Armastus on üks ilus asi

Käisime nädalavahetusel pulmas – noored nägid välja täpselt nii ilusad ja noored ja parajas koguses naiivsed (see naiivsus, mida on vaja, et igavesse armastusse uskuda), et peaaegu oleks minusugusel kibestunud vanainimesel pisara silma võtnud. Ei võtnud, aga peaaegu oleks võtnud, ma olen salaja täiega Disney, nagu Sirru ütleb. Pruut ei kandnud valget, vaid hästi ilusat heleroosat kleiti, mis oli traditsiooniliselt ilus, aga samas lisas kohe sellise huvitava nüansi, mis nende hipsterliku/boheemlasliku iseloomuga sobib.

Sellega seoses meenus kohe Kaley Cuoco hiljutine pulm – pidulik tseremoonia möödus tavapärases valges kleidis, aga järelpeoks oli valitud selline imeline valge kostüüm, et ma TÄIEGA vajan seda. Ma ei kannaks seda mitte ainult pulmas, vaid igal oma sünnipäeval, sest sünnipäevi tuleb natuke tihedamini ette kui abiellumist (kuigi eks see ole muidugi ainult kättevõtmise asi).

Ainus mure on muidugi see, et enne selle selga ajamist peaks rasvaprotsent suht miinuses olema ja kõhu asemel auk, et ei näeks välja nagu viiner kiles, aga sellega pole probleemi. Ma juba tõmbasin endale taas kalorilugemisäpi, mida ma tavaliselt kevaditi kasutan, et suvevormi saamine sujuvamalt läheks. Ikka päris kole on, kui paned üle hulga aja esimest korda äpi käima ja esimese asjana tehakse sulle: “Eelmise aasta mais kaalusid sa 57 kg, palju sa praegu kaalud?”

Nagu esiteks, natuke vaiksemalt eks ole. Teiseks, mulle ei meeldi su toon.

Kui kedagi huvitab, siis 57 kg on minu puhul see kaal, kus kõhulihased on juba selgelt näha ka pärast lõunasööki jne, mis omakorda tähendab, et see EI ole see kaal mis mu küljes püsiks näiteks siis, kui ma igal õhtul päris õhtusööki söön – ehk siis ütleme nii, et see ei ole kergesti säilitatav. Kui ma lihtsalt toitun tervislikult ja iga päev kooki ei söö, jääb kaal kõikuma kuskile 60-61 kanti, sellest allapoole minekuks peab natuke ise vaeva nägema. Tavaliselt ma ei viitsi, aga hetkel on mul suured unistused, et oktoobris toimuval ronitripil on põlv terve (mõni päev ei anna tundagi) ja sõrm terve (sellega natuke kehvem) ja kuskilt otsast pole vigane, nii et võiks siis juba sobivas kaalus ka olla, et jaksaks seda keha vinnata. Kaks kuud on paras aeg ka, et aeglaselt ca poolteist kilo kuus kaotada. Nii et näis, kas saame taas 57 peale, enne kui jõuludeks valmistumine ja igapäevane kakao peale tulevad. 😀 Praegu olen ma siis sihuke ja ca 60 kg, nii et ma ütleksin, et visuaalse poole pealt on praegu ka ok, nii et ega peale spordi hetkel väga palju kaalulangetusmotivatsiooni ei ole (loe: ei ole loobitud siin neid abieluettepanekuid kahte lehte), seda enam, et see ainus inimene, kes mind alasti peab nägema, on niigi väga rahul:

Day 10 of #handstandmechanics – I have finally caught up 🤗

A post shared by Rents (@rrrents) on

Juhul, kui keegi käib siin lugemas, sest teda ilgelt huvitab, et mis me muidu teeme, siis oleme siin matkanud ja ujunud ja roninud, ei midagi uut. Elu nagu ikka.

