movies

Asum (jah, nagu Isaac Asimovi asum)

Juhuks kui te ei ole märganud, siis vana sci-fi jaoks on hea aasta. “Düünist” tehti film ja reedel hakkas Apple TV “Asumi” sarja näitama.

Kusjuures ma olen teiega täiesti aus. Ma olen raamatuid lugenud küll, aga nii lapsena, et mäletan ainult, et meeldis, mitte seda, millest seal juttu oli. 😀 Veel hullem, oma lapseajuga jätsin ma KOGU SAAGAST meelde ainult selle, et kuna seal oli tegelane nimega härra Munn, oli seal ka ÜLINALJAKAS (jah, mul oli juba lapsena 13aastase poisi huumorimeel) lause, mis kõlas umbes nii:”Härra Munn oli laua taga ehmunult kössi vajunud.” Kõik. Mul ei ole õrna aimugi, kes see härra on, kas ta on hea või halb tegelane, kas ta on üldse oluline tüüp või kõrvaltegelane jne. Nii et vahtisin esimest osa suu ammuli, ilma igasuguse eelteadmisega.

Redditis kurdeti kahe esimese episoodi põhjal, et polevat raamatuga palju ühist peale selle, et tegelastel on samad nimed — vabalt võib olla, ma ju ei tea. Aga seda tean esimese osa põhjal küll öelda, et ilus oli ja põnev ka, nii et minu ootused edasiseks on üsna kõrgel. Soovitan küll pilk peale visata.

Treilku kõhklejatele:

anna kannatust · movies

Rõõmus ja rõõsa

Kuna oleme jõudnud konsensusele, et minusugune tohib kirjutada ainult ilusatest asjadest, siis tahtsin rääkida sellest, mis ma reedel tegin, aga ei tea, kas ikka julgen. Oleme vist jõudnud sellesse punkti, et kui kirjutan, et käisin restoranis ja mulle väga maitses, siis solvan inimesi, kes teevad kodus süüa, ja vihjan, et nad ei oska süüa teha? St ma võiksin siia ekstra kirja panna, et see postitus ei ole mõeldud kuidagi inimeste pihta, kes eelistavad kodus süüa, aga see vist ei loeks nagunii, eks? Lisaks on üldse äärmiselt privileegipime kirjeldada restoranikülastust olukorras, kus mõned seda endale lubada ei saa. Okei, pole võrreldavad olukorrad, sest tänane postitus POLE valminud vastusena küsimusele, miks ma ometi kodus ei söönud. Ning restoranis ma käisin ja hea see kahtlemata oli – kuigi ma mitte kuidagi ei taha sellega väita, et mõni teist ei võiks kodus TÄPSELT sama hästi või isegi paremini süüa teha, MINA lihtsalt ei oska. Teine asi, mida me Cyrusega kumbki ei oska, on üllatustega nn “õige hetkeni” ootamine – millal iganes ühel meist sünnipäev või muu tähtpäev on, anname me alati kingituse varem kätte, sest, noh, ise tahaks ka ju alati kingitusi ikka varem kätte saada. Nii et tähistasime reedel Sirru sünnipäeva, mis sellest, et see on tegelikult alles järgmisel nädalal. Ta on viimasel ajal jälle rohkem kitarrimänguga tegelenud ja osa kingitusest oli sellega seotud, nii et sai juba nädalavahetusel uusi asju näppida.

