Igale naisele oma Andrei!

Ma ei mäleta, kas ma olen teile rääkinud, aga minu elus on üks imeline mees, kelle nimi on Andrei. Imeliste asjadega on kahjuks nii, et neid ei anta kunagi igapäevaselt, nii et ka Andrei seltskonda saan ma nautida ehk korra kuus, ja sedagi umbes 40 minuti kaupa. Aga see-eest tuleb ta ise meile töö juurde kohale ja hõõrub täpselt sealt, kus parajasti vaja on – ja teeb just sellist massaaži, nagu mulle meeldib, nii et on juba peaaegu valus, aga rohkem ikka mõnus.

Imeline pole ta muidugi mitte ainult selle pärast, et ta katsuda oskab. Mkm. Lisaks sellele on tal ka eriharidus ja ta on tõesti selline, et korra katsub ja saab aru, mis valesti on. Kui ta mulle esimest korda massaaži tegi, küsis ise, kas paremas õlas on vigastus olnud (mis oli juba mitme aasta eest). Siis soovitas harjutusi alaseljale (ilma et ma oleks seljavalu kurtnud, ütles, et aru saada, et ilmselt valutab) – ja ütleme nii, et praegu on olukord selline, et kui valutab, olen ma ise laisk olnud. St kui ma neid harjutusi korralikult 2-3 korda nädalas teen, on selg igati korras. Kui ära unustan või ei viitsi, siis varsti tuletab keha ise meelde, et peaks tegema.

No ja nüüd siis kohtusin temaga taas esimest korda pärast oma põlvevigastust, sest ta ei olnud vahepeal meie firmasse sattunud. Kui mäletate, siis vahepeal ma juba guugeldasin ja kõigi sümptomite kohaselt oli mul luupus, sest KÕIK liigesed valutasid. No selgus, et tegelikult läks kogu ülejäänud ebamugavustunne kahe puhkepäevaga üle ja nüüd on ikka ainult see põlv valutanud (ja olgem ausad, ma seisin sellega reedel tasakaalupadja peal, mis on ilmselgelt üsna loll tegu, sest see on küll taastusraviharjutuste nimekirjas, aga alustatakse tegelikult ALATI staatilistest harjutustest). Igatahes katsus Andrei muuhulgas ka puusade ümbert ja ütles, et ta ei taha mitte uskuda, et mu vigastus ülekoormusest on, sest selle tekkimine võtab tavaliselt rohkem aega ning ma olin enne põlvevalu ju põhimõtteliselt kaks kuud haige ja trenni ei teinud. Näppis mind siit ja sealt ning ütles, et tema arvab, et reielihased ja puusapainutajad on lihtsalt nii pinges, et see avaldab põlvele ka liigselt survet. Olid küll pinges, paremalt poolt oli enamvähem, aga kui ta vasakult poolt katsus, siis ma põhimõtteliselt röökisin tal käes (ta on tõeline alfaisane, ütleb selle peale ainult, et “sina ära röögi, vaid proovi nautida”). Üldse oli kõik pinges, sest see paar nädalat ülakehatrenni ja null massaaži + tavalisest rohkem tööd oli ülakeha ka korralikult sõlmeliseks võtnud. Igatahes ütles ta mulle, et mingu ma koju ja rulligu oma reielihaseid ja puusi.

Arvestades seda, et ma lonkasin tema juurde pukile ja minema kõndisin omal jalal (st selle valusa näppimise mõju oli tõesti kohene), olin ma kodus muidugi hakkamist täis. Masseerisin, rullisin ja venitasin (vt ülemist pilti, edasijõudnud ajavad seal selja sirgu ja käed taeva poole, hoia vähemalt 30 sekundit, ideaalis minut kuni kolm) ning siis rullisin veel korra. Oksemaitse oli suus, sest see vasaku jala reis oli tõesti nii kinni, et MEGAvalus oli, mis sellest, et ma enne masseerisin käsitsi, siis masseerisin tennisepalliga ja siis alles läksin selle päris rulli peale. Aga täna hommikul on põlv tundlik küll, aga ma saan lonkamata kõndida ja sain voodis suvalises asendis magada ning ei istu tööl enam jääkotiga. Nii et paranemine on märgatav, vähemalt reede-eelsel tasemel oleme tagasi.

