faith

Rohkem hoolimist ja mõistmist oleks vaja

Otsus oli, et politseinik on guilty on all counts, uskumatu

Istusin eile õhtul üleval, sest ootasin Derek Chauvini kohtuasja otsust – see on selline teema, kus isegi minu tutvusringkonnas Eestis on inimesi, kes siiralt leiavad, et ei ole vaja siis korda rikkuda, pole ka ohtu, et mõni politseinik sind ära tapab või kuskile suruma hakkab. Mind siiralt huvitab, et kui sul on selline seisukoht, kas sa siis tõesti arvad näiteks, et igati normaalne oleks olnud, kui Eesti Politsei oleks räuskava Silvia Ilvese kõhuli väänanud ja talle põlve kaelale surunud? Või siin peaks ikka teised reeglid kehtima, sest no ikkagi valge ja naisterahvas? Sest tuletan meelde, et George Floyd ei röövinud seal ka panka, mõlema juhul käib jutt ikkagi sellisest pisipättusest, ainus erinevus, et me kõik oleme videodest näinud, et Silvia Ilves tõesti rikkus korda, aga tänase päevani pole keegi suutnud tuvastada, kas George Floydil üldse oli valeraha (mis tähendab, et ilmselt polnud).

USAs on suhtumine selles mõttes väga polariseeritud, et üldiselt käiakse mööda oma poliitilist joont, uudisesse eriti süvenemata. Näiteks eelmisel nädalal kisasid kõik demokraadid, et politsei tapab taas LAPSI, sest … politseinik lasi maha 13aastase jõuguliikme, kes polnud mitte lihtsalt relvastatud, vaid oli juba kõmmutama hakanud. Aga üldine reegel on olnud siiani, et kui sa oled demokraat, siis politsei on alati halb, aga kui sa oled konservatiiv, siis politsei on alati hea ja ära siis riku ühtki reeglit, ükskõik kui pisikest, kui kuuli ei taha saada. See suhtumine on nüüd muidugi hiljutiste sündmuste järel veidi muutunud. Näiteks Blue Lives Matter inimesed olid ikka väga vaiksed, kui nende mõttekaaslased Kapitooliumi ees ühe politseiniku ära tapsid, ja pole ka hiljem enam selle hüüdlausega eriti vehkinud, sest neile ei meeldinud mõte sellest, et Kapitooliumis märatsenuid hiljem karistama hakati, mis sellest, et tegu oli valgete konservatiividega. Tegu ja tagajärg võiks ikka neile teistele jääda, eks ole.

Igatahes mina olen kindlalt veendunud, et kui sa üritad riigipööret korraldada või politseiniku läheduses kõmmutama kukud, siis on selle korrektne nimetus suicide by a cop ja siin ei saa väita, et politseinikud on mõrtsukad. Eesti Politsei üritaks muidugi isegi sellises olukorras kõik elusalt kinni võtta ja see on kiiduväärne, ei vaidle vastu. Aga kui sa tegeled mingite pisipättustega, siis peaks sul olema õigus elu ja tervisega pääseda ka juhul, kui sa tšellopoognaga relvastatud oled ja/või politseinikele ilmaasjata näkku karjud. Jah, su käitumine pole viisakas, jah, ma mõistan selle hukka, aga au ja kiitus Eesti politseinikele, kes on siin viimaste meeleavalduste käigus taas näidanud, kui suurepärane väljaõpe neil on ja kuidas meil ei valita politseiametisse inimesi kergekäeliselt.

Selle pärast ongi mul viimastel nädalatel olnud väga kurb lugeda, kuidas meeleavaldajad, kes muidu räägivad heast energiast ja armastusest ja millest kõigest veel, on täiesti valimatute sõnadega sõimanud politseinikke, kes teevad kõigest oma tööd. Siinkohal on süüdi ka ajakirjanikud, sest muuhulgas nägin ka näiteks Facebookis pealkirja selle kohta, et politsei ei lasknud Silvia Ilvesel hümni lõpuni mängida – ja kui sa tegelikult video käima paned, selgub, et politseinikud a) kuulasid, mida Ilves neile ütleb ja b) lasid tal seejärel hümni lõpuni mängida (ja see on väga selgelt kivi ajakirjanike kapsaaeda, Ilves ise seda ei väitnud, see on mingi ajakirjanike omalooming). Täpselt sama teema kõigi nende pealkirjadega teemal “omg, politseiriik, politsei PEKSIS PURUKS lapsevankri ja MURDIS mehe ninaluu” – ja siis sa vajutad lingile ja näed, kuidas igati rahulikud politseinikud kedagi katsumata selgitavad, et nii ikka hästi ei sobi. Lisaks muidugi (teadlikult?) eksitav keelekasutus, näiteks kui Tarvo Alev kirjutab, et eriüksuslased takistasid teda “füüsiliselt välja liikumast” — seda lugedes jääb mulje, et teda hoiti jõuga kinni, tegelikult seisid suured tursked mehed ukse ees ja muidu nii julge issi isegi ei üritanud sealt mööda trügida, nii et keegi ei tea, oleks teda takistatud või mitte. Merje tegi ühest sellisest videost väga hea ja põhjaliku ülevaate.

Nii palju, kui mina olen näinud, on politseinikud olnud seal eelkõige nende endi kaitseks. Alguses ei teadnud keegi, kas nende hulgas on provokaatoreid või mitte, nii et selge see, et eriti hiljutiste välissündmuste taustal on politsei kõrgendatud valmisolekus. Ja ma ei mõtle hetkel mitte niivõrd Kapitooliumi sündmusi, vaid seda, et väidetavalt valmistub Venemaa Ukrainat ründama — see ei pruugi üldse tõsi olla, aga selge see, et meie politseiamet on sellises olukorras võimalikeks provokaatoriteks valmis. Nii et mul tekib küll küsimus, et kas inimesed, kes ei saa aru, miks eriüksus kohal oli, ei loe üldse välisuudiseid? Või nad lihtsalt teesklevad, et ei saa aru? Kahtlustan seda viimast, sest oleks nad tegelikult politseinikke kartnud, poleks nad oma lapsi kaasa võtnud. Inimesed võtsid lapsed kaasa, sest nad teavad, et politseinikud võivad neid noomida, aga sellega ilmselt kõik ka piirdub. Aga miks selle kõige juures “vastasmeeskonda” nii väga vihata? Kõige vastikum minu jaoks oli naisterahvas, kes karjus, et “vägistavad”. Me räägime ühest kõige hullematest inimsusevastastest kuritegudest ja selle väljendi kasutamine mitte ainult ei vähenda selle sõna väärtust, vaid solvab meie politseinikke. Aga samas ka Merje blogis tutvustatud Tarvo Alas (ma ei lingi ühe isa blogi, ta ei vaja lisaklikke), kes räägib, kui mõnus energia ja soojad südamed ikka meeleavaldusel ja veganklubis on … See on ju väga tore, et on, aga äkki prooviksime kas või vähemalt üldist viisakust säilitada ka nende inimeste suhtes, kellega me ei nõustu? Meie asi on kultiveerida seda mõnusat energiat igal pool enda ümber, aga selle asemel kasutad sa politseinikute kohta väljendeid nagu “täissöönud”, “elukad”, “ajud treenimata”, “seadusebandiidid”, “lehmad karjas”, “näod kaetud kaltsudega” jne, lõputult ja lõputult ja lõputult. Dude, you are not passing the vibe check here.

