Elu elukest

Morning exercise is important. Trying out a #doublearmheadstand

A post shared by Rents (@rrrents) on

Et te teaksite, siis saatsin Baltic Boltile infopäringu. Seletasin pikalt-laialt, mida mul vaja on ja milleks, panin isegi piltisi ja vidjosid kaasa. Nimelt selgus vahepeal, et meiega koos treeniv tisler (loomulikult on meil trennis ka tisler, see on sealt samast august, et kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja jne) oleks igati nõus mulle abikäe ulatama, kui selles minu käes juba metalljubinad olemas oleksid. Kahjuks selle firma poisid mind aidata ei osanud ning arvasid hoopis, et niisama tellida oleks ilmselt usaldusväärsem ja ehk isegi odavam. Ehk tõesti, pean veel pisut mõtlema, kas mul on neid tõesti HÄDASTI vaja või on see sihuke uitmõte, mis nagunii üle läheb. Aga blogi loevad teatavasti head inimesed, kes viisid mind kokku Eesti venelastega, kes samasuguseid asju Venemaalt tellivad – ja loomulikult on need seal hulga odavamad kui USAs, nii et kui nädalakese pärast veel himu suur on, saan tellida. Hetkel olen ma nimelt taas vaene, sest otsustasime oktoobri lõpus Kreekasse väikese ronireisi teha. Aga meil ju ei ole mitte midagi, nii et olin sunnitud endale hunniku asju tellima ja ostma (mulle ei meeldi väga poes käia, aga kui hind vähegi mõistlik on, üritan eestlasi toetada, Matkamaailma olen vist juba väikese varanduse jätnud). Nii et noh, harjumuspärane vaesus, aga see-eest on mul nüüd näiteks maailma ilusaim julgestusvahend ja oma ekspressid ja üldse palju vajalikku kraami, mida mul varem polnud. Õnneks olen ma natuke ka tõlketööd teinud, nende pisike rahasüst tuleb tavaliselt kolmandiku kuu pealt ja on väga abiks.

Aga tegelikult on nii, et ei saa kurta, kui tead, et megamõnus puhkus on ootamas. Esialgu on plaanitud ca veerand päevadest niisama peesitada ja kolmveerand ronida, aga eks näis, mis tegelikult saab, äkki sajab hoopis vihma (oktoobri lõpp / novembri algus võib Kalymnosel juba vihmaperiood olla küll) ja oleme sunnitud pool ajast söömisele ja veinile kulutama. Küll see oleks hirmus, loodetavasti ei kulu hambad ära. No ja kuna vähem kui kaheksa nädala pärast on reis ees, siis muidugi valmistume juba vastavalt. Ronime kestvust ja käime suurematel seintel altjulgestuses ronimist harjutamas. Nii võib meistki veel asja saada. Selle kõrvalt proovisin ka natuke teistsugust peapealseisu, tuli välja küll. 😀

Ja lisaks tahaks inimestele südame peale panna – just mõisteti süüdi kaks välismaalast, kes reisisid venelasest orjaga riigist riiki, sundisid teda kerjama ja elasid rõõmsalt selle raha eest. Arreteeriti nad Pärnust ja võeti ära kaheksa tuhat eurot, mis oli ilmselt ca ühe kuu teenistus. Ja ma olen päris mitu korda näinud, kuidas lilli müüvad vaeselt riides pensionärid näiteks hommikuti uhkete mustade autodega tööle tuuakse või kuidas kerjused lõuna ajal teenistuse bossile üle annavad. Tore, et inimesed tahavad head teha, aga alati tasub veenduda selles, et te lihtsalt ei peaks üleval inimesi, kes rõõmuga teiste haletsuse pealt teenivad, selle käigus kedagi veel rahumeeli ära kasutades.

