Kuu: märts 2024

beebi

Tegime siin USAstiilis munadepüha

RentsLisa kommentaar

Sel aastal jätsime Eesti kombed üldse kõrvale, sest kellelegi ei maitse siin keedetud munad, nii et oleksime me neid värvima hakanud, oleks need üle jäänud. Pealegi arvan ma, et see koksimise kontseptsioon jääks titele veel võõraks, st ta kindlasti naudiks seda, et saab midagi katki teha, aga ilmselt jõuaks see kähku lihtsalt tagumine ja sellele ta üldse ei mõtleks, et kes siin võidab ja kes kaotab. Või kui juhtuks pehmem päev olema, siis oleks kisa taevani, sest tema ju ainult virutas, aga nüüd on katki …

Nii et seda teeme järgmisel aastal. Sel aastal tegi Sirru lastele (kutsusime ühe sama vana titega sõbra külla) munapeitust + tegi neile sellised armsad korvikesed. Mina kartsin küll, et nad leiavad ühe ja siis lähevad selle pärast kaklema või jäävad sellega mängima, aga tegelikult said nad ülesandest aru küll. Vanus oli muidugi selline, et a) oma mune igatahes jagada ei tahtnud ning b) kogu aeg oli sees kahtlus, et äkki teise (identsed) munad on ikka paremad või on tal neid ebaõiglaselt palju. No ja muidugi c) mõlemad üritasid teise mune lihtsalt tuuri panna.

Alles hiljem avastasin, et tal nii sobivalt müts ja püksid ka jänestega 😀 Need tal lihtsalt ainsad sooja voodriga püksid

Aga väga kenasti läks see üritus. Kahesed ikkagi mängivad juba üsna aktiivselt koos, näitavad teineteisele asju jne. Magusahulk oli muidugi üle mõistuse, aga ühe päeva aastas kannatab välja. Kuigi osad munad jäid esimesel päeval leidmata ning ma käisin öösel salaja väljas seal šokolaadi väikeste mänguasjade jms vastu vahetamas, sest ei tahtnud teda kaks päeva sellise menüü peal hoida. 😀 Ta suutis muidugi leida kaks muna, mida mina polnud üles leidnud, nii et ärge kartke, polnud ohtugi, et ta tervislikult toituma peaks.

Muuhulgas pakkus see huvitavat võrdlusmaterjali laste käitumisest kodus ja võõrsil. Käisime hiljuti Tartus ju, seal on enamvähem Merruvanune sugulane. Minu laps ronis muidugi kohe tema voodisse, oleks seal hüppamagi hakanud, kui ma poleks teda sealt ära võtnud. Sugulaste laps vaatas natuke kurjalt, aga midagi ei öelnud. No nüüd ronis külaline muidugi MINU LAPSE voodisse ja mängis TEMA mänguasjadega jne — Merru oli ka vait ja ikka jagas ja isegi kallistas vahepeal, aga näost oli ikka pidevalt näha, et ega see talle kergelt ei tule ja väike kadedus on peal. Eriti seda voodisseronimist vaatas sellise näoga, et kohe läheb tõmbab välja ta sealt. Ja külas käitub iga laps muidugi paremini, minu oma oli Tartus illikuku ja meie külaline käitus nii kenasti, et ma uskusingi, et maailma kõige viisakam laps, kuni ta isa mingi minu lapse röögatuse kohta ütles, et lõpuks ometi kodune helitaust. Taevale tänu, et ütles, ma juba hetkeks mõtlesin, et kuidas siis ainult minul metslane on.

PS Huvitav fakt tite arengutee kohta on see, et ta ilmselgelt on jõudnud arusaamisele, mis on manipulatsioon ja milleks see kasulik võib olla. Ja ma ei räägi siin mingist labasest pikalipildumisest. Tahtis, et issi talle šokolaadi lahti teeks, isa ütles, et ei, musirullikene, sa oled täna juba väga palju magusat söönud, rohkem ei saa. Tuleb laps minu juurde, ütleb mulle hästi armsalt “emme beeps”, ronib mulle kaissu. Ja SIIS alles ütleb üliarmsalt: “Tee lahti!” Vastus oli kahjuks jätkuvalt ei. 😀 Mitte et see šokolaad selle pärast söömata oleks jäänud, tugev iseseisev noor daam oli lihtsalt sunnitud ise välja mõtlema, kuidas seda šokolaadimündi pakendit avada, aga vähemalt arendas oma peenmotoorikat selle käigus (ja suurema osa selleks hetkeks alles olnud šokolaadist suutsin ma ikkagi ära peita).

