Ma ei tea, kas see on kevadväsimus või lihtsalt üldine kurnatus, aga ma tunnen, et ma olen juba viimased paar nädalat selline … rabe. Ameeriklased ütleksid, et constantly on the edge. Iga asi ajab närvi, iga väike ebameeldivus tundub maailma lõpp. Keskendumine jälle kehvem, ei suuda üheski keeles normaalselt rääkida, lasen mingit pidžinit jne. Kui hommikul ärgates veel on okei olla, siis tund aega enne tite uneaega on ikka selline tunne, et hingan sügavalt sisse ja välja, et ei kärataks ta peale, kui ta kassile maisitõlvikut suhu üritab toppida. Ja magamaminekuajaks olen selline, et täna näiteks oli Merru kolm paberkotti vedanud koridori vedelema ja ma tegin lihtsalt nende vahel slaalomit, sest see oli vaimselt kergem kui nende üles korjamine. Kõrvalt vaadates tundub, et Sirrul on sarnane teema, aga õnneks me suudame enamvähem vahetada nii, et üks päev on üks meist normaalne ja teine päev teine. Üleeile olin mina kõigi nende kohustuste pärast suht leilis (kogu see automajandus), eile ütles tema, et issand jumal, varsti saaks verandal istuda, aga veranda on nagu prügimägi ja selle koristamine võtab … EONS. Igaviku noh. Nii et siis pidin mina lohutama, et mis sa nüüd, pakime need kastid kokku, üks viib need jäätmejaama, teine samal ajal koristab edasi, iisi-piisi. Viisin lapse mänguväljakule, et ta natuke rahu saaks jne.
No ja selgus, et kui otsast pihta hakata, oligi tegelikult lihtne ja läkski ainult paar tundi, kusjuures ma jõudsin selle kõige kõrvalt veel õhtusöögigi valmis teha. Nüüd on verandal ruumi laialt, kõik on puhas … Või noh, isegi põrand oli puhas, kuni laps kriidid üles leidis (eraldi kisa tuli veel siis, kui selgus, et neid kriite ei tohigi voodisse kaasa võtta, taevas halasta). Ainult aknad ja ukse võiks veel ära pesta, siis oleks kõik täiesti imeline. Tegime täna aasta esimese grilli ja nautisime päikest jne. Laps on juba metsloomaks hakanud, keeldus hoius tuppa minemast ja meie juures oli veel mitu tundi väljas — ei saa talle seda isegi pahaks panna, kui nii ilus ilm on, tuleb juhust kasutada.
Aga kuna ma ei jaksa enam kogu aeg väsinud ja kurnatud olla, otsustasin, et teen nädala lõpuni “igal õhtul keskööks magama” väljakutse. Eile oli esimene päev ja juba 15 minutit pärast südaööd olingi päriselt voodis, mis on minu kohta täielik võit. Ja siis vähkresin vähemalt tund aega, enne kui päriselt magama jäin. Aga kavatsen ikkagi nädala lõpuni ära punnitada, eks näis, kas harjun ära varajasema uneajaga. Tunne oli igatahes hommikul natuke parem, kuigi see on ilmselt seotud päikesega, mitte unetult voodis lesimisega. I take what I can, peaasi, et parem on. Ja nüüd on jälle südaöö, nii et taas, siin olen mina päriselt arvuti tagant püsti tõusmas. Maksku, mis maksab, need mõned päevad saan kas või vägisi hakkama.
Öelge mulle, et ma ei ole ainus, kelle see lõputu talv täiesti läbi on võtnud.
Pärdikute päevaraamat 
ei.
Talv mulle meeldib. Aga noh, lapsed suured ka juba. Vanasti oli hull tüli ja ajakulu nende riidessepanemise, lahtivõtmise, märjade ja mustade riietega jamamise, jalatsite otsimisega – soem aastaaeg selle koha pealt hulka kergem.
Magamaminemisega on sihuke teema, et ma kah hiline. Olen päris pikalt proovinud keskööks voodisse kobida aga ikka jääd seda “ühte viimast” videot või uudist läpaka taha vaatama ja ongi kell pool kaks. Põhimõtteliselt mul küll suurt ei sega, sest hommikul võin põõnata kaua tahan või täpsemini kuni koduloomad üles ajavad. Samas võiks vähe normaalsemal ajal aktiivne olla ja hommikujooksule üheksa mitte üheteist ajal minna.
Lõputu talv ja mingi erijõle viirus (tõenäoliselt a-gripp) ja jah, sa ei ole ainuke.
Mhmh, ma avastasin ka juba, et ma vist ikka olen haige, mitte depressiivne, sest trennis hakkas pea megalt ringi käima ja selle peale meenus, et eelmine kord käis ka. Nii kõrini neist pidevatest viirustest.
Pole viga, kohe keeratakse kell ja hakkad palju lihtsamalt varem magama minema
Vaene laps, isegi kriite ei lubata voodisse võtta… Vildikatest ei maksa vist isegi rääkida.