Viimane tagasivaade

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kokkuvõttena võib öelda, et meie 13 inimesega reis lõppes ainult ühe kipsiga. See on ju päris hea, eks? Meie pisigrupist suutis Sirru end korralikult ära kraapida ja suurimaks vaenlaseks osutus hoopis üks laugel maal olev puuoks, kuhu mina suutsin juustega kaks korda kinni jääda, Hanna kriimustas sellega oma otsaesist ja minu musirullikene torkas end sellega kõrva, nii et verd lahmas. Pärast kolmandat õnnetust riputasime sinna ronimissussi otsa, et paremini silma torkaks paistaks, sest no see lihtsalt jäi muidu kogu aeg kõigi nägemisulatusest välja.

Reisi lõpuks olid ka poisid aru saanud puhkepäevade vajalikkusest, sest ma mõtlesin, et ei viitsi end lolliks vaielda, nii et tegin ühe päeva lihtsalt eelkõige päevitamist ja belay bitchi, sain oma puhkuse sealt kätte. No ja paari päeva pärast hakkasid poisid kurtma, et ikka tunda on, et lihased ei tööta nii nagu võiks ja rammestus on peal ja muud jutud. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, aga mul on alati õigus.

Aga huvitaval kombel jõudsin ma reisi lõpuks küll taas enamvähem haiguseelsele tasemele, st keskmine 6A oli taas flashitav, aga selle tripi eredaimate elamustena jäävad meelde hoopis üks 5+ (sest sellel oli kõige suuremat eneseületust nõudev liigutus) ja see pildilt paistev 4+, sest see oli lihtne küll (kes meist poleks lastena uksepiida vahel ukerdanud, põhimõtteliselt sama asi), aga ma polnud varem väljas kunagi midagi sellist teinud.

Aga nüüd on aeg koju tulla ja natuke aega usinalt uuteks reisideks raha teenida. Töö teeb vabaks jne.

How do you pass time at the #airport ? 🤗 #handstands

A post shared by Rents (@rrrents) on

Advertisements

Ja päike tõuseb

Once it was warm, now it's just 🤒 and 🤧 #yoga

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lugesin just ajalehest, et see Pakri enesetapja oli koera endaga kaasa võtnud. No mis inimene see teeb sellist asja? Raske on jätta teda kasvõi varjuka ukse taha siis v? Täiesti kohutav. Aga no eilses lehes kirjutas jälle mehest, kes vägistas aastal 2012 viiekuuse lapse ja NÜÜD jõudis asi päriselt arreteerimiseni, sest politseil oli varem tegemist (kui keegi arvab, et Eesti politsei tegutseb aeglaselt, siis unistuste maal USAs on elu veel kohutavam, tegelikult isegi kõiges, mis riigi rahastusega seostub, Oklahomas näiteks käivad lapsed paljudes koolides nüüd ainult neli päeva nädalas, sest hariduse rahastamist tõmmati nii jõuliselt koomale). Ehk siis halvasti on asjad sellel planeedil.

Ma olen kaasa elanud joogagigandi ALO ja Dana võitlusele. Te ilmselt ei tea, millest ma räägin, sest kedagi väljaspool joogaringkonda ei huvita, aga lühikokkuvõte on see, et eksisteerib neiu nimega Dana, kes on paks. Aga hoolimata sellest, et ta on paks, on ta painduv ja tugev ja elurõõmus ning armastab iseend (kui jultunud!) ja töötab joogaõpetajana. Tal olid ühel saidil videokursused ja nüüd, kui see sait suure osa endast ALOle müüs, teatas tema, et tal ei ole mingit huvi koostööd jätkata, sest ALO on tuntud selle poolest, et kasutab ainult piitspeenikesi megaheas vormis modelle. Millegi peale ta solvus, nii et tegi insta postituse, kus mainis seda, et esiteks ei ole ALO sugugi body positive ja teiseks ka seda, et üht ALO juhatuse liiget süüdistatakse seksuaalses ahistamises. Mõlemad on tõesed väited (siit saab näiteks lugeda nende kohta), aga firma muidugi kaebas ta selle peale kohe kahes osariigis korraga laimu eest kohtusse (miks kahes osariigis? keegi ei tea, ilmselt selle pärast, et tal rahaliselt hing kinni tõmmata). Eesti keeles on sellest kirjutanud näiteks Jurman (kes tundub üllatusega avastavat näiteks seda, et vesi on märg ja instagram ei ole päris elu ning ei ole mõtet iga tauni vastu jälgida, kes sind jälgima hakkab, sest nädala pärast on ta kadunud), aga selline tüüpiline suurfirma vs isikliku arvamusega indiviid, ainus erinevus see, et suurfirma teeb selle kõige juurde miskipärast innukalt nägu, et nad tegelikult on väga jooga, väga ommmmmm, rahu maa peal jne. Ma saan ausalt öelda, et ma pole elu sees ALOle sentigi andnud, sest ma ei tea, mis imematerjalist peaksid retuusid olema, et ma oleksin valmis nende eest 100 eurot välja käima, aga täitsa huvitav on sellel tsirkusel silma peal hoida.