Roosabanaanike being chill

Eriti ebameeldiv üllatus on minu jaoks siin olnud Silvia Ilvese käitumine, sest ta on siiani jätnud alati sellise inimese mulje, kes elab ise ja laseb teistel ka elada. Mind isiklikult üldse ei huvita, kas keegi teine kannab maski või käib meelt avaldamas jne. Kui keegi rikub seadust, siis küll politsei sellega tegeleb, aga ma ei käi kedagi internetis sõimamas, sest no milleks. Iga inimene teeb ise oma valikuid. Aga see, kuidas Silvia ühe suupoolega räägib internetis armastusest ja kokkuhoidmisest ning samal ajal sõimab valimatult politseiametnikke, kes lihtsalt oma tööd teevad, on rõve. Ja no üldse tundub, et ta on astunud mingisse raevukasse võitlusesse pimeduse jõududega. Lisaks sellele, et ta sõimab politseinikuid, sõimab ta ka inimesi, kes pole tema kohta midagi halvasti öelnud ja kelle ainus viga on see, et nad … peavad piirangutest kinni:

Ehk siis mina olen nüüd piiranguid nautiv ja mugavaks muutunud inimene, lihtsalt selle pärast, et ma pole Toompeal räuskamas? Ma igatsen väga trenni, igatsen väga ehituspoodi, ma lihtsalt olen seisukohal, et kui teadusnõukogu ütleb, et piiranguid on vaja, siis ju on piiranguid vaja, ja pole minu asi vaielda. Just-just, olen mõtlemisvõimetu lammas, kes usaldab selles olukorras valitsust, sest ma olen ise koroonat põdenud ja tean omast kogemusest, kui ebameeldiv see oli. Ma olen nõus, et ajakirjandus on käitunud ebaeetiliselt (eriti Kroonika viimane artikkel, mis oli vist avaldatud täiesti Silvia teadmata, oli juba suisa tülgastav, aga taas, ma ei hakka saasta linkima). Aga see ei tähenda, et sa peaksid tühja koha pealt solvama inimesi, kelle ainus “süü” on see, et erinevalt sinust peavad nad piirangutest kinni.

Ning milleni ma tegelikult jõuda tahtsin … Jah, need seitse lõiku olid lihtsalt sissejuhatuseks. Kõige vastikum asi minu jaoks on see, kui naised ise teisi naisi alatult ja alusetult ründavad. Ülemisel pildil näiteks on roosabanaanike, kes armastuse ja hoolimise koha pealt tegi meile kõigile pika puuga ära. Ta läks üritusele maskipooldajana, hoidis vahet, kandis maski jne, aga mis kõige olulisem — ta EI öelnud mitte kellelegi halvasti. Jah, väitles, aga viisakalt. Sõnum, mida ta edastas, oli läbinisti positiivne jne. Ta ei tundnud vajadust oma “vastaseid” sõimama minna või nende suhtes ebaviisakalt käituda, mis sellest, et juba kohapeal sõimati teda kondikubuks jne. Ning Silvia Ilves tegi tema kohta mitu instastoorit ja lisaks avaliku Facebookipostituse, kus kirjutas, et:

Naine, ära dissi teisi naisi

“Ründasid”? Ma olen valmis kihla vedama, et kui Silvia ütleb “ründasid”, mõtleb ta tegelikult “läksid sinna ja rääkisid”*. Mis asi see on selle täiesti testeerilise keelekasutusega? Miks te devalveerite neid sõnu. Mul on juba raske midagi tõsiselt võtta, mis teie sõrmede alt tuleb, sest 99% ajast on see täiesti tühi mulin. Ja juhuks kui keegi ei tea, siis selline teise naise napi riietuse “ründamine” pole mitte ainult alatu (sest mida muud sõnumi asemel välimusele keskendumine on?), vaid ka silmakirjalik, sest tema ise paneb oma avalikku Instagrammi ju selliseid pilte:

Enne 🦄 ja muude loomadega ähvardamist mõelge sellele, et a) lingin pilti inimese avalikult kontolt; b) ma ei teeni sellega mitte punast pennigi; ja c) ma ei ole ajakirjanik, lihtsalt kodanikuühiskonna aktiivne liige

Rääkimata sellest, et saateteksti põhjal tundub, et ta ka naudib piiranguid. Ehk on suisa “piiranguid nautiv ja mugavaks muutunud eestlane”? Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi naise keha nägemise vastu, minu meelest näevad nii roosabanaanike kui ka Silvia mõlemad igati head välja. Lihtsalt on väga silmakirjalik ise selliseid pilte postitada ja samas teiste naiste välimust ja riietust kritiseerida. Ja see tundub olevat tema tavaline MO, Kaja Kallas on tema sõnul ka “naine kui närtsinud lill, kes vajab koheselt kastmist”. Lisaks on silmakirjalik ise suuresti teenida just tuntud olemise pealt ja seda tuntust meedia abil teadlikult suurendada / alal hoida ning samas süüdistada teisi inimesi tähelepanuvajaduses.

