See kevad on nii mõnus

View this post on Instagram

New year, same rocks #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest kogu oma kohustustehunniku pärast vingumise kõrvalt olen sel nädalal VIIEL päeval ronida saanud, neist neljal väljas. Päris hea, ütleksin ma. Väljas on piisavalt soe ja valge, nii et saime nädala sees ka õhtul pärast tööd välja kivile – selle teise pildi peal olevas kohas sain ma end vasaku jala peale sirgu … ja siis tulin kolinal alla. 😀 Ütleme nii, et ronimismatid on hea investeering olnud, isegi haiget ei saanud. See üks rada on minu jaoks Ellandvahe kivi murelaps ka. No ja siis on loomulikult Mandala, st selline rada, mis algab siit istestardiga ja iga liigutus on raske. Või noh, ma arvan, et on, sest ma olen siiani ära teinud selle istestardi + täpselt ühe liigutuse. Aga no pea need teisedki ei tule, kui üks juba tuleb, eks ole. See rada on siis sihuke, ca V7 või nii (jah, see on sama rada ja sama koht, lihtsalt erineva nurga alt):

No ja kuna nädalavahetus oli pikk ning koolivaba, käisime muidugi Soomes ronimas. Juba laevas oli esimene feil, avastasin, et kõrvallauas on teine blogija. Teate küll, millised need blogijad on, kohapeal teevad igati head nägu ja ajavad sõbralikult juttu, hiljem loed jälle netist, kuidas sul olid läbipaistvad retuusid ja perse paljas. Või minu puhul, et issand, milline sitakäi, sest no ma panin teadlikult metsa hulkuma minekuks suht äratrööbatud püksid jalga, et nagunii lähevad pühapäeval pessu – ja siis kohtun teise blogijaga, sel korralik meik näos, kammitud (mul oli hari jälle kadunud!), viisakalt riides. Tagantjärele tarkusena mõtlen, et parim kaitse on rünnak, oleksin pidanud kohe küsima, et “kuhu sa niimoodi üles lööduna lähed, litsi lööma v?” (saite pihta, jah, lööduna ja lööma, hahaha). Aga no ega need asjad ei tule kunagi õigel ajal pähe. Ehk siis kui loete kuskilt, et Rents näeb vabal ajal välja nagu prükkar, siis nii oli.

View this post on Instagram

Found where the winter is hiding

A post shared by Rents (@rrrents) on

Soomes on mõnes kohas ikka veel täielik talv, metsa vahel oli olukord selline, et päikese käes nii soe, et ronid lühikeste käistega, aga eemal kõik lumega kaetud. Ja kuna päikese käes hakkas see lumi kiiresti sulama ning tee siia oli pm liivatee, selgus õhtul, et teest on põhimõtteliselt alles ainult mudaauk. Üks vaene hipi oli oma bussiga sinna kinni jäänud ja kuna ei tal ega meil ei olnud mingeid abivahendeid, ei saanud me teda kuidagi aidata ka. Tal oli õnneks mingi labidake, kaevas end sealt ja üritas hooga minna. Sirru sai mulle sajandat korda nina peale visata, et “ja sina naersid, kui ma neliveoga autot tahtsin”, sest no siiani olin ma metsa vahel ainult 99 korda talle kinnitanud, et tegid-tegid õige valiku.

Trenni mõttes ei läinud me seekord mitte niisama ronima, vaid otsustasime teadlikult teatud osaoskusi harjutada. Mina tahtsin õppida paremini servadega töötama, sest no tegelikult on kogu Soome ronimine selline, et pead üritama end mingite servakeste abil balansseerides ülespoole nihutada. Väga tavalised on näiteks sellised praod, nagu pildilt näha, kuhu saad sisse ainult sõrmeotsad. Selle raja alguses on off-width ka – see tähendab sellist pragu, mis käe jaoks on liiga lai (st laiem kui rusikas), aga kogu keha sissetoppimiseks jällegi liiga kitsas. Kui serv on normaalne ja tasane, on see üsna kerge trikiga ronitav. St jõuline, aga tehniliselt mitte eriti keeruline – aga kui seda trikki ei tea, mõtled haigeks end, sest selline keharaskusega mängimine ei tule väga loomulikult ja ei “tundu” turvaline, sest inimesed on harjunud oma kolme-nelja tasakaalu tagavat punkti võimalikult laiali hoidma ning lisaks ei taha sugugi end horisontaalsemaks keerata.

