Lõpuks ometi algas minul ka suvi

View this post on Instagram

The places I'm willing to go for some #kink 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Reedel oli viimane eksam. Praktika on küll veel veidi suve peale jäänud, aga vähemalt hetkel on kõik selleks semestriks läbi ja kõik muu juba pisike tilulilu. Üldse on mul vist ees veel ainult viis ainet (neistki üks magistriseminar) ja magistritöö. Ning neist viiest ainest ükski ei tohiks olla nii töömahukas, kui See, Mille Nime Me Ei Nimeta, kus mõni kodutöö kaheksa tundi võttis. Ehk siis kõige hullem on möödas. Tähistasime ainsal meile teadaoleval moel, käisime nädalavahetusel ronimas. Minu esimene telgis ööbimine sel kevadel, st juba suvel. Väga mõnus oli, sääskedest ja parmudest hoolimata. Ja need Soome parmud olid esiteks suure parvega ja teiseks kuidagi hulga agressiivsemad kui meie omad (rääkimata sellest, et meie omi olen ma ainult vee lähedal näinud, mitte kunagi niisama).

Nädala pärast lähme puhkusele. Sellisesse kohta:

Vaatasin, et Shauna Coxsey seal, tuleb ka minna. Aga ta jõudis ikka juba lahkuda, nii et mu ahistamisplaanid on taas vett vedama läinud. Kuigi tema on rohkem plastikuprintsess, kui just sadama poleks hakanud, poleks temaga ilmselt nagunii kokku põrganud, me ilusa ilmaga proovime ikka pigem päris kaljudel ronida, koleda ilmaga läheme sellistes kohtades väliseinale (need on alati katuse all). Aga ütleme nii, et nende tehisseinad on ka üsna ägedad:

Teine väike möödapanek võib olla ilmaga – valisime selle koha lootuses, et nii kõrgel, ehk on selle võrra natuke jahedam. Praegu on ikkagi olnud püsivalt 25 kanti, visates vahepeal 30 kanti ka. Mis on kena rannailm, aga mitte nii hea ronimisilm. Õnneks on see nii pikkade traditsioonidega koht, et seal peaks piisavalt valikut olema, leiab kindlasti ka piisavalt varjulisi ronimiskohti, peamine mure pigem see, et tahtsime ka ühte multipitchi teha – ja seal üldiselt ühel hetkel sa enam varjus ei ole. Aga mina nagunii ei nuta, kui multipitch tegemata jääb, need ei ole mu lemmikud. 😀

Nagu ma maininud olen, olen juba paar kuud oma itaalia keelelt ka tolmu maha raputanud, hetkel on tunne, et lihtsamad jutud võiks vajadusel aetud saada küll, nii et selles mõttes ootan juba innukalt, tahaks testida ometi oskusi.

Ainus mure ongi hetkel see, et sess on mu paksuks teinud. Olen põhimõtteliselt oma talvekaalus. 😀 Tavaliselt olen ronitrippide ajal julgelt neli kilo vähem. Silma järgi vist ei ütleks, et hirmus vaal, aga enda jaoks ikka harjumatult suur. Nii et sügiseseks reisiks on vaja alla võtta, aga samas tahaks ju ikka puhkuse ajal rahulikult kahe suupoolega süüa kõike, mida elu ette lükkab … Itaallastel on nii megahead magustoidud ka ju. 😦

Ehk siis ma olen täiega puhkuselainel juba ja ma ei tea, kuidas need viimased tööpäevad siin tehtud saavad. Taeva abiga.

Kuidas Annabelil läheb?

62250135_1242601432584240_37864431681536000_o

Annabel on vahepeal kolmekuuseks saanud ja ta pere näeb jätkuvalt vaeva, et tema elu päästmiseks vajalikku summat kokku koguda. Kõigest paar päeva on möödunud, aga selle ajaga on juhtunud nii mõndagi.

