See ei ole reklaampostitus

Kui kedagi huvitab, siis jah, tõesti on tegu tarkusehambaga ja tuleb teine tõesti välja võtta. Öeldi, et tegelikult tuleks suisa kaks tükki eemaldada, aga miskipärast ei saa seda korraga teha. Nii et esimese hooga eemaldatakse ca kuu aja pärast üks ja siis vaatame, mis edasi saab. Loodetavasti läheb igemepõletik paari päevaga mööda ning kannatab opini normaalselt elada. Praegu on natuke kurb, sest tahaks kohvi, aga see ei ole suus mõnus, nii et järelikult ikka ei taha. Mis elu see on sihuke.

Nii et räägin teile hoopis rullmassaažist – käisin juba eelmise nädala esmaspäeval, aga unustasin kirjutada. Pealkiri on selle pärast selline, et lugesin hiljuti usaldusväärsest allikast, et reklaamiga on tegu ainult siis, kui selle eest makstakse – kui ma midagi tasuta saan ja sellest kirjutan, pole see reklaam. Võite kolm korda arvata, kelle geniaalne teooria see on, aga tänane tõesti pole otseselt reklaamiks mõeldud – lihtsalt huvitav kogemus, nii et tahtsin teiegagi jagada. Nimelt ütles mu väikevend mulle juba eelmise aasta sügisel, et tal on üks rullmassaaži kinkekaart, mille ta on valmis mulle andma. Kuna ta aga elab minust tervelt kahe kilomeetri kaugusel, nii et enamasti kohtume me Tartus, sain ma selle päriselt loomulikult kätte oma sünnipäeva paiku. No ja nüüd, kui mu tavaline massöör puhkusele läks, tundus olevat hea võimalus see ära testida. Slaava boogu, mul tuleb pisar silma, kui ma ta puhkusele mõtlen, vähemalt kolmandat nädalat juba ära, ma ei suuda enam.

Igatahes. Massaaži kohta pole mul mitte üht halba sõna öelda, see oli päris mõnus (kuigi ma iseseisva rullimisega harjunud ka), aga minu jaoks on see roosamannakeskkond ikka väga üle võlli. No tegu oli sellise kohaga, kus kõik on üdini naiselik, sulle räägitakse Himaalajasoola kasulikkusest, seal saab osta nõid Nastja raamatut ja mingeid eeterlikke õlisid jne. Lisaks on ka massaaži ajal ekraani peal jutt sellest, kuidas see rull lõhub just praegu rasvarakke ja kuidas tselluliit on nahaaluste jääkainete kogum, mis selle rullimise mõjul nüüd kohe tuld tõmbab. Ma ei tea, kas nende keskmine tarbija võtab tõsiselt seda juttu? Mul pöörlesid silmad umbes sama tõsiselt kui see rull (ehk selle tõttu nad lubavadki, et üks massaaž kulutab kuni 450 kilokalorit, et lisaks aktiivsele rullipööritamisele pööritab tarbija ka hoogsalt silmi). Ja no kuskil oli hüüdlause teemal “just meie tõime need rullid spordisaalidest ilusalongi!” – mulle sobiks hulga paremini see, kui need oleksid ka Eestis spordisaalides ja ma ei peaks ekstra leidma aega, et ronida kuskile pärast trenni. Praegu olin ma seal nagu metsa viidud kala, mitte päris loomulikus keskkonnas selle üdini tungiva naiselikkuseenergia keskel.

Massaaž ise oli üsna meeldiv, nagu videost näha, lased järjest erinevaid lihasgruppe selle puust rulli vastu, samal ajal on ekraanil juhend, et kuidas täpselt. Naljakas oli see, et kodulehel räägitakse lõõgastavast privaatsest kogemusest, aga tegelikult on neil suht konveier – aga selles mõttes tõesti privaatne, et enamuse ajast oled sa seal ruumis üksi ja ise tegutsed juhistest lähtuvalt. Teiseks oli see päris mõnus, ainult jalataldadel oli alguses väga raske, sest no kõdi ju, tahad ära tõmmata. Aga muidu oli nii mõnna, et surusin ikka innukalt, kuigi tädi oli enne hoiatanud, et ära liiga hoogu mine, muidu on homme valus.

Mis te arvate, mis “homme” sai? 😀 Järgmisel hommikul oli konkreetselt selline tunne, nagu oleks korralikult peksa saanud. Reied olid nii valusad, et istuda ei saanud normaalselt, sest siis, kui need kokku juhtusid puutuma, võttis kiunatama. Kõndisin, nagu pakud oleks all. Julgen eeldada, et kui teha sellist asja kaks korda nädalas, on tõesti meeldiv ja lõõgastav, aga see esimene kord oli ikka räige ehmatus. Pea käis ka kergelt ringi ja metsik vedelikupuudus oli (mida nad ka ette hoiatasid, et tuleb palju vett juua). Samas üldine vorm väga kehv ei olnud, trennis sain ikkagi normaalselt hakkama, mis mind ennast üllatas – enesetunde põhjal arvasin, et ei tule mitte midagi, aga lihased läksid soojaks ja edasi oli juba nii mõnus, et mõtlesin, et huh, pääsesin. Nii kui maha jahtusid, valutasid muidugi sama moodi edasi – ja venitada polnud midagi, sest natukenegi sügavamal olid lihased ikka nii kanged. See kestis päris mitu päeva, massaažis käisin esmaspäeval ja neljapäeval oli veel natuke tunda, kuigi neljapäeva õhtul sai vähemalt juba venitada.

