Meil oli maailma ägedaim puhkepäev

Mõtlesime, et ei passi seekord mitte niisama õllega rannas, vaid läheme ühte koobast avastama. Ja täiega tore, et läksime, see oli megaäge! Seiklusele lisas vürtsi see, et kohale jõudes selgus, et kuigi ametliku info kohaselt peaks koobas parajasti rahvale avatud olema, on see suisa kolme tabalukuga suletud.

Me ei pidanud väga originaalset lahendust otsima, sest näha oli, et ukse kõrval on kivid lahti ja keegi on neid edasi-tagasi liigutanud, eks me tegime sama ja saime ilma kaheeurost sisenemistasu maksmata koopas käidud. Ma ei olnud vist kunagi looduslikke stalaktiite-stalakmiite näinud. Nii et näitan teilegi. Mina hakkan igatahes juba kriminaalieluga harjuma, üks päev ronin üle aia, teine päev murran koobastesse. Tagasi tulen ilmselt heroiinilaadungiga.

P.S. Kallis politsei, see viimane oli nali. Palun ärge tulge lennujaama mu kohvrit läbi otsima. See oleks väga piinlik ja näeks välja umbes selline:

img_3561_thumb1

Advertisements

kõlab vaibub laul kuskil kaugemal

Mis ma ikka oskan öelda, puhkus on mõnus. Ilm on suurepärane olnud ja lubatakse, et nii ka jääb. Toit on suurepärane olnud ja eks siin sõltub iseendast, mida ma sisse vitsutan. Häid asju on igatahes piisavalt, pole vaja karta, et ma kuhtuma hakkaksin.

Seda, et liiga suureks paisuksin, pole ka vaja karta, ronime metsikult.

Eile tahtsime ära kasutada seda, et üks kord ometi tundus, et tuleb pilvine ilm, nii et otsustasime, et suurepärane hetk multipitchi ronimiseks. Multipitch, nagu nimigi ütleb, tähendab, et hunnik radu on üksteise otsa kuhjatud, ronid ühe lõppu, ehitad sinna ankru, julgestad oma kaaslase üles, üks teist läheb edasi järgmisesse ankrusse jne. See konkreetne koosnes kuuest pitchist, igaüks tiba alla või üle 30 meetri, kokku 170.

Ütleme nii, et ajalugu armastab end korrata. Mäletan, kuidas ma eelmisel aastal nutsin valust keset seina, sest sel ajal, kui ise ei roni, oled mingis rõvedas sundasendis pisikese serva peal ja kuskile liigutada ei saa, nii et pärast paari pitchi kõik valutab. Seekord kannatasin viis esimest veel enamvähem ära, aga lõpus mõtlesin, et sinna seina peale ma suren. Nimelt ütles raamat, et pärast neljandat pitchi tuleb vasakule kõndida ja sealt lähevad kaks viimast pitchi, 5c ja mõnus 6a. Ootamatult selgus aga, et radu oli kaks. Me ei hakanud pikalt pead murdmagi, raamat ütles, et vasakul, nii et võtsime vasakpoolsema. Esimene kahest pitchist oli küll viiekas, aga viimane ei olnud kohe päris kindlasti ei mõnus ega 6a, küll oli see aga pea 40 meetrit pikk. Selle aja peale oli juba näha ka, et see rada, mis paremalt läks, läks otse üles, meie oma läks kohati negatiivi alt. Õnneks liidis Sirru selle ära nagu täielik tšempion. Ta on selles mõttes täiesti imeline mees – tema on roninud ca kaks aastat ja mina vist ca kuus, aga väljas oleme roninud ühekaua. Ja kui plastiku näppimises olen mina osavam, siis väljas on ta ilmselgelt juba parem, kui väga tehniliste liigutustega rada pole. Pealegi tundub, et ta on selles mõttes nagu muul, et läheb aeglaselt ja omas tempos ja miski tal ei valuta, tulgu või läbi seina murda. Mina ütlen ausalt, et läksin selle viimase pitchi taas pisarad voolamas ja tegin pause, kus mõtlesin, kas lihtsam oleks ehk kohe siin seinal surra, sest esiteks valutasid jalad ronimissussides juba nii palju, et isegi jala ühest kohast teise liigutamine oli valus, st ENNE varbale raskuse panemist. Ja teiseks polnud kätel enam mitte mingit sõrmenahka järel, nii et igalt poolt valutas ja midagi enam haarata ei saanud. Nii et konkreetselt IGA LIIGUTUS oli valus ja elus olen ma tänu sellele, et selgus, et käsu peale suremine pole siiski nii lihtne.