Ehk siis väga põnev oli, tegime asju, mida sisetingimustes eriti teha ei saa – sees on serv 90-kraadine, loomulikult pole seda raske hoida. Väljas enamasti päris sellist õnne ei ole, ikka on seal mingi rõlgus, mis hoiab ainult teatud nurga alt ja teatud asendis (kui hoiab). Nii et põhimõtteliselt olen ma vastu pensioniiga otsustanud tehniliseks hakata, juba tunnen, et on midagi asjalikku tehtud, sest kui mitu päeva järjest tundide kaupa lasta, hakkab ka kõige blondimasse peakesse midagi jõudma.

Kuna mul oli vaja siiski iga päev paar tundi õppimise peale kulutada, siis telkima ei hakanud, otsisime endale siin Kotka kandis öömaja. Ja okei, pärast pikka päeva on õppimine väsitav, aga samas oli ikka megamõnus päev otsa ringi mööbeldada ja siis suure ronimise lõpetamiseks hoopis saunalavale ronida. Ainus häda on selles, et ma jätsin oma dušigeeli maha, nii et kasutasin mingi venelase mahaunustatud Axe’i, nii et nüüd ma iga natukese aja tagant mõtlen, et mis see haiseb siin, nagu mingi oss … ja avastan, et see olen ju mina ise. Aga see-eest tunnen, et testosterooni on mitme eest.

Ja nüüd ärge keegi spoilige, mul on Star Treki finaal vaatamata!

Jee!

Meil oli maailma parim viimane ronipäev, saime mõlemad oma projekti puhtalt tehtud. Kusjuures mina mõtlesin sobiva beeta alles samal hommikul välja, aga nii, kui välja mõtlesin, tundus see nagu maailma kõige elementaarsem asi. Ja mul läks selle peale KOLM päeva (kuigi üks neist oli väga lühike). Eile oli lõpuks üsna imeline ilm, enam ei sadanud, aga päike ei paistnud liiga palavalt ning tuult eriti ei olnud, ronimiseks täiesti ideaalne.

VÄGA lahe rada oli, kes cruxi (kõige raskema koha) pilti tahab näha, võib esimese pildi peal paremale vajutada. Raja algus oli natuke jõuline (sest ilmselgelt just sellised mind tõmbavad), aga sealt edasi oli just Cyruse stiilis hästi pisikestel (aga see-eest väga teravatel, käenahk on kadunud) nukikestel kügelemine, siis üks jõuline liigutus ja siis saabus crux, kus järsku kõik head nukid olid käeulatusest väljas. Sirru lahendas probleemi nii, et tema vasak jalg jäi sinna, kus pildil minu parem on, parem aga läks ühe väga hea nuki peale, kust ta vaevu-vaevu ulatas mingisse kahtlasesse käenukki. Mina sinna ei ulatanud, nii et lõpuks tõusin sellest asendist, kus ma parajasti olen, lihtsalt vasaku varba peale, nii et parem käsi surus külgseina (seal on vertikaalne väljaulatuv serv, nii et sai vastasjõudu rakendada) ja parem jalg lihtsalt rippus, kuni vasaku käe edasi sain viidud. Alguses tundus ilgelt kahtlane liigutus, aga kui korra tehtud sai, tuli konkreetselt iga korraga välja.