Kellele ma seda soovitaks? Ausalt, ei tea. Ma ei taha halvasti öelda, sest kogemus oli tegelikult meeldejääv, ma siiralt usun, et kui seda viis korda teha, oleks täiega mõnus. Aga kui ainult üks kord käia, siis soovitaks ainult masohhistidele. 😀 Kui käia viis või kümme korda, siis tekib mul küll natuke küsimus, et sellist süvamassaaži tahaks ilmselt inimesed, kes korralikult trenni teevad – kust neil see aeg, et sellele lisaks veel kaks korda nädalas ekstra kuskile massaaži minna? Minul küll ei ole. Nii et ilmselt sihtgrupp on need inimesed, kes siiralt usuvad, et see on trenni asemel ja selle tulemusel tselluliit kaob, keha isepuhastub ja maailm saab helgem paik. Nii et voh, teile ma seda soovitangi.

Seletage lollile

Mul on siin alati hulk mehi, kes tahavad lolli naisterahvast harida – täna on teie võimalus! Naised võivad ka vastata. Ma ei saa poliitmängudest alativäga hästi aru, nii et küsimus igati tõsine.

Miks tahab Reformierakond praeguses olukorras umbusaldada Ratast, mitte Helmet (või suisa mitut)? Minu loogika ütleb, et Helmede käitumisest on nii paljudel kopp ees, et sealt oleks mingigi võimalus vajalikud hääled kokku saada – ja kuna on ilmselge, et tegelikult hoolib see pere ainult erahuvidest, mitte parteist, langeks selle tulemusel üsna kähku ka valitsus. Ratase umbusaldamiseks nagunii hääli kokku ei saa, nii et mis seal see eesmärk on? Valijale mulje jätta, et midagigi tehakse? Pildil püsida? Lihtsalt valitsuse tööd takistada? (See viimane nüüd küll väga kena ei oleks.) Igavust peletada, sest opositsioonis pole muud teha ja kaua sa neid sudokusid lahendad?

mundane

Buu. Ma olen viimastel nädalatel natuke liiga tubli olnud. Ikka päris tubli. Liiga usinalt ja liiga tihti on nii palju asju tehtud saanud, et õhtul olen megaväsinud ja hommikul ärkan ikka väsinuna. Nii et täna olen selle koha peal, kus kohe mitte ei taha enam MIDAGI teha. Nii et kirjutan hoopis selle asemel, mis kõik mind siin ilmas häirib, ja siis lähen koju ning … isegi ei õpi R-i, sest täna ma õppisin seda juba lõunapausi ajal. 😀

Teate, mis mind häirib? See, et maitsestamata jogurtit ei saa osta 300 ml pudelis. Mul oleks ju vaja. Inimesed nagu üldse ei hooliks. Samas õlut, mida ma üldse ei joo, on 20 erinevat sorti. Selle pärast mulle ei meeldigi poes käia, vägisi tekib seal hetkeks ekslik tunne, et maailm ei keerlegi ümber minu.

See häirib ka, kuidas meedia spekuleerib teemal, mis küll Sõõrumaa suhte lahku ajas – lollid olete v? Tavainimese seisukohast läks see mees ju põhimõtteliselt hulluks, ise elaksid hulluga edasi koos või? Selles mõttes, et ei ole ju vahet, kas ta hakkas jehoovatunnistajaks, budistiks, kristalliuskujaks vms, see on lihtsalt nii suur elumuutus, et pea keegi ei suudaks selle inimesega enam kooselu jätkata, sest ühisosa kaob lihtsalt ära. Sõprus võib edasi olla, aga kui teine inimene selle vaimsuse muutusega kaasa ei lähe, siis no selge see, et romantilise suhte jaoks enam piisavalt pole. See, et uus Tõeline Armastus endast mitukümmend aastat noorem on, see on lihtsalt teatud tüüpi meeste ajuehituse paratamatus, tema vähemalt ei käi iga uue naise puhul meedias kiremas, kuidas see uus nüüd IGATAHES lõpuks see elu armastus on, nagu mõni.

Mul ühel sõbrannal näiteks hakkas mees ootamatult usklikuks, nüüd ongi preester (või mis iganes tema konkreetses usundis selle ameti nimi oli) ja muidugi on tal nüüd ka sobiv naine, kes talle hunniku armsaid lapsukesi sünnitas. Paari lapsega piirduda tahtva ateistist karjeristiga ei sobinud elu kokku lihtsalt enam, paratamatu. Ma ka ei tea lubada, mis ma teeksin, kui Cyrus hakkaks homme rääkima, et hakkas paremäärmuslaseks, vaevalt see elu nii sujuvalt edasi läheks.

Ahjaa, avastasin Facebookis, et üks inimene on mu ära blokkinud. Mõtlesin üllatusega, et miks küll, kuni Reet ütles, et ma olevat kirjutanud postituse, kus nimeliselt mainisin, et ta ei kohtle mehi nagu inimesi. Käisin ja lugesin. Saan aru, miks ma blokitud olen, aga ühtki sõna tagasi ka ei võta. Nii et see ei häiri, sellega on kohe igati ok. 😀

Ja päris hea uudis on see, et kogu sellest venitamisest ja (p)rehabist on kasu olnud, sain eile isegi üle hulga aja hangboardi teha – õlad on veits valusad, aga lihased, mitte miski muu. Küünarnukid olid ainult eile õhtul tundlikud, venitasin korralikult peale ja praegu on juba ok. Nii et pange tähele, mu sõrmed on kohe varsti jälle tugevad.

