Päriselt lingin Õhtulehte

Lugesin täna Õhtulehest sellist artiklit, et läksin suisa vaatama, kes see sõnasepp on, kes nii naljakaid asju kirjutab (Dannar Leitmaa, kui kedagi huvitab). Nimelt on seal artikkel selle aasta naljakaimatest kuritegudest, aga see on lisaks ka täiega hästi kirja pandud. Näide:

Mees sai saagiks kaks pudelit longerot, aga ka kolm aastat vanglakaristust.

Advertisements

Seks!

 

 

Perekoolis on teema. Naised arutavad, kas see on petmine, kui mees seksib kumminukuga. Mina olen siin väga rangel seisukohal, et igasugune eneserahuldamine, olgu see kumminukuga või ilma, on petmine ainult siis, kui oma naine selle arvelt kannatab – st kui ütled oma naisele ei ja siis salaja vannituppa lähed, sest no vähem tööd ju, siis see ei ole sinust kena. Ja siis ei maksa üllatuda, kui tundub, et keegi on su omleti sisse sülitanud või seda omletti sulle ei tehtagi. Kuni selliseid muresid pole, on mul sügavalt ükskõik, riputa see kumminukk või keset elutuba lakke sekskiigele. St ma peaksin sind imelikuks, aga petjaks igatahes mitte.

 

View this post on Instagram

#perfectdate #livelovelaugh

A post shared by If it feels good… (@dr_goodthyme) on

Aga sellega seoses meenus mulle üks teine blogi, mida ma hiljuti lugesin, kus (vanema põlvkonna) autor ütles otsekui möödaminnes, et noored naised ei saa tihti aru, et ükskõik kui kena üks mees tundub, tegelikult mõtleb ta sind välja kutsudes ikkagi seksist – ja tundus kergelt üllatunud, kui naised üksmeelselt vastasid, et taevas tänatud, mis temaga ikka välja minna, kui pole lootust keppigi saada. 😀 Selles mõttes on eestlased nii keskendunud feministide meestevihkajalikule kuvandile, et on kuidagi kõrvale jäetud sellega kaasneva seksuaalse vabaduse osa – või ehk mitte seksuaalse vabaduse, vaid pigem niipidi, et naised on aru saanud, et nende vajadused on ka olulised. Tean üsna mitmeid suhteid, mis on seksuaalse sobimatuse pärast lõhki läinud, ja ei ole sugugi mitte alati meespool olnud see, kes rohkem tahaks. Rääkimata sellest, et nagu ka seal blogis öeldud sai, tihti võib ühe osapoole madalam huvi olla tingitud sellest, et teine osapool nõuab rohkem kui annab, möödas on need ajad, kus naised kannataksid välja meest, kes arvab, et deep throat on suhte möödapääsmatu osa, aga oma suu hoiab rangelt leiva ja lõppematu möla jaoks. Naised on nõudlikud. Vahel tundub mulle suisa, et mida noorem, seda nõudlikum – kas te mäletate, milline meie praegugi üsna kuulsatest blogijannadest on mõne aasta eest avalikult kirjutanud, kuidas ühe mehe pärast suisa välismaale läks, et seal ta … “sobimatuse” pärast kohe maha jätta?

Või alles hiljutine näide. Istub minu ees trammis kaks teismelist neiut, ehk 18 või nii. Igatahes ilmselgelt gümnaasiumiealised ja koolikottidega. Neiut X oli kutsunud välja noormees M, kellega neiu Y oli põgusalt suhtes olnud. Nii et neiu X arutas, kas minna või mitte minna. Neiu Y: “Kui sulle meeldib suur mu**, mis sellest, et seda üle kahe minuti kasutada ei anna, siis mine julgelt.” Pisut külm, aga noorte inimeste argipäev. Ja ei ole ainult noored daamid sellised, kui keegi tahab nüüd tõmmata kaardi “issand, naised on muutunud”, ma olen kuulnud, kuidas mu väikevenna tuttavad (tema ise ei teeks loomulikult IIAL midagi sellist) tõsimeeli räägivad naistest stiilis “Mari 6 ja Mari 4”, kus number on siis hinnang välimusele kümnepallisüsteemis. Kehvemal juhul ka “See Mari on 4 küll, aga vähemalt innukas, kuuega on ainult misjonäri loota”.