Nii et #usumeAndreid!

P.S. Kui jooksmas käite, siis igatahes tasub vähemalt korralikult venitada, kui rullida ei viitsi. Ülemist teen ma praegu olude sunnil, sest seda on võimalik ka minu põlvega teha, tavaolukorras ei pruugi see painduvatele inimestele palju pakkuda. Alumine on täiega mu lemmikvenitus pealmistele reielihastele (venitab siis alumist jalga, kui juba paremini paindud, võib klotsi ära võtta), aga seda asendit ei saa ma hetkel võtta:

Good Quad Stretch here👆🏼#quadstretch#yoga#almost#half#heropose

A post shared by StephanieMassageTherapist (@stephaniemassagetherapist) on

Selle lihtsam variant on see, et tavaolekus ma ei tunne selles üldse mingit venitust (vahel on nii, et lihased on megapinges, aga selleks, et välja mõelda, kuidas neid venima saada, tuleb veidi trikitada):

Advertisements

Masinõppest, moraalist ja ekstreemspordist

Hakkasin Henzenile vastust kirjutama, aga läks nii pikale, et kirjutan hoopis siia, sest omamoodi põnev teema. Tema nimelt ütles, et inimesed ei mõtle (ta ütles ka, et arvutid ei arvuta, mis on ilmselge vale, aga sellele me hetkel ei keskendu), ja et ükskõik kui arenenuks inimesed end ei pea, lõpuks ronivad ikka ühtviisi kivi otsa. Mina tahtsin selle peale öelda, et mitte kõik.

Me elame hetkel filter bubble’is (filtrimullis?) – meie elu kontrollivad masinad, mis masinõppe abil sinu kohta kogutud andmete abil otsustavad, mis infot sulle näidata. Facebookis, Amazonis, Google’is. No see, et teised saavad karupoegi guugeldades armsaid karupoegi ja mina saan rohkem teada geiseksist, sest arvuti eeldab minu kohta asju. Sa saad seda vähendada (kui oled incognito või kasutad vastavaid pluginaid jne jne), aga ka siis, kui sa pole kuskile sisse logitud ja võtad ette täiesti uue arvuti, eeldatakse ikka kohe sinu arvuti mudeli ja hetke asukoha põhjal, kui palju sa teenida vôiksid jne. Kui minu vanaema guugeldab Arvo Pärti, saab ta teistsuguse tulemuse kui inimene, kes elab kuskil, kus on homme Arvo Pärdi kontsert, sest masinad saavad aru, et ilmselt viimasele tasub just seda kontserti tutvustada.

Noh, kõikide selliste arvutuskäikude tulemusel on Instagrammi algoritmid miskipärast otsustanud, et mulle on paslik randomiga näidata palju selliste hood-elanike lehti. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada, sellised poolgängstad ameerika mustanahalised, kes oma elutõdesid loobivad ja arutavad, kes rohkem narkootikume teeb, kellel on ägedam parukas (ma sain teada sealt, et wig ja weave on erinevad asjad), et kõik mehed ja naised petavad kogu aeg ning kui su kaaslane ei peta, siis keegi ei taha teda jne. Ühesõnaga ma ei tea, mille alusel mind sinna liigitati, sest mulle on see suht riääliti šõu, aga samas, kuna ma selle peale tihti naeran, siis ilmselgelt oli “neil” õigus, kui nad selle otsuse tegid. Aga üks pidevalt jagatavaid “elutõdesid” keerleb selle ümber, et valged inimesed on lollakad, sest teevad ekstreemsporti – samas kui mustanahalised palvetavad, et nende igapäevaelu vähem ekstreemsporti meenutaks.

