle meeldis. Äkki lihtsalt naeratas viisakalt, mine võta kinni.

Negatiivse poole pealt tahaks kirja panna, et kuigi isegi kõik poolvõõrad inimesed käisid kallistamas ja edu soovimas, varjus meie tööruumi seksikas venelane häbelikult kööginurka. Kas ma näen tõesti nii ahistaja välja? Oleks korragi teda katsuda saanud … Mina olin omalt poolt KÕIK teinud, pea igal hommikul suutsin ikka “tere” suust välja suruda, kui teda nägin. Tema nagu üldse ei hooliks …

Aga pole midagi, küll ma sellest räägin terapeudiga pikemalt. Mis mu üldmulje nüüd tagasivaates siis praktikast on? Kas ma võiksin homme nooremarendajana tööle asuda?

Teisele küsimusele on minu vastus hetkel kindel ei. Nii palju, kui teiste inimestega rääkinud olen, tundub, et kogu praktika peale on ehk paar inimest, kes selleks hetkel valmis on (kuigi mingisse ametisse tööle saavat väidetavalt ca kolmandik, aga seda oskan paari päeva pärast täpsustada). Aga ma arvan, et keegi peale kõige nooremate ei uskunudki, et meist 14 nädalaga karmid arendajad tehakse, reklaam on reklaam ja reaalsus on reaalsus, eks. Seda enam, et kursuse aluseks on osaliselt eeldus, et kõigil on rikas Kanada onu, kes neid kursuse jooksul üleval peab, nii et päeval käid koolis ja õhtul kodus kordad või töötad iseseisvalt. Mina läksin sinna eelkõige sooviga a) näha, kas programmeerimine üldse sobib mulle, ja b) targemaks saada. Programmeerimine on jätkuvalt huvitav ja hulga targemaks sain ma ka. Nii et minu jaoks täitis kursus oma eesmärgi.

Mis mulle isiklikult ei sobinud, on praktika ülesehitus. Teoorias õppisime Javat, eks. Praktika ajal ei töötanud me Javaga, ega isegi mitte õppinud JavaScripti, vaid pidime viimasega kohe tööle hakkama. Ma olen süstemaatiline inimene, ma ei oska kuskile sukeldudes kohe kroolima hakata, ma pean enne kaldal soojendusharjutusi tegema. Mis oli maailma kehvim näide, sest ujumine on see üks asi, kus ma iial sooja pole teinud, aga saate aru küll. Kui ma õpin uut keelt, ükskõik kas inim- või programmeerimiskeelt, tahan ma enne enda jaoks tabeleid ja diagramme joonistada ja lihtsamaid konstruktsioone läbi harjutada, et seeläbi keele loogikale pihta saada. Siin anti meile ette täiesti valmis olev süsteem (st tehti seda, mida koolis kunagi ei tehta, näidati meile “halba” varianti ja öeldi, et ärge teie nii tehke, sest see süsteem oli osaliselt aastast 2006) ja öeldi, et õppige tundma. Minu meelest eeldaks see kasulikumaks toimimiseks natuke rohkem eelteadmisi, kui meil oli. Kuna ma praktika esimese poole ajal tegelesin selle hiiglasliku tõlkega, sest mul on kulukad hobid, nagu söömine, ei jäänud kodus eriti seda diagrammijoonistamiseaega ka + olin pool ajast kurnatud. (Kõige kurvem on see, et selle rabelemise tulemusel mul PRAEGU on raha, aga kui uue praktika algus kuu aega edasi peaks lükkuma, olen ma jälle vaene ja pean ikkagi selle kõrvalt kohe tõlkima ka.) Nii et ma ei ole enda sooritusega sugugi nii rahul, kui võiks, sest ma tean, et ma oleksin pisut paremaks võimeline. Praegu oli natuke liiga tihti selline treenitud ahvi tunne, et guugelda ja kopi ja peisti, aga tegelikult aru tihti ei saa, miks see uus rida nüüd asja paremini tööle paneb. Ma saan aru, et kasulik on ikka, sest ühel hetkel tekib süsteem ja tunnetus, aga ma olen ikka seda tüüpi inimene, et teooria ja praktika peavad käsikäes käima, kummastki üksi jääb natuke väheks.

Küll aga olen ma jätkuvalt väga rahul praktikafirmaga ja juhendajaga, kes tõesti andis oma parima, et üritada meile midagi selgitada ja meid jõudu mööda harida. Ta oli suisa nii abivalmis, et andis meile praegu ülesandeks ussimängu tegemise ja lubas sellele tagasisidet anda (kuigi ametlikult on praktika ju läbi). Nii et Kauri ei jõua ma ära kiita, tema on väga tore. Hammustamiseks antud tükk oli lihtsalt minu jaoks konkreetsel ajahetkel natuke liiga suur, et seda kõige mõnusamalt ja kasulikumalt läbi närida.