Ma saan aru, et patriarhaat jne, aga naised võiksid ju siiski kokku hoida. Ma toetan Silvia Ilvese õigust meelt avaldada ka siis, kui ma tema seisukohtadega nõus ei ole (kuigi ma mõistan hukka politseinike peale karjumise). Ma toetan roosabanaanikese õigust meelt avaldada. Nii nemad mõlemad kui ka Kaja Kallas võivad tööl, kodus või puhkehetkel kanda nii miniseelikut kui ka nunnarüüd. Slaava boogu, ma toetan isegi Kert Kingo õigust välja purtsatada iga loll mõte, mis talle parajasti pähe tuleb, see ongi sõnavabadus. Ja kui mulle kellegi mõtted ei meeldi, ründan ma neid mõtteid, mitte ta välimust. Ja armastan jätkuvalt ka neid sõpru, kel pole ehk minuga samad poliitilised vaated. Me ei pea üksteist tingimusteta toetama, aga me ei pea ka üksteise jalgealust valimatult õõnestama ainult selle pärast, et keegi meiega ei nõustu. Ma saan aru, et me elame lõhestunud ühiskonnas, aga meie kõigi võimuses on valida, kuidas me oma mõtteid väljendame.

TLDR:

* Kui roosabanaanike tegelikult toitlustusosakonna kaikaga laiali peksis, siis palun väga vabandust ja nõustun, et ta tõesti ründas toitlustusosakonda. Sel juhul mõistan ta käitumise täielikult hukka, väga kohatu on teiste inimeste toiduga niimoodi käituda. Aga sel juhul on mõnel neist 24/7 vlogijatest sellest kindlasti ka video letti lüüa.

faith

Kevad!

Kes see tegi nalja siin, et kevad algas ja ikka lumi maas? Meil siin jäi ta ehk ühe päeva hiljaks, aga siis hakkas kohe liigutama ka. Mis tähendab, et polnud mulgi valikut, pidin sama tegema. Käisin näiteks rattaga hoolduses ära, kuigi ilma kinnasteta on ringivuramiseks veel natuke liiga külm. Aga näete seda oksa siin ratta ees? Pungad on puul! Nii et need paar üksikut lumekuhilat on nohu. Seoses sellega teen julgelt tasuta reklaami ka – mina käisin Vene tänaval City Bike’i hoolduses ja esiteks olid hinnad igati mõistlikud (ma maksin 20 eurot, sest seal polnud suurt midagi vaja teha ka), aga teiseks olid tegelased ka igati asjalikud ja sõbralikud. Samal päeval sain kätte ka, kuigi see võib praegustes oludes muidugi kähku muutuda.

See on üleeilne pilt, tänaseks on mul isegi juuksed kammitud!

Üldse on hea nädal olnud. Viimase eluks hädavajaliku toa remont lõppes täna, homme pannakse veel paar viimast lampi üles ja võib elama hakata. Eile avastasime, et diivanilaud, mida juba pikalt nillisime, aga mis oli lausa ebamõistlikult kallis, on nüüd soodukaga ja lihtsalt kallis. Nii et kohe-kohe on meil diivanilaud, mille me saame panna … keset põrandat, sest diivanit me alles ootame. 😀 Aga ma võin ju bouldermati sinna maha panna, tagumiku all ikka pehmem ja ongi väga zen. Üldse olen ma siin produktiivne olnud, sorteerisin ära kõik riided ja jalatsid ning viskasin osad asjad ära ja osad viisin kogumispunkti / andsin ära. Põhimõtteliselt ongi mul ainult kotid veel sorteerida, mis on kõigi nende tehtud asjade kõrval juba selline väike ettevõtmine. Aga kõik kleidid näiteks tõin juba uude kohta ära ja nagu näete, ajasin mõne selgagi.

Ahjaa. Kas keegi teab kedagi, kes Tallinnas puhastusteenust pakub korralikult ja mõistliku hinnaga? Ilmselt läheb meil endal väljakolimisega siiski nii kiireks, et tahaks, et keegi teine vähemalt aknapesu ja vannitoa/vetsu enda kanda võtaks, aga ei taha ka päris hingehinda maksta.

faith

惊人

Meie maalrile oma soove selgitamas. Maaler on meil ilusam, aga muu on nagu rusikas silmaauku

Elame veel. Meil on mõlemal ametlikult 10 päeva täis ja tohime teha igasuguseid hullumeelseid asju, näiteks jalutamas käia. Ma olen nii valmis normaalseks eluks. Kas te nägite, kui imeline ilm eile oli? Ei tea, kas lugesite, aga jaanuaris paistis päikest kokku vähem kui 15 tundi, ja no seda oli tunda. Ma nii tahan jälle maailma, kus päike paistab veel ka pärast tööpäeva lõppu — või kus vähemalt lõunapausi ajal saab päikesepaistes jalutada. Isegi ei huvita, kui see siis üks külm jalutuskäik on, kui vähemalt päike paistab! Nii et selles mõttes olen ma väga rahul sellega, mis maailm pakub.

Normaalne elu on küll suhteline mõiste, sest Cyrusel näiteks on maitsemeel osaliselt taastunud, aga kohv maitseb ikka nagu puukoor. Mina ei taha kohvist mõeldagi, aga muu maitseb kõik normaalselt. Aga see-eest saime me uue kodu võtmed kätte, nii et saame vaikselt nokitsema hakata ja oma asju liigutama. Peaks värve valima, aga need osakonnad on nädalavahetusel ju kinni, nii et eks jõuab.

Teoreetiliselt on meil isegi internetileping juba, kuigi piisavalt hea interneti saamine vajab veel natuke sättimist. Korraldusliku poole pealt oleks vaja organiseerida veel a) prügileping ja sellega seoses ka prügikast ning b) postkast. Sirru juba küsis, kas Eestis kaasneb ka maja ostmisega kohustus oma prügikastile eraldi väike maja ehitada. Ilmselgelt oleme me liiga palju reisinud Soome maapiirkondades, kus on täiesti tavaline, et esiteks elab koer suure maja pisikeses koopias, teiseks on prügikastile ehitatud samas stiilis varjualune ning kolmandaks loomulikult on ka postkasti kohal samas stiilis katus. Cyrus pani ette, et võiks ju sealt Kuusankoski lähedalt läbi sõita ja ühe kaasa korjata, sest just seda nad Eesti turistidelt eeldaksid, aga no tulge mõistusele. Ma ei tea, kust tal sihukesed mõtted üldse tulevad, see ei ole ju normaalne plaan. Kui seal konkreetses majas ka poleks kolme koera, on piirid siiski jätkuvalt kinni, nii et iga lollgi saab aru, et alustuseks tuleb pigem Võru- ja Põlvamaale vaadata. Ehk siis kui paari päeva pärast näete instas meie uut ilusat postkasti, siis teie ei küsi ja mina ei vasta.

