Sünnipäev tuli ja läks

Vanaks olen ma jäänud. Kurtsin sõbrannale just, et möödas on lõbutsemise aastad, ei küsinud ma sünnipäevaks kallist parfüümi, langevarjuhüpet või seksikiike, vaid tahtsin kohvimasinat ja kontoritooli. Viimase plaanisin küll ise endale kinkida, aga kuna päev enne sünnipäeva poodi sattusime, siis läks siiski teisiti. Aga no tõesti, kuhu siit üldse edasi liigutakse? Järgmiseks sünnipäevaks küsin ise tolmuimejat? Erutun uue huvitava svammikomplekti peale?

Vanaduse märk on kahtlemata ka see, et ma ei valinud enda silma jaoks kõige ilusamat tooli, vaid lõpuks, kui kolme vahel kõhklesin, valisin neist kõige mugavama. Ei saa minust ikka influentserit, kes saaks hakata töötoast pilte jagama, ma olen juba selles eas, kus huvitab ainult see, et ikka alaselga toetaks ja kannil mõnus oleks. Mitte et see päris silma all karjuks, lihtsalt lõpuks, kui asjaks läks, polnud see enam prioriteet. Iseasi, et nagu te näha võite, head inimesed, hetkel istub hoopis Sirru selles toolis, lürbib kohvi ja ütleb, et mul võiks tihedamini sünnipäev olla.

View this post on Instagram

The food fits the tattoo fits the pillow 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ise nimelt pidin töö ja muude kohustustega seoses natukeseks ära käima, ei saanud kogu seda luksust eriti pikalt nautida. Tõin tooli koju, sõin väikevenna saadetud jäätise ja Sirru tehtud sünnipäevaõhtusöögi ära ning läksin teisipidi minema. Ja kuna mul oli vahepeal täiesti tappev nädal (töö + sain arvestatud kaks selle semestri ainet kolmest + sain kogu oma korteri üleliigsest kolast tühjaks tehtud ja kenasti ära koristatud), tähistame sel nädalavahetusel natuke veel. Käisime taasavatud Poska kohvikus tervislikku hommikusööki söömas ja nüüd plaanin päev otsa vedeleda. St kohe kui on üks viimane tööasi tehtud ja natuke ühte kooliasja, ma olen kehv selles vedelemises. 😂 Aga kavatsen palju magada ja isegi mitte ronima minna. Lihtsalt puhata.

Ahjaa, see viimaselt pildilt paistev kõrvarõngas on tegelikult ka ühe sõbranna sünnakingitus. Või noh, ta kinkis suisa kaks, hästi elame. Ja “uue kella” kinkisin endale ise. St tellisin endale karantiinis igavledes mitu uut kellarihma ja erinevat värvi raamidega ekraanikaitset, sest hakkasin kodus istudes värve igatsema. Täna näiteks on nii ilus ilm, tahaks kleidi selga panna ja jalutama minna, just because. Strollida mööda mereäärt ja taevasse vahtida.

Olen-olen vana

Mul käis eile hommikul tellimise peale üks noormees. Lukku vahetamas. Ja ma ütlesin talle täiesti tõsiselt, et mul on üks lukuküsimus veel, aga ta on vist liiga noor, et nii täpselt juba kõiki peensusi teada. Alles siis, kui ta naerma hakkas, sain aru, et see, et keegi on minust 10 või 15 aastat noorem, EI tähenda sugugi, et ta ei võiks olla juba ametikooli lõpetanud. Nagu millal see juhtus? Kas mulle hakatakse varsti bussis istet pakkuma? Väga-väga piinlik.

Muidu olen nii usin olnud, et ise ka ei usu. Esiteks aitasin sõpradel kolida. Siis tegin enda korteris tühjenduskuuri. Sorteerisin terve raamaturiiuli jagu raamatuid kolmeks (prügisse, äraandmiseks, Tallinnasse), viisin mitu suurt kotitäit asju prügikasti, leidsin uue kodu ühele palmile ja ühele riidekapile (otse loomulikult kadus esimene “kindel tahtja” nagu tina tuhka) ning lasin hunniku ülikoledat vana mööblit jäätmejaama viia. Muuhulgas pidin ühe diivani viiendalt korruselt esimesele vedama, et raha kokku hoida, sest ma koi ju. 😥 Kusjuures see oli täiega naljakas, sest ma olin kolimismeestele pildid saatnud asjadest, mis pidid kaubikusse mahtuma, et nad oskaksid arvestada, aga kuna ma elan Annelinnas ja vedasin kõik asjad juba hommikul kell 9 alla, et enne tööpäeva algust see osa tehtud oleks, siis selle aja peale, kui kolijad paari tunni pärast tulid, olid naabrid kõik laiali vedanud. Nii et kuna me olime juba hinnas kokku leppinud, vedasin veel alla ka mingite naabrite risu, mis mitu kuud juba trepikojas vedeles – ja sellest ka osa kadus kuskile ära. Nagu ma tõsimeeli ei saa aru, kellel läks vaja näiteks kõveraks muljutud metallist jalatsiriiulit. Või mida teeb inimene vana katkise kapiga, millel osad sahtlid puudu? Kütteks kuskile? Oleks ma teadnud, et nad sellised on, ma poleks seda palmi ka kuulutama hakanud.

