Naljakas nädal on olnud — ma ei mäleta, millal ma viimati kinos käisin, aga kindlasti mitte pärast lapse sündi, ehk raseduse ajal. No ja nüüd saab vist suisa kaks korda ühes nädalas, vähemalt loodan, et õnnestub pühapäeval Düüni teist osa ka vaatama minna. Kusjuures Tulnuka järelloo jaoks poleks ma miskipärast viitsinud ise end kinno vedada, aga mees käis sõpradega ja soovitas, nii et eks ma vedasin end siis ka kohale. Tema oli muidugi rabatud sellest, et seal oli kohanimi Cuntsville, ja leidis, et nii hästi tõlgitud. 😀 Aga täitsa ausalt, mul on hea meel, et ma läksin, ma naersin täiega, aga samas mõjus see nii, et pidin paar päeva mõtlema ja asjal settida laskma, enne kui üldse oskasin hakata sel teemal sõnu ritta seadma.
Kuigi mis seal seada, Tavainimene on olulisima juba ära öelnud. See epideemia teema on täpselt selline, et üldse ei imesta, et Hollywood pole julgenud seda üldse puudutadagi. Inimesed ei taha seda teemat lahata, kõik on sellest väsinud ja tundub, et kollektiivne ühisaju on otsustanud, et pigem teeskleks, et seda pole kunagi olnudki. Nii et juba sel teemal naljatlemine tundub kuidagi kohatu ja mässumeelne. Samas kogu seda QAnoni teemat, lamedat maad, transinimeste teemal tõmblemist jne näen ma jätkuvalt iga jumala päev, kui viitsin Twitteri lahti teha, ei ole see kahjuks üle läinud.
Aga minu pani see film mõtlema pigem selle peale, kuidas vahel mõne vana tuttavaga kohtudes ongi täpselt selline tunne, et inimene pole vahepealsete aastatega ÜLDSE muutunud, ikka need samad vanad naljad, ikka AINULT ümber augu käivad naljad (ärge saage valesti aru, vahepeal on need head, ma pidin end pooleks naerma, kui Valdis küsis “mis sul vaasi ei ole v?”) jne. Ja siis vaatavad nemad MIND nagu tulnukat, sest mina olen ju see imelik, kes ei vasta endistele ootustele. (Internetis just räägiti (küll perega seoses), et sugulaste jaoks jäävad inimesed tavaliselt mingisse vanusesse kinni — no et näiteks väga tavaline, et KÕIK sugulased ütlevad, et “no Mart ei söö tomatit,” sest kümneaastane Mart ei söönud tomatit. Ja see, et ta on täna 40 ja on seda viimased 30 aastat söönud, ei mõjuta nende vankumatut usku, et Mart ei söö tomatit ja temaga peab ettevaatlik olema, sest ükskord esimeses klassis oleks ta peaaegu kogemata jõulupuu põlema pannud.) Aga see vastandus oli selles mõttes ka ühiskonnakriitilise elemendina täiesti omal kohal, et me oleme hetkel kuidagi sellises väga must-valges ajajärgus, kus halltoonid on kadunud.
Samas, mulle üldse meeldivad sellised üle võlli absurdsed asjad (panen päris lõppu ühe veel). Feministina tahaks muidugi rääkida sellest, et huvitav, kuidas mehelikkus tundus olevat defineeritud ainult läbi füüsilise vägivalla ja jõulise seksuaalsuse — isegi loomalikust aspektist on seal tihti ikka midagi veel. No isased lõvid näiteks ei tee ainult nikku, neil on ikka ka see karja kaitsmise funktsioon (vahemärkusena olgu öeldud, et lõvide puhul juhtub tegelikult nii seda, et noored isased teevad oma karja, kuniks ükskord õnnestub oma naised leida, kui ka seda, et need naised võetakse siis kamba peale, mis sellest, et tavaliselt õpikutes ainult ühe isasega karjadest räägitakse). Siin lendas pendel sellise hooga teise serva, et poistel polnud aega mütsigi kinni hoida, põhiväärtustest kaugemale mõtlemisest rääkimata.
Aga osad detailid olid nii head, et ainuüksi nende eest on tegijad suudlust väärt. Näiteks, kuidas see nüüd täpselt oli? “See riik püsib ainult invaliidide ja pensionäride turjal”? Puhas kuld oli see. 😀 Rääkimata sellest (ilmselt mitte eriti originaalsest mõttest), et no väga oleks tahtnud näha seda, kuidas keegi istus Tõnis Mägiga kohvikus ja veenis teda, et just “Koit” on ideaalne laul mitte ainult sellesse filmi, vaid just sellesse stseeni. Oli küll ideaalne, aga minu jaoks uskumatu, et neil õnnestus selle jaoks luba saada.
Ahjaa, eraldi tahtsin öelda, et Indrek Ojari tegi minu meelest nii imelise rolli. Ikka megahea näitlejatöö. Mitte et teised oleks kuidagi kehvemad olnud, aga tema tegelane oli kõige mitmekülgsem, näitas väga mitmekesiseid emotsioone ja kõike väga ehedalt, samas kui mõne võib-olla isegi tehnilisemalt olulisema rolli puhul (ma ei hakka siin nimesid nimetama) jäi mulje, et näitleja mängib stereotüüpi, mitte konkreetset tegelast.
Ühe lausega kokku? Varastan ja ütlen üht tundmatuks jäävat redditori pisut parafraseerides, et kui esimeses osas üritati osse kohitseda ja kasvatada, siis teises osas üritati kaotsi läinud mune taas üles leida. 😀 Suht nii oli tõesti. Kuigi selle vaatenurga probleem on muidugi see, et naistel on selle kohaselt täpselt nii palju võimu, kui mehed lubavad — aga olgem ausad, naised olid siin filmis üldse pigem selleks, et mehed välja paistaks. Mis ei ole halb ega midagi, iga asi ei peagi meist olema, see lugu lihtsalt oli üks neist, mis igatahes EI ole meist ja ilmselt pole me isegi selle (peamine) sihtgrupp.
PS Meenub, et hiljuti vaatasin veel ühte teist mässumeelset filmi, suisa päris punki filmi nimega Dinner in America. Ja see oli NII hea. Nagu selles mõttes, et nii haige ja nii kohutav ja nii hea. 😀 Et kui sellised rõvedad lolli nalja pungifilmid meeldivad, on see väga hea film.
Pärdikute päevaraamat 
Selle “Koidu” kasutamise osas: taheti Tõnisega maha istuda ja arutada, aga pidevalt lükkus edasi kuniks oli lihtsalt jah/ei vastust vaja. Kolm päeva pärast filmi linastumist polnud Mägi ise veel filmi näinud (käisin linastusel, kus hiljem oli ka vestlusring). Rohkem infot, kuidas “Koit” sinna filmi sai: https://kultuur.err.ee/1609307220/rasmus-merivoo-ma-ei-saa-parata-kui-minu-loomingust-saab-midagi-muud
Aa, ja üks vähestest asjadest, mis mind häiris: kui eesti keeles oli palju värvikaid roppuseid, siis inglise keelsed subtiitrid olid üsna ühetaolised “shit, “fuck”ja”cunt”. Kurb, et tehtud mitmekesisemat tõlget.
Jah, ma vaatasin ka selle pilguga, et mida mu ameeriklane siis nägi, ja olin üsna pettunud.
Aitäh, see oli tõesti väga huvitav lugemine.
Minu omad lähevad ka kohe minema, kui omal alagatusel sülle võtan. Aga haiget ei tee. Lihtsalt lebab vaikselt, kuni ma kinni hoian, aga kui haaret lõdvendan, pageb kohe minema, et end hetke pärast endale sobivalt vastu mu külge sisse seada.
See kassiteemaline komm vist oli mõeldud ühe teise blogistaja ühe teise postituse alla, aga püsilugejail pole vahet, teavad niigi 😀
Pole aimugi, millest te räägite!!!! 🙂
Jaaa, tõesti. Palun vabandust. Aga ma olin hommikul viieni peol 😜
Esimene tulnuka film meeldis täiega ja olles teise kohta arvustusi lugenud olin veendunud, et peab hea film olema kui teatud tüüpidele ei meeldi. Sinu kokkuvõte kinnitab, et tingimata vaja vaadata. Loodetavasti ikka püsib kinodes suveni, muidu peab netist vaatama.
“Miks on nii, et välismaalased tulevad näiteks Barbie filmi esilinastusele ikka filmilikes riietes, aga siin ei tulnud näitlejad dressides?” –
antud foto põhjal ma oletaks, et see oli meelega, et näidata.. , kuidas samas isikus on kõrvuti räme pätt ja sile pintsak… st mitte pintsak vaid vestlipslane.
Teises osas mitte ei üritatud mune nagasi saada vaid ju saadigi 😀 Labidaga kõhuõõnest välja… Esimest osa sai omal ajal ikka kordi ja kordi vaadatud ning on lootust, et teisest saab samamoodi kultusfilm. “Paroole” ja ütlemisi annab sealt üles noppida küll. Ma küll alles eile käisin ja veidi vaja asjal settida lasta aga pettuma kohe kindlasti ei pidanud.