Vaatasin ühte uut sarja siin. Sarja nimi on “Silo” (“Hoidla”) ja selle põhipoint on, et inimesed elavad maa-aluses hoidlas, sest miskipärast on väljas olukord elamiskõlbmatu – ainult, et keegi ei tea, miks, sest saja aasta eest oli mäss, mille käigus mässajad kõik ajalooraamatud hävitasid. Ainult, et sellest mässust ei tohi rääkida ja sellega seonduvas ei tohi kahelda (no näiteks ei tohi küsida, et ajalooraamatud ajalooraamatuteks, aga mässu ajal oli ometi elus inimesi, kes olid neid raamatuid lugenud ja oleks võinud uusi kirjutada, eks ole). Osadel inimestel on teooria, et aknatagune hall laastatud maa on ainult arvutisimulatsioon ja tegelikult on väljas kõik imeline. Osadel on lihtsalt tunne, et miskit siin ei klapi ja asjad tunduvad natuke kahtlased. No ja osad on eluga igati rahul ja ei kahtle milleski, nagu ikka.
Igatahes. Tahtsin mina vaadata, mida teised inimesed sarjast arvavad. (Ainult kaks osa on väljas ja raamatut pole ma lugenud, nii et ega ma sellest veel väga palju ei tea, aga siiani mulle meeldib.) Ja üks inimene on teinud internetti postituse, kus ta kurdab, et teda häirib see, et ta ei saa aru, kas inimesed näevad siis aknast tegelikkust või mitte. Nagu … Kulla inimene, see on kogu sarja mõte. Jah, sa said õigesti aru, millest meil siin jutt käib, tubli.
See on naljakas, sest just nii ongi. Ehk siis väike tagasivaade kadunud Liam Shaw viimasele nädalale. Kui kavatsete Picardi viimast hooaega vaadata, aga veel pole jõudnud, siis ärge edasi lugege. (Ja ei pea vist ütlema, et see pole minu kirjutatud, varastasin internetist.)
Ma tahtsin lihtsalt paranduskirja kirjutada, sest mäletan, et blogisin siin ükskord, et see sari on nii igav, et ma ei tea, kes seda vaatab. Peaks nagu komöödia olema, aga no pole naljakas. Noh, esimene hooaeg oligi kehv, aga teine … Mul ei ole sõnu. Kes komöödiat otsib, peab ilmselt jätkuvalt pettuma, kuigi see hooaeg on naljakam küll. Aga see on nii … terav. Näitab nii otse nii valusaid teemasid, nagu põlvkondadeülene trauma, pornosõltuvus, usaldus suhetes jne. Mul hetkel viis osa vaadatud ja täitsa tõsiselt, mul on vaimselt raske ühte osa järjest vaadata. Vihkan iga tegelast ka lisaks. Vanaisa meeldis alguses tegelikult, ta on äge tüüp (eriti meeldis mulle see, kui ta oma lapselapsele ütles, et naised on ka inimesed, täpselt nagu mehedki, aga see tähendab muuhulgas ka seda, et ka naised võivad lihtsalt tropid olla, mitte ei ole ainult õnnetud ohvrid), aga nüüdseks on selgunud, et ta elab veits eitusfaasis. Aga hea on ka.
Aubrey Plaza mängitud Harper meeldib mulle tegelikult väga, kuigi hirmus on hetkel seda rongiõnnetust vaadata. Aga see on see üks teema, kus ükskõik, mis valikuid ta nüüd teeb, ma ei oska seda talle isegi pahaks panna, sest need on kõik õigustatud ja tema holier-than-thou abikaasa on nii värd lihtsalt. Aga üldises plaanis on see väga lahe, kuidas alguses tunduvad kõik sellised pinnapealsed idioodid, aga loo arenedes minnakse tegelastega nii süvitsi ja näidatakse, kui mitmetahulised nad kõik tegelikult on. Tahan näha, kas seoses Jackiga võetakse grooming ka jutuks, sest tundub meganoor ja kui ta juba selles vanuses on enda jaoks teatud asjad normaliseerinud, siis karta on, et keegi on tal neid normaliseerida aidanud. Igatahes huvitav on, tahan nüüd kohe need kaks viimast osa ära vaadata, aga hästi ei julge.
