Mul on Timmerile uus mees

Kirsti Timmer kirjutas oma blogis,  millised on tema nõudmised uuele mehele, põhiargumendid olid, et ta ei tohiks naist mitte kuidagi piirata, aga samas peaks olema väga mehelik ja kindlasti kõik kinni plekkima (miks mul see laul kõrvus helisema hakkas?), välja arvatud need harvad korrad, mil Kirstil on tuju maksta.

efdd28e65f678506306caa5c6e3b1d59.466x272x21

Okei, ma ehk ei peaks igisema sel teemal, sest Sirru ka tavaliselt maksab ise lõunasöögid jms, aga no ma ei valinud meest selle järgi, et “taob kõik kinni – jah, linnuke kasti” , vaid pigem üritan ikka ise ka panustada. Me olime pool aastat ikka julgelt koos olnud, enne kui harjusin ära sellega, et enamasti tema maksab. Kuigi see, kui kutsuja esimesel kohtingul (soost olenemata) hakkaks rääkima, et “maksa pool ise”, enne kui teine pool pakkudagi jõuab, on küll imelik – kui ma ise kedagi välja kutsun (ka sõbrannat) ja parajasti raha vähe, siis ma pakungi kas või, et “lähme sööme pargis wrappi”. Aga no kui sa inimesega suhtes oled, siis sa ju tead ju juba ta rahalist seisu ja eelistusi kulutuste jagamisel ning võib igati normaalne olla, et ta peab ühel hetkel jutuks võtma, et maksame kõik pooleks – aga no sellest postitusest jäi väga selgelt jutuks, et sellise mehega, kel ei jätku vahendeid rõõmuga kõige ise maksmiseks, kolmanda kohtinguni ei jõutagi.

Manjana märkis igati õigustatult, et tavaliselt need Mehed suure tähega, kes rind õieli ringi jalutavad ja rõõmuga kõik kinni taovad, eeldavad siiski naiselt üsna palju vastu. Traditsioonilise naise rolli täitmist näiteks. Ehk siis tekib see tavapärane keiss, et sellise mehe puhul on “ei piira mind kuidagi” võimalik ainult siis, kui sa niigi sobitud juba tema jaoks normaalseks peetavasse rolli. Kui sa ise ka arvad, et peaksid hommikul mehele sussid kätte viima ja saad ise ka aru, et hea naine ei käi sõbrannadega väljas, siis isegi despoot ei piira sind kuidagi, sest sa täidad oma rolli hästi (okei, see pole hea näide, sellised mehed hakkavad ühel hetkel vinguma selle pärast, et linik on laual valesti vms, aga no üldiselt kehtib mõlema sugupoole puhul see, et kui tundub, et teine pool väga imelikult käitub, ikka öeldakse midagi, kui ka muidu chill iseloom on). Ehk siis Manjana oli skeptiline Kirsti võimaluste suhtes selline mees leida (jättes targu mainimata, et sellised mehed rihivad tavaliselt 20aastasi) – ja ka mina mõtlesin alguses, et ole nüüd, sama hästi võiks ma öelda, et tahaks, et Paris Hilton mind lapsendaks, küll siis oleks hea elu.

Aga siis tulid mulle meelde intervjuud Kätlin Maraniga, kes on korduvalt öelnud, et tema pole selline naine, kes viitsiks mehele hommikul võileibu kaasa teha, enne kui see kalale läheb – ja kellele Sõõrumaa viskas ju piisavalt klotsi, et naine saaks ka äri mängida. Ja mida me teame Sõõrumaade suhte kohta praegu? Et Kätlin pole sugugi rahul sellega, et mees on nüüd vanas eas mingiks imelikuks kristallihulluks ja joogahipiks ära läinud. Ja kes on veel vanuigi kristallihulluks ja kaardimooriks hakanud? Loomulikult Kirsti. Nii et pange mu sõnu tähele, Sõõrukas ja Timmer on varsti uus kuum paar. No ja Kätu pärast pole vaja muretseda, selline naine saab alati hakkama.

