Päeva video

Esitaja on Miike Snow, aga laulust on mul tegelikult sügavalt savi, see video on lihtsalt nii naljakas. 😀 Või siis geipropaganda, võtke kuidas tahate.

Nädalavahetused kuluvad käest

Nothing makes you feel alive like #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Jätka lugemist

Kui kiiresti vaatenurk muutub

Eelmine nädal oli lausa imeline trenninädal. Sõrmejõutsükkel sai läbi, mõtlesin võimsustsükli peale, et kas teha campust või mitte. Campus on siis see asi üleval, video on aastast 2015, nii et mõtlesin, et äkki oleksin nüüd natuke tugevam. No ja pühapäeval suutsin mingi lihase niimoodi ära tõmmata, et esmaspäeval ei saanud ei istuda ega astuda, mingi põletik oli ilmselgelt ka kuskil, sest pea käis kogu aeg ringi jne. Nii et suurema osa sellest nädalast olen mõelnud, et ei tea, kas juba joogat teha ja jalutada saab jne.

Üks päev plaanid võimsustrenni, teisel päeval rõõmustad, kui normaalses tempos üle ülekäiguraja saad. Inimene plaanib, jumal naerab või kuidas see oligi. Aga eks see ole ka täiskasvanuks saamise üks osa, et õpid selliseid asju rahulikult võtma ja lihtsalt seadistad end natukeseks ümber. Eile sain juba jooksmas käidud, Samsung Health väitis, et pea 15 km, mul on tunne, et tglt see valetas ja 12-13, sest mõõtsin raja jalutades kolme äpiga korraga üle ja kõik ütlesid, et üks ring (ma tegin 10 + pisut ringihuiamist) on 900 meetrit, nii et kümne ringiga sealt 15 km küll kuidagi välja ei meelita. Aga hea uudis on see, et nõuannetest on kasu olnud ja täna oli põlv igati normaalne. Hea ikka, kui palju intelligentseid inimesi lugemas käib. Ehk elame veel ka järgmisesse nädalasse.

Vau

Alles paari päeva eest kirjutasin sellest, et väike Arseni vajab abi ja puudu on vähemalt 25 tuhat eurot – nüüd võib lehest lugeda, et annetuste abil saadi kokku rekordsumma, kõigest ühe nädalavahetusega annetasid inimesed 150 000 eurot. Täiesti imeline, kui paljud inimesed on valmis õla alla panema, kui keegi on tõesti hädas ja ainus, mis puudu on, on raha.

Teisest teemast. Õhtulehes on artikkel sellest, kuidas soorollid on paigast ära ja naised ei sünnita, sest tahavad ülikoolis käia ja karjääri teha, erinevalt 30 aasta tagusest ajast, mil naised olid kodused. Ma lugesin seda artiklit sellise huviga, nagu räägitaks paralleeluniversumist. Ma nimelt olen praegu 31, tädi on minust paar aastat vanem. Ja ma mäletan jutte sellest, kuidas mu vanaema läks põhimõtteliselt nutuga tagasi kolhoosi tööle, sest nõukogude ajal ei olnud lihtsalt luksust lapsega poolteist (või suisa kolm!) aastat kodus olla, nõukogude inimene pidi tööl käima. Kommunistide meelest oli naine ka inimene, seega pidi ka naine tööl käima. Lapsi kasvatasid sõimed ja lasteaiad, kus hoolitseti selle eest, et lapsest ikka korralik Nõukogude inimene kasvaks. Mina isegi olen natuke sõimes käinud. Mu oma vanaisa olevat suisa tööpõlgurluse eest kinni istunud (mis on üsna ulmeline, üldiselt suudeti end ikka kuskile fiktiivselt tööle sebida vms, aga tal olid teised prioriteedid). Ma arvasin, et see oli tollane paratamatus – kas tegelikult oli tõesti olemas ka see variant, et läksid ja ütlesid kuskil, et “vabandust, ma olen kodune pereema, keedan putru ja koristan ning ei kavatsegi tööle minna”?