Aga sellenädalase maskisõja kohta. Ma väga ei taha öelda midagi, sest ma saan aru, kui privilegeeritud ma olen – töö, mida saab kodust teha, trenn, kus saab öösiti käia (kohe varsti saab juba jälle väljas ronida!), oma auto jne. Aga kui ma milleski maskivastastega ühel meelel olen, siis sellega, et paljude jaoks on maskikandmine rohkem nagu ideoloogia, mille abil end teistest paremana tunda. Ehk siis on teatud hulk maskikandjaid, kes usuvad, et kui juba mask ees, siis võib tavapärast elu edasi elada. Unustatakse kuidagi sujuvalt ära see, et esiteks ei kaitse ka ideaalselt kantud mask 100% ja teiseks ei kanna pea keegi meist maski täiesti korrektselt. Tänagi nägin poetöötajaid, kel mask nina all. Pealegi, kust see mask sinna saab? Üldiselt võetakse see siiski taskust ja pannakse tagasi taskusse, mitte minigrip-kilekotti. Üldiselt pannakse see sama mask, mida hommikul trammis kantakse, uuesti ette, et laps siis lasteaiaukseni viia. Ja siis uuesti ette, et trammiga tööle minna. Ja siis uuesti ette, et minna supermarketisse. Ning seejärel võib-olla pestakse see õhtul puhtaks. Aga võib-olla pole meeles ja läheb veel üks päev sama moodi.

Ehk siis … Kui ma näen sind toidupoes, huvitab mind tunduvalt rohkem see, et sa mul seljas ei elaks, mitte see, kas sul mask on ees. Jah, muidugi oleks kena ja mõistlik maski kanda, aga samal ajal võiks siiski ka inimestest teatavat distantsi hoida. Ja kui sa ei kanna maski, sest sul on ärevushäire, aga sa sellest hoolimata pead iga päev kaubanduskeskusesse saama, siis seda enam võiks teistest eemale hoida. Lase sel mammil ära võtta see pakk piima, enne kui ise hoojooksuga riiulit alistama hakkad. Mul pole enam vahet, mina olen väidetavalt ca kuueks kuuks immuunne, aga no nii üldises plaanis, teistele mammidele mõeldes.

Jah, ma võiksin teoreetiliselt mitte targutada, aga kuidas te siis üldse aru saaksite, kelle blogis te olete?

faith

Pandeemiapäevik

Eilne ja üleeilne olid ikka väga ebameeldivad. Eile suisa nii väga, et magasin põhimõtteliselt terve päeva maha. Vedasin end hommikul hambaid pesema ja see oli nii väsitav, et pärast seda magasin kella kaheni. 38,8 kraadi palavikku ja üldiselt väga nõrk olla. Ja täna oli juba nii palju parem, et palavikku enam pole, peavalu on ibukaga kontrolli all ja käisin isegi jalutamas. Trepist käimine võttis küll hingeldama, aga muidu oli igati okei. Nii et väga loodan, et homme jaksan ise testima jalutada ja ei pea taksoga minema. Samas oli Cyrusel täna senistest kõige hullem päev, nii et ega siin ei tea, mida homne toob.

Selline armas pildike Tartust, Õhtulehest varastasin

Meil nimelt kadus eile mõlemal maitsemeel ära. Mul on praegu nagu enamvähem okei sellega (kuigi mõte kohvist on jätkuvalt tülgastav), aga kui mina tunnen hetkel veel mõnda maitset imelikult, siis tema lihtsalt ei tunne mitte millegi maitset, sööb kõike nagu pappi. Teiseks on täna tal külmavärinad ja kerge palavik ning lisaks tinnitus. Ühelt poolt veidi murettekitav, aga eks see oli ette teada, et see on selline haigus, kus head ja halvad päevad võivad vaheldumisi käia. Ja teisalt hea seegi, et meil need kehvemad päevad vähemalt erineval ajal on, saame teineteist poputada.

LISATUD HILJEM: Unustasin eile mainida, sest keskendumisraskused, aga ma helistasin siin vahepeal nii perearstile, kes käskis ikka testi teha, kui ka Synlabi testi broneerimisnumbrile, kus seletasin ära, et mees positiivne jne. Sealt öeldi, et jaa, kindlasti tuleb ikka testida, aga kodukülastuste ajad on kõik täis. Ja soovitati taksoga tulla. Kui ma ütlesin, et aga trepikoda ja taksojuht ja … leiti, et no aga mask on ju ees. Ehk siis mu mask kaitseb nii naabreid kui ka taksojuhti 100% viiruse eest, kui ma testi tegema lähen, aga mitte siis, kui ma jalutama lähen. Kuna ma jõudsin testi tegema alles täna (sest varem ei püsinud ma piisavalt kaua püsti), siis tähendab see muidugi ka seda, et kui test positiivne on, siis hakkab mu kümnepäevane isolatsiooniperiood ametlikult homsest, mitte teisipäevast, mil mul tegelikult sümptomid tekkisid. Ehk siis kui taksoni kõndida ei jaksa, saad selle eest karistada – kuigi igasuguse statistika kohaselt olin ma täna juba tunduvalt vähem nakkusohtlik, nii et mõistlik inimene ootakski paar päeva, enne kui hakkab taksoga kuskile kimama ja teisi inimesi ohustama. 😁 Ei tea küll, miks mõned testimata jätavad.

anna kannatust · faith

Esimese maailma mured

Ma ei ole kaks nädalat trenni saanud, sest alguses oli ranne valus ja nüüd muudkui huian mööbliga. Neli korda oleme lahku läinud, sest mõlemal on TÄIESTI kõrini juba. Näiteks. Valisime välja ideaalse diivani. Õnneks enne maksmist tuli mulle meelde, et me peaksime kontrollima, palju meil ruumi on. Selgus, et aknast tugipostini saaks vabalt selle diivani panna + terve sentimeeter jääks veel varuks ka. Samas, mis seal ikka juhtuda saab, kui üks tugipost alt ära võtta? I mean, jah, müüja ütles, et neid poste ei tohi igatahes mitte kunagi eemaldada, aga mida tema ka teab? Või teise nurga alt — jah, kui diivan on kohe vastu seina, ei saa ilmselt aknaid avada, sest seljatugi jääb ette, aga kui tihti te Eesti kliimas ikka aknaid avate? Polegi vaja seda tuuletõmbust.

