movies

Tahaks ka neid uusi sarju kiruda

Nagu paljudel teistel internetis, pole ka mul mitte mingit tahtmist vaadata ei Troonide mängu eellugu ega LOTRi uut sarja. Aga mitte selle pärast, et need liiga woke oleks või mis need põhjused on, mida ma kogu aeg Twitterist ja Instast näen, vaid … Ma juba Wheels of Time’i juures mõtlesin, et issand, kuidas inimesed IKKA VEEL muudkui viitsivad neid pseudokeskaja asju vahtida/lugeda. Iga asi suht sama, lihtsalt väikese lisavindiga.

No ja teiseks on mul vist mingi puue, sest ma EI SUUDA vaadata Matt Smithi ja näha midagi muud peale doktori. Kõigi lühikeste videode puhul, mis on silma jäänud, tundub mulle, et doktor mängib Daemonit. 😀 Kuigi kõik kinnitavad, et ta näitlejatöö on siin sarjas täiesti imeline (mida ma usun, ta ongi täiesti imeline näitleja). Lihtsalt ta jättis mulle Doctor Who’s nii sügava mulje, et see pitser on nüüd paigas ja seda ei nihuta.

Nii et tahtsin kohe ära öelda, et kui te mind kuskil näete (haha, nagu ma käiksin kuskil) ja ma moodsate sarjade teemal kaasa ei oska rääkida, siis ei ole asi selles, et mind häiriks see, et kõik tegelased pole valged või et naised oskavad ka rääkida. Ma lihtsalt tahaks rohkem head sci-fid ja vähem fantaasiat.

movies · music

Jagan teiega ka head muusikat

Olin sügisel megaõnnetu, sest LP, üks minu praegustest lemmikartistidest, oli veebruaris Eestisse tulemas ja nii palju realistlik olin ma küll, et sain aru, et kahekuuse beebi kõrvalt ma kontserdile ei lähe. Nii et kurvastasin ja blokeerisin enda jaoks kogu selle teema, ei kuulnud ka hiljem kuskilt, kuidas siis oli. Kuniks eile sain täiesti juhuslikult ühest teisest blogist teada, et see lükati edasi (sest koroona? või mingil muul põhjusel?) ja toimub septembri lõpus. Nii et otse loomulikult me ostsime nüüd piletid ja teeme sellest korraliku kohtingu, sest selle aja peale on titt ju kohe-kohe üheksakuune, nii et ma eeldan, et ilmselt ta käib juba kuskil tööl ja kes teab, kas enam meiegagi elab. Kolm on kohtu seadus ometigi, kui kaks plaani on pekki läinud, siis kolmas PEAB ju õnnestuma. Ja palun ärge hakake rääkima siin sellest, kuidas üheksa kuud on täpselt see vanus, kus suurem üksindusahistus tuleb, ma ei taha kuulda sellest. 😀

Näitan hoopis ta muusikat, et teie ka teaksite, KUI hea ta on, kuigi mäletan, et olen seda varemgi teinud:

Kusjuures naljakas on see, et ma mäletan selgelt, et eelmisel suurel kontserdil, kus ma käisin (Placebo, jep, aaaaaastate eest), vaatasin ma haletsusega istuvaid inimesi ja mõtlesin, kui mage on sellisele üritusele istekoht osta — et see ju ka artisti seisukohast nii nõme, tahaks ikka esinedes näha kirge ja lava ees möllamist. Ja et need inimesed on põhimõtteliselt surnud seest, lihtsalt ise ei ole sellest veel aru saanud. Nüüd mõtlen, et jumal küll, laske mul muusika nautimise ajal rahus istuda ja üks mõnus jook tellida. 😭 Eks ma olen siis surnud seest, aga ise ei ole veel aru saanud.

P.S. Tõsine sarjasoovitus. Strange New Worlds on lõpuks ometi see uus Star Trek, mis on nagu vana hea Star Trek. Või noh, vähemalt kaks esimest osa olid. Soovitan soojalt.

movies

Paradise Hills

Naistepäeva puhul räägime filmist, mille keskmes ainult naised. Lühidalt. Milla Jovovich, kellel siin on kindlasti mingi muu nimi, aga ma ei mäleta, juhib … puhkekeskust? Või nagu sellist rehabi moodi asja? No põhimõtteliselt selline naistele suunatud koht, kuhu sa lähed teoorias oma vaimse tervise eest hoolt kandma, aga tegelikkuses on eesmärk sind ümber kasvatada, et sa rohkem oma vanematele (või mehele või kes iganes su sinna saatmise eest maksis) meele järele oleksid. Näiteks Uma, keda mängib Emma Roberts, saadeti sinna selle pärast, et ta ei taha mingi rikka tolgusega abielluda, paks saadeti sinna, et ta õpiks mitte paks olema, Aasia piff … Ma ei saanudki hästi aru, mis biif ta vanematel temaga oli, ta oli vist liiga stiilne või midagi.