PSS Huvitav fakt minu enda elu kohta on see, et kahtlesin siin juba tõsiselt oma abielus ja eluvalikutes, sest palusin mehel ühe teise šokolaadi enda eest ära peita, ja ta tegi seda nii hästi, et ma ei leidnud seda üles! Kuidas ma usaldan sellist meest? Iial ei tea ju, mida ta veel varjab! Aga siis selgus, et ta ei olnud sugugi ainult lastele üllatusi teinud, vaid siis, kui lapsed juba toas olid, leidis variandi, et mind jälle õue saata, et ma ka otsida saaksin. 😀

anna kannatust

Oh jah

Rents6 kommentaari
Okei, ukse peaks ilmselt ka ära pesema

Ma ei tea, kas see on kevadväsimus või lihtsalt üldine kurnatus, aga ma tunnen, et ma olen juba viimased paar nädalat selline … rabe. Ameeriklased ütleksid, et constantly on the edge. Iga asi ajab närvi, iga väike ebameeldivus tundub maailma lõpp. Keskendumine jälle kehvem, ei suuda üheski keeles normaalselt rääkida, lasen mingit pidžinit jne. Kui hommikul ärgates veel on okei olla, siis tund aega enne tite uneaega on ikka selline tunne, et hingan sügavalt sisse ja välja, et ei kärataks ta peale, kui ta kassile maisitõlvikut suhu üritab toppida. Ja magamaminekuajaks olen selline, et täna näiteks oli Merru kolm paberkotti vedanud koridori vedelema ja ma tegin lihtsalt nende vahel slaalomit, sest see oli vaimselt kergem kui nende üles korjamine. Kõrvalt vaadates tundub, et Sirrul on sarnane teema, aga õnneks me suudame enamvähem vahetada nii, et üks päev on üks meist normaalne ja teine päev teine. Üleeile olin mina kõigi nende kohustuste pärast suht leilis (kogu see automajandus), eile ütles tema, et issand jumal, varsti saaks verandal istuda, aga veranda on nagu prügimägi ja selle koristamine võtab … EONS. Igaviku noh. Nii et siis pidin mina lohutama, et mis sa nüüd, pakime need kastid kokku, üks viib need jäätmejaama, teine samal ajal koristab edasi, iisi-piisi. Viisin lapse mänguväljakule, et ta natuke rahu saaks jne.

No ja selgus, et kui otsast pihta hakata, oligi tegelikult lihtne ja läkski ainult paar tundi, kusjuures ma jõudsin selle kõige kõrvalt veel õhtusöögigi valmis teha. Nüüd on verandal ruumi laialt, kõik on puhas … Või noh, isegi põrand oli puhas, kuni laps kriidid üles leidis (eraldi kisa tuli veel siis, kui selgus, et neid kriite ei tohigi voodisse kaasa võtta, taevas halasta). Ainult aknad ja ukse võiks veel ära pesta, siis oleks kõik täiesti imeline. Tegime täna aasta esimese grilli ja nautisime päikest jne. Laps on juba metsloomaks hakanud, keeldus hoius tuppa minemast ja meie juures oli veel mitu tundi väljas — ei saa talle seda isegi pahaks panna, kui nii ilus ilm on, tuleb juhust kasutada.

Aga kuna ma ei jaksa enam kogu aeg väsinud ja kurnatud olla, otsustasin, et teen nädala lõpuni “igal õhtul keskööks magama” väljakutse. Eile oli esimene päev ja juba 15 minutit pärast südaööd olingi päriselt voodis, mis on minu kohta täielik võit. Ja siis vähkresin vähemalt tund aega, enne kui päriselt magama jäin. Aga kavatsen ikkagi nädala lõpuni ära punnitada, eks näis, kas harjun ära varajasema uneajaga. Tunne oli igatahes hommikul natuke parem, kuigi see on ilmselt seotud päikesega, mitte unetult voodis lesimisega. I take what I can, peaasi, et parem on. Ja nüüd on jälle südaöö, nii et taas, siin olen mina päriselt arvuti tagant püsti tõusmas. Maksku, mis maksab, need mõned päevad saan kas või vägisi hakkama.

Öelge mulle, et ma ei ole ainus, kelle see lõputu talv täiesti läbi on võtnud.

anna kannatust

Täitsa lõpp, mis päev mul on olnud

Rents1 kommentaar

Ma siin mõtlesin … Et viimane kord, kui mõtlen, sest iga kord tuleb sellest jama. Igatahes seekord ma mõtlesin, et teeks järjest ära autopesu, ülevaatuse ja rehvivahetuse, sest saan ju igal pool läpakast tööd teha ning oleks korraga tehtud. KÕIK läks nii pekki. Esiteks jõudsin kümneks kenasti autopesulasse ja seal olnud noormehed ütlesid viisakalt, et nad võivad mu auto võtta, aga sisse ei saa, sest ülemused hilinevad. Kohvikusse läpakat kasutama ei saanud, sest selgus, et see avatakse alles kell 12, nii et pidin bussiga koju sõitma. Õnneks olin valinud kodulähedase pesula ja bussipeatus oli kohe seal samas, nii et see polnud eriline probleem. Pidi võtma kaks tundi, nii et sõitsin kahe ja poole pärast tagasi ning sain kuulda, et auto nii räpane, et läheb tund aega veel ja hind 150, mitte 100.