Ma olen muidugi kindel, et ka Kino, kes hetkel Dana kaitseks innukalt välja astub, on muuhulgas ka omakasu peal väljas ja mõtleb ka sellele, kuidas endale võid leiva peale saada (üritab kuulsamaid joogaõpetajaid enda juurde meelitada, Dylan Werner näiteks mainis, et teda üritati üle osta), aga no teise poole argumendid on ikka TÄIESTI absurdsed. Näiteks kirjutas Cody esindaja sellise artikli, kus ta esmalt tunnistab, et ainult tänu Kinole nad üldse kuulsaks said ja majanduslikult ots-otsaga kokku tulid, ja seejärel kirjeldab seda, et Kino minema läks ja oma ettevõtte tegi, täieliku selgapussitamisena. Äri on see, igaüks vaatab, kuidas endale kasulikuma lepingu saab. Ma leian küll, et see on normaalne, et inimesed ei taha elu lõpuni kellegi teise nimel orjata, vaid ühel hetkel iseseisvuvad, seda enam, et ta on enne Codyga koostöö alustamist ka videokursusi teinud, ta ei varastanud mingit originaalset ideed sealt. Seda enam, et Kino uus veeb on ikka natuke teise suunitlusega. Nii et see artikkel, kus omakorda Cody artiklit analüüsiti, meeldis mulle väga. Mind häirib see joogas, et kogu aeg peaks nagu tegema nägu, et kõik on imeline ja istungi pool päeva jalg kaela taga ja ülizen. Elu ei ole selline, elu on ikka elu ja probleemidest rääkida on ka normaalne.

Aga mul hakkab kohe puhkus, nii et mis siin ikka. Saan kõik maailma probleemid natukeseks ära unustada. 😀

Jää on lahti

Kas te teate seda tunnet, et ükskõik kui kõvasti te silmi kinni pigistate, tegelikult ei saa enam ignoreerida seda, et kõik on muutunud ja oma eelmist elu ei saa enam kunagi tagasi? Pisidetailid, väikesed muudatused siin-seal ja ühel hetkel on järsku kõik nii teistsugune, et varasemast on ainult nostalgia. Mul oli väga lihtne teha Tallinnasse jäämise otsust, sest mul poleks olnud “vana head”, mille juurde tagasi minna. Kui mõlemad valikud on uued ja huvitavad, siis võtad rahulikult selle huvitavama ja erinevama, sest pole juuri, millesse takerduda.

Hea valik oli, üldse ei kahetse. Aga praegu on mul selline tunne, et midagi pole otseselt muutunud, aga ma KUULEN prõksumist ja ma näen neid jooni, ma näen, kuidas jää iga päevaga järjest rohkem praguneb. Näen, et kohe varsti nihutatakse mu juba armsaks saanud juust mult nina alt ära. Mis seal parata. Lihtsalt mul on muudatuste suhtes alati selline tunne,et need võiksid juba ükskord kohale jõuda, ootus on ju ometi raske.