No ja siis jõudsin ma tippu ja jalutasime alla ning kõik oli kena, eks? Ei. Siis jõudsin ma tippu ja avastasime, et päike on juba loojumas, aga arvasime, et meil on veel ca tunnike valget aega, nii et hakkasime alla jalutama. Noh, ootuspäraselt selgus, et valget aega oli ehk 30 minutit ja pärast seda said ühel hetkel teetähised otsa, nii et lõpuks koperdasime me pealampidega mägedes üle kahe tunni, enne kui koju saime. Sinna kahe tunni sisse mahtus muuhulgas mäenõlvast alla veeretamist, teisest mäenõlvast üles roomamist (kui selgus, et oleme liiga madalale jõudnud), üle okastraataia ronimist jms asju, mida keegi tegelikult kottpimedas teha ei tahaks. Lõpuks jõudsime korraliku kiviaia juurde, ma teatasin Sirrule, et sellised aiad kinnituvad rikaste inimeste majade külge ja rikastel inimestel on teatavasti oma isiklikud korralikud sissesõiduteed. Nii et traaverdasime (st liikusime horisontaalselt, mitte vertikaalselt, sest all oli järsk nõlv ja kõndida ei saanud) keset ööd mööda tema aeda tema hoovi ja hiilisime sealt minema. Õnneks seal koera ei elanud, muidu oleks ikka päris perses olnud, sest Sirru, kes oli ära löönud nii põlve kui ka kukkunud oma pahkluu otsa, oleks ilmselt sel hetkel lihtsalt pikali visanud ja end järada lasknud, ta oli ikka nii over it juba. Mul muidugi ka lõi põlv tuld välja selle aja peale, aga eluga me sealt pääsesime. Vajusin pesemata ja söömata voodisse ning ärkasin öösel kell kaks selle peale, et lihased valutasid, nii et olin sunnitud väikese kesköise venitussessiooni tegema. Ja hommikul avastasin üllatusega, et enam väga miskit ei valuta, isegi põlv on enamvähem.

Igatahes jah, sel ajal, kui teie ehk maksate selle eest, et elu nautida, muuseumis käia, basseini ääres vedeleda ja end spaas mudida lasta, maksan mina selle eest, et 150 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel nutta uluda. Täna on juba hea meel, et ikka tehtud sai, nii et järgmisel aastal kindlasti jälle. (Aususe huvides olgu öeldud, et siin teeb üks piff megahead kuumade kividega massaaži, nii et mudida lasen ma end ka kindlasti enne kojutulekut.) Ja te ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et mul on mees nagu kalju (hahaha), kellega seda kõike nautida ja kes suunab mind ka raskemaid asju proovima.

Vastukaaluks eilsele

Täiesti imeline päev. Ma suutsin pärast kolme tundi liidimist (kuhu mahtus näiteks üks 30meetrine 6b flash) ära ronida sellise parajalt jõulise negatiivi all oleva raja. Ma pakun, et see on ka 6b, aga sellega on selline huvitav asi, et seal näitab nukkide värv raskusastet, aga punast seal värvipaletis tglt pole (on oranž, mis on 6a-6b, ja roosa, mis on 7a), nii et pakun tunde järgi.

Nüüd ma puhkan paar päeva ronimisest ja teen hoopis joogat.

Muide, ma saan täiesti aru, miks sellise mustriga püksid parajasti moes on – see tekitab ju illusiooni, et isegi minusugusel jupatsil on pikad sihvakad jalad. 😀

Mis kõik on halvasti

View this post on Instagram

I just discovered “welcome to my Ted talk” memes 🤪

A post shared by Libby de Leon (@basicbetchproblem) on

Päris kõik ikka ei ole. Näiteks juhuks, kui kedagi huvitas, siis selgus, et ma ei ole kohe kopsuvähki suremas vms. Oli lihtsalt närvipõletik ja tavalisest paratsetamoolist sai abi. On hulga parem olla ka, kannatas isegi rahulikult trenni teha ja eile öösel sain juba vasakul küljel magada. Nii et tundub, et taas kord pääsesin eluga.