Igatahes käisime selles restoranis juba teist korda ja jäime juba teist korda väga rahule. Vaatan internetist, et neil ei ole a la carte menüüd kodulehel üleval, miskipärast on sushimenüü kaks korda saanud, aga neil on selline süsteem, et neil on nö peakoka menüü ja siis “lihtsam menüü”. Kuna seal uhkemas menüüs on peamiselt mereandidega asjad, millest ma ei ole hetkel huvitatud, siis oleme me kogu aeg neid “lihtsamaid asju” tellinud, eelmine kord oli mul mingi pasta kukeseentega ja seekord siis lihtsalt ravioolid. Ja täitsa tõsiselt, ma ei ole kuskil nii häid ravioole saanud. Ma ei ole muidugi eriti pirtsakas, minu kohale meelitamiseks piisab suvel juba sellest, et menüüs on rohkem kui ühte sorti jääkohvi, aga toit on seal ikka väga hea. Cyrusele meeldib väga see, et ka lihtsalt hamburgerit tehes küsivad nad, kui palju sa liha küpsetada soovid, ja tõesti ARVESTAVAD sinu soovidega.

Esimesel pildil on minu eelroog, see sai oli põhimõtteliselt brioche ning need maitsed olid seal kuidagi väga hästi tasakaalus, st mesi ja viigimarjad sobisid soolasemate asjadega suurepäraselt kokku. Nii et kui te Lasnamäele satute ja midagi head otsite, siis julgen soovitada. Iseasi, et pool nende sortimendist tundub sushi või mereandidega seotud olevat ja selle kohta ei oska ma mitte midagi öelda.

Ahjaa, ma ei osanud oodatagi, et inimesed NII aktiivselt mu voodielule kaasa elavad. Kui panin pildi selle kohta, et panime mööblit kokku, küsisid inimesed, kas me oleme lõpuks ometi voodi kätte saanud. 😁 Tegelikult siiski mitte. Otsustasin juuni lõpus veel natuke kannatada, sest teine koht, kuhu oleksime muidu oma raha viinud, ütles ausalt, et praegu on kõigil see probleem, et kui Eestist väljastpoolt tellida, ei saa mitte keegi garanteerida, millal kaup päriselt kohale jõuab. Võid vihaseid kirju kuskile Sloveeniasse või Poola saata, aga sellest ei pruugi midagi kasu olla. Nii et nende soovitus oli leida sel juhul igatahes midagi, mis on hetkel kohapeal olemas, mis on muidugi mõistlik. Aga see ainus voodi, mis mulle nende juures meeldis JA kohe olemas oli, on ainult kokkupakituna laos ja välja seda enam ei panda, sest tootmisest on see maas, nii et see oleks natuke põrsa kotis ostmine. Nii et otsustasin, et ootan selle kuu saadetise veel ära, kui sellega ka veel ei saabu see kauaoodatud ja kaunikene, eks siis ostan teise. Eile saime lihtsalt raamaturiiuli:

Arvestades seda, et meil seni olid raamatud ühes toas kastides maas, oli seegi paras edasiminek siin elus. Seda enam, et raamatuid lahti pakkides leidsin üles kaks paari kadunud päikeseprille ja oma ihupiima. Ei läinud poolt aastatki.

Kirjutaksin lisaks sellest ka, et “Isa” Anthony Hopkinsiga peaosas oli nii ilus, aga nii valus, aga see vist ei lähe roosamannavahuse elu kuvandiga piisavalt kokku, nii et ütlen hästi lühidalt. See on lugu sellest, kuidas mees Alzheimeri tõve tõttu hääbub. Või vähemalt hääbub tema minapilt. Tahtsin automaatselt öelda, et “vaikselt”, aga tegelikult võitleb ta kaduvate kildudega vägagi raevukalt ja väga veenvalt. Konkreetselt iga inimese näitlejatöö on suurepärane. Kui ei ole tugeva närvikavaga, ärge vaadake, aga film on hea. Lihtsalt … Pisarateta seda ei vaata. Isegi minusugune külma südamega mõrd pisardas lõpuks igasuguse häbitundeta ja Cyrusel oli ilmselgelt klomp kurgus.

anna kannatust · movies

Teie küll usaldaksite mind, eks?