Ma ei hakanud isegi vaidlema, sest auto oli tõesti räpane ja kohvik oli ju nüüd lahti, kuigi ega ma ju tegelikult ei tea, kas tõesti läks kolm tundi või nad jäid 45 minutit hiljaks ja siis kasseerisid minult mõnuga rohkem. Igatahes sain auto kätte, oli ilus ja puhas, sõitsin ülevaatusesse, kuhu ma olin nagunii juba hiljaks jäänud, ja avastasin, et … Mees oli abivalmilt autodokumendid autost ära võtnud, sest “enne pesulat peab ju auto tühjaks tegema”. Nii et sõitsin koju ja tagasi, sest olin ette maksnud ja see oleks raisku läinud, kui poleks samal päeval ära käinud. Muuhulgas selgus dokumentide järel käies, et ta oli ära võtnud autodokumendid, aga mitte küpsiseid, need olid autopesulas kaotsi läinud … Kurat, ma niigi maksin teile 50 eurot plaanitust rohkem ja pidin 90 minutit kauem ootama, jätke mulle vähemalt mu küpsised, raisk. 😭

Vahemärkusena olgu öeldud, et olen täiesti rabatud, sest suhtlesin seal pesulas kokku nelja erineva inimesega ja MITTE ÜKSKI neist ei rääkinud eesti keelt. Kahe esimesega suheldes ei taibanud küsida, aga need kaks, keda täna nägin, ei rääkinud inglise keelt ka mitte. Ma ei kujuta ette, mis tulevikuväljavaated üldse on inimesel, kes ei räägi ei riigikeelt ega inglise keelt? Või saab Tallinnas vabalt oma elu niimoodi ära elada ja karjäärigi teha?

Aga sain selle ülevaatuse tehtud, läksin maksma ja … Noormees haises veits. Noh, füüsiline töö ka, mis sa ära teed. Aga poole vestluse pealt sain aru, et kurat, ma ei tunne mitte tema, vaid ISEENDA haisu, mida mu kootud kampsun veel võimendab ka. 😭 Ma tegelikult käin vahel pesemas ja deodoranti kasutan ka, aga ju siis see bussiga ringi kimamine ja hiljaks jäämise pärast muretsemine jättis oma jälje. Taevale tänu, et ma neutraalse näoga olin, muidu oleks olnud üks ühele see stseen “Berti päevikust”, kus ta kõigest väest nina krimpsutab, et õpetajannale märku anda, et too haiseb ja võiks mitte lähemale tulla. 🤣 Aga ütleme nii, et söömas käisin seejärel nii, et iga kord, kui teenindaja ligines, libistasin end seksikalt üle laua võimalikult kaugele.

Aga noh, kõik asjad said tehtud ja ma olen jätkuvalt elus. Ainult kohv jäi ostmata. Aga ma olen NII valmis kevadeks, pikaks nädalavahetuseks ja mitte ühekski plaaniks, lihtsalt olemiseks. Parem oleks, kui tõesti homme soojaks läheks.

anna kannatust · climbing · faith

See postitus on nagu Kört-Pärtli särk

Rents14 kommentaari
Söök, sest süüa mulle meeldib

Millest me siin siis räägime? Noh, näiteks mööblist, koristamisest, trennist, keeleõppest, tsuti ka lapsukesest. KÕIGEST, mis mul siin vähegi juhtunud on.

Nagu te ilmselt arvata oskasite, sest postitus kustus nii kiiresti ära, siis voodist sain lahti. Megakähku käis, reedel juba tuli üks blogilugeja (või kust ma tean tglt, äkki mõne blogilugeja tuttav) ja viis selle minema. Tahaksin öelda, et seega sain kohe koristama hakata ja magamistoa põranda ära pesta, aga no kellele me valetame. 😀 Mul on nii palju asju, mida oleks vaja koristada, ja nii vähe viitsimist, et sellega peale hakata. Muuhulgas lubab ilmateade, et selle nädala keskpaigast tuleb tõesti kevad, nii et vähemalt veranda peaks ära koristama, aga see näeb tõsiselt välja nagu mingi pakke ladu, sest me oleme jõuludest saadik kõik tühjad kastid lihtsalt sinna visanud. Ehk siis meid ootab ees vähemalt üks reis jäätmejaama, enne kui üldse saab hakata millegi puhastamisele mõtlema. Praegu ei taha üldse millelegi mõelda — käisime Tartus sünnipäeval, nii et kuna seal olin, tahtsin muidugi titte võimalikult paljudele sugulasele näidata + ronimas käia. Nii et olen omadega täiesti läbi, tahaks veel ühte puhkepäeva. 😀 Sünnipäevalaps ütles seda sama, et sünnipäev oli tore, aga nii tavarutiinist väljas, et tahaks nüüd natuke puhata.

