“Roheline raamat”

View this post on Instagram

Race To Award Season Reviews #25: Green Book (2018). With strong lead performances and a very well written script, this film is shaping up to be a very big hitter at the Oscars this year. However, was it's material strong enough to make it a Best Picture contender? ● Green Book follows the story of Dr. Don Shirley (Mahershala Ali), a world-class African-American pianist, who is about to embark on a concert tour in the segregated Deep South in 1962. In need of a driver and protection, Shirley recruits Tony Lip (Viggo Mortensen), a tough-talking bouncer from an Italian-American neighbourhood in the Bronx. Despite their differences, the two men soon develop an unexpected bond while confronting racism and danger on their journey. ● The film itself is actually very excellent which surprised me. I wasn't quite looking forward to seeing it at first as it looked like just another biopic, however it was thoroughly entertaining and respectful towards their story. You get to witness not only Tony Lip change as a human being, but also the uptight Dr. Shirley as the film progresses, and it becomes something of a beautiful journey to witness. Viggo Mortensen completely transforms himself for this character, and it's so hard to imagine that that's actually him under the character. It's easily one of the best performances of the year, and if the Best Actor race wasn't so tough, he'd deserve to win. Mahershala gives a strong performance as well, dealing with a singled toned yet layered character. Linda Cardellini and the supporting cast are brilliant, but these two leads truly carry the film throughout. There are some powerful moments in Green Book that truly make this story effective: moments when Dr. Shirley segregation, when he plays the piano passionately, and moments when the two protagonists just do life with one another. The characters propel this movie and make it worth seeing; the dialogue between them is golden. The score by Kris Bowers is very notable. Do I think Green Book will win Best Picture? At this rate, it might be between this and Roma. Yet while I don't think it is the best of the year, I liked this film and say it's a must watch this year. 8.5/10 – B+

A post shared by Lever Du Ciné (@leverducine) on

Vaatasin ikka selle ka ära ja mul on nii hea meel, et me seda vaatama läksime. Osaliselt tundus see kindlasti eriti hea juba selle pärast, et kui ikka kohutav sitamaitse suus on, maitseb ka tavaline vesi pärast selle mahaloputamiseks lausa imeliselt (ja tahtsin natuke Sirru ees vabandada selle eest, et ta Aquamanni vaatama vedasin), aga see oli ka niisama väga hea film.

Lühidalt öeldes on tegu päriselt toimunud sündmuste alusel valminud filmiga, kus neile sündmustele on ilmselt natuke värvi lisatud. Loo kaasautoriks on peategelase poeg, kes isa lugude põhjal filmi tahtis teha. Ja kuna peategelane on itaallane, kes ise ütles, et ta hüüdnimi on Lip (huul), sest ta oli klassi osavaim lõuapoolik, kes suutis ka musta valgeks rääkida, siis ilmselt juba need lood, mida ta poeg kuulis, olid kõik pool juurde saanud. Minu jaoks oli väga üllatav, et Don Shirley sugulased seda nii raevukalt kritiseerisid – nende põhikaebus oli, et ta polevat tegelikult sugugi oma perest ja rassist nii kaugenenud jne, aga ma olen üsna kindel, et ega Lip ka tegelikult NII harimatu ja loll ei olnud, karaktereid muudetakse ikka päris elust värvikamateks, et inimestel huvitav vaadata oleks.

View this post on Instagram

🎬 #혜진리뷰 관계에 있어 가장 중요한 것은 서로에게 갖는 존중이 아닐까? 상대방이 지금껏 살아온 방식을 또 지금을 살아가는 노력을 존중해주는 것. . . 우리 모두 각자 다른 모습, 다른 삶을 품고 있기에 그 복잡미묘한 개인의 삶을 타인이 온전하게 이해한다는 것은 애초에 불가능하고도 어려운 일 일거다. 다만, 어렴풋이 누구나의 삶에도 소중하고 지켜내고 싶은 것 그리고 아픈 구석이 있다는 것을 떠올린다면.. 저마다 그것들을 위해 다른 선택 다른 방식으로 노력하고 있을 뿐이라고 생각한다면.. 우린 누구나 서로에게 위로가 되고 용기가 되어줄 수 있다 #영화#movie#그린북#greenbook#영화리뷰#영화추천