Aga ma nüüd puhkan.

Kohtumine blogijatega

View this post on Instagram

I wish I could just stay in the water 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil oli siin vahepeal kohtumine teiste staaridega. Käisime nimelt vahepeal Toomasega Tokumarus. Mitte otseselt algriimi silmas pidades, sai lihtsalt kuidagi niiviisi. Võtsin oma pagulase ka kaasa ja oli selline meeldiv õhtusöök.

Sirru oli muidugi sillas, sest tema jaoks on kõik lood Nõukogude Liidust, eriti originaalallikast, väga huvitavad. Läks järgmisel päeval uhkelt tööle ja rääkis kolleegidele, et õppis uue eestikeelse sõna – koerapirukas. Tomm nimelt ütles, et tema ajal pohmakaga burksi ei söödud, siis olid veel nö koerapirukad, mida Balti jaama turult sai ja mille kohta keegi ei teadnud, mis liha sinna täpselt sisse käib. Cyrus sai naljast aru, kolleegide puhul alati kardan, et mõni võib liiga tõsiselt võtta. 😁

Kusjuures niimoodi väikese seltskonnaga polegi blogijad nii hirmsad. Nagu ma varemgi öelnud olen, mul on neid ikka arvestatav hulk nähtud, kõik on toredad inimesed olnud. Okei, päris kõik ei ole, mõni on ikka opakas ka. 😀 Aga suurem osa on siiski meeldivad olnud.

Muidu pole mul absoluutselt mitte midagi öelda. Tõmbasin end laupäeval päikese käes sportides nii rihmaks, et pühapäeval oli tunne, nagu oleks pohmakas, isegi täna veel käin ja uiman. Ja mõtlen, mida küll inimesed teevad, kui neil on kolm ronimisvaba päeva järjest – mul alles esimene, aga olen juba jõudnud näiteks praktikaaruande valmis kirjutada ja Perpetual Grace’i viimase osa ära vaadata. Mõtlesin nimelt, et olen oma keha vastu kena ja paar päeva ainult venitan ja teen kerelihaseid, saavad õlad ja küünarnukid vahelduseks taastuda. Eelmisel nädalal mõtlesin ka, aga siis hoopis läksin trenni ja ronisin oma projekti ära. 😀 Nii et seekord tuleb tõsiselt võtta. Seda enam, et tulevaks nädalavahetuseks lubab meeldivalt jahedat ilma, ehk saan oma poolelioleva väliprojekti tehtud.

Mis sul viga on? Miks sa oled selline?

View this post on Instagram

With my freshman year of college done, I've had some time to reflect on all the changes in my life in the past 9 months. Ive always been a pretty overambitious person, which can sometimes lead to me spreading myself too thin and stressing myself out. However, the past few months has taught me that the key to being happy is balance. Stepping away from my Olympic journey has allowed me to better plan out the competitions and outdoor trips I want to do while keeping up with my school work. I'm currently enrolled in summer classes right now to get ahead on some credits, then South Africa in July! 🤗 📸's by: @gajdaphotography @chris_vultaggio @jenniejariel @clifbar @adidasterrex @blackdiamond @evolv_worldwide @bluewaterropes @perfect_descent

A post shared by Kai Lightner (@kailightner) on

Mammmmmmutpostitus. Üle hulga aja on kõhulihased valusad, sest mõtlesin eile, et trenn jäi lühikeseks, et teeks kodus natukene jooga kerelihaseharjutusi peale, sest tahan kangemate negatiivide vallutamiseks jõudu koguda. Piff seal videos näeb ka nii õrnake ja leebe välja, harjutused tunduvad igati lihtsad jne, aga korralikult lõpuni tegemisega oli ikka tiba raskusi ja täna on kohe tunda, et sai tehtud. Ehk siis tahate väljakutset, tehke joogat. 😀 Või mõned joogid.

Aa, ei, selliseid nalju ei tohi teha. Hakkasin just Marca viimase huumoripostituse peale mõtlema, et ma ajan näiteks meie kursuse chatis ka kogu aeg täiesti lolli juttu ja teen enda arust nalja, huvitav, kui paljud neist kõike tõsiselt võtavad ja mõtlevad, et ma olengi näiteks töö juures täis peaga lillepotti oksendanud või et me Andresega käime … Pärast rikun poisil potentsiaalsed suhtevõimalused ära vms.

Aga kirjutada tahtsin hoopis teisel teemal. Lugesin siin intervjuud USA ronimise järjekordse imelapsega, kelle võimast töötahet on juba aastaid kiidetud ja kes nüüd tänu sellele töötahtele (või oleks õigem öelda -võimele) on mitte ainult tasuta, vaid suisa toetusega mainekas ülikoolis. Ja sinna otsa lugesin seda intervjuud (lk 24-26), mis toob eriti hästi esile, KUI oluline on hea mentori roll. Esimeses artiklis kirjeldab noormees aga muuhulgas seda, kuidas ta mitu aastat elaski niimoodi, et iga päev oli jagatud 30-minutilisteks ühikuteks, igal ühikul oma eesmärk. Ma ei tea, kas lakkesülitamisühikuid ka oli, aga kindlasti mitte palju. Lõpuks, kui kohustused üle pea kasvasid, hakkas see ka motivatsiooni mõjutama, sest nagu ta ise ütleb, nelja tunni unega on raske pikalt motiveeritud püsida. Mis on muidugi tõsi, aga see motivatsiooni langemise hetk tuleb kindlasti väga erineval ajal ja enamikul meist mitte sugugi nelja tunni pealt.