Samas tunnistan ausalt, et mina mäletan rohkem 90ndate algust, siis olid nagunii kõik vaesed, nii et tollal võis tööl käimine ja pidev skeemitamine pigem sellest tingitud olla (sest töökohustust ju enam polnud). Aga see viib ikkagi põhimõtteliselt sama küsimuseni – kes kurat sai 90ndate esimeses pooles üldse lubada ühe täiskasvanud inimese koduseks jäämist? Minu ema oli vennaga küll üsna mitu aastat kodus, aga ma mõtlen seda varianti, et ema JÄÄKSKI koduseks perenaiseks, minu tutvusringkonnas küll keegi endale lubada ei saanud. Töötav ema ja mõne lapsega piirdumine oli sotsiaalne paratamatus, mitte põhimõtteline valik. Kas ma olen tõesti mingist eriti vaesest sotsiaalsest klassist ja olen suutnud kolmandiku elust ära elada, ilma et ma oleks aru saanud, et mul tegelikult olid rauast mänguasjad?

Ja hoopis kolmandast teemast. Keegi ütles mulle just täie veendumusega, et rohkem kui kahte asja pole ju võimalik korraga õppida. Kui ma ütlesin, et mulle päris nii ei tundu, sest me veedame ju kõik minimaalselt 12 aastat nii, et õpime kogu aeg umbes kümmet erinevat ainet paralleelselt (pärast neid 12 aastat on need ained vähemalt omavahel seotud, enne mitte eriti). Ja taibukamad meist saavad ikka midagi nii ajaloost kui ka keemiast selgeks. St spetsialiseerumiseks peab muidugi ühel hetkel teemasid kitsendama, aga mulle tundub küll, et kuni olemas on mingi kombinatsioon huvist, vajadusest ja varasematest eeldustest, võib vabalt õppida. No ütleme, et inimene peab õppima tööl uut printerit kasutama või kodus naisele uut pirukat küpsetama – kui ta on varem mingit printerit kasutanud või kasvõi suppi keetnud, siis ilmselt omandab ta need oskused hulga kergemini kui näiteks astrofüüsika põhitõed, millega tal varasem kokkupuude puudub. Kui inimene on aga astrofüüsikast ise väga huvitatud, jääb see talle raudselt sellest hoolimata meelde, eriti kui ta lugedes midagigi aru saab. Kas ma olen liiga positiivne või ehk siiski inimesed ei jää pärast 20. sünnipäeva lolliks, kui ise ei taha?

Ja neljandaks. See minu kritiseerimise teema, kus inimesed kritiseerivad (ise nõuandeid või abi pakkumata) mingit ilmselgelt pooleliolevat protsessi, mille puhul keegi pole väitnudki, et tegu oleks suure kunsti ja ideaalini jõudmisega (nagu minu ronimisoskus või kätelseisu kvaliteet, kus tahetaksegi näidata samm-sammulist arengut, võrdlust eilse minu ja tänase minu vahel, mitte minu ja maailma parima kätelseisja vahel). Noh, nende minu näidete puhul on tegu selliste asjadega, et ma kirtsutan nina, irvitan ja mõtlen, et ju sellel inimesel king pigistab ja tuju on paha ja no ega see tema süü ei ole, et ta natuke lollakas on. Aga nüüd oli taas internetis üleval selline teema, kus inimesed leidsid, et igati okei on hakata avalikus foorumis mõnitama ema*, kes jagas videot sellest, kuidas tema kõnehäirega laps (kelle osas spetsialistid väga lootusrikkad on ja arvavad, et ta võib vabalt sellest jagu saada) vahepeal arenenud on. Ta ei väitnud kuskil poole sõnagagi, et titt räägiks/laulaks nüüd teiste omaealistega samal tasemel, vaid ta jagas videot sellest, kuidas ta laps TEMA VARASEMA SEISUNDIGA võrreldes arenenud on – ja ikka leidsid mingid inimesed, et on normaalne avalikult arutama hakata, et laps on ju ilmselgelt väärakas, aga pole ka imestada, sest ema on ka. Ja sellises olukorras saan ma küll nii vihaseks, et tahaks kedagi lüüa, päriselt. Kui sul on nii väga vaja sellistel teemadel rääkida, siis mine ja klatši sõbrannaga ja ehk on teil mõlemal hiljem toredam olla. Kes meist seda vahel ei teeks. Aga selliseid asju lahatakse avalikus foorumis meelega just selle teadmisega, et küll see jutt selle emani jõuab. Sest nii väga tahaks iga ema kõige õrnemat kohta torkida. Ja mul ausalt ei ole hiljem häbi ka, kui ma sellist asja lugedes automaatselt mõtlen, et nende kirjutajad võiksid kuskilt kõrgelt alla kukkuda ja hulkuvatele koertele söögiks jääda. Nii et alustasime sellega, et “küll me oleme head inimesed”, aga lõpetame ikka nentides, et “aga ikka ilgeid värdjaid on meie hulgas ka”. Päev nagu iga teine. 😀