Keegi palus, et kirjutaksin sarjast veel, kui olen seda rohkem vaadanud, nii et olen üht-teist kõrva taha pannud, mis silma on jäänud. Näiteks on siiani minu meelest kõige naljakam olnud see, et meil on siin apokalüptiline keskkond eks ole, seltskond, kes rändas elama raskesti ligipääsetavasse kohta jne. Ja üks neist teatas sõbrale, et tal on vaja kedagi millestki informeerida (me siin ei spoili, eks), nii et ta … Paneb iga päev kaks korda pudeliposti teele, kuniks pudeleid jätkub. Sest … Sest ilmselgelt oli ta sinna raskesti ligipääsetavasse kohta kuidagi kaasa vedanud koormatäie plastpudeleid? Sest tal oli põõsa taga peidus pudelivabrik? Ma saan aru, et siin-seal võib pudeleid veel leiduda, aga kuidas tal neid nii palju olla sai, et viska või kaks korda päevas vette? Teisi selliseid näiteid on ka, kus mis tahes suvaline asi on lihtsalt süžee teenistuses (no kuni selleni välja, et mõne tegelase iseloom muutub vastavalt sellele, milliseid iseloomuomadusi parajasti soovitud süžeeliini lükkamiseks vaja on, või et inimesi taga ajavad koerad on viisakalt kümme minutit vait ja kadunud, kui inimestel on aeg seisma jääda ja üks emotsionaalne vestlus maha pidada), aga see jäi kõige eredamalt ja totramalt silma.
Ei, krt, kui mõtlema hakkan, on see raske valik. Neil oli selline hetk ka, kus nad külastasid katastroofieelset korterit. Ja kuigi keegi ütles, et möödas on “kuus põlvkonda”, on läbi käinud ka “viissada aastat”, nii et mine võta kinni siis, kas möödas on 150 aastat või 500, aga no ikkagi, vähemalt 150. Ja kõik seal korteris oli säilinud – padjad, padjapüürid, üldse kaunis voodipesu, paberfotod jne. Rääkimata sellest, et nende majad on natuke lagunenud, mitte täiesti kokku vajunud, kuigi sellega sõltub vist kliimavöötmest palju, kui kiiresti loodus üle võtab.
Muidu on naljakas see, et Momoa on ilmselgelt mitte lihtsalt kangelane, vaid IDEAALNE kangelane. No selline, et esiteks on ta megaosav ehitaja, kes oma kätega kõik võib valmis teha. Teiseks on ta armastav abikaasa ja isa. Kolmandaks hea juht. Neljandaks on ta ka suurepärane võitleja, aga kuna ta on armastav abikaasa ja hea isa, siis ta tegelikult ei taha võidelda ja on väga õnnetu, kui ta peab seda tegema, sest ta ometi tahtis seda elu maha jätta ja uut lehte pöörata! Aga kui vaja, siis on ta kohe mõõka keerutamas, nagu treeniks iga päev. Mis ma oskan öelda, mõni lihtsalt on selline andekas. Ega mul midagi selle vastu ei olnud, eriti tore oli näha vahelduseks telerist kedagi õigesti ja hea tehnikaga ronimas näiteks, aga esimese hooaja põhjal jäi küll mulje, et kõik muu oli taustalugu, et näidata, kui äge Momoa on, sest ainus püsiv emotsioon oli, et pime Baba Voss on ikkagi iga kell ja igal alal parem ükskõik millisest nägijast.
Aga samas näiteks see, et üks lastest on debiilik, mind üldse ei häirinud, kuigi teised internetis selle üle kurdavad. Selles mõttes, et selles vanuses ongi inimesed liiga lollid ja liiga enesekindlad, mina küll olin. Ja kui ei ole, siis võivad nad ju targad ja arukad olla, aga samas pole piisavalt enesekindlad, et see arukus vaidluses selle enesekindla lolliga peale jääks (õvede teine pool siis) – või siis saab tark lihtsalt aru, et lolliga pole mõtet vaielda. Nii et mulle tundub see siin üsna usutav.