Titt on muuhulgas selles faasis, kus ta mitte midagi ei taha. Sirru ütles üks päev mu kurtmise peale, et ta on contrarian lihtsalt, harju sellega. Kuni selleni välja, et kui ma pakun talle ta lemmikjogurtit, siis ta hakkab automaatselt EI ütlema, enne kui vaatab, ja avastab, et ahjaa, seda võiks ju isegi võtta. Rääkimata mingist palumise peale potile minekust, mkm, sinna minnakse ainult siis, kui endal tekib tunne, et võiks, mitte siis, kui mina ütlen, et kuule, autosseminek on, käi palun nüüd enne ära. Muude asjadega ikka soovitused vahel toimivad, küsimuse vormis lihtsalt ei tohi midagi esitada, aga vahel on tõesti selline päev, et ei taha ei hommikul hoidu ega õhtul koju ega üldse mitte midagi. 😀

Aga meile pakiti traditsiooniliselt Tartust nii palju süüa kaasa, et pidin osa laiali jagama, et natukenegi oma tervisliku toitumise illusiooni säilitada. Ma ju teen kuid juba nägu, et kohe ajame vormi ennast. Mõtlesin, et peaks ehk selle veranda koristamise ka trenniga siduma, see on ainus asi, mis mind motiveerib. Ma nimelt olen kurtnud siin, et mul ei ole majal normaalseid seinu, kuhu saaks midagi riputada. Selles mõttes, et seina sees pole puittalad, vaid mingid metallist liistakad, nii et Sirru on oma asjade riputamiseks pannud mingeid megapikki kruve ja need hoiavad kenasti. Aga tema asjad on staatilised, selles mõttes, et kui sa paned riiuli seina, siis tema on seal, vahet pole, kas on üks raamat rohkem või vähem riiulis. Nii et ma ei julgenud hangboardi niimoodi panna, sest sellega tehakse trenni ju nii, et ripud, lased lahti, ripud, lased lahti, vahepeal värised seal oma 60 kiloga ebastabiilselt otsas jne. Nii et panin lõuatõmbekangi ukseraami vahele ja hangboard käib sinna külge. Ja nüüd on ukseraamile tekkinud suur pragu. Hästi nagu ei julge seal niimoodi rippuda enam, nii et mõtlen veits, et kui veranda ära koristaks, saaks ju sinna ehitada mingi statsionaarse puki, seda enam, et järgmiseks talveks tahtsin nagunii gaasipõletit, et seal soojem oleks, siis peaks saama suurema osa talvest ka seal treenida (sõrmetrenni teatavasti ongi hea jahedas teha). Ma ei tea, kõlab nii keeruliselt. Äkki loobuks üldse sellest ja hakkaks ikka natuke tihedamini trennis käima. Mis seal ikka juhtuda saab, see on mul ometi ainult kaks korda viimase aasta sees vigastuse kaasa toonud.

Muidu ei ole väga motti dieeti pidada, sest päris kaloreid ei viitsi lugeda, aga niisama tundub, et kõigub natuke siia-sinna, aga niimoodi ebaloogiliselt. Enda arust söön normaalselt, järsku 500 grammi juures. Siis pugin terve nädalavahetuse, sest ema sünna, ja hoopis on natuke vähem, kui eelmine kord. Mine võta kinni. No ja siis ma mõtlen, et milleks pingutada, kui väljas ma ju hetkel ei roni, aga sees on mul niigi jõudu piisavalt. No vaadake, silm ju suisa puhkab, kõik nii kenasti stabiilne, kerepinge püsib nii ilusasti:

Kas mul on lääts räpane või oli seal tõesti nii palju magneesiumitolmu?