P.S. Kuna inimesed küsivad, siis ei, mina ei ole internetis kuskil anonüümselt oma juhusuhetest kirjutanud ega isegi nõustu eriti palju selles, mida seal postituses kirjutatakse. Mulle isegi ei istu suvalised baarist üles korjatud tüübid, sest ei viitsi mina hakata avastama, kellel varustus ka pärast viiendat õlut töötab ja kes loob suhteid eelkõige positiivse suhtumise ajel, et hiljem avastada, et vaim oli küll valmis, aga … Sellest, kui kehvasti mul Tinderiga läks, sest ma olen liiga valiv, kirjutasin juba ka. Nii et seekord pole tegu minuga.

Advertisements

andke tislerinõu

Kuna mulle on alati hädasti vaja igasugu asju, olen ma nüüd jõudnud arusaamisele, et minu elust on puudu … mitte selline mees, vaid need asjad, mille peal ta ukerdab. Neid saab netist vabalt tellida ja päris haigeks ei maksaks ka (ca saja euroga tuuakse igatahes koju kohale, ehk odavamaltki, kui natuke otsida), aga mõtlesin, et kena oleks ju iseenesest Eesti tegijaid toetada – samas ei tahaks selle eest ka neli korda rohkem maksta ja keskmisel tisleril, kes sihukesest asjast midagi ei tea, ei tasuks sama hinnaga millegi ehitamine ilmselt ära, sest enda asjaga kurssi viimine ja vajalike jooniste leidmine või loomine võtaks juba aega (mis oleks ilmselt üsna mahavisatud, sest vaevalt sellistele asjadele Eestis megasuurt nõudlust on). Nii et kas oskab keegi öelda mulle, kas meil on Eestis osavkäppasid, kes asjaga juba kursis on ja midagi sihukest müüvad? Ma ei oska isegi guugeldada mitte, sest mul pole õrna aimu ka, kuidas neid eesti keeles nimetada. 😀

Brontosauruste teooria

Lugesin siin vahepeal taas ühte efektiivse õppimise raamatut, kust sain teada palju uut ja üllatavat. Nimelt oli autor suutnud 300 lk peale mahutada kaks täiesti uskumatult originaalset ideed:

Esiteks on teisena kõige kasulikum lähenemine see, kui inimene mitte lihtsalt tuimalt ei harjuta, vaid end selle käigus ka analüüsib, eesmärke seab jne.

Teiseks on sellest VEEL kasulikum see, kui inimene (ideaalis muidugi varasest lapseeast peale) teeb põhimõtteliselt seda sama asja, aga kogenud õpetaja käe all, kes teda parandada ja suunata oskab.

Ma ei oska muud öelda, kui et nüüd on minu silmad avanenud ja ma olen nägijaks saanud. Aga miskipärast meenus mulle selle raamatuga seoses sketš sellest, kuidas (preili) Anne Elk oma brontosauruseteooriat tutvustab:

 

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda, et ma elus poleks

Või noh, täna olen veel elus. Tuleviku kohta ei tea, sest lubasin ennatlikult nädalavahetuseks Soome (välja) ronima minna ja nüüd on kõik plaanid tehtud, piletid ostetud jne, aga laupäevaks lubab riigi idaosas megavihma. Kuna mina olen väljas köiega vähe roninud, on see minu seisukohast muidugi pigem boonus, sest see tähendab, et saab ühel nädalavahetusel kohe mitmes erinevas kohas käia (hetkel on plaanis Olhava, Käärmekaljo) ja loodetavasti isegi pisut liidida, aga külma ja märjaga telgis ööbimine on just see asi, mis mind tegelikult väga märj ei eruta.

Nii et hoidke pöialt, et esmaspäeval jälle põnevaid kivipilte saaksid. Äkki näen isegi mõnda siili!