P.S. Kui kedagi huvitas, siis ma sain oma Pythonikursusest kenasti läbi. Natukene kripeldab ikkagi, sest ma sain täitsa kogemata teada, KUI palju tegelikult teha võiks. Nimelt pidi lisaks ise projekti kirjutamisele ka kellegi teise projekti hindama ning mulle sattus selline projekt, kus oli kasutatud lambdafunktsioone (mida me kursusel õppinudki polnud), GETi (mida me kursusel õppinudki polnud) jne. Rääkimata sellest, et näiteks graafiliste asjadega töötamisel on mul ca miljon ruutkilomeetrit mänguruumi veel, lubasin Sirrule suure suuga, et teen ise rakenduse, mis arvutab kokku, palju keegi Gos punkte sai. No ja tegelikult jõudsin ma juba alustada node.js-i uurimist ka, sai suisa Vagrant installitud omale, et seda lihtsam teha oleks. Nii et nagu ikka, lõpetad ühe pisikese eneseharimise jupikese ära ja avastad, et suurem osa on veel ees.

 

Kingsepp, sul varvas piilub

Breathe in and out and in again #thistooshallpass

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nagu tähelepanelikud märkasid, olen ma siin kirjutanud suuri artikleid sellest, kuidas õnnelikum olla ja iseendale mõistlikke nõudmisi esitada. Päris elus aga nii hästi läinud pole, iseenda nõuandeid on ikka raske kuulda võtta. Märts on megaraske olnud ja eelmine nädal oli lihtsalt kohutav.

Esiteks oli vaja Pythoni projekt valmis saada, mis võttis PAAAALJU aega, teiseks hilines mu ema sünnipäevakingitus (mille olin tellinud jutuga, et “tellin ainult siis, kui vannute, et reedeks kohale jõuab”), kolmandaks oli otsekohe ja pigem isegi eile vaja teksti, mille eest mulle maksti kahe aasta eest, aga mille kirjutamiseni jõudsin ma jaanuaris (sest nüüd oli seda reaalselt vaja ja tollal oli vaja maksta, sest aruandlus). No aga konks siis selles, et jaanuaris öeldi, et igati hea tekst, märtsis avastati, et tegelikult ikka kohutav. Nii et kolmapäeval, kui olin oma päris töö ja isiklike projektide kõrvalt juba teksti mitu korda ümber kirjutanud, olin koju tulles nii väsinud, et hakkasin põhimõtteliselt lihtsalt kurnatusest tönnima.

Õnneks on mul Sirru, kes esmalt üritas kümme minutit aru saada, kas ma olen tema peale pahane, ja seejärel seletas mulle kannatlikult, et:

a) kui mina kirjutan teksti jaanuaris ja tagasiside saan märtsis, ei tohiks see üldse minu probleem olla, et inimestel nüüd kiire on, see ei peaks tähendama, et MINA oma prioriteedid / muud projektid hülgan ja ainult sellele keskendun, ning

b) kui tekst telliti põhjendusega, et neile meeldib just minu stiil, aga nüüd on juba kolmanda variandi kohta öeldud, et seda oleks häbi raamatusse panna, siis ilmselgelt neile tänasel päeval mu stiil ikka ei meeldi.

Rääkimata sellest, et miks iseennast närvi ajada sellega, kui sulle näiteks õhtul öeldakse, et nüüd on juba päris hea, aga hommikul selgub, et see on ikka kohutav – see tähendab ilmselgelt, et tegelikult üritan ma siin litsi mängida, aga pole isegi päris kindel, KEDA ma siis lõppude lõpuks imema peaksin.

Nii et hingasin rahulikult sisse ja välja, mõtlesin elu üle järele, võtsin ekstra selle jaoks VEEL KORRA neli tundi rahulikku tööaega ja kirjutasin neljandat korda uue teksti, seekord täpselt sellises stiilis ja sellise nurga alt, mis MULLE meeldis, üritamata kellelegi teisele meele järele olla (kui ette antud reeglid teemal “ära kasuta sõnu nagu “mina” ja “meie”, välja arvata). Nimelt öeldi mulle tookord saja aasta eest, et just minu teksti tahetakse minu omanäolisuse ja erilise stiili pärast (kuigi arvan, et vähemalt sama suuet rolli mängis ka mu teemas sees oleks, järjepidevus jätab tõsiseltvõetava mulje) – nii et nüüd sain südamerahuga öelda, et see siin on minu stiil ja MINU näolisus, kui see ka ei lähe, siis pole see lihtsalt ei minu stiil ega minu nägu, mida te siin tekstis näha tahate. Tema seisukoht oli muidugi ootuspäraselt, et sõna “stiil” ei saa siin üldse kasutada, sest see eeldaks teatavat tekstilist ühtlust, mida mul pole, kõik on liiga killustatud – mille tõeväärtus polnud minu jaoks esmane, mulle oli oluline see, et ma sain südamerahuga öelda, et olen oma parima andnud ja muud anda ei kavatse.