Lihtsalt natukene kurb mõelda, et lõpuks ei koti kedagi, kui intelligentne või andekas või osav sa oled, kui sul ei ole sinna kõrvale ka korralikku töövõimet ja stressitaluvust, mille abil oma oskusi/andeid edasi arendada ning asjad õigeks ajaks valmis saada. Kui ma peaksin iga päev nii karmi graafikut järgima, oleksin ma esimese nädala lõpuks depressioonis. Kui ma saaksin öösel neli tundi magada, pussitaksin ma kedagi umbes ülehomme. Ma ei kujuta ette mitte ühtki varianti, kus ma suudaksin üldse sellist elu elada. Pigem vastupidi, kui mul on rohkem stressi, siis ma tahan kohe ka rohkem magada. Ja nagu mul just väikevennaga jutuks tuli – mul on näiteks üks sõber, kes on megaintelligentne, aga bipolaarne. Ja hetkel on see tal ravimitega kenasti kontrolli all, teeb doktorit ja elu on lill, aga kui ei olnud, siis madalseisus ta ei tulnud vahepeal nädal aega toastki välja. Mis tähendas, et parematel aegadel (ja juba siis oli tal õnneks see positiivses mõttes kaldu, nii et parem aeg oli ehk pea 3/4 ajast) teenis ta palju raha, magas öösel ehk viis tundi, oli koolis väga edukas, erinevad stipendiumid, kõik muudkui kiitsid jne, ning kui sitt ventikasse lendas, siis tänu neile parematele aegadele kannatati välja need paar nädalat madalseisu (kuigi näiteks romantilisi suhteid tal muidugi aretada ei õnnestunud, sest no vähe on neid naisi, kes välja kannatavad, kui sa iga paari kuu tagant jälle nädal aega kadunud oled ja teda tuppa ei lase). Ja kui see inimene poleks nii erakordselt intelligentne või parematel aegadel sellise töövõimega, ei teeks keegi ka tähtaegades järeleandmisi, siis olekski lihtsalt üks keskmisest veidi andekam tüüp, kes peab leppima keskmisest ilmselt tiba kehvema töö ja eluga.

Jah, mingi piirini on neid oskusi võimalik arendada – st töövõimet ja enesedistsipliini siis, unevajadust ilmselt vähendab mingil määral imelise toitumise ja tervislike eluviisidega, aga kahtlen, et märgatavalt. Jah, neurons that fire together, wire together. Aga siin tuleb jälle ka see, et kui korra üle pingutad, siis taastud kaks kuud või kuus kuud või mõne tuttava näitel mitu aastat (kui üldse taastud). Minu jaoks oli esimese magistritöö kirjutamine nii ebameeldiv protsess, et ma ei suutnud aasta aega järgmisele mõelda ka. Tean mitut inimest, kes põlesid läbi ja on mitu aastat hiljem ikka audis. No ja kas te olete kunagi mõelnud, et nüüd hakkan varem magama minema? Iga päev lähed kümme minutit varem magama, nädala pärast korra libastud ja oled hooga taas nullis. Nii et mul on küll küsimus, kui palju siin üldse on võimalik oma bioloogilistest eeldustest eemale rabeleda ning mis ulatuses on prokrastineerimine lihtsalt aju kaitserefleks, et sa seda päris põhja ei kõrvetaks. Lisaks muidugi see ka, et iseennast on üsna võimatu hinnata, vaja on head tugisüsteemi. Kai ütleb ka ühes intervjuus, et ta valis selle ülikooli muuhulgas seepärast, et siis on treener lähedal, sest muidu kipub ta laisaks muutuma – ja kui kalorite või ajakasutuse kohta on võimalik päevikut pidada, siis “laisaks minemine” on väga subjektiivne, aga kui sind ikka ajab närvi see, et ülikooli kõrvalt olümpiale ei saa, siis pole parata, siis ajabki närvi (kuigi nii mõnigi psühholoog ütleks, et siis on vaja tegeleda liiga kõrge saavutusvajaduse madalamaks tõmbamisega, mitte saavutusvõime suurendamisega, aga mida need šarlatanid ka teavad).