Igatahes. Siis käisid mul veel ühed tüübid köögikappi alla võtmas, sest sinna taha on vaja uus gaasijuhe panna ja gaasikraan ära vahetada – kusjuures siin oli jälle blogimaailm abiks, Murcalt sain töömehe kontakti ja no tõsiselt asjalik tüüp oli. Ma rääkisin talle terve tee liftiga üles (jah, ma sõidan inimestega pandeemia ajal ühes liftis), et ma kardan, et siin ei saa midagi teha ja nii keeruline ja … Tegelikkuses võtsid poisid 10 minutiga kõik alla. Nii et ma ei tea, kas minu ootused olid ebamõistlikult madalad või tasub Murca soovitusi alati väga tõsiselt võtta. Kui nad need asjad nüüd sama kenasti üles ka panevad, peaks ma neile koogi küpsetama. Ja kui ma ütlen “küpsetama”, mõtlen ma “ostma”. Aga jah, nii palju on tehtud. Olen mina alles tubli!

Kuidas kõik need asjad, mis ma just üles loetlesin, ometi seonduvad selle kooliprojektiga, mille tähtaeg järjest läheneb, küsite te? Teate, toppige need küsimused omale … tagasi taskusse, mul ei ole vaja teie negatiivsust!

View this post on Instagram

Kaunid daamid, romantilised õhtusöögid

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga see-eest käisime Reedaga söömas. Vaadake, kui ilus kook teisel pildil on!

P.S. Üks kord elus on mul vähe blingimat kleiti vaja ja nad on kõik need venelaste poed Eedenis kinni pannud. Kuhu ma lähen nüüd seda otsima? Ülemiste keskuses vist oli ka sihukesi?

Miks need blogijad mingit mõttetut manti reklaamivad?

Ja kui ma ütlen “mõttetut”, mõtlen ma “asju, mida MINUL just praegu vaja ei lähe”. Nagu Mallukas näiteks kirjutab küttesüsteemist – ma elan korteris, see ei huvita mind, MINA olen ometi see mudellugeja, miks sellistest asjadest kirjutatakse? (Kuigi mu vanematel on ka õhksoojuspump ja nad on väga rahul.) Merje kirjutab üldse mingitest parfüümidest ja sisekujundusest. Ma muidu ei kurdakski, aga kui MINA midagi osta üritan, siis ma tavaliselt vaatan just, mida erinevad blogijad kiitnud on – ja no need blogijad ei kirjuta kunagi asjadest, mida MINA osta tahaksin.

Näiteks hiljuti tahtsin kohvimasinat, keegi ei kirjutanud. Okei, tegelikult Mallukas oli kirjutanud, aga too masin maksis 2000 eurot, nii et … ei. Õnneks sellest oli Sirru ka huvitatud, nii et ta viitsis ise guugeldada ja arvustusi lugeda jne. Nüüd oleks mul vaja kontoritooli, mõtlesin, et selle kohta kindlasti leiab soovitusi, sest ma tean peast miljonit blogijat, kes rohkem või vähem kodukontorist töötavad (Nodsu ja Merje näiteks kindlasti), aga no mitte keegi pole kogemusi jaganud. Miks on nii, et ma tean, et igal teisel blogijal ja igal kolmandal sõbral on kodus Lelo Sona vibraator, aga seda, mis tool neil on, ei tea? Sellest, mis püksis toimub, kirjutavad kõik, aga tagumikualune on puhta puutumata jäänud.

Ehk siis soovitage. Peatugi ei ole oluline, aga võiks mugav olla ja natuke laiema istumisosaga – mul nimelt on selline komme, et ma istun kontoritoolil tavaliselt rätsepaistes, nii et selle pisikese toolikese peal poleks lihtsalt mugav. Käetoed on ka olulised, sest mul on kombeks asendi vahetamiseks end käte abil lihtsalt korraks üles tõsta. Kirjuta või endisele ülemusele ja uuri, mis toolid meil eelmises kohas olid, sest need kandsid kõik mu paksu kere kenasti ära. 😀 Nii et soovitage. Ma saan aru, et pean ikka minema kuskile poodi testima, aga parem ikka, kui lihtsalt igasuguste eelteadmisteta jahile minna.