Aga ehk selle pärast, et valus/haige oli, ehk selle pärast, et kohustusi palju, aga see nädal oli kuidagi väga raske. Kuna viisin koera vanaemale hoida, jäin paariks päevaks sinna ja no mul on VÄGA madal valulävi, kui asi puudutab selliseid imelikke hoolitsusavaldusi, sest ma olen ometi tugev iseseisev naine. Nii et mulle on näiteks vastukarva, kui mind aetakse enne mu äratuskella üles, et küsida, kas ma ikka tean, et ma peaksin varsti ärkama. Või küsitakse neli korda, kas ma ikka pakkisin kooliks kõik vajaliku kaasa. Nagu ei, röstri ja paki piima panin kotti, aga läpaka tõesti unustasin, aitäh tähelepanu juhtimast. Ma saan aru, et selle juureks on armastus, aga ma väsin sellest väga ära ja laupäevaks oleks tahtnud ainult Sirru juurde urgu pugeda ja vait olla.

Kõige kurvem oli see, kui esiteks pidin ma reedel koolis haisema, sest kõik mu puhtad riided olid eelmisel õhtul (küsimata) pessu pandud ja hommikul veel märjad – ning siis avastasin, et on olemas veel üks inimene, kes ei ole kuulnud, et moodsa pesupulbriga võib kõike 30/40 kraadiga pesta. Üks mu lemmikpusadest on nüüd tsuti koledam (üks vähestest, mille eest ma täishinda maksin, sest see oli nii äge – muidu on ronifirmade asjad lahedad, aga ma ostan neid ainult soodukatega, sest käsi ei tõuse 100 eurot trennipükste eest maksma). Pahane ka ei saa olla, sest inimene tahtis ju head, nii et mis ma ikka teen, rõõmustan, et vähemalt pesus kokku ei tõmmanud, ainult natuke topiliseks ja heledamaks läks.

Teiseks oli mul Tartus üks väga tore ja huvitav roniprojekt, mille ronimiseks oli eile viimane päev, sest järgmine kord, kui ma Tartusse lähen, on seal juba uued võistlusrajad. Konkreetselt iga liigutus oli raske ja äge ning ma sain kõik peale ühe kätte (tehnikaga, mitte toore jõuga!), nii et ma tunnen, et üks trenn veel ja oleks kätte saanud. Nii et sellest jäi bittersweet maitse suhu, sest samas olen ma ikka rõõmus, et seal nii palju kaugemale sain.

Kolmandaks oli mul täna juba päris hea tuju, sest no kodu ootab ja Sirru jne, maantee on ilus kuiv, päike paistab. Nii et tegin Statoilis, ptüi, Circle K-s peatuse, võtsin kohvi, sõin samal ajal valgubatooni, suurepärane flat white, sõit võib jätkuda … No ja viimase lonksuga sain sellise suutäie plöga suhu, et hakkasin rooli peale läkastama ning mõtlesin, et kuradima tanklatöötajad tahavad ära tappa. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et nagu pea iga muu asjaga siin elus, saab jälle ainult iseennast süüdistada (ega need riidedki pesumasinasse poleks jõudnud, kui ma neid lohakile poleks jätnud). Olin nimelt suutnud kohvitegemise ajal osa valgubatoonist sinna sisse kukutada ja ei pannud ise midagi tähelegi. Oh elu elukest.

View this post on Instagram

Who wants to roll?

A post shared by BJJ Problems (@bjjproblems) on

Ahjaa, ostsin endale eriti ägedad uued saapad, mis on hea, aga see, et ma suutain kannale villi tekitada, on ronijale väga halb, sest ronimissuss on ju väga kitsas. Aga kuna saapad on nii ägedad, paneks ma need pigem siiski heade asjade alla.

Samuti tooksin positiivse poole pealt välja, et vanaemad saatsid kurki, tomatit ja tšillit ning üks neist tegi nii head masinaga saia (tavainimesed kutsuvad seda vist grillvõileivaks), et juba selle pärast tasus Tartusse minna.

Nüüd olen juba kodus, miski eriti ei valuta (ei tea, kas poleks pidanud raskustega venitama?), Sirru tegi Pärsia toitu, keegi ei taha mitte midagi ja homme saab Soome ronima. Nii hea.