Samuti olen ma rahul sellega, et saan nüüd programmeerimisest tervikuna hulga paremini aru ja kujutan nüüd ette, kuidas seda iseseisvalt edasi õppida – mida ma kindlasti kavatsen teha, kui mul ei õnnestu kohe IT-ga seonduvale tööle või järgmisele praktikale minna. Kuigi esimesel juhul oleks see ilmselt mitte otseselt programmeerimisega seonduv töö, nii et ka selle kõrvalt tahaks programmeerimisoskuste süvendamisega jätkata, et minustki ühel päeval asja saaks. Praegu on uus Pythonikursus ka pooleli, testid on mul tehtud, aga esimese kahe nädala ülesanded kõik tegemata, mõtlesin, et teen rahulikult, kui enam praktikaga tegelema ei pea, saab keskenduda. Iseenesest lubati meile koolitusel, et kedagi ilma peale ei jäeta ja vajadusel saadetakse järgmisele praktikale edasi (mis oleks ka TÄIEGA äge), aga koolitusfirma koosolek on alles homme. Nii et ilmselt oskan mõne päeva pärast juba hulga täpsemalt rääkida, mis minust edasi saab, praegu laperdan nagu leht tuules, ei tea sedagi, kuhu linna ma satun. Mitte et see mind ennast väga segaks, hakkan nipernaadieluga juba vaikselt ära harjuma. Kas võõrustajad ka nõustuvad, ei tea, nii et neljapäeval lähen ilmselt vähemalt mõneks ajaks oma koju tagasi, sest otseselt kohustusi hetkel Tallinnas pole.

Aga kõik IT-koolitust puudutav on niivõrd lai teema, et kui ma unustasin midagi kirjeldada või kui teid mõni asi täpsemalt huvitab, siis küsige ja vastan. Kokkuvõtlikult oskan ainult öelda, et äge oli, tahaks veel. 😀

Narkomanõ

Teen alustuseks kohe ära oma esmaspäevahommikuse feministliku vigina. Jälgin mina ühte joogapiffi internetis, kes oli rase, eks. Nüüd enam ei ole, sünnitas viis päeva tagasi. Ja ma juba enam ei suuda, lõpetasin ära ta jälgimise, sest minu jaoks on see, mida selle lapsega tehakse, NII kohutav. Esiteks mässiti talle juba sünnitusmajas roosa lehv ümber pea, sest otsekohe on ju vaja selgeks teha, et ta on naissoost – see trend on muidugi jätkunud, ka iga jätkuva pildi peal on tal mingi lehviga (iga pildi peal mõistagi erinev) asi peas, sest naiselikkus. Miks peab mingi pisike krimpsus ploom juba naiselik olema? Eile, kui piff oli ametlikult neljapäevane, lakiti esimest korda küüned ära … Isegi soorolle kõrvale jättes – miks talle keemiat peale määrida, kui tited on tuntud selle poolest, et kogu aeg on sõrmed või varbad suus? No tõesti ei taha ootama jääda, kas esimene kulmukitkumine tuleb sel nädalal või hiljem. Ja ma trükin seda praegu lakitud küüntega, aga see on siiski minu vaba valik ja minu enese tahte väljendus, et need värvilised on. Miks peab seda ometi tegema tombule, kes ise ainult und, toitu ja kallistusi tahta oskab …

Aga toitumisest. Te ei kujuta ette, kui raske nädalavahetus oli. Esimesed kümme päeva polnud suhkrus üldse probleemi, koogid jms väga ei tõmmanudki, suhkruvajaduse sai puuviljadega kenasti rahuldatud, aga see ilma kohvita elamine tahtis küll ära tappa. Esimesed paar päeva olid rasked, siis sain kenasti nädal aega selle asemel vett juues hakkama ja terve eelmise nädala olin valmis kedagi kohvitassi nimel tellisega lööma. Korterikaaslased teevad hommikuti kohvi (ma pole kunagi hommikukohvi kodus joonud, ikka esimene tass alles tööl) ja selle lõhn tundub nüüd kuidagi eriti tugev. Ürita ise hommikul mediteerida, kui süljenäärmed vaikselt tööle hakkavad.

No ja reedeks jõudis kohale ka METSIK magusaisu. Ostsin viinamarju ja maasikaid, aga miski polnud nagu päris see. Ma ei tea, kas üldse keegi on nii pahura näoga viinamarja söönud varem. 😀 Olin täiega mures, sest pool kuud on alles ees + ideaalkaalust ka veel parajalt puudu. Mis ideaalkaalust, isegi sellest kaalust, millega ma oleksin valmis elama, on veel pool kilo puudu. Aga pidevas kreivingus (eestlastele – selles narkomaanidele omases ihas) ka ei tahaks olla.

Õnneks ärkasin täna täiesti uuelt lehelt. Ei ole mul magusaisu, kohvilõhn tundus meeldiv, aga mitte meelitav, üldse on kõik pöörfi. Äkki elan ikka üle selle kaks nädalat.

Ahjaa, mul pole õrna aimugi, mis tulevik toob, sest homme on viimane praktikapäev. Dun-dun-dun ja salapärane muusika.

Kuidas kandideerida EKRE ridades, Hannes Võrno näitel

Mõtlesite, et vastus on, et ela vaga elu ja hoidu patust? Oh ei, otse loomulikult, mis kristlikul erakonnal sellest, kui sul kuulus nägu on ja sa viitsid pagulasi sõimata.

Retsept on väga lihtne. Ela 20 aastat patus, st hoora Jumala ees oma liitu kinnitamata naisterahvaga, sigita talle abieluväliselt 2 last, kirjuta raamat sellest, kuidas sa missioonil end peaaegu täis oleksid lasknud, kuigi ise väravastki välja ei saanud – ja kõige selle kõrvalt kiru internetis innukalt pagulasi. Rohkem polegi vaja.

Variserid, variserid igal pool.

(Pilti laenasin sõbralikult Delfist.)

  • Rubriigid