* Ma tean, et pooled saavad nagunii aru, kellest siin jutt, aga ma ei taha tõesti omalt poolt veel nii nõmedale asjale klikke tooma hakata, nii et ei pane linke ja päris nimesid siia.

Üks õnnelik paar sai eelmisel laupäeval laulatatud

The view of Mont Blanc from my bedroom window 😍 #montblanc

A post shared by Rents (@rrrents) on

ja minagi olin kutsutud. Pidu toimus Prantsusmaal, Genfist kiviga visata. Annemasse on nii ilus koht ja ilmaga oli nii vedanud, et et see oli vist kõige rohkem puhkuse moodi asi, mis mul sel suvel oli. Muuhulgas avastasime, et meie rõdult paistab Mont Blanc – mis on luksus, sest seda juhtub ainult väga selge ilmaga. No vaadake seda vaadet, ma oleks võinud terve nädalavahetuse seal rõdul istuda. Aga ei istunud, sest väljas oli 32 kraadi sooja, nii et sellist asja ei saanud ometi raisku lasta. Ütleme nii, et ega toas olla selle ilmaga ei tahtnud, ma isegi magasin rõdul, sest sääski seal ei olnud ja külmaks ei läinudki. Minu armas väikevend jäädvustas abivalmilt ka selle pildi, et ma saaksin teile näidata, kuidas tõeline daam on alati elegantne: Jätka lugemist

Mina ja suurfirmad (epilaatoriarvustus ka)

Mäletate, mul oli vaja uut epilaatorit. Mõtlesin, et olen taibukas, tellin selle Prantsusmaa Amazonist (odavam!), saan Prime’i testida, reedel juba selle kätte ja kõik ideaalne. Just sellise tellisin, nagu pildil, sest raseerijat mul vaja ei ole, saan igal pool epilaatoriga hakkama – ja põhimõtteliselt sama raha eest, mille eest Eestis pakutakse ainult epilaatorit, sain siin spa täispaketi, st epilaator + koorimisotsikud + eraldi näopesumasin (nagu kellel kuradil on üldse vaja eraldi näopesumasinat???). Jätka lugemist

Teeme midagi head

Ma tavaliselt ei tee üleskutseid, aga täna teen küll. Õhtulehes kirjutab väikesest poisist, kelle tulevik võiks õnnestunud haiglaravi korral igati lilleline (ja PIKK!!!) olla – aga Eestis pole see võimalik ja haiglaravita jäädes ei näeks titt ilmselt esimest sünnipäevagi.  Ainuüksi poisi Inglismaale lennutamine läks 25 000 eurot maksma, sest me elame väikeriigis, kus on ainult üks selleks sobiv lennuk, mis on juba pikemat aega remondis. Lisaks peab ema lapse ravi ajal Inglismaal kuskil elama, sest kahekuust põnni ju üksinda kuskile ei saada.

Nii et olge inimesed, andke kasvõi mõni eurogi. Raha kogutakse  SA Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi annetuskontodele (eeldan, et selgitusse näiteks “Arseni ravifond” vms):

Swedbank IBAN EE682200221015828742

SEB IBAN EE261010220014910011

Danske IBAN EE403300334408530000

Nordea IBAN EE791700017000285384

LHV IBAN EE527700771000610813.

Saaja: SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

  • Rubriigid