Nagu täitsa tõsiselt, siin tundub olevat mingi põlvkondade vahe. Tundub, et mulle eelnenud põlvkonnas ei peetud seksi üldse oluliseks, aga minust kõigest viis aastat nooremate jaoks on see juba primaarne. Minuvanused on siis kuskil seal keskteel. Kui MINA veel noor olin, oli ka käehoidmine ja romantika jms (ja olen suutnud mingi ime läbi leida kavalere, kes lisaks seksile ka seda poolt jätkuvalt hindavad), aga noortega suheldes tundub küll, et neil tuleb esmalt üle elada mingi imelik Tinderiperiood, kus võidab see, kes kauem pea peal seistes suhu võtab vms. Geisõber räägib, et Grindris on asi veel hullem, Tinderis öeldakse üldiselt vähemalt tere vms alustuseks, Grindris saadetakse kohe tagumikupilt ja küsitakse, kas ülemine või alumine (või kehvemal juhul, kas watersports ka hobide hulka kuulub).

Mul on aga ilmselt kõrgest east tingituna hoopis vastupidised probleemid, ma suutsin omal ajal Tinderis vist kolm päeva vastu pidada, sest mulle tahtsid üksikisad seal oma lastest rääkida. Ma saan aru, et oluline on sellist infot mitte alguses varjata, aga kui sa AINULT oma lastest räägid või kohe lastega jalutama kutsud, jääb mulje, et sa otsid lastele ema, mitte endale kaaslast – mina, erinevalt mõnest teisest tuntud blogijast, eeldan, et esmalt suheldakse vähemalt mõned kuud omaette ja siis alles vaadatakse, kas hakatakse lastele ka tutvustama. Lapse seisukohast on see ju väga segadusseajav, kui kodu on nagu hooramaja, kust pidevalt võõrad inimesed läbi traalivad, see ilmselt ei ole ju päris see stabiilne peremudel, mida kaasa anda.

Ehk siis keeruline on see asi, tänapäeval on uute suhete otsimine kohati nagu töövestlustel käimine, kohe pead vastama kõigile tingimustele ja ebatäiuslikkusele pole kohta. Mul on tunne, et selle taga on taas abundance theory, Tinder jms tekitab tunde, et meres on kalu ju lõputult, nii et inimesed isegi ei ürita kellegagi väljas käies sügavamat sidet luua – ja samas pettuvad iga pooliku katsega, sest teine ei olnudki ideaalne (mis sellest, et nemad polnud samuti). Ja teiseks muidugi see, et inimesed ei anna endale aru, et meres võib kalu küll lõputult olla, aga kui sinu standardile vastab ainult murdosa neist ja sina ise pole ei hai ega krokodill, vaid juba aastate eest pehkinud ridvaga poolpime kalur, siis SINU tõenäosus see kuldkala kätte saada on ikka nullilähedane. Edu sellega.

Mis selle postituse mõte nüüd oligi? Ahjaa.

Elu on kannatus.

It’s showbiz, baby

Jäin siin vahepeal haigeks. Vist. Äkki ei jäänud ka, lihtsalt vihkasin elu. Igatahes ikka VÄGA raske oli. Silmi lahti hoida, liigutada, ükskõik mida teha. Tahtsin ainult magada. Kogu aeg. Suht ülemine meem. Mul on iga asja kohta meem, põhimõtteliselt võiks öelda, et:

Igatahes tough shit, sest mul polnud aega haige olla. Olen vist öelnud, et meil on viiest ainest neljas vaja esitada projekt ning ühes aines oli see projekt vaja esitada üksi ning lisaks seda ka täna ette kanda, ettekanne andis osa hindest. Tegu selle ainega, kus ma alguses ühe kodutöö tegemata unustasin, nii et ei olnud nagu valikut. Seega läksin eile koos koeraga Tartusse (sest ma annan kaelast ära kõik kohustused, mida vähegi ära anda saab, et saaks veel nädal aega koolile/tööle keskenduda), sest kui on vaja, siis on vaja. Õhtul enne magamaminekut avastasin, et olen oma spaced out olekus maha unustanud hambaharja – millest pole midagi hullu, just selleks otstarbeks lõigi Allah teatavasti Orbiti.