Läbi on mu blogijakarjäär

View this post on Instagram

Sun's out, guns out ☀️ #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Pean vist ikka ausa töö otsima, sest vaatan juba mitu postitust, et blogipuusse nad enam miskipärast ei jõua. Minu poole pealt pole miski muutunud, nii et ei oska arvatagi, milles asi võiks olla. See-eest aga nägin seal näiteks eile* prantsuskeelset andmeanalüütiku tööpakkumist – ma ei kujuta ette ka, kui väikesele osale eestlastest see sobida võiks, aga seal tema oli. Mulle ka ei sobinud, taheti viit aastat töökogemust. Oh jah.

Muide, keegi ei viitsi enam koroonaviirusest rääkida, ma tean, aga nägin siin just huvitavaid artikleid. Nimelt on palju räägitud sellest, et surmade kohta käivat infot ei saa usaldada, sest erinevates riikides loendatakse neid erinevalt (mõnes riigis loendatakse sinna hulka ainult viirusesse surijad, mõnes ka selle tüsistustesse surijad, mõnes kohas üldse valetatakse jne). Need artiklid aga keskendusid lihtsalt sellele, kui palju Itaalias ja üldse erinevates riikides üldine suremus eelmise aasta numbritest kõrgem oli. Lühidalt öeldes, igal pool on see tunduvalt kõrgem, kui eelmisel aastal (kohati ca kaks korda kõrgem) – ja tunduvalt kõrgem, kui ainult ametlike koroonanumbrite põhjal võiks arvata. Nii et kas on ametlikud numbrid valed või on kaasuvaid surmi nii palju rohkem. Ja siin tuleb meeles pidada, et neid kaasuvaid surmi peab sel juhul TUNDUVALT rohkem olema, sest karantiini tõttu igasugused liiklusõnnetuste surmad jms langesid (USAs oli just uudis, et kuskil on esimest korda miljoni aasta jooksul seitse mõrvavaba nädalat olnud, pikimast koolitulistamistest vabast perioodist rääkimata). Ja Brasiilia, Ecuador jms kohad ei taha ka üldist surmade statistikat eriti jagada, nii et seal me alles saame näha, mis tegelikult toimunud on.

Nii et igaüks, kes ütleb, et Eestis reageeriti üle (olukorras, kus meditsiinisüsteem tegelikult siiski ägas ja mingi hetk näiteks üle 150 Tallinna meditsiinitöötaja korraga haige oli), võiks selle jutu asemel taevast või Terviseametit tänada, et meil piisavalt vara reeglid peale pandi ja olukord kontrolli all püsis. Hetkel vaatan igatahes huviga tuttavate pealt, et mida rohkem firmad meditsiini ja/või matemaatikaga seotud on, seda aeglasemalt kiputakse tagasi kontorisse või seda rohkem seatakse töötajatele näiteks reisimisega seotud piiranguid. Lähedase töökoht, mis kindlustusfirmadele algoritme pakub, ütles kohe, et neil on ükskõik, mida valitsus ütleb, enne juunit ei taha nad kedagi kontoris näha. Ja üldse näen üsna mitmeid kohti, kus plaanitakse ilmselgelt enne vähemalt kaks nädalat vaadata, mis üldine avanemine kaasa toob, ja siis omalt poolt edasi liikuda. Õige ka, esimesed heidetakse, tagumised tapetakse jne.

View this post on Instagram

This is how we hang

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga tegelikult kirjutan ma täna murega. Olen vist paar korda maininud ka, et mul on hakanud vana (parema jala tagumise reielihase) vigastus liiga tegema. Minu meelest pole muutunud mitte midagi peale ehk selle, et istun nüüd pehmemal pinnal, aga venitada on valus ja näiteks vihmase ilmaga tuikab (ei, ma EI ole 60). Eelmisel nädalal ei teinud ma põhimõtteliselt üldse trenni, sest vaim oli väsinud, nii et kui sel nädalal venitama hakkasin, vajusin eneselegi üllatuseks vasak jalg ees peaaegu spagaati. (Oskab keegi selgitada, miks esimene kord pärast nädalast pausi painduvus alati parem on?) Aga parem jalg ees … MITTE MIDAGI. Või isegi see asend:

View this post on Instagram

#yoga So that we could bend, not break

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei saa seda asendit enam võtta, sest paremas reies on valus. St pean enne tükk aega korralikult aooja tegema, venitama ja jõnksutama, siis saan selle asendi kätte, aga alguses ei saa paremat küünarnukkigi maha. Ja see tahtis vanasti ka soojendamist, aga külmalt lihtsalt ei läinud, mitte ei olnud valus. Parem jalg ees spagaati tehes on sama lugu, valus on, kuigi korralikult sooja tehes natuke ikka läheb paremaks ja sügavamaks (aga mitte mingi normaalse painduvuseni, kaks külili joogaplokki saab reie alla panna, nii et ca 20 cm – ja heal päeval võib vabalt ühe joogaploki ära võtta ja teise peal istuda, aga millest see sõltub, kas on hea või halb päev, mina küll ei tea). Aga ronimist ja elamist ei sega, nii et ega ma arstile ei viitsi minna.