Üks uudis on väga hea. Lastefond (loe pressiteadet siit) otsustas annetada 400 000 eurot. See on suurim rahasumma, mis nad üldse kunagi korraga annetanud on, nii et see juba näitab midagi. Seda otsust ei langetatud kergekäeliselt, enne vesteldi Annabeli raviarstiga jne. Teine hea uudis on see, et kõigest mõne päevaga kogunes inimeste annetustest nende kontole üle 330 000 euro ja nüüdseks veel ca 90 000 Lastefondi vastavale kontole. Ehk siis koos nende 400 000 ja teiste annetustega on väga lühikese aja jooksul juba kokku saadud 819 000 eurot. See on üüratu summa, ma ütlen täitsa ausalt, et ma ei suuda päriselt isegi hoomata selliseid numbreid.

Üldse on väga hea, et Lastefond oma õla alla pani, sest nüüd on ka firmadel lihtsam annetusi teha. See on uskumatu, kui paljud on juba aidanud – ja kahjuks on uskumatult suur summa veel puudu. Ma teeksin rõõmuga talle igakuiselt püsiannetuse, aga no tal ei ole neid kuid ju nii laialt käes. Mulle on ta lugu lihtsalt nii hinge läinud. 😦 Ja mul oli nii hea meel, et Mallukas ka sellest kirjutas, sest tal on nii palju lugejaid, sealt kindlasti tuleb ka rohkem abistajaid. Jah, see on suur summa, aga kui me kõik pingutame, siis mina usun, et me saame selle kokku.

Aga juhuks kui keegi pole veel annetanud, aga nüüd saaks seda endale lubada (või kui lihtsalt ei usaldanud eraisikule kanda, aga Lastefondi usaldab rohkem), siis lisainfo Lastefondi lehelt:

Väikese Annabeli elupäästva ravi toetamiseks saab teha annetuse ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontole, märkides selgitusse “Annabel”:

Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Luminor IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813
Coop IBAN EE824204278603586607

PayPal makse tuleks suunata aadressile info@lastefond.ee ja selgituseks “Annabel”

Lastefondi heategevuslikele telefoninumbritele helistades lisatakse teie poolt valitud annetussumma teie sama kuu telefoniarvele. Sobiva summa annetamiseks tuleks helistada vastavale annetusnumbrile:

helistades 900 5025, annetad 5€
helistades 900 5100, annetad 10€
helistades 900 5500, annetad 50€.

Täna kirjutas teemast ka Postimees.

Elu on mul ka

View this post on Instagram

Käisime vanu autosid vaatamas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sain näiteks kolme päevaga kolm eksamit tehtud, lahe, eks? Eksamiteks valmistudes pole küll selle elu elamiseks eriti aega jäänud, aga natuke ikka. Eelmise nädala neljapäeval käisime näiteks tööürituse raames vanu autosid vaatamas ja kardiga sõitmas, päris lahe oli. Autod olid ägedad, muuhulgas reklaamiti, et neid saab pulmadeks ja muudeks üritusteks laenutada. Sirru vahtis lakke ja teeskles, et ei kuulnud. Ta on valmis vaeva nägema, et vihjetest mitte aru saada.

Sõit oli ka lahe, kuigi ma võtsin üsna rahulikult, sest hirmus on ju, ei ole turvavööd ega midagi! Ma ei olnud isegi kõige aeglasem selle tulemusel (napikas), kuigi pean mainima, et see piff, kes minust videos mööda pani, on ikka täitsa hull, ta kimast must viie minuti jooksul vist neli korda mööda nagu ittuvast kassist. Aga ta oli ilmselgelt seda varem teinud, tuli lõpuks teisele kohale (ja kaotas esimesele ainult sekundiga).