Filoloog/Itieit leidis oma tõelise kutsumuse

Meie point siin maamunal on pakkuda inimestele midagi, mida nad päriselt vajavad, eks? Nii et mõtlesin välja, mis ma teen. Loon online translaatori, mis tõlgiks hipilämina kõigile arusaadavasse eesti keelde. No stiilis:

Asjad lihtsalt juhtusid. Vaste: Ma keeldun oma elu ja otsuste eest vastutust võtmast ning kui te sellele kanalile jääte, saate veel palju “juhtumisi” näha. Kelle abikaasaga ma järgmiseks magan?! Kelle koera ma järgmiseks jalaga löön, et hiljem imestada, miks naaber küll ei taha andestada ja negatiivsetest mõtetest lahti lasta?! Võimalused on lõputud!

Viimane päev/kuu/aasta on mulle palju õppetunde toonud. – Vaste: Te ei usu ka, KUI mitmel moel on võimalik oma elu perse keerata, kui hetkekski tagajärgede peale ei mõtle ja oma tegude eest ei vastuta. Lisaks, kui te arvate, et see on hetk, kus päriselt tehakse järeldusi teemal “ehk ei peaks sõbranna abikaasaga magama” või “ehk ei peaks naabri koera jalaga lööma”, siis te eksite, õppetunnid on teemal “vali oma sõpru paremini, et nad ei tekitaks sinus negatiivseid mustreid, mille tulemusel koeri lüüakse või voodidesse satutakse” (passiivne kõneviis on meie suurim sõber, tegijat ei ole, sest asjad juhtuvad).

Ma olen nende õppetundide eest nii tänulik. – Vaste: Häbi oleks öelda, et jälle keerasin perse. Ütleme, et õppisime oma vigÕPPETUNDIDEST.

Olen sellest palju õppinud ja valmis uuteks väljakutseteks. – Vaste: Isegi mina sain aru, et SELLES konkreetses ämbris ei tasu enam kolistada. Kohe varsti kuulete, mis uudsel moel ma asjade persekeeramist jätkanud olen.

Mu eksil läheb suurepäraselt. – Vaste: Üritasin end ta ellu tagasi nihverdada, but he didn’t bite (50% tõenäosus) / Üritasin harjunud kombel tema õla najale nutma minna, aga üllataval kombel ei viitsinud ta enam mu hala kuulata ja mainis, et tal on küll ilma minuta parem (et hullul ei tuleks jumala eest mõtetki hakata end tagasi nihverdama, 50% tõenäosus, tegelikult ma pakuks 25/75, tavaliselt nad kokku hakata ei taha, tahavad lihtsalt seda igapäevast tähelepanuhulka kätte saada, millest nad sõltuvuses on).

Mõtlesin pikalt üksi elu üle järele. – Vaste: Ärge te jumala eest siin kaasa mõtlema hakake, muidu tuleb keegi küsima, kas kahe pano vahele mitte napid kaks kuud ei jäänud. Hipimaailmas on aeg veel suhtelisem kui mujal. Küll on aga lootust, et varsti saab uut ja põnevamat draamat jälle.

Olen leidnud Selle Õige. – Vaste: Unustage See Õige, kellest ma kuu aja eest kirjutasin, ma olen juba uute vigade kogemuste lainel. Peatselt uutest õppetundidest!

Ma laseks veel pikalt edasi, aga mu Päevade Päike ja Ööde Õis tahab lõunale minna, nii et kui mõni hipituttav teid segadusse ajab, küsige lihtsalt ja ma vastan kommentaarides.

Päikest!

Ma ei ole teiega päris aus olnud

 

 

View this post on Instagram

Oh, Tartu, exactly as I left you … ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mitte et ma nüüd valetanud oleksin, aga olen jätnud üht-teist rääkimata. Alguses ei tahtnud ära sõnuda ja siis hakkasin mõtlema, et ei tea, kas tasub üldse jutustada, pärast feilin ja siis on häbi. Aga seejärel tuli meelde, et te olete ju ühed kuradima raisakotkad (mitte sina, aga no need seal taga nurgas), nii et mõlemat pidi oleks kellelgi lõbu laialt – kui läheb hästi, olen ise rõõmus (ja sina ehk ka), ning kui läheb halvasti, on kägudel Perekoolis taas juttu kauemaks. So here goes.