Ja no ei ole normaalne ju tegelikult niimoodi mööblit osta, et sa ise koha peal ei ole, vaid vaatad pilte ja korteriplaani ning siis arvutad keeleots suust väljas ja üritad ette kujutada, palju tegelikult ruumi jääb ja kuidas see päris elus tundub. Näiteks ma mäletan, et kõik need aknad ei käi selle külje peal lahtigi, aga no mingit liikumisruumi on ju siiski ka vaja. Rääkimata sellest, et õigus oli kõigil neil mu venna sõbrannadel, kes käisid hoiatamas, et mööbli oleks siiski pidanud kaks kuud enne kodu välja valima. Kolime me ca kuu pärast, eks ole. Voodi saame me kätte kahe kuu pärast. Kapi samuti. Diivani kohta öeldi, et kolm kuud, aga selgus, et see, mis meile meeldis, isegi ei mahuks kuskile. Nii et olime mõlemad närvis, sest pikad ooteajad jne. Õnneks selgus, et see, mille me lõpuks välja valisime, tuleb ehk juba märtsi lõpus, aga igatahes hiljemalt aprilli alguses. (Ja te võite mulle otse ka öelda, et ma tainas olen, kuigi mu vennale muidugi meeldib, kui ilusad tüdrukud talle kirjutavad, nii et tema kaudu teadete saatmine on selles mõttes ehk tõesti topeltkasu.)

MÄRKUS: Mul ilmselt kõik sõbrad ka arvavad juba, et me oleme lahkumineku äärel, nii et ma igaks juhuks ütlen selgituseks, et kui ma ütlen, et “läksime neli korda lahku”, siis ma mõtlen, et Cyrus teatas, et teda ei huvita ning mina pööritasin silmi ja bitchisin sõbrannadele. Või näiteks ühe korra ta ütles mulle, et “vali ise diivan, ma ei viitsi sellega tegeleda” (nagu mis mõttes, ma niigi tegin iga asjaga eelvaliku ära, voodit valisime ka nii, et ma vaatasin miljonit ja saatsin kümme talle edasi, mille hulgast me siis lõppvaliku tegime). Nii et ma siis valisin, mille peale selgus, et ma valisin valesti ja tuleks uuesti valida. Ja mina olin solvunud, sest miks sa siis abiellusid minuga, kui ma kõike valesti teen! Nii et lõpuks, kui ma ütlesin, et “tead, ma siin mõtlesin …”, ütles tema vastu ainult, et “please, no more changes, I’m so tired of it“. Mõlemad olime väsinud, täiesti uskumatu, kui palju otsuste langetamine väsitab. Suuresti selle pärast ka me vist ei tahagi olemasolevat värvilahendust enamikes tubades eriti muuta, vaid pigem värskendada.

Aga nüüd oleme me lõpuks punktis, kus megaolulised asjad on kõik tellitud ja alles kas asjad, mille saab nagunii mõne päevaga kätte või millega kannatab oodata. Nii et neid ei hakka enne ostmagi, kui päriselt sees oleme ja tegelikult oma silmaga näeme, kas ja kui kitsaks läheb, kui midagi sinna panna. Näiteks tahaks teoreetiliselt kodukontorisse ka ühte suurt kappi, aga ma kardan, et lõpuks liigud nagu hoarderist vanainimese korteris külg ees kogu selle mööbli vahel, nii et sellega ootame, kuni saab oma silmaga näha. Ja kontoritoa diivaniks tahame nagunii osta midagi, mis on mõistliku hinnaga ja mille saab kohe kätte, nii et oleks suure diivani saabumiseni elutoas istumise all ka midagi muud peale bouldermati. Kardinatega sama teema, et tahaks enne vaadata, mis seis reaalselt on, et saaks otsustada, kuhu on ilmtingimata pimendavaid vaja ja kuhu mitte. Nii et kui on sealsed puust ribikardinad (vaatab märkmeid) 15 aastat vastu pidanud, eks peavad siis paar kuud veel. Täna just lugesin Perekoolist seda, kuidas inimesed kontrollivad, mis värvi saunalina nende mees parajasti kasutab, et vannitoas rippuvad asjad ikka kenasti toon-toonis oleksid, ja mõtlesin, et annaks Jumal, et minust iial sellist inimest ei saaks.

Kas te kujutate ette, et teie ümber on kogu see imeline maailm, nii palju ägedaid asju, mida teha ja näha, aga teie peamine mure on see, kas rätikuvärvid sobivad omavahel kokku? Ja minu jaoks on täiesti hirmutav see, et ma tunnen isiklikult inimesi, kes olid vanasti mitte ainult normaalsed, vaid suisa lahedad, aga siis käis järsku peas mingi krõks ära ja nüüd ongi sihukesed, kelle suurim rõõm elus tuleb kokkusobivast serviisist. Ja ma ei räägi siin “pubekaeast väljakasvamisest”, vaid inimestest, kes veel 30aastaselt olid lahedad, aga 40aastaselt valmis tädid. Huhh. Nii et ma proovin end teadlikult tagasi hoida ja mitte teha postitusi selle kohta, et nii raske on valida köögitoole, mis diivaniga kokku sobiksid (avatud köök), aga samas päris sama värvi poleks, sest mind häirib see, et ma üldse mõtlen selliste asjade peale.

Nii et mul oli megahea meel, et oleme oma valikutega lõpuks ometi jõudnud punkti, kus me EI PEA seda tegema. Saame aja maha võtta ja mõelda meeldivatele asjadele. Ronimisele! Ja “Homelandi” hakkasime vaatama, sest keegi soovitas seda sarja, kus Sacha Baron Cohen spioon on (nimi on originaalselt “The Spy”), aga no see on veits … Mitte päris naeruväärne, aga mitte megahea. Ütleksin suisa, et kergelt ebausutavad tegelased. Nii et Cyrus ütles, et vaataks õige paremat spioonisarja, ja pani “Homelandi” käima. Selles sarjas on ka kõik poolhullud ja vaimselt vigased, aga nagu usutavamal moel. Ehk on asi selles, et selle naispeategelase kombel perses inimesi tunnen ma isiklikult mitut. Nii et kogu see impulsiivsus, vastutuse mittevõtmine ja käitumine stiilis “ma tean, et ma pussitasin sind, aga see, et sa selle pärast mossitad, haavab MINU tundeid, nii et äkki saad üle?” tuli pigem ebameeldivalt tuttav ette. Oh, isegi rohkem kui ühte sellist blogijat tean ma, mis veel päris elust rääkida. 😀

Igatahes avastasin selle väga sobival ajal, sest plaanisin ju enne kolimist veel Tartusse ronima minna ja natuke lõbutseda — aga see plaan kukkus läbi, sest üks sõbranna on vigane ja teine põgeneb riigist. Kuidas ma seal ikka üksi … Nii et eks ma siis vaatan kodus telekat ja ronin Tallinnas. Hea on, et seda sarja kohe mulle mõeldes kümme aastat tehti.