Üks murekoht siiski on. See Kirsti “mees peab pingutama ja armastama rohkem kui naine” – ma olen üsna kindel, et Sõõrukas on just vastupidisel seisukohal, sest üllataval kombel kirjutavad kõik meessoost gurud (Gunnar Aarma näiteks) just vastupidiseid asju, et 75% kallistustest peaks naiselt tulema jne. Hakka või arvama, et iga sugupool mõtleb ainult selle peale, kuidas jumala eest ise rohkem investeerima ei peaks, ka emotsionaalselt. Aga no palju siin seda pingutamist ikka, mees on nagunii pool ajast mingis imelikes tantralaagrites, kui vahepealsel ajal paar korda põse peale musi teed, on rahu majas.

Ehk siis soovin edu noortele uuteks kuumadeks suheteks ja ärge unustage pulma kutsuda, kui asi nii kaugele jõuab!

Advertisements

lehvivi hõlmu, aga langetatud päi

Tartus on kevad. Nagu kohe täiega kevad, soe ja kevade lõhn ja kõik jutud. Imeline, vahel ikka tasub tulla, mis sellest, et kool esimesel päeval kohe närvi ajas. 😀 Ma JÄLESTAN seda, et miskipärast tahetakse absoluutselt igas aines rühmatööd ka anda. Levinud argument on, et ühel päeval tööl käies peate ju ikka seda tegema. Lubage mul valgustada, kulla inimesed. Tegu on õppekavaga, mis on mõeldud täiskasvanud inimestele, me JUBA kõik käime tööl ja peamegi seal teistega koos igasugu projekte tegema. Üllataval kombel peame me seda aga tegema olukorras, kus esiteks meile makstakse selle eest, teiseks on ettevõte loonud tingimused, kus me peame sundkorras teatud ajal just selle asjaga tegelemiseks kindlas asukohas olema, ning kolmandaks on igaühe laisklemisel reaalsed tagajärjed, keegi ei saa väga mõelda, et pohh, YOLO, lasen üle jala, sest see tähendaks (vähemalt meie juures) väiksemat boonust ja ehk ka seda, et ülemus küsib, et tropp oled v. Sellel ei ole MITTE MIDAGI pistmist olukorraga, kus õppejõud ütleb, et “kuulge, ma ei viitsi tegelikult 50 tööd läbi lugeda, nii et tehke mingite lambikatega kolmesed rühmad ja palvetage, et keegi neist sünnitama ei hakkaks või ei peaks kaks päeva enne projekti esitamist palgatööle keskenduma”.

Ahjaa, positiivne mõtlemine. Tartus on kevad.

Lisaks käisin just kogu oma kooliaastate kõige kummalisemas esimeses loengus. Ma ei saa öelda, et üldse kõige kummalisemas loengus, sest ma siiski võtsin ka filosoofiat imeliku tüübiga, kes lähtus eeldusest, et kõik tudengid on imbetsillid (Tool? igatahes see oli veel füüsilise matrikli ajal ning ta ütles võhivõõrastele inimestele asju stiilis “kui sa peaksid kuidagi sellest ainest läbi saama, siis …”), ja paari ainet Jaan Untiga, kes klassi ees purjus kippus olema – aga kahtlemata kõige kummalisemas ESIMESES loengus. Loeng algas sellega, et õppejõud ütles, et ega ta tegelikult seda ainet eriti lugeda ei tahaks, ning seejärel nägime kõik koos vaeva, et üldse õiged materjalid üles leida (ja üritasime koos ignoreerida fakti, et neis õigetes materjalides olid siiski valed kuupäevad ja keegi ei tea, millal täpsel asjad juhtuma hakkavad – MIS juhtuma hakkab, suutsime siiski enamvähem välja mõelda). Mul on kuri kahtlus, et selles aines ma kohal käima ei hakka, sest selles konkreetses valdkonnas on mul töö juureski kõrvalruumis paar spetsialisti, kes TAHAVAD õpetada, nii et see oleks ilmselt kõigile meeldivam korraldus.