No selles mõttes, et mustanahaline ei hakka maratoni jooksma, kui ta iga päev politsei eest ära saab joosta. Ta ei mõtle Alpidesse minekust, sest niigi pead üle naabri aia ronima. Kui sa oma igapäevaelus end muudkui proovile pead panema, siis sul ei teki mingeid kriise teemal “ma peaks end rohkem proovile panema!”. See, et meiesugused seda teevad, on tingitud sellest, et meil on hea elu, me saame endale sellist olesklemist lubada. Või see, et minusugune vaatab poes, kas munad on puurikanadelt või tiba parematest oludest – näljas inimest ei huvita selline asi. Teda huvitab, mis oludes ta ise elab. Et tahaks ENDALE tiba pehmemat küljealust, savi see kana. Ja selles mõttes saan ma isegi natuke aru neist seljakeelikutest, kes Õhtulehe kommentaarides iga loomade aitamise teema peale vinguvad, et esmalt tuleks inimesi aidata – kui üks ema ei pea pidevalt muretsema selle pärast, et ta lapsed on näljas, hakkab ka tema ühel hetkel muretsema selle pärast, et kuskil on näljas kellegi teise lapsed või mõni kodutu koer. Ainus inimene, kes iial kellegi teise jaoks sõrmegi liigutama ei hakka, on see Õhtulehe kommentaator, teda ei anna enam päästa.

Siin ongi muidugi see probleem, et kui elu on liiga hea, hakatakse debiilsusi välja mõtlema. No Aafrikale jahile minema või Alpe vallutama vms. Miskipärast ei taha Ivanka Trump seista supiköögis, seda teevad rohkem keskklassi inimesed, kes suudavad sealsete sööjatega empatiseerida, kui elu liiga hea on, hakkavad keskmise inimese mõtted keerlema egoistlikult selle ümber, kas tal on nüüd elu kolmandiku kriis või keskeakriis ja kas selle leevendamiseks piisab naabriga magamisest või peaks ikka kivi otsa (ka) ronima. Huvitav loom see inimene.

P.S. Ma ikka ÜLDSE ei oska elada. Lahkus meil üks kolleeg. Polnud meie osakonnas ja kuigi meie osakonnad puutuvad mingil määral kokku, siis ta polnud otseselt meie tööga seotud. Noh, nüüd on ta oma LinkedIni profiili uuendanud ja me saime sealt kõik hämmastusega teada, et ta JUHTIS ühte meie osakonna projekti, mis olevat üldse algatatud tema eestvedamisel, ja arendas välja ühe teise projekti (selle teise projektiga tal isegi MINGI seos oli, aga SELLINE küll mitte). Sama hästi oleks võinud meie koristaja või mina selle info oma CV-sse panna (ma olin samas ruumis, kus kogu see pull toimus! väga lähedalt seotud ometi, igati asjakohane järelikult öelda, et MINU eestvedamisel see võimalikuks sai). Ja me räägime inimesest, kes teenib umbes viiekordset keskmist palka, mis on talle ühel hetkel ju tema “seniste saavutuste” (st CV-sse kokkukuhjatud sitahunniku) põhjal lubatud. Praegugi ei lähe MITTE KEEGI ju ütlema, et kle, see küll tõsi pole (kellele sa üldse ütleksid seda? omavahel irvitad ainult) – ja kuna ta järgmine töökoht pole Eestis (sest rahvusvahelised spetsialistid ja “spetsialistid”), pole ka ohtu, et jutud liiguvad. Jah, kui ta alustab oma uut tööd, saadakse paari kuuga aru, et midagi haiseb (nagu meiegi seda paari kuuga taipasime), aga no asjad ikka venivad ja lõpuks on ta kuskilt taas vähemalt sellise aastapalga välja venitanud. Vähemalt sada tuhat eurot taas arvel. (mis väidetavalt on tema jaoks suht kommiraha nagunii, nii et mina ei tea, miks ta end üle haibib) Seda enam, et oma tööga saab ta ju mingil määral hakkama, ta pole lihtsalt NII hea, kui mulje, mida ta üritab jätta (ja mida ta ilmselt ise 100% usub). Nüüd ma saan aru, miks mu uus nooruke naiskolleeg oma CV-sse põhimõtteliselt iga korraldatud klassiõhtu kirja oli pannud.

