Sel aastal jätsime Eesti kombed üldse kõrvale, sest kellelegi ei maitse siin keedetud munad, nii et oleksime me neid värvima hakanud, oleks need üle jäänud. Pealegi arvan ma, et see koksimise kontseptsioon jääks titele veel võõraks, st ta kindlasti naudiks seda, et saab midagi katki teha, aga ilmselt jõuaks see kähku lihtsalt tagumine ja sellele ta üldse ei mõtleks, et kes siin võidab ja kes kaotab. Või kui juhtuks pehmem päev olema, siis oleks kisa taevani, sest tema ju ainult virutas, aga nüüd on katki …
Nii et seda teeme järgmisel aastal. Sel aastal tegi Sirru lastele (kutsusime ühe sama vana titega sõbra külla) munapeitust + tegi neile sellised armsad korvikesed. Mina kartsin küll, et nad leiavad ühe ja siis lähevad selle pärast kaklema või jäävad sellega mängima, aga tegelikult said nad ülesandest aru küll. Vanus oli muidugi selline, et a) oma mune igatahes jagada ei tahtnud ning b) kogu aeg oli sees kahtlus, et äkki teise (identsed) munad on ikka paremad või on tal neid ebaõiglaselt palju. No ja muidugi c) mõlemad üritasid teise mune lihtsalt tuuri panna.
Aga väga kenasti läks see üritus. Kahesed ikkagi mängivad juba üsna aktiivselt koos, näitavad teineteisele asju jne. Magusahulk oli muidugi üle mõistuse, aga ühe päeva aastas kannatab välja. Kuigi osad munad jäid esimesel päeval leidmata ning ma käisin öösel salaja väljas seal šokolaadi väikeste mänguasjade jms vastu vahetamas, sest ei tahtnud teda kaks päeva sellise menüü peal hoida. 😀 Ta suutis muidugi leida kaks muna, mida mina polnud üles leidnud, nii et ärge kartke, polnud ohtugi, et ta tervislikult toituma peaks.
Muuhulgas pakkus see huvitavat võrdlusmaterjali laste käitumisest kodus ja võõrsil. Käisime hiljuti Tartus ju, seal on enamvähem Merruvanune sugulane. Minu laps ronis muidugi kohe tema voodisse, oleks seal hüppamagi hakanud, kui ma poleks teda sealt ära võtnud. Sugulaste laps vaatas natuke kurjalt, aga midagi ei öelnud. No nüüd ronis külaline muidugi MINU LAPSE voodisse ja mängis TEMA mänguasjadega jne — Merru oli ka vait ja ikka jagas ja isegi kallistas vahepeal, aga näost oli ikka pidevalt näha, et ega see talle kergelt ei tule ja väike kadedus on peal. Eriti seda voodisseronimist vaatas sellise näoga, et kohe läheb tõmbab välja ta sealt. Ja külas käitub iga laps muidugi paremini, minu oma oli Tartus illikuku ja meie külaline käitus nii kenasti, et ma uskusingi, et maailma kõige viisakam laps, kuni ta isa mingi minu lapse röögatuse kohta ütles, et lõpuks ometi kodune helitaust. Taevale tänu, et ütles, ma juba hetkeks mõtlesin, et kuidas siis ainult minul metslane on.
PS Huvitav fakt tite arengutee kohta on see, et ta ilmselgelt on jõudnud arusaamisele, mis on manipulatsioon ja milleks see kasulik võib olla. Ja ma ei räägi siin mingist labasest pikalipildumisest. Tahtis, et issi talle šokolaadi lahti teeks, isa ütles, et ei, musirullikene, sa oled täna juba väga palju magusat söönud, rohkem ei saa. Tuleb laps minu juurde, ütleb mulle hästi armsalt “emme beeps”, ronib mulle kaissu. Ja SIIS alles ütleb üliarmsalt: “Tee lahti!” Vastus oli kahjuks jätkuvalt ei. 😀 Mitte et see šokolaad selle pärast söömata oleks jäänud, tugev iseseisev noor daam oli lihtsalt sunnitud ise välja mõtlema, kuidas seda šokolaadimündi pakendit avada, aga vähemalt arendas oma peenmotoorikat selle käigus (ja suurema osa selleks hetkeks alles olnud šokolaadist suutsin ma ikkagi ära peita).
PSS Huvitav fakt minu enda elu kohta on see, et kahtlesin siin juba tõsiselt oma abielus ja eluvalikutes, sest palusin mehel ühe teise šokolaadi enda eest ära peita, ja ta tegi seda nii hästi, et ma ei leidnud seda üles! Kuidas ma usaldan sellist meest? Iial ei tea ju, mida ta veel varjab! Aga siis selgus, et ta ei olnud sugugi ainult lastele üllatusi teinud, vaid siis, kui lapsed juba toas olid, leidis variandi, et mind jälle õue saata, et ma ka otsida saaksin. 😀