View this post on Instagram

me with the looming disaster of the leaving cert results

A post shared by Trash™ (@kingdom.of.procrastination) on

Mul näiteks on stressis olles VÄGA raske kohustustega algust teha. Kui juba olen alustanud, on kõik ok. Aga kui sa midagi ei alusta, siis sa teatavasti ei saa ka midagi tehtud. Imestasin ausalt öeldes, kui kiiresti mu töövõime pärast eelmist semestrit taastus. Veel esimene nädal pärast puhkust oli üsna kohutav, aga sealt edasi on juba olnud selline üsna chill, mitte ainult töö ei saa tehtud, vaid on ka jaksu pärast seda isiklike projektidega tegeleda. Kõrvalt mõnda tuttavat vaadates näen, et see ei ole sugugi iseenesestmõistetav, üks sõber on mitu aastat juba keskendumisraskustega pärast ühte rasket kooliaastat, kus korraga töö + kool + lapsed. Nii et säilenõtkus (resiliency noh) on üks imeline asi, mida bioloogilise loosirattaga kaasa saada. Aga nad oleksid võinud mulle siiski natuke rohkem järjekindlust kaasa anda (see oli vist kõik mu väikevenna jaoks kõrvale pandud, sest tal on seda mitme eest), sest mina olen pidanud sada nippi kasutusele võtma ja iseendale igasugu totraid reegleid tegema, et asjadega pihta hakata, kuni selleni välja, et kui ma mingit hulka tööd päevaga ära ei tee, siis õhtul trenni ei saa. See hoiab mind üsna kenasti ree peal, sest kuna hetkel ronin ju ainult liidi, ei laseks ma sellega üle ainult ennast, vaid ka oma partneri. Lisaks on mul selline reegel, et tööl maha istudes TULEB esimesed 30 minutit tööd teha – sest kui ma seda teen, siis sealt edasi on kõik okei, võin hiljem lugeda 15 minutit Postimeest ja rahus tööasju edasi teha, põhi on all ja hoog on sees. Aga kui ma hommikut Postimehega alustan, läheb kohe rohkem kui 30 minutit tööasjadeni jõudmiseks ja HULGA raskem on seda algust teha. Hetkel on meil see jutukas praktikant ka, nii et tulen tööle ja panen kohe müra summutavad klapid pähe. Ja mul on tunne, et teistel vist ei ole ree peale saamiseks selliseid hommikurituaale vaja või kuidas teiega on?

Kusjuures see ei sõltu sellest, kas on huvitav või mitte, huvitavate asjadega on sama moodi. Ma arvan, et pigem sõltub sellest, kui raske see on. Kui on väljakutse, aga tehtav, on kõik ok, kui tundub liiga lihtne või liiga raske, tahaks looderdada. Selles mõttes saan ma aru, miks inimesed näiteks ebamõistlikult palju aega arvutimängudele kulutavad, see on sama skeem – olukord on piisavalt keeruline, et pinget pakkuda, aga samas piisavalt lihtne, et sa kogu aeg teaksid, mida täpselt teha, et kõigega hakkama saada. Nii et isegi kui see tegevus on tüütu ja korduv ja tuleb 10 tundi järjest sama asja teha, tead sa, et pärast seda läheb jälle põnevaks, alati on läinud ju, sest mängus ja trennis tuleb alati ühel hetkel see positiivne tagasiside. Elu on õpetanud, et kui näed vaeva, tuleb ka auhind. Erinevalt päris elust, kus tuleb tõenäoliselt uus (kehvemal juhul veel igavam) ülesanne ja ühegi ülesande täitmisel erilist saavutustunnet ei teki. Veel enam, elu on õpetanud, et teatud olukordades ja teatud inimestega TASUB prokrastineerida, sest nii või teisiti selgub nädala pärast, et eesmärgid on ümber vaadatud ja seda eelmist asja pole tegelikult enam vajagi. No näiteks olen olnud olukorras, kus teen ära mingi koolitöö, teised tegemise asemel vinguvad ja siis öeldakse, et ok, ärge seda tehke. Elu õpetas, et ei tasu liiga vara midagi valmis teha. Suures firmas ka üsna tavaline, oih, muutsime meelt, see projekt läheb kappi tagasi.

Lisaks mäletan semestri lõpust hästi, et selle mitte alustamisega lisandub üsna peatselt ka häbifaktor – ühel hetkel on sul nii häbi selle pärast, et sa selline mölakas oled, et hästi ei taha mõeldagi sellele. Aga kui ei mõtle, lased automaatpiloodil edasi. Mainisin siingi, et meil ühel tädil olid koolis konkreetselt pisarad silmas, sest ta oli nii kurb, et asju tehtud ei saanud, aga kadus ära lihtsalt kõikidest ühischattidest. Progemine jäi kindlasti läbimata, ma ei teagi, kas ärianalüüs sai tehtud, sest ta lihtsalt ei uskunud enam, et ta võiks normaalselt järje peale saada, ja oli üks neist inimestest, kes ei ole õppinud, et elus on vahel vaja sitta teha, et saaks pärast jälle midagi paremat teha.

Mark Manson ütleb selle suhtumise kohta, et see on ainult vabandus ja kuni häbist lahti laskma ei õpi, ei saa ka midagi paremaks muutuda. Kuni sa ütled, et “ma olengi lihtsalt selline”, takistad sa iseennast muutumast, pigem tuleks välja mõelda, kuidas ebameeldivused natukenegi meeldivaks teha – no et kui teed ära selle kindla asja, annad endale alati selle kindla auhinna, mida muidu endale ei luba. Olgu selleks siis kolmeeurone kohv või jalutuskäik või seks serveriruumis (selle viimase eest vist võidakse lahti lasta, nii et see ei olnud soovitus, vaid ainult näide, vaata ka viide omapärasele huumorile). Veel parem, kui saad aru, et see tegevus on tegelikult enesehoole, näiteks õpid igal õhtul tunnikese, sest töötad oma tuleviku nimel – ja tunne on kohe parem ka ilma igasuguse eraldiseisva autasuta. Huvitaval kombel see viimane mul ei toimi, suudan nii õppida ainult neid asju, mis mind päriselt ka huvitavad. Keeled, sh programmeerimiskeeled, lähevad igati kenasti, aga kui mõtlen, et ehk peaks veidi matemaatikat ka õppima, sest progemise seisukohast võiks matemaatiline mõtlemine kasulik olla, lähevad need raamatud alati hiljemalt nädalaga kappi tagasi. Rääkimata sellest, et töö või kas või keeleõpe ei ole mulle ÜLDSE ebameeldiv, lihtsalt alustamine on alati raske.