Aga öelge nüüd mulle, kas ma võin ikka rahulikult temaga joogat edasi teha, kuni ma iseendaga kannatlik ja sõbralik olen ning liigselt läbi valu ei suru? Selles mõttes, et ega seal väikese venitamise peale midagi hullemaks ju ikka ei lähe? Ja valulik on ta juba kuu aega, nii et ilmselgelt ta ise ära ka ei parane. Saab näha, mis ta siis teeb, kui jälle kõvema pinna peal istuma hakkan.

* antud oludes võib “eile” tähendada ükskõik millist tänasele eelnevat päeva, ajamäärused on oma mõtte kaotanud

Oi, mai

View this post on Instagram

Adapt and overcome

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul ei ole mitte midagi öelda., mitte midagi ei toimu ju. Okei, tegelikult valetan, aga kõik asjad, mis mu elus toimuvad, on hetkel sellises punktis, et vara veel neist rääkida. Isegi möödunud asjad on sellised, et ma pole VEEL valmis neist rääkima. Viimastel nädalatel on selgeks saanud, et miski ei ole siin “tagasi normaalseks” muutumas, ainus variant on endale uus normaalsus ehitada. Nii et eks ma siin vaikselt nikerdan.

View this post on Instagram

My home office just got a serious upgrade ☕

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul näiteks on võimalik ka edaspidi soovi korral kodust töötada, iseasi, kui palju ma seda soovin ja kui tihti kontorisse igatsema hakkan. Osaliselt ilmselt selle pärast, osaliselt mu vingumisest tingituna selle pärast, et ma meeldin talle, ütles Sirru, et teeb mulle varase sünnipäevakingituse, ning ilmus koju kohvimasina ja uue veskiga. Eelmine kohviveski polevat nimelt piisavalt ühtlast tulemust andnud. Meil on siin majas palju selliseid “kui teed, tee korralikult” reegleid, millest minusugune mats midagi aru ei saa, sest no ma ei märka erilist maitseerinevust (minu kohvist on kolmveerand piim nagunii), aga nii palju taipan ma küll, et kui ma jahvatatud kohvi ostaksin, peaksin ma seda ilmselt salaja kilekotiga peldikupoti paagis hoidma, nagu filmides narkootikume, et seda põlgliku näoga prügikasti ei visataks. Aga masin tundub lahe, kuigi ma õpin alles latte macchiato jaoks kõige meeldivamat vahekorda timmima – masina pakutud originaal oli tiba kange, aga õnneks on siin selline süsteem, et kui enda maitse järgi teed, siis see jätab meelde viimasena kasutatud variandi ja pakub sulle edaspidi seda.

Ma saan üldse kuidagi varajasi sünnakingitusi, üks sõbranna kinkis just uued megalahedad ronimisega seotud kõrvarõngad. Mina ise olen mitmele tuttavale mõeldes ringi vaadanud, aga ei oska nagu midagi valida, täiskasvanud inimestel, kes midagi hullu moodi ei fänna, on kõik ju olemas ka. Tahtsin teisele sõbrannale termost osta, aga siis tuli meelde, et ma juba eelmisel aastal kinkisin talle ühe. Siis tahtsin sellele esimesele sõbrannale ilusat teepudelit tellida, kuni tuli meelde, et ma juba kinkisin talle ilusa kaanega kohvitopsi hiljuti, prooviks vahelduseks midagi muud. Ehk siis ma olen ebaoriginaalne ja mul ei ole häid mõtteid, nii et järgmised 20 aastat saavad kõik minult toitu.

Aga internetiostlemine on siiski teemas. Tegelikult juba mitu nädalat, ootan hetkel nelja pakki. 😀 Osalt on need vajaduspõhised ja igapäevased – näiteks on mul vaja uut dušiotsikut, sest selle käepidemest tuleb iga päevaga järjest rohkem vett läbi, aga praegustes oludes ei taha ma poodi minna, kui see hädavajalik pole. Nii et tänaseks olen ma rohkem kui natuke rahulolematu, sest tellisin ma selle eelmisel reedel ja nad ei ole siiani jõudnud seda isegi posti panna. Mulle tulevad Itaaliast kiiremini pakid kohale kui Eesti veebipoest. Üks teine pakk näitab juba kolmandat päeva, et pakk on Eestis, kulleri käes – ise kannab mu kulinaid v? Loodetavasti pole vaeseke ära eksinud. No ja nüüd on esimene mai, nii et ilmselt ei saa enne esmaspäeva midagi.