Ja kui lõpuks siis puhtaks katseks läks, kus köis ise üles tuleb viia, selgus, et see koht polnud üldse minu crux, vaid minu jaoks oli kõige raskem koht nüüd hoopis SINNA saamine. Nimelt on see asi, mille peal ma seisan, üsna lai, ehk ca 5 cm või isegi tsuti rohkem – aga see pole sile eend, vaid selline terav asi, kuhu sai esmalt sõrmed taha, tuli end vasaku käega kõrgemalt lock-off’i tõmmata, parema jalaga selle peale tõusta, parema käega sealt kõrvalt undercling’i hoida ja end selle abil aeglaselt seinast eemale kukkumata püsti vedada. Nii, see osa oli okei. Nüüd seisad sa nina (ja vöökoht koos seal oleva köiega!) konkreetselt vastu seina sellel kitsal eendil. Enamvähem vöökohas või veidi madalamal on juba üks ekspress, mille sa enne siia üles tõusmist ära klippisid. Aga järgmine on umbes su pea kõrgusel, nii et sa pead end täiesti sirgu ajama, see undercling enam ei toeta, nii et sa ilma naljata hoiad end ühe käega tasakaalus nukis kuhu mahub kaks sõrmeotsa (isegi mitte sõrmelülid, ainult sõrmeotsad), üks jalg väriseb all ja sa üritad MEGAaeglaselt sealt vöö juurest köit sikutama, et end niimoodi ära klippida, et sa selle käigus seinast eemale ei vajuks ja alla ei kukuks. Kusjuures kukkumine oleks sellises olukorras küll pikk (sest sa oled juba köie välja tõmmanud), aga täiesti ohutu, jalg värises lihtsalt mõttest, et kui ma NÜÜD feilin, pean ma kõik need 18 meetrit uuesti ronima, kui tahan puhast rada kirja saada. Nagu täitsa tõsiselt, ma hoidsin hinge kinni lihtsalt, kuni see tehtud sai – ja nii, kui klippisin, küsis Sirru alt, kas ta tohib nüüd hingata, nii et ilmselgelt elas ta ka kaasa (ning ei jätnud mainimata, et ta kartis, et nüüd on kõik halvasti, kui ma jalaga Elvist tegema hakkasin). See osa, mida ma esimese hooga cruxiks pidasin, oli sinna otsa täiesti nalja teha. 😀

Ehk siis ma olen nii rõõmus, kui vähegi olla saab, see on imeline tunne, kui oled millegi kallal mitu päeva vaeva näinud ja selle lõpuks kätte saad. Taevas teab, et ma olen viimasel ajal rohkem koolile ja vähem trennile keskendunud, aga hetkel olen ikkagi vormiga üsna rahul, on nii kestvust kui ka jõudu (ning kohati isegi pistab pisike tehnikapoeg oma armsa nina ettevaatlikult nurga tagant välja), nüüd ei tohi lihtsalt köit lohisema lasta ja saab ehk isegi suvel Soomes midagi tehtud. Ma olen lihtsalt NII NII NII rahul.

Ajastus oli ka suurepärane, sest täna on aeg koju ära tulla. Õnneks pole EKRE veel valitsuses, lastakse ehk mind mu pagulasega tagasi Eestisse ja ei pea hakkama piiri peal kiiresti mõtlema, kuhu (e)migreeruda. Hetkel tunnen igatahes, et selle päikese ja puhkuse arvelt elan ehk semestri teise poole ka üle. Kaheksa nädalat veel ja siis on juba hulga kergem, saab mõnda aega niisama tööl käia, nagu tavainimene, ei pea selle kõrvalt kogu aeg kooliasjadega tõmblema.

P.S. Oleme internetist ära kasutanud ca 35 GB ja ma kavatsen sellega veel lennujaamas Meiringeni boulderdamisvõistlust vaadata (karikasari algas!), nii et sai vist õige valik tehtud.

P.P.S. Postitus sai eile õhtul valmis kirjutatud, täna on juba natuke kurb ka, et seda 6c/7a rada rohkem proovida ei saanud, ma sain seal iga katsega kaugemale, tunnen, et oleksin selle ära teinud.