Tahtsin harjunud kombel öelda, et ainus asi, kus mul alustamisega iial raskusi pole, on ronimine, aga tegelikult pole see päris tõsi. Esiteks on tõsise stressi tunnus see, et ma ei taha ronida. Teiseks on mul ronimises üsna korralik töövõime, aga see töövõime aktiveerub eelkõige taas olukorras, kus ma tunnen, et ülesanne on tehtav, siis ma võin tund aega järjest ka pusida. Ning olen märganud, et Cyruse aju töötab sama loogika peal, aga tal tekib see tunne tunduvalt varem. No kulutabki näiteks TUNDE millegi kallal töötamisele, ma näen tema huvitavat liigutust rajal, mille olen lootusetuks tembeldanud, proovin, ja saan 15 minutiga kätte. Ja trenn on siin ju väga selgelt elu mudel, ma ka muudes valdkondades kipun esmalt meelt heitma, selle asemel, et alustuseks pool tundi proovida (ja taas elu õpetab, meeleheitmise peale kipub ka kõik kandikul kätte tulema, aga ma saan teoreetilisel tasandil aru, et see pole jätkusuutlik lahendus). Kusjuures see Cyruse lähenemine tundub IT-inimeste seas väga levinud olema, neile on omane see, et nad usuvad, et kui piisavalt kaua pusida, siis saab kõigega hakkama. Enamasti saabki, see lähenemine ongi nad oma alal edukaks teinud. Kui ma temaga tuttavaks sain ja küsisin, mis tööd ta teeb, ütles ta mulle, et I throw shit against the wall and see what sticks, mis on üsna täpne definitsioon pea igale IT-tööle. Proovid ja proovid ja proovid ning vaatad, mis saab. Vahepeal heidad meelt, kui ei tööta, ning siis oled segaduses, kui töötab olukorras, kus ei peaks. Sul peab olema vastav iseloom, et sellist asja igapäevaselt teha – no ja see iseloom on väga kasulik, see viibki kahe aastaga 7a peale. Ma tahan ka 7a peale (nii otseses kui kaudses mõttes), suisa 8a peale tahan, nii et järelikult peaks kuidagi kultiveerima ka sellist iseloomu.

Aga on see siis nüüd bioloogia või õpitav? Kes teab? Mina küll ei tea.

P.S. Selle postituse kirjutamise käigus läbiti 4,8 kilomeetrit Instagrammi fiidi.

Kuidas mitut keelt normaalselt korraga õppida?

 

 

Haha, ühelt mu (valgelt) sõbrannalt küsiti täna lasteaias, kas lapse isa on teisest rassist, sest tütar tundub kuidagi emast tõmmum. Nagu jumal hoia, suvi on, ema käib tööl, laps saab vanaemaga väljas olla, häbenema peaks seda v? Või kes see üldse küsib sellist asja? Kui ka oleks, mis see mingi suvalise kasvataja asi oleks? Kusjuures see sõbranna ei ela Eestis, võiks ju arvata, et USAs on nad natukenegi poliitkorrektsemad, aga ei.

Aga ei, postitus ei ole sellest! Ütlesin eile unistavalt, et tunnen, et töövõime ja -tahe hakkab lõpuks ometi taastuma, tahaks vähemalt sügiseni taas itaalia ja hispaania keelt korraga õppida ning ehk kauem veel (sest tegin järgmise semestri tunniplaani hästi mõistliku, kuigi iseenesest peaks vaikselt lõputööga ka pihta hakkama). Cyrus küsis muidugi selle peale süütu näoga, kuidas mul R-iga läheb kah, see pidi ju mu prioriteet olema – sest loomulikult olin ma piraadikeele täiesti ära unustanud, kuigi Codecademy saadab mulle suisa kirju iga nädal, et mul kursus seal pooleli ja võiks edasi tegutseda (ja muidugi võiks, sest ma maksan neile raiskadele üle 20 euro kuus just selle mõttega, et kui ma ikka maksnud olen küll, ma siis teen ka, aga essugi, nagu paksu uusaastalubaja jõusaali kuukaart, kolletub lihtsalt sahtlis).

 

View this post on Instagram

Il calcio

A post shared by Impariamo l'italiano! 🎗 (@impariamoitaliano) on

Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, kuidas ma peaks oma päevaplaani kuidagi kolm keelt mahutama. R vähemalt ei hakka teistega segamini minema, nii et seegi hea – ning internet ütleb, et pane selged prioriteedid, nii et hispaania keelt ma iga päev teha ei kavatse. Seda tean ma juba kogemusest, et kui ma niisama ütlen, et teen midagi paar korda nädalas, ei tee ma seda tegelikult kunagi, nii et paratamatult tuleb ikka mingi kava teha. No ja itaalia keelega on selles mõttes nukker, et meie ettevõtte ainus itaallane läheb minema, nii et mul pole seda kellegagi harjutada. Väga ebaviisakas temast sellistes tingimustes Eestist ära kolida, kui te minu arvamust teada tahate, aga no mis siin enam. Samas on meil aga üks kuubalanna ja üks hispaanlane, nii et oleks patt nende emakeelt mitte praktiseerida, kui võimalus on – aga te ei kujuta ette ka, kui mitu korda ma olen oma “kodukolumbialasele” näiteks “me sembra” öelnud, ilma et ma üldse külvamisest räägiks. No ütleme nii, et nii mitu korda, et ta isegi ei paranda mind enam, vaid on meelde jätnud, mida see minu ja itaallaste arvates tähendab. Keegigi on õppimisvõimeline.