Aga mingi hetk mõtlesin isegi, et äkki peaks endale rulluisud ostma, sest mõnusaks rattasõiduks on veel liiga külm (käisin hiljuti mere ääres sõitmas, hiljem köhisin terve õhtu), aga rulluiskudega oleks tore aeglaselt ringi lasta – aga siis sain ise ka aru, et ainult mõne nädala jaoks oleks see ikka totter. Ega praegu vist ei ole sellist varianti ka, et saaks kuskil Kadrioru kandis rentida neid? Või kui kellelgi on 36,5-37 jalg ja ise ei kasuta, siis hmu, ma rendin sult kaheks nädalaks. 😀

Liigutamine kuluks nimelt väga ära, sest kui põgusad spordipausid välja arvata, on mu põhitegevus … söömine. Kusjuures mitte isegi iga kord vabal tahtel! Näiteks saatsin väikevennale esmaspäeva puhul tassikooke. Ikka tuleb toetada Eesti ärisid ja ma ei hakka ise ju sellist asja vastu suve sööma. Väikevend sõi ühe ära ja tõi ülejäänud mulle, sest olevat liiga magusad. Ei teagi nüüd, kas ei maitsenud või nägi läbi minu ilmselgest plaanist teda nuumata – kui ise alla võtta ei suuda, siis ainus variant perepiltidel jätkuvalt normaalne välja näha, on teised enda kõrval suuremaks toita. Ole loll, aga ole kaval, eks. Ja see nuumamine ei ole sugugi kerge ülesanne, sest mu vanemad on ka hiljuti spordikelladega innukalt samme lugema hakanud, ütlevad söödavatele kingitustele selge EI ja on mõlemad tunduvalt väiksemad kui aasta aega tagasi. Ning nüüd mängis ka väikevend mu üle. Kui nii edasi läheb, olen mina perepildi ümaraim lüli. Nii et järgmisel aastal saadan hoopis brunch’i, seda ta ikka sööb. Koogid pugisime Sirruga ise sisse. Väga magusad olid küll, seda ei saa salata, kriitika oli igati õigustatud. Sõime mõlemad oliive otsa, sest veits läilaks läks. Kui ma päris aus olen, läks juba pärast esimest kooki läilaks, aga ega ma selle pärast veel söömist pooleli ei jätnud. Igatahes mõni küünilisem inimene võiks selle olukorra kohta öelda, et tehniliselt tellisin ma endale koogid, aga sundisin väikevenda veel kullerit mängima.

P.S. Kui juba toidust juttu on, siis avastasin täna esmalt Selveris ja seejärel juba õigekeelsussõnaraamatust, et meile on ametlikult tekkinud sõna ‘tortilja’. Noh, nagu tšintšilja ilmselt. Ehk siis mina olen aastaid vigaselt rääkinud. Aga ma ei saa hästi aru, kui originaalis kirjutatakse tortilla, miks siis eestlane sellest just tortilja teeb, mitte ei loe kas nii, nagu kirjutatakse (nagu eesti keeles kombeks), või nii, nagu originaalis hääldatakse? Et kust see lj-kombinatsioon tuleb sinna? Aga ma ei saa pikemalt kirjutada, Sirru küsis just, mida esimesel mail süüakse, nii et peame vist välja mõtlema.

P.P.S. Viimane mõte, vannun. Mind juba tükk aega tagasi ajas närvi see, et lugesin ühest blogist, et meil siin on üle reageeritud, sest kõik on ju hästi. Ma olen nõus, et meil ongi kõik hästi. AGA. Me ei saa mitte kuidagi teada, kas meil on kõik hästi TÄNU SELLELE, et me “üle reageerisime”, st piisavalt varakult piisavalt karmid meetmed kasutusele võtsime, mingil muul põhjusel (mitte nii tihe asustus, kultuurilistest eripäradest tingitult vähem sotsiaalseid kontakte) või kõigi nende asjaolude koosmõjul. Rootsi oma lõdvema suhtumisega on meile kultuuriliselt üsna sarnane ja neil on miljoni elaniku kohta KORDADES rohkem surnuid. Nad saavad seda muidugi endale natuke rohkem lubada ka, aga ma olen siiski seda meelt, et kellegi vanaema ei pea ilmtingimata majandust väetama. Nii et olgem siiski ettevaatlikud, ei ole vaja kohe uuesti embama hakata.