Täna hommikul ärkasin üles, kasisin end veidi … ja avastasin, et olen oma spaced out olekus maha unustanud ka deodorandi. Ja puhta särgi. Ja isegi kuradima fucking (ei, let’s not go there) puhtad sokid! Ja olen bussist maha jäämas ja peaks kiiresti liigutama. Ja poodi pole aega minna.

Mis seal ikka, ehitasin enda ümber seljakotist ja muudest asjadest vallid, et kellelgi ei tuleks mõtet ka minu kõrvale istuda. Klassiruumis pole nagu hullu, aga päeva lõpus bussis oli küll tiba piinlik, kallutasin end kõrvalistuvast seltsimehest muudkui kaugemale ja kaugemale. Saapaid muidugi ära ei võtnud, koduski hoidsin ise hinge kinni selle toimingu käigus. Ei teagi, kumb on piinlikum, kas see, kui härrasmees mõtles, et kurat, kus see alles haiseb – või kui ta mõtles, et “ei tea, kas ma haisen, et ta end minust muudkui kaugemale kallutab???”

Projekti eest sain maksimumpunktid. It’s showbiz, baby.

#hommemamagan #tunnenendjubahulgaparemini

Prokrastineerijad ühinegem

View this post on Instagram

#throwbackthursday ❤☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sõber ütles naerdes, et kohe näha, et mul on kiire aeg, iga päev uus postitus – just nii ongi, ega rahulikul ajal ei viitsi, kui palju kohustusi on, hakkad asendustegevusi otsima. Mina olen suisa nii kaugele arenenud, et tegin äriprotsesside projekti vältides andmebaaside projekti põhimõtteliselt valmis, ainult selle peame veel välja mõtlema, kas on ikka kõik kolmandal normaalkujul (oh jumal, selle võiks küll keegi teine minu eest teha).

Aga meil on neljast projektist kolm peaaegu valmis, nii et sel ajal, kui ma parajasti ei nuta ja ei mõtle, miks ma ometi Tallinnasse arendajaks õppima ei läinud, tundub mulle, et elamegi selle semestri ehk üle.

Üks õppejõud (mu lemmik suisa sel semestril, sest tal on lahe jutustamisstiil) on aga oma töökoormuse vähendamiseks mõelnud välja sellise huvitava süsteemi, et kohalkäimise eest saad juba D kätte ja õiguse esseed kirjutada (kes kohal ei käinud, saavad nutta ja järgmisel aastal uuesti ainet võtta) – kui ei taha esseed kirjutada, siis keegi ei sunni, aga see on lihtsalt võimalus oma hinne B või C peale kergitada. Juhul, kui oled B tasemel, võid soovi korral minna ka eksamile A-d püüdma – aga pead arvestama sellega, et B-ga keegi uksest välja ei kõnni, eksamilt lahkud ainult A või C-ga. Nii et hirmu faktor hoiab ehk nii mõnegi kodus ja mõni ilmselt laiskuse ja/või liigsete kohustuste faktori tõttu jätab esseegi esitamata.

P.S. Mu vanematel on uus valvesüsteem, isa vaatab iga päev videosid neist kontvõõrastest, kes ümber maja luusivad. Põhiliselt käivad kaks rebast ja üks tuhkur, kuigi igasugu kasse muidugi ka. Ma vaatasin tuhkru video peale kohe netist lisa, sest nad on ju nii armsad. Eks ole. Kuni lugesin vikist, et tuhkrutel on vahel ebameeldiv komme oma ohvrite aju hammastega läbistada (looma tapmata) ja siis halvatud elussööta urus hoida, et oleks vajadusel värske toit võtta. Loodus on ikka loominguline.