Ühesõnaga eeldasin, et see on klišeelik etteaimatav film ajupesust. Üldse vaatasin seda selle pärast, et Mila on varem intekates öelnud, et ta teeb rõõmuga Resident Evileid kas või 20, et palju pappi kokku ajada, et ta saaks endale lubada ka lihtsalt huvitavates asjades osalemist. Iseasi, kas Netflixi film läheb papimasina või huvitava alla, aga hea rolli tegi ta seal küll. Ma ei väida, et see klišeelik polnud, tundus rohkem teismelistele suunatud, aga ütleme nii, et ÜLDSE mitte etteaimatav. Sellist lõppu poleks eales oodata osanud.

movies

I care a lot

Teate küll, kuidas mõnel inimesel on selline nägu, et kohe tahaks lüüa? Rosamund Pike on minu jaoks üks neist inimestest, ta mängib mõrda nii usutavalt. Juba “Gone Girlis” oli ta nii usutav ja nii ebameeldiv ning see film siin polnud mingi erand (ja “Wheels of Time’is” oli mul selle pärast raske uskuda, et ta on “hea”, sest ta tundub alati nii tropp, umbusaldasin lõpuni välja). Esimestest hetkedest saadik lootsin, et keegi lööb teda rusikaga näkku (vist ei spoilerda liigselt, kui ütlen, et seda rõõmu pakutakse ka). Erinevalt Peter Dinklage’ist, kes jätab pigem sümpaatse mulje, tahtsin tema pärast isegi Cyranot vaadata, aga pole veel jõudnud.

Aga Pike’i tegelane Marla on üks halb hai. Väga halb hai, kes jahib rikkaid üksikuid vanainimesi. Põhimõtteliselt rikka mehe Liis Haavel, mängib natuke suuremate panuste ja suuremate numbritega. Aga üks neist, kellele ta kotti pähe tahtis tõmmata, osutub ebameeldivaks ohvriks.

Ei taha liigselt vaatamisrõõmu rikkuda, aga ütleme nii, et kaks kolmandikku filmist meeldisid mulle väga, aga viimane kolmandik tundus lihtsalt ebausutav ja kehvasti kirjutatud. Aga lõpp oli päris hea, vat sellist pööret ma ei oodanud. Kokkuvõttes üks hea film, julgen soovitada.

movies

The Wheel of Time ja The Silent Sea

Vaatame sarju, nagu ikka. The Wheel of Time põhineb fantaasiakirjandusel ja meeldis mulle väga. Sirru alguses irvitas, et kõikides fantaasiasarjades on selline riietusstiil nagu keskaeg meets chic – keskaegne stiil, aga igal talupojal on kümme kleiti, mis on alati korralikult puhtaks pestud, ja keegi ei haise. Aga üks kord elus on see neil päriselt ära põhjendatud. Nimelt on meil tegu postapokalüptilise maailmaga. Enne Sündmust olid olemas ülikoolid, lennumasinad jms arenenud teadusega seonduv. Sündmuse ja sellele järgnenud sõdade tulemusel on tehnoloogia kadunud ja maailm on põhimõtteliselt tagasi keskajas, aga hoolimata sellest, et teadust arendavaid institutsioone enam ei ole, on siiski alles põhilised teadmised hügieenist, (rahva-)meditsiinist jne. Ja maagia.

Igatahes on meil tegu maailmaga, kus maagiaga tohivad tegeleda ainult naised, sest Sündmuse tõttu muutuvad maagiaga tegelevad mehed maniakaalseks. Nad muidugi siiski vahel salaja üritavad, aga kui vahele jäävad, lüüakse maha. Sellest tulenevalt on mehed ja naised ühiskonnas tavapärasest võrdsemal positsioonil, sest naistel on võimalik end kehtestada moel, mil meestel ei ole.

Selle Sündmuse keskmes olnud mees on aga vahepeal ümber sündinud. Moiraine (ülemisel pildil) pole küll päris kindel, kas mehe, naise või kitsena, aga ta on üsna kindel, et just ühte pisikesse külla. Nii et ta korjab kõik kahtlusalused (sans kits) kaasa ja asub teele suure linna poole, et taas kord hävitada see kõikse paham jne. Vaataja saab siis vaadata ja mõistatada, kes neist see ümbersündinu on (või kas Moiraine on ehk täiesti valel teel).

Ainus negatiivne asi on see, et kardan, et see sari pole kuigi jätkusuutlik. Raamatuid on 14, Netflix on tuntud selle poolest, et teeb sarju kaks hooaega ja siis tühistab ära, sest selle aja peale hakkavad näitlejad rohkem palka nõudma ning asi pole enam nii kasumlik. Nii et hästi ei tahaks uskuda, et seekord järsku maagiliselt kõik 14 hooaega kätte saame, ühel hetkel tuleb ikka lugema hakata. Aga algus oli väga hea ja kaasakiskuv.

“Vaikne meri” ehk The Silent Sea on aga Korea sci-fi. Lühikokkuvõte just see, mis instagrammipildilt näha. Teadusgrupp saadetakse Kuule 24-tunnisele ülisalajasele missioonile, laborisse, mille töötajad surid salapärases õnnetuses. Ja väga hirmus ja mis nüüd edasi saab ja mis juhtus jne.

Taustainfoks siis nii palju, et põhimõtteliselt kogu Maa on kõrbestunud ja seetõttu on inimesed näljas. Ei tea, kuidas teistes riikides, aga Koreas on inimesed jagatud tähtsuse järgi klassidesse, ning sellest klassist sõltub, kui palju vett sulle eraldatakse. Ja see pole mingi “iga päev ei saa juukseid pesta”, vaid pigem “aa, mul oli ka koer, aga ta suri veepuudusesse”. Nii et üks asi, millega inimesi meelitatakse missioonile, mille edukuse tõenäosus on alla kümne protsendi, on lootus paremasse veeklassi saada.