Mis siis veel? Pühapäeval üritasime Soome ronima minna. Esimene osa oli kurb. Sõitsime kaks tundi, siis hakkas vihma sadama, käisime nagu märjad koerad tilkuvat kaljuseina vaatamas. Sõitsime kurvalt Helsingisse tagasi, läksime sisse ronima – ja nägime aknast, kuidas ilm täiesti imeliseks läks. Aga see ronimise osa oli siiski väga lahe, mul oli nii lõbus, et ei teinud suisa ühtki piltigi. Ronisin näiteks ära ühe negatiivi all oleva 6c, millest eelmine kord jõud üle ei käinud (seekord võttis ka umbes sada katset, imestasin, et mul üldse nii kauaks jõudu jätkus).

No ja sel nädalal oli siis tuupimine ja eksamid ja eksamid ja eksamid, korra sain välja kivile ka, kuigi sääsed tahtsid tappa. Tartus oli megailus ilm, nii et sain vähemalt välijõukaris käia, aga põhiliselt läks kogu aeg õppimise peale. Koju jõudes olin nii väsinud, et pikutasin, kuni Sirru konkreetselt kolm tundi köögis veetis, et õhtusööki teha (ta vahepeal vaaritab megapõhjalikult ja väga hästi), ja siis vahtisin suht tühja pilguga viimast boulder cuppi.

View this post on Instagram

Chernobyl je istorijska drama u formi petodelne mini serije. Kreator i glavni scenarista je, veoma začuđujuće, Craig Mazin ( The Hangover 2,3, Scary Movie 3,4), dok je reditelj Johan Renck. Radnja ove mini serije predstavlja dramatizaciju istinitih događaja koji su se desili u nuklearnoj elektrani u Černobilju. Ono što negde nismo očekivali, a ispalo je veoma efektivno, je to da serija odmah počinje od nuklearne katastrofe, a zatim se kroz sve ostale epizode bavi njenim posledicama. Iako smo isprva očekivali drugačiju postavku, ispostavilo se da je sve što je usledilo toliko bilo potencijalno užasavajuće da serija tokom čitavog trajanja uspeva da održi ogromnu dozu tenzije, koja može „da se seče nožem“. Urađen je neverovatno dobar posao po svim aspektima, od atmosfere i scenografije, koja vas drži na mestu događaja, preko odličnog scenarija, koji ni u jednom trenutku ne odlazi u preveliku dramatizaciju, ni patetiku, do odličnih izvedbi celokupne glumačke postave. Zaista, imamo samo reči hvale za celokupno delo. Ono što bi nam generalno možda malo zasmetalo, a to je prečesto i vrlo detaljno objašnjavanje stvari, ovde je u službi edukacije publike, što seriji daje poseban, skoro dokumentaristički pristup, koji predstavlja njenu dodatnu vrednost. Jednostavno, ovo je nešto što svako mora da pogleda i mi vam apsolutno preporučujemo da to uradite. Žanr: Drama, Istorijski IMDB ocena: 9.7 (trenutno) Trajanje: 5x 1h4min Glumci: Jared Harris, Stellan Skasgard, Emily Watson – Priča o jednoj od najvećih katastrofa u istoriji čovečanstva – eksploziji u Černobiljskoj nuklearnoj elektrani. Chernobyl je, bez konkurencije, najbolja stvar koja je izašla ove godine. Pogledali smo je odjednom, jer nas je prikovala za ekran i nije pustila do kraja. Pa čak ni nakon kraja. Nadamo se da će ovakav odziv publike inspirisati produkcije za kreiranje još ovakvog sadržaja, vezanog i za druge istorijske teme. Od nas, maksimalnih (5). . . . #chernobyl #recenzija #review #evotifilm

A post shared by Evo ti Film (@evotifilm) on

Tänaseks jõudis täielik pingelangus kohale. Kõik ained peale ühe on ju tehtud, viimane eksam on reedel, nii et põhimõtteliselt terve nädal veel aega õppida. Ei pea end enam pooleks rebima, et iga viie minuti tagant uut asja ära esitada. Nii et magasin vahelduseks sisse, käisin esimest korda uut Ronminni kaemas (sellest teen eraldi postituse) ja nüüd oleme õhtu otsa ameeriklaste uut Tšernobõli-sarja vaadanud. Lõpetame parajasti neljandat osa, aga mul on kuri kahtlus, et ega Sirru enne ei jäta, kui kõik viis osa vaadatud on.