Küll aga on meil sel semestril ka selline aine nagu infoturve, kus vähemalt esimene loeng oli megahuvitav, rõõm kohe oli kuulata. Kas teie näiteks teadsite, et isegi õhkeraldatud arvutist võib viirusega mälupulgaga info kätte saada ka siis, kui see mälupulk sellest masinast edasi ei liigugi – kui arvuti on ühendatud näiteks printeriga, saab printeri LED-tuled morsekoodis andmeid edastama panna, eeldusel, et on keegi neid tulesid nägemas. Ja okei, see on äärmuslik (ja üsna aegunud) lähenemine, aga olen valmis näiteks kihla vedama, et keskmine inimene ei tea kas või seda, et kui ta Windowsil on parool, siis see parool kaitsebki AINULT operatsioonisüsteemi, mitte kõvakettal olevaid andmeid per se. St et ma võin lihtsalt arvuti lahti kruvida, kõvaketta välja võtta, oma läpaka taha panna ja saan kogu info muretult kätte, sest see parool pole kõvakettaga seotud. Küsimus pole üldiselt mitte selles, kas infot on võimalik kätte saada, vaid selles, kui palju keegi on valmis nägema, et sinusuguselt midagi välja peetida. Kui on äri- või riigisaladused, siis tihti ollakse.

Mitte et see väga oluline oleks, inimesed on tavaliselt piisavalt rumalad, et ei ole vaja väga punnitada – st inimese nõrka kohta on lihtsam leida kui arvuti oma. Just oli Reedaga jutuks, et Bezos (Amazoni juht, kes armukesega vahele jäi ja parajasti oma varalahususlepinguta abielu lahutab ning kelle … intiimsed pildid ja äärmiselt kehva stiiliga lääged sõnumid on ajakirjandusse lekkinud) juhtis ju organisatsiooni, mille viimase aja kuulsaimaid tooteid saab ilmselt muuhulgas kasutada ka salvestamiseks või pealtkuulamiseks (Alexa, Echo). Või noh, ametlikult ei saa, aga see funktsionaalsus on ilmselt olemas või vähemalt kergesti lisatav. Võiks ju arvata, et selline inimene oskab oma peenisepiltidega ettevaatlikum olla. Ja väidetavalt lekkisid need lõpuks ikka inimfaktori kaudu, keegi jagas midagi kellegagi, kellega poleks pidanud jagama. Enkrüpti oma telefoni, mis sa enkrüptid, kui su armuke on tainapea, on ikka lõpuks halvasti.

Ahjaa, kehva stiiliga sõnumite kohta veel – ootan päeva, mil keegi trumpab üle Inglismaa troonipärija, kes teatavasti ütles õrnushoos, et tahaks Camilla tampoon olla. Romantika.

Aga taas tõsised teemad. Sel semestril tuleb mul praktika ka, sain töökohaga kokkuleppele, et saan töö juures suisa kahes erinevas osakonnas asju proovida (täitsa pekkis, ma ei jaksa ära kiita seda, KUI vedanud mul töökohaga on – no kus ollakse valmis niimoodi vastu tulema, et inimene õppida saaks kõike, mis huvitab???), nii et sel semestril saan esiteks küberturbes ka rohkem näpud … õliseks? teha. Ma ei ole nüüd kindel, kas siin tuleks neid näppe rohkem automehaaniku või suurloomaarsti omadega võrrelda, teaks, kui pika varrukaga kindaid varuda. Igatahes teiseks saan natuke andmeanalüüsi asju proovida, kus on rõõm nii Pythonit kui ka SQL-i päriselt kasutada. Nii et natuke olen isegi uue semestri pärast põnevil, kuigi kardan ette juba seda metsikut tööhulka.

Ja keegi küsis, kas ma tahaks natuke oma koera saamisloost rääkida – mõtlen natuke, ehk paari päeva pärast. Võiks ju küll, oleks täitsa armas lugu, hetkel lihtsalt kiire.