Ainus asi, mis minu jaoks oli tiba kummaline (väljaspool ulmet muidugi), oli see, kuidas sotsiaalne hierarhia toimis. Näiteks mingil hetkel oli kapten doktor Song Ji-ani peale pahane ja ma ei saanud ÜLDSE aru, miks. Nii et ma eeldan, et seal on tegu mingi kultuurispetsiifilise lähenemisega, kui palju peaks hierarhias kõrgema ees koogutama jne.

Huvitavad karakterid ja pole liiga etteaimatav. Mul on viimane osa veel ees, nii et olen väga põnevil.

anna kannatust · konnapoeg · movies

Soovide selgelt sõnastamine jne

On selgunud, et mulle meeldib titeblogija olla, sest mulle meeldib vinguda ja värske emana on ometi alati midagi. Kuigi hommikuti on mul üldiselt kaks tundi oma aega, nii et hetkel olen ma heas tujus ja niisama arutan. Huvitavad masinad need imikud. Ma ei saa aru, kuidas see füsioloogiliselt toimib. Öösel (no nii alates kella kahest) on tal enamasti (mitte igal ööl, aga tihti) terve süsteem stand by peal. St süüa küsib ta küll iga paari tunni tagant, aga ma ei tea, kuhu see läheb, sest mähkmesse ei jõua sealt midagi. Magamapaneku seisukohast väga mugav, krooksutada pole vaja, mähet vahetada pole vaja, kuigi ma ca korra öö jooksul ikka vahetan, sest ei saa mina pimedas aru, kas mähe on täitsa puhas või vedelikku ikka on (ning näen, et ähvardab veits hauduma minna, nii et parem karta kui kahetseda). Isegi vehkimist on vähem, moro refleks ka magab vist. Ca kaheksa-üheksa paiku, kui väljas valgeks läheb (ma ei väida, et see on valgusega seotud, vabalt võib olla korrelatsioon, mitte kausatsioon), lülitatakse süsteem raginal sisse. Mina kasutan seda aega selleks, et pesus käia ja endale hommikusööki teha, mees magab selle prõksuva ja pragiseva tite kõrval rahulikult edasi. Igatahes nüüd töödeldakse kõik, mis öö jooksul sisse sai söödud, korralikult läbi. Osa sellest töötlemisest on raske töö ja nõuab veits ägisemist, aga mingeid probleeme otseselt ei ole, ägiseb veidi ja magab edasi. Aga päevasel ajal annab ta ikkagi märku, et vahepeal võiks krooksutada, nii et eks me siis krooksutame, sest nüüd on tal muidu ebamugav. Mähet vahetame vähemalt korra igal ärkveloleku perioodil. Kui ma väga üleväsinud ei ole, siis proovin isegi teda potile panna, kui ta sinna tahtmise nägu teeb. Tihti olen liiga väsinud, sest ta öised uinakud võivad olla kahetunnised ja paar õndsat korda on olnud isegi neljatunnised, aga näiteks täna öösel lasi ta ühetunniste jupikeste kaupa. Ehk siis üldine elu on ikka selline, et ärkab, vahetame mähkme, anname süüa ja üldiselt jääb ta otsekohe magama. Kui ei jää, eks siis saab teha natuke neid asju, mida targad raamatud soovitavad, teda kõhuli panna jne – või proovida ekstreemsusi, näiteks sööta tal kõht täis ja panna ta vankrisse, et näha, kas ta täna suvatseb seal magada või mitte. Aga ma siiralt ei saa aru, millal sellise graafikuga neid õhuvanne tehakse. Hetkel olen veidi teinud nii, et söötmise ajaks veekindel matt + mähe alla ja krooksupausi ajal paneme siis mähkme kinni. Aga see on ju ikka max viis minutit. Kartsin ette juba neid nahaprobleeme, sest mina ise olen sada aastat tampoone (no nüüd kupsikut) kasutanud, sest sidemed tekitavad nii kiiresti nahaärritust.

Vahemärkus. Kui on üks asi, millest ma enne lapsesaamist ÜLDSE aru ei saanud, oli see see, kui palju suuremate panustega absoluutselt iga pisike tegevus on. Näiteks see vankris magamise asi. Mulle siiani tundub sellele mõeldes, et mis seal on siis, mine ja proovi jalutada ja näed, kas tal täna on tuju seal magada või mitte. Reaalsuses tähendab “mitte” aga mitte ainult seda, et “täna ta vankris magama ei jäänud, eks homme jälle”, vaid ka seda, et kui ei õnnestunud seda proovi 10-20 minutiga ära teha (sh riietumine ja lahtiriietumine), siis nüüd on ta üleväsinud ja ei jää neli tundi üldse magama, seisa või pea peal. Või kui ei saa mähe õigel hetkel alla, nüüd on oht, et ajad ta sellega jamamisega üles ja sama lugu. Nii et selles mõttes ma ei saa hästi aru eile netist loetud blogija kommentaarist, et noorematel vanematel on laps loomulikum elu osa, st laps seatakse vanemate rütmi järgi, mitte vastupidi – kas või aastase puhul saaksin juba aru, aga kui ma praegu üritaksin oma suva järgi valida, millal me jalutama läheme vms, siis ta ju ainult röögiks. Või neid nooremaid vanemaid ei häiri, kui ta röögib? Või nooremate vanemate lapsed ei röögi, kui nad suvalisel hetkel näiteks autosse pannakse, sest sai ju kokku lepitud, et kell 11 teeme Triinuga brunchi? Meil on siin igatahes elu selline, et kui ma ei lähtu tema enda graafikust, siis võin kihla vedada, et tulemuseks on üleväsinud laps, kelle magamasaamine eeldab nüüd mitut tundi hüpitamist ja äiutamist. Seda siis lisaks õhtusele kolmele-neljale tunnile, kus ta nagunii ei maga, nii et põhimõtteliselt oled näiteks jalutuskäigu proovimisega või valel ajal arstil käimisega endale kussutamisest just täiskohaga töö teinud ning saad nüüd päevas kaheksa tundi ainult sellega tegeleda.