Ja üldises plaanis nautisin ma esimest hooaega ikkagi täiega. Nüüd teine hooaeg läheb ja alguses oli huvitav, aga läks väga suvaseebikaks ära, kus inimeste käitumine pole enam ei loogiline ega kooskõlas nende varem näidatud iseloomuga. Siiani veel vaatan, sest vähemalt on ilus ja mõned detailid on väga huvitavad. Näiteks kuidas pimedate ühiskonnas pole puhtus enam üldse nii oluline (ka lossides on koridoripõrandal seinte ääres rämps vedelemas), aga see, et kõik hästi lõhnaks, muutub hulga tähtsamaks (või nagu üks tegelane ütles, nothing better than the smell of sex and sound of birds singing). Või kuidas pulma organiseerida, kui abiellujate rõivastusega tähelepanu ei saa püüda. Sellised asjad on detailideni läbi mõeldud. Aga kui teise hooaja lõpp tagasi normaalsemaks ei tõmba, siis ei tea, kas viitsin ainult selle pärast kolmandat vaadata. Täna juba kerisin ühes osas igavat intsesti muudkui edasi.
P.S. Ahjaa, seda halba nalja tahaks ka ikka teha, et absent black dad’i troop sai selle sarjaga küll täiesti uuele tasemele viidud.
Kas te teate, kes on Key ja Peele? Need kaks naljakat koomikut, kes said üle maailma kuulsaks vist siis, kui nad Obamade suhtetõlkide sketši tegid, aga kelle populaarsemaid sketše näeb näiteks siit. No see pole tegelikult üldse oluline, tänane postitus on sellest, et Jordan Peele on vahepeal ka režissööriks (ja stsenaristiks jne jne) hakanud. Võiks öelda, et Get Out oli tema esimene käeharjutus, aga see vist ei ole päris õige väljend, kui võtta arvesse, et see sai Oscari (Best Original Screenplay) ja neli Academy Awardi.
Get Out on horror/thriller ja see tõesti on nii õudne, õõvastav kui ka naljakas. Muidu tunduvad õudukad mulle ainult totrad, aga see oli tõesti õudne. Ja näitlejatööd olid täiesti imelised (eriti Betty Gabriel, tema nägemine võttis mind konkreetselt värisema). Ma kardan teetasse nüüd vist mõnda aega.
Ja kuna ma siin juba olen, ütlen ka seda, et vaatasin esimest korda elus Wall.E multika ära. Ma ei olnud seda kunagi näinud, sest ma olin vist 22, kui see välja tuli, ja tundus nagu täiesti suvakas robotiasi reklaami põhjal. Tegelikult oli täiega armas – ja uskumatu, kui palju nii väheste sõnadega öelda saab. Tundub, et mul on viimasel ajal õnne olnud, olen ainult häid asju tarbima sattunud. 😀 Või siis olen ma miskipärast eriti mellow ja madalate standarditega, nii et hea lihtne lõbustada. Nüüd on siis Andor ainus, millest ma kirjutanud ei ole, aga ma ei tea, kas ma viitsingi, sest see meeldib nagunii kõigile.
Just selle postituse jaoks guugeldasin ja sain teada, et eesti keeles on mängudel pealkirjad, mitte nimed. Nii et näiteks “Alias” jutumärkides, aga samas on igati korrektne öelda jutumärkideta Aliase mäng, sest siin võime lähtuda tootenime reeglist. See osa on nüüd selge, liigume edasi.
Haha, välimuse järgi võiks vabalt meie kass olla, aga meie oma tuleb vahepeal näugumise peale kohale küll, aga saab aru, et telekas pole päris
Ehk siis postitus on sellest, et oleme siin uuel aastal vaadanud sarja nimega See ja mänginud mängu pealkirjaga “Stray”. Sirru on mänginud, mina olen vaadanud, sest ma tean, et seda tüüpi mängus ma annaksin kohe alla ja oleksin praeguseks neli korda piilunud juba internetist, kas olen midagi kahe silma vahele jätnud, aga tema mängu vaadates keskendun ainult süžeele ja see on huvitav. Nimelt jõuab üks hulkurkass kogemata linna, mida kutsutakse surnud linnaks, ja üks robot aitab tal sealt väljapääsu leida. Ainsad bioloogilised eluvormid on (vähemalt senini) väikesed … poolpõrsad/poolrobotid vist? Igatahes on nad võimelised KÕIKE sööma, sealhulgas roboteid, nii et kõik kardavad neid. Kassid maitsevad neile ka väga. Ja väljapääsu otsimise käigus saab vaikselt teada, kuhu inimesed on kadunud jne. Ma ei tea, kas see on hea mäng, minu maitse jaoks natuke liiga lineaarne, aga kui võtta seda, kui interaktiivset raamatut, on päris nunnu. Siiani vähemalt on mul väga huvitav vaadata, ja me pole isegi linna kõige madalamalt tasandilt väljas (seal on mingi traditsiooniline sci-fi teema, kus sealt ei näe tähti, näeb ainult lampe, sest vaesed inimesed on enamvähem keldrikorrusele pandud). Nüüd tahaks kohe teada, mis siis sai, sest mu armas robotkaaslane on vigase mäluga ja oli väga pikalt välja lülitatud, nii et tema fragmenteerunud mälu taastub jupikaupa ja vaevaliselt.