Nimelt jäi mul kevadel ikka kripeldama see ülikoolis joone alla jäämine, nii et otsustasin veidi uurida, mis alternatiive edasiõppimiseks oleks. Pärast väikest peamurdmist (ja abivalmis nõuandeid ülikooli töötajatelt) otsustasin end esimeseks semestriks hoopis eksterniks registreerida ning pärast seda üritada esimese semestri jooksul tekkinud vabadele kohtadele kandideerida. Ikka samal erialal, infotehnoloogia mitteinformaatikutele (vt õppekava näiteks). Töökoht oli lahkelt nõus osa kinni maksma jne, nii et mis siin pikalt mõelda, seda enam, et huvi on suur. Siin on nüüd aga kaks konksu, esimene on see, et osadele IT-ainetele ei lasta suvakatel registreeruda (mulle tuldi vastu, sest ma olin tõesti kohe joone all ja näitasin ise motiveeritust üles). Teine konks on see, et eelmisel sügissemestril otsustas kinnitamata andmetel loobuda täpselt üks inimene … Nii et vabalt võib juhtuda, et pärast esimest semestrit pean otsustama, kas tahan edasi maksta (kui jätkuvalt lubatakse) või loobuda.

 

View this post on Instagram

Long time no see #tü #liivi2

A post shared by Maria (@mmaria_srv) on

Nüüd on esimene nädal selja taga, nii et täpselt õige aeg natuke muljetada. Õnneks ei ole ma seal päris üksi, üks sõber on pinkar, kusjuures sellega on nii huvitavalt sattunud, et mulle istuvad rohkem sellised ained, kus saab nö oma kätega midagi ära teha, ja talle sellised projektijuhtimise asjad. Mis ei tähenda, et inimestel on erinevad huvid, vaid et mul on õigus ja tema on eksiteel ning aidaku Allah tal õigele rajale pääseda. Aga sellest hoolimata loodan, et saame aidata teineteise vajakajäämisi natukenegi leevendada.

Iseasi, kas mina olen siin see, kes kedagi aitama hakkab. Nimelt mainiti juba esimesel päeval mitu korda ära (sh teise aasta õpilaste poolt), et me oleme oivikud ja et “need, kes siia sisse on saanud, on valdavalt ju cum laude lõpetanud”. Ma olen täiesti allergiline sellisele iseendale õlale patsutamisele (või on need hapud viinamarjad, sest mina oma kahe näkase cum laude‘ta magistriga olen nagu kohalik kerjus seal? või oli see nüüd lihtsalt nipp, et teile ikka ära mainida, et kuulsite ikka, et kaks juba on ja alustan kolmandat v? kusjuures isegi see pole seal mingi näitaja, sest kas või see kuradima pinginaaber on ka kahe magistriga, millest üks siis erinevalt minust cum laude lõpetatud 😀 ), aga tunnistada tuleb, et seltskond on intellektuaalselt väga motiveeriv. Seal on näiteks inimesi, kes on juba teinud doktorikraadi füüsikas, aga tundsid, et veidi IT-d kuluks ka sinna juurde ära, et näiteks andmetöötlust hõlbustada vms. Loodan, et kui kohvikujärjekorras end vargsi nende vastu nühin, hakkab osmoosi teel mullegi midagi külge.

Vahelugu. Selle iseenda kõrvust tõstmisega. Nagu te ilmselt kõik olete aru saanud, olen ma parajalt väiklane, kui tuju tuleb. No ja seda tuju ikka vahel tuleb. Nii et oli mul ühel hetkel üks nooruke töökaaslane. Selline VÄGA innukas ja VÄGA karjerist. No ja ta armastas ka väga teha sellist asja, et ütles näiteks, et “see on mu lemmikpastakas.” Mina: “Mhmh.” Tema: “Jah, see on mul ülikoolist saadik alles. See oli muide X riigi parim ülikool.”