Ilu igal pool

Kasutasime nädalavahetusel ära seda, et koer on nagunii vanaema juures, ja läksime Saaremaaga (taas-)tutvuma (ma polnud seal vähemalt 20 aastat käinud). Selle käigus jõudsime ära käia ka Koluvere lossis, Kloogarannas, Virtsus ja isegi Varblas. Ahjaa, tegelikult võiks reedeõhtuse Harakülastuse ka siia sisse arvestada. Ma ei oska muud öelda, kui seda, et kui ilma on, on Eesti ikka üks imeilus koht.

Sõrve sääre majakas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, Varblas pidime peatuse tegema, sest nägime lambist mänguväljakul sellist asja. Nagu kust inimestel sellised mõtted üldse tulevad? Seestpoolt muidugi seda uudistada eriti ei saanud, sest selgus, et ilmselgelt polnud selle lennuki ülespaneku taga üldse minu liigikaaslased, vaid vastupidi, see oli seal kahejalgsete püüdmiseks – sees varitsesid sääsed, kes ründasid sellise innuga, et mul on vist käest tükk välja hammustatud. Kuidas sääsed suutsid inimeste lõksumeelitamiseks terve lennuki ehitada, vat seda minu mõistus ei võta, aga hakkama olid nad saanud.

Len-len-lennuk!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ühe nädalavahetusega läbisime kokku üle 700 km. Üsna uskumatu, kui nii mõelda, ei peagi Eestist ära minema, et igati korralikku rõudtrippi kirja saada. Nüüd olen ma mõneks ajaks jälle rahul, kuigi üks koht, kuhu ma kindlasti veel jõuda tahaksin, on Narva-Jõesuu. Aga no eks midagi peab unistuseks ka jääma, ehk ükskord lähen sinna spaasse.

P.S. Duolingo ikka hämmastab mind. Täiesti uskumatu, kuidas TASUTA platvorm saab nii palju head kraami pakkuda. Neil tuli hispaania keelde just 52 uut tundi juurde – ja viimasel ajal on täiega paremaks läinud üldine struktuur selles mõttes, et kui tuleb kuskile näiteks kooli sõnavara, siis sa ei tee sada korda “see on joonlaud” (mida ma peaks tegema, sest ega ma ei mäletanud, et regla joonlaud on), vaid vastavalt sellele, kus see tund struktuuripuus asub, hakatakse pikemaid ja keerulisemaid lauseid tegema. Väga kiidan. Ma viimasel ajal pole ühtki teist keelt uurinud, aga hispaania keele osa on hetkel suurepärane. Ainult selle koha pealt peate peale passima, et Duolingos öeldakse vahepeal carro (mis on väga Ladina-Ameerika versioon, Hispaanias öeldakse auto kohta coche) ja vahepeal una reserva (mis on jällegi väga Hispaaniapärane versioon, et öelda reserveering, igal pool mujal öeldakse reservacion). Pigem kaldub keel Lõuna-Ameerika poole, aga kohati võib tulemus veidi segane olla. Kindlasti olen reklaaminud juba seda ka, et neil on nüüd võimalus lihtsustatud uudiseid kuulata ja interaktiivselt lihtsaid jutukesi lugeda. Nii et keeleõpe pole kunagi nii lihtne olnud, kui teil internet on, siis vabandusi enam pole. 😀

Näitan teile tugevaid inimesi

Vahel on mul trennitegemiseks eeskujusid vaja, nii et jälgin Instas inimesi, kes on VEEL osavamad kui mina (nad postitavad tihti häid treeningnippe ka, oma lemmik kerelihasteharjutuse olen näiteks nii saanud). No ja olgem ausad, sellel mehel ja tema paljal ülakehal silm lihtsalt puhkab (ja see peapealseis lõpus on uskumatu):