Miks ta õhtul ei maga? Ma ei tea, ta verbaalne eneseväljendus jätab veel soovida. Igatahes kell viis või kuus (või vahel kaheksa või üheksa) õhtul saabub see kurikuulus witching hour. Nüüd oleme järsku olukorras, kus laps sülitab nibu nuttes välja, et seda kohe uuesti nõuda. Ja nüüd PEAB teda krooksutama, muidu hakkab piima välja tulema. Sirru kutsub seda tralli koolikuteks, aga ma pole päris kindel, kas see on õige. Koolikud peaks ju tähendama, et laps nutab lohutamatult. Meie oma on väga lihtne lohutada, kuigi vahendid selleks on piiratud. Või on see koolikute algus ja hullem alles ees. Praegu on ta vabalt nõus kas või pool tundi järjest kellelgi süles kiikuma või lamamistoolis istuma või kas või isa käest lutti võtma, lihtsalt magada ei kavatsegi ja süüa nõuab iga natukese aja tagant, kuigi ilmselgelt tegelikult enam ei mahu. Ja vot sellest ma aru ei saa – kui tal terve ülejäänud ööpäeva pole probleemi ei gaasi ega piima väljaajamisega, kust see siis järsku tuleb? Gaasivalud oleks ju püsivamalt, mitte ainult neli tundi hilisõhtul. Nii et minu teooria on, et ta lihtsalt on ise nii närviline, et selle pärast neelab liiga palju õhku, ja siis on kõik halvasti.

Sellega seoses avastasin ka, et ta on tegelikult nõus küll magama jääma, ärge öelge, et pole! Ta lihtsalt on nõus magama jääma kõhukotis ja ainult nii kaua, kuni selle kõhukoti kandja on püsti ja õõtsutades ringi liigub. Ehk siis õhtusel pahural ajal on ema südamelöögid + püstiasendis olemine väga teretulnud. Oleks meil väljas normaalne ilm, poleks mingit probleemi, tõmbaks jope peale ja teeks ühe pooletunnise jalutuskäigu, aga praegu on väljas hilisõhtuste jalutuskäikude jaoks natuke liiga libe. Kõhukotiga kõhuli kukkumine poleks ilmselt hea mõte. Nii et sain kõhukotiga ümber köögilaua jalutada ja vaikselt hulluda. Nimelt tuleb 20-30 minutit välja kannatada, siis hakkab sügavam unefaas ja on lootust, et õnnestub ta teda äratamata voodisse ümber tõsta. Õnnestus küll, magas voodis tervelt 15 minutit edasi …

Nii et sealt edasi sai Sirru teda tund aega lutiga ahistada, enne kui ta oli lõpuks nõus süües magama jääda. Beebile nimelt eriti ei meeldi lutt, aga ta on valmis järjekindla meelitamise puhul sellega üsna pikalt vait olema. Mis tundub mulle nii ebameeldiv lahendus, aga ühtki paremat meil siin ei ole, kui mina ise juba kurnatud olen, eks ole.

Ütlen ausalt, et kui ma alguses mõtlesin, et eales ei lase kassi lapse voodisse või üldse tema asjadesse, sest esiteks räpane ja teiseks äkki magab ära, siis nüüd on mul kassi vankris nähes ainus mõte, et vähemalt keegi oskab seda hinnata, las siis naudib. 😀 Ja lisaks on kass õppinud ka juba titte nunnutama (kuigi see tundub veits performatiivne), nii et keerab end vastu ta jalataldu, nii et ohtu ei ole. Kuigi käru koha pealt olgu öeldud, et eile õnnestus mul titega nii sobival ajal välja minna, et ta magas rahulikult terve kahetunnise jalutuskäigu. Viimased 15 minutit tiirutasin küll enamvähem ümber maja, et kui ärkab, siis ei pea kaua lõugama, vaid saab otse tuppa minna, aga üldiselt täielik eduelamus, sain värsket õhku ja liigutada ja D-vitamiini jne ning tema sai värskes õhus magada.

Mul on tunne, et siin on kaks faktorit. Esiteks oli jää kergliiklustee pealt nii palju ära sulanud, et ei kolistanud enam nagu traktoriga, vaid sai normaalselt liikuda (kohati oli libe küll, aga õnneks käru on nagu käimisraam). Ja teiseks sundisin ma lapse isa kiiremini liigutama – ta nimelt tahab involved daddy olla ja kaasa tulla, aga talle ei meeldi kiirustada. Nii et kui ta ütleb, et “las ma käin vetsus ja pesen hambad ära ja …”, siis tuleb talle meelde tuletada, et oleme siin on borrowed time, käi vetsus, kui vaja, aga pühid hiljem. Sest mida kiiremini see titt vankrisse ja välja saab, seda väiksem tõenäosus, et meil hoopis 15 minutit vingumist tuleb.