See on parim suhe

Ma ei väsi seda ütlemast – just selline suhe, nagu mul blogilugejatega on, on minu meelest eestlasele parim suhe. Ei ole liigset õrnutsemist, tavaliselt kirjutaks nagu musta auku, aga kui ühel hetkel päriselt endal enam nupp ei noki või jõud peale ei hakka, siis alati saab abi. Kellel on nõuandeid, kes jagab isiklikke kogemusi, kes astub hetkeks sisse, et öelda, et ma olen ikka täitsa lollakas. Aa, nende viimastega päris nii tore suhe ei ole, aga no kõigi teistega. Selles mõttes ei saa ma aru neist blogijatest, kes tahavad, et nende lugejad neile igapäevaselt ütleks, kui toredad nad on. Ma tean ju ise ka, et ma olen tore, miks teie veel seda selgitama peaksite. Või näiteks eile veetsin aega inimesega, kes ütles mulle, et ma olen nii tark – ja see silitas mind otsekohe vastukarva. Miks? Sest miks ta arvab, et ta on positsioonil, kus ta on pädev mind hindama? Või et ma peaks tema valideerimist vajama. Nagu … Ei. Kehvemal juhul on see pugemine, veel kehvemal juhul ülevalt alla vaatamine (“küll sa oled tubli ja tark tüdruk, poleks seda sinusugusest uskunudki”). Vahel harva ka lihtsalt kompliment, aga ma olen nende suhtes eestlaslikult umbusklik.

Nagu eile ka just Kristallkuuli blogis arutasin. Naistele rõhutatakse seda, et kui mees on sinust huvitatud, siis sa saad aru, sest ta näitab seda huvi ise üles, võtab aktiivselt ühendust, toob lilli või süüa või kassipoegi ja kümme õhupalli. Mis on muidugi tõsi, eeldusel, et see mees introvert ei ole, kuigi isegi minu pagulane, kes on väga tagasihoidlik, jättis mulle ikka alguses salaja erinevatesse kohtadesse apelsine, et mul oleks tore neid leida. Aga samas peaks rääkima ka sellest, mille kohta ingliskeelses maailmas öeldakse love bombing ehk tähelepanuga pommitamine – st igasugused vägivaldsed mehed ja ahistajad (ma ausalt öeldes ei teagi, kas vägivaldsetel naistel on sarnane muster) tunneb tihti ära selle järgi, et nad on suhte alguses keskmisest tunduvalt romantilisemad, aktiivsemad, lausa pommitavad tähelepanuavaldustega ja kingitustega.  Äärmuslikud emotsioonid käivad kergesti ka teise äärmusesse – pluss kui neil ei oleks “ülitoredaid aegu”, millele hiljem õhates tagasi mõelda, läheks kõik ju esimese laksu peale minema. Mul on paar sellist blogikommenteerijat ka olnud, kes ootuspäraselt ikka laushulludeks osutusid. Oodake, millest me rääkisimegi?

Ahjaa, te olete maailma parimad lugejad. Soojendusega matt on tellitud. Eile ostsime ära sinna mati alla käiva pehme aseme (sest matt ise on üsna õhuke) ja esimene tulemus oli täpselt see, mida pildilt näha. Ehk siis üsna lohutu. 😀 Panin sinna paar korda krõbinaid, ronis esikäppadega sisse, sõi kähku ära ja ronis välja tagasi. Õnneks ta ööseks ronis ikkagi juba sinna magama, ehk ikkagi hakkab meeldima. SQLiasja mõtlesin juba ise välja – selgitasin postituses halvasti, probleem polnud selles, et ma arvutada ei oskaks, vaid selles, et mis oleks sobivaim andmetüüp, et kõiki potentsiaalseid päringuid lihtsustada olukorras, kus kuupäev tegelikult oluline ei ole, sest toimumisaeg on näiteks “igal reedel viiest poole kuueni”. Selle jaoks on olemas eraldi andmetüüp TIME, aga mul oli juhe täiega koos postitamise hetkel – pisut pingeliseks kisub, sest kui vahepeal oli selline meeldiv “võtan lebomalt ja isegi ei häbene, sest puhkama peab ka” aeg, siis nüüd on käes “oh sa issa rist küll, kui palju asju on vaja kolme nädala (nüüd juba kahe!) jooksul valmis saada” aeg. No ja ühte raamatut lubasin ka arvustada ja üldse see kõik nüüd siis korraga.

