Imenaine (ja feminism), mõne spoileriga

Üks film, mis on ühtviisi kaklema ajanud nii MRA-d kui feministid, on kindlasti “Imenaine”, nii et otse loomulikult käisin ma seda vaatamas. MRA-d leiavad, et see, et naiskangelasega filme tehakse, viib meid kõiki hukatusse, ja samal ajal häbenevad nad seda, et ta neil erektsiooni tekitab. Feministid aga ei ole sugugi ühel meelel, on see film siis nüüd jôustav või mitte, sest ühelt poolt nagu tugev naiskangelane, aga teisalt on ta ju raseeritud ja seksikas ning seega objektistatud ja mehe pilgule mõeldud.

See viimane on minu jaoks ausalt öeldes naeruväärne. Ebavõrdsus on üks kole asi, aga kui on üks teema, kus meedia järjest “võrdsemaks” muutub, on see seksikus – mitte et naisi objektistataks vähem, aga juba ammu objektistatakse mehi ka ikka väga jõuliselt. Võtame näiteks Jason Momoa veemehena (krt, ei kõla sugugi nii hästi kui Aquaman):

mammu

Mitte ainult ei ole pool tema karakterist “ole mehelik, jõuline ja seksikas”, vaid mis torkab kohe silma, kui ta jõulisi kiharaid ülejäänud kehaga võrrelda? Mulle näiteks torkab silma, et ilmselgelt on ta rind raseeritud, sest sellisel mehel EI oleks see muidu sile nagu beebi peps.

Jah, igavesti kole, et meeste ja naiste välimusele nii karmid nõudmised on, aga need nõudmised on ühtviisi nii meestele kui ka naistele. ERITI superkangelaste puhul, kes peavadki seksikad olema – isegi Peter Parker, kes muidu on täielik nohik, digimuutub hetkega seksikaks kangelaseks, sest noh, kangelane on seksikas. Teatavate eranditega, Hulk on rohkem fetišistide mängumaa jne. Nii et see on minu meelest absurdne etteheide ja imenaise sile nahk mind ei häirinud.

Küll häiris “Imenaises” aga see tuttav äraleierdatud “äärmiselt võimeka, aga samas täiesti kogenematu naiivse naise” troop. Naine, kellel mees saab nüüd kätust kinni võtta ja talle elu õpetada. Selle käigus muidugi tema esimene sekspartner olles, Aga ka selle koha pealt ma ei vingu liigselt, sest sellega polnud üle pingutatud ja üldine suhtumine oli poistel teemal “inimestega võime me vahvalt võidelda, aga jumalad on sinu mängumaa”, nii et üldiselt tunnustati (naise kasuks olevat) erinevat võimuvahekorda jne.

Muidu oli äge film, palju tsirkust ja ainult kohati liiga suhkrune. Võib meelelahutuseks vaadata küll.

Advertisements

Ma põlen

Tegin eile saatusliku vea ja veetsin oma koeraga aega. Jõe ääres. Palju. Maikaga. Nii et tulemus paistab esimesel pildil. Täna üleni punane ja sügelen. Käisin hommikul esimese asjana apteegis aaloekreemi järel. Muidu polekski nii hullu, aga täna oli mu viimane töövestlus kõrgemate bossidega (reedel saab nüüd otsustatud, mida ja kus tulevik toob), nii et ilmselgelt ei saa sinna sellise näoga minna. Seega helistasin terve hommiku paanikas ilusalonge läbi, et leida mõnda, kus lavameiki tehakse, et seda vähinahka kinni katta. Te ei kujuta ette, kui raske on lambist jumestajat leida, üldiselt on need ikka ettetellimisel jne, nii et olin megarahul, kui Kristiinest ikka ühe leidsin.

Ja täiega hea töö – on küll paks meigikiht, aga ei paista oluliselt paksem kui neil piffidel, kes igapäevaselt meigituna ringi käivad. Ma manitsesin, et ma pean tagasihoidlik välja nägema, nii et ta eelkõige kattis mu parmupäevituse kinni, aga värvikasutusega hoidis end kenasti tagasi. Ja need mõned tunnid, mis mul vaja oli, püsis küll peal, mis sellest, et ma vahepeal nina nuuskasin ja sõin ning muid sihukesi jumalavallatuid asju tegin.