A post shared by 💋 작가의 사생활 (@p.sunset__) on

Loo point on siis see, et väga elitistlik mustanahaline muusik Don Shirley otsustab teha ringkäigu lõunaosariikidesse, kus tema muusikal juba palju austajaid on. Häda on aga selles, et aasta on 1962, kõigest kuue aasta eest on Nat Cole seal 4000 inimesele esinedes haledalt tappa saanud, sest osadele publiku seast ei istunud see, et ta “valgete inimeste” muusikat mängis. Nii et Don Shirley mõtleb, et ole loll, aga ole kaval, ja palkab Itaalia jõmmi/turvamehe  nimega Tony Lip endale autojuhiks/ihukaitsjaks. Täiega naljakas on kusjuures see, et päris Tony Lip, kellest see lugu räägib ja kes pärast selle tööotsa tegemist tagasi ööklubisse tööle läks, jäi seal silma Francis Ford Coppolale ja Louis DiGiamole, kes talle näitlejatööd pakkusid – alustuseks kuulsas filmis “Ristiisa”, kus tal väike kõrvalroll oli, aga huvilised mäletavad teda ehk Sopranodest, kus ta oli maffiaboss Carmine Lupertazzi. Filmi tegevus õnneks toimub hulk aega varem, nii et siin saame tema rollis nähha Viggo Mortenseni, kes on ikka HULGA seksikam ja minu salaarmastus. Olen valmis isegi andestama selle, et ta “Rohelise raamatu” jaoks endale pisikese õllekõhu ette sööma pidi.

Ja nagu täitsa tõsiselt, siin filmis ei toimunud suurt midagi, aga see oli megahea film. Algas aeglaselt ja rahulikult (kestis üle kahe tunni, nii et aega neil oli), võeti aega karaktereid näidata – ja nagu road-movie’d (teekonnafilmid?) ikka, keskmes ei ole mitte niivõrd sündmused, vaid karakterite siseelu ja areng. Ja mulle meeldis see, et näidati, et kahel mustanahalisel ei ole “must olemisega” sama kogemus ainult selle pärast, et nad mõlemad juhtumisi mustanahalised on. Ja muidugi asi, mida paljud tänapäeval ära kipuvad unustama, et tollases äärmiselt rassistlikus Ameerikas, oli itaallane ka poolte inimeste arust ikkagi mingi murjan. Aga no turvamees ise oma Itaalia taustaga oli muidugi alguses parajate eelarvamustega ja pidi natuke harjuma sellega, et ta uus klient on eelkõige siiski (üsna ennasttäis, aga siiski) inimene.

“Roheline raamat” on raamat (mille autor oli Green ja sellest ka nimi), mis põhimõtteliselt tutvustab kohti, kus mustanahalisel inimesel ohutu liikuda võiks olla, sest lõunaosariikide reaalsus oli tol hetkel, et enamik hotelle/restorane jne mustanahalisi lihtsalt sisse ei lubanud. Nii et see raamat on nende teejuhiks, selle abil leitakse vajadusel turvalised peatuspaigad ja toidukohad. Noh, erinevus tänapäevast on ilmselt see, et enam ei ole vastavat raamatut. 😀 Okei, päris nii hull ei ole, aga rassistid on nad lõunaosariikides tänagi.

Aga mulle väga meeldis see, et lugu ei olnud liiga mustvalge, vastupidi, näidati üsna hästi, kui palju erinevaid värvitoone sinna vahele mahub – ja kuidas mõni inimene võib end tõrjutuna tunda ka siis, kui ta ehk suuresti ise selle eraldusjoone maha on märkinud. Või teiselt poolt, kui raske võib olla omaks saada, kui sa miskipärast enam reeglitele ei vasta, pole piisavalt valge või piisavalt must. Või kuidas vahel väikesena tunduvad asjad, nagu muusika või kirjandus võivad kõiki piire ületada.

Ja jumal hoia, see dialoog tuleks kohustuslikus korras Aquamani stsenaristidele saata, las näevad ka, kuidas kirjutamine käib. Samas, ehk teen ma Aquamanile liiga ja nende eesmärk oligi teha film, kus kõik ka sõnadeta selge on, mühatuste ja uratuste kaudu. Siin igatahes oli keel kohati suisa kaunis. Soovitan soojalt.