Venemaalt, armastusega

From Russia with love

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nagu ma mitu korda maininud olen, polnud mulle sel suvel pikemat puhkust ette nähtud, küll aga on mul õnnestunud nautida mõnda pikka nädalavahetust. Seekord käisime töökaaslastega Peterburis, mis minu jaoks oli üldse esimene Venemaa-külastus, mida ma päriselt mäletan (eelmine jääb Nõukogude Liidu aega, mil ma veel väga pisike olin). Selles mõttes ei osanud väga midagi oodata ka, et Euroopa on risti ja põiki üsna läbi käidud, aga idanaabritega olen ainult stereotüüpide kaudu tuttav (tülpinud dramaatika, kohutav liiklus ja suurepärane toit). Jätka lugemist

Kes mu arvutit parandab?

üks

Mul on täiega tõsine mure (ignoge seda, kui räpane see on, see on mul nüüd veidi tolmu kogunud). Läpakas ise on igati töökorras, kõik kiire ja hea. AGA. Kaant ei saa kinni panna. 😀 Ja noh, sülearvuti point on ju nagu selles, et sa saad ta kotti panna ja endaga kaasa võtta, seda enam, et ma viimasel ajal oma aega kahe korteri vahel jagan. Eelmine kord tõingi selle linna nii, et hoidsin bussis lahtist läpakat süles ja jalutasin sellega läbi linna.

kaks

Nimelt on ühega hingedest midagi lahti, nii et alguses hakkas kaas imelikult raksuma, kui ma seda avasin ja kinni panin. Ja siis avastasin, et see raksumine pole mitte niisama raksumine, vaid miski seal hinge juures ilmselgelt avaldab läpakakaanele survet viisil, mil tema ei peaks mitte seda survet avaldama, sest nagu pildilt näha, on see siia suure prao sisse surunud ja liigutamine tahab seda järjest suuremaks suruda. Hinge ennast niisama lihtsalt lahti võtta ei saa, selleks tuleb seal ikka rohkem lahti kiskuda ja see tundub nagu minu enda jaoks liiga suur tükk, töökaaslased ütlevad ka kõik, et nad hoiavad riistvarast eemale nagu katkust, sest hiljem tagasi kokku pannes on alati juppe puudu.

kolm

Nii et kuhu ma peaks selle nüüd Tallinnas viima, et mitte end lolliks maksta? Mul on iseenesest katseaja lõpuni üks kuu, nii et olen mõelnud seda varianti ka, et kui parandamine nagunii kallis oleks, siis stabiilse püsiva sissetuleku peal võiks lihtsalt uue osta, see juba mitu aastat vana ka. Lihtsalt kui saaks parandada, siis ei tahaks sugugi töötavat asja ära visata.

Ideid?

Mina taas oma väga oluliste keeleküsimustega

Alustame olulisest. Ma mäletan, et meil oli ülikoolis üks mnemotehnika lause – lause, mille abil meeles pidada, milline täishäälik nimisõna käänamisel lisandub. No lause, mille abil sai aru, et kui on nimisõna koer, siis sinna tuleb käänates just A juurde, mitte mõni teine täishäälik. Mäletab keegi, mis see oli?

Muidu vaatan suht midagi tegemata (st ka venitamata) pealt, kuidas painduvus muudkui väheneb ja väheneb. Tookord, kui aasta või kahe eest painutamisest kirjutasin ja challenge’i tegin, sain suure vaevaga üks jalg ees spagaadi taas maha. Nüüd olen seda suuresti ignonud, nii et kõik on taas kadunud. Nii et peaks vist uuesti mingi väljakutse tegema, no ütleme oktoobri lõpuni vähemalt kord päevas venitada vms. Tõmbasin endale isegi kaks äppi selle jaoks ja kirjutasin kõik olulised harjutused välja sealt endale. Eile tegin testvenitamise – kuigi ma olin veits haigeks jäämise piiri peal ja tundus, et veel kinnisem kui muidu. Tavalised spagaadid olid üks padi, harkispagaat kolm patja (mis on täiega ebatavaline, enamasti on harkispagaat kahe padja peal ok). Et te teaksite, siis diivanipadi on spagaadi mõõtmisel universaalne ja rahvusvaheliselt tunnustatud vahend. Niisama saab maksimaalset venitust ainult lühikest aega hoida, padja otsas saad pikemat aega aeleda, on mugav ja veidi ikka vajud selle käigus allapoole. Nii et proovin nüüd kuni oktoobri lõpuni iga päev vähemalt korra venitada ja panen vahepeal mingeid vahepilte sellest, kuidas edeneb. Talv tuleb peale ka, ongi hea hakata painduvusele rohkem tähelepanu pöörama.