Aitäh, et te nii toredad olete.

Ninja!

Mul oli eelmisel nädalal maailma kõige lõbusam reede õhtu. Nimelt avastasime täiesti juhuslikult, et kaks sammu sõbranna töökohast on Warriors Den – suht uus asi, avati alles novembris. Kes ei tea, mis see on, siis ehk olete telekast näinud ninja warriori stiilis takistusradu, kus hüppad ja kargad ja proovid mis tahes moel lõpuni jõuda. Ja ei, see ei ole sponsoreeritud postitus, lihtsalt ilmselgelt on tegu asjaga, mis minu jaoks väga lõbusalt kõlab. Nii et otsustasime kogu gängiga minna, v.a. Sirru, kes teatas, et teda ei huvita “mingi kargamine”.

View this post on Instagram

Jeevel, ma nii kartsin sealt üles joosta!!! Praegu vaadates ei tundu üldse nii hull. Palju on tegevusi ja otsuseid, mida sisse kodeeritud hirm meid tegemast takistab. Mingis osas on hirm hea-see hoiab meid ju end kahjustamast. Samas on palju selliseid asju, milleks me oleme vōimelised, aga seesmiselt loodud hirm ja negatiivne ettekujutus loovad olukorra, kus me ei julgegi proovida ega teada saada, kas tegelikult saaksime teatud tegevustega vōi asjadega hakkama. Sellisel juhul on hirm lihtsalt meie saavutuse takistajaks. Ma täna kartsin mööda seda asjandust üles joosta, aga tänu sellele, et sisendasin endale “teen ära selle!!!”, saingi hakkama! Kui oleksin lasknud hirmul vōitu saada, siis oleksin täna ilmselt terve ōhtu mōelnud, et “kurrrja, oleks pidanud ikka proovima seda, äkki oleks saanud…”🙂 #kadritrennitehas #sports #myfitnesseesti #warrior #beginnerninja

A post shared by KadriKadri (@kadrikadri) on

Esiteks algas kõik väga halvasti, nagu alati, sest selgus, et Rents ei tulnud selle pealegi, et sihukesse kohta minnes võiks oma jalatsid kaasas olla. Ilma jalatsiteta ei saanud teha näiteks ülemises videos olevaid asju, aga ütleme nii, et ega ma sihukesi väga ei armasta ka. Järgmine kord ikkagi (sest töökaaslased tahtsid ka minna) peaks meeles pidama ja ketsid kaasa võtma, sest boulderdamises on ka igasugu jooksu või hüppamisega stardid ilmselgelt mu nõrk koht. Kuna mu sõbrantsid oma videosid avalikult instasse pole pannud, näitan hoopis, kuidas üks Kadri seda teeb – tal tundub see megakerge, ma ilmselt peaksin 40 korda proovima. Aga no ta on eratreener ka, peabki teistele eeskuju pakkuma. Selle peale ma ka ei tulnudki, et sokid ära võtta ja paljajalu proovida – no mis sa teed, kui mõistust pole, aga huvi ebameeldivat asja vältida on küll. 😀

Väljaspool selliseid jooksuasju ei tundunud kohalikud ise väga mõtlevat selle peale, et neil jalad ka olemas on. St igasugu redelite juures ei tahtnud keegi oma jalgu kasutada, läksid kõik ainult käte jõuga. Keegi isegi ütles mulle, et tema meelest on ilma jalgadeta kergem – mis on kahtlemata tõsi, kui sa oled tugev mees, kes ei ole kunagi õppinud oma ülejäänud keha kasutama, kindlasti ongi.