Võib-olla tahtis seltskonda, võib-olla tahtis AC alla jahedasse

Tahaksin alustada seda postitust kinnitusega, et ma olen TEGELIKULT hea loomaomanik. Mis kõlab alati veits kahtlaselt, no umbes nagu see, kui keegi hakkab lambist kinnitama, et tal küll pole probleemi tööl joomise või alaealiste tütarlastega. Aga no ütleme nii, et erinevalt mõnest teisest blogijast pole ükski mu lemmikloom unarusse jätmisest maha surnud, ära söödud või lihtsalt kaotsi läinud*. Ja sellest hoolimata on see kass otsustanud, et kui Cyrus annab talle süüa (tõsi, 99% ajast, sest see on tema kass), siis asub ta kohe sööma, aga kui mina panen talle TÄPSELT SAMA toidu kaussi, tuleb seda enne kahtlustavalt jõllitada, kuni Sirru tuleb küsima, kas ma ikka kausi pesin puhtaks (kelleks te mind peate?) ja kas ma tegin konservi ikka piisavalt pisikesteks tükkideks (mingi hotell on see teie arust v?).

Ma üritasin talle selgitada, et MÕNE blogija kassid rebivad hammastega tooreid hamstreid tükkideks, äkki võtab end ikka kokku ja saab pehmest konservist jagu, aga ei midagi. Andsingi järele ja tegin lusikaga väiksemateks tükkideks nagu titele. Täna andsin talle jupi enda krabipulka, isegi seda vahtis, nagu ma oleksin üritanud talle mürki pakkuda. Nagu sina küll võtaksid krabipulka, kui ma pakuksin, eks?

Ja hoopis teisest teemast rääkides, siis Loki on päris vahva. Kartsin, et tuleb selline “detektiivisari”, nagu Lucifer (mis oli koomiksiga ikka VÄGA lõdvalt seotud ja jäi sellisel kujul minu jaoks natuke pehmoks), aga tundub, et siin on ikka midagi põnevamat peidus. Ja lõpuks ometi midagi, kus vist ei ole ülitumedat kurba taustalugu, vaid lihtsalt selline huvitav meelelahutus. Eks nad saavad suht vabalt möllata ka, kohe öeldi ära, et see pole see “õige” ajajoon, nii et ju kogu see nali ühel hetkel ära nullitakse. Kui tahate suveks lihtsat meelelahutust, siis … siin see on.

* Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, tuleb öelda, et tegelikult varases teismeeas läks mul isane kass mitmeks nädalaks kaduma, siis leidsin ta üles ja … siis jäi ta tiineks. Nii et mul pole õrna aimugi, kas arvasin ekslikult, et mu emane kass on isane, või mitte ei leidnud enda kassi üles, vaid varastasin kogemata kellegi teise sama välimusega teisest soost kassi.

art · movies

Lahe olemine on nagu täiskohaga töö

View this post on Instagram

selfie of the year award goes to..😂

A post shared by TOMM¥ €A$H (@tommycashworld) on

Märkasin just, et minu hiljuti isaks saanud sõber poseerib Facebooki profiilipildil uhkelt kutsikaga. Ja ma ei halvustanud siin praegu lapsi ega midagi, ta lihtsalt on juhuslikult otsustanud pärast lapsesaamist pilti vahetada, aga ei ole pildil mitte oma lapsega, vaid koeraga. 😀 Loodetavasti ikka lihtsalt lapse privaatsuse kaitsmine, mitte “näitame meie pere ilusaimat uut liiget”. Aga no eks need tited lähevad ka paari kuuga ilusamaks, ei ole igavesti nagu krimpsus ploomid. Koer on armas ka.