P.S. Oih, sõbranna tuli, aeg lõpuks ometi selle aasta esimene vastlakukkel süüa. Moosiga, nagu normaalsed inimesed ikka. Eks ma järgmine kord kirjutan teile jälle, kas sai ikka söögilaua äärde toolid välja valitud ja kas leidsin sobiva diivanit toetava tooni.

faith

Mina ja mu suured sõrmed

Nagu vanasti “mina ja mu suur suu”, eks ole. Oli mul vaja teha see postitus teemal “miks keegi ei kirjuta”. Mina mõtlesin loomulikult meie kvaliteetblogijaid, aga selle peale ärkas hoopis staarahistaja Roland Hein. Käisin suisa vaatamas, viimati kirjutas ta mulle septembris 2019 (kajastasin seda siin), nii et tegelikult on ju niigi pea poolteist aastat rahu ja vaikust olnud.

Kirja pealkiri oli “Kohus”, nii et kinniminek mul varsti

Mis ma ikka oskan öelda, vabandan kõigi ees, kellele oma õelate sõnadega olen haiget teinud. Ainsaks erandiks Kaisa Abner, sest kui sina ikka dissid pohlamoosi ja verivorsti kombot, on mul õigus välja öelda, et mine ravile! Seljakeelikute ees ka mitte, sest teie ajupuue pole minu süü. Aga kõigi teiste ees — armastan teid kõiki ja loodan, et te ei nuta end minu pärast magama.

Ühtlasi loodan, et inimesed, kes vajavad vaimset abi, leiavad arsti, kellega neil on hea klapp, ja saavad sobivad ravimid. Ja et inimesed, kel ilmselgelt on alkoholiprobleem, tegelevad sellega, eriti kui igaõhtune joove ebasobivat käitumist põhjustab. Isegi ei naljata enam, abi otsida ei ole häbiasi. Arvestades seda, kui pikaks kirjade vahed on muutunud, loodan, et tegelikult sa juba saad ravi ja tegu on lihtsalt harvaesinevate tagasilangustega.

faith

Ärge hõisake enne õhtut

Tean, et kõik praegu rõõmustavad, sest Kaja moodustab uue valitsuse, aga esiteks on ta ühe katse juba perse keeranud, võib vabalt seda uuesti teha. Ja teiseks … Ma nägin öösel unenägu, mis ilmselgelt on ilmutuslik. Ja olgu öeldud, et ma ei arvanud hetkekski, et see valitsus võiks laguneda, sest arvestades seda, et me elasime siin olukorras, kus peaministril silm ka ei pilkunud selle peale, et meil pole näiteks PANDEEMIA ajal faking VAKTSINEERIMISKAVA, sest poliitikutel kulub kogu aeg abielu üle diskuteerimise peale ära, siis no mis see väike korruptsiooniskandaal siin.

Igatahes, ma nägin unes, et Cyrus oli mu peale väga pahane, sest ma olin meid temaga arutamata kokku kolinud Peedo (st ühe ronimisguru) ja mingi täiesti random venelasega. Venelane saab ilmselgelt ainult Keskerakonda tähendada. See, et Cyrus vihane oli, tähendab ilmselgelt seda, et välismaalastel läheb elu hapuks — nii et äkki ikka jälle uus EKRE ja Keskerakonna koalitsioon? Loodan, et Peedo tähendab seda, et sport tehakse lahti. Jään küll mehest ilma, aga saan vähemalt trenni minna, asi seegi.

Okei, okei, ma olen valmis tunnistama, et tegelikult võib see unenägu olla tingitud ka sellest, et me hakkasime päriselt aktiivselt uut kodu otsima. See kõlab nagu täielik esimese maailma mure, aga see tõesti ON raske. Valikut on lihtsalt nii palju ja iga päev tuleb peale. Hindu kahjuks ülemaailmne pandeemia meil langetanud ei ole, aga no vähemalt valiku vähesuse üle ei saa tõesti kurta.

Oot, uni peaks ka käima kuskile v?

Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mul on madal D-vitamiini tase (käisin siin töötervishoiuarsti juures, selgus, et soovitatav tase on 85-90 mingit asja, mul on see number 45), aga ma olen kogu aeg nii väsinud, et magan öösiti 9 tundi ja ärkan ikka väsinuna. Vaevu saan oma tööasjad igapäevaselt tehtud, aga eriti midagi muud ei jõua – just vaimselt, mitte ajaliselt. Ühe sõbra raamatut lubasin arvustada, see on siiani lugemata. Teie sada lõputööideed ootavad postkastis, ma pole jõudnud ühtki veel lugeda. Eelmisel nädalal ma ei teinud esmaspäevast reedeni isegi mitte ühtki trenni. Sel nädalal ikka võtsin end eile kokku ning rippusin veits erinevate sõrmedega + tegin kerelihaseid ja ülakeha, aga see tahtis ikka metsikut sundimist.

P.S. Filmisin end eile oma hädiseid ühe käe lõuatõmbeid harjutamas. Okei, pole isegi paslik neid selles etapis nii kutsuda, aga teoreetiliselt see harjutus on mõeldud selleks, et spetsiifiliselt ühe kehapoole jõudu arendada. Täitsa huvitav on vaadata, mis lihased aktiveeruvad, mul näiteks tavalisi lõuatõmbeid tehes küll alaselg niimoodi tööle ei hakka. No ja muidugi on siit ka kohe näha, kumb kehapool tugevam on ja kumb muude lihaste abil rohkem kompenseerima hakkab. 😀

faith

Kas teeme uueks aastaks plaane ka v?