Making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui tavaelust rääkida, siis nädalavahetus oli meeldivalt rahulik, kuigi oli firma suvepäev ja puha. Selle jaoks pidin Atu sõbrannale hoida viima – kus oli nii pealetükkiv kass, et minu tibu polnud sugugi rahul sellega. Alguses kannatas seda nuusutamist enamvähem kenasti, aga siis hakkas hambaid näitama. Nii et tal oli ikka üsna hea meel pühapäeval taas koju saada.

Sometimes I eat #food . Nomnom #cocoacoffee

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna laupäev oli täis sauna ja alkoholi, võtsime pühapäeval vaikselt ja ei teinud vist midagi muud peale söömise, magamise ja trenni (tegin uue raja ära, jee). Söömas käisime F-hoones, mis on üks mu lemmikkohtadest Tallinnas (pluss minu jaoks vastuvõetavate hindadega), aga ei jää tavaliselt meile üldse tee peale. Kavaler väitis, et see on parim hommikusöögivõileib, mida ta iial saanud on, kuigi ausalt öeldes tundus see ka maailma rasvaseim olevat. Tema meelest oli see vist pigem boonus. Menüüs neil kakaokohvi ei olnud, aga minu palumise peale seda ikka tehti. Ja nende koogid on alati megahead. Ma ei hakanud šokolaadikooki pildistama, sest see oli nii suur, et häbi hakkas. Nii et kui on mõni koht, mida ma Tallinnas hetkegi kõhklemata soovitaksin ja teile hipsterikohad istuvad, siis see on SEE.

Ahjaa, üks mure on mul veel. Kas mina olen idioot või Maximad müüvadki neid valgujooke ainult kampaaniatena? Sest need eelmised, mida ma teile näitasin, profeeli omad, leidsin ma alguses kampaanialetist, enam ei ole mitte kuskil. Siis hakkas mulle meeldima see, leidsin ka kampaanialetist, tavalises letis on hoopis muud asjad, mis pole üldse minu teema. Selverist ka ei leidnud kumbagi, ei profeeli ega seda. Aga Maxima ja Selver on mu peatuspaikadele kõige lähemad, kas ma pean tõesti hakkama eraldi Prismasse sõitma, et normaalset valikut saada v? Seda enam, et korra olen ma selles Prismas, mis ronminni juurest üle tee on, ringi vaadanud ka, ja no mina ei leidnud sealt kumbagi. Kuigi too faking pood on nii suur ka, et mine hulluks. Pluss ei meeldi mulle eriti, sest ma olen sealt halvaks läinud peedimahla saanud, kui välja sülitasin, taipasin vaadata – tehniliselt oli viimane säilivuskuupäev, aga peedimahl läheb kähku halvaks ja sellisest asjast võiks ikka silt juures olla. Aga ma saan aru, et nüüd kaldun ma taas teemast kõrvale ja ülejäänud maailm ei võta minu peediseiklusi sama traagiliselt kui ma ise. Igatahes, ma ei leia häid jooke, närvi ajab. Kui te teate, mis asjade juures neid Maximas kampaaniaväliselt peidetakse, siis rääkige mulle ka. Ma üritasin kahelt müüjalt küsida, üks ei saanud eesti keelest aru ja teine rääkis mulle, kuidas ta ükskord sai kampaania ajal maailma parimaid vürtsikaid konservtomateid, aga no ei ostetudki hiljem sisse enam. Elu Tallinnas, teate küll.

  • Rubriigid