I could stay here ☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Advertisements

Täiesti kohutav

dizzv4zxuaes_ri

Loen neid uudiseid Kreeka kohta, vähemalt 54 hukkunut, ja lihtsalt ei saa aru. Ilmselgelt on tegu tahtliku süütamisega (tuli algas korraga kolmel rindel, 15 eri kohas, välismeedia kohaselt on üks inimene juba ka vahistatud) – kui tõesti tekitati selline katastroof lootuses põgenejate maju tühjaks teha, siis … Tavaliselt mõtled ikka, et süütajad on hullumeelsed või perverdid, aga teha selline kalkuleeritud otsus lihtsalt omakasu eesmärgil on kuidagi eriti õõvastav.

Mäletan, et Californias oli ca 10 aasta eest sarnane lugu, mis lõppes sellega, et süütaja mõisteti surma (siiani muidugi ootab otsuse täideviimist).

Praegu neid artikleid ja tuletõrjujate/metsavahtide kogemusi lugedes sain aga teada, et on üsna tavaline praktika, et gaas peidetakse nädalaid varem, nii et õigel hetkel kohale minnes, piisab ainult tiku tõmbamisest. St neid inimesi on tunduvalt rohkem, kui mulle meeldiks mõelda, ja nad planeerivad oma tegevust rahulikult ette. Kole on see, kellega me planeeti jagama peame.

Tahaks midagi kena öelda, aga ilmselgelt ma ei palveta ja mis nendest minu soojadest mõtetestki siin kasu on. Loodan lihtsalt, et hukkunute arv veel rohkem ei kasva.

Jumal, miks sa mind nõnda nuhtled?

Tsitaat on see. Ühelt tuttavalt õigeusu mungalt, ta ütles seda iga kord, kui metsiku pohmakaga ärkas.

Igatahes. Palav on. Koer mul keeldub jalutamast, kõnnib varjulisemasse kohta ja viskab sinna räntsti pikali. Nii et ainus pikem jalutuskäik on öösel. Loivan mina temaga aeglaselt pargis ja mida mina näen – seksikad palja ülakehaga vene noormehed mängivad pinksi. Mina naeratan võluvalt. Nemad naeratavad vastu. Koer …

Koer avastab sel hetkel, et on aeg keha kergendada. Aga sellele lisaks avastab ta ka, et tal on kõht kinni. Ja teie ehk ei tea, sest teie vannituba on piiratud, aga selle vastu aitab hästi see, kui kangutamise ajal edasi kõndida. “Edasi” tähendab selles kontekstis siis seksikate noormeeste poole. Neid samal ajal jõllitades. Mina iga tema sammu ajal punastades järele astumas ja vaatamas, kas seekord midagi pudenes ka …

Noormehed naersid. Mina põhimõtteliselt jooksin koju ning kolin ilmselt Nepaali ja hakkan kitseks.

Aga muidu käisin esimest korda pärast põlvevigastust joogas. Kõik on tänagi hästi, tänan küsimast. Maksma ka ei pidanud, sest õnneks ostsin jaanuaris või veebruaris kümne korra pileti. Õpetaja mainis sõbralikult, et nüüd on siis kuus korda veel alles, et ehk jõuan ikka selle aastanumbri sees ära kasutada.

Nojah, kui jumal annab. Inch’Allah.

Mis see meilietikett ette näeb?

Ma üritan tavaliselt viisakas inimene olla, nii et kui saadan firmale mingi päringu, saadan pärast vastuse saamist ka tänukirja, et (kiire) vastuse eest aitäh öelda. Täna juhtus mul aga sel aastal vist esimest korda, et vastati kolme päeva pärast – ega mul kiiret polnud ega midagi, mõtlen lihtsalt selle peale, et kui vastamiseks kulub kolm päeva, on neil ilmselt metsikult tööd ja ootejärjekorrad. Kas sellises olukorras on viisakam variant mitte vastuse eest tänada, sest muidu tekitan abivalmis inimesele lihtsalt lisatööd, sest ta peab veel ühte kirja lugema?

Muidu nägin täna üht inimest kukkumas. Midagi põnevat polnud, viga ta ei saanud, sõbrad tõttasid appi jne. Aga situatsiooni tegi meganaljakaks see, et eemal istusid kaks pensionäri, kes sõid jäätist ja jälgisid toimuvat täpselt sellise näoga, nagu teatris oleks. Tundusid suisa natuke kurvad, et nii vähe seda tsirkust sai ja keegi ei veritsenud.