Kompromisslahendusena leppisime kokku, et maksan tagasi pisut üle poole omal ajal saadud rahast, sest tööd olen ma ometi teinud – mis tegelikult tähendab, et ma maksin vähemalt 15 tunni töörõõmu eest ise 50 eurot peale, sest omal ajal läks originaalsummast ju pool maksudeks. Ausalt öeldes oli mul selleks hetkeks nii hea meel sellest tööst lahti saada, et oleksin olnud valmis kasvõi kõik tagasi maksma, võtsin seda lihtsalt koolirahana. Mina õppisin siit, et kui keegi pakub raha selle eest, et just minu stiilis teksti saada, siis ajakirjade/ajalehtede esindajad võivad just seda mõelda, aga eraisikud kindlasti mitte – või kui ka mõtlevad, ei pruugi paari aasta pärast enam nii mõelda.

Tema (sest ka tema kaotas ju rahaliselt) … Mis tal ikka sellest õppida, tema pole selles mõttes midagi valesti teinud, et toetuspõhiste projektide puhul on paratamatu, et maksadki vahel summad aastaid varem välja, sest raha tuleb sama aruandeperioodi jooksul kasutada. Samuti on selge see, et oma raamatusse tahab igaüks enda seisukohast täiuslikku teksti, nii et loomulikult ei peakski ta vastu võtma midagi, mida ta saastaks peab. Mina ka valiks hoolega (kuigi tahaks uskuda, et ei palkakski kedagi, kelle stiil tegelikult väga ei kõneta). Nii et loodan ainult, et ta suudab piisavalt kiiresti leida teise autori, kellega kõik hindamisse kaasatud inimesed ühtviisi rahul on.

Minul igatahes langes nagu kivi südamelt, mis sellest, et esimest korda ca aasta aja jooksul on enne palgapäeva kümme eurot arvel. Pythonikursuse projekti sain ka õigeks ajaks esitatud ja kuigi ma ei tea veel isegi, kas see ka arvestatud sai (peaks parameetritele vastama küll), on lihtsalt NII HEA olla. Mitte ühtegi tähtajalist kohustust, nokitsen oma teiste projektide kallal rahulikult oma tempos ja no mitte üht muret ilmas. Elu on lill. St varsti kirjutan ma teile sellest, kuidas mul on tunne, et kohe-kohe muutub mu senine elu kardinaalselt, aga täna on elu lill.

Siin võib oma tõetera sees olla

emotnlneedswtrmrk-520x654

Will Smith ütles hiljuti midagi diipi – õigemini jagas oma naise mõtteid, aga need on väärt mõtted, nii et muidugi tuleb edasi jagada.

Lühidalt: sa ei saa teist inimest õnnelikuks teha. Igaüks vastutab oma õnne eest ise.

Sa saad teha palju asju. Sa saad teda toetada, teda naerma ajada, teda rõõmustada, tal tuju heaks teha, teda kuulata, tema jaoks olemas olla, temaga arvestada jne. Aga õnnelikuks teha saab igaüks end ainult ise, sest võti selleni on tema enda sees peidus. Inimestel on mingi imelik eeldus, et suhtes saavad kaks hinge üheks ning kõik unistused ja soovid on järsku ühised, unustades, et tegelikult soovime me ju tihti siiski erinevaid asju. Mina soovin juua kisselli, Sirru tahab kuulata transistorit. Ja see on okei. See on täiesti okei, kuni ma ei hakka vägisi talle kisselli sisse kallama ning kuni tema annab mulle aega rahus kissellipahesid nautida. Meil on mõlemal oma tee ja see, et me seda teed kõrvuti käime, on VALIK. Aga vastutame me kõik oma valikute eest ise.