Ahjaa, et te jumala eest ei arvaks, et ma spordisärgiga läksin töövestlusele, hiilisin sel kiirel hommikul veel enne juuste kammimist salaja korterikaaslase sassis tuppa kleidist (ehk küll mõne staarblogija meelest persest väljatõmmatud, aga ikkagi oma!) pilti tegema, sest seal oli parem valgus. Kui vahele jään, lüüakse ilmselt hambad välja. Aga sihuke ta mul oli (hakka või peeglit pesema, jumala eest):

Nii et nüüd siis ootame. Nagu öeldud, enam ei lähe kaua, nii et eks jagan varsti teiega ka. See on natuke nagu abielu. Mitte selles mõttes, et 50% läheb aia taha (seda ilmselt ka), vaid selles mõttes, et mõlemad osapooled peavad aktiivselt valima ja mõtlema, mis just neile parim variant oleks ja millega nad oleksid valmis leppima. Mul enda jaoks on umbkaudu paika pandud, mille alusel mina valikut teen, eks näis, mida nemad arvavad.

P.S. Vaatasin “Ameerika jumalate” esimese osa ära. Natuke oli kaasajastatud, aga siiani üldiselt täitsa raamatutruu – mis pole muidugi üllatav, sest Neil Gaiman tegi sarja loomisel aktiivselt kaasa. Raamat oli selline … aeglane, aga samas kaasahaarav ja samas üsna hullumeelne. Esimene osa oli selline heas mõttes sürreaalne, tabas seda olustikku üsna hästi. Samas tahaks loota, et tempot edaspidi siiski veidi tõstetakse (mis oleks tavapärasem, üldiselt on nö sissejuhatav osa rahulikum, et kõik järje peale saaksid, enne kui gaas põhja vajutatakse). Nii et vaatan vähemalt ühe osa veel, enne kui pikemalt kirjutama hakkan. Praegu ma nii põlvili maas ei ole, kui näiteks Westworldi vaadates, aga osaliselt on asi kindlasti ka selles, et teadsin, mida oodata.

P.P.S. Päeva teadusuudis tuleb minu lemmikteadlase blogist, kus seekord räägitakse väljaheidetest. Kas sina oled kirja pannud, mitu julka su lemmikloom tavaliselt korraga väljutab?

Juhuks kui teil elu on (leeeeegion)

Lõpetage kohe ära see rabelemine ja asjade saavutamine, ei ole vaja. Pakun teile midagi hulga paremat. Uus hea sari on saabunud. Esimene osa oli megahea. Ja mitte ainult selle pärast, et seksikad hullumeelsed on just minu moos.

Expanse“’il on ka uus hooaeg. “Viikingid” alustasid uuesti (kuigi peategelane on nüüd vana ja kole). Ja kellel “Utoopia” veel vaatamata,siis see oli ka hea.

Teagi, kas tasub tööle minna järgmisel nädalal?

Kas muusikale ei saa kuidagi kinno tellida?

Ma olen rongist täiega maas, sest juba eelmisel aastal tuli välja muusikal “Hamilton“, mis räägib Alexander Hamiltoni (USA founding father, noh) elust. Ja no nagu arvata võib selle põhjal, kui palju auhindu see saanud on, on muusika suurepärane ja sõnad lausa geniaalsed. No vaadake (algab räpiga, sest noh, terve see asi on hiphopi mõjudega, aga see on ainult algus):

Ja selline “armastuslaul” siis, taas kord, NEED SÕNAD:

Ahjaa, hakkasin eile vaatama uut sarja “Westworld” (vaadake treilerit ka sealt, see on minu meelest kõige parem treiler, aga juutuubist leidsin ma ainult teisi). Sari räägib siis väga ehedatest inimrobotitest, keda inimesed lõbustuspargis muuhulgas ka lõbu pärast tappa ja vägistada saavad (sest LÕBUSTUSpark*), ja kelle loojaks on Anthony Hopkins, kes tundub seal täpselt sama hullumeelne, nagu ta igal pool tundub. Mina hakkasin seda vaatama, sest mulle meeldib Thandie Newton, aga sari tõmbab täiega endasse. Homme tuleb kolmas osa, ma tõesti ei jõua ära oodatagi seda.

Sõnaloomepostitus sai nii palju ägedat tagasisidet, et ma pean mõtlema pisut selle peale. Ma olen üldse natuke aeglane praegu, magasin 12 tundi järjest, ärkasin kell 1 ja tunnen, et varsti võiks jälle magama minna. Vähemalt saan end tõesti korralikult välja puhatud.