Aga kui selles mängus vaesed inimesed ei näe tähti, siis sarjas ei näe üldse keegi üldse midagi. Postapokalüptiline ühiskond, oli mingi hirmus haigus, kõik, kes selle üle elasid, jäid pimedaks – ja pimedatena sündisid ka nende lapsed, nii et nüüdseks on üldse nägemisest rääkiminegi pühaduseteotus. No ja nüüd järsku saab üks naine nägijatest kaksikud ja oi, mis nüüd siis kõik saama hakkab. Olin veidi skeptiline, sest siin on Jason Momoa, kes on tavaliselt selline Kalevipoeg (ilus, tugev, aga mitte ilmtingimata taibukas ega moraalne), aga tegelikult on algus väga hea olnud. Mõni tegelane on suisa väga huvitav, loodud fantaasiamaailm on huvitav (vähemalt tundub, et natuke on tõesti ka üleloomulikku elementi sees, aga ma hetkel pole päris kindel) ja tahaks kohe teada, mis edasi saab. Kuninganna näiteks on huvitav karakter. Loogika siin siis veits selline, et kuna juba mitu põlvkonda (kui õigesti aru saan, siis kuus) pole nägemismeelest kasu olnud, on ühiskonnas kõrgemale tõusnud need, kel muud meeled väga tundlikud, sh igasugu “nõiad” jms, kes suudavad teistest paremini inimeste emotsioone lugeda või väikeseid märke tähele panna. Kohe päris esimeses osas oli keegi, kes “luges” teise inimese emotsioone suhteliselt pika maa tagant, aga no ega seda me ju ei tea, kas ta seda ka õigesti tegi või mitte, nii et eks me seda veel saame alles teada, kas siin on tõesti igasugused selgeltnägijad või lihtsalt inimesed, kes usuvad, et nad on selgeltnägijad.
P.S. Miks ma teen praegu sarja- ja mängupostitusi, mitte ei kirjuta oma lõputööd? Oy vey, kust ma alustan … Varem töötasin ma Redditipostitustega, mis olid mul juba Pushshifti abil alla laetud. Nüüd vahetasin teemat ja selgus, et Pushshift migreerus detsembri alguses – aga kinnitati, et sellest kõigest pole midagi, sest ka vanemad postitused jõuavad hiljemalt 19. detsembriks uutesse serveritesse. Noh, täna on üheksas jaanuar, aga kõige vanemad postitused, millele niimoodi ligi pääseb, on neljandast novembrist. Redditi enda API töötab, aga neil pole juba mitu aastat isegi kuupäeva järgi otsimise või before/after filtreerimise võimalust ja nende ametlik vastus küsimustele selle kohta, et kuidas andmetele ligi saaks, on … et kasutage Pushshifti. 😀 Ehk siis sealt kaudu sain 972 postitust ja see on hetkel ka kõik (neil on piir ees ca tuhande kandis, lootsin sellest mingi loop-variandiga mööda saada, aga hetkel vähemalt ei näe selleks ühtki varianti). Nii et nüüd ma siin istun ja mõtlen, mida teha, küsisin juba ühe inimese käest, kas on võimalik terve subredditi datadumpi saada, eks näis, kas ja mis mulle vastatakse.