Igatahes kulutasin KOLM kuradima tundi, et leida selline kujundus, millel oleks jätkuvalt olemas paremal nähtavad jubinad (sest ma tahan, et need just külje peal oleksid, sest ma TAHAN) ning lisaks oleks päisepilt, mis pole MEGAsuur, aga siiski eksisteeriv. Siis leidsin uue päisepildi, mis mulle väga meeldis. Siis avastasin, et hoolimata sellest, et see pilt on 11 aastat vana, on see siiski autoriõigustega kaitstud, nii et viisaka inimesena kirjutasin autorile ja uurisin, kas võin seda kasutada, sest noh, mõnel inimesel on selle koha pealt tugevad põhimõtted ja ei tahtnud, et ta tunneks, et tema tagant varastatakse. Nii et nii kauaks, kuni ta vastab või kuni ma midagi lahedamat leian või kuni Kaaren mulle oma mehest pildi saadab, jääb esialgu selline (see on creative commons).

Mulle tegelikult meeldis see eelmine kujundus ka, aga seal on tõesti see, et selleks, et ta mõjus oleks, peaks see pilt ka väga lahe olema, mitte lihtsalt meh. Ja praegune meeldib mulle ühtviisi nii telefonist kui ka arvutiekraanilt, nii et hetkel olen rahul. Katsetasin korra isegi pulmablogi fonti – kaunis roosas kalligraafilises kirjas pealkirjad, kommentaaride arv südamekeste sees. Eriti kena irooniline koosmõju oleks blogidraamade korral. No kui sellises kirjas oleks näiteks pealkiri teemal “Hüppa putsi, konkureeriv blogija!” Aga kuna elu on näidanud, et teised ei hinda mu peent metatasandi huumorit sugugi nii väga, kui ma ise, säästsin teid seekord, ainult omaette kõkutasin natukene.

Nii et nüüd jääb esialgu nii, ma ei jaksa rohkem aega kulutada. Kui ma peaksin mingi ime läbi kunagi veel siiski puhkusele saama ja peaks õnnestuma mõne teise ime läbi äge pilt teha, eks siis vaatab, kumma kujundusega ta paremini sobib.

P.S. Eeldasin, et Raised by Wolves on järjekordne klišee teemal “vaadake, android on nii armas emme – või kas ikka on???”, aga tegelikult olid esimesed osad väga head. Soovitan.

movies

Cobra Kai

Minu viimase aja parim avastus, täiesti uskumatu, et ma varem selle peale sattunud polnud. Kas te Karate Kidi mäletate? Seda originaali? Noh, nad on nüüd suureks kasvanud, aga ikka veel vihkavad teineteist. Ja üks on end suht põhja joonud. Ja noh, nagu päris elus nii tihti juhtub, vahet pole, kui lahe sa gümnaasiumis olid, täiskasvanuiga lööb sulle ikka rusikaga näkku.

Kes oskas arvata, et loomulikult hakkab keegi kedagi treenima, võib küpsise võtta. Ainult et eelmise filmi antikangelane on nüüd … mitte eriti kangelane, aga vähemalt peategelane. Ja nii palju lolle nalju, et teisipidi hea. Vähemalt esimene hooaeg. Ja see on imeline, et nad suutsid samad näitlejad sellesse projekti kaasata – muide, karate kid sündis tegelikult 1961. Mis tähendab, et juba esimeses filmis oli ta tegelikult 23, nägi lihtsalt noor välja. Ja no praegu ei näe ta kohe kuidagi välja, nagu oleks kohe 60. sünnipäev kukkumas, väga hästi säilinud. Iial ei pakuks, et ta tegelikult William Zabkast vanem on.

Ah, mis ma ikka seletan, vaadake treilerit:

movies

Nähtamatu elu

Erinevalt minust on mu väikevend kultuurne inimene. Nii et kui ta soovitas mul tungivalt kinno minna, sest “Nähtamatu elu” olevat ikka väga hea film, võtsin teda kuulda ja läksin.

Oli küll hea, aga üsna depressiivne ka. Mida oli muidugi oodata, naiste elu 1950. aastate Brasiilias. Tegu siis kahe õega, kes on lähedased, aga elavad väga erinevat elu, mistõttu nad ühel hetkel omavahelise kontakti aastateks kaotavad. Noh, mitte ainult selle tõttu, eks siin ole paari tõpra käsi ka mängus, aga no umbes nii.