Muide, selliseid petusõnu pole neil üks või kaks, vaid umbes miljon. Kuigi mul lähevad eelkõige sassi hoopis pisikesed jubinad, millal öelda me ja millal mi (seda enam, et itaalia keeles kasutatakse mõlemat, kui eesti keeles on “mulle meeldib” ja “meeldib mulle” väikese tähenduserinevusega, siis itaalia keeles on nende kahe “mulle” jaoks suisa erinevad sõnad), millal se ja millal si (või suisa või , mis on ometi erinevad sõnad, jäta nüüd meelde, kummas keeles sa jaatad). Ci on ka, seda ei tohi unustada, ne ja en, siis hakkab vaikselt juba prantsuse keelt sisse viskama ja …

 

 

 

Ehk siis seekord olen ma selliste ebameeldivuste vältimiseks teinud Plaani. Väikevend rääkis eile ajakasutusäppidest, et saaks oma ajakasutusel silma peal hoida – mõtlesin isegi hetkeks selle peale täitsa tõsiselt, aga siis otsustasin, et krt, ma ei taha näha seda, milleks end ilmaasjata närvi ajada. Ma ei taha näha, palju ma maha huian, ma tahan midagi, kuhu saaks endale ette normaalse kava teha, nii et see saaks ise aru, et kordame seda nüüd igal nädalal. Hakkasin guugeldama ja avastasin üllatusega, et see nimekirjaäpp, millel mul juba on aastane tasuline tellimus, sest ma tahtsin ilusat tausta (ei, ma ei kavatsegi seda häbeneda), pakub tasulises versioonis muudki peale silmailu, saab ka kalendri, mida on võimalik soovi korral oma teiste kalendritega integreerida. Muidu oleks ma ilmselt lihtsalt Google Calendari kasuks otsustanud, sest see teeb seda kõike ju tasuta, aga no kui mul on juba võimalik kõike ühes kohas korraga teha, siis loomulikult lasen sellega edasi – mulle meeldib TickTick, sest ma ei ole ühe vahendiga piiratud, see toimib ühtviisi normaalselt nii brauseris, brauserilaienduses kui ka telefonis. Hiljuti lisandus harjumuste kultiveerimise võimalus ka, saad iga päev või kindla arvu nädalas vms öelda, kas oled piisavalt vett joonud, pea peal seisnud, kainena koju tulnud või mis iganes harjumust sa tahad edendada – see on igati tasuta, nagu pomodorogi, nii et tegelikult on neil tasuta kraami maa ja ilm. Saan aru, miks grupis töötavad inimesed Trellot või ClickUppi kasutavad, aga mulle omaette nokitsemiseks on see jätkuvalt imeline.

Igatahes. Kõik targad allikad ütlevad, et ära sa jumala eest kahte nii sarnast keelt korraga õpi. Seda ma ignoreerin. Seejärel ütlevad nad, et sellistes tingimustes tuleks luua täiesti erinev keeleõppekeskkond, et ajul oleks kergem neil keeltel vahet teha. No et kui õpid kodus, siis õpid neid kahte keelt mitte ainult erineval ajal, vaid ka erinevates tubades. Kui ühte hommikul, siis teist õhtul. Kui näiteks hispaania keelt praktiseerin ma tööl lõunapausil, siis sel kellajal iial itaaliakeelset Duolingot teha ei tohi. Muide, soovitatakse suisa mõlema keele jaoks erinev tegelaskuju luua, päris huvitav oleks küll töö juures lõuna ajal järsku hakata Machetet imiteerima. Ja noh, üks soovitus, mis on ilmselt mõistlik, on see, et pane prioriteet paika ja keskendu rohkem sellele, mis olulisem on. Nii ma siin otsustasin, et jätkan igapäevaselt itaalia keelega, aga ülepäeviti teen õhtuti hispaania keelt (ja iga päev siis natuke R-i, sest tegelikult ma ei taha ei tühja maksta ega lolliks jääda).

Aga kõige huvitavam mõte, mida ma siiani näinud olen, oli nende keelte vahepeal konkreetselt KOOS õppimine – no näiteks, et võtad Duolingo itaalia keele kursust hispaania keele baasil. Proovisin ja mul võttis juhtme nii kokku, et kartsin, et saan ajurebendi. Aga ca 15 minutiga hakkas vaikselt paika loksuma, nii et see oli tegelikult üllatavalt geniaalne nõuanne. Niimoodi tehes oled ju sunnitud neid eraldama ja eristama. Ainus küsimus, et kuidas seda nõuannet nüüd kokku panna nõuandega mõlema keele jaoks täiesti erinev keskkond luua? Seda enam, kui ühes peaks teesklema ideaalselt itaalia keelt rääkivat vene spiooni ja teises Machetet, see komplitseerib asju korralikult. Kas ma peaksin ka vastavalt riietuma? See on väga keeruline.