Mmm, puhkus ❤

Kulutasime põhimõtteliselt terve teisipäeva siia reisimise peale, aga lõpuks oleme õnnelikult ühes Sitsiilia väikelinnas. Lennud hilinesid, rendiautoga oli jama (nad ei olnud võtnud vaevaks ette öelda, et kui see on minu nimel, siis tagatisraha peab ka ilmtingimata minu kaardilt tulema … õigemini tegelikult ei olnud nad sedagi öelnud meilis, et peab olema kuskilt neile tonn tagatisrahaks kohe võtta, nii et lõpuks klappisime sula), igast kriimust sellel kuradima autol pidi hilisõhtul rendifirma esindajaga koos pilti tegema, et nad seda hiljem meie kaela ei saaks ajada (18! kriimu (kuidas nad sealt nende vahelt minu uusi üldse märkama peaksid?) ja kaks sigaretiauku istmetes (nagu who the fuck suitsetab üldse autos veel aastal 2019?)). Nii et oma majutuskohta jõudsime alles pisut enne südaööd ja olime kõik rampväsinud, mitte keegi ei kurvastanud, kui järgmisel päeval vihma sadas, magasime külma rahuga terve päeva lihtsalt maha ja peale söömise vist ei teinudki eile midagi.

View this post on Instagram

Aww, we have a 🍋 tree

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meganunnu maja on meil, kuigi siin tundus pigem norm olevat see, et majas wifit ei ole. Nii et käisime muidugi kaubanduskeskuses, sain oma kohutavas itaalia keeles selgitada, et meil on vaja internetiga SIM-kaarti, aga lepingut me küll ei taha. 30 euro eest saime 50 GB, mida Sirru meile siis hotspotitab. Sest no teine variant oleks kümme päeva internetita elada ja üksteisega suhelda, olgem nüüd realistlikud, ei. Mul on vaja siin mõned kodutööd + paar tööasja ka teha, nii et internet on selles mõttes siiski vajadus. No ja teile kirjutada muidugi.

Täna saime juba ronima ja niisama ringi hulkuma. Ilm on üsna kena püsinud, vorm on okei (6B oli flashitav, homme loodetavasti õnnestub ka tiba raskemaid asju proovida) ja kool on kaugel, nii et ikka megamõnus on. Siin jagame musirulliga sõbralikult valgubatooni. Üks kord elus saan temast pikem olla, sest pildilt pole näha, et ma olen hulga kõrgema kivi peal (ja meie jalge all tegelikult vast kümme meetrit langemist). 😀

View this post on Instagram

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kas see kevad tuleb ka ükskord?

View this post on Instagram

Happy #womens day, ladies ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei jaksa enam oodata. Õnneks on mul vähem kui kaks nädalat puhkuseni, aga hetkel lubab seal ka ainult 16 kraadi, ma lootsin ikka 18 kanti. 😦 Päikese käes on muidugi 16 ka hea ronimisilm, aga mulle meenub see kord, kui jätsime oma sügisese reisi väga oktoobri lõppu ning nii kui päike korraks pilve taha läks, ma lihtsalt värisesin vappekülmas.

Muidu üritan ma koolile ja eraelule keskenduda ning ignoreerida maailmas toimuvat. Ja kuna kool on nii elu keskmes olnud, mõtlesin sellega seoses, kuidas inimesed on ikka naljakad ja loomu poolest ebakindlad, alati mõtlevad, et “minust erinev, järelikult tublim”.  “Inimesed” siin siis, nagu “meie”, mitte nagu “nemad”, eks, ennast mõtlen ka siinhulgas. Nimelt üks minu meelest väga tark noor mees, kel on minust kindlasti laiem silmaring (seda pole muidugi väga raske saavutada), ütles eile möödaminnes, et “ma ei ole muidugi kõige targem ja kooli pole palju jõudnud, aga …” Ja mulle tundub vahel just vastupidi, et kool on neile, kes ilma hakkama saamiseks liiga lollid ja/või saamatud on. 😀 Okei, no mitte päris nii hullusti, mõnel erialal on diplom vältimatu, ilma arstiks ei saa, pluss kohati on see ikka hobi ka või lihtsalt võimalus silmaringi avardada, aga ma küll ei arva, et kas või mu bf selle pärast minust lollim on, et tal diplom kaitsmata jäi. Pigem vastupidi, vahel ma kuulan ikka suu ammuli, kui ta midagi selgitab. Ja IT-s on nii palju neid iseõppinuid, kes on ka üldises plaanis väga arukad, et seal oleks raske diplomiga tuult lehvitades kunstlikult tekitatud üleolekutunnet säilitada, sellal kui see ilma diplomita tüüp sul kodust tööd teha aitab või segaseks jäänud kohti selgitab.