Väga hästi tehtud sari, väga huvitav vaatamine, aga … ei ole lihtne vaadata. Väidetavalt olla see ka ajalooliselt väga täpne, st kõik faktid, mida näidatakse (mis ja kuidas juhtus), on tõsi. Ainus ebatäpsus, millele Reet tähelepanu juhtis, on see, et tegelikult ei ole kiiritusse surevad inimesed ise radioaktiivsed – nende riided ja nahk on, aga kui riided minema visata ja inimene korralikult puhtaks pesta, on näiteks haiglatöötajal kiiritada saanud inimest ohutu katsuda ja SEE ei tohiks rasedust enam kuidagi ohustada. Samas ei tule ka sarjast otseselt välja, et sarja tegijad seda usuksid, vabalt võib lihtsalt olla, et TOLLAL kõik uskusid seda lihtsalt.

Ma kannatasin kõik muu välja, aga iga blogilugeja oskab ilmselt ise ära arvata, mis mul pisara silma võttis. Ei ole hea tuju film, aga oli hea võimalus Sirruga ajalugu arutada – ja seda, kuidas Eestistki vabatahtlikke (või “vabatahtlikke”) sinna saadeti. Soovitan teistelegi, keda ajalugu või see temaatika huvitab.

raamatute kaane järgi hindamisest

Käisin eelmisel pühapäeval Soomes sees ronimas. Seal on raskusaste värvide järgi – ehk siis teatud greid on alati kindlat värvi klotsidest. Mina punnitan heal juhul punase (6c) välja, kaugemale veel ei küündi. Ja projektisin mina siis üht punast, kõrval ronisid mingid noored poisid valget. Ma täpselt ei tea, mis see valge on, aga seda mina tean, et see on nii raske, et soomlased pole sinna raskusastet enam juurde märkinudki, vaid raskusastmeid märkival joonisel on seal lihtsalt HARD (ja eelmine aste on 7c, nii et ju see HARD on ikka tõesti HARD). Ja siis hakkas üks neist poistest hoopis rohelist rada tegema ja mina turtsatasin korra omaette, sest roheline on veel kergem kui minu punane – ja loomulikult on selge, et treenivad erinevate oskustega inimesed ja vahepeal teevad ka tugevad poisid kergetel radadel trenni lõppu lihaste maharahustamisradu (või ma ei tea, kuidas cool down selles kontekstis normaalselt öelda), lihtsalt tundus naljakas, sest tavaliselt sama tasemega inimesed treenivad koos ja projektivad samu radu.

Noh, nali oli minu kulul, sest see poiss ronis seda negatiivset rohelist rada nii, et jalgu ei kasutanud, iga nukki võttis ainult ühe käega ja tegi igas nukis korraliku ühe käega lõuatõmbe. Ma enam ei naernud, jõllitasin ainult ja mõtlesin, kas sobiks paluda, et ta seda sama veel korra, aga särgita teeks (kuni tuli meelde, et ta on ehk 20 või midagi ja mina pole mingi puuma).

View this post on Instagram

Why am I at work? I could be at the beach instead …

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja täna jalutasin mina oma õrnas lehvivas suvekleidis eksamilt koju (just selles kleidis), nägin ilmselt välja rõõsa ja roosa, ning mõtlesin, et peaks rannast läbi astuma ja tegema mõned kerelihaseharjutused, lõuatõmbed jne, et poleks homme häbi päris puhkepäeva teha. Lõuatõmbekangi ääres tõuklesid mingid varateismelised noormehed, nii et pidin nende vahelt läbi pugema. Nad vaatasid, kuidas ma kangi juurde läksin, ja muidugi naersid, noortel poistel ju eriti häbitunnet ei ole. Umbes kolmanda lõuatõmbe juures enam ei naernud. Ca viienda juures tuli juba esimene “ohhoo”. 😀 Nii et murrame aktiivselt stereotüüpe, endal ja teistel.