No ja ma loodan, et mu kallid lugejad seda nüüd väga pahaks ei pane, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui mulle midagi vastukarva käib, siis halb Reena räägib enne, kui hea Reena vahele jõuab. Nii et ma vastasin iga kord näiteks ülisõbraliku naeratusega täiesti automaatselt midagi stiilis “jaa, ma olen sellest kuulnud, see on Tartu Ülikoolist, kus mina käisin, vist maailmaarvestuses ainult saja koha võrra või nii tagapool, eks?” (Ma isegi ei teadnud, kumb neist maailmaarvestuses parem on, täna teie jaoks guugeldasin ja avastasin, et õigus oli mul, ei ajanudki niisama sooja õhku suust välja.) Või näiteks loo peale teemal “kuidas ma olin magistriõppes megatubli ja kõik hinded olid nii head” midagi stiilis “oo, see on nii tore, kui mina alles esimest magistrit tegin …”. Sest no kui sina juba kusemisvõistlust alustad, küll mina endagi püksid alla tõmban. No ja tema omakorda tõmbas tagasi, paari kuu peale elu ka õpetas juba, et päris maailmas kedagi ei huvita su hinded, vaid see, mida sa päriselt igapäevaselt lauale panna suudad. Kusjuures ta paneb täiega palju sinna lauale, ju oli lihtsalt natuke ebakindel.

(Jah, mina ka unistan päevast, mil ma suudan öelda: “Vau, küll sa oled tubli,” ning inimest veidi valideerida ja tema enesekindlust turgutada, mida ta ilmselgelt tegelikult vajas, mitte ei hakka kohe lolli nalja tegema. Aga no täna ei ole ma veel päris seal, kui inimene just väga õnnetu ei tundu, nii et ütleme, et olen abivalmis õpetaja elukoolis, ja läheme edasi.)

Aga ainetest, sest nüüd olen kõigiga peale ühe (kus sissejuhatav loeng alles tuleb) juba põgusalt kokku puutunud. Nagu postituse algusest ehk selgus, jaguneb õppekava üsna pooleks nö päris IT-ainete (näiteks andmebaase, programmeerimist või küberturvet puudutavas) ja projektijuhtide igapäevase leiva vahel. Kuna ma töötan firmas, kus töötajatele lahkelt enesetäiendusvõimalusi pakutakse, on tunne, et need viimased kajastavad paljuski seda, mida ma juba vähemalt osaliselt meie raamatukogus lugenud / Pluralsighti videodest kuulnud, aga samas on kindlasti kasulik seda süstemaatilisemalt tundma õppida. Samas ei saa ma siin ülisügavat huvi teeselda, PÄRISELT erutavad mind siiski just need esimesed ained. Programmeerimine kattub suures osas mul varem läbitud tasuta Moodle’ikursustega, aga loodan, et õpime siiski ühtteist uut ka (no ja selles mõttes õpib nagunii, et süvendab kasvõi varasemaid teadmisi). Andmebaaside aine tuli mulle just sobival hetkel, sest olin omal käel suvel SQL-i ja Postgresqli veits uurinud – ja selles mõttes me aega ei raisanud, kohe hakkasime päriselt andmebaasi ehitama, nii et mulle juba meeldib see õppejõud, pole liiga palju ringi lõhverdamist (ja samas ei räägi liiga kuivalt, vaid on päriselt huvitav kuulata). Nii et vähemalt esimese innuka hooga olen ma muidugi väga rahul, seda, mis laulu ma semestri teises pooles laulan, näeme … semestri teises pooles. 😀

Selline liigagi pikale veninud lühiülevaade siis. Nüüd olete te kõige põnevaga kursis, mis viimasel ajal toimunud on. Ei, tglt, üks minu tõlget sisaldav lasteraamat ilmub ka varsti. Hästi armas muinasjutt lumemeistrist, aga see on pigem jõuludesse ajastatud. Jah, nüüd vist said kõik viimase aja saavutused üles loetud.