Ja kuna öeldakse, et naistele on vaja tugevaid naiseeskujusid, siis ärge heitke meelt, neid on ka (on hulga ägedamaid trikitajaid, aga täna hommikul vaatasin joogainimesi, ja ta juttu võib ignoda, ma ei viitsi selgitada seda järjekordset joogamaailma draamat, mis teist kedagi ei huvitaks):

When all is said and done this is what it always comes back to for me. Practice. Nothing more. Nothing less. Just practice. _ If you are disappointed in me, please know that I am even more disappointed in myself. _ I am a flawed and imperfect messenger for an ancient and very pure spiritual path. When I first started teaching I felt impossibly unworthy of sharing the gift of yoga. Now I again feel entirely unworthy. My heart broke when I read that some people have given up on yoga because they are disillusioned with me. I have been told how I am an awful, terrible, corrupt person. Let me tell you, I don’t see myself as some saint. I‘ve broken the heart of everyone who has ever loved me. Sometimes when reflecting on how many mistakes and how much pain I’ve caused, I look at my husband and thank him for not leaving me. Today I sit with a feeling like the world would be a better place without me, that I’ve only contributed pain and suffering. _ Hold me accountable for my actions, but please don’t throw yoga away because me. The only perfect being is God and I am not God. I am just a deeply troubled, haunted, wounded person who has found a little peace through yoga. _ I am learning an awfully painful lesson right now. People are abandoning me, condemning me, and throwing me out. I am fighting hard not to take on all these negative views and see myself as someone who is truly useless to the world. It’s hard for me because I do struggle with depression and suicidal ideation. It feels like I want to press the restart button on this program called life BC it’s all a mess and I don’t even know where to start picking up the pieces. _ I think it starts with saying I‘m sorry. I am SO sorry I let you down. One day, when the dust settles, when time passes, when my actions tell the story of whether or not I’ve learned from all this, when you’ve healed (and so have I), maybe just maybe we will meet again and share a practice. Until then, I love you, I value you, I respect you, I thank you and I’ll never stop believing in you. But for now I understand and accept if it’s goodbye. _ Day 1 #onemillionyogischallenge is Downward Dog with @yogisoli @yogagivesback 🙏

A post shared by Kino MacGregor (@kinoyoga) on

Muts-muts, musid

Some days #climbing is all #fun & #games 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tahtsin teile kirjutada traditsioonilist kirjandit teemal “minu vaba aeg”, aga kui väljas nii tore on, jääb kirjutamiseks minuteid napiks. Kõige olulisem uudis on muidugi see, et Atu operatsioon läks edukalt ja ta paraneb kenasti. Nii et ehk saab varsti ikka koju ka.

Suvi, heinamaa, #bouldering … (📸 by @toivoparnpuu )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu elame nagu ikka, nädalavahetustel katsume Soomes suuri kive ja nädala sees õhtuti natuke väiksemaid. Siin kehtib see vana hea reegel, et mida rohkem teed, seda paremini tuleb – ja mida paremini tuleb, seda rohkem tahad teha. Viimasel ajal olen mõne liigutusega juba täitsa rahul, äkki õpin veel vanas heas ronimagi. Natuke oskan isegi juba jalgu kasutada! Ilm on ka täiesti imeline olnud, kuigi kohati kaalun burka ostmist – liikumist ehk natuke piiraks, aga vähemalt saaks sääskedest rahu. Nii et kui teil on müüa sellist korralikku, kus ees pole mitte niisama auk, vaid võrkaknake, siis ma olen ostmas! Pakkuge julgelt.

Kooli pingereas olen paar kohta tõusnud (mis on umbes kümne võrra vähem, kui mul vaja oleks), nii et sellele teemale ma hetkel rohkem ei mõtle. Panen mõneks ajaks plaanid ootele ja eks sügisel näis. Nii et lohutan siin end sellega, et vähemalt on tervis tagasi (loobib innukalt soola üle mõlema õla, tatistab kolm korda järele ja koputab vastu oma puupead), jaksan juba jälle jõutrenni teha ja ei väsi enam ära iga kord, kui pean trepist käima. Nii et hindame seda, mis meil on, eks ole.