Olen siin viimasel ajal igasugu asju vaadanud, igasugu huvitavatel kaalutlustel. Näiteks “Last Night in Soho” sai vaadatud, sest keegi ütles, et siin mängib see tüdruk, kes Game of Thronesis Aryat mängib, nii et ma mõtlesin, et oh, pole teda Doctor Whost saadik näinud. Pool filmi ootasin, et millal ta siis tuleb, aga selgus, et teda polnudki. 😀 Film oli sellest hoolimata päris hea, kuigi … Ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga see oli klišeesid täis ja sellest hoolimata täiega huvitav. Ainult see jäi päriselt häirima, et peategelasel nagu ei olekski oma iseloomu, ta kogu aeg kanaldab kedagi teist, aga ehk on see osa teismeliste eneseotsingutest vms. Point siis see, et maatüdruk läheb Londonisse ja hakkab seal nägema kümnete aastate eest toimunud sündmusi. Need on üsna hirmutavad ja nägemusi ei saa usaldada ja yadda-yadda.
Notsu mainis siin artiklit selle kohta, et kui oleks võimalik kaks ajupoolkera ühendada, vormuks kohe uus ühisteadvus, mis poleks tagasi eraldumisest sugugi huvitatud. Naljakas juhus, sest ma hakkasin just vaatama sellist sarja nagu “Severance”, mis keskendub veidi sarnasele teemale, aga vastupidises suunas – Mark elab ühiskonnas, kus teatud eriti salajastes osakondades saab töötada ainult siis, kui läbid esmalt eraldamisprotsessi. Eraldamisprotsess jagab su isiksuse kaheks, nii et sinu tööväline mina ei mäleta mitte midagi oma tööajast ja vastupidi. Mis tundub selles mõttes väga õõvastav, et jah, sinu päev on selline, et sa ärkad hommikul, sõidad tööle, astud lifti, astud liftist välja, sõidad koju, naudid elu, lähed magama ja ärkad uuesti hommikul, aga kuskil on inimene (sinu teine pool), kelle KOGU ELU on see, et ta astub liftist välja, teeb tööd, astub lifti, astub liftist välja. Ja kui me räägime tavalistest ületöötajatest (meie elus on ka olnud aeg, kus pea kaks kuud järjest terve dev-ops tiim pool ajast magas töö juures ja seejärel töötas edasi, sest no oli vaja projekt valmis saada), siis nad vähemalt teavad, et nad magasid ja et nad on söönud jne. Vähemalt siin sarjas seda tunnet pole, inimesel, kes töölt lahkub, ongi järgmine teadvuse hetk siis, kui ta sinna tagasi astub (mis tähendab, et esimene hetk uues töökohas on ERITI huvitav, sest sa ei mäleta mitte midagi oma elust, oma nime jne, ja inimesed arvavad, et nad on röövitud või kloonitud või mida iganes).
See muidugi tekitab palju igasugu huvitavaid võimalusi. Mina muidugi esimese asjana mõtlesin sellele, et mõtle, kui su kontorimina leiab tööl suure armastuse, jääb rasedaks jne — ja su üksi elav või lesbist eraelumina avastab üllatusega, et ta on rase. Või noh, muidugi ka hulga hirmsamad asjad, kui sind näiteks tööl väärkoheldakse, ei tea sellest keegi midagi, sest sa ju ei mäleta. Või lihtsamalt, töötaja võib ju viis korda lahkumisavalduse esitada, kui eraelu elaja seda teha ei taha, on ikka tööl tagasi. Kuigi tahaks eeldada, et lastakse kohustuslikus korras lahti, kui töötaja ikka kontoris märatseb vms. Mis muidugi tekitab küsimuse, et töötaja seisukohast tähendaks see siis lihtsalt tema eksistentsi lõppu. St kui sa tead, et see viimane liftiastumine on nüüd tõesti see viimane teadvusehetk sinu elus, siis see peaks suht enesetaputundega olema ju. Ja kui me nüüd eeldame, et töömina ja eraelumina on veidi erinevad (sest tööminal pole eraeluminu kogemusi-mälestusi), siis kas ma tahaksin, et töömina hakkaks nüüd seda minu seisukohast päris mind kuidagi muutma (või vastupidi). Ilmselt ainult siis, kui oleks oht, et muidu on kogu mu eksistents ühel pool (ehk siis ilmselt on see töömina seisukohast ahvatlevam pakkumine).