Paari päeva eest sattusin lugema mingit Rihanna tsitaati, kus ta ütles, et tema vanaema ütles talle, et naine peaks valima mehe, kes armastab teda rohkem kui tema meest, sest naised pühenduvad sisemisest sunnist ka siis, kui ei armasta 100%, aga mehed on juba kord sellise loomuga, et isegi kui nad sind armastavad (või vähemalt ise usuvad, et armastavad), on neil väga raske kompromissile minna. Lugesin ja pööritasin silmi, absurdne jutt. Nüüd vaatasin seda filmi aastatest, mis ilmselt on ka Rihanna vanaema noorusaastad ja vähemalt selles mõttes sarnased kultuurilised olud (Barbados vs Rio de Janeiro), ning sain aru. Mehed, kes konkreetselt häbenevad seda, et nende naistel on huvid ka väljaspool kodu. Naised, kes on oma meeste varjud. Naised, kes leiavad, et ainus võimalus iseseisvuse säilitamiseks on üksinda elamine. Lapsed, keda armastatakse, aga kelle olemasolu tähendab automaatselt, et pea kõik uksed eneseteostusega seotud tulevikuks on suletud.

View this post on Instagram

【#院線介紹:《被遺忘的人生》】 推薦指數:⁣⁣⁣⁣ ★ ★ ★ ★ ★ (想了一週,又再度改版了,三心兩意🥳) –⁣ 關於巴西電影,我們沒有太多主流管道接觸(今年會有 #中央車站 數位修復版上映,敬請期待!),這部代表巴西參加奧斯卡最佳外語片的電影,是近期不能錯過的好片。⁣ ⁣ 故事講述1950年代的巴西,一對被家庭作弄(不是命運)、因而分離一輩子的姐妹,最後在遺憾中得知真相。這部圍繞親情的電影,用唯美的畫面控訴了傳統社會對女性的箝制、剝奪,無論是性、愛情、家庭,都試圖讓女人在框架中安份守己。⁣ 尤莉絲和姬達的姊妹情深,因為父親而撕裂。巨大的謊言拉扯了兩姐妹的一生,使其終身無法見面。兩人的信件被父親、先生所藏匿,造成他們的心意被阻斷。而尤莉絲的婚姻,只因父母之言便決定一生。⁣ 這是一部女性主義電影,這無需否認。姬達被質疑沒有母愛,產後竟去舞廳跳舞;尤莉絲考上音樂學校榜首,卻被質疑為何不照顧小孩。姬達被父親以「未婚懷孕有辱門風」而趕出家門;尤莉絲則在新婚之夜成了丈夫洩慾的對象。這些畫面有幾分唯美,就有幾分憤恨,那些纏饒在他們一生的、男性主導的生活,成了一個個被遺忘的人生,這些人生可能就是我們的阿祖、阿嬤、媽媽,甚至是現代女性身上。⁣ 我無意解釋太多,一句姬達的話便足以,她說:「家,無關血緣。愛,是最重要的。」這位後來與菲洛互相扶持的姬達,深深體會到,家若是以血緣束縛著、彼此傷害,便不成家。被趕出家的她,得到一個更加可貴的家,這亦是對傳統家庭,最深刻的諷刺了。⁣ P.S 畫面簡直美到不可理喻⁣ ⁣ #InvisibleLife #AVidaInvisível #被遺忘的人生⁣ #Carolduarte #JuliaStockler #KarimAïnouz #Brazil⁣ #Movie #映画 #電影 #Filme⁣ #Cannesfilmfestival #Oscars⁣ #BestInternationalFeatureFilm⁣ #Feminist #Feministfilm #映画好きな人と繋がりたい

A post shared by ★彡魔法少女の電影紹介所⁣☆彡 (@mahoushoujojo) on

Nii palju asju on täna paremad. Ja nii palju on siiski inimesi, kellel üks nooruses tehtud vale valik on rikkunud kogu elu. Valesse inimesse armumine enda soovidest minnalaskmise hinnaga. Kõik need muud otsused, mida 18-aastased teevad, olles ise alles õppinud kingapaelu siduma.