Rääkimata sellest, et kui 20aastased lähevad ülikooli tihti lihtsalt sotsialiseeruma ja kogemusi omandama, siis minuvanused lähevad üldiselt ikka teatud tööriistu saama (või keskeakriisi leevendama). Minu kahe või ühe või nulli magistrikraadiga kolleegidel pole neid tööriistu vaja, sest nad pole oma elus nii palju vangerdusi teinud. Ja kui mina suudaksin iseseisvalt igal õhtul kodus natuke õppida, ilma et keegi kodutöid või eksameid nõuaks ja tähtaegu seaks, siis ma ei käiks üldse seal Tartus aega raiskamas, vaid õpiksin spetsiifiliselt just neid asju, mida vaja. Üks tuttav just tuupis igal õhtul pärast tööd pool aastat ja vahetas töökohta (ta on muidugi selline, et ta on vist pool elu igal õhtul pärast tööd veel tunnikese õppinud ja selle kõrvalt ka trennis käinud, ehk siis ilmselt robot). Uues kohas saab 700 eurot rohkem kätte kui eelmises. Poole Eesti jaoks see 700 eurot ongi juba kuupalk.

Kas minu diplom toob kaasa 700-eurose palgalisa? Kindlasti mitte, nii et ajakulu on suurem ja otsene kasu väiksem. Seega pole see kool majanduslikus mõttes sugugi NII arukas otsus ning suuresti oli õppimaminek ajendatud just sellest, et ma EI tundnud end veel piisavalt targana – selleks, et end iseseisvalt täiendada, pole vaja ainult pealehakkamist ja järjekindlust, vaid ka piisavat ülevaadet sellest, mida üldse õppida võiks. Üks noriv koolivend kogu aeg küsib, et mida see kool mulle annab. Praeguseks tegelikult tunnen küll, et ma olen juba saanud selle, mida ma sinna otsima läksin. Olen saanud nii palju erinevaid asju näppida ja sellega seoses sõprade/kolleegidega nii paljudest asjadest vestelda, et see on TOHUTULT just IT-alast silmaringi avardanud. Sel semestril teen töö juures teises osakonnas praktikat ka, MEGALT huvitav on. Ehk siis ma ei ole mitte niivõrd otsesest rahalisest kasust motiveeritud, vaid eelkõige tahaks, et huvitav oleks, ja tahaks ennast pädevana tunda (Peteri printsiibi kohaselt ei ole seda õnne muidugi iial kauaks, sest iga pädev inimene edutatakse kähku edasi kuskile, kus ta taas ebapädev on).

Lisaks olen ka mõistnud, mida ma siis tegelikult süvitsi edasi õppida tahan – ja usun, et oleks ma algusest peale ainult seda teinud, tunneksin ma end ikka ebakindlalt, sest saaksin aru ainult väga väikesest jupikesest kogu süsteemis. St ma saan jätkuvalt aru väga väikesest jupikesest kogu süsteemis, aga nüüd on mul mingigi ülevaade sellest, mis osadest see süsteem üldse koosneb. Kui prillid ette panen, siis ehk ei aja meie ettevõtte monoliiti suvalise sitahunnikuga segamini, mis sellest, et need esmapilgul nii sarnased on. No ja võimalus igal teisel nädalal Reedal külas käia on muidugi ka väärtus omaette, kuigi ma ei tea, kas mu tööandja just selle eest maksta tahaks. 😀