Another day, another rock …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, veel üks hea uudis on see, et Expanse sai uue lepingu ja pole vaja enam karta, et järgmist hooaega ei tulegi. Põhimõtteliselt tegid fännid sellist kampaaniat, et kogu ilm kajas. Megaäge, vahel ikka järjekindlus viib sihile. 🤗 Autokooli leidsime vist ka, nii et varsti saame Morksiga võidu OMA sõidutundidest kirjutada. Saate näha, kes rohkem kurta jaksab.

Aga nüüd head ööd, ma plaanin kell kuus ärgata, et joogasse minna. Mul veel üks samm valgustusest puudu, äkki saan sealt kätte.

Iirimaal võitis mõistuse hääl

Iirimaal oli referendum, et otsustada, kas eemaldada põhiseadusest punkt, mis ütleb, et emal ja lootel on võrdne õigus elule (mis on kaasa toonud selle, et ka puudega looteid, st ka sellise puudega, mis otseselt ema elu ohustavad, ei tohi eemaldada). Lihtsalt öeldes tähendab see abordikeeldu. Selle seaduse tulemusel on aastate jooksul naised isegi surnud, sest kui loomuliku sünnituse käigus on valik ema või lapse elu eelistamise vahel, ei ole arstil õigust seda valikut teha (sest kui arst “liiga vara” ema päästma kukub ja laps sureb, võib arst litsentsi kaotada ja vangi minna). Kõige kuulsam on 2012. aasta juhtum, kus naisele isegi ei öeldud, et ta loode pole elujõuline, nii et naine suri ja ta mees kaebas haigla kohtusse.

Samuti on Iirimaal keskmisest hulga kõrgem keisrilõigete arv, sest lapse surm sünnitusel tähendaks arstile taas vangiminekuohtu (ta peaks hakkama tõestama, et ei aidanud meelega viimase hetke aborti teha), nii et keisrilõike kasuks otsustatakse väga kergekäeliselt.

Enne referendumit tehti muidugi lausa absurdseid ja rõvedaid kampaaniaid, nagu näiteks naeratavad downi sündroomiga lapsed ja küsimus, kas te tõesti tahaksite, et neid vähem oleks, ja väited, et iirlased surevad välja, sest no kui naistele abordiõigus anda, ega need loomad enam üldse ei sünnitaks. Kusjuures põhiseaduse muutmine ei tähendaks muidugi, et IGASUGUNE abort lubatud on, see tähendaks, et hakatakse alles arutama, kas ka ilma meditsiinilise näidustuseta, mitmenda nädalani jne (hetkel on kaalutud ka Eestis olevat süsteemi, kus abort on lubatud esimese 12 nädala jooksul).

Täna on igatahes see päev, kus 66.4% iirlastest on otsustanud, et inimese (jah, isegi naise!) elu on rohkem väärt kui loote oma. Mul on väga hea meel, see on tõesti suur samm inimkonnale.

räägin ise teile vabadest suhetest kohe

On teil ikka vedanud, iga asja ekspert Rents on ütlemas, kuidas asjad on. Pean küll alustama sellega, et mul endal vaba suhet pole, aga lugesin Jane postitust juba mitme päeva eest, kui läksin seda teetassi pilti otsima (mida ma muide ei leidnudki, siiani ei tea, kui kole see tass siis oli või ei olnud), ja no siiani sees kripeldab. Ma nimelt olen väga paljusid vabasid suhteid näinud, sest ma olen ju Tartust. Kõigist neist suhetest KAHES on inimesed tõesti siiralt teineteist armastanud ja tunnistan ausalt, et ühe paari puhul oli tõesti tegu sellise unelmate paariga, kes pärast mitut aastat ka teineteisele armunult otsa jõllitasid. Nad muidugi ei otsinud ka otseselt teisi ja nende vabadus seisnes selles, et teiste inimestega veedeti aega koos, mitte eraldi. Teine on olnud selline, kus “vaba eluviis” polnud selline “igal teisipäeval ja neljapäeval”, vaid selline, et no kui tuli ette, siis tuli, aga see ei olnud neil eesmärk omaette. No umbes nii, nagu keskmisel inimesel ei ole eesmärgiks ilmtingimata kord nädalas kinno jõuda, aga vahel juhtub, kumbki ei võtnud seda eriti tõsiselt. Nii et seal ei olnud väljast seksi otsimine ilmselgelt eesmärk omaette.