Mul näiteks selle pildi puhul siin on kogu ülejäänud redelit ka lihtsam ainult kätega minna (ronijal ülakehajõudu tsuti ikka on, eriti minusugusel, kes igavust campustamise ja ilma jalgadeta köieronimisega peletab), aga keskel oleva suurema vahemaa ületamiseks ei hakanud ma küll viimaste jõuvarudega hüppama, vaid pöörasin end ikka teisipidi, panin jala üles ja lükkasin sealt hoogu, et staatilisemalt käega järgmisesse redelipulka ulata.

Rõngaste puhul oleks jalgade kasutamine elu umbes 100 korda kergemaks teinud, aga mõtlesin, et oleme siis ka nagu suured ja tugevad poisid ning üritame elus jõuga (mitte mõistusega) hakkama saada – seda küll pigem selle pärast, et mul oli tunne, et siin oli ruumi kokkuhoiu pärast kolm erinevat atraktsiooni kokku pandud ja jalgade kasutamine teisel atraktsioonil tundus sohk. Siin viimases on üldse kõik pildid kokku pandud, nii et paremale klikkides näeb, mis atraktsioone neil veel oli. Ma ütleksin, et valik on üsna suur, aga millest mina puudust tundsin, oli ÜKS paljusid elemente ühendav pikem rada. No teate küll, et oleks tõeline elu, nagu filmis. Lasteosas natuke nagu oli, hakkasin suisa proovima, aga siis tuli keegi ja ütles, et minusugune pekinägu võiks sealt eemale hoida. Okei, tema sõnastus oli, et see on mõeldud kuni 45 kg kaaluvatele inimestele, aga mõte jääb samaks. Igatahes väga huvitav, mina ühe korra käiksin kindlasti veel, et saaksin neid asju ka proovida, mis rohkem jooksmise ja kargamise oskust arendavad, mitte ainult kätejõudu ei eelda.

Nendest viimastest päevadest

Mul on väga kurb olnud viimaste uudiste valguses, sest Eesti on kuidagi jõudnud väga vägivaldsesse seisu. Varemgi ju inimestel vastuolulisi seisukohti olnud, kes pooldab Reformi või Keskerakonda või sotse, aga see, et keegi Eestis poliitilisel meeleavaldusel kellelegi kätega kallale läheks, on siiski erakordne. See, et sellega seotud erakonna liidrid vägivalda otsesõnu hukka ei mõista, vaid ütlevad põhimõtteliselt, et mida ta noris siis, on samuti uus tendents. Sellega, et kui oled näiteks MadiSSon, võid vahele jääda nii varastamise kui ka seksuaalse ahistamisega, ikka poliitiline karjäär õitseb, on kõik juba harjunud – ja see on kohutav, et me lihtsalt harjume selliste asjadega. Me oleme kuidagi jõudnud ajajärku, kus vägivald on normaliseerumas ja seda õigustatakse sellega, et muidu tulevad siia “vägivaldsed murjanid” – kui vägivaldsed? Sama vägivaldsed, kui need valged, kes meeleavaldusel inimese pikali maha kisuvad ja teda jalaga taguma kukuvad? Oma tõmmumate sugulaste eest kaitsete meid v?

Ja see puudutab selles mõttes meid kõiki isiklikult, et meil kõigil on ilmselt Facebookis mõni lolliks läinud sõber. Ma näen iga päev, kuidas mõni endine klassikaaslane debiilseid postitusi jagab. Olen pea kõik neist sõbralistist kustutanud, aga üks oli kunagi hea sõber, nii et kahju on ja teda ei raatsi. Vahel mõtlen küll, et ei tea, kas peaks seal postituse all mainima, et äkki oleks aeg märtrimängimine lõpetamine, me kõik ju teame, mis suhe su mehel maksudega on, teie maksuraha eest nagunii kedagi üleval ei peeta, aga siis tuleb meelde, et tegelikult huvitab mind ümbritsev umbes sama palju, kui seda meest:

View this post on Instagram

#mindingmybusiness

A post shared by DJ Churchill (@churchill_the_memeking) on

Aga täitsa tõsiselt, kulla inimesed, kes meist ikka siia pagulasi tahab. Ma ütlen täitsa ausalt, et kui kuskilt ilmuks järsku välja tuhat eestlast, keda on aasta aega sõjakoldes hoitud, ma ei tahaks neid ka siia, sest traumaatilisi asju üleelanud tegelased on ettearvamatud ja nendega on alati probleeme. Teiseks on neil meestel selles mõttes Eesti meestega palju ühist, et üldiselt on neil naisest madalam haridus ja kehvem inglise keele oskus, aga nad on ikkagi harjunud kodus kunnid olema – ja migreerumine keerab selle olukorra tihti pea peale, sest järsku käib kogu suhtlus läbi su naise ja sulle vaadatakse justkui ülevalt alla (mis oli põhimõtteliselt selle tikkudega mängiva Süüria perekonna taust, aga ka Eesti peredes on sarnastel aludel palju tülisid olnud, kui Soome ehitaja järsku enam tööd ei leia vms). Selge see, et tekib probleeme, ka siis, kui inimesed ise tahavad väga integreeruda. Aga mis see alternatiiv on? Kui inimesed põgenevad sõja eest ja jõuavad Euroopasse, laseme järjest ära uppuda neil v? Laseme maha? Sest kui me seda ei tee, hakkavad nad jõuga tulema, nad on olemas ja nad ei kao kuskile ära ning suur osa neist on meeleheitel. Ja kui me tahame Euroopa Liidust muudes asjades toetust saada, siis paratamatult peame me aitama neil seda koormat kanda, võiks pigem keskenduda sellele, kuidas neid maksimaalselt integreerida, kohustuslik keeleõpe jne.

Majanduspagulaste jutt on meil naljanumber, ükski majanduspagulane ei jää Eestisse. Arvate, et rahalistel põhjustel migreerunud inimese suurim unistus on kuskil Raplas paarisaja euro peal elada v? Ta jääb siia umbes sama kauaks, kui keskmine ehitaja kuskile Soome külakesse – frustratsioon ilmselt saabub varemgi, kui seda alkoholiga leevendada ei saa. Pealegi, Eesti riik ei ole mingitest vaesuritest huvitatud, sest nende peale kulub raha. Aga inimesed usuvad julmalt kogu paska, mida EKRE raadiost räägib.

Alles paari päeva eest sõitsin näiteks taksoga, mille juhiks oli pensionieas proua, kes rääkis mulle, kuidas nüüd me siis peame hakkama neile immigrantidele kahekordset keskmist palka ka veel maksma, tema raadiost kuulis. Ma olen selle konkreetse teemaga hästi kursis, sest töötan rahvusvahelises firmas, mille IT-osakonnas on väga palju välisspetsialiste, ütleme nii, et eestlastega umbes pooleks, juhtivatel kohtadel eestlastest rohkem (eelkõige küll valged immigrandid, st eurooplased, kanadalased, britid (tehniliselt veel eurooplastega ühes pundis, aga BREXIT muudkui luurab), ameeriklased, mis tähendab, et keegi ei ütle immigrant, vaid öeldakse expat). Ja Eestis on tõesti olemas sisserände piirarv, aga see ei kehti inimestele, kellele vähemalt kahekordset keskmist palka makstakse (mis IT-sektoris ei ole ka eestlaste puhul sugugi harukordne – aga tuleks silmas pidada, et see ei ole ka harukordne näiteks hea keevitaja puhul).

See ei tähenda aga muidugi seda, et tädi maksuraha eest somaallasest koristajale sellist palka maksma hakatakse, vastupidi. See piirang kehtib just selle pärast, et Eesti ei taha tegelikult siia Poola ehitajaid, ükskõik kui valged ja kui katoliiklike vaadetega nad on, sest vaene inimene on potentsiaalne kulu – eriti kui see vaene inimene otsustab lapsi saada vms. Meil ei ole mingeid vaesureid vaja. Kõrgepalgalised maksumaksjad, kes seda raha siin kulutavad – ja kellel äärmiselt tõenäoliselt on sama haritud ja samasuguste karjääriambitsioonidega kaaslane – loomulikult võetakse need inimesed kahel käel vastu, olgu nad või tumedad kui öö ja igapäevaselt oranžis krishnaiitide rüüs, sest nad on Eestile kasulikud. Ehk siis kedagi ei huvita tegelikult nahavärv või kultuuriline taust, riigiaparaati huvitab raha.