Pean vist natuke selgitama

Avaliku blogi miinus on see, et ei saa jagada ainult häid aegu, vahel tuleb jagada ka halbu. Panin tookord postituse dräfti tagasi, sest tundus vale seda avaldatuna hoida – Atu tervis läks üleöö nii halvaks, et ei võtnud enam jalgugi alla. Arst arvas, et ilmselt on tegu mingi ravitava põletikuga kõhukoopas ja lasi ta pärast röntgenipilte isegi ööseks koju, et järgmisel hommikul ultraheli tegema minna – aga ultrahelisse me enam ei jõudnudki. Sirru pidi minema täna hommikul kella seitsmeks tööle riliisi tegema, nii et kui ma kell 6.45 ärkasin selle peale, et ta istus voodi servale ja küsis ettevaatlikult, kas ma tahan ehk, et ta hoopis koos minuga koju jääks, sain kohe aru, et asjad pole enam halvasti, vaid ikka VÄGA halvasti.

Iseendale lohutuseks tahaks öelda kõiki neid asju, et ta oli juba vana (14 on koera kohta iidne), et tal oli ühe koera kohta mega elu (pool ajast suure aia ja tiigiga, keegi pea kogu aeg kodus, keegi kogu aeg poputamas, pehmed asemed ja täielik hellitamine), et ta oli juba kahest operatsioonist kenasti taastunud ja karta oli, et kartsinoomi puhul võivad siirded kuskile edasi liikuda. Ning et tegelikult on hea, et ta pikalt ei piinelnud, vaid asi piirdus ÜHE väga haige päevaga. Ja et vähemalt suri meiega koos kodus, mitte haiglas võõraste juures. See kõik on tõsi, aga ei muuda seda, et täna on raske päev. Küll aga olen ma kindel, et see teadmine teeb vähemalt tagantjärele olemise natuke lihtsamaks.

Ajasin kõik asjad korda ja tulin tööle, sest lihtsam on, kui mingid muud mõtted esikohal on. Ja samas tundub see nii ebaaus, et elu läheb lihtsalt edasi. Keegi teine astub rongilt maha ja lõpuks on see lihtsalt osa päevaplaanist – täna orgunnime krematooriumi, homme on töökoosolek, ülehomme läheme kooli. Et mis mõttes see planeet ei jää seisma selle pärast, et minu süda jäi? Aga universum on külm ja kõle ning ei hooli meist, lõpuks saame ikka ainult ise üksteise eest hoolt kanda.

P.S. Mu blogi on oma kuulsuse vääriline, isegi selline postitus ei saa ilma feminismilõigukeseta. Nimelt oli vene mees, kes Atule järele tuli, väga viisakas ja sõbralik ja igas mõttes hoolitseva suhtumisega, aga kui ma talle väravat avasin, oli tema esimene küsimus stiilis “oi, kas Teil meest polegi?” Ma olin hetkeks segaduses ja siis otsustasin, et ilmselt ma kuulsin valesti ja ta tegelikult küsis, kas mul AUTOT ei ole (vene keeles teatavasti on ‘mees’ ja ‘auto’ sarnased sõnad), st uurib, miks ma ise koera ära ei toonud, vaid nad järele kutsusin. Nii et ütlesin lihtsalt ei, sest ei olnud tuju hakata selgitama, et ma pidin laskma sõbrannal neile HELISTADA, sest ma ei suutnud ise telefonigagi rääkida, nii et koera neljandalt korruselt allatoomise peale ma isegi ei mõelnud. Seega oli ilmselt suur tema üllatus, kui ta minuga tuppa jõudis ja seal siiski meest nägi. Igatahes ütlesin ma talle lõpus, et aitan Atu alla viia – ja ta ütles pooleldi sõbralikult / pooleldi etteheitvalt midagi stiilis “sul on ju mees”. Sirru pani samal ajal nagunii juba saapaid jalga, sest talle tundus ka loogiline, et tema tassib – ja mina sain alles sel hetkel aru, et see esimene küsimus oli ka suunatud sellele, et naisterahvas ei peaks selliste asjadega tegelema. Võttis olukorra tõsidusest hoolimata hetkeks isegi muigama – Sirru on MINU päevade päike ja ööde õis. Mu koeral oli ainult ÜKS inimene ja see ei olnud tema. Atu võttis talt toitu vastu ja käis temaga vajadusel jalutamas, aga tema igast rakust paistis välja, et tal on üks omanik ja ta on selle korraldusega rahul. Ma ei saa sellises olukorras teises toas nägu käte vahel istuda, kuni keegi teine temaga tegeleb. See poleks mitte ainult lugupidamatu, vaid ka lihtsalt vale. Aga ma muidugi hindan seda, et ta mu tundeid säästa üritas.