Autokooli kohta pole enam midagi põnevat öelda, nagu arvata oli, leidis sõiduõpetaja, et üle kohustuslike tundide arvu ei pea tegema, sest no inimesel on ju tegelikult sada aastat load olnud. Õpetati rohkem neid pisiasju, mis ajaga külge harjuvad – et tegelikult peab kogu aeg kaks kätt roolil olema jne, mida päris elus keegi ei tee.

Muidu on nii palav, et isegi kõndida ei taha. Sellega võib suisa ära harjuda.

Ainult tervisepostitus

Ma olen teatavasti selles eas, kus on juba igati paslik teha postitusi teemal, mis parajasti kuskilt valutab. Oleks mul pilt sellest varbaküünest, mis paari aasta eest maha tuli, ma jagaks seda ka, aga kahjuks ei ole, nii et peate niisama juttu taluma. Aga enne seda üks pilt mu koerast, sest mul on NII hea meel, et ta taas kodus on. Mille üle mul EI ole hea meel, on see, kuidas see tõpranahk haiseb. Ma pidin teda esimesel päeval hilisõhtul pesema, sest ma ei oleks füüsiliselt suutnud selle haisu sees magama jääda. Parem sai küll, aga pean ta esmaspäeval spetsialisti juurde viima, sest ikka on haisu tunda, magasin pärani aknaga. Pildil on ta peidus, sest no kellele ikka meeldiks, kui tuled koju ning esimese asjana hakatakse küüsi lõikama ja nühkima.

 

Igatahes. Et te teaksite, siis mul oli siin MEGApikk postitus, aga isegi mina sain aru, et nii hästi ei sobi – nii et ütleme nii, et Austria reis tõi välja mõned huvitavad eripärad (näiteks polnud mul mingit probleemi seal manuaalkäigugastiga auto roolis olemisega, Eestis ma hetkel põhimõtteliselt ei sõida, sest tänu mu peiksi ebanormaalsele huvile konkreetset tüüpi vanemate autode vastu käib meil sidur nii raskelt, et kui ma kolm korda surun seda, arvab mu põlv, et äkki aitab lollimängimisest). Aga no lühidalt öeldes võib öelda, et selle ühe nädalaga Austrias paranes põlv nii palju, et saan nüüd kõndida ja muud elu elada, ilma et ta end üldse meelde tuletaks (näiteks ei ärka öösiti külge keerates valu pärast üles). Eile õnnestus isegi trenni teha nii, et kordagi ei käinud boulderdades teravat valu läbi (ma muidugi ei proovinud ka midagi hullu rebida, mul on hetkel pigem tehnikakeskne tsükkel, sest ei ole mõtet ise kogu paranemisprogressi ära nullida ja no väidetavalt tuleb tehnika ka elus kasuks). Teatud konkreetsed liigutused on ikka, milles valus on, jätkuvalt nii see kand vastu tagareit kui kand niimoodi vastu kubet (lootosest või poollootosest rääkimata, aga no surve mõttes on point siin sama):

3ba3186a31f17146fade3caf91b99784

Loodan, et see on selline asi, mis läheb ajaga ise üle, aga olen hakanud nö taastusravi ja tuleviku tarbeks tugevdamiseks kaks korda nädalas eraldi trenni tegema (põhimõtteliselt on see aeroobne treening ka, nii et süda peaks tänama mind). Neljapäeval käisin esimest korda ratast väntamas ja täna ujumas.

Rattaga sõitmiseks läksin spordihalli velotrenažöörima, sest tahtsin vähendada tõenäosust, et pean mingeid ootamatuid või järske liigutusi tegema (kasvõi pidurdama või järsku keerama) – kahjuks ei märganud ma kohe, et ekraaniserva peale saab oma telefoni ka panna, nii et olin sunnitud selle 20 minuti vältel vaatama, kuidas üks noormees teivashüpet harjutab. Sellega kaasneb nimelt see mure, et ma ei ole ju normaalne eestlane ning rahvusvahelises seltskonnas töötamine on asja ainult hullemaks teinud – iga kord, kui tal hästi läks, tahtis automaatselt midagi “jee!” taolist end suust välja suruda. Vähemalt korra lipsas ka. Edaspidi pean ikka ainult telefoniekraani vahtima, saavad teised ka häbenemata trenni teha.