Üldse arvan ma, et Eestis on ülikooliharidus kuidagi ülehinnatud. Nagu üks Eesti blogija, kes kirjutas, et ta peiks ütles talle, et ta isegi ei kaaluks temaga abiellumist, kui blogija vähemalt gümnaasiumit ära ei lõpeta ja ideaalis ka ülikooli ei lähe. Selle peale ma muidugi naersin tookord kõva häälega, sest tema oli jälle teisest äärmusest ja oli minu kasutu hariduse üle nalja teinud. Oleks endal seda rohkem olnud, oleks kohe mehelegi saanud, mis ta tollane eesmärk tundus olevat. Vähemalt kihlasõrmuse ta sõrme sai (pärast diplomi kättesaamist), aga ma ei kujuta ette, kuidas keegi üldse on nii väiklane – mõlemas suunas, sõltumata sellest, kas sa arvad, et inimene on loll, sest tal pole haridust, või sa arvad, et ta on loll, sest ta “õpib mingeid kasutuid erialasid”. Kui oled ta juba kaaslaseks valinud, on nagu hilja öelda, et pulmad tulevad ainult siis, kui diplomi saad / selle põlema paned. Lõpuks on küsimus ikka selles, mis sind ennast huvitab ja mida sa teha tahad – ja samale eesmärgile on võimalik jõuda mitut teed pidi. Ega sa kellegi teise rõõmuks siin ilmas ei ole.

P.S. Tahtsin kirjutada ka sellest, et suurim tragöödia on neil, kes hirmsasti tahaksid eneseteostust või elu mõtet, aga ei suuda seda leida – või tuli see rong juba teismeeas ja läks hooga mööda, nagu ei oleks selles peatuses olnudki, nüüd seisad ikka nukralt perroonil. Aga no sellest annaks juba eraldi essee kirjutada. Õnnelikud on need, kes teavad, mida nad tahavad, olgu see eesmärk nii suur-väike kui tahes.

P.P..S. Hoopis teisel teemal, et lõpetada lõbusama noodiga. Juba aastate eest kutsus üks mu venna sõpradest teda “teie isa ilusaimaks lapseks”. Ma ei ütle, et ma selle pärast aastaid end magama nutnud olen või talle jätkuvalt selfisid saadan, anudes, et ta mind ka ilusaks nimetaks, aga ma ei väida ka vastupidist. Igatahes, pange tähele, ma olen JUBA traumeeritud. Nii. Ja lähen mina siis ema sünnipäevale koos selle mehega, kes tavaliselt ei pane tähelegi, mis mul seljas on või kuidas ma välja näen, kuni keegi teine komplimendi teeb – siis ta vaatab ja kohmab, et “üsna okei vist jah”. No ja nii kui peolt minema saame, oli ta esimene lause: “Su vend oli NII heas vormis, ta on vist tõesti hakanud jõusaalis käima?” Nagu mine abiellu temaga siis, tõesõna.

Tahtsin teiega midagi ägedat jagada

Hiljutisel filmiüritusel näidati filmi 82aastasest prantslasest, kellel on nii positiivne ellusuhtumine, et tahaks kohe teistegagi jagada. Lahe vana ja video on ainult 14 minutit, aga selline … hea tuju materjal:

Enesekriitiliselt

View this post on Instagram

Because this #friday needs a #laugh 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Rääkisin siin hiljuti meie kooli javaloengutest ja sellest, et mina neist mitte hästi aru ei saa, ning pean ikka ise juurde õppima (võtan suisa kahte erinevat videokursust paralleelselt kõrvalt). No ja kommentaaridest käis läbi, et Tartu Ülikoolis õpetatakse OOPi kehvasti. Ma tahaksin igaks juhuks kõva häälega öelda, et ma ei oska seda mitte kuidagi kommenteerida, sest ma ju ei tea, kuidas seda mujal õpetatakse. Ja ma tunnistan täitsa ausalt, et selle pärast ma mitut videokursust võtangi, et ega ma mujal ka ainult ühest kursusest aru ei saaks, st siin on minus viga, mitte ilmtingimata üheski neist kursustest. Ma tahan kuulda sama infot mitmest erinevast allikast, mitmes erinevas sõnastuses jne, et saada terviklikumat pilti, sest ma ei taha, et aluspõhja augud sisse jääksid.