Väljas on märts

View this post on Instagram

🤖#Blair #comics

A post shared by Mo Welch (@momowelch) on

Ärge laske end kalendrist segada, see ainult valetab. Ma ei ole ikka veel päris 100% terve, hoidun füüsilisest pingutusest ning endalegi märkamatult olen kuidagi vajunud raamatutesse ja ei kasuta enam isegi sotsiaalmeedist eriti – mõni päev on ehk üks kord meeles instasse vaadata, vahel piilun ainult paar korda messengeri või Skaipi, sest pole lihtsalt jaksu kellegagi suhelda. Sirgi alustab homme sotsmeediapaastu, mul on see kuidagi iseenesest tulnud – kui mitte täielik paast, siis vähemalt üsna korralik dieet küll.

Vahepeal tuli ja läks Atu sünnipäev. Ta on juba 14, nii et jalutuskäigud on hulga aeglasemaks jäänud, aga muidu tundub üsna kõbus. Trepi peal ohkab vahel ja teeb puhkepausi, sest mitu korrust pole naljaasi, aga saab ikka hakkama.

Õnneks saavad nad Sirruga kenasti läbi, sest 14. veebruaril on mul taas kohtumine oma elu armastuse, ülikooliga, nii et nad peavad jälle paar päeva omavahel hakkama saama. Mina omalt poolt installisin endale parema tööhoo hõlbustamiseks sellise äpi nagu Forest (mets) – põhimõtteliselt nagu tavaline pomodoro, aga iga pomodoroga kasvatad puud (ja laisklemise tulemusel hakkab puu närbuma). Ma olen nii lihtsa ajuehitusega, et sellised geimifitseeritud asjad töötavad minu peal üsna hästi. Pluss teadmine sellest, et minu tegevuse tulemusel istutatakse tõesti ka päris puid, on ju lahe. Nii et vaatame, kuidas sellega läheb, kas saab senisest paremaid tulemusi. (See on, muide, peamine põhjus, miks ma arvan, et mu väikevend on tegelikult robot või vähemalt reptiil – ta küsib täiesti siiralt küsimusi stiilis “aga miks selliseid asju vaja on, miks sa lihtsalt ei tööta, kui on vaja midagi tehtud saada?”) Jagan nädala lõpus esimesi tulemusi.

Juhuks kui keegi igatseb

No et äkki keegi hoiab silma peal, kas olen elus või mitte. Ajan juba ilma ravimiteta läbi. Päris terve tööpäeva tegemine on raske, ühel hetkel hakkab pea valutama, aga ka siin näen, et iga päev järjest hiljem (kuigi eile läksin koju ja tegin pärast tööpäeva pisikese neljatunnise uinaku, nii et arenguruumi veel on). Ige veel pisut tuikab, aga on peaaegu tagasi tõmmanud. Täna sain teha kätelseisu, ilma et oleks selle peale olnud tunnet, et peas midagi plahvatab. Nii et palvetan ja loodan, et nädalavahetusel juba trenni saaks.