No ja nüüd oli siis paari päeva eest uudis, et ameeriklannat hakati telefonis inglise keele rääkimise eest kividega loopima. Ma tahaks väga teada, kas ta oli valge või mitte, sest ma ei julge varsti enam ise väljas telefoniga rääkida niimoodi – mu töökeel on inglise keel (teenus on suunatud välisturule, rohkem kui pooled kolleegid on välismaalased) ja ka mu trennikeel on inglise keel, sest kui ma ei roni töökaaslastega, ronin ma vene poistega, kes ei oska veel nii hästi eesti keelt ja kes minu vene keele peale naeravad ja ütlevad, et mul on nii armas aktsent. (Aususe huvides olgu rõhutatud, et eesti keele mitteoskamine on tingitud sellest, et üks neist on pärit Moskvast ja Eestis alles paar aastat olnud, kohalikud venelased, kellega koos trennis käin, saavad eesti keelega hakkama küll, kuigi vahel spetsiifilistest teemadest rääkides eelistavad inglise keelt – ma ka ei oskaks vene keeles selgitada how to use a jumar for ascending, ma ei eelda, et nemad seda eesti keeles oskama peaksid.) Mõte igatahes oli, et ca kaks kolmandiku kõnedest, mis läbi mu telefoni käivad, on seega ingliskeelsed, koeraga jalutan ka tihti – et kas peaksin nüüd tänaval hirmunult üle õla vaatama hakkama iga kord, kui telefoniga räägin v? Sellest, kuidas minu nähes hakati vaese eestlasega norima, sest tal olid tumedad juuksed, olen ma juba kirjutanud.

Okei, ma utreerin, mul on rohkem kahju sellest inimesest, kes arvab, et ta peaks hakkama minuga tänaval tüli norima, aga fakt on see, et meil on siin ehk sada pagulast, ülejäänud on üliõpilased või välisspetsialistid, aga inimesed on nii hirmul, nagu oleks kogu Süüria kohvreid pakkimas, et homme sisse kolida. See hirmu ja vägivalla õhkkond on lihtsalt nii ebameeldiv ning nii selgelt tuntav, et see teeb minul, valgel eestlust väärtustaval eestlasel, olemise raskeks. Ma saan aru, et suurem osa inimesi on siiski sõbralikud ja toredad, aga sõbralike ja toredate inimestega on see häda, et nad ei löö lokku ja ei karju kõva häälega, et end nähtavaks teha. 😀 Nii et vahel paratamatult tekib tunne, nagu oleks ümber ainult vihaste kurjade inimeste meri ja väga raske on seal siis avatud südamega sõbralikkuseleeki üleval hoida. Kaalun tõsiselt mõneks ajaks meediast loobumist, sest ma ei taha seda lihtsalt enam lugeda.

P.S. Kui EKREl on õigus ja siia päriselt 42 miljonit (kuskilt käis suisa 285 miljonit läbi) pagulast saabub, pakun välja äriidee – viimane aeg hakata naride müügiga ränka raha kokku ajama, sest no kõik need inimesed tuleb kuskile magama ka panna ju. Väidetavalt on küll maailmas üldse kokku 60 miljonit pagulast, nii et üsna vähetõenäoline, et need nüüd kõik siia valguvad, aga no sellest ei tasu end segada lasta. Teine variant on Aasia stiilis kapselmajutus, kus igale inimesele üks kapsel, mahutame vajadusel tõesti kasvõi miljonid ära. Nii et kui keegi on valmis natuke raha alla panema, siis kirjutage, paneme äri püsti, hordid on kohe varsti ukse taga.

  • Kategooriad