* Ma ise mõtlesin selle peale, et kuidas see üles ehitatud on neil. Sest tegu on siis pargiga, kuhu kõik võivad minna ja seal siis etteantud lugusid järgida. No et kohtud mehega, aitad teda “juhuslikult” ja tasuks kutsub ta sind varandust otsima, kõik on ette kirjutatud. Aga kui sa tahad, siis lased hoopis selle mehe maha, sest sul on parajasti selline tuju, ja siis on selline seiklus. Ja seal näitas ka, kuidas osad seda keset linna tegid. Aga samas on seal ka osad vanemad koos lastega, keda viidi nunnusid lugusid vaatama. Ja kuna kõik kliendid võivad alati teha, mis nad tahavad, tekib mul küsimus, kuidas vanemad hoolitsevad selle eest, et igasugused vägistajad-mõrtsukad + nende lillenuusutajatest lapsukesed kokku ei satu. Muuhulgas on seal ka robotlapsed. Et kui nüüd sinna parki mõni pedofiil lustima läheb, kust ta siis aru saab, kes seal päris ja kes robot on? Sest see võiks üks üsna õnnetu õnnetus olla …

Mõtlesin, et õpiks ennast armastama

Noh, et inimesed peaksid asju ikka tähtsuse järjekorras võtma, eks hiljem vaatame, kuidas nende teiste inimeste armastamisega on.

Tegelikult vaatasin ma seda TED-talki ja mulle meeldis selle naise jutt nii väga, eelkõige selle pärast, et ta esines väga hästi, et mõtlesin, et võiks ju mõnda ta raamatut ka lugeda, ja juhtus nii, et see raamat, mis mulle esimesena kätte sattus (loe: mille internetist tasuta sai), räägib iseenda armastamisest ja piiride seadmisest. Raamat mulle nii väga ei meeldi, sest on selline aeglane ja kõike neli korda üle korrutav, aga mõtted, mida seal korrutatakse, on iseenesest sellised, et ma täitsa usun, et depressiivsetele inimestele ongi vaja neid aeglaselt korrutada. Mõni asi tuli enda kohta ka tuttav ette, aga eriti läks mõte vvn-ile, sest siin räägib asjadest, millest tema on ka oma blogis palju rääkinud. Näiteks sellest, et paljud inimesed võtavad endale perekonnas või tutvusringkonnas abistaja rolli, kes alati kõigi jaoks olemas on, aga ise ei oska abi küsida ja peavad seda häbiväärseks, sest on oma rollis kinni. Ja et kuni sa oskad ainult anda, aga ei oska võtta, on tegelikult natuke nirusti. Eestlaste rahvuslik probleem vist, abikätt ulatada oskavad kõik, aga seda teistelt paluda uhkus ei luba.

Teine asi, millest põhjalikult juttu oli, oli see, et inimesed mõtlevad tihti, et nad peavad vastama mingitele tingimustele, enne kui nad on piisavalt head. No et nii, nagu sul peab olema piisavalt diplomeid ja oskusi, enne kui sa insenerina töötama kõlbad, peab sul ka olema piisavalt raha/haridust vms, et sa armastust väärt oleksid. Kui inimene ise ei usu näiteks, et ta on armastust väärt, siis ta lepibki mingite värdjatega. Nagu üks sõbranna mulle hiljuti ütles – “vaata, milline ma välja näen, kust ma sellise normaalse mehe saama peaksin”. Mis jätkuvalt tekitab küsimuse, et miks sa värdjaga koosolemist üksinda elamisele eelistad, aga no ma ei ole inimestest kunagi aru saanud, ju siis on pidev emotsionaalne väärkohtlemine mõne jaoks meeldivam kui liiga vaikne korter ja tühjem rahakott vms.

Siis tuli peatükk sellest, kuidas inimesed emotsioone sõltuvustega tuimestavad. Ma irvitasin ja mõtlesin, et ÜKS asi, millega mul probleeme pole, ma ju vihkan sõltuvusi, isegi kohvi ei joo enam nädala sees. Naer kestis nii kaua, kuni lugesin esimesest lõigust, et sõltuvus ei pea olema ilmtingimata alkohol, selleks võib olla ka Facebook või liigne sport. Nagu mine pekki, tädi, mida sinusugune üldse teadusest ja psühholoogiast teab! Mul ei ole probleemi, ma võiksin kasvõi KOHE lõpetada. See, et ma seda postitust squattides kirjutan, mitte toolil istudes, näitab ainult, et ma olen hea rööprähkleja, ühendan meeldiva kasulikuga. Ja see, et ma vihastasin, ei olnud kaitsereaktsioon, vaid inimeste lühinägelikkus ajabki ju närvi. Nii et istu sisse oma arvamus.

Puhh. Jätkame. Äkki mõni järgmine peatükk ei ole nii lühinägelik.

Ahhaa, põhiliselt räägib ülejäänud raamat sellest, et lisaks töötamisele ja pingutamisele on vaja ka puhata ning mängida. Kuna inimesed tihti ei tea, mis see puhkamine ja mängimine üldse on, tuuakse hulk tervislikke näiteid. Räägitakse tantsimisest, meditatsioonist, lihtsalt lollitamisest ja üldises plaanis vabamalt võtmiselt. Palju häid ja praktilisi mõtteid. Kusjuures täitsa tõsiselt, kui ma tantsima läksin, ootasin ma sealt paremat painduvust ja veidi tasakaalu jms, aga olen sealt KAHE TUNNIGA saanud selle, et ma tunnen end oma kehas vabamalt ja julgen ennast rohkem liigutada. Kasvõi mingite suvaliste soojendus- ja venitusharjutuste ajal, ma julgen nüüd teha suurema liikumisulatusega kereringe ja lihtsalt end siia-sinna raputada, sest see tundub parajasti mõnus, ilma et ma mõtleksin selle peale, et seda tehes näen ma ju totter välja (ja kui on inimesi, kelle meelest enam-vähem iga teine asi, mida sa teed või ütled, totter on, on ju lihtsam lihtsalt neist inimestest eemale hoida, selle asemel, et end pidevalt õigustada või kellegi teise rõõmuks oma käitumist muuta). See on lausa METSIKULT vabastav. Nii et soovitan soojalt mitte ainult puhata ja mängida, vaid leida selle jaoks vahepeal uusi võimalusi, eelistatult selliseid, mis sulle keerulised tunduvad ja väljakutset pakuvad, sest just need avaldavad ka kõige suuremat mõju.

Aga väga soovitama ma seda raamatut ei hakka, mis sellest, et ise selle läbi lugesin, tõesti venis teine ja kordas üsna elementaarseid asju.

P.S. Uut “Ghostbustersit” ma ei suutnudki lõpuni vaadata. Poole peal panin kinni ära ja mõtlesin, et mille jaoks seda nüüd vaja oli, maailmale see küll midagi juurde ei anna. Samas, mehed internetis vinguvad, et seal näidatakse meessoost isikuid lollidena, ja sellega ma küll nõustuda ei saa. Või noh, näidatakse küll, aga seal näidatakse KÕIKI lollidena, selles mõttes ei eristu see, kuidas mehi kujutatakse kuidagi teiste kujutamisest. Chris Hemworth on küll totu seal, aga lollakad ja imelikud on kõik.

Aga ma ei ole ju rahulik

trikonasana-final-1-markup

Mine heaga ja tee endale üks suur tass kohvi, sest sellest tuleb üks pikk postitus. Hommik ka, sa oled selle ära teeninud, terve nädal on vaja üle elada.  Jätka lugemist

Stranger things

pilt1

Hakkasin uut sarja vaatama ja olen TÄIESTI võlutud. Vaatasin eile õhtul kolm osa järjest (venitades, nii et lõpuks paindusin nagu priimabaleriin), kuni uni mu murdis. Täna ei jõudnudki vaatamiseni, sest käisin rattaga sõitmas ja siis pidin trenniblogile postitust kirjutama, aga no nii kripeldab juba. Kahjuks ei ole valikut, kes tahab homme kaua üleval olla, peab täna vara magama minema, ütleb Rentsi isiklik vanasõna.

Aga sari on paeluv. Peategelasteks on lapsed, kes mängivad kõik väga hästi. Lausa suurepärane näitlejatöö ja ma ei pane siia isegi “laste kohta” lõppu, lihtsalt ongi hea töö. Teemaks siis see, et pisikeses linnakeses juhtuvad väga imelikud lood, asjaga on seotud üks koletis ja üks kahtlane tegelane ja samal ajal tahaks noored teismelised lihtsalt keppi ja nende nooremad õed-vennad lihtsalt rattaga ringi kimada, nagu ikka. Üle hulga aja selline sari, et hästi ei taha kohe pärast vaatamist magamagi minna – ja üldse ei taha magama minna, kui mitu osa veel vaatamata. 😀

Kui te minu sõnu ei usu, siis ka mu treener ja kolleeg ja üks mu bestikas (näete, kokku kolm inimest juba) on oma kvaliteedimärgi asjale peale pannud ja öelnud, et terve hooaeg on mega. Soovitan soojalt.

pilt2

Stranger Things

  • Kategooriad