P.S. Vedeleme meie kallimaga voodis ja loomulikult loeme raamatut, sest mis seal voodis muud ikka teha. Meie vanuses. Ja järsku küsib ta minu käest, kuidas eesti keeles honey dick öelda. Ma pilgutasin ehmunult silmi, aga selgituse peale (ta loeb ussisõnade raamatut ja seal oli koht, kus Tambet on meega koos ja palub, et karu teda puhastada aitaks – karu aga teatab, et ta on siiski meessoost karu ja SEDA ei laku) arvasin, et ei teagi kohe, meemu** äkki. Sirru mõtles natuke ja küsis vastu, et kui on mesikäpa komm, kas poleks siis ometi mõistlik hoopis mesimu** öelda. Kas pole armas, tal on juba teatav keeleloogika tekkinud.

Rõõm ilusast päevast

View this post on Instagram

Mum would be proud of how warm I'm staying

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vastukaaluks vingumisele. Kõik on hästi, ei pea psühholoogile helistama. Kuigi tervisega on ikka nii ja naa ning just siis, kui ma tahaks lesida diivanil ja rahulikult blogisid lugeda, on näiteks Merje oma kadunud. Peaaegu oleks küsima läinud, mis värk on, aga siis tuli meelde, et ma olen jaanuaris juba temaga rääkinud, liiga tihti ei tasu, muidu arvab, et ajan ligi. Aa, ja kui ma juba kurdan, siis Mallu täiega lasi üle mu, kui me koos trenni pidime minema. 😀 Mitte et ma oleks ise hetkel mingis trennivormis, aga no et oleks öeldud, ta on mulle ühe ronimistrenni jagu isiklikku aega sees. Aga nüüd hoopis nimekiri kõigist asjadest, mis hästi on.

Esiteks. Selle värgi töö juures sain tööle. Ise ka ei usu, aga töötab. Great success. Nüüd oleks ainult vaja taas piisavalt terveks saada, et tööle jõuda ja NÄIDATA, et see päriselt töötab.

Teiseks. Viimasest eksamist sain läbi. Ma TÕESTI ei ole üks neist, kes esmalt vingub ja siis saab A, aga … pärast oma suurt vingumist sain A. Teises aines pani Fredrik mulle ka ikkagi kõrgema hinde, nii et nii võib juba elada. Nii kena temast. Ma olen alati öelnud, et ta mu lemmikmees. Üldse pani ta selle ilma igasuguse nurinata kõigile, kellel punktid kahe hinde vahele jäid. Nii et lõppkokkuvõttes lõpetasin ma esimese semestri ühe A, kolme B ja ühe C-ga, kui keegi kuskile märkmikuserva endale statistikat teeb. Ma ise ütleksin muidu, et päris okeid tulemused, aga ma kardan, et vabadele kohtadele sellega ikka ei kandideeri, sest miskipärast arvan, et seal on mitmeid päris viielisi ka nende kohtade pärast rebimas. Eks näis, see peaks igatahes veebruari lõpuks selguma.

View this post on Instagram

#postmodernist shenanigans (#houseofleaves )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kolmandaks – ronida küll veel ei saa, sest ma olen otsustanud mitte enne trenni ronida (hahahaha, täitsa pekkis, ma ikka nii naljakas), kui tervis päris korras, aga nii kaua, kui ma pidevalt mingit sooja vedelikku luristan, on suht okei istuda. Jaksasin ise juba koeraga väljas käia ja jõudsin pesema jne, kuigi mõte millestki vähekenegi keerulisemast/raskemast on jätkuvalt ebameeldiv. Sirru on ikka veel päris pikali, aga vähemalt ei oksenda enam – raudselt on gripp, sest kõik sümptomid klapivad ja meil jäi omal ajal süst tegemata, sest olime sel ajal taas puhkusel. Ehk siis pill tuleb pika ilu peale ja seltskonda ta mulle ei paku. Istun siin üksi ja loen raamatut (“House of Leaves”), mis on selles mõttes päris mõnus, et muidu pole iial aega – ja lahe raamat on ka, siin on jutustaja, kes üritab edasi anda lugu, mis ühe mehe juba on hulluks ajanud. Nii et lehtedele on korraga jagatud nii päris lugu, selle päris loo märkused, kui ka reaalsusega sidet kaotava jutustaja lugu. Mõnel lehel on ainult üks sõna, mõne koha peal pidi peegli tooma, et juttu normaalselt välja lugeda, mõned sõnad on teist värvi jne. Ehk siis kujundusega on vaeva nähtud.