Nii et kui kellelgi on häid mõtteid selle kohta, kuidas mitut keelt korraga õppida ja mitte vahepeal hulluks minna, siis ma olen siin üks suur silm.

P.S. Juhuks kui ma kunagi nende ajakasutuse jälgimise äppide pealt ümber mõtlen, olgu öeldud, et esmapilgul tundusid Toggl ja aTimeLogger kõige paljulubavamad.

Antagu nõu

View this post on Instagram

I truly loved this.

A post shared by IconGenius (@icongenius13) on

Mul on selline haruldane hetk elus, et mul on aega. Ise ka ei usu. Kooli hetkel ei ole ja väike ronimisvaba paus, kus teen ainult joogat jne. Nii et mõtlesin, et tahaks midagi mängida. Esimese hooga lõpetasin ära Return of the Tentacle’i, mis mul detsembris pooleli oli jäänud – selgus, et mul oli vähem kui tunnike lõpuni, nii et see oli suisa kurb, sest mäng oli nii vahva. Tasuta mängu kohta ikka väga hea kogemus, seda enam, et nad olid vaeva näinud ja näiteks subtiitrid olid saadaval 12 keeles, sealhulgas soome ja hollandi.

Nii et mõtlesin, et nüüd proovin sellist asja nagu What Remains of Edith Finch, sest esiteks on seda roppu moodi kiidetud, teiseks peaks see üsna lühike olema ja ei jää ehk jälle pooleks aastaks vedelema ja kolmandaks on selles ka itaaliakeelsete subtiitrite võimalus, nii et saan end petta ja väita, et teen midagi kasulikku. Kui on paremat soovitada (mängin põhimõtteliselt ainult adventure’it), siis laske tulla.

Raamatusoovitusi polegi vist hetkel vaja, sest hetkel lõpetan “Endüümioni tõusu” ja pärast seda plaanin “Viiendat hooaega” lugema hakata, veidi stereotüüpsetel põhjustel – mustanahaline naisautor (N.K. Jemisin) pole sci-fis sugugi tavaline, lisaks kõik kiidavad, nii et tasub ehk vaadata, kas on tõesti nii hea, kui räägitakse.

Lisaks loen paralleelselt sellist raamatut nagu “Non ho paura”, sest ma olen filmi näinud, nii et mõtlesin, et ilmselt on tiba lihtsam lugeda ja Duolingo lausetest veidi kaunima keelega harjuda – ikka päris raske on, pea igas lõigus on mõni sõna, mida peab järele vaatama. Ja üldse mõtlesin, et peaks end viimase aja moodsama prantsuskeelse kirjandusega ka kurssi viima, nii et kui kellelgi siit midagi soovitada on, siis andke aga tulla. Prantsuse keele puhul ei pea väga vaatama, et lihtsam sõnavara oleks, aga itaalia keele puhul võiks.

View this post on Instagram

#kanakauss @kauss_poke #tartu #kampus

A post shared by ilves (@ilves._r) on

Aa, toidust räägiks ka. Olen puhkusega alla võtnud, mis on ka loogiline, sest ma ju rabelesin kuuma käes nagu loom, aga suve lõpuks tahaks aeglaselt siiski veel veits võtta, et pikemal puhkusel idekas kaalus olla ja ideaalis raskeid radu rebida. Ma avastasin enne sessi tervislikumat kiirtoitu otsides enda jaoks sellise Hawaii toidu, mida eesti keeles lihtsalt kaussideks kutsutakse – minu lemmik on muidugi kanakauss, sest mulle ei meeldi mereannid. Tartus müübki neid vist ainult üks koht, mille nimi on originaalselt Kauss. See on tunduvalt tervislikum kui Aasia toit, mida ma muidu tellima kippusin (tegelikult viimased pool aastat tellisime selle asemel Tai toitu, sest see tundub natukene tervislikum kui minu krõbedad kevadrullid jms).

Minu arvates pole väga vahet, kust seda osta. Ärgu nüüd keegi solvugu, ma saan aru, et turul on mitmeid pakkujaid, aga minu jaoks on kõik need erinevad kanakausid üsna täpselt ühesugused olnud, pool ajast ma ei saa üldse aru, et mingi maitseerinevus oleks. Poke Bowli eelistan tavaliselt ainult selle pärast, et nad on esiteks mu töökoha lähedal ja teiseks teevad Fitlapiga koostööd, nii et siis ma tean täpselt, palju selles ühes kausis kaloreid on (ca 375), aga enamvähem õpib ju tunnetama ka, kui palju mõni kauss teistest suurem või väiksem on. Kuigi minu meelest võiks menüüdes olla igal pool kalorid juures kirjas, ma julgeks hulga rohkem osta midagi.

Aga no esiteks kipub see kauss siiski üsna kalliks minema, kui tihti süüa, ja teiseks, iga päev sama toitu ei taha ka, ja praeguse ilmaga mu tavalised toorsalatid ei isuta (kuigi käisin juba Notsu retsepte piilumas, tal on see hea arbuusi ja juustuga salat), nii et ootan rõõmuga kõiki teisi ideid inimesele, kes tahaks süüa tervislikult, aga on selle kõige juures laisk nagu lohe. Ärge mind nüüd rippuma jätke! (Höhöhö, ma vihkan seda, kui keegi niimoodi eesti keelt reibib.)

  • Kategooriad