Rattaekraan ütles, et kulutasin selle ajaga umbes 100 kalorit, mis tundub täpselt selline, et no lihtsam oleks see üks banaan söömata jätta, aga kuna ma tulevikus tahaksin, et see asi ikka aeroobse treeningu eest ka oleks (selle kasutegurid algavad ca 40 minuti peal) ja plaanin seda järk-järgult 60-75 minuti peale pikendada, siis on see lõpuks isegi täitsa arvestatav trenn. 350 kcal on põhimõtteliselt üks toidukord ju. Esimeseks korraks oli 20 (olgem täpselt, 21, sest ma tegin 20 minutilist tsüklit nii, et viimased viis minutit oli suurema koormusega ja sellele siis ühe minuti nö lõdvestavat madalat koormust otsa, et lihaseid uuesti lõdvestada jne, teate küll) aga paras, hiljem oli tunda, et põlv on natuke tuim, aga miski ei valutanud, nii et julgen ca sama moodi jätkata.

Ujumisega on see häda, et see on maru igav. Ma saan küll trammiga kodu juurest otse Ülemiste linnakusse (täna sain MyFitnessis proovipileti 3 euroga, aga no 13 eurot kord või 37-eurone kuupilet tundub tiba liiga kirves, nii et ei tea, mis edasi saab), aga no ujumise ajal podcasti ei kuula. Ujumise ajal Lihtsalt Mariat ei vaata. Lihtsalt lased seal edasi-tagasi, megatüütuks läheb. Joogas on kuidagi hulga lihtsam hingamisele keskenduda ja hakkad kohe varsti iga eraldiseisvat liigutust nautima, ujumine on järjest nelisada korda sama liigutust, kuni igavusest maha surra tahaks. Tegin oma 30 minutit ära, kuskilt poole pealt läks kergemaks, alguses oli ikka megatüütu. Täna pole põlv isegi tuim mitte, nii et ilmselgelt on asjad toredad.

Eriti hea on see, et kuna põlv on jälle koostööaldis, saan ma taas kätelseisu harjutada (enne ei saanud kogu keha korralikult sirgeks ajada, hoidsin jalga imelikult) ja teen isegi ühes kätelseisuväljakutses kaasa!

 

 

Ema, ma olen kodus

Olen mina Instagrammis sõber ühe Ämeerika rajakeeraja ja treeneriga, eks ole. Selline suht võimekas tüüp suht võimekate sõpradega – ma ei tea, mis ta ise ronib, aga gf ronis tal V13 ning tema ise töötab rajakeerajana, keerab V10+ radu, st kõike alates V10st. No ja tema on innukalt kaasa elanud mu põlvehädale ning kirjutas mulle, et sõbralikult nõu anda – põlvemure pärast ei pea kohe liidima hakkama, ole nüüd, mine lihtsalt slab gym’i. Puccio tegi seda, kui tal vigastus oli, ja vaata, kui hästi läks! Nagu bless your heart, black boy, tõesõna, aitäh soovitamast. 😀 Ma panen selle tuhande ruutmeetrise boulderhalli ukse selja tagant kinni, jalutan ükskõikselt mööda meie viiest suurepärasest sportronimise hallist ja lähen hoopis slääbihalli tõesti.