View this post on Instagram

Look, she is using it! #dogsofinstagram

A post shared by Rents (@rrrents) on

Neljandaks, kuna sess sai läbi, tõin oma tibukese ka talvepuhkuselt koju. Oleks teadnud, et haigus meid mõlemaid maha murrab, oleks veel nädalakese oodanud. 😀 Aga no vaadake, kui armas ta on. Ja selle voodi on ka kenasti omaks võtnud, ei olnud ikka päris mahavisatud raha, kuigi tuleb tunnistada, et pool ajast pikutab ta selle kõrval maas ja sinna viskab ikka minu rõõmuks.

Ning viiendaks. Meil oli firma jõulupidu, kuhu ma küll tervise tõttu minna ei saanud, aga vaadake, ma sain sportlik olemise eest auhinna.

Selle nimel olen ma kõik need aastad vaeva näinud ja lõuatõmbed teinud. 😀 Aitäh-aitäh.

Laula mulle

Viimane eksam tuli ja läks (üsna normaalselt, tundus mulle, aga ega ma veel tulemust ei tea) ja seoses stressitaseme langusega lõi paari päeva eest kirjeldatud kehv enesetunne kohe täistuurid peale, sest nüüd võib ju – ilmselt see, et veetsin paari päeva eest terve tunnikese sõbranna nohuse lapsega ühes toas, aitas kaasa, sest nemad on ka mõlemad samade sümptomitega pikali. Rääkida eriti ei saa, nii et Sirru naudib harvaesinevat vaikust, pea hakkab ühest toast teise kõndides juba ringi käima ning blogipostituse kirjutamine eeldab mitut pausi. Hommikul ei tahtnud süüagi, see koledus kestis pea tunni! Õnneks söön nüüd juba kahe käega kevadrulle ja vaatan ronimisvideosid, nii et põhimõtteliselt selline elu praegu, kuni ei liiguta, on päris hea:

Igatahes. Mõtlesin, et okei, vanaemale külla ei jaksa minna, Tartu on kaugel, lähen vähemalt firma jõulupeole – aga väsisin pesus käimisega nii ära, et läksin hoopis tagasi magama ja telefonist videosid vaatama. Elus tuleb vahel raskeid valikuid teha.

Aga see-eest loen internetist vahvaid uudiseid ka, näiteks trollis mingi tüüp internetis õelalt Patton Oswaltit (sest Patton omakorda ütles Trumpi kohta halvasti). Patton selle peale vaatas ta twitterit, avastas, et tüüp on haige ja kogub gofundme’ga raha – ning kutsus jälgijaid üles tüübile annetama. Kõige viimase uudise kohaselt oli koos juba 40 000 (esialgne eesmärk oli 5000, nii et minu hiilgavate matemaatiliste teadmiste kohaselt (arvutab tekiserva all salaja sõrmedel) on juba kaheksa korda rohkem raha koos, kui tüüp üldse küsis). Minu jaoks üsna uskumatu on esiteks see, et inimene, kes ei jaksa oma arstiarveid maksta, toetab süsteemi, mis ta rahapuudusel surema jätaks, – aga väga tore on näha ikka, et inimene sai abi.

Muidu mõtlen siin, et ei tea, kui halb mul hakkaks, kui ma nüüd natuke venitada üritaksin. St et kas sellega kaasnev väsimus ja pearinglus oleks väärt seda, et lihaspinge annaks järele. Ja ka mõte joogaploki otsas niisama vedelemisest tundub ahvatlev, hakkaks ilmselt tiba parem.

Ja veel üks oluline küsimus. Kas mu esteetilised väärtushinnangud on ronimisega täiesti paigast ära keeratud, kui ma leian, et selline selg on seksikas?

  • Kategooriad