Hetked, mis muutsid su elu

View this post on Instagram

Took my latte for a hike ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Haakub veidi selle inimeste vaimseks minemise teemaga ja juba ammu ripub mul tegelikult poolikuna draftis. Nii et mõtlesin, et panen kirja ära. Hiljutises postituses rääkisime sellest, et moodne aeg ajab inimesi hulluks ja hullemaks. Minu jaoks on aga hulga põnevamad need juhtumid, kus kõrvaltvaatajale nagu mingit põhjust ei paistagi, aga inimene järsku “hulluks läheb” või “valgustatud saab”, kuidas iganes me otsustame mingi konkreetse sündmuse korral seda nimetada. St kõrvaltvaatajate jaoks otsekui tühjast kohast plahvatuslikult tekkinud kardinaalne muutus kellegi käitumises ja/või tõekspidamistes.

No kes ei tahaks teada, mis peab juhtuma, et mainekast majandusajakirjanikust saaks järsku inimene, kes on võimeline aasta aega avalikult kirjutama ainult oma eksist ja ka pärast seda ei ole enam kunagi võimeline varasemal tasemel analüütilist teksti tootma? Et lähebki mööda 15 aastat ja ta ajakirjanduslik vahedus ei taastugi. (Või muidugi võib olla, et ei tunne enam huvi nende analüütiliste tekstide vastu, sest on jõudnud teistsugusele teadvuse tasemele – või et pärast esialgset hullumeelsuslainet ei riski teised talle enam lehepinda anda ja kui ikka ei harjuta, siis lihas kängub.)

Või kaks näidet mu oma tutvusringkonnast. Inimesed, kes teineteist ei tunne, üks mees, üks naine. Mõlemad elasid pool elu ateistina ära ja järsku ühel hetkel juba +30 vanuses lihtsalt tundsid, et jumal on ikkagi olemas. Lihtsalt niimoodi lambist. Naisel vist oli tegelikult siiski kohtumine jehoovatunnistajatega ajendiks ja nende hulka ta ka jäi – aga oli siiski mingi selge tõuge. Mehel polnud ühtki sellist kokkupuudet, nii et tema veetis päris mitu aastat seda endale sobivat ja “kõige õigemat” usku otsides, sest tal oli ainult ootamatult tekkinud teadmine, et on olemas kõrgem võim, aga mitte õrna aimdust ka, kuhu kasti see teadmine nüüd suunata või millised käsud-keelud just sellele võimule kõige meelepärasemad võiksid olla. (Huvitaval kombel võisid mõlemad küll paljudes muudes asjades kahelda, aga valgustatusega tuli mõlemal ka üsna kindel veendumus, et geid küll jumalale ei meeldi.)

Natuke sinna auku läheb ka VVN, keda ma julgen näiteks tuua, sest ta on korduvalt oma blogis kirjutanud sellest, kuidas tema Ülima Tõeni jõudis (ja siis ütleb, et mina olen Õige Elu apologeet, ise kirjutab pidevalt sellest, kuidas ta valgustatud sai). Aga ta sobib siia gruppi vist siiski ainult ühe jalaga, sest tema puhul on jäänud mulje, et tõeni jõudmine ei olnud mitte üks Äratundmise hetk, vaid protsess, mis toimus paralleelselt üldise paranemisprotsessiga. Ehk siis nihe oli aeglasem, aga samas oli see siiski tunduvalt kiirem kui tavaline üleskasvamine ning lõpuks oli muudatus üsna kardinaalne (alguspunktist “proovin teisi õnnelikuks teha” punkti “isiklik õnn on primaarne ja oma piiridega tuleb arvestada”), nii et selle pärast hetkel ikka julgesin siia sisse arvata.

Ja see on nii huvitav. Esimese näite puhul annab veel teoretiseerida ka ja kellele see ei meeldiks, ikka on tore asjaliku näoga ja ilma igasuguste teadmisteta psühholoogiast täiesti suvalisi pakkumisi teha. Keegi ei tea tõde, kõik saavad targutada! Aga need teised näited …

View this post on Instagram

#exponentialgraphs #2020 #covid_19

A post shared by Laura Ceccato (@lauraceccato26) on

Me ei saa siin ju otsida ühte hetke, mil kõik muutus. Muidugi oleks võimalik leida see punkt, mil graafikujoon hakkas teisele poole minema, seda enam, et pea kõigil on ju mingi drastiline sündmus, kus teised seda muutust märkavad. Näiteks ma mäletan, kuidas 15-aastane Rents vahtis ikka suu ammuli, kui endine trennikaaslane usuhullu näoga* saali vaatas ja tüünelt ütles, et see kõik lihtsalt tülgastab teda nüüd, sest Jumal armastab meid kõiki ja me ei peaks nii agressiivsete asjadega tegelema (karatetrennis käisin ma, aga ma pidasin seda küll pigem selliseks sõbralikuks sakutamiseks). Aga see murdepunkt on ju ainult punkt, kus kõigi teiste (ja vahel ka inimese enda) jaoks selgeks saab, et nüüd käis pauk ära.

