Poisid jäävad poisteks

 

View this post on Instagram

The Boys je satirična (anti)superherojska serija, zasnovana na istoimenim stripovima, koje su napisali Garth Ennis i Darick Robertson. Serija je smeštena u nešto drugačiji superherojski univerzum, od onog na koji smo navikli i postavlja pitanje kako bi superheroji zaista izgledali u modernom pohlepnom svetu. Pa tako dobijamo direktnu parodiju Justice League-a, koji predstavljaju brendove (super influensere) i njihovo prisustvo u javnosti je veoma koordinisano sa marketinške strane. Kao rezultat svega toga, imamo super-egoistčna, maksimalno iskompleksirana stvorenja koja nemaju granicu kada je korist u pitanju. Dok sa druge strane imamo grupu otpadnika, većinski bez superherojskih moći, koja pokušava na dovitljiv način da im se suprotstavi i ostvari lične osvete svojih pripadnika. Koncept serije je prezanimljiv i držao nas je zakucane za ekran tokom celog trajanja. Produkcija je, očekivano, na nižem nivou od MCU/DCU, ali sasvim solidno funkcioniše i sve izgleda jako lepo. Glumci su mahom nepoznati ili polupoznati, ali se odlično snalaze u svojim ulogama. Jedino što bismo seriji malo zamerili je povremeni tonski disbalans, gde idemo od preozbiljnih scena u potpuno absurdne i to što često fokus odlazi od glavne priče, pa pratimo veliku količinu manjih priča, ne znajući tačno ko je u centru pažnje serije. U svakom slučaju, naša velika preporuka za one koji vole superheroje i za one koji ih baš ne vole, tako da… mogu svi da je gledaju. Žanr: Akcija, Komedija, Sci-Fi IMDB ocena: 8.9 Trajanje: 8x1h Glumci: Karl Urban, Antony Starr, Jack Quaid – Priča prati grupu otpadnika u osvetničkoj misiji protiv aktuelnih superheroja, koji nisu baš toliko herojski nastrojeni koliko se na prvi pogled čini. The Boys je veliko osveženje. Koliko god nam bili zabavni, činjenica je da su klasični superherojski sadržaji krenuli ozbiljno da preplavljuju tržište, što dovodi do velikog zamaranja i gledanja iste formule iznova i iznova. Ova serija nam se veoma dopala i od nas dobija ocenu (4+).

A post shared by Evo ti Film (@evotifilm) on

Viimasel ajal tehakse selliseid sarju, et hoia kahe käega peast kinni. Vaatasime näiteks The Boysi, mis on täpselt selline, et ma olen üllatunud, et seda varem ei tehtud. Teema siis selles, et maailmas, mis on täis superkangelasi, on palju inimesi, kes on kõrvetada saanud – kellel on päästmise käigus selgroog murtud või kelle superkangelane on kogemata poest tulles laiaks litsunud. No ja mõni otsib kättemaksu, mõni otsib midagi muud – ja kui on palju supervõimetega inimesi, siis mitte sugugi kõik neist pole head.

Reklaamiti kui komöödiat, aga hoiatan ette, et VÄGA tume huumor ning iga osaga läheb sari järjest tumedamaks ja huumorit jääb järjest vähem. Aga hea oli, vaatasime terve esimese hooaja vist nädalaga järjest ära.

Soovitan teile sarja (Perpetual Grace)

Täitsa uus, verivärske, otse ahjust.  Eesti keeles võiks selle nimi siis olla näiteks “Igavene arm”. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, sest see on lihtsalt nii absurdne. Lühidalt. Narkarist poeg mõtleb välja, kuidas preestrist papa (Ben Kingsley) varandus kätte saada, aga kuna ta ise ei saa kodulinna minna, peab keegi teine mõnda aega teda teesklema. See keegi teine on Westworldist tuntud Jimmi Jimpson – aga siin on üldse nii palju ägedaid näitlejaid, et tegelikult ei peaks kedagi eraldi välja tooma. Suurepärane näitlejatöö.

Aga kogu see lugu on nii hulluks aetud, iga tegelane on nagu natuke vaimuhaige ja ma lihtsalt vahin ja vahin suu ammuli ja irvitan. Paneksin teile treileri, aga see juba natuke spoilib, nii et ütlen lihtsalt, et vaadake esimene osa ära ja kui teile ei meeldi, võite mulle pikaajalise blogijate traditsiooni kohaselt sitta postkasti toppida.

Näkisarjast siis

Kuna sai juba lubatud, eks ma pean kirjutama. Nagu ma maininud olen, vaatasin seda samaaegselt “Sooasja” sarjaga, nii et esimene asi, mis silma torkab, on see, et tegelikult on tegu ühe ja sama sarjaga. Selles mõttes, et sarja sisukokkuvõte on järgmine: meil on väikelinn, mida põhimõtteliselt omab ja kontrollib ainult üks mees. Kõik inimesed selles väikelinnas on talle kas võlgu, töötavad tema heaks või on vähemalt varem talle teeneid teinud või neist ise kasu lõiganud. Keegi ei usalda teda, aga miskipärast teab ta kõigi saladusi. Isegi meie stereotüüpne šerif on ilmselgelt temaga seotud, ehk isegi rohkem kui peaks. Sellest hoolimata on selles linnakeses tekkinud teatud ökoloogiline tasakaal, asjad on paigas. Nüüd ilmub sellesse linnakesse aga ootamatult koletis – kuigi üsna pea selgub, et sugugi mitte ootamatult, koletise ilmumine on otseselt seotud selle paha mehe tegevusega. Ja esmapilgul koletisena tundunud tegelane on tegelikult väga heasüdamlik ning peab nüüd õppima, kuidas inimestemaailma ja sellest tingitud emotsioonidega toime tulla, kuigi selle käigus juhtub igasugu viperusi, sest inimesed on pehmelt öeldes ühed parajad tropid ja neile kulub vahepeal väike veristamine ära. Õnneks on tal abiks kohalik teadlane ja mõned sõbrad, kellega koos selles keerulises loos natukenegi selgust saada. No ja loomulikult ei puudu ka seksuaalne pinge teadlase ja koletise vahel, kuidas siis muidu,

Nali seisneb siis selles, et terve selle eelneva pika kirjelduse põhjal ei ole võimalik öelda, kummast sarjast jutt käib. KOGU taust on täpselt sama, lugu on täpselt ühesugune, nüüd lihtsalt tassitakse ühele taustaks sookulissid ja teisele ranna omad. No ja sellest tingituna on koletis loomulikult ühes sarjas seotud sooga ja teises merega, ühes on meil sookoll, teises näkk. Täpsemalt selline näkk:

Kusjuures naljakas on see, et need sarnasused kuidagi ei häiri. Alles lugesin mingit artiklit ka selle kohta, et tarbijat ei häiri see, kui laias laastus on kõik sama, neid hakkavad häirima väiksed detailid (no nagu mind häiris näkkide viimse detailini viimistletud kulmukaar ja püsimeik, Cyrust aga häirib kohutavalt šerifi iseloom, sest ta on liiga stereotüüpne).

Mulle meeldib see, et loo keskmes pole kellegi armusuhe, aga ma ei saa üldse aru, miks sarjas on üritatud näkkide ja inimeste vastandamist (mis muidugi on olemas juba niigi) veel kunstlikult suuremaks puhuda – rääkides sellest, kes on loomalik ja kes mitte. Inimesed ju täpselt sama moodi tapavad endale toitu ja täpselt sama moodi kaitsevad relvaga oma kodus. Täpselt sama moodi lähevad armukadedusehoos tülli jne, need erinevused oleksid samasugused ka siis, kui me räägiksime lihtsalt kahest erinevast inimeste kultuurist, mitte erinevatest liikidest. Või näiteks teises hooajas tehti suured silmad, kui näkid ütlesid, et nad ei saa mujale minna, sest mujal elavad näkid lihtsalt ei laseks neid sinna – järeldus oli, et “ahhaa, territoriaalne liik”. Mis on kena küll, aga me võtame väga rõõmsalt pagulasi vastu või? 😀 Lugege internetikommentaare, kui Itaalia külje all jälle mõni laev põhja läheb ja 80 inimest surma saab, kohe on selge, kui territoriaalne keskmine eestlane on.

Samuti ajas mind närvi see, et need näkid on omavahel sadu aastaid suheldud saanud, aga nüüd, maale tulles, hakkavad nad lihtsalt kõik üksteisega inglise keelt rääkima (mille nad peavad kõik inimestelt või üksteiselt ära õppima, aga no nad on kiired õpilased) – ma saaksin sellest aru, kui nende boss oleks kas või ühe lausega öelnud kuskil, et kuni oleme maismaal, räägime inimeste keelt, sest see on meile ellujäämiseks hädavajalik, sest nii ju on. Aga mingit selgitust polnud, lihtsalt ronisid kaldale ja hakkasid vaevaliselt inimkeelt purssima, enne kui saba korralikult küljest äragi kukkunud. See on see koht, kus oleks võinud natukenegi näidata nede loomulikku suhtlust (ma ei usu, et see ainult kehakeeles käib, kuigi nad palju käemärke jms kasutavad) ja ühes osas minut aega subtiitreid kasutada, enne kui inglise keelele üle minnakse. See looks ju ka võimaluse neil omavahel inimeste eest nö salakeeles suhelda, samas kui inimestel seda võimalust ei ole, vähemalt mitte kauaks, sest näkid õpivad nii kiiresti.

No ja lisaks tundub mulle, et peategelast on ikka mõjuga lapsestatud. Ehk siis viimased kolm lõiku võiks vist kokku võtta väljendiga “liiga ameerikalik”. Teoreetiliselt on tegu karjajuhi ja hea sõdalasega, kes suudab tervet karja oma kontrolli all hoida, aga inimestega suheldes võtab ta kohe ülepakutult lapsiku ja õrna naiseliku rolli, ronib kaissu, tahab musitada jne. Pole siis ime, et ameeriklased redditis selle seksistseeni pärast endast väljas on, neile tundub, et põhimõtteliselt kasutati ära piiratud teo- ja otsustusvõimega isikut – kuigi samas antakse meile teiselt poolt signaal, et näkkidel valib naine mehe ja algatab seksi jne, nii et küllap ta ikka teab, mis ta tahab ja millal. Beni käitumine (tahaks kogu aeg hoolitseda ja kätt hoida, muretseb selle pärast, kuidas see röövloom ikka vees hakkama saab jne) muidugi võimendab seda veelgi. Nii et sellele kõigile tülgastuseni kurgust alla topitud Viienda Elemendi troobile (õrn ja kogenematu naine, kes on õrn ja kogenematu AINULT MINUGA) on siin rõõmuga veel viis vinti peale keeratud. Selline eit ei juhiks mingit karja, seda enam, et seal karjas on mitmeid päriselt tugevaid naisi.

Ja sellest kõigest hoolimata ma ilmselgelt vaatan nüüd seda sarja, alustasin juba teist hooaega. 😀 Ütlen ausalt, et kogu kriitikast hoolimata on see näkkide temaatika minu jaoks huvitav, selles mõttes, et põnev on vaadata, kuidas nad mingi teema lahendanud on jne. Ja on tõsi, et nad on selle lahendanud hulga paremini, kui oleks osanud arvata, päris iga teine tiinekasari pole. Aga minu maitsele on ikkagi natuke liiga palju suvalist suhtepahna siin ümber, ma kipun vahepeal suisa automaatselt 15 sekundit edasi viskama, kui jälle ühte teatud paarikest või Maddy ema näitab (kuigi viimasega on mul tunne, et sealt tuleb mingi tume saladus, nii et ilmselt pean end tema stseenidest ikka hambaid krigistades läbi närima, sest miski ütleb mulle, et selgub, et ta ema on ise ka mingi imeelukas või vähemalt mingite võimetega ja sellest tingituna kõigi nende sõltuvuste juurde jõudnud). Olen ka sõltlane ilmselgelt, valin oma ellu rämpstoitu, et saaks hiljem selle kallal internetis hambaid teritada.

Muide, ma saan aru, miks näkkidel nibusid pole, sest no kalad, aga miks neil siis rinnad on? Ainult meremeeste püüdmiseks? See pole ju nende põhitoit.

View this post on Instagram

Nuova fanpage di Gomorra #gomorra #gomorrah

A post shared by Gomorra Serie (@gomorra_fanpagee_2) on

P.S. Gomorra osutus päriselt heaks sarjaks, sellest kohutavast pildist hoolimata. See on suisa nii hea, et Cyrus on nõus ilma igasugu nurinata subtiitreid lugema – ja võtab ise jutuks, et vaataks veel. See siis lugu Itaalia maffiast. Tundub, et suht tänapäeval, vähemalt sarjas kasutatav muusika on küll sellest kümnendist (selles mõttes, et ka sarja sissekirjutatud muusika, ühes osas on Alessio kontsert näiteks), aga telefonid on küll meie mõistes vanamoodsad. No mitte et vanglasse peaks ilmtingimata uusima nutika saatma, aga isegi meie allmaailmabossil olevat vanglas oma tuba ja telekas olnud, kuidas see Itaalia maffia kehvem on. Ja telefonid tunduvad nupukad (ehk siis mitte nutikad) olema ka teistel, kes sugugi vangis pole. Cyrus kurdab Itaalia räpi üle, mida seal palju kasutatakse – talle ei meeldi see, et nad räppi nii meloodiliseks üritavad teha. Mulle isegi meeldib, selline huvitav, erineb tuntavalt teiste riikide omast, kuigi Prantsusmaal on ka kohati sarnane. Ja seal kasutatakse muusikat palju inimeste iseloomu näitamiseks (kes mida ja mis olukorras laulab või kuulab jne), nii et eks see ole ka oluline. Selles mõttes võiks Sopranodega paralleeli tõmmata, et sari on mõnusalt huumoriga vürtsitatud, aga kuna me oleme ometi Euroopas, siis näidatakse muidugi ka paljast ihu (mitte ilmtingimata seksuaalses kontekstis, meilgi ju armastatakse Eesti väärtfilmides näidata, kes mida kraanikausis peseb) ja lendavat verd.

See esimene reklaampilt on selles mõttes täiesti kohutav, et ei anna sarja olemust üldse edasi, vaid tekitab mulje, nagu meil oleks siin Sõprade taastulemisega tegu, aga kasutasin seda ikka, sest sarja alguses on diivanil oluline roll mängida. Ja vihkan seda paksu molkust taga vasakul, vastik ärahellitatud rikkurist tropp. Ehk siis tekitab ilmselgelt täpselt seda emotsiooni, mida ta on mõeldud tekitama. 😀 Aga selliste viisakate piltide vahele näeb palju ka selliseid stseene, kohutavaid soengud, maikasid ja Adi dresse (üldse oskavad nad hästi erinevaid stiile koos mängima panna):

Sarjasoovitus Pratchetti ja/või Gaimani fännidele

Raamatust Good Omens ehk “Head ended” on nüüd tehtud sari. Kui te ei ole seda raamatut lugenud, siis soovitan soojalt. Hästi lühike kokkuvõte, mis midagi olulist ei ütle, on see, et üks ingel ja deemon, kes omavahel kenasti läbi saavad, üritavad mõjutada noore antikristuse käekäiku, et vältida taevast sõda ja sellega kaasnevat maise elu lõppemist. Neile mõlemale nimelt meeldib väga maine elu, sest no sushi maitseb hea ja muusika on mõnus jne. Väike antikristus aga on hoopis oma huvidega ning elul on ootamatud keerdkäigud ja …

Ma olen ära vaadanud ainult esimese osa, aga see oli küll täitsa tore. Selline kerge meelelahutus, nad ei ürita asja liiga tõsiseks ega keeruliseks ajada. Deemonit mängib kusjuures David Tennant, keda ma armastasin juba siis, kui ta doktor oli (vaieldamatult minu lemmikdoktor!), ning kes on varemgi suurepäraselt paharetti mänginud, näiteks Jessica Jones’is. Aga vist esimene kord, kui Pratchetti ekraniseering mulle kohe liiga naeruväärne ei tundu.

Sarjasoovitus: The OA

On selline vahva sari, millel tuli märtsis juba teine hooaeg välja. Lühidalt – pime tüdruk läheb kaotsi. Kui ta aastate pärast ootamatult välja ilmub, pole ta enam pime. Ja kummalised asjad hakkavad juhtuma. Soovitan.

Ahjaa, kohustuslik mustanahaline on eilne päev, moodsates sarjades on alati vähemalt üks trans ja üks homoseksuaal. Mis on selles mõttes naljakas, et telekas näeb neid nüüd rohkem kui igapäevaelus, samas kui rassiliselt on kõiki peale valgete ekraanil siiski tunduvalt vähem kui päriselt USA tänavatel näha.

View this post on Instagram

Сериал "THE OA" 2016 г. I сезон. Люблю всякие штуки с амнезией и потерей идентификации, поэтому смотрел с чисто профессиональным интересом. Здесь все не так, все с ног на голову, что еще больше добавляет интриги. Плюсы: 1. Начало. Идут вертикальные кадры, снятые камерой смартфона. Вначале подумал, что это какая-то ошибка, остановил, промотал. Нет, так начинается сериал. Внимание привлечено на 100% 2. Сериал начинается с того, что главная героиня входит в повествование с попытки самоубийства, а титры появляются только конце в первой серии. Все наоборот. Очень наоборот. И когда мы понимаем, что есть в этом сюжете параллельный мир, становится ясно, что иначе и быть не может. Мой слоган "Нет никого пи.данутее русских олигархов". Почему? Посмотрите, поймёте. #сериалы #рецензии #студиядоброедерево #goodtreestudio #продленноеполнолуние #бритмарлинг #theoa

A post shared by Алексей Виноградов (@goodtreestudio) on

“Roheline raamat”

View this post on Instagram

Race To Award Season Reviews #25: Green Book (2018). With strong lead performances and a very well written script, this film is shaping up to be a very big hitter at the Oscars this year. However, was it's material strong enough to make it a Best Picture contender? ● Green Book follows the story of Dr. Don Shirley (Mahershala Ali), a world-class African-American pianist, who is about to embark on a concert tour in the segregated Deep South in 1962. In need of a driver and protection, Shirley recruits Tony Lip (Viggo Mortensen), a tough-talking bouncer from an Italian-American neighbourhood in the Bronx. Despite their differences, the two men soon develop an unexpected bond while confronting racism and danger on their journey. ● The film itself is actually very excellent which surprised me. I wasn't quite looking forward to seeing it at first as it looked like just another biopic, however it was thoroughly entertaining and respectful towards their story. You get to witness not only Tony Lip change as a human being, but also the uptight Dr. Shirley as the film progresses, and it becomes something of a beautiful journey to witness. Viggo Mortensen completely transforms himself for this character, and it's so hard to imagine that that's actually him under the character. It's easily one of the best performances of the year, and if the Best Actor race wasn't so tough, he'd deserve to win. Mahershala gives a strong performance as well, dealing with a singled toned yet layered character. Linda Cardellini and the supporting cast are brilliant, but these two leads truly carry the film throughout. There are some powerful moments in Green Book that truly make this story effective: moments when Dr. Shirley segregation, when he plays the piano passionately, and moments when the two protagonists just do life with one another. The characters propel this movie and make it worth seeing; the dialogue between them is golden. The score by Kris Bowers is very notable. Do I think Green Book will win Best Picture? At this rate, it might be between this and Roma. Yet while I don't think it is the best of the year, I liked this film and say it's a must watch this year. 8.5/10 – B+

A post shared by Lever Du Ciné (@leverducine) on

Vaatasin ikka selle ka ära ja mul on nii hea meel, et me seda vaatama läksime. Osaliselt tundus see kindlasti eriti hea juba selle pärast, et kui ikka kohutav sitamaitse suus on, maitseb ka tavaline vesi pärast selle mahaloputamiseks lausa imeliselt (ja tahtsin natuke Sirru ees vabandada selle eest, et ta Aquamanni vaatama vedasin), aga see oli ka niisama väga hea film.

Lühidalt öeldes on tegu päriselt toimunud sündmuste alusel valminud filmiga, kus neile sündmustele on ilmselt natuke värvi lisatud. Loo kaasautoriks on peategelase poeg, kes isa lugude põhjal filmi tahtis teha. Ja kuna peategelane on itaallane, kes ise ütles, et ta hüüdnimi on Lip (huul), sest ta oli klassi osavaim lõuapoolik, kes suutis ka musta valgeks rääkida, siis ilmselt juba need lood, mida ta poeg kuulis, olid kõik pool juurde saanud. Minu jaoks oli väga üllatav, et Don Shirley sugulased seda nii raevukalt kritiseerisid – nende põhikaebus oli, et ta polevat tegelikult sugugi oma perest ja rassist nii kaugenenud jne, aga ma olen üsna kindel, et ega Lip ka tegelikult NII harimatu ja loll ei olnud, karaktereid muudetakse ikka päris elust värvikamateks, et inimestel huvitav vaadata oleks.

Loo point on siis see, et väga elitistlik mustanahaline muusik Don Shirley otsustab teha ringkäigu lõunaosariikidesse, kus tema muusikal juba palju austajaid on. Häda on aga selles, et aasta on 1962, kõigest kuue aasta eest on Nat Cole seal 4000 inimesele esinedes haledalt tappa saanud, sest osadele publiku seast ei istunud see, et ta “valgete inimeste” muusikat mängis. Nii et Don Shirley mõtleb, et ole loll, aga ole kaval, ja palkab Itaalia jõmmi/turvamehe  nimega Tony Lip endale autojuhiks/ihukaitsjaks. Täiega naljakas on kusjuures see, et päris Tony Lip, kellest see lugu räägib ja kes pärast selle tööotsa tegemist tagasi ööklubisse tööle läks, jäi seal silma Francis Ford Coppolale ja Louis DiGiamole, kes talle näitlejatööd pakkusid – alustuseks kuulsas filmis “Ristiisa”, kus tal väike kõrvalroll oli, aga huvilised mäletavad teda ehk Sopranodest, kus ta oli maffiaboss Carmine Lupertazzi. Filmi tegevus õnneks toimub hulk aega varem, nii et siin saame tema rollis nähha Viggo Mortenseni, kes on ikka HULGA seksikam ja minu salaarmastus. Olen valmis isegi andestama selle, et ta “Rohelise raamatu” jaoks endale pisikese õllekõhu ette sööma pidi.

Ja nagu täitsa tõsiselt, siin filmis ei toimunud suurt midagi, aga see oli megahea film. Algas aeglaselt ja rahulikult (kestis üle kahe tunni, nii et aega neil oli), võeti aega karaktereid näidata – ja nagu road-movie’d (teekonnafilmid?) ikka, keskmes ei ole mitte niivõrd sündmused, vaid karakterite siseelu ja areng. Ja mulle meeldis see, et näidati, et kahel mustanahalisel ei ole “must olemisega” sama kogemus ainult selle pärast, et nad mõlemad juhtumisi mustanahalised on. Ja muidugi asi, mida paljud tänapäeval ära kipuvad unustama, et tollases äärmiselt rassistlikus Ameerikas, oli itaallane ka poolte inimeste arust ikkagi mingi murjan. Aga no turvamees ise oma Itaalia taustaga oli muidugi alguses parajate eelarvamustega ja pidi natuke harjuma sellega, et ta uus klient on eelkõige siiski (üsna ennasttäis, aga siiski) inimene.

“Roheline raamat” on raamat (mille autor oli Green ja sellest ka nimi), mis põhimõtteliselt tutvustab kohti, kus mustanahalisel inimesel ohutu liikuda võiks olla, sest lõunaosariikide reaalsus oli tol hetkel, et enamik hotelle/restorane jne mustanahalisi lihtsalt sisse ei lubanud. Nii et see raamat on nende teejuhiks, selle abil leitakse vajadusel turvalised peatuspaigad ja toidukohad. Noh, erinevus tänapäevast on ilmselt see, et enam ei ole vastavat raamatut. 😀 Okei, päris nii hull ei ole, aga rassistid on nad lõunaosariikides tänagi.

Aga mulle väga meeldis see, et lugu ei olnud liiga mustvalge, vastupidi, näidati üsna hästi, kui palju erinevaid värvitoone sinna vahele mahub – ja kuidas mõni inimene võib end tõrjutuna tunda ka siis, kui ta ehk suuresti ise selle eraldusjoone maha on märkinud. Või teiselt poolt, kui raske võib olla omaks saada, kui sa miskipärast enam reeglitele ei vasta, pole piisavalt valge või piisavalt must. Või kuidas vahel väikesena tunduvad asjad, nagu muusika või kirjandus võivad kõiki piire ületada.

Ja jumal hoia, see dialoog tuleks kohustuslikus korras Aquamani stsenaristidele saata, las näevad ka, kuidas kirjutamine käib. Samas, ehk teen ma Aquamanile liiga ja nende eesmärk oligi teha film, kus kõik ka sõnadeta selge on, mühatuste ja uratuste kaudu. Siin igatahes oli keel kohati suisa kaunis. Soovitan soojalt.

Free Solo (2018)

 

 

Sel sügisel näidatakse Tallinnas lausa tohutul hulgal ronimisfilme ja loomulikult üritame neid kõiki vaadata. Esimene neist oli “Free Solo”, mis oli MEGAÄGE, vähemalt ronijale. Panen siia joone vahele, sest kavatsen kohe pool filmi ära spoilerdada, sest kõigest tahaks rääkida. Kui teil plaanis seda veel vaatama minna, siis ehk on targem mitte edasi lugeda. Jätka lugemist

  • Kategooriad