Free Solo (2018)

 

 

Sel sügisel näidatakse Tallinnas lausa tohutul hulgal ronimisfilme ja loomulikult üritame neid kõiki vaadata. Esimene neist oli “Free Solo”, mis oli MEGAÄGE, vähemalt ronijale. Panen siia joone vahele, sest kavatsen kohe pool filmi ära spoilerdada, sest kõigest tahaks rääkida. Kui teil plaanis seda veel vaatama minna, siis ehk on targem mitte edasi lugeda. Jätka lugemist

Imenaine (ja feminism), mõne spoileriga

Üks film, mis on ühtviisi kaklema ajanud nii MRA-d kui feministid, on kindlasti “Imenaine”, nii et otse loomulikult käisin ma seda vaatamas. MRA-d leiavad, et see, et naiskangelasega filme tehakse, viib meid kõiki hukatusse, ja samal ajal häbenevad nad seda, et ta neil erektsiooni tekitab. Feministid aga ei ole sugugi ühel meelel, on see film siis nüüd jôustav või mitte, sest ühelt poolt nagu tugev naiskangelane, aga teisalt on ta ju raseeritud ja seksikas ning seega objektistatud ja mehe pilgule mõeldud.

See viimane on minu jaoks ausalt öeldes naeruväärne. Ebavõrdsus on üks kole asi, aga kui on üks teema, kus meedia järjest “võrdsemaks” muutub, on see seksikus – mitte et naisi objektistataks vähem, aga juba ammu objektistatakse mehi ka ikka väga jõuliselt. Võtame näiteks Jason Momoa veemehena (krt, ei kõla sugugi nii hästi kui Aquaman):

mammu

Mitte ainult ei ole pool tema karakterist “ole mehelik, jõuline ja seksikas”, vaid mis torkab kohe silma, kui ta jõulisi kiharaid ülejäänud kehaga võrrelda? Mulle näiteks torkab silma, et ilmselgelt on ta rind raseeritud, sest sellisel mehel EI oleks see muidu sile nagu beebi peps.

Jah, igavesti kole, et meeste ja naiste välimusele nii karmid nõudmised on, aga need nõudmised on ühtviisi nii meestele kui ka naistele. ERITI superkangelaste puhul, kes peavadki seksikad olema – isegi Peter Parker, kes muidu on täielik nohik, digimuutub hetkega seksikaks kangelaseks, sest noh, kangelane on seksikas. Teatavate eranditega, Hulk on rohkem fetišistide mängumaa jne. Nii et see on minu meelest absurdne etteheide ja imenaise sile nahk mind ei häirinud.

Küll häiris “Imenaises” aga see tuttav äraleierdatud “äärmiselt võimeka, aga samas täiesti kogenematu naiivse naise” troop. Naine, kellel mees saab nüüd kätust kinni võtta ja talle elu õpetada. Selle käigus muidugi tema esimene sekspartner olles, Aga ka selle koha pealt ma ei vingu liigselt, sest sellega polnud üle pingutatud ja üldine suhtumine oli poistel teemal “inimestega võime me vahvalt võidelda, aga jumalad on sinu mängumaa”, nii et üldiselt tunnustati (naise kasuks olevat) erinevat võimuvahekorda jne.

Muidu oli äge film, palju tsirkust ja ainult kohati liiga suhkrune. Võib meelelahutuseks vaadata küll.

Ma põlen

Tegin eile saatusliku vea ja veetsin oma koeraga aega. Jõe ääres. Palju. Maikaga. Nii et tulemus paistab esimesel pildil. Täna üleni punane ja sügelen. Käisin hommikul esimese asjana apteegis aaloekreemi järel. Muidu polekski nii hullu, aga täna oli mu viimane töövestlus kõrgemate bossidega (reedel saab nüüd otsustatud, mida ja kus tulevik toob), nii et ilmselgelt ei saa sinna sellise näoga minna. Seega helistasin terve hommiku paanikas ilusalonge läbi, et leida mõnda, kus lavameiki tehakse, et seda vähinahka kinni katta. Te ei kujuta ette, kui raske on lambist jumestajat leida, üldiselt on need ikka ettetellimisel jne, nii et olin megarahul, kui Kristiinest ikka ühe leidsin.