Raskusi on mul pigem selliste radadega, mis numbrite kohaselt peaks suisa kaks korda lihtsamad olema (esimene on V4 ja teine V2), aga seal pole kaalulangetusest kasu:

Et noh, on mingi tõenäosus, et mul oleks lihtsam koormustaluvust tõsta, kui ma vähem kaaluksin (maakeeli: et mu küünarnukid ja randmed ei hakkaks nii kergesti iga asja peale valutama). Aga see on täpselt selline, et nojah, oleks ilmselt nagu natuke kasu, aga vähemalt sama palju kasu oleks normaalsel ajal magamaminekust. Ja ometi olen ma keskööl siin, teile seda postitust kirjutamas. Okei, tglt, see oli hea point, ma lähen magama ja homme kirjutan edasi.

Nii, kus me jäime? Ahjaa, keeleõppest tahtsin rääkida, õigemini raamatutest. Ma nimelt mõtlesin, et loeks vahelduseks jälle midagi prantsuse keeles ja valisin teadlikult raamatu, mida reklaamitakse kui tiinekakirjandust. Miks? Sest ma mõtlesin, et ole loll, aga ole kaval, noortekirjandus on ju lihtsama keelega. Hah, pole sellest ajast saadik niimoodi tünga saanud, kui ma teismelisena samal eesmärgil Pratchetti pihku rabasin (mis oli üks parimaid otsuseid mu elus, nii et ei saa kurta, eks ole). Igatahes peategelane on Jasper, kes hakkab kohe heietama, et tema ei tea, miks ta nimi just Jasper on, mitte traditsiooniline Gaspard, aga et igatahes selle nime üle tehakse kogu aeg nalja. Nii et olin sunnitud juba esimese paari lehe peal guugeldama, mida tähendavad verbid jasper ja jaspiner (esimese ingliskeelne vaste on muide mottle, mis oli minu jaoks samuti täiesti uus sõna, nii et suisa mitut keelt õpin siin korraga — teine tähendab põhimõtteliselt lobisema või suisa kedagi taga rääkima). No ja siis ta ütles sinna kohe otsa, et ta on sõltuvuses kehvadest keelenaljadest, nii et teadsin, et nüüd on täitsa pekkis. Või noh, tegelikult ütles ta suisa “Désolé, je suis le roi du mauvais calembour et du jeu de mots foireux. Je ne peux pas m’en empêcher et le pire, c’est que je ne m’entraîne même pas. Je fais de l’esprit comme monsieur Jourdain faisait de la prose, c’est une seconde nature !” — ehk siis pistis sisse ka viite Molière’i “Kodanlasest aadlimehele”, kui mõni mats siin aru ei saanud. Et noh, ärge maha lööge, aga ma pidin küll meenutama, et oot-oot, see monsieur Jourdain kõlab kahtlaselt tuttavalt, kus ma seda kuulnud olen. 😀 Ehk siis kui esimese kümne lehe viited juba peaaegu vuhinal mööda oleksid lennanud, mis siis veel järgnevalt oodata. Ja seda siis raamatus, mille sisu peaks olema noor maag vampiiride uimastiäri uurimas.

Ups, jälle on südaöö. Nii et ma võtan end kokku ja lähen mõistlikul ajal tuttu ära, sest homme on vaja NII palju asju teha. Aga jah, minu elus on praegu sellised asjad toimumas.

faith

Põletavad paljastused!

Rents11 kommentaari

Nägite jah? Märkasite kõik???

Mis mõttes “Mida me siin nägema pidime?”??? Kas see pole ilmselge? Mu pats on VÄHEMALT 10 cm lühem! Ma ei tea, kuidas teised inimesed juuksuris käivad, aga mina käin nii, et kui kael valutama hakkab (mis üldiselt juhtub ca 18-24 kuu tagant), lähen ja palun jupi maha võtta. Ma siiralt ei tea, kuidas need maani juustega daamid elavad ja trenni teevad, sest see päriselt hakkab ühel hetkel füüsilist ebamugavust tekitama, kuni kael kangeks jääb.

Juuksur ütles uhkelt, et no nüüd kannatab ka lahti kanda. Ma ütlesin, et ilus tõesti, ja panin kinni ära. 😀 Ma ei tee nalja, viimati kandsin ma juukseid lahti oma pulmapäeval, sest mõtlesin, et pulmas ikka kantakse ju, ja no see oli viga. Nägin välja nagu poku seal. Nii et enam ma sellist lollust ei tee, kui pole just pooled eespool olevatest juustest mingisse ilusasse patsi ära pandud – aga neid on iseendale raske teha, pean hakkama lapsele vist näputööd õpetama.

Aga ma tahtsin tegelikult selle Briti kuningapere skandaali kohta öelda, et kõik räägivad muudkui Kate’ist ja eks mina räägin ka, kuigi rohkem naljaga, sest no ilmselgelt see on 99% ulatuses pastakast väljaimetud skandaal. Mul ei ole muid hobisid, jätke mulle vähemalt internetis võõraste kritiseerimine. Aga üks asi, mis minu jaoks tõesti TÄIEGA imelik on, aga mida teised nagu üldse kummaliseks ei tundu pidavat (vähemalt ei ole ma sel teemal väljaspool ajakirjandust ühtki sõnavõttu näinud), on see, et kuningas sai vähidiagnoosi ja ta naine teatas kaks nädalat hiljem, et ok, tsutsufrei nüüd, musi, ma sõidan basseini äärde puhkama. See sama naine, kes väidetavalt on tema eluarmastus, kelle tampoon ta tahaks olla, kelle nimel oli okei oma seaduslikku abikaasat petta jne. Et kas teie meelest pole imelik kõigest paar nädalat (ok, ehk avalikkuse eest mõnda aega varjati, ütleme kuu aega) tagasi vähidiagnoosi saanud meest üksi jätta, et ise palmi alla sõita? Olen lootusetu romantik ilmselgelt.

anna kannatust · climbing

#whyaremen?

Rents9 kommentaari

Mul juhtus eile selline lugu, et ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse tahan sellest blogida, sest äkki öeldakse jälle, et ma vingun. Aga no ma olen siin ilmas juba mõnda aega olnud ja ma olin IKKA rabatud. Ma vahepeal tõesti ei saa aru, kas mehed ongi kohtlased või neile meeldib teistes ebamugavust tekitada.

Hoiatus! Siin on nii palju videosid ja meeme, et panen siia nupu, et ei kargaks see kõik kohe näkku inimestele, kes tegelikult neid üldse näha ei taha.

Loe edasi “#whyaremen?” →
faith

Kes kurat see Kaarel veel on?

Rents6 kommentaari

Teate seda tunnet, kui ei maga, aga ärkvel ka ei ole? Oli mul üks päev mingi selline poolunes hetk. Ja keegi minu mitte-päris-unenäos küsis minu käest: “Kas sa kedagi päriselt ka armastad?” Ja mina vastasin: “Kaarlit.” Ee, nagu …

Ehk siis, kui keegi ei mäleta, ma olen õnnelikus abielus. Mehega, kelle nimi EI ole Kaarel. Ja ma isegi ei tunne lähedalt ühtki Kaarlit! Omal ajal põhikoolis oli üks, SEDA ma igatahes ei armasta. Viimati, kui ma temast kuulsin, oli ta vangis (seoses selle Tartu maffiajuhtumiga). Oli väidetavalt tore poiss, kuni hakkas jõusaalis käima, ja no sealt läks kõik allamäge, teate küll. Siis oli üks, kes oli suure (mitte minuga seotud) armudraama osaline, väga romantilise suhtumisega jne — päris kindlasti mitte tema, draama meeldib mulle ainult teiste inimeste elus. Pealegi on ta nüüd väidetavalt samuti väga õnnelikus suhtes. Ehk siis. Tänase päeva küsimus on:

“MIS KURADI KAAREL???”

No ja ehk ka see, et mida see kõik tähendab.

Aga muidu hakkasin ma täna mõtlema, kui palju meid mõjutavad mingid täiesti suvalised killukesed lapsepõlvest. Näiteks. Iga kord, kui ma jalutan väljas ja tuul puhub mu hõlmad laiali, kui ma parajasti alla juhtun vaatama (täna näiteks), kuulen peas seda Triin Soometsa luulerida “lehvivi hõlmu, aga langetatud päi”. Otsisin isegi huvi pärast need vihikud välja, kuhu ma vanasti oma lemmikluuletused kirja olen pannud, sest absoluutselt mitte midagi ma sellest ei mäletanud — aga see üks rida on minuga terve elu mingil kummalisel põhjusel kaasas käinud, ilma et mul oleks selle konkreetse luuletusega isegi mingit emotsionaalset sidet olnud. See pole minu jaoks isegi Soometsa luuletustest lemmik ega midagi. Aga sellel real on kuidagi nii hea rütm, et see on ennast ajukurdude vahele kirjutanud. Kusjuures see seostub minu jaoks sellise halvas tujus või ärevalt põgenemisega, aga meenub siiski ka siis, kui ma igati rõõmus olen. Eile olin väga rõõmus, sest päike ju paistis. Mul nimelt …

Ma ei pea ise rääkima, see instavideo on mõeldud naljaks, aga no just täpselt selline tunne mul selle aasta märtsis ongi:

Andke see päris kevad siia, raisk, enne kui ma närvi lähen. Ma ei kavatsegi veel kuu aega oodata. Täna käisin kevadiste jalatsitega juba väljas, varbad ainult natuke külmetasid, aga märjaks ei saanud ja nii mõnus oli.

Nii, üks teema veel, millest ma tahan kirjutada, enne kui unustan. VVN kirjutas mingis kommentaaris, et see oleks vingumine, kui keegi plaaniks oma elukaaslasel (olgu see siis partner või laps) oma sokid üles korjata, sest see, keda rohkem häirib, korjab üles. Ja ma ei saanudki alguses aru, miks see mind häirib, pidin natuke istuma selle kallal, et enda jaoks sõnastada seda. Esiteks muidugi see teistega arvestamise teema. Kui me elame pooleldi olude sunnil koos, sest ma juhtusin sind sünnitama, siis on mul sulle teatud ootused. Näiteks hetkel on mul oma kaheaastasele ootus, et ta ei taoks plekktassi kõigest jõust vastu vanni ainult selle pärast, et ta on avastanud, et nii kass kui ka ta ema reageerivad sellele naljakalt. Ja jah, ma võin selle peale lihtsalt minema kõndida, aga selle peale kõnnib ta solvunult mulle järele ja nutab performatiivselt röökides mulle otse kõrva, nii et mina, kes ma valjude helide peale kergesti ülestimuleeritud saan, tunnen, et tahaks teda juba tiba kiiremini hoidu viia. Et noh, kaheselt muidugi ei saa seda oodata, aga näiteks 15aastaselt ma ootaksin küll, et kui ta tahab näiteks punkbändis olla, siis ta teeb seda oma emaga arvestaval moel, mitte ei tee see bänd proovi meie elutoas, kui ma magan. No ja üldse, et kuna me armastame teineteist, siis me mõlemad tahame elada nii, et teisel oleks hea. Et mina tahan elada nii, et minu sokid ei ole tema padja peal, ja tema tahab elada nii, et tema sokid ei ole minu padja peal. Ja see viimane kehtib ka paarisuhetes. Näiteks on minu mehel puhtusele kõrgemad nõuded kui mul, aga ma ikka koristan, sest kui ma kedagi armastan, oleks minust meganõme ignoreerida seda, kuidas temal hea oleks. Ma olen 100% kindel, et ma ei korista tema standardi kohaselt piisavalt, aga ma vähemalt üritan anda oma parima. Ja tema üritab anda oma parima, et mulle poolele teele vastu tulla asjadega, mis mulle olulised on. Ja kui üks meist ei annaks, siis ma ei peaks seda vingumiseks, kui teine osapool võtaks teemaks, et kle, äkki üritame ikka nii elada siin, et meil mõlemal tore on. Sest mis muidu selle kooselu mõte üldse oleks?

Kuigi vingumine (või vähemalt nõudmine) on iseenesest teemaks küll. Mu lapse kõige pikem lause on siiani olnud äärmiselt ärritatud toonil käratatud “I SAID ‘COME ON!!!'” 😀 Ma oleks esimese hooga peaaegu bitch, you thought vastu öelnud, aga siis tuli meelde, et tegelikult me peaks siiski positiivselt reageerima kõigile pikematele vestlusüritustele, ja üle küüru andmine ei ole ilmselt mõistlik.

Üldse on ta mõtlemine (ja seega ka sõnavara) veel väga … radikaalne ja binaarne. No näiteks ta oskab öelda “kuum” ja “külm,” pooltoone veel ei ole. “Soe,” “jahe,” “leige” ei ole sõnavarasse jõudnud. Aga näiteks ilu on hakanud hindama. Eile tuli minu juurde ja ütles: “Vaata, ilus!” Vaatasin, kõik tundus täpselt nagu tavaliselt. Ja lähemal vaatlusel selgus, et … Tal oli ühe pöidla otsas minu kihlasõrmus ja teise otsas minu abielusõrmus, kuigi ma arvasin naiivselt, et mul on need suurepäraselt ära peidetud. Igaks juhuks taas kiitsin ja ütlesin, et tõesti ilus, sest taevale tänu, et ta need mulle näha tõi, mitte diivani taha ei peitnud. Ei julgenud neid talt isegi ära võtta, vaid passisin kõrval, kuni ta ise oli nõus need mullitaja vastu vahetama.

Muide, teate, kuidas influentserid reklaamivad igasugu kalleid asju ja siis saate sooduskoodiga nende kaudu veits alet jne? Ma teen nüüd sellele vastupidist asja. Okei, vastupidine oleks vist see, kui ma teilt midagi saada tahaksin, ma lihtsalt ütlen, et Lidlis on 25eurosed massaažipüssid müügil või mis iganes need eesti keeles on. 😀 Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, aga pole raatsinud osta, sest üldiselt need on mitusada eurot, ja no me kõik teame, et see jääks lihtsalt kappi seisma. Sellega siin pole rahast kahju ja pärast trenni on tõesti mõnus neid valusamaid kohti veits täristada.

Aga nüüd sain ma vist tõesti kõik südamelt ära ja lähen magama, sest ma ei tea, kas asi on nohus või milleski muus, aga mu titt on mitu päeva juba teinud sellist nalja, et ükskõik, mis kell ta magama läheb, ärkab ta pool kaheksa või kaheksa (varasema poole kümne asemel). Nii et kui ma ise ka normaalsel ajal voodisse ei saa, olen homme taas väsinud ja pahur ja depressiivne, sest ma olen täiesti kindel, et vähemalt 75% sellest märtsidepressioonist pole mingist kevadeootusest vms, vaid puhtalt magamatusest.

Head ööd, musikesed!

faith

Sotsiaalne naine olemine on raske

Rents3 kommentaari

Ma olen siin juba maininud (äkki suisa mitu korda, sest olin põnevil), et mind kutsuti peole, kus dress code: roosa. Ja et ma pole ammu peole saanud. Pidu oli tore ja läksin rõõmuga, aga krt, olin juba unustanud, kui palju tööd peol käimise peale läheb. Ehk siis:

  • Kuu aega varem tellisin uue seeliku, särgi ja saapapaelad.
  • Kolm nädalat varem peaaegu lämbusin ja siis õhutasin seda seelikut väljas, sest täitsa lõpp, kus see alguses haises. Ikka tõeline nafta. Ja see polnud mingi minu eri, vaatasin, et seelikute tagasisides selle Amazoni lehel oli ka kirjas, et tore seelik, aga tuleb esmalt paariks päevaks õue jätta. 😀
  • Kaks päeva varem pesin juuksed ära, et oleks peo ajaks kõige sobivam patside tegemise seis.
  • Eelõhtul lakkisin küüned ära ja kammisin juuksed läbi (ega seegi pole väike ettevõtmine) + veendusin, et mul on terveid sukkpükse. (Päev varem küünte lakkimine on mu salanipp, sest siis pole vahet, kui ka läheb veits naha peale, järgmiseks päevaks kulub ikka maha. Kohe aru saada, et ma kogenud käega tõeline daam, eks ole? Tegelikult lakin ma küüsi nii harva, et isegi mu laps ütles üllatunult “Roosad küüned!” — ja lisas suisa, et ilusad.)
  • Peopäeval läksin esmalt sõbrannale külla, et ta mulle patse teeks, sest mul endal jäävad need vildakad isegi siis, kui ma sinna midagi sisse ei mässi. Tema abil sai päris hea tulemuse, ma ütleksin.

No ja siis sattusin istuma teiste daamide kõrvale, kel ka enamvähem samas vanuses (natuke vanemad) lapsed, nii et rääkisime sünnitusjärgsest depressioonist, taastumisest, sellest, kuhu kellegi lapsed sittunud on jne. Ärge saage valesti aru, täiega lõbus oli. Välja arvatud sellel ühel lastetul meie lauas, kes lõpuks püsti tõusis ja ütles, et ta läheb nüüd kuskile mujale. 😀

No ja siis tulin kell 11 koju ära, sest muretsesin, kuidas mees ilma minuta lapse magama saab. Selle aja peale, kui ma koju jõudsin, laps muidugi magas juba igasugu probleemideta. Aga no ma juba nii vana ka, et ei jaksa kaua üleval olla ega ööklubis käia. Mitte et see väga vanusest sõltuks, ma käisin viimati ööklubis Austraalias ja see oli vist ca 15 aastat tagasi ning ega ma ka toda üritust ei nautinud, Malluka rõõmuks läksin — ja siis ta hiljem mõnitas mind ja ütles, et ma ei oska tantsida. 😦 Mitte et ta eksinud oleks, aga … Rude!

Aga see seelik oli täiesti hitt. Mu lapsele meeldis see nii väga, et peaaegu oleksin pidanud roosas aluspesus peole minema, sest ta keeldus seda ära võtmast. Ja jäigi minu lahkudes põrandale röökima. Mitte suurest kurvastusest minu lahkumise üle, vaid suurest kurvastusest selle üle, et ta seelikust ilma jäi. Lohutuseks kõigile kaasa tundjatele võin öelda, et ta sai selle järgmisel päeval omale, nii et selline lõpp hea, kõik hea lugu vist. 😀

Nii et jah, esimest korda kolme aasta jooksul saab välja jooma ja siis ta ka istub nurgas ja räägib sünnitusjärgsest depressioonist. Ja naudib seda! Muuhulgas küsisin daamidelt, et millal mäluprobleemid üle lähevad (nende noorimad olid minu omast pool aastat ja aastakese vanemad), ja sain teada, et veel ei ole läinud. Et siis … Paljulubav.