Me kõik nägime, kuidas sa kuristikku kukkusid (või sealt välja lendasid). Aga selle suunamuutuse poole teel olid sa ju juba pikka aega – ja vahel ei näe me isegi pingsalt analüüsides tagasivaates selle tee verstaposte. VVN muidugi näeb ja näitab, tema oskab end piisavalt hästi kõrvalt vaadata ja osadeks võtta (ning parematel päevadel kokku tagasi panna) ja kirjanikuna oskab ta seda ka hästi edasi anda. Aga tavaliselt ei anta meile ka tagantjärele sellist värvilist näidet, kus inimene ise juba õigetesse kohtadesse vilkuvad nooled on tõmmanud. Seda enam, et absoluutselt kõigi teiste siin mainitud näidete puhul ei pea need inimesed ise üldse seda muudatust kõneväärseks – enne olin ateist, nüüd mõistan, kuidas universum tegelikult toimib, mis siis? Enne elasin pimeduses, siis leidsin tõelise armastuse, juhtus lihtsalt nii. Samas kui minu jaoks on see lausa metsikult huvitav ja peaks olema ka sinu enese jaoks, eriti kui see “sina” on siin näiteks see Jehoovatunnistaja, kes tahab ju ka teisi usku pöörata – kas sul poleks seda lihtsam teha, kui sa ise aru saaksid, mis siis muutus ja mis selle muutuse algatas või sind sellele vastuvõtlikuks tegi?

Ehk siis mul on olnud igav elu. Ma tunnen, et kõik mu seisukohad on olnud loomuliku arengu tulemus. Ei ühtki ootamatut valgustatusehetke. On olnud mõned väga õpetlikud hetked, kus elu ninapidi loiku surub ning alandlikkust (nagu humility) ja empaatiat õpetab, ning need on mu arengut kindlasti mõjutanud. Aga no mul ei ole olnud hetke, kus ma taipasin, et “kurat, oma elu olen ma valesti elanud”. Ma arvan, et mul pole tunnetuslikul tasandil selle jaoks piisavalt kujutlusvõimetki. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma saan aru, et me oleme kogu selle mitmemiljardilise karjaga siin pisikesel planeedil, mis pidevalt pöörleb ja lisaks sellele ka ümber päikese tiirleb ja kõige selle ümber on lõputu maailmaruum – aga ma ei tunneta seda sel moel, nagu spirituaalsed inimesed Facebookis räägivad (no et kogu aeg tunnetad, et oled ikka osa millestki enamast, suurest kogukonnast jne). No kuidas saaks selline tuim loom üldse millestki tõeliselt osa saada?

Kas teie olete kunagi ootamatult tundnud, et nüüd teate tõde või et saite valgustatud? Ja mis te arvate, kas varsti näeme spirituaalsete/usklike inimeste arvu märgatavat kasvu või viib peatne majanduslangus need numbrid hoopis teisele poole?

* see on see nägu, kus inimene ei fokusseeri oma pilku, vaid kogu aeg tüünelt kaugusesse vahib, osad jooga- ja/või kristalliinimesed harrastavad ka seda, sest see vist on üldtunnustatud osa valgustatusest vms

Korralik päevikupostitus

View this post on Instagram

Nii rahulik

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kiired ajad on olnud. Ajasin auto garaažist välja eelkõige selle mõttega, et saaks omaette ronimas käia, ilma et peaks nende teiste potentsiaalsete pidalitõbistega aega veetma. Tegelikkuses … juhtus nii, et iga kord, kui oli ilus ilm, oli mul parajasti mõni tähtaeg kukil, nii et hea, et koduski trenni teha jõudsin.

View this post on Instagram

Mmm

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et ootasin nädalavahetust nagu ilmaimet, sest lootsin, et saan vähemalt ÜHE päikeselise ronimispäeva, enne kui külmaks läheb, sest selleks nädalaks lubab ju ainult vihma ja lund. Ja täiega mõnus oli, kuus kraadi oli päikese käes ja tuulevaikses kohas igati paras, isegi jakki ei olnud vaja. Ja tundub, et kodusest trennist on ka kasu olnud, jõudsin kahel rajal kaugemale kui iial varem – ühel üllatuslikult selle pärast, et suutsin normaalse inimese kombel oma jalgu kasutada, ma ei tea, kust see jalatöö kodus istumise peale välja on ilmunud, aga tundub, et päris kõik siiski veel meelest ära pole läinud.