Lisaks on ta üks neist meestest, kes ütleb asju, mille kohta sa tead, et see on õige, aga mida sa väga ei taha kuulda – näiteks et normaalsed inimesed ei roni campusele, kui tehnikas on veel nii palju, mida parandada. Iseenesest, kuna praegu põlvega boulderhallis väga hullu panna ei saa, oleks hea aeg tehnikaharjutusteks. Miks ka mitte. Istu seina ette maha ja tee endale ise erinevatest värvidest radu (jälle peab mõtlema). Naljakas on muidugi, et ta oma (õigustatult?) kõrge hobuse seljast ei usu väga sellesse, et inimesed, kes ise vähemalt V10 ei roni (= põhimõtteliselt kõik Eesti rajakeerajad) võiksid üldse midagi head ja arendavat keerata. Sellega ma päris ei nõustu, meil on väga häid rajakeerajaid ka. Rääkimata sellest, et ega me ju ronimata ei jäta selle pärast, et AGA VÄLISMAAL arvab keegi, et issand, kuidas te sellistes tingimustes üldse ronite. Mis on väga naljakas, sest alles hiljuti oli mul sarnane vestlus Reedaga teises suunas, kus ma ütlesin hooletult midagi selle kohta, et Tallinnas on ikka hulga paremad tingimused kui Tartus, ja ei saanud üldse aru, miks ta kaitsesse tõmbus – praegu oleks ise tahtnud kohe sellele välismaalasele öelda, et ole meheks ja istu sisse see slääbihall omale.

Igatahes tõi ta sellise näite, et kui ta käis omal ajal Miamis mingit rajakeeramise sertifikaati saamas, oli eksamil selline harjutus – sul on ainult jugid ja kümme minutit aega. Keera V10 rada, kus poleks ühtegi düno. Ja väga paljud inimesed vahtisid selle ülesande peale lolli näoga, sest nad ei ole harjunud beeta kaudu mõtlema, nad mõtlevad kas ainult võimsuse või järjest väiksemateks/vastikumateks minevate nukkide kaudu. Ja sellega olen ma küll nõus, et ma hästi ei usu, et eriti paljud Baltimaade rajakeerajad sellega hakkama saaksid. Aga selles mõttes väga põnev vestlus oli, et andis palju huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas trenni edasi teha, nii et paremaks saada ja samal ajal mitte oma (õnneks paranevat) põlve segada. Hunniku Dai Koyamada videosid andis ka (tal on selline viieosaline videopäeviku asi, kust näeb, KUI palju ebaõnnestutakse enne millegi äraronimist), sest leidis, et see on see mees, kelle tehnikast ja suhtumisest ma peaksin kohe õppima hakkama – mis ausalt öeldes üllatas mind üsna korralikult, sest Dai on väga tehniline mees, stereotüüpselt mitte just esimene, keda tugevad ameeriklased soovitavad. Nii et on, millele mõelda, ma tahaks selle aasta sees jätkuvalt väljas 6c flashi kätte saada (ja olen teinud nimekirja asjadest, mida selleks arendama pean, mis on väga ebameeldiv, sest üks peamine asi seal on ekspressist kõrgemalt kukkumise harjutamine raskete liigutuste pealt).

Teemavahetus. Muidu tahtsin öelda, et külm on kogu aeg. Austrias oli nädalavahetusel väljas liiga palav, olime pühapäeval sunnitud sees ronima, sest kliimaseade on üks mõnus leiutis. See ei tähenda, et nüüd Tallinnas külmetada väga mõnus oleks. Mõnel seal on ikka kogu aeg kärss kärnas ja maa külmund, mis ma oskan öelda.

Tore uudis on aga see, et sel viimasel päeval sain ühe 6c flashitud ja teise peaaegu flashitud, kukkusin cruxis. See teine oli ägedam rada, nii et mõtlesin, et söön ühe burksi (sportlased ja tervislik toit) ning lähen ja teen vähemalt redpoint’i ära – aga selle aja peale olid kahjuks mingid inimesed juba samasse kohta oma radu ronima jõudnud. Tegin juba treenerile nalja, et Rents teeb läbi ussim suure häda kuidagi ühe 6c puhtalt liidis ära, nii et oleks juba igati paslik oks laiali nende algajate juurde minna ja öelda, et “eest ära nüüd, mõnel on PÄRIS projektid siin, eks ole”. Aga tõesti oli megapalju ägedaid radu seal hallis, isegi rajad, mis on liiga rasked, on sellised, et sa saad ikkagi aru, kui lahedad need on. Muide, näitan teile ronihalli, kuhu ma lolli peaga seekord ei jõudnud, kuigi läksime samast linnast lennukisse – vat sinna tahan ma küll tuleval aastal uuesti minna:

Oleks mul raha, ma saadaks paar Eesti rajakeerajat kuueks kuuks sinna elama, ronima ja keerama, nad tuleks hoopis teiste inimestena tagasi (ja ilmselt väga ei vaidleks ka, ronijad üldiselt ei vaidle, kui neid tasuta ronima tahetakse saata).