Hetkel mängitakse seda nii Tartu Elektriteatris kui ka Tallinnas Artises. Minge ja vaadake. Palju imelikke seksistseene on ka. Ja ühe mehe full frontal muidugi, ilma selleta ei ole tänapäeval ju väärtfilm.

P.S. On veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et kinno läksin. Nägin seal ühe teise filmi treilerit. Ametlikult on see thriller, aga kogu kirjeldus oli nii absurdne, et kõlab rohkem nagu komöödia. Nimelt isoleeritakse üheksa suurepärast tõlkijat luksuskeldrisse uut romaani tõlkima. Kambas, st nad ei tööta erinevate peatükkide kallal, vaid kõik koos teevad kõike. Ilma telefoniühenduse ja internetita (vähemalt tänapäeval saaksid kõik tõlkijad selle peale ühise närvivapustuse ja teostaksid seppuku). Aga võta näpust, 10 esimest lehekülge siiski kuidagi lekib ja nüüd on vaja teada saada, kes need lekitas. Treiler on juba nii naljakas, et kogun ilmselt oma tõlkijatest sõbrad-sõbrannad kokku ja lähme koos kinno:

Tõlkijad
movies

Santa Clarita Dieet + Picard

Täiesti juhuslikult sattusin sellise sarja peale. Ma ei ole mitte kunagi eriline Drew Barrymore’i fänn olnud, sellised imelikud natuke lääged kummalised asjad. Aga see sari on päris äge – selline absurdihuumor teemal “oi, emme on zombie”. Kergelt lollakas, aga samas naljakas ka, hästi lihtsakoeline huumor. Ma päriselt vaatan ja naeran. Täpselt selline, et ei tea, kas niisama viitsiks vaadata, aga taustaks sobib suurepäraselt.

Teine sari, mida me vaadanud oleme, on loomulikult Star Trek: Picard. Ja ma ütlen ausalt, et see meeldib mulle hulga rohkem kui Discovery. Jah, muidugi on siin ka klišeesid ja kohti, kus stseeni algusest saadik on selge, kuidas see asi nüüd välja nägema saab, aga vähemalt ei aja ükski tegelane mind juba ekraanile ilmumisega närvi (khm, Tilly, khm, aga neid tüütuid tegelasi oli Discoverys veel), dialoogid on normaalselt kirjutatud ja ma olen neli osa ära vaadanud ning veel ei oska arvata, kuhu see kõik välja jõuab.

Neile, kellele natukenegi Star Trek meeldib, soovitan soojalt.

P.S. See viimane hambatõmme oli tõesti nii tühine asi, et sama päeva õhtul sõin juba vasaku suupoolega pähkleid ja praegu saan igati tavalist elu elada. Kui üldse miski, siis see alumine jätkuvalt veits täpitab, aga no üldises plaanis on mul juba hea meel, et sai see ülemine ka ära võetud ja üks asi vähem, mille pärast muretseda.

P.P.S. Paneme ikka ühe Picardi pildi ka, kes ei armastaks Picardi. Ja tal on KOEEEEEEER:

climbing · movies

Reel Rock 14

Käisime iga-aastasel Reel Rocki linastumisel. Filmid on alati ägedad ja huvitav on näha, kuidas stiil aastast aastasse natuke muutub. Kuidas näiteks on hakatud rohkem naistele tähelepanu pöörama jne. Sel aastal oli lühifilm Nina Williamsist, kes ronib highball‘e, st ronib ilma turvavarustuseta kaljusid, mis on vähemalt 7 meetrit kõrged. Filmis näidati 15meetrist V11 rada – see tähendab, et sa ei saa endale vigu lubada. Elukaaslane on tal sarnase õnnetuse üle elanud, paranes aasta aega ja enam selliseid kive ei taha. Aga V11 on juba nii raske, et keskmine ronija ei jõua kunagi nii kaugele, rääkimata sellest, et 15 meetri kõrgusel ei tee neid trikke pea keegi.