See on minu jaoks alati rahustav olnud. Mul on sitt töö – mul on alati valik minema kõndida. See ei ole isegi nali, kõigil ehk ei ole, aga no kui ma vanemate või vanavanemate juurde läheksin, siis praekartulit nad ikka mulle annaksid. Nii et ka minevikus, kui tõesti oli mu töö poole ööni bakaõppe kõrvalt baaris nõusid pesta, teadsin ma, et see on minu valik. Mul on sitt suhe – ma olen ise otsustanud siia suhtesse jääda. (Siin on see konks, et see, et ma olen siiani seda otsustanud, ei peaks ega tohikski tähendada, et ma pean täna või homme ilmtingimata sama otsustama.) Ma olen ise selle valinud. Tänasel päeval saan õnneks öelda, et olen rahul, nii töö kui ka suhtega, mõlemad on tored. Ja kui ma ei ole enam rahul, siis on aeg mõtlema hakata, mis need teised valikud siin on, mitte halada, sest keegi teine parajasti ei tee mind õnnelikuks. Aga siin tuleks nüüd mõelda ka sellele, kas sa oled õnnetu, sest kaaslane sülitas sulle kisselli sisse, või lihtsalt selle pärast, et sa eeldasid (ilma tema sellesisuliste väideteta), et nüüd te hakate koos hiiglama romantiliselt kisselli keetma, aga see raibe läks hoopis transistorit kuulama. Sest see, et teisel inimesel on oma elu, oma soovid ja oma mõtted, ei ole vägivald sinu peas jooksva filmistsenaariumi vastu, kus sina kangelane oled. See on lihtsalt tema elu, tal ongi omad tahtmised ja tegemised, ta tahab äkki ise kangelane olla.

Jeesus Maria, kui mitu korda ma nüüd sõna “kissell” kasutasin?

Mitte et ma ise oleks seda tõde sugugi mitte alati piisavalt internaliseerinud. Seda postitustki kirjutades kurvastasin, sest Sirru pidi kauem tööl olema, mis sellest, et me poleks saanud nagunii koos aega veeta, sest mul oli endal vaja üks asi ära lõpetada. Või trenniga on meil mõlemal nii, et kui üks ei saa miskipärast minna, siis teisel on kohe indu natuke vähem, sest me oleme harjunud seda koos tegema. Aga vahepeal on hea meelde tuletada, et täiskasvanud inimesed võiksid olla vaimselt sõltumatud, ei pea kogu aeg kätust kinni hoidma.

Haakub veidi õnne teemaga üldisemalt. Ma nimelt kirjutasin Müürilehte ka just sellest, kuidas end oma vigadest hoolimata armastada. Tahaks öelda, et minge ja ostke nüüd kõik paberleht ja lugege, aga siit saab netist ka täitsa näha.

P.S. Ave Taavet on äge illustraator, eks?

Vanus on ainult number

Mis te trennis teete muidu? 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mu vanaema võib täna õnne tänada, et ta Tallinnas ei ela, sest muidu viiksin ma ta vägisi trenni. Nimelt näidati viimases Prillitoosis, et ka pea 80-aastased võivad edukalt ronimisega hakkama saada. Mulle väga meeldis selle tädi suhtumine, meil pooled 20aastased pole nii tublid, ta ikka innukalt käis ja proovis muudkui uuesti ja uuesti.

Mitte et ma tahaks otseselt reklaami teha, sest minu meelest on Ronimisministeeriumis viimasel ajal hoopis liiga palju rahvast, aga tõestab taas kord, et see tegelikult sobib kõigile. Mida ma muidugi kogu aeg teadsin, Eestis lihtsalt tundub kuidagi nii olevat, et 50. sünnipäeval paned passi kappi ära ja enam kodust välja ei lähe (no tööle muidugi ikka, pensini on vaja välja vedada). Ronitrippidele näeme kogu aeg pensionäridest ronijaid, tihti abielupaare, kes minust neli korda paremini ronivad (no neil on olnud aega trenni ka teha!). Nii et pigem suhtumise ja huvide küsimus. Ma lihtsalt loodan, et meie pensionärid ise eelistavad pigem talvel telekat vaadata, mitte ei jää selle pärast koju, et “ah, mis ma sinna laste hulka ikka ronin” – kuigi kurb tõsiasi on ilmselt ka see, et paljud ei jaksa sporti endale lihtsalt lubada, aga no õnneks on igasugu seeniorsoodustused jms.

Ehk siis siit lubadus vanaemale, tule Tallinnasse külla, viin su ronima. 😀

Pildil mina ja Reet kallistamas, no homo!

Day of the Tentacle

00000000

Mul on viimase paari päeva jooksul olnud kaks kummalist vestlust. Ühes soovitati mul viia oma blogi tasulisele platvormile, sest no igati normaalne oleks teie käest raha küsida privileegi eest lugeda, mida ma hommikusöögiks sõin. Teises öeldi, et blogimine on üldse täiesti mõttetu, sest sellega ju ei teeni. Kuulasin mõlemad jutud ära (tegelikult lugesin), vangutasin omaette pead ja elasin edasi. Kui paljudel meil üldse on hobi, mille pealt teenib? Pigem ütleks ma niipidi, et blogimise eest ei maksa ma vähemalt ise peale, nii et võrreldes ronimisega on see lausa kuldaväärt hobi. Istun selle läpaka taga, mida mul muu töö jaoks nagunii vaja on, ja annan sõrmedele valu. Ronimine … Kas te teate, kulla inimesed, kui palju maksab üks korralik köis? Kui palju maksavad kvaliteetsed kerged ekspressid? Mu ema lisaks siia kindlasti veel selle, et blogides on tõenäosus pea vastu kivi puruks lüüa ka tunduvalt madalam. Nii et väga lihtsa vaevaga ja odavalt puhkuseminutid nagu maast leitud.

Aga teemasse. ‘Day of the Tentacle’ võiks eesti keeli olla näiteks “Kombitsapäev”. Igatahes on see 1993. aasta kultusmäng, põhimõtteliselt “Maniac Mansioni” järg, aga need ei ole väga tihedalt seotud. Mõte väga lihtne. ÜKs nendest imelikest kollidest joob reovett, saab endale kombitsad ja otsustab maailma vallutama asuda. Sina (kolmes erinevas tegelases ja kolmes erinevas ajastus) pead teda takistama. Seejuures mängitakse näiteks USA ajalooga jne.

Mängu autor on Ron Gilbert, kes on end minu südamesse kirjutanud nii selle kirjutise aluseks oleva šedöövriga kui ka ülinaljaka “Ahvide saare” mänguga (tema tegi kaks esimest osa) – ja ta ei ole selles mõttes üldse mingi vana aja papi, et alles eelmisel aastal tuli tema osalusel välja “Thimbleweed park“, mis igalt poolt auhindu korjas.

“Kombitsamängust” tehti aga ilus uusversioon ja oma viimastel kodustel haiguspäevadel õnnestus mul see ka ära proovida (võtab tegelikult kokku ainult neli-viis tundi). Häbiga tunnistan, et pidin internetist kaks korda abi otsima – ja mõlemad olid täpselt sellised asjad, et mõtlesin, et issand jumal, kuidas ma ise selle peale ei tulnud. No täpselt sellised, et hiljem vaadates ilmselgelt. Hindsight is 20/20, nagu välismaalased ütlevad.

Aga see oli mul esimene kord see mäng päriselt läbi mängida, sest esmakordselt seda näppides ei osanud ma veel normaalselt inglise keelt, mis tähendab, et ma ei saanud pool ajast üldse aru, mis parajasti toimub ja mida ma teha üritan. Aga mäng ise on täpselt sama suurepärane, kui ma mäletasin. Naljakad dialoogid, äge disain, kõik jutud. Lihtsalt irvitasin seda mängides. No vaadake ise treilerit:

Nii et kui kellelgi on 15 dollarit üle, siis soovitan soojalt, mul oli megalõbus. Grim Fandangoni veel ei jõudnud ja ilmselt niipea ei jõua ka, sest see Pythonikursus on vaja ju kuidagi läbi ussim häda ära lõpetada + üks raamatutekst sel nädalal kirjutada. Nii et see nädal tuleb pigem kibe vehkimine. Aga see oli ülimeeldiv puhkehetk.