Cyrus takes the best pictures 🌺

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, tahtsin jagada seda artiklit valust, sest see on nii huvitav. Mul nimelt on oma põlvega ka tunne, et mõni asi, mis pole hea, ei tee üldse haiget, aga samas mõne koha peal on valureaktsioon lihtsalt aju ehmatusest, mitte nö päris (näiteks saan ma mõnda liigutust aeglaselt vabalt teha, aga kui teen sama liigutust ootamatult ja kiiresti, on valus). Paremaks on läinud märgatavalt, aga artikkel on ikka huvitav, nii et olgu siin jagatud.

Ja nüüd panen ohates viimase pildi Austriast ja jään igatsusega hoopis järgmist reisi ootama:

P.S. Inimesed on vahel naljakad. Tellisin midagi tuttavalt Sirru sünnaks ja panin tähtaja nii, et jääks igaks juhuks paar päeva puhveraega ka – no kasvõi selle jaoks, et ma saaksin rahus pakkida ja asju kokku sobitada, ma isegi ei mõelnud selle peale, et tegija hilinema peaks, mul on temaga ainult positiivsed kogemused olnud. No ja juhtus nii, et esmaspäeval ütles ta mulle, et peab õhtul hilja selle ära tooma, ei saa enne valmis. Ma ütlesin, et pole hullu, too või kolmapäeval, ma jätsin väikese puhveraja nagunii. Ja – riddle me this – ta võttis selle pakkumise rõõmuga vastu, aga tundus kergelt solvunud. Et mis mõttes sa ei usalda. Mis on hästi natuke naljakas olukorras, kus tal tegelikult ju neid lisapäevi vaja läks. 😀 Tundlikud loomad oleme me ikka.

P.P.S. Kas ma rääkisin nüüd kõigist neist asjadest, mis omavahel kokku ei sobi, või unustasin midagi ära? Hetkel ei tule rohkem meelde, no jumal temaga.

Äpu teeb asju

Täitsa äge on siin. Iga päev on vihma lubanud ja lõpuks on ikka olnud päev kuiv ning sadu on saabunud alles öösel. Hommikul kuivab kivi paari tunniga ära ja kannatab jälle lõbutseda. Selles mõttes on meil vedanud.

Kuna olen natuke vigane, olen sundinud peale kohustuslike puhkepäevadega graafiku. Vähemalt iga kahe ronipäeva tagant tuleb üks puhkepäev teha. Esimesel puhkepäeval käisime õlletehases ekskursioonil, täiega äge oli. Klikkige sel pildil paremale, näete, kui ägedad vanaegsed jubinad.

See bassein kusjuures on õllevanni jaoks, mida saab eraldi juurde osta. Meie ei ostnud, sest nii suured õllefännid me ka ei ole. Aga pilet oli vist 7 eurot ja selle sisse käis ka tasuta õlu, nii et ma ütleksin, et üsna odav lõbu.

Cyrus doesn't like selfies so we compromised and took 10 🐕

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna oli teine puhkepäev, nii et läksime mäe otsa – sedapuhku suusaliftiga (kas see on suvel ka suusalift v lihtsalt tõstuk?), mis oli minu jaoks elus esmakordne kogemus, nii et alguses ikka käpp värises veits musirulli suure käpa all (ma kardan kõrgust! ja kiirust! st kõike, mille tulemusel võib potentsiaalselt suurel kiirusel maaga kohtuda). Tibu mul leidis, et see on väga naljakas, ja veenis mind alla sõitma hoopis sellise Ameerika mägede stiilis asjaga, kus sõiduk mööda rööpaid keerutab ja ringe teeb – seda sai ise pisut juhtida (pidurdada ja kiirendada) ning tegelikult see muidugi Ameerika mägede kiirus ei olnud (pensionärid ja lapsed ka sõitsid), aga sai ikka üsna korraliku hoo sisse, kurvides oli mul hing paelaga  kaelas ning huilgasin üle selle mäe. Ja mõelge nüüd sellele, et see sõit alla võttis ca 10 minutit, mul jalad täiega värisesid all, kui ükskord välja astusin. 🤣

Getting down was much scarier than going up #alpinecoaster

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õnneks tohib Austrias 0,5-ga sõita, sain enne rooli istumist südamerahustuseks ühe joogi  teha.