Ja täiega hea töö – on küll paks meigikiht, aga ei paista oluliselt paksem kui neil piffidel, kes igapäevaselt meigituna ringi käivad. Ma manitsesin, et ma pean tagasihoidlik välja nägema, nii et ta eelkõige kattis mu parmupäevituse kinni, aga värvikasutusega hoidis end kenasti tagasi. Ja need mõned tunnid, mis mul vaja oli, püsis küll peal, mis sellest, et ma vahepeal nina nuuskasin ja sõin ning muid sihukesi jumalavallatuid asju tegin.

Ahjaa, et te jumala eest ei arvaks, et ma spordisärgiga läksin töövestlusele, hiilisin sel kiirel hommikul veel enne juuste kammimist salaja korterikaaslase sassis tuppa kleidist (ehk küll mõne staarblogija meelest persest väljatõmmatud, aga ikkagi oma!) pilti tegema, sest seal oli parem valgus. Kui vahele jään, lüüakse ilmselt hambad välja. Aga sihuke ta mul oli (hakka või peeglit pesema, jumala eest):

Nii et nüüd siis ootame. Nagu öeldud, enam ei lähe kaua, nii et eks jagan varsti teiega ka. See on natuke nagu abielu. Mitte selles mõttes, et 50% läheb aia taha (seda ilmselt ka), vaid selles mõttes, et mõlemad osapooled peavad aktiivselt valima ja mõtlema, mis just neile parim variant oleks ja millega nad oleksid valmis leppima. Mul enda jaoks on umbkaudu paika pandud, mille alusel mina valikut teen, eks näis, mida nemad arvavad.

P.S. Vaatasin “Ameerika jumalate” esimese osa ära. Natuke oli kaasajastatud, aga siiani üldiselt täitsa raamatutruu – mis pole muidugi üllatav, sest Neil Gaiman tegi sarja loomisel aktiivselt kaasa. Raamat oli selline … aeglane, aga samas kaasahaarav ja samas üsna hullumeelne. Esimene osa oli selline heas mõttes sürreaalne, tabas seda olustikku üsna hästi. Samas tahaks loota, et tempot edaspidi siiski veidi tõstetakse (mis oleks tavapärasem, üldiselt on nö sissejuhatav osa rahulikum, et kõik järje peale saaksid, enne kui gaas põhja vajutatakse). Nii et vaatan vähemalt ühe osa veel, enne kui pikemalt kirjutama hakkan. Praegu ma nii põlvili maas ei ole, kui näiteks Westworldi vaadates, aga osaliselt on asi kindlasti ka selles, et teadsin, mida oodata.

P.P.S. Päeva teadusuudis tuleb minu lemmikteadlase blogist, kus seekord räägitakse väljaheidetest. Kas sina oled kirja pannud, mitu julka su lemmikloom tavaliselt korraga väljutab?

Juhuks kui teil elu on (leeeeegion)

Lõpetage kohe ära see rabelemine ja asjade saavutamine, ei ole vaja. Pakun teile midagi hulga paremat. Uus hea sari on saabunud. Esimene osa oli megahea. Ja mitte ainult selle pärast, et seksikad hullumeelsed on just minu moos.

Expanse“’il on ka uus hooaeg. “Viikingid” alustasid uuesti (kuigi peategelane on nüüd vana ja kole). Ja kellel “Utoopia” veel vaatamata,siis see oli ka hea.

Teagi, kas tasub tööle minna järgmisel nädalal?

Kas muusikale ei saa kuidagi kinno tellida?