Aga jah, üldises plaanis on mul tunne, et kogu aur läheb ta elus ja tervena hoidmisele ning ei saa öelda, et ma alati ideaalset tööd teeksin.

movies

Head ja halvad sarjad

Andestage, kui keegi teist tõsimeeli uskus, et ma istun praegu ja tegelen igapäevaselt lõputööga. Istun küll, aga eelkõige loen raamatuid ja vaatan sarju (ja noh, korra päevas proovin ikka jalutamas käia ja/või pilatest või joogat vms ka teha). Igatahes peab ütlema, et häid asju tehakse viimasel ajal. Expanse’ist ma ei hakka pikalt rääkimagi, sest ma igal aastal kirjutan vähemalt korra, kui palju ma armastan nii neid raamatuid kui ka seda sarja, aga lihtsalt olgu öeldud, et nende väidetavalt viimane hooaeg algas. Sarja siis tehakse kuus hooaega (üks raamat = üks hooaeg), kuigi raamatuid pidi olema üheksa — pidi, sest üheksas tuli just välja, aga nüüd on wikis kirjas, et tuleb ikka üks lühiromaan ka veel, mis otsad kokku tõmbab. Ja jah, see on üks neist “õigetest” sci-fi asjadest, kus iga raamat on 300-450 lehekülge ja keegi ei piirdu mingi pisikese triloogiaga. 😀 Mis on hea, sest no need on jumalikud, need raamatud on nii hästi kirjutatud, et seda on raske uskuda.

Teine sari, mis mulle väga meeldis, oli Cowboy Bebop. Olin varem animed näinud (osaliselt) ja ikka oli huvitav. 😀 Nii et kui bounty hunters in space tundub teema, mis teilegi meeldiks, soovitan vaadata. Väga lahe ja, mis peamine, ilma liigse kontekstivaba halata.

Michael nutmas, nagu igas osas

Jah, olen-olen vana inimene, aga mind häirib täiega see, et viimasel ajal on absoluutselt iga sari täis mingit emoininat, mida ma ei viitsi vaadata. Näiteks Star Trek Discovery on selle koha pealt nii kohutavaks läinud, et ma ei suuda seda enam vaadata. St vaatan, aga pidevalt sapiseid märkusi tehes ja tihti nädal aega hiljem. Kuna Tilly ajas inimesi närvi oma pideva hala ja närvilisusega, siis arendati teda vähe normaalsemaks, kuigi ta selles mõttes ei ole karakter, et ta on pigem nagu tööriist – no umbes nagu Family Guy tegelased, tal on igas osas täpselt see iseloom, mis käesoleva teema arendamiseks sobivam. Kui vaja, siis ulub ja käitub nagu 13aastane, kelle ainus iseloomujoon on “issand, ma olen nii imelik ää, erinevalt neist kõigist teistest, kelle hulka ma üldse ei sobi, appi kui imelik ma ikka olen”. Ja kui vaja, siis on järsku tugev juht. No igatahes, NATUKE arendati teda edasi, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, toodi sisse KAKS LGBT tegelast, kelle ainus roll ongi pidevalt nuttes tunnetest rääkida. Ja ma siiralt ei saa sellest aru. Selles mõttes, et meil on näiteks üks homopaar seal ka, aga nemad on nagu inimesed, mitte lihtsalt põhimõttega “kuulge, paneme kaks homo ka sinna”. Neil on mõlemal oma iseloom ja oma tegemised ja eesmärgid jne — ja mis kõige olulisem, nad on laeva ja loo seisukohast päriselt olulised (eriti küll üks, aga siiski). Ja nende emotsemine ei käi täesti tühja koha pealt täiesti suvalistel hetkedel. No aga need kaks uut toodavad konkreetselt ainult ininat.

Toon näite. Käesolev hooaeg, osa 2. Meil on ÄÄRMISELT olulised asjad juhtumas. Mitte ainult üks planeet, vaid põhimõtteliselt MAAILM on ohus (sest see on Discovery, seal on kogu aeg maailm ohus). Kõik inimesed laevas valmistuvad ÄÄRMISELT oluliseks ja väga ajatundlikuks missiooniks. No ja siis liigub kaamera meie mitteelusale mittefüüsilisele transinimesele ja tema igati füüsilisele kallimale, kes nuttes arutavad laeva arstiga, kuidas mittefüüsilisele tegelasele keha ehitamine nende suhet mõjutab. Esiteks tahaks ma teada, kas tõesti selleks äärmiselt ohtlikuks missiooniks valmistudes pole laeva peaarstil mitte midagi olulisemat teha, kui mingile tiinekale keha ehitada? Teiseks tekib mul küsimus, kelle raha eest seda tehakse? Selles mõttes, et ma eeldan, et enne laeva ressursside ja arsti tööaja isiklikeks projektideks kulutamist tuleks kuskilt luba taotleda? Sarjas pole absoluutselt mitte mingit vihjet olnud sellele, et kuidas see arst üldse saab endale mingit hobiprojekti lubada, millele nädalas kümneid tunde kulub. Kolmandaks, kui te arvasite, et sellega oli nüüd kõik, siis te eksite!