Samas tuletab see film alati meelde ka seda, et ronimine on siiski ekstreemsport. Vanu filme vaadates saab alati vaadata, mitme filmi tegelased veel elus on, sest üldiselt näidatakse seal ju tavaronimisest natuke ekstreemsemaid asju. Seekord oli eriti karm aasta, suisa kaks filmis näidatud inimest surid pärast filmimise lõppu, kuid enne esilinastumist. Üks laskumisõnnetuses (enamik tõsiseid õnnetusi juhtubki laskudes, mitte ronides, ja üldiselt hooletusvigadest, nagu seekordki) – see sama poiss, kes siin treileris naerab selle üle, et nad on reckless, mida nad kahtlemata olidki. See suhtumine ei kesta lihtsalt igavesti sellise spordiala puhul. Teine oli Kanada alpinist Marc-André Leclerc – kõigest 25aastane, aga juba väga tuntud ja teadis väga hästi, mida ta teeb. Läks sõbraga Alaskat avastama, jõudis mäetippu ja alla enam ei jõudnud. Mitte keegi ei pea päris täpselt, mis juhtus, aga saadaoleva info põhjal tundub, et samuti laskumisõnnetus. Ronimine on ohtlik, alpinism on ohtlik, aga kõige ohtlikumad on ikkagi need tegevused, millega me ära harjume ja kipume mõtlema, et midagi ei juhtu ju, kui üks kord üle jala teha. Mitte et ma tahaksin öelda, et nad hooletud olid, me ei tea seda. Mägedes ongi ohtlik, võis olla laviin, midagi võis murduda, kivi või lumi võis neile ülevalt kaela kukkuda – ja kõik need asjad võivad juhtuda ka siis, kui inimesed nö kõik “õigesti” teevad. Võivad juhtuda inimestest täiesti sõltumatult. Meie oskused ja varustus võivad meie kontrolli all olla, aga loodus ei ole.

See muidugi ei tähenda, et ronima ei peaks. Elu ongi ohtlik, me saame ainult riske maandada, aga üldiselt otsustame ikka vahepeal teed ületada või isegi autoga sõita. Aga film oli väga hea. Ja väga head olid ka eestlaste enda asjad, mida vahele näidati. Eriti Ruslani film sellest, kuidas nad Siberis käisid (see on vähem kui 13 minutit, soovitan vaadata). Torkasid kohe silma põlvkondade erinevused – minust vanemad rääkisid üldiselt eesti keeles, noorematel oli põhikeel kas inglise keel (Ruslan) või olid vähemalt ingliskeelsed subtiitrid (Rees). Ilmselt esiteks see, et tahetakse laiema publikuni jõuda ja teiseks see, et nooremad mõtlevad rohkem kõigi kaasamise peale. Inglise keel on siiski hetkel lingua franca. Mul endal oli paar päeva tagasi piinlik kogemus, kui tegin ühele venelasele eesti keeles nalja, sest ma unustasin lihtsalt ära, et ta on Moskvast, mitte kohalik.