Ma olen rongist täiega maas, sest juba eelmisel aastal tuli välja muusikal “Hamilton“, mis räägib Alexander Hamiltoni (USA founding father, noh) elust. Ja no nagu arvata võib selle põhjal, kui palju auhindu see saanud on, on muusika suurepärane ja sõnad lausa geniaalsed. No vaadake (algab räpiga, sest noh, terve see asi on hiphopi mõjudega, aga see on ainult algus):

Ja selline “armastuslaul” siis, taas kord, NEED SÕNAD:

Ahjaa, hakkasin eile vaatama uut sarja “Westworld” (vaadake treilerit ka sealt, see on minu meelest kõige parem treiler, aga juutuubist leidsin ma ainult teisi). Sari räägib siis väga ehedatest inimrobotitest, keda inimesed lõbustuspargis muuhulgas ka lõbu pärast tappa ja vägistada saavad (sest LÕBUSTUSpark*), ja kelle loojaks on Anthony Hopkins, kes tundub seal täpselt sama hullumeelne, nagu ta igal pool tundub. Mina hakkasin seda vaatama, sest mulle meeldib Thandie Newton, aga sari tõmbab täiega endasse. Homme tuleb kolmas osa, ma tõesti ei jõua ära oodatagi seda.

Sõnaloomepostitus sai nii palju ägedat tagasisidet, et ma pean mõtlema pisut selle peale. Ma olen üldse natuke aeglane praegu, magasin 12 tundi järjest, ärkasin kell 1 ja tunnen, et varsti võiks jälle magama minna. Vähemalt saan end tõesti korralikult välja puhatud.

* Ma ise mõtlesin selle peale, et kuidas see üles ehitatud on neil. Sest tegu on siis pargiga, kuhu kõik võivad minna ja seal siis etteantud lugusid järgida. No et kohtud mehega, aitad teda “juhuslikult” ja tasuks kutsub ta sind varandust otsima, kõik on ette kirjutatud. Aga kui sa tahad, siis lased hoopis selle mehe maha, sest sul on parajasti selline tuju, ja siis on selline seiklus. Ja seal näitas ka, kuidas osad seda keset linna tegid. Aga samas on seal ka osad vanemad koos lastega, keda viidi nunnusid lugusid vaatama. Ja kuna kõik kliendid võivad alati teha, mis nad tahavad, tekib mul küsimus, kuidas vanemad hoolitsevad selle eest, et igasugused vägistajad-mõrtsukad + nende lillenuusutajatest lapsukesed kokku ei satu. Muuhulgas on seal ka robotlapsed. Et kui nüüd sinna parki mõni pedofiil lustima läheb, kust ta siis aru saab, kes seal päris ja kes robot on? Sest see võiks üks üsna õnnetu õnnetus olla …

Mõtlesin, et õpiks ennast armastama

Noh, et inimesed peaksid asju ikka tähtsuse järjekorras võtma, eks hiljem vaatame, kuidas nende teiste inimeste armastamisega on.

Tegelikult vaatasin ma seda TED-talki ja mulle meeldis selle naise jutt nii väga, eelkõige selle pärast, et ta esines väga hästi, et mõtlesin, et võiks ju mõnda ta raamatut ka lugeda, ja juhtus nii, et see raamat, mis mulle esimesena kätte sattus (loe: mille internetist tasuta sai), räägib iseenda armastamisest ja piiride seadmisest. Raamat mulle nii väga ei meeldi, sest on selline aeglane ja kõike neli korda üle korrutav, aga mõtted, mida seal korrutatakse, on iseenesest sellised, et ma täitsa usun, et depressiivsetele inimestele ongi vaja neid aeglaselt korrutada. Mõni asi tuli enda kohta ka tuttav ette, aga eriti läks mõte vvn-ile, sest siin räägib asjadest, millest tema on ka oma blogis palju rääkinud. Näiteks sellest, et paljud inimesed võtavad endale perekonnas või tutvusringkonnas abistaja rolli, kes alati kõigi jaoks olemas on, aga ise ei oska abi küsida ja peavad seda häbiväärseks, sest on oma rollis kinni. Ja et kuni sa oskad ainult anda, aga ei oska võtta, on tegelikult natuke nirusti. Eestlaste rahvuslik probleem vist, abikätt ulatada oskavad kõik, aga seda teistelt paluda uhkus ei luba.