Muidu oleme muidugi roninud. Hiljuti tundus ilm nii sombune, et läksime igaks juhuks sisehalli väliseinale (et kui päris sadama hakkab, saab tuppa ära minna, kuigi nagu näete, on see välisein ka üsna hästi kaetud). Radade pikkused on ca 20-25 meetrit ja need on megahästi tehtud. Ma ei oska selgitada, milles see erinevus on, aga siin (ja ntks kasvõi Soomes) ei teki mul pea kunagi tunnet, et rada jääks ronimata, sest ma ei ulata. Rada jääb ronimata, sest ma olen kehv, mitte selle pärast, et ma olen lühike. Ja selle peale öeldakse (loomulikult, ma ütleks ka), et tule keera ise Eestis paremaid radu – aga no ma tõesti ei saa peale vaadates aru, millest see erinevus tuleb ja kuidas nad oskavad siin nii imelisi asju teha. Aga eks ilmselt on selle taga eelkõige lihtsalt kogemus, Saksamaa ja Austria on pikaajalise traditsiooniga karmid sportronimisemaad, mis paistab kasvõi sellest, et siin oli tehisseinal ka 8c radu – meil pole Eestis inimesi, kes seda taset ise ronidagi suudaks, mis siis veel teistele keeramisest rääkida. Või vaadake seda negatiivi (treener ütles mul selle kohta, et “korralik võistlussein”):

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et algajaid hakatakse varakult negatiiviga (ja suisa horisontaaliga) harjutama. Näiteks on väga suurte ja väga heade nukkidega rada sellel väliseinal – esimene osa on vertikaal, teine ca 30-kraadine negatiiv ja viimane juba puhas horisontaal. Esimene ankur on negatiivi lõpus (6a) ja teine katuse servas (6c v eriti heade nukkide puhul isegi 6b). 6a pole mingi megaraske tase, aga kui sa juba esimesse ankrusse jõuad, siis muidugi tahaks ikka kohe edasi minna ka.

Tunnistan ausalt, et mul, kes ma kõrgust kardan, jäi esimese korraga negatiivi peal julgusest puudu, sest no nii hirmus oli see, et ekspressid järsku lihtsalt õhus rippusid. Mis on debiilne, sest tegelikult on nii just ohutum kukkuda, sest pole ohtu vastu seina lennata. Ma TEAN seda, aga ikka kartsin – mis on seda imelikum, et ma olen varem ka negatiivi liidinud Soomes, ei tea, kuidas nüüd siis järsku jänes püksi oli roninud. Tulin alla, kogusin julgust, läksin üles tagasi ja tegin 6a ära. Horisontaali ei julgenud seekord ikkagi minna, sest selleks peab kogu keha korralikult sirge ja tugev olema, vigasena pole mõtet lolli mängida. Aga selleks, et keha tiba rohkem koormust saaks (välironimine on minu praegusel tasemel hea tehnika- ja sõrmetrenn, aga mitte üldfüüsiline) ja pea negatiiviga harjuks, tegin terve selle trennipäeva ainult kalde all radu. Ei, ühe 6c slabi liidisin ka (ja lendasin 3 meetrit enne toppi, kui crux juba ammu selja taga oli, lihtsalt 25-meetrine rada ja olin juba liiga väsinud), aga muidu ainult jõulisem kraam. Kojuminekuks olid käed juba täiesti läbi ja terve järgmise päeva andis tunda. Vahel on ikka mõnus rahmeldada ka.

Selline lühike lugu, nii me elame, kodu juba paistab. Tahaks enne seda väljas päris kivi peal ka mõne 6b flashi kätte saada, aga rohkem tahaks ikka terve olla, nii et näis.

Igatahes suudlen ja igatsen! Tervitage teisi!