Ei, õnneks liigume me edasi meie armsalt LGBT paarikeselt, kelle nutuhoog muu toimuvaga absoluutselt mitte kuidagi ei seostu, ja jõuame kapteni juurde! Meil on teatavasti jätkuvalt siin see väga ajatundlik missioon ettevalmistamisel, nüüd hakkame hagu andma! Aa, ei, enne seda teeb tema nüüd ka ühe väikese nutuhoo oma kallimaga, sest jah, ta kallim on tõesti sobivaim inimene sellele missioonile minekuks, aga ta hästi ei tahaks oma musi saata. Taas, tuletan meelde, et kaalul ei ole mitte sugugi ainult ühe planeedi saatus siin. Mis tuletab kohe meelde, et ta juhtis päästemissiooni, pannes kogu ülejäänud meeskonna ohtu. Kui talle hiljem öeldi, et ehk ta ei käitunud mõistlikult, kapten peab tegema ka raskeid otsuseid, leidis ta, et ta ei kahetse, sest ta “ei jäta kedagi maha”. Kuigi … Päästeti kolme inimest ja selle päästeoperatsiooni käigus suri … kolm inimest, mitte küll päästetavad (no ja hävitati muidugi föderatsiooni vara). Ehk siis kas ta tegelikult ütleb, et ta ei jäta omasid maha ja suva, kui teised tema sõprade päästmise nimel surevad? Või mis see mõte on siin? Ühesõnaga see pidev tühja koha pealt emotsemine on selle sarja täiesti kohutavaks teinud.

Ärge uskuge kuupäeva, Euroopas tuli varem välja

Aga pidev draama tundub viimasel ajal üldse iga sarja kohustuslik osa olevat. Näiteks vaatasime sellist sarja nagu Vigil, mis iseenesest on megahuvitav. Uurija saadetakse allveelaevale mõrva uurima, kuigi on selge, et mõrtsukas on jätkuvalt allveelaeval. Ainult et uurija on lisaks ka depressiivne JA kannatab paanikahoogude käes — no mitte alati, aga näiteks siis, kui ta peab olema pisikestes suletud ruumides (nagu näiteks allveelaev). Ja jah, ta oli sellest teadlik, enne kui ta selle ülesandega nõustus. Lisaks on ca kolmandik sarjast tema ja ta kallima suhteanalüüs. Kusjuures see kallim on ise ka hästi huvitav naine, ajab väga asjalikku asja maismaal, uurib kuritegusid ja teeb vägitegusid jne. Nii et selle paari puhul on mõlemad selgelt iseloomuga tegelased, kes teevad väga huvitavaid asju, aga väga palju ekraaniaega kulutatakse lihtsalt suhtedraamale. Samas seda sarja ma siiski julgen soovitada, sest see oli tõesti huvitav vaatamine.

Teine VÄGA äge vaatamine oli Midnight Mass, aga see on neile, kellele õudukad meeldivad. Üsna verine oli ka. Aga hea süžeega õudukas. Kuigi siin oli vist küll selles mõttes token lesbian, et oli üks naine, kelle lesbilisus mitte kuidagi looga ei seostunud, st oleks võinud terve sarja ära vaadata, teadmata, et ta lesbi on, kui poleks olnud ÜHTE stseeni, kus ta kallim saart külastas ja üritas teda veenda saarelt minema kolima. Ja kõik, selle ühe stseeniga nende lugu piirduski, rohkem ei mainitud ta kallimat ega üldse tema seksuaalsust enam mitte kunagi, nii et jäi täiesti arusaamatuks, miks see stseen seal üldse oli. Selles mõttes, et vanasti usuti, et kui on teatris laval relv, peab see relv ka pauku tegema jne. Nüüd usutakse lihtsalt, et kui sul on laval kümme inimest, pead sa vähemalt ühe korra kõva häälega ütlema, et üks neist on lesbi, ükskõik, kas see looga kuidagi seotud on.

Aga sari ise oli sellest hoolimata täiesti imeline. Spoilerdamata ütlen nii palju, et mees naaseb üle aastate kodusaarele, kuhu samal ajal jõuab ka uus preester, keda mängib Hamish Linklater. Ja see preester asub sõna otseses mõttes imetegusid tegema. Aga no pill tuleb (seekord küll mitte eriti) pika ilu peale ja kõik need eestlaste vanasõnad. Igatahes Hamish Linklater on selline näitleja, kelle nägemisest mulle piisab, et õudusest judisema hakata. Leegion jättis mulle korraliku hingetrauma vist.

Aga tegelikult olen ma ise viimasel ajal lõbusama ja meelelahutuslikuma laine peal, nii et minu viimase aja kindel lemmik (lisaks Cowboy Bebopile) on Only Murders in the Building. Jah, teie silmad ei peta teid, Steve Martin on tõesti tagasi. 😀 Ütlen ausalt, et tema viimased (nüüdseks vist juba kümne aasta tagused?) filmid tundusid täpselt sellised “lükkaks lastega perede pealt kähku hunniku raha kokku ja läheks pensionile ära”, mida ei saa muidugi talle pahaks panna, aga ütleme nii, et olin kergelt kõhklev, kui lugesin, et ta pole siin mitte ainult peaosatäitja, vaid ka üks autoritest, sest no ma mäletasin tiba lihtsakoelisemat huumorit.