P.S. Kuna kott on niigi raske ja loengute vahel pean ma siiski tööasju tegema, on mul kaasas töökoha Mac, mitte enda suurem ja raskem Dell (millel ma pealegi pole viitsinud ventikat välja vahetada, nii et kui vähegi hooletult lauale paned, hakkab undama nagu lennuk). Sain ma selle õunaarvuti nii, et kui ma praegusesse kohta tööle tulin, küsis minu tollane ülemus, kas ma tahan Maci või Lenovot. Ma vastasin, et Lenovot, nii et otse loomulikult anti mulle Mac. Ja pean ütlema, et mina ei saa aru inimestest, kes Macide kallal vinguvad ja räägivad, et nendega ei saa normaalselt tööd teha. Okei, sellel ei ole normaalselt porte, aga mina pean enda omale töö juures ainult kaks “vargapesa” korraga taha ühendama, et kõik kuvarid ja klaviatuurid külge saaks. No ja kui on vaja ID-kaardilugejat kasutada vms, siis saab ju ühe kuvari küljest ära võtta nii kauaks, milles props (tglt pole isegi nii hull, saaks ilmselt otse kuvari USBi ka torgata, seal vist üks vaba auk – kuvari äravõtmine on alati hull, sest siis teed neli restarti hiljem, et jälle hakkaks mõlemal normaalselt pilti näitama, ning isegi meie mäkkadmin kehitab ainult õlgu ja ütleb, et ‘just Mac things’). Mina tegelen eelkõige ju ainult tekstitöötlusega ja mingeid ägedaid programme ei vaja, nii et mul sellega erilisi probleeme polnud. Harjusin selle toksilise suhtega ja kui sel aastal pakuti võimalust uue Lenovo või Maci vastu välja vahetada, jäin Maci juurde, enam-vähem sellistel põhjustel nagu “kaalub nii vähe” ning “selle jaoks on juba sobivas mõõdus kott olemas” jms blondiiniargumendid.

No vot ja siis läksin kooli. Ei saa kurta, väga hästi annab IT-õppes kasutada. Mitte originaalkujul muidugi. Ei-ei. Kasutamine tähendab seda, et Maci peal on virtuaalmasin ja jooksutan vajalikke programme selles oleva Windowsi pealt. Ja Virtualboxi installimine on ometi imelihtne (okei, eelmisega käis tegelikult tõesti väga kähku ja kergesti, uuel on “turvanõuded” lakke aetud) – see võttis ainult neli tundi minu isiklikku aega ning seejärel ehk kolm tunnikest ühe Tallinna kooli IT-juhi ja ühe süsteemiarhitekti ühiseid pingutusi. Aga kõik näevad, et mul on Mac! Õun on ometi kaanel, keegi ei pea vaeseks (pealegi on see hädavajalik, sest ma kannan ju neid ronijate riideid, mis ülejäänud maailma jaoks kodutute riietusega identsed on, Mac on see, mis näitab, et hipster, mitte kodutu). Kui mõelda sellele, et väidetavalt on kõige olulisem osa IT-st kogemata (või hoolimatusest) debiilselt välja kukkunud lahendused siiski normaalselt tööle panna, aitab mu tehnikavalik kindlasti väga palju isiklikule arengule kaasa – sain nii palju guugeldada, tean nüüd, mis on kernel extensions jne. Aga vat inimestest, kes Maci eest raha maksavad, ei saa ma küll kohe üldse aru. Kuigi andke mulle aastake aega, äkki vingun selle aja peale nagu mu peiks, et ma ei saa aru inimestest, kes Linuxita elavad. Oh neid plebeisid küll.

Ilusat algavat kooliaastat igatahes kõigile!

Ma olen peaaegu et mittevigane

Lihtsalt uhkustamispostitus, vahel on vaja. Põlvega on nii, et painduvus ja mobiilsus läheb järjest paremaks. Vaadake, mida ma jälle teha saan:

Nii et olin enda üle juba täiega uhke. Ja siis tahtsin teha ühte harjutust, mis on üldse alaseljale (sest Sasha DiGiulian tegi seda ja ma tahtsin proovida), aga mis nägi välja umbes selline, et seisad pääsukeseasendis ja teed hantlitega asju. Ja mida ma näen! Sel ajal, kui ma olen mobiilsusele rõhku pannud, olen ma erinevasuunalise jõu täiesti unarusse jätnud, nii et ma ei suuda vasaku jala peal enam pääsukeseasenditki normaalselt teha, vähemalt lisaraskusega mitte. Erinevasuunalisus on oluline selles mõttes, et näiteks võin vabalt ühejalakükke teha, keerukam ja teistes suundades stabiliseerimine on see, millega meil ilmselgelt jätkuvalt raskusi on. Seega võtsin oma taastusraviharjutustesse nüüd teadlikult ühe jala peal mängimise ka sisse, sest sellise nalja lõpetame me küll kohe ära.

Aga no põhimõtteliselt tahtsin ma öelda, et vanaema, vaata, ma olen peaaegu terve. Muu elu ülevaadet teen homme.