Ma ei ütle, et ma olen loll, aga ma olen päris kindlasti aeglane. Seda just selles mõttes, et ma usun, et ma võiksin vajadusel end ka tuumafüüsikast niimoodi läbi närida, et ma saaksin ikka aru ka, aga mul kuluks selle jaoks ilmselt viis korda rohkem aega kui helgematel peadel. Ma pean uue info otsas istuma, seda mäluma ja seejärel seda tükk aega nelja erineva mao vahel edasi-tagasi liigutama, enne kui see on piisavalt hästi seeditud, et selle võiks ajju edasi saata. Mis omakorda tähendab, et liiga kiiresti ei tohiks uut infot sinna otsa laadida, sest kui ma veel alles eelmise seedimisega tegelen, hakkab see lihtsalt oksele ajama.

No ja see sõltub muidugi paljudest asjadest, näiteks stressitasemest. Nii et näiteks praegu (täiskohaga kool, täiskohaga töö, kaks päeva nädalas praktika, kus peab ka uusi asju tegema), kulub vahepeal päris mitu kohustuslikku puhkepäeva ka, enne kui asjad kohale hakkavad jõudma. St ajul on üldiselt teatud vastuvõtuvõime – ja kui lihas areneb puhkuse ajal, siis aju kasutab jõudeaega just selleks, et infot reorganiseerida ja mõistlikumalt jaotada. Nii et ma tihti tunnen trennijärgsel hommikul, et saan asjadest paremini aru. Võingi lugeda TÄPSELT SEDA SAMA javakursuse praktikumiteksti, mida ma olen juba korra lugenud ja hiina keele alla liigitanud – ja uuel katsel absoluutselt kõigest probleemideta aru saada. Ja noh, kommentaarides mainitud pärilust selgitati meile küll vist juba kolmandas või neljandas loengus, nii et tegelikult selgitatakse küll nii üht koma teist. Esimese korraga ei pruugi lihtsalt alati meelde jääda ja kui ainult ühe korra loed, siis ehk venitadki end ainest kuidagi läbi, aga väga targaks ei saa. Nii et töö on siiski tellija materjalist, ma siin kooli ei süüdistaks.

Ma ei ole isegi kurb selle üle, et vahepeal sama asja mitu korda tuupida tuleb, pigem rõõmustan, et olen vanuigi päriselt tööharjumuse välja kujundanud (see äpp, mida ma reklaamisin, tõesti mõjub mulle – ei taha ju, et mu puu sureks). 😀 Järjekindlus on lahe, näha, kuidas töö päriselt vilja kandma hakkab, on megamõnus. Õnneks tuleb vaikselt ka oskus vastu seina põrgates aru saada, et nüüd on aega vähemalt mõneks tunniks aeg maha võtta.

P.S. Ilusat naistepäeva kõigile! Loodetavasti tähistasite seda pükstes, mida teil tänu esiemade pingutustele on õigus kanda. Ehk isegi annetate solidaarselt teist kehvemas olukorras olevate naiste heaks.

Mul on Timmerile uus mees

Kirsti Timmer kirjutas oma blogis,  millised on tema nõudmised uuele mehele, põhiargumendid olid, et ta ei tohiks naist mitte kuidagi piirata, aga samas peaks olema väga mehelik ja kindlasti kõik kinni plekkima (miks mul see laul kõrvus helisema hakkas?), välja arvatud need harvad korrad, mil Kirstil on tuju maksta.