Igatahes film oli hea, südatalvine motivatsioonilaks jälle treenimiseks. Soovitan ka neile, kes lihtsalt ilusaid mäekaadreid näha tahab – või lolli nalja, sest lollid naljad on ronijate igapäevane leib. Enne alaealiste poiste huumor ja siis ronimine. Või paremal juhul paralleelselt.

movies

Me käisime ka Jokkerit vaatamas

View this post on Instagram

#joker

A post shared by ihsanmuhammad (@ihsanmuhammad_05) on

Ja ühinen kõigi blogijatega, kes seda filmi kiitnud on. Joaquin Phoenix on suurepärane näitleja ja sobis siia rolli ka nagu valatult. Ja tõsi on ka see, et kuigi ma teadsin ette, et see ei ole tavapärane paugutamine, vaid vähe tõsisem film, ei osanud ma siiski sellist filmi oodata. Nad ikka ladusid mõnuga. Aga ma panen ülejäänud joone alla, sest ma ei viitsi liiga ettevaatlik olla, et midagi jumala eest spoilerdatud ei saaks. Loe edasi “Me käisime ka Jokkerit vaatamas”

movies

Poisid jäävad poisteks

 

View this post on Instagram

The Boys je satirična (anti)superherojska serija, zasnovana na istoimenim stripovima, koje su napisali Garth Ennis i Darick Robertson. Serija je smeštena u nešto drugačiji superherojski univerzum, od onog na koji smo navikli i postavlja pitanje kako bi superheroji zaista izgledali u modernom pohlepnom svetu. Pa tako dobijamo direktnu parodiju Justice League-a, koji predstavljaju brendove (super influensere) i njihovo prisustvo u javnosti je veoma koordinisano sa marketinške strane. Kao rezultat svega toga, imamo super-egoistčna, maksimalno iskompleksirana stvorenja koja nemaju granicu kada je korist u pitanju. Dok sa druge strane imamo grupu otpadnika, većinski bez superherojskih moći, koja pokušava na dovitljiv način da im se suprotstavi i ostvari lične osvete svojih pripadnika. Koncept serije je prezanimljiv i držao nas je zakucane za ekran tokom celog trajanja. Produkcija je, očekivano, na nižem nivou od MCU/DCU, ali sasvim solidno funkcioniše i sve izgleda jako lepo. Glumci su mahom nepoznati ili polupoznati, ali se odlično snalaze u svojim ulogama. Jedino što bismo seriji malo zamerili je povremeni tonski disbalans, gde idemo od preozbiljnih scena u potpuno absurdne i to što često fokus odlazi od glavne priče, pa pratimo veliku količinu manjih priča, ne znajući tačno ko je u centru pažnje serije. U svakom slučaju, naša velika preporuka za one koji vole superheroje i za one koji ih baš ne vole, tako da… mogu svi da je gledaju. Žanr: Akcija, Komedija, Sci-Fi IMDB ocena: 8.9 Trajanje: 8x1h Glumci: Karl Urban, Antony Starr, Jack Quaid – Priča prati grupu otpadnika u osvetničkoj misiji protiv aktuelnih superheroja, koji nisu baš toliko herojski nastrojeni koliko se na prvi pogled čini. The Boys je veliko osveženje. Koliko god nam bili zabavni, činjenica je da su klasični superherojski sadržaji krenuli ozbiljno da preplavljuju tržište, što dovodi do velikog zamaranja i gledanja iste formule iznova i iznova. Ova serija nam se veoma dopala i od nas dobija ocenu (4+).

A post shared by Evo ti Film (@evotifilm) on

Viimasel ajal tehakse selliseid sarju, et hoia kahe käega peast kinni. Vaatasime näiteks The Boysi, mis on täpselt selline, et ma olen üllatunud, et seda varem ei tehtud. Teema siis selles, et maailmas, mis on täis superkangelasi, on palju inimesi, kes on kõrvetada saanud – kellel on päästmise käigus selgroog murtud või kelle superkangelane on kogemata poest tulles laiaks litsunud. No ja mõni otsib kättemaksu, mõni otsib midagi muud – ja kui on palju supervõimetega inimesi, siis mitte sugugi kõik neist pole head.

Reklaamiti kui komöödiat, aga hoiatan ette, et VÄGA tume huumor ning iga osaga läheb sari järjest tumedamaks ja huumorit jääb järjest vähem. Aga hea oli, vaatasime terve esimese hooaja vist nädalaga järjest ära.