Eile oli see-eest selline päev, kus sul on vaja ära teha üks paaritunnine asi ja selle asemel, et siis need paar tundi kulutada, vedeled sa õhtul kella viieni diivanil ja ohkad iga natukese aja tagant, sest elu on nii ebaõiglane, sest sa PEAKSID ju tegutsema. Ja kui ma ütlen sa, mõtlen ma muidugi ma. Ei tea, kas ilm tegi letargiliseks või rabelesin laupäeval natuke liiga palju, sest laupäeval sai pärast kojujõudmist veel üsna korralik jõutrenn lõpetuseks otsa tehtud, igatahes metsik väsimus oli ja täna oli ka veel rattaga sõita kuidagi raskem kui muidu.

Aga tehtud see kodutöö sai ja isegi ennetähtaegselt ära esitatud – eelmine kord jäin esitamisega natuke hiljaks, nii et üritan siin oma vigadest õppida (ja värskendan kogu aeg hinnetelehte, et näha, kas mulle eelmise kodutöö eest üldse punkte anti või mis karistus seal on, nad on üsna karmid tähtaegadega). Vana koer küll, aga midagi ikka õpib. 😀 Isegi KÕIK päevaks planeeritud ettevõtmised said ära tehtud, lihtsalt seda kõike oli vaja teha aeglaselt ja virilalt ning terve päev ära kulutada, selle asemel, et hommikul kõik kähku valmis visata ja siis õhtul näiteks rahulikult telekat vaadata.

View this post on Instagram

Kui 🌧 ja ema välja ei luba

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja täna käisin ilmast hoolimata ratast kevadhooldusesse viimas. Tundub küll igati vinks-vonks, aga mõtlesin, et las targemad inimesed vaatavad igaks juhuks ikka üle. Vana ratas ja parem karta kui kahetseda. Kuigi tutvusin kohe Fixuse ees mingi mehega (jep, inimesed on praegu suhtlemisaltid), kes vaatas mu ratast, isegi katsus natuke (jätkuvalt ratast) ja ütles, et seda pole küll mõtet hooldusesse viia, see on nii heas korras. 😀 Tundsin end, nagu noriksin tüli, kui ikka ratta sisse viisin, aga no kui mul on aeg juba kinni pandud, siis ma ei jäta minemata ju. Kuigi tundus, et ta teab, mis ta räägib, tal endal oli selline ratas, et isegi minusugune sai peale vaadates aru, et see pole päris turu pealt ostetud. Aga noh, kui ratas ka muidu korras on, küll nad mõne poldi ikka leiavad, mida kinni keerata, või mõne koha kuhu õli pritsida, ning varsti saan juba südamerahus mööda linna ringi rallida. Nii me elame, jälle üks nädal suvele (ja loodetavasti normaalsele elule) lähemale.

Ahjaa, kes teist siin seda Endomondot mulle soovitas, see on tõesti hea. Mulle eriti meeldib see, et näiteks rattasõidu puhul saab valida ka lihtsalt liiklemise/transpordi, sest no ootused on ju täiesti erinevad sõltuvalt sellest, kas inimene sahistab rattaga rahulikult poodi või teeb higimull otsa ees trenni. Mina sõidan rattaga ainult meelelahutuseks, siis on hea, kui saab ka vastavaid valikuid teha. Huviga vaatan, et iga seisma sundinud valgusfoor või ninanuuskamispeatus on kaardi peal kohe näha – linnas jääd ju iga natukese aja tagant valgusfoori taha seisma või kontrollid telefonist, kas oled ikka õigel teel (kaardilt on näha, et korra selgus, et ikka ei ole), vahepeal teed väikese ringi, et armsaid pisikesi tänavaid vaadata jne. Ega ma ei kurda, kõige otsemat teed oleks pidanud alla 5 km minema, mul läks tiba üle 7, peaaegu nagu oleks juba trenni teinud.

P.S. Meie elu tõesti ON meie enda kätes – kuna ma ei saanud Milka Tuciküpsistega šokolaadi, ostsin Tuci küpsiseid ja tavalist šokolaadi. Ma jätkuvalt imestan selle üle, et kaal nädalas ainult ca 100 grammi kaupa ülespoole hiilib. Nüüd saan ühe käega küpsist ja teisega šokolaadi haugata, nagu tõeline tugitoolisportlane muiste. Improvise. Adapt. Overcome.

  • Kategooriad