efdd28e65f678506306caa5c6e3b1d59.466x272x21

Okei, ma ehk ei peaks igisema sel teemal, sest Sirru ka tavaliselt maksab ise lõunasöögid jms, aga no ma ei valinud meest selle järgi, et “taob kõik kinni – jah, linnuke kasti” , vaid pigem üritan ikka ise ka panustada. Me olime pool aastat ikka julgelt koos olnud, enne kui harjusin ära sellega, et enamasti tema maksab. Kuigi see, kui kutsuja esimesel kohtingul (soost olenemata) hakkaks rääkima, et “maksa pool ise”, enne kui teine pool pakkudagi jõuab, on küll imelik – kui ma ise kedagi välja kutsun (ka sõbrannat) ja parajasti raha vähe, siis ma pakungi kas või, et “lähme sööme pargis wrappi”. Aga no kui sa inimesega suhtes oled, siis sa ju tead ju juba ta rahalist seisu ja eelistusi kulutuste jagamisel ning võib igati normaalne olla, et ta peab ühel hetkel jutuks võtma, et maksame kõik pooleks – aga no sellest postitusest jäi väga selgelt jutuks, et sellise mehega, kel ei jätku vahendeid rõõmuga kõige ise maksmiseks, kolmanda kohtinguni ei jõutagi.

Manjana märkis igati õigustatult, et tavaliselt need Mehed suure tähega, kes rind õieli ringi jalutavad ja rõõmuga kõik kinni taovad, eeldavad siiski naiselt üsna palju vastu. Traditsioonilise naise rolli täitmist näiteks. Ehk siis tekib see tavapärane keiss, et sellise mehe puhul on “ei piira mind kuidagi” võimalik ainult siis, kui sa niigi sobitud juba tema jaoks normaalseks peetavasse rolli. Kui sa ise ka arvad, et peaksid hommikul mehele sussid kätte viima ja saad ise ka aru, et hea naine ei käi sõbrannadega väljas, siis isegi despoot ei piira sind kuidagi, sest sa täidad oma rolli hästi (okei, see pole hea näide, sellised mehed hakkavad ühel hetkel vinguma selle pärast, et linik on laual valesti vms, aga no üldiselt kehtib mõlema sugupoole puhul see, et kui tundub, et teine pool väga imelikult käitub, ikka öeldakse midagi, kui ka muidu chill iseloom on). Ehk siis Manjana oli skeptiline Kirsti võimaluste suhtes selline mees leida (jättes targu mainimata, et sellised mehed rihivad tavaliselt 20aastasi) – ja ka mina mõtlesin alguses, et ole nüüd, sama hästi võiks ma öelda, et tahaks, et Paris Hilton mind lapsendaks, küll siis oleks hea elu.

Aga siis tulid mulle meelde intervjuud Kätlin Maraniga, kes on korduvalt öelnud, et tema pole selline naine, kes viitsiks mehele hommikul võileibu kaasa teha, enne kui see kalale läheb – ja kellele Sõõrumaa viskas ju piisavalt klotsi, et naine saaks ka äri mängida. Ja mida me teame Sõõrumaade suhte kohta praegu? Et Kätlin pole sugugi rahul sellega, et mees on nüüd vanas eas mingiks imelikuks kristallihulluks ja joogahipiks ära läinud. Ja kes on veel vanuigi kristallihulluks ja kaardimooriks hakanud? Loomulikult Kirsti. Nii et pange mu sõnu tähele, Sõõrukas ja Timmer on varsti uus kuum paar. No ja Kätu pärast pole vaja muretseda, selline naine saab alati hakkama.

Üks murekoht siiski on. See Kirsti “mees peab pingutama ja armastama rohkem kui naine” – ma olen üsna kindel, et Sõõrukas on just vastupidisel seisukohal, sest üllataval kombel kirjutavad kõik meessoost gurud (Gunnar Aarma näiteks) just vastupidiseid asju, et 75% kallistustest peaks naiselt tulema jne. Hakka või arvama, et iga sugupool mõtleb ainult selle peale, kuidas jumala eest ise rohkem investeerima ei peaks, ka emotsionaalselt. Aga no palju siin seda pingutamist ikka, mees on nagunii pool ajast mingis imelikes tantralaagrites, kui vahepealsel ajal paar korda põse peale musi teed, on rahu majas.

Ehk siis soovin edu noortele uuteks kuumadeks suheteks ja ärge unustage pulma kutsuda, kui asi nii kaugele jõuab!

  • Kategooriad