Vanemad ei peaks oma lapsi matma

62250135_1242601432584240_37864431681536000_o

On vähe asju, mis on kurvemad kui lähedase kaotamine. Eriti hirmus on see, kui see tuleb nagu välk selgest taevast. Ja eriti ERITI hirmus on see, kui tuleb nagu välk selgest taevast teadmine, et see laps, keda sa praegu süles hoiad ja oled igati terveks pidanud, elab laenatud ajast.

Pildil on Annabel, kes on pisut üle kahe kuu vana – ja tema vanemad said teada, et lapsel on spinaalne lihasatroofia, mis õnneks diagnoositi väga vara. Seda esineb umbes ühel lapsel kümnest tuhandest ning selle geenihaigusega lapsed surevad üldiselt enne teist eluaastat. Veel mõni aastat tagasi olekski sellega jutt lõppenud. On üks selline nunnu titt, kahe aasta pärast enam ei ole, läheme eluga edasi ja aeg uus hakkama panna, ehk sellega joppab paremini.

Tänaseks on leitud ravim, mis on siiani andnud väga häid tulemusi – mida varem õnnestub see süst ära teha (ravi koosnebki ainult ühest süstist), seda parem. Konks? See üks süst ei ole teps mitte odav, tegu on hetkel vist kõige kallima ravimiga üldse. Nii et ravi läheks kokku maksma ca 2 125 000 dollarit ehk pea kaks miljonit eurot. See on ainult ravi, siin ei ole veel lennupileteid ja kuskil ööbimist jne jne. Aga põhimõtteliselt lihtsad arvutused – kui iga eestlane annaks kaks eurot, saaks Annabel suureks kasvada ja normaalset elu elada.

Mul oli täna palgapäev, andsin natuke rohkem kui kaks eurot. Palun mõtle, äkki saad sinagi natukesegagi aidata. Ükskõik kui vähe või palju, see aitab ikkagi eesmärgile lähemale. Lisa saab lugeda siit ja kontoandmed on:

Annabel Silk
a/a: EE752200221071733402, Swedbank

Oot, aga kolm miljonit pagulast?

Mis nali see on? EKRE kogu kampaania seisnes selles, et ainult nemad päästavad meid peatsest (ja senise kursi jätkamisel VÄLTIMATUST) pagulaste sissetungist jne jne jne. No ja täna teatas Mart Helme Euroopa Liidu asjade komisjonis, et rändeteemadel on Eesti seisukohad olnud õiged ning tema juhitav Siseministeerium jätkab samade positsioonidega, mis Eestil seni on olnud. Eesti seisukohtade muutmata jätmise poolt hääletasid teiste seas komiskoni liikmed Jaak Madison, Ruuben Kaalep ja Anti Poolamets.

Et … Kas ei pidanud mitte tulema rangem rändepoliitika jms? Kes kaitseb mind ja blonde Eesti lapsukesi kolme miljoni pagulase eest??? Kas te tahate öelda, et meile on alatult näkku valetatud??? Ma olen šokeeritud, tõesti, eales ei oleks arvanud, et end kristlasteks nimetavad mulliajajad taas kord suvalist mulli ajavad, et ainult ministriametisse saada. Ja silmad on neil ometi nii ausad, nii ausad …

Mis see EKRE teeb nüüd jälle?

Viimastel päevadel on tulnud mitu äärmiselt kahtlast uudist. Esiteks muidugi see, et Helmed tegid keeluajal aktiivselt valimiskampaaniat, mille kohta alustati väärteomenetlus – keegi pole üllatunud, Ratas isegi ei viitsinud vabandada ainult mingi väärteomenetluse pärast. Võtke uuesti ühendust, kui keegi päriselt lõuga saab või jälle tagakiusamisega ähvardatakse.