Teine asi, millest põhjalikult juttu oli, oli see, et inimesed mõtlevad tihti, et nad peavad vastama mingitele tingimustele, enne kui nad on piisavalt head. No et nii, nagu sul peab olema piisavalt diplomeid ja oskusi, enne kui sa insenerina töötama kõlbad, peab sul ka olema piisavalt raha/haridust vms, et sa armastust väärt oleksid. Kui inimene ise ei usu näiteks, et ta on armastust väärt, siis ta lepibki mingite värdjatega. Nagu üks sõbranna mulle hiljuti ütles – “vaata, milline ma välja näen, kust ma sellise normaalse mehe saama peaksin”. Mis jätkuvalt tekitab küsimuse, et miks sa värdjaga koosolemist üksinda elamisele eelistad, aga no ma ei ole inimestest kunagi aru saanud, ju siis on pidev emotsionaalne väärkohtlemine mõne jaoks meeldivam kui liiga vaikne korter ja tühjem rahakott vms.

Siis tuli peatükk sellest, kuidas inimesed emotsioone sõltuvustega tuimestavad. Ma irvitasin ja mõtlesin, et ÜKS asi, millega mul probleeme pole, ma ju vihkan sõltuvusi, isegi kohvi ei joo enam nädala sees. Naer kestis nii kaua, kuni lugesin esimesest lõigust, et sõltuvus ei pea olema ilmtingimata alkohol, selleks võib olla ka Facebook või liigne sport. Nagu mine pekki, tädi, mida sinusugune üldse teadusest ja psühholoogiast teab! Mul ei ole probleemi, ma võiksin kasvõi KOHE lõpetada. See, et ma seda postitust squattides kirjutan, mitte toolil istudes, näitab ainult, et ma olen hea rööprähkleja, ühendan meeldiva kasulikuga. Ja see, et ma vihastasin, ei olnud kaitsereaktsioon, vaid inimeste lühinägelikkus ajabki ju närvi. Nii et istu sisse oma arvamus.

Puhh. Jätkame. Äkki mõni järgmine peatükk ei ole nii lühinägelik.

Ahhaa, põhiliselt räägib ülejäänud raamat sellest, et lisaks töötamisele ja pingutamisele on vaja ka puhata ning mängida. Kuna inimesed tihti ei tea, mis see puhkamine ja mängimine üldse on, tuuakse hulk tervislikke näiteid. Räägitakse tantsimisest, meditatsioonist, lihtsalt lollitamisest ja üldises plaanis vabamalt võtmiselt. Palju häid ja praktilisi mõtteid. Kusjuures täitsa tõsiselt, kui ma tantsima läksin, ootasin ma sealt paremat painduvust ja veidi tasakaalu jms, aga olen sealt KAHE TUNNIGA saanud selle, et ma tunnen end oma kehas vabamalt ja julgen ennast rohkem liigutada. Kasvõi mingite suvaliste soojendus- ja venitusharjutuste ajal, ma julgen nüüd teha suurema liikumisulatusega kereringe ja lihtsalt end siia-sinna raputada, sest see tundub parajasti mõnus, ilma et ma mõtleksin selle peale, et seda tehes näen ma ju totter välja (ja kui on inimesi, kelle meelest enam-vähem iga teine asi, mida sa teed või ütled, totter on, on ju lihtsam lihtsalt neist inimestest eemale hoida, selle asemel, et end pidevalt õigustada või kellegi teise rõõmuks oma käitumist muuta). See on lausa METSIKULT vabastav. Nii et soovitan soojalt mitte ainult puhata ja mängida, vaid leida selle jaoks vahepeal uusi võimalusi, eelistatult selliseid, mis sulle keerulised tunduvad ja väljakutset pakuvad, sest just need avaldavad ka kõige suuremat mõju.

Aga väga soovitama ma seda raamatut ei hakka, mis sellest, et ise selle läbi lugesin, tõesti venis teine ja kordas üsna elementaarseid asju.

P.S. Uut “Ghostbustersit” ma ei suutnudki lõpuni vaadata. Poole peal panin kinni ära ja mõtlesin, et mille jaoks seda nüüd vaja oli, maailmale see küll midagi juurde ei anna. Samas, mehed internetis vinguvad, et seal näidatakse meessoost isikuid lollidena, ja sellega ma küll nõustuda ei saa. Või noh, näidatakse küll, aga seal näidatakse KÕIKI lollidena, selles mõttes ei eristu see, kuidas mehi kujutatakse kuidagi teiste kujutamisest. Chris Hemworth on küll totu seal, aga lollakad ja imelikud on kõik.