Sissejuhatuse asemel alustan ilusate soovidega, sest unustasin eelmises postituses — head uut aastat kõigile! Meil tuli väga kenasti, käisime alustuseks hommikusöögil Narvas, siis tegime väikese Tartu spaakülastuse ja siis käisime Viitnas lõunal. Õhtuks juba olime kenasti teleka ees, vaatasime Dr Who’d ja tundsime rõõmu selle üle, et sai Harjumaalt ilusaid asju teistelegi viia. Okei, kõrtsis käisime päriselt ja tehniliselt jääb Kadrina vist juba mingi Virumaa alla ka, nii et ohtlikku elu elame (kuigi peale meie olid ainult ühes lauas veel inimesed). Muu oli omalooming, tahtsin mõnel siia kogemata sattunud lugejal vererõhku tõsta.

Aga uus aasta tuleb ju teadagi uusaastalubadustega. Minu uusaastalubaduseks on olnud mitu aastat, et puhkan rohkem ja ei tõmble end trennis sõna otseses mõttes vigaseks. Olen suutnud neid enamvähem ka pidada, paar korda on käest ära läinud, aga ühtki suuremat vigastust sel aastal ei olnudki, ei füüsilises ega vaimses plaanis, kuigi mõned sündmused võtsid natukeseks tempot maha küll. Aga. Aga-aga-aga. Me ei saa üle ega ümber sellest elevandist siin ruumis. Ja ma ei räägi oma kõikuvast kaalust, te teate, millest ma räägin.

Kui sa ei viitsi postitust lugeda, vaata pilti ja rohkem polegi vaja.

Jah. See lõputöö.

Näete, mis seisus ma olen, ma ei suuda kirjutadagi seda sõna. Olen selline närakas, et ainuüksi sellele mõtleminegi ajab südame pahaks. 🥺 Aga ilmselgelt tuleks ka see uusaastalubaduste hulka suruda. Sügisel kutsuti mind ühele üritusele ajaplaneerimisest rääkima ja ma ei saanud nagunii minna ka, aga endal ka kripeldas, et no kuidas ma läheks, kui ise lõputöödki tehtud ei saa. Nii et tuleb elada nii, et järgmisel sügisel oleks, millest rääkida. Aga. Olen siin korduvalt alustada üritanud, aga seis on selline, et leian kogu aeg muid kohustusi, millega oleks hädasti vaja kiiremas korras tegeleda.

Üks päev üritasin end sundida sellega, et enne trenni teha ei tohi, kui olen tund aega lõputööle mõelnud. Lõppes see püha üritus sellega, et trenn jäi tegemata. 😀 Täna on esimene päev, mil ma PÄRISELT natukenegi suutsin mõelda sellele asjale. Ja ma tean isegi täpselt, milles asi on. Kui ma tean, mida teha, võin ma töötada, palju vaja, andke ainult ette. Aga praegu on olukord selline, et eelmine plaan kukkus läbi, uut ei ole ja enne juhendaja ukse taha kraapima minekut, peaksin ma ise uue otsima, sest ma olen teda liiga palju üle lasknud juba, et uuesti sinna katteta lubadusi andma minna. Ainus asi, mis mul kind of on, on andmekogu — ja selle peaks ka tegelikult uue otsima. Okei, raam on tegelikult ka.

Raamistik on siis see, et tahaks uurida mingeid andmeid masinõppe meetoditega. Esialgne andmekogu oli tuhande aasta jagu majandusandmeid Inglismaa Pangast (natuke tuleb alla kerida, et seda näha). Vaatasin neid numbreid ja ainus idee, mis mul selle põhjal tuli, oli “ennustada” nende andmete põhjal seda, millised faktorid mõjutavad migratsiooni. Aga see plaan kukkus läbi, sest pärast hulka tööd kevadsemestril selgus, et selle jaoks pole piisavalt label‘eid (väga ülevaatlikult võiks öelda, et label on tulp, millest see masin õpib; selleks, et saada head ennustust, peaks neid ikka tiba rohkem olema). Nii et minu variandid oleks kas leida rohkem label‘eid, mis tähendab, et leida sarnaseid andmekogusid Skandinaaviast või romaanikeelsetest riikidest (sest neis saan ma keeltest piisavalt aru, et päriselt midagi asjalikku teha materjalidega) ja suurendada töö skoopi, või leida täiesti uus teema (ükskõik kas sama andmekogu põhjal või leida ise ka uus andmekogu). Ma parema meelega tahaks täiesti uut teemat, sest olgem ausad, see esialgne teema ei ole ju NII huvitav – st see on kind of huvitav, aga migratsiooni on ju saja erineva nurga alt uuritud, mis ma ikka sealt teada saan.

Nii et ma palun taas teie abi. Sada korda on teist kasu olnud, andke nõu mulle. Milline oleks huvitav teema, mida sarnasel kombel masinõppega uurida annaks? Kust saada häid ideid? Kas peaksin pöörduma narkootikumide poole, et inspiratsiooni ammutada? Kas ka illegaalseid narkootikume annab kuidagi kuluaruandesse panna? Nii palju küsimusi.

faith

Pime juhib pimedat

Nii on

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et üks sõber helistas ja küsis minu käest nõu, sest ta tuttaval on mure ajaplaneerimisega. Ta nimelt saab küll kõik asjad tehtud, aga teda häirib see, et mõni päev on neljatunnine ja mõni kümnetunnine, ning noh … Tahaks nagu efektiivsemalt ja ideaalis ka produktiivsemalt.

Esmalt ma naersin. Siis naersin natuke veel. Siis läksin ja rääkisin seda lugu Cyrusele ja naersime koos. Päev sai kohe parem. Kui ma juba kümme aastat selle sama eesmärgi nimel pingutanud olen, siis järelikult ma pole ju veel isegi kohal. Miks te minult küsite? See on nagu küsida suhtenõu kelleltki, kes juba viienda abieluga maadleb. Samas … Mul on tõepoolest prokrastineerimise mahajätmisega väga palju kogemusi, olen seda tuhandeid kordi teinud. Ja kuna mul tegelikult on mingi ime läbi juba üle nädala täiesti clean run olnud (iga päev kõik asjad tehtud ja isegi trenni jõudnud), siis no miks mitte natuke kirjutada sellest, kuidas mina end ree peal hoian. Polegi mitu PÄEVA suisa kirjutanud ju sellest. Seda enam, et ma olen viimasel ajal teadvustama hakanud, et asi pole enamasti mitte nii väga selles, et ma ei suudaks, ma lihtsalt selles, et ma ei taha — sest noh, kui ma ronima jõuan alati, aga joogasse ei jõua kunagi, siis vaata, kust sa tahad, ei saa öelda, et mul ühe jaoks lihtsalt on aega, aga teise jaoks ei ole. Seda enam, et täna näiteks suutsin ma tõesti kõik töökohustused kuueks valmis saada, sest ma tahan sõbrannaga kakaod jooma minna, järelikult oli vaja pingutada. On oluline endale aru anda, what makes you tick ja kuidas sinu motivatsioon töötab, eks ole.