Aktsiisiteemadel ma ei hakka isegi vahutama, minu meelest joovad eestlased liiga palju, joovad end suisa aktiivselt surnuks, hävitavad sellega enda ja oma lähedaste elusid ja peresid, nii et mina pooldan juba selle pärast kõrgemat aktsiisi. Jah, need 30-aastased, kes juba joovad, ei jäta pudelit ostmata, kui see 20 senti kallim on, aga kui 16-aastased, kes alles alustavad, peavad end vähe piirama, on see ainult hea samm tarbimisharjumuste kujundamisel. Aga kuna inimesed mu Facebookis rõõmsalt tähistavad seda, et nüüd saab ikka õlle jälle 20 senti odavamalt kätte, mis siis minagi vaidlen.

Igatahes. Nüüd loeme lehest, kuidas mitte eriti ootamatult, aga väga ootamatute võtetega, visati parteist välja Tartu piirkonnajuht Indrek Särg. Nimelt näeb EKRE põhikiri ette, et:

6.3 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna põhikirja nõuete rikkumisel võib erakonna liiget karistada erakonnast väljaarvamisega. Erakonna liikme karistamise otsustab juhatus, arvestades võimaluse korral aukohtu ja ringkonna juhatuse ettepanekuid. Otsus peab olema motiveeritud. Otsusest teatatakse asjaosalisele kirjalikult kuu aja jooksul.

Indrek Särg sai sellest, et ta on üldse välja visatud, teada kõigile parteiliikmetele saadetud masskirjast. Seda, MILLE EEST ta välja visati, ei saanudki teada. Õigemini vabandust, visati välja “erakonna põhikirja korduva ja jämeda rikkumise” eest – milles see rikkumine täpselt seisnes, teab aga ainult Jumal taevas ja Helmed, kellel on temaga otsekontakt. Nagu näha, siis juhatus tuli kokku – aga mis sai ringkonna juhatuse ettepanekute arvestamise ja motiveeritud otsusega? Või see kaks lauset ongi motiveeritud otsus? Minu meelest peaks motiveeritud otsus ikka konkreetseid fakte sisaldama, nagu “ei näidanud Ruubenile okei-märki vastu” vms. Kuhu jäi aukohus? Mille jaoks see põhikiri tehtud on, kui see tegelikult kedagi ei koti?

Muide, Ruuben Kaalep oma 566 häälega sai Riigikokku, Indrek Särg sai 2221 häält ja jäi välja, sest ta ei meeldi Tähtsatele Onudele nii väga, st erakonna kinnises nimekirjas oli noor usin tagumikulakkuja lihtsalt hulga kõrgemale kohale pandud. Nii et arvata on, et Kaalep, kes on ka juhatuse liige, hääletas rõõmuga Särje väljaviskamise poolt, sest eks see Tartu valimisjaoskonna tulemus talle pehmelt öeldes piinlik oli – mitte muidugi nii piinlik, et neli korda väiksema häälearvu korral kohast loobuda, aga ikkagi piisavalt piinlik.

Aga päris hea signaal oma “madalamatele” erakonnaliikmetele – MEIE oleme nüüd Riigikogus ja TEIE, konnad, ei köhi, muidu võite suvalisel hetkel kinga saada, ükskõik, kui palju teil poolehoidjaid ja valijaid on.  Koosoleku, kus teid kuskile valitud on, kuulutame ka õigustühiseks (ilma selgitamata, MIKS see õigustühine on), ja oma mõtted demokraatlikust ühiskonnakorraldusest võite endale sisse istuda. Kui ebameeldivate ideede libedama sissesaamise juures nõu vaja on, küsige Kaalepilt, tal sellega palju kogemust.

P.S. Lugesin rõõmuga ajalehest, kuidas Kingo võttis lõpuks ikka aru pähe ja läheb välismaale töökohtumisele. Kahjuks ütles järgmine lause, et ta kohtub seal eestlasega – kas see konkreetne eestlane, mitte ise Tallinnas ei ela? Miks temaga ilmtingimata Kanadas on vaja kokku saada? Selle reisiraha eest saaks ju hulgim madala aktsiisiga õlut osta.