Igatahes olen ma ainult ühe osa ära vaadanud, nii et ma ei tea veel sellest sarjast mitte midagi, aga esimene osa oli hea. Muuhulgas puudutati ka seda, et ühiskonnas on kogu see lõhestamisprotsess väga tundlik teema, sest no põhimõtteliselt on osa sinust nagu ori, kes iial elu nautida ei saa. Iseasi muidugi, et kõigil inimestel on selle jaoks omad põhjused, ka peategelasel on oma põhjus, miks ta ilmselt arvas, et see on temast kena, kui vähemalt osa temast ei pea kaheksa tundi päevas oma muud elu mäletama. Aga vaadake ja avaldage arvamust. (Nagu pildilt näha, siis see on Apple tv, aga noh, teate küll, leiab ka mujalt.)
Nagu paljudel teistel internetis, pole ka mul mitte mingit tahtmist vaadata ei Troonide mängu eellugu ega LOTRi uut sarja. Aga mitte selle pärast, et need liiga woke oleks või mis need põhjused on, mida ma kogu aeg Twitterist ja Instast näen, vaid … Ma juba Wheels of Time’i juures mõtlesin, et issand, kuidas inimesed IKKA VEEL muudkui viitsivad neid pseudokeskaja asju vahtida/lugeda. Iga asi suht sama, lihtsalt väikese lisavindiga.
No ja teiseks on mul vist mingi puue, sest ma EI SUUDA vaadata Matt Smithi ja näha midagi muud peale doktori. Kõigi lühikeste videode puhul, mis on silma jäänud, tundub mulle, et doktor mängib Daemonit. 😀 Kuigi kõik kinnitavad, et ta näitlejatöö on siin sarjas täiesti imeline (mida ma usun, ta ongi täiesti imeline näitleja). Lihtsalt ta jättis mulle Doctor Who’s nii sügava mulje, et see pitser on nüüd paigas ja seda ei nihuta.
Nii et tahtsin kohe ära öelda, et kui te mind kuskil näete (haha, nagu ma käiksin kuskil) ja ma moodsate sarjade teemal kaasa ei oska rääkida, siis ei ole asi selles, et mind häiriks see, et kõik tegelased pole valged või et naised oskavad ka rääkida. Ma lihtsalt tahaks rohkem head sci-fid ja vähem fantaasiat.
Olin sügisel megaõnnetu, sest LP, üks minu praegustest lemmikartistidest, oli veebruaris Eestisse tulemas ja nii palju realistlik olin ma küll, et sain aru, et kahekuuse beebi kõrvalt ma kontserdile ei lähe. Nii et kurvastasin ja blokeerisin enda jaoks kogu selle teema, ei kuulnud ka hiljem kuskilt, kuidas siis oli. Kuniks eile sain täiesti juhuslikult ühest teisest blogist teada, et see lükati edasi (sest koroona? või mingil muul põhjusel?) ja toimub septembri lõpus. Nii et otse loomulikult me ostsime nüüd piletid ja teeme sellest korraliku kohtingu, sest selle aja peale on titt ju kohe-kohe üheksakuune, nii et ma eeldan, et ilmselt ta käib juba kuskil tööl ja kes teab, kas enam meiegagi elab. Kolm on kohtu seadus ometigi, kui kaks plaani on pekki läinud, siis kolmas PEAB ju õnnestuma. Ja palun ärge hakake rääkima siin sellest, kuidas üheksa kuud on täpselt see vanus, kus suurem üksindusahistus tuleb, ma ei taha kuulda sellest. 😀
Näitan hoopis ta muusikat, et teie ka teaksite, KUI hea ta on, kuigi mäletan, et olen seda varemgi teinud:
Kusjuures naljakas on see, et ma mäletan selgelt, et eelmisel suurel kontserdil, kus ma käisin (Placebo, jep, aaaaaastate eest), vaatasin ma haletsusega istuvaid inimesi ja mõtlesin, kui mage on sellisele üritusele istekoht osta — et see ju ka artisti seisukohast nii nõme, tahaks ikka esinedes näha kirge ja lava ees möllamist. Ja et need inimesed on põhimõtteliselt surnud seest, lihtsalt ise ei ole sellest veel aru saanud. Nüüd mõtlen, et jumal küll, laske mul muusika nautimise ajal rahus istuda ja üks mõnus jook tellida. 😭 Eks ma olen siis surnud seest, aga ise ei ole veel aru saanud.
P.S. Tõsine sarjasoovitus. Strange New Worlds on lõpuks ometi see uus Star Trek, mis on nagu vana hea Star Trek. Või noh, vähemalt kaks esimest osa olid. Soovitan soojalt.
Pärdikute päevaraamat 