Nii et räägin mõnest asjast, millest mulle kasu on — aga hoiatan ette, et postitus tuleb nii pikk, et kui sul on keskendumisraskused, siis sa ilmselt ei loe seda läbi. Vähemalt mitte ühekorraga. Lisaks, olgem ausad, üks väga oluline põhjus, miks mul praegu kõik kenasti toimib, on see, et mul on hetkel taldrikul täpselt nii palju, kui ma süüa jaksan. No selline, et iga päev veidi rabeled, aga jääb aega isegi kvaliteedile rõhku panna. Kogemus ütleb, et kui hakkad liiga palju sinna kuhjama, maksad mõne aja pärast lõivu. Seega võiks samm 1 ehk olla see, et tunne iseennast. Sina tead, kui palju sa jaksad, selle põhjal võib hakata plaane tegema, et ei istuks jõude, aga end ka ära ei tapaks. Ning sina tead, mida sa tahad. Ja sina tead, mida sa oled valmis selle nimel tegema ja millest loobuma, tahtmine üksi on teatavasti taevariik. Tunne iseennast, võta mõistlik kogus tegemisi ja suurenda seda kogust AEGLASELT, et ajul oleks aega harjuda. (Disclaimer: kui sa saad vähe tehtud, sest oled näiteks pornosõltlane vms, siis on jah targem raksuga maha jätta. Ma räägin siin normaalsetest inimestest, kes vaatavad natuke liiga palju telekat, aga tahaksid selle asemel kaheksandat lõputööd kirjutada.)

Loe edasi “Pime juhib pimedat”
faith

Koduuuu

View this post on Instagram

Bye-bye

A post shared by Rents (@rrrents) on

Uks kinni ja astuma

Oleme õnnelikult ja suuremate üleelamisteta tagasi kodus, esimene negatiivne testitulemuski käes. Mitte et ma sellest testimisest aru saaks väga – tegin testi, sest Cyrus ütles, et ikka peaks, aga ega ma ei mõista, mis seal vahet on, kas ma teen testid ja istun kodus ca kümme päeva, või ei tee ja istun kodus 14 päeva. Töö on meil nagunii mõlemal kodukontorist ja trenni ju ometi otsekohe ei roni nii või teisiti. Aga noh, ega see mul tükki küljest võta. Positiivse poole pealt, kaalul käidud, puhkusega võtsin juurde kõigest ühe (1) kilo. Olen meeldivalt üllatunud, kartsin, et tulen otse dieedile, aga nii võib ju täitsa elada.

Kojureis oli huvitav elamus. Tulime koju Milano kaudu ja pidime seal lennujaama vahetama. Lisaks pidime Itaalias kokku täitma kolm erinevat paberit selle kohta, et me teame, millega riskime, kui haigust levitame, ja mis on meie kohustused positiivse testi korral – kuigi selge see, et transiitreisijad ei hakka seal riigis mingit testi tegema. Kogu aeg lasti kõlaritest teadet selle kohta, et tuleks hoida meetrist vahet. Samas näiteks paberite täitmiseks oli terve hunniku inimeste kohta ühes kohas üks laud (mille ümber kõik koondusid), teises kohas terve lennukitäie jaoks vist … neli? Umbes nii. Et noh, tore, et meil need reeglid olemas on, aga kui sul on üks laud, siis inimesed koonduvad ümber selle ühe laua, mitte ei viska kõnniteele kõhuli, et seal seda täita. Kusjuures üks leht lasti lennukis ära täita, tulime lennukist maha ja pidime otsekohe täitma teise täpselt samasuguse – kas poleks ehk siis ohutum, kui lennufirma oleks lasknud igal inimesel oma istmel lennukis neid kaks tükki täita ja annaks ühe pataka ise edasi? Rääkimata sellest, et meil on pandeemia, aga Ryan Air lammutab siiani grupid laiali ja paneb võõrastega istuma, et jumala eest haigus ainult perekonda ei jääks. Ning sinna kõrvale räägitakse kõva häälega sellest, kuidas me viiruse vastu võitleme ja iga paari tunni tagant kõiki pindu puhastame. Olge te tänatud!

Aga üldises plaanis olen ma jätkuvalt megarahul. Kreeka on mesinädalate veetmiseks ideaalne koht, sest mett on igal pool. Baklava on kõige alus, kuigi üksikuna minu jaoks liiga magus. Aga no näiteks sõime seal pm cannolisid, aga baklavaümbrisega. 😀 Või jäätisetäidisega. Või näiteks juustupalle meega. Eelroaks muidugi, kõik muud road ka otsa. Seda üllatavam mulle on, et ainult üks kilo tuli, sest nagu ma öelnud olen, seekord ei olnud meil üldse nii karm trennireis. Hulga rohkem puhkamist ja ringivahtimist kui tavaliselt. Ju sellest jalutamisest oli ka ikka midagi kasu. Ning see oli väga mõnus puhkus, kuigi (või just selle pärast, et) nii raskel ajal. Ja olgu eraldi öeldud, et me elasime nüüd viis nädalat kahekesi ühetoalises ninapidi koos ja läksime selle aja jooksul ainult ühe korra tülli (ning siis leppisime ka kohe ära), nii et see kõigi eelduste kohaselt oleme me nüüd kõigeks valmis. Hea harjutus järgmiseks karantiiniperioodiks. 😀 Ta tõesti on mees, kellega on hea koos elada.

P.S. Kas tahate näha, kui ilusaks mu ananass on kasvanud? Muidugi tahate! (Kuna juba käidi küsimas, miks aken must on, siis olgu öeldud, et meil otse loomulikult ei kasteta taimi, vaid pihustatakse neile vett, sest ega me mingid taimepiinajad ei ole. Nii et tihtipeale saab aken ka selle käigus märjaks.) Ja kogu see ilu on võimalik tänu sõbrannale, kes nende eest hoolt kandmas käis, nii et tallegi hip-hip-hurraa!

P.P.S. Ma tean, et olen mitmele inimesele igasugu asju lubanud ja ma ei ole teid unustanud. Laske ma istun enne oma isolatsiooni ära, siis vaatame.