Absoluutselt kõik ülejäänud vabad suhted, mida mina kõrvalt olen näinud, on olnud sellised, et vaba on seal küll ainult seks, kõik muu tundub pigem vangla. No sellised, kus üks osapool näiteks ütleb nelja silma all, et tal on tegelikult üsna ükskõik, kes see kodune “päris naine” on, keegi lihtsalt võiks süüa teha ju. Või sellised, kus naisosapool tunnistab, et kuna ta tööl ei käi, ei jaksaks ta väikese pojaga omaette elamist lubada, aga võimaluse avanemisel koliks otsekohe rõõmuga järgmise (ja loodetavasti normaalsema) poldi juurde edasi. No ja kust sa mujalt ikka normaalseid perele pühendunud polte leiad, kui tinderist. Või üks vaba suhe, mis nagu teoreetiliselt oli vaba küll, inimesed olid kõiges kokku leppinud, aga tegelikult enda tegemisi metsikult varjati ja teise tegemiste pärast muudkui armukadetseti (seda mõlemapoolselt) – ja kõigest sellest hoolimata sammuti rõõmsalt abieluranda (ja hiljem lahutama). Nii et esiteks tundub mulle, et ei tule see vabadus inimestele siiski nii meeldivalt ja loomulikult, et saaks öelda, et keskmine vaba suhe ilmtingimata õnnelikum oleks.

Teiseks pole ma iseenesest väga armukade inimene, küll olen ma aga nõudlik ja ärahellitatud ja tahan tähelepanu (mul on näiteks igasugused piiravad reeglid, nagu see, et telefoni voodisse ei veeta, vaid seal räägitakse päriselt oma kaaslasega enne magamaminekut või veedetakse muul moel aega, lugeda tohib ka). Ja no jumalauta, oma kaaslasega seksimiseks ikka aega leiab, sest seda tehakse enamasti kodus, aga näiteks täiega raske on seda aega leida, et ÜKS kord kuus päriselt kohtama minna. Põhimõtte pärast tähistamegi jätkuvalt iga kuu tähtpäevi, sest muidu me ei jõuaks iial kahekesi õhtust sööma või kinno – ja meil on mitu korda ette tulnud, et ikka tuleb edasi lükata, sest parajasti pole aega, sest trennid, sotsiaalsed kohustused, töö, enesetäiendamine. Ja meil ei ole lapsi, pooltel inimestel on siin kompotis ju veel 1 kuni 3 titte ka.

Nii et kui keegi räägib oma vabast suhtest ja kolmest kallimast, tahaks ma alati küsida, et kulla inimene, kas sul peale seksi ÜLDSE hobisid ei ole v? Kust see aeg võetakse? Kui kehv see kodust saadav seks on? Ja kas vaba suhte puhul jääb tõesti nö originaalkallima jaoks ka jätkuvalt sama palju aega? Viimase küsimuse peale on vähemalt üks tuttav tunnistanud, et tegelikult mitte, ta on olnud olukorras, kus ta oli õnnega koos, kui korra nädalaski õnnestus oma mehega jutule saada, aga teiste jaoks jätkus mehel aega küll (ja noh, teistel meestel omakorda oli tema jaoks aega, aga miks seda siis üldse suhteks kutsuda, öelge otse, et olete suured sõbrad, kes juhuslikult koos elavad ja vahel kallistavad). Nii et mina olen nende üliõnnelike vabade suhete suhtes ikka üsna skeptiline, see eeldab väga spetsiifilist inimesetüüpi, kellele see päriselt sobiks. Keskmisele inimesele pigem mitte.

  • Kategooriad