Aga tegelikkuses on see täiega naljakas sari. Selline kerge ja naljakas mõrvamüsteerium, kus võib kogu aeg kaasa mõelda, sest tegelikult antakse vihjeid, mille abil mõrtsukat tuvastada, üsna varakult, aga ütleme nii, et mina sellest kõige suuremast vihjest arusaamiseks piisavalt haritud ei olnud. Mõte siis selles, et kolm ühes ja samas rikkurite majas elavat tegelast saavad ootamatult sõpradeks, kui selgub, et a) majas oli enesetapp (mis on ehk siiski mõrv) ja b) kõigile kolmele meeldib sama mõrvapodcast. Nii et loomulikult hakkavad nad nüüd mõrva (või “mõrva”) uurima, et saaks ainult oma podcasti teha. Ma tean, et Selena Gomez on varem ka mitmes filmis mänginud, aga ma pole ühtki neist näinud, nii et tema hea näitlejatöö oli VÄGA meeldiv üllatus. Üldse sobis peategelaste kolmik suurepäraselt kokku ja ilmselgelt pole ma ainus, kes nii arvas, sest kõik kolm nomineeriti parima komöödianäitleja kategoorias Critics Choice Awardsile. No ja sarjast käivad läbi ka näiteks Sting (kes mängib iseennast), Jane Lynch ja Tina Fey (miks Tina Fey alati täielikku mõrda mängib?).

movies

Eunuhhist khaani tapmine, härrasmehed ja üks surematu

Mäletate, ma kilkas siin, et võitsin PÖFFipiletid? Mõtlesime, et austame Sirru kultuuripärandit ja läheme Iraani filmi vaatama. Nagu täitsa ausalt, ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, tema ka mitte. Kuni selleni välja, et ma ei saanud aru, kust see pealkiri üldse. Mingis intervjuus režissöör ütles, et pealkiri on selle tõttu, et eunuhhist khaan ei olnud oma surmas süüdi, ta oli sunnitud end tapma, nii et ma eeldan, et ju see on siis mingi Iraani kultuuri tüvitekst, mida kohalikud vaatajad kõik teavad. Aga põhimõtteliselt sain ma aru ainult sellest, et oli üks isa, kes kaotas kaks last, kusjuures ühe neist eriti jubedalt — ta ei surnud pommiplahvatuses, aga sai keemiarelvast sellised kahjustused, et ühel hetkel tappis end ise, sest ei suutnud selle valuga elada. Mitte millestki muust ma enam aru ei saanud. Ilmselgelt polnud ma ainus, sest kolm erinevat inimest tõusid filmi ajal püsti ja läksid vaikselt minema, ja ütlen ausalt, et ma vaatasin neile veidi kadedalt järele. Visuaalselt oli ilus küll, aga ainult sellest jääb nagu väheks, kui midagi aru ei saa. Nii et rääkin hoopis teistest filmidest, mida ma hiljuti näinud olen. Sellistest lihtsale inimesele sobivatest filmidest.

Nimelt vaatasin hiljuti Guy Ritchie filmi “The Gentlemen”. Väga hea film oli, kuigi mind täiega häiris see, et Colin Farrell (see istuv) nägi siin välja nagu Mihkel Raud. Põhimõtteliselt räägitakse ühte gängstalugu, nagu Ritchie filmides ikka, aga hästi huvitavalt ja neljandat seina lõhkudes … Nagu tema lugudes ikka. Kiidan heaks. Erinevalt Wrath of Man’ist, mis oli … täpselt nagu iga teine Jason Stathami film, ma ei pane isegi linki tollele. Aga mis siin ikka pikalt pajatada, vaadake treilerit:

Ja kuna Gomorral tuli siin vahepeal minu suureks üllatuseks uus hooaeg (ma arvasin, et eelmine jääb viimaseks, sest tavaliselt tehakse film kõige lõpetuseks), siis vaatasime vahepeal välja tulnud filmi ka ära. See keskendub Ciro elule ja on nii hästi tehtud, et peaaegu mõtled, et ta on ikka nii valesti mõistetud ja nii traagilise taustaga jne. Kuniks tuleb meelde, kuidas ta sarja esimeses hooajas üht täiesti süütut tütarlast piinas (ja seejärel ta ära tappis), et oma mahhinatsioone edendada, nii et noh. Ei ole meil seal häid inimesi. Mul on tunne, et autor on natuke olnud selle lähenemisega, et see siin on tema arengutee ja nüüd ta on hulga parem inimene, nii et kõik halb peaks unustatud olema, aga päris elus ikka nii ei käi, kõike siin ilmas ei saa andeks.

Ja teiseks mind IGA KORD šokeerib selliste sarjade/filmide puhul see, et kui näidatakse, kuidas mõni mees on armunud, siis kogu jutt on stiilis “oi, tead Giulia, mida kõike ma sulle ostaksin, kui sa minu oleksid, kõrvarõngaid ja sõrmuseid ja keesid ja kleite ja …” Paneb kohe mõtlema, kas see ongi mingi väga spetsiifilise blingile orienteeritud ühiskonnakihi jaoks armastus. Mulle oleks esiteks ohumärk, kui mees hakkab rääkima kohe alguses, kuidas ta kuu ja tähed taevast alla toob, sest love bombing (Cirole anname andeks, sest ta oli selles stseenis vist kümnene), aga teiseks on see õõvastavas kontrastis ühe stseeniga (nüüd juba sarjast), kus itaallanna ütles, et tegi seda, mida nende suguvõsa naised kõige paremini oskavad:”Hoidsin suu kinni ja silmad maas.” Sest rikas mees ostab endale ilusa naise ning katab ta kulla ja karraga. Ning siis see naine on vait, kui tal just ei õnnestu end kuidagi (enamasti mehe või isa surma läbi) võimupositsioonile nihverdada. Ma olen taas lihtne inimene, minu jaoks näitab armastust hulga rohkem see, kui mehel on meeles poes käies mulle mu lemmikkohupiima tuua, mitte see, mitu korda aastas kulinaid saab. Aga see on muidugi tingitud ka sellest, et ma ei kanna eriti kulinaid. 😀 Nii et ma ei tea, kui seda satub lugema mõni naine, kes päriselt enda eest hoolitseb, eks ta võib siis öelda, kas ta hindab rohkem igapäevaseid väikeseid hoolimise märke või kulda ja karda – või on hoopis nii nõudlik, et mõlemad peavad olemas olema.

literature · movies

Düün

Käisime tegelikult juba ammu kinos, aga ma tahtsin enne sellest kirjutamist raamatu ka uuesti üle lugeda. Üldises plaanis ei jää ilma raamatuta muidugi ka midagi eriti segaseks, ainult et tekib ehk küsimus, miks üks sell üldse arvab, et ta tulevikku ette näeb, kui ükski ta nägemustest tegelikult täide ei lähe. Sest no filmist täpselt selline mulje jääb — ta näeb nägemusi, mida kõik hirmus tõsiselt võtavad, aga tegelikult on lõpuks selline 50/50, sama hästi võiks kulli ja kirja visata. Raamat avab sisemonoloogide kaudu tausta nii palju rohkem, et paljud asjad saavad hulga selgemaks.

Teine asi, mis raamatust tuli minu jaoks paremini välja, oli peategelase lapsest meheks saamine ja vaimne virgumine. Siin on muidugi suuresti selles ka asi, et Timothée Chalamet näeb lihtsalt minu jaoks välja nagu vinguv teismeline, nii et ta ei suutnud usutavalt meest mängida, vaid jäi (minu silmale) lõpuni siiski lapseks. Raamatus oli ta algusest peale kuidagi … teravam ja taibukam, oli selge, et isegi nö lihtsalt teismelisena oli ta siiski väga asjalik ja tõsiseltvõetav tegelane.

Ja näiteks see, kui palju filmis Chanit näidati, mulle tegelikult meeldis. St “palju” pole ehk õige sõna, sest ta oli kokku ekraanil ca seitse minutit ja film kestab kaks ja pool tundi, aga arvestades seda, et raamatus on teda selle filmi materjalis mainitud ainult paar korda, on seda siiski palju. See oli kahtlemata hea otsus, sest muidu jääks mulje, et ta lendab järgmises osas kuidagi lambist pilti, kuigi siiani pole nagu suurt keegi olnud. Siin näidati teda täpselt nii, et oli selge, et ta on oluline, aga ilma midagi liigselt paljastamata. Noh, täpselt nii palju, et natuke õrritada.

Visuaalselt oli film muidugi imeline. Nagu raske kirjeldada, KUI imeline. Lapsed, teie ei tea, kuidas meie vanaisaga mustvalget telekat tagusime, et pilt nii palju ei väriseks. See, millise arenguhüppe CGI on ainuüksi viimase kümne aastaga teinud, on minu jaoks täiesti uskumatu. Ma tõsiselt poleks seda raamatut esimest korda lugedes uskunud, et liivaussi saab ühel päeval ekraanilt näha, ilma et see naeruväärne tunduks.

Niisama oli ka hea film. Ma ei vaadanud kogu selle pika filmi vältel kordagi kella, nii kaasakiskuv oli. Nii et julgen arvata, et siit tuleb veel auhinnasadu. Ja julgen kõigile soovitada, tõesti oli lahe vaatamine. Oma kogemuse pealt võin ka öelda, et kui minna kinno nädala sees, on kinosaal ka õhtuti üsna tühi, nii et liigsete rahvamasside pärast ei pea igatahes muretsema.

P.S. Oma ajastu märk on see, et kogu 1965. aastal ilmunud raamatu peale oli seal ÜKS geitegelane — põhipaha. Kuigi isegi seal on selleks, et rõhutada, KUI paha ta ikka on, pandud ta veel oma partnereid vägistama, sest ainult homoseksuaalsusest oleks vist sel ajal juba väheks jäänud.

movies

Asum (jah, nagu Isaac Asimovi asum)

Juhuks kui te ei ole märganud, siis vana sci-fi jaoks on hea aasta. “Düünist” tehti film ja reedel hakkas Apple TV “Asumi” sarja näitama.

Kusjuures ma olen teiega täiesti aus. Ma olen raamatuid lugenud küll, aga nii lapsena, et mäletan ainult, et meeldis, mitte seda, millest seal juttu oli. 😀 Veel hullem, oma lapseajuga jätsin ma KOGU SAAGAST meelde ainult selle, et kuna seal oli tegelane nimega härra Munn, oli seal ka ÜLINALJAKAS (jah, mul oli juba lapsena 13aastase poisi huumorimeel) lause, mis kõlas umbes nii:”Härra Munn oli laua taga ehmunult kössi vajunud.” Kõik. Mul ei ole õrna aimugi, kes see härra on, kas ta on hea või halb tegelane, kas ta on üldse oluline tüüp või kõrvaltegelane jne. Nii et vahtisin esimest osa suu ammuli, ilma igasuguse eelteadmisega.

Redditis kurdeti kahe esimese episoodi põhjal, et polevat raamatuga palju ühist peale selle, et tegelastel on samad nimed — vabalt võib olla, ma ju ei tea. Aga seda tean esimese osa põhjal küll öelda, et ilus oli ja põnev ka, nii et minu ootused edasiseks on üsna kõrgel. Soovitan küll